MÄRKMED KULTUURI AJALOOST. MAREK TAMME LOENGUD 9 (Ⓒ Marek Tamm, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 49

9 // VISUAALKULTUURI ja MATERIAALSE KULTUURI AJALUGU

Visuaalne ehk pildiline pööre =>  Lähtekoht: tänapäeva piltidest üleküllastunud ühiskonnas tuleb õppida pilte paremini „lugema“. Revideerida tuleb ka lääne kultuuriruumis domineerivat lihtsustatud arusaama pildist kui keelele analoogsest ja sellele „alluvast“ väljendusvahendist – keele ja pildi suhe vajab ümbermõtestamist; pildid on tähtsamad, kui siiani arvatud.

1990. aastate alguses hakati humanitaarteadustes rääkima pildilisest pöördest (pictorial turn), visuaalsest pöördest (visual turn) või ikoonilisest pöördest (saksa ikonische Wende).

Piltide ümberhindamine: pildid ei ole passiivsed objektid, vaid aktiivsed, nt nad üksnes ei illustreeri sõna/teksti, vaid täiendavad seda, on sellega vastuolus või dialoogis. Pildid teatud mõttes “tegutsevad” ja avaldavad vaatajatele mõju. Visuaalse ehk pildilise pöörde käigus kujunes välja uus heterogeenne teadusvaldkond, mida tavaliselt nimetatakse visuaalkultuuri uuringuteks (visual culture studies, ka visual studies); saksa kultuuriruumis ka pilditeaduseks (Bildwissenschaft).

Mis on visuaalkultuuri uuringud? => 1980.–1990. aastatel välja kujunenud katusmõiste väga erinevatele uurimissuundadele ja -meetoditele, mida ühendub peamiselt keskendumine visuaalsele teabele. 

Laias laastus võib eristada kahte tähendust: 1) kunstiajaloost välja kasvanud uurimissuund, mis püüab avardada senist kitsapiirilisemat lähenemist ja uurida kõikvõimalikke möödaniku kunstiteoseid ja visuaalset keskkonda; 2) kultuuriuuringutest (cultural studies) välja kasvanud uurimissuund, mis keskendub ennekõike tänapäeva visuaalse keskkonna analüüsimisele (meedia, televisioon, veeb, filmid, reklaam jne). Metodoloogiliselt on tegemist väga kirju ehk hübriidse valdkonnaga, kus kasutatakse meetodeid semiootikast, meediauuringutest, filmiteooriast, reklaamiteooriast, psühhoanalüüsist, soouuringutest, kunstiajaloost jne.

Kultuuriajaloos hakati visuaalkultuuri uurimisest ja “visuaalsest pöördest” rääkima 1980. aastate lõpus, kuid oluliseks on see suund kujunenud umbes viimasel viieteistkümnel aastal. Kultuuriajaloo kontekstis mõistetakse visuaalkultuuri uurimise all katset rekonstrueerida mingi kultuuri visuaalne keskkond: milline oli visuaalse teabe tähtsus, funktsioon ja iseloom mingis kultuuris mingil ajaperioodil.

Visuaalkultuuri ajaloos pole oluline eristada “head” ja “halba” kunsti; eesmärk pole uurida vaid “suuri” kunstiteoseid, vaid mõista mingit visuaalkultuuri – visuaalset keskkonda, mille sees inimesed elasid – võimalikult mitmekülgselt.

Visuaalkultuuri ajaloo erinevad aspektid:

 

Visuaalkultuuri ajalugu kui uus kunstiajalugu:  katse väljuda anakronistlikust “kunsti” mõistest, mis pärineb alles 18. sajandist ja on suuresti tundmatu väljaspool Lääne kultuuri. Kirjutada kunstiajalugu, mis ei tugine uusaegsetele esteetilistele kategooriatele, vaid püüab uurida piltide tähendust omas ajas.

Visuaalkultuuri ajalugu kui visuaalsetel allikatel tuginev kultuuriajalugu: ajaloolaste katse kasutada senisest enam ja kriitilisemalt visuaalseid allikaid (pilte, fotosid, filme jne) oma uurimistöös.

Visuaalkultuuri ajalugu kui kujutluspiltide kultuuriajalugu: viimaste aastate katse hõlmata visuaalkultuuri uurimisse ka n-ö mittemateriaalseid pilte, s.t. mingis kultuuris ringlevaid erinevaid ettekujutusi, visioone, unenägusid jms.

Verbaalne ajalugu ja visuaalne ajalugu: 

Põhimõtteliselt võib eristada kahte erinevat mineviku taasesitamise viisi: ajalugu sõnades ja ajalugu kujutistes, ehk teisisõnu: verbaalne ajalugu ja visuaalne ajalugu. Hayden White on pakkunud välja analoogse eristuse: historiophoty ja historiography ehk historiofootia ja historiograafia (“Historiography and Historiophoty”, The American Historical Review, vol. 93, no 5, 1988, pp.1193–98).  Samas pole see eristus lõpuni täpne, sest tegemist pole kahe päriselt võrdväärse mineviku esitamise viisiga: üldreeglina on visuaalne ajalugu allutatud verbaalsele või siis lähtub verbaalsest. Samas pole võimatu, et see traditsiooniline vahekord mängitakse lähitulevikus ringi.

Visuaalkultuuri ajaloo saavutused: 

Visuaalkultuuri ajalooline uurimine on aidanud selgemini esile tuua visuaalse teabe erineva tähenduse ja toime erinevates kultuurides. Pildid pole olnud ainult vaatamiseks, vaid suurema osa ajaloost on piltidel olnud tähtis performatiivne roll: neid on kummardatud, neid on kasutatud rituaalides, pildid on teinud imesid jne.

Visuaalkultuuri ajalooline uurimine on seega aidanud vabastada piltide hindamist ainult esteetilistest kriteeriumitest, võimaldanud saada märksa terviklikuma pildi mineviku visuaalsest keskkonnast.

Visuaalkultuuri uurimine on võimaldanud kultuuriajaloos tuua käibele palju senikasutamata allikaid – ikonograafilist materjali, mida varem ei teatud või ei osatud kasutada. •Selle käigus on püütud välja töötada visuaalsete allikate kriitikat,  kasvanud ajaloolaste teadlikkus visuaalse representatsiooni eripärast ja loogikatest: pildid ei ole enam pelgalt illustratiivne materjal, vaid võrdväärses positsioonis kirjalike allikatega.

Gustav Frank, Barbara Lange,“Sissejuhatus pilditeadusesse: pildid visuaalkultuuris” (2010, e.k. 2015) => Esimene süstemaatiline sissejuhatus pilditeadusesse kui omaette uurimis-valdkonda (Bildwissenschaft). Definitsioon: “Kokkuvõtvalt võiks öelda, et pilditeaduse projekt kujutab endast igat liiki visuaalsete artefaktide loomise, levitamise ja kasutamise uurimist, kirjeldamist ja peegeldamist ajalooliselt muutuvates kultuurikontekstides.”

Peter Burke, “Silmaga tunnistamine: piltide kasutamine ajaloolise tõendusmaterjalina” (2001) => Esimesi katseid töötada välja n-ö pildikriitika alused ajaloolastele. Peamised teemad: pildid kui tunnistajad; pildianalüüsi alused (ikonograafia ja ikonoloogia); portreekunst ajalooallikana; fotograafia ajalooallikana; liikuvad pildid ajalooallikana; võõra kujutamine; visuaalsed narratiivid jpm.

Peter Burke: visuaalsed allikad vajavad allikakriitikat: “Usun, et pildid ja kujutised (sh “kunstiteosed”, kuid mitte üksnes need) väärivad ajaloolaste tähelepanu kui nähtused, millel on ajalugu, aga ka ajaloo (poliitilise ajaloo, sotsiaalajaloo jne) allikana. Visuaalsed allikad vajavad allikakriitikat nii nagu ka kirjalikud dokumendid, ning mina ja teised püüame tänini töötada välja sellise kriitika reegleid, täpselt nagu Mabillon, Ranke jt. töötasid välja allikakriitika reeglid kirjalike dokumentide kasutamiseks. Piltidega ei ole kerge töötada, kui eesmärk on kasutada neid lisatõenditena tekstis, kuivõrd teabe tõlkimine on alati riskantne. Ent ajaloolased ei saa jätkuvalt ignoreerida allikaid, mis sisaldavad tekstides puuduvat informatsiooni või tõstatavad teistsuguseid küsimusi kui tekstid.” M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk. 27–28.

