MILLAL SAAKS RONGIGA EUROOPASSE? ehk ÄRGE KÜSIGE KOGU AEG VALESTI!

 SISSEKANNE # 490

RAIL BALTIC ESTONIA unelm: nagu Navitrolla maal!

Pärnu eksmeer Kristel Voltenberg on kirjutanud peaministrile avaliku kirja seoses Rail Balticu projekti edasilükkamisega nii umbes nelja aasta võrra – sest siis olevat võimalik uuest rahastusepaketist uut raha peale saada ja Eesti riigirahakotist ei peaks nii palju pappi luhvtitama. Eks määramatu osa selle sisust kulub kaitsekuludele (ja kelmuste kinnitampimisele – mis see 70 milli siis ära pole, eks).

Asi, mis pidi 2030. aastaks valmis saama, ei saa teps mitte. Noh, me teame, lätlased on süüdi. Nemad rääkisid juba ammu, et ei jõua ega taha. Kui üldse, siis teevad valmis ainult selle jupi, mis Riiast Leedu piirini viib. Et nad on realistid, aga eestlased on idealistid – varem või hiljem saab see ilus muinasjutt Rail Balticu õigeaegsest valmimisest ka siin otsa (loodan, et mitte kogu Rail Balticu lugu!).

Nüüd siis andiski peaminister Michal otsesõnu mõista, et kiire rongiühendus lükkub edasi, sest riigieelarve ei vea välja ja et venitamise (ajatamise) taktika aitab ehk saada raha Euroopa Liidu eelarveperioodil. Me saame niiviisi justkui konsensuslikult Balti riikidega ühte jalga astuda ja presenteerida seda nihutamist ühise otsusena. Ent sisepoliitilise noodiga – nagu Michal rõhutas - , on Eesti pool oma tükid kõik korralikult ära teinud, olles ehitustempolt Baltimaade meister.

See võibki nii olla, sest viimases Kuku raadio keskpäevatunnis ahhetas saatejuht Priit Hõbemägi, et metsade vahel, seal tulevase trassi ääres, käivat tohutu löökehitus – valmivad hiiglaslikud betoonist viaduktid ja ökoduktid, kust siis päevas hakkab paar Passatit vasakult paremale ja vastupidi üle sõitma ning ehk läheb ka paar põtra ja kitse üle. Käib tohutute ressursside betoneerimine, mille võiks üle elada teadmisega, et me saame selle neetud kiirrongi Varssavini, milliseid terve Euroopa on risti-rästi täis sadu ja sadu. Kiire raudteeühendus on nii endastmõistetav asi, et sellele on oodi teinud juba Kraftwerk aastal 1977!! Ammu olnuks aeg üks korralik raudtee Läände ehitada – juba integratsiooni põhimõtte pärast -, aga nüüd jälle nihkub see „helesinine unistus“ otsekui petlik miraaž horisondi taha. Killustikuhunnikud jäävad sinna kus on, masinad pannakse seisma, rajad rohtuvad – neli aastat on pikk aeg. Kipub sinna projekt „EI!“ suunda minema. Sest kui neli aastat mööda saab, on juba teised lood ja laulud: ehitamine on kallim, valitsus on teine jne. Odavamaks ei lähe midagi.

(Mistap mul on tunne, et ühel hetkel saabub aeg, kus meid kõiki kolme Balti riiki hakatakse Brüsselis vaatama parajate kelmidena. No et küsite aga raha, kuid kus rööpad on? Lätlastel juba sai valmis imposantne keskvaksal – klaasfassaadide, reisijate ootealade ja platvormide varikatustega. Kuni rongi-liikluseni saab seda kasutada multifunktsionaalselt.)

Aga meie, pärnakad, oleme jälle vasta püksa saanud. Häda nende ühendustega! Kui 2018. aastal meilt Tallinna rong ära võeti, lubati meile peatset Rail Balticut – muide, juba 2026. aastaks! - ning toonane taristu- ja majandusminister Kadri Simson veel uhket lennujaama pealekauba, kust Boeingud lendama hakkavad. No ei hakanud. Ses mõttes on eksmeeri Voltenbergi avalik kiri põhjendatud ja loogiline.

Ta kirjutab:

„Pärnule ei ole see pelgalt tehniline ajakava muudatus.

See puudutab otseselt meie linna arengut ja usaldust Eesti riigi vastu.

Pärnu linn, Pärnumaa elanikud ja siinsed ettevõtjad on riigi antud lubadustega arvestanud. Rail Baltic on olnud osa linna pikaajalistest arenguplaanidest. Selle ümber on kavandatud taristut, reisiterminali ja kogu linnaruumi. Ettevõtjad on teinud investeerimisotsuseid teadmisega, et Pärnu ühenduvus paraneb.

Paar näidet. Vaid ühest Pärnule olulisest sektorist, turismist. Pärnusse kerkib hotell-konverentsikeskus, mille valmimist ootame 2027. aastal. Planeerimisel on veel vähemalt kolm hotelliarendust, mille puhul on arvestatud Pärnu parema ühenduvusega. Need otsused ei sünni tühjale kohale, nende taga on usk riigi pikaajalistesse arenguplaanidesse.

Seetõttu tuleb küsida: milline on riigi vastutus siis, kui riik ise muudab neid eeldusi, millele inimesed, ettevõtjad ja kohalik omavalitsus on oma otsuseid rajades tuginenud?

Mõistan argumenti, et Rail Balticu ehituse pikema aja peale jaotamine võimaldaks kasutada rohkem Euroopa Liidu raha ja vähendada Eesti omaosalust lähiaastatel. Euroopa raha maksimaalne kasutamine on kahtlemata mõistlik eesmärk. Kuid üksnes sellest ei piisa, et pidada projekti edasilükkamist Eestile kasulikuks.

