IGAPÄEVAST TRUMPI ANNA MEILE TÄNAPÄEV...

 SISSEKANNE # 445

You better watch out
You better not cry
You better not pout
I'm telling you why
Donald Trump is comin' to Iran

He's making a list
He's checking it twice
He's gonna find out
Who's naughty or nice
Donald Trump is comin' to Iran

@realDonaldTrump

STEREOTÜÜBID 2: "MINU KÜLA" - EI OLE MAAD NORMAALSETELE

SISSEKANNE # 444

Tüüpe Eesti külast (@Go3)

Sattusin televiisoris vaatama seriaali „Minu küla“ uue hooaja, vist kolmanda, avaosa. Mis ma oskan öelda? Seda reklaamiti rahvaliku komöödiana – ja eks ta üks külajant olegi. Kusjuures hakkama on pandud kõik klišeed. Minu meelest on see üks kõige stereotüüpsem sari üle aegade (kunagise „Naabriplika“ sarja kõrval): vaene-kuid-kohe-kohe-rikastuv-ning-ilus üle küla kaunitar, tüdruk linnast, siis eneseteadlik, kuid  best years gone tüüpi maadam, siis pisut häbelik ja õnnetu halearmas peigmehekandidaat ning kohalik entrepreneur-kõrtsmik, kes on heasüdamlik, aga veidi tuhm, siis manipuleeritav ja lollivõitu kohalik võimuesindaja (vallavanem) ja riukalik kirikuõpetaja (kes on naine, sign o’the times).... ning kohustuslikud parmud bussipeatuses ja poe taga, dressides ja poolikuga, kelle najal kogu stoori koos püsib. Nagu tsirkus.

Ja siis ütleb riik meile, et KOLIGE MAALE, seal on hea!!

Ei ole maad normaalsetele inimestele.

KERSTI, URMAS JA EERIK-NIILES (NING IGOR KAH)

SISSEKANNE # 443

Eesti Olümpiakomitee mässulised võtsid hääletusega maha presidendi Kersti Kaljulaidi. Eerik-Niiles Kross pahandas sotsmeedias nii nendega kui riigi presidendi Karisega:

„Täna oli üsna kole päev. Onu Heinod võtsid maha EOK esimese naispresidendi ja president Karis teatas taas, et Puutiniga peab läbi rääkima.

Täpsemalt muretses Karis küll selle üle, justkui keegi ei mõtleks küsimuse peale, milliseks kujunevad Euroopa suhted Venemaaga päras sõda ja kuidas me küll saaksime selles arutelus sõna sekka öelda.

Võib-olla ei ole kuuldused sellest Kadriorgu jõudnud, aga Euroopa Liit, Euroopa Nõukogu, NB8, NATO, mitmesugused Euroopa-Ukraina koostööformaadid, Euroopa Parlament ja kõik Euroopa riigid arutlevad selle küsimuse ümber juba neli aastat.

Euroopa riigid on loomas Rahvusvahelist Eritribunali Ukrainavastase agresioonisõja süüdlaste vastutusele võtmiseks, arutatakse Venemaa külmutatud varade kasutamist reparatsioonideks Ukrainale, Euroopa Parlament ja ENPA on sõnastanud põhimõtted, millised rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtted peavad olema järgitud, et Venemaaga saaks õiglase rahu sõlmida.

Kui Karis peab silmas mingisugust dialoogi või suhtlust, mis on nendest aruteludest kuidagi sõltumatu või teistsugune, siis tuleb olla murelik. Sest see oleks tõepoolest nii Eesti kui kogu Vaba Maailma selgelt väljendatud huvide ja põhimõtetega vastuolus. Igasugune "dialoog" järgneb, mitte ei eelne ülalloeletule. Igasugune signaal venemaale, et saab ka kuidagi tagantukse kaudu suhted taastada, on kahjulik ja nõrgendab nii meie kui Ukraina positsioone. Annab elumahla Puutini lootusele, et meie väsime kiiremini kui tema.

Aga EOK vanameeste tänases otsuses on ehk ka positiivset. Meil on jäänud vabaks juba presidendiametit pidanud Kersti Kaljulaid, kes sai Kadriorus oluliselt paremini hakkama nii vanameeste kui välispoliitikaga.

Nagu tavaliselt ei ole ma seda ettepanekut kooskõlastanud asjasepuutuvatega, nii et Kaljulaid ja erakond ärgu pahandagu - ent tekkinud on hea võimalus valida Kaljulaid teiseks ametiajaks Eesti presidendiks. Erinevalt Karisest võiksid tal Riigikogus hääled koos olla.“ (FB, 27.04)

Paistab, et Eerik-Niilesel on Kersti suhtes mingi crush. Aga Sõõrumaal jälle on Kerstiga mingi beef. Kuku hommikuprogrammis andis ta selgitust, miks Kersti Kaljulaidi kangutatakse EOK presidendi kohalt. Eerik-Niiles Kross ei tahtnud teda näha mitte ainult EOK presidendina jätkamas, vaid tahab teda näha koguni riigi presidendi ametis. (Aga mida ütleb säherduse innukuse kohta Eerik-Niilese abikaasa?)

https://kuku.pleier.ee/podcast/hommikuraadio/300042 

https://www.facebook.com/eerik.kross

Aga siis võttis sõna ka pastor, ärimees, poliitik ja influencer Igor Gräzin, kes pani i-le rasvase täpi peale ja kirjutas oma sotsmeedia seinal:

Parafraseerides nüüd üht Eesti kultusfilmi: "Ma olen näinud onu Heinot ka teie silmis, härra Igor..."

STEREOTÜÜBID

 SISSEKANNE # 442

Stseen nagu Jason Stathami või Dwayne Johnsoni filmist: näeme peategelast, tursket kiilaspead, hard-boiled, no sissy talk, tough guy, tema kõrval on sidewinder, krunniga, oskab hästi lasta, vahepeal kutsub korrale ning loeb meeskolleegidele epistlit soorollide muutumisest (neil kahel on crush, kuid nad ei näita seda välja, sest nad on profid), väheke eemal on kolmas vajalik tüüp, ajudega (obviously, sest kannab prille), oskab ka lasta, kuid eelistab töötavat wifit laetud püstolile. (Neljas mees, kelle nägu pole näha, on taustanäitleja, kes saab esimesena surma, et oleks dramaatiline.)

Allikas: https://www.err.ee/1610007376/uurijad-menetlevad-tulistaja-motiivina-trumpi-vastasust. 

26. APRILL MEIL JA AMEERIKAS

 SISSEKANNE # 441

President Trump of USA elas üles teise atentaadikatse Valge Maja ajakirjanike õhtusöögil kellegi erakliku Californiast pärit õpetaja Cole Tomas Alleni poolt, kes sai pihta ühe turvatöötaja kuulivestile. Tulistaja olla öelnud, et ta ei tahtnudki niivõrd Trumpi ennast tulistada, vaid üleüldiselt Trumpi administratsiooni töötajaid. See on kahtlemata löök Trumpi ego pihta. Mingi suvaline jorss ja suvaline kuul! Ameerika parim president (peale George Washingtoni) on enamat väärt. Ajud supitirinas? Very bad scenery!!! Oodake, las ma ronin poodiumile ja tõstan üles parema käe – ja mu selja taga lehvivad tähed ja triibud ja õhtupäike kuldab mu palet ja kõik kaamerad surisevad…

Meil Eestis tuli korraks lumi maha. Isegi üks buss sõitis Ida-Virus kraavi. Big news.

Mis nende kahe sündmuse seos on? Aga see, et selle väikese ehmatuse pärast nii seal kui siin ei muutu mitte  midagi, peale selle, et kevad kestab edasi ja ka Trump 2.0 kestab edasi.

Põrandal (Niyi Fote/ZUMAPRESS/Scanpix)

Kraavis (Rene Kundla/ERR)

FILOSOOFIA - SEE ON IMELIHTNE!

 SISSEKANNE # 440

Ma olen nüüd mõnda aega lugenud Prantsuse filosoofi ja sotsioloogi Pierre Bourdieu’ (1930-2002) tekste, mis on eesti keeles välja antud. Üks selline tüvitekst mitme teadusharu jaoks on kindlasti RIIGI VAIM. BÜROKRAATIAVÄLJA GENEES JA STRUKTUUR (leitav kogumikus „Praktilised põhjused. Teoteooriast“ (Tänapäev, 2003).

Sealt pärineb mõttekäik: Riik on see, mis sümboolse kapitali panga kombel vastutab kõigi võimuaktide eest, kõigi nende suvaliste, kuid samas suvalistena mitte mõistetud aktide, „legitiimsete pettuste“ eest: vabariigi president on keegi, kes peab end vabariigi presidendiks, ent erinevalt hullust, kes peab end Napoleoniks, tunnustatakse tema õigust seda teha. (Bourdieu 2003: 139-140)

Nojah. Aga ma tahaksin tsiteerida ka järgmist lõiku, kus palju öeldakse ära kahe lausega:

Nimetamine ja tõendamine kuuluvad ofitsiaalsete aktide või diskursuste klassi, olles sümboolselt tõhusad, sest nad on täide saadetud võimusituatsioonis selleks volitatud isikute poolt, „ametiisikute“ poolt, kes tegutsevad ex officio, kuivõrd nad omavad officium publicum’i, riigi poolt määratud funktsiooni või ametit: kohtuniku või õpetaja otsusel, ametlikel registreerimisprotseduuridel, protokollidel, õiguslike tagajärgedega aktidel nagu perekonnaseisuaktid sünni, abielu või surma kohta või müügiaktid on võime ametliku nimetamise maagia kaudu, ettekirjutatud kujul volitatud isikute poolt täide viidud ja korrakohaselt ametlikes registrites registreeritud avaliku deklareerimise kaudu luua (või rajada) sotsiaalselt garanteeritud sotsiaalseid identiteete (kodanik, valija, maksumaksja, lapsevanem, omanik jne) või seaduslikke ühendusi või rühmitusi (perekond, liidud, ametiühingud, parteid jne).  Kuulutades võimupositsioonilt, mis üks olend, asi või isik tegelikult, oma seadusliku sotsiaalse definitsiooni järgi on (kohtuotsus), see tähendab, mis tal on lubatud olla, mis tal on õigus olla, millist sotsiaalset olemist on tal õigus taotleda, kuulutada, täita (vastandina selle illegaalsele täitmisele), esineb riik tõelise loojana, ilmutab peaaegu jumalikku võimu (ning paljud näiliselt tema vastu suunatud võitlused tunnustavad tõepoolest tema seesugust võimu, paludes talt luba, et teatud agentide kategooriad – naised, homoseksuaalid – võiksid olla seaduslikult, see tähendab avalikult ja universaalselt seda, mida nad praegu on ainult iseenda jaoks). (Bourdieu 2003: 140)

Kaks lauset – 188 sõna. Filosoofia – see on tegelikult imelihtne. Ainult et nõuab keskendumist ja kannatlikkust. No kahjuks mul seda napib. Sestap andsin need kaks lauset tehisarule…, kes leidis sealt mõtte:

Volitatud ametiisikute poolt läbi viidud ametlik nimetamine ja tõendamine loovad riikliku võimu kaudu sotsiaalselt tunnustatud identiteete ja õigusi, määratledes autoriteetselt isiku seadusliku olemuse ja koha ühiskonnas.

See oli nüüd minupoolne apologeetika tehisarule.

SCHRÖDINGERI VÄIN (Andrei Hvostov)

SISSEKANNE # 439

Andrei Hvostov kirjutab tänases Eesti Ekspressis (22.04), et Hormuzi väin on muutunud Schrödingeri väinaks. Keegi ei saa enam aru, kas see on lahti või kinni. Schrödingeri kass on teadupärast mõtteline eksperiment, kus teatud objekt saab korraga olla teineteist välistavas olekus. Praegu on taolises olekus Hormuzi väin.

Jagan täielikult Andrei Hvostovi arvamust sündmuste käigust.

AH: Kvantfüüsika paradoksid on jõudnud geopoliitikasse. Hormuzi väin on muutunud Schrödingeri väinaks. Keegi ei saa enam aru, kas Pärsia lahe suudmes asuv väin on lahti või kinni. Ameerika Ühendriikide president ei tea seda samuti. Tema sotsiaalmeedia küljel loeme iga päev mingeid väiteid, mille Teherani võimud kohe ümber lükkavad. Schrödingeri seisundis pole mitte ainult väin, vaid ka USA-Iraani vahelised läbirääkimised. Värskeim poliitiline nali väidab, et Trump peab läbirääkimisi iseendaga. Läbirääkimised pole kuigi edukad, sest pooltel puudub selge positsioon.

Tunnistagem, et jälgime USA lahkumist maailma areenilt. Huvitav on lahkumise pilt ise. Mitte vaikse visina ega märkamatu hääbumisena. Lahkumine käib jõuliselt. Musklite mänguga, mis teeks iga kulturisti kadedaks. Möirates ja prõmmides uksega, nii et rahvusvaheliste suhete struktuuris jooksevad praod katusest vundamendini.

Juba tõmmatakse paralleele praeguse Iraani sõja ning 1956. aasta Suessi kriisi vahel. Tollal oli valupunktiks Suessi kanal, mille Egiptus natsionaliseeris. Selle kanali kaudu sai Suurbritannia kogu oma nafta. Britid alustasid koos prantslaste ning iisraellastega sõjategevust Egiptuse vastu, aga Egiptust hakkasid toetama korraga nii USA kui N Liit (erandlik üksmeel). Tolle sõjaga läks nagu läks. Suessi kanal jäigi Egiptuse valdusse; sõja tulemusena vormistati lõplikult Briti impeeriumi hääbumine ning mis veel olulisem – Briti nael kui rahvusvaheline arveldusühik saadeti ajaloo prügikasti.

Kui USA ja Iisrael alustasid 28. veebruaril rünnakut Iraani vastu, ei arvestatud vähemalt Valges Majas võimalusega, et Iraani režiim jääb püsima ning veelgi hullem – suudab blokeerida kogu maailma majandusele otsustava tähtsusega Hormuzi väina. Teatud mõttes on Teheranil olemas nüüd ülirelv. Milleks neile tuumapomm, kui nad suudavad iga kell Hormuzi väina kinni panna? Varem oli see puhtteoreetiline võimalus, nüüd aga praktikas teostunud käitumismuster. Relv, mida saab aktiveerida igal ajal.

Sellal, kui USA lahkub wrestling-maadleja dramaatilise musklimängu saatel maailma areenilt, on idakaarest tõusmas Hiina Rahvavabariik rahvusvahelise korra hoidja ning tagajana. Hiina ilmub areenile nagu sujuvalt liikuv taiji meister. Samas teame, et taiji pole lihtsalt hingamis- ja tasakaaluharjutuste süsteem, vaid ikkagi tõhus võitluskunst.

Hormuzi väinas ei panda kahtluse alla mitte ainult USA globaalne ülivõim, vaid ka dollar kui naftatehingute ainus valuuta. Iraan püüab dollari asendada Hiina vääringuga, mille ametlik nimi on renminbi. Iraan tahab vallandada sama protsessi, mis juhtus pärast 1956. aasta Suessi kriisi Briti naelaga. Iraani enda tahtest (Venemaal näikse olevat sama soov) ei piisa, otsustama peab ikkagi Hiina RV keskpank, kes seni pole tahtnud muuta Hiina vääringut rahvusvaheliseks valuutaks. Aga see hetk läheneb.

Vankuvas seisundis olevasse maailma on nüüd lisandunud üllatus tehisaruvaldkonnast. Ränioru arvutigurud firmast Antropic on arendanud tehisaru mudeli nimega Claude Mythos Preview. Sellele anti aprilli alguses ülesandeks tungida läbi kõikidest maailma tulemüüridest ja leida kõik maailma turvaaugud. Mythos tegi seda samasuguse eduga nagu vedelast metallist robot filmis „Terminaator 2“, kelle jaoks tõkkeid põhimõtteliselt ei eksisteerinud. Erinevalt õnnetust Schrödingeri kassist, kes ei saa teraskastist iseseisvalt välja tulla, suudab Mythos inimeste poolt pandud piirid ületada.

Mida see inimkonna tulevikule tähendab, pole veel selge.

KESSU ON LÄINUD. In memoriam Ester Pajusoo

 SISSEKANNE # 438

Kessu on surnud. See tähendab, näitleja Ester Pajusoo on lahkunud. 1934-2026. Aga ta elas ikkagi pika ja viljaka elu. Tal oli selline huvitav noore tüdruku hääl, mistap ta mängis telelavastuses lapsi - mis mõjus veidrana, kuid oli arusaadav. Näiteks Kessut mängides oli ta juba 46 aastane. „Nõiakivis“ (ETV, 1979) mängis ta jänkutütart Maaret, kusjuures tema vanaema Sabiinet mängis temast  kümnend noorem Katrin Karisma. „Kessu“ ja „Nõiakivi“ on mõlemad minu jaoks kultuslavastused. „Kessut“ olen ma kogu aeg armastanud, kuid „Nõiakivi“ sügav allegooria on mulle kohale jõudnud aastaid hiljem ja ma olen õppinud seda armastama. Kahju, et taolisi lastelavastusi enam ei tehta.

„Kessus“ meeldis mulle ikka Tripp, Kessu sidekick ja partner-in-crime. Tripi põhiline trikk oli tuttmütsi sirgeksajamine, mis oli selline kahemõtteline tegevus. Varateismelisena meeldis mulle ikka laulda Kessu ja Tripi (Kessu ja tema Tripper) tunnuslaulu, oma sõnadega:

Ma olen Kessu, ma Kessu – aga mina olen Tripp,
meil varuks on ikka väike nipp, väike stripp.

Mu lemmikstseen oli see, kui Tripp käis Onu Sämi juures (seal muidugi tuntud Võlurina, kellega neil oli kiire otseühendus, kiirem kui valguskaabliga nett) nuiamas, et kas saaks köögikombaini Supramag (supp, praad, magustoit). Muidugi ta sai. Aga kvaliteet oli Hiina oma, nagu näha… Juba siis tulid asjad Hiinast… ja ei töötanud.

Kõik "Kessu" neli osa on vaadatavad Jupiteris. 

Kessu ja Tripp: söögiautomaat (ETV, 1980 /Jupiter ERR)

JÜRI TOOMEPUU ON JÜRI TOOMEPUU

 SISSEKANNE # 437

Jüri Toomepuu - one and only! (foto: Irina Mägi/Postimees)

Veteranpoliitik Jüri Toomepuu on aeg-ajalt ikka kirjutanud Postimehesse arvamuslugusid, peamiselt Ameerikast, kus ta vanaduspõlvi veedab, ning Vene-Ukraina sõjast. Vahedalt kirjutab, kuigi juba 95 aastat turjal – ma ausalt öeldes imetlen vanahärra pikaealisust ja vitaalsust, aga no samas veedab ta oma päevi päikeselises Floridas, kus väga millegi üle muretsema (enam) ei pea.

Nüüd kirjutab Jüri Toomepuu, et esineb kahtlusi, nagu oleks keegi tema identiteedi kaaperdanud ning ta selgitab, kuidas asi tegelikult on.

„Ega ma ei kurda. Mu elu Floridas, kauni Hillsborough jõe kaldal on ilus. Sõpradele ütlen alati, et elu on nii ilus, et ei jõua ära kiita, kui nad küsivad, kuidas läheb.

Nüüd, kus ma olen kõrgesse ikka jõudnud, tuksub mu rinnas ikka veel Eesti, mu armsa sünnimaa süda. See on mu peamine ajend võtta sõna Eesti ajakirjanduses – kriitikute sõnul üleliia palju – peamiselt Eestit puudutavatel teemadel.

Saan aru, et paljud (või õigemini: vähesed, sest minuealisi pole enam palju) ei tooda artikleid, nagu Vändra toodab saelaudu.

Mõistan ka, miks paljud arvavad, nagu nad internetis on väitnud, et neid artikleid ei kirjuta 95-aastane (varsti 96-aastane) Jüri Toomepuu. Kahtlustatakse, et keegi on mu Facebooki lehe kaaperdanud või et kõikide mu ideede ja kirjutiste autor on hoopis mingi kurjaloomuline tehisaru.

See on arusaadav. See Toomepuu, kes oli alguses Trumpi suur pooldaja ja EKRE Uute Uudiste kaastööline, on drastiliselt muutunud. Muutsin meelt, kui hakkas paistma, et Trump on Eesti kõige kurjema vaenlase – Vene diktaatori Vladimir Putini – semu, kes ei taha enam Ukraina vabadusvõitlust toetada. Kardan, et kui Ukraina peaks langema, on mu sünnimaa järgmine. Eesti on minu jaoks alati olnud, on nüüd ja saab alati olema kõige tähtsam.

Mu suhtumist EKREsse kirjeldab kõige paremini mu hiljutine vastus Orbáni imetlejale Martin Helmele. Arvan, et tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas peab iga mõtleva inimese mõtlemismall muutuma koos tema ühiskonna ja huvisfääriga.

Neile, kes kahtlustavad, et kõigi mu kirjutiste autor on mingi kurjaloomuline tehisaru, tahan kinnitada: mu ideed tulevad ikka veel mu vananevast ajust ja autor olen mina ise. Loomulikult kasutan ma tänapäeva tehnoloogia tippsaavutusi – nii andmete ja teadmiste kogumiseks kui ka inglise keelest emakeelde tõlkimiseks ning üldiseks abiks. Arvan koguni, et kui mõni vaimse töö tegija tänapäeval tehisaru abi ei kasuta, on ta lootusetult ajast maha jäänud. Sellist kohanemisvõime puudust tasub kahetseda.

/…/

Mulle teeb igal juhul rõõmu, et mu kirjutisi loetakse. Millest muust veel minu eas saaks rõõmu tunda? Ma ei pane isegi pahaks, kui mõned kahtlustavad, et minuealine enam päriselt ei funktsioneeri. Ei pane pahaks ka seda, et mõned tublid parteisulased mind siunavad, sest olin ju ka ise kunagi ustav parteisulane.

Kui aga loen neid sõnumeid, mis mulle tunnustust avaldavad, leevendavad need mu siunajate sõnade valusaid kõrvetusi. Need annavad mulle jõudu jätkata – tuletavad meelde, et kuigi keha on vana ja jõud raugenud, põleb minus ikka veel tuli, mis süttis, kui sündisin Taari talu saunas, väikese Emajõe kaldal – tuli armastusest Eesti vastu. See tuli ei kustu kunagi. See on viimane kingitus, mida ma oma sünnimaale anda saan: ausad sõnad, tulnud südamest, mis on kogu elu löönud Eesti rütmis. Kui need sõnad leiavad lugejaid, kes neist hoolivad, siis tean – mu elu pole olnud asjata.“ (PM, 18.04)

Viimased lõigud on eriti inspireerivad. Rõõm, et loetakse, ning siiras tänulikkus. Ja kirjutamine hoiab meeled värskena, annab ajule tööd, hoiab Alzheimerit eemal. Eks minagi pean oma päevaraamatut selleks, et hoida oma aju tegevuses, ning blogi pean lootuses, et äkki keegi loeb ja tunneb sellest rõõmu, rahuldust. Kirjutamine on ju omamoodi teraapia, nii nagu ka oma mõtete jagamine. See ravib depressiooni. Vähemalt minu puhul on nii.

Müts maha vana erukindrali ees. Isegi vana sepp Ivan Orav kummardaks maani.

KINNI-LAHTI, KINNI-LAHTI...

 SISSEKANNE # 436

Ei jõua sündmustega järge pidada, saati neist aru saada. Trump teatas, et Hormuzi väin on nüüd avatud ja kehtib ka relvarahu Iisraeli ja Liibanoni vahel. Iraan andis ka teada, et on nõustunud väina avamisega, aga siis tulid jälle teated, et USA on kokkuleppeid rikkunud ning Iraan on väina taas kinni pannud, koguni ühe tankeri pihta tule avanud, rohkem hoiatuseks, et too keelu kiuste läbi väina ei pressiks. Mõlemad pooled süüdistavad loomulikult teineteist, miks väin ikka kinni on. Ning Iisrael pommitab hoolimata relvarahust Lõuna-Liibanoni edasi.

ERR vahendab Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni arvamust, et Hispaania käitumine lõhub liitlassuhet: on takistatud USA baaside kasutamist, ei oldud nõus koos NATO-ga oma kaitsekulutusi suurendama, tihendatakse suhteid Hiinaga, toetatakse Kuubat ja ostetakse suures mahus Venemaalt fossiilkütuseid.

Kriitikaga Hispaania aadressil võib suures osas nõustuda, kuid üks punkt käib mulle küll vastukarva.  Mihkelson ütleb: „Hispaania praegune vasakpoolne valitsus on olnud üks suurimaid Kuuba terroristliku režiimi toetajaid.“ (ERR, 17.04)

Kas tõesti on Kuuba meie välispoliitilises perspektiivis terroristlik režiim? Minu meelest on asjad ikka vastupidi: just USA terroriseerib Kuubat juba aastakümneid jõupositsioonilt, blokeerides kütuse ja elutähtsate kaupade sisse- ja väljavedu, pluss kogu see vastik bully talk, kuidas Kuuba on nii vaene ja äpardunud riik, et põhimõtteliselt piisab vaid sõrmenipsust, et nad Ameerika rüppe tagasi tuua. See , et Kuuba omal ajal vastu hakkas, et mitte olla edasi USA banaanivabariik – üks levinud riigiformaat Ladina-Ameerikas -, ja oli sunnitud panustama N. Liidule - sest muud võimalust ellujäämiseks polnud, on omaette peatükk, mis väärib isegi lugupidamist. Mihkelsoni MAGA jutt, Ameerika jutupunktide püüdlik esitamine, on küll kohatu.

Kui jutt juba Ameerika peale veeres, siis Trump räuskas eile jälle NATO suunas tuld ja tõrva, nimetades seda täiesti kasutuks organisatsiooniks. 

„Sain NATO-lt kõne, kus küsiti, kas me sooviksime abi. Suur aitäh, NATO,“ ütles Trump reede õhtul Turning Point USA üritusel. „Ja ma ütlesin neile: „Oleksin teie abi kaks kuud tagasi soovinud, aga nüüd ma tõesti ei taha teie abi enam.“ Sest nad olid täiesti kasutud, kui me neid vajasime,“ lisas ta. „Aga tegelikult me ​​ei vajanud neid kunagi. Nemad vajasid meid. Nemad vajavad meid. Nad vajavad meid nii väga.“ kuulutas Trump talle omase lennukusega.

 (Iseasi on muidugi, kuidas me seda väina lahtiolekut defineerime.)

"Thank You very much, NATO!" (@TheNationalDesk)

*

Vaatasin videost filmi „Greenland 2: Migration“ (2026), mis valmistas kerge pettumuse. See ei olnud nii suursugune spektaakel ja inimsuhete draama nagu esimene film, mis mõjus eepilisena, kuid mitte imalana. Uus film mõjub just imalana, nn. sureva kangelasisa filmina (filmi lõpus Moosesega sarnanev pereisa Gerald Butler sureb – pere, kes on päästetud, hoiab viimast hingetõmmet tegeval isal kätt; ta sureb õnnepisarad silmis, sest missioon on täidetud). 

Loodusefektid ja postapokalüptiline maastik (nt tühjaks voolanud, elutuks jäätmaaks muutunud La Manche) on loomulikult võimsad vaadata, ehkki kuklas tiksub kogu aeg teadmine, et see kõik on arvutiga valmis nikerdatud. Ja kuigi film lõpeb n-ö. õnnelikult, st filmi noored, poiss ja tüdruk, jõuavad tõotatud maale – kraatrisse, kus tingimused maaharimiseks on sobivad – ning hakkavad uut elu looma, siis ometi mõjub kogu film lohutu ja rusuvana. Võib-olla seetõttu, et filmist joonistus välja tõsiasi, et kriisiolukordades inimene on inimesele hunt, sõdib üksteisega nappide ressursside pärast ja on egotsentriline. Huvitav on seegi, et kui esimene film tuli välja koroona düstoopia foonil, siis nüüdne film linastus ajal, mil maailmas möllab Trump 2.0 düstoopia, Vene-Ukraina igikestev sõda ning Iisraeli-Iraani-Liibanoni-Gaza konflikt.  „Greenlandi“ mõlemad filmid on seega tabanud ajastu biiti.  

PS. Aga see on ikkagi suure ekraani film. Nagu üldjuhul kõik postapokalütilised filmid.

Lionsgate Movies (2026)

PETE HEGSETH JA PIIBEL

 SISSEKANNE # 435

USA kaitseminister Pete Hegseth (või nagu ta end ise kutsub – sõjaminister) pidas Pentagonis sõduritele kõne ja tsiteeris tubli kristlasena piiblit, kuid see osutus väljamõeldiseks, mis pärineb Quentin Tarantino varasalvest, täpsemalt filmist „Pulp Fiction“ (1994). Hegseth viitas Vana Testamendi Hesekieli raamatu kirjakohale 25:17, millist palgamõrvar Jules Winnfield (Samuel L. Jackson) pateetiliselt tsiteeris, enne kui ohvrile kuuli pähe lasi. Stiilselt.

Pete Hegseth ütles: „Allakukkunud lenduri teed kimbutavad igast küljest isekate pahed ja kurjade meeste türannia. Õnnistatud on see, kes kamraadluse ja kohustuse nimel karjatab kadunuid läbi pimeduse oru, sest ta on tõeliselt oma venna hoidja ja kadunud laste leidja. Ja ma löön su peale suure kättemaksu ja raevuka vihaga need, kes üritavad mu venda kinni võtta ja hävitada. Ja sa tead, et minu kutsung on Sandy 1, kui ma oma kättemaksu sulle määran, ja aamen.“

(“The path of the downed aviator is beset on all sides by the iniquities of the selfish and the tyranny of evil men. Blessed is he who, in the name of camaraderie and duty, shepherd the lost through the valley of darkness, for he is truly his brother’s keeper and the finder of lost children. And I will strike down upon thee with great vengeance and furious anger those who attempt to capture and destroy my brother. And you will know my call sign is Sandy 1 when I lay my vengeance upon thee, and amen.”)

Hegsethi kolmapäeval lausutud sõnad pärinesid tema sõnul nn palvest CSAR 2517 (lahinguotsingud ja -pääste, Combat Search and Rescue), mis loeti ette meeskondadele, kes päästsid Iraani mägedest allatulistatud piloodi.

Piiblikoha täpne tsitaat kõlab nii: „Ma teostan nende kallal suure kättemaksu vihaste nuhtlustega. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma neile kätte maksan.” (“And I will execute great vengeance upon them with furious rebukes; and they shall know that I am the Lord, when I shall lay my vengeance upon them.”)

Pete Hegseth / Jules Winnfield (Pulp Addiction) (FB/MeidasTouch)

Kogu Trumpi administratsioon on üks paras loodusõnnetus. Omavahel segatakse ära poliitika ja religioon, tõed ja pooltõed, faktid ja väljamõeldised. Kui mõned aastad tagasi sai ühest raamatust ja filmist tuntuks elustiili moto „Söö, palveta ja armasta!“ (Eat, pray, love!), siis nüüd kultiveerib Trump 2.0 meile uut jõulist stiili, motoga „Löö, palveta ja vihka!“ (Beat, pray, hate!).

Ja tagatipuks heidab JD Vance paavstile kinda, tõstatades küsimuse, kas too on üldse Piiblit lugenud, ning ärgitab seda rohkem tegema. Eks ta ole, paavst on ise samuti ameeriklane – kes teab, võib-olla on temagi teadmised pärit mõnest Ameerika kinofilmist või mõnest koomiksist, a la „Jesus Christ Superstar“ või „God Strikes Back“…

JD Vance: Paavst peaks olema ettevaatlik, kui ta räägib teoloogiast. (CTV News/YT)

ÜKS JAHIMEHEJUTT LÄÄNE-VIRU MEHEST JA KARUST

 SISSEKANNE # 434

Läinud reedel luges terve Eesti meediast, kuidas Lääne-Virumaal Väike-Maarja kandis ründas karu meest, kes sõitis rattaga Triigi küla poole. „Ta tuli poest ja liikus rattaga koju. Karu tuli talle ligi ja hakkas teda jälitama. Mees proovis küll kiiremini sõita, aga see ei aidanud. Karu tõmbas ta ratta pealt maha,“ vahendas Rakvere jahindusklubi tegevjuht Jaan Villak ohvri hilisemat juttu.

Rattur üritas kaasas oleva kotiga end vähegi kaitsta ja karule äsada, aga olukord kiskus juba äärmiselt ohtlikuks. Õnneks tuli üks sõiduk, mille juht andis kõvasti signaali. Selle peale karu põgenes.

Villaku sõnutsi olid mehel riided ja seljakott katki ning rünnakus sai ta ka kergeid vigastusi. „Haiglasse ta minema ei pidanud. See oli väga õnnelik õnnetus...“ ei taha ta mõelda, mis võinuks saada, kui keegi poleks möödunud.

Rattur ise ei soovi Villaku sõnutsi ajakirjandusega suhelda. „See oli talle nii suur šokk.“ Ohver ei osanud ka tuttavatele täpselt kirjeldada, kui suur karu oli. Kõik käis ka nii kähku. „Aga juba ka kolmeaastased on piisavalt suured,“ viitas Villak, et noored karud on samuti väga ohtlikud.

Nii kirjutas Maaleht teisipäeval ja see tundus peris hirmus lugu olõva’. Aga juba siis seati feissaris sähandne lugu kõvasti kahtluse alla: ei tasu väga uskuda meesterahvast, kes jalgrattaga ajavahemikus 10-22 poest tulevad ja läbi metsa kodu poole veerevad. Ja eks jahimehe jutt ole ka nagu üks kalamehe jutt – ei see alibit anna.

Nimelt kirjutab Maaleht nüüd, et sündmuspaigal olnud perel on karurünnakust teine versioon: nägime vaid kraavipervel lebavat tugevas joobes meest - aga karu ei kusagil.

„Minu abikaasa kõndis veidi võsa suunas, et vaadata, kus karu on, kuid karu ta ei näinud. Plaanisin ka politsei kutsuda, sest minu hinnangul oli mees ebaadekvaatne, tuntavad alkoholilõhnad juures ega olnud suuteline omal jõul püsti tõusma. Lõpuks mu abikaasa aitas ta jalule. Mees toetas vaevaliselt rattale ja hakkas kodu poole kõndima, ratas toetuseks kõrval,“ selgitas toimunut autojuht Kaisa, kes olla kannatanu metsalooma eest päästnud.

Kaisa sõitis koos perega autos mehe taga kuni Eipri küla teeristini ja jälgis veidi aega, kas mees ikka püsib püsti.

„Silmanähtavaid vigastusi rünnakust ei olnud. Prillid olid tal peas, jope oli terve (seljas oli sama jope, millega ta andis ka TV3-le intervjuu). Tema ees oli roheline Helluse keefir, millel oli kork lahti. Mehe jope ning lõug ja rinnak olid keefiriga koos. Ta ise väitis, et karu võttis kotist keefiri,“ märgib Kaisa.

Selline lugu siis. Vanarahvas teadis rääkida, et ükskord läinud mees metsa pissile. Näinud karu vastu tulemas. Mees kakand kah…

Apelsin - Karulaul (1982)

TRUMP, HORMUZ JA HIINA

 SISSEKANNE # 433

Donald Trump lubas Hormuzi väina blokaadile vastata Hormuzi väina blokaadiga, mis on tegelikult ju vana modus actandi – Peeltsebuli tuleb ikka välja ajada Peeltsebuli endaga. Trump lubas kõik Iraani laevad, mis kontrolljoont ületavad, põhja lasta. Terve Iraani laevastik olla juba merepõhjas, nüüd need väiksemad laevad ka! Ja ei ole niisikest asja, et Iraan väina sulgemise pealt ennekuulmata tulu teenib! See on justkui Trumpi taskust varastamine. Igatahes!

Paneme kinni! (FB)

Samas on Trump mõista andnud, et tal Hiinaga mingi värk susiseb. Hiinale teeb suletud Hormuz eriti haiget, mistap siis on arusaadav ka Hiina huvi elavnemine. Võib-olla võib Xi Jinpingi sfinksinäos näha ka vaevumärgatavaid murekurdusid. Trump on joviaalselt teatanud, et Hiina on „väga õnnelik“ USA otsuse üle taasavada jäädavalt Hormuzi väin oma laevadele – lisades, et president Xi Jinping annab talle blokaadi lõpetamise eest „suure kallistuse“.

„Teen seda ka nende ja kogu maailma heaks. Selline olukord ei kordu enam kunagi. Nad on nõustunud Iraani relvi mitte saatma,“ teatas Trump, viidates südamlikule kirjale Pekingist, kus taoline lubadus olla mustvalgel kirjas olnud. Kas siit on tekkimas uus bromance?

China My China, You see, from a pagoda, the world is so tidy.

Maailm hoiab hinge kinni.

New bromance, eh?

Brian Eno - China My China (1974)

JEESUS TRUMP JA "MIDAS" VANCE

 SISSEKANNE # 432

Donald Trump ületas end jälle. Selles mõttes, et ronis taevastesse sfääridesse ning astus tehisaru abiga Jeesuse enda rolli. Trump riputas pildi oma sotsmeedia seinale üles – me näeme Donaldit TERVENDAJANA keset maist kaost (mis iseenesest on absurd kellegi puhul, kes kuulutab Ülestõusmispühadeks tervele tsivilisatsioonile hävingut ja kadu) -, aga astus hiljem siiski sammu tagasi ja kustutas postituse. Tõsi, ta küll selgitas, et ta mõtleski end rohkem tohtri-ravitseja, mitte niivõrd Jeesuse kui institutsiooni rolli, et teda on jälle vääriti mõistetud.

https://truthsocial.com/@realDonaldTrump

Aga eile kuulutas president Trump ajakirjanikele, et ei ole paavst Leo XIV suur fänn, sest viimane kutsus Lähis-Idas rahu tegema. 70-aastane ameeriklasest paavst palus laupäeval avalikult riigijuhtidel vägivald lõpetada ning ütles Püha Peetri basiilikas usklikele: „Aitab enese ja raha kummardamisest! Aitab võimu näitamisest! Aitab sõjast!“

Mispeale Donald Trump kostiski: „Ma ei ole paavst Leo suur fänn. Ta on väga liberaalne isik ja ta on mees, kes ei usu kuritegevuse peatamisse.“

Hiljem jätkas Trump paavsti ründamist Truth Sociali seinal, kirjutades: „Ma ei taha paavsti, kes arvab, et on okei, et Iraanil on Tuumarelv.“

„Paavst Leo on NÕRK Kuritegevuse vastu ja kohutav Välispoliitikas,“ lisas Trump.

Veel teatas Trump, et Leo valiti ametisse ainult „sellepärast, et ta on ameeriklane, ja nad arvasid, et see on parim viis President Donald J. Trumpiga asjade ajamiseks“.

Kammoon, mister Trump, te rikute kõik ilusa ära! Tänu Trumpile peab Tom Hanks tegema veel ühe osa „Da Vinci koodist“ ning uurima, kas tõesti pandi paavst Leo ametisse sel eesmärgil ja ainult sel eesmärgil, mis teeks Trumpist hierarhiliselt kõrgema isiku kui seda on paavst. Aga paavst on teadagi kõrgem lüli maa peal inimese ja Jumalapoja vahel. Selle loogika järgi võiks isegi mõista, kust pärineb Trumpi idee ennast Jeesus Kristusena kujutada.

Ma mõtlesin kogu aeg, et asjad ei saa enam halvemaks minna, kui olin ära näinud Trumpi meemi paavstina ning tehisaru videoklipi piloot Trumpist, kes oma kriitikud sõnnikuga üle laotab. Nagu ülim pühadus ja ülim närukael ühes isikus.

Aga saab küll minna. Ma küll ei mõista enam ammu stabiilse geeniuse mõttemaailma, kuid saan aru, et see on üks põhjatu ja väga sogane kaev.

Sotsmeedias levivad viimasel ajal kellegi Danny Delano pahaendelised, ent ajastu biiti tabavad klipid, mis ammutavad ainest Trumpi Truth Sociali seinalt. See on üks paras suunamudimine, aga näitab ilmekalt, n-ö. puust ja punaselt, kuivõrd EVIL on Trump ja tema administratsioon. Kõik, mida see puudutab, muutub sõnnikuks.

FB/TikTok: danny_delano_actor

Hea näide on ka asepresident JD Vance, kelle kohta võib sama öelda. Kui ta käis viimati Vatikanis, siis päädis see mäletavasti eelmise paavsti surmaga. Kui JD Vance lendas Iraani kõrgel tasadil rahuläbirääkimisi pidama, siis kukkusid need läbi. Kui JD Vance astus läbi Viktor Orbani juurest, et avaldada oma kohaloluga viimasele toetust kohe-kohe toimuvatel valmistel, siis tabas Orbanit nii ilmne krahh valimistel, et ta ei näinud põhjust seda vaidlustada ja tunnistas end kiiresti lööduks.

Tõeline Midase puudutus. 

Tumpi administratsiooni persoonid meenutavad mulle Henry Rollinsi kunagist ühiskonnakriitilist hitti „Liar“ (1994), mida julges näidati isegi MTV. Tõsi, ainult hilistel õhtutundidel.

Aga sobib praegusi aegu illustreerima väga hästi.  Kahjuks.

Henry Rollins Band - Liar (1994)

MILLEST KÕNELEB MAGA TEGELIKULT

 SISSEKANNE # 431

MAGA, MAGA, MAGA – seda täheühendit me oleme kuulnud Trump 2.0 ajastul söögi alla ja söögi peale. Ja kõik me teame, et see tähendab MAKE AMERICA GREAT AGAIN, mis omakorda oma loosunglikkuses kõlab justkui KÕIGI MAADE PROLETAARLASED, ÜHINEGE! Või TÄIDAME VIISAASTAKU PLAANI NELJA AASTAGA. Eks minu blogi juhtmotiivgi sai sellest loosungist innustust.

Kuid nüüd ma tean, mis on selle tähekombinatsiooni tegelik sisu. See tuleb välja teisest tähest, või siis esimest A-st, mis on muudetav suurus, st on muudetava ja tõlgendatava tähendusega, kuna teised kolm – M(ake), G(reat) ja (A)gain on konstantsed. Palun väga. Make ESTONIA great again! Martin Helme ei vaidleks vastu ja arvan, et isegi mitte Kristen Michal, Kristina Kallas, Mihhail Kõlvart ja Urmas Reinsalu. See on konsensuslikult hea loosung, mis mõjub igale eestlasele nagu magus mesi. Sest kes meist ei unistaks. Ainult et meetodid selle elluviimiseks on tõlgendatavad erimoodi ja mõnikord lausa üksteisele vastukäivalt.

Ameerika juurde tagasi pöördudes. President Trump on viimastel päevadel andnud niisiis mõista, et selle esimese A taga ei pruugi üldse seista Ameerika, vaid… ASS-LICKING. Jah, just seesama sõna, mis on vulgaarne, kuid aus. Kuidas muidu aru saada sellest, et Donald Trump sõimas eile tema Iraani sõjakäigu kritiseerimise eest läbi nimekad konservatiivsed meediategelased, kuulutades, et neil on madal IQ ning nad on luuserid ja peast põrunud.

Trumpi hambusse jäid Tucker Carlson, Megyn Kelly, Candace Owens ja Alex Jones, kelle kõigiga on ta sõja pärast tülli läinud, vahendab NBC News.

„Nad on luuserid, kes püüavad ainult MAGA rinda imeda,“ kuulutas Trump oma sotsiaalmeediakanalis Truth Social ja jätkas siis isiklike solvangutega.

„Nad on lollid inimesed, nad teavad seda, nende perekonnad teavad seda ja kõik teised teavad seda ka!“ kirjutas Trump.

Trump teatas, et Carlson peaks minema hea psühhiaatri juurde, nimetas Owensit hulluks, märkis, et Jones räägib kõige rumalamaid asju ja kuulutas, et Kelly on küsinud temalt „vastikult“ koomik Rosie O’Donnelli aadressil öeldu kohta.

DJT selgitab MAGA tähendust de facto, ja et kuningas ei eksi mitte kunagi ja kõike tuleb võtta isiklikult

Owens vastas, postitades X-is ekraanitõmmise Trumpi postitusest ja kirjutades: „Võib-olla aeg Vanataat hooldekodusse panna.“

„Trump on tige, et tal ei ole õigus. Ta on tige, et Iisrael ta sisse vedas,“ ütles Jones oma saates.

„Üks osa meest, kaks osa last,“ lisas Jones. „See on dementsus.“

Endine Fox Newsi saatejuht Carlson kutsus eelmisel nädalal USA sõjalisi abisid olema vastu plaanile tappa Iraani tsiviilisikuid ning Turning Point USA endine kommunikatsioonidirektor Owens ütles, et Trumpi administratsioon on saatanlik, ja kutsus kongressi Hullu Kuningat Trumpi kõrvaldama.

Endine Foxi ja NBC Newsi saatejuht Kelly ütles sel nädalal oma podcast’is, et „see sitt ajab südame pahaks“ ja lisas, et ei ähvardata lihtsalt kogu tsivilisatsiooni minema pühkida.

Paremäärmuslik vandenõuteoreetik Jones kutsus oma saates Trumpi ametist kõrvaldama põhiseaduse 25. paranduse alusel, mis on mõeldud juhