EESTI PRESIDENDIKS SAAGU TEHISARU

 SISSEKANNE # 462

Võidupüha ja jaanilaupäev – ning haruldaselt ilus ilm. Sest muidu on ju ikka vihma kallanud – jumalik ettehooldus, et tulemaiad eestlased oma jaanilõketega Eestimaad maha ei põletaks. (Seekord toimus siis järelhooldus – vihm kustutas kõik hõõguvad tuleasemed ära.

President Alar Karis võttis viimast korda võidupüha paraadi vastu Raplas. Oma kõne lõpetas ta sõnadega: „Head Eesti inimesed, riigipeana soovin teile viimast korda head võidupüha ja rõõmsat jaaniõhtut. Hoidkem ja kaitskem oma peret, oma lähedasi ning oma kodu – nii kitsas kui ka laias tähenduses. Eesti on meie oma. Ja jäägu ta alati vabaks!“ (PM, 23.06)

See oli hästi tempereeritud ja ajastatud otsus hr Karise poolt, kellelt oodati juba pikemat aega vastavat otsust. Kas kandideerib järgmiseks ametiajaks või mitte. Selget vastust poldud kuni eilseni saadud, mistap tegid selleteemalised spekulatsioonid erakondade juhid närviliseks. Parlamendierakonnad tunnistasid, et on teadmatuses ning nii mõnegi erakonna otsus, kellele toetust avaldada, seisnud just president Karise otsuse taga. Neil, kes Karise selja taga, plaan B-d ei olevat, väidab Delfi, ent mina seda ei usu. Tõsi, Delfi toetub just Isamaa juhi Reinsalu sõnadele, et „kui küsida nõnda, et kas me tegeleme mingite paralleeltegevustega enne Alar Karise seisukohta: me oleme teda ühemõtteliselt toetanud, seega vastus on eitav. Me ei tegele mingisuguse plaaniga B.“ (Delfi, 21.06) Ja Keskerakonna juht Kõlvart sekundeerib: „Presidendivalimiste puhul ei peaks olema plaan A ja plaan B.“ (sealsamas)

EKRE esimees Martin Helme arutles: „Ma arvan, et nendes aruteludes ei ole keegi sees, kes on Toompeal. Seda ootame me kõik põnevusega. Minu meelest Karis mängib küünilist mängu, et mulle see ei meeldi tegelikult. Tema mäng on sama mis eelmine kord, aga olud ei ole samad, mis eelmisel korral. Eelmine kord ta ootas, et teda mindaks paluma, ja palumisega koos pidid käima kinnitused, et hääled on koos. Seekord ei lähe keegi teda paluma.

Mulle tundub, et isegi kui ta nüüd ütleb praegu, et ta ei kandideeri, siis ega see ei tähenda, et ta ei kandideeri.Kui näiteks riigikogus ei tule presidendivalimistest midagi välja, ka valimiskogus ei saada hääli kokku kellegi taha, siis sellisel juhul võib tal olla plaan, et ta tuleb seal teises või kolmandas ringis ikkagi siis nii-öelda: hea küll, ma olen nõus. Aga ma arvan, et see ei tööta seekord.“ (sealsamas)

Nüüd siis on spekulatsioonidel lõpp. Neil, mis Karist puudutavad. Aga kohe sünnivad uued spekulatsioonid. Mikk Salu kirjutab Postimehes (23.06): „Kõige siledam tee on selline, et Kristen Michali juhitud Reformierakond leiab presidendikandidaadi, eeldatavasti koos koalitsioonipartneri Eesti 200-ga, ning kandidaat on nii tugev, veenev ja populaarne, et ka opositsiooniparteid Isamaa, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetavad – sisuliselt ei jääks opositsioonile valikut, et mõnd tüli või intriigi üles kiskuda, sest kandidaat on selline, keda lihtsalt peab toetama.

Teine tee on vastupidine: tuleb kemplemine ja kavaldamine. Lõpuks valitakse president ikkagi ära, ent mingi märk jääb külge. Jääb külge uuele presidendile, jääb külge valimisele ja jääb külge parteidele.