Euroopa raha ei ole tasuta, kui selle ootamine lükkab edasi raudtee majandusliku kasu, suurendab ehituse kogumaksumuse riske ja jätab strateegilise ühenduse veel aastateks rajamata. Praegu ei ole avalikkusele esitatud terviklikku arvutust, mis näitaks, milline on 2034. aastaks valmiva Rail Balticu tegelik kogumõju võrreldes 2030. aastaks valmiva ühendusega.

Me ei tea, kui palju maksavad neli täiendavat aastat ehitushindade kasvu, saamata jäänud majanduslikku kasu ja edasi lükatud investeeringuid. Samuti ei ole järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus lõplikult kokku lepitud. Seetõttu tuleb küsida, kas on põhjendatud aeglustada ehitust kindlama praeguse rahastuse asemel lootusega, et vajalik raha on tulevikus olemas.

Rail Baltic ei ole tavaline riigieelarve kulu. See on pikaajaline investeering Eesti majandusse, ühenduvusse ja julgeolekusse. Selle mõju ei alga alles päeval, mil esimene rong üle piiri sõidab. Kindel ajakava mõjutab juba täna ettevõtjate investeerimisotsuseid, logistikat, turismi, tööjõu liikumist ja piirkondade arengut. Pärnu arengut mõjutab see kõik aga eriti olulisel määral.

Samuti on Rail Baltic üks Eesti sõjalise mobiilsuse ja Euroopa ühenduvuse projekte. Kui peame vajalikuks tugevdada Eesti julgeolekut ja sidemeid Euroopaga, tuleb hinnata ka seda, mida tähendab strateegilise taristu valmimise edasilükkamine.

Eesti ei saa Rail Balticut loomulikult ehitada üksi. Läti ja Leedu edenemine on oluline ning kogu raudtee toimimine eeldab Balti riikide koostööd. Kuid naabrite võimalik mahajäämus ei peaks tähendama seda, et Eesti enda ehitustempot tuleb vähendada.

Eriti ei tohiks selle tõttu jääda ootama Pärnu.

Kui Tallinna–Pärnu lõiku on võimalik varem kasutusele võtta, tuleb seda teha nii kiiresti kui võimalik.

Pärnu ei vaja kiiret ühendust Tallinnaga ainult mugavuse pärast. Me vajame seda ettevõtluseks, tööjõu liikumiseks, hariduseks, turismiks ja kogu piirkonna arenguks. Pärnu on Eesti suurima pindalaga linn ning Pärnu hea ühenduvus mõjutab kogu Pärnumaa ja Lääne-Eesti arenguvõimalusi.

Pärnu konkureerib samal ajal Tallinna ja Tartuga riiklikult tähtsa objekti staatuses multihalli nimel, mille üks keskseid mõtteid on samuti hea ühenduvus Tallinnaga, Tallinna kaudu Helsingiga ning lõuna suunas Riia ja sealt edasi Euroopaga.

Sellises olukorras ei saa riik ühelt poolt rääkida Pärnu arengupotentsiaalist ja investeeringutest, teiselt poolt muuta selle arengu ühe olulisema eelduse – kiire ühenduvuse – tähtaega ebamääraseks.

Seetõttu on minu küsimused Teile konkreetsed.

Kas Eesti valitsus kinnitab, et Tallinna–Pärnu kiire raudteeühendus valmib enne kogu Rail Balticu põhikoridori lõplikku valmimist?

Milline on konkreetne tähtaeg, millal saab Pärnu inimene reaalselt sõita kiire rongiga Tallinna?

Millal saab Pärnust kiire rongiga Lätti ja sealt edasi Euroopasse?

Millise arvutuse põhjal on valitsus jõudnud järeldusele, et aeglasem ehitustempo ja võimalik valmimine 2034. aastal tuleb Eesti maksumaksjale kokkuvõttes soodsam kui 2030. aasta eesmärgi hoidmine?

Milline on valitsuse plaan juhul, kui järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus ei kujune loodetud mahus?

Ei mina ega me, pärnakad, nõua erikohtlemist ega seda, et Pärnu ühendus ehitataks teiste arvelt. Me nõuame, et Eesti riik peaks kinni oma lubadustest. Pärnu ei vaja enam uusi üldsõnalisi lubadusi. Pärnu vajab konkreetseid tähtaegu, toimivaid ühendusi ja selget vastutust.

Rail Balticu puhul ei ole küsimus ainult raudtees. Küsimus on selles, kas Eesti riigi antud lubadused on midagi, millele inimesed ja ettevõtjad saavad oma tulevikku kavandades päriselt toetuda.” (Pärnu Postimees, 23.09.)

Mis te, kas te, kus te!! Mina ei ole teil mingi wonder woman ega superman ega Karlsson, vaid peaminister vähemusvalitsuses – pareeriks kindlasti Michal ja delegeeriks küsimused allapoole. Minister Leis on liiga laialt kõike luband, tema saab kinga! Aga muus osas on nagu on. Nagu vanas Eino Baskini ja Priit Aimla sketšis:

„Aga varsti te kukute jälle kuskil vale inimese käest valel ajal küsima, kuidas saaks Tapale sõita? Ja vastatakse teile ilmtingimata valesti: Tapa bussiga! Kui soovite sõita, siis sõitke, kui tahate midagi küsida, siis küsige. Mida on asjamehed omalt poolt teinud teravate olukordade vältimiseks? Ja asjamehed vastavad: meie omalt poolt oleme teinud teile kumerad bussid.“

*            *            *

Kraftwerk - Trans Europa Express / Metall auf Metall (KlingKlang/3-D The Catalogue)

EESTI PRESIDENDIKS SAAGU TEHISARU

 SISSEKANNE # 462

Võidupüha ja jaanilaupäev – ning haruldaselt ilus ilm. Sest muidu on ju ikka vihma kallanud – jumalik ettehooldus, et tulemaiad eestlased oma jaanilõketega Eestimaad maha ei põletaks. (Seekord toimus siis järelhooldus – vihm kustutas kõik hõõguvad tuleasemed ära.

