PUHKUS PÄRNUS... SADA AASTAT TAGASI

 SISSEKANNE # 481

Suvi hakkab otsa saama. Suvepealinna tiitel ei anna ekstra krediiti - otsa saab ta siingi. Muidugi küsitakse sel puhul ikka, et kuidas suvi siis oli ka? Et kuidas sai see suvi veedetud, kas oli ka tore? 

Üldiselt on vastus ikka "meh!". Ei olnud rannailmasid. Sadas kogu aeg. Ideaalne suveilm oli ainult siis, kui ma pidin põllul kõplama, või töölaua taga oma tagumikutunde täis istuma. Silma jäid ainult joped, aga bikiine nägi harva. Ja nii edasi. 

Kuidas möödus aga Tallinna neiu Liidia suvi Pärnus puhates aastal 1927? Noh, ei olnud need suvitamise olud sada aastat (olgem täpsed - 99) aastat tagasi paremad ühtigi. Neiu Liidia suvitas Karusselli tänavas ja igavles mis kole. Vana aja Pärnu FB grupist sattus ette postkaart Liidialt:

"Terwitusi Pärnust, sest igawast linnast, kuhu wõib surema sõita. Mehi on leida tiku tulega.  Arder on neil päewil siia möirama ilmund. Usun, et tuleval nädalal putku pistan. Piirita on Pärnu kõrwal lihtsalt paradiis. Veel kord: igav, igav ja igav. Karusselli tn 28, Pärnus." 

(Posti pandud 30.VII.1927. NB! Kas panete tähele, kui kiiresti käis siis post: Tallinna tempel juba 31.VII.27 ja Kopli oma 1.VIII.27)

Igav, igav ja igav! Sõnum jõudis kiiresti adressaadini (kuvatõmmis: FB Vana aja Pärnu/Olavi Soomägi)

Neiu Liidia päeva päästis ilmselt noil päevil sarmikas ja popp laulja Aleksander Arder (1894-1966), kes küll neiu hinnangul "möirama" oli tulnud. Ta oli bariton, õppinud Milanos, Roomas ja Stockholmis ning oli aastail 1923-1931 Estonia teatri solist. Hiljem oli tunnustatud laulupedagoog.

Aga küllap ta repertuaaris oli ka selliseid laule, mis neidude südamed põksuma panevad. Üks niisugune oli kindlasti alljärgnev "Katsu aga redelita!", mis on ju pesueht sebimise laul.

 

Aleksander Arder - Katsu aga redelita (1931)

SHARPIE UUED SEIKLUSED: GEOPOLIITIKA ON KUKEPEA!

SISSEKANNE # 480

Donald Trump otsis oma vana hea sulepea - Sharpie - sahtlipõhjast välja ning allkirjastas jälle ühe toreda exec orderi, millega tirriteerida kanadalasi, kes on olnud "nasty people" ja pannud Ameerika farmeritele tollimaksud peale. 

Trump ja Sharpie tegid korrektuure Ameerika kaardil ja Ontario järvest sai Lake America (without of). Geopoliitika on kukepea! Piisab heast sulepeast ja natuke taipu on kah vaja - ja ongi olemas. Enjoy! Lake America Great Again!

Ma hakkasin juba muretsema, et tükil ajal pole Valgest Majast midagi naljakat kuulda olnud. Nüüd tuli ära. Kuuldavasti tahab Donald oma Sharpie'le veel tööd anda. Miks ei võiks ka olla Ameerika ookeani?! Küsimus on ainult selles, et kumba ookeani nimetada - ida- või läänepoolset. 

Mina soovitan võtta ikka see suurem, see mis Hiina randa uhub. Mine tea neid hiinlasi, nimetavad äkki Hiina ookeaniks. Siis on häbi Californiasse minnagi. 

(Samas, California is a nasty state, Trumpi heiterid. San Francisco by the Chinese Ocean, not bad either.)

Exec order: Lake America Great Again! (CNN)

Geopolitics is easy-beasy! (@realdonaldtrump)

In memoriam: TIM CURRY (1946-2026)

 SISSEKANNE # 479

Oh no! Tim Curry is dead!!!

Minu ilmavaadet ja maitset on kindlasti võngutanud The Rocky Horror Picture Show (1975) ja selle võluvalt paheline anti-kangelane dr Frank-N-Furter!

See on Bowie steroididel.

Tim Curry - Sweet Transvestite (The Rocky Horror Picture Show, 1975)

© 20th Century Fox/Disney

Tongue-in-cheek: Tim Curry - I Do The Rock (1979)

1991: YOU'VE COME A LONG WAY, BABY!

 SISSEKANNE # 478

1992. aastal ilmus Mihkel Muti sulest satiiriline romaan „Pingviin ja raisakass“, mis kirjeldab ühte päeva Tallinnas pöördelisel 1991. aastal, mil kõik „vana“ oli möödanikuks saamas, kuid „uus“ polnud veel kohale jõudnud. See on  selline omamoodi ajakapsel, fotosuurendus, milles iga pisemgi detail, olgu see tähtsusetu või ebamugavustunnet tekitav kui tahes, tuuakse päevavalguse kätte – hinnangut andmata. Kogu foon on neutraalne – see jääb täiesti lugeja enda südamele, kas ta näeb seda positiivses või negatiivses võtmes, tragikoomilisena või nostalgilisena, kas see mõjub masendavalt või hoopis ajatu satiirina. On väga tore, et Teleteater võttis vaevaks teha sellest kohe ka kaheosalise telelavastuse, mis pooldokumentaalses laadis järgib peategelase kulgemist, justkui töövarjuna (ehkki iroonia seisab selles, et ta on töötu ja kulgeb Tallinna tänavatel näiliselt sihitult, sattudes suvalistesse kohtadesse ja kohtudes seal „juhuslikult“ tuttavatega, kes kõik sehkendavad millegagi ja millegi nimel). Lavastuse pealkiri on tabavalt lakooniline – „1991“. (Vaata Jupiterist)

Päeva kangelane on kolmekümnendates eluaastates kõrgharidusega, aga sel hetkel töötu mees Eff (kellest võiks aimduda kirjaniku enda kirjanduslikku alter ego Fabiani). Teda kehastab võluva mitteosavõtlikkusega Madis Kalmet, kelle Eff on parasjagu amorfne, ei liha ega kala. Ta astub hommikul kodust välja, mis asub kusagil Tallinna kõdurajoonis (Kalamajas, nagu nähtub), astub justkui pooljuhuslikult, vastutahtsi, ent siiski kohusetundest kantuna, läbi oma endisest töökohast majavalitsusest, mis on niisama väsinud ja ilmetu kui sealtöötavad inimesed, ja läheb siis linna peale jõlkuma. Tee viib vanalinna, bussijaama ja keskturu kanti, sadamasse ja lennujaama ning muidugi Toompeale. Eff astub sisse hämaravõitu keldribaaridesse ja püstijalaõllekaisse, aga tal õnnestub ka tipus ära käia (sissepõige Gloriasse). Seejuures püsib ta lõpuni rollis, jäädes ühtviisi leigeks ja osavõtmatuks vaatlejaks. Mis on tegelikult ka loogiline, sest ühe päeva jooksul ei suuda ükski inimene ju sisuliselt muutuda.

Üldiselt on Tallinn neil päevil hall, porine, vaene ja ohtlik, nukker ja pidetu postsovetlik lagulinn. Nagu kõik Eestimaa linnad. Ainult et Tallinnas oli see kordi mastaapsem. Autod tossavad, teed on auklikud, fassaadid on murenenud, inimesed on mornid ja ilmetud. Aga selle kõige kõrval on tunda muutuste tuuli (nagu laulis selle ajastu hümni „Wind of Change“ loonud Saksa bänd Scorpions). Et siin me nüüd oleme, see on kole ja trööstitu – aga stardipositsioon on peaaegu võrdne kõigil: ole ainult mees ja kasuta juhust, sõlmi tutvusi, ole nahaalne, võta riske… ning saa rikkaks… või käi alla. Eff kohtub kireva seltskonnaga, kuulab nende saatusi ning kaalub eri võimalusi, kuidas haljale oksale jõuda, aga ei suuda otsustada, milline viis on kõige kiirem, kõige lollikindlam. Astuda ehk parteisse? God only knows…

Mulle see telelavastus kohutavalt meeldib. Ka raamat on tore, ent lavastus pakub hindamatut visuaali. Üks kaader räägib rohkem kui lehekülg olukirjeldust. See on tõepoolest ühe päeva ajakapsel. Seda tasub vaadata nüüd kui head võrdlusmaterjali, et meil on läinud päris kenasti. See peaks olema lausa kohustuslik vaatamine. Kas me sellist Eesti vabariiki tahtsimegi?? Jah, üldjoontes küll. Nobody’s perfect. Aga praegu on siiski rohi rohelisem ja taevas sinisem.

