"ÕIGE GRILL MUUDAB KIBEDA SIBULA MAGUSAKS." REKLAAM JA HUUMOR

 SISSEKANNE # 468

Rannarootsi Lihatööstus/FB

Rannarootsi Lihatööstus mõtles kesk mõnusat suve välja karamelliseeritud sibulaga grill-liha ning andis tehisarule ülesandeks teha sellele üks reklaam, mis ka reklaam on. Rannarootsi promptis, tehisaru genereeris. Ja vaat mis välja tuli. Nii mõnigi poliitik leidis, et see on rahvusvahelise vaenu õhutamine ja sõda on kasutatud turunduse eesmärgil.

„А что это у вас на заднем плане, дорогие колбасники? Идея в том, чтобы каждый, кто купит вашу колбасу, думал, что жрет обгорелого врага? Или я как-то неправильно трактую, извините, язык маркетинга? Вот жеж идиоты. Правду говорят, кому война, а кому мать родна,“ kurjustas keskerakondlane ja europarlamentäär Yana Toom oma feissari seinal millegipärast vene keeles ja lisas juurde resoluutse lubaduse inglise keeles: „Rannarootsi - never again.“

Keskerakonna juht Mihhail Kõlvart valutab südant pika tiraadiga oma FB seinal:

„Me kõik teame, et käib sõda. Samuti teame hästi, et sõnal sibul on Eestis juba ammu ka halvustav tähendus vene keelt kõnelevate inimeste kohta. Seda tähendust tunnistab ka Eesti Keele Instituut. Sotsiaalmeedias avaldatud reaktsioonide põhjal otsustades ei tekitanud see reklaam inimestes naeratust ega muiet, vaid ärritust ja hirmu. Ning seda nii eesti kui ka vene emakeelega inimeste seas.

Praeguses keerulises geopoliitilises olukorras, kus julgeolekuriskid on suuremad kui kunagi varem, tekib paratamatult küsimus: kelle huvides on sellised provokatsioonid? Kellele on kasulik valada õli tulle ajal, mil ühiskonnas on niigi liiga palju umbusku, vastandumist, valu ja viha? Sõda Ukrainas mõjutab kogu Euroopat ja on tekitanud pingeid mitte ainult kogukondade vahele, vaid ka perekondadesse, töökollektiividesse ja inimeste sisse. Miks peaks neid pingeid sellisel viisil võimendama?

Ajalugu õpetab, et massiline vägivald ei alga laskudest. See algab keelest, kujunditest ja sümbolitest, mis muudavad inimeste alandamise ja dehumaniseerimise rahvuse, etnilise kuuluvuse või mõne muu tunnuse alusel samm-sammult vastuvõetavaks. Inimesi põletavate ahjudeni ei jõutud üleöö – kõik algas pilkamisest ja alandamisest. Kui inimene muutub sümboliks, probleemiks või pilkeobjektiks, muutub järgmine samm psühholoogiliselt juba märksa lihtsamaks.“

Mis me siis õigupoolest reklaamplakatil näeme? Visuaal on selline, et kaks muhedat meest grillivad liha, kandes T-särke, mille varrukatel on Ukraina lipu embleemid. Taustal, meeste selja taga rannajoonel tõusevad taevasse paksud mustad suitsusambad, mis meenutavad sõjatandri fotosid. Pildi all on tekst „Õige grill muudab kibeda sibula magusaks“. Mis ei ole ju vale. Aga kuna vernikulaarselt kasutatakse sõna „sibul“ sageli venelaste kohta käiva halvustava väljendina, loeti siit välja vihjet vaenlase põletamisele või hävitamisele. Härra Kõlvart näiteks luges välja suisa vihjed natsidele ja põletusahjudele. Oh seda russofoobset kannibalirahvast eestlast!