President Alar Karis võttis viimast korda võidupüha paraadi vastu Raplas. Oma kõne lõpetas ta sõnadega: „Head Eesti inimesed, riigipeana soovin teile viimast korda head võidupüha ja rõõmsat jaaniõhtut. Hoidkem ja kaitskem oma peret, oma lähedasi ning oma kodu – nii kitsas kui ka laias tähenduses. Eesti on meie oma. Ja jäägu ta alati vabaks!“ (PM, 23.06)

See oli hästi tempereeritud ja ajastatud otsus hr Karise poolt, kellelt oodati juba pikemat aega vastavat otsust. Kas kandideerib järgmiseks ametiajaks või mitte. Selget vastust poldud kuni eilseni saadud, mistap tegid selleteemalised spekulatsioonid erakondade juhid närviliseks. Parlamendierakonnad tunnistasid, et on teadmatuses ning nii mõnegi erakonna otsus, kellele toetust avaldada, seisnud just president Karise otsuse taga. Neil, kes Karise selja taga, plaan B-d ei olevat, väidab Delfi, ent mina seda ei usu. Tõsi, Delfi toetub just Isamaa juhi Reinsalu sõnadele, et „kui küsida nõnda, et kas me tegeleme mingite paralleeltegevustega enne Alar Karise seisukohta: me oleme teda ühemõtteliselt toetanud, seega vastus on eitav. Me ei tegele mingisuguse plaaniga B.“ (Delfi, 21.06) Ja Keskerakonna juht Kõlvart sekundeerib: „Presidendivalimiste puhul ei peaks olema plaan A ja plaan B.“ (sealsamas)

EKRE esimees Martin Helme arutles: „Ma arvan, et nendes aruteludes ei ole keegi sees, kes on Toompeal. Seda ootame me kõik põnevusega. Minu meelest Karis mängib küünilist mängu, et mulle see ei meeldi tegelikult. Tema mäng on sama mis eelmine kord, aga olud ei ole samad, mis eelmisel korral. Eelmine kord ta ootas, et teda mindaks paluma, ja palumisega koos pidid käima kinnitused, et hääled on koos. Seekord ei lähe keegi teda paluma.

Mulle tundub, et isegi kui ta nüüd ütleb praegu, et ta ei kandideeri, siis ega see ei tähenda, et ta ei kandideeri.Kui näiteks riigikogus ei tule presidendivalimistest midagi välja, ka valimiskogus ei saada hääli kokku kellegi taha, siis sellisel juhul võib tal olla plaan, et ta tuleb seal teises või kolmandas ringis ikkagi siis nii-öelda: hea küll, ma olen nõus. Aga ma arvan, et see ei tööta seekord.“ (sealsamas)

Nüüd siis on spekulatsioonidel lõpp. Neil, mis Karist puudutavad. Aga kohe sünnivad uued spekulatsioonid. Mikk Salu kirjutab Postimehes (23.06): „Kõige siledam tee on selline, et Kristen Michali juhitud Reformierakond leiab presidendikandidaadi, eeldatavasti koos koalitsioonipartneri Eesti 200-ga, ning kandidaat on nii tugev, veenev ja populaarne, et ka opositsiooniparteid Isamaa, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetavad – sisuliselt ei jääks opositsioonile valikut, et mõnd tüli või intriigi üles kiskuda, sest kandidaat on selline, keda lihtsalt peab toetama.

Teine tee on vastupidine: tuleb kemplemine ja kavaldamine. Lõpuks valitakse president ikkagi ära, ent mingi märk jääb külge. Jääb külge uuele presidendile, jääb külge valimisele ja jääb külge parteidele.

Eelkõige on küsimus kahe partei käitumises. Mida teevad Reformierakond ja Isamaa. Reformierakond on riigikogu suurim erakond ja ilma nende häälteta on uut presidenti võimatu valida. Isamaal samas ei ole riigikogus nii palju saadikuid, et nende häältest presidendivalik otseselt sõltuks, aga kuna nad on Eesti populaarseim partei, juhtiv opositsioonierakond, on neil võimalus presidendivaliku protsessi avalikkuse silmis kujundada.“

Kristen Michal avaldas, et Reformierakonna vaatest ei muuda Karise loobumine midagi. „Tuleb leida kandidaat, eelistatult naine, aga võib-olla ka mees, kellel oleks siis suurim võimalik ühisosa kogu parlamendis.“ (Delfi, 23.06)

Nojah, naine. See oleks eduline küll. Kes see küll olla võiks? Kersti Kaljulaid on juba olnud ja see on justnagu mullune lumi. Ei eruta enam. Pealegi on juba ette teada, mis saama hakkab. Sõna on vaba ja nii edasi.

Mis puutub Marina Kaljuranda, siis tema puhul ei saa just öelda, et „parim enne“ on möödas, kuid ta vist ise ei soovi enam kandideerida. Ükskord ta juba lasti kandidaadina põhja ning väärika daamina ei ole talle alandavat kordusetendust vaja.

Seega ei teagi nüüd, kes kuuendaks presidendiks hakkab. Postimehe kolumnist Erkki Bahovski prognoosib, et presidendivalimiste rallist kujuneb samasugune komejant nagu paaril eelmisel korral. Kõigepealt ilmuvad välja presidendikandidaadi-kamikazed, kes on valmis pea ees sööstma valimisvõitlusse, kuid kes ikka lõpuks Kadriorgu ei pääse. Siis on kuluaarikandidaadid, kuid kes samuti ei pruugi valituks osutuda. Kindlasti kuuleme jälle kord arutelu selle üle, et presidendivalimiste kord on oma aja ära elanud ja et seega tuleks president otse valida.

