SISSEKANNE # 488
 |
| Rahva Raamat |
Kuna
mu varane noorus möödus olude sunnil suuremjagu Haapsalus, siis loomulikult
huvitavad mind Haapsalu asjad siiani. Olen korduvalt öelnud, et mul on selle
linnakesega omamoodi love and hate relationship. Paljud teravad nurgad on
nüüdseks asendunud küll nostalgiaga – kui ma olen Haapsalus käinud, tunnetan
seda eriti. Nostalgiapealinn, isiklikus plaanis.
Seetõttu
ma lugesin kohe läbi ka Haapsalu linnapea Urmas Suklese memuaarid, pealkirjaga
„Haapsalu linnapea uskumatud seiklused“ (Helios Kirjastus, 2026). Mees nagu
orkester. Trikster. Linnapea, kes on oma vunts; selline mulje jäi, et iga linnakodanik
võib tänaval härra Suklesel nööbist kinni võtta ja öelda, mis tal linna
juhtimise kohta öelda on. Või siis vähemalt omamehelikult teretada. Selline
semu, kes seisuslikke barjääre ei pea. Natuke meenutab ta hoiaku mõttes mõnda
Ameerika väikelinna śeriffi, kes peab oma linnakest ja seejuures omaenese
positsiooni ilmatuma tähtsaks asjaks. Eriti
tõusetub paralleel siis, kui meenutada kuulsat Haapsalu linna lukkupanekut
1994-1995, kui linna kolme sissesõiduteed valvas politsei vahipost. Ei ole vaja
igasugust kahtlast elementi linna vahele tuiama! Küllap meenub paljudele stseen
filmist „Rambo – First Blood“ (1982), kus unisevõitu linnakesse saabus rahu
häirima posttraumaatilise stressiga ex-vet, keda kohustundlik, põhimõttekindel
ja jäik śeriff asus linnast välja puksima. „We have little quiet town here…“
Aga
Urmas Sukles on loomulikult palju mitmekülgsem. Mõnes mõttes ebatüüpilise tegutsemise
ja mõttemustriga on ta ühtaegu olnud linnale nii õnnistus kui õnnetus (kõige
kõvem konn konnatiigis). Auga välja teenitud legacy on tal
vaieldamatult.
Viimastel
valimistel kukutati Sukles troonilt, kus ta oli istunud 1993-2002 ja 2009-2025.
Ehk siis Eesti taasiseseisvusperioodi kõige pikema staažiga omavalitsusjuht.
Mees, kellel kogu aeg on mitu rauda tules olnud, pensioneerumisele muidugi ei
mõtle ja on kirjutanud hoopis rokkivad memuaarid, mis on seetõttu ägedad, et ta
on need kirjutanud täie usutavusega ise. Ei mingit variautorit ega palgatud
PR-suleseppa, vaid Sukles omaenda rammusas mahlas. See ongi raamatu suurim
pluss, mille motona kõlab lõik raamatu kaanelt: „Kui sind saadetakse persse,
siis lähed sinna. Mõtled, miks sa seal oled, ja tuled välja nagu poleks midagi
olnudki. See aitab elus edasi.“
Ma
noppisin välja mõned iseloomulikud seigad Suklese raamatust. Subjektiivselt,
loomulikult.
Eüekas:
Malevaelu oli paras rock’n’roll, sex ja drugs. Nalja sai iga päev palju,
sest olime noored peoloomad. Pärast küllaltki rasket tööpäeva – betooni
kühveldades või müüri ladudes – olid õhtud üks trall ja tagaajamine. Sellest ka
sex. Joodi ära üüratutes kogustes alkoholi, mida tänapäeval isegi ette ei
kujuta. Küll oli meil tollal hea tervis!“ (Sukles 2026: 13)
Erialavalikust:
Kõrgkooli minek oli ainumõeldav, sest muidu ootas ees kaks aastat Vene
sõjaväge ja seda ei tahtnud keegi. Eriala valikul olid kõne all ehitus TPIs või
juura või arst TRÜs. Midagi, mil tulevikku oleks. Ei tõmmanud mind Vene ajal
majandust õppima. Ega juristikski – hiljem ilmneski, et väga palju juriste
korjas KGB enda juurde tööle ära. Aga arst on igal ajal lugupeetud inimene!
