TÄNA, 25 AASTAT TAGASI...

 SISSEKANNE # 485

Vabandust, Valdo Pant. Laenasin oma postituse pealkirja Teilt. Tõepoolest, täna, 25 aastat tagasi varisesid New Yorgis kaksiktornid ja algas uus ajastu - ebakindluse ja paranoia-ajastu. George W. Bush lubas kõik pahalased (evil-doers) kasti lüüa. Algas sissetung Afganistani, jaht bin Ladenile, sealt edasi tuli Iraak – no ja lõpuks kogu muu jama Süüriani välja. 

Mäletan seda päeva selgesti. Olin Tartus oma Annelinna korteris ja tegin arvutis mingit esseed ülikooli jaoks. Telekas mängis CNNi kanalil. Järsku tuli „breaking news“, et lennuk põrutas Maailma Kaubanduskeskuse ühte torni. Näidati otsepilti suitsevast tornist, stuudiosse oli kutsutud mingi lennu-ohutuse ekspert, kes kõneles umbes nii, et „accidents will happen“ ja et ka varem on lennuk (tõsi, väikelennuk) õnnetul kombel Manhattani kõrghoonesse põrutanud. Ma siis jäin ka huviga vaatama-kuulama…, kui järsku ilmus tornide juurde veel üks lennuk ja põrutas otse majja. Ma veel mõtlesin, et what the fuck?!  Onu heietas edasi, aga saatejuht katkestas teda pisut ebaleval moel, et näete, midagi kummalist toimus just praegu. 

Siis millalgi tuli ekraanile ärev teade: „America is under attack!“ Jah, nii oli – see oli tõesti väga sürreaalne hetk. CNN näitas hävingut otsepildis, mõned inimesed kõlkusid akendel, olles ülemistele korrustele lõksu jäänud, ning mõned hüppasid alla. Mõistsin kohe, et nüüd hakkab suur jama pihta, et ega seda nii ei jäeta. Siis tuli teade Pentagoni rünnanud lennukist ja veel ühest, mis kukkus metsas alla. Lõpuks kukkusid tornid raginaga kokku – miljonite silma all.

See oli üldse kummaliselt õõvastav september, sest mõned päevad varem oli Pärnus puhkenud metanoolitragöödia, mis viis hauda 68 inimest. Õhtuleht loendas igas lehenumbris surnuid. Lennart Merile pandi pahaks, et ta polnud ohvrite suhtes piisavalt empaatiline, heites neile ette nende elustiili. Rahvas hakkas rääkima sidrunimaitselisest piiritusejoogist  - „Pärnu pimedast“.  Vikerraadios, muide, tegi Taavi Libe oma "Eestimaa toimikute" sarjas sellest sündmusest ka huvitava saate - saab kuulata siit. Aga kui saabus 9/11, siis oli meie oma tragöödia muidugi kohe teisejärguline uudis.

Tõele au andes, neil päevil oli mul tunne, et maailmalõpp on kohe saabumas.

CNN actual footage, TV live 8-10 AM: algul näidati Nokiat...

Presidenti informeeritakse... America is under attack! (ABC News)

*        *        *

35 AASTAT TAGASI

 SISSEKANNE # 476

35 aastat tagasi, taasiseseisvuspäeva eelõhtul, sõitsin mina bussiga Räämalt kesklinna, et ära tuua helisalvestusärist kassett uusima Kraftwerki albumiga "The Mix", mis oli just paar kuud enne ilmunud. Mäletan, et ootasin südame põksudes, et millal ma saan Kraftwerki kuulata... aga ühtlasi mõlgutasin ärevaid mõtteid: kas viimaks ei ole see viimane Lääne muusika plaat, mida ma üldse kuulata saan??

Siis ei olnud veel midagi kindlat, tundsin ainult irratsionaalset hirmu.

Aga allolevad fotod on tehtud 1991. a. augusti viimasel päeval, kui mul õnnestus hea sõbra Aivariga käia Soomes, Turkus, Haapsalu ja ühe Helsinki kooli vahel mingeid sõprussidemeid loomas. Mul oli tollal popp teksatagi seljas ja mulleti-laadne soeng. Siis me olime juba iseseisva Eesti Vabariigi saadikud, uhked ja eneseteadlikud.

Fotol on ka meie delegatsiooni juht, õpetaja Tiiu Laidre, kellega oli väga lõbus ja tore. 

Kraftwerk - The Robots (1991 versioon, The Mix)

TÄHELEPANEKUID ÕHTUSELT JALUTUSKÄIGULT

 SISSEKANNE # 471

Mulle meeldib kodulinnas Pärnus jalutada - ikka üle uusima silla jõe paremkaldale ja siis vana kesklinna silla kaudu tagasi jõe vasakkaldale. Vahel istun siin ja seal, naudin vaadet. Eile õhtulgi tegin seda ringi ning tegin mõned fotod ja mõtlesin omi mõtteid sinna juurde. Ega ma mingi tippfotograaf ole. Tavaline klõpsutaja olen. Mul on telefon pilte täis, aga tõtt-öelda igaühes on killuke ehedat emotsiooni, mälestust.

Siin on mõned.

*

Paremkaldalt näeb lootsitorni, mis on mu meelest üks ikooniline objekt, mida pildistada - sest ta on armas ja sestap ka fotogeeniline. Nagu ilus tüdruk - pildista kust otsast tahes, ikka on kena. Aga õhtuti käib selle akendes päike ja muudab lootsitorni majakaks. Siis on ta veel ägedam. 

*

Jõe ääres, nii vasak- kui paremkaldal on palju idüllilisi nurgakesi, kus saab aja maha võtta ja hinge kosutada. Näiteks allolev pink ja puu. Istu ja naudi vaadet. Üle jõe veiklevad õhtuti neoontuled, siis on nagu big city lights. Ma tean, et Haapsalus saab üle Viigi vaadata vanalinna torne, uhket lossi vahitorni.  Meil napib vertikaali. Et justkui ei sobiks. Omal ajal troonis vaadet imposantne Nikolai kiriku torn (neetud sõda!!!), Elisabeti kiriku torn jääb kuidagi varju.  Aga hea, et seegi alles on.  Pärnu kesklinn on nagu ta on. Port Artur on dominant, seal kõrval olev kontserdimaja päästab päeva. Öeldakse, et on kole cityscape. Noh, New York pidada ka päeval olema kole kui öö, aga öösiti neoontuledes kaunis ja võrgutav - teadis Voldemar Panso kõnelda aastakümnete eest.  Seda, kas see Pärnu kohta käib,  saab vaadelda selliselt pingilt jõe kaldal.

*

On äärmiselt meeldiv näha, et Pärnu linna lipud on linnapildis prominentselt esindatud. Sümmeetria ruulib. Lipp on ilus, õhuline, ei mõju agressiivsena. Kui üle silla linna poole sõidad, hakkavad kohe silma. Ka Soome külalistel on kuidagi kodusem tunne. Eks ma pisut arvangi, et sellepärast meeldibki soomlastel Pärnus käia. Tuttav ristilipp. Mis sest, et sinine ja valge vahetuses on.

*

Vasakkalda vastrenoveeritud promenaad. Suveõhtuti on seal tore. Saab vaadata paremkalda villasid, mis kunagise Rääma tööstusrajooni kohale on kerkinud. Kus enne oli masinatehas (Seileri käitis) ja lihakombinaat (linna tapamajad), mis jõkke saasta lasksid voolata ja õhku sõnnikuhaisuga rammutasid, seal on nüüd justkui legoklotsidest kokku pandud villad.  Ela või ise.

 *

Last but not least - meil on siiski ilus uus sild. Eriti õhtuses hämarikus. Ja jõgi ka,  üle mille ta käib. Eks ju! Me küll ei saanud seda kolme kaarega "luike", kuid see teenib ka hästi. Pealegi, tahtmine on taevariik, saamine iseasi, ütleb targutaja minus. Vean kihla, et kui me jäänuks selle "luige" juurde, ei oleks meil olnud siiani kolmandat silda, vaid ainult lõputud vaidlused, kuidas raha ei ole ega tule - ja et räägime kümne aasta pärast uuesti. Pragmaatilisest küljest on ülepeakaela veider rääkida mingist tehnorajatisest kolmkümmend aastat (sest just niikaua need arutelud selle üle, kust kuhu ja kuidas ehitada, ju käisid).

