HAAPSALU LINNAPEA USKUMATUD SEIKLUSED

 SISSEKANNE # 488

Rahva Raamat

Kuna mu varane noorus möödus olude sunnil suuremjagu Haapsalus, siis loomulikult huvitavad mind Haapsalu asjad siiani. Olen korduvalt öelnud, et mul on selle linnakesega omamoodi love and hate relationship. Paljud teravad nurgad on nüüdseks asendunud küll nostalgiaga – kui ma olen Haapsalus käinud, tunnetan seda eriti. Nostalgiapealinn, isiklikus plaanis.

Seetõttu ma lugesin kohe läbi ka Haapsalu linnapea Urmas Suklese memuaarid, pealkirjaga „Haapsalu linnapea uskumatud seiklused“ (Helios Kirjastus, 2026). Mees nagu orkester. Trikster. Linnapea, kes on oma vunts; selline mulje jäi, et iga linnakodanik võib tänaval härra Suklesel nööbist kinni võtta ja öelda, mis tal linna juhtimise kohta öelda on. Või siis vähemalt omamehelikult teretada. Selline semu, kes seisuslikke barjääre ei pea. Natuke meenutab ta hoiaku mõttes mõnda Ameerika väikelinna śeriffi, kes peab oma linnakest ja seejuures omaenese positsiooni  ilmatuma tähtsaks asjaks. Eriti tõusetub paralleel siis, kui meenutada kuulsat Haapsalu linna lukkupanekut 1994-1995, kui linna kolme sissesõiduteed valvas politsei vahipost. Ei ole vaja igasugust kahtlast elementi linna vahele tuiama! Küllap meenub paljudele stseen filmist „Rambo – First Blood“ (1982), kus unisevõitu linnakesse saabus rahu häirima posttraumaatilise stressiga ex-vet, keda kohustundlik, põhimõttekindel ja jäik śeriff asus linnast välja puksima. „We have little quiet town here…“

Aga Urmas Sukles on loomulikult palju mitmekülgsem. Mõnes mõttes ebatüüpilise tegutsemise ja mõttemustriga on ta ühtaegu olnud linnale nii õnnistus kui õnnetus (kõige kõvem konn konnatiigis). Auga välja teenitud legacy on tal vaieldamatult.

Viimastel valimistel kukutati Sukles troonilt, kus ta oli istunud 1993-2002 ja 2009-2025. Ehk siis Eesti taasiseseisvusperioodi kõige pikema staažiga omavalitsusjuht. Mees, kellel kogu aeg on mitu rauda tules olnud, pensioneerumisele muidugi ei mõtle ja on kirjutanud hoopis rokkivad memuaarid, mis on seetõttu ägedad, et ta on need kirjutanud täie usutavusega ise. Ei mingit variautorit ega palgatud PR-suleseppa, vaid Sukles omaenda rammusas mahlas. See ongi raamatu suurim pluss, mille motona kõlab lõik raamatu kaanelt: „Kui sind saadetakse persse, siis lähed sinna. Mõtled, miks sa seal oled, ja tuled välja nagu poleks midagi olnudki. See aitab elus edasi.“

Ma noppisin välja mõned iseloomulikud seigad Suklese raamatust. Subjektiivselt, loomulikult.

Eüekas: Malevaelu oli paras rock’n’roll, sex ja drugs. Nalja sai iga päev palju, sest olime noored peoloomad. Pärast küllaltki rasket tööpäeva – betooni kühveldades või müüri ladudes – olid õhtud üks trall ja tagaajamine. Sellest ka sex. Joodi ära üüratutes kogustes alkoholi, mida tänapäeval isegi ette ei kujuta. Küll oli meil tollal hea tervis!“ (Sukles 2026: 13)

Erialavalikust: Kõrgkooli minek oli ainumõeldav, sest muidu ootas ees kaks aastat Vene sõjaväge ja seda ei tahtnud keegi. Eriala valikul olid kõne all ehitus TPIs või juura või arst TRÜs. Midagi, mil tulevikku oleks. Ei tõmmanud mind Vene ajal majandust õppima. Ega juristikski – hiljem ilmneski, et väga palju juriste korjas KGB enda juurde tööle ära. Aga arst on igal ajal lugupeetud inimene! Vene ajal ei sõltunud arst palgast. Kui olid hea arst, siis patsiendid toitsid sind ära. (Sukles 2026: 21-22)

Õpingutest ja arstipraksisest: Tõele au andes, isa päästis mind korra ülikoolist välja viskamisest, kui ma ei teinud Võru haiglas suvepraktikat korralikult ära. Seda sellepärast, et olin samaaegselt ka EÜE Lõuna regiooni komandör ja malevaelu neelas peaaegu kogu mu praktikaaja. Ei kahetse. Mu elukäigule vaadates – arsti elukutset oli mul vaja kümmekond aastat, aga poliitikas, äris olen olnud 1993. aastast, nüüdseks juba kolm korda kauem.

Mul on alles tollane praktikapäevik, kuhu siseosakonnast sain sellise iseloomustuse: „Üliõpilane Sukles praktikale hilines, kümnest päevast viibis kohal viis. Teraapia vastu huvi ei tunne. Teoreetilised teadmised kesised.“ Isa tundis hästi tollast Võru haigla peaarsti ning mul lasti praktika lühendatud kujul paari nädalavahetusega järele teha. (Sukles 2026: 22)

Olin arst, kelle kohta öeldi „arst, kes oskab kuulata“. Pärast varahommikuni kestnud külapidu oli vastuvõttu teha natuke raske, sest uni tuli peale ja hingeauru ka ei tohtinud kaugele hingata. Nõjatusin kätele ja vaatasin ainiti patsienti, kes rääkis ja rääkis. Rääkis end tühjaks ja mina ainult noogutasin. Inimesed said rääkimisest kergendust ja abi. (Sukles 2026: 28)

Autodest: Linnavalitsuse auto oli nagu linnapea isiklik auto, sellega tegin kõik oma sõidud. Ei olnud siis vaja mingit sõidupäevikut ega aruandmist. Parim linnavalitsuse auto oli  suur Peugeot 605, millele panin silma peale Tallinna Peugeot’ keskuses. Seal ta kasutatuna, aga väikse läbisõiduga, mind ootas. Läksin salongi ja vormistasin ostu. Polnud vaja ei volikogu kooskõlastust, ei eelarve järgimist. Jah, olid ikka head ajad! /…/

Teet Kallasvee [vahepealne linnapea, 2002-2007 – R.R.] eelistas sõita Audiga. Peugeot 605, mis sest et hea ja suur auto, Kallasveele ei sobinud. Tema rentis oma firmalt Audi ja jäi meile, kes me opositsioonis olime, kohe vahele. See oli kriminaalkuriteole lähedane, kui mitte öelda kuritegelik tegevus. Endalt linnapeana linnavalitsusele auto rentimine oli juba tollal karistatav. Võrumaal said ühed sama teo teinud mehed igatahes karistuse kaela. Aga Haapsalu pole Võru. Siseminister oli Olari Taal, Haapsaluga seotud mees ja Kallasvee parteikaaslane. /…/

Audidest veel nii palju, et mõni aasta pärast Fra Mare avamist ostsime mudamaffiale korraga kolm hõbehalli Audi 6. Sisuliselt tegime oma raha eest endile kingituse. Ja kuigi auto ostis linnapea enda firma teenitud raha eest, võttis Lääne Elu teema üles. Tegelikkus oli see, et ajakirjanikele ei mahtunud meie autod pähe ja nad said leheveergudel jälle ilkuda. Linnakodanikel oli üpris suva. Eesti Päevalehele pidin seletama, et A6 ei ole luksusauto, vaid tarbeese. Audi luksusauto on A8. (Sukles 2026: 66-67)

Parteist väljaviskamisest: 2017. aasta valimisteks valmistudes sain aru, et tugevat Reformierakonna nimekirja ma kokku ei saa. Paljud potentsiaalsed kandidaadid ütlesid lihtsalt ära. Oli käimas ka Haapsalu ühinemine Ridala vallaga. Seda kõike arvestades võtsime vastu otsuse teha valimisliit. Liidu nimeks panime Haapsalu ja Ridala esitähed ehk HARI. Mõeldud-tehtud!

Reformierakonnas on põhimõte, et parteilane tohib kandideerida ainult partei nimekirjas, muidu visatakse ta parteist välja. Uudis, et Sukles teeb valimisliidu, läks liikvele. Mulle helistas tollane erakonna peasekretär Tõnis Kõiv ja tahtis tulla Haapsallu. Aimasin tuleku põhjust ja ütlesin, et mis ta raiskab aega, ma võin ise Tallinna peakontorist läbi astuda.

