1991: YOU'VE COME A LONG WAY, BABY!

 SISSEKANNE # 478

1992. aastal ilmus Mihkel Muti sulest satiiriline romaan „Pingviin ja raisakass“, mis kirjeldab ühte päeva Tallinnas pöördelisel 1991. aastal, mil kõik „vana“ oli möödanikuks saamas, kuid „uus“ polnud veel kohale jõudnud. See on  selline omamoodi ajakapsel, fotosuurendus, milles iga pisemgi detail, olgu see tähtsusetu või ebamugavustunnet tekitav kui tahes, tuuakse päevavalguse kätte – hinnangut andmata. Kogu foon on neutraalne – see jääb täiesti lugeja enda südamele, kas ta näeb seda positiivses või negatiivses võtmes, tragikoomilisena või nostalgilisena, kas see mõjub masendavalt või hoopis ajatu satiirina. On väga tore, et Teleteater võttis vaevaks teha sellest kohe ka kaheosalise telelavastuse, mis pooldokumentaalses laadis järgib peategelase kulgemist, justkui töövarjuna (ehkki iroonia seisab selles, et ta on töötu ja kulgeb Tallinna tänavatel näiliselt sihitult, sattudes suvalistesse kohtadesse ja kohtudes seal „juhuslikult“ tuttavatega, kes kõik sehkendavad millegagi ja millegi nimel). Lavastuse pealkiri on tabavalt lakooniline – „1991“. (Vaata Jupiterist)

Päeva kangelane on kolmekümnendates eluaastates kõrgharidusega, aga sel hetkel töötu mees Eff (kellest võiks aimduda kirjaniku enda kirjanduslikku alter ego Fabiani). Teda kehastab võluva mitteosavõtlikkusega Madis Kalmet, kelle Eff on parasjagu amorfne, ei liha ega kala. Ta astub hommikul kodust välja, mis asub kusagil Tallinna kõdurajoonis (Kalamajas, nagu nähtub), astub justkui pooljuhuslikult, vastutahtsi, ent siiski kohusetundest kantuna, läbi oma endisest töökohast majavalitsusest, mis on niisama väsinud ja ilmetu kui sealtöötavad inimesed, ja läheb siis linna peale jõlkuma. Tee viib vanalinna, bussijaama ja keskturu kanti, sadamasse ja lennujaama ning muidugi Toompeale. Eff astub sisse hämaravõitu keldribaaridesse ja püstijalaõllekaisse, aga tal õnnestub ka tipus ära käia (sissepõige Gloriasse). Seejuures püsib ta lõpuni rollis, jäädes ühtviisi leigeks ja osavõtmatuks vaatlejaks. Mis on tegelikult ka loogiline, sest ühe päeva jooksul ei suuda ükski inimene ju sisuliselt muutuda.

Üldiselt on Tallinn neil päevil hall, porine, vaene ja ohtlik, nukker ja pidetu postsovetlik lagulinn. Nagu kõik Eestimaa linnad. Ainult et Tallinnas oli see kordi mastaapsem. Autod tossavad, teed on auklikud, fassaadid on murenenud, inimesed on mornid ja ilmetud. Aga selle kõige kõrval on tunda muutuste tuuli (nagu laulis selle ajastu hümni „Wind of Change“ loonud Saksa bänd Scorpions). Et siin me nüüd oleme, see on kole ja trööstitu – aga stardipositsioon on peaaegu võrdne kõigil: ole ainult mees ja kasuta juhust, sõlmi tutvusi, ole nahaalne, võta riske… ning saa rikkaks… või käi alla. Eff kohtub kireva seltskonnaga, kuulab nende saatusi ning kaalub eri võimalusi, kuidas haljale oksale jõuda, aga ei suuda otsustada, milline viis on kõige kiirem, kõige lollikindlam. Astuda ehk parteisse? God only knows…

Mulle see telelavastus kohutavalt meeldib. Ka raamat on tore, ent lavastus pakub hindamatut visuaali. Üks kaader räägib rohkem kui lehekülg olukirjeldust. See on tõepoolest ühe päeva ajakapsel. Seda tasub vaadata nüüd kui head võrdlusmaterjali, et meil on läinud päris kenasti. See peaks olema lausa kohustuslik vaatamine. Kas me sellist Eesti vabariiki tahtsimegi?? Jah, üldjoontes küll. Nobody’s perfect. Aga praegu on siiski rohi rohelisem ja taevas sinisem.