 

*            *            *

In memoriam: IIVO NEI (1931-2026)

SISSEKANNE # 465

Eesti male grand old man Iivo Nei on lahkunud Elüüsiumi Väljadele. 1931-2026. Mina kui 80ndate laps mäletan seda soliidset härrat Eesti Televisiooni ekraanilt, kus ta vedas juba aastast 1974 legendaarset „Malekooli“ saadet, mis käis eetris pühapäeviti pärastlõunal ja kus mängiti läbi kuulsaid matśe, tutvustati Sitsiilia avangut ja Caro-Kanni kaitset ning see kõik oli paradoksaalselt ühteviisi igav ja ometi nii lummav. Koolis osalesin maleringis, sest tublimad maletajad lubati kevadel sõprusmängudele Lätti ja Leetu. Aga kuna ma olin kärsitu ega mõelnud kümmet käiku ette, sain ma alati haledalt pähe… ega pääsenud ei Lätti ega Leetu (millest mul on trauma). Ma olin ka halb kaotaja, sest kui mu aju prognoosis peatse kaotusseisu, siis lõin ma malendid alati kummuli … by accident.

Iivo Neil ei ole siin muidugi mingit süüd. Mul polnud erilist malevaistu lihtsalt, kuid malet kui perfektset strateegiamängu olen ikka kuninglikuks, džentelmenide mänguks pidanud. Ja Iivo Nei oskas sellest asjalikult, väljapeetult ja mitte eriti silmatorkava ekstaasiga kõneleda. Ma arvan, et ta oleks sobinud konservatiivse BBC eetrisse nagu valatult ja oleks seal olnud ehk niisama ikooniline.

Aga minu meelest veelgi legendaarsem oli „Malekooli“ saatepea, signatuur, mida teadsin unepealt. See jõudis isegi Kulo „Õllelaulu“ sisse juhatama. „Tere päevast, Malekooli vaatajad!“

Eksole ju tuttav! Lapsepõlv tuleb meelde.

ETV 100 spordihetke - malest (ja ka Iivo Neist) (jupiter.err.ee, 2023)

Kulo - Õllelaul (1988, featuring Iivo Nei)

EESTLASED PEALE MAASIKAHOOAEGA

 SISSEKANNE # 461

Maaleht ehmatab uudisega, et Tartu Ülikooli teadlaste osalusel läbi viidud uuringu kohaselt oli Eesti turgude maasikatel Euroopas kõige sagedamini eluohtliku paelussi mune. Neid leiti suisa igast kuuendast karbist.

Good job, Maaleht! Tekitasite mulle nüüd eluaegse traumaatilise assotsiatsiooni: maasikas + paeluss. Kas ma julgen edaspidi turult ostetud maasikaid suhu panna? Hell no! Paeluss on olnud mu kõige suurem foobia…, sest ettekujutust temast on lihtsalt niivõrd jälk. Nagu „Alieni“ filmis – see kurikuulus söögilauastseen! Urjehh.

Terviseamet hoiatab: mis võib juhtuda, kui maasikad jäävad pesemata... (20th Century Fox, 1979)

MÕNED MÕTTED UKRAINA SÕJA 1552. PÄEVAL

SISSEKANNE # 455

Venelased korraldasid Ukraina linnadele, eeskätt Kiievile, võimsa raketi- ja droonirünnaku, mis olla olnud viimase aja üks intensiivsemaid. 600 drooni ja 90 ballistilist raketti. Kusjuures president Źelenskõi hoiatas päev varem, et Putin kavatseb kättemaksuks Vene strateegiliste nafta- ja gaasirajatiste süstemaatilise hävitamise eest ning ebaedu tõttu rinnetel kasutada kurikuulsat „Oreśnikut“ – mis Putini militaarleksikas on omandanud otsekui mingi müütilise kättemaksurelva, Vergeltungswaffe, oreooli. Ja Venemaa ründaski, mispeale Zelenskõi märkis, et nad on hullunud ja et Putin käitub nurkaaetud metsloomana. Pihta sai oluline taristu Kiievi kesklinnas, mitmed kultuuriasutused ja ka välisministeeriumi hoone, muidugi ka elamud üle linna (nagu ikka, not big news any more). Aga eraldi toodi esile – ja mitte niisama tagamõtteta -, et kardetud „Oreśnik“ tabas Kiievis garaaźikompleksi. Mille peale Venemaa Z-blogijad olevat leili läinud – raisata kallis rakett kolme äärelinna garaaži hävitamiseks! No täitsa vene värk, kak raz!

Sõda nagu ta on - filtrita. (Foto: Stringer/Reuters, via Eesti Ekspress)

Ma ei tea, kuidas olukord rinnetel päriselt on, kelle kasuks vaekauss tegelikult kaldu on. Sõjaudu on informatsiooni sedavõrd varjutanud, et allikate selgus ei paista välja. Aga tundub, et ukrainlastel on olnud nuppu teatud peataolek Putini leeris enda kasuks pöörata. Psühholoogiline eelis on neil olnud nagunii. Nüüd on ukrainlased suutnud endapoolset narratiivi (tugev droonitõrje võimekus, droonisõja jätkusuutlik pidamine, Venemaa majanduse torpedeerimine selle abil – mille kaasuv nähe on eksinud droonid Baltimaades) läbi suruda ning luua mulje sõjalisest edust, ameeriklaste hülgamise ja eurooplaste otsustamatuse kiuste. Ja see on tugev narratiiv – seda illustreerivad põlevad naftaterminalid Läänemerest Musta mereni ning droonide rünnakud Moskvale. Aga ma siiski kardan, et see pole päris tõde, mistap igasugune eufooria on enneaegne. Pealegi, venelaste (st Putini) jaoks on Ukraina küsimus ideoloogiline ja fundamentaalne – selle õiglase lahendamise nimel ollakse kannatama mida iganes ja kaua iganes. Võit – just seesugusena, nagu Vene võim seda ise ette kujutab – on ainus võimalik positiivne tulem, kõik muu on alandus.

Aussie'de ettenägelik vaist ja sünge huumor:  juba 1980. aastal kirjutas bänd Mental As Anything loo "Troops Movements in the Ukraine".

Repliik # 40. NAINE HOBUSE SELJAS ... JA MEES HOBUSE SELJAS

 SISSEKANNE # 454

Andke andeks, aga mulle ei anna ikka rahu. Kogu austuse ja heatahtlikkusega naisõigusluse suhtes ei saa ma ikkagi aru, miks on naine pandud mingi masaja kronu selga, mis liipadi-loopadi kuskile tuterdab (ja veel Keldrimäe paneelmajade tagahoovis, justkui juhuslikult sinna ära eksinuna), ent kindral Laidoner istub väärikalt ja sirgselgselt ilusa täku seljas (tõsi, postament on madal, õieti seda polegi).

Kui tahetakse feminismi ja tublisid naisi esile tõsta, siis võiks seda ikka kuidagi väärikamalt teha. Vaatlen seda lihtsalt esteetika seisukohalt ja ka tähendusruumi silmas pidades. Seda enam, et skulptuuri autor on naine. Et kas nii on vaja. Et mida see ütleb.

Ilu on vaataja silmades, mõistagi, aga mulle tundub, et miski on siin vildak. Alustagem juba koha vaimust (vaibist)...

Ars on, ma ütleksin, üpris longa (Fotod: Tarmo Erik / Juhkentali Selts.)

Aga mis nüüd mina, kunstikauge võhik, tean ütelda. Laskem kõneleda kunstikriitikul. Apoteoose!

Kunstikriitik võtab sõna (disclaimer: may not relate!) "Harilik kontsert" (ERR 1981, Jupiter)

*            *            *

SCAM, SCAM, SCAM, WONDERFUL SCAM...! (EI PEA JU OMA PINNI KUHU IGANES TOPPIMA!)

 SISSEKANNE # 452

Monty Pythoni Lendaval Tsirkusel oli legendaarne sketš spämmist, mille kohviku ettekandja (Terry Jones) loeb ette menüü, kus absoluutselt iga roog sisaldab rämpsliha SPAM. Toidud muutuvad järjest absurdsemaks: "muna ja späm", "muna, peekon ja späm", "späm, späm, späm, muna ja späm" kuni roogadeni, mis koosnevadki peaaegu ainult spämmist. Kohviku nurgas istub rühm viikingeid, kes hakkavad iga kord, kui sõna "späm" mainitakse, valjusti laulma ja janditama: "Spam, Spam, Spam, Spam... Lovely Spam! Wonderful Spam!". See laul muutub nii valjuks, et matab enda alla kogu abielupaari ja ettekandja vahelise vestluse.