Et mitte siinkohal lõpetada kurikuulsa vuntsinäo parafraasiga 17. novembrist 1935 – „Жить стало лучше, товарищи. Жить стало веселее“ (oops, I did it already!) – siis ütleks lihtsalt nii:

*            *            *

Proto-REF: "Keda need sinu vaated huvitavad! Sehkendama peab, sehkendama!"

Proto-SDE: "Aga meie delegatsioon käis juba europarlamendis, keskkonnakaitsekomitees... ja varsti tulevad siia ÜRO vaatlejad,"

Proto-Isamaa: "Me tahame nende kuradi limukatele näidata, nad müüvad Eestimaa maha! Muud ei ole kui lakuvad Moskva perset, üks kompromiss teise otsa!" 

Proto-EKRE: "Siin sees ongi Eesti küsimus. Ma viin ta praegu rahvusvahelisele areenile." - "Kas teda seal veel ei olegi?" - "Ei. Eelmine kord ma ei saanud teda üle viia. Vene toll ei lubanud."

Proto-Keskerakond: "Ma ostsin endale mikrouuni. Me paneme Eesti omariikluse sinna sisse küpsema. Küll siis Eesti asi saab hoogsama arengu."

*            *            *

The Scorpions - Wind of Change (1991)

In memoriam: SIIM KALLAS (1948-2026)

 SISSEKANNE # 477

Siim Kallas on lahkunud. Ta on nii suur mees, ühtlasi ka nii ambivalentne, et ta ei mahu väga raamidesse ja temast on sestap ka raske järelehüüet kirjutada.

Ühest ammusest Raadio 7 saatest olen üles kirjutanud mõtte Siim Kallaselt: "Õnn peitub tasakaalupunkti leidmises."

Aga Siim Kallase alter ego, Blufoonia vabariigi aus töömees, treial, ütleb küll kuldaväärt mõtteid. Lõik Ivar Wigla soust, 1989 (ERR/Jupiter):

"Meie eesmärgiks on sõltumatu enamuse sõltumatu diktatuur."

"Parlamendis muudkui arutavad, arutavad, aga on vaja tegutseda, on vaja vänta keerata. Vänta."

Head teed!

Wigla sõu, 1989 (ERR/Jupiter.ee)

35 AASTAT TAGASI

 SISSEKANNE # 476

35 aastat tagasi, taasiseseisvuspäeva eelõhtul, sõitsin mina bussiga Räämalt kesklinna, et ära tuua helisalvestusärist kassett uusima Kraftwerki albumiga "The Mix", mis oli just paar kuud enne ilmunud. Mäletan, et ootasin südame põksudes, et millal ma saan Kraftwerki kuulata... aga ühtlasi mõlgutasin ärevaid mõtteid: kas viimaks ei ole see viimane Lääne muusika plaat, mida ma üldse kuulata saan??

Siis ei olnud veel midagi kindlat, tundsin ainult irratsionaalset hirmu.

Aga allolevad fotod on tehtud 1991. a. augusti viimasel päeval, kui mul õnnestus hea sõbra Aivariga käia Soomes, Turkus, Haapsalu ja ühe Helsinki kooli vahel mingeid sõprussidemeid loomas. Mul oli tollal popp teksatagi seljas ja mulleti-laadne soeng. Siis me olime juba iseseisva Eesti Vabariigi saadikud, uhked ja eneseteadlikud.

Fotol on ka meie delegatsiooni juht, õpetaja Tiiu Laidre, kellega oli väga lõbus ja tore. 

Kraftwerk - The Robots (1991 versioon, The Mix)

NAGU KAKS TILKA VETT

SISSEKANNE # 475

Interneeduses tehakse nalja ja visatakse õhku mõte, mis oleks kui… paneksime hr Mart Juurele pr Ülle Madise juuksed. Tulemus on ju hämmastav. Nagu kaks tilka vett. Tõesõna!

Aga see on täitsa tõsine asi tegelikult. Me oleme leidnud by chance pea sajaprotsendiliselt autentse teisiku tulevasele – nüüd võib seda vast juba kindla peale väita, sest Isamaa erakond asus pr Madise selja taha – presidendile. Teisikut on väga vaja. Sest kui tulevane president siirdub visiidile mõnda mässulisse maakonda, kus rahvas tahab ilmtingimata rahulolematuse ilminguna teda tooreste munadega pilduda – eriti kurjad on Võrumaa inimesed, teab ekspääminister Kaja Kallas nentida -, siis ei tea rahvas kunagi täpselt, kas sihtmärk oli proua president või hoopis rahvakoomik Mart Juur.

Aga õhtul – hoidke siis piip ja prillid – tuleb eetrisse Rahva Oma Kaitse… Oh aeg!

Kumb on kumb? Paras pähkel. (Naljasahtel FB / Valtrik Pihl)

VANGLAEKSPRESS # 2. ROOTSI VANGID JA PÄRNU SUVI

SISSEKANNE # 474

Vunts särama! Ees ootab Eesti! (Con Air, Touchstone/Buena Vista 1996)

Nüüd on nad kohal – kauaoodatud Rootsi vangid. Tartu Postimees raporteerib tuntava erutusega, mis ja kuidas: „Täna kella 12.30 paiku Ämari lennubaasi lennuk, millega toodi Eestisse esimesed Rootsi vangid, kes jätkavad oma karistuse kandmist Tartu vanglas. Sinna jõudsid nad kella poole nelja ajal.“

TP: „Eesti elanikud on teadnud, et esimesi Rootsi kinnipeetavaid on Tartu vanglasse oodata augusti keskpaigas. Teada on olnud seegi, et Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud leping näeb ette, et ajapikku kinnipeetavaid lisandub ja neile on Emajõelinnas valmis pandud ligi 600 kohta.

Eesti vanglateenistus keeldus enne teatamast, millal täpselt esimesed Rootsi kinnipeetavad Eestisse jõuavad. Tartu Postimehe andmetel juhtus see teisipäeva pärastlõunal Ämaris. Edasi toimetatakse vange mööda maad.

Kui Tartu lennujaama teisipäevases lennukite maandumiste ja väljumiste infos muutusi polnud, siis lennujälgimise rakendusest Flightradar24 oli näha lennukit numbriga FRO201 Saab 2000, mis väljub Ämarist kell 14.20 ja suundub Stockholmi. Samas polnud infot kust ja millal sama lennumasin Eestisse tuleb.

Veidi enne keskpäeva ilmus sama lennuk kaardile lennunumbriga FRO200. Väljumiskohaks oli Rootsi linn Linköping ning salastatud oli just selle maandumispaik. Samas oli näha, et lennuk võttis suuna Eesti poole ning peagi jõudis see Ämarisse.

Pole päris kindel, kuid siiski tõenäoline, et esimesed kinnipeetavad tulid Eestisse Östergötlandi Skänninge vanglast, mis jääb lennuki õhkutõusmise kohast mõnekümne kilomeetri kaugusele.

Praegu pole veel teada, kui palju vange Eestisse saabus, kuid Saab 2000 on pigem väike lennuk, mis mahutab kuni 50 reisijat. Kuid arvestada tuleb et pardale peavad mahtuma ka meeskonnaliikmed ning turvapersonal.

