In memoriam: TIM CURRY (1946-2026)

 SISSEKANNE # 479

Oh no! Tim Curry is dead!!!

Minu ilmavaadet ja maitset on kindlasti võngutanud The Rocky Horror Picture Show (1975) ja selle võluvalt paheline anti-kangelane dr Frank-N-Furter!

See on Bowie steroididel.

Tim Curry - Sweet Transvestite (The Rocky Horror Picture Show, 1975)

© 20th Century Fox/Disney

Tongue-in-cheek: Tim Curry - I Do The Rock (1979)

In memoriam: SIIM KALLAS (1948-2026)

 SISSEKANNE # 477

Siim Kallas on lahkunud. Ta on nii suur mees, ühtlasi ka nii ambivalentne, et ta ei mahu väga raamidesse ja temast on sestap ka raske järelehüüet kirjutada.

Ühest ammusest Raadio 7 saatest olen üles kirjutanud mõtte Siim Kallaselt: "Õnn peitub tasakaalupunkti leidmises."

Aga Siim Kallase alter ego, Blufoonia vabariigi aus töömees, treial, ütleb küll kuldaväärt mõtteid. Lõik Ivar Wigla soust, 1989 (ERR/Jupiter):

"Meie eesmärgiks on sõltumatu enamuse sõltumatu diktatuur."

"Parlamendis muudkui arutavad, arutavad, aga on vaja tegutseda, on vaja vänta keerata. Vänta."

Head teed!

Wigla sõu, 1989 (ERR/Jupiter.ee)

In memoriam: TOOMAS PAUL (1939-2026). HAIHTUNUD HINGEDE OTSINGUL

 SISSEKANNE # 466

Täna tuli teade, et lahkunud on teoloog, filosoof ja õpetaja Toomas Paul.

Lugesin hiljuti oma märkmeid, mida võib ka lugemispäevikuks pidada – sellega tegelesin 2012-2018.  Olen väljakirjutusi teinud Toomas Pauli raamatust „Haihtunud hingede aeg“ (Tln, 2013), mis sisaldab tema jutlusi ja mõtisklusi. Mõned mõtted pugesid mulle hinge toona, 2015. aastal, kui seda lugesin, ja kõnetavad mind ka tänasel päeval. Need on hästi formuleeritud mõtted. Toomas Paul kirjutab:

„Üks meelepärasemaid tundeid reklaamijatele on hirm. Head on ka üksindus ja ebakindlus. Samuti võistlus. Et tahta mõttetult palju asju, peab inimene olema rahulolematu iseendaga, oma eluga, oma riigi ja maaga. Üksildane ja masendunud inimene on ideaalne tarbija. Pildid igavesti noortest, kaunitest ja õnnelikest inimestest tekitavad vaatajas armetustunde ja sisendavad talle samas: osta midagi, siis tunned ennast paremini! /.../ (Paul, 2013:25)

„Enesearmastus ei võrdu isekusega, vaid on pigem selle vastand. Isekas inimene ei armasta end liiga palju, vaid liiga vähe. Tegelikult ta põlgab ennast. Paratamatult on selline inimene õnnetu ja mures, kuna mõtleb, kuidas elult saada rahuldust, mille saamise ta ise endale võimatuks teeb. Näib, nagu hooliks ta enesest liiga palju, tegelikult aga teeb vaid edutuid katseid varjata ja kompenseerida seda, et tal ei õnnestu endaga hakkama saada.“ (Paul, 2013:29)

„Inimesed tahaksid olla vabad ja sõltumatud. Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine, et sa pole tegelikult üldse elanud, sind pole iseseisva isiksusena koheldud, sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit. Selline oli muiste orjade elu. /.../

Inimese põrgu pole mitte niivõrd tema kasutamata jäetud võimalused, kuivõrd mõtlemine nendele. Maailm on täis inimesi, kellel küll nimelist orjapidajat ei ole, kuid kes ometi näevad, et neil pole peaaegu mingeid vabadusi. Nende üle valitsevad kontrollimatud, anonüümsed, majanduslikud ja ühiskondlikud jõud. Või nende enda rumalus ja suutmatus.“ (Paul, 2013:36)

