ILUS KOIDULA JA TIIRANE KREUTZWALD ehk "SÄÄRANE MULK"

 SISSEKANNE # 449

Aga Koidula (Maria Teresa Kalmet) oli niiii ilus! (foto: Rasmus Rebase/Postimees)

Vaatasin videolaenutusest Ergo Kulla tehtud ja Kris Taska poolt produtseeritud filmi „Säärane mulk“ (2026), mis on järjekordne peatükk nn rahvakomöödiate jadas, kuhu kuuluvad veel „Suvitajad“, „Vigased pruudid“ ja „Kuulsuse narrid“. „Eesti matus“ oli vist ka. Neid tuleb nagu Vändrast saelaudu, kõik ei ole enam meeleski. Nad on nagu nad on – mõni on tsipa parem, aga üldiselt on selline masstoodangu maik man. Kindla peale minek, esindatud on külajandi naljad, kerge armulugu, paar tõsisemat nooti, pilt on helge ja värviline (see on pluss, sest Eesti film üldjuhul on masendavalt hall, eriti need arthouse filmid). Mõnikord mudel töötab, mõnikord jälle absoluutselt mitte. Hea näide minu meelest on „Eesti matus“ – seda ma kinos täiega nautisin -, kuid näiteks „Kuulsuse narrid“ oli pettumus ning „Suvitajad“ totaalne ämber – Sulev Nõmmiku originaal on meistriklass selle kõrval, maestro võib rahulikult hauas puhata, sest piinlikumat/igavamat  re-make’i pole ma näinud.

„Säärane mulk“ päris katastroof ei olnud, aga no samas polnud ka midagi hiilgavat. Koidula liin (keda mängis Maria Teresa Kalmet) oli armas, aga loo mõttes absoluutselt mõttetu – alustades juba sellest, et Lydia Koidula kui Eesti rahva esilaulik väärinuks omaette lugu, mitte kõrvalseisja-vaatleja osa, kelle „highlight“ oli filmis olla Friedrich Reinhold Kreutzwaldi armuobjekt (Raimo Passile sarnasuse eest kümme punkti, ent rollilahenduse eest null punkti). Kreutzwald taandatigi filmis mingiks tiiraseks vanameheks, keda erutas kauni Koidula seksapiil. See oli feil, ebavajalik lisandus. Piinlik oli vaadata. Väkk!!

Pääru Oja isa Peetri osas, kes omaenese tarkuse järgi talitas ja petta sai, oli muidugi õnnestunud leid, ehkki selline ootuspärane typecasting. Mu meelest on Pääru Oja praktiliselt igas filmis üks ja seesama, väikeste nüanssidega – mõnikord tuleb see kahjuks („Suvitajad“), teinekord jälle kasuks („Vari“). Piret Krumm pereema Annena oli ka okei; feministeerium peaks igatahes rahule jääma, kuivõrd ta suutis oma mehe Peetri parajaks tuhvli- ja naerualuseks mängida: filmis oli stseen, kus pereema oli hommikuks voodi tervenisti okupeerinud ja pereisa Peetri seinaprakku litsunud. Eks püksid olnud seal peres pereema jalas, st talitati teadmise järgi, et kui mees on naise pea, siis naine on mehe kael.

Jan Uuspõld Kure-onuna, vallakasakana, oli huvitav karakterroll. Kiidan. Kuid Märt Kolgi Erastu Enn ei olnud päris see, mida ette kujutasin sellest rollist, mille mängis omal ajal „suureks“ ikka Jüri Vlassov Pärnu teatri etenduses.  Võib-olla oli see puhtalt minu viga, et ma ei suutnud Vlassovi rollilahendusest lahti lasta ning mind hakkas kohe see taotluslik jämekoomusk häirima. Kolk mängib ka igas filmis praktiliselt ühte ja sedasama tüüpi, küllap talle loomuomase beebinäo pärast, mis talle need rollid ette kirjutab.

Kokkuvõttes oli liiga palju sellist nalja, mille kohta eeldati, et see peaks nüüd rahva rõkkama panema ja kui see eeldus peab, siis tuleb seda rauda taguda. Nii mindigi üleekspluateerimise teed. Ja enam ei olnudki naljakas, vaid piinlik. Sama asi kehtib ka teiste rahvakomöödiate puhul. Kõige hullem film see polnud – võib vaadata -, aga ta pole ka šedööver. Eks aeg näitab, kas jääb kestma või ununeb. Samas, Nõmmiku komöödiaid peksti ka kriitikute poolt nii et vähe polnud, kuid rahvas armastas. Ja nüüd, läbi aegade sadestuse, on nad muutunud kultuskomöödiateks. Rahvas armastab endiselt, aga nüüd on ka kriitikud leebunud. 

Ma annaks mingi 4/10-st, värvilisuse ja helguse eest, Uuspõllu ja Kalmeti ja Krummi eest. Telekat kinni ei paneks, kui näidatakse.

ACMEFilm Eesti (2026)