Vene ajal ei sõltunud arst palgast. Kui olid hea arst, siis patsiendid toitsid
sind ära. (Sukles 2026: 21-22)
Õpingutest
ja arstipraksisest: Tõele au andes, isa päästis mind korra ülikoolist välja viskamisest,
kui ma ei teinud Võru haiglas suvepraktikat korralikult ära. Seda sellepärast,
et olin samaaegselt ka EÜE Lõuna regiooni komandör ja malevaelu neelas peaaegu
kogu mu praktikaaja. Ei kahetse. Mu elukäigule vaadates – arsti elukutset oli
mul vaja kümmekond aastat, aga poliitikas, äris olen olnud 1993. aastast,
nüüdseks juba kolm korda kauem.
Mul
on alles tollane praktikapäevik, kuhu siseosakonnast sain sellise
iseloomustuse: „Üliõpilane Sukles praktikale hilines, kümnest päevast viibis
kohal viis. Teraapia vastu huvi ei tunne. Teoreetilised teadmised kesised.“ Isa
tundis hästi tollast Võru haigla peaarsti ning mul lasti praktika lühendatud
kujul paari nädalavahetusega järele teha. (Sukles 2026: 22)
Olin
arst, kelle kohta öeldi „arst, kes oskab kuulata“. Pärast varahommikuni kestnud
külapidu oli vastuvõttu teha natuke raske, sest uni tuli peale ja hingeauru ka
ei tohtinud kaugele hingata. Nõjatusin kätele ja vaatasin ainiti patsienti, kes
rääkis ja rääkis. Rääkis end tühjaks ja mina ainult noogutasin. Inimesed said
rääkimisest kergendust ja abi.
(Sukles 2026: 28)
Autodest:
Linnavalitsuse auto oli nagu linnapea isiklik auto, sellega tegin kõik oma
sõidud. Ei olnud siis vaja mingit sõidupäevikut ega aruandmist. Parim
linnavalitsuse auto oli suur Peugeot
605, millele panin silma peale Tallinna Peugeot’ keskuses. Seal ta kasutatuna,
aga väikse läbisõiduga, mind ootas. Läksin salongi ja vormistasin ostu. Polnud
vaja ei volikogu kooskõlastust, ei eelarve järgimist. Jah, olid ikka head ajad!
/…/
Teet
Kallasvee [vahepealne
linnapea, 2002-2007 – R.R.] eelistas sõita Audiga. Peugeot 605, mis sest et
hea ja suur auto, Kallasveele ei sobinud. Tema rentis oma firmalt Audi ja jäi
meile, kes me opositsioonis olime, kohe vahele. See oli kriminaalkuriteole
lähedane, kui mitte öelda kuritegelik tegevus. Endalt linnapeana
linnavalitsusele auto rentimine oli juba tollal karistatav. Võrumaal said ühed
sama teo teinud mehed igatahes karistuse kaela. Aga Haapsalu pole Võru.
Siseminister oli Olari Taal, Haapsaluga seotud mees ja Kallasvee parteikaaslane.
/…/
Audidest
veel nii palju, et mõni aasta pärast Fra Mare avamist ostsime mudamaffiale
korraga kolm hõbehalli Audi 6. Sisuliselt tegime oma raha eest endile kingituse.
Ja kuigi auto ostis linnapea enda firma teenitud raha eest, võttis Lääne Elu
teema üles. Tegelikkus oli see, et ajakirjanikele ei mahtunud meie autod pähe
ja nad said leheveergudel jälle ilkuda. Linnakodanikel oli üpris suva. Eesti
Päevalehele pidin seletama, et A6 ei ole luksusauto, vaid tarbeese. Audi
luksusauto on A8.
(Sukles 2026: 66-67)
Parteist
väljaviskamisest: 2017. aasta valimisteks valmistudes sain aru, et tugevat
Reformierakonna nimekirja ma kokku ei saa. Paljud potentsiaalsed kandidaadid
ütlesid lihtsalt ära. Oli käimas ka Haapsalu ühinemine Ridala vallaga. Seda
kõike arvestades võtsime vastu otsuse teha valimisliit. Liidu nimeks panime
Haapsalu ja Ridala esitähed ehk HARI. Mõeldud-tehtud!