Toomas Paul arutleb ühes oma essees (Amneesia ja amnestia, 11.07.2002) ka teemade üle, mida on käsitlenud Hannah Arendt oma Eichmanni protsessi lahkavas teoses „Kurjuse banaalsus“. Toomas Paul mõtiskleb – ja mina olen temaga taaskord väga nõus:

„Enne juunipööret ei olnud Eestis kahtsadatki kommunisti. Need idealistid likvideeriti õige pea. Eestlased ei ole leiutanud ei bolśevismi ega holokausti ega iial neid südames pooldanud. Antisemiitlus ja ideeline kommunism ei ole meie rida. Jah, Vene aja lõpul oli ligi sada tuhat kompartei liiget. Aga tuletage meelde – kas keegi nende hulgast võttis asja tõsiselt? Ei võtnud. Nad nimetasid oma parteipiletit leivakaardiks.

Eestlased ei tunnista ennast süüdi ühegi võõrreźiimi tegudes. Me oleme kogu aeg enda meelest olnud vaid passiivsed käsutäitjad, kes ei vastuta millegi eest. Just see süüdimatus teeb kõhedaks tuleviku ees. Amnestia ja amneesia, süü- ja mälukaotus. /.../

Kurjuse banaalsus kehastub süsteemi mutrikese, mõtlematu funktsionääri isikus, kes ei tee kurja mitte sadismist, ahnusest ega kättemaksuhimust, vaid lihtsalt kohusetundest ja võimetusest hinnata, mida ta teod endaga kaasa toovad. Toetus süsteemile oli võimalik tänu banaalsele kurjusele, mis levib totalitaarse ideoloogia mõjul nagu hallitus, tagades tavaliste, kohusetundlike ja korralike inimeste koostöö ja toetuse mistahes kuritegudele. Kuulekus on tööriistaks radikaalse kurjuse käes.“ (Paul, 2013: 94-95)

Enam täpsemini öelda ei saa.

Toomas Paul oli suurmees. Suur mees.  Mõtlev inimene. Mõtisklev inimene.

Üks lugu. Toomas Paul (jupiter.err.ee)

In memoriam: IIVO NEI (1931-2026)

SISSEKANNE # 465

Eesti male grand old man Iivo Nei on lahkunud Elüüsiumi Väljadele. 1931-2026. Mina kui 80ndate laps mäletan seda soliidset härrat Eesti Televisiooni ekraanilt, kus ta vedas juba aastast 1974 legendaarset „Malekooli“ saadet, mis käis eetris pühapäeviti pärastlõunal ja kus mängiti läbi kuulsaid matśe, tutvustati Sitsiilia avangut ja Caro-Kanni kaitset ning see kõik oli paradoksaalselt ühteviisi igav ja ometi nii lummav. Koolis osalesin maleringis, sest tublimad maletajad lubati kevadel sõprusmängudele Lätti ja Leetu. Aga kuna ma olin kärsitu ega mõelnud kümmet käiku ette, sain ma alati haledalt pähe… ega pääsenud ei Lätti ega Leetu (millest mul on trauma). Ma olin ka halb kaotaja, sest kui mu aju prognoosis peatse kaotusseisu, siis lõin ma malendid alati kummuli … by accident.

Iivo Neil ei ole siin muidugi mingit süüd. Mul polnud erilist malevaistu lihtsalt, kuid malet kui perfektset strateegiamängu olen ikka kuninglikuks, džentelmenide mänguks pidanud. Ja Iivo Nei oskas sellest asjalikult, väljapeetult ja mitte eriti silmatorkava ekstaasiga kõneleda. Ma arvan, et ta oleks sobinud konservatiivse BBC eetrisse nagu valatult ja oleks seal olnud ehk niisama ikooniline.

Aga minu meelest veelgi legendaarsem oli „Malekooli“ saatepea, signatuur, mida teadsin unepealt. See jõudis isegi Kulo „Õllelaulu“ sisse juhatama. „Tere päevast, Malekooli vaatajad!“

Eksole ju tuttav! Lapsepõlv tuleb meelde.