Et mitte siinkohal lõpetada kurikuulsa vuntsinäo parafraasiga 17. novembrist 1935 – „Жить стало лучше, товарищи. Жить стало веселее“ (oops, I did it already!) – siis ütleks lihtsalt nii:

*            *            *

Proto-REF: "Keda need sinu vaated huvitavad! Sehkendama peab, sehkendama!"

Proto-SDE: "Aga meie delegatsioon käis juba europarlamendis, keskkonnakaitsekomitees... ja varsti tulevad siia ÜRO vaatlejad,"

Proto-Isamaa: "Me tahame nende kuradi limukatele näidata, nad müüvad Eestimaa maha! Muud ei ole kui lakuvad Moskva perset, üks kompromiss teise otsa!" 

Proto-EKRE: "Siin sees ongi Eesti küsimus. Ma viin ta praegu rahvusvahelisele areenile." - "Kas teda seal veel ei olegi?" - "Ei. Eelmine kord ma ei saanud teda üle viia. Vene toll ei lubanud."

Proto-Keskerakond: "Ma ostsin endale mikrouuni. Me paneme Eesti omariikluse sinna sisse küpsema. Küll siis Eesti asi saab hoogsama arengu."

*            *            *

The Scorpions - Wind of Change (1991)

SVINGIVAD EESTLASED LÄTI PAKENDIS

 SISSEKANNE # 472

Vaatasin jälle ühe Eesti filmi ära. Õieti on see küll vist rohkem Läti film, sest filmi tegijad on enamasti lätlased ja ka film ise on Lätis üles filmitud. See on siis „Svingerid 2“, järg filmile aastast 2017 (mida ma näinud ei ole). 

Noh, mis ma öelda oskan. Kui ootused ei ole väga suured, siis võib juhtuda, et film ootused isegi pisut ületab. Kriitikud ütlesid, et film on ajaraisk, anti vist üksmeelselt üks tärn. Nagu nimigi laseb eeldada, on tegu üsna kerglase filmiga, mille positiivseks jooneks on, et ta pole päris külajant. Filmil oli täitsa oma point, oli satiiri, veits draamat, musta huumorit. Aga see kogu kontseptsioon – suhte- ja seksikomöödia – mõjub kuidagi halenaljakalt Eesti filmi kontekstis. No kui jutuks tulevad eesti näitlejad – Jan Uuspõld, Ago Anderson, Margus Jaanovitś, Elina Reinold -, siis nad on mu jaoks ikka way too much asexual. Okei, Jekaterina Linnamäe (Novosjolova) oli küll seksikas, aga ta on ka vene rahvusest – neil on see kuidagi loomulik. Elina Pähklimägi oli ka suhtkoht okei.  

Ma ei oskagi seda filmi hinnata. Kohati oli veits piinlik. Võib-olla peaks ka esimese osa ära vaatama, et tekiks võrdlusmoment. Ütleks siis lihtsalt niipalju, et kinno raha eest vaatama minnes olnuks see ajaraisk, rip-off, aga tasuta videolaenutusest korra ära vaadata oli okei. Vähemasti pole see sünge või liiga diip film, vaid selline kerge meelelahutus, mis toimib nagu mäkis käik.