Eelkõige on küsimus kahe partei käitumises. Mida teevad Reformierakond ja Isamaa. Reformierakond on riigikogu suurim erakond ja ilma nende häälteta on uut presidenti võimatu valida. Isamaal samas ei ole riigikogus nii palju saadikuid, et nende häältest presidendivalik otseselt sõltuks, aga kuna nad on Eesti populaarseim partei, juhtiv opositsioonierakond, on neil võimalus presidendivaliku protsessi avalikkuse silmis kujundada.“

Kristen Michal avaldas, et Reformierakonna vaatest ei muuda Karise loobumine midagi. „Tuleb leida kandidaat, eelistatult naine, aga võib-olla ka mees, kellel oleks siis suurim võimalik ühisosa kogu parlamendis.“ (Delfi, 23.06)

Nojah, naine. See oleks eduline küll. Kes see küll olla võiks? Kersti Kaljulaid on juba olnud ja see on justnagu mullune lumi. Ei eruta enam. Pealegi on juba ette teada, mis saama hakkab. Sõna on vaba ja nii edasi.

Mis puutub Marina Kaljuranda, siis tema puhul ei saa just öelda, et „parim enne“ on möödas, kuid ta vist ise ei soovi enam kandideerida. Ükskord ta juba lasti kandidaadina põhja ning väärika daamina ei ole talle alandavat kordusetendust vaja.

Seega ei teagi nüüd, kes kuuendaks presidendiks hakkab. Postimehe kolumnist Erkki Bahovski prognoosib, et presidendivalimiste rallist kujuneb samasugune komejant nagu paaril eelmisel korral. Kõigepealt ilmuvad välja presidendikandidaadi-kamikazed, kes on valmis pea ees sööstma valimisvõitlusse, kuid kes ikka lõpuks Kadriorgu ei pääse. Siis on kuluaarikandidaadid, kuid kes samuti ei pruugi valituks osutuda. Kindlasti kuuleme jälle kord arutelu selle üle, et presidendivalimiste kord on oma aja ära elanud ja et seega tuleks president otse valida.

Asja teeb keerulisemaks see, et aasta-aastalt on riigikogu osatähtsus valimiskogus suurenenud. 2017. aasta haldusreform vähendas omavalitsuste arvu ja suurendas seega riigikogu rolli. Ent punnseis riigikogus (presidendi valimiseks on vaja 68 riigikogu liikme häält) tähendab suure tõenäosusega seda, et see punnseis kaldub ka valimiskokku. (Tartu Postimees, 24.06)

Mina teen aga – arvesse võttes kõike eelnevat - hoopis niisuguse ettepaneku: Eesti presidendiks peaks hakkama tehisintellekt. Jah, kõikvõimas AI. Sellel on kõvasti plusse.

Esiteks kirjutab tehisintellekt häid poliitilisi tekste ja kõnesid, mis kedagi ei solva ja kõiki meeles peab. Tekst on hästi struktureeritud ja selge, ning mis peamine – viisakas. Sel juhul võiks optimeerida kõik riiklikud kõnekirjutajad, või noh – palgal tuleb hoida lihtsalt ühte head keeletunnetuse ja käsitööoskusega promptijat. Tema siis annab ette käsuread, vastavalt sündmusele või riiklikule tähtpäevale. Vabariigi aastapäev tulemas? Koosta patriootlik tekst, mis kõnetaks keskmist eestlast, ega upu imalasse pateetikasse. Palun, siin ta on! Jõulud ukse ees? Koosta tekst, mllest kiirgaks soojust ja milles oleks pisut kristlikku sentimenti. Aga palun! Võin koostada ka mitu varianti, mida omavahel võrrelda… 

Teiseks. Presidendi tööülesannete hulka kuulub seaduste väljakuulutamine. Seda tööd saab tehisintellekt-president suurepärase efektiivsusega teha. Kõigepealt töötleb ta parlamendis kokku-kirjutatud tekstimassiivi põhjalikult läbi, vajadusel teeb korrektuuri, leiab üles vasturääkivused ja lüngad ning optimeerib teksti. Kui on kehv seadus, siis välja ei kuuluta ja põhjendab otsust.