ETV 100 spordihetke - malest (ja ka Iivo Neist) (jupiter.err.ee, 2023)

Kulo - Õllelaul (1988, featuring Iivo Nei)

KESSU ON LÄINUD. In memoriam Ester Pajusoo

 SISSEKANNE # 438

Kessu on surnud. See tähendab, näitleja Ester Pajusoo on lahkunud. 1934-2026. Aga ta elas ikkagi pika ja viljaka elu. Tal oli selline huvitav noore tüdruku hääl, mistap ta mängis telelavastuses lapsi - mis mõjus veidrana, kuid oli arusaadav. Näiteks Kessut mängides oli ta juba 46 aastane. „Nõiakivis“ (ETV, 1979) mängis ta jänkutütart Maaret, kusjuures tema vanaema Sabiinet mängis temast  kümnend noorem Katrin Karisma. „Kessu“ ja „Nõiakivi“ on mõlemad minu jaoks kultuslavastused. „Kessut“ olen ma kogu aeg armastanud, kuid „Nõiakivi“ sügav allegooria on mulle kohale jõudnud aastaid hiljem ja ma olen õppinud seda armastama. Kahju, et taolisi lastelavastusi enam ei tehta.

„Kessus“ meeldis mulle ikka Tripp, Kessu sidekick ja partner-in-crime. Tripi põhiline trikk oli tuttmütsi sirgeksajamine, mis oli selline kahemõtteline tegevus. Varateismelisena meeldis mulle ikka laulda Kessu ja Tripi (Kessu ja tema Tripper) tunnuslaulu, oma sõnadega:

Ma olen Kessu, ma Kessu – aga mina olen Tripp,
meil varuks on ikka väike nipp, väike stripp.

Mu lemmikstseen oli see, kui Tripp käis Onu Sämi juures (seal muidugi tuntud Võlurina, kellega neil oli kiire otseühendus, kiirem kui valguskaabliga nett) nuiamas, et kas saaks köögikombaini Supramag (supp, praad, magustoit). Muidugi ta sai. Aga kvaliteet oli Hiina oma, nagu näha… Juba siis tulid asjad Hiinast… ja ei töötanud.

Kõik "Kessu" neli osa on vaadatavad Jupiteris. 

Kessu ja Tripp: söögiautomaat (ETV, 1980 /Jupiter ERR)

MIDA MA TEAN CHUCK NORRISEST?

 SISSEKANNE # 421 

Oh boy, I heard the news today. Chuck Norris läks surmavalda … ja mul on tunne, et kellelgi tuleb välja kolida. Hei, vennas, ma hakkan ise maavalla printsiks. Räägitakse, et Chuck Norrisel oli ammu aeg täis, aga Surmal ei olnud julgust talle seda öelda. Chuck Norris läks ise kohale.

Mida ma Chuck Norrisest tean? No esiteks ehitas ta ise selle maja, kus ta sündis. Olen kuulnud ka, et kui ta sündis, sõidutas ta ise oma ema sünnitusmajast koju. Mine võtan’d kinni, kumb lugu tõele vastab, aga üks neist kindlasti. Igatahes pandi Chuck Norris ühel korral valedetektori ette – detektor tunnistas kõik oma valed üles.

Kui ta oli väike poiss, ehitas ta liivakastis – mida miskipärast Saharaks kutsutakse - liivalosse - mida meie Giza püramiidideks kutsume, tagasihoidlikult autorile viitamata.

Olen kuulnud, et maakera ei pöörle, vaid Chuck Norris kõndis ümber selle. Ükskord sai ta kobra käest salvata – pärast mida kobra kolm päeva hiljem hinge heitis. Farmi Gabriel ütles et on maganud 2500 naisega, Chuck Norrise jaoks on see vaikne teisipäev. Muide, ta olla olnud esimene, kes suutis loendada nullist lõpmatuseni - ta tegi seda kaks korda järjest. 

