Iisraeli
kaitseministril Israel Katzil on küpsenud huvitav plaan: ta tahab kogu Gaza
sektori elanikkonna paigutada ühte laagrisse. Plaanis on rajada Rafah’ linna
varemetele nn „humanitaarlinna“, kuhu peaks alguses majutatama umbes 600 000
palestiinlast ja lõpuks kõik 2,1 miljonit Gaza sektori elanikku, vahendab Delfi uudistekanalit BBC News.
Katz
ütles, et enne inimeste laagrisse vastuvõtmist on plaani korraldada neile
turvakontroll, et tagada, et nende hulgas ei oleks Hamasi võitlejaid, ja et neil
ei lubata laagrist lahkuda.
Kui
tingimused lubavad, algab laagri rajamine 60-päevase relvarahu ajal, milles
Iisraeli ja Hamas üritavad kokku leppida.
Iisraeli
inimõiguste jurist Michael Sfard nimetas seda plaani ajalehele Guardian ei
millekski vähemaks kui „inimsusevastase kuriteo operatiivplaaniks“.
Tõepoolest,
see on miski, mida me oleme ajaloost juba näinud ja mis peitus kurikuulsa
tähelühendi KZ taha. Sest kuidas muudmoodi kui kontsentratsioonilaagriks
nimetada piiratud territooriumi, kuhu lastakse selekteerimise kaudu ja millest
enam välja ei pääse – või kui pääseb, siis range kontrolli alusel.
ÜRO on
hoiatanud, et okupeeritud territooriumi tsiviilelanikkonna deporteerimine või
jõuga ümber-paigutamine on rahvusvahelise humanitaarõiguse järgi rangelt
keelatud ja kujutab endast etnilist puhastust. Iisraeli reaktsioon sellele on
tõenäoliselt: vaat, kes räägib! Iisraeli rahvale, keda endid on sajandite
vältel teiste kultuurrahvaste poolt sunniviisiliselt deporteeritud ja
getostatud, on nimetet praktika reaalne ja normikohane kogemus ning õigustet
poliitika, kui see toetab riigi eksistentsiaalseid huve. Gaza ühes tema
eksponentsiaalselt kasvava elanikkonnaga, kelle jaoks sigimine on nende alateadvuses ja lihasmälus muudetud
tõhusaks biorelvaks juudiriigi vastu, on Iisraelile pidevat sekkumist (pidevat
sisselõiget) vajav mädapaise. Veel parem on seda võrrelda hambavaluga – lükkad
viimase võimaluseni hambaarstivisiiti edasi – teades, kui ebameeldiv see on -,
kuid sisimas tead, et lõpuks ikkagi pääsu ei ole. Seega, kui ei tegele, siis on
kõigil halb olla. Gaza on Iisraeli jaoks juurprobleem, mille likvideerimiseks
on jesuiitlik põhimõte „Eesmärk pühendab abinõu“ ad hoc igati paslik.
Aga
kuidas toimida nii, et oldaks tõhus ilma eetilismoraalsete hälbimisteta? On see
üldse võimalik? Katzi plaan lõhnab väga KZ-i järele, vaata, kust otsast tahes.
Nagu Adolf Eichmann oleks ise hauast tõusnud ja head praktilist nõu andnud. Ei
oska minagi head plaani välja pakkuda. Segratsioonipoliitika oleks ilmselt
lahendus, kuna see hoiaks vaenupooled üksteisest lahus. Et kui ei saa koos
elatud, siis tuleb lahku kolida. Lahkuma peab mõistagi see, kes on nõrgemal
positsioonil – paremal juhul kokkuleppel, ent kui seda ei saavutata, siis
sunduslikult selle poolt, kellel on repressioonivahendid.
Paraku
me elame universaalsete humaansete väärtuste maailmas, mistap sellisele
praktilisele lähenemisviisile on alati vastuseisjad. Paradoksaalsel kombel on
nendeks endised suurkoloniseerijad Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Saksamaa –
endistest Saulustest on saanud nüüd sõnakad näppu viibutavad Paulused. Ja siis
on kõikehõlmav ÜRO, kes võtab väga palju sõna, aga see sõna ei maksa eriti
midagi. Sajand-paar tagasi oleks kõik nii teinud. Iisrael on korduvalt meelde
tuletanud, et ise te ju omal ajal ka… Paljugi mis, ütlevad endised
kolonialistid-kultuurrahvad, me oleme nüüd ümber kasvanud. Progress.