Apollo Film Productions 2026

ILUS KOIDULA JA TIIRANE KREUTZWALD ehk "SÄÄRANE MULK"

 SISSEKANNE # 449

Aga Koidula (Maria Teresa Kalmet) oli niiii ilus! (foto: Rasmus Rebase/Postimees)

Vaatasin videolaenutusest Ergo Kulla tehtud ja Kris Taska poolt produtseeritud filmi „Säärane mulk“ (2026), mis on järjekordne peatükk nn rahvakomöödiate jadas, kuhu kuuluvad veel „Suvitajad“, „Vigased pruudid“ ja „Kuulsuse narrid“. „Eesti matus“ oli vist ka. Neid tuleb nagu Vändrast saelaudu, kõik ei ole enam meeleski. Nad on nagu nad on – mõni on tsipa parem, aga üldiselt on selline masstoodangu maik man. Kindla peale minek, esindatud on külajandi naljad, kerge armulugu, paar tõsisemat nooti, pilt on helge ja värviline (see on pluss, sest Eesti film üldjuhul on masendavalt hall, eriti need arthouse filmid). Mõnikord mudel töötab, mõnikord jälle absoluutselt mitte. Hea näide minu meelest on „Eesti matus“ – seda ma kinos täiega nautisin -, kuid näiteks „Kuulsuse narrid“ oli pettumus ning „Suvitajad“ totaalne ämber – Sulev Nõmmiku originaal on meistriklass selle kõrval, maestro võib rahulikult hauas puhata, sest piinlikumat/igavamat  re-make’i pole ma näinud.

„Säärane mulk“ päris katastroof ei olnud, aga no samas polnud ka midagi hiilgavat. Koidula liin (keda mängis Maria Teresa Kalmet) oli armas, aga loo mõttes absoluutselt mõttetu – alustades juba sellest, et Lydia Koidula kui Eesti rahva esilaulik väärinuks omaette lugu, mitte kõrvalseisja-vaatleja osa, kelle „highlight“ oli filmis olla Friedrich Reinhold Kreutzwaldi armuobjekt (Raimo Passile sarnasuse eest kümme punkti, ent rollilahenduse eest null punkti). Kreutzwald taandatigi filmis mingiks tiiraseks vanameheks, keda erutas kauni Koidula seksapiil. See oli feil, ebavajalik lisandus. Piinlik oli vaadata. Väkk!!

Pääru Oja isa Peetri osas, kes omaenese tarkuse järgi talitas ja petta sai, oli muidugi õnnestunud leid, ehkki selline ootuspärane typecasting. Mu meelest on Pääru Oja praktiliselt igas filmis üks ja seesama, väikeste nüanssidega – mõnikord tuleb see kahjuks („Suvitajad“), teinekord jälle kasuks („Vari“). Piret Krumm pereema Annena oli ka okei; feministeerium peaks igatahes rahule jääma, kuivõrd ta suutis oma mehe Peetri parajaks tuhvli- ja naerualuseks mängida: filmis oli stseen, kus pereema oli hommikuks voodi tervenisti okupeerinud ja pereisa Peetri seinaprakku litsunud. Eks püksid olnud seal peres pereema jalas, st talitati teadmise järgi, et kui mees on naise pea, siis naine on mehe kael.

Jan Uuspõld Kure-onuna, vallakasakana, oli huvitav karakterroll. Kiidan. Kuid Märt Kolgi Erastu Enn ei olnud päris see, mida ette kujutasin sellest rollist, mille mängis omal ajal „suureks“ ikka Jüri Vlassov Pärnu teatri etenduses.  Võib-olla oli see puhtalt minu viga, et ma ei suutnud Vlassovi rollilahendusest lahti lasta ning mind hakkas kohe see taotluslik jämekoomusk häirima. Kolk mängib ka igas filmis praktiliselt ühte ja sedasama tüüpi, küllap talle loomuomase beebinäo pärast, mis talle need rollid ette kirjutab.

Kokkuvõttes oli liiga palju sellist nalja, mille kohta eeldati, et see peaks nüüd rahva rõkkama panema ja kui see eeldus peab, siis tuleb seda rauda taguda. Nii mindigi üleekspluateerimise teed. Ja enam ei olnudki naljakas, vaid piinlik. Sama asi kehtib ka teiste rahvakomöödiate puhul. Kõige hullem film see polnud – võib vaadata -, aga ta pole ka šedööver. Eks aeg näitab, kas jääb kestma või ununeb. Samas, Nõmmiku komöödiaid peksti ka kriitikute poolt nii et vähe polnud, kuid rahvas armastas. Ja nüüd, läbi aegade sadestuse, on nad muutunud kultuskomöödiateks. Rahvas armastab endiselt, aga nüüd on ka kriitikud leebunud. 