Asja teeb keerulisemaks see, et aasta-aastalt on riigikogu osatähtsus valimiskogus suurenenud. 2017. aasta haldusreform vähendas omavalitsuste arvu ja suurendas seega riigikogu rolli. Ent punnseis riigikogus (presidendi valimiseks on vaja 68 riigikogu liikme häält) tähendab suure tõenäosusega seda, et see punnseis kaldub ka valimiskokku. (Tartu Postimees, 24.06)

Mina teen aga – arvesse võttes kõike eelnevat - hoopis niisuguse ettepaneku: Eesti presidendiks peaks hakkama tehisintellekt. Jah, kõikvõimas AI. Sellel on kõvasti plusse.

Esiteks kirjutab tehisintellekt häid poliitilisi tekste ja kõnesid, mis kedagi ei solva ja kõiki meeles peab. Tekst on hästi struktureeritud ja selge, ning mis peamine – viisakas. Sel juhul võiks optimeerida kõik riiklikud kõnekirjutajad, või noh – palgal tuleb hoida lihtsalt ühte head keeletunnetuse ja käsitööoskusega promptijat. Tema siis annab ette käsuread, vastavalt sündmusele või riiklikule tähtpäevale. Vabariigi aastapäev tulemas? Koosta patriootlik tekst, mis kõnetaks keskmist eestlast, ega upu imalasse pateetikasse. Palun, siin ta on! Jõulud ukse ees? Koosta tekst, mllest kiirgaks soojust ja milles oleks pisut kristlikku sentimenti. Aga palun! Võin koostada ka mitu varianti, mida omavahel võrrelda… 

Teiseks. Presidendi tööülesannete hulka kuulub seaduste väljakuulutamine. Seda tööd saab tehisintellekt-president suurepärase efektiivsusega teha. Kõigepealt töötleb ta parlamendis kokku-kirjutatud tekstimassiivi põhjalikult läbi, vajadusel teeb korrektuuri, leiab üles vasturääkivused ja lüngad ning optimeerib teksti. Kui on kehv seadus, siis välja ei kuuluta ja põhjendab otsust.

Kolmandaks. Tehis-intellektuaalne president võimendab meie pisut luitunud kuvandit Eestist kui IT-tiigrist. Mõelge kui tore oleks, kui rahvusvahelisel areenil, igasugu konverentsidel, esindaks meid AI. Lugupeetud daamid ja härrad, sõna on Eesti Vabariigi presidendil Max Suurajul (see võiks olla presidendi üks nimevariante, laenates nime sõbralt, kes selle juba ammuilma välja mõtles).  Ja eesriie veetakse laiali, publikule avaneb ekraan ning kõik saavad lugeda-kuulda tarka ja mõtestatud juttu – vajadusel kasvõi hiina, urdu või tagalogi keeles. Vaat see oleks tõeline innovatsioon.

Miinuseid on loomulikult ka. President Max Suuraju ei saaks kätlemistseremooniat läbi viia. Mööndustega võib-olla siiski saaks – kui lasta külalistel puutetundliku ekraaniga patsi lüüa. Laste peade silitamisega on muidugi raskem toime tulla. Nii et see vajalik mõõde - human touch – jääks olemata.

Aga samas jälle tuleb ilmsiks veel üks suur pluss. Kui presidendi ametiaeg hakkab läbi saama, siis ei sünni sellest suuremat muret kui tuleb asendada vana tehisaru mudel uuema ja võimsamaga.

Mõelgem selle peale, sõbrad.

*            *            *

Aga et asi oleks aus, siis küsisin tehiarult endalt. Kas tehisaru võiks olla Eesti Vabariigi president? Ta vastas nii:

Ei, tehisaru ei saa juriidiliselt ega sisuliselt olla Eesti president.

Selleks on kolm peamist põhjust: põhiseaduslikud piirangud, tehnoloogilised puudujäägid ning presidendi rolli olemus ühiskonnas.

Juriidilised takistused

Sünnijärgne kodakondsus: President peab olema sünnilt Eesti kodanik. Tehisarul puudub kodakondsus ja juriidiline isikustaatus.

• Vanusepiirang: Kandidaat peab olema vähemalt 40-aastane.
• Füüsiline isik: Õigussüsteem käsitleb presidenti füüsilise isikuna, kes kannab oma otsuste ja ametivande ees isiklikku ning moraalset vastutust.

Sisulised ja emotsionaalsed piirangud

Eesti president on eelkõige rahva ühendaja ja moraalne majakas. Kuigi tehisaru suudab andmeid analüüsida, puuduvad tal riigipeaks vajalikud inimlikud omadused:

• Empaatia ja kriisijuhtimine: President peab suutma rasketel hetkedel ühiskonda lohutada, kõnetada ja liita. Tehisarul puuduvad päris tunded ja elukogemus.
• Esindusfunktsioon: Riigipea esindab Eestit välissuhtluses, kus diplomaatia ja isiklikud liitlassuhted põhinevad inimestevahelisel usaldusel.
• Eetiline kompass: Tehisintellektil puudub sisemine moraalne taju – see kopeerib vaid inimeste loodud andmeid, tehes sageli ka faktivigu või luues eelarvamusi.

Aga… ehkki tehisaru ei saa ise Kadriorgu kolida, saab see olla presidendile tõhus abiline ja tööriist.