Mulle tuli nüüd kohe meelde kurtmine meedias, kuidas tänapäeval on raske nalja teha, eriti seda piiripealset ja mustemat, sest inimesed on muutunud hapramaks, tundelisemaks, on minetanud oskuse ridade vahelt lugeda ja üleüldse solvuvad kergemini. Võtavad kõike liiga isiklikult. Jaan Pehk tegi sellest isegi laulu. Sellest johtuvalt ei kujutagi enam ette, et rahvusringhäälingu eetris võiks kõlada näiteks Kreisiraadio kurikuulus neegri-sketś („Pane meeter, neeger!“). Või mäletate Tujurikkuja sketši küüditajatest ja Eesti perest, kes oli õnnest leilis, et saab minna kaugele maale reisile – terve perega ja veel täitsa tasuta!

"Sinu jaoks on see karneval..." (Kreisiraadio/kreisipriee)

"Lõpuks ometi! Me oleme seda nii kaua oodanud!" (Tujurikkuja/Catapult Films, 2009)

Noh ja veel tuleb meelde Ivan Orav, kes oma mälestustes kirjutas väliseestlaste kojusaabumisest ja nende kohtumisest Eesti elu eripäradega:

„Oi, meie Torontos teame väga hästi, et Eestimaal elasid kõik inimesed käed raudus,“ seletas see loll ja vahtis mind totakalt uudishimuliku näoga. Mul viskas nii ära, et karjusin: „Mis teie seal Torontos ka teate! Kahju, et sa neljakümne neljandal aastal paadiga põhja ei läinud, napakas!“

„Hehehehee!“ naeris loll. „Kas see polegi mitte see kuulus eesti huumor?“

„Jah, see ta on,“ vastasin mina tigedalt. /…/

Muide, tehisaru ise seletab eesti huumori omapära nii:

„Eesti huumor on unikaalne segu põhjamaisest vaoshoitusest, eneseirooniast ja ajaloolisest karastusest. See peegeldab otseselt eestlase iseloomu ja kultuuritausta.

• Must ja eneseirooniline: eestlased armastavad naerda iseenda ja oma murede üle.
• Sünge alatoon: nalja tehakse sageli surma, vaesuse ja ebaõnne üle.
• Ellujäämismehhanism: must huumor on ajalooliselt aidanud rasketest aegadest üle saada.
• Kritiseeriv: eneseiroonia kaudu juhitakse tähelepanu ühiskonna valukohtadele.
• Kuiv ja vaoshoitud: eesti huumor ei ole häälekas ega ülevoolav.
• Sarkasm: tugevalt arenenud sarkasm ja lühikesed, nõelavad märkused.“

Nõnda siis on lood Eesti huumoriga – take it or leave it. Rannarootsi tabas selle reklaamiga muidugi otse kümnesse, sest üks õige hää ja tubli päriseestlane kiirustab nüüd poodi seda grill-liha ostma, mida pr Toom ja hr Kõlvart kangesti boikottida tahaks. Rannarootsi võiks isegi öelda, et tahtsime parimat... aga jeebel küll, läks paremini veel!

Mis puutub aga sibulasse ja selle konnotatsiooni, siis ei pruugi see ju ülepeakaela olla pejoratiivne. Sibul on väga kasulik ja vajalik köögivili. Aga kui meenutada Gianni Rodari allegoorilist jutustust „Cipollino seiklused“ (1951), mis oli osavalt lastekirjanduseks maskeerunud ühiskonnakriitika Mussolini-ajastu Itaalia pihta, siis seal oli sibulapoiss Cipollino ja tema taat, vana sibul Cipollone, läbinisti positiivne tegelane, kes võitles julma ja lollaka vürst Sidruni türannia vastu. Nii et kui asja sedaviisi vaadata – ei maksa solvuda, ei maksa. Sibul olla on auasi. Maha Sidrun, rüütel Tomat ja parun Apelsin! Rohkem sibulat grilli peale!

Kuula mõnusat kuuldemängu Cipollinost siit. Cipollinole on sedapuhku hääle andnud Jüri Krjukov.

"ME SÕIDAME BU-BU-BULGAARIASSE!"

 SISSEKANNE # 450

Ivan Orav (Alberto Moravia) vaatab mõtlikult resultaati. "Mingisugune Bulgaaria! See pole riik, vaid kirbutsirkus!" (foto: European Union/EP)

Eks minagi vaatasin poole silma ja kõrvaga Eurovisiooni, kus ilma tegid Iisrael ja Austraalia – toredad Euroopa riigid mõlemad – ning Soome, kes oli favoriit, ei võitnud jälle. Ja kihlveokontorites läksid panused vett vedama, sest Soome pidi võitma, aga kes panustas Iisraelile, oleks peaaegu jackpoti saanud. Siin oleks pidanud Mossad veel pisut pingutama.

Aga et Bulgaaria? No teate!! Minusse kargas Ivan Orava ärgas ja kompromissitu vaim.

„Oh, teie, koerad!“ needsin valjusti ja häbenemata.

„Ära sõima!“ vastasid mu kunagised sõbrad. „Elu tahab elamist, mis mõtet on vastu tuult süljata. Näe, saame sõita Bulgaariasse!“

„Mida te teete seal Bulgaarias!“ ei jätnud ma nende hinge rahule. „Mingisugune Bulgaaria! See pole riik, vaid kirbutsirkus!“

„Seal tehakse häid kompotte ja persikumahla,“ leelotasid juudased.

„Mis loom see persik on?“ küsisin mina. „Eestlane ütleb ikka virsik!“

„Ei, persik!“ vaidlesid kameeleonid. „Kui me hääle andsime, võeti meilt tõotus, et me ütleme edaspidi virsiku asemel persik. Siis saame Bulgaariasse!“

„Koerad!“ alustasin ma reipalt uut sõnavõttu, aga kes mind kuulas – keksiti ringiratast ja lauldi: „Me sõidame Bu-bu-bulgaariasse! Bul-bul-bulgaariasse! Ja ostame pee-ee-eersiku!“

No täitsa persik!!

"Me sõidame Bu-bu-bulgaariasse! Bul-bul-gaariasse!" (foto/kuvatõmmis: kroonika.delfi.ee)

Darina Nikolaeva Yotova kuulutati 70. Eurovisiooni võitjaks (foto: Tobias Schwarz/AFP)

*        *        *

Loe lisaks: A.Kivirähk. (2001) Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed.  Tallinn, Kirjastus Varrak, lk 92-93.

IVAN ORAV JA DONALD TRUMPI VAIM

 SISSEKANNE # 248

 

Ma olen Andrus Kivirähku ekspluateerinud üle mõistuse palju, aga ... kui juba, siis juba. Ivan Oravat tahan nimelt meenutada. Õigupoolest tema mälestusi.

Pöördelisel 1939ndal siirdus alati ettenägelik eesti rahva valvur Ivan Orav meretaguste sõprade juurde abi otsima. Washingtonis nõudis vana sepp kohe audientsi presidendi juurde. Noh, juhatatigi ta kohale.

Seal istuski Roosevelt, ratastoolis. Orav seletas kohe asja ära.

Roosevelt tõusis püsti, ajas pea kuklasse ja hüüdis: AMEERIKA ON SUUREPÄRANE!

Ega Orav sealt Ameerikast abi saanudki. See oli masin. Kõrvaltoas oli veel täiuslikum Roosevelt-masin, see järas hamburgerit ja karjus, et ameeriklane toitub tervislikult! Küll taheti talle näidata üleskeeratavat Indiaani-Joed ja muid imevidinaid, aga päris presidenti Orav ei näinudki.

Ta sülitas ja tuli tulema. Eesti oli jäetud üksi.

Mina mõtlen - juba siis lehvis ovaalkabinetis Donald Trumpi vaim. Eks see oli oomen. Kui Ivan Orav veel mälestusi kirjutaks, küllap ta viinuks ka need otsad nüüd kokku.  

 

Ivan Orav (Alberto Moravia) selgitab ameeriklasele (Kirk Douglas) Eesti olukorda. 