Ma annaks mingi 4/10-st, värvilisuse ja helguse eest, Uuspõllu ja Kalmeti ja Krummi eest. Telekat kinni ei paneks, kui näidatakse.

ACMEFilm Eesti (2026)

"PIKAD PABERID". FILM, MIS TOIMIB TOIMIMATA.

 SISSEKANNE # 326

 

Treiler (Tallifornia, 2024)

Mul oli filmiõhtu. Vaatasin uuemat Eesti eesti autorifilmi, Meel Paliale 2024. aasta draamakomöödiat „Pikad paberid“,  mis on kiitust pälvinud nii kriitikutelt kui publikult. Lugesin Tõnu Karjatse arvustust ERRi kultuuriportaalis, kus ta ütleb, et film tegeleb „päris probleemidega, päris noortega, päris maailmas ja teevad seda keeles, mis oma teemat peegeldab. Võtmeliseks mõisteks olekski selle filmi juures "vool". "Pikad paberid" sarnaneb mõnes mõttes olukorraga, kui vaatad oja kaldal vee voolamist, elades kaasa ühe oksakese kulgemisele ühest punktist teise. Vool kisub ta lahti, tõmbab kaasa, keerutab, paisates ühest kaldast teise, siis satub ta aga taas tugevama voo keskele ja kandub edasi, kuni kaob silmist.“ (ERR, 02.02.2025)

Iris Peil sekundeerib Sirbis: „Filmi peategelased kulgevad ennast­unustavas nihilismis, ei unusta end homsele mõtlema ega jää seejuures ka stsenaariumile jalgu. Filmi ennast tsiteerides võib öelda, et Paliale on tegelased loonud, üritamata nende toimetusi narratiivi teenistusse rakendada. Kindlat lugu või sõnumit nad pealtnäha justkui ei kannagi – nad lihtsalt on, et olla.“ (Sirp, 07.02.2025)

Peil tituleerib filmi rulata rulafilmiks, mis on üsna täpne sedastus. Mina ütlen, et see on sihitu kulgemise lugu, hägustunud piiridega seisundifilm. Peategelane Sebastian (Mihkel Kuusk), kes töötab get-nowhere-ametipostil poemüüjana ühes Tallinna suvapoes, kohtub oma hingesugulase, boheemlasest elukunstniku Siloga (Karl Birnbaum) ning üheskoos otsustatakse juhe seinast välja tõmmata. Mees, sul on puhkust vaja. Lähme Riosse. Palju sul raha on? Kakssada. See on siis poole rohkem kui mul…

Kolmesaja eest Riosse ei saa. Küll aga saab tśillida linna peal. Lugu kulgeb suvisest Tallinnast talvisesse Tallinna ja millegipärast tuleb mulle meelde omaaegne Singer Vingeri hitt „Mina pean sambat tantsida saama“, kus on read:

Steppides alla treppidest ruttan
Kõik on kahtlaselt kodune kõik on kohtlaselt tuttav
Tahaks naerda ja samas ma tahaksin väga ka nutta
On tänavad ühtlaselt jääs, käes

Talvine Tallinn ja aguli hääl
kõnnivad kõurikud libedal jääl
Talvine Tallinn ja veduri hõik
see on siis tänaseks kõik

Koos uute sõpradega kaotab Sebastian enda jaoks mineviku ja tuleviku määratluse, üldse ajatelje kui niisuguse, ja sidemed minevikuga ning asub elama hetkes. Selline arturalliksaarelik lähenemine 21. sajandi modernses Tallinnas: ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu. Selles mõttes on see film ood presentismile – termin, mille kohta lugesin tanatoloogi Karl Käsnapuu raamatust „Surmalähedased kogemused“ (soovitan seda ka!). Presentism väidab, et praegune hetk on ainus ja tõeline. Möödunu on ekslikul mälul põhinev kujutlus ja tulevik on ideeline konstruktsioon. Isegi samas olukorras olnud inimesed mäletavad asju erinevalt. Tuleviku kohta ei tea me midagi, isegi seda, mis juhtub homme. Õnnetustes ka mitte järgmist sekundit.