Aga ükskord juhtus nii, et Chuck Norris vaatas külmkappi. „Ära värise, sült! Ma tulin piima võtma.“

Igavene mälestus!

Chuck Norris oma lapsepõlve liivakastis (internet)

SAYONARA, VOVKA!

 SISSEKANNE # 390

Vladimir Fetśin jaanuaris 2001 (Foto: Urmas Luik, Pärnu Postimees)

Pärnu postimees annab teada, et 76-aastaselt on lahkunud Pärnu legend – Vladimir Fetśin ehk Pudeli-Vovka -, kes õigupoolest oli sintlane. Ent tööpõld oli ikka Pärnus, peamiselt kesklinnas. Oi kui palju kilomeetreid asfalti Vovka saapatallad on siledaks nühkinud! See oli ikka täiskohaga töö niimoodi iga päev aastaid ja aastaid Sindist Pärnusse tööl käia ning väärib lugupidamist. Kohalik tänavakunstnik Kryptik on teda Pärnu tänavapilti ka mitmel pool jäädvustanud. Mitu põlvkonda siitkandi inimesi ja paljud Pärnu külalisedki teavad fraasi järgi ”Sjenti on?” Kui mööduja mehele mõne sendi andis, oli Fetšin rõõmus. Kui ei andnud, ei pannud ta seda pahaks.

2011. aastal kirjutas kohalik ajaleht temast ka sümpaatse portreeloo ning ajakirjanik käis temaga ringil töövarjuna kaasas. Ega tal kerge võinud olla, sest Vovka samm oli üsna kiire. Rahvasuu teadis temast ühte-teist jahvatada, midagi tema kohta – aga kunagi mitte midagi täpselt – teadis vast iga pärnakas. Samamoodi nagu Pudeli-Vovka, olid legendid Flaksi Mati, bussikontroll Maarika, Kuuli-Raul, Polgu-Olga, kokott Zenta. Nad kõik on läinud (või peaaegu). Nüüd ka Pudeli-Vovka, kes erinevalt eelmainituist on ka linnapilti jäädvustunud kunstilise graffitina. Sellest on hea meel.

Aga rahvas teadis rääkida, et

• Senti hakkas küsima krooni kehtestamise järel. Enne seda küsis pudeleid.
• Küsib raha ainult tööajal, kui tööriided seljas.
• Ta oleks rikas nagu nui, aga ema ja õde võtavad talt kogu raha ära.
• Ei joo tilkagi alkoholi.
• Pole eales midagi varastanud.
• Tõmbab ainult Marlboro sigarette.
• Päeval lõhub puid ja on kiirem ja vastupidavam kui puulõhkumismasinad.
• Kogu raha annab õele, kes on teda terve elu hooldanud.
• On end aastatega miljonäriks sobranud.
• Pole päevagi koolis käinud.
• Imelikuks jäi pärast kolmandas klassis põetud meningiiti.
• Tal oli pudelite eest autoraha kokku aetud, aga see varastati ära.
• Tema pangaarvele on kogunenud üüratu summa, kuid ta ise ei tea sellest.

Nagu näha, on rahva kollektiivne teadmine Vovkast vastuoksusi täis. Mis omakorda näitab, et Vovka ongi legend. Legendidega on ju sageli nii, et isiklikult me neid ei tunne, kuid kaude suhestume me nendega kõik moel või teisel. Nad on justkui meie kõigi omad. On siis ülepea tähtsust sellel mõistmisel, kus lõpeb tõde ja algab folkloor? Ma olen  üpris veendunud, et legendide kohta me ei soovigi teada täit tõde, isegi kui see meile kandikul ette kantakse, sest midagi peab jääma ka ettekujutuse viljaks. Vastasel juhul legend muutub liialt ratsionaalseks ning kaotab oma auraatilise mõju.

Vladimir Fetśin Pärnu linnapildis (enda foto/Mailiis Ollino (PP))

Juurdelugemist:

• https://parnu.postimees.ee/8403514/meie-seast-lahkus-legendaarne-sintlane
• https://parnu.postimees.ee/366499/tartlastel-on-vaim-tallinlastel-vanake-aga-meil-parnus-vovka

KÜMME AASTAT ILMA... DAVID BOWIE (08.01.1947 - 10.01.2016)

 SISSEKANNE # 384

Don't let me hear you say

Life's taking you nowhere, angel

...

