Repliik # 41. SAJANDI MATŚ

 SISSEKANNE # 467

Tuleb rääkida Argentiina-Inglismaa poolfinaalist, mis oli minu meelest küll selle MM-i tippmatś. Pisut utreeritult võis see olla isegi sajandi matś, sest tal on nii mitu kihistust.

Neil kahel riigil on omavahel kana kitkuda juba Falklandi sõjast saadik, mis oli tollase Argentiina hunta juhi Leopoldo Galtieri avantüür, kuid õnnetuseks seisis tal vastas Raudne Leedi, Margaret Thatcher. Argentiina kaotas. Kuid revanš saadi 1986. aasta jalka MM-l, kui Diego Maradonale tuli appi „jumala käsi“. Siis võitis Argentiina Inglismaad ja tuli maailmameistriks. 

1998. aasta jalka MM kaheksandikfinaalis sai Inglismaa Argentiinalt jälle 4:3 penaltitega sisse (normaalmäng 2:2). Lõppresultaadile eelnes kõvasti draamat, kui mängu 47. minutil lõi Argentiina kapten Diego Simeone pikali inglaste ründaja David Beckhami, mispeale too sudis emotsioonide ajel maas lamades jalaga Simeonet, mispeale too omakorda maha kukkus (telenovela vääriline näitlejameisterlikkus). Seepeale andis taanlasest peakohtunik Kim Milton Nielsen Beckhamile punase kaatrdi ja inglased olid sunnitud ülepeakaela kümnekesi jätkama. Lisaajal suutis Sol Campbell lüüa peaga argentiinlastele värava, ent kohtunik tühistas selle ja määras hoopis Alan Shearerile vea väravavahi takistamise eest. Noh, ja siis tulid penaltid ning arvata võib, et argentiinlastel oli nende löömise ajaks juba psühholoogiline eelis. Nii ta läks.

Nüüd saadi kolmandat korda inglastest jagu, kusjuures inglased läksid 1:0 juhtima. Mingil arusaamatul taktikalisel põhjusel jäid inglased seepeale, pärast 55. mänguminutil saadud väravat, kaitsesse jobutama ning argentiinlased karistasid ära. 87. minutil lõi viigivärava Fernandez ja 92. lisaminutil lõi Lionel Messi suurepärasest söödust võiduvärava Lautaro Martinez. Epic one! Teenitult saadi see võit, sest inglased jäid oma eduseisu loorberitele puhkama ning kui nad üles ärkasid, oli rong juba läinud. 

Argentiina poolehoidjad ei saanud poliitikast üle ega ümber ja rullisid lahti plakati „Las Malvinas son Argentinas“. Seda ei saa neile pahaks panna, sest Falklandi sõda oli suur hingetrauma tervele põlvkonnale, mis elab edasi järgmiste põlvkondade lihasmälus. Ma arvan sellest lähtuvalt, et Argentiina jaoks oli see sümboolselt isegi olulisem matś kui eesseisev finaal Hispaaniaga, milles võit tooks küll maailmameistri tiitli ja on väga tähtis saavutus, kuid ei evi seesugust emotsionaalselt laetust. Ja 39-aastane Lionel Messi tõestas selle mänguga veenvalt, miks ta on maailma parim jalgpallur.

Aga inglased saavad lohutuseks jälle mõned head punklaulud valmis treida. Nagu allolev The Businessi out-loud-offence "Maradona". :)  We've lost, but we keep the spirit!

Ootan nüüd põnevusega pronksimängu kahe suure vastase vahel, kellel on ajaloo vältel olnud nii mõnedki kanad kitkuda. Inglismaa ja Prantsusmaa. See on vahest huvitavamgi mäng kui latiinode omavaheline mäng.

2026: Inglismaa vs Argentiina (1:2) (FIFA)

1986: Inglismaa vs Argentiina ja jumala käsi (FIFA)

1998: Inglismaa vs Argentiina ja Beckhami punane (FIFA)

Inglise frustratsioon ja huumor: The Business - Maradona (1994, Century Media Records)

In memoriam: TOOMAS PAUL (1939-2026). HAIHTUNUD HINGEDE OTSINGUL

 SISSEKANNE # 466

Täna tuli teade, et lahkunud on teoloog, filosoof ja õpetaja Toomas Paul.

Lugesin hiljuti oma märkmeid, mida võib ka lugemispäevikuks pidada – sellega tegelesin 2012-2018.  Olen väljakirjutusi teinud Toomas Pauli raamatust „Haihtunud hingede aeg“ (Tln, 2013), mis sisaldab tema jutlusi ja mõtisklusi. Mõned mõtted pugesid mulle hinge toona, 2015. aastal, kui seda lugesin, ja kõnetavad mind ka tänasel päeval. Need on hästi formuleeritud mõtted. Toomas Paul kirjutab:

„Üks meelepärasemaid tundeid reklaamijatele on hirm. Head on ka üksindus ja ebakindlus. Samuti võistlus. Et tahta mõttetult palju asju, peab inimene olema rahulolematu iseendaga, oma eluga, oma riigi ja maaga. Üksildane ja masendunud inimene on ideaalne tarbija. Pildid igavesti noortest, kaunitest ja õnnelikest inimestest tekitavad vaatajas armetustunde ja sisendavad talle samas: osta midagi, siis tunned ennast paremini! /.../ (Paul, 2013:25)

„Enesearmastus ei võrdu isekusega, vaid on pigem selle vastand. Isekas inimene ei armasta end liiga palju, vaid liiga vähe. Tegelikult ta põlgab ennast. Paratamatult on selline inimene õnnetu ja mures, kuna mõtleb, kuidas elult saada rahuldust, mille saamise ta ise endale võimatuks teeb. Näib, nagu hooliks ta enesest liiga palju, tegelikult aga teeb vaid edutuid katseid varjata ja kompenseerida seda, et tal ei õnnestu endaga hakkama saada.“ (Paul, 2013:29)

„Inimesed tahaksid olla vabad ja sõltumatud. Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine, et sa pole tegelikult üldse elanud, sind pole iseseisva isiksusena koheldud, sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit. Selline oli muiste orjade elu. /.../

Inimese põrgu pole mitte niivõrd tema kasutamata jäetud võimalused, kuivõrd mõtlemine nendele. Maailm on täis inimesi, kellel küll nimelist orjapidajat ei ole, kuid kes ometi näevad, et neil pole peaaegu mingeid vabadusi. Nende üle valitsevad kontrollimatud, anonüümsed, majanduslikud ja ühiskondlikud jõud. Või nende enda rumalus ja suutmatus.“ (Paul, 2013:36)

Toomas Paul arutleb ühes oma essees (Amneesia ja amnestia, 11.07.2002) ka teemade üle, mida on käsitlenud Hannah Arendt oma Eichmanni protsessi lahkavas teoses „Kurjuse banaalsus“. Toomas Paul mõtiskleb – ja mina olen temaga taaskord väga nõus:

„Enne juunipööret ei olnud Eestis kahtsadatki kommunisti. Need idealistid likvideeriti õige pea. Eestlased ei ole leiutanud ei bolśevismi ega holokausti ega iial neid südames pooldanud. Antisemiitlus ja ideeline kommunism ei ole meie rida. Jah, Vene aja lõpul oli ligi sada tuhat kompartei liiget. Aga tuletage meelde – kas keegi nende hulgast võttis asja tõsiselt? Ei võtnud. Nad nimetasid oma parteipiletit leivakaardiks.

Eestlased ei tunnista ennast süüdi ühegi võõrreźiimi tegudes. Me oleme kogu aeg enda meelest olnud vaid passiivsed käsutäitjad, kes ei vastuta millegi eest. Just see süüdimatus teeb kõhedaks tuleviku ees. Amnestia ja amneesia, süü- ja mälukaotus. /.../

Kurjuse banaalsus kehastub süsteemi mutrikese, mõtlematu funktsionääri isikus, kes ei tee kurja mitte sadismist, ahnusest ega kättemaksuhimust, vaid lihtsalt kohusetundest ja võimetusest hinnata, mida ta teod endaga kaasa toovad. Toetus süsteemile oli võimalik tänu banaalsele kurjusele, mis levib totalitaarse ideoloogia mõjul nagu hallitus, tagades tavaliste, kohusetundlike ja korralike inimeste koostöö ja toetuse mistahes kuritegudele. Kuulekus on tööriistaks radikaalse kurjuse käes.“ (Paul, 2013: 94-95)

Enam täpsemini öelda ei saa.

Toomas Paul oli suurmees. Suur mees.  Mõtlev inimene. Mõtisklev inimene.

