LOVE WILL TEAR US APART: KAJA KALLAS JA IISRAEL

 SISSEKANNE # 464

Sellest on nüüd mõned nädalad möödas, kui Iisraeli välisminister Gideon Sa’ar katkestas kõik suhted EL välispoliitika juhi Kaja Kallasega, kes oli võrrelnud juudiriiki LAV-i apartheidi-reźiimiga.

„Seetõttu ei jää mulle kui Iisraeli riigi välisministrile muud valikut, kui katkestada igasugune suhtlus proua Kallasega, kuni ta võtab tagasi selle verelaimu, mille ta suunas maailma ainsa juudiriigi vastu, mis on ühtlasi ka ainus demokraatia Lähis-Idas," ütles Sa'ar.

Nojaa, juut kui niisugune on äravalitud rahva esindaja ja oma erilise staatuse tõttu paljukannatanud, nii-öelda ainus ohvrirahvas siin ilmas, ning kriitika tema aadressil on kohatu. Juudi anekdootegi võib rääkida vaid juut ise, ilma et sel oleks mingi kahtlane, naeruvääristav tagamõte.

Vandenõuteooria kõneleb, et Kaja Kallase isa Siim Kallas olevat juudiverd. Et sel juhul on ju ka Kajas mõni tilk juudi verd. Ja sel juhul oleks juudiriigi kritiseerimine igati koššer, kuna see oleks siis inside business: ebamugav, aga mitte antisemiitlik.

Ma otsisin internetist ja kõikvõimsalt tehisarult vastust. On siis või ei ole? AI vastas: Ei, Siim Kallas ei ole juut. Avalike andmete ja elulookirjelduste põhjal on tema vanemad eestlased ning tema suguvõsal on pikaajalised juured Eestis. Väited tema juudi päritolust on pärit internetis ringlevatest vandenõuteooriatest, millel pole faktilist tõestust." 

Selge siis. No further questions. Eks Siim Kallas ole olnud finantsmajanduslikult edukas ja hästi sobitunud igasse aega, ta on tark ja kaval ning osav survivalist. Nagu valge juut. Ja tal on kuskil kümme miljonit ära peidetud – mille ilmselt leiavad kunagi arheoloogid maapõuest. Jäägu see.

Aga oma otsingutega kaasuvalt leidsin internetist paar Andrei Q Liimetsa luuletust, mis avaldatud Vikerkaares (4-5/2021). Need on üsna manifesteerivad. Kui nüüd mõni punkbänd – Psychoterror näiteks - need luuletused ka viisistaks, õieti teeks mõned rajud kolme duuri lood, siis neid laule ma ostaks. Oi! Oi! Oi!

Siim Kallas on sündinud 48. aastal
Urve Tiidus on sündinud 54. aastal
Jürgen Ligi on sündinud 59. aastal
Urmas Kruuse on sündinud 65. aastal
Maris Lauri on sündinud 66. aastal
Marko Mihkelson on sündinud 69. aastal
Kristen Michal on sündinud 75. aastal
Keit Pentus-Rosimannus on sündinud 76. aastal
Hanno Pevkur on sündinud 77. aastal
Kaja Kallas on sündinud 77. aastal
see teeb kokku 666
tehke oma järeldused ise

*

Kaja Kallas ja kompanii
ei ole svingibändi nimi
vaid see bande
kes istub Toompeal
ja saab salaorganisatsioonidelt
salajasi käske
kuidas mõelda

aga kui nüüd mõelda
siis kui nad on lõpetanud
salaorganisatsioonidelt
salajaste käskude saamise
siis Kaja Kallas ja kompanii
oleks tõepoolest suurepärane
svingibändi nimi

*

Kuulsin, et Astangule ehitatakse koonduslaagreid.
Kuulsin, et Paldiskisse ehitatakse koonduslaagreid.
Kuulsin, et Ameerikasse ehitatakse koonduslaagreid.
Kuulsin, et politsei hakkab inimesi kokku ajama.
Kuulsin, et hakatakse sundvaktsineerima.
Kuulsin, et hakatakse salakiibistama.
Kuulsin, et hakatakse avalikult peedistama.
Kuulsin, et taevas on chemtraile täis.
Kuulsin, et maa on lame.
Kuulsin, et Hitler elab põhjapoolusel.
Kuulsin, et sealt kaugemal kukub üle serva.
Kuulsin, et poliitikud on kõige taga.
Kuulsin, et Bilderberg on kõige taga.
Kuulsin, et Soros on kõige taga.
Kuulsin, et Obama on kõige taga.
Kuulsin, et Merkel on kõige taga.
Kuulsin, et Kaljulaid on kõige taga.
Kuulsin, et nemad on kõige taga.
Kuulsin, et nad tulevad su järele.
Kuulsin ja nii on.
Kuulsin ja hirm on.
Uuri ise järgi!

*

Ma küsin lihtsalt küsimusi

et kui ameeriklased kuul käisid
siis miks nad seal rohkem käinud pole?
et kui maa on ümmargune
siis miks kaardid on tasapinnalised?
et kui neeger on sõimusõna
siis miks Arnold Schwarzenegger oma nime ei muuda?
et kui mustanahaliste kultuur on nii elujõuline
siis miks Mozart oli valge?
miks Einstein oli valge?
miks Jeesus oli valge?
ja kas juudid tapsid Jeesuse?
ja kui kaksiktornid ülevalt pihta said
siis miks nad alt kokku vajusid?
ma ei ütle midagi
ma küsin lihtsalt küsimusi
mõelge oma peaga

*

Tänu taevale, et meil on kahekümne esimene sajand. Võib esitada küsimusi ja mõelda oma peaga. Kirikuvande alla ei panda, rattale ei tõmmata, tuleriidale ei saadeta, psühhoneuroloogia kinnisesse ei saadeta. Valitsus on soft, aga Rooma paavst on softim veel.

Ainult et Iisraeli viisat enam ei saa. Ei Kaja Kallas ega Andrei Q Liimets.

Joy Division - Love Will Tear Us Apart (1980)

Psychoterror - Poliitika (2014, albumilt Viva la Revolucion)

KUIDAS VÕIDETI IRAAN / KUIDAS VÕIDETI LÄÄS

 SISSEKANNE # 430

Kui veel teisipäeval paukus Donald Trump oma sotsmeedia platvormil tuld ja tõrva, ähvardades terve tsivilisatsiooni maa pealt pühkida, täpsemalt nii: „Üks terve tsivilisatsioon sureb täna õhtul, et saada mitte kunagi enam tagasi toodud. Ma ei taha, et see juhtuks, aga ilmselt see juhtub. Me saame täna õhtul teada, mis on üks tähtsamaid hetki Maailma pikas ja keerulises ajaloos. 47 aastat väljapressimist, korruptsiooni ja surma saab viimaks lõpu. Jumal õnnista Iraani Suurepärast Rahvast!“, siis tänaste uudiste valguses võib öelda, et MAGA gets his TACOs. Nii Trump kui Iraani („uus ja mitte nii radikaalne“) juhtkond teatasid võidukalt relvarahuni jõudmisest, üks suurepärase 15 punkti alusel ning teine 10 punkti alusel, ja ehkki mõlemad pooled väidavad vastaste rahutingimustele viidates, et need polevat üldse need, milles tegelikult kokku lepiti ja et kompromisse tehti mõlemalt poolt, kuigi vaenlane alistati täielikult ja kõigis punktides ning lõppude lõpuks kehtib vaherahu kaks nädalat ja siis vaadatakse õunte pealt, kuidas edasi.

Trumpi administratsiooni 15 nõudmist olla olnud sellised:

1. Demonteerida kõik suuremad tuumarajatised.
2. Lõpetada uraani rikastamine Iraani pinnal.
3. Viia rikastatud uraani varud Iraanist välja.
4. Nõustuda rahvusvaheliste inspektsioonidega kõikjal.
5. Loobuda jäädavalt igasugustest tuumarelvadest.
6. Peatada ballistiliste rakettide arendamine.
7. Lõpetada pikamaarakettide tootmine.
8. Lõpetada droonide üleandmine ja sõjalise varustuse eksport volitatud isikutele.
9. Lõpetada toetus Hezbollahile.
10. Lõpetada toetus Hamasile.
11. Lõpetada toetus Iraagi šiiitide sõjaväestatud rühmitustele.
12. Lõpetada huthide relvastamine.
13. Avada täielikult Hormuzi väin ja kindlustada selle avatus.
14. Lõpetada piirkondliku laevanduse ja Pärsia lahe riikide ähvardamine.
15. Nõustuda laiema piirkondliku de-eskalatsiooniraamistikuga, sealhulgas piirangutega sõjalisele eskalatsioonile Iisraeliga.

 Iraani kümme punkti olnud aga järgmised:

1. Siduv garantii, et USA ja liitlased ei ründa Iraani uuesti.
2. Vaenutegevuse jäädav lõpetamine, püsiv relvarahu ajutise asemel.
3. Iisraeli rünnakute lõpetamine Hezbollah' vastu Liibanonis.
4. USA sanktsioonide täielik tühistamine.
5. Iraani piirkondlike käsilaste ja liitlasvägede kaitsmine.
6. Hormuzi väina taasavamine Iraani tingimustel.
7. Transiiditasu umbes 2 miljonit dollarit laeva kohta, mida jagatakse Omaaniga
8. Iraani siseste sõjakahjude hüvitamine või taastamistoetus.
9. Iraani piirkondlike julgeolekuhuvide tunnustamine.
10. Laiem raamistik pikaajalisteks läbirääkimisteks ilma peamiste strateegiliste võimete kohese loovutamiseta.

Postimees teatas hommikul juba optimistlikult relvarahu mõjudest: börsid tõusevad, tankerid liiguvad, nafta odavneb. Elu läheb helgemaks. Aga kütuseekspert AllanVaht ütles samas, et me pole veel kõrgeid hindu näinudki – need alles tulevad. Eesti kütusehinnad on Iraani sõja algusest saadik olnud maailmaturu hindadest allpool.

„Emotsioon tõi täna öösel ja hommikul kütuse hinna alla, aga väljavaade tulevikuks on paraku üpris kehv. Kütuse impordisõltuvusest tulenevalt võib Euroopat suure tõenäosusega tabada kütuse puudujääk juba aprillikuus, kindlasti maikuus. Ehk me ei ole veel kõrgeid hindu näinud," lausus Vaht, lisades, et praegune kütuse hind ei võta veel arvesse kütuseturu tegelikku täbarat seisu. "Sest taristu on saanud kannatada, toru on saanud tühjaks, ühtegi uut laeva ei ole tulnud ja seega kahjuks pean ma olema dramaatiline ja kahe jalaga tulema maa peale." (ERR, 08.04)

Oeh, see meenutab mulle kunagist Meelejahutaja sketši, kus Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu üritasid teineteisele puskariaparaadi/tolmuimeja parandamise üksikasju selgeks teha. Ja vaidluse käigus jõuti tõdemuseni, et olgu nii või teisiti, „aga mis vahet sellel on, me petame sind igal juhul“.