Keystone Press / Alamy Stock Photo

 

*        *        *

 Kivirähk, A. Ivan Orava mälestused. Varrak, 2001: 18-20.

 

MINU UNENÄGU IVAN ORAVAGA

 SISSEKANNE # 147

Ivan Orav ilmutas mulle eila öösi unes ja pajatas mulle nõndaviisi:

„Pärast seda, kui elukutselised ussid ja röövmõrtsukad Eestimaa olid lõhestanud ja tülli ajanud ning meile ora ihusse pistnud, saabus Maarjamaale õnn. Tuli Ekre-vaba Riik. Saabusid hõbedased ning kuldsed päevad, mil igal ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad.  Tuli aeg, mil loomad ja linnud jälle rääkisid. Ekre-vaba riigi ajal võis igaüks ütelda, mis tahtis. Tihti nähti uulitsal lõbusalt vesteldes jalutamas hunti ning voona, sotsi ja liberaali. Kõik olid omavahel sõbrad, iga kodanik tundis teist nägupidi ja tänaval anti üksteisele lakkamatult kätt. Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Kersti Kaljulaid. Ta oli tõeline daam, ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Kersti juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti piljardit (aga koroonat enam ei mängitud – selle vana ja tüütu mängu saatis Tanel Kiik lätlastele postiga tagasi). Noored armunud korraldasid Kersti pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Kerstil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Kersti korter oli alati piinlikult puhas.“

Enne kukelaulu kadus Orav, magus eestiaegne tubakaaroom taga hõljumas, öhe, kuid enne manitses, et Andrusele sellest midagi ei kõssaks - tulevat uued mälestused "Tulevik kui heleroosad orud", aga seekord variautorit põle tarvis, sest Põrgus olevat aega kirjutada maa ja ilm.

Vaat selline lugu siis.

REPLIIK # 2. STIILINÄIDE, KUIDAS SISSE JUHATADA RAHVUSLIK-KONSERVATIIVSET ARVAMUSSAADET

SISSEKANNE # 32

Vikerraadio rahva teener Taavi Eilat andis saate alguses ilusa stiilinäite, kuidas sisse juhatada üht rahvuslik-konservatiivset arvamussaadet: 

“Tere! Kevadpüha, esimene mai, pole enam kaugel – kartulimugul otsib mulda, lilleistikud peenart või lilleamplit ja inimesed tahavad nautida päikeselist kevadilma, mida tõele au andes on viimase nädala jooksul olnud rohkelt ja see teeb inimeste mõtted ja meeled üha rõõmsamaks. Eile andis vähemalt Tallinnas ja Tartus ka väheke vihma, ehk siis vihmasadu annab lootust, et maha pandu ka kenasti idanema läheb.”

Oo mis kaunis kammertoon. EKRE võib kopsud värskest kevadeõhust täis tõmmata ja õhata: Lobjakasest ja Kiislerist on lahti saadud - ilus aeg on ees ootamas, sest kuri on möödas. Näe, mulle tuleb jälle vana sepp Ivan Orav meelde, kes härdunult meenutas: 

„Enne seda, kui elukutselised ussid ja röövmõrtsukad Eestimaa ära jagasid ning meile ora ihusse pistsid, õitses Maarjamaal õnn. Oli Eesti Vabariik. Paljuke aga on alles neid, kes tol ajal elasid ja kellel meeles need hõbedased ning kuldsed päevad, mil igal ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad. (...) See oli aeg, mil loomad ja linnud veel rääkisid.(...) Eesti Vabariigi ajal võis igaüks ütelda, mis tahtis. Tihti nähti uulitsal lõbusalt vesteldes jalutamas hunti ning voona. Kõik olid omavahel sõbrad, iga kodanik tundis teist nägupidi ja tänaval anti üksteisele lakkamatult kätt. (...) Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tõeline rahvamees, ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas.“ (A. Kivirähk. Ivan Orava mälestused.)

Helesinised mäed ei ole enam minevik, vaid käegakatsutav tulevik.