Look at that sky, life's begun

Nights are warm and the days are young

Juba kümme aastat ilma...

Aga siiski... Golden years - well spent years...

Mälestades David Bowiet (08.01.1947-10.01.2016), kuulan tema plaate. Esimene Bowie plaat, mida tervikuna kuulasin, oli „Hunky Dory“ – tõsi küll, piraatsalvestusena kasseti pealt. Esimesed kaks teadlikult ja ausal teel soetatud Bowie CD-plaati olid „Heroes“ ja „Scary Monsters“. Minu kümme Bowie lemmikalbumit läbi aegade on:

Station To Station (1976, RCA) – võimas teos, minu meelest kõige bowielikum plaat üldse; lavale astus uus karakter – Kõhn Valge Hertsog (Thin White Duke), pealt külm ja arrogantne, seest habras ja soe. Krautrocki mõjud. Eno viljakas koostöö Bowiega sai alguse pärast seda plaati.

Station To Station (1976 / 1981, Christiane F soundtrack)

Low (1976, RCA) – pisut depressiivne ja melanhoolne - nagu plaadi nimigi ette ütleb -, aga väga ilus, pluss sisaldab laulu „Sound and Vision“, mis kätkeb endas kogu Bowie maailma esteetikat.

Sound & Vision (1977 / live 1990)

Scary Monsters (1980, RCA) – plaat, millega lõppes Bowie kuldaeg – 70ndad -, viimane tugev tervikalbum, meeleolu sätib paika nukker-melanhoolne ja retrospektiivne „Ashes To Ashes“

Ashes To Ashes (1980)

Lodger (1979, RCA) – Berliini triloogia viimane, ühtlasi kõige optimistlikum ja popilikum plaat, veidi nagu new wave. Boys keep swinging: life is a pop of the cherry, when you're a boy

Boys Keep Swinging (1979)

The Rise And Fall Of Ziggy Stardust and the Spiders From Mars (1972, RCA) – sellel on kõik hitid; kui ma seda tippkümnesse poleks pannud, siis ma oleks toime pannud pühaduseteotuse.

Starman (1972, Top of the Pops)

Hunky Dory (1971, RCA) – Bowie hakkas hipiks. Sisaldab laulu „Changes“: Time may change me, but I can’t trace time.

„Heroes“ (1977, RCA) – põhiline sellel albumil on muidugi nimilaul ja ikooniline albumi kaas. Sisaldab muuhulgas Kraftwerkist inspireeritud laulu „V2 Schneider“;

"Heroes" (1977)

Young Americans (1975, RCA) – plastiline valge soul, nn philly-sound, mida on hea kuulata küünlavalgel ja veiniklaas peos. Bowie oli selja taha jätnud glämrokkari karjääri ning Ziggy Stardusti persoona oli lõplikult maha maetud. Algas yuppie-jumala, Thin White Duke’i aeg. Pisut läks veel aega. Aga... Do you remember president Nixon, do you remember the bills you had to pay... or even yesterday?

Young American (1974/1975, Dick Cavett Show)

1.Outside (1995, Arista/BMG/Virgin) – Bowie taastulemine, ambitsioonikas koostööprojekt Brian Enoga. Mõne jaoks ehk liiga eklektiline kontseptalbum, kuid minu jaoks ajaproovile hästi vastu pidanud. Standout track #1 „Strangers When We Meet“, standout track #2 „I Have Not Been To Oxford Town“;

Strangers When We Meet (1995)

Aladdin Sane (1973, RCA) – Glämm-Bowie kõige rafineeritumal kujul: Ziggy Stardusti kõrgpunkt;

Drive In Saturday (1973 / live in Paris 1999)

Blackstar (2016, ISO Columbia) – võimas ja hästi ajastatud luigelaul; plaat ilmus Bowie sünnipäevaks, kaks päeva hiljem lahkus maestro Elüüsiumi väljadele.