Ja samas teatas Postimees õhtul, et vaherahu on juba ohus: Iraan peatas taas liikluse Hormuzi väinas ja ründas Pärsia lahe riike. Iisrael aga teatas, et Iraani enam ei pommitata, kuid Liibanoni kohta see ei käi. Tüürose linna elanikud said juba eelhoiatuse. Liibanon, vaeseke, saab topelt, Iraanile mõeldud pommid kah endale. Ja erinevalt Iraanist, kellel oli tugev jõuõlg Hormuzi väina näol, ei ole Liibanonil midagi, millega kaubelda. Trumpi jaoks on see lihtsalt üks failed state. Huvi – null.

*

New York Times kirjutas 07.04.2026 huvitavalt detailse sissevaate, kuidas Trump viis USA sõtta Iraani vastu – Iisraeli kavalal nügimisel. Alljärgnev kirjeldus põhineb peagi ilmuva raamatu „Regime Change: Inside the Imperial Presidency of Donald Trump” tarbeks tehtud ajakirjanduslikul uurimistööl ja näitab, mil viisil administratsioonisisesed arutelud tõid esile presidendi instinktid, tema lähiringi lõhed ja Valge Maja juhtimise loogika. Rõhuasetus on Trumpi modus cogitandi lahtimõtestamisel, näitamaks, kui tihedalt see jõuline, sõjalise surve poole kalduv mõtteviis haakus Benjamin Netanyahu omaga paljude kuude vältel – enamgi kui mõned presidendi võtmenõunikud ise mõistsid. Ja lõpuks saame teada, kuidas isegi Trumpi sõjakabineti skeptilisemad liikmed, selge erandiga Vance, kes oli Valges Majas kõige enam täiemahulise sõja vastu, allusid presidendi instinktidele, sealhulgas tema suurele enesekindlusele, et sõda tuleb kiire ja otsustav. (Kasutan siinkohal tõlget tõlkija loal.)

*

11. veebruaril Situation Room’is esitas Netanyahu jõulise veenmiskõne, väites, et Iraan on režiimivahetuseks küps ning et USA ja Iisraeli ühine operatsioon võiks islami vabariigile viimaks lõpu teha.

Ühel hetkel näitasid iisraellased Trumpile lühikest videot, mis sisaldas montaaži võimalikest uutest liidritest, kes võiksid riigi üle võtta, kui kõva käega valitsus kukuks. Nende seas oli ka Reza Pahlavi, Iraani viimase šahhi eksiilis elav poeg, praegune Washingtonis tegutsev dissident, kes oli püüdnud end näidata ilmaliku juhina, kes võiks Iraani juhtida teokraatiajärgsesse aega.

Netanyahu ja tema meeskond tõid välja tingimused, mida nad esitlesid peaaegu kindla võidu eeldustena: Iraani ballistiliste rakettide programmi oleks võimalik hävitada mõne nädalaga. Režiim nõrgeneks nii palju, et ei suudaks Hormuzi väina sulgeda, ning tõenäosus, et Iraan suudaks naaberriikides USA huve tõsiselt kahjustada, hinnati minimaalseks.

Pealegi viitas Mossadi luure sellele, et Iraani tänavaprotestid võiksid taas puhkeda ning et intensiivne pommitamiskampaania koos Iisraeli luureteenistuse õhutatud rahutuste ja mässuga võiks luua tingimused, mille abil Iraani opositsioon režiimi kukutab. Iisraellased tõstatasid ka võimaluse, et Iraani kurdi võitlejad ületavad Iraagist piiri ja avavad loodeosas maaväerinde, venitades sellega režiimi vägesid veelgi õhemaks ja kiirendades selle kokkuvarisemist.

Netanyahu esitas oma ettekande enesekindlal, monotoonsel toonil. Näis, et see mõjus hästi ruumi kõige tähtsamale inimesele, Ameerika presidendile.

„Mulle kõlab hästi,” ütles Trump peaministrile. Netanyahu jaoks tähendas see tõenäolist rohelist tuld USA–Iisraeli ühisele operatsioonile.

Netanyahu polnud ainus, kes lahkus kohtumiselt muljega, et Trump oli oma otsuse peaaegu juba teinud. Presidendi nõunikud nägid, et talle oli sügavat muljet avaldanud see, milleks Netanyahu sõjavägi ja luureteenistused tema hinnangul võimelised olid, täpselt nagu ka siis, kui kaks meest olid rääkinud enne juunis toimunud 12-päevast sõda Iraaniga.

Oma 11. veebruari Valge Maja visiidi käigus oli Netanyahu püüdnud kabinetiruumis kogunenud ameeriklaste tähelepanu koondada eksistentsiaalsele ohule, mida kujutab Iraani 86-aastane kõrgeim juht ajatolla Ali Khamenei.

Kui teised ruumis viibijad küsisid peaministrilt operatsiooni võimalike riskide kohta, tunnistas Netanyahu neid, kuid rõhutas üht keskset mõtet: tema hinnangul olid tegevusetuse riskid suuremad kui tegutsemise omad. Ta väitis, et tegutsemise hind kasvab üksnes siis, kui löök edasi lükata ja anda Iraanile rohkem aega raketitootmise kiirendamiseks ning oma tuumaprogrammi ümber puutumatuse kilbi loomiseks.

Kõik ruumis viibinud mõistsid, et Iraanil on võimekus kasvatada oma raketi- ja droonivarusid märksa odavamalt ja palju kiiremini, kui Ameerika Ühendriigid suudavad toota ja tarnida tunduvalt kallimaid tõrjerakette, et kaitsta USA huve ja liitlasi piirkonnas.

Netanyahu ettekanded ja Trumpi positiivne vastus neile lõid USA luurekogukonnale kiireloomulise ülesande. Öö jooksul töötasid analüütikud selle nimel, et hinnata, kui elujõuline oli see, mida Iisraeli meeskond presidendile oli rääkinud.

*

USA luureanalüüsi tulemusi jagati järgmisel päeval, 12. veebruaril Situation Room’is toimunud teisel kohtumisel, kus osalesid ainult Ameerika ametnikud. Enne Trumpi saabumist andsid kaks vanemluureametnikku presidendi lähiringile ülevaate.

Neil luureametnikel oli sügav asjatundmine USA sõjalistest võimetest ning nad tundsid Iraani süsteemi ja selle võtmeisikuid läbi ja lõhki. Nad olid jaganud Netanyahu ettekande neljaks osaks. Esimene oli juhtkonna kõrvaldamine – ajatolla tapmine. Teine oli Iraani võimekuse halvamine oma mõjujõu projitseerimiseks ja naabrite ähvardamiseks. Kolmas oli rahvaülestõus Iraani sees. Neljas oli režiimivahetus, mille järel seataks riiki juhtima ilmalik liider.

USA ametnike hinnangul olid esimesed kaks eesmärki Ameerika luure- ja sõjalise jõuga saavutatavad. Netanyahu kava kolmandat ja neljandat osa, sealhulgas võimalust, et kurdid alustavad Iraani vastu maaväerünnakut, pidasid nad tegelikkusest irdunuks.

Kui Trump kohtumisega liitus, andis Ratcliffe talle hinnangu kohta ülevaate. CIA direktor kasutas Iisraeli peaministri režiimivahetuse stsenaariumide kirjeldamiseks üht sõna: „farsilik”.

Siis sekkus Rubio. „Teisisõnu, see on jama,” ütles ta.

Ratcliffe lisas, et arvestades sündmuste ettearvamatust igas konfliktis, võib režiimivahetus küll juhtuda, kuid seda ei tohiks pidada saavutatavaks eesmärgiks.

Mitmed teisedki sekkusid, nende seas Vance, kes oli äsja Aserbaidžaanist tagasi jõudnud ja väljendas samuti tugevat skepsist režiimivahetuse väljavaate suhtes.

Seejärel pöördus president kindral Caine’i poole. „Kindral, mida teie arvate?”

Kindral Caine vastas: „Härra president, minu kogemuse järgi on see iisraellaste tavapärane tegutsemisviis. Nad müüvad asja üle ja nende plaanid pole tihtipeale kuigi hästi läbi töötatud. Nad teavad, et vajavad meid, ja sellepärast nad nii agressiivselt survestavad.”

Trump kaalus hinnangut kiiresti. Režiimivahetus, ütles ta, oleks „nende probleem”. Ebaselgeks jäi, kas ta pidas silmas iisraellasi või Iraani rahvast. Kuid peamine oli see, et tema otsus selle kohta, kas minna Iraani vastu sõtta, ei sõltuks sellest, kas Netanyahu ettekande kolmas ja neljas osa on saavutatavad.

Trump näis jätkuvalt väga huvitatud esimese ja teise osa elluviimisest: ajatolla ja Iraani tippliidrite tapmisest ning Iraani sõjalise võimekuse purustamisest.

Kindral Caine, mees, keda Trumpile meeldis kutsuda „Razin’ Caine’iks”, oli presidendile aastaid varem muljet avaldanud, öeldes talle, et Islamiriiki on võimalik lüüa palju kiiremini, kui teised olid ennustanud. Trump tasus selle enesekindluse eest sellega, et tõstis hävituslendurina teeninud kindrali oma kõrgeimaks sõjaliseks nõunikuks. Kindral Caine ei olnud poliitiline lojaalist ning tal olid tõsised kõhklused Iraaniga sõtta mineku suhtes. Kuid oma seisukohti presidendile esitades oli ta väga ettevaatlik.

Järgmistel päevadel, kui väike plaanidesse kaasatud nõunike ring edasi arutas, jagas kindral Caine Trumpi ja teistega murettekitavat sõjalist hinnangut, et ulatuslik kampaania Iraani vastu kurnaks järsult Ameerika relvavarusid, sealhulgas raketitõrjevarusid, mille seis oli juba pingestunud pärast aastaid kestnud toetust Ukrainale ja Iisraelile. Kindral Caine ei näinud selget teed nende varude kiireks taastamiseks.

Ta juhtis tähelepanu ka Hormuzi väina kindlustamise tohutule keerukusele ning riskidele, kui Iraan selle sulgeks. Trump oli selle võimaluse kõrvale heitnud, eeldades, et režiim kapituleerub enne, kui asi sinnamaani jõuab. President näis arvavat, et tegemist oleks väga kiire sõjaga – mulje, mida oli tugevdanud leige reaktsioon USA juunikuisele pommitamisele Iraani tuumarajatiste vastu.