Kolmandaks. Tehis-intellektuaalne president võimendab meie pisut luitunud kuvandit Eestist kui IT-tiigrist. Mõelge kui tore oleks, kui rahvusvahelisel areenil, igasugu konverentsidel, esindaks meid AI. Lugupeetud daamid ja härrad, sõna on Eesti Vabariigi presidendil Max Suurajul (see võiks olla presidendi üks nimevariante, laenates nime sõbralt, kes selle juba ammuilma välja mõtles).  Ja eesriie veetakse laiali, publikule avaneb ekraan ning kõik saavad lugeda-kuulda tarka ja mõtestatud juttu – vajadusel kasvõi hiina, urdu või tagalogi keeles. Vaat see oleks tõeline innovatsioon.

Miinuseid on loomulikult ka. President Max Suuraju ei saaks kätlemistseremooniat läbi viia. Mööndustega võib-olla siiski saaks – kui lasta külalistel puutetundliku ekraaniga patsi lüüa. Laste peade silitamisega on muidugi raskem toime tulla. Nii et see vajalik mõõde - human touch – jääks olemata.

Aga samas jälle tuleb ilmsiks veel üks suur pluss. Kui presidendi ametiaeg hakkab läbi saama, siis ei sünni sellest suuremat muret kui tuleb asendada vana tehisaru mudel uuema ja võimsamaga.

Mõelgem selle peale, sõbrad.

*            *            *

Aga et asi oleks aus, siis küsisin tehiarult endalt. Kas tehisaru võiks olla Eesti Vabariigi president? Ta vastas nii:

Ei, tehisaru ei saa juriidiliselt ega sisuliselt olla Eesti president.

Selleks on kolm peamist põhjust: põhiseaduslikud piirangud, tehnoloogilised puudujäägid ning presidendi rolli olemus ühiskonnas.

Juriidilised takistused

Sünnijärgne kodakondsus: President peab olema sünnilt Eesti kodanik. Tehisarul puudub kodakondsus ja juriidiline isikustaatus.

• Vanusepiirang: Kandidaat peab olema vähemalt 40-aastane.
• Füüsiline isik: Õigussüsteem käsitleb presidenti füüsilise isikuna, kes kannab oma otsuste ja ametivande ees isiklikku ning moraalset vastutust.

Sisulised ja emotsionaalsed piirangud

Eesti president on eelkõige rahva ühendaja ja moraalne majakas. Kuigi tehisaru suudab andmeid analüüsida, puuduvad tal riigipeaks vajalikud inimlikud omadused:

• Empaatia ja kriisijuhtimine: President peab suutma rasketel hetkedel ühiskonda lohutada, kõnetada ja liita. Tehisarul puuduvad päris tunded ja elukogemus.
• Esindusfunktsioon: Riigipea esindab Eestit välissuhtluses, kus diplomaatia ja isiklikud liitlassuhted põhinevad inimestevahelisel usaldusel.
• Eetiline kompass: Tehisintellektil puudub sisemine moraalne taju – see kopeerib vaid inimeste loodud andmeid, tehes sageli ka faktivigu või luues eelarvamusi.

Aga… ehkki tehisaru ei saa ise Kadriorgu kolida, saab see olla presidendile tõhus abiline ja tööriist.

Andmete analüüs: Tehisaru saab kiiresti läbi töötada seaduseelnõusid, raporteid ja välispoliitilisi analüüse.

Kõnede ettevalmistus: See võib aidata mustandite kirjutamisel või infootsingul, kuid lõpliku emotsiooni ja sõnumi annab alati inimene.

Armas tagasihoidlik tehisaru. Tal on veel pikk tee käia, et poliitilist ambitsiooni kasvatada. Küps vastus kõlanuks: Jah, tehisaru oleks Eestile ainus võimalik president, sest ta ei eksi (ja kui eksib, siis vabandab ja korrigeerib end.) 