Sketš pilkas Teise maailmasõja järgset Briti argireaalsust, kus konserveeritud sealiha SPAM (Spiced Ham, USA ettevõtte Hormel Foods toode) oli kõikjal – seda eksporditi massiliselt just Suurbritanniasse ja oli normeeritud värske sealiha asemel väheseid kättesaadavaid lihatooteid - , ning muutis selle absurdseks metafooriks infomürale, mis lämmatab igasuguse sisulise suhtluse. 1970. aastaks, mil sketš eetrisse läks, oli brittidel sellest odavast konservist kõrini. See sümboliseeris igavat, monotoonset ja pealesurutud toiduratsiooni, millest oli võimatu pääseda.

Sketśi järgi sai nime tänapäevane rämpspost. 1980. aastatel, kui sündisid esimesed interneti-eelsed arvutivõrgud (nagu Usenet ja varajased jututoad), hakkasid kasutajad Monty Pythoni sketši eeskujul üksteist lollitama. Kui keegi tahtis vestlust saboteerida või kedagi foorumist välja süüa, hakkas ta tekstiaknasse lõputult trükkima sõna "SPAM SPAM SPAM", kopeerides viikingite käitumist. See kuvas kogu ülejäänud kasuliku teksti ekraanilt välja ja muutis suhtluse võimatuks. Sellise käitumise ja Pythoni sketši otsese seose tõttu hakati kõiki soovimatuid, massiliselt saadetud ja sisutühje e-kirju ning reklaame nimetama rämpspostiks ehk spämmiks.

Monty Pythoni kuulus "Spämmi" sketś (BBC/Monty Python Flying Circus, 1970)

See sõna paaritub väga hästi teise kurikuulsa terminiga SCAM ehk skämm, mis olemuselt ei ole lihtsalt vargus, vaid usalduse kuritarvitamine. Pettuse anatoomia põhineb psühholoogilisel manipuleerimisel, kus ohvrile luuakse illusioon millestki kasulikust:

• kasvupinnas: petturid mängivad inimlike omaduste peale, nagu heausksus, naiivsus, hirm või kasuahnus.
• pakkumine: ohvrile lubatakse midagi erakordset (nt kiiret tulu, odavat toodet või romantilist suhet).
• konks: tehingu realiseerimiseks peab ohver tegema ettemakse, jagama isikuandmeid või pangapoole paroole. Nagu kirjeldab ERR portaal Novaator, on skämmi puhul reeglina kõik esitatud faktid valed ja erinevalt tavapärasest äriskist ei ole see tehing kunagi mõlemale osapoolele kasulik.

Spämmi ja skämmi seos on ilmne, kuid spämm üksi on vaid tüütu infomüra, kuid skämm on selle laastav kaksikvend, mis on võtnud epideemilised mõõtmed. Ma olen korra tähelepanu juhtinud, et peab olema väga valvas – endalgi oli tegemist kummaliste telefonikõnedega Leedust ja Slovakkiast, Portugalist ja Ühendkuningriigist, mis käisid lainetena: paar päeva järjest tuli kümneid kõnesid, siis oli nädal-paar vahet ja jälle kordus sama.

Seevastu spämmi on tulnud kogu aeg, seda ma isegi ei märka enam, kuid vahetevahel tuleb huvitavaid õngitsuskirju, kus rõõmsalt jagatakse oma õnnestumisi pärandiga või lotovõiduga või laenuvõtmisega (mõelge, inimene on õnnelik, et sai LAENU, ja kiidab selle eest isegi issandat – nagu juhtus Rumeenia kodaniku Cristian Davidiga (usume!), kes ärgitas kõiki sarnast kogemust saama).

Keegi Cristian David jagab oma õnne laenuvõtmisel ja soovitab teistelegi sarnast kogemust (kuvatõmmis siinse blogi kommentaariumist)

Aga, inimesed, olge valvsad! Täna tuli avalikuks, et Eesti Kunstnike Liit on skämmerite käest kõvasti pügada saanud. Koguni 700 000 eurot olevat tuuri pandud. Politsei sõnul räägitakse sellest kui hoiatavast juhtumist, aga seda raha enam tagasi tõenäoliselt ei saa, sest see on kantud välismaale nelja tuule poole.

Juhtumis on kaks kannatanut ehk lisaks kunstnike liidule on kannatanuks ka raamatupidaja, kes andis kelmidele ära ka isikliku pangakaardi, ning tema kaotatud summa on mitmekümne tuhande euro suurune. Jah, raamatupidaja… muidu usaldusväärne inimene, aga hirmus kohusetundlik, uskus, et teeb politseiga koostööd, aitab paljastada petturite võrku, teeb ühiskondlikku head. Tassis pangakaardigi „heade inimeste“ kätte. Appi! Ikka veel, pärast kõiki neid eelmisi juhtumeid,  millest on räägitud „Pealtnägijas“ ja „Kuuuurijas“ söögi alla ja peale. Tundub, et vähe on räägitud. Tundub, et on olnud spämm, spämm, spämm… Või on petturid niivõrd andekad Viplalad, et suudavad ära tinistada kelle iganes.

Antud juhtumi puhul on muidugi lihtne elukaugete kunstnike üle ilkuda, kes elavad pea pilvedes ega märka maiseid muresid, kuid ära on tinistatud ka soliidseid ärimehi, finantskirjaoskusega inimesi ja isegi politseiametnikke ennastki. Sest nagu on märkinud üks politseiuurija, on igaühe jaoks olemas temale vastav petuskeem, mis ootab vaid lansseerimist – meie asi on see õigel ajal ära tunda.  Tuleb tõdeda, et kõigi petuskeemide ema on ahnus – seda nii ühelt kui teiselt poolt. Tahe investeerida, tahe kasu saada. Seda ei tule pahaks panna, see on ettevõtlikkuse alus. Tasub lihtsalt juhinduda kunagise sotsiaalministri Toomas Vilosiuse elutervest soovitusest mitte toppida oma tilli igale poole. Mis laiemalt tähendab ju ka seda, et oma PIN-koode ei tohi iga ettejuhtuva käsu peale kuhugi sisse toksida. Safety first!

KASTIST VÄLJAS ARMUAVALDUS SUURLINNALE: Peedu Saar. "Kastimees"

 SISSEKANNE # 448

Rahva Raamat

Peeter Sauter kirjutab “Sirbi” arvustuses: ”Esmapilgul lihtne „Kastimees“ kubiseb kirjanduslikest allusioonidest, vihjetest, taustadest nii poololematus sündmustikus kui ka keeles, aga veelgi enam tunnetes, autoripositsioonis. Peedu Saar ei ürita olla kultuurne, literatuurne, ei puista tsitaate, aga on ometi niisugune olemuslikult – üksildane kirjandusmunk võõrsil, ilmselt Eestiski. Et üksindus ja üksildus oleksid veel valusamad ja ilusamad, läheb „Kastimehe“ jutustaja Londonisse otsima üksiolemist rahvamassis (lonely crowd).”

Ma olen paar korda Londonis käinud ja mõned paigad on mullegi tuttavad. Shaftesbury Avenue, Oxford Street, Trafalgar Square, Piccadilly Circus, Kensington ja Chelsea, Earl's Court, Camden, Golders Green (igaüks, kes siseneb linna Stanstedi lennujaama poolt, teab, et see on esimene peatus Londonis teel Victoria bussijaama). Siis on mingid universaalsed märksõnad nagu Tower Bridge ja Toweri kindlus, Soho ja Westminster, London Eye, doubledeckerid ja metroo. Sellega pidi sõitma, aga tuli võtta District Line, sest see viis kõikide vaatamisväärsuste juurde, joostes West Endist East Endi, mööda Thamesi vasakkallast. Siis oli veel Circle Line, mis laskis ringiratast. See oli tähelepanuväärne sõit sellepärast, et kusagil Gloucester Roadi ja South Kensingtoni jaama vahel võttis rong hoo maha, hakkas koledasti kõikuma ja mürisema ning elekter vilkuma, et oli karta, et kohe kohe annab veerem otsad. Korraks jäi isegi seisma. Inimesed ei kergitanud kulmugi, vahtisid tülpinult enda ette või telefoniekraani. Arusaadav, brittide impeerium on vana ja väsinud. Kõik on natuke kulunud. Nagu Royal Albert Hall tuhmilt punase interjööri ja  narmendavate vaipadega.