Üks lugu. Toomas Paul (jupiter.err.ee)

In memoriam: IIVO NEI (1931-2026)

SISSEKANNE # 465

Eesti male grand old man Iivo Nei on lahkunud Elüüsiumi Väljadele. 1931-2026. Mina kui 80ndate laps mäletan seda soliidset härrat Eesti Televisiooni ekraanilt, kus ta vedas juba aastast 1974 legendaarset „Malekooli“ saadet, mis käis eetris pühapäeviti pärastlõunal ja kus mängiti läbi kuulsaid matśe, tutvustati Sitsiilia avangut ja Caro-Kanni kaitset ning see kõik oli paradoksaalselt ühteviisi igav ja ometi nii lummav. Koolis osalesin maleringis, sest tublimad maletajad lubati kevadel sõprusmängudele Lätti ja Leetu. Aga kuna ma olin kärsitu ega mõelnud kümmet käiku ette, sain ma alati haledalt pähe… ega pääsenud ei Lätti ega Leetu (millest mul on trauma). Ma olin ka halb kaotaja, sest kui mu aju prognoosis peatse kaotusseisu, siis lõin ma malendid alati kummuli … by accident.

Iivo Neil ei ole siin muidugi mingit süüd. Mul polnud erilist malevaistu lihtsalt, kuid malet kui perfektset strateegiamängu olen ikka kuninglikuks, džentelmenide mänguks pidanud. Ja Iivo Nei oskas sellest asjalikult, väljapeetult ja mitte eriti silmatorkava ekstaasiga kõneleda. Ma arvan, et ta oleks sobinud konservatiivse BBC eetrisse nagu valatult ja oleks seal olnud ehk niisama ikooniline.

Aga minu meelest veelgi legendaarsem oli „Malekooli“ saatepea, signatuur, mida teadsin unepealt. See jõudis isegi Kulo „Õllelaulu“ sisse juhatama. „Tere päevast, Malekooli vaatajad!“

Eksole ju tuttav! Lapsepõlv tuleb meelde.

ETV 100 spordihetke - malest (ja ka Iivo Neist) (jupiter.err.ee, 2023)

Kulo - Õllelaul (1988, featuring Iivo Nei)

LOVE WILL TEAR US APART: KAJA KALLAS JA IISRAEL

 SISSEKANNE # 464

Sellest on nüüd mõned nädalad möödas, kui Iisraeli välisminister Gideon Sa’ar katkestas kõik suhted EL välispoliitika juhi Kaja Kallasega, kes oli võrrelnud juudiriiki LAV-i apartheidi-reźiimiga.

„Seetõttu ei jää mulle kui Iisraeli riigi välisministrile muud valikut, kui katkestada igasugune suhtlus proua Kallasega, kuni ta võtab tagasi selle verelaimu, mille ta suunas maailma ainsa juudiriigi vastu, mis on ühtlasi ka ainus demokraatia Lähis-Idas," ütles Sa'ar.

Nojaa, juut kui niisugune on äravalitud rahva esindaja ja oma erilise staatuse tõttu paljukannatanud, nii-öelda ainus ohvrirahvas siin ilmas, ning kriitika tema aadressil on kohatu. Juudi anekdootegi võib rääkida vaid juut ise, ilma et sel oleks mingi kahtlane, naeruvääristav tagamõte.

Vandenõuteooria kõneleb, et Kaja Kallase isa Siim Kallas olevat juudiverd. Et sel juhul on ju ka Kajas mõni tilk juudi verd. Ja sel juhul oleks juudiriigi kritiseerimine igati koššer, kuna see oleks siis inside business: ebamugav, aga mitte antisemiitlik.

Ma otsisin internetist ja kõikvõimsalt tehisarult vastust. On siis või ei ole? AI vastas: Ei, Siim Kallas ei ole juut. Avalike andmete ja elulookirjelduste põhjal on tema vanemad eestlased ning tema suguvõsal on pikaajalised juured Eestis. Väited tema juudi päritolust on pärit internetis ringlevatest vandenõuteooriatest, millel pole faktilist tõestust." 

Selge siis. No further questions. Eks Siim Kallas ole olnud finantsmajanduslikult edukas ja hästi sobitunud igasse aega, ta on tark ja kaval ning osav survivalist. Nagu valge juut. Ja tal on kuskil kümme miljonit ära peidetud – mille ilmselt leiavad kunagi arheoloogid maapõuest. Jäägu see.

Aga oma otsingutega kaasuvalt leidsin internetist paar Andrei Q Liimetsa luuletust, mis avaldatud Vikerkaares (4-5/2021). Need on üsna manifesteerivad. Kui nüüd mõni punkbänd – Psychoterror näiteks - need luuletused ka viisistaks, õieti teeks mõned rajud kolme duuri lood, siis neid laule ma ostaks. Oi! Oi! Oi!

Siim Kallas on sündinud 48. aastal
Urve Tiidus on sündinud 54. aastal
Jürgen Ligi on sündinud 59. aastal
Urmas Kruuse on sündinud 65. aastal
Maris Lauri on sündinud 66. aastal
Marko Mihkelson on sündinud 69. aastal
Kristen Michal on sündinud 75. aastal
Keit Pentus-Rosimannus on sündinud 76. aastal
Hanno Pevkur on sündinud 77. aastal
Kaja Kallas on sündinud 77. aastal
see teeb kokku 666
tehke oma järeldused ise

*

Kaja Kallas ja kompanii
ei ole svingibändi nimi
vaid see bande
kes istub Toompeal
ja saab salaorganisatsioonidelt
salajasi käske
kuidas mõelda

aga kui nüüd mõelda
siis kui nad on lõpetanud
salaorganisatsioonidelt
salajaste käskude saamise
siis Kaja Kallas ja kompanii
oleks tõepoolest suurepärane
svingibändi nimi

*

Kuulsin, et Astangule ehitatakse koonduslaagreid.
Kuulsin, et Paldiskisse ehitatakse koonduslaagreid.
Kuulsin, et Ameerikasse ehitatakse koonduslaagreid.
Kuulsin, et politsei hakkab inimesi kokku ajama.
Kuulsin, et hakatakse sundvaktsineerima.
Kuulsin, et hakatakse salakiibistama.
Kuulsin, et hakatakse avalikult peedistama.
Kuulsin, et taevas on chemtraile täis.
Kuulsin, et maa on lame.
Kuulsin, et Hitler elab põhjapoolusel.
Kuulsin, et sealt kaugemal kukub üle serva.
Kuulsin, et poliitikud on kõige taga.
Kuulsin, et Bilderberg on kõige taga.
Kuulsin, et Soros on kõige taga.
Kuulsin, et Obama on kõige taga.
Kuulsin, et Merkel on kõige taga.
Kuulsin, et Kaljulaid on kõige taga.
Kuulsin, et nemad on kõige taga.
Kuulsin, et nad tulevad su järele.
Kuulsin ja nii on.
Kuulsin ja hirm on.
Uuri ise järgi!

*

Ma küsin lihtsalt küsimusi

et kui ameeriklased kuul käisid
siis miks nad seal rohkem käinud pole?
et kui maa on ümmargune
siis miks kaardid on tasapinnalised?
et kui neeger on sõimusõna
siis miks Arnold Schwarzenegger oma nime ei muuda?
et kui mustanahaliste kultuur on nii elujõuline
siis miks Mozart oli valge?
miks Einstein oli valge?
miks Jeesus oli valge?
ja kas juudid tapsid Jeesuse?
ja kui kaksiktornid ülevalt pihta said
siis miks nad alt kokku vajusid?
ma ei ütle midagi
ma küsin lihtsalt küsimusi
mõelge oma peaga

*

Tänu taevale, et meil on kahekümne esimene sajand. Võib esitada küsimusi ja mõelda oma peaga. Kirikuvande alla ei panda, rattale ei tõmmata, tuleriidale ei saadeta, psühhoneuroloogia kinnisesse ei saadeta. Valitsus on soft, aga Rooma paavst on softim veel.

Ainult et Iisraeli viisat enam ei saa. Ei Kaja Kallas ega Andrei Q Liimets.

Joy Division - Love Will Tear Us Apart (1980)

Psychoterror - Poliitika (2014, albumilt Viva la Revolucion)

Repliik # 40. PRESIDENT ÜHTEGI KÕLAB HÄSTI

SISSEKANNE  463

Kuna Alar Karis ütles võidupäeval selge sõnaga selge „ei“ presidendiametis jätkamisele, siis on käivitunud reality show „Eesti otsib presidenti“. Kaitseliidu endine ülem kindralmajor Riho Ühtegi kinnitas Postimehele, et on valmis kandideerima Eesti Vabariigi presidendiks.