I Can't Give Everything Away (2016, post mortem viimane singel)

IN MEMORIAM. David Thomas (1953-2025)

 SISSEKANNE # 285

 

David Corio/Redferns/Getty images

 

Kurb uudis on saabunud Ameerikamaalt, et lahkunud on avangardliku USA rokkbändi Pere Ubu frontman David Thomas. 1953-2025. Väga omapärase ja sisendusliku jõuga laulja, kelle kohta mu üks sõber ütles, et mees laulaks justkui hoiaks peeru kinni. Ma usun, et see oli öeldud tunnustusena. Paljud nii ei oska.

Pere Ubu plaat „Dub Housing“ (1978, Chrysalis) kuulub kahtlemata minu lemmikute hulka, vahest on isegi tippkümne seas. Palju just ei kuulata ei jaksa, ent kui on õige meeleolu, siis on bullseye! – otse kümnesse! Gurmee!

Mälestuseks olgu siinkohal kaks lugu. "Not Happy" valisin sellepärast, et keegi on NOT HAPPY (vaata eelmist postitust). Tegelikult sellepärast, et siin avaldub Thomase unikaalne hääletämber ja stiil.

Teine lugu, "Waiting For Mary", on rohkem meinstriim ja raadiokõlbulik. Aga ega ta kehvem ole. Väga hea ja lüüriline on.

 Pere Ubu - Not Happy (1981), YouTube: 13jalopy

Pere Ubu - Waiting For Mary (1989) YouTube: Fire Records

 

 

 

NON HABEMUS PAPAM!

 SISSEKANNE # 283

 

Paavsti viimane käeviibe. Püha Peetruse basiilika rõdul, 20.04.2025 (Tiziana Fabi / AFP / Scanpix)

 

Paavst Franciscus, kodanikunimega Jorge Mario Bergoglio, on surnud. 1936-2025. Eile veel veeretati põdura tervisega paavst ratastooliga Püha Peetruse basiilika rõdule, kus ta rahvale viipas ja häid paasapühi soovis. Täna hommikul ta suri oma Vatikani residentsis Casa Santa Martas.

Paavsti surm on loomulikult globaalne sündmus, kuivõrd ta on kõigi katoliiklaste pea ning neid jagub igasse maailma nurka. Näiteks Filipiinidel on väga tugev katoliiklaste kogukond. Arvestades seda, et paavst oli pärit Argentiinast (sündinud Buenos Aireses itaalia immigrantide peres), siis seda laiem mõju on tal väljaspool Euroopat. Aga temagi on surelik ja nõder, antud juhul torkas see eriti silma. Meenub kohe Innocentius III traktaat „Inimolu viletsusest“, millest olen kirjutanud siin.

Postimehes on hea ülevaade neist traditsioonilistest riitustest, mis võetakse ette paavsti surma korral. Refereerin, sest võib-olla on kasulik teada.

Niisiis algab paavsti surma järel katoliku kirikus sede vacante (tühja tooli) periood, mille käigus kiriku tegevuse igapäevase juhtimise võtab kuni uue paavsti valimiseni üle mõni kõrgem kardinal ehk camerlengo – kelleks seekord on veebruaris 2019 selle ülesande peale määratud Iiri-Ameerika kardinal Kevin Farrell. Tema on ainus katoliku kiriku hierarhia tippametnik, kes jääb oma ametisse. Kõik ülejäänud peavad pärast paavsti surma tagasi astuma.

Traditsiooniliselt on camerlengo tähtsaim ülesanne kinnitada paavsti surm, milleks kunagi koputati hõbehaamriga kolm korda kirikupea laubale ja hüüti tema sünnijärgne nimi.

Camerlengo ülesanne on hävitada ka nn kaluri sõrmus, igale uuele paavstile valmistatav kuldne pitsersõrmus, mida vanasti kasutati dokumentide pitseerimiseks. Minevikus oli pitsersõrmuse hävitamise eesmärk vältida võltsinguid, praegu sümboliseerib see surnud paavsti võimu ajalõppu.