Praktiliselt oli see kõik, mida algajale huvilisele vaja. Esimesel korral saigi hommikust õhtuni mööda vaatamisväärsusi tuuritatud, sest kõik oli vaja korraga sisse ahmida – et pärast tunnistust anda: jaa-jaa, ma käisin seal ka. Niimoodi sai käidud Madame Tussaud’ vahakunstimuuseumis, mis tegelikult on kitśide kitś – ning sisse põigatud Baker Streeti Sherlock  Holmesi muuseumisse, mis püüdis sulle müüa kõrge hinnaga hästi väljatöötatud müüti (ja hästi müüs, sest järjekord oli uksest välja). What a waste, what a rip-off! Ütlen ma nüüd – kuna tookord seisin ma vapralt järjekorras koos hiinlaste ja jaapanlastega, ahhetasin ja ohhetasin.

Teisel korral oli reisi fookus hoopis muul. Turistilõkse püüdsime vältida. Rohkem nagu pubituur. Meelde on jäänud mingi kõrgete lagedega pubi Leicester Square’i lähedal, kuhu astusime sisse liiga vara – punetava näoga tüse kõrtsmik vahtis uudishimulikult, veidi tõredalt uusi nägusid, aga kuna me jäime tiksuma terveks pikaks õhtuks, siis lõpuks olime nõnda seltsinud, et kõrtsmik tegi allahindlust ja nimetas meid ”mate’ideks” (probably aussie!). Õhtu edenedes vajusid sisse lärmakad töölisnoored, kiilakad ja dressides ning tütarlapsed vanuses 20-60+ ning lauad lükati kokku ja õlleklaasid kukkusid ümber ja mõned kukkusid tooliga ümber ja laul võeti üles ja krõpsupakid vedelesid õllest ligasel laual ning mehed kusid potist mööda ja üle saali hõiguti ”one pint” ja ”fucking cunt” ja ”bloody Irish” ja ”cheer-i-o” ning see oli üks toredaim õhtu vihmases ja uduses Londoni kesklinnas. Ausalt.

Järgmisel päeval oma Cromwell Roadi hotellitoas, mis oli remonti näinud 50 aastat tagasi ja kus padi oli vereplekiline ja kus sibas ringi prussakas, valutasime sõbraga pead ja mõtlesime kuskile grüünesse sõita, ent mõte käis lõpuks sama rada nagu Kastimehel:

Ega ma tõtt-öelda eriti ei usu ka, et seal linna taga midagi väga oleks. Mingisugune jälk teenindusala, tanklad ja kaubahoovid, nisupõllud ja jäätmaad, rebased ja śaakalid, paar varemetes lossi ja lõputud töölisasumid – kõik kokku veel kurvem kui see elajalik linn ongi. Jah, kurb on see Inglismaa lugu. (lk 32)

Thamesi kaldapealne on enamasti külm, kõle ja tuuline. Seltskond on ebameeldiv, palju on pätte, hispaanlasi ja turiste, alailma satub mõne kakluse otsa. /…/ Võin käe südamele panna ja kinnitada, et pole midagi ebameeldivamat, kui jalutada sombusel sügispäeval Hampsteadis, kus vähemalt iga teise akna taga istub igavlev inspiratsiooni ootav kirjamees. Ja ega see ei tule, see inspiratsioon! Võib-olla kunagi on tulnudki, aga siis kolitakse Hampsteadi ja siis on kõik. Enam ei tule midagi. Tuhvlites jalgu lohistades käiakse köögi, peldiku ja kirjutuslaua vahet, nokitakse küpsisepuru, seistakse akna alla, ohatakse. Ma olen ise näinud, kuidas nad seal seisavad ja ohkavad ja inspiratsiooni ootavad. Pole midagi ebameeldivamat, kui sellise silma alla sattuda. Seda mustust ei pese enam maha. Tänaval vastu tulles on nad suuremeelsed ja malbed, kõik need kirjamehed, toidavad pargis oravaid pähklitega, pärast aga ronivad tagasi oma ussipessa ja ohkavad. Kõik need kõrgete lagedega uhked Hampsteadi korterid on ussipesad ning pruugib sinna akende alla sombusel sügispäeval pahaaimamatult jalutama minna, ainult läbi jalutada, kui oledki juba sattunud kolme või nelja viletsa romaanikese sisse. Alatult ja igasuguse väärikuseta elatakse Hampsteadis. (lk 38-39)

Ema ütles, et kui ma päris hätta peaksin sattuma, võin ju lõpuks alati saatkonda pöörduda, et peaasi, jätku ma aadress meelde. Ning see aadress – korra küll pisut muutunud, neil päevil 44 Queen’s Gate Terrace – on mul meeles püsinud küll, aga tõeliselt hätta pole ma siis nähtavasti (järelikult!) sattunud, sest ma pole vaevunud mitte majagi üles otsima. Kusagil seal läänes ta on, nooblis ja igavas Kensingtonis. Peale päris algusaegade mõnd juhuslikku eksirännakut pole miski mind sellesse kanti tagasi tõmmanud. Ja kastimehena pole sinna hoopiski asja! Kensington on võib-olla tõesti Londoni linnaosadest veel see kõige hullem. Sinna uitama sattudes ajab lihtsalt nii hullusti haigutama, et see on midagi otse rumalat! (lk 66)

Kastimees on niisiis üksildane uitaja, loitering spirit, rohkem nagu seisund. FM Dostojevski käis Londonis enam kui sada viiskümmend aastat tagasi, sest tahtis aru saada, kus elas ja töötas tema jumaldatud Charles Dickens. Ta käis siin korra ega tulnud  enam kunagi tagasi, sest ta nägi kohutavat vaesust, lokkavat prostitutsiooni ja suurlinna jõhkrust. Nojah, millises muus linnas peale Londoni kasutati väikeseid poisse selleks, et nood läbi korstna roomaks ja lõõrid puhtaks pühiks – et kamin paremini tõmbaks!  London oli kloaak. Rappija Jacki kodu. (Muide, nad on sellegi rahaks teinud; võid käia raske raha eest East Endis, Whitechapelis, rappija jälgedel – aga seal pole enam paheline ja pime ja prostituudid ei lõngu mööda kangialuseid, vaid hoopis hindud ja desi’d.)

Nüüd on London kõrghoonete meri, nagu Manhattan. Suht kaootiline. Cityscape’i dominandiks on teravatipuline The Shard, mis on justkui ora hääbunud kuningriigi perses. Aga pimeduses on ilus vaadata, tuled ja puha. Kastimees otsis munakujulist kõrghoonet… ja ei leidnudki üles. The Shardiga seda muret ei juhtu. Veel.

The Shardi otsast näeb London niisugune. Selleks, et teda ennast mitte näha, tuleb tema otsa ronida. (Foto autor on Kristina, kes viitsis.)

Lugesin Kastimehe melanhoolset reisipäevikut, eneseotsinguid suures linnas, mis on pikitud iroonia ja huumoriga. Võiks arvata, et ta vihkab Londonit, seda ”urruauku”, kuhu sobituks hästi The Shardi koonus. Mulle tundub hoopis, et see on üks omamoodi armuavaldus linnale, kuhu saab end ära kaotada. Nii et see pole mitte eneseotsingu, enese ülesotsimise lugu, vaid eelkõige just enda ärakaotamise lugu. See on linn, kuhu võid end ära kaotada mitmel erineval viisil ja nii kauaks, kui võimalik ja vajalik.

Siia lõppu jääb Londoni vaibi illustreerima Fausti lugu ”The Sad Skinhead” – saksa hipianarhistide pilkav nägemus , mis on leitav nende 1973. aasta plaadilt, mille nad tootsid äsja Virgini plaadifirma asutanud Richard Bransoni jaoks, kes võttis nad pahaaimamatult oma palgale. Tema esimene kontraht oli edukas olnud – imelaps Mike Oldfield oli valmis saanud ”Tubular Bellsi” (sobiv pala ”The Exorcisti” filmile) – ja Faust tõotas sama. Kuid saksa ”sauerkraudid” keerasid Bransoni mõisa pahupidi ja tegid hipiasju (jämmisid ja eksperimenteerisid, peamiselt logelesid ja suitsetasid kanepit) – mis ei toonud pennigi sisse.

Tõele au andes, plaat ”Faust IV” siiski ilmus ja on hiljem end rehabiliteerinud – eriti seetõttu, et just sealt pärineb termin ”Krautrock” (samanimelise loo järgi).

Apart from all the bad times you gave me
I always felt good with you
Going places, smashing faces
What else could we do?

Faust - The Sad Skinhead (1973)

AASTAPÄEV

 SISSEKANNE # 446

Millalgi 1985. aasta paiku hakkasin ma endale kodulooma nuiama. Võtame kassi!! Oh ei, allergia. Võtame koera!! Ei lubatud. Korter oli ka väike. Võtame kilpkonna!! Ei olnud kusagilt võtta.