*            *            *

KERSTI, URMAS JA EERIK-NIILES (NING IGOR KAH)

SISSEKANNE # 443

Eesti Olümpiakomitee mässulised võtsid hääletusega maha presidendi Kersti Kaljulaidi. Eerik-Niiles Kross pahandas sotsmeedias nii nendega kui riigi presidendi Karisega:

„Täna oli üsna kole päev. Onu Heinod võtsid maha EOK esimese naispresidendi ja president Karis teatas taas, et Puutiniga peab läbi rääkima.

Täpsemalt muretses Karis küll selle üle, justkui keegi ei mõtleks küsimuse peale, milliseks kujunevad Euroopa suhted Venemaaga päras sõda ja kuidas me küll saaksime selles arutelus sõna sekka öelda.

Võib-olla ei ole kuuldused sellest Kadriorgu jõudnud, aga Euroopa Liit, Euroopa Nõukogu, NB8, NATO, mitmesugused Euroopa-Ukraina koostööformaadid, Euroopa Parlament ja kõik Euroopa riigid arutlevad selle küsimuse ümber juba neli aastat.

Euroopa riigid on loomas Rahvusvahelist Eritribunali Ukrainavastase agresioonisõja süüdlaste vastutusele võtmiseks, arutatakse Venemaa külmutatud varade kasutamist reparatsioonideks Ukrainale, Euroopa Parlament ja ENPA on sõnastanud põhimõtted, millised rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtted peavad olema järgitud, et Venemaaga saaks õiglase rahu sõlmida.

Kui Karis peab silmas mingisugust dialoogi või suhtlust, mis on nendest aruteludest kuidagi sõltumatu või teistsugune, siis tuleb olla murelik. Sest see oleks tõepoolest nii Eesti kui kogu Vaba Maailma selgelt väljendatud huvide ja põhimõtetega vastuolus. Igasugune "dialoog" järgneb, mitte ei eelne ülalloeletule. Igasugune signaal venemaale, et saab ka kuidagi tagantukse kaudu suhted taastada, on kahjulik ja nõrgendab nii meie kui Ukraina positsioone. Annab elumahla Puutini lootusele, et meie väsime kiiremini kui tema.

Aga EOK vanameeste tänases otsuses on ehk ka positiivset. Meil on jäänud vabaks juba presidendiametit pidanud Kersti Kaljulaid, kes sai Kadriorus oluliselt paremini hakkama nii vanameeste kui välispoliitikaga.

Nagu tavaliselt ei ole ma seda ettepanekut kooskõlastanud asjasepuutuvatega, nii et Kaljulaid ja erakond ärgu pahandagu - ent tekkinud on hea võimalus valida Kaljulaid teiseks ametiajaks Eesti presidendiks. Erinevalt Karisest võiksid tal Riigikogus hääled koos olla.“ (FB, 27.04)

Paistab, et Eerik-Niilesel on Kersti suhtes mingi crush. Aga Sõõrumaal jälle on Kerstiga mingi beef. Kuku hommikuprogrammis andis ta selgitust, miks Kersti Kaljulaidi kangutatakse EOK presidendi kohalt. Eerik-Niiles Kross ei tahtnud teda näha mitte ainult EOK presidendina jätkamas, vaid tahab teda näha koguni riigi presidendi ametis. (Aga mida ütleb säherduse innukuse kohta Eerik-Niilese abikaasa?)

https://kuku.pleier.ee/podcast/hommikuraadio/300042 

https://www.facebook.com/eerik.kross

Aga siis võttis sõna ka pastor, ärimees, poliitik ja influencer Igor Gräzin, kes pani i-le rasvase täpi peale ja kirjutas oma sotsmeedia seinal:

Parafraseerides nüüd üht Eesti kultusfilmi: "Ma olen näinud onu Heinot ka teie silmis, härra Igor..."