Andmete analüüs: Tehisaru saab kiiresti läbi töötada seaduseelnõusid, raporteid ja välispoliitilisi analüüse.

Kõnede ettevalmistus: See võib aidata mustandite kirjutamisel või infootsingul, kuid lõpliku emotsiooni ja sõnumi annab alati inimene.

Armas tagasihoidlik tehisaru. Tal on veel pikk tee käia, et poliitilist ambitsiooni kasvatada. Küps vastus kõlanuks: Jah, tehisaru oleks Eestile ainus võimalik president, sest ta ei eksi (ja kui eksib, siis vabandab ja korrigeerib end.) 

*            *            *

KÜMME EESTI MÕJUISIKUT a.D. 2025

SISSEKANNE # 375

Esimene advent ongi käes. Valitseb ebamäärane hämarus, mis jätab parasjagu nii palju valgust, et päris ööks seda nimetada ei saa, aga päeva nimetust ka välja ei kanna. Laplased ütlevad selle kohta kaamos.

Heakene küll, tegelikult ma tahtsin kirjutada hoopis maisematel ja mõjusamatel teemadel. Eesti Päevaleht on jälle ritta seadnud sada mõjuisikut, kes peaksid siis Eesti ühiskonda mõjutama, seda liigutades, valgustades ja soojendades, aga võib-olla ka manipuleerides. Mina vaatan kõiki edetabeleid suurima huviga, ükskõik, mis siis parajasti ritta pandud, olgu see muusika, sündmused või inimesed. Mina pole erand, teistelegi inimestele meeldivad ebetabelid, sest miks muidu ostetakse raamatuid, mis on pealkirjastatud umbes nõnda: „100 mõtet filosoofidelt“, „100 muuseumi, mida külastada“, „100 sündmust, mis vapustasid maailma“ jne. jne.

Tavaliselt on aga edetabelitega see häda, et need ei kattu minu eelistustega. Vahel läheb täitsa puusse, ühisosa pole üldse. Siis tekib see oht, et lähed püha viha täis, võib-olla terendab isegi infarkt. Igapidi tervislikum on ise edetabeleid koostada – ja kui siis on soovi avaldada (aga see soov on kindlasti, sest inimene on edev), siis tuleb kindlasti kommentaarium välja lülitada. On üsna etteaimatav, mis sealt vastu kajaks: hindaja on ebakompetentne, kallutatud ja subjektiivne ning on reastanud need, kes seal üldse ei peaks olema. Ma tean; eks ma ju isegi mõtlen nii… teiste edetabelit vaadates. Kuid huvitav on ikka.

Niisiis juhtus mulle ette Eesti Päevalehes avaldatud Eesti mõjukate esimene sada. Kommentaariks öeldakse, et kriteeriumiks on üksnes mõjukus, seda nii positiivses kui negatiivses mõttes. Ma võtan siinkohal vaadelda ainult esikümmet. Spordis on ju ka nii, et esikümme loeb; kes aga suusatas parasjagu 37. või 68. kohal, ei huvita suurt kedagi.

Esimene kümme on siis järgmine:

10.  Keit Kasemets – riigisekretär. EPL: "Kui Michal oli kliimaminister, oli Kasemets tema kantsler ja Michali peaministriajal tõusis Kasemets juba riigisekretäriks. Kasemetsast rääkides saab ka küsida, kui palju on Eestis olnud neid, kelle pärast on seadust muudetud. Kasemetsa riigisekretäriks saamise nimel täpselt seda tehtigi ja kaotati ametikoha jaoks varem vajalik olnud juriidilise kõrghariduse nõue."  Tubli poiss. Hall kardinal par excellence. Ma ei tea, kas just poliitikas, kuid ärimaailmas on sekretär ikka olulisel kohal olnud, tema on võib-olla tehasedirektorile isegi lähedasem isik kui oma naine, ta keedab kohvi, leiab vajalikke pabereid üles, on kursis uuemate kõlakatega, tuletab tähtaegu ja kellaaega meelde ning ajab mõned tüütud audientsile tükkijad eemale. Mõnikord aga unustab direktorihärra ülepeakaela koju minna – jääb ületunde tegema – ja siis on muidugi seaduslik abikaasa kole kuri. Aga või see sekretäri mure on! Peaasi et kohv on hea…

9 Andrus Merilo – kaitseväe juhataja. Tema on küll eelmise kaitseväe juhataja Martin Heremiga võrreldes vähem esiplaanil, aga see ongi taktikaliselt hea, sest idapiiri taga luurivad igasugused koerakoonlased, külmkingad ja muud soerdid, kes muud ei taha kui turja karata ja veidi rebida. Need passivad igal pool, seni veel teispool Peipsit, aga küll nad juba tuleks kui võimalus tekib. Sestap ongi mõistlik, kui kaitseväe juhataja ise lagedale väljale ei trügi, vaid jääks tundmatuks ja konspiratsiooni huvides vahetaks iga natukese aja tagant välimust. Näiteks täna on ta habemega ja Andrus Merilo nägu, aga homme võiks olla John Rambo moodi. See oleks nagu paroolivahetamine. Püüdku siis vaenlane kaitseväe juhatajat nagu tuult väljal. Ja parem veel, kui ta maskeeruks tuulispasaks – on meil ju ometi selleks otstarbeks ussisõnad ja salvid. Vaenlane vaatab, et ilm keeras ilgelt sandiks kätte, tuulispask peksab vihma ja lörtsi näkku, ega mõista midagi tarka kosta, aga meie teame, et see on meie vägede ülemjuhataja, kes vägesid inspekteerima on sõitnud ja vaenlase juures luuret teeb.