Paavsti surma järel kogunevad maailma kardinalid kongregatsioonidele, kus otsustatakse matuste aeg ja korraldatakse üheksapäevane lein ehk novemdiales. Paavst tuleb matta neli kuni kuus päeva pärast tema surma.

Franciscuse eelkäijad maeti Vatikani Püha Peetri basiilikasse, kuid tema palus matta end Rooma Santa Maria Maggiore basiilikasse. Franciscuse surnukeha asetatakse samuti traditsiooni rikkudes lihtsasse puidust ja tsingist kirstu. Varasemate paavstide matmisel kasutati kolme üksteise sisse asetatud küpressist, tinast ja jalakapuust kirstu. Ent Bergoglio valis oma paavstinime just vaeste eest seisnud, kerjusmunkluse rajaja Assisi Franciscuse järgi.

Franciscuse lahtine sark asetatakse Püha Peetri basiilikasse, kus usklikud saavad kirikupeale austust avaldada. Varasema traditsiooni kohaselt pandi paavsti surnukeha vaatamiseks välja platvormile patjade vahele.

Üle maailma toimuvatel kardinalide kongregatsioonidel tehakse esmane valik ka uue paavsti valimiseks ning määratakse kindlaks konklaavi ehk uue kirikupea valimise aeg. Konklaav tuleb kokku kutsuda kõige varem 15 ja hiljemalt 20 päeva pärast paavsti surma. 13. sajandil alanud traditsiooni kohaselt kogunevad konklaavile alla 80-aastased kardinalid, kes valivad enda seast uue paavsti.

Praegu on nn valijakardinale 135, kellest 108 nimetas ametisse Franciscus. Valijakardinalidest 53 on Euroopast, 20 Põhja-Ameerikast, 18 Aafrikast, 23 Aasiast, 4 Okeaaniast ja 17 Lõuna-Ameerikast.

Konklaavi sõnasõnaline tõlge on „võtmega“, mis tähendab, et konklaav kestab, kuni uus paavst on leitud. Alates 19. sajandi lõpust on kõik konklaavid toimunud Sixtuse kabelis. Kardinalid peavad vanduma paavsti valimise ajaks täielikku salastatust, vande rikkumisel ähvardab neid kirikust väljaheitmine.

Iga päeva hommikul toimub kaks ja õhtul samuti kaks hääletusvooru, kuni üks kandidaat kogub kaks kolmandikku häältest. Iga hääletusvooru lõpus põletatakse valimissedelid ja apostliku palee kohale kerkib edutu hääletusvooru järel must ning paavsti valimise korral valge suits.

Valitud paavst viiakse Sixtuse kabeli kõrval asuvasse käärkambrisse, mida nimetatakse sala delle lacrime​'ks ehk pisarate toaks, kus ta saab oma tuleviku üle mõtiskleda.

Kardinalide kolleegiumi juht, kelleks praegu on kardinal Giovanni Battista Re, küsib valitud paavstilt, kas ta nõustub enda valimisega ja millise nime ta endale võtab. Ühtlasi saab valitud paavst kohe ka Rooma piiskopiks.

Pärast seda ilmub uus paavst Püha Peetri basiilika rõdule ja üks kardinalidest, praegusel juhul Renato Raffaele Martino, ütleb kuulsad sõnad „Habemus Papam!“ (Meil on paavst!)

Aga sinnamaani... non habemus Papam!

*        *        *

Täna, kuus aastat tagasi, lahkus igavikku ka vaimulik ja literaat Vello Salo (1925- 21.04.2019). Ta pidi küll Jumala silmis õige mees olema, sest kutsuti ära kristliku maailma jaoks nii olulisel päeval – ülestõusmispühade esimesel pühal. Sümboolne lahkumine igatahes.  Suurmees, kelle vaimsus oli tohutu tõmbejõuga. Hea, et meil on temast suurepärane dokfilm ja ringhäälingu arhiivis mitu ööülikooli loengut.

5. novembril 2025 saame tähistada tema sajandat sünnipäeva.

 

Foto: Estonian World.Review