Kindral Caine’i roll sõjale eelnenud perioodil peegeldas klassikalist pinget sõjalise nõu ja presidendi otsustamise vahel. Ühendstaabi esimees oli niivõrd järjekindel mitte seisukohta võtma, korrates, et tema ülesanne pole presidendile öelda, mida teha, vaid esitada valikuid koos võimalike riskide ning teise ja kolmanda järgu tagajärgedega, et mõnele kuulajale võis tunduda, nagu argumenteeriks ta korraga kõigi vaatenurkade poolt.

Ta küsis pidevalt: „Ja siis mis saab?” Kuid Trump näis sageli kuulvat ainult seda, mida ta kuulda tahtis.

Kindral Caine erines peaaegu kõiges eelmisest ühendstaabi esimehest kindral Mark A. Milleyst, kes Trumpiga tema esimeses administratsioonis ägedalt vaidles ning nägi oma rolli presidendi pidurdamises ohtlike või hoolimatute sammude eest.

Üks nende suhtlust tundev inimene märkis, et Trumpil oli komme ajada segi kindral Caine’i taktikaline nõu strateegilise hinnanguga. Praktikas tähendas see seda, et kindral võis ühes hingetõmbes hoiatada operatsiooni ühe aspekti raskuste eest ning järgmises märkida, et Ameerika Ühendriikidel on sisuliselt piiramatu varu odavaid täppisjuhitavaid pomme ja et õhuülemvõimu saavutamise järel võiks Iraani nädalate kaupa pommitada.

Ühendstaabi esimehe jaoks olid need eraldi tähelepanekud. Trump näis aga arvavat, et teine neist tühistab suure tõenäosusega esimese.

Mitte ühelgi hetkel arutelude jooksul ei öelnud ühendstaabi esimees presidendile otsesõnu, et sõda Iraaniga on kohutav mõte, ehkki mõned kindral Caine’i kolleegid uskusid, et just nii ta tegelikult arvas.

*

Nii umbusaldusväärseks kui Netanyahu paljude presidendi nõunike silmis ka ei peetud, oli peaministri arusaam olukorrast Trumpi omale märksa lähemal, kui Trumpi meeskonna või laiema „America First” liikumise sekkumisvastased liikmed tunnistada tahtsid. See oli nii olnud juba aastaid.

Kõigist välispoliitilistest väljakutsetest, millega Trump kahe presidendiaja jooksul silmitsi oli seisnud, eristus Iraan. Ta pidas seda erakordselt ohtlikuks vastaseks ja oli valmis võtma väga suuri riske, et takistada režiimi sõjapidamisvõimet või tuumarelva hankimist. Veelgi enam, Netanyahu ettekanne haakus Trumpi sooviga lammutada Iraani teokraatia, mis haaras võimu 1979. aastal, kui Trump oli 32-aastane. Sellest ajast saadik oli see olnud Ameerika Ühendriikidele pinnuks silmas.

Nüüd võis just temast saada esimene president pärast vaimuliku juhtkonna võimuletulekut 47 aastat tagasi, kes viib Iraanis läbi režiimivahetuse. Tavaliselt välja ütlemata, kuid alati taustal, oli ka lisamotiiv: Iraan oli kavandanud Trumpi tapmist kättemaksuks 2020. aasta jaanuaris toimunud kindral Qassim Suleimani tapmise eest, keda Ameerika Ühendriikides peeti Iraani rahvusvahelise terrorismikampaania üheks peamiseks veduriks.

Tagasi ametis teiseks ametiajaks, oli Trumpi enesekindlus USA sõjaväe võimekuse suhtes veelgi kasvanud. Eriti julgustas teda 3. jaanuaril toimunud vapustav kommandoreid Venezuela liidri Nicolás Maduro kinnivõtmiseks tema residentsist. Operatsioonis ei kaotatud ühtegi Ameerika elu, mis oli presidendi silmis järjekordne tõend USA vägede võrratust võimekusest.

Kabinetis oli Hegseth kõige innukam Iraani-vastase sõjalise kampaania pooldaja.

Rubio andis kolleegidele mõista, et on märksa kõhklevam. Ta ei uskunud, et iraanlased nõustuvad läbiräägitud kokkuleppega, kuid eelistas jätkata maksimaalse surve kampaaniat, mitte alustada täiemahulist sõda. Rubio siiski ei püüdnud Trumpi operatsioonist ümber veenda ning pärast sõja algust esitas ta administratsiooni õigustuse täieliku veendumusega.

Wiles’il olid omad mured selle pärast, mida uus konflikt välismaal võib kaasa tuua, kuid suurematel kohtumistel ei kippunud ta sõjalistes küsimustes tugevalt sekkuma. Pigem julgustas ta nõunikke sellistes olukordades oma vaateid ja muresid presidendiga jagama. Wiles avaldas mõju paljudes teistes küsimustes, kuid ruumis koos Trumpi ja kindralitega hoidis ta tagaplaanil. Talle lähedaste inimeste sõnul ei pidanud ta oma rolliks väljendada sõjalise otsuse asjus presidendile teiste ees oma muresid. Ta uskus, et selliste nõunike nagu kindral Caine’i, Ratcliffe’i ja Rubio asjatundlikkus oli presidendi jaoks olulisem kuulda.

Ometi oli Wiles kolleegidele öelnud, et kardab, et Ameerika Ühendriigid võidakse taas Lähis-Ida sõtta kaasa tõmmata. Rünnak Iraani vastu kätkes endas võimalust, et kütusehinnad tõusevad hüppeliselt vaid mõni kuu enne vahevalimisi, mis võivad otsustada, kas Trumpi teise ametiaja kaks viimast aastat kujunevad saavutuste või Esindajatekoja demokraatide kohtukutsete ajaks. Kuid lõpuks toetas ka Wiles operatsiooni.

*

Mitte keegi Trumpi lähiringis ei olnud Iraaniga sõja väljavaate pärast rohkem mures ega teinud selle peatamiseks rohkem kui asepresident.

Vance oli oma poliitilise karjääri üles ehitanud just sellise sõjalise avantürismi vastustamisele, mida nüüd tõsiselt kaaluti. Ta oli kirjeldanud sõda Iraaniga kui „tohutut ressursside raiskamist” ja „äärmiselt kallist”.

Samas ei olnud ta kõiges läbivalt sõjavastane. Jaanuaris, kui Trump hoiatas avalikult Iraani protestijate tapmise lõpetamise eest ja lubas, et abi on teel, oli Vance eraviisiliselt julgustanud presidenti oma punast joont jõustama. Kuid see, mida asepresident pooldas, oli piiratud karistuslöök, midagi lähemat Trumpi 2017. aasta raketirünnakule Süüria vastu seoses keemiarelvade kasutamisega tsiviilelanike vastu.

Asepresidendi arvates oleks režiimivahetussõda Iraaniga katastroof. Tema eelistus oli, et lööke ei tuleks üldse. Kuid teades, et Trump sekkub suure tõenäosusega mingil moel niikuinii, püüdis ta suunata presidenti piiratumale tegevusele. Hiljem, kui näis kindel, et president on otsustanud ulatusliku kampaania kasuks, väitis Vance, et seda tuleks teha ülekaaluka jõuga, lootuses eesmärgid kiiresti saavutada.

Kolleegide ees hoiatas Vance Trumpi, et sõda Iraani vastu võib põhjustada piirkondlikku kaost ja teadmata hulga ohvreid. See võib lõhkuda ka Trumpi poliitilise koalitsiooni ning paljude valijate silmis näida reetmisena, sest nood olid uskunud lubadust, et uusi sõdu ei tule.

Vance tõstatas ka muid muresid. Asepresidendina oli ta teadlik Ameerika laskemoona- ja relvavarude probleemide ulatusest. Sõda režiimiga, millel on tohutu ellujäämistahe, võiks jätta Ameerika Ühendriigid aastateks märksa kehvemasse seisu teiste konfliktide pidamiseks.

Asepresident ütles oma lähikondsetele, et ükski sõjaline analüüs ei suuda tegelikult mõõta, mida Iraan teeb vastuseks olukorras, kus kaalul on režiimi ellujäämine. Sõda võib kergesti võtta ettearvamatuid pöördeid. Veelgi enam, tema hinnangul oli rahumeelse Iraani ülesehitamise võimalus pärast seda väga väike.

Kõige selle kõrval oli võib-olla suurim risk üldse see, et Hormuzi väina osas oli eelis Iraani käes. Kui see kitsas veetee, mille kaudu liiguvad tohutud nafta- ja maagaasikogused, suletaks, oleksid tagajärjed USA siseolukorrale rängad, alustades kõrgematest bensiinihindadest.

Kommentaator Tucker Carlson, kellest oli kujunenud parempoolsete seas üks silmapaistvamaid sekkumisvastaseid skeptikuid, oli eelnenud aasta jooksul mitu korda ovaalkabinetis Trumpi hoiatamas käinud, et sõda Iraaniga hävitaks tema presidendiaja. Mõni nädal enne sõja algust püüdis Trump, kes Carlsoni oli aastaid tundnud, teda telefoni teel rahustada. „Ma tean, et sa muretsed selle pärast, aga kõik saab korda,” ütles president. Carlson küsis, kuidas ta seda teab. „Sest alati saab,” vastas Trump.

Veebruari viimastel päevadel arutasid ameeriklased ja iisraellased uut luureandmestikku, mis kiirendas nende ajakava märkimisväärselt. Ajatolla pidi kohtuma maapinnal, päevavalges ja õhurünnakuks avatud olukorras teiste režiimi tippametnikega. See oli kaduv võimalus anda löök Iraani juhtkonna südamesse, sedalaadi sihtmärk, mis ei pruukinud enam korduda.

Trump andis Iraanile veel ühe võimaluse sõlmida kokkulepe, mis sulgeks tema tee tuumarelvani. Diplomaatia andis Ameerika Ühendriikidele ka lisaaega sõjaliste vahendite Lähis-Itta ümber paigutamiseks.

Mitu presidendi nõunikku ütlesid, et Trump oli oma otsuse sisuliselt juba nädalaid varem langetanud. Ta polnud aga veel otsustanud täpselt, millal. Nüüd survestas Netanyahu teda kiiresti liikuma.

Samal nädalal helistasid Kushner ja Witkoff Genfist pärast viimaseid kõnelusi Iraani ametnikega. Kolme läbirääkimisvooru jooksul Omaanis ja Šveitsis olid nad testinud Iraani valmisolekut kokkuleppeks. Ühel hetkel pakkusid nad iraanlastele kogu nende programmi elueaks tasuta tuumakütust, et selgitada välja, kas Teherani nõudmine uraani rikastamise õigusele on tõesti seotud tsiviilenergiaga või hoopis pommi valmistamise võime säilitamisega.