8 Parvel Pruunsild – ettevõtja. Tema on nii palju ette võtnud, et terve Isamaa erakond on sleppi haakunud ja nüüd käiakse üheskoos rõõmsalt kaitsepolitseis ütlusi andmas, et miks liiga palju on ette võetud ja kas ehk seadustest on mööda vaadatud. Mõju Eesti poliitikale on ilmselt väga suur olnud ja nüüd ehk kuluks härra Pruunsillalgi maskeeruda silmatorkamatusse pruuni ülikonda, mille kohta on öeldud, et pruun värv sümboliseerib ambitsioonitut meest, kes rahuldub sellega, mis käes on, ja tiksub vaikselt pensionini. Ongi praegu väga kasulik istuda vaikselt seinapraos nagu kilk – vajadusel saab sealtki nööre tõmmata, ent ohu korral saab kiiresti prakku peitu minna.

7. Mihhail Kõlvart – Keskerakonna esimees. Nagu EPL sedastab, on ta haavad ära lakkunud ja suurde mängu tagasi tulnud, tasuks väärikas seitsmes koht. Võitluskunstide harrastajana ta teab, et vahel on kasulik lihtsalt oodata, tempot kontrollida ja mitte rinnaga peale tormata, vaid kasutada ära vastase tegevusi, tema nõrkusi. Ta tuleb ära väsitada ja siis korra nõelata, ent kõige parem oleks muidugi, kui vastane kukub omaenda võttest selili. Siis ei pea üldse midagi tegema, heal juhul ei määri ülikondagi ära – nagu Seagali filmis. Veni, vidi, vici – just like that!

6. Jonatan Vseviov – välisministeeriumi kantsler. Suunanäitaja, tuulelipp selles paremas võtmes, sest näitab, kust poolt tuuled puhuvad – siis teab, mida selga panna, kas müts ja käpikud ühes võtta, kui kodust välja minna. Vseviov teab neid väliseid asju väga hästi ja on ka hämmastavalt töökindel, mida näitab tööstaaž ministeeriumis. Ei ole veel tuultega murdunud, seisab kindlalt ja kompromissitult.

5. Margus Linnamäe – kah ettevõtja, aga mõistatuslikum nähtus kui Eesti majanduskasv. Temast pole meediamajadel ühtegi korralikku pilti pildipangast võtta ning kasutatakse ikka sedasama pilti, mis võetud suure objektiiviga ohutust kaugusest. Aastal 2019 oli sama pilt. Aga tema jalajälg on mõõtmatu, mistap ta on mõjukate tabeli eesotsa püsielanik. Ta toimib nagu nähtamatu käsi, mis rikkust toodab, kogub ja vajadusel ümber jagab. Tundub justkui kõik oluline kuulubki moel või teisel Linnamäele, kelle nägu on niisama püüdmatu kui Jumalal taevas, keda ikka ja jälle kujutatakse valges hames ja pika valge habemega, ehkki narr oleks arvata, et Seal Üleval käärid, kamm ja habemenuga tundmata on.

4. Arvo Pärt – helilooja. Tema on nii väärikas mees, et vahel tekib küsimus, et äkki on tal otseühendus sellesama isandaga Seal Üleval. Tema oma vaikse kohalolekuga hoiab eesti rahva psüühhel silma peal – ning ainuüksi sellepärast võime me siin Maarjamaa paesel pinnal end üpris hoituna tunda.

3. Kaja Kallas – ekspeaminister ja kõrge ametnik Euroopa Liidus. Lugesin just, et Kaja Kallase aktsiad on viimasel ajal langustrendis ning tal on kõvasti kana kitkuda Brüksi alfaemase Ursula von der Leyeniga. Õhkkond olevat suisa jäine. Kujutan ette, kuidas Leyen tõmbab säärsaapad jalga, lateksi selga ja piitsad hakkavad plaksuma. Aga Kaja Kallas on  karastuse saanud EKRE ja Isamaa lõukoertelt, tal on kange eesti naise jonn, bratty attitude, küll ta Leyeni vastu avitust leiab. Lugegu huultelt, kui oskab: No retreat, no back down!!

2. Urmas Reinsalu – Isamaa esimees. Mees, kelle kohta võib öelda, et ta on igas pulmas peiupoiss ning igal matusel kadunuke. Pole teemat ega valdkonda, mille kohta Reinsalu arvamust ei avalda ega käituks vähema kui eksperdina. Küll tahaks Reinsalu pähe näha, et mismoodi need hammasrattakesed seal kõik töötavad, sest vahel tundub, et tegemist ongi esimese geeniusega Eesti poliitika konnatiigis. Küll ta sebib ja õiendab. Vägisi tuleb meelde ärimees Viks (Andrus Vaarik) kunagisest komöödiasarjast „Kälimehed“: Mulle tundub, et Urmas tegutseb ja sebib selleks, et elada ka nii nagu eesti rahvas – vaeselt!

1. Kristen Michal – peaminister. Tema on hea näide sellest, et kui inimene loobub valgest kampsunist ja tõmbab selga hästiistuva, mõõdu järgi tehtud rätsepaülikonna, siis teda võidakse edutada – mitte üksnes peaministriks, vaid ka mõjukate edetabeli tippu.  Ja see on le grande mouvement – tehke järgi või makske kinni. President istub igatahes kaugel tagapool.

*        *        *

Kes nüüd tahab teada, millises reas istub president või millises sisuloopija Mallukas, siis seda saab teada Eesti Päevalehest. Ülejäänud 90 kohta on leitavad siin.

2019. aasta mõjuisikutest olen kirjutanud siin.

RAHA ON SITAKS!