Presidendi kandidaadiks pakkusid Riho Ühtegi ühisavalduses Sven Grünberg, Hugo Osula, Kris Taska, Hendrik Toompere ja Raivo Vare, kelle hinnangul vajab Eesti rahvast ühendavat ja innustavat presidenti. (Postimees, 03.07)

Mina isiklikult toetaksin president Ühtegi't juba ainuüksi sellepärast, et siis hakkab sündima toredat nimenalja ja kalambuuri, mis olemise aneemilises Eestis kindlasti lõbusamaks teeks.

Kujutan juba ette, kuidas president Ühtegi sõjaväelase resoluutsusega Riigikogu konformistidele teatab: MITTE ÜHTEGI seadust ei kuuluta ma välja, enne kui..."

2018. a. juulis andis toonane Eesti kaitseväe erioperatsioonide ülem, kolonel Riho Ühtegi väljaandele „Politico“ enesekindlusest pakatava intervjuu. Et mis juhtub, kui venelased tulevad (meie sügavas alateadvuses pesitsev hirmu-unenägu, eks).

No mis juhtub – Ühtegi ütleb: „Venelased jõuavad Tallinna kahe päevaga. /…/ Aga nad ei saa kogu Eestit kahe päevaga. Nad jõuavad Tallinna ja nende taga me lõikame läbi nende kommunikatsiooniliinid ja varustusliinid ja kõik muu. Nad jõuavad Tallinna kahe päevaga. Aga nad surevad Tallinnas. Ja nad teavad seda… Neile antakse tuld igast nurgast, igal sammul.“

Mees väärib oma nime ja auastet – ei ühtegi sammu tagasi, tuld kuni viimase meheni!

Kaitseliidu ülema vahetustseremoonia. Riho Ühtegi annab Kaitseliidu juhtimise üle kindralmajor Ilmar Tammele. Nüüd on Ühtegi sõnul käes järgmine etapp oma riigi teenimises. (Foto: Tairo Lutter / Postimees)

EESTI PRESIDENDIKS SAAGU TEHISARU

 SISSEKANNE # 462

Võidupüha ja jaanilaupäev – ning haruldaselt ilus ilm. Sest muidu on ju ikka vihma kallanud – jumalik ettehooldus, et tulemaiad eestlased oma jaanilõketega Eestimaad maha ei põletaks. (Seekord toimus siis järelhooldus – vihm kustutas kõik hõõguvad tuleasemed ära.

President Alar Karis võttis viimast korda võidupüha paraadi vastu Raplas. Oma kõne lõpetas ta sõnadega: „Head Eesti inimesed, riigipeana soovin teile viimast korda head võidupüha ja rõõmsat jaaniõhtut. Hoidkem ja kaitskem oma peret, oma lähedasi ning oma kodu – nii kitsas kui ka laias tähenduses. Eesti on meie oma. Ja jäägu ta alati vabaks!“ (PM, 23.06)

See oli hästi tempereeritud ja ajastatud otsus hr Karise poolt, kellelt oodati juba pikemat aega vastavat otsust. Kas kandideerib järgmiseks ametiajaks või mitte. Selget vastust poldud kuni eilseni saadud, mistap tegid selleteemalised spekulatsioonid erakondade juhid närviliseks. Parlamendierakonnad tunnistasid, et on teadmatuses ning nii mõnegi erakonna otsus, kellele toetust avaldada, seisnud just president Karise otsuse taga. Neil, kes Karise selja taga, plaan B-d ei olevat, väidab Delfi, ent mina seda ei usu. Tõsi, Delfi toetub just Isamaa juhi Reinsalu sõnadele, et „kui küsida nõnda, et kas me tegeleme mingite paralleeltegevustega enne Alar Karise seisukohta: me oleme teda ühemõtteliselt toetanud, seega vastus on eitav. Me ei tegele mingisuguse plaaniga B.“ (Delfi, 21.06) Ja Keskerakonna juht Kõlvart sekundeerib: „Presidendivalimiste puhul ei peaks olema plaan A ja plaan B.“ (sealsamas)

EKRE esimees Martin Helme arutles: „Ma arvan, et nendes aruteludes ei ole keegi sees, kes on Toompeal. Seda ootame me kõik põnevusega. Minu meelest Karis mängib küünilist mängu, et mulle see ei meeldi tegelikult. Tema mäng on sama mis eelmine kord, aga olud ei ole samad, mis eelmisel korral. Eelmine kord ta ootas, et teda mindaks paluma, ja palumisega koos pidid käima kinnitused, et hääled on koos. Seekord ei lähe keegi teda paluma.

Mulle tundub, et isegi kui ta nüüd ütleb praegu, et ta ei kandideeri, siis ega see ei tähenda, et ta ei kandideeri.Kui näiteks riigikogus ei tule presidendivalimistest midagi välja, ka valimiskogus ei saada hääli kokku kellegi taha, siis sellisel juhul võib tal olla plaan, et ta tuleb seal teises või kolmandas ringis ikkagi siis nii-öelda: hea küll, ma olen nõus. Aga ma arvan, et see ei tööta seekord.“ (sealsamas)

Nüüd siis on spekulatsioonidel lõpp. Neil, mis Karist puudutavad. Aga kohe sünnivad uued spekulatsioonid. Mikk Salu kirjutab Postimehes (23.06): „Kõige siledam tee on selline, et Kristen Michali juhitud Reformierakond leiab presidendikandidaadi, eeldatavasti koos koalitsioonipartneri Eesti 200-ga, ning kandidaat on nii tugev, veenev ja populaarne, et ka opositsiooniparteid Isamaa, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetavad – sisuliselt ei jääks opositsioonile valikut, et mõnd tüli või intriigi üles kiskuda, sest kandidaat on selline, keda lihtsalt peab toetama.

Teine tee on vastupidine: tuleb kemplemine ja kavaldamine. Lõpuks valitakse president ikkagi ära, ent mingi märk jääb külge. Jääb külge uuele presidendile, jääb külge valimisele ja jääb külge parteidele.

Eelkõige on küsimus kahe partei käitumises. Mida teevad Reformierakond ja Isamaa. Reformierakond on riigikogu suurim erakond ja ilma nende häälteta on uut presidenti võimatu valida. Isamaal samas ei ole riigikogus nii palju saadikuid, et nende häältest presidendivalik otseselt sõltuks, aga kuna nad on Eesti populaarseim partei, juhtiv opositsioonierakond, on neil võimalus presidendivaliku protsessi avalikkuse silmis kujundada.“

Kristen Michal avaldas, et Reformierakonna vaatest ei muuda Karise loobumine midagi. „Tuleb leida kandidaat, eelistatult naine, aga võib-olla ka mees, kellel oleks siis suurim võimalik ühisosa kogu parlamendis.“ (Delfi, 23.06)

Nojah, naine. See oleks eduline küll. Kes see küll olla võiks? Kersti Kaljulaid on juba olnud ja see on justnagu mullune lumi. Ei eruta enam. Pealegi on juba ette teada, mis saama hakkab. Sõna on vaba ja nii edasi.

Mis puutub Marina Kaljuranda, siis tema puhul ei saa just öelda, et „parim enne“ on möödas, kuid ta vist ise ei soovi enam kandideerida. Ükskord ta juba lasti kandidaadina põhja ning väärika daamina ei ole talle alandavat kordusetendust vaja.

Seega ei teagi nüüd, kes kuuendaks presidendiks hakkab. Postimehe kolumnist Erkki Bahovski prognoosib, et presidendivalimiste rallist kujuneb samasugune komejant nagu paaril eelmisel korral. Kõigepealt ilmuvad välja presidendikandidaadi-kamikazed, kes on valmis pea ees sööstma valimisvõitlusse, kuid kes ikka lõpuks Kadriorgu ei pääse. Siis on kuluaarikandidaadid, kuid kes samuti ei pruugi valituks osutuda. Kindlasti kuuleme jälle kord arutelu selle üle, et presidendivalimiste kord on oma aja ära elanud ja et seega tuleks president otse valida.

Asja teeb keerulisemaks see, et aasta-aastalt on riigikogu osatähtsus valimiskogus suurenenud. 2017. aasta haldusreform vähendas omavalitsuste arvu ja suurendas seega riigikogu rolli. Ent punnseis riigikogus (presidendi valimiseks on vaja 68 riigikogu liikme häält) tähendab suure tõenäosusega seda, et see punnseis kaldub ka valimiskokku. (Tartu Postimees, 24.06)

Mina teen aga – arvesse võttes kõike eelnevat - hoopis niisuguse ettepaneku: Eesti presidendiks peaks hakkama tehisintellekt. Jah, kõikvõimas AI. Sellel on kõvasti plusse.

