RETRO: KUI MUSTAMÄE TEE ON LIIGA PIKK, EHK KÄITE SIIS KOSMOSES ÄRA...

 SISSEKANNE # 458

Sotsmeedia uudistevoos sattus mulle ette väike videoklipike Nõuka-Eesti ringvaatest kusagilt kuuekümnendatest, mille sisuks on kino ehitamine magalarajooni. Kaadris on tõeline sotsrealism par excellence!

Iseenesest kriitikas kui sellises midagi erakordset ju polnudki. Seda tehti palju ja ka üpris vaimukalt, sest nõuka-aegne modus actandi ja modus vivendi tootsid küllaldaselt materjali. See oli omamoodi kultusźanr – päheandmine, aga mitte niisama lihtlabase retoorikaga, vaid sageli kriitikat niimoodi kombineerides, et olulisim öeldi ridade vahel. Enamikku meist oli elu koolitanud lugema ridade vahelt. Võiks isegi öelda, et see oli baasoskus. (Samasse kategooriasse käis ütlus, et suurim karistus Nõukogude Liidus polnud mitte reaalselt kinnimajja istuma minna, vaid elada viis aastat ilma tutvusteta.)

Päheandmine oli niisiis üsna tavapäraselt viljeldav peen kunst, millega resoneeris nn enesekriitika, st iseendale tuha pähe raputamine kollektiivi (avalikkuse) ees. Olid meil nii üleliiduline „Krokodill“ kui kodumaine ekvivalent „Pikker“, aga žanri lipulaev oli ikkagi „Fitil“ (Süütenöör), mida näidati tihti enne kinoseansi algust.

Antud ringvaatelõik muidugi „Süütenööri“ mõõtu välja ei anna, kuid selgelt on näha inspiratsiooni allikas. Päris vaimukas tekst, peab ütlema. Reaalsus oli muidugi kole-kole. Klipis tõdeb diktor, et mustamäelased saavad endale ometi kord kino, näete, sellise tikutopsi. Aga see sunnik ei taha valmis saada, üks tähtaeg teise järel läheb mööda. Pärast tehakse lööktööd. Pärast mida omakorda lapitakse lööktöö praaki. Siis antakse pähe: otsitakse süüdlasi, karistatakse süütuid ja autasustatakse kõrvalseisjaid.

Päeva tsitaat, ühtlasi videoklipi lõppakord, soe soovitus tongue-in-cheek: „Seltsimees ehitusminister, kui Mustamäe tee on teile liiga pikk, ehk käite siis Kosmoses ära?“

Mustamäelased saavad kino. Lõik Nõukogude Eesti ringvaatest. (Siim Suurpere / FB)

RETRO: AUU, TÖÖLE!

 SISSEKANNE # 457

Tööpõlgurite häbipost, Pärnu kesklinn, 1975. "Auu, tööle!"  Seltsimehed otsivad....

(Nagu ikka, nõuka-aja viljastavais tingimusis oli üks tarvilik "U" postilt ära kukkunud, jättes niiviisi kahetsusväärselt eksliku, lausa vastupidise sõnumi. Aga me ju teadsime!) 

(Foto Jari J Luukkoneni kogust)

AASTAPÄEV

 SISSEKANNE # 446

Millalgi 1985. aasta paiku hakkasin ma endale kodulooma nuiama. Võtame kassi!! Oh ei, allergia. Võtame koera!! Ei lubatud. Korter oli ka väike. Võtame kilpkonna!! Ei olnud kusagilt võtta.

Läks veel aastake. Ma muudkui nuiasin ja nuiasin. Siis, ühel kenal maikuu päeval, ta meile tuligi. Oli perevahetus; eelmises peres, kus ta oli elanud kolmteist pikka aastat,  olid lapsed suureks kasvanud ja oma elu peale läinud, nii "pärandati" loomake mulle. Minu esimene kohtumine härra Joosepiga, kelleks ma ta ristisin, juhtus täna, nelikümmend aastat tagasi - 2. mail 1986. Äsja oli toimunud Tśernobõli tuumakatastroof ning N. Liidu parteijuht Mihhail Gorbatśov hakkas tasapisi perestroikast ja glasnostist rääkima. Eesti Vabariigist siis veel ei räägitud - kui, siis võib-olla ainult dissidendid, kes istusid katlamajades ja kütsid õilsalt tube soojaks (või siis ka mitte, sest radikad oli pahatihti jääkülmad või õrnalt leiged).

Siit alates on Joosep olnud mu kaasteeline ja kui tal oleks kõnelemise võime, siis me võiksime arutleda sündinud asjust, sest nelja kümnendi jooksul on ikka palju juhtunud ka. Pole enam Nõukaliitu ühes Źigulide, Moskvitśide ja Volgadega, pole enam vene rubla (ega eesti kroonigi) - aga Joosep on. Kahjuks ma ei tea ta täpset vanust - nii 55-60 aastat võib see olla, ehk rohkemgi - ning ka tema sündimise asjaolud on mulle tundmata.  Legend jutustab, et ta olla Eestisse tulnud sõdurpoisi-ajateenija põues, kes ta kuskilt Kasahstani stepist üles korjas. Stepp on ta päriskodu, sest Vene stepikilpkonn (testudo horsfieldi) ta ametlikult ongi. 

Kõige rohkem meeldib talle päikesest kõrbenud muruplats, kiviklibune ja liivane pind - mis vähegi meenutab steppi. Kuna ta on isane, on ta väga kiivas territooriumihoidja, ent talle meeldib talle ka rännata... Seda kui kiiresti ta lippab, kui kihk peale tuleb, näeb videoklipist. Ja kuna ta on tuhmi karva - sobiv kamuflaaź stepitingimustes -, siis on teda ka raske märgata, kui ta maailma läheb avastama. Seda on juhtunud kolmel korral.

Kilpkonn on muuseas väga ürgne loom. Ta vantsis maailmas ringi juba miljoneid aastaid tagasi, varem kui ükski inimese- ja imetajaloom. Talle otsa vaadates võib ette kujutada Juura ajastu loodusskeenet küll. Küllap ta kauged esivanemad kohtusid ka dinosaurustega. Evolutsioon on toimunud kilpkonnade kahjuks. Kunagi noppisid kilpkonnad ise vihaselt saaki, nüüd korjab ajateenija ta nagu muuseas taskusse.. ega karda teda. Nagu ühes legendaarses brittide filmis „Miljon aastat enne Kristust“ (1966), kus ürginimesed, kes meenutasid kahtlaselt kuuekümnendate hipisid, võitlesid elu eest hiidkilpkonnaga. (Ma usun, et see oli ikka tõsi...)

Can - Turtles Have Short Legs (1971)

Miljon aastat enne Kristust (UK  seiklusfilm, 1966). Võitlus hiidkilpkonnaga.

*        *        *

I GOT IT NOW!

SISSEKANNE # 398

Kunagi ammustel aegadel ketras MTV sellist 80ndate glämm-sünt-pop-bändi nagu A Flock Of Seagulls. Ja see meeldis mulle väga. Meloodia oli meeldejääv, imago veel enam – järelmaitse oli nagu Pingviini jäätisel, mida on lakkunud kena blond neidis sealt Harry Egipti siivutust reklaamist – milliseid enam ei tehta, sest feministid söövad sind pärast seda ühes naha ja karvadega.

Harry Egipt ©

Aga peamiselt meeldis mulle A Flock Of Seagulls sellepärast, et neil olid lennukad soengud. See tulenes omakorda sellest, et bändi laulja oli ühtlasi väljaõppinud juuksur.  Ja bänd ise oli muidugi külluslik nagu Duran Duran – mitte nagu kahemehe säästubänd Pet Shop Boys või Soft Cell või Erasure või Blancmange, kus üks laulis ja teine näpitses süntesaatorit.

Ei, A Flock Of Seagulls oli aus nelja mehe bänd Liverpoolist, mis on sealne standard, kuivõrd biitleid on ka neli tükki (ehkki räägitakse ka viiendast biitlist, mis on aga sama müstiline nagu umami).

Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Nägin nimelt allolevat meemi ning mind tabas äratundmine – ah et sellest rääkiski see laul. Iraanist, mis on üks kauge maa. Ja Mike Score soeng viitab tõesti tulevikuaegadele, kus ilma teevad Donald Trump ja Boris Johnson. Võtan’d kinni, kumba rohkem meenutab.

Now: Iran - So Far Away! (FB: I Love 80's Music)

Then: I Ran - So Far Away! (1982)

Veel teinegi Seagullsi laul viitab tänastele aegadele. Mõeldes failidele…Wishing (If I Had A Dossier On You). Hämmastav, lihtsalt hämmastav.

A Flock of Seagulls - Wishing (If I Had A Photograph Of You) (1982)

TEMPORA MUTANTUR (ET NOS MUTAMUR IN ILLIS)

SISSEKANNE # 291

 

Popp laul 1980: LIO - Le Banana Split

Lio (clip officiel)

 

Tänapäeva tüdrukud enam nii imalat laulu ei laula. So yesterday! Nüüd laulavad emantsipeerunud tüdrukud nii.

Popp laul 2025: Valge Tüdruk

 Tiktok/Valge Tüdruk

Ma ootan nüüd kurja märgukirja Feministeeriumilt.