Paar tundi pärast lennuki maandumist polnud Ämari ümbruses vanglateenistuse busse näha. Ühtlasi oli rahulik ka Tartus vangla sissesõidutee juures, kus ootasid ajaloolist hetke nii Postimehe, ERRi, Delfi kui ka Õhtulehe fotograafid ning ajakirjanikud.

Vanglateenituse buss jõudis Tartu vanglasse kell 15.27. Mõni minut hiljem laekunud pressiteate põhjal oli selles neli Rootsi kinnipeetavat.

Kokku saabub Eestisse aasta jooksul kuni 600 kinnipeetavat, kellest paarsada tuuakse Tartu vanglasse selle aasta sees. Nende ülalpidamise kulud kannab Rootsi riik, makstes Eestile aastas olenevalt vangide hulgast 31 kuni 61 miljonit eurot aastas.“ (TP, 18.08)

Papp tuleb, see on hea. Rootsi maksab hästi ja eeskujulikult, st maksed laekuvad õigel ajal, tõrgeteta. On jälle, mida kulutada. Aga mina pärnakana olen pisut pettunud, sest lootsin Con Air 2 väärilist süžeed. Et Ämaris toimub piloodivahetus ja juhtkangi võtab üle tore hülgevuntsidega elurõõmus pätt, kes juhib lennuki Kuldse Trio/Erasure’i igihalja „Pärnu suvi!“ helide saatel (mis mõjub nagu „Sweet Home Alabama“, eksju!) otse Pärnu kuldsetele liivadele, otse Düüni biitś kluppi, siresäärsete neidude ja mohhiitode keskele. Meil siin hakkab rannahooaeg tasakesi lõppema, vaja oleks volüümi juurde keerata, kärtsu ja mürtsu…

Kuldne Trio - Pärnu suvi! (1993, ERR/Jupiter)

Lynyrd Skynyrd - Sweet Home Alabama (1974 / Con Air tunnusmuusika)

VANA KULD: Vladimir Voinovitś. KARVAMÜTS

 SISSEKANNE # 473

Lugesin uuesti läbi Vladimir Voinovitśi „Karvamütsi“  (1987, e.k. 2002, EKSA) – väga tabav nõukogude argielu absurdseid tahke lahkav romaan. Kirjanik Jefim Semjonovitś Rahlin ja tema kompromissitu võitlus karvamütsi pärast. Karvamütse jaotatakse Kirjanike Liidu liikmetele hierarhilistel alustel: silmapaistvaimatele kirjanikele põdravasikanahast, tuntud kirjanikele piisamrotinahast, tunnustatud kirjanikele koopaoravanahast, reakirjanikele küülikunahast. Jefim Rahlin on toimekas juudi vanamees, kes on kaheksateist aastat olnud Kirjanike Liidu liige ja kirjutanud üksteist raamatut, mis, tõsi küll, on pikad ja igavad, kuid see-eest ühesõnaliste pealkirjadega, et neid saaks lükkida ristsõnadesse – mis omakorda on jälle nagu maast leitud reklaam.

Rahlin kirjutab ainult headest inimestest ning püüab ka ise olla väga hea inimene. Kes on Rahlini arvates hea inimene? Otse loomulikult see, kes seab ühiskondlikud huvid isiklikest kõrgemale. Uurimislaeva kapten, maaki ammutav kaevur, maavarasid otsiv geoloog, raskusi trotsiv arst. Ning kasulikku lugemisvara tootev rahvakirjanik. Nagu ta ise.

Ja tal on juba olemas ilus hundinahast müts. Ühel päeval kuuleb Rahlin, et kirjanikele eraldatakse karvamütse ja olgugi et tagasihoidliku inimesena ei pea ta seda üldse tähtsaks, ootab ta siiski tunnustatud ja produktiivse nõukogude kirjanikuna üht soliidset mütsi. Paraku antakse talle vaid keskmise karvkattega kassi nahast müts, mille peale Rahlin tõeliselt solvub. Talle, kel juba on hundinahast müts! Pealegi on kolleeg Kostja Baranov, kes on kirjutanud vaid ühe raamatu, kuid enamjaolt laaberdab ringi, saanud küülikunahast mütsi ning säärane ebaõiglus krutib Rahlini sassi. Ja kuigi neid mütse saab osta turult iga suvalise hangeldaja käest, on nüüd asi on põhimõttes. Algab tragikoomiline mütsiodüsseia, mis päädib õnneliku lõpuga: Rahlin saab oma ihaldatud karvamütsi – tõsi küll, surivoodil. Nii et väga tore sissevaade breźnevistlikku ühiskonda, mille totrusest sündis ometigi nii palju anekdoote. Soovitan soojalt. 10/10.

SVINGIVAD EESTLASED LÄTI PAKENDIS

 SISSEKANNE # 472

Vaatasin jälle ühe Eesti filmi ära. Õieti on see küll vist rohkem Läti film, sest filmi tegijad on enamasti lätlased ja ka film ise on Lätis üles filmitud. See on siis „Svingerid 2“, järg filmile aastast 2017 (mida ma näinud ei ole). 

Noh, mis ma öelda oskan. Kui ootused ei ole väga suured, siis võib juhtuda, et film ootused isegi pisut ületab. Kriitikud ütlesid, et film on ajaraisk, anti vist üksmeelselt üks tärn. Nagu nimigi laseb eeldada, on tegu üsna kerglase filmiga, mille positiivseks jooneks on, et ta pole päris külajant. Filmil oli täitsa oma point, oli satiiri, veits draamat, musta huumorit. Aga see kogu kontseptsioon – suhte- ja seksikomöödia – mõjub kuidagi halenaljakalt Eesti filmi kontekstis. No kui jutuks tulevad eesti näitlejad – Jan Uuspõld, Ago Anderson, Margus Jaanovitś, Elina Reinold -, siis nad on mu jaoks ikka way too much asexual. Okei, Jekaterina Linnamäe (Novosjolova) oli küll seksikas, aga ta on ka vene rahvusest – neil on see kuidagi loomulik. Elina Pähklimägi oli ka suhtkoht okei.  

Ma ei oskagi seda filmi hinnata. Kohati oli veits piinlik. Võib-olla peaks ka esimese osa ära vaatama, et tekiks võrdlusmoment. Ütleks siis lihtsalt niipalju, et kinno raha eest vaatama minnes olnuks see ajaraisk, rip-off, aga tasuta videolaenutusest korra ära vaadata oli okei. Vähemasti pole see sünge või liiga diip film, vaid selline kerge meelelahutus, mis toimib nagu mäkis käik.

Apollo Film Productions 2026

TÄHELEPANEKUID ÕHTUSELT JALUTUSKÄIGULT

 SISSEKANNE # 471

Mulle meeldib kodulinnas Pärnus jalutada - ikka üle uusima silla jõe paremkaldale ja siis vana kesklinna silla kaudu tagasi jõe vasakkaldale. Vahel istun siin ja seal, naudin vaadet. Eile õhtulgi tegin seda ringi ning tegin mõned fotod ja mõtlesin omi mõtteid sinna juurde. Ega ma mingi tippfotograaf ole. Tavaline klõpsutaja olen. Mul on telefon pilte täis, aga tõtt-öelda igaühes on killuke ehedat emotsiooni, mälestust.

Siin on mõned.

*

Paremkaldalt näeb lootsitorni, mis on mu meelest üks ikooniline objekt, mida pildistada - sest ta on armas ja sestap ka fotogeeniline. Nagu ilus tüdruk - pildista kust otsast tahes, ikka on kena. Aga õhtuti käib selle akendes päike ja muudab lootsitorni majakaks. Siis on ta veel ägedam. 

*

Jõe ääres, nii vasak- kui paremkaldal on palju idüllilisi nurgakesi, kus saab aja maha võtta ja hinge kosutada. Näiteks allolev pink ja puu. Istu ja naudi vaadet. Üle jõe veiklevad õhtuti neoontuled, siis on nagu big city lights. Ma tean, et Haapsalus saab üle Viigi vaadata vanalinna torne, uhket lossi vahitorni.  Meil napib vertikaali. Et justkui ei sobiks. Omal ajal troonis vaadet imposantne Nikolai kiriku torn (neetud sõda!!!), Elisabeti kiriku torn jääb kuidagi varju.  Aga hea, et seegi alles on.  Pärnu kesklinn on nagu ta on. Port Artur on dominant, seal kõrval olev kontserdimaja päästab päeva. Öeldakse, et on kole cityscape. Noh, New York pidada ka päeval olema kole kui öö, aga öösiti neoontuledes kaunis ja võrgutav - teadis Voldemar Panso kõnelda aastakümnete eest.  Seda, kas see Pärnu kohta käib,  saab vaadelda selliselt pingilt jõe kaldal.