Esiteks kirjutab tehisintellekt häid poliitilisi tekste ja kõnesid, mis kedagi ei solva ja kõiki meeles peab. Tekst on hästi struktureeritud ja selge, ning mis peamine – viisakas. Sel juhul võiks optimeerida kõik riiklikud kõnekirjutajad, või noh – palgal tuleb hoida lihtsalt ühte head keeletunnetuse ja käsitööoskusega promptijat. Tema siis annab ette käsuread, vastavalt sündmusele või riiklikule tähtpäevale. Vabariigi aastapäev tulemas? Koosta patriootlik tekst, mis kõnetaks keskmist eestlast, ega upu imalasse pateetikasse. Palun, siin ta on! Jõulud ukse ees? Koosta tekst, mllest kiirgaks soojust ja milles oleks pisut kristlikku sentimenti. Aga palun! Võin koostada ka mitu varianti, mida omavahel võrrelda… 

Teiseks. Presidendi tööülesannete hulka kuulub seaduste väljakuulutamine. Seda tööd saab tehisintellekt-president suurepärase efektiivsusega teha. Kõigepealt töötleb ta parlamendis kokku-kirjutatud tekstimassiivi põhjalikult läbi, vajadusel teeb korrektuuri, leiab üles vasturääkivused ja lüngad ning optimeerib teksti. Kui on kehv seadus, siis välja ei kuuluta ja põhjendab otsust.

Kolmandaks. Tehis-intellektuaalne president võimendab meie pisut luitunud kuvandit Eestist kui IT-tiigrist. Mõelge kui tore oleks, kui rahvusvahelisel areenil, igasugu konverentsidel, esindaks meid AI. Lugupeetud daamid ja härrad, sõna on Eesti Vabariigi presidendil Max Suurajul (see võiks olla presidendi üks nimevariante, laenates nime sõbralt, kes selle juba ammuilma välja mõtles).  Ja eesriie veetakse laiali, publikule avaneb ekraan ning kõik saavad lugeda-kuulda tarka ja mõtestatud juttu – vajadusel kasvõi hiina, urdu või tagalogi keeles. Vaat see oleks tõeline innovatsioon.

Miinuseid on loomulikult ka. President Max Suuraju ei saaks kätlemistseremooniat läbi viia. Mööndustega võib-olla siiski saaks – kui lasta külalistel puutetundliku ekraaniga patsi lüüa. Laste peade silitamisega on muidugi raskem toime tulla. Nii et see vajalik mõõde - human touch – jääks olemata.

Aga samas jälle tuleb ilmsiks veel üks suur pluss. Kui presidendi ametiaeg hakkab läbi saama, siis ei sünni sellest suuremat muret kui tuleb asendada vana tehisaru mudel uuema ja võimsamaga.

Mõelgem selle peale, sõbrad.

*            *            *

Aga et asi oleks aus, siis küsisin tehiarult endalt. Kas tehisaru võiks olla Eesti Vabariigi president? Ta vastas nii:

Ei, tehisaru ei saa juriidiliselt ega sisuliselt olla Eesti president.

Selleks on kolm peamist põhjust: põhiseaduslikud piirangud, tehnoloogilised puudujäägid ning presidendi rolli olemus ühiskonnas.

Juriidilised takistused

Sünnijärgne kodakondsus: President peab olema sünnilt Eesti kodanik. Tehisarul puudub kodakondsus ja juriidiline isikustaatus.

• Vanusepiirang: Kandidaat peab olema vähemalt 40-aastane.
• Füüsiline isik: Õigussüsteem käsitleb presidenti füüsilise isikuna, kes kannab oma otsuste ja ametivande ees isiklikku ning moraalset vastutust.

Sisulised ja emotsionaalsed piirangud

Eesti president on eelkõige rahva ühendaja ja moraalne majakas. Kuigi tehisaru suudab andmeid analüüsida, puuduvad tal riigipeaks vajalikud inimlikud omadused:

• Empaatia ja kriisijuhtimine: President peab suutma rasketel hetkedel ühiskonda lohutada, kõnetada ja liita. Tehisarul puuduvad päris tunded ja elukogemus.
• Esindusfunktsioon: Riigipea esindab Eestit välissuhtluses, kus diplomaatia ja isiklikud liitlassuhted põhinevad inimestevahelisel usaldusel.
• Eetiline kompass: Tehisintellektil puudub sisemine moraalne taju – see kopeerib vaid inimeste loodud andmeid, tehes sageli ka faktivigu või luues eelarvamusi.

Aga… ehkki tehisaru ei saa ise Kadriorgu kolida, saab see olla presidendile tõhus abiline ja tööriist.

Andmete analüüs: Tehisaru saab kiiresti läbi töötada seaduseelnõusid, raporteid ja välispoliitilisi analüüse.

Kõnede ettevalmistus: See võib aidata mustandite kirjutamisel või infootsingul, kuid lõpliku emotsiooni ja sõnumi annab alati inimene.

Armas tagasihoidlik tehisaru. Tal on veel pikk tee käia, et poliitilist ambitsiooni kasvatada. Küps vastus kõlanuks: Jah, tehisaru oleks Eestile ainus võimalik president, sest ta ei eksi (ja kui eksib, siis vabandab ja korrigeerib end.) 

*            *            *

EESTLASED PEALE MAASIKAHOOAEGA

 SISSEKANNE # 461

Maaleht ehmatab uudisega, et Tartu Ülikooli teadlaste osalusel läbi viidud uuringu kohaselt oli Eesti turgude maasikatel Euroopas kõige sagedamini eluohtliku paelussi mune. Neid leiti suisa igast kuuendast karbist.

Good job, Maaleht! Tekitasite mulle nüüd eluaegse traumaatilise assotsiatsiooni: maasikas + paeluss. Kas ma julgen edaspidi turult ostetud maasikaid suhu panna? Hell no! Paeluss on olnud mu kõige suurem foobia…, sest ettekujutust temast on lihtsalt niivõrd jälk. Nagu „Alieni“ filmis – see kurikuulus söögilauastseen! Urjehh.

Terviseamet hoiatab: mis võib juhtuda, kui maasikad jäävad pesemata... (20th Century Fox, 1979)

VARAJANE ÖÖBIK LAULIS RAJULT

 SISSEKANNE # 460

Mõnikord tuleb sotsmeedia algoritmidele olla üliväga tänulik, sest kuis muidu on võimalik jõuda põnevate obskuursete avastusteni, nagu näiteks alljärgnev lugu Röövel Ööbikult, keda mina teadsin Kohtla-Järvelt pärit postpunk-bändina, mis ujus laiemasse teadvusesse kusagil 1989-1990 ja võttis Eesti alternatiivmuusika skeenel sisse kindla koha. Sooja koha, sest Röövel Ööbikut on kriitikud ikka armastanud ning tal on ka tugev fännibaas. Seda postpunki sai omal ajal kõvasti kuulatud.

Aga et olemas on ka Röövel Ööbiku toore pungi periood, seda ma ei teadnud. No täna sain teada. On muidugi üpris loogiline, et enne postpunki on päris punk. Röövel Ööbik kõlab oma algusaastail üpris toorena, aga seda on kaunis tore kuulata. Võiks ka öelda, et kuuldav on väga amatöörlik, kriipiv ja obskuurne – kõrval hakkab valus -, ent punk ei pea olema esteetiliselt kaunis. Kui ta sellele eesmärgile pürgib, siis ta pole enam punk, vaid pungisarnane asi. Samas, punk manifesteerib ja on võib-olla taotluslikult räme (kole) – ja siis on seegi juba omamoodi esteetiline. Punkesteetika.

Eestis on muidu olnud päris vingeid punkbände, sealjuures väga eriilmelisi. On püha ja puutumatu JMKE, suured korüfeed Velikije Luki ja Generaator M, vähemtuntud Kopli Otell ja ABS, glämpunk Kulo, mocking punk Päratrust jne, uuemal ajal näiteks Köömes ja Kurjam. Tasub need kõik üle kuulata.

Aga Röövel Ööbiku lugu „Kaks külameest“ on nüüd mu pleilistis kindlalt igavesti sees. Aasta oli 1986, kui Röövel Ööbik kõneles (sest see ongi justkui selline also sprach Zarathustra – õpetlik dialoog, kogu traagika pooleteistkümnes minutis, DIY-mentaliteedi ehe näide). Algses koosseisus laulis Uno Laur, Raul Saaremets tagus trumme, Allan Hmelnitski plõnnis kitarri ja Kuldar Poska küttis bassi. Ja olupilt oli selline:

„Tere, Toomas!” —

„Tere, Tõnu!”