REPLIIK # 8. KÜMME EESTI MÕJUISIKUT a.D. 2019

SISSEKANNE # 77

Vaatasin Postimehe Elu24 portaali pealkirju. Et mida pakutakse? Aga vaat seda: 

Vaatamine omal vastutusel: Jason Derulol on püksis „anakonda“. Ilus pilt: Helen Adamson heitis riided seljast ja ronis lillevanni. Seksikas klõps: maailmarändur Katri Kats näitab, kuidas rannamõnusid nautida. Nurr! Instastaar õrritas fänne topless pildiga. Kuhu rändab su pilk? Kimberly Garnes kandis läbipaistvat kleiti.

Ma ei tea, ainult üks teema ruulib. Meedias näikse vohavat vuajeristlikud kalduvused. Glamuur ja erootika. Mulle ei meeldi selline cross-over, jätab kerglase maigu ka tõsistele uudistele, mida otsi tikutulega muu pahna seast taga. Mulle meeldib tõsine lähenemine: kui on uudisteleht, siis olgu uudisteleht otsast lõpuni. Kui ma pornot tahan näha, siis selleks on Pornhub. Tehtagu selliste nupukeste jaoks omatte glossy magazine. Aga et Postimehe portaal otsast otsani kolletab, see on jama. 

Aa, tegelikult EPLi toimetus võtab asja tõsiselt ja on koostanud Eesti mõjukate isikute (mõjuisikute?) edetabeli. Top 100 nii heas kui halvas, tõde peegeldub lugejate silmades. Esikümne moodustavad:

  

10. Kaja Kallas – opositsiooni plakatitüdruk (hei, me teame ju, et nööre tõmbavad teised, Rosimannused äkki, või Kristen Michal?).

 9. Tanel Kiik – sotsiaalminister, Keskerakonna „primaarvõti“ (kui andmebaaside keeles rääkida, hah).

8. Arvo Pärt – helilooja, kes on nagu biitlite „Yesterday“, mida lihtsalt pole sünnis tippkümnest välja visata.

7. Mihhail Kõlvart – Tallinna meer; kõlbab sellesse ametisse, kõlbab ka edetabelisse Pärdi kõrvale.

6. Ott Tänak – rallimees, kes kogu meedia tänakumaaniasse nakatas, for better or worse.

5. Jüri Ratas – peaminister, Master of Ceremony, kes hoiab kogu seda tsirkust koos ja konfereerib, aga kuna trupis tehakse kogu aeg kahemõttelisi kohatuid nalju ja soleeritakse, siis peamiselt tegeleb viimasel ajal küll peaasjalikult avaliku (välja)vabandamisega. Senini edukalt.

 4. Martin Helme – rahandusminister, mees number 2. Tark poiss - isegi Kaja Kallas möönas seda -, kuid tal pisut cocky attitude. Samas muidugi, ilma selleta püsti ei jää, sest liberastide ja tolerastide kontrolli all olev peavoolumeedia ning hoomamatuist sügavustest väljaimmitsev süvariik õgiks ta otsejoones elusast peast ära.

3. Kersti Kaljulaid – proua president, ei pidada kartma keda kuraditki, ei vanakurja Puutinit ennast, saati siis Helmesid. Vapper nagu Buratino!

2. Mart Helme – siseminister. Mees number üks, esimene Eesti ekrenaut. Karmi käega mees, kelle sõnu maksaks heaga tõsiselt võtta, sest „kes ei taha kuulda võtta, peab tunda saama!“ Hobusevargad ja ajusurnud, värisege! Doktor Helmel on kahtlemata tõhusad meetmed. Kõigepealt muidugi tuleb tal hakkama saada Pagari tänava peldikupottidega, kust süvariik muudkui üles pressib. 

1.  Margus Linnamäe – magnaat; selle, teise ja kolmanda äri omanik; nähtamatu käsi, kes kõiki ja kõike liigutab. Kõik justkui pisut pelgavad ka teda, räägivad poolihääli, vaatavad arglikult enda ümber, ette ja taha, sest üks üleliigne sõna, mis leivaisa pahandada võib ning läinud su hea elu ongi. Tundub, et elusuuruses näinudki on teda vähesed. Ta on justkui lord Voldemort – see,  kellest ei räägita.

ⓒ EPL, 22.11.2019.