Iraanlased lükkasid pakkumise tagasi, nimetades seda rünnakuks nende väärikuse vastu.

Kushner ja Witkoff kirjeldasid presidendile olukorda. Midagi oleks ilmselt võimalik läbi rääkida, ütlesid nad, kuid see võtaks kuid.

*

Neljapäeval, 26. veebruaril, umbes kell 17 algas viimane Situation Room’i kohtumine. Selleks ajaks olid kõigi ruumis viibijate seisukohad selged. Kõik oli varasematel kohtumistel läbi arutatud, kõik teadsid kõigi teiste positsiooni. Arutelu kestis umbes poolteist tundi.

Trump istus oma tavapärasel kohal laua otsas. Tema paremal käel istus asepresident, Vance’i kõrval Wiles, seejärel Ratcliffe, siis Valge Maja õigusnõunik David Warrington ja Valge Maja kommunikatsioonidirektor Steven Cheung. Cheungi vastas istus Valge Maja pressiesindaja Karoline Leavitt, temast paremal kindral Caine, seejärel Hegseth ja Rubio.

Sõjaplaneerimisrühm oli hoitud nii kitsana, et kõrvale jäeti kaks võtmeametnikku, kes oleksid pidanud haldama maailma naftaturu ajaloo suurimat tarnehäiret, rahandusminister Scott Bessent ja energiaminister Chris Wright, samuti riikliku luure direktor Tulsi Gabbard.

President avas kohtumise küsimusega: „Olgu, mis meil siis on?”

Hegseth ja Caine käisid läbi rünnakute järjestuse. Seejärel ütles Trump, et tahab laua ümber ringi minna ja kõigi arvamust kuulda.

Vance, kelle erimeelsus kogu selle eeldusega oli hästi teada, pöördus presidendi poole: „Te teate, et ma arvan, et see on halb mõte, aga kui te tahate seda teha, siis toetan teid.”

Wiles ütles Trumpile, et kui ta tunneb, et Ameerika riikliku julgeoleku nimel tuleb edasi minna, siis tulekski seda teha.

Ratcliffe ei avaldanud arvamust selle kohta, kas edasi minna või mitte, kuid rääkis jahmatavast uuest luureinfost, mille järgi Iraani juhtkond koguneb peagi ajatolla residentsis Teheranis. CIA direktor ütles presidendile, et režiimivahetus on võimalik sõltuvalt sellest, kuidas seda mõistet määratleda. „Kui me peame selle all silmas lihtsalt kõrgeima juhi tapmist, siis tõenäoliselt suudame seda teha,” sõnas ta.

Kui Warringtonilt arvamust küsiti, ütles Valge Maja õigusnõunik, et see on juriidiliselt lubatav variant, arvestades, kuidas USA ametnikud olid plaani kavandanud ja presidendile esitanud. Ta ei avaldanud isiklikku arvamust, kuid kui president teda selleks survestas, ütles ta, et merejalaväe veteranina oli ta tundnud USA teenistujat, kelle Iraan aastaid varem tappis. See küsimus oli talle sügavalt isiklik. Ta ütles presidendile, et kui Iisrael kavatseb niikuinii edasi minna, peaks ka Ameerika Ühendriigid seda tegema.

Cheung kirjeldas tõenäolist avalike suhete tagasilööki: Trump oli kandideerinud ametisse täiendavate sõdade vastu. Inimesed ei olnud hääletanud välismaise konflikti poolt. Plaanid läksid vastuollu ka kõige sellega, mida administratsioon oli rääkinud pärast juunikuist pommitamiskampaaniat Iraani vastu. Kuidas nad selgitaksid ära kaheksa kuud kestnud väiteid, et Iraani tuumarajatised olid täielikult hävitatud? Cheung ei öelnud ei jah ega ei, kuid märkis, et ükskõik millise otsuse Trump teeb, see on õige otsus.

Leavitt ütles presidendile, et see on tema otsus ning pressimeeskond haldab seda nii hästi kui võimalik.

Hegseth võttis kitsalt praktilise seisukoha: iraanlastega tuleb niikuinii ühel hetkel tegelda, seega võib seda teha juba praegu. Ta pakkus tehnilisi hinnanguid: kampaaniat oleks võimalik läbi viia teatud aja jooksul ja kindla jõutasemega.

Kindral Caine jäi kainelt asjalikuks, tuues välja riskid ja selle, mida kampaania tähendaks laskemoona ning relvavarude kahanemisele. Ta ei avaldanud arvamust. Tema seisukoht oli, et kui Trump operatsiooni käsib, siis sõjavägi viib selle ellu. Mõlemad presidendi kõrgeimad sõjalised juhid visandasid, kuidas kampaania kulgeks ja milline on USA võimekus Iraani sõjalist jõudu nõrgestada.

Kui Rubio kord rääkida tuli, väljendas ta end selgemalt, öeldes presidendile: „Kui meie eesmärk on režiimivahetus või ülestõus, siis me ei peaks seda tegema. Aga kui eesmärk on hävitada Iraani raketiprogramm, siis see on eesmärk, mille suudame saavutada.”

Kõik allusid presidendi instinktidele. Nad olid näinud, kuidas ta teeb julgeid otsuseid, võtab kujuteldamatuid riske ja tuleb kuidagi ikka võitjana välja. Nüüd ei hakanud keegi teda takistama.

„Ma arvan, et me peame seda tegema,” ütles president ruumile. Ta lisas, et nad peavad tagama, et Iraan ei saaks tuumarelva ning et Iraan ei saaks lihtsalt Iisraeli või kogu piirkonda rakettidega tulistada.

Kindral Caine ütles Trumpile, et tal on veel aega. Lõplikku luba polnud vaja anda enne järgmise päeva kella 16.

Järgmisel pärastlõunal Air Force One’i pardal, 22 minutit enne kindral Caine’i seatud tähtaega, saatis Trump järgmise käsu: „Operation Epic Fury is approved. No aborts. Good luck.”

*            *            *

The Human League - Lebanon (1984)

"GET YOUR OWN OIL!"

 SISSEKANNE # 426

Knessetis võeti vastu surmanuhtluse seadustamine, mis kehtib ainult palestiinlastele, palestiina päritolu terroristidele ja mõrtsukatele. Õõvastav oli vaadata ultrasionisti Itamar Ben-Gviri vahuveiniga pokaali kõlistamas ja rõõmust kepslemas. Kujutan juba ette, kuidas selle seaduse jurisdiktsioon hakkab venima nagu kummipael. See seadus Iisraelile sõpru juurde ei too, olgu õigustused selle vastuvõtmiseks kui tahes argumenteeritud.

The Mirror (YouTube)

Üldse läheb mul süda pahaks, kui ma kuulan nii Netanyahut (keda olen somes näinud kutsutavat ka Satanyahuks) kui Donald Trumpi kui Pete Hegsethi ja isegi Marco Rubiot kuulates tekib iiveldus. Ma ei mõista, kuidas mingi segaste nartsissistide ja psühhopaatide kamp on terve maailma justkui pantvangi võtnud.

„Minge ise oma naftale järele,“ kärkis Trump ärritunult Truth Socialis Ühendkuningriigile, kes on hädas kasvavate kütusehindadega ja defitsiidiohuga. Ameerikal on endal naftat piisavalt, Ameerika ei vaja Hormuzi väina avamist, hooples Trump ning sõitles liitlasi ja Aasia riike, et need liiga vähe panustavad. Ja andis jälle mõista, et suhted NATOga vaadatakse üle ning nahahoidmist peetakse meeles. Kui Iraan ei ole teie sõda, siis ka Ukraina ei ole meie sõda, tegi Rubio omakorda asjad selgeks. Ja kui Kaja Kallas tegi USA suunas sarkastilise märkuse, et millal too hakkab Venemaad korrale kutsuma, vastas Rubio solvunult, et nad kogu aeg üritavad, aga kui eurooplased arvavad, et nad suudavad paremini, siis võib USA ka eemale astuda.

Lõuna-Eestis kukkus ööl vastu tänast alla järjekordne Ukraina droon, mis oli ilmselt teel Loode-Venemaa energeetikataristu poole, kuid kaldus trajektoorist kõrvale kas siis juhuslikult navigeerimis-vea või tahtliku kõrvalejuhtimise tõttu. Igatahes ta plahvatas ja alla ta tuli otse ühe Hammaste küla taluniku põllule. Vigastada küll keegi ei saanud, kahju ei sündinud, peale selle, et tekkis taas tohutu furoor ja dispuut, kuidas droonitõrje töötas ja kuidas toimus elanike teavitamine ja kas tehti kõik protseduuriliselt õigesti jne.

Ust-Luga sadam põleb juba mitmendat päeva ning tulekuma olevat näha nii Narvast kui eriti Narva-Jõesuust, mis meie siseministri Igor Taro arvates on üks igavesti vahva vaatepilt, kui ainult mürgine suits Eestimaa poole ei pöördu. Siiani olevat tuulesuund meie jaoks soodne ning suits hõljub põhja poole, aga ei võivat iial teada. Leningradi oblasti kuberner on tunnistanud, et Ust-Luga sadam on praktiliselt rivist väljas ja see on probleem – ja üleüldse olevat Ukraina droonirünnakud energiataristu pihta kahandanud Vene naftaeksporti umbes 40 % - ning Loksa ja Juminda piirkonnas seisab tropis praegu ca kolmkümmend tankerit, kes ei pääse Ust-Luga sadamasse kütust peale võtma. Ja meie merenduseksperdid ütlevad, et meie jaoks tekib probleem siis, kui seal seisab üle neljakümne aluse, ja et teoreetiliselt, mereseaduse järgi, võivad laevad seista seal igavesti. Sest nad paiknevad rahvusvahelistes vetes.

Aga mis meil sellest, meie peame vaatama, kuidas meie saame ja kellega. Välispoliitilise kammertooni annab meile nõunik Lembit Ulfsak, kes oli reaalpoliitika mõistmises vägagi järje peal.