Hetkes elamise üks reegel on, et elu on spontaanne. Sellised küsimused, nagu „mis sa oma eluga edasi teed, kuhu edasi õppima lähed“ on ses kontekstis seega absoluutselt irrelevantsed ehk suisa kohatud. Need küsimused peavad olema keelatud, postuleerib üks peategelane kategooriliselt. Sest kelle asi see on. Nagu ka see küsimus, et mis on elu mõte. Need on liiga determineerivad, survestavad küsimused, millega pealegi pole midagi ette võtta, kuna igal ühel on oma vastus sellele – ja igaühe enda silmis kahtlemata ka see õige. Siingi võib appi võtta Artur Alliksaare luuleread:

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ühesõnaga, toimi toimimata, on selle filmi peategelaste elukreedo ideaalis. Ainult et päris elu segab aeg-ajalt julmalt või tüütult vahele. Seda paradoksi tuletab meelde kahe jalaga maa peal olev hipilik Nora (Maria Helena Seppik), kes räägib ka sihtide seadmise vajalikkusest. Ex nihilo võib kah kuhugi jõuda, by chance, aga suure tõenäosusega ei pruugi. Ei taha kolmekümneselt ettekandjana mõnes suvabaaris töötada – siis on vaja teha mõned vajalikud sooritused, näiteks juuraeksamid ära anda. Hea kodanlik elu nõuab lõivu.

Kokkuvõtteks – hea film, üle ootuste. Selle võiks igaüks korra ära vaadata. Aga ainult ühe korra. Sest kordamine on selle filmi juures absoluutselt mittevajalik. Enamgi veel, teist korda vaatamine läheks selle filmi esteetikaga ka sügavalt vastuollu.

JAN UUSPÕLD TEEL EI KUHUGI

 SISSEKANNE # 288

 

Vaatasin Telia laenutusest ära Jan Uuspõllu uusima minemise filmi – „Jan Uuspõld läheb koju“ (2025). JULK, nagu Marju Kõivupuu oma muidu suht heatahtlikus arvustuses tabavalt lühendas. Eks ta üks paras julk film ole kah! Mul olid ootused paljudest negatiivsetest arvustustest hoolimata siiski kõrged, ehkki lähenesin ettevaatusega – jätsin nimelt kinno minemata. Ja hästi tegin, sest film ongi parasjagu nii halb kui ta ühes keskmises arvustuses välja paistab. 

Filmil puudub tugev narratiiv, mis selgroona kogu seda kremplit toestaks. Jan hakkab justkui kuhugi minema ja teisalt nagu ei hakka ka. Road to nowhere. Või äkki ikkagi sisekosmosesse? Keskeakriis, kurjad naised, kasumiahned produtsendid, kontoseisu ja maine nullseis väärivad põgenemistrippi küll ja kuidas veel, kuid häda on selles, et kuhugi välja ei jõuta. Jan on pissed off, ja taustanäitlejad on tuimurid ja enamik teeb neist vaid mõne tühise repliigi, a la „Jan, sa oled vana!“. 

Võib-olla üksnes Andres Maimik juba eelmisest filmist tuttava baarimehe Urmasena ning Saara Nüganen Kertuna (tundub olevat küll üks ühele laenatud karakter „Alo“ seriaalist: „Teda ma armastan, aga mul on nagu meest ka vaja, noh! Tõmbame voodielu käima!“) jäävad meelde. 

Ja tegelikult võibki kogu filmi olemuse ära seletada ühe lõiguga, mis ongi mu jaoks võtmestseen: Jan võtab Urmase juures napsu ja jääb võlgu. „Pane raamatu peale. Mul praegu kreedit nussib deebetit.“  See on vaimukas, tunnistan, hakka või ise kasutama. Selle eest annan filmile ühe punkti. Muus osas on see täielik haltuura ja tühine jebimine, mis taandub Tulnuka-filmi teise osaga samale pulgale. Ma ei suuda isegi otsustada, kumb on halvem film. Mõlemad on  rip-off.

 

Apollo Film Productions