Läks veel aastake. Ma muudkui nuiasin ja nuiasin. Siis, ühel kenal maikuu päeval, ta meile tuligi. Oli perevahetus; eelmises peres, kus ta oli elanud kolmteist pikka aastat,  olid lapsed suureks kasvanud ja oma elu peale läinud, nii "pärandati" loomake mulle. Minu esimene kohtumine härra Joosepiga, kelleks ma ta ristisin, juhtus täna, nelikümmend aastat tagasi - 2. mail 1986. Äsja oli toimunud Tśernobõli tuumakatastroof ning N. Liidu parteijuht Mihhail Gorbatśov hakkas tasapisi perestroikast ja glasnostist rääkima. Eesti Vabariigist siis veel ei räägitud - kui, siis võib-olla ainult dissidendid, kes istusid katlamajades ja kütsid õilsalt tube soojaks (või siis ka mitte, sest radikad oli pahatihti jääkülmad või õrnalt leiged).

Siit alates on Joosep olnud mu kaasteeline ja kui tal oleks kõnelemise võime, siis me võiksime arutleda sündinud asjust, sest nelja kümnendi jooksul on ikka palju juhtunud ka. Pole enam Nõukaliitu ühes Źigulide, Moskvitśide ja Volgadega, pole enam vene rubla (ega eesti kroonigi) - aga Joosep on. Kahjuks ma ei tea ta täpset vanust - nii 55-60 aastat võib see olla, ehk rohkemgi - ning ka tema sündimise asjaolud on mulle tundmata.  Legend jutustab, et ta olla Eestisse tulnud sõdurpoisi-ajateenija põues, kes ta kuskilt Kasahstani stepist üles korjas. Stepp on ta päriskodu, sest Vene stepikilpkonn (testudo horsfieldi) ta ametlikult ongi. 

Kõige rohkem meeldib talle päikesest kõrbenud muruplats, kiviklibune ja liivane pind - mis vähegi meenutab steppi. Kuna ta on isane, on ta väga kiivas territooriumihoidja, ent talle meeldib talle ka rännata... Seda kui kiiresti ta lippab, kui kihk peale tuleb, näeb videoklipist. Ja kuna ta on tuhmi karva - sobiv kamuflaaź stepitingimustes -, siis on teda ka raske märgata, kui ta maailma läheb avastama. Seda on juhtunud kolmel korral.

Kilpkonn on muuseas väga ürgne loom. Ta vantsis maailmas ringi juba miljoneid aastaid tagasi, varem kui ükski inimese- ja imetajaloom. Talle otsa vaadates võib ette kujutada Juura ajastu loodusskeenet küll. Küllap ta kauged esivanemad kohtusid ka dinosaurustega. Evolutsioon on toimunud kilpkonnade kahjuks. Kunagi noppisid kilpkonnad ise vihaselt saaki, nüüd korjab ajateenija ta nagu muuseas taskusse.. ega karda teda. Nagu ühes legendaarses brittide filmis „Miljon aastat enne Kristust“ (1966), kus ürginimesed, kes meenutasid kahtlaselt kuuekümnendate hipisid, võitlesid elu eest hiidkilpkonnaga. (Ma usun, et see oli ikka tõsi...)

Can - Turtles Have Short Legs (1971)

Miljon aastat enne Kristust (UK  seiklusfilm, 1966). Võitlus hiidkilpkonnaga.

*        *        *

JÜRI TOOMEPUU ON JÜRI TOOMEPUU

 SISSEKANNE # 437

Jüri Toomepuu - one and only! (foto: Irina Mägi/Postimees)

Veteranpoliitik Jüri Toomepuu on aeg-ajalt ikka kirjutanud Postimehesse arvamuslugusid, peamiselt Ameerikast, kus ta vanaduspõlvi veedab, ning Vene-Ukraina sõjast. Vahedalt kirjutab, kuigi juba 95 aastat turjal – ma ausalt öeldes imetlen vanahärra pikaealisust ja vitaalsust, aga no samas veedab ta oma päevi päikeselises Floridas, kus väga millegi üle muretsema (enam) ei pea.

Nüüd kirjutab Jüri Toomepuu, et esineb kahtlusi, nagu oleks keegi tema identiteedi kaaperdanud ning ta selgitab, kuidas asi tegelikult on.

„Ega ma ei kurda. Mu elu Floridas, kauni Hillsborough jõe kaldal on ilus. Sõpradele ütlen alati, et elu on nii ilus, et ei jõua ära kiita, kui nad küsivad, kuidas läheb.

Nüüd, kus ma olen kõrgesse ikka jõudnud, tuksub mu rinnas ikka veel Eesti, mu armsa sünnimaa süda. See on mu peamine ajend võtta sõna Eesti ajakirjanduses – kriitikute sõnul üleliia palju – peamiselt Eestit puudutavatel teemadel.

Saan aru, et paljud (või õigemini: vähesed, sest minuealisi pole enam palju) ei tooda artikleid, nagu Vändra toodab saelaudu.

Mõistan ka, miks paljud arvavad, nagu nad internetis on väitnud, et neid artikleid ei kirjuta 95-aastane (varsti 96-aastane) Jüri Toomepuu. Kahtlustatakse, et keegi on mu Facebooki lehe kaaperdanud või et kõikide mu ideede ja kirjutiste autor on hoopis mingi kurjaloomuline tehisaru.

See on arusaadav. See Toomepuu, kes oli alguses Trumpi suur pooldaja ja EKRE Uute Uudiste kaastööline, on drastiliselt muutunud. Muutsin meelt, kui hakkas paistma, et Trump on Eesti kõige kurjema vaenlase – Vene diktaatori Vladimir Putini – semu, kes ei taha enam Ukraina vabadusvõitlust toetada. Kardan, et kui Ukraina peaks langema, on mu sünnimaa järgmine. Eesti on minu jaoks alati olnud, on nüüd ja saab alati olema kõige tähtsam.

Mu suhtumist EKREsse kirjeldab kõige paremini mu hiljutine vastus Orbáni imetlejale Martin Helmele. Arvan, et tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas peab iga mõtleva inimese mõtlemismall muutuma koos tema ühiskonna ja huvisfääriga.

Neile, kes kahtlustavad, et kõigi mu kirjutiste autor on mingi kurjaloomuline tehisaru, tahan kinnitada: mu ideed tulevad ikka veel mu vananevast ajust ja autor olen mina ise. Loomulikult kasutan ma tänapäeva tehnoloogia tippsaavutusi – nii andmete ja teadmiste kogumiseks kui ka inglise keelest emakeelde tõlkimiseks ning üldiseks abiks. Arvan koguni, et kui mõni vaimse töö tegija tänapäeval tehisaru abi ei kasuta, on ta lootusetult ajast maha jäänud. Sellist kohanemisvõime puudust tasub kahetseda.

/…/

Mulle teeb igal juhul rõõmu, et mu kirjutisi loetakse. Millest muust veel minu eas saaks rõõmu tunda? Ma ei pane isegi pahaks, kui mõned kahtlustavad, et minuealine enam päriselt ei funktsioneeri. Ei pane pahaks ka seda, et mõned tublid parteisulased mind siunavad, sest olin ju ka ise kunagi ustav parteisulane.

Kui aga loen neid sõnumeid, mis mulle tunnustust avaldavad, leevendavad need mu siunajate sõnade valusaid kõrvetusi. Need annavad mulle jõudu jätkata – tuletavad meelde, et kuigi keha on vana ja jõud raugenud, põleb minus ikka veel tuli, mis süttis, kui sündisin Taari talu saunas, väikese Emajõe kaldal – tuli armastusest Eesti vastu. See tuli ei kustu kunagi. See on viimane kingitus, mida ma oma sünnimaale anda saan: ausad sõnad, tulnud südamest, mis on kogu elu löönud Eesti rütmis. Kui need sõnad leiavad lugejaid, kes neist hoolivad, siis tean – mu elu pole olnud asjata.“ (PM, 18.04)

Viimased lõigud on eriti inspireerivad. Rõõm, et loetakse, ning siiras tänulikkus. Ja kirjutamine hoiab meeled värskena, annab ajule tööd, hoiab Alzheimerit eemal. Eks minagi pean oma päevaraamatut selleks, et hoida oma aju tegevuses, ning blogi pean lootuses, et äkki keegi loeb ja tunneb sellest rõõmu, rahuldust. Kirjutamine on ju omamoodi teraapia, nii nagu ka oma mõtete jagamine. See ravib depressiooni. Vähemalt minu puhul on nii.

