SISSEKANNE # 490
 |
| RAIL BALTIC ESTONIA unelm: nagu Navitrolla maal! |
Pärnu eksmeer Kristel Voltenberg on kirjutanud peaministrile avaliku kirja seoses Rail Balticu projekti edasilükkamisega nii umbes nelja aasta võrra – sest siis olevat võimalik uuest rahastusepaketist uut raha peale saada ja Eesti riigirahakotist ei peaks nii palju pappi luhvtitama. Eks määramatu osa selle sisust kulub kaitsekuludele (ja kelmuste kinnitampimisele – mis see 70 milli siis ära pole, eks).
Asi, mis pidi 2030. aastaks valmis saama, ei saa teps
mitte. Noh, me teame, lätlased on süüdi. Nemad rääkisid juba ammu, et ei jõua
ega taha. Kui üldse, siis teevad valmis ainult selle jupi, mis Riiast Leedu
piirini viib. Et nad on realistid, aga eestlased on idealistid – varem või
hiljem saab see ilus muinasjutt Rail Balticu õigeaegsest valmimisest ka siin
otsa (loodan, et mitte kogu Rail Balticu lugu!).
Nüüd siis andiski peaminister Michal otsesõnu mõista,
et kiire rongiühendus lükkub edasi, sest riigieelarve ei vea välja ja et
venitamise (ajatamise) taktika aitab ehk saada raha Euroopa Liidu eelarveperioodil.
Me saame niiviisi justkui konsensuslikult Balti riikidega ühte jalga astuda ja
presenteerida seda nihutamist ühise otsusena. Ent sisepoliitilise noodiga –
nagu Michal rõhutas - , on Eesti pool oma tükid kõik korralikult ära teinud,
olles ehitustempolt Baltimaade meister.
See võibki nii olla, sest viimases Kuku raadio
keskpäevatunnis ahhetas saatejuht Priit Hõbemägi, et metsade vahel, seal
tulevase trassi ääres, käivat tohutu löökehitus – valmivad hiiglaslikud
betoonist viaduktid ja ökoduktid, kust siis päevas hakkab paar Passatit
vasakult paremale ja vastupidi üle sõitma ning ehk läheb ka paar põtra ja kitse
üle. Käib tohutute ressursside betoneerimine, mille võiks üle elada teadmisega,
et me saame selle neetud kiirrongi Varssavini, milliseid terve Euroopa on
risti-rästi täis sadu ja sadu. Kiire raudteeühendus on nii endastmõistetav asi, et sellele on oodi teinud juba Kraftwerk aastal 1977!! Ammu olnuks aeg üks korralik raudtee Läände
ehitada – juba integratsiooni põhimõtte pärast -, aga nüüd jälle nihkub see „helesinine
unistus“ otsekui petlik miraaž horisondi taha. Killustikuhunnikud jäävad sinna
kus on, masinad pannakse seisma, rajad rohtuvad – neli aastat on pikk aeg.
Kipub sinna projekt „EI!“ suunda minema. Sest kui neli aastat mööda saab, on
juba teised lood ja laulud: ehitamine on kallim, valitsus on teine jne. Odavamaks
ei lähe midagi.
(Mistap mul on tunne, et ühel hetkel saabub aeg, kus
meid kõiki kolme Balti riiki hakatakse Brüsselis vaatama parajate kelmidena. No
et küsite aga raha, kuid kus rööpad on? Lätlastel juba sai valmis imposantne keskvaksal – klaasfassaadide, reisijate ootealade ja platvormide varikatustega.
Kuni rongi-liikluseni saab seda kasutada multifunktsionaalselt.)
Aga meie, pärnakad, oleme jälle vasta püksa saanud. Häda
nende ühendustega! Kui 2018. aastal meilt Tallinna rong ära võeti, lubati meile
peatset Rail Balticut – muide, juba 2026. aastaks! - ning toonane taristu- ja
majandusminister Kadri Simson veel uhket lennujaama pealekauba, kust Boeingud
lendama hakkavad. No ei hakanud. Ses mõttes on eksmeeri Voltenbergi avalik kiri
põhjendatud ja loogiline.