Seega,
ma möönan, et keeruline on Iisraelile ette heita, kuidas ta püüab oma riigi
eksistentsiaalseid probleeme lahendada. Ühelt poolt tahaks öelda Pirita
kloostri abtissi sõnadega kuulsast kultusfilmist, et „need teie vahendid on
minule vastuvõetamatud“, teisalt jälle tahaks mõista Iisraeli argumente,
parafraseerides vana kõnekäändu-soovitust „püüda astuda kellegi teise kingades“.
Kliimaaktivist Greta Thunberg jõudis koos
üheteistkümne mõttekaaslase ja humanitaarabiga purjekal Madleen Iisraeli
Ashdodi sadamasse, vahendas ERR (09.06). Sitsiiliast Cataniast teele asunud laev
seilas Briti lipu all ja pidi jõudma blokeeritud Gaza sadamasse, ent Iisraeli
eriüksuslased hõivasid ennetavalt laeva ning suunasid selle õigesse sadamasse.
Palestiina-meelse Vabaduslaevade Koalitsiooni (Freedom Flotilla Coalition, FFC) hallatava Madleeni missioon oli
jõuda Gaza sektori rannikule, toimetada
sinna sümboolne kogus humanitaarabi ning tõmmata sellega rahvusvahelise üldsuse
tähelepanu seal valitsevale humanitaarkriisile.
Iisraeli üksus läks aga aluse pardale öösel,
enne kui see randuda jõudis, teatas FFC oma sotsiaalmeediakontol. Iisraeli
välisministeerium kinnitas hiljem, et laev võeti Iisraeli kontrolli alla.
„Kuulsuste
selfie-jaht on turvaliselt teel Iisraeli rannikule. Reisijad peaksid naasma oma
kodumaale,“ kirjutas Iisraeli välisministeerium pilkavalt sotsiaalmeediakeskkonnas
X. „Kõik reisijad olid terved ja
vigastusteta. Neile anti võileibu ja vett. Etendus on läbi.“
„See
väike kogus abi, mis oli jahil ja mida "kuulsused" ei tarbinud,
kantakse Gazasse tõeliste humanitaarabikanalite kaudu,“
kirjutasid Iisraeli võimud.
Iisraeli pehme vastus karmile kriitikule: Iisraeli sõdur jagab Greta Thunbergile saia (Iisraeli välisministeerium via X)
Minu meelest on see tarbetu pilge, kuivõrd
Greta oma jüngritega ei ole probleem, st kriisi vallapäästja, vaid Hamasi ja Iisraeli
vaheline konflikt, mis on muutnud Gaza põrguauguks ja tapamajaks – seda 21.
sajandil, mil maailmas võiks juba toimuda humaansuse võidukäik. Brutaalsus, millega Iisrael Gazat kohtleb, on probleem. Iroonilisel
kombel sarnanevad meetodid Natsi-Saksamaale, kes näiteks vahendeid valimata
surus maha Varssavi ülestõusu – kivi ei jäänud ka kivi peale! Kui võrrelda toimuvat keemilise reaktsiooniga, siis on Greta lihtsalt üks reagent.
Aga pole minu asi siit edasi ironiseerida.
Juudid on paljukannatanud rahvas. Teame. Ja tõepoolest, ega nemad seda kõike
alustanud. Kui tahate sõda, siis sõda te ka saate. Kõik, kes mõõga tõmbavad,
mõõga läbi hukkuvad! ütleb Matteuse 26:52. Si
vis pacem, para bellum! teadsid vanad roomlased. Seda sõnumit on Iisrael
üsna otsekoheselt ja ausalt kõigile Iisraeli vaenlastele kogu aeg edastanud ja
sellel kreedol baseerub kogu Iisraeli riigi poliitika. Lihtsalt öeldes: me ei
löö esimesena, aga anname kaks hoopi vastu.
Lõppkokkuvõttes saadeti Greta Thunberg otselennuga Prantsusmaale ning kogu lugu võib võtta naeruväärse fiaskona. Eks Iisraelil ongi teatud määral õigus seda lugu niiviisi serveerida.
*
Greta
pilgrimi teemal võtsid muuhulgas sõna Juku-Kalle Raid ja Lauri Vahtre, kes
mõlemad peavad neiut kasulikuks idioodiks par excellence.