Müts maha vana erukindrali ees. Isegi vana sepp Ivan Orav kummardaks maani.

MILLEST KÕNELEB MAGA TEGELIKULT

 SISSEKANNE # 431

MAGA, MAGA, MAGA – seda täheühendit me oleme kuulnud Trump 2.0 ajastul söögi alla ja söögi peale. Ja kõik me teame, et see tähendab MAKE AMERICA GREAT AGAIN, mis omakorda oma loosunglikkuses kõlab justkui KÕIGI MAADE PROLETAARLASED, ÜHINEGE! Või TÄIDAME VIISAASTAKU PLAANI NELJA AASTAGA. Eks minu blogi juhtmotiivgi sai sellest loosungist innustust.

Kuid nüüd ma tean, mis on selle tähekombinatsiooni tegelik sisu. See tuleb välja teisest tähest, või siis esimest A-st, mis on muudetav suurus, st on muudetava ja tõlgendatava tähendusega, kuna teised kolm – M(ake), G(reat) ja (A)gain on konstantsed. Palun väga. Make ESTONIA great again! Martin Helme ei vaidleks vastu ja arvan, et isegi mitte Kristen Michal, Kristina Kallas, Mihhail Kõlvart ja Urmas Reinsalu. See on konsensuslikult hea loosung, mis mõjub igale eestlasele nagu magus mesi. Sest kes meist ei unistaks. Ainult et meetodid selle elluviimiseks on tõlgendatavad erimoodi ja mõnikord lausa üksteisele vastukäivalt.

Ameerika juurde tagasi pöördudes. President Trump on viimastel päevadel andnud niisiis mõista, et selle esimese A taga ei pruugi üldse seista Ameerika, vaid… ASS-LICKING. Jah, just seesama sõna, mis on vulgaarne, kuid aus. Kuidas muidu aru saada sellest, et Donald Trump sõimas eile tema Iraani sõjakäigu kritiseerimise eest läbi nimekad konservatiivsed meediategelased, kuulutades, et neil on madal IQ ning nad on luuserid ja peast põrunud.

Trumpi hambusse jäid Tucker Carlson, Megyn Kelly, Candace Owens ja Alex Jones, kelle kõigiga on ta sõja pärast tülli läinud, vahendab NBC News.

„Nad on luuserid, kes püüavad ainult MAGA rinda imeda,“ kuulutas Trump oma sotsiaalmeediakanalis Truth Social ja jätkas siis isiklike solvangutega.

„Nad on lollid inimesed, nad teavad seda, nende perekonnad teavad seda ja kõik teised teavad seda ka!“ kirjutas Trump.

Trump teatas, et Carlson peaks minema hea psühhiaatri juurde, nimetas Owensit hulluks, märkis, et Jones räägib kõige rumalamaid asju ja kuulutas, et Kelly on küsinud temalt „vastikult“ koomik Rosie O’Donnelli aadressil öeldu kohta.

DJT selgitab MAGA tähendust de facto, ja et kuningas ei eksi mitte kunagi ja kõike tuleb võtta isiklikult

Owens vastas, postitades X-is ekraanitõmmise Trumpi postitusest ja kirjutades: „Võib-olla aeg Vanataat hooldekodusse panna.“

„Trump on tige, et tal ei ole õigus. Ta on tige, et Iisrael ta sisse vedas,“ ütles Jones oma saates.

„Üks osa meest, kaks osa last,“ lisas Jones. „See on dementsus.“

Endine Fox Newsi saatejuht Carlson kutsus eelmisel nädalal USA sõjalisi abisid olema vastu plaanile tappa Iraani tsiviilisikuid ning Turning Point USA endine kommunikatsioonidirektor Owens ütles, et Trumpi administratsioon on saatanlik, ja kutsus kongressi Hullu Kuningat Trumpi kõrvaldama.

Endine Foxi ja NBC Newsi saatejuht Kelly ütles sel nädalal oma podcast’is, et „see sitt ajab südame pahaks“ ja lisas, et ei ähvardata lihtsalt kogu tsivilisatsiooni minema pühkida.

Paremäärmuslik vandenõuteoreetik Jones kutsus oma saates Trumpi ametist kõrvaldama põhiseaduse 25. paranduse alusel, mis on mõeldud juhuks, kui president on teovõimetu.

Trump kuulutas, et tema endised toetajad konservatiivses meedias nagu Carlson ja teised „ei ole MAGA“.

„MAGA tähendab VÕITMIST ja TUGEVUST mitte lubamises Iraanil Tuumarelvi saada,“ kirjutas Trump. „MAGA tähendab AMEERIKA JÄLLE SUUREKS TEGEMIST ja neil inimestel pole aimugi, kuidas seda teha.“ (Delfi, 10.04)

Trump näikse kõike väga isilikult võtvat. Ja muidugi näeb ta end suveräänina, kes kõrgub peajagu üle teiste ning võtab vastu üksnes konstruktiivseid otsuseid. KUNINGAS EI EKSI MITTE KUNAGI, laulis kunagi Eesti räpipunt Def Räädu. Aga Jaan Pehk soovitas jälle ühes oma laulus kõike isiklikult võtta.

Nii et jah – nüüd ma siis tean: TÕSTKEM TAGUMIKULAKKUMINE JÄLLE KÕRGESSE AUSSE!

Jaan Pehk - Võta isiklikult (2017)

Def Räädu & JOC - Kuningas ei eksi (mitte kunagi) (2006, Lejal Genes/YT)

KUULE! KUULE!

 SISSEKANNE # 427

See ei ole aprillinali, vaid täiesti tõsi, et ameeriklased lendavad täna Kuule – pärast 54-aastast pausi. Artemis II pardal, mis Canaverali neemelt stardib, on neli astronauti – kolm meest ja üks naine. Ja tore on! Imelik, et 1972. aastast saadik pole inimese jalg kuul käinud, kuid ajavahemikus 1969-1972 leidis aset tervelt kuus mehitatud missiooni. Ja mis kõik selle poolsajandi jooksul on juhtunud. Digirevolutsioon, AI-revolutsioon jne. Ent Kuul käisid inimesed analoogtehnikaga – ja olid edukad. Tõsi, need missioonid olid väga kallid ja eks teaduslikult ka olulised – kuu ei olnudki tehtud juustust ega katnud tema pinda ka tolm, mis olla nii paks, et kosmoselaev sinna sisse ära võinuks uppuda -, kuid põhiline oli ikka külma sõja kontekstis tehniline võidujooks ning oma vägevuse näitamine: sovjeedid tutvustasid maailmale küll Sputnikut ja tegid popikooniks Juri Gagarini, aga kuu kuulus ikkagi Ameerikale. Oleme ju kõik näinud tähtede ja triipude lippu kuu pinnal – mille kohta on küll samas arvatud, et see Hollywoodi filmitrikk olla, mis lavastatud stuudios Stanley Kubricku poolt, kes just oli valmis saanud võimsa spektaakli „Kosmoseodüsseia 2001“ (1968). Ja kui poleks käidud Kuul, siis poleks tehtud ka kuulsat ülesvõtet „Earthrise“ 1968. aastal, mil kõik said ühtäkki aru, et Maa on unikaalne helesinine planeet – eriti võrreldes tühja ja kivise ja kõleda Kuuga – ning seda tuleb kaitsta, sest muud meil ei ole. See ongi meie ainus kodu. Meie kõigi jaoks, usutunnistusest, rassist, varanduslikust seisust olenemata.

Earthrise (Maatõus) - 1968, Apollo 8, autor William Anders; fotot on nimetatud kõige mõjuvõimsamaks keskkonnakaitse eestkõnelejaks. 

Võib muidugi küsida, miks on vaja taas Kuule minna, kuna midagi vapustavalt uut ja põhjapanevat me teada ei saaks. Küllap ta on sama kivine ja kõle ja tühi ja elutu nagu viiskümmend neli aastat tagasi. Ei ole seal tõenäoliselt ka UFOde maandumispaika ega natside salajast baasi. Nõukogude Liidule pole vaja ka midagi tõestada, sest esiteks on see impeerium ammu põrmu varisenud ja teiseks on tema õigusjärglane Venemaa sedavõrd nõrk, et müttab juba viiendat aastat Donbassi mülkas ega ole võimeline pilku kõrgematesse sfääridesse tõstma. Ei anna nagu konkurendi mõõtu välja. 