Reformierakonnas
on põhimõte, et parteilane tohib kandideerida ainult partei nimekirjas, muidu
visatakse ta parteist välja. Uudis, et Sukles teeb valimisliidu, läks liikvele.
Mulle helistas tollane erakonna peasekretär Tõnis Kõiv ja tahtis tulla
Haapsallu. Aimasin tuleku põhjust ja ütlesin, et mis ta raiskab aega, ma võin
ise Tallinna peakontorist läbi astuda.
Läksingi
sinna. Peasekretäril on suur kabinet. „Suku, sa oled teinud sammu A – astunud
Reformierakonda. Sa oled teinud sammu B – moodustanud valimisliidu. Nüüd pead
sa tegema sammu C ja Reformierakonnast välja astuma!“ „OK,“ vastasin. „Ma astun
erakonnast välja mulle sobival ajal enne valimisi.“ Läksin minema. Kuu aja
pärast Kõiv helistas ja küsis, miks ma olen veel parteis. Vastasin, et ütlesin
ju, et lahkun mulle sobival ajal.
Mõni
aeg hiljem olime Maretiga [abikaasaga]
Istanbuli lennujaamas, kui järsku kerkis nagu pingi alt meie ette Kõiv: „Suku,
millal sa parteist välja astud?“ Jälle vastasin, et lahkun mulle sobival ajal
ja kindlasti enne valimisi.
Igatahes
olid reformaritel närvid nii läbi, et nad ei kannatanud oodata minu minekut ja
kohalik parteirakuke viskaski mind Reformierakonnast välja. Seda tehti
tagaselja.
(Sukles 2026: 214-215)
Presidentidest:
Kaljulaidi õrritasin ma aeg-ajalt FBs. Ei usu väga, et ta mu postitusi luges.
Aga kui president kutsus koroona ajal inimesi aknale lehvitama, siis ei suutnud
ma kuidagi reageerimata jätta. Postitasin Okaspendli sisuka loo pealkirjaga
„Lugu“, kus read: Sa lehvitad ja sinu lehvitus on jahe, ja jahe on ka sinu
lahkumispilk.
Karise
juures meeldib mulle tema professorlikult rahulik tasakaalukus. See ajab
aeg-ajalt reformarid nende 200 puudlitega päris pöördesse. (Sukles 2026: 240)
„Ärategemisest“:
2025. aasta valimiste eel sain teistsuguse märguande, mis andis mõista, et mu
aeg on otsa saamas. Sõitsin Posti tänaval lahtise villisega ning keegi helistas
mulle. Telefon oli mul kõrvalistmel. Võtsin telefoni, vaatasin ekraanilt
helistaja nime, ma ei jõudnud telefoni kõrva juurde pannagi, kui tagant kostis „uua-uua“
ja tuled hakkasid vilkuma. Taga oli eraldusmärkideta sõiduk, politseipoiss ja
politseitüdruk istusid sees. Poiss tuli minu juurde, oli külmalt asjalik ja
keeras mulle 40 eurot trahvi. Ma ei tahtnud temaga vaielda ega tema autosse
minna, et videost vaadata, kas ikka oli telefon kõrva ääres või mitte. Pärast mõtlesin,
et mulle oleks palju rohkem mõjunud suuline hoiatus: „Härra linnapea, autot
juhtides ei tohi telefoniga rääkida!“ Selline trahv aga tekitab trotsi, mitte
seaduskuulekust.
Küsisin
küll, kas neil on mingi trahvikogumise kohustus. Vastati, et ei ole.
Kujutlesin, kuidas politseipoiss läheb koju, võtab padja alt päeviku ja
kirjutab: „Kallis päevik, täna oli tore päev! Sain linnapeale trahvi teha!“ (Sukles 2026: 271-272)
Igati
tore ja aus raamat, see raamat on pikantseid seiku täis. Näiteks võite teada
saada, et Haapsalu oleks peaaegu promenaadi äärde saanud ka palja näkineitsi
kuju, modelliks tahtis olla üks Venemaa tuntud pornonäitleja. Miks Venemaa? Aga ikkagi
tsaarikuurort!!
Soovitan
väga soojalt. Eriti muidugi neile, keda huvitavad kohalike omavalitsuste
toimemehhanismid ja suhtedünaamikad.
* * *
Väikelinna eripärad: "We don't want guys like you in this town!" (Rambo - First Blood, 1982)