Lembit Ulfsak - Nõuniku laul (ETV telelavastusest "Lumekuninganna", 1986, (Kalev Lehola/YT)

HORMUZI MALE: USA LIPUKÄIK JA IRAANI RATSUKÄIK

 SISSEKANNE # 422

Trump on Hormuzi väinaga hädas nagu lits lapsega. Iraan hoiab väina kinni, ähvardades rünnata mittesõbralike riikide laevu – ülejäänud pääsevat läbi. Ometigi sellest ei piisa, et kütusehinnad üle maailma ei kerkiks. Nüüd ongi Trumpil paradoksaalsel kombel vesi ahjus – ehkki president paiskab oma TruthSociali lehel pidevalt avalikkusele võidukaid sõjasõnumeid, kuidas Iraani raketilaod on peaaegu hävitatud ning laevastik põhja lastud, siis ikkagi majandus liigub persekursil ja sõjakulud muudkui kasvavad. Püüa sa siis Texase redneckile selgeks teha, miks kütus tanklas kallineb. Lisaks veel etteheited, nagu oleks Trump Benjamin Netanyahu käpiknukk ja ameeriklased on naiivselt sõtta kistud. Netanyahu ütlespressikal, et tema pole ameeriklasi sõtta tõmmanud ja et Iisraelil on konkreetsed ja selged, lausa eksistentsiaalsed põhjused selle sõja pidamiseks. Kõrgete kütusehindade pärast ta aga ei muretse – see on tühi-tähi suurte eesmärkide kõrval. Nojah, Jeruusalemmast Tel Avivi võib ka eesli seljas ratsutada – või siis jalgsigi äärmise häda korral, ent katsu sa sessinatses Texases autota hakkama saada.

Mulle meeldib seostada käesolevat kampaaniat malemänguga, kus USA/Iisrael annavad pidevalt lipuga tuld – lipu tegevusraadius on malelaual teadagi kõige ulatuslikum ja nn tulejõud kõige hävitavam. Iraanil on varuks ratsukäigud, mis targasti kombineerituna on kõige ohtlikumad. Ratsuga tavaliselt võetakse kahvlisse. Kui veab, tehakse ka matt, kuid kahju sünnib igal juhul – sestap on ratsu kõige salakavalam vigur males.

USAl ja Iisraelil on selge ülekaal, kuid näib, et puudub tark strateegia. Sõjakulud iga päev on kaks miljardit. Retoorika järgi on Iraan „bunch of wuzzies“, keda USA pommitab veel ainult „just for fun“. Aga siis tuleb välja 48 tunni ultimaatium: kui te kohe Hormuzi väina ei vabasta, siis me pommitame te elektrijaamad pilbasteks, alustades kõige suuremast. See oleks jõuline tulelöök lipuga. Millepeale Iraan lubas sihikule võtta piirkonna veemagestamisejaamad, millest sõltuvad eluliselt Araabia naftaśeigid. Pidage-pidage, see on kuritegu humaansuse vastu! Ei tea… see on kõigest ratsukäik.

On selge, et Iraani režiim ei vasta mingilgi moel Läänes aktsepteeritud standarditele. Repressiivne, misogüünne patriarhide võim – kinnitavad eurooplased siinses väärtusruumis. You know, they won’t sell Bic Macs there, and that’s a pity, everybody agree on that – sõnastaks demokraatia tuuma Donald Trump. Asi pole abstraktses inimõiguses, asi on käegakatsutavas hamburgeris. You can make it, sell it, eat it. Aga naiste õigused? Well, you can’t grab ’em by pussy.. unless asked nicely, though.

On kuidas on.  Võib-olla on pikem plaan ja hea strateegia, millest lihtsurelikud ei tea. Ent siiski… Mängud lähevad üle piiride ja tuli läheb käest. Nagu kevadise kulupõletamisega tihti juhtub. Tikku on muide väga lihtne tõmmata, see tühi ei maksa ka midagi. Sõja alustamine on ka lihtne, lõpetamine on aga paras clusterfuck. Meie näeme sõja mõju numbrijadana lähima bensiinijaama hinnaposti otsas – ja edasi poekassas või kommunaale tasudes. Ja siis mõtled: milleks, no milleks seda kõike vaja oli? Asi ei saa ju olla inimõiguste juurutamise soovist, pigem ikka nii, et:

Oil for us, burgers for them.

Raamatuke neile, kes tahavad peletada igavust käepäraste vahenditega (Play, but stay safe!)

Peter Gabriel (ja Kate Bush) valutavad südant - Games Without Frontiers (1980)

"KESKPÄEVANE TANKER" ehk OLUKORD HORMUZIL

 SISSEKANNE # 418

Trump nõuab oma NATO liitlastelt ja Aasia riikidelt, kes sõltuvad Hormuzi väina läbivast naftast, panustamist USA-Iisraeli ühisoperatsiooni, mis muidu on kulgenud väga suurepäraselt ja filigraanselt – nagu presidendi TruthSociali konto kuulutab. Et asi ei näeks välja abipalumisena – mida MAGA machoeetika ei luba -, sõnastas Trump selle nõudmise vormis – ja  mitte sellepärast, et ameeriklastel oleks nii väga abi vaja, vaid lihtsalt tõestamaks liitlaste lojaalsust. Teisisõnu, truudust tuleb vahel tegudega kinnitada. Nagu ikka see maffias käib – capo di tutti capi ja tema lojaalsed caporegime’d, the boss of all bosses and underbosses.  „We helped you for 40 Years, now help US."

CNN-News18, 17.03.2026

Muidugi tekib küsimus, kes üldse on see bosside boss selles suures mängus tegelikult. Ma arvan, et ta ei istu Valges Majas, vaid kuskil Lähis-Idas ning tõmbab oskuslikult niite. Kõrvaldab Iraani kurjameid one by one. Näiteks likvideeriti Iraani julgeolekuülem Ali Larijani (kes enne sõjaväelase karjääri olla olnud muide filosoof, kantiaan). Samuti kõrvaldati Iraani luureminister Esmail Khatab. Aga las Trump arvab pealegi, et tema on bosside boss. Iisraeli seisukohast ei oma see, millist tiitlit keegi näiliselt kannab, erilist tähtsust. Oluline on lõppeesmärk, milles Iisraeli riik kehtestaks end piirkondliku dominandina Lähis-Ida regioonis nii majanduslikus kui sõjalises mõttes, ilma et keegi seda staatust julgeks küsimärgi alla seada. Trumpi administratsioon on tekitanud ideaalse võimaluste akna korraga mängida auti Iraan, Hezbollah, Hamas ja muud prussakad.  Trump on justkui enforcer, ning Iisraeli õnneks ülimast edevusest kannustatud emotional hothead. Meil oli selliste kohta vanasõna: kiida lolli, loll hüppab. Või siis, et jumal hoidku meid aktiivse lolli eest.

J.W. Goethe laskis oma „Faustis“ läbi Mefistofelese kõlada järgmisel:

• „Ma olen osa jõust kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb kuid korda saadab head.“

Euroopa NATO liitlased ei ole olnud ülemäära entusiastlikud, pareerides Trumpi nõuet tulla appi Hormuzi väina lahti hoidma argumendiga, et see battlefield jääb NATO tegevusraadiusest välja. Jaapan on öelnud, et nende laevastiku kasutamist muuks otstarbeks kui otsesest sõjalisest ohust tingitud riigikaitse eesmärgil piirab riigi põhiseadus.

Väike Eesti püüab tuult nuusutades olla ikka võitjate poolel. Tõtt-öelda on see meile eksistentsiaalselt oluline, laveerides oskuslikult eri hoovuste vahel, nagu parvepoiss, ning jäädes diplomaatiliseks. Vajadusel tuleb teha rehepappi. Kui Trump pakub „partners in crime“ tehingut, siis ehk ongi kõige arukam vastus, mida välisminister Margus Tsahkna võib anda, et Eesti valmis USA-ga arutama oma vägede saatmist Hormuzi väina. Ning Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (RE) rõhutas, et kuna Lähis-Idas toimuv on seotud ka Ukraina sõjaga, siis on oluline veenda liitlasi Ühendriikidele appi minema. Meie arch enemy on Putini Venemaa ja kes iganes selle savijalgadel kolossi sambaid murendab, on meie praktiline sõber. Nagu Ukraina. Ergo, see on meie Realpolitik.

Seoses praeguse olukorraga tuleb mulle meelde meie oma kinoklassika. Mis Hollywoodis tehtaks ümber järgmiselt, seega stseen tulevasest blockbusterist „Keskpäevane tanker: läbimurre Hormuzil“ (TBA):

• Kapten Ameerika: Kuulata! Mingit ohtu ei ole! Tuli likvideeritakse! Vööris säilitada rahu!
• Euroopa en corpore: Kui ohtu ei ole, mis sa karjud seal siis!
• Väike vapper Eesti: Just hakkas põnevaks minema!

Keskpäevane praam (Tallinnfilm, 1967, reź. Kaljo Kiisk)

*            *            *

Kasutatud tsitaat:  Johann Wolfgang Goethe. Faust. Tlk. August Sang. Tallinn: Eesti Raamat 1972, II tr, lk. 38.

KAPUTT!

 SISSEKANNE # 406

Iraani usuliidriga on kaputt. Done! Toasted! Iisraeli-USA õhulöök oli täpne ja tappev ning ajatolla Ali Khamenei leidis oma lõpu ühes kaitseministri ja nõunikega kuskil-miskis nii-öelda „salajases“ punkris. Tõtt tunnistades, ma ei uskunud, et see elimineerimise protseduur nii vähe aega võtab, nagu oleks see hamba väljatõmbamine hambaravikabinetis. Sisuliselt saadeti ajatolla mullatoidule ühepäevase rünnaku järel, mis on seda hämmastavam, et ta oli võimul olnud 1989. aastast saadik, ehk siis sai võimule kohe pärast esimese ajatolla – Khomeini – surma (loomulikku surma, tuleb igaks juhuks märkida).

Ainult kaks kõrgeimat usujuhti ongi 1979. aastal ellu kutsutud Iraani Islamivabariigil olnud. Kas tuleb ka kolmas? Kindlasti tuleb, aga kes, selle üle  võib ainult spekuleerida praegu, ja kui kauaks, seda teavad ehk ainult Netanyahu ja Donald Trumpi briljantne, ehkki hektiline mõistus. Kui teeb koostööd, siis jõuab uus ajatolla oma purukspommitatud residentsi üles ehitada, kui koostööd ei tee, siis täpselt niikaua, kuni Iisrael ja USA oma sihikud uuesti paika timmivad.

Mis on nüüd USA pikk plaan seoses Iraaniga, me ei tea tegelikult. Nad ei räägi. Võib-olla nad ei tea ise ka. See meenutab mulle first-person-shooter arvutimängu, kus sul on nii palju laskemoona  ja piisavalt tugev turvis, et peamise pahalasega vastuseisu minna, ta sodiks lasta ning uuele tasemele edasi minna. Ainult me ei tea veel, mis ja kuidas edasi. How fucking hard it’s gonna be?

On üsna selge, et rünnak Iraanile, mis võib-olla Iisraeli vaatest oli tõepoolest eksistentsiaalse tähtsusega julgeolekuküsimus, oli Trumpi jaoks eeskätt sisepoliitilist sõnumit kandev ettevõtmine, mis toidab Trumpi harjumuspärast esinemise loogikat. Teravik on suunatud demokraatide pihta. Maduro – läinud, Khamenei – läinud! Ühe päevaga, sisuliselt.  Biden ja Obama ei teinud midagi, see olin mina,  teie parim president. Mina, kes ma pärisin pekkis riigi, pean nüüd muudkui puhastama neid Augeiase tallisid siin- ja sealpool piiri ning virtsa välja uhtma – ja nad ei taha mulle isegi väikest rahu-Nobelit anda (kas ma tõesti pean ise Oslosse järgi tulema, USS Gerald R. Fordi pardal??)

Ja demokraadid on kahvlis. No kuidas sa kritiseerid meest, kes pahadele säru teeb! Ei saa, pole patriootlik akt. Rahvusvaheline õigus on interpreteeritav kallerdis: juutidel on oma, Putinil on oma, Euroopal, Aafrikal ja Aasial oma arusaam. Kui sa oled tugevaimal positsioonil majanduslikult, aga eeskätt sõjaliselt, siis see defineeribki rahvusvahelise õiguse normid.

Igatahes, põnev on. Hirmutav kah. Mis järgmiseks?? Hiinlaste kõige hullem needmine kõlavat muide järgmiselt: Et te elaksite huvitaval ajal!!

No näis!

Not The Nine o'Clock News - Ayatollah Song (1980, S2:E7)

MAKE WAR, NOT LOVE! (Või oli see vastupidi?)

 SISSEKANNE # 405

Tere hommikust, ilus maailm – mis on teel järjekordsesse sõtta. Trumpi korraldusel andsid USA väed õhulööke Iraani strateegiliste objektide pihta, tuumavõimekuse vähendamise ettekäändel, ning Iisrael tegi sedasama. Iraan vastas omakorda raketilöökidega USA sõjaväebaaside pihta mitmel pool Lähis-Idas, sealhulgas Araabia Ühendemiraatides – pihta said nii Abu Dhabi kui Dubai. Lennuliiklus Lähis-Idas on seiskunud, turistid lõksu jäänud ning esmaspäeva hommikul kukuvad kolinal ilmselt börsid. Seda juhul, kui konflikt eskaleerub ja jääb venima. Iraan on suur ja ehkki oluliselt mõjuvõimu kaotanud, on see siiski suure sõjalise potentsiga riik. Parafraseerides legendaarset Kert Ämmapetsi Kreisiraadiost - see ei ole mingi 3.50. Kui Hormuzi väin kinni läheb – mille kaudu liigutatakse 20 % maailma naftat -, siis kannatab kogu maailma majandus. Ja bensiini hind galopeerib teadmata kõrgustesse. (Mõtlesingi, et tuleks nüüd auto paak pilgeni täis tankida, ent samas – mis see pikas perspektiivis ikka aitaks.)

Trump kutsus iraanlasi sõjalise operatsiooni järel režiimi kukutama. ”See saab tõenäoliselt olema teie ainus võimalus mitme põlvkonna vältel. Teie vabaduse tund on käes. Palju aastaid olete te palunud Ameerikalt abi, kuid ei saanud seda kunagi. Ükski president ei olnud valmis tegema seda, mida milleks mina olen valmis täna. Nüüd on teil president, kes annab teile, mida te soovite. Eks näis, kuidas te vastate,” ütles Trump videopöördumises iraanlastele. Targu jättis Trump oma ikoonilise MAGA-nokatsi pähe tõmbamata ning kandis seekord nokatsit, kirjaga ”USA”, mis näitab võib-olla püüdlust kaasata ühe mütsi alla tervet ühiskonda, isegi neid ”neetud demokraate ja Trumpi heitereid”.

Trumpi uus müts ja tähtis teadaanne (Diario AS/YouTube)

Trump panustab lühikesele ja võidukale sõjalisele kampaaniale, mille ajaksid korda USA (ja Iisraeli) ”kõige imelisemad” täppisrelvad ning Iraani rahvas, kes kukutaks ajatollade pehkinud võimu. Kui iraanlased ise lükkaksid, siis poleks ameeriklaste saapajälgi Iraani pinnale vajagi. Võib-olla ainult mõned Mossadi agendid siia-tänna olulistesse sõlmpunktidesse, mis reźiimi traagelniidid lahti kisuks, liigestest lahti tõmbaks. Siis oleks okey-dokey. Arvestades Trumpi kärsitut loomust, peaks see kõik juhtuma loetud nädalapäevade jooksul, sest maailmas on veel musttuhat asja, millega ta tegeleda tahaks. Siis kähku riiki McDonald’s ja Coca Cola sisse – ja… Norra peaministrile võib kirjutada uue nõudekirja rahu-Nobeli asjus. Kas ma nüüd saan selle… või pean ma ka Kuuba valitsuse maha võtma, enne kui suvatsete…?

Kuuba jaoks tuli see Iraani afäär muidugi õnnistusena. Alles see oli, kui Kuuba piirivalve tulistas oma territoriaalvetesse tunginud ülbet paadiseltskonda Floridast – see päädis nelja ameeriklase hukkumisega. Arvata võib, et kui Trumpi silmad poleks ainiti Pärsia lahele pööratud, siis peaks Kuuba juhtkond enne uinumist igaks juhuks öökapi kõrvale dressid valmis panema – et kui läheb kiireks sõiduks, siis on hea võtta. Samas on Trump mõista andnud, et Kuuba riik ja rahvas on nii vaene, et nemad saab lihtsalt rahaga üles osta. See oleks siis sõbralik ülevõtmine. Lihtsalt kõike ka korraga ei jõua. First things first.

Kuubas on nii: "They have no money, they have no anything... but they're talking to us."

Kolmandat maailmasõda ehk siiski ei tule. Vähemalt mitte Trumpi ajal, kelle mantraks on ikka olnud, et tema on sõdade lõpetaja. Selle väikese avantüüri tahaks ta kah ikka oma kontole kirjutada. Kui ainult see ”lõke” käest ära ei lähe – kulupõletamine kevadel on teadagi risky business.

After all: we didn’t start the fire…!

Billy Joel - We Didn't Start The Fire! (1989)

KURJUSE BANAALSUSEST ehk MÕNED HEAD MEHED

 SISSEKANNE # 331

apollo.ee

Postimehe kirjastus on võtnud endale tänuväärse ülesandena eestikeelsena avaldada maailmaklassi filosoofia- ja ühiskondlik-poliitilisi tüvitekste, mille hulka liigitub kindlasti Hannah Arendti (1906-1975) poliitteooria tähtteos, 1963. aastal ilmunud raamat „Eichmann Jeruusalemmas: reportaaź kurjuse banaalsusest“, milles SS-i ohvitseri Adolf Eichmanni (1906-1962) üle peetud kohtuprotsessis vaatleva ajakirjanikuna osalenud Arendt esitas põhjaliku analüüsi käigus palju poleemikat ja tuliseid debatte põhjustanud kontseptsiooni väärtegude olemusest ja häirivast tõsiasjast, et kirjeldamatuid tegusid ei pane mõnikord toime mitte sadistlikud koletised, vaid tavalised inimesed. Selles seisnebki nn kurjuse banaalsus, mis omakorda tekitab jätkuvalt olulisi küsimusi: mis ajendab inimesi osalema suures kurjas? Kuidas saab igapäevane ja igapäevane eksisteerida koos kohutavaga? Ja mida tähendab kurjuse "banaalsus" meie arusaamisele moraalist ja vastutusest? Eestikeelsele tõlkele on kirjutanud sisuka saatesõna ajaloolane David Vseviov.

Arendti kriitikute üks oluline etteheide tulenes juba pealkirjas sõnastatud tõdemusest, et kurjus on banaalne. Ehkki see määratlus ei tõukunud ohvritest, vaid ennekõike kohtualuse olemusest, ei nõustunud oponendid tema järeldustega, et Eichmann kujutas endast vaid usinat teenistuskohuste täitjast „normaalset inimest“, kes isikuomadustest johtuvalt ei oleks kärbselegi liiga teinud, ent riik sundis talle peale sellised valikud, millele järgnesid ka vastavad teod – riigitruu ametnikuna täitis ta kuritegelikke käske, mille andjaks olid riigivõimu usurpeerinud kurjad jõud. Arendtile heideti ette, et kui juba „holokausti arhitekti“ saab pidada „normaalseks inimeseks“, siis laieneb taoline hinnang paratamatult ka kõigile teistele Kolmanda Reichi juudivastase poliitika elluviijatele. Seega, Arendti vaatest lähtudes pole tegemist mitte nendele inimestele omase patoloogilise julmusega ja fanaatilise usuga väärideaalidesse, vaid sellega, et käske kas siis pimesi või teadlikult kalkuleerides täites tegelesid nad enesepettusega, keeldusid nägemast ja analüüsimast fakte ning ignoreerisid oma südametunnistust. Tegelikult väärinuks Eichmann ja teised temasugused üheseltmõistetavat hinnangulist epiteeti „koletis, sadist, pervert“.

Teine massiivset negatiivset vastukaja põhjustanud aspekt olid Arendti seisukohtad, mille interpretatsioon võimaldas teda süüdistada selles, et ta kujutas juute mitte ainult ohvritena, vaid toimunu kaasosalistena. Hävingut soodustasid rida sotsiaalpoliitilisi faktoreid, sealhulgas ka juutide  eneste käitumine. Näiteks kirjeldab Arendt, kuidas juudi kogukonnad talusid vaikimisi repressioone ning nende juhid tegid neid varjamatult tagakiusavate võimuorganitega koostööd, kirjutades üles oma vara, koostades agaralt mitmesuguseid isikulisi nimekirju, täites lõputuid ettekirjutuisi, ankeete ja formulare, milleks sageli puudus isegi seaduslik alus või kohustus – ent tehti seda siis naiivses usus, et kollaboratsioon võimaldab suuremat kurja vältida, või ka lootuses antisemiitlikke võimusid üle kavaldada. Arendt toob välja, et juudigetodes korda valvanud Saksa sõjaväe kontrolli all tegutsenud juudi korravalvurid käitusid oma rahvuskaaslaste suhtes tihti märksa halastamatumalt, kui sakslased ise, kuna nad olid väga hästi teadlikud, millisel määral ja kellest nende endi hüved ja saatus sõltuvad. Hannah Arendti kriitikud polnud nõus tema väitega, et 20. sajandi antisemitism tulenes eelnevatel sajanditel elanud juutide samastumisest absolutistliku riigiga, mis viis olukorrani, et nende järeltulijad olid ise kinni traditsioonilistes stereotüüpides ja jätkasid pimesi uskumist riiki, st tegelesid ise stereotüüpide taastootmisega: Saksa juudid ei uskunud ohtu, avasid politsei nõudmise peale ukse, lükkasid põgenemise edasi, ei julgenud mässata; kogukondade juhid vaikisid, keeldusid rääkimast sünagoogides natside rassipoliitikast, moodfustasid kuulekalt „juutide nõukogusid“ – nn Judenrat’e – ning, nagu mainitud, aitasid koostada nimekirju tulevastest getode ja koonduslaagrite vangidest.