 SISSEKANNE # 337

Haridus- ja teadusministri Kristina Kallase, kes juhtumisi juhib ka Eesti 200 erakonda,  esimene reaktsioon eile avaldatud majandusprognoosi kohta: „Me oleme kaks aastat teinud ebapopulaarseid otsuseid. Nüüd tunnen esimest korda, et meil on raha ka populaarsete otsuste tegemiseks. Meil on raha sitaks!“

Hmm, kust see teadmine nüüd järsku tuli? Alles oli meil prevaleeriv narratiiv, et me elame sisuliselt vaestemajas ning riigil raha ei ole, kohe üldse mitte ei ole. Sestap võtke vastu automaks ning neelake alla käibemaksu tõus.

Ent nüüd möönab Kallas, et tõsi, raha ei ole meil kuhjades, aga „esimest korda minu valitsuses oldud aja jooksul on meil eelarveprognoos positiivne – nominaalne defitsiit on vähenenud ja struktuurne positsioon on ülejäägis. /…/  Me oleme sügavast eelarveaugust väljumas ja riigieelarve on korda tehtud. Järgmise aasta kaitsekulude suurendamine viib eelarve uuesti miinusesse, kuid see on igati õigustatud ja ka inimesed on nõus laenu võtma kaitsekulude katteks. /…/ Riigi püsikulud on kontrolli all. See annab võimaluse hakata uuesti tegema investeeringuid. /…/ Meil on raha, lõpuks ometi, millega turgutada majandust ja inimeste ostujõudu.“  (ERR, 26.08)

Peaminister kinnitas Eesti raadios esinedes samuti ühtäkki (ja mulle üllatuslikult), et selle aasta eelarve on üle 800 miljoni paremas seisus kui planeeritud. Michali sõnul pingutab valitsus, et jätta ära tulumaksu tõus. Väga kriitiliselt suhtus ta ka automaksu.

"Eelarve defitsiit, mille me riigikokku saatsime, on selle lubatud miinus kolme raamides, ehk miinus kolm protsenti. Ja praeguse prognoosi alusel see siis on aasta lõpuks miinus üks. See vahe on kaks protsenti. Ehk 800 miljonit oleme paremini hakkama saanud. See tähendab seda, et kulud on kontrollitud, investeeringuid oleme ajatanud, veidi majanduskulusid koomale tõmmanud ja rõhutades ka, et palgakasv on toonud laekumiste poolel kasvu, seal on nii ettevõtte tulumaksu kui ka füüsiliste isikute tulumaksu," pajatas Michal. „Eesti majandusel ja eelarvel on läinud oodatust paremini. Ühest küljest on kulude kasvu saanud kontrolli alla. Ja kuna palgad on kiiresti kasvanud, siis ka maksulaekumine on olnud oodatust parem. Eesti inimesed ja majandus on olnud tublimad kui kriitikute arvates see on.“ (ERR, 26.08)

"Eelarve korda tegemisega oleme me paremini hakkama saanud kui keegi oleks võinud arvata," ütles Michal veel enese kiituseks.

Saatejuhid küsisid, kas laua peal on ka mootorsõidukimaksu täielik tühistamine.

"Praegu, nagu te ütlesite kantseliitlikult, laua peal ei ole, aga minu meelest ei ole see teab-mis õnnestunud maks ka. Ma olen seda alati öelnud." (ibid.)

 *

Pakendikeskusel on targu valitsusele ka hüva nõu välja pakkuda: kui raha nii palju, et ajab üle ääre ja enam tuppa ära ei mahu, siis pressi lihtsalt muu pahn kokku ja tee rahale ruumi juurde, sest prognoosid näitavad, et ega rahavoog ei peatu ja varsti voolab raha nii uksest kui aknast. Odav lõbu see press muidugi pole, aga kui supled rahas, siis see 17 tonni on lihtsalt kommiraha. 

 

Allikas: FB/Pakendikeskus

 

 Jah, mööngem: valitsusel on 800 miljonit üle. See ei ole teil 3,50!  Raha on raha, ütleb Kert Ämmapets.

YouTube/Kreisiraadio/Rait Indermitte

 

 

“Pagan, tuleb vist makse tõsta. Rahvas on liiga hästi elama hakanud.”

SISSEKANNE # 327

 

Hinnad rallivad ülespoole ning põhjused on teadagi milles: rahvusvahelised pinged kaubandus-poliitikas (tollitariifide sõda), kliimamuutuse narratiiv, kaupmeeste ahnus ja kaubanduspindade rohkus, ühesõnaga neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Meil tõusis kuu algul ka käibemaks, mis iseenesest on tühised 2 protsenti, ent mõju on kindlasti laiem. See sundis sotsiaalselt tundlikke kodanikke koostama petitsiooni valitsusele, et langetada käibemaksu toidukaupadele. Ja see on internetis kogunud juba üle 90 000 allkirja, mis võimaldab petitsiooni saata riigikogule arutamiseks.

Ent nüüd on sõna võtnud igikestev toriseja, grumpy old man Jürgen Ligi, kes annab hagu: „Ma kiidan neid, kes allkirja ei andnud.“ Sest valitsusel polevat hinnatõusuga absoluutselt pistmist – seal olevat tuhat muud tegurit. Ning on laiduväärt, et rahvas sellest aru ei saa ja allkirjastab rumalalt populistlikku algatust.