Läksingi sinna. Peasekretäril on suur kabinet. „Suku, sa oled teinud sammu A – astunud Reformierakonda. Sa oled teinud sammu B – moodustanud valimisliidu. Nüüd pead sa tegema sammu C ja Reformierakonnast välja astuma!“ „OK,“ vastasin. „Ma astun erakonnast välja mulle sobival ajal enne valimisi.“ Läksin minema. Kuu aja pärast Kõiv helistas ja küsis, miks ma olen veel parteis. Vastasin, et ütlesin ju, et lahkun mulle sobival ajal.

Mõni aeg hiljem olime Maretiga [abikaasaga] Istanbuli lennujaamas, kui järsku kerkis nagu pingi alt meie ette Kõiv: „Suku, millal sa parteist välja astud?“ Jälle vastasin, et lahkun mulle sobival ajal ja kindlasti enne valimisi.

Igatahes olid reformaritel närvid nii läbi, et nad ei kannatanud oodata minu minekut ja kohalik parteirakuke viskaski mind Reformierakonnast välja. Seda tehti tagaselja. (Sukles 2026: 214-215)

Presidentidest: Kaljulaidi õrritasin ma aeg-ajalt FBs. Ei usu väga, et ta mu postitusi luges. Aga kui president kutsus koroona ajal inimesi aknale lehvitama, siis ei suutnud ma kuidagi reageerimata jätta. Postitasin Okaspendli sisuka loo pealkirjaga „Lugu“, kus read: Sa lehvitad ja sinu lehvitus on jahe, ja jahe on ka sinu lahkumispilk.

Karise juures meeldib mulle tema professorlikult rahulik tasakaalukus. See ajab aeg-ajalt reformarid nende 200 puudlitega päris pöördesse. (Sukles 2026: 240)

„Ärategemisest“: 2025. aasta valimiste eel sain teistsuguse märguande, mis andis mõista, et mu aeg on otsa saamas. Sõitsin Posti tänaval lahtise villisega ning keegi helistas mulle. Telefon oli mul kõrvalistmel. Võtsin telefoni, vaatasin ekraanilt helistaja nime, ma ei jõudnud telefoni kõrva juurde pannagi, kui tagant kostis „uua-uua“ ja tuled hakkasid vilkuma. Taga oli eraldusmärkideta sõiduk, politseipoiss ja politseitüdruk istusid sees. Poiss tuli minu juurde, oli külmalt asjalik ja keeras mulle 40 eurot trahvi. Ma ei tahtnud temaga vaielda ega tema autosse minna, et videost vaadata, kas ikka oli telefon kõrva ääres või mitte. Pärast mõtlesin, et mulle oleks palju rohkem mõjunud suuline hoiatus: „Härra linnapea, autot juhtides ei tohi telefoniga rääkida!“ Selline trahv aga tekitab trotsi, mitte seaduskuulekust.

Küsisin küll, kas neil on mingi trahvikogumise kohustus. Vastati, et ei ole. Kujutlesin, kuidas politseipoiss läheb koju, võtab padja alt päeviku ja kirjutab: „Kallis päevik, täna oli tore päev! Sain linnapeale trahvi teha!“ (Sukles 2026: 271-272)

Igati tore ja aus raamat, see raamat on pikantseid seiku täis. Näiteks võite teada saada, et Haapsalu oleks peaaegu promenaadi äärde saanud ka palja näkineitsi kuju, modelliks tahtis olla üks Venemaa tuntud pornonäitleja. Miks Venemaa? Aga ikkagi tsaarikuurort!!

Soovitan väga soojalt. Eriti muidugi neile, keda huvitavad kohalike omavalitsuste toimemehhanismid ja suhtedünaamikad.

*            *            *

Väikelinna eripärad: "We don't want guys like you in this town!" (Rambo - First Blood, 1982)

Okaspendel - Lugu (1988)

AN ENGLISHMAN IN THE BALTICS: Anthony Powell. VENUSBERG.

SISSEKANNE # 487

rahvaraamat.ee

Lugesin läbi Anthony Powelli miniromaani „Venusberg“ (1932, e.k. LR 2026). Ei läinud peale. Alguses olid lootused kõrged. Tegevus toimub ühes nimetamata uues äsja iseseisvunud demokraatliku riigi pealinnas, mis asub Läänemere ääres ja evib nii Helsinki kui Tallinna tunnusjooni, rohkem viimast. Peategelane, inglasest ajakirjanik Lushington, lähetatakse uurima sealset elukorda – ja põhimõtteliselt that’s it! Riigi nimi ei püsi Lushingtonil sugugi meeles, sest ta sukeldub kohalikku seltsiellu koos klatši ja kerglaste suheterägastikuga – mis mulle kui lugejale ausalt öeldes niisama tühised näivad kui Elu24 portaali nupukesed.  

Seltsitakse, armutakse, surrakse – aga kõik käib kuidagi pealiskaudselt. Väga palju on dialoogi. Väga kirev on ka tegelaskond – ekstsentrilised aadlikud, vaesunud Vene emigrantidest krahvid, diplomaadid ja salaagendid -, kes siis omavahel risti-rästi suhestuvad. Aga et romaani maht on (stiilselt) ahtake, siis ei jõua need multi-kulti karakterid mitte kuidagi välja areneda ja kinnistuda, vaid jäävad episoodilisteks ning minul kui lugejal läksid need karakterid küll omavahel sassi ja suisa meelest ära. Aga võib-olla see just oligi kirjaniku taotlus – demonstreerida nõndaviisi elu kulgemist enamjaolt mööda tühist voolusängi. Eks siit terendagi too kuulus Briti kuiv huumor. Lushingtoni enda nimigi vihjab ju just nimelt sellele samale tühisusele (lush life – külluslik elu). Või nagu Elu24 portaali slogan kuulutab: nii on nagu elu käib! Lushington ise jääb sageli osavõtmatuks vaatlejaks, kes parimal juhul läheb lihtsalt vooluga kaasa.  Ühesõnaga, talle omane iseloomujoon on leigus. Aga see paneb sarnase pitseri ka tervele raamatule. Kui selle ära tajud, siis hakkab igav. Vähemasti minul hakkas.

Sõltuvalt tujust võib seda raamatut hinnata kas 1/10 või 10/10.  Nagu ütlesin, mulle peale ei läinud – seega antud juhul esimene variant hindamise skaalal. Mis üldse ei välista seda, et kui ma loen selle raamatu kunagi teist korda läbi, siis on relevantne teine variant.

*        *        *

Mulle tundub, et teatavat Lushingtoni vaibi on ka Stingi poolt kuulsaks lauldud loos „An Englishman in New York“ (1987, A&M Records). A gentleman will walk but never run.

Sting - An Englisman in New York (A&M Records, 1987)

VÄLJAPUDENEVAD AMETNIKUD

SISSEKANNE # 486

Vene absurdiklassikul Daniil Harmsil on tore jutuke, mis kannab tragikoomilist pealkirja "Väljapudenevad vanaeided". Ilona Martsoni tõlkes on see ilmunud ka eesti keeles, samanimelises kogumikus, ja see kõlab nii:

Üks vanaeit vahtis suurest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja läks katki.

Teine vanaeit upitas end välja allakukkunud eite vahtima, kuid temagi pudenes liigsest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja läks katki.

Siis kukkus aknast välja kolmas vanaeit, siis neljas, siis viies.

Kui kuues vanaeit välja pudenes, sai mul nende vahtimisest küllalt. Ma läksin Maltsevi turule, kus räägitakse, olevat ühele pimedale kingitud heegeldatud sall. 

(Daniil Harms. Väljapudenevad vanaeided. Tallinn, kirjastus Tänapäev, 2011, lk 56)

See jutuke tuli mulle meelde, kui lugesin ajakirjandusest uudisnupukest, kuidas hiljuti ametisse nimetatud Putini välisabi nõuniku, täpsemalt Rossotrudnitśestvo (Vene Föderaalamet sõltumatute riikide ühenduse asjade küsimuses) juhi Igor Tśaika kehakaal ja gabariidid on parajalt just niisugused, et teda ei anna väga lihtsalt aknast välja visata.

