SCAM, SCAM, SCAM, WONDERFUL SCAM...! (EI PEA JU OMA PINNI KUHU IGANES TOPPIMA!)

 SISSEKANNE # 452

Monty Pythoni Lendaval Tsirkusel oli legendaarne sketš spämmist, mille kohviku ettekandja (Terry Jones) loeb ette menüü, kus absoluutselt iga roog sisaldab rämpsliha SPAM. Toidud muutuvad järjest absurdsemaks: "muna ja späm", "muna, peekon ja späm", "späm, späm, späm, muna ja späm" kuni roogadeni, mis koosnevadki peaaegu ainult spämmist. Kohviku nurgas istub rühm viikingeid, kes hakkavad iga kord, kui sõna "späm" mainitakse, valjusti laulma ja janditama: "Spam, Spam, Spam, Spam... Lovely Spam! Wonderful Spam!". See laul muutub nii valjuks, et matab enda alla kogu abielupaari ja ettekandja vahelise vestluse.

Sketš pilkas Teise maailmasõja järgset Briti argireaalsust, kus konserveeritud sealiha SPAM (Spiced Ham, USA ettevõtte Hormel Foods toode) oli kõikjal – seda eksporditi massiliselt just Suurbritanniasse ja oli normeeritud värske sealiha asemel väheseid kättesaadavaid lihatooteid - , ning muutis selle absurdseks metafooriks infomürale, mis lämmatab igasuguse sisulise suhtluse. 1970. aastaks, mil sketš eetrisse läks, oli brittidel sellest odavast konservist kõrini. See sümboliseeris igavat, monotoonset ja pealesurutud toiduratsiooni, millest oli võimatu pääseda.

Sketśi järgi sai nime tänapäevane rämpspost. 1980. aastatel, kui sündisid esimesed interneti-eelsed arvutivõrgud (nagu Usenet ja varajased jututoad), hakkasid kasutajad Monty Pythoni sketši eeskujul üksteist lollitama. Kui keegi tahtis vestlust saboteerida või kedagi foorumist välja süüa, hakkas ta tekstiaknasse lõputult trükkima sõna "SPAM SPAM SPAM", kopeerides viikingite käitumist. See kuvas kogu ülejäänud kasuliku teksti ekraanilt välja ja muutis suhtluse võimatuks. Sellise käitumise ja Pythoni sketši otsese seose tõttu hakati kõiki soovimatuid, massiliselt saadetud ja sisutühje e-kirju ning reklaame nimetama rämpspostiks ehk spämmiks.

Monty Pythoni kuulus "Spämmi" sketś (BBC/Monty Python Flying Circus, 1970)

See sõna paaritub väga hästi teise kurikuulsa terminiga SCAM ehk skämm, mis olemuselt ei ole lihtsalt vargus, vaid usalduse kuritarvitamine. Pettuse anatoomia põhineb psühholoogilisel manipuleerimisel, kus ohvrile luuakse illusioon millestki kasulikust:

• kasvupinnas: petturid mängivad inimlike omaduste peale, nagu heausksus, naiivsus, hirm või kasuahnus.
• pakkumine: ohvrile lubatakse midagi erakordset (nt kiiret tulu, odavat toodet või romantilist suhet).
• konks: tehingu realiseerimiseks peab ohver tegema ettemakse, jagama isikuandmeid või pangapoole paroole. Nagu kirjeldab ERR portaal Novaator, on skämmi puhul reeglina kõik esitatud faktid valed ja erinevalt tavapärasest äriskist ei ole see tehing kunagi mõlemale osapoolele kasulik.

Spämmi ja skämmi seos on ilmne, kuid spämm üksi on vaid tüütu infomüra, kuid skämm on selle laastav kaksikvend, mis on võtnud epideemilised mõõtmed. Ma olen korra tähelepanu juhtinud, et peab olema väga valvas – endalgi oli tegemist kummaliste telefonikõnedega Leedust ja Slovakkiast, Portugalist ja Ühendkuningriigist, mis käisid lainetena: paar päeva järjest tuli kümneid kõnesid, siis oli nädal-paar vahet ja jälle kordus sama.

Seevastu spämmi on tulnud kogu aeg, seda ma isegi ei märka enam, kuid vahetevahel tuleb huvitavaid õngitsuskirju, kus rõõmsalt jagatakse oma õnnestumisi pärandiga või lotovõiduga või laenuvõtmisega (mõelge, inimene on õnnelik, et sai LAENU, ja kiidab selle eest isegi issandat – nagu juhtus Rumeenia kodaniku Cristian Davidiga (usume!), kes ärgitas kõiki sarnast kogemust saama).

Keegi Cristian David jagab oma õnne laenuvõtmisel ja soovitab teistelegi sarnast kogemust (kuvatõmmis siinse blogi kommentaariumist)

Aga, inimesed, olge valvsad! Täna tuli avalikuks, et Eesti Kunstnike Liit on skämmerite käest kõvasti pügada saanud. Koguni 700 000 eurot olevat tuuri pandud. Politsei sõnul räägitakse sellest kui hoiatavast juhtumist, aga seda raha enam tagasi tõenäoliselt ei saa, sest see on kantud välismaale nelja tuule poole.

Juhtumis on kaks kannatanut ehk lisaks kunstnike liidule on kannatanuks ka raamatupidaja, kes andis kelmidele ära ka isikliku pangakaardi, ning tema kaotatud summa on mitmekümne tuhande euro suurune. Jah, raamatupidaja… muidu usaldusväärne inimene, aga hirmus kohusetundlik, uskus, et teeb politseiga koostööd, aitab paljastada petturite võrku, teeb ühiskondlikku head. Tassis pangakaardigi „heade inimeste“ kätte. Appi! Ikka veel, pärast kõiki neid eelmisi juhtumeid,  millest on räägitud „Pealtnägijas“ ja „Kuuuurijas“ söögi alla ja peale. Tundub, et vähe on räägitud. Tundub, et on olnud spämm, spämm, spämm… Või on petturid niivõrd andekad Viplalad, et suudavad ära tinistada kelle iganes.

Antud juhtumi puhul on muidugi lihtne elukaugete kunstnike üle ilkuda, kes elavad pea pilvedes ega märka maiseid muresid, kuid ära on tinistatud ka soliidseid ärimehi, finantskirjaoskusega inimesi ja isegi politseiametnikke ennastki. Sest nagu on märkinud üks politseiuurija, on igaühe jaoks olemas temale vastav petuskeem, mis ootab vaid lansseerimist – meie asi on see õigel ajal ära tunda.  Tuleb tõdeda, et kõigi petuskeemide ema on ahnus – seda nii ühelt kui teiselt poolt. Tahe investeerida, tahe kasu saada. Seda ei tule pahaks panna, see on ettevõtlikkuse alus. Tasub lihtsalt juhinduda kunagise sotsiaalministri Toomas Vilosiuse elutervest soovitusest mitte toppida oma tilli igale poole. Mis laiemalt tähendab ju ka seda, et oma PIN-koode ei tohi iga ettejuhtuva käsu peale kuhugi sisse toksida. Safety first!