Peter Burke, “Louis XIV valmistamine” (1992)  => Uurimus Louis XIV “visuaalsest tootmisest” – “päikesekuninga” kõikvõimalikest kujutistest nii müntidel, kunstis, pitsatitel kui ka kirjasõnas ja teatrilaval. Burke’i sõnutsi on tegemist esimese sedavõrd süstemaatilise “avaliku kuvandi” loomisega ühest valitsejast, tõeline PR kampaania. Kuningavõim tugineski ennekõike representatsioonidel, tema n-ö surematul kehal, mis oli lahus tema “maisest, surelikust kehast”.

Peter Burke: “Selle uurimuse eesmärgi võib võtta kokku ühe tänapäeva kommunikatsiooni-analüütiku vormelit kasutades kui katset välja selgitada, kes ütles mida Louis XIV kohta kellele, läbi milliste kanalite ja koodide, millises kontekstis, milliste kavatsustega ja millise mõjuga” Peter Burke, The Fabrication of Louis XIV (Yale University Press, 1992,) lk. 13.

Ludmilla Jordanova, “Vaade minevikku: visuaalne ja materiaalne tõendusmaterjal ajaloolises uurimistöös” (2012) => Kõrgkooliõpikuna mõeldud praktiline sissejuhatus, kuidas kasutada erinevaid visuaalseid ja ainelisi allikaid mineviku uurimisel. Käsitletud on väga erinevaid materjale, maalid, skulptuur, foto, film, arhitektuur ja näidatud, kuidas neid analüüsida ja kasutada ajaloolises uurimistöös. Pakutud on konkreetseid analüüsinäiteid.

“Visuaalkultuuri ajalugu: Lääne tsivilisatsioon 18.–21. sajandil” (2010) => Esimene ülevaateteos visuaalkultuuri ajaloost Euroopas (varauusajast tänapäevani). 28 artiklist koosnev teos, mis kaardistab väga erinevaid visuaalkultuuri tahke: poliitilised plakatid, tätoveeringud, näitused. muuseumid, fotograafia, kinokunst, videomängud, muusikavideod jne.

MICHAEL CAMILLE (1958-2002)

CV: Sündis 1958 Yorkshire’is. Õppis Cambridge’is kunstiajalugu (doktorikraad 1985). 1986 läks õppejõuks Ameerikasse, Chicago Ülikooli, kuhu jäi elu lõpuni. 2002 suri 44-aastaselt vähki.

Peamised teosed:

 

·         “Gooti iidol: ideoloogia ja pildiloome keskaja kunstis” (The Gothic Idol: Ideology and Image-Making in Medieval Art, 1989)

·         “Pilt serval: keskaja kunsti ääred” (Image on the Edge: the Margins of Medieval Art, 1992)

·         “Gooti kunst: keskaegse maailma nägemused ja ilmutused” (Gothic Art: Glorious Visions, 1995; e.k. 2001)

·         “Surma meister: illuminaator Pierre Remiet’ elutu kunst” (Master of Death: the Lifeless art of Pierre Remiet, Illuminator, 1996)

·         “Keskaja armatuskunst: iha objektid ja subjektid” (The Medieval Art of Love: Objects and Subjects of Desire, 1998)

·         “Peegel pärgamendis: Luttrelli psalter ja keskaegse Inglismaa sünd” (Mirror in Parchment : the Luttrell Psalter and the Making of Medieval England, 1998)

·         “Notre-Dame’i gargod: medievalism ja modernsuse koletised” (The Gargoyles of Notre Dame: Medievalism and the Monsters of Modernity, 2009)

Michael Camille, “Gooti kunst” (1995), e.k. 2001 => Gootika piire avardav ülevaade kõrgkeskaja visuaalsest kultuurist. Gootika pole pelgalt uus kunstistiil, vaid “uus viis näha ja tunnetada maailma”; “uue tervikliku ruumi, totaalse keskkonna loomine”. Gootika valitses üle kahe sajandi Euroopa visuaalkultuuri: “teravkaari ja gooti ornamentikat kasutati arhitektuuri kõrval kõikjal, alates lusikatest ja lõpetades kingadega”. Raamatu põhiteemad – gootika kui: uus nägemus ruumist ja ajast; uus nägemus Jumalast; uus nägemus loodusest; uus nägemus iseendast.

Michael Camille, “Gooti iidol: ideoloogia ja pildiloome keskaja kunstis” (1989) => Uurimus ebajumalakujude – iidolite kujutamisest keskaja kunstis (13.–14. sajand). Sügavamal tasandil uurimus “teise” visuaalsest konstrueerimisest kõrgkeskaja kultuuris: paganate, moslemite, juutide, ketserite, homoseksuaalide negatiivne kujutamisviis. “Visuaalne plahvatus” kõrgkeskaja kultuuris: visuaalse teabe suur juurdekasv, mida kasutati intensiivselt kirikliku ideoloogia juurutamisel.

Michael Camille, “Pilt serval: keskaja kunsti ääred” (1992)  => Uurimus keskaja illuminee-ritud käsikirjade ja arhitektuuri marginaalsest kunstist, s.t. joonistustest ja skulptuuridest, mis jäävad äärele. Katse anda tähendus kõrgkeskaja kunstis väga levinud frivoolsetele või parodeerivatele servakujutistele. Psühhoanalüütiline lähenemisnurk, mis rõhutab servakunsti seksuaalset sümboolikat, sidudes selle põhiteosega. Rõhutab keskaja visuaalkultuuri subversiivset loomust – suurt tolerantsi ametliku kultuuri parodeerimise suhtes.

Michael Camille, “Surma meister: illuminaator Pierre Remiet’ elutu kunst” (1996) => Uurimus 14. sajandi raamatukunstniku Pierre Remiet’ loomingust ja maailmakäsitusest. Unikaalne katse rekonstrueerida ühe kõrgkeskaja kunstniku maailmapilti tema loomingu põhjal, mida Camille on sageli esimesena talle omistanud. Toonitab surmateema olulisust Remiet’ loomingus, näidates ühtlasi kunsti ja surma tihedaid seoseid keskajal.

Michael Camille, “Notre-Dame’i gargod: medievalism ja modernsuse koletised” (2009) => Postuumselt ilmunud uurimus Pariisi Notre-Dame’i katedraali gargodest – väikestest skulptuurikoletistest ehk veesülititest. Camille näitab, kuidas need gargod ei ole mitte tunnistused keskajast, vaid 19. sajandi romantilisest maailmapildist – need valmistati arhitektuuriajaloolase Viollet-le-Duci juhtimisel 19. sajandi keskel. Laiemalt uurimus keskaja-käsitusest 19.– 20. sajandil, nii nagu see peegeldub Nortre-Dame’i rekonstrueerimistöödes.

HANS BELTING (1935)

CV: Sündis 1935 Andernachis. Õppis Mainzis ja Roomas kunstiajalugu. 1969–1980 kunstiajaloo professor Heidelbergis. 1980–1992 kunstiajaloo professor Münchenis. 1992–2002 kunstiajaloo ja meediateooria professor Karlsruhes. 2004–2007 Rahvusvahelise Kultuuriteaduste Instituudi direktor Viinis. Praegu emeriitprofessor.

Olulisemad teosed:

 

·         “Pilt ja selle publik keskajal: Varaste kannatusloo piltide vorm ja funktsioon” (Das Bild und sein Publikum im Mittelalter: Form und Funktion früher Bildtafeln der Passion, 1981)

·         “Kunstiajaloo lõpp?” (Das Ende der Kunstgeschichte?, 1983)

·         “Pilt ja kultus. Piltide ajalugu enne kunsti ajastut” (Bild und Kult. Eine Geschichte des Bildes vor dem Zeitalter der Kunst, 1990)

·         “Nähtamatu kunstiteos: kunsti moodsad müüdid” (Das Unsichtbare Meisterwerk. Die modernen Mythen der Kunst, 1998)

·         “Pildiantropoloogia. Visandeid pilditeadusele” (BildAnthropologie. Entwürfe für eine Bildwissenschaft, 2001)

·         “Hieronymus Bosch: Naudingute aed” (Hieronymus Bosch. Der Garten der Lüste, 2002)

·         “Ehe pilt: pildiküsimus kui usuküsimus” (Das echte Bild. Bildfragen als Glaubensfragen, 2005)

·         “Faces: Näo ajalugu” (Faces: Eine Geschichte des Gesichts, 2013).

Hans Belting, “Pilt ja kultus: piltide ajalugu enne kunsti ajastut” (1990) => Uurimus religioossete piltide funktsioonist Euroopa kultuuris hilisantiigist renessansini (ca 500–1500). Rõhutab piltide kultuslikku tähendust – uusajaeelsed pildid ei kuulunud mitte kunsti, vaid kultusse valda. Keskendub ikoonikunstile, erinevatele arengutele Läänes ja Idas, ikonoklastiale ja ikonoduuliale. Kritiseerib traditsioonilist kunstiajalugu, mis ei suuda adekvaatselt uurida pilte enne kunsti-kategooria sündi uusajal.

Hans Belting, “Pildiantropoloogia. Visandeid pilditeadusele” (2001)  => Uurimus inimese ja pildi vahekorrast ning piltide muutumisest ajas. Teoreetiline analüüs visuaalsest representatsioonist kui inimliigile sügavalt omasest tegevusest. Katse sõnastada üldise “pilditeaduse” (Bildwissenschaft) aluseid. Käsitleb küsimusi: *pildikandjad ja nende muutumine ajas; *inimese seesmised pildid – ettekujutused; *suured pöörded piltide arengus; *piltide kultuurilised erinevused *fotograafia mõju pildikultuurile.

JEAN-CLAUDE SCHMITT (1945)

Keskaja visuaalkultuuri uurija, kes on viimastel kümnenditel väga aktiivselt ja tulemuslikult tõstnud ikonograafilised allikad ajaloolase töös esiplaanile. Peamine teos: “Piltide keha. Esseid keskaja visuaalkultuurist”. (Le corps des images. Essais sur la culture visuelle du Moyen Âge, 2002)

Jean-Claude Schmitt: keskaja imago-kultuur: Keskaja Euroopa kultuur kujutas endast omanäolist imago-kultuuri, kus pilt etendas olulist rolli kolmas tähenduses: 1) Inimene kui pildiline olend – Piibel: inimene on loodud ad imaginem Dei (Jumala näo järgi; otsetõlkes “Jumala kujutise/pildi järgi) 2) Kristlus kui pildireligioon: piltide suur tähtsus kristluse kujunemises ja arengus. 3) Kristlus kui visioonikultuur: nägemuste ja unenägude suur tähtsus keskaja kristlikus kultuuris.

KOKKUVÕTTEKS:

1990. aastatel humanitaarteadustes toimunud nn. visuaalne pööre tõstis ka kultuuriajaloos küsimuse möödaniku visuaalsest keskkonnast ja visuaalsetest allikatest üheks põhiküsimuseks. 

Visuaalkultuuri ajalugu on lubanud ümber hinnata senise kunstiajaloo, mis on põhinenud esteetilistel eristustel, s.t. mingite visuaalsete teoste eristamisel ülejäänud visuaalsest keskkonnast. ‘Kunst’ pole enam enesestmõistetav mõiste, vaid on ise ajaloolise uurimistöö objekt. Suur huvi mineviku visuaalkultuuri vastu on kindlasti seotud ka visuaalse teabe plahvatusliku kasvuga viimaste kümnendite Lääne ühiskondades: see on tõstnud teadlikkust visuaalse keskkonna ja “visuaalse kirjaoskuse” olulisusest.

MATERIAALNE KULTUUR:

Bjørnar Olsen:  asjade tagasivõitmine: “Asjad on tagasi! Pärast sajandipikkust unustust ning keelelisi ja tekstuaalseid pöördeid on ühiskonna- ja kultuuriuurimise vallas palju juttu materiaalsest pöördest: naasmisest asjade juurde. Saussure’i, Derrida ja diskursuse võlu on lahtunud; mateeria on astunud sümbolite asemele; diskursus on asendunud ihuga – ja seda kõike kirjeldatakse ka “reaalsuse tagasitulekuna”. Mitmesugustes uurimustöödes politoloogiast kuni kirjandusteaduseni on esiplaanile tõusnud asjad, objektid, materiaalsus.” B. Olsen, “Asjade tagasivõitmine: mateeria arheoloogia”, Vikerkaar, nr 1-2, 2017 

Materiaalne pööre:

2000. aastate alguses hakati humanitaarteadustes rääkima materiaalsest pöördest (material turn) või “tagasipöördumisest asjade juurde” (return to things).

• Kuigi materiaalse kultuuri uurimisel on pikad juured (arheoloogia, etnograafia, museoloogia jne), siis alles viimastel aastatel on asutud materiaalset kultuuri käsitlema tervikuna, sh vaadates asju interaktsioonis inimesega ja omavahel. Loobutud on asjade hindamisest üksnes esteetilistel alustel, nagu varem tavaks.

• Materiaalse pöörde sisuks on uus tähelepanu inimelu materiaalse mõõtme vastu, asjade vastu meie elus. See kajastab uut äratundmist, et kultuur ei seisne pelgalt ideedes ja sümbolites, vaid niisamuti asjades ja esemetes.

Objektile orienteeritud ontoloogia (Object-Oriented Ontology) => Filosoofiline koolkond, mis seab kahtluse alla inimeksistentsi esmasuse asjade eksistentsi ees. Objektid ei eksisteeri üksnes inimeste jaoks, vaid neil on ka omaette eksistents lahus inimestest ja nende tähendus ei ammendu vaid suhtes inimestega. Asjadel on oma agentsus – toimejõud.  Selle suuna peamine kujundaja on Ameerika filosoof Graham Harman, samuti Levi Bryant (kes 2009. a-l pakkus suunale ka nime). Peamised inspiratsiooniallikad on Martin Heidegger, Gilles Deleuze jt.

Materiaalse kultuuri uuringud (material culture studies) tegelevad sellega, kuidas me asju teame ja teeme, aga ka sellega, kuidas esemed on püütud meie individuaalsetesse ja kollektiivsetesse mälestustesse. Niisiis hõlmab see interdistsiplinaarne valdkond asjade tootmise, kasutusviiside ja mitmesuguste mõjude uurimist, mis omakorda raamivad meie igapäevaseid kogemusi. Materiaalse kultuuri uuringud. 

Asjad on ühiskonna osised ja seetõttu on materiaalse kultuuri uuringute peamine eesmärk aidata mõista seda, kuidas asju konkreetse tähendusega laetakse.  Asjade tähendus küünib nende materiaalsusest kaugemale, moodustades konstrueeritud sotsiaalse ja kultuurilise tähenduse, mis paradoksaalsel kombel sõltub just sellest materiaalsusest. (Francisco Martínez & Patrick Laviolette, “Materiaalse kultuuri uuringud”. – Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia, TLÜ kirjastus, 2016, lk 355–380).

“Materiaalse kultuuri uurimist võib kõige laiemalt defineerida kui inimeste ja asjade vahelise suhte uurimist ajast ja ruumist sõltumatult. Valitud perspektiiv võib olla globaalne või lokaalne, huvituda minevikust või olevikust või nende kahe vahendamisest. Sel viisil defineerituna on ühel või teisel viisil materiaalse kultuuri uurimisse kaasatud tänapäevaste distsipliinide potentsiaalne skaala peaaegu samaulatuslik inim- ja kultuuriteaduste hulgaga.” Daniel Miller, Christopher Tilley “Editorial”, Journal of Material Culture 1, 1, 1996, lk. 5

Materiaalse kultuuriajaloo lähtekohad

 

Elutud esemed on sotsiaalse interaktsiooni kandjad ning annavad inimtegevusele sümboolse tähenduse, kuivõrd neil on võime midagi tähistada, inimkogemust vahendada ja täita ühiskondlikke funktsioone.

Asjad peegeldavad ja tihendavad sotsiaalseid nähtusi igapäevase “ainevahetusena”, milles neid mõjutavad inimesed.

Asjad annavad edasi kogemust ja väljendavad tähendust, niisiis võib neid pidada tõendusmaterjaliks, mis võimaldab rekonstrueerida eluviise, kujuteldavaid või konkreetseid inimtegevusi või tegevusetust. Nagu tekste või kujutisi, võib ka asju käsitada tõendusmaterjalina, mis aitab meil sügavamalt mõista neid tootnud ühiskondi.

The Social Life of  Things: Commodities in Cultural Perspective, ed. Arjun Appadurai (1986) => Teedrajav kogumik materiaalse kultuuri uuringute valdkonnast; rõhk antropoloogial ja sotsioloogial. Lähtekoht: asjad on aktiivsed, neil on oma “sotsiaalne elu”.  Fookus: asjade tarbimisel, “asjade kaubastumisel” • Uus kontseptsioon: “asjade elulugu” (Igor Kopytoff, “Cultural Biography of Things”)

Materiaalse kultuuriajaloo võimalused:

Materiaalne vaatenurk minevikule lubab täiendada seniseid allikaid: kirjalike ja visuaalsete allikate mõistmist toetab sama perioodi ainelise kultuuri analüüs.