Ta kirjutab:
„Pärnule ei ole see pelgalt
tehniline ajakava muudatus.
See puudutab otseselt meie linna
arengut ja usaldust Eesti riigi vastu.
Pärnu linn, Pärnumaa elanikud ja
siinsed ettevõtjad on riigi antud lubadustega arvestanud. Rail Baltic on olnud
osa linna pikaajalistest arenguplaanidest. Selle ümber on kavandatud taristut,
reisiterminali ja kogu linnaruumi. Ettevõtjad on teinud investeerimisotsuseid
teadmisega, et Pärnu ühenduvus paraneb.
Paar näidet. Vaid ühest Pärnule olulisest sektorist, turismist. Pärnusse kerkib hotell-konverentsikeskus, mille valmimist ootame 2027. aastal. Planeerimisel on veel vähemalt kolm hotelliarendust, mille puhul on arvestatud Pärnu parema ühenduvusega. Need otsused ei sünni tühjale kohale, nende taga on usk riigi pikaajalistesse arenguplaanidesse.
Seetõttu tuleb
küsida: milline on riigi vastutus siis, kui riik ise muudab neid eeldusi,
millele inimesed, ettevõtjad ja kohalik omavalitsus on oma otsuseid rajades
tuginenud?
Mõistan
argumenti, et Rail Balticu ehituse pikema aja peale jaotamine võimaldaks
kasutada rohkem Euroopa Liidu raha ja vähendada Eesti omaosalust lähiaastatel.
Euroopa raha maksimaalne kasutamine on kahtlemata mõistlik eesmärk. Kuid üksnes
sellest ei piisa, et pidada projekti edasilükkamist Eestile kasulikuks.
Euroopa raha
ei ole tasuta, kui selle ootamine lükkab edasi raudtee majandusliku kasu,
suurendab ehituse kogumaksumuse riske ja jätab strateegilise ühenduse veel
aastateks rajamata. Praegu ei ole avalikkusele esitatud terviklikku arvutust,
mis näitaks, milline on 2034. aastaks valmiva Rail Balticu tegelik kogumõju
võrreldes 2030. aastaks valmiva ühendusega.
Me ei tea, kui
palju maksavad neli täiendavat aastat ehitushindade kasvu, saamata jäänud
majanduslikku kasu ja edasi lükatud investeeringuid. Samuti ei ole järgmise
Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus lõplikult kokku lepitud.
Seetõttu tuleb küsida, kas on põhjendatud aeglustada ehitust kindlama praeguse
rahastuse asemel lootusega, et vajalik raha on tulevikus olemas.
Rail Baltic ei
ole tavaline riigieelarve kulu. See on pikaajaline investeering Eesti
majandusse, ühenduvusse ja julgeolekusse. Selle mõju ei alga alles päeval, mil
esimene rong üle piiri sõidab. Kindel ajakava mõjutab juba täna ettevõtjate
investeerimisotsuseid, logistikat, turismi, tööjõu liikumist ja piirkondade
arengut. Pärnu arengut mõjutab see kõik aga eriti olulisel määral.
Samuti on Rail
Baltic üks Eesti sõjalise mobiilsuse ja Euroopa ühenduvuse projekte. Kui peame
vajalikuks tugevdada Eesti julgeolekut ja sidemeid Euroopaga, tuleb hinnata ka
seda, mida tähendab strateegilise taristu valmimise edasilükkamine.
Eesti ei saa
Rail Balticut loomulikult ehitada üksi. Läti ja Leedu edenemine on oluline ning
kogu raudtee toimimine eeldab Balti riikide koostööd. Kuid naabrite võimalik
mahajäämus ei peaks tähendama seda, et Eesti enda ehitustempot tuleb vähendada.