Aga võib-olla on vaja uusi fotosid teha, et lamemaalastele ükskord ometi ära seletada, et Kuu pealt paistab maa ümmargusena? Ma kahtlen siiski, et ükski uus foto lamemaalaste jt vandenõuteoreetikute seisukohti ümber suudaks lükata, kuna tehisaruga võib teha ükskõik milliseid ahhetama panevaid ülesvõtteid. Mäletan uudisnupukest aastast 2018 - olen selle isegi üles kirjutanud ilmselt kurioosumina -, et keegi ameeriklane Allan Nielsen väitis tõsimeeli, et NASA on kogu aeg valetanud, kui kaugel on Kuu Maast. Ametlikel andmeil on distants ca 484 400 km. Bullshit. Hr. Nielsen teab, et see on kõigest 2-3 km ja seega võib kuule sõita vähem kui tunni ajaga. Ta pildistas Kuud oma Nikon P900 digikaameraga seejärel pildistas sama kaameraga 2,5 km kaugusel asuvat tuuleveskit – mõlemad suumitud olid ühtviisi detailsed. 

Hr. Nielsen järeldab: „Ma suumisin ja sain pildid, mida on kehtivate teadusfaktide abil raske selgitada. Minu katse näitas, et teadlased ja kosmoloogid valetavad, neid valesid õpetatakse lastele koolis. Seega ei ole Kuu kuskil kaugel avakosmoses, vaid täiesti meie planeedi juures. Ma ei oska öelda täpselt, kui kaugel Kuu on, kuid minu oletuste kohaselt umbes kolme kilomeetri kaugusel.“ Seda vahendab meile Postimees, tõsi küll, rubriigis „Kirev elu“. 

On kuidas on, igal juhul on see nice try. See näitab, et inimene tahab edasi pürgida. Kas või üksnes filosoofilises mõttes. Sama asi on ka nende Marsi-missioonidega. Tähtis on just see edasipürgimise idee. Tahame uusi horisonte. Tahame valikuvõimalust. Sest kui ükskord elu Maal otsa saab – või kui meil lihtsalt siin kitsaks läheb -,  siis oleks meil varuvariant. Mune ei tasu hoida ühes korvis, eks – olgugi et see korv on jumalik.

Mina olen selles küsimuses rohkem pragmaatiline ja esitan küsimuse, et milleks meile kivine eluvaenulik Kuu või Marss, kui me võiksime sama keskkonda kogeda Arizonas ja New Mexicos ja Nevadas ja Sahara kõrbes ja Tiibeti kiltmaal ja Austraalia Punases Südames ja Andide platool. Need on Maa kõledad paigad, kuid kordades ja kordades inimsõbralikumad Kuust ja Marsist. Äkki me kulutaksime neid ressursse siin Maal elukeskkonna parendamiseks ja laiendamiseks, kui kulutame miljardeid Maalt väljapääsemise nimel. Samas – kui inimene ei pürgi, ei ole ka progressi. Kunagi ei tea, millal saabub otsustav läbimurre. Aga tõtt-öeldes on igasugune kosmoseprogramm parem rahakulutus, kui miljardite matmine massihävitusrelvadesse. Sest kui me suurendame hüppeliselt ballistiliste rakettide tootmist, toodame 600 Tomahawki asemel 2000 Tomahawki, siis sünnivad sellest ainult uued pinged ja sõjad ning mõttetud jõudemonstratsioonid ja inimesed saavad surma ja majad kukuvad kokku ja paljud ütlevad, et häbi on olla inimene.

Tõsi, täna startiv lend pole küll laskumisega kuule, aga on siiski lähivisiit Kuu orbiidile, nagu kirjeldab NASA ise. Lähemalt saab lugeda siin.

Inspireeritud Apollo 11 lennust: David Bowie - Space Oddity (1969)

Brian Eno oli samuti inspireeritud: Ascent (An Ending) (1983)

REALPOLITIK VS IDEALPOLITIK

 SISSEKANNE # 416

Ameeriklased jätkavad koos Iisraeliga Iraani pommitamist. Trumpi retoorika on võidukas: the war is very complete! Naftahinnad, mis korraks kukkusid, on taas tõusnud üle saja dollari barrelist. Iraani uus liider Mojtaba Khamenei ütles oma esimeses pöördumises, et naftamajanduse pudelikael, Hormuzi väin, jääb suletuks ja tankerid võetakse sihikule. Ja nii jääbki, kuni ameeriklased – ja eurooplased seda enam – tunnetama hakkavad, et miskit on nagu pekkis. Oluline indikaator on ka ropprikaste laheriikide edasine käekäik. Et kuidas läheb Dubail, Kataril, Bahreinil. „Our asses and assets are on fire!“

Iraani välisminister Abbas Araghchi  andis mõista, et loomulikult ei jõua mitte ükski nende rakett ealeski Ühendriikide pinnale kahju tegema, ent palju rohkem piina saab valmistada praktiliselt koduõue taga. Kõik rikkad laheriigid asuvad käe-jala juures. Neid tuleb torkida, et vähegi kompenseerida allajäämist konventsionaalses sõjas. See tähendab, et kasutada tuleb rohkem proxy war taktikat ja  n-ö terroriseerida naabreid sellisel määral, et neil oleks valus, või vähemalt ebamugav. Odavad ja tüütud droonid hüperkallite raketisüsteemide vastu. Mõneti meenutab toimuv justkui lähisuhtevägivalla juhtumit. Politsei, antud juhul USA, tuleb kohale, teeb protokolli, „käib kiiresti sisse ja välja“ ning karistab, kuid suures pildis jääb lugu endiseks. Sest sügavuti probleemi lahendamiseks pole kas piisavalt jõudu ehk ka tahtmist. Iraan sai endale noorema ajatolla, kes soodsate asjaolude kokkulangemisel – juhul kui ei sekku jälle tappev X-faktor – võib valitseda hea paar aastakümmet veel. Kahtlemata elades üle näiteks Trumpi enda, kes peab hiljemalt 2029 nagunii ametist loobuma.

Iraan ei ole tasane kõrberiik Iraak ega sõjapealike Süüria. Kardan, et see on Ameerika-Iisraeli teljele liiga suur tükk – eriti veel, kui see tahetakse ära seedida loetud nädalate jooksul. Sellessinatses Iraagis läks kui kaua aega?  Ja Afganistan ei olnud teps mitte hollywoodiliku „happy end“-iga epic movie. See oli tragikoomiline fiasko, mida heitis kõikvõimalikel juhtudel bravuurikalt Bideni administratsioonile ette Trump isegi. Vietnami sõja tulemist pole mõtet rääkidagi – peale asjaolu, et selle põlvkonna posttraumaatilised kogemused sünnitasid hiljem terve plejaadi kinofilme ja telesarju, alates „A-rühmast“ ja „Rambost“ kuni filmideni „Apokalüpsis täna“ (Apocalypse Now, 1979) ja „Rühm“ (Platoon, 1986).

Trump on nüüd ka öelnud, et ta võib Iraani sõja iga kell ise lõpetada, kui eesmärgid on saavutatud piisavas ulatuses. Või kui huvi kaob. Või kui testosteroon alaneb. Trumpi retoorika tundub üldse olevat ad hoc – täna nii, homme naa. Aga see vaevalt kellelegi enam uudis on. Pigem oleks breaking news see, et Trumpil, Hegsethil ja Rubiol on pikem plaan.

Mis puutub kõrgetesse naftahindadesse, siis… USA energiaminister Chris Wright ütles globaalmajanduse väljavaateid kommenteerides, et lühiajalisele valule järgneb pikaldane kasu, st „short-term pain is long-term gain“. Siinkohal meenub (olen sedavõrd rikutud, mis teha!) kurikuulus Putini fraas Ukraina aadressil: „Kannata ära, kaunitar!“ Kohe-kohe hakkab hea.

Jälle tuletab end meelde see Realpolitik, kus määravad huvid, huvid ja veelkord huvid, siis tugevama õigus ja riikide poliitiline testosterooni tase ning lõpuks kavaluse aste. Kes on suurem trikster ja kes tõmbab nööre. SkyNews on spekuleerinud, et suurim võidumees istub hoopis Kremlis. Uhh, peaaegu oli kõik tuksi minemas – nagu tookord, kui tankid olid Moskva all, ja sakslased olevat binokliga näinud juba kiiskavaid Kremli kupleid -, aga siis tuli kuningas Pakane. Nüüd vallandus nagu mõnes Vene imemuinasjutus viimasel hetkel Iraani sõda. Ennäe, hinnad kerivad üles ning Putin näeb juba võimaluste akent paotumas. Ameeriklased kipuvad ka sanktsioone leevendama.