Materiaalne vaatenurk minevikule lubab esitada uusi küsimusi, tõstatada uusi probleemiseadeid, luua uusi koostöövõimalusi teiste teadusharudega.

Materiaalne vaatenurk minevikule lubab uurida uusi valdkondi alates sellest, kuidas inimesed on riietunud, milline on olnud nende maitse, kuidas nad on elanud, liikunud, söönud, töötanud jne.

DANIEL ROCHE (1935)

Varauusaja materiaalse kultuuri ajaloo tuntumaid uurijaid, üks esimesi, kes hakkas kultuuriajaloo raames pöörama tähelepanu ainelisele kultuurile (riietumine, tarbimine, argiesemed, liiklusvahendeid). Uurinud samuti pariislaste argielu 18. sajandil, valgustusajastu ühiskonda Prantsusmaal, reisimist, sh hobukultuuri ajalugu (16.-19. sajand). Collège de France’i professor alates 1998. aastast.

Daniel Roche, “Välimuse kultuur: riietuse ajalugu” (1989) => Uurimus sellest, kuidas prantslased riietusid 17.–18. sajandil, seda nii Pariisis kui provintsis, nii linnas kui maal; kuidas valiti kangad, värvid, lõiked, eeskujud. Riietumine oli sel perioodil allutatud paljudele sotsiaalsetele, kõlbelistele ja religioossetele normidele. Kehtis üldreegel, et riietus peab peegeldama inimese seisust, kuuluvust, sugu ja olema sünnis. Üldiselt muutub rõivamood aeglaselt, eriti maal, kuid alates 18. sajandist esineb mitmeid erandeid, linnakultuuri tähtsuse kasv suurendab vabadust identiteedi-mängudeks ja moetrendide järgmiseks. Sajandi lõpul tühistatakse riietuskeelud üldse. Daniel Roche, La Culture des apparences. Une histoire du vêtement, XVIIe- XVIIIe siècles (Paris: Fayard, 1989)

Daniel Roche, “Tavaliste asjade ajalugu: tarbimise sünd” => Uurimus tootmise ja tarbimise kiirest kasvust 17.–19. sajandi Prantsusmaal; 18. sajand märgib olulist pööret senises tarbimises ja ainelises kultuuris. Tähelepanu all eeskätt argielu materiaalne kultuur: majad, valgustus, küte, mööbel, veekasutus, riided, leib, vein. Käsitletud on samuti tolle perioodi majandusteadlaste jt õpetlaste vaateid tarbimisele; linnaühiskonna mõju materiaalse kultuuri muutumisele jpm. Daniel Roche, Histoire des choses banales. Naissance de la consommation dans les sociétés traditionnelles (XVIIe- XIXe siècles) (Paris: Fayard, 1997).

GIORGIO RIELLO (1974)

Varauusaja materiaalse kultuuri ajaloo tuntumaid uurijaid tänapäeval, erilise fookusega asjade globaalsel ajalool (asjade vahetus, asjade ringlus jne). Uurinud süvitsi mitmete materjalide kultuuriajalugu, sh puuvilla kultuuriajalugu. Panustanud oluliselt ka materiaalse kultuuri ajaloo metodoloogia ja teooria arengusse. Warwicki ülikooli globaalse ja kultuuriajaloo professor.  Alates 2019. aasta septembrist Euroopa Ülikooli Instituudi (Firenze) varauusaegse globaalse ajaloo professor.

Girogio Riello, “Puuvill: materjal, mis kujundas tänapäeva maailma” (2013) => Uurimus puuvilla kasvatamisest, kaubandusest-transpordist ja kasutamisest (töötlemisest) viimasel kolmel sajandil. Keskne argument: puuvill oli esimene “globaalne” tööstusprodukt, millel oli väga suur roll uusaegse läänemaailma majanduslikus arengus ja uue tarbimis- ning riietuskultuuri kujunemises. Puuvill mängis võtmerolli Euroopa tööstuslikus revolutsioonis. Puuvilla toodi Euroopasse Aasiast, Aafrikast ja Ameeriast; seda töödeldi kohapeal Euroopas. // Giorgio Riello, Cotton: The Fabric that Made the Modern World, Cambridge University Press, 2013.

Giorgio Riello,“Kingad: Ajalugu sandaalidest kuni tossudeni” (koos Peter McNeil’iga, 2011) => Kollektiivne koguteos (19 peatükki) jalatsite ajaloost Vana-Kreekast tänapäevani, hõlmates nii Aasiast, Aafrikat,  Ameerikat kui ka Euroopat. Lisaks jalanõudele vaatluse all ja jalutamine, kõndimine, flaneerimine jms argipraktikad. Käsitletud nii jalanõude materiaalne tahk kui ka nende sümboolne tähendus. //  Shoes:  A History from Sandals to Sneakers, ed. by Giorgio Riello and Peter McNeil (London: Bloomsbury, 2011)

Giorgio Riello,“Luksus: rikas ajalugu” (koos Peter McNeil’iga, 2016) => Uurimus luksuse-idee ja luksusesemete globaalsest kultuuriajaloost Vana-Roomast tänapäevani. Vaatluse all on nii luksuslikud elamud, ehted, käekotid, riided, veinid, autod jne. Eesmärk näidata luksuse-idee arengut ajas ja selle erinevust kultuuriti; eraldi tähelepanu luksuskaupade laiemal levikul alates 18. sajandist. Rõhuasetus 20. sajandi luksuse ajalool. // Peter McNeil and Giorgio Riello, Luxury: A Rich History, Oxford: Oxford University Press, 2016.

“Õigus riietuda: luksusseadused globaalses perspektiivis, u. 1200–1800” (koos Ulinka Rublack’iga)

 (2019) => Kollektiivne uurimus (18 peatükki) riietumispiirangute globaalsest ajaloost 13.–19. sajandini, vaatluse all on nii Euroopa, Ladina-Ameerika, Aasia,  Aafrika jt. piirkonnad. Eesmärk näidata, kuidas riietumine oli erineval moel reguleerid kesk-ja uusaegse maailma eri piirkondades. Väga pikka aega ei olnud riie isikliku maitse väljendus, vaid pigem sotsiaalse staatuse ja positsiooni väljendus; riietumine oli võrdlemisi rangelt reguleeritud, kuigi reeglid olid ajas pidevas muutumises. // The Right to Dress: Sumptuary Laws in a Global Perspective, c.1200-1800, ed. by Giorgio Riello and Ulinka Rublack, Cambridge University Press, 2019. 

KOKKUVÕTTEKS:

Alates uuest sajandist on ajaloolaste, sh kultuuriajaloolaste tähelepanu üha enam pööratud asjade, materiaalsuse uurimisele; see on lisanud minevikukäsitlustele ühe olulise lisamõõtme. 

“Materiaalne pööre” kultuuriajaloos on suuresti reaktsioon eelmiste kümnendite suurele tähelepanule sümbolitele, märkidele, ettekujutustele, diskursustele, tekstidele jne – kujunes soov naasta millegi käegakatsutava juurde. Samas huvitub ka materiaalse kultuuri ajalugu asjade sümboolsest rollist ja tähendusest.

Materiaalse kultuuri ajalugu on toonud käibele palju uut ainest, aidanud näha uues valguses tekstilisi ja pildilisi allikaid. Tegemist on alles kujunemisjärgus valdkonnaga (vaatamata varasematele katsetele minevikus), mille olulisemad tulemused on usutavasti alles ees.

MÄRKMED KULTUURI AJALOOST. MAREK TAMME LOENGUD 4 (Ⓒ Marek Tamm, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 43

MENTALITEEDIAJALUGU JA RAHVAKULTUURI AJALUGU

Tähelepanu pööramine inimeste mõttemaailma uurimisele ulatub tagasi 18. sajandisse, mil tulid käibele mõisted, nagu “mõttelaad” (pr. manière de penser), “mõtlemiskunst” (sks. Denkungsart), “rahvavaim” (Volksgeist) jne.

19. sajandil kujunes Saksa filosoofias ja kultuuriajaloos mõjukaks “maailmapildi” ehk “maailmataju” (sks. Weltanschaaung) mõiste, mis pärines Immanuel Kantilt ja mida kasutas teiste seas ka Jacob Burckhardt. Maailma käsitati millegi sellisena, mis moodustus läbi subjekti kaemuse.