Eriti ei
tohiks selle tõttu jääda ootama Pärnu.
Kui
Tallinna–Pärnu lõiku on võimalik varem kasutusele võtta, tuleb seda teha nii
kiiresti kui võimalik.
Pärnu ei vaja
kiiret ühendust Tallinnaga ainult mugavuse pärast. Me vajame seda
ettevõtluseks, tööjõu liikumiseks, hariduseks, turismiks ja kogu piirkonna
arenguks. Pärnu on Eesti suurima pindalaga linn ning Pärnu hea ühenduvus
mõjutab kogu Pärnumaa ja Lääne-Eesti arenguvõimalusi.
Pärnu
konkureerib samal ajal Tallinna ja Tartuga riiklikult tähtsa objekti staatuses
multihalli nimel, mille üks keskseid mõtteid on samuti hea ühenduvus
Tallinnaga, Tallinna kaudu Helsingiga ning lõuna suunas Riia ja sealt edasi
Euroopaga.
Sellises
olukorras ei saa riik ühelt poolt rääkida Pärnu arengupotentsiaalist ja
investeeringutest, teiselt poolt muuta selle arengu ühe olulisema eelduse –
kiire ühenduvuse – tähtaega ebamääraseks.
Seetõttu on
minu küsimused Teile konkreetsed.
Kas Eesti
valitsus kinnitab, et Tallinna–Pärnu kiire raudteeühendus valmib enne kogu Rail
Balticu põhikoridori lõplikku valmimist?
Milline on
konkreetne tähtaeg, millal saab Pärnu inimene reaalselt sõita kiire rongiga
Tallinna?
Millal saab
Pärnust kiire rongiga Lätti ja sealt edasi Euroopasse?
Millise
arvutuse põhjal on valitsus jõudnud järeldusele, et aeglasem ehitustempo ja
võimalik valmimine 2034. aastal tuleb Eesti maksumaksjale kokkuvõttes soodsam
kui 2030. aasta eesmärgi hoidmine?
Milline on
valitsuse plaan juhul, kui järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu
rahastus ei kujune loodetud mahus?
Ei mina ega
me, pärnakad, nõua erikohtlemist ega seda, et Pärnu ühendus ehitataks teiste
arvelt. Me nõuame, et Eesti riik peaks kinni oma lubadustest. Pärnu ei vaja
enam uusi üldsõnalisi lubadusi. Pärnu vajab konkreetseid tähtaegu, toimivaid
ühendusi ja selget vastutust.
Rail Balticu
puhul ei ole küsimus ainult raudtees. Küsimus on selles, kas Eesti riigi antud
lubadused on midagi, millele inimesed ja ettevõtjad saavad oma tulevikku
kavandades päriselt toetuda.” (Pärnu Postimees, 23.09.)
Mis te, kas te, kus te!! Mina ei ole teil mingi wonder
woman ega superman ega Karlsson, vaid peaminister vähemusvalitsuses – pareeriks
kindlasti Michal ja delegeeriks küsimused allapoole. Minister Leis on liiga
laialt kõike luband, tema saab kinga! Aga muus osas on nagu on. Nagu vanas Eino Baskini ja Priit Aimla sketšis:
„Aga varsti te kukute jälle
kuskil vale inimese käest valel ajal küsima, kuidas saaks Tapale sõita? Ja
vastatakse teile ilmtingimata valesti: Tapa bussiga! Kui soovite sõita, siis
sõitke, kui tahate midagi küsida, siis küsige. Mida on asjamehed omalt poolt
teinud teravate olukordade vältimiseks? Ja asjamehed vastavad: meie omalt poolt
oleme teinud teile kumerad bussid.“
* * *
Kraftwerk - Trans Europa Express / Metall auf Metall (KlingKlang/3-D The Catalogue)