„Kuidas elad?”

„Kurbi sõnu kuuled, kulla sõber. Paha! Põletasin talu maha. Järele ei jäänud notti, nüüd ma kannan kerjakotti!”

„Kuidas nõnda? — Nali naljaks!”

„Nõnda neh, jäin päris paljaks! Jõulu ajal sõime, jõime, kapist karjajaagu tõime — eks ta ikke pähe hakka… Võtsin küünla, läksin lakka hobustele tooma toitu. Küünal kukkus, tõstis loitu… Päästsin elu, aga puhas, kõik mu varandus on tuhas! — Kuidas käib siis sinu käsi?”

Kurb Eesti pastoraal. Elu on siukene, näh!

Röövel Ööbik - Kaks Külameest (1986)

ÜKS TERVISTAV BUSSILIIN

 SISSEKANNE # 459

Buss nr 20 - Haigla-Tervis - Pärnus, Rääma sillal (02.06.2026, oma töö)

Bussiliin, mis paneb naeratama. Ehk buss nr 20, mis viib haiglast otse tervisesse. Sellega peaks iga pärnakas teraapia mõttes sõitma. Tõsi, eks buss sõidab ka vastupidi (reality check), aga elus ongi nii, et valged klahvid vahelduvad mustaga – ja juhtub nii, et täie tervise juures põrutame otsejoones haiglasse.

Magic bus it is!

(Pärnakail on vedanud. Sest mõelge, Tallinnas viib buss nr 20 teid laagrisse.)

The Who - Magic Bus (Live at Leeds, 1976)

RETRO: KUI MUSTAMÄE TEE ON LIIGA PIKK, EHK KÄITE SIIS KOSMOSES ÄRA...

 SISSEKANNE # 458

Sotsmeedia uudistevoos sattus mulle ette väike videoklipike Nõuka-Eesti ringvaatest kusagilt kuuekümnendatest, mille sisuks on kino ehitamine magalarajooni. Kaadris on tõeline sotsrealism par excellence!

Iseenesest kriitikas kui sellises midagi erakordset ju polnudki. Seda tehti palju ja ka üpris vaimukalt, sest nõuka-aegne modus actandi ja modus vivendi tootsid küllaldaselt materjali. See oli omamoodi kultusźanr – päheandmine, aga mitte niisama lihtlabase retoorikaga, vaid sageli kriitikat niimoodi kombineerides, et olulisim öeldi ridade vahel. Enamikku meist oli elu koolitanud lugema ridade vahelt. Võiks isegi öelda, et see oli baasoskus. (Samasse kategooriasse käis ütlus, et suurim karistus Nõukogude Liidus polnud mitte reaalselt kinnimajja istuma minna, vaid elada viis aastat ilma tutvusteta.)

Päheandmine oli niisiis üsna tavapäraselt viljeldav peen kunst, millega resoneeris nn enesekriitika, st iseendale tuha pähe raputamine kollektiivi (avalikkuse) ees. Olid meil nii üleliiduline „Krokodill“ kui kodumaine ekvivalent „Pikker“, aga žanri lipulaev oli ikkagi „Fitil“ (Süütenöör), mida näidati tihti enne kinoseansi algust.

Antud ringvaatelõik muidugi „Süütenööri“ mõõtu välja ei anna, kuid selgelt on näha inspiratsiooni allikas. Päris vaimukas tekst, peab ütlema. Reaalsus oli muidugi kole-kole. Klipis tõdeb diktor, et mustamäelased saavad endale ometi kord kino, näete, sellise tikutopsi. Aga see sunnik ei taha valmis saada, üks tähtaeg teise järel läheb mööda. Pärast tehakse lööktööd. Pärast mida omakorda lapitakse lööktöö praaki. Siis antakse pähe: otsitakse süüdlasi, karistatakse süütuid ja autasustatakse kõrvalseisjaid.

Päeva tsitaat, ühtlasi videoklipi lõppakord, soe soovitus tongue-in-cheek: „Seltsimees ehitusminister, kui Mustamäe tee on teile liiga pikk, ehk käite siis Kosmoses ära?“

Mustamäelased saavad kino. Lõik Nõukogude Eesti ringvaatest. (Siim Suurpere / FB)

RETRO: AUU, TÖÖLE!

 SISSEKANNE # 457

Tööpõlgurite häbipost, Pärnu kesklinn, 1975. "Auu, tööle!"  Seltsimehed otsivad....

(Nagu ikka, nõuka-aja viljastavais tingimusis oli üks tarvilik "U" postilt ära kukkunud, jättes niiviisi kahetsusväärselt eksliku, lausa vastupidise sõnumi. Aga me ju teadsime!) 

(Foto Jari J Luukkoneni kogust)

REFLEKSIOONID

SISSEKANNE # 456

Täna vanad teemad. Esiteks tsitaat somest ettevõtjalt ja investorilt Lauri Isotammelt, refleksioon kunstnike liidu rahavargusele:

„Kunstnike Liidu tagant varastati küll, aga natuke sedamoodi, et nende juhatus jättis raha kilekotiga tänavale ja sai alles nädala pärast teada, et keegi on selle ära viinud. Śokk“

Ja lisaks: „Millises asutuses on võimalik raamatupidajal teha üksinda ülekandeid? Miks ei ole kahe allkirja reeglit? Kuidas keegi ei vaata nädala jooksul kontole? Miks pole maksete kohta telefonides teavitusi? Mida mõtlevad need palga eest töötavad juhatuse liikmed, kes ei näe põhjust isegi tagasi astuda, vaid seletavad kurvalt, et „pärisid“ sellise süsteemi? Ja lõpuks, millal hakkab kultuuriministeerium (ja teised) tegema protsessiauditeid nendele MTÜ-dele, kes avalikku raha laiali jagavad?“

Mu ema, elupõlise staažiga raamatupidaja, küsis põhimõtteliselt sedasama.  Tõesti, kuidas?!

Postimehe kultuuritoimetuse juht Hendrik Alla: „Pärast kunstnike liidu juhtumit uurisin kommentaa-riumites kaaskodanike reaktsiooni sellele. See jagunes kaheks: ühed väitsid, et raamatupidaja ja kunstnike liidu juhatus tegid koostööd ja varastasid ise raha. See näitab muidugi jälle, et nad ise teeksid just niimoodi, nagu teisi kahtlustavad, aga õnneks ei pääse nad rahadele ligi. Teine ning suurem osa aga parastas, et näe, purkisittujad jäid papist ilma, paras neile. Mingu nüüd tootvale tööle!

Mis teha, sellised me eestlased teinekord oleme jah. Aga see ei tähenda, et meid võiks karistamatult paljaks varastada.

Sisejulgeolekuga tegeleb meil siseministeerium ja siseminister on Igor Taro. Taro, palun anna aru, millal see pull lõpeb! Ma saan aru, et politsei ei pea mõttekaks uurida lihtkodaniku jalgrattavargust, aga siin võetakse kodanikelt ja riigilt suurel kiirusel ja miljonite kaupa raha ära. Riik ei tohi olla nii küüniline ja teatada, et ise oled loll.“ (PM, 25.05)

Nõus. Väga nõus!

Futurama/Giphy.com

*            *            *

Teine teema puudutab feministlikku ratsamonumenti, mis justkui juhuslikult Juhkentali-Liivalaia ristile püsti pandi. Self made man, multitalendist kunstiprofessor ja esteet, Mart Sander kirjutab:

„Esmapilgul mõjub skulptuur jõulise modernistliku žestina: kangelasnaine hobusel, punalipp tuules lehvimas, pilk suunatud kuhugi ajaloo ja ideoloogia udusesse kaugusse, kuhu uljas täkk galopeerimas on. Kuid mida kauem hobust vaadata, seda enam tekib tunne, et tegu pole mitte niivõrd hobuse, kuivõrd väga pingelise emotsionaalse mälestusega hobusest, täpsemalt mitu korda külatelefonist läbi käinud kuulujutuga hobusesarnasest olendist, keda olla kunagi kusagil nähtud.

Anatoomiliselt on loom täiesti düsfunktsionaalne konstruktsioon. Tagajalgade reielihased lubaksid loomakesel end ainult esijäsemete abil edasi sikutada nagu hüljes. Kael algab kohast, kus hobusel tavaliselt lõpeb õlg, rindkere meenutab äraistutud diivanit. Tagakeha näib olevat modelleeritud sõltumatu kunstilise manifestina, millel puudub igasugune side ülejäänud loomaga. Hobune ei paista püsti seisvat mitte luustiku, vaid puhta ideoloogilise optimismi najal.

/…/

Kas eelpool tundus, et monumendi suurim probleem on hobune? Oo ei. Probleem on oinas, keda hobune kannab. Ja oinad, kes seda võimaldasid.

Alma Ostra-Oinas oli kahtlemata tähelepanuväärne naine. Ta tegutses ajakirjaniku, poliitiku ja naisõiguslasena. Ta oli haritud, aktiivne ja võimekas isiksus. Kuid ta oli ka ideeline kommunist. Mitte lihtsalt „natuke vasakpoolne kultuuriidealist“, vaid Venemaa bolševike partei aktiivne liige, kelle maailmavaade kuulus ideoloogiasse, mis tõi Eestile okupatsiooni, terrori ja küüditamised ning katkestas aastakümneteks normaalse ajaloolise arengu. Ta oli abielus kommunistliku mõrvari, Nõukogude Venemaa loodud okupatsioonivalitsuse juhi Jaan Anveldiga ja tegi bolševistlikku riigipööret organiseerides koostööd riigireetur Viktor Kingissepaga.

Miks siis asjad tänaseks nii on läinud, et Alma Ostra-Oinas on saanud monumendi? Variantide hulk näib olevat väga piiratud. Sain kokku kolm.

1. Tallinna linn on otsustanud teadlikult põlistada kommunistliku agitaatori mälestuse suurejoonelise avaliku monumendiga.
2. Mingid ideoloogilised (ilmselt Venemaalt juhitud) rakukesed testivad, kui lihtsalt saab Eesti avalikku ruumi sokutada kommunistlikku propagandat, maskeerides kogu ettevõtmise "julgeks kaasaegseks kunstiks".
3. Kommunistile on püstitatud meelega groteskne monument, et tema mälestust teadlikult naeruvääristada.

Kaalusin kõiki neid variante ning kaldun lõpuks siiski neljanda poole. See on Eestis kõige tavalisem – ja võib-olla kõige traagilisem – seletus: lollus.

Keegi mõtles, et "oleks ju pull". Teised kiitsid kaasa. Kolmandad andsid loa. Neljandad leidsid hiigelsumma raha. Viiendad ehitasid selle valmis oma oskuste või oskamatuse piirides. Kuuendad aplodeerivad. Ja seitsmendad – neid on kõige rohkem – peavad järgmised sada aastat mööda kõndides kukalt kratsima ja mõtlema, miks nad küll nii kultuuritud on, et «suurest kunstist» aru ei saa. Vahetevahel tuleb ehk ka vabandava naeratusega seletada oma Euroopast tulnud sõpradele – neile, kellel on akende all sajanditevanused ratsamonumendid –, et meie siin ei pruugi tunda hobuse anatoomiat, aga meil on raudmunad ja hästi palju irooniat. Oinas obesel on pull ja kitsed on kärneriks.

Mina kuulun sellesse viimasesse, seitsmendasse kategooriasse üldnimetusega "tallinlased". Oinas hobusel on nüüd miski, mis kuulub mu ellu, ehkki ma ei kutsunud teda sinna. Umbes nagu gonorröadiagnoos. Ebameeldiv, piinlik ja täiesti pöördumatu. Tuleb lihtsalt edasi elada ja teeselda, et kõik on normaalne.

Avalik monument erineb ateljeesse unustatud eksperimendist selle poolest, et temaga peavad elama kõik – ka need, kes pole selleks nõusolekut andnud. Avalik ruum ei ole kunstniku teraapiapäevik. Linn ei ole koht, kuhu iga ideoloogilise või esteetilise eksperimendi võib pronksi valada lihtsalt sellepärast, et kellelgi tekkis selleks tahtmine, võimalus või raha. Avalik monument peaks kandma mingit elementaarset vastutust nii vormi kui ka ajaloo ees.

Praegu näib, et näkku pole sülitatud mitte ainult anatoomiale, vaid ka tervele Eesti ajaloolisele mälule. On tunne, nagu oleks mingi musta (pigem punase) maagia läbi pronksi valatud hiljuti kõlanud sõnad, et Vabadussõda on kaheti vaadeldav sündmus, mille meenutamine võib paljusid solvata. Ja ennäe – kohe ongi vabariigi pealinna keskel igavene au ja kuulsus naisele, kes võitles kõigi vahenditega selle eest, et Eesti Vabariiki kunagi ei sünniks.

Iroonilisel moel paistab isegi hobune oma ebameeldivast rollist teadlik olevat ja üritab võimaluse korral sündmuskohalt lahkuda.“ (PM, 25.05)

Jälle nõus. Väga nõus. Ma kirjutasin ainult palju leebemalt, aga eks Mart Sanderil on ka suurem kõlakoda. Quod licet Iovi…

Minu arvamus Facebooki seinal tõstatas väikese arutelu ning mõnel juhul sain ma ka arvamuse eest pähe. Üks kommentaar kõlas: „See oleks ikka väga koomiline, kui feministlik ratsamonument oleks klassitsistlik ja/või uhkeldav. See kaotaks kogu oma mõtte. Nii et, neelake alla see mõru pill.“

Mulle tuli seoses sellega meelde anekdootlik lugu Winston Churchillist ja ühest tema šveitslannast austajannast, kes sõitis spetsiaalselt Londonisse temaga kohtuma. Ta nägi sir Winstonit hotelli fuajees kergelt śvipsis olekus ja ahhetas pettunult: „Aga, sir Winston, te olete ju purjus! Oi kui inetu!“ Mispeale Churchill oli kostnud: „Jah, ma olen täna purjus, aga homme olen kaine. Kuid teie olete ka homme inetu.“

Selles mõttes, et mõru pill feminismuselt neelatakse küll alla ning peagi unustatakse, ent proua Ostra-Oinas on oma kronu seljas õnnetult hädine aegade lõpuni. (Või noh, monumendi lõpuni.)

Ruja - Ars longa (ETV "Kitsas King" 1983 / Jupiter.err.ee)

MÕNED MÕTTED UKRAINA SÕJA 1552. PÄEVAL

SISSEKANNE # 455

Venelased korraldasid Ukraina linnadele, eeskätt Kiievile, võimsa raketi- ja droonirünnaku, mis olla olnud viimase aja üks intensiivsemaid. 600 drooni ja 90 ballistilist raketti. Kusjuures president Źelenskõi hoiatas päev varem, et Putin kavatseb kättemaksuks Vene strateegiliste nafta- ja gaasirajatiste süstemaatilise hävitamise eest ning ebaedu tõttu rinnetel kasutada kurikuulsat „Oreśnikut“ – mis Putini militaarleksikas on omandanud otsekui mingi müütilise kättemaksurelva, Vergeltungswaffe, oreooli. Ja Venemaa ründaski, mispeale Zelenskõi märkis, et nad on hullunud ja et Putin käitub nurkaaetud metsloomana. Pihta sai oluline taristu Kiievi kesklinnas, mitmed kultuuriasutused ja ka välisministeeriumi hoone, muidugi ka elamud üle linna (nagu ikka, not big news any more). Aga eraldi toodi esile – ja mitte niisama tagamõtteta -, et kardetud „Oreśnik“ tabas Kiievis garaaźikompleksi. Mille peale Venemaa Z-blogijad olevat leili läinud – raisata kallis rakett kolme äärelinna garaaži hävitamiseks! No täitsa vene värk, kak raz!

Sõda nagu ta on - filtrita. (Foto: Stringer/Reuters, via Eesti Ekspress)

Ma ei tea, kuidas olukord rinnetel päriselt on, kelle kasuks vaekauss tegelikult kaldu on. Sõjaudu on informatsiooni sedavõrd varjutanud, et allikate selgus ei paista välja. Aga tundub, et ukrainlastel on olnud nuppu teatud peataolek Putini leeris enda kasuks pöörata. Psühholoogiline eelis on neil olnud nagunii. Nüüd on ukrainlased suutnud endapoolset narratiivi (tugev droonitõrje võimekus, droonisõja jätkusuutlik pidamine, Venemaa majanduse torpedeerimine selle abil – mille kaasuv nähe on eksinud droonid Baltimaades) läbi suruda ning luua mulje sõjalisest edust, ameeriklaste hülgamise ja eurooplaste otsustamatuse kiuste. Ja see on tugev narratiiv – seda illustreerivad põlevad naftaterminalid Läänemerest Musta mereni ning droonide rünnakud Moskvale. Aga ma siiski kardan, et see pole päris tõde, mistap igasugune eufooria on enneaegne. Pealegi, venelaste (st Putini) jaoks on Ukraina küsimus ideoloogiline ja fundamentaalne – selle õiglase lahendamise nimel ollakse kannatama mida iganes ja kaua iganes. Võit – just seesugusena, nagu Vene võim seda ise ette kujutab – on ainus võimalik positiivne tulem, kõik muu on alandus.

Aussie'de ettenägelik vaist ja sünge huumor:  juba 1980. aastal kirjutas bänd Mental As Anything loo "Troops Movements in the Ukraine".

Repliik # 40. NAINE HOBUSE SELJAS ... JA MEES HOBUSE SELJAS

 SISSEKANNE # 454

Andke andeks, aga mulle ei anna ikka rahu. Kogu austuse ja heatahtlikkusega naisõigusluse suhtes ei saa ma ikkagi aru, miks on naine pandud mingi masaja kronu selga, mis liipadi-loopadi kuskile tuterdab (ja veel Keldrimäe paneelmajade tagahoovis, justkui juhuslikult sinna ära eksinuna), ent kindral Laidoner istub väärikalt ja sirgselgselt ilusa täku seljas (tõsi, postament on madal, õieti seda polegi).

Kui tahetakse feminismi ja tublisid naisi esile tõsta, siis võiks seda ikka kuidagi väärikamalt teha. Vaatlen seda lihtsalt esteetika seisukohalt ja ka tähendusruumi silmas pidades. Seda enam, et skulptuuri autor on naine. Et kas nii on vaja. Et mida see ütleb.

Ilu on vaataja silmades, mõistagi, aga mulle tundub, et miski on siin vildak. Alustagem juba koha vaimust (vaibist)...

Ars on, ma ütleksin, üpris longa (Fotod: Tarmo Erik / Juhkentali Selts.)

Aga mis nüüd mina, kunstikauge võhik, tean ütelda. Laskem kõneleda kunstikriitikul. Apoteoose!

Kunstikriitik võtab sõna (disclaimer: may not relate!) "Harilik kontsert" (ERR 1981, Jupiter)

*            *            *

SOTSIAALDEMOKRAAT RAHATEMPLI EES

 SISSEKANNE # 453

Hommikul, kui virtuaalse seitungi lahti lõin, sain üllatusena teada, et Tallinna linna püstitatakse (see tähendab – on juba püsti pandud) ratsamonument. Sellel postamendi otsas kappaval hobusel ei istu sedapuhku mitte kindral Laidoner, vaid hoopis proua Oinas, Alma Ostra. Monument asub Juhkentalis, täpsemalt Liivalaia-Juhkentali ristmiku haljasalal, Arteri keskuse ees. Ma olen ka ise juhkentaallane ja mu tee viib sealt sageli mööda – nii et on, mida imetleda.

Kohe valmiv ratsamonument: Alma Ostra-Oinas kappab võitlusesse kapitalistlike rahaveskite vastu, aga dominant on ilmne. (Foto: Juhkentali selts / FB)

Aga Juhkentali selts on tõstnud hädakisa, et kas nii ikka passib. Nemad on tahtnud ikka monumenti Härjapea jõe kadunud vesiveskile, aga nüüd on skulptor Flo Kasearu sinna teinud hoopis ratsamonumendi võitlevale feminismile. Sest proua Alma Ostra-Oinas oligi üks esimesi feministe – meie oma Aleksandra Kollontai. Neid mõlemaid võiks kummardada praegune LGBTQ+ kogukond kui teerajajat, sest näiteks Kollontai (1872-1952) oli omal ajal tõeline nais- ja võrdõiguslikkuse etalon, käilakuju, Nõukogude Liidu diplomaat, kes käis ringi nahkses mantlis, elas värvikat seltskonna- ja eraelu, propageeris vabaarmastust ning tundis end poliitiliste intriigide tõmbetuultes otsekui kala vees. Lisaks oli ta ellujääja, teda ei võtnud ükski repressioon. Teda on kehastanud veenvalt, võluvalt ja kompromissitult muide Hilja Varem – Mati Undi lavastuses „Kollontai“ (1980, vaata siit).

Alma Ostra-Oinas (1886-1960) oli sarnase kaliibriga naine, kes elas fassaadabielu Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise juhtivtegelase Aleksander Oinasega, kuid eks ta oli  isepäisem kui ajastu normid ette nägid. Koos abikaasaga oli ta rahuläbirääkimiste eesmärgil kontaktis põrandaaluse Eesti kommunistide juhti Viktor Kingissepaga. Aga enne Oinast oli ta abielus VSDTP aktivisti ja hilisema kommunistide juhi Jaan Anvelti endaga. Nõnda siis oli proua Ostra-Oinasel korralik register all ning Eesti Vabariigi jaoks oli ta kahtlemata kõva pähkel hallata. Poliitiline politsei hoidis silma peal, sest Ostra-Oinas oli kahtlane kahte moodi – esiteks sotsiaaldemokraat, pluss kontaktid kommunistlike tegelinskitega, ja teiseks feministlikud vaated. Ei teagi, kumb oli suurem patt – kas flirt kommunismiga või avalik feminism -, aga mõlemad „ismid“ olid rahvuskonservatiivsele Eenpalu-Pätsi-Laidoneri Vabariigile küllalt ebamugavad. Alma Ostra-Oinasest on Vikerraadios pajatanud ka üks "Eesti loo" sarja saade (kuula siit).

Kaunis ja mässuline Alma Ostra-Oinas (1886-1960) (foto: Vikipeedia)

Selline lugu siis. Monument kui niisugune on üks asi, aga ma ei saa pihta väga selle ratsamonumendi loogikale. Miks peab Ostra-Oinas hobusel istuma? Mis seos sel on? Väejuht ta polnud. Aga sümboolses mõttes ühiskondlik avangard ehk ometigi? Et võitles ja ajas õigust taga, lüües kiilu patriarhaadi kohorti? Aga kas ta istub täku või mära seljas? Seegi on oluline, kuivõrd ühel feministil ei sobi kindlasti täku selga ronida. See tekitaks liigseid.. eee… ütleme … allusioone.

Teine küsimus on muidugi ka see asukoht. Foto illustreerib suurepäraselt probleemi. Kommunist (okei, sotsiaaldemokraat) kapitalistliku pühamu, rahatempli – Swedbank -, ees, mis pealegi kõrgub üle tema. Kus see siis passib! See demonstreerib ju ehedalt, mis kapital domineerib. Pistke oma sotsiaaldemokraatlikud ja feministlikud väärtused sinnasamusesse… Lootusetu donkihhotlus kapitalistlike rahaveskite vastu.

Teisalt on monumendi asukoht ikkagi parem, kui Võllamägi, mis jääb sealt mõne sammu kaugusele.

SCAM, SCAM, SCAM, WONDERFUL SCAM...! (EI PEA JU OMA PINNI KUHU IGANES TOPPIMA!)

 SISSEKANNE # 452

Monty Pythoni Lendaval Tsirkusel oli legendaarne sketš spämmist, mille kohviku ettekandja (Terry Jones) loeb ette menüü, kus absoluutselt iga roog sisaldab rämpsliha SPAM. Toidud muutuvad järjest absurdsemaks: "muna ja späm", "muna, peekon ja späm", "späm, späm, späm, muna ja späm" kuni roogadeni, mis koosnevadki peaaegu ainult spämmist. Kohviku nurgas istub rühm viikingeid, kes hakkavad iga kord, kui sõna "späm" mainitakse, valjusti laulma ja janditama: "Spam, Spam, Spam, Spam... Lovely Spam! Wonderful Spam!". See laul muutub nii valjuks, et matab enda alla kogu abielupaari ja ettekandja vahelise vestluse.

Sketš pilkas Teise maailmasõja järgset Briti argireaalsust, kus konserveeritud sealiha SPAM (Spiced Ham, USA ettevõtte Hormel Foods toode) oli kõikjal – seda eksporditi massiliselt just Suurbritanniasse ja oli normeeritud värske sealiha asemel väheseid kättesaadavaid lihatooteid - , ning muutis selle absurdseks metafooriks infomürale, mis lämmatab igasuguse sisulise suhtluse. 1970. aastaks, mil sketš eetrisse läks, oli brittidel sellest odavast konservist kõrini. See sümboliseeris igavat, monotoonset ja pealesurutud toiduratsiooni, millest oli võimatu pääseda.