Arendti seisukohad tekitasid emotsionaalse reageeringute tormi  juudi intellektuaalide seas. Nii näiteks kirjutas Saksamaal sündinud Iisraeli ajaloolane ja filosoof, Jeruusalemma Heebrea ülikooli esimene juudi müstika professor Gershom Scholem (1897-1982) Hannah Arendtile: „Juudi keeles on selline mõiste, mida pole võimalik kuidagi määratleda, kuid samas on see vägagi konkreetne, see on „ahavat Israel“, ehk armastus juudi rahva vastu. Teie puhul, minu kallis Hannah, nagu paljude Saksa vasakpoolsetest ringkondadest pärit intellektuaalide puhul, pole märgata isegi selle tunde varju.“ (Arendt, cit Vseviov 2023:24)

Arendti isikliku motivatsiooni lähtekohana on nimetatud tema eriliselt lähedast suhet Martin Heideggeriga, kelle tegevust Hitleri võimu ajal olevat ta püüdnud õigustada. Heidegger sai 1933. aastal, pärast natside võimuletulekut, aastaks ajaks Freiburgi ülikooli rektoriks ning astus samal aastal ka NSDAP liikmeks, mille ridades ta oli sõja lõpuni – mistap ei lubanud Prantsuse okupatsioonivõimud tal pärast sõda mitme aasta jooksul õpetamisega tegeleda. Heidegger olevatki olnud inimene, kelle huvidest lähtuvalt lõi Arendt oma nn „väikese inimese teooria“ , millest omakorda juhindus kurjuse banaalsuse teooria.

Kolmas raamatu põhiteema, mis kutsus esile kriitikalaviini, oli protsessi korraldusliku külje kajastamine; see puudutas süüdistuse argumentatsiooni ning kohtu- ja Iisraeli-poolset enesepositsioneerimist. Arendti kriitikud leidsid, et antud kaasuses oli Iisraelil õigus iseseisvaks tegutsemiseks, esinemiseks kogu juudi rahva nimel ning õigus loobuda rahvusvahelise kohtu kokkukutsumisest. Ei oldud päri Arendti etteheitega, et Eichmann toodi kohtu ette vaid süüdistatuna kuritegudes juudi rahva vastu, tõusmata seejuures kõrgemale tasandile – süüdistades teda inimsusevastastes kuritegudes.

Oli kuidas oli, kuid Eichmanni protsess kinnistas Hannah Arendti juba varem väljaöeldud mõtet: „Väikekodanlane – see on kaasaegne massinimene, kui vaadelda teda mitte rahva ridades tajutud eksalteerituse hetkel, vaid kindla, kuigi tänasel päeval pigem ebakindla nelja seina kaitse all. Ta on sedavõrd eraldanud privaatse ühiskondlikust, professionaalse perekondlikust, et ei suuda isegi eneses märgata seost ühe ja teise vahel. Kui tema elukutse nõuab inimeste tapmist, siis ei pea ta ennast just nimelt seetõttu mõrtsukaks, et pani selle teo toime mitte tulenevalt hingevajadusest, vaid ametialasest vajalikkusest. Isiklikest kalduvustest lähtuvalt ei tee ta kärbselegi liiga.“ (Arendt, cit Vseviov 2023:25-26)

Siinkohal tuleb mulle meelde Jonathan Littelli paariaastatagune hittromaan „Eumeniidid“, mille peategelaseks on fiktiivne SS-kindral Max Aue, kes kulgeb läbi Kolmanda Reichi karjäärimaastiku ja maailmasõja õuduste, olles ühtaegu nende tunnistaja kui ka läbiviija, olles niiöelda kogu aeg kohal ja pildil, kogedes ühteviisi nii emotsionaalset tuimust, fatalismi ja hingepiinu – ning pidades ennast seejuures täiesti „normaalseks inimeseks“, kes oli vaid pelk käsutäitja-mutrike. Millised valikud tal olid? Alluda käsule ja toimida nende raames, kuna riik kui käsuandja oli „gerichtsfrei“? Risti vastupidi toimides oleks ta astunud riigi vastu. Eichmann ise kasutas muide sellist eufemistlikku väljendit, mille all ta pidas silmas pimesi kuuletumist mistahes käsule riigi poolt, eeldusega, et sel on seaduslik alus – nimelt „Kadavergehorsam“ ehk laiba kuulekus. Siin oli vihje Kolmanda Reichi juriidilisele põhiprintsiibile, mille järgi oli Führeri käsul, isegi kui see oli edastatud suuliselt, alati ülim seaduse jõud. Kuuleka kodanikuna, kes oma sõnul oskas end ka väljendada üksnes katseliitlikus ametikeeles (Amtssprache), ei vaidlustanud ta kunagi neid käske.

Muide, Littell laseb oma kirjanduslikul antikangelasel Auel kohtuda ka Eichmanni endaga, kellel ta karakter suuresti baseerub. Eichmann tunnistab Aue’le oma raamatupidaja iseloomu, mis hoiab au sees täpsust ja korrektsust – ja seda lähevat koonduslaagrite logistika korraldamisel ning Endlösungi edukaks läbiviimiseks hädasti vaja. Eichmann ütleb otsesõnu, et sõjaaja nõudmised on spetsiifilised, kuid põhimõtteliselt ei erine need rahuaja omadest: kui hetkel tuleb efektiivselt koostada rongide graafikuid, mis deporteeriks sadu tuhandeid juute Euroopa eri otstest Auschwitzi, Treblinkasse ja Majdanekki, siis pärast sõda – ta on selles kindel – asuks ta täiesti rahulikult tööle arveametnikuna mõnes logistikaettevõttes, mis liigutaks niisama suure tõhususega kaupu mööda Euroopat, edendades rahvamajandust. Sest see oleks rahuaja ametniku kohustus oma riigi ees. Sealjuures – seda rõhutas nii fiktiivne Eichmann Aue’le kui päris Eichmann Jeruusalemmas kohtu ees – ei ole ta vähimalgi moel antisemiit; tal olevat olnud isegi häid juudisoost sõpru. Ja vice versa on tema parimate sõprade hulgas leidunud ka raevukaid antisemiite. Ühtlasi tõmbab ta sellega justkui mõttelise joone enda südametunnistuse ja teiste, paadunud ideeliste antisemiitide, näiteks robustse natsi, löömamehe-źargoo ja kuvandiga Julius Streicheri vahele, kelle väljaanne „Der Stürmer“ kisendas iga päev juudivastaseid roppusi, nii et seda pidasid isegi kaasaegsed mõõdukad (loe: intellektuaalsemad) natsid tülgastavaks pornograafiliseks natsismiks. Eichmann rõhutas korduvalt, kuidas ta sellist hüberbooli viidud antisemitismi jälestas – see oli kole ja brutaalne ning vastuolus kultuurrahva vaimsusega. Ja siit koorub nagu iseenest välja uus paradoks: saksa rahva esindajana vastustas Eichmann, kes ise disainis holokausti masinavärgi, ääretut julmust, mis väljendusid näiteks vangide piinamises, st piinarikka surma põhjustamises, ent valutu eksekutsiooni korraldamine oli tema südame kohustus.

Siin seisnebki banaalsus: kui juut pidi Auschwitzis riikliku poliitika pärast – seesama kurikuulus Endlösung, eksole – nagunii surema, siis pidi see juhtuma võimalikult väheste piinadega, ideaalis valutult. Ja kultuurne teadusaltis rahvus nagu sakslane seda oli, oli lausa moraalselt kohustatud tagama humaanse hukkamise – mis samal ajal oleks ka tõhus ja odav. Eichmann oli Arendti arvates siiras, kui ta tunnistas, et ta peaaegu minestas, kui kuulis (ja eemalt õnnestus ka näha) Einsatzkommandode konveierhukkamistest tankitõrjekraavides, kus loetud päevade jooksul tapeti kuklalaskude ja kuulipildujatulega kümneid tuhandeid juute, nii et madalatest rohmakalt tasandatud haudadest immitses tükk aega verd, evis võigast laibahaisu ning hukkamistel osalenud sõdurite närvivapustust varjas purupurjakil olemine. Lõhnatu ja värvitu gaasi kasutamine, mida IG Farbeni keemiakontsern surmalaagritele tarnima hakkas, tundus tõepoolest suur edasiminek „humaansuse“ poole. Eichmanni juhtumi banaalsus tuleneb sellest, et tapmisakti kui niisugust pidas Eichmann paratamatuks riiklikuks ülesandeks, õigustatult ebamoraalseks pidas ta aga tapmise viisi, mis põhjustas tarbetut kannatust.

Eichmanni kaitsjaks Jeruusalemma protsessi ajal oli Kölnist pärit advokaat dr Robert Servatius (1894-1983), kelle süüalune palkas Iisraeli valitsuse raha eest (Nürnbergi protsessis seatud pretsedendi järgi, kus kõikidele kaitseadvokaatidele tasus võidukate vägede tribunal). Servatius oli tunnustatud advokaat, kes oli kõrgeid natsidest sõjakurjategijaid kaitsnud juba Nürnbergi protsessil ning valdas hästi nn Sprachregelung’i, eufemistlikku kõnekoodi,  mis Saksa juriidilises kohtupraktikas palju kasutust leidis.  Küsimusele, mis mõistes tema klient end süüdlaseks pidas, vastas Servatius, et „Eichmann tunneb end süüdi jumala, mitte seaduse ees,“ ehkki, nagu Arendt tõdeb, süüalune ise seda vastust ei kinnitanud. Kaitsja panustas sellele, et süüalune ei tunnista end süüdi sellepärast, et toona kehtinud natsireźiimi seadusandluse järgi polnud ta teinud midagi valesti, teod, milles teda süüdistati, ei olnudki kuriteod, vaid „riiklikud aktid“, mille suhtes polnud ühelgi teisel riigil jurisdiktsiooni (par in parem imperium non habet) – Eichmanni kohus oli kuuletuda ja Servatiuse sõnul oli ta pannud toime tegusid, „mille eest võidu korral autasustatakse ning kaotuse korral saadetakse võlla“. Seda paradoksi pidas silmas ka Goebbels, kui ta 1943. aastal nentis, et nad lähevad ajalukku kas kõigi aegade suurimate riigimeeste või suurimate roimaritena.