Sest Venemaal on kõrgete ametnike "väljapudenemine" aknast pikaajaline traditsioon - kuis muidu Daniil Harms mõistujutuks ainest sai.  Harms elas samuti veidral ja grotesksel ajal, kui riiki tüüris Jossif Vissarionovitś, kes ühelt poolt kuulutas, et elu on läinud paremaks ja lõbusamaks, teisalt paisus riik riigis - hirmus Gulag - justkui pärmi peal.

Teadupärast on Venemaal alates Ukraina sõja algusest mitmed tuntud ametnikud ja ärimagnaadid kummalistel asjaoludel aknast välja kukkunud ja hukka saanud. Ei usu, et pelgast uudishimust. (Või siis just liigsest uudishimust.)

Aga härra Tśaika jaoks peavad olema ebastandardsed aknaraamid. Kust neid võtta, eks ole. 

(kuvatõmmis: Postimees/Instagram)

TÄNA, 25 AASTAT TAGASI...

 SISSEKANNE # 485

Vabandust, Valdo Pant. Laenasin oma postituse pealkirja Teilt. Tõepoolest, täna, 25 aastat tagasi varisesid New Yorgis kaksiktornid ja algas uus ajastu - ebakindluse ja paranoia-ajastu. George W. Bush lubas kõik pahalased (evil-doers) kasti lüüa. Algas sissetung Afganistani, jaht bin Ladenile, sealt edasi tuli Iraak – no ja lõpuks kogu muu jama Süüriani välja. 

Mäletan seda päeva selgesti. Olin Tartus oma Annelinna korteris ja tegin arvutis mingit esseed ülikooli jaoks. Telekas mängis CNNi kanalil. Järsku tuli „breaking news“, et lennuk põrutas Maailma Kaubanduskeskuse ühte torni. Näidati otsepilti suitsevast tornist, stuudiosse oli kutsutud mingi lennu-ohutuse ekspert, kes kõneles umbes nii, et „accidents will happen“ ja et ka varem on lennuk (tõsi, väikelennuk) õnnetul kombel Manhattani kõrghoonesse põrutanud. Ma siis jäin ka huviga vaatama-kuulama…, kui järsku ilmus tornide juurde veel üks lennuk ja põrutas otse majja. Ma veel mõtlesin, et what the fuck?!  Onu heietas edasi, aga saatejuht katkestas teda pisut ebaleval moel, et näete, midagi kummalist toimus just praegu. 

Siis millalgi tuli ekraanile ärev teade: „America is under attack!“ Jah, nii oli – see oli tõesti väga sürreaalne hetk. CNN näitas hävingut otsepildis, mõned inimesed kõlkusid akendel, olles ülemistele korrustele lõksu jäänud, ning mõned hüppasid alla. Mõistsin kohe, et nüüd hakkab suur jama pihta, et ega seda nii ei jäeta. Siis tuli teade Pentagoni rünnanud lennukist ja veel ühest, mis kukkus metsas alla. Lõpuks kukkusid tornid raginaga kokku – miljonite silma all.

See oli üldse kummaliselt õõvastav september, sest mõned päevad varem oli Pärnus puhkenud metanoolitragöödia, mis viis hauda 68 inimest. Õhtuleht loendas igas lehenumbris surnuid. Lennart Merile pandi pahaks, et ta polnud ohvrite suhtes piisavalt empaatiline, heites neile ette nende elustiili. Rahvas hakkas rääkima sidrunimaitselisest piiritusejoogist  - „Pärnu pimedast“.  Vikerraadios, muide, tegi Taavi Libe oma "Eestimaa toimikute" sarjas sellest sündmusest ka huvitava saate - saab kuulata siit. Aga kui saabus 9/11, siis oli meie oma tragöödia muidugi kohe teisejärguline uudis.

Tõele au andes, neil päevil oli mul tunne, et maailmalõpp on kohe saabumas.

CNN actual footage, TV live 8-10 AM: algul näidati Nokiat...

Presidenti informeeritakse... America is under attack! (ABC News)

*        *        *

TEGUS NÄDAL: UUS PRESIDENT, MÜRSUSKANDAAL JA SAJANDI VIHM

 SISSEKANNE # 484

Riigikogu valis – see tähendab, hääletas – esimeses voorus ära uue presidendi, kelleks saab ootuspäraselt proua Ülle Madise. Ta sai 71 saadiku toetuse (minimaalselt läks vaja 68 toetushäält). Ehkki kõik oli igati korrektne ja seaduspärane, kõiki protseduurireegleid täideti ja proteste hiljem ei esitatud, on siiski veidi kummaline olukord selle meie presidendivalimise protsessiga, kus seati üles üks kandidaat ja vastukandidaat Tiit Land taandas ennast juba eos, sest ei saanud vajalikke hääli kokku, et Riigikogus esitatud saada. Noh, ja tekkiski olukord nagu vanas nõuka-aja sketšis: seltsimehed, me oleme kogunenud hääletusele, kas anda seltsimees Kronśteinile autoostuluba või mitte – kandidaate on meil tükki üks ja lube on ka tükki üks…

Aga muidu… hea valik. Suur pluss juba ainuüksi on see, et ta on naine, mitte mõni vissis vanamees. Ülle Madise oma vaoshoituse ja intelligentsiga sobib kindlasti presidendi ametisse. Eriti neis piirides, mis seadus presidendi institutsioonile ette kirjutanud on: Eesti tseremoniaalne juht ja järelvaataja. Ta räägib hästi, mõõdetud sõnadega, tühja juttu ei aja ega kannata ka teistelt, on viks ja korralik nagu musterõpilane. Ei prokrastineeri. Piinlikkust ta kindlasti oma kaalutleva mõistusega tekitama ei hakka. Ka empaatiat on tal piisavalt. Õiguskantsleri kogemus aitab tal suhestuda ühiskonna erinevate kihtide ja ootustega. Samas on tal piisavalt karakterit, et mitte lasta endale kellelgi pähe istuda, ei kujuta teda ette mõne erakonna käpiknukuna. Ja, last but not least, oleme ära lahendanud ka presidendi teisiku küsimuse – mitte vähetähtis asjaolu praeguste aegade tõmbetuultes.

Muidugi, üks küsimus jääb ikka õhku. Et miks presidendil lapsi ei ole. Iseenesest on see igaühe isiklik asi, ent kuna me siin Eestis asume n-ö. demograafilises vetsupotis (Rein Taagepera määratlus / prognoos aastast 2005), siis… see võib teemapüstitus kujuneda Achilleuse kannaks, kust president on haavatav. Eriti naisena, eriti targa naisena.

Uus president Ille Madize (kes lätlased segadusse ajas - mis on vahva!) (ERR/Ken Mürk)

*

Aga teine teema presidendivalimiste varjus kogus samuti tuure. See on kaitseväe rahaasjad, milles esineva bardaki tõi välja riigikontrolli vastav raport. On ostetud mürske mingilt firmalt, makstud miljoneid ettemaksu ja vastu pole eriti midagi saadud, üksnes ebakvaliteetset kaupa. Nõutakse kaitseministri Pevkuri pead. Kuid nagu ütles peaminister Michal kolmapäeva, 2. septembri õhtul, siis täna valitakse presidenti – ja võib-olla siis homme lennutatakse päid. Pevkuri pea oli igatahes pakul valmis.

Järgmisel hommikul astuski Hanno Pevkur kaitseministri positsioonilt tagasi, andes sellest juba õhtul teada. Ma ei teagi, kas saatuslikuks sai talle rohkem riigikontrolli raport kaitseväe raamatupidamise kohta või nn mürsuskandaal, mis suure mürtsuga avalikkuse ette tuli. 

Eesti Ekspress/Poliitikaradar: "70 miljonit, see ei ole mingi 3,50!"

Nagu Eesti Ekspress sedastas, ei saa kaitseministeerium mõistagi arvudega žongleerida ning nimesid nimetada – seadusest lähtuvalt -, küll aga saavat seda ajakirjandus, kes on välja traalinud olulise info, mille kohaselt on Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) mingile India mürsutootmise ettevõttele andnud 70 miljoni euro ulatuses ettemaksu, aga vastu ei saanud suurt midagi. Kui üldse, siis saadi vasta püksa. Ilmsiks on tulnud kurbnaljakas tõik, et nimetet ettevõte – Datasel S.R.L. – ei ole eelnevalt tootnud ja isegi mitte müünud ühtegi mürsku ning ettevõtet tutvustav reklaam oli laenatud tuntud strateegiamängu lehelt. Tegemist olla Itaalias registreeritud ühe töötajaga mikroettevõttega, mille omanikud on India tekstiili- ja luksuskaupade äri taustaga perekonna võsukesed. Kurioosum missugune!