20. sajandi esimestel kümnenditel levis mõiste “mõttevormid”, mida teiste seas kasutas ka Johan Huizinga (gedachtensvormen) – need on teatavad kategooriad, mis ajas muutuvad ja mille abil inimene ümbritsevat tajub ja mõtestab.

Prantsusmaal levib alates 19. sajandi lõpust sotsioloogias mõiste “kollektiivsed ettekujutused” (représentations collectives), mida kasutab Emile Durkheim. Antropoloogias juurutab Lucien Lévy-Bruhl 20. sajandi alguses mõiste “mentaliteet” (mentalité), mille abil ta uurib nn. primitiivsete kultuuride mõttemaailma (La mentalité primitive, 1922).

MENTALITEEDIAJALOO LÄBILÖÖK 1960-1970ndail AASTAIL:

Selgemal kujul sündis mentaliteediajalugu prantsuse ajaloolaste, eeskätt nn. Annales’i koolkonna asutajate, Marc Blochi ja Lucien Febvre’i töödes 1920.–1940. aastatel, kuid nemad ei kasuta veel omaette mõistet “mentaliteediajalugu”.

Mõiste “mentaliteediajalugu” (histoire des mentalités) sündis 1950. aastate lõpus Prantsusmaal, eeskätt ajaloolaste Robert Mandrou ja Georges Duby algatusel.

Uue suuna programmilised artiklid ilmusid 1960.–1970. aastatel, mil leidis aset mentaliteediajaloo väljakujunemine ja läbilöök: 

1.      Georges Duby, “L’histoire des mentalités”, in: L’Histoire et ses méthodes. Encyclopédie de la Pléiade (Paris, Gallimard, 1961), lk 937–966.

2.      Jacques Le Goff, “Les mentalités: une histoire ambiguë”, in: Jacques Le Goff, Pierre Nora (éds.) Faire de l’histoire, t. III, Nouveaux objets (Paris, Gallimard, 1974).

3.      Philippe Ariès, “L’histoire des mentalités”, in: Jacques Le Goff (éd.), La Nouvelle Histoire, [1978] (Bruxelles, Complexe, 1988), lk. 167–190.

MENTALITEEDIAJALOO PEAMISED LÄHTEKOHAD:

Ajaloos on ettekujutustel ja eelarvamustel sama suur osatähtsus kui tegelikel tegudel ja tõsiasjadel; mentaliteedid on samuti realiteedid.

Inimeste mentaliteet on ajas muutuv; me ei tohiks minevikuinimeste tegusid mõtestada tänasest mõttelaadist lähtudes.

Oluline on uurida kollektiivsed ettekujutusi, jagatud tähendusi, sõltumata inimeste sotsiaalsest kuuluvusest jms.

Kollektiivseid kujutelmi ehk mentaliteeti saab uurida ka kvantitatiivsete meetoditega, umbes samamoodi nagu majandust ja ühiskonda. (See arusaam oli levinud ennekõike 1960. aastate mitmete prantsuse ajaloolaste töödes.)

Jacques Le Goff: “Mentaliteediajaloo tasand on kõik igapäevane ja automaatne […], kõik see, mis on ühine Caesarile ja tema leegionite viimasele sõdurile, Püha Louis’le ja tema valduste talupojale, Kolumbusele ja tema karavellide madrusele.”

(Jacques Le Goff, “Les mentalités: Une histoire ambiguë”. – Jacques Le Goff, Pierre Nora (dirs), Faire de l’histoire (Paris: Gallimard, [1974] 2011), lk. 733)

Peter Burke. Mentaliteediajaloo kolm tunnust: “Esiteks, rõhuasetus pigem kollektiivsetele kui individuaalsetele hoiakutele ning niihästi harilike inimeste kui ka koolihariduse saanud eliitide mõtlemisele. Teiseks, rõhuasetus pigem vaikivatele ja alateadlikele eeldustele, tajumisviisile, „argimõtlemise“ või „praktilise mõistuse“ toimimisele kui teadlikele mõtetele ja väljaarendatud teooriatele. Ja lõpuks, huvitumine niihästi tõekspidamiste struktuurist kui ka sisust, ehk teisisõnu: kategooriatest, metafooridest ja sümbolitest, niihästi sellest, kuidas inimesed mõtlevad, kui ka sellest, mida nad mõtlevad.”

P. Burke, “Mentaliteediajaloo tugevused ja nõrkused” – P. Burke, Kultuuride kohtumine (Tallinn, 2006), lk. 171

MENTALITEEDIAJALOO KRIITIKAT:

Mentaliteetidevaheliste suurte erinevuste otsimine paneb ajaloolasi käsitlema võõrapäraseid hoiakuid ühetaolisena, üle hindama vaimse konsensuse määra uuritavas minevikuühiskonnas ja alahindama sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid. 

Mentaliteediajalugu ei suuda seletada mentaliteetide muutumist ja varieerumist ajas, seda, miks ja kuidas toimub üleminek ühelt ettekujutustesüsteemilt teisele.

Mentaliteediajalugu käsitleb ettekujutuste süsteeme autonoomsetena ega suuda neid adekvaatselt seostada ühiskonna, majanduse ja poliitikaga. 

Mentaliteediajalugu kipub tegema liiga selgeid vastandusi erinevate mentaliteetide vahel, eriti nn. loogilisel ja eelloogilisel mõtteviisil, tuginedes aegunud evolutsionismimudelile.

Mentaliteediajaloo allikad on ebamäärased ja puudub korralik allikakriitiline hoiak (kuidas uurida vaimseid väärtusi ja ettekujutusi?).

ANNALÉS’i KOOLKOND:

Koolkonna sünd: 1929: Marc Bloch ja Lucien Febvre asutavad ajalooajakirja Annales d’histoire économique et sociale (“Majandus- ja sotsiaalajaloo annaalid”). Ajakiri muutub võrdlemisi kiiresti väga mõjukaks, eriti pärast II maailmasõda. Ajakirja ümber koondub terve plejaad ajaloolasi, mis lubabki rääkida omaette “koolkonnast”.

Ajakirja erinevad nimetused:

·         1929–1939: Annales d’histoire économique et sociale.

·         1939–1942, 1945: Annales d’histoire sociale

·         1942–1944: Mélanges d’histoire sociale

·         1946–1994: Annales. Economies, sociétés, civilisations

·         1994–: Annales. Histoire, Sciences Sociales

Koolkonna põhiseisukohad:

Eemaldumine suurte sündmuste ja isikute uurimisest; probleemajalugu versus jutustav ajalugu; pikad protsessid versus sündmused.

Rõhk sotsiaalsete, majanduslike ja mentaalsete protsesside uurimisel; huvitutakse pigem kollektiivsusest, mitte individuaalsusest, pigem ühiskonnast ja majandusest, mitte poliitikast.

Eesmärgiks kõikehõlmav, “totaalne ajalugu” (histoire totale).

Suunatus tihedale koostööle teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega (eriti majandusteaduse, sotsioloogia, antropoloogia, geograafia, psühholoogiaga).

LUCIEN FEBVRE (1878-1956)

Sündis 1878 Nancys gümnaasiumiõpetaja peres. Õppis Pariisis Ecole Normale Supérieure’is ajalugu. 1911 kaitses doktoritöö “Felipe II ja Franche-Comté”. 1919 sai Strasbourg’i ülikooli professoriks. 1929 asutas koos M. Blochiga ajakirja Annales. 1933 valiti Collège de France’i professoriks. 1947 asutas uue sotsiaalteaduste ülikooli (Ecole Pratique des Hautes Etudes, VIe séction). Suri 1956 Saint-Amouris.

Peamised teosed:

·         “Felipe II ja Franche-Comté” (Philippe II et la Franche-Comté, 1911)

·         “Maa ja inimareng” (La Terre et l'évolution humaine,1922)

·         “Martin Luther. Üks inimsaatus” (Un Destin. Martin Luther, 1928, e.k. 2003)

·         “Uskmatuse probleem 16. sajandil. Rabelais’ religioon” (Le probleme de l’incroyance au XVIe siecle. La religion de Rabelais, 1947)

·         “Taevane ja maine armastus. Marguerite de Navarre ja tema “Heptameron”” (Autour de l'Heptaméron. Amour sacré, amour profane, 1944, e.k. 2000)

·         “Lahingud ajaloo nimel” (Combats pour l'histoire, 1952)

·         “Raamatu ilmumine” (L’Apparition du livre, 1958) (kaasautor Henri-Jean Martin)

Üldine ajalookäsitlus:

Iga ajaloouurimus peab saama alguse õigest ja leidlikust probleemipüstitusest. Tuleb vältida “valesti püstitatud probleeme”, ennekõike anakronisme. Ajalooteaduse areng sõltub uute küsimuste juurdekasvust.

Üks Febvre’i keskseid probleeme oli üksikisiku ja ühiskonna suhe: kuivõrd suured raamid seab ühiskond üksikisiku mõtteviisile ja ettekujutustele?

Febvre’i huvikeskmes oli varauusaja (16.–17. saj.) kultuuriajalugu, kitsamalt religioossete ettekujutuste ajalugu, ent samuti kirjasõna ajalugu.

Käsitlus mentaliteediajaloost:

·         Iga ühiskond varustab oma liikmed teatava “vaimse varustusega” (outillage mentale), mida neil ei ole võimalik ignoreerida.

·         Ajaloolase eesmärk on uurida teda huvitava ajastu “vaimset varustust”, mis koosneb esmajoones mõistetest, väärtustest, hoiakutest, ja mis kujundavad raami, mille sees inimesed teatud ajastul tegutsevad.

Febvre ise huvitus ennekõike suurte isiksuste vahekorrast ajastu “vaimse varustusega”: Martin Luther, François Rabelais, Marguerite de Navarre.

„Igal kultuuril on oma vaimne varustus, veelgi enam, igal kultuuriajastul […] on oma uuenenud varustus, mida on arendatud enam ühtedele vajadustele vastavaks ja vähem teistele: ükski kultuur ega ajastu pole suuteline pärandama täielikult oma vaimset varustust neile, kes talle järgnevad; see varustus teeb läbi mitmeid teisenemisi, muutusi ja märkimisväärseid moonutusi, nagu ka parandusi, täpsustusi ja uusi täiustusi.”

Lucien Febvre, Le probleme de l’incroyance au XVIe siecle. La religion de Rabelais (Paris: Albin Michel [1942] 1968, lk. 141

Lucien Febvre: Tuleb vältida ideelisi anakronisme  “Me omistame oma esivanematele naiivselt enese teadmised ehk siis eelduseid ideedeks, mis on olemas küll meil, kuid mida ka kõige õpetatumatel neist polnud võimalik enesele hankida. (...) 16. sajandi inimene peab tegelikult olema arusaadav mitte suhestatuna meiega, vaid suhestatuna oma kaasaegsetega. Neid tuleb siduda mitte meie ja meie ideede, vaid nende endi ja nende ideedega.”

L. Febvre, “Taevane ja maine armastus” (Tallinn: Kunst, 2000), lk. 11–12.

MARC BLOCH (1886-1944)

Sündis 1886 Lyonis antiikajaloo professori Gustave Blochi peres. Õppis Pariisis Ecole Normale Supérieure’is ja Sorbonne’is, seejärel täiendas ennast Berliinis ja Leipzigis. Pärast lühiajalist töötamist kooliõpetajana mobiliseeriti ta I ms puhkemisel jalaväkke. 1919  Strasbourg’i ülikooli dotsent, 1921 sama ülikooli keskaja ajaloo professor. 1937 Sorbonne’i ülikooli majandusajaloo professor. 1939 liitus vabatahtlikult prantsuse armeega. 1944 vahistati Gestapo poolt, piinati ja lasti maha.

Peamised teosed:

 

·         “Kuningad ja servid” (Rois et serfs, un chapitre d’histoire capétienne, 1920)

·         “Imettegevad kuningad” (Les Rois thaumaturges, 1924)

·         “Prantsuse külaajaloo põhijooned” (Les Caractères originaux de l’histoire rurale française, 1931)

·         “Feodaalühiskond” (La Société féodale, 1939– 1940), 2 kd.

·         “Kummaline lüüasaamine” (L’Étrange défaite, 1946)

·         “Ajaloo apoloogia ehk Ajaloolase amet” (Apologie pour l’Histoire ou Métier d’historien, 1949, e.k. 1983)

·         “Ajaloolisi uurimistöid” (Mélanges historiques, postuumselt 1963), 2 kd.

Bloch huvitub mitte inimesest, vaid inimestest; ajalugu on teadus inimestest ajas; inimeste kooslustest, sotsiaalsetest rühmadest jms.  Eesmärk on hõlmata inimeste ühiskondlikku elu kogu täiuses, igakülgsetes vastastikustes seostes. Rõhk koostööle teiste sotsiaalteadustega, eriti majandusteaduse, geograafia, antropoloogia ja sotsioloogiaga. Enda uurimistöös keskendus eeskätt keskaja sotsiaal- ja majandusajaloole, pöörates tähelepanu esmajoones kollektiivsetele nähtustele – ühiskondlikele, majanduslikele ja mentaalsetele struktuuridele.'

Käsitlus mentaliteediajaloost:

•       Konkreetse minevikuühiskonna igakülgne mõistmine eeldab tollaste mõtlemis- ja tunnetusviiside – “mentaalse atmosfääri” – tundmist.  
•        Vaimsed hoiakud on lahutamatud sotsiaalmajanduslikest institutsioonidest; hoiakud sünnivad ühiskondliku tegevuse käigus, ent ühtlasi avaldavad need sellele ka mõju.  
•  Mitmed poliitilised või majanduslikud otsused jäävad meile arusaamatuks, kui me ei suuda mõista neid mõtteviise või uskumusi, mis seisid nende taga.

Marc Bloch: Tunded ja ettekujutused on oluline ajalooaines. “Meeleheite- ja ägeduspuhangud, aruta teod, äkilised hingelised murrangud valmistavad suuri raskusi ajaloolastele, kes püüavad instinktiivselt rekonstrueerida minevikku mõistuse skeemide järgi, kuid kõik need nähtused on ju olulised igasugusele ajaloole ning nad avaldasid kahtlemata suurt mõju poliitiliste sündmuste arengule feodaalses Euroopas, sellest vaikitakse ainult mingi rumala häbelikkuse pärast.”   M. Bloch, “Feodaalühiskond” (1939–1940).

Marc Bloch, “Imettegevad kuningad” (1924) – mentaliteediajaloo varane näide => Raamat uurib keskajal ja hiljemgi laialt levinud usku Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate imelisse võimesse ravida skrofuloosi, s.t. lümfisõlmede põletikku või siis kilpnäärme paistetust. “Imettegevate kuningate” ajajärk kestis 12. sajandist 18. sajandini. Prantsusmaal on esimesed andmed tervendamise kohta kuningas Louis VI (1108-1137) puhul. Viimast korda sooritas seda protseduuri Charles X pärast oma kroonimist 1825. aastal. Bloch näitab, et see “kuningavõimu pühadus” põhines uskumusel, mis oli osa tolle ajastu mentaliteedist, usul imetegude toimumisse ja “eriliste ilmikute” ehk kuningate imettegevasse võimesse.

HILISEMAID MENTALITEEDIAJALOOLASI:

Philippe Ariès (1914–1984): 

•          “Laps ja pereelu vanakorra ajal” (L'Enfant et la vie familiale sous l'Ancien Régime, 1960)

•          “Inimene surma palge ees” (L'Homme devant la mort, 1977)

•          “Eraelu ajalugu” (Histoire de la vie privée, 1985–1987), 5 kd; toim. koos Georges Dubyga.

Georges Duby (1919–1996):

 

•          “Ühiskond Mâconi regioonis 11. ja 12. sajandil” (La société aux XIe et XIIe siècles dans la région mâconnaise, 1953).

•          “Bouvines’i pühapäev” (Le dimanche de Bouvines, 1973)

•          “Katedraalide aeg” (Le Temps des cathédrales, 1976, e.k. 1999 ja 2007).

•          “Kolm seisust ehk feodalismi kujutlusmaailm” (Les trois ordres ou l’imaginaire du féodalisme, 1978)

•          “Rüütel, naine ja preester.  Abielu feodalistlikul Prantsusmaal” (Le chevalier, la femme et le prêtre. Le Mariage dans la France féodale, 1981)

•          “Guillaume le Maréćhal ehk Maailma parim rüütel” (Guillaume le Maréchal ou le meilleur chevalier du monde, 1984, e.k. 1997)

•          “12. sajandi daamid” (Dames du XIIe siècle, 1996), 3 kd.