JKR: „Neilt "vaba maailma
noortelt" pudeneb ideid nagu kenal talvepäeval lund taevast. Kõige
huvitavama võimalusena tundus seekord hankida purjekas ja Palestiina lipp,
tõmmata see pulga otsa ning purjetada – hoirassaa! – otse Gaza sektorisse,
"appi" Palestiinale, aga paraku toetuseks hoopis Hamasi
terroristidele. Laevaga, mille omanikud õigustavad igati Palestiina ja Hamasi
tegevust.
Vahva oli see, et sellisele
väiksemat sorti merekünale laaditi peale igasugust tavaari ning retk nimetati
"humanitaarabi viimiseks". Mul ei ole õrna aimugi, mitu purki
beebitoitu – kas 100 või vähem või rohkem – aktivistidel kaasas oli, ent
eesmärgi püstitus ei jäta küll mingit kahtlust: aktsioon pandi toime, et
fotograafid tuleks ja "kangelased" üles pildistaks. Sõnaga – egotripiturism.
Hästi, tilk vett on ka januse
jaoks tegija, aga olgem ausad, oma toitu täis kilekotiga Gazasse minna ei oma
küll mingit muud tähendust peale puhta propaganda.
Ja propat Hamas valdab, selle
kaudu on ta oma agenda Gretale kenasti peakesse istutanud. Lugematud hordid
noori hipstereid ja ükskõik mille vastu võitlejaid on Hamasile muidugi
tänuväärne kildkond. Tore on laiata, seljas arbuusiviiluga maika, kuhu on
kirjutatud "Ojast tiigini" ja "Vabastage Palestiina",
nautida tähelepanu ning tunda end võimsalt nagu vene kangelane Ilja Muromets
mäe otsas.
Pluss veel see seksikas detail:
Greta poseeris Gazasse suunduval laeval oma toredate lühikeste pükstega. Kui ta
sellises riietuses niisama sinna imbuks, oleks tal Hamasi naisi mitte millekski
pidavate võitlejate seas kindlalt lööki, mille tulemust ei saaks kokku võtta
sõnaga "erootika", vaid mis tuletab pigem meelde kihku vägistada.“
Kas on
mõtet läbi rääkida raketiheitjaga, küsib Juku-Kalle.
JKR: „Iisrael on konkreetselt
teatanud, et kustkohast rakett välja lastakse, sinna pannakse pauk tagasi. Aga
kui rakett lendabki kohale haiglast? Ongi kohe naiste ja laste laibad kõikjal
maailmas uudisekraanil. No kuidas, öelge palun, peaks nende terroristidega
"rääkima"?
Kenad nunnud naiivitarid
soovitavad ju ka Venemaaga "rääkida". Mis te sõdite! Andke alla,
"rääkige läbi".
Palestiina ja Hamas käituvad
erakordset künismi ilmutades. Sooviga tappa ära kõik juudid, lüüa laiali
Iisraeli riik ning figureerida oma "püha sõjaga" kõigis planeedi
telekanaleis ja võrreldes surnud lastega, on see laste sihtmärgiks upitamine
niiöelda tite piss.
Ka meie paljukannatanud Eestis
leidub ohtralt kepsakaid noori, kes palestiinlaste õiguste eest võitlevad.
Enamasti olles küll aru saanud toimuva konflikti õudusest, paraku absoluutselt
mitte selle olemusest ning põhjustest.“
Lõpuks
Juku-Kalle sedastab: „Greta Thunbergi
järjekordne aktsioon [on] mingi loll multifilm, ei midagi enamat. Ta meenutab
neid tüüpe, kes kliimamuutuste vastu võideldes on valinud väga hästi toimivaid
vahendeid, mis töötavad tegelikult asjale vastu. Kui usud, et probleem
lahendatakse ketšupi määrimisega kunstiklassikale kusagil muuseumis, pead sa
olema täielik lammas.
Ja kokkuvõttes teevad taolised
aktsioonid raskeks vaid nende elu, kes probleeme tõsiselt lahendada proovivad.
Igal juhul pandi tüdruk
lennukisse (millega ta ei sõida, kuna see on maailmale kahjulik) ning saadeti
ilma suurema jamata kodu poole tagasi.
Sõnaga: Juku-Kalle
teeb ad hominem kriitikat padutotrate õhinapõhiste aadressil, keda juhib „kuri
kliimaaktivist“ Greta Thunberg.