Selle vastandiks on mõistagi Idealpolitik, mis pärineb sealtsamast Saksa kultuuriruumist ning rõhutab poliitikakujundamises ennekõike ideaalide, moraali ja põhimõtete rolli. Euroopa Liit püüab viljeleda midagi taolist, aga et Euroopa Liit on ise olemuslikult midagi enneolematut, n-ö sui generis, siis on seda ka ideaalpoliitika. Rarely seen, rarely heard – if at all.

Aga mis meil sellest, nagu mu üks sõber armastab sellistel puhkudel öelda. Härrased, popkorni juurde – ja valage välja! 😊

REAALPOLIITILINE TESTOSTEROON JA SÕNUM: Fear - Let's Have A War (filmist "The Decline of Western Civilization", 1981)

IDEAALPOLIITILINE SULNIDUS JA SÕNUM: Yello - I Love You (1983); PS. Nicolas Maduro ei ole laulnud kunagi nimetet ansamblis, vaid on keeranud Caracases ausalt bussirooli.)

IRAANI SÕDA. KAHEKSAS PÄEV

 SISSEKANNE # 413

Lähis-Ida eestlased jõudsid kolme lennukiga koju. Ka kaitseminister Pevkur jõudis koju – ei pidanudki kaameliga tulema. Eesti riigist on see kahtlemata kena, sest arenenud riigi üheks tunnuseks ongi see, et omasid hätta ei jäeta. Küll aga hakkab mulle vastu välisminister Tsahkna pidev klähvimine, kuidas see sõda aitab vähendada kurjuse telge regioonis ja kogu maailmas, ning toimuva õigustamine.  Samas, eks meie suurim julgeoleku oht ja vaenlane on Putini Venemaa, mistap kõikide välispoliitiliste avalduste ja seisukohavõttude algus- ning lõpp-punkt ongi seal. „Putini kõik sõbrad on, kas juba taevariigis või põrgus, arvatavasti põrgus, või istuvad vanglas. Mõni on jäänud. Põhja-Korea on jäänud, ütleme Hiina, ehk mõni veel. Aga üldiselt, mis on selle jutu mõte, ilma igasuguse naljata, Putini autoriteet kukub," lausus Tsahkna valitsuse neljapäevasel pressikonverentsil.

Ma ei tea, siin on tegemist vist minu üleüldise antipaatiaga Reformierakonna ja tema puudli, Eesti200, suhtes. Tsahkna ongi puudel, ja Eesti on puudel laiemas kontekstis. Ausalt öeldes on kogu Lääs Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli avantürismi pantvangis ning täidab klähviva puudli rolli. Isegi Saksamaa, eesotsas kantsler Merziga, brittidest ja Starmerist rääkimata. Trumpi loogika on niivõrd lihtsakoeline bullying, kui ta räägib Ameerika nõudmistest, ja kui jutuks tulevad Iraani liidrite tapmine one by one, siis pole seal empaatiast õhkagi. Või veel, vähe on veel tapetud! Nagu Trump endalikult sedastas, siis kaks ringi Iraani juhte on maha löödud, ja nüüd nad panevad ametisse kolmandat, aga ega needki kaua ela. Kui, siis ainult meie armust. See on sõge jutt, hull suurustlemine ning teeb paradoksaalsel kombel sümpaatsemaks just Iraani poole. Sealne välisminister Abbas Aragchi nentis telekanalile al-Jazeera mõrult, et  ‘Israel First’ always means ‘America Last.’   Kui telekanal NBC saatejuht nõudis Araghchilt aru, miks Iraan ründab Laheriike, kes pole asjaga seotud, siis vastas ta, et seal on ameeriklaste baasid, kust meid rünnatakse, ja nagu igal riigil, on ka Iraanil õigus ja kohustus end kaitsta by all means. Väide, millele on raske vastu vaielda.

NBC News, 

Trumpi uus sõda – mis polegi tegelikult sõda, vaid rahutagamise missioon ja erioperatsioon (hear, hear, Putin: nii käib üks kiire eriopp ja režiimi vahetus!) – on läbimõtlematu, pealiskaudne ja ebaseaduslik pealegi, sest Kongressist on üldse mööda mindud. Trump aga ajab oma some kontol säherdust soga, mida ilmselt ei teeks enam ka viienda klassi koolipoiss. Õudne on aga see, et kui viienda klassi poiss saab hindeks mitterahuldava ja tal kästakse asjad ringi teha, siis Ameerika Ühendriikide presidendil – olgu ta siis nii psühho kui tahes – on oma positsioonist lähtuvalt justkui piiramatu õigus möliseda, solvata, mõnitada, suurustleda, hävingut külvata ja tappa.

https://truthsocial.com/@realDonaldTrump/posts/116187586876366061

Mõnikord ma mõtlen, et ajalugu võib tõesti muuta liblika tiivarips… Sest kui 14. juulil 2024 lennanud kuul oleks mõni millimeeter täpsem olnud…

Saved by earshot - messiaanlik Trump 14.07.2024 (Evan Vucci/AP)

KAPUTT!

 SISSEKANNE # 406

Iraani usuliidriga on kaputt. Done! Toasted! Iisraeli-USA õhulöök oli täpne ja tappev ning ajatolla Ali Khamenei leidis oma lõpu ühes kaitseministri ja nõunikega kuskil-miskis nii-öelda „salajases“ punkris. Tõtt tunnistades, ma ei uskunud, et see elimineerimise protseduur nii vähe aega võtab, nagu oleks see hamba väljatõmbamine hambaravikabinetis. Sisuliselt saadeti ajatolla mullatoidule ühepäevase rünnaku järel, mis on seda hämmastavam, et ta oli võimul olnud 1989. aastast saadik, ehk siis sai võimule kohe pärast esimese ajatolla – Khomeini – surma (loomulikku surma, tuleb igaks juhuks märkida).

Ainult kaks kõrgeimat usujuhti ongi 1979. aastal ellu kutsutud Iraani Islamivabariigil olnud. Kas tuleb ka kolmas? Kindlasti tuleb, aga kes, selle üle  võib ainult spekuleerida praegu, ja kui kauaks, seda teavad ehk ainult Netanyahu ja Donald Trumpi briljantne, ehkki hektiline mõistus. Kui teeb koostööd, siis jõuab uus ajatolla oma purukspommitatud residentsi üles ehitada, kui koostööd ei tee, siis täpselt niikaua, kuni Iisrael ja USA oma sihikud uuesti paika timmivad.

Mis on nüüd USA pikk plaan seoses Iraaniga, me ei tea tegelikult. Nad ei räägi. Võib-olla nad ei tea ise ka. See meenutab mulle first-person-shooter arvutimängu, kus sul on nii palju laskemoona  ja piisavalt tugev turvis, et peamise pahalasega vastuseisu minna, ta sodiks lasta ning uuele tasemele edasi minna. Ainult me ei tea veel, mis ja kuidas edasi. How fucking hard it’s gonna be?

On üsna selge, et rünnak Iraanile, mis võib-olla Iisraeli vaatest oli tõepoolest eksistentsiaalse tähtsusega julgeolekuküsimus, oli Trumpi jaoks eeskätt sisepoliitilist sõnumit kandev ettevõtmine, mis toidab Trumpi harjumuspärast esinemise loogikat. Teravik on suunatud demokraatide pihta. Maduro – läinud, Khamenei – läinud! Ühe päevaga, sisuliselt.  Biden ja Obama ei teinud midagi, see olin mina,  teie parim president. Mina, kes ma pärisin pekkis riigi, pean nüüd muudkui puhastama neid Augeiase tallisid siin- ja sealpool piiri ning virtsa välja uhtma – ja nad ei taha mulle isegi väikest rahu-Nobelit anda (kas ma tõesti pean ise Oslosse järgi tulema, USS Gerald R. Fordi pardal??)

Ja demokraadid on kahvlis. No kuidas sa kritiseerid meest, kes pahadele säru teeb! Ei saa, pole patriootlik akt. Rahvusvaheline õigus on interpreteeritav kallerdis: juutidel on oma, Putinil on oma, Euroopal, Aafrikal ja Aasial oma arusaam. Kui sa oled tugevaimal positsioonil majanduslikult, aga eeskätt sõjaliselt, siis see defineeribki rahvusvahelise õiguse normid.

Igatahes, põnev on. Hirmutav kah. Mis järgmiseks?? Hiinlaste kõige hullem needmine kõlavat muide järgmiselt: Et te elaksite huvitaval ajal!!

No näis!

Not The Nine o'Clock News - Ayatollah Song (1980, S2:E7)