KOKKUVÕTTEKS MENTALITEEDIAJALOOLE:

Mentaliteediajaloo keskne probleem on mõiste ‘mentaliteet’ ebamäärasus: kas igal ajastul on üks mentaliteet? kuidas seda mentaliteeti tuvastada? kuidas mentaliteet muutub? jne. Kuna tegemist on algselt prantsuse mõistega (mentalités), siis on probleemid osaliselt ka tõlkelist laadi – mentalités ei ole kadudeta teistesse keeltesse tõlgitav.

Kuigi mõistena ei ole mentaliteediajalugu tänapäeval enam kuigi populaarne, siis mentaliteediajaloo ideed elavad mitmel moel edasi paljudes teistes tänapäeva kultuuriajaloo suundades (ajalooline antropoloogia, tundeajalugu, argipäeva ajalugu jne).

RAHVAKULTUUR

Nimetus “rahvakultuur” sündis 18. sajandi Saksamaal (Volkskultur) ja kandis herderlikku ideed sellest, et kultuuri kandjaks on rahvas. Rahvakultuuri uurimine sündis 19. sajandil, ent piirdus peamiselt etnograafiliste kirjelduste ja rahvaluule ning ainelise kultuuri uurimisega.

Mõiste “rahvakultuur” sisenes 1960. a-te ajalooteadusse eeskätt vastandmõistena: rahvakultuur vs kõrgkultuur (vrd. analoogsed vastandused: massikultuur/eliidikultuur; vaimulik kultuur/ilmalik kultuur; valitsev kultuur/allutatud kultuur; ametlik kultuur/kontrakultuur jt).

Nimetamise probleem erinevates keeltes: ingl. k.: popular culture, folk culture, pr. k.: culture populaire, culture folklorique; saksa k.: Volkskultur. Sünonüümsete mõistete suur rohkus.

“Rahvakultuur” on niisiis eeskätt relatsiooniline mõiste, s.t. selle sisu saab piiritleda suhtes tema vastandpoolusega. Laias laastus saab selle all mõista niisiis lihtrahva kultuuri, “vaikiva enamuse” kultuuri, ajaloolises plaanis sellist kultuuri, mis on olnud eeskätt suuline ja jätnud seega vähe kirjalikke tunnistusi.

Lähtekoht: oma ajalugu on samuti ühiskonna nn. vaikival enamusel, nendel, kes ei jäta endast üldiselt maha kirjalikke jälgi.

Nn eliidikultuuri ei ole võimalik mõista lahutatuna rahvakultuurist, sest need mõjutavad teineteist pidevalt, on omavahel nii dialoogilises kui ka konfliktses vahekorras.

Rahvakultuuri ajalugu võimaldab käibele tuua palju uusi allikaid, mis seni oli ära põlatud kui ebaolulised (rahvalik kirjasõna ja pildimaterjal, folkloor, kohtumaterjalid jpm).

Rahvakultuuri ajaloo abil muutub meie teadmine minevikust märksa täielikumaks ja mitmekülgsemaks; meie ajaloopilt ei ole enam tänapäevaste sotsiaalsete eristuste küüsis.

Rahvakultuuri esiletõusu põhjused:

•         1960. aastate populaarkultuuri pealetung Lääne ühiskonnas; kontrakultuuri liikumised; ametlike kultuuriinstitutsioonide ja eliidikultuuri kriitika.

•         Marksismi ja vasakpoolsete ideoloogiate mõju, soov kirjutada nn. allasurutud või rõhutud klasside ajalugu, uurida ajalugu “altpoolt” (from below): E. P.  Thompson, Eric Hobsbawm jt

•         Kultuuriantropoloogia ja folkloristika populaarsus ja mõju ajalooteadusele. Ajaloolaste tähelepanu hakkasid pälvima rituaalne käitumine, suuline kultuur, sümbolid, kehalisus, karneval, naer jms.

•         Rahvakultuuri ja popkultuuri muutumine omaette uurimissuunaks 1960. aastate Inglismaal (nn Birminghami koolkond – Centre for Contemporary Cultural Studies, 1964).

Arengud: Esialgu vastandati selgelt eliidikultuuri ja rahvakultuuri. Selles vastanduses nähti üht peamist kultuuridünaamika mootorit. Hiljem vastandused pehmenesid, rohkem rõhuti dialoogile ja vastastikustele laenudele; kahepooluselise mudeli asemel räägiti mitmepooluselisest mudelist.

Kui algul kiputi rahvakultuuri käsitama passiivsena, mis pelgalt laenab oma arusaamu eliidikultuurist, siis hiljem hakati toonitama rahvakultuuri aktiivset ja dünaamilist iseloomu, kahe pooluse interaktsiooni.  Ühe enam hakati toonitama kultuuritarbimist kui originaalset ja loovat tegevust.

Kui esialgu püüti rahvakultuuri uurida ennekõike n-ö rahvalike objektide põhjal (rahvakirjandus, rahvakunst jne), siis hiljem jõuti arusaamani, et rahvakultuur ei ole omane mitte niivõrd objektidele, kuivõrd iseloomustab objektide tarbimist, kasutamist, s.t. ka elitaarsed objektid võivad leida “rahvalikku” kasutust.

Kriitikat:

Rahvakultuuri on väga keeruline määratleda ja piiritleda, nagu ka eliidikultuuri või kõrgkultuuri. See muudab rahvakultuuri ajaloo uurimise ebamääraseks valdkonnaks.

Rahva- ja eliidikultuuri vastandus on liiga lihtsustav, tegelikult on mitmeid üleminekuvorme. Samuti ei ole tegemist tingimata konfliktsete poolustega, mis teineteisele paratamatult vastanduksid, nagu tihti leitakse.

Rahvakultuuri ajaloo allikad on ebaselged ja ebamäärased. Kas on üldse võimalik uurida “vaikivat enamust”? Kas eliidikultuurist pärit allikate põhjal on võimalik rekonstrueerida rahvakultuuri?

Rahvakultuuri ajalugu kipub käsitama rahvakultuuri staatilise ja muutumatuna, ei suuda seletada selle muutumis- ja arenemispõhjuseid, regionaalseid ja sotsiaalseid erinevusi.

MIHHAIL BAHTIN (1895-1975)

CV: õppis Peterburi ülikoolis kirjandust; 1938 amputeeriti põdetud luuhaiguse tõttu parem jalg, 1945 töötas Mordva Pedagoogilise Instituudis Saranskis; 1969 sõitis tervislikel põhjustel Moskvasse, kus ka suri.

Peamised teosed:

 

·         „Dostojevski loomingu probleemid” (1929) (hiljem, täiendatuna „Dostojevski poeetika probleemid”, 1963)

·         „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur” (valmis 1940, ilmus 1965).

Vladimir Vološinovi nime all või koostöös avaldas: • „Freudism” (1927) „Marksism ja keelefilosoofia. Sotsioloogilise meetodi põhiprobleemid keeleteaduses” (1929). Pavel Medvedevi nime all või koostöös avaldas: • „Formaalne meetod kirjanduse uurimises” (1928). • Peatselt pärast surma ilmus kaks tekstikogumikku: • „Kirjanduse ja esteetika küsimused” (1975) • „Sõnaloomingu esteetika” (1979). 

“François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur” (1940, ilm. 1965, eesti k-s 2017) => Üks kõige esimesi katseid süstemaatiliselt analüüsida keskaja ja varauusaja rahvakultuuri. Rabelais’ looming on mõistetav pelgalt keskaja rahvakultuuri taustal, millest see on välja kasvanud. => Keskaja rahvakultuur on oma olemuselt naeru- ja karnevalikultuur, mida iseloomustab ambivalentsus, grotesksus ja kehalisus.

Mihhail Bahtin: rahvalik naerukultuur ei ole uurijate tähelepanu leidnud: “Rahvalik naer ja selle vormid on rahvaloomingu kõige vähem uuritud valdkond. Rahvalikkuse ja folkloori kitsapiiriline kontseptsioon, mis kujunes eelromantismi ajajärgul ning sai põhilises lõpliku kuju Herderi ja romantikute juures ei hõlmanud peaaegu üldse spetsiifilist rahvalikku väljakukultuuri ja rahvalikku naeru selle ilminguterikkuses. Ka hilisemas folkloristikas ja kirjandusteaduses pole väljakul naerev rahvas saanud üksikasjalisema ning sügavama kultuuriajaloolise, folkloristliku ja kirjandusteadusliku uurimise esemeks. (...) Seepärast võib liialdamata väita, et mineviku rahvaliku naerukultuuri sügavat omapära ei ole tänini välja toodud.” Bahtin, “François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur”.