Talle
sekundeerib rahvuskonservatiiv Lauri Vahtre, kes arvab Postimehes nõnda: „Võib ju väita, et ühe pehmelt öeldes omapärase noore
rootslanna sekeldamised ei ole seda väärt, et erutusseisundisse sattuda, ja
paljud guruks pidavad kommentaatorid just nii väidavadki. See tekitab targa
inimese tunde. Eriti targa inimese tunne tekib siis, kui pilkavalt muiates
märkida, et küll on jänespüksid, kardavad üht relvitut Aspergeri sündroomiga
tütarlast.
Ent kui see tütarlaps – nüüdseks
siiski juba 22-aastane – on maailmakuulus ja kui tuhanded aktiivsed ning
paljudel juhtudel isegi arukad inimesed on ta uueks Jeanne d’Arciks kuulutanud,
siis ei saa olla tegu millegi tühisega. Isegi kui inimene ise on tühine, siis
nähtus mitte. Kui tema teod liigutavad vaata et miljoneid, siis tuleb küsida,
mis see on, mis neid miljoneid liikvele ajab.
Me kõik teame, kust Greta
Thunbergi tähelend algas ja kuidas kulges. Selle tipuks võib vist pidada
esinemist ÜROs ja seal maailma riigijuhtidele näkku karjutud sõnu: «Kuidas te
julgete?!» Jutt käis justkui planeedi päästmisest liigse süsihappegaasi käest.
Jätame kõrvale küsimuse, kas planeeti üldse on vaja päästa liigse
süsihappegaasi käest – siin esineb diametraalselt erinevaid seisukohti. Kuid
püüdes tütarlapse etteastet heasoovlikult võtta, võime nõustuda, et reostamine
ja raiskamine on tõepoolest suur ning et Greta tahtis laias laastus head.
Need, kes algusest peale juhtisid
tähelepanu, et siin ei olda mitte kellegi või millegi poolt, vaid kellegi või
millegi vastu – mis istutab kogu liikumisse olemusliku defekti – tembeldati
pahadeks konservatiivideks, suurkorporatsioonide tallalakkujateks ja kelleks
veel. Nüüdseks on pahade konservatiivide vaatevinkel paraku kinnitust leidnud.
Thunbergi pooldajaskonda kannustab peaasjalikult vana hea inimlik tunne – viha.
Nii nagu maailma päästmine
soojussurmast ei olnud ajendatud armastusest maailma, vaid vihast vanema
põlvkonna vastu, nõnda ei ole ka Gaza poole läkitatud operetlik valge laev
ajendatud armastusest palestiinlaste, vaid vihast läänemaailma vastu. Sest
ehkki Iisrael asub Aasias, on tema põhiliitlane ikkagi USA, see tähendab Lääs,
Hamas seevastu hävitaks kõhklemata ära mitte ainult Iisraeli, vaid nii Euroopa
kui Ameerika, kui vaid leiduks vastav nupp või kang. Niisiis pole küsimustki,
kelle poolele asuda.
Millega me jõuame kõige olulisema
asjaoluni, mis on kaugelt suurem kui üks Greta Thunberg. Pean silmas neid Lääne
noori, kes Ameerika ja Euroopa turvalistel linnaväljakutel innukalt Palestiina
lippe lehvitavad ja «genotsiidi» lõpetamist nõuavad. Läbisegi Palestiina
lippudega lehvivad muidugi ka vikerkaarelipud, mis oleks justkui täielik
absurd, sest Hamas ja vikerkaarelipp sobivad kokku sama hästi kui bensiinitünn
ja põlev tikk. Teoreetiliselt peaksid sallivuse ja mitmekesisuse kuulutajad
seisma nagu müür Hamasi taoliste terroriorganisatsioonide vastas, võitlema allasurutud
ja ahistatud mosleminaiste õiguste eest, nõudma peakottide keelustamist ja
nõnda edasi – kui nad oma sallivuse ja mitmekesisuse loosungeid ise usuks või
tõsiselt võtaks.