Servatius astus oma kaitsetaktikas sammu teatava provokatiivsusega veelgi kaugemale, öeldes, et Eichmanni protsessi ainus legitiimne kriminaalprobleem seisneb tema iisraellastest röövijate üle kohtu mõistmises, mis pole siiani aset leidnud. Jah, Mossad tegutses teadlikult seaduste vastaselt (Argentiina vaatest) ning Iisraeli peaministril  David Ben-Gurionil oli parasjagu diplomaatilist silumistööd, andes Eichmanni röövimisele kaalukad argumendid, mis mõneti meenutasid jesuiitlikku põhimõtet, et eesmärk pühendab abinõu. Eichmanni süü juudi rahva ees oli lihtsalt nii suur, et see kaalus üles kõik riskantsed manöövrid, diplomaatilised tagasilöögid ning seadusevastase tegevuse. Aga ühtlasi tekitas tegutsemine sellistel alustel juriidilise põhiprobleemi, mis eiras kohtupidamise üht peamist printsiipi – süütuse presumptsiooni -, mille järgi kohtualune on süütu seni, kuni ta kaalutletud otsuse põhjal süüdi mõistetakse. Arendti hinnangul ei olnud kahtlust, et Eichmann oli juba ette süüdi mõistetud – vastasel juhul ei oleks Iisraeli riik eesotsas tasakaaluka David Ben-Gurioniga taolist illegaalset avantüüri üldse ette võtma soostunud.

Eichmann ise ei nõustunud otsese mõrvasüüdistusega enda aadressil: „Mul polnud midagi pistmist juutide tapmisega. Ma pole tapnud ühtegi juuti ega muuseas ka mittejuuti – ma pole tapnud ühtegi inimolendit. Ma pole andnud ühtegi käsku tappa juuti ega mittejuuti; ma lihtsalt pole seda teinud ja kõik.“  Hiljem ta siiski pehmendas oma seisukohta, öeldes, et „juhtus nii, et ma ei pidanud seda kordagi tegema“ – sest, nagu Arendt märgib, ei jäänud tema hoiakus kahtluse varjugi, et ta tapnuks kasvõi oma lihase isa, kui saanuks vastava käsu. Eichmann kordas pidevalt, et on süüdi pelgalt kaasaaitamises juutide annihileerimisele, mida ta nimetas Jeruusalemmas „inimkonna ajaloo üheks suurimaks kuriteoks“. Kaitsja ei pööranud Eichmanni teooriale vähimatki tähelepanu, kuid süüdistaja raiskas hulga aega edutult tõestades, et Eichmann oli vähemalt ühe korra tapnud ka oma kätega (juudi poisi Ungaris), ning veelgi rohkem aega – seejuures edukamalt -, arutades märkust, mille Saksa välisministeeriumi juudi asjatundja Franz Rademacher oli kritseldanud telefonikõne ajal ühele Jugoslaaviat puudutavale dokumendile: „Eichmann teeb ettepaneku lasta maha.“ Nagu Arendt märgib, olevat see olnud ainus „tapmiskäsk“ – kui sellel ikka oli tõepõhi all -, mille kohta leidus mingigi tõendusmaterjal (Arendt 2023:50).

Protsessi käigus püüdis Eichmann enamasti edutult selgitada teist põhjust, miks ta ei tunnistanud end süüdi „süüdistusakti mõistes“. Viimane andis mõista, et Eichmann mitte ainult ei tegutsenud tahtlikult, mida ta ei eitanud, vaid baasinstinktide ajel ning täies teadmises tegude kriminaalsest loomusest. Mis puutub baasinstinktidesse, oli Eichmann täiesti veendunud, et ta pole sõgaval sisimas too, keda ta ise kutsus „alatuks tõpraks“ (innerer Schweinehund); mis puutub aga südametunnistusse, siis mäletas ta suurepäraselt, et tundis end süüdi ainult siis, kui polnud täitnud käsku: saata tohutu innu ja piiritu hoolega surma miljoneid mehi, naisi ja lapsi. Enne protsessi uurisid Iisraeli psühhiaatrid – kokku tervelt kuus – Eichmanni psüühikat ja kinnitanud nagu ühest suust, et ta on „normaalne“. „Igal juhul normaalsem, kui ma ise pärast tema läbivaatamist,“ olla üks neist kuulu järgi öelnud, teine aga leidis, et kogu tema psüühikataju, suhtumine abikaasasse ja lastesse, vendadesse, õdedesse ja sõpradesse polnud „mitte ainult normaalne, vaid ülimalt eeskujulik“ – ning viimaks kinnitas kirikuõpetaja, kes pärast kohtuistungeid käinud Eichmanni regulaarselt vaatamas, et süüalune on „väga positiivsete vaadetega mees“. (Arendt 2023:52-53)

Eichmanni protsess – mida Arendt nimetas näidisprotsessiks, kus juriidilistelt vajakajäämistelt lükati proźektorivihk targu eemale, et need ei varjutaks protsessi ajaloolist tähtsust (mida see kahtlemata evis) -päädis süüaluse süüdimõistmisega kõigis punktides ning hukkamisega poomise läbi Ramla vanglas 1. juunil 1962.

British Pathé 1961

Aga siinkohal on paslik käsitleda veel üht juhtumit, mille keskmes on Auschwitzis töötanud proviisor ja arst, Rumeeniast pärit sakslane Victor Capesius (1907-1985), keda erinevalt Eichmannist kunagi sellisel tasandil, mida võis eeldada tema positsioonist ja rollist surmalaagris, süüdi ei mõistetud. Tema loo on kirja pannud ajakirjanik Patricia Posner („Auschwitzi apteeker. Victor Capesiuse rääkimata lugu“, 2017, e.k. 2021).

Victor Capesius oli hea mees: apteeker ja pereisa (1907-1985). Foto: Findagrave.com

Võib öelda, et Capesiuse näol oli tegemist mõneti sarnase „väikese inimesega“, kes oma sõnul sattus justkui juhuslikult tsentrifuugi, milles keereldes sooritas ta kõiki oma tegusid, st toimis igapäevaselt käske täites truu riigialamana, kus tema ainus süü tema enda meelest oli see, et ta oli sattunud kurja süsteemi tööriistaks, mille käsud olid „gerichtfreie“ või „justizlose Hoheitsakte“ – ta ainus süü oli kuulekus. Rahuajal oli ta hinnatud apteeker,  IG Farbeni ja Bayeri müügimees, kes lävis aktiivselt juudi kogukonnaga ja oli sealgi hinnatud mees, tunnustati tema lahket ja sõbralikku iseloomu, aga ka haritust. Kuid sealsamas tegutses ta kõrvuti Auschwitzi surmaingliga, kurikuulsa laagriarsti Josef Mengelega, saates gaasikambritesse juute, keda ta oli enne sõda tundnud. Ta hoolitses natside Zyklon B varude eest ning varustas neid ravimitega, mida kasutati laste ja naiste peal läbiviidud jubedates eksperimentides. Tegemist oli mehega, kes otsis läbi mõrvatud juutide laipu, et leida kuldhambaid, ja kes ahnusest kannustatuna tassis minema raskeid kohvritäisi tuhandetest ohvritest väljakistud kulda.

1960ndatel aastatel, kui üle terve Saksamaa peeti arvukalt kohtuprotsesse endiste natside ja nende kaasajooksikute üle – mis oli ilmselt hoogu saanud justnimelt pärast märgilist Eichmann protsessi Jeruusalemmas, et tegeleda nii-öelda iseseisvalt, initsiatiivi üles näidates ja sisemise puhastumise vajadusest oma ajaloolise taagaga, raputades haavadele (mõõdukalt) soola ja piitsutades üles häbitunnet – sattus kohtu alla ka seni suhteliselt kergelt denatsifitseerimisprotsessi läbinud Victor Capesius, kes kogu protsessi jooksul ja ka pärast süüdimõistmist ning üheksaks aastaks vangi mõistmist ei näidanud üles mingit kahetsust. Vastupidi, ta eitas alati oma kuritegusid, keeldus võtmast vastutust oma tegude eest ja paluma vabandust juutide pärast, keda ta oli aidanud mõrvata. Ta oli kõigest ohver, muidu hea inimene, kes täitis lihtsalt käske, väike mutrike, keda poleks pidanud kunagi vangi pandama.

Kurioosne on, et 24. jaanuaril 1968, vähem kui kaks ja pool aastat pärast oma üheksa-aastase karistuse algust, vabastas Saksamaa kõrgeim kohus Capesiuse vanglast. Pärast vabanemist ilmus Capesius esmakordselt avalikkuse ette Göppingenis klassikalise muusika kontserdil koos oma perekonnaga. Kui ta kontserdisaali astus, vallandus publiku seas spontaanselt innukas aplaus. Paljude arvates, ehk ka mõne endisest natsist kohtuniku arvates, kes ta vabastanud olid, vääris Capesius kaastunnet ja toetust. Sest lõppude lõpuks oli ta lihtsalt üks hea sakslane, kes täitis vaid käske.

Nagu nad kõik.

Victor Capesius suri loomulikku vanadussurma auväärse mehena, seega vedas tal Eichmannist rohkem. Capesiuse-suguseid õnneseeni oli teisigi, näiteks SS-Brigadeführer Heinz Reinefarth (1903-1979) kes uputas verre Varssavi ülestõusu – tema käsul tapeti Wolas ca 50 000 poolakat mõne päeva jooksul. Ei, ega siis mitte irratsionaalsest vihast poolakate vastu! Lihtsalt Reichi huvides. Puhtad kalkulatsioonid, ei muud. Nichts Persönliches. Pärast sõda töötas Reinefarth advokaadina ning valiti Schlesswig-Holsteini Landtagi, ta oli ka Sylti saare Westerlandi kuurort-linnakese auväärne meer. Tore härra, niisiis. Aus pürjel. Ta suri rahulikult, ilma kohtu alla andmata 1979. aastal vanadusse. Saksa FV ei andnud teda poolakatele välja, hoolimata pidevatest nõuetest – patsifismusega nakatunud sakslased kartsid, et äkki need kommunismuse bakteriga poogitud poola barbarid tõurastavad ta ära. (No ausalt öeldes, teades nüüd tema tegusid, oleks palunud küll. Poomisest oleks vähe, ta oleks tulnud neljaks tõmmata.) 

Heinz Reinefarth Sylti saare Westerlandi kuurorti lugupeetud meerina

*          *          *

Kogu Eichmanni protsessi videomaterjalid on ingliskeelsete subiitritega kättesaadavad YouTube’i kanalil https://www.youtube.com/@EichmannTrialEN.

Riiklik süüdistaja oli Gideon Hausner, peakohtunik Moshe Landau, kaaskohtunikud Benjamin Halevy ja Yitzhak Raveh. Eichmanni kaitsja oli dr Robert Servatius.