Bahtini rahvakultuuri ajaloo kriitikat: 

Rõhutas liialt binaarsust, rahva- ja kõrgkultuuri vastandust, samas kui tänapäeval otsitakse pigem nende ühisosa ja kokkupuutepunkte. •Rabelais’ ei ole siiski kuigi esinduslik rahvakultuuri esindaja, vaid esindab pigem eliidikultuuri arusaame rahvakultuurist; Bahtin teatud mõttes „populariseeris“ Rabelais’. Hindas mõnevõrra üle ilukirjanduslikke tekste kui rahvakultuuri allikaid. Ilukirjandus on parimal juhul suulise rahvakultuuri tõlgendus, mitte kajastus. Tema käsitus karnevalist ei vasta päriselt ajaloolisele tegelikkusele, vaid esitab väga lihtsustatud mudeli karnevalist.

Aron Gurevitśi hinnangul seisis Bahtini panus rahvakultuuri tähtsuse tõstatamises: “Bahtin tõstatas rahvakultuuri probleemi üsna hooletult ja ebamääraselt, kuid ta sundis sellega ajaloolasi esimest korda rahvakultuuri probleemile otsa vaatama. See on tema suurim teene. Ta mõjutas humanitaarteadusi palju sügavamalt, kui need, kes pühendavad oma elu sellele, et suure hoolega tõestada enesestmõistetavat.” (On Concepts, History and Autobiography: An Interview with Aron Gurevich”, The Medieval History Journal, 2004, n. 7, pp. 169–197).

ARON GUREVITŚ (1924-2006)

Sündis 1924 Moskvas ilmalikus juudi perekonnas. Lõpetas 1946 Moskva ülikooli ajaloo erialal, 1962 kaitses doktorikraadi Norra sotsiaalajaloost 9.-12. sajandil. Alates 1950 õpetas Kalinini Pedagoogilises Instituudis, 1963 sai seal professoriks (Moskvas talle töötamist ei lubatud). 1969 sai tööle Moskva Üldajaloo Instituudis, kuhu jäi 1992. aastani. 1993 sai Moskva ülikooli Maailmaajaloo Instituudi direktoriks. Suri 2006 Moskvas.

Peamised teosed:

 

·         “Keskaja kultuuri kategooriad” (Категории средневековой культуры, 1972) (e.k. “Keskaja inimese maailmapilt”, 1992)

·         “Keskaja rahvakultuuri probleeme” (Проблемы средневековой народной культуры, 1981) “Keskaja kultuur ja ühiskond kaasaegsete silme läbi”) (Культура и общество средневековой Европы глазами современников, 1989)

·         “Keskaegne maailm: vaikiva enamuse kultuur” (Средневековый мир: культура безмолвствующего большинства, 1990)

·         “Ajalooline süntees ja Annales’i koolkond” (Исторический синтез и Школа «Анналов», 1993)

·         “Indiviid ja ühiskond keskaegses Lääne-Euroopas” (Индивид и социум на средневековом Западе, 2005)

Aron Gurevitš “Keskaja rahvakultuuri probleemid” (1981): Katse kaardistada keskaja Euroopa rahvakultuuri erinevaid tahke. Peamised teemad: pühakutekultus; teispoolsuse uskumused; rahvausk;  groteskne kirjandus => Lähtub veendumusest, et kiriklikest ja ladinakeelsetest tekstidest on võimalik välja sõeluda lihtrahva uskumusi.

Hiline Aron Gurevitš: rahvakultuuri asemel võiks rääkida kõrgest ja madalast kultuurist: “Tänapäeval ei kasutaks ma enam üldse mõistet “rahvakultuur”, vaid pigem räägiksin keskaja kultuuri kahest kihist – kõrgest ja madalast, mis üksnes ei vastandu teineteisele, vaid samuti segunevad ja mõjutavad teineteist. Ma ei leia, et oli olemas kaks keskaja kultuuri, vaid kultuur moodustas ühe terviku ja rahvakultuuri ei tuleks seega käsitada iseseisvana. Teiseks olen ma jõudnud järeldusele, et “rahvakultuuri” mõiste ise on kaunis kahtlane. Keskaja kultuurieliidile ei olnud rahvakultuur võõras ja mitmed kõrgkultuuri elemendid tungisid kirjaoskamatute kultuuri.” On Concepts, History and Autobiography: An Interview with Aron Gurevich”, The Medieval History Journal, 2004, n. 7, pp. 169–197.

PETER BURKE (1937)

·         “Kultuur ja ühiskond renessansiaja Itaalias” (Culture  and Society in Renaissance Italy, 1420–1540,1972)

·         “Rahvakultuur varauusaegses Euroopas” (Popular Culture in Early Modern Europe, 1978)

·         “Varauusaegse Itaalia ajalooline antropoloogia” (The Historical Anthropology of Early Modern Italy, 1987)

·         “Prantsuse ajalooteaduslik revolutsioon” (The French Historical Revolution. The Annales School, 1929–89, 1990)

·         “Teadmise sotsiaalajalugu” (A Social History of Knowledge, 2000)

·         “Louis XIV meisterdamine” (The Fabrication of Louis XIV, 1992)

·         “Silmaga tunnistamine. Piltide kasutamine ajalootõendidena” (Eyewitnessing. The Uses of Images as Historical Evidence, 2001)

·         “Keeled ja kogukonnad varauusaegses Euroopas” (Languages and Communities in Early   Modern Europe, 2004)

“Rahvakultuur varauusaegses Euroopas”, 1978 => Esimesi katseid kaardistada Euroopa rahvakultuuri erinevaid tahke ajavahemikus 1500–1800. Keskendub eeskätt rahvakultuuri kandjatele ja vahendajatele ning rahvakultuuri arengule ja muutustele. Peamised teemad:

·         karneval

·         paasturituaalid

·         rahvajutud ja -raamatud

·         narrid, veiderdajad, rahvamuusikud jt.

·         reformatsiooni mõju rahvakultuurile.

JEAN-CLAUDE SCHMITT (1946)

·         “Püha hurdakoer. Guinefort – lasteravija 13. sajandist” (Le saint lévrier. Guinefort, guérisseur d’enfants depuis le XIIIe siecle, 1979, e.k. 2000)

·         “Žestide loogika keskaja Lääne-Euroopas” (La raison des gestes dans l’Occident médéval, 1990)

·         “Kodukäijad. Elavad ja surnud keskaja ühiskonnas” (Les revenants. Les vivants et les morts dans la société médiévale, 1994)

·         “Keha, riitused, unenäod, aeg. Esseid keskaja antropoloogiast” (Le corps, les rites, les rêves, le temps. Essais d’anthropologie médiévale, 2001)

·         “Piltide keha. Esseid keskaja visuaalkultuurist”.(Le corps des images. Essais sur la culture visuelle du Moyen Âge, 2002)

·         “Hermann Juudi pöördumine. Autobiograafia, ajalugu ja fiktsioon” (La conversion d’Hermann le Juif. Autobiographie, histoire et fiction, 2003).

„Püha hurdakoer“ (1979): Interdistsiplinaarne uurimus 13. sajandil Prantsusmaal tekkinud uskumusest Püha Guinefort’i, kes suutis ravida lapsi. Püha Guinefort oli tegelikult hurdakoer, kelle peremees oli ebaõiglaselt tapnud ja kelle haud muutus peatselt palverännaku paigaks. Koer-pühaku kultus on näide keskaegsetest rahvauskumustest, mis püsisid visalt, sest püha hurdakoera kummardati veel 19. sajandil. Raamat tugineb ajaloo, arheoloogia, folkloristika, antropoloogia ja kirjandusteooria meetoditele.

RAHVAKULTUURIAJALOO KOKKUVÕTTEKS:

Rahvakultuuri “avastamine” oli väga oluline moment uue kultuuriajaloo kujunemises: loobuti senisest keskendumisest vaid kõrgkultuurile ja hakati kultuuri mõistet avaramalt käsitama.

1970. aastatel oli rahvakultuuri ajalugu üks uue kultuuriajaloo mõjukamaid suundi ja selles vallas teostas ennast suurem osa uuendusmeelsematest kultuuriajaloolastest.

Tänapäevaks on “rahvakultuuri” mõiste esialgsest tähendusest suuresti loobutud, enam ei jagata kultuuri kaheks osaks – eliidi- ja rahvakultuuriks, vaid pigem uuritakse kultuuri sisemist dünaamikat, analüüsitakse kultuuri erinevaid kihte ja pooluseid, rõhutatakse ideede ja mõjutuste ringlust, mitte ühepoolset mõju.