Sketśi järgi sai nime tänapäevane rämpspost. 1980. aastatel, kui sündisid esimesed interneti-eelsed arvutivõrgud (nagu Usenet ja varajased jututoad), hakkasid kasutajad Monty Pythoni sketši eeskujul üksteist lollitama. Kui keegi tahtis vestlust saboteerida või kedagi foorumist välja süüa, hakkas ta tekstiaknasse lõputult trükkima sõna "SPAM SPAM SPAM", kopeerides viikingite käitumist. See kuvas kogu ülejäänud kasuliku teksti ekraanilt välja ja muutis suhtluse võimatuks. Sellise käitumise ja Pythoni sketši otsese seose tõttu hakati kõiki soovimatuid, massiliselt saadetud ja sisutühje e-kirju ning reklaame nimetama rämpspostiks ehk spämmiks.

Monty Pythoni kuulus "Spämmi" sketś (BBC/Monty Python Flying Circus, 1970)

See sõna paaritub väga hästi teise kurikuulsa terminiga SCAM ehk skämm, mis olemuselt ei ole lihtsalt vargus, vaid usalduse kuritarvitamine. Pettuse anatoomia põhineb psühholoogilisel manipuleerimisel, kus ohvrile luuakse illusioon millestki kasulikust:

• kasvupinnas: petturid mängivad inimlike omaduste peale, nagu heausksus, naiivsus, hirm või kasuahnus.
• pakkumine: ohvrile lubatakse midagi erakordset (nt kiiret tulu, odavat toodet või romantilist suhet).
• konks: tehingu realiseerimiseks peab ohver tegema ettemakse, jagama isikuandmeid või pangapoole paroole. Nagu kirjeldab ERR portaal Novaator, on skämmi puhul reeglina kõik esitatud faktid valed ja erinevalt tavapärasest äriskist ei ole see tehing kunagi mõlemale osapoolele kasulik.

Spämmi ja skämmi seos on ilmne, kuid spämm üksi on vaid tüütu infomüra, kuid skämm on selle laastav kaksikvend, mis on võtnud epideemilised mõõtmed. Ma olen korra tähelepanu juhtinud, et peab olema väga valvas – endalgi oli tegemist kummaliste telefonikõnedega Leedust ja Slovakkiast, Portugalist ja Ühendkuningriigist, mis käisid lainetena: paar päeva järjest tuli kümneid kõnesid, siis oli nädal-paar vahet ja jälle kordus sama.

Seevastu spämmi on tulnud kogu aeg, seda ma isegi ei märka enam, kuid vahetevahel tuleb huvitavaid õngitsuskirju, kus rõõmsalt jagatakse oma õnnestumisi pärandiga või lotovõiduga või laenuvõtmisega (mõelge, inimene on õnnelik, et sai LAENU, ja kiidab selle eest isegi issandat – nagu juhtus Rumeenia kodaniku Cristian Davidiga (usume!), kes ärgitas kõiki sarnast kogemust saama).

Keegi Cristian David jagab oma õnne laenuvõtmisel ja soovitab teistelegi sarnast kogemust (kuvatõmmis siinse blogi kommentaariumist)

Aga, inimesed, olge valvsad! Täna tuli avalikuks, et Eesti Kunstnike Liit on skämmerite käest kõvasti pügada saanud. Koguni 700 000 eurot olevat tuuri pandud. Politsei sõnul räägitakse sellest kui hoiatavast juhtumist, aga seda raha enam tagasi tõenäoliselt ei saa, sest see on kantud välismaale nelja tuule poole.

Juhtumis on kaks kannatanut ehk lisaks kunstnike liidule on kannatanuks ka raamatupidaja, kes andis kelmidele ära ka isikliku pangakaardi, ning tema kaotatud summa on mitmekümne tuhande euro suurune. Jah, raamatupidaja… muidu usaldusväärne inimene, aga hirmus kohusetundlik, uskus, et teeb politseiga koostööd, aitab paljastada petturite võrku, teeb ühiskondlikku head. Tassis pangakaardigi „heade inimeste“ kätte. Appi! Ikka veel, pärast kõiki neid eelmisi juhtumeid,  millest on räägitud „Pealtnägijas“ ja „Kuuuurijas“ söögi alla ja peale. Tundub, et vähe on räägitud. Tundub, et on olnud spämm, spämm, spämm… Või on petturid niivõrd andekad Viplalad, et suudavad ära tinistada kelle iganes.

Antud juhtumi puhul on muidugi lihtne elukaugete kunstnike üle ilkuda, kes elavad pea pilvedes ega märka maiseid muresid, kuid ära on tinistatud ka soliidseid ärimehi, finantskirjaoskusega inimesi ja isegi politseiametnikke ennastki. Sest nagu on märkinud üks politseiuurija, on igaühe jaoks olemas temale vastav petuskeem, mis ootab vaid lansseerimist – meie asi on see õigel ajal ära tunda.  Tuleb tõdeda, et kõigi petuskeemide ema on ahnus – seda nii ühelt kui teiselt poolt. Tahe investeerida, tahe kasu saada. Seda ei tule pahaks panna, see on ettevõtlikkuse alus. Tasub lihtsalt juhinduda kunagise sotsiaalministri Toomas Vilosiuse elutervest soovitusest mitte toppida oma tilli igale poole. Mis laiemalt tähendab ju ka seda, et oma PIN-koode ei tohi iga ettejuhtuva käsu peale kuhugi sisse toksida. Safety first!

REPLIIK # 39. LÜHIKE REMARK EUROVISIOONI TEEMAL

SISSEKANNE # 451

Ma mõtlesin, et ma parodeerin Oravat, aga rahvasaadik ja poliitikamees ja pastorihärra Igor Gräzin on vana sepa sentimendi ise üle võtnud. Igor resoneeris Eurovisiooniga: 

„Bulgaaria laul on puhas jama (et mitte öelda - täielik solk ja ma ei ütle kuna olen leebe inimene). Võidu motiiv on poliitika, sest Bulgaaria on kõige  venemeelsem riik ja hääletajate hulgas domineerivad eurovastalised slaavlased (nt slovakid, sloveenlased) kes vihkavad Ukrainat.“ 

Ma arvan, et Igor võttis ühe pitsi asemel (jälle) neli.

"ME SÕIDAME BU-BU-BULGAARIASSE!"

 SISSEKANNE # 450

Ivan Orav (Alberto Moravia) vaatab mõtlikult resultaati. "Mingisugune Bulgaaria! See pole riik, vaid kirbutsirkus!" (foto: European Union/EP)

Eks minagi vaatasin poole silma ja kõrvaga Eurovisiooni, kus ilma tegid Iisrael ja Austraalia – toredad Euroopa riigid mõlemad – ning Soome, kes oli favoriit, ei võitnud jälle. Ja kihlveokontorites läksid panused vett vedama, sest Soome pidi võitma, aga kes panustas Iisraelile, oleks peaaegu jackpoti saanud. Siin oleks pidanud Mossad veel pisut pingutama.

Aga et Bulgaaria? No teate!! Minusse kargas Ivan Orava ärgas ja kompromissitu vaim.

„Oh, teie, koerad!“ needsin valjusti ja häbenemata.

„Ära sõima!“ vastasid mu kunagised sõbrad. „Elu tahab elamist, mis mõtet on vastu tuult süljata. Näe, saame sõita Bulgaariasse!“

„Mida te teete seal Bulgaarias!“ ei jätnud ma nende hinge rahule. „Mingisugune Bulgaaria! See pole riik, vaid kirbutsirkus!“

„Seal tehakse häid kompotte ja persikumahla,“ leelotasid juudased.

„Mis loom see persik on?“ küsisin mina. „Eestlane ütleb ikka virsik!“

„Ei, persik!“ vaidlesid kameeleonid. „Kui me hääle andsime, võeti meilt tõotus, et me ütleme edaspidi virsiku asemel persik. Siis saame Bulgaariasse!“

„Koerad!“ alustasin ma reipalt uut sõnavõttu, aga kes mind kuulas – keksiti ringiratast ja lauldi: „Me sõidame Bu-bu-bulgaariasse! Bul-bul-bulgaariasse! Ja ostame pee-ee-eersiku!“

No täitsa persik!!

"Me sõidame Bu-bu-bulgaariasse! Bul-bul-gaariasse!" (foto/kuvatõmmis: kroonika.delfi.ee)

Darina Nikolaeva Yotova kuulutati 70. Eurovisiooni võitjaks (foto: Tobias Schwarz/AFP)

*        *        *

Loe lisaks: A.Kivirähk. (2001) Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed.  Tallinn, Kirjastus Varrak, lk 92-93.