„Põhiseadus lubab olla inimestel rumal, aga valitsusel mitte. Põhiseadus ütleb, et makse, eelarvet ja riigikaitset ei tohi panna rahvahääletusele. See nii ongi,“ rõhutas ta. Ligi sõnutsi teeksid ka targad inimesed otsuse kergekäeliselt, sest on huvi vähem makse maksta. „Aga teadmine, millest ühiskond ja tema ise ilma jääb, ei tule sel hetkel ette. Need on pealiskaudsed otsused.“ (Delfi, 31.07)

Ligi on nõus, et üldiselt on hinnad kerkinud. Ta käib ise tihti poes ja eile vaatles hindu. Teda üllatas, kuidas tema nn signaalkaup, ühe piimatööstuse toodang oli nädalaga kallimaks läinud. Ligi kinnitusel võrdleb ta kogu aeg hindu. Säästunipina tõi ta esile sellegi, et ostab pesemata, mitte pestud kartuleid. „Olen jumala nõus, toiduhinnad on kõrged. Aga valitsus ei ole seda teinud. Valitsuse kohus on pakkuda parimat riigikorraldust ja parimat rahakasutust. Oleks äärmiselt vale rahakasutus, kui me loobuksime sadadest miljonitest, mis rõhuvas enamuses, kui mitte kõik, ju hajuks sinna tarneketti. Isegi toiduliit on seda tunnistanud,“ arutles ta. (ibidem)

Valitsuse pressikonverentsil võttis teemal sõna ka peaminister Kristen Michal, kes viitas Reformierakonna suurele lubadusele ehk maksuküüru kaotamisele. „Kui meil on võimalik maksuraha vähem koguda, siis me jätame selle raha inimestele kätte. Inimesed otsustavad ise, kas nad ostavad midagi, lähevad trenni vms. Nad ei pea andma raha kaupmeestele.“

Damn right! Aga Soomes on toidu käibemaks praegu 14 protsenti, tulevast aastast 13,5 protsenti. Eestis on seda eeskujuks toodud, kuid see Ligit ei veena. Soomes olevat hinnad ikkagi kõrgemad. „Ajutine leevendus, mis hajub müügiprotsessi ära ega jõua tarbijani,“ märkis ta.

Mind ajas see jutt sedavõrd kettasse, et otsejoones läksin rahvaalgatus.ee kodulehele ning andsin oma allkirja tollele „rumalale“ petitsioonile. Just kiusu pärast andsin. Ma ei talu poliitikute patroneerivat suhtumist, eriti kui on selge, et see võim ei ole antud neile iseendast per se, mingi kõrgema võimu poolt igaveseks ajaks igavesti, vaid see on tähtajaline mandaat rahvalt. Minu meelest pole ka praeguse üleüldise rahulolematuse ja viha juurpõhjus mitte hinnatõusus kui niisuguses – see on mõneti paratamatu kõiki faktoreid arvesse võttes -, aga ennekõike on probleem valitsuse poolses empaatia puudumises, kõrkuses – ja ülikehvas kommunikatsioonis. Viis, kuidas asju rahvale selgitatakse, on talumatu. Rahandusminister soovitab kokkuhoidlikult elada, konserve varuda ja süüa – oma ministripalga juures -, mis mõjub räige mõnitamisena. Mis see sõnum siis on? Et isegi ministripalgast ei ela ära?

Kuidas üks kõrge Prantsuse riigiametnik ütleski revolutsiooni eelõhtul: Rahvas, see raibe, söögu heinu!   „Söögu siis saia!“ turtsatas kuninga abikaasa Marie Antoinette, kui talle öeldi, et tema almatel ei ole leiba, mida süüa.  Mõlemad kaotasid pea – sõna kõige otsesemas mõttes.

Mulle sattus ette üks Lauri Vahtre artikkel veerandsaja-aasta tagusest Eesti Päevalehest (21.05.1998), kus on lõik:

„Avalikkuse ees nii villast visates kui ka sulatõtt rääkides peab poliitik oma sõnu väga valima ja kui ta on normaalne inimene, siis ta sõprade seas sellest puhkab. Ja viskab sageli küünilist nalja. Kes seda juhuslikult kuulma juhtub, ehmatab kaameks. Nagu Dajan Ahmetov, kes ahmis õhku, kui astus koos Eiki Nestoriga kusagile sööma-joomakohta, mis oli paksult rahvast täis ja pidi kuulma tüüpiliselt nestorlikku repliiki: “Pagan, tuleb vist makse tõsta. Rahvas on liiga hästi elama hakanud.”

Ja teine lõik sealtsamast:

„Meenutagem Toomas Vilosiust: “Inimeste elu ja tervis on ikka ohus, kui parlament koos on.” Või Mart Laari: “Pruugib mul vaid Eestist ära käia, kui mingi õnnetus juhtub.”

Need on naljad. Jõhkrad, aga naljad. Ent kui Edgar Savisaar vist 1991. aastal, näljahäda ja külmatalve ohu aegadel, kõmisevalt kuulutas: “Ärge kartke, me (s.t mina) toidame rahva!”, siis polnud see mitte mõnusalt küüniline nali – valitsus ju ei toida rahvast, vaid rahvas valitsust –, vaid alasti künism ise. Isegi halvem kui otsekohene “Rahvas, raibe, söögu heina.”

Vahel taban end ka mina sarnaselt mõtlemas, nagu üks Śveitsi kodanik, kes, olles kuulnud 24 % käibemaksust, imestunult küsis: Mis te ikka istute veel kodus või?! Miks te tänavale ei tule? Petitsiooni eestvedaja Jana Guzanova arutlebki sellest johtuvalt retooriliselt: Demokraatliku riigi kodaniku esimene küsimus on, miks te kodus istute ja sellega lepite. Poliitikutel on lihtne põhjendada makse vabaduse hinnaga, aga mis riiki me kaitseme, kui üks neljandik riigist elab vaesuses? (Eesti Ekspress, 30.07)

Vaatasin nüüd petitsiooni kaalukust tänase sisuga: 90 875 häält. Nii palju kergeusklikke „lolle“, kes on rahandusministri sapise kommentaari sihtmärk. Aga jälle, varsti on valimised, küllap rehkendatakse arved. 91 000 häält on oluline mängumuutja.

Autor: Urmas Nemvalts, Postimees, 29.07.2025