India pool väidab, et kõik on „oolrait“, neil olnud komponendid mürskude tootmiseks peaaegu koos, lihtsalt olevat tekkinud tarneraskused (transport, logistika ja muu force majeure). Kõik pusletükikesed oli just õigele kohale asetumas, aga siis katkestas Eesti pool tehingu ja jättis pool raha kõhkluste ja kahtluste tõttu maksmata. See olnud just see vajalikum pool – no et üldse tootmist alustada. Nüüd kaebasid hindud Eesti riigi kohtusse – mis nad teevad nende komponentidega, kui Eesti alt ära hüppas!

Feels like someone has been scammed – and it’s not the Indians. Tuleb meelde kurikuulus Kreisiraadio sketš „Läbirääkimised“. Ainult et teravik on meie poole. „You give us money, we make bombs, all money, sixty percent – me, and what you?" (pigem küll „f#ck you?“). Tagatipuks tuleb sellistel eepilistel puhkudel alati meelde õnnetu näoga Kert Ämmapets Pärnust Pardi uulitsast: 800 miljonit, ma ei tea, kuhu see sai... Lihtsalt pole enam...

FB/Kreisiraadio 

Big bizness a la Kreisiraadio

*

Pärnut ja selle ümbrust tabas reede hommikul, 04.09, sajandi vihm – mõne tunniga sadas alla eri andmeil 114-122 cm sademeid, mis on Pärnu absoluutne rekord alates 1877. aastast, kui on tehtud vastavaid mõõtmisi. Sellist veemassiivi linna kanalisatsioon vastu võtta ei suutnud ning tulemuseks oli üle linna uputus. Uppusid nii Rannarajoon, Mai, Eeslinn, Kesklinn kui Rääma piirkond, samuti uputas Tammistes, Paikusel ja Sindis.  Autod jäid teedele seisma, veelgi rohkem jäi maha numbrimärke. Suurem häda oli siiski keldritesse ja madalamatesse poeruumidesse valguv vesi. Eriti trööstitu seis valitses Räämal, kust rabast alguse saavad ojad ei mahutanud pidevalt pealetulvavat vett ära, truubid läksid risust umbe ning vesi otsis teed inimeste majapidamistesse, hoovidesse ja keldritesse, kandes laiali puuriidad ja uputades tehnovõrke. Mõnest mööblitükist pole ehk suurt lugu, aga tõsisem mure on keldrites asuvate soojuspumpade ja boileritega – need kahjud on suured, sest nad on eluliselt vajalikud.

See on üsna sarnane olukord sellega, kui Pärnut tabas 2005. a. jaanuaritorm. Siis ujutati üle mere- ja jõeäärsed piirkonnad, kannatada sai peale Rannarajooni  eriti mere ja jõe vahel asetsev Vana-Pärnu linnaosa. Siis oli torm ja ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel – kaudset mõju arvatakse olevat ka 2004. aasta detsembris aset leidnud tohutul tsunamikatastroofil – pressisid tuuled merevee jõkke tagasi, kus säng jäi kitsaks. Aga nüüd tabas see rekordvihm nagu välk selgest taevast – prognoosid näitasid kolm korda väiksemat sadu ja sedagi päeva peale jaotatuna. Sajandi vihm, no mis sa teed ära! – laiutavad kõik käsi. Vat see on tõeline force majeure! Once in a lifetime!

Aga positiivse külje pealt vaadates... eks pärnakatel on nüüd aja möödudes jälle tore jutukera veeretada, et kus mina siis olin ja mis ma kõik ära nägin ja tegin, kui seesinane suur vihm Pärnu ära uputas...

TV3 Uudised: Meil on hädaolukord!

Aftermath: analüütiline mõistus järeldab, et Pärnus liigub Läti turiste ka hooaja väliselt. (FB Märgatud Pärnus, erakogu)

ESIMENE SEPTEMBER!

 SISSEKANNE # 483

Teadmistejanu on inimlik ja uudishimu pole patt. Mõnikord tuleb ainult pisut rohkem süvitsi minna.

Head teadmistepäeva!

NORMAALNE LINN NORMAL

 SISSEKANNE # 482

Vaatasin pooljuhuslikult videolaenutusest (tellisin kogemata tasuta laenutuse pähe, sest ajasin päeva sassi) märulifilmi „Normal“ (2026, Kanada-USA). Tegelikult mul oligi plaan see ära vaadata, ainult et pisut hiljem. Sest see on uus Bob Odenkirki film, kes on ses mõttes huvitav märulistaar, et ta on kuuekümnendates nn Average Joe, tavaline keskklassi vunts, mitte steroide täispumbatud kukk nagu Stallone või Lundgren vms. Teine pluss on see, et tema filmides on action küll paduverine, ent mitte kunagi liialt tõsine. Mingi veider kiiks on alati sees (nt „Nobody“ frantsiis). Sündmustik leiab aset kuskil kolkalinnas, kus saavad kokku veidrad linnaelanikud, juhmid ametnikud, väga kurjad pätid ning kummaline juhuslikkus. Selles virvarris siis Odenkirki tegelaskuju ka toimetab.

Selles filmis mängib ta isiklikel põhjustel eksiili läinud, Minnesota päramisse kolkasse, nimega Normal,  maabunud korrakaitsjat, kes võtab täita unise linnakese abiśerifi ülesande. Linn, kus kõik tunnevad kõiki ja kus näiliselt midagi ei toimu, peale naabrite omavaheliste pisinääkluste – sedagi igavuse peletamise eesmärgil. Ent siis toimub linnakese pangas juhuslik pangarööv, pärast mida selgub, et Normal on kaugel normaalsusest. Nimelt hoitakse sealse panga seifis kardetud Jaapani yakuza-bossi hiigelvarandust. Kui bossi kõrvu jõuab sõnum pangaröövist ja kui ta linnakesega ühendust ei saa, läheb lühikese süütenööriga boss olukorda kohapeale kontrollima.

Oli päris nauditav märul, rohke vere ja huumoriga. Pead ja jäsemed lendasid tempoka muusika saatel. Puänt oli kah täitsa hea. See ei mõjunud siiski lihtlabase carnage’ina, vaid pigem vaimuka satiirina. See polnud õnneks ka selline slapstick overkill nagu Rodrigueze "Machete" filmid. Üle keskmise film, ma arvan. Seda eeldusel, et me ei võta nähtut just liiga tõsiselt. 

Magnolia Pictures / Magnet Releasing / JoBlo Movie Network

PUHKUS PÄRNUS... SADA AASTAT TAGASI

 SISSEKANNE # 481

Suvi hakkab otsa saama. Suvepealinna tiitel ei anna ekstra krediiti - otsa saab ta siingi. Muidugi küsitakse sel puhul ikka, et kuidas suvi siis oli ka? Et kuidas sai see suvi veedetud, kas oli ka tore? 

Üldiselt on vastus ikka "meh!". Ei olnud rannailmasid. Sadas kogu aeg. Ideaalne suveilm oli ainult siis, kui ma pidin põllul kõplama, või töölaua taga oma tagumikutunde täis istuma. Silma jäid ainult joped, aga bikiine nägi harva. Ja nii edasi. 

Kuidas möödus aga Tallinna neiu Liidia suvi Pärnus puhates aastal 1927? Noh, ei olnud need suvitamise olud sada aastat (olgem täpsed - 99) aastat tagasi paremad ühtigi. Neiu Liidia suvitas Karusselli tänavas ja igavles mis kole. Vana aja Pärnu FB grupist sattus ette postkaart Liidialt:

"Terwitusi Pärnust, sest igawast linnast, kuhu wõib surema sõita. Mehi on leida tiku tulega.  Arder on neil päewil siia möirama ilmund. Usun, et tuleval nädalal putku pistan. Piirita on Pärnu kõrwal lihtsalt paradiis. Veel kord: igav, igav ja igav. Karusselli tn 28, Pärnus." 

(Posti pandud 30.VII.1927. NB! Kas panete tähele, kui kiiresti käis siis post: Tallinna tempel juba 31.VII.27 ja Kopli oma 1.VIII.27)

Igav, igav ja igav! Sõnum jõudis kiiresti adressaadini (kuvatõmmis: FB Vana aja Pärnu/Olavi Soomägi)

Neiu Liidia päeva päästis ilmselt noil päevil sarmikas ja popp laulja Aleksander Arder (1894-1966), kes küll neiu hinnangul "möirama" oli tulnud. Ta oli bariton, õppinud Milanos, Roomas ja Stockholmis ning oli aastail 1923-1931 Estonia teatri solist. Hiljem oli tunnustatud laulupedagoog.