Midagi sellist me ei näe ja
sellel on lihtne ning selge põhjus. Palestiina lipu lehvitajaid ei kannusta ei
humanism ega sallivus, vaid seesama viha Ameerika, Euroopa, kristluse, lühidalt
– Lääne tsivilisatsiooni kui sellise vastu, mis on nad «sünnitand ja üles
kasvatand». Tänutunde või vähemalt lugupidamise asemel on tulemuseks aga
mürgine salvamine, otsekui oleks keegi linnupessa maomune sokutanud. Tüüpiline
näide: süüdistatakse Läänt (keda õieti? kõiki valgeid peale iseenda?)
orjakaubanduses, selle asemel, et olla uhke, et just Lääs orjakaubanduse ja
orjanduse – mis oli levinud kogu maailmas – ära lõpetas ja ära keelas.
Eks katsuge midagi sellist
rääkida Harvardi eneseimetlejatele või Los Angelese märatsejatele. Hea, kui
ellu jäetakse. Kogu sellel kobrutaval hävitamiskirel on muidugi omad põhjused,
aga see pole vabandus. Autode põletamisega paremat maailma siiski ei ehita,
väitku aktivistid mida tahes. Tegelikult teavad nad ka ise väga hästi, et ega
keegi üritagi paremat maailma ehitada, üksnes vana ära hävitada. Nii et parem
öelgu juba ausalt välja: me tahame mürtsu teha, me tahame purustada, me tahame
põletada – sest meile on nii-nii-nii hirmsasti liiga tehtud, kogu maailm on
meie vastu nii-nii-nii ebaõiglane, ja kõik te olete selles süüdi.
Pole vaja pugeda
vikerkaarelippude varju, kui eesmärgiks on lihtsalt vägivald.
Pole ka vaja imestada ega
hädaldada, kui mõni kuri valge mees saadab vägivallatsejate vastu rahvuskaardi.
Sõnaosavad
mehed mõlemad. Keskealised VEHMad ühelpool rindejoont Gretale verbaalselt nuuti
andmas. Ega nad valet räägi. Aga kõik on ikka väga ad hominem. Kui Gretal, kes
tajub maailma pisut teistmoodi, on missioonitunne, siis nii on. Leppige. Pole
vaja patroneerida.
Sest
vaevalt nad mõistavad Greta maailmavalu tajumise varjundeid, kui endal pole olnud
kogemust näha maailma läbi autismispektri. Tõesti, how dare you!
*
But anyway, life is fever in Israel.
We need
your faith and hostility
To be certain of a change
But could you ever recover from
Forever recover from this prejudice?
Trump võõrustab Washingtonis Iisraeli
peaministrit Netanyahut, kes paistab olevat tema tõeline soulmate tões ja
vaimus. Kohe võeti jutuks ka Gaza teema. Trumpil on siin suured plaanid. Ta
teatas, et Gaza on nii hirmus koht, et inimesed ei peaks seal elama. Gaza
elanikud tuleks – nende endi heaolu huvides muidugi – ümber asustada
Egiptusesse ja Jordaaniasse. Praegu pole seal enam midagi. Ja ongi hea: kõik
saab buldooseriga maha tõmmata ja südametunnistuse piinadeta uuesti üles
ehitada. Plaan on selline: USA võtab selle põrguaugu üle, enda jurisdiktsiooni
alla ning „Gazast saab Lähis-Ida Riviera“, kuhu rikkad ja ilusad hakkavad
kinnisvara soetama. Iisraeli hardlinerid, eesotsas rahandusministri
Smotrichiga,on muidugi või sees, Trumpi
jutt on puhas mesi nende kõrvadele. Arusaadav, parem elada luksuskuurordi
kõrval kui taluda enda naabruses püssirohutünni, mille puhul tuleb kogu aeg
valvata, et keegi tikust tuld ei tõmba.
See on jälle niisugune trumpilik macho ja bully
talk. Shoot out the words and let’s see what happen. See on nii tariifide
kehtestamisega, kohanimede ümbernimetamisega, Gröönimaa ostmise ja Kanada äraostmise
jutuga. (Aga kummal siis õigupoolest on au saada 51. osariigiks – kas
Gröönimaal või Kanadal?)
See on õnnemänguri bluff – panna vastasmängijad
uskuma, et sul on kõvad kaardid käes, rõhuda enda enesekindlale egole ning
sundida vastast oma nõrkused letti lööma – et siisnad kiiresti nokauteerida. Sageli on oht
omaenese võttest selili kukkuda. Aga mõnikord võib õnnestuda ka. Trumpi jaoks on
riik suur bisnis ja suurte panustega õnnemäng. Viva Las Vegas!