*

On äärmiselt meeldiv näha, et Pärnu linna lipud on linnapildis prominentselt esindatud. Sümmeetria ruulib. Lipp on ilus, õhuline, ei mõju agressiivsena. Kui üle silla linna poole sõidad, hakkavad kohe silma. Ka Soome külalistel on kuidagi kodusem tunne. Eks ma pisut arvangi, et sellepärast meeldibki soomlastel Pärnus käia. Tuttav ristilipp. Mis sest, et sinine ja valge vahetuses on.

*

Vasakkalda vastrenoveeritud promenaad. Suveõhtuti on seal tore. Saab vaadata paremkalda villasid, mis kunagise Rääma tööstusrajooni kohale on kerkinud. Kus enne oli masinatehas (Seileri käitis) ja lihakombinaat (linna tapamajad), mis jõkke saasta lasksid voolata ja õhku sõnnikuhaisuga rammutasid, seal on nüüd justkui legoklotsidest kokku pandud villad.  Ela või ise.

 *

Last but not least - meil on siiski ilus uus sild. Eriti õhtuses hämarikus. Ja jõgi ka,  üle mille ta käib. Eks ju! Me küll ei saanud seda kolme kaarega "luike", kuid see teenib ka hästi. Pealegi, tahtmine on taevariik, saamine iseasi, ütleb targutaja minus. Vean kihla, et kui me jäänuks selle "luige" juurde, ei oleks meil olnud siiani kolmandat silda, vaid ainult lõputud vaidlused, kuidas raha ei ole ega tule - ja et räägime kümne aasta pärast uuesti. Pragmaatilisest küljest on ülepeakaela veider rääkida mingist tehnorajatisest kolmkümmend aastat (sest just niikaua need arutelud selle üle, kust kuhu ja kuidas ehitada, ju käisid).

 

*            *            *

Raymond Queneau. ZAZIE SÕIDAB METTROOGA

 SISSEKANNE # 470

rahvaraamat.ee

Mul on uus lemmikraamat. Raymond Queneau on kirja pannud pöörase keelekasutusega ja anarhistliku vaibiga loo 13-aastasest provintsitüdrukust Zazie’st, kes saabub koos emaga ühel kenal päeval rongiga Pariisi. Ema sokutab tüdruku nädalavahetuseks onu Gabrieli hoole alla, et teha tripp uue armukese juurde, aga eneseteadlikul Zaziel on  ainult üks kinnisidee – sõita kuulsa metrooga. Paraku-paraku, c’est la France! Muidugi olid metrootöötajad alustanud just streiki! À quoi d'autre pouvez-vous vous attendre ?

Kuna ihaldatud metroo on suletud, põgeneb hakkaja ja isepäine Zazie onu juurest, et omapäi suurlinna avastada. Ta seikleb mööda Pariisi, külastab Eiffeli torni ja satub pidevalt koomilistesse ning ettearvamatutesse sekeldustesse, kohtudes veidrate linnaelanikega, näiteks taksojuhtide, kingafetišistide, libapolitseinike  ja teiste kahtlaste tüüpidega, kes muudavad oma identiteeti. Ka onu Gabrielil on oma kummaline saladus. Peale metroo ihaleb Zazie siniseid teksapükse, mis olid tollal mässumeelsuse ja vabameelsuse sümboliks – ning keeldub olemast põhimõtteliselt kombekas hästiriietatud ja hea lastetoaga nukulik tütarlaps. Vastupidi, Zazie on brat - isepäine, mässumeelne, otsekohene, pisut kaootiline ja täiesti filtreerimata, kes ehmatab täiskasvanuid oma jultumuse ja irooniaga. Tema parasiitväljend on „Mon cul!“ („Persetki!“), mida ta kasutab söögi alla ja söögi peale, st igal korral, kui täiskasvanu talle närvidele hakkab käima või lihtsalt tüütab ning on vaja paika panna.

Sündmustik on kiire, hüplik ja meenutab koomiksit või tummfilmi tagaajamist. Queneau ehitab üles täiusliku absurdi, kus täiskasvanud käituvad nagu lapsed ja 13-aastane Zazie on sageli seltskonna kõige elutargem ja pragmaatilisem liige.

Teose suurim väärtus on selle keel. Queneau astub valusalt varbale akadeemilisele, kangele prantsuse keelele. Ta kirjutab sõnu üles nii, nagu neid päriselt tänaval hääldatakse (näiteks kuulus alguslause "Doukipudonktan" ehk "D'où qu'il pue donc tant" – "Nokküllikkaiisevad!"). Släng, roppused ja filosoofilised arutelud eksisteerivad siin kõrvuti.

Kui otsida teosest mingit lineaarset süžeed või üleüldse mingit loogikat, siis seda ei ole. See on kaootiline rollercoaster, põrgulikult lõbus, nahaalne ja absurdne. Tegelased lobisevad vahetpidamata ja tormlevad nagu peata kanad, aga selle näilise virvarri käigus joonistub välja terav-tabav ühiskondlik satiir kerglase turismitööstuse, arutu sahmerdamise, ametnike juhmuse ning ajast-arust ühiskondlike tavade vastu. Vint on kõvasti peale keeratud, ent selle klounaadi varjust tõusetub väga eluterve, elujaatav suhtumine. Prantslaslik joie de vivre.

Ja selle kõige pani kirja keeleuuenduslik prantsuse kirjanik Raymond Queneau (1903-1976) juba aastal 1959 (!). Juba järgmisel aastal tegi Prantsuse uue laine tõusev täht, režissöör Louis Malle, sellest samanimelise filmi („Zazie dans le métro“, 1960), kus peategelast kehastas 10-aastane Catherine Demongeot (tema ainus filmiroll, hiljem sai temast õpetaja; muide, ka Zazie tahtis saada õpetajaks – omadel põhjustel 😊). Onu Gabrieli rollis astub üles  Philippe Noiret, hilisem väga prestiižikas Prantsuse kino karakternäitleja). Film on hüplik, naljakas ja sürrealistlike kinotrikkidega slapstick-komöödia, mis järgib raamatut sõna-sõnalt ning seda on ka peetud dadaistliku kino tippteoseks. Muide, 1962. aastal lõi laineid Vladimir Nabokovi romaani alusel vändatud film „Lolita“, mille kohta Nabokov on öelnud, et Zazie’d kehastanud Demongeot sobinuks kõige ehedamalt kehastama ka Lolitat, ent Demongeot oli pisut liiga noor. (Aga tõsi on, et tänapäeva eetika ja moraali arvestades mõjuks Zazie lugu enam kui kahtlasena: alaealine tüdruk ja kahtlased-kohtlased mehed, pluss räme keelepruuk. Siiski, missugune võiks olla pisut tumedakoelisem Zazie, seda võiks aimduda Ameerika neo-noir indie kinost „Freeway“ (1996), milles zazielikku karakterit kehastas Reese Witherspoon).

Üksteist punkti kümnest tahaks anda tõlkijale Heli Allikule, kelle jaoks teose eestindamine võis olla Heraklese mõõtu vägitegu. Raymond Queneau, kes juhtis OULIPO-nimelist uuendusmeelset kirjandusrühmitust, mille sihiks oli mässata akadeemilise Prantsuse kirjanduse ja keelereeglite vastu. Zazie räägib tänavakeelt, sulandades slängi ja keelemurdeid, neelates alla tähti ja sulatades kokku sõnu, markeerides nii kiiret kõnepruuki, mida prantslased argielus kasutavad. Näiteks väljend „Skeutadittaleur“ kirjutataks  prantsuse keeles korrektsena „Ce que tu as dit tout à l'heure“ („See, mis sa just praegu ütlesid“). Või „Chsuis Zazie“ – korrektselt „Je suis Zazie“ („Mina olen Zazie“).  Või „Kouavouar?“ – Prantsuse keeles „Quoi voir?“ („Mida vaadata?“). Vaata ka siit.

Üks katkend peaks ikka kah olema. Olgu see siis Zazie’ vestlus onu Gabrieli ja tolle sõbratari Marceline’iga elukutsevaliku teemal.

 

„Mina,“ teatas Zazie, „tahan koolis käia, kuni olen kuuskend viis.“

„Kuuskend viis?“ kordas Gabriel tsipa üllatunult.

„Jaa,“ ütles Zazie, „ma tahan õpetajaks saada.“

„See pole halb amet,“ ütles õrnalt Marceline. „Saab pinssi.“

Viimase lause ta lisas automaatselt, sest tundis hästi prantsuse keelt.

„Persetki!“ ütles Zazie. „Ega ma pinsi pärast itaha õpetajaks saada!“

„Muidugi mitte,“ ütles Gabriel, „seda mei arvanudki.“

„Millepärast siis?“ küsis Zazie.

„Sa võiks meile rääkida.“

„Sest sa isei mõtle välja, jah?“

„Noored pole tänapäeval suu peale kukkunud!“ ütles Gabriel Marceline’ile.

Ja Zaziele:

„No aga räägi, miksa siis tahad õpetajaks saada?“

„Sest ma tahan lapsi kiusata!“ vastas Zazie. „Neid, kes on minuvanused kümne aasta pärast, kahekönne aasta pärast, viiekönne aasta pärast, saja aasta pärast, tuhande aasta pärast, ma tahaks, et mul oleks alati põnne, kelle elu põrguks teha!“

„Ahaa,“ ütles Gabriel.

„Ma käitun nendega nagu viimane nõid. Ma panen nad parketti lakkuma. Ma sunnin nad tafflilappi sööma. Ma torkan neile sirklid tagumikku. Ma annan neile saapaga perse. Sest ma hakkan saapaid kandma. Talvel. Nii kõrgeid (śest). Suurte kannustega, et neil persenahka nülgida.“

„Aga tead,“ jäi Gabriel rahulikuks, „kui ajalehti uskuda, siis ei liigu tänapäävane haridus just selles suunas. Vibisegi vastupidi öelda – püieldakse õrnuse, mõistmise, lahkuse poole. Eks ole, Marceline, nii ju lehes kirjutab?“

„Jah,“ vastas õrnalt Marceline. „Aga sina, Zazie, kas sulle on koolis liiga tehtud?“

„See veel puudus!“

„Ja pealegi,“ ütles Gabriel, „kahekönne aasta pärast polegi enam õpetajaid: nad on asendatud kino, televiisori, elektroonika, selliste asjadega. Sellest rääkis ka ükspäev ajales. Kas ei rääkinud, Marceline?“

„Jah,“ vastas õrnalt Marceline.

Zazie vaatas korraks enda ees avanevasse tulevikku.

„Siis ma hakkan astronaadiks,“ teatas ta.

„Õige jutt,“ vastas Gabriel tunnustavalt. „Õige jutt, ajaga tuleb kaasas käia!“

„Jaa,“ jätkas Zazie, „ma hakkan astronaadiks. Ma hakkan marsslasi piinama!“

Gabriel lõi vaimustusest käega vastu kintsu:

„On sel plikal alles palju ideid!“

(Queneau 1959 [2026]: 21-23)

"Zazie metroos" (1960, Criterion)

Kas tõsielu või unenägu?

"Noh, kassa lõbutsesid hästi?" - "Nii ja naa." - "Kas sa mettrood nägid?" - "Ei." - "Mis sa siis tegid?" - "Ma jäin vanemaks."

KARJALASKEPÄEV

 SISSEKANNE # 469

Eesti rahvakultuuris on karjalaskepäev 1. aprillil, mis tähistas karjatamise hooaja algust – kari lasti esimest korda pärast talve laudast välja karjamaale. Aga eilsete-tänaste sündmuste valguses tundub, et see on nüüd ja praegu. Sest on ette tulnud mitmeid kummalisi juhtumisi, mis näikse ühelt poolt orkestreeritud ja teisalt oleks justnagu lollus põllale lasti lastud.

Esiteks korraldasid Rootsi jalgpallihuligaanid neljapäeval Lilleküla staadionil toimunud FCI Levadia ja IFK Göteborgi mängu järel staadioni tualettruumides korraliku lõhkumisorgia, mis on seda imelikum, et tegelikult ju IFK Göteborg võitis 3:1 Levadiat. Mis veel siis juhtunuks, kui Rootsi klubi oleks kaotanud? Rootslaste võidurõõmu tunnismärkideks olid lõhutud staadionipingid, kaks segipekstud tualettruumi ja graffiti seintel, mis kõneleb sellest, et tegemist on haritud kirjarahvaga. Õnneks polnud kraanikaussidesse roojatud – ega nad mõned mongolid ole.

Võidurõõm! (elu24.postimees.ee)

Teiseks toimus Hispaania Aafrika-enklaavis Ceutas migratsiooniintsident, mille käigus jooksid linnakesele tormi ca 49 000 (!) marokolast. Piiri ületati mitmel viisil, inimesed kõndisid mööda Tarajali piiritammi, ujusid merd mööda üle piiri või ronisid üle rannikul asuvatest tõketest. Nagu lusitaania teetigude invasioon. Sotsiaalmeedias levivatel videolõikudel on näha, et Hispaania piirivalvurid ei suutnud rahvamassi peatada. Seisid teised jõuetult ja vaatasid pealt, kuidas pordid sisse joosti. Eks sama õnnetute nägudega on Eesti aiapidajadki, kes neid kena nimega jälkusi öösel taskulambi valguses ämbrisse korjavad. Üks ämber saab täis ja teine ja kolmas – no ei jõua enam!! Ceutas, muide, elab ca 85 000 elanikku, iga kahe ceutalase kohta tuleb üks migrant, keda sööta, joota ja majutada.

Üks Ceutasse saabunud mees jõudis piirkonda koos naise ja väikese tütrega. Ta ütles ajalehele The Times, et sai hommikul kõne, milles teatati, et Ceuta piir on avatud.

"Ma ei tahtnud, et me sellest võimalusest ilma jääksime. Marokos on palgad väga madalad," ütles mees. Ta avaldas lootust, et olles nüüd Euroopa Liidu pinnal, õnnestub tal koos perega jõuda Hollandisse, kus elab tema vend.

Praegust kriisi peetakse suurimaks pärast 2021. aastat, mil Maroko lasi üle piiri enam kui kaheksa tuhat migranti vastusena Hispaania otsusele võtta ravile Lääne-Sahara iseseisvusliikumise Polisario juht Brahim Ghali. Toona peeti seda Maroko poliitiliseks surveavalduseks Hispaaniale, vahendab ERR (31.07).

Kari tahab välja rohumaale. (CBC News: The National)

Kolmandaks juhtus kummaline intsident Pärnu Rääma sillal, kus pärastlõunal sõitis üks auto sillapiirdesse Rääma-poolses sillaotsas ja siis kõigest silmapilk hiljem teine auto kesklinna-poolses sillaotsas betoonrajatisse, mille sees sõidab lift. Kahju oli korralik. Kui me elaksime Prantsusmaal või Saksamaal, siis võiks kahtlustada isegi terroriakti, seal need autoga rahva sekka rammimised on häirivaks moeasjaks saanud, aga meil on need põhjused on siiski veel ebaseksikad – kõigest alkohol, terviserike ja suvine (harv) päike.

Kurioosum, 31.07.2026: kaks teineteisest sõltumatut avariid ühe silla mõlemas otsas (foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees)

"ÕIGE GRILL MUUDAB KIBEDA SIBULA MAGUSAKS." REKLAAM JA HUUMOR

 SISSEKANNE # 468

Rannarootsi Lihatööstus/FB

Rannarootsi Lihatööstus mõtles kesk mõnusat suve välja karamelliseeritud sibulaga grill-liha ning andis tehisarule ülesandeks teha sellele üks reklaam, mis ka reklaam on. Rannarootsi promptis, tehisaru genereeris. Ja vaat mis välja tuli. Nii mõnigi poliitik leidis, et see on rahvusvahelise vaenu õhutamine ja sõda on kasutatud turunduse eesmärgil.

„А что это у вас на заднем плане, дорогие колбасники? Идея в том, чтобы каждый, кто купит вашу колбасу, думал, что жрет обгорелого врага? Или я как-то неправильно трактую, извините, язык маркетинга? Вот жеж идиоты. Правду говорят, кому война, а кому мать родна,“ kurjustas keskerakondlane ja europarlamentäär Yana Toom oma feissari seinal millegipärast vene keeles ja lisas juurde resoluutse lubaduse inglise keeles: „Rannarootsi - never again.“

Keskerakonna juht Mihhail Kõlvart valutab südant pika tiraadiga oma FB seinal:

„Me kõik teame, et käib sõda. Samuti teame hästi, et sõnal sibul on Eestis juba ammu ka halvustav tähendus vene keelt kõnelevate inimeste kohta. Seda tähendust tunnistab ka Eesti Keele Instituut. Sotsiaalmeedias avaldatud reaktsioonide põhjal otsustades ei tekitanud see reklaam inimestes naeratust ega muiet, vaid ärritust ja hirmu. Ning seda nii eesti kui ka vene emakeelega inimeste seas.

Praeguses keerulises geopoliitilises olukorras, kus julgeolekuriskid on suuremad kui kunagi varem, tekib paratamatult küsimus: kelle huvides on sellised provokatsioonid? Kellele on kasulik valada õli tulle ajal, mil ühiskonnas on niigi liiga palju umbusku, vastandumist, valu ja viha? Sõda Ukrainas mõjutab kogu Euroopat ja on tekitanud pingeid mitte ainult kogukondade vahele, vaid ka perekondadesse, töökollektiividesse ja inimeste sisse. Miks peaks neid pingeid sellisel viisil võimendama?

Ajalugu õpetab, et massiline vägivald ei alga laskudest. See algab keelest, kujunditest ja sümbolitest, mis muudavad inimeste alandamise ja dehumaniseerimise rahvuse, etnilise kuuluvuse või mõne muu tunnuse alusel samm-sammult vastuvõetavaks. Inimesi põletavate ahjudeni ei jõutud üleöö – kõik algas pilkamisest ja alandamisest. Kui inimene muutub sümboliks, probleemiks või pilkeobjektiks, muutub järgmine samm psühholoogiliselt juba märksa lihtsamaks.“

Mis me siis õigupoolest reklaamplakatil näeme? Visuaal on selline, et kaks muhedat meest grillivad liha, kandes T-särke, mille varrukatel on Ukraina lipu embleemid. Taustal, meeste selja taga rannajoonel tõusevad taevasse paksud mustad suitsusambad, mis meenutavad sõjatandri fotosid. Pildi all on tekst „Õige grill muudab kibeda sibula magusaks“. Mis ei ole ju vale. Aga kuna vernikulaarselt kasutatakse sõna „sibul“ sageli venelaste kohta käiva halvustava väljendina, loeti siit välja vihjet vaenlase põletamisele või hävitamisele. Härra Kõlvart näiteks luges välja suisa vihjed natsidele ja põletusahjudele. Oh seda russofoobset kannibalirahvast eestlast!

Mulle tuli nüüd kohe meelde kurtmine meedias, kuidas tänapäeval on raske nalja teha, eriti seda piiripealset ja mustemat, sest inimesed on muutunud hapramaks, tundelisemaks, on minetanud oskuse ridade vahelt lugeda ja üleüldse solvuvad kergemini. Võtavad kõike liiga isiklikult. Jaan Pehk tegi sellest isegi laulu. Sellest johtuvalt ei kujutagi enam ette, et rahvusringhäälingu eetris võiks kõlada näiteks Kreisiraadio kurikuulus neegri-sketś („Pane meeter, neeger!“). Või mäletate Tujurikkuja sketši küüditajatest ja Eesti perest, kes oli õnnest leilis, et saab minna kaugele maale reisile – terve perega ja veel täitsa tasuta!

"Sinu jaoks on see karneval..." (Kreisiraadio/kreisipriee)

"Lõpuks ometi! Me oleme seda nii kaua oodanud!" (Tujurikkuja/Catapult Films, 2009)

Noh ja veel tuleb meelde Ivan Orav, kes oma mälestustes kirjutas väliseestlaste kojusaabumisest ja nende kohtumisest Eesti elu eripäradega:

„Oi, meie Torontos teame väga hästi, et Eestimaal elasid kõik inimesed käed raudus,“ seletas see loll ja vahtis mind totakalt uudishimuliku näoga. Mul viskas nii ära, et karjusin: „Mis teie seal Torontos ka teate! Kahju, et sa neljakümne neljandal aastal paadiga põhja ei läinud, napakas!“

„Hehehehee!“ naeris loll. „Kas see polegi mitte see kuulus eesti huumor?“

„Jah, see ta on,“ vastasin mina tigedalt. /…/

Muide, tehisaru ise seletab eesti huumori omapära nii:

„Eesti huumor on unikaalne segu põhjamaisest vaoshoitusest, eneseirooniast ja ajaloolisest karastusest. See peegeldab otseselt eestlase iseloomu ja kultuuritausta.

• Must ja eneseirooniline: eestlased armastavad naerda iseenda ja oma murede üle.
• Sünge alatoon: nalja tehakse sageli surma, vaesuse ja ebaõnne üle.
• Ellujäämismehhanism: must huumor on ajalooliselt aidanud rasketest aegadest üle saada.
• Kritiseeriv: eneseiroonia kaudu juhitakse tähelepanu ühiskonna valukohtadele.
• Kuiv ja vaoshoitud: eesti huumor ei ole häälekas ega ülevoolav.
• Sarkasm: tugevalt arenenud sarkasm ja lühikesed, nõelavad märkused.“

Nõnda siis on lood Eesti huumoriga – take it or leave it. Rannarootsi tabas selle reklaamiga muidugi otse kümnesse, sest üks õige hää ja tubli päriseestlane kiirustab nüüd poodi seda grill-liha ostma, mida pr Toom ja hr Kõlvart kangesti boikottida tahaks. Rannarootsi võiks isegi öelda, et tahtsime parimat... aga jeebel küll, läks paremini veel!

Mis puutub aga sibulasse ja selle konnotatsiooni, siis ei pruugi see ju ülepeakaela olla pejoratiivne. Sibul on väga kasulik ja vajalik köögivili. Aga kui meenutada Gianni Rodari allegoorilist jutustust „Cipollino seiklused“ (1951), mis oli osavalt lastekirjanduseks maskeerunud ühiskonnakriitika Mussolini-ajastu Itaalia pihta, siis seal oli sibulapoiss Cipollino ja tema taat, vana sibul Cipollone, läbinisti positiivne tegelane, kes võitles julma ja lollaka vürst Sidruni türannia vastu. Nii et kui asja sedaviisi vaadata – ei maksa solvuda, ei maksa. Sibul olla on auasi. Maha Sidrun, rüütel Tomat ja parun Apelsin! Rohkem sibulat grilli peale!

Kuula mõnusat kuuldemängu Cipollinost siit. Cipollinole on sedapuhku hääle andnud Jüri Krjukov.

Repliik # 41. SAJANDI MATŚ

 SISSEKANNE # 467

Tuleb rääkida Argentiina-Inglismaa poolfinaalist, mis oli minu meelest küll selle MM-i tippmatś. Pisut utreeritult võis see olla isegi sajandi matś, sest tal on nii mitu kihistust.

Neil kahel riigil on omavahel kana kitkuda juba Falklandi sõjast saadik, mis oli tollase Argentiina hunta juhi Leopoldo Galtieri avantüür, kuid õnnetuseks seisis tal vastas Raudne Leedi, Margaret Thatcher. Argentiina kaotas. Kuid revanš saadi 1986. aasta jalka MM-l, kui Diego Maradonale tuli appi „jumala käsi“. Siis võitis Argentiina Inglismaad ja tuli maailmameistriks. 

1998. aasta jalka MM kaheksandikfinaalis sai Inglismaa Argentiinalt jälle 4:3 penaltitega sisse (normaalmäng 2:2). Lõppresultaadile eelnes kõvasti draamat, kui mängu 47. minutil lõi Argentiina kapten Diego Simeone pikali inglaste ründaja David Beckhami, mispeale too sudis emotsioonide ajel maas lamades jalaga Simeonet, mispeale too omakorda maha kukkus (telenovela vääriline näitlejameisterlikkus). Seepeale andis taanlasest peakohtunik Kim Milton Nielsen Beckhamile punase kaatrdi ja inglased olid sunnitud ülepeakaela kümnekesi jätkama. Lisaajal suutis Sol Campbell lüüa peaga argentiinlastele värava, ent kohtunik tühistas selle ja määras hoopis Alan Shearerile vea väravavahi takistamise eest. Noh, ja siis tulid penaltid ning arvata võib, et argentiinlastel oli nende löömise ajaks juba psühholoogiline eelis. Nii ta läks.

Nüüd saadi kolmandat korda inglastest jagu, kusjuures inglased läksid 1:0 juhtima. Mingil arusaamatul taktikalisel põhjusel jäid inglased seepeale, pärast 55. mänguminutil saadud väravat, kaitsesse jobutama ning argentiinlased karistasid ära. 87. minutil lõi viigivärava Fernandez ja 92. lisaminutil lõi Lionel Messi suurepärasest söödust võiduvärava Lautaro Martinez. Epic one! Teenitult saadi see võit, sest inglased jäid oma eduseisu loorberitele puhkama ning kui nad üles ärkasid, oli rong juba läinud. 

Argentiina poolehoidjad ei saanud poliitikast üle ega ümber ja rullisid lahti plakati „Las Malvinas son Argentinas“. Seda ei saa neile pahaks panna, sest Falklandi sõda oli suur hingetrauma tervele põlvkonnale, mis elab edasi järgmiste põlvkondade lihasmälus. Ma arvan sellest lähtuvalt, et Argentiina jaoks oli see sümboolselt isegi olulisem matś kui eesseisev finaal Hispaaniaga, milles võit tooks küll maailmameistri tiitli ja on väga tähtis saavutus, kuid ei evi seesugust emotsionaalselt laetust. Ja 39-aastane Lionel Messi tõestas selle mänguga veenvalt, miks ta on maailma parim jalgpallur.

Aga inglased saavad lohutuseks jälle mõned head punklaulud valmis treida. Nagu allolev The Businessi out-loud-offence "Maradona". :)  We've lost, but we keep the spirit!

Ootan nüüd põnevusega pronksimängu kahe suure vastase vahel, kellel on ajaloo vältel olnud nii mõnedki kanad kitkuda. Inglismaa ja Prantsusmaa. See on vahest huvitavamgi mäng kui latiinode omavaheline mäng.

2026: Inglismaa vs Argentiina (1:2) (FIFA)

1986: Inglismaa vs Argentiina ja jumala käsi (FIFA)

1998: Inglismaa vs Argentiina ja Beckhami punane (FIFA)

Inglise frustratsioon ja huumor: The Business - Maradona (1994, Century Media Records)

In memoriam: TOOMAS PAUL (1939-2026). HAIHTUNUD HINGEDE OTSINGUL

 SISSEKANNE # 466

Täna tuli teade, et lahkunud on teoloog, filosoof ja õpetaja Toomas Paul.

Lugesin hiljuti oma märkmeid, mida võib ka lugemispäevikuks pidada – sellega tegelesin 2012-2018.  Olen väljakirjutusi teinud Toomas Pauli raamatust „Haihtunud hingede aeg“ (Tln, 2013), mis sisaldab tema jutlusi ja mõtisklusi. Mõned mõtted pugesid mulle hinge toona, 2015. aastal, kui seda lugesin, ja kõnetavad mind ka tänasel päeval. Need on hästi formuleeritud mõtted. Toomas Paul kirjutab:

„Üks meelepärasemaid tundeid reklaamijatele on hirm. Head on ka üksindus ja ebakindlus. Samuti võistlus. Et tahta mõttetult palju asju, peab inimene olema rahulolematu iseendaga, oma eluga, oma riigi ja maaga. Üksildane ja masendunud inimene on ideaalne tarbija. Pildid igavesti noortest, kaunitest ja õnnelikest inimestest tekitavad vaatajas armetustunde ja sisendavad talle samas: osta midagi, siis tunned ennast paremini! /.../ (Paul, 2013:25)

„Enesearmastus ei võrdu isekusega, vaid on pigem selle vastand. Isekas inimene ei armasta end liiga palju, vaid liiga vähe. Tegelikult ta põlgab ennast. Paratamatult on selline inimene õnnetu ja mures, kuna mõtleb, kuidas elult saada rahuldust, mille saamise ta ise endale võimatuks teeb. Näib, nagu hooliks ta enesest liiga palju, tegelikult aga teeb vaid edutuid katseid varjata ja kompenseerida seda, et tal ei õnnestu endaga hakkama saada.“ (Paul, 2013:29)

„Inimesed tahaksid olla vabad ja sõltumatud. Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine, et sa pole tegelikult üldse elanud, sind pole iseseisva isiksusena koheldud, sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit. Selline oli muiste orjade elu. /.../

Inimese põrgu pole mitte niivõrd tema kasutamata jäetud võimalused, kuivõrd mõtlemine nendele. Maailm on täis inimesi, kellel küll nimelist orjapidajat ei ole, kuid kes ometi näevad, et neil pole peaaegu mingeid vabadusi. Nende üle valitsevad kontrollimatud, anonüümsed, majanduslikud ja ühiskondlikud jõud. Või nende enda rumalus ja suutmatus.“ (Paul, 2013:36)

Toomas Paul arutleb ühes oma essees (Amneesia ja amnestia, 11.07.2002) ka teemade üle, mida on käsitlenud Hannah Arendt oma Eichmanni protsessi lahkavas teoses „Kurjuse banaalsus“. Toomas Paul mõtiskleb – ja mina olen temaga taaskord väga nõus:

„Enne juunipööret ei olnud Eestis kahtsadatki kommunisti. Need idealistid likvideeriti õige pea. Eestlased ei ole leiutanud ei bolśevismi ega holokausti ega iial neid südames pooldanud. Antisemiitlus ja ideeline kommunism ei ole meie rida. Jah, Vene aja lõpul oli ligi sada tuhat kompartei liiget. Aga tuletage meelde – kas keegi nende hulgast võttis asja tõsiselt? Ei võtnud. Nad nimetasid oma parteipiletit leivakaardiks.

Eestlased ei tunnista ennast süüdi ühegi võõrreźiimi tegudes. Me oleme kogu aeg enda meelest olnud vaid passiivsed käsutäitjad, kes ei vastuta millegi eest. Just see süüdimatus teeb kõhedaks tuleviku ees. Amnestia ja amneesia, süü- ja mälukaotus. /.../

Kurjuse banaalsus kehastub süsteemi mutrikese, mõtlematu funktsionääri isikus, kes ei tee kurja mitte sadismist, ahnusest ega kättemaksuhimust, vaid lihtsalt kohusetundest ja võimetusest hinnata, mida ta teod endaga kaasa toovad. Toetus süsteemile oli võimalik tänu banaalsele kurjusele, mis levib totalitaarse ideoloogia mõjul nagu hallitus, tagades tavaliste, kohusetundlike ja korralike inimeste koostöö ja toetuse mistahes kuritegudele. Kuulekus on tööriistaks radikaalse kurjuse käes.“ (Paul, 2013: 94-95)

Enam täpsemini öelda ei saa.

Toomas Paul oli suurmees. Suur mees.  Mõtlev inimene. Mõtisklev inimene.

Üks lugu. Toomas Paul (jupiter.err.ee)

In memoriam: IIVO NEI (1931-2026)

SISSEKANNE # 465

Eesti male grand old man Iivo Nei on lahkunud Elüüsiumi Väljadele. 1931-2026. Mina kui 80ndate laps mäletan seda soliidset härrat Eesti Televisiooni ekraanilt, kus ta vedas juba aastast 1974 legendaarset „Malekooli“ saadet, mis käis eetris pühapäeviti pärastlõunal ja kus mängiti läbi kuulsaid matśe, tutvustati Sitsiilia avangut ja Caro-Kanni kaitset ning see kõik oli paradoksaalselt ühteviisi igav ja ometi nii lummav. Koolis osalesin maleringis, sest tublimad maletajad lubati kevadel sõprusmängudele Lätti ja Leetu. Aga kuna ma olin kärsitu ega mõelnud kümmet käiku ette, sain ma alati haledalt pähe… ega pääsenud ei Lätti ega Leetu (millest mul on trauma). Ma olin ka halb kaotaja, sest kui mu aju prognoosis peatse kaotusseisu, siis lõin ma malendid alati kummuli … by accident.

Iivo Neil ei ole siin muidugi mingit süüd. Mul polnud erilist malevaistu lihtsalt, kuid malet kui perfektset strateegiamängu olen ikka kuninglikuks, džentelmenide mänguks pidanud. Ja Iivo Nei oskas sellest asjalikult, väljapeetult ja mitte eriti silmatorkava ekstaasiga kõneleda. Ma arvan, et ta oleks sobinud konservatiivse BBC eetrisse nagu valatult ja oleks seal olnud ehk niisama ikooniline.

Aga minu meelest veelgi legendaarsem oli „Malekooli“ saatepea, signatuur, mida teadsin unepealt. See jõudis isegi Kulo „Õllelaulu“ sisse juhatama. „Tere päevast, Malekooli vaatajad!“

Eksole ju tuttav! Lapsepõlv tuleb meelde.

ETV 100 spordihetke - malest (ja ka Iivo Neist) (jupiter.err.ee, 2023)

Kulo - Õllelaul (1988, featuring Iivo Nei)

LOVE WILL TEAR US APART: KAJA KALLAS JA IISRAEL

 SISSEKANNE # 464

Sellest on nüüd mõned nädalad möödas, kui Iisraeli välisminister Gideon Sa’ar katkestas kõik suhted EL välispoliitika juhi Kaja Kallasega, kes oli võrrelnud juudiriiki LAV-i apartheidi-reźiimiga.

„Seetõttu ei jää mulle kui Iisraeli riigi välisministrile muud valikut, kui katkestada igasugune suhtlus proua Kallasega, kuni ta võtab tagasi selle verelaimu, mille ta suunas maailma ainsa juudiriigi vastu, mis on ühtlasi ka ainus demokraatia Lähis-Idas," ütles Sa'ar.

Nojaa, juut kui niisugune on äravalitud rahva esindaja ja oma erilise staatuse tõttu paljukannatanud, nii-öelda ainus ohvrirahvas siin ilmas, ning kriitika tema aadressil on kohatu. Juudi anekdootegi võib rääkida vaid juut ise, ilma et sel oleks mingi kahtlane, naeruvääristav tagamõte.

Vandenõuteooria kõneleb, et Kaja Kallase isa Siim Kallas olevat juudiverd. Et sel juhul on ju ka Kajas mõni tilk juudi verd. Ja sel juhul oleks juudiriigi kritiseerimine igati koššer, kuna see oleks siis inside business: ebamugav, aga mitte antisemiitlik.

Ma otsisin internetist ja kõikvõimsalt tehisarult vastust. On siis või ei ole? AI vastas: Ei, Siim Kallas ei ole juut. Avalike andmete ja elulookirjelduste põhjal on tema vanemad eestlased ning tema suguvõsal on pikaajalised juured Eestis. Väited tema juudi päritolust on pärit internetis ringlevatest vandenõuteooriatest, millel pole faktilist tõestust." 

Selge siis. No further questions. Eks Siim Kallas ole olnud finantsmajanduslikult edukas ja hästi sobitunud igasse aega, ta on tark ja kaval ning osav survivalist. Nagu valge juut. Ja tal on kuskil kümme miljonit ära peidetud – mille ilmselt leiavad kunagi arheoloogid maapõuest. Jäägu see.

Aga oma otsingutega kaasuvalt leidsin internetist paar Andrei Q Liimetsa luuletust, mis avaldatud Vikerkaares (4-5/2021). Need on üsna manifesteerivad. Kui nüüd mõni punkbänd – Psychoterror näiteks - need luuletused ka viisistaks, õieti teeks mõned rajud kolme duuri lood, siis neid laule ma ostaks. Oi! Oi! Oi!

Siim Kallas on sündinud 48. aastal
Urve Tiidus on sündinud 54. aastal
Jürgen Ligi on sündinud 59. aastal
Urmas Kruuse on sündinud 65. aastal
Maris Lauri on sündinud 66. aastal
Marko Mihkelson on sündinud 69. aastal
Kristen Michal on sündinud 75. aastal
Keit Pentus-Rosimannus on sündinud 76. aastal
Hanno Pevkur on sündinud 77. aastal
Kaja Kallas on sündinud 77. aastal
see teeb kokku 666
tehke oma järeldused ise

*

Kaja Kallas ja kompanii
ei ole svingibändi nimi
vaid see bande
kes istub Toompeal
ja saab salaorganisatsioonidelt
salajasi käske
kuidas mõelda

aga kui nüüd mõelda
siis kui nad on lõpetanud
salaorganisatsioonidelt
salajaste käskude saamise
siis Kaja Kallas ja kompanii
oleks tõepoolest suurepärane
svingibändi nimi

*

Kuulsin, et Astangule ehitatakse koonduslaagreid.
Kuulsin, et Paldiskisse ehitatakse koonduslaagreid.
Kuulsin, et Ameerikasse ehitatakse koonduslaagreid.
Kuulsin, et politsei hakkab inimesi kokku ajama.
Kuulsin, et hakatakse sundvaktsineerima.
Kuulsin, et hakatakse salakiibistama.
Kuulsin, et hakatakse avalikult peedistama.
Kuulsin, et taevas on chemtraile täis.
Kuulsin, et maa on lame.
Kuulsin, et Hitler elab põhjapoolusel.
Kuulsin, et sealt kaugemal kukub üle serva.
Kuulsin, et poliitikud on kõige taga.
Kuulsin, et Bilderberg on kõige taga.
Kuulsin, et Soros on kõige taga.
Kuulsin, et Obama on kõige taga.
Kuulsin, et Merkel on kõige taga.
Kuulsin, et Kaljulaid on kõige taga.
Kuulsin, et nemad on kõige taga.
Kuulsin, et nad tulevad su järele.
Kuulsin ja nii on.
Kuulsin ja hirm on.
Uuri ise järgi!

*

Ma küsin lihtsalt küsimusi

et kui ameeriklased kuul käisid
siis miks nad seal rohkem käinud pole?
et kui maa on ümmargune
siis miks kaardid on tasapinnalised?
et kui neeger on sõimusõna
siis miks Arnold Schwarzenegger oma nime ei muuda?
et kui mustanahaliste kultuur on nii elujõuline
siis miks Mozart oli valge?
miks Einstein oli valge?
miks Jeesus oli valge?
ja kas juudid tapsid Jeesuse?
ja kui kaksiktornid ülevalt pihta said
siis miks nad alt kokku vajusid?
ma ei ütle midagi
ma küsin lihtsalt küsimusi
mõelge oma peaga

*

Tänu taevale, et meil on kahekümne esimene sajand. Võib esitada küsimusi ja mõelda oma peaga. Kirikuvande alla ei panda, rattale ei tõmmata, tuleriidale ei saadeta, psühhoneuroloogia kinnisesse ei saadeta. Valitsus on soft, aga Rooma paavst on softim veel.

Ainult et Iisraeli viisat enam ei saa. Ei Kaja Kallas ega Andrei Q Liimets.

Joy Division - Love Will Tear Us Apart (1980)

Psychoterror - Poliitika (2014, albumilt Viva la Revolucion)