Aga küllap ta repertuaaris oli ka selliseid laule, mis neidude südamed põksuma panevad. Üks niisugune oli kindlasti alljärgnev "Katsu aga redelita!", mis on ju pesueht sebimise laul.

 

Aleksander Arder - Katsu aga redelita (1931)

SHARPIE UUED SEIKLUSED: GEOPOLIITIKA ON KUKEPEA!

SISSEKANNE # 480

Donald Trump otsis oma vana hea sulepea - Sharpie - sahtlipõhjast välja ning allkirjastas jälle ühe toreda exec orderi, millega tirriteerida kanadalasi, kes on olnud "nasty people" ja pannud Ameerika farmeritele tollimaksud peale. 

Trump ja Sharpie tegid korrektuure Ameerika kaardil ja Ontario järvest sai Lake America (without of). Geopoliitika on kukepea! Piisab heast sulepeast ja natuke taipu on kah vaja - ja ongi olemas. Enjoy! Lake America Great Again!

Ma hakkasin juba muretsema, et tükil ajal pole Valgest Majast midagi naljakat kuulda olnud. Nüüd tuli ära. Kuuldavasti tahab Donald oma Sharpie'le veel tööd anda. Miks ei võiks ka olla Ameerika ookeani?! Küsimus on ainult selles, et kumba ookeani nimetada - ida- või läänepoolset. 

Mina soovitan võtta ikka see suurem, see mis Hiina randa uhub. Mine tea neid hiinlasi, nimetavad äkki Hiina ookeaniks. Siis on häbi Californiasse minnagi. 

(Samas, California is a nasty state, Trumpi heiterid. San Francisco by the Chinese Ocean, not bad either.)

Exec order: Lake America Great Again! (CNN)

Geopolitics is easy-beasy! (@realdonaldtrump)

In memoriam: TIM CURRY (1946-2026)

 SISSEKANNE # 479

Oh no! Tim Curry is dead!!!

Minu ilmavaadet ja maitset on kindlasti võngutanud The Rocky Horror Picture Show (1975) ja selle võluvalt paheline anti-kangelane dr Frank-N-Furter!

See on Bowie steroididel.

Tim Curry - Sweet Transvestite (The Rocky Horror Picture Show, 1975)

© 20th Century Fox/Disney

Tongue-in-cheek: Tim Curry - I Do The Rock (1979)

1991: YOU'VE COME A LONG WAY, BABY!

 SISSEKANNE # 478

1992. aastal ilmus Mihkel Muti sulest satiiriline romaan „Pingviin ja raisakass“, mis kirjeldab ühte päeva Tallinnas pöördelisel 1991. aastal, mil kõik „vana“ oli möödanikuks saamas, kuid „uus“ polnud veel kohale jõudnud. See on  selline omamoodi ajakapsel, fotosuurendus, milles iga pisemgi detail, olgu see tähtsusetu või ebamugavustunnet tekitav kui tahes, tuuakse päevavalguse kätte – hinnangut andmata. Kogu foon on neutraalne – see jääb täiesti lugeja enda südamele, kas ta näeb seda positiivses või negatiivses võtmes, tragikoomilisena või nostalgilisena, kas see mõjub masendavalt või hoopis ajatu satiirina. On väga tore, et Teleteater võttis vaevaks teha sellest kohe ka kaheosalise telelavastuse, mis pooldokumentaalses laadis järgib peategelase kulgemist, justkui töövarjuna (ehkki iroonia seisab selles, et ta on töötu ja kulgeb Tallinna tänavatel näiliselt sihitult, sattudes suvalistesse kohtadesse ja kohtudes seal „juhuslikult“ tuttavatega, kes kõik sehkendavad millegagi ja millegi nimel). Lavastuse pealkiri on tabavalt lakooniline – „1991“. (Vaata Jupiterist)

Päeva kangelane on kolmekümnendates eluaastates kõrgharidusega, aga sel hetkel töötu mees Eff (kellest võiks aimduda kirjaniku enda kirjanduslikku alter ego Fabiani). Teda kehastab võluva mitteosavõtlikkusega Madis Kalmet, kelle Eff on parasjagu amorfne, ei liha ega kala. Ta astub hommikul kodust välja, mis asub kusagil Tallinna kõdurajoonis (Kalamajas, nagu nähtub), astub justkui pooljuhuslikult, vastutahtsi, ent siiski kohusetundest kantuna, läbi oma endisest töökohast majavalitsusest, mis on niisama väsinud ja ilmetu kui sealtöötavad inimesed, ja läheb siis linna peale jõlkuma. Tee viib vanalinna, bussijaama ja keskturu kanti, sadamasse ja lennujaama ning muidugi Toompeale. Eff astub sisse hämaravõitu keldribaaridesse ja püstijalaõllekaisse, aga tal õnnestub ka tipus ära käia (sissepõige Gloriasse). Seejuures püsib ta lõpuni rollis, jäädes ühtviisi leigeks ja osavõtmatuks vaatlejaks. Mis on tegelikult ka loogiline, sest ühe päeva jooksul ei suuda ükski inimene ju sisuliselt muutuda.

Üldiselt on Tallinn neil päevil hall, porine, vaene ja ohtlik, nukker ja pidetu postsovetlik lagulinn. Nagu kõik Eestimaa linnad. Ainult et Tallinnas oli see kordi mastaapsem. Autod tossavad, teed on auklikud, fassaadid on murenenud, inimesed on mornid ja ilmetud. Aga selle kõige kõrval on tunda muutuste tuuli (nagu laulis selle ajastu hümni „Wind of Change“ loonud Saksa bänd Scorpions). Et siin me nüüd oleme, see on kole ja trööstitu – aga stardipositsioon on peaaegu võrdne kõigil: ole ainult mees ja kasuta juhust, sõlmi tutvusi, ole nahaalne, võta riske… ning saa rikkaks… või käi alla. Eff kohtub kireva seltskonnaga, kuulab nende saatusi ning kaalub eri võimalusi, kuidas haljale oksale jõuda, aga ei suuda otsustada, milline viis on kõige kiirem, kõige lollikindlam. Astuda ehk parteisse? God only knows…

Mulle see telelavastus kohutavalt meeldib. Ka raamat on tore, ent lavastus pakub hindamatut visuaali. Üks kaader räägib rohkem kui lehekülg olukirjeldust. See on tõepoolest ühe päeva ajakapsel. Seda tasub vaadata nüüd kui head võrdlusmaterjali, et meil on läinud päris kenasti. See peaks olema lausa kohustuslik vaatamine. Kas me sellist Eesti vabariiki tahtsimegi?? Jah, üldjoontes küll. Nobody’s perfect. Aga praegu on siiski rohi rohelisem ja taevas sinisem.

Et mitte siinkohal lõpetada kurikuulsa vuntsinäo parafraasiga 17. novembrist 1935 – „Жить стало лучше, товарищи. Жить стало веселее“ (oops, I did it already!) – siis ütleks lihtsalt nii:

*            *            *

Proto-REF: "Keda need sinu vaated huvitavad! Sehkendama peab, sehkendama!"

Proto-SDE: "Aga meie delegatsioon käis juba europarlamendis, keskkonnakaitsekomitees... ja varsti tulevad siia ÜRO vaatlejad,"

Proto-Isamaa: "Me tahame nende kuradi limukatele näidata, nad müüvad Eestimaa maha! Muud ei ole kui lakuvad Moskva perset, üks kompromiss teise otsa!" 

Proto-EKRE: "Siin sees ongi Eesti küsimus. Ma viin ta praegu rahvusvahelisele areenile." - "Kas teda seal veel ei olegi?" - "Ei. Eelmine kord ma ei saanud teda üle viia. Vene toll ei lubanud."

Proto-Keskerakond: "Ma ostsin endale mikrouuni. Me paneme Eesti omariikluse sinna sisse küpsema. Küll siis Eesti asi saab hoogsama arengu."

*            *            *

The Scorpions - Wind of Change (1991)

In memoriam: SIIM KALLAS (1948-2026)

 SISSEKANNE # 477

Siim Kallas on lahkunud. Ta on nii suur mees, ühtlasi ka nii ambivalentne, et ta ei mahu väga raamidesse ja temast on sestap ka raske järelehüüet kirjutada.

Ühest ammusest Raadio 7 saatest olen üles kirjutanud mõtte Siim Kallaselt: "Õnn peitub tasakaalupunkti leidmises."

Aga Siim Kallase alter ego, Blufoonia vabariigi aus töömees, treial, ütleb küll kuldaväärt mõtteid. Lõik Ivar Wigla soust, 1989 (ERR/Jupiter):

"Meie eesmärgiks on sõltumatu enamuse sõltumatu diktatuur."

"Parlamendis muudkui arutavad, arutavad, aga on vaja tegutseda, on vaja vänta keerata. Vänta."

Head teed!

Wigla sõu, 1989 (ERR/Jupiter.ee)

35 AASTAT TAGASI

 SISSEKANNE # 476

35 aastat tagasi, taasiseseisvuspäeva eelõhtul, sõitsin mina bussiga Räämalt kesklinna, et ära tuua helisalvestusärist kassett uusima Kraftwerki albumiga "The Mix", mis oli just paar kuud enne ilmunud. Mäletan, et ootasin südame põksudes, et millal ma saan Kraftwerki kuulata... aga ühtlasi mõlgutasin ärevaid mõtteid: kas viimaks ei ole see viimane Lääne muusika plaat, mida ma üldse kuulata saan??

Siis ei olnud veel midagi kindlat, tundsin ainult irratsionaalset hirmu.

Aga allolevad fotod on tehtud 1991. a. augusti viimasel päeval, kui mul õnnestus hea sõbra Aivariga käia Soomes, Turkus, Haapsalu ja ühe Helsinki kooli vahel mingeid sõprussidemeid loomas. Mul oli tollal popp teksatagi seljas ja mulleti-laadne soeng. Siis me olime juba iseseisva Eesti Vabariigi saadikud, uhked ja eneseteadlikud.

Fotol on ka meie delegatsiooni juht, õpetaja Tiiu Laidre, kellega oli väga lõbus ja tore. 

Kraftwerk - The Robots (1991 versioon, The Mix)

NAGU KAKS TILKA VETT

SISSEKANNE # 475

Interneeduses tehakse nalja ja visatakse õhku mõte, mis oleks kui… paneksime hr Mart Juurele pr Ülle Madise juuksed. Tulemus on ju hämmastav. Nagu kaks tilka vett. Tõesõna!

Aga see on täitsa tõsine asi tegelikult. Me oleme leidnud by chance pea sajaprotsendiliselt autentse teisiku tulevasele – nüüd võib seda vast juba kindla peale väita, sest Isamaa erakond asus pr Madise selja taha – presidendile. Teisikut on väga vaja. Sest kui tulevane president siirdub visiidile mõnda mässulisse maakonda, kus rahvas tahab ilmtingimata rahulolematuse ilminguna teda tooreste munadega pilduda – eriti kurjad on Võrumaa inimesed, teab ekspääminister Kaja Kallas nentida -, siis ei tea rahvas kunagi täpselt, kas sihtmärk oli proua president või hoopis rahvakoomik Mart Juur.

Aga õhtul – hoidke siis piip ja prillid – tuleb eetrisse Rahva Oma Kaitse… Oh aeg!

Kumb on kumb? Paras pähkel. (Naljasahtel FB / Valtrik Pihl)

VANGLAEKSPRESS # 2. ROOTSI VANGID JA PÄRNU SUVI

SISSEKANNE # 474

Vunts särama! Ees ootab Eesti! (Con Air, Touchstone/Buena Vista 1996)

Nüüd on nad kohal – kauaoodatud Rootsi vangid. Tartu Postimees raporteerib tuntava erutusega, mis ja kuidas: „Täna kella 12.30 paiku Ämari lennubaasi lennuk, millega toodi Eestisse esimesed Rootsi vangid, kes jätkavad oma karistuse kandmist Tartu vanglas. Sinna jõudsid nad kella poole nelja ajal.“

TP: „Eesti elanikud on teadnud, et esimesi Rootsi kinnipeetavaid on Tartu vanglasse oodata augusti keskpaigas. Teada on olnud seegi, et Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud leping näeb ette, et ajapikku kinnipeetavaid lisandub ja neile on Emajõelinnas valmis pandud ligi 600 kohta.

Eesti vanglateenistus keeldus enne teatamast, millal täpselt esimesed Rootsi kinnipeetavad Eestisse jõuavad. Tartu Postimehe andmetel juhtus see teisipäeva pärastlõunal Ämaris. Edasi toimetatakse vange mööda maad.

Kui Tartu lennujaama teisipäevases lennukite maandumiste ja väljumiste infos muutusi polnud, siis lennujälgimise rakendusest Flightradar24 oli näha lennukit numbriga FRO201 Saab 2000, mis väljub Ämarist kell 14.20 ja suundub Stockholmi. Samas polnud infot kust ja millal sama lennumasin Eestisse tuleb.

Veidi enne keskpäeva ilmus sama lennuk kaardile lennunumbriga FRO200. Väljumiskohaks oli Rootsi linn Linköping ning salastatud oli just selle maandumispaik. Samas oli näha, et lennuk võttis suuna Eesti poole ning peagi jõudis see Ämarisse.

Pole päris kindel, kuid siiski tõenäoline, et esimesed kinnipeetavad tulid Eestisse Östergötlandi Skänninge vanglast, mis jääb lennuki õhkutõusmise kohast mõnekümne kilomeetri kaugusele.

Praegu pole veel teada, kui palju vange Eestisse saabus, kuid Saab 2000 on pigem väike lennuk, mis mahutab kuni 50 reisijat. Kuid arvestada tuleb et pardale peavad mahtuma ka meeskonnaliikmed ning turvapersonal.

Paar tundi pärast lennuki maandumist polnud Ämari ümbruses vanglateenistuse busse näha. Ühtlasi oli rahulik ka Tartus vangla sissesõidutee juures, kus ootasid ajaloolist hetke nii Postimehe, ERRi, Delfi kui ka Õhtulehe fotograafid ning ajakirjanikud.

Vanglateenituse buss jõudis Tartu vanglasse kell 15.27. Mõni minut hiljem laekunud pressiteate põhjal oli selles neli Rootsi kinnipeetavat.

Kokku saabub Eestisse aasta jooksul kuni 600 kinnipeetavat, kellest paarsada tuuakse Tartu vanglasse selle aasta sees. Nende ülalpidamise kulud kannab Rootsi riik, makstes Eestile aastas olenevalt vangide hulgast 31 kuni 61 miljonit eurot aastas.“ (TP, 18.08)

Papp tuleb, see on hea. Rootsi maksab hästi ja eeskujulikult, st maksed laekuvad õigel ajal, tõrgeteta. On jälle, mida kulutada. Aga mina pärnakana olen pisut pettunud, sest lootsin Con Air 2 väärilist süžeed. Et Ämaris toimub piloodivahetus ja juhtkangi võtab üle tore hülgevuntsidega elurõõmus pätt, kes juhib lennuki Kuldse Trio/Erasure’i igihalja „Pärnu suvi!“ helide saatel (mis mõjub nagu „Sweet Home Alabama“, eksju!) otse Pärnu kuldsetele liivadele, otse Düüni biitś kluppi, siresäärsete neidude ja mohhiitode keskele. Meil siin hakkab rannahooaeg tasakesi lõppema, vaja oleks volüümi juurde keerata, kärtsu ja mürtsu…

Kuldne Trio - Pärnu suvi! (1993, ERR/Jupiter)

Lynyrd Skynyrd - Sweet Home Alabama (1974 / Con Air tunnusmuusika)

VANA KULD: Vladimir Voinovitś. KARVAMÜTS

 SISSEKANNE # 473

Lugesin uuesti läbi Vladimir Voinovitśi „Karvamütsi“  (1987, e.k. 2002, EKSA) – väga tabav nõukogude argielu absurdseid tahke lahkav romaan. Kirjanik Jefim Semjonovitś Rahlin ja tema kompromissitu võitlus karvamütsi pärast. Karvamütse jaotatakse Kirjanike Liidu liikmetele hierarhilistel alustel: silmapaistvaimatele kirjanikele põdravasikanahast, tuntud kirjanikele piisamrotinahast, tunnustatud kirjanikele koopaoravanahast, reakirjanikele küülikunahast. Jefim Rahlin on toimekas juudi vanamees, kes on kaheksateist aastat olnud Kirjanike Liidu liige ja kirjutanud üksteist raamatut, mis, tõsi küll, on pikad ja igavad, kuid see-eest ühesõnaliste pealkirjadega, et neid saaks lükkida ristsõnadesse – mis omakorda on jälle nagu maast leitud reklaam.

Rahlin kirjutab ainult headest inimestest ning püüab ka ise olla väga hea inimene. Kes on Rahlini arvates hea inimene? Otse loomulikult see, kes seab ühiskondlikud huvid isiklikest kõrgemale. Uurimislaeva kapten, maaki ammutav kaevur, maavarasid otsiv geoloog, raskusi trotsiv arst. Ning kasulikku lugemisvara tootev rahvakirjanik. Nagu ta ise.

Ja tal on juba olemas ilus hundinahast müts. Ühel päeval kuuleb Rahlin, et kirjanikele eraldatakse karvamütse ja olgugi et tagasihoidliku inimesena ei pea ta seda üldse tähtsaks, ootab ta siiski tunnustatud ja produktiivse nõukogude kirjanikuna üht soliidset mütsi. Paraku antakse talle vaid keskmise karvkattega kassi nahast müts, mille peale Rahlin tõeliselt solvub. Talle, kel juba on hundinahast müts! Pealegi on kolleeg Kostja Baranov, kes on kirjutanud vaid ühe raamatu, kuid enamjaolt laaberdab ringi, saanud küülikunahast mütsi ning säärane ebaõiglus krutib Rahlini sassi. Ja kuigi neid mütse saab osta turult iga suvalise hangeldaja käest, on nüüd asi on põhimõttes. Algab tragikoomiline mütsiodüsseia, mis päädib õnneliku lõpuga: Rahlin saab oma ihaldatud karvamütsi – tõsi küll, surivoodil. Nii et väga tore sissevaade breźnevistlikku ühiskonda, mille totrusest sündis ometigi nii palju anekdoote. Soovitan soojalt. 10/10.

SVINGIVAD EESTLASED LÄTI PAKENDIS

 SISSEKANNE # 472

Vaatasin jälle ühe Eesti filmi ära. Õieti on see küll vist rohkem Läti film, sest filmi tegijad on enamasti lätlased ja ka film ise on Lätis üles filmitud. See on siis „Svingerid 2“, järg filmile aastast 2017 (mida ma näinud ei ole). 

Noh, mis ma öelda oskan. Kui ootused ei ole väga suured, siis võib juhtuda, et film ootused isegi pisut ületab. Kriitikud ütlesid, et film on ajaraisk, anti vist üksmeelselt üks tärn. Nagu nimigi laseb eeldada, on tegu üsna kerglase filmiga, mille positiivseks jooneks on, et ta pole päris külajant. Filmil oli täitsa oma point, oli satiiri, veits draamat, musta huumorit. Aga see kogu kontseptsioon – suhte- ja seksikomöödia – mõjub kuidagi halenaljakalt Eesti filmi kontekstis. No kui jutuks tulevad eesti näitlejad – Jan Uuspõld, Ago Anderson, Margus Jaanovitś, Elina Reinold -, siis nad on mu jaoks ikka way too much asexual. Okei, Jekaterina Linnamäe (Novosjolova) oli küll seksikas, aga ta on ka vene rahvusest – neil on see kuidagi loomulik. Elina Pähklimägi oli ka suhtkoht okei.  

Ma ei oskagi seda filmi hinnata. Kohati oli veits piinlik. Võib-olla peaks ka esimese osa ära vaatama, et tekiks võrdlusmoment. Ütleks siis lihtsalt niipalju, et kinno raha eest vaatama minnes olnuks see ajaraisk, rip-off, aga tasuta videolaenutusest korra ära vaadata oli okei. Vähemasti pole see sünge või liiga diip film, vaid selline kerge meelelahutus, mis toimib nagu mäkis käik.

Apollo Film Productions 2026

TÄHELEPANEKUID ÕHTUSELT JALUTUSKÄIGULT

 SISSEKANNE # 471

Mulle meeldib kodulinnas Pärnus jalutada - ikka üle uusima silla jõe paremkaldale ja siis vana kesklinna silla kaudu tagasi jõe vasakkaldale. Vahel istun siin ja seal, naudin vaadet. Eile õhtulgi tegin seda ringi ning tegin mõned fotod ja mõtlesin omi mõtteid sinna juurde. Ega ma mingi tippfotograaf ole. Tavaline klõpsutaja olen. Mul on telefon pilte täis, aga tõtt-öelda igaühes on killuke ehedat emotsiooni, mälestust.

Siin on mõned.

*

Paremkaldalt näeb lootsitorni, mis on mu meelest üks ikooniline objekt, mida pildistada - sest ta on armas ja sestap ka fotogeeniline. Nagu ilus tüdruk - pildista kust otsast tahes, ikka on kena. Aga õhtuti käib selle akendes päike ja muudab lootsitorni majakaks. Siis on ta veel ägedam. 

*

Jõe ääres, nii vasak- kui paremkaldal on palju idüllilisi nurgakesi, kus saab aja maha võtta ja hinge kosutada. Näiteks allolev pink ja puu. Istu ja naudi vaadet. Üle jõe veiklevad õhtuti neoontuled, siis on nagu big city lights. Ma tean, et Haapsalus saab üle Viigi vaadata vanalinna torne, uhket lossi vahitorni.  Meil napib vertikaali. Et justkui ei sobiks. Omal ajal troonis vaadet imposantne Nikolai kiriku torn (neetud sõda!!!), Elisabeti kiriku torn jääb kuidagi varju.  Aga hea, et seegi alles on.  Pärnu kesklinn on nagu ta on. Port Artur on dominant, seal kõrval olev kontserdimaja päästab päeva. Öeldakse, et on kole cityscape. Noh, New York pidada ka päeval olema kole kui öö, aga öösiti neoontuledes kaunis ja võrgutav - teadis Voldemar Panso kõnelda aastakümnete eest.  Seda, kas see Pärnu kohta käib,  saab vaadelda selliselt pingilt jõe kaldal.

*

On äärmiselt meeldiv näha, et Pärnu linna lipud on linnapildis prominentselt esindatud. Sümmeetria ruulib. Lipp on ilus, õhuline, ei mõju agressiivsena. Kui üle silla linna poole sõidad, hakkavad kohe silma. Ka Soome külalistel on kuidagi kodusem tunne. Eks ma pisut arvangi, et sellepärast meeldibki soomlastel Pärnus käia. Tuttav ristilipp. Mis sest, et sinine ja valge vahetuses on.

*

Vasakkalda vastrenoveeritud promenaad. Suveõhtuti on seal tore. Saab vaadata paremkalda villasid, mis kunagise Rääma tööstusrajooni kohale on kerkinud. Kus enne oli masinatehas (Seileri käitis) ja lihakombinaat (linna tapamajad), mis jõkke saasta lasksid voolata ja õhku sõnnikuhaisuga rammutasid, seal on nüüd justkui legoklotsidest kokku pandud villad.  Ela või ise.

 *

Last but not least - meil on siiski ilus uus sild. Eriti õhtuses hämarikus. Ja jõgi ka,  üle mille ta käib. Eks ju! Me küll ei saanud seda kolme kaarega "luike", kuid see teenib ka hästi. Pealegi, tahtmine on taevariik, saamine iseasi, ütleb targutaja minus. Vean kihla, et kui me jäänuks selle "luige" juurde, ei oleks meil olnud siiani kolmandat silda, vaid ainult lõputud vaidlused, kuidas raha ei ole ega tule - ja et räägime kümne aasta pärast uuesti. Pragmaatilisest küljest on ülepeakaela veider rääkida mingist tehnorajatisest kolmkümmend aastat (sest just niikaua need arutelud selle üle, kust kuhu ja kuidas ehitada, ju käisid).

 

*            *            *

Raymond Queneau. ZAZIE SÕIDAB METTROOGA

 SISSEKANNE # 470

rahvaraamat.ee

Mul on uus lemmikraamat. Raymond Queneau on kirja pannud pöörase keelekasutusega ja anarhistliku vaibiga loo 13-aastasest provintsitüdrukust Zazie’st, kes saabub koos emaga ühel kenal päeval rongiga Pariisi. Ema sokutab tüdruku nädalavahetuseks onu Gabrieli hoole alla, et teha tripp uue armukese juurde, aga eneseteadlikul Zaziel on  ainult üks kinnisidee – sõita kuulsa metrooga. Paraku-paraku, c’est la France! Muidugi olid metrootöötajad alustanud just streiki! À quoi d'autre pouvez-vous vous attendre ?

Kuna ihaldatud metroo on suletud, põgeneb hakkaja ja isepäine Zazie onu juurest, et omapäi suurlinna avastada. Ta seikleb mööda Pariisi, külastab Eiffeli torni ja satub pidevalt koomilistesse ning ettearvamatutesse sekeldustesse, kohtudes veidrate linnaelanikega, näiteks taksojuhtide, kingafetišistide, libapolitseinike  ja teiste kahtlaste tüüpidega, kes muudavad oma identiteeti. Ka onu Gabrielil on oma kummaline saladus. Peale metroo ihaleb Zazie siniseid teksapükse, mis olid tollal mässumeelsuse ja vabameelsuse sümboliks – ning keeldub olemast põhimõtteliselt kombekas hästiriietatud ja hea lastetoaga nukulik tütarlaps. Vastupidi, Zazie on brat - isepäine, mässumeelne, otsekohene, pisut kaootiline ja täiesti filtreerimata, kes ehmatab täiskasvanuid oma jultumuse ja irooniaga. Tema parasiitväljend on „Mon cul!“ („Persetki!“), mida ta kasutab söögi alla ja söögi peale, st igal korral, kui täiskasvanu talle närvidele hakkab käima või lihtsalt tüütab ning on vaja paika panna.

Sündmustik on kiire, hüplik ja meenutab koomiksit või tummfilmi tagaajamist. Queneau ehitab üles täiusliku absurdi, kus täiskasvanud käituvad nagu lapsed ja 13-aastane Zazie on sageli seltskonna kõige elutargem ja pragmaatilisem liige.

Teose suurim väärtus on selle keel. Queneau astub valusalt varbale akadeemilisele, kangele prantsuse keelele. Ta kirjutab sõnu üles nii, nagu neid päriselt tänaval hääldatakse (näiteks kuulus alguslause "Doukipudonktan" ehk "D'où qu'il pue donc tant" – "Nokküllikkaiisevad!"). Släng, roppused ja filosoofilised arutelud eksisteerivad siin kõrvuti.

Kui otsida teosest mingit lineaarset süžeed või üleüldse mingit loogikat, siis seda ei ole. See on kaootiline rollercoaster, põrgulikult lõbus, nahaalne ja absurdne. Tegelased lobisevad vahetpidamata ja tormlevad nagu peata kanad, aga selle näilise virvarri käigus joonistub välja terav-tabav ühiskondlik satiir kerglase turismitööstuse, arutu sahmerdamise, ametnike juhmuse ning ajast-arust ühiskondlike tavade vastu. Vint on kõvasti peale keeratud, ent selle klounaadi varjust tõusetub väga eluterve, elujaatav suhtumine. Prantslaslik joie de vivre.

Ja selle kõige pani kirja keeleuuenduslik prantsuse kirjanik Raymond Queneau (1903-1976) juba aastal 1959 (!). Juba järgmisel aastal tegi Prantsuse uue laine tõusev täht, režissöör Louis Malle, sellest samanimelise filmi („Zazie dans le métro“, 1960), kus peategelast kehastas 10-aastane Catherine Demongeot (tema ainus filmiroll, hiljem sai temast õpetaja; muide, ka Zazie tahtis saada õpetajaks – omadel põhjustel 😊). Onu Gabrieli rollis astub üles  Philippe Noiret, hilisem väga prestiižikas Prantsuse kino karakternäitleja). Film on hüplik, naljakas ja sürrealistlike kinotrikkidega slapstick-komöödia, mis järgib raamatut sõna-sõnalt ning seda on ka peetud dadaistliku kino tippteoseks. Muide, 1962. aastal lõi laineid Vladimir Nabokovi romaani alusel vändatud film „Lolita“, mille kohta Nabokov on öelnud, et Zazie’d kehastanud Demongeot sobinuks kõige ehedamalt kehastama ka Lolitat, ent Demongeot oli pisut liiga noor. (Aga tõsi on, et tänapäeva eetika ja moraali arvestades mõjuks Zazie lugu enam kui kahtlasena: alaealine tüdruk ja kahtlased-kohtlased mehed, pluss räme keelepruuk. Siiski, missugune võiks olla pisut tumedakoelisem Zazie, seda võiks aimduda Ameerika neo-noir indie kinost „Freeway“ (1996), milles zazielikku karakterit kehastas Reese Witherspoon).

Üksteist punkti kümnest tahaks anda tõlkijale Heli Allikule, kelle jaoks teose eestindamine võis olla Heraklese mõõtu vägitegu. Raymond Queneau, kes juhtis OULIPO-nimelist uuendusmeelset kirjandusrühmitust, mille sihiks oli mässata akadeemilise Prantsuse kirjanduse ja keelereeglite vastu. Zazie räägib tänavakeelt, sulandades slängi ja keelemurdeid, neelates alla tähti ja sulatades kokku sõnu, markeerides nii kiiret kõnepruuki, mida prantslased argielus kasutavad. Näiteks väljend „Skeutadittaleur“ kirjutataks  prantsuse keeles korrektsena „Ce que tu as dit tout à l'heure“ („See, mis sa just praegu ütlesid“). Või „Chsuis Zazie“ – korrektselt „Je suis Zazie“ („Mina olen Zazie“).  Või „Kouavouar?“ – Prantsuse keeles „Quoi voir?“ („Mida vaadata?“). Vaata ka siit.

Üks katkend peaks ikka kah olema. Olgu see siis Zazie’ vestlus onu Gabrieli ja tolle sõbratari Marceline’iga elukutsevaliku teemal.

 

„Mina,“ teatas Zazie, „tahan koolis käia, kuni olen kuuskend viis.“

„Kuuskend viis?“ kordas Gabriel tsipa üllatunult.

„Jaa,“ ütles Zazie, „ma tahan õpetajaks saada.“

„See pole halb amet,“ ütles õrnalt Marceline. „Saab pinssi.“

Viimase lause ta lisas automaatselt, sest tundis hästi prantsuse keelt.

„Persetki!“ ütles Zazie. „Ega ma pinsi pärast itaha õpetajaks saada!“

„Muidugi mitte,“ ütles Gabriel, „seda mei arvanudki.“

„Millepärast siis?“ küsis Zazie.

„Sa võiks meile rääkida.“

„Sest sa isei mõtle välja, jah?“

„Noored pole tänapäeval suu peale kukkunud!“ ütles Gabriel Marceline’ile.

Ja Zaziele:

„No aga räägi, miksa siis tahad õpetajaks saada?“

„Sest ma tahan lapsi kiusata!“ vastas Zazie. „Neid, kes on minuvanused kümne aasta pärast, kahekönne aasta pärast, viiekönne aasta pärast, saja aasta pärast, tuhande aasta pärast, ma tahaks, et mul oleks alati põnne, kelle elu põrguks teha!“

„Ahaa,“ ütles Gabriel.

„Ma käitun nendega nagu viimane nõid. Ma panen nad parketti lakkuma. Ma sunnin nad tafflilappi sööma. Ma torkan neile sirklid tagumikku. Ma annan neile saapaga perse. Sest ma hakkan saapaid kandma. Talvel. Nii kõrgeid (śest). Suurte kannustega, et neil persenahka nülgida.“

„Aga tead,“ jäi Gabriel rahulikuks, „kui ajalehti uskuda, siis ei liigu tänapäävane haridus just selles suunas. Vibisegi vastupidi öelda – püieldakse õrnuse, mõistmise, lahkuse poole. Eks ole, Marceline, nii ju lehes kirjutab?“

„Jah,“ vastas õrnalt Marceline. „Aga sina, Zazie, kas sulle on koolis liiga tehtud?“

„See veel puudus!“

„Ja pealegi,“ ütles Gabriel, „kahekönne aasta pärast polegi enam õpetajaid: nad on asendatud kino, televiisori, elektroonika, selliste asjadega. Sellest rääkis ka ükspäev ajales. Kas ei rääkinud, Marceline?“

„Jah,“ vastas õrnalt Marceline.

Zazie vaatas korraks enda ees avanevasse tulevikku.

„Siis ma hakkan astronaadiks,“ teatas ta.

„Õige jutt,“ vastas Gabriel tunnustavalt. „Õige jutt, ajaga tuleb kaasas käia!“

„Jaa,“ jätkas Zazie, „ma hakkan astronaadiks. Ma hakkan marsslasi piinama!“

Gabriel lõi vaimustusest käega vastu kintsu:

„On sel plikal alles palju ideid!“

(Queneau 1959 [2026]: 21-23)

"Zazie metroos" (1960, Criterion)

Kas tõsielu või unenägu?

"Noh, kassa lõbutsesid hästi?" - "Nii ja naa." - "Kas sa mettrood nägid?" - "Ei." - "Mis sa siis tegid?" - "Ma jäin vanemaks."