SISSEKANNE # 312
Iisraeli kaitseministril Israel Katzil on küpsenud huvitav plaan: ta tahab kogu Gaza sektori elanikkonna paigutada ühte laagrisse. Plaanis on rajada Rafah’ linna varemetele nn „humanitaarlinna“, kuhu peaks alguses majutatama umbes 600 000 palestiinlast ja lõpuks kõik 2,1 miljonit Gaza sektori elanikku, vahendab Delfi uudistekanalit BBC News.
Katz ütles, et enne inimeste laagrisse vastuvõtmist on plaani korraldada neile turvakontroll, et tagada, et nende hulgas ei oleks Hamasi võitlejaid, ja et neil ei lubata laagrist lahkuda.
Kui tingimused lubavad, algab laagri rajamine 60-päevase relvarahu ajal, milles Iisraeli ja Hamas üritavad kokku leppida.
Iisraeli inimõiguste jurist Michael Sfard nimetas seda plaani ajalehele Guardian ei millekski vähemaks kui „inimsusevastase kuriteo operatiivplaaniks“.
Tõepoolest, see on miski, mida me oleme ajaloost juba näinud ja mis peitus kurikuulsa tähelühendi KZ taha. Sest kuidas muudmoodi kui kontsentratsioonilaagriks nimetada piiratud territooriumi, kuhu lastakse selekteerimise kaudu ja millest enam välja ei pääse – või kui pääseb, siis range kontrolli alusel.
ÜRO on hoiatanud, et okupeeritud territooriumi tsiviilelanikkonna deporteerimine või jõuga ümber-paigutamine on rahvusvahelise humanitaarõiguse järgi rangelt keelatud ja kujutab endast etnilist puhastust. Iisraeli reaktsioon sellele on tõenäoliselt: vaat, kes räägib! Iisraeli rahvale, keda endid on sajandite vältel teiste kultuurrahvaste poolt sunniviisiliselt deporteeritud ja getostatud, on nimetet praktika reaalne ja normikohane kogemus ning õigustet poliitika, kui see toetab riigi eksistentsiaalseid huve. Gaza ühes tema eksponentsiaalselt kasvava elanikkonnaga, kelle jaoks sigimine on nende alateadvuses ja lihasmälus muudetud tõhusaks biorelvaks juudiriigi vastu, on Iisraelile pidevat sekkumist (pidevat sisselõiget) vajav mädapaise. Veel parem on seda võrrelda hambavaluga – lükkad viimase võimaluseni hambaarstivisiiti edasi – teades, kui ebameeldiv see on -, kuid sisimas tead, et lõpuks ikkagi pääsu ei ole. Seega, kui ei tegele, siis on kõigil halb olla. Gaza on Iisraeli jaoks juurprobleem, mille likvideerimiseks on jesuiitlik põhimõte „Eesmärk pühendab abinõu“ ad hoc igati paslik.
Aga kuidas toimida nii, et oldaks tõhus ilma eetilismoraalsete hälbimisteta? On see üldse võimalik? Katzi plaan lõhnab väga KZ-i järele, vaata, kust otsast tahes. Nagu Adolf Eichmann oleks ise hauast tõusnud ja head praktilist nõu andnud. Ei oska minagi head plaani välja pakkuda. Segratsioonipoliitika oleks ilmselt lahendus, kuna see hoiaks vaenupooled üksteisest lahus. Et kui ei saa koos elatud, siis tuleb lahku kolida. Lahkuma peab mõistagi see, kes on nõrgemal positsioonil – paremal juhul kokkuleppel, ent kui seda ei saavutata, siis sunduslikult selle poolt, kellel on repressioonivahendid.
Paraku me elame universaalsete humaansete väärtuste maailmas, mistap sellisele praktilisele lähenemisviisile on alati vastuseisjad. Paradoksaalsel kombel on nendeks endised suurkoloniseerijad Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Saksamaa – endistest Saulustest on saanud nüüd sõnakad näppu viibutavad Paulused. Ja siis on kõikehõlmav ÜRO, kes võtab väga palju sõna, aga see sõna ei maksa eriti midagi. Sajand-paar tagasi oleks kõik nii teinud. Iisrael on korduvalt meelde tuletanud, et ise te ju omal ajal ka… Paljugi mis, ütlevad endised kolonialistid-kultuurrahvad, me oleme nüüd ümber kasvanud. Progress.
Seega, ma möönan, et keeruline on Iisraelile ette heita, kuidas ta püüab oma riigi eksistentsiaalseid probleeme lahendada. Ühelt poolt tahaks öelda Pirita kloostri abtissi sõnadega kuulsast kultusfilmist, et „need teie vahendid on minule vastuvõetamatud“, teisalt jälle tahaks mõista Iisraeli argumente, parafraseerides vana kõnekäändu-soovitust „püüda astuda kellegi teise kingades“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar