pühapäev, 6. juuli 2025

"ENNETAV LÖÖK OLEKS MÕISTLIK." MÕTTEID VEIKO-VELLO PALMI INTERVJUU JÄREL.

 SISSEKANNE # 310

 

Kindralmajor, endine kaitseväelane ja praegune kaitsetööstur Veiko-Vello Palm Postimehe podcastis „Mis meist saab?“ Mart Normetile:

Inimesed räägivad, et Venemaa on ennustamatu. Ei ole, ta käitub ratsionaalselt. Lihtsalt see on täiesti erinev meie käitumisest. Venemaa põhiline tung on see, et nad peavad oma võimu hoidma. Kõige hullem asi sellisele režiimile on see – täpselt nii juhtus ka Nõukogude Liidus – kui inimesed hakkavad küsima, miks teised nii hästi elavad? Siis peab riik terrorit juurde keerama. Kui sa seda ei suuda teha, siis laguneb kõik laiali.

Ukraina, millel läheb hästi, on Venemaale palju suurem oht, kui Ukraina, millega sa sõdid.

/…/

Aga kujutame nüüd teiselt poolt ette, kui meile tungitakse sisse. Väed tulevad appi, millalgi tuleb võit ja väed lähevad koju tagasi. Aga vaatame nüüd Eestit: pool Eestit on ära lõhutud, mul on naine kadunud, tütar surma saanud, poeg on teab kus… Kas see on siis võit? Ja siis küsidki, mille jaoks meil NATO-t vaja on jne. Nii et selliste asjade puhul on Putinil palju rohkem võita kui kaotada.

Me elame riigi kõrval, kelle väärtushinnangud on hoopis teised. Me lihtsalt ei suuda mõista: kaotad miljon inimest, aga ikka oled superriik.

Mart Normet: Aga miks selles stsenaariumis oli automaatselt sees, et ei pommitata Moskvat?

V-VP: Ega ma ei tea. Minu esimene tunnetus on see, et me oleme rahu armastavad inimesed. Meile tundub, et rahuga saab rohkem kui sõjaga. Inimkonna ajalugu vaadates on see suht harukordne seis.

David Vseviov ütles ühes oma saates, et kuni 18. sajandini oli kõige kergem viis saada endale uusi saapaid, võtta need kellegi jalast. Meile tundub, et kergem on neid saada koostöös. Oleme valmis leppima kehva rahuga.

Mina ei ole näinud ühtegi õppust, kus stsenaarium oleks olnud see, et NATO ründab Venemaad esimesena. Selliseid plaane pole olemas. Õppustel on meil esimene küsimus, et kuidas me suudaksime hambapasta tuubi tagasi panna. Ja Moskva pommitamine ei kuulu sinna alla.

MN: Aga äkki me oleme valel teel? Mis me jamame selle hambapasta tagasitoppimisega. Õpime Iisraelilt.

V-VP: Absoluutselt. Ennetavad löögid! Mul on ohtlik positsioon: endine kaitseväelane ja nüüd kaitsetööstuse ettevõtja. Aga ma ütlen selle julgelt välja, et ennetav löök oleks mõistlik.

Venemaa ja Nõukogude Liit kasutasid relvadena kõike: kalapüük oli sõda, diplomaatia oli sõda, sport oli sõda. Meie jaoks on need kõik erinevad asjad.

Diplomaatia on küll esimene viis, kuidas asju lahendada. Aga täna me oleme juba sellises positsioonis, et me räägime niivõrd erinevat keelt, et me ei saa enam teineteisest aru.

Seega, siin meie piirkonnas peaks selgelt paika panema joonde. Kui sa astud üle selle, siis sa saad surma. Ja ei ole mingit kaksipidi arvamist. Kui me usutavalt suudame näidata, et nii ka juhtub, siis see on kõige parem heidutus. Alles seejärel on mõtet kasutada keerulist diplomaatilist keelekasutust.

Kõige olulisem on see joon paika panna ja siin me oleme talumatult-talumatult leebed, ja talumatult kurvi taga. Me laseme venelastel kogu aeg öelda, kus see joon on. See pole ainult riigipiir, vaid see võib olla ka mõtteline joon kuskil tegevusalas.

Võtame konkreetselt Balti mere. Kui me ütleme talle, et see ei ole okei, mida sa teed. Ja võtame talt ära varilaevastiku. Ehk siis meie otsustame, kus need piirid on.

/…/

Venemaa võit või kaotus on defineeritavad Venemaa enda poolt. Nemad seda jama alustasid ja kui praegu Putin ütleks, et meie võitsime, siis nad ongi võitnud. Ukraina võit ei pruugi tähendada Venemaa kaotust Venemaa jaoks.

Tunnetuslikult on ka Ukraina võit see, mida nad tajuvad võiduna. Võib tekkida olukord, kus nad jäävad mingitest maa-aladest ilma, aga ukrainlased tajuvad seda võiduna. Võib olla ka nii, et Ukraina saab oma alad tagasi, aga nad tunnevad, et on kaotanud.

/…/

Ma tahaks, et Venemaa sellisena nagu praegu, kaoks maailma areenilt, et seal toimuks samasugune puhastumine nagu toimus Saksamaal pärast Teise Maailmasõja kaotamist.

Minu arvates oleks mõistlik, kui Venemaa jaguneks väiksemateks, hallatavateks tükkideks ja tekiksid demokraatlikud riigid. Kas see on teostatav? Ei, kindlasti mitte, vähemalt mitte 3-5 aasta jooksul.

Arvan, et meie näeme Venemaa kaotusena seda, et ta ei ole enam sõjaliselt ohtlik ja ta teab, et kui ta midagi üritab, saab ta kõvasti vastu pead, palju rohkem kui ta praegu sai.

Ilma Venemaad denatsifitseerimiseta ei toimu midagi. Saksamaal võttis see väga kaua aega.

/…/

MN: Avaldage üks riigisaladus ka. Mitu Putinit on?

V-VP:Ma ükskord jälgisin nende kõrvade kuju jne, aga lõin käega, see ei oma tähtsust. On seal üks või kaks näitlejat ja kas päris Putin on veel alles, pole oluline. Sest Putin on ühendav kuju. Putin nii kaua elus, kuni ta on kasulik, ta on selline ühendav figuur. Loogika, millega keskmine venelane mõtleb, see on hirmutav.

*        *        

Olen nii mõnegi Veiko-Vello Palmi seisukohaga nõus. Näiteks sellele denatsifitseerimise protseduuri vajalikkusele kirjutan sajaprotsendiliselt alla. Ka sellele, et Putin on idee – justnagu oli seda Lenin ja Stalin. Pole seetõttu ka üldse tähtis, kes seda ideed füüsiliselt välja kannab. Oluline on ainult idee ja kõigutamatu usk sellesse.

Ka sellega olen päri, et Venemaa (s.o. Putini režiim) käitub ratsionaalselt: ta tegutseb varjamatult impeeriumi laiendamise huvides. See ei kuku välja, Viktor Tśernomõrdinit parafraseerides, parimal võimalikul moel, nagu taheti, vaid nii nagu alati – ligadi-logadi, kuidagiviisi, jeeli-jeeli. Teoreetiline eesmärk on alati kristallselge, ent praktika selle saavutamiseks lonkab kõigis aspektides. See tähendab: võim tegutseb ratsionaalselt, kuid rahvas selle taga tegutseb usupõhiselt, religioosselt, tunnete baasilt.

Aga ennetavate löökide andmise vajalikkuses ma kahtlen sügavalt, õigemini suutlikkuses neid anda. Mulle tundub see herilasepesa togimisena – mis sellele järgneb, on ju etteaimatav. Meie jääme alati Taavetiks ja Venemaa Koljatiks, kes võib meile lihtsalt massiga peale vajuda. Meie riigil puudub sügavus, mille pinnalt opereerida – on vaid üsna piiratud maalapp ja vägagi loetud inimressurss. Kui me ka varustame end tohutu relvaarsenali ja moonaga, siis ometi ei suuda me halvata relvade juurdetootmist teispool Uraale, kauges Siberis. Jah, võib-olla suudame häirida elu Peterburis ja Pihkvas, ent see on pigem lühiajalise ja pigem õli tullevalava efektiga taktika. Tõsi küll, kui meil on strateegiline võimekus ja valmisolek vastu seista, siis vähemasti oleme end ajaloo silmis rehabiliteerinud südika rahvana, kes vähemalt seekord ei alistunud ühegi pauguta.

Kui NATO sõbrad meile appi tulevad, siis jääks Eesti ikka rindejooneks, puhvriks, mida halastamatult tambitakse. Narva jõe joon, Auvere platsdarm – need on meil juba läbi kogetud ning püsivad ajaloolises lihasmälus. Ja milleks? Rinnet hoiti, et saaks toimuda Saksa vägede evakuatsioon, selle kattevarjus toimus ka eestlaste suurpõgenemine 1944. a. sügisel. Kui toimub NATO ja Venemaa relvakonflikt, siis tõenäoliselt peavad just piiririigid – Eesti, Läti, Leedu, ka Soome – kandma põhilise lahinguraskuse. Ei soovi ükski NATO osapool, et sõda jõuaks nende koduhoovi. Konflikt Venemaaga jääks alati olemuselt vastupidamise mänguks. Ukraina on ränga hinnaga suutnud kolm ja pool aastat vastu pidada, aga nemad on suurriik, võrreldes Eestiga.

Meie strateegia peab alati olema diplomaatiline kavalus, vastase nutikas ülemängimine, vajadusel ka asjakohane alandlikkus ja teesklus, mis võib näida küll ebamoraalse ja häbiväärsena, ent see on väikeriigi ellujäämise strateegia. Mitte rind ees lahingusse minek ja viimse meheni võideldes lõplikult ja pöördumatult ajalukku minnes, vaid talupoegliku kavalusega enda eluõiguse kindlustamine, läbi rääkides ja n-ö. suhteid ölitades. Ning lootes, et venelane on laias laastus emotsionaalne ja muutliku meelelaadiga rahvas, mitte kalgilt ratio järgi tegutsev kultuurrahvas, kes raamatupidajaliku täpsusega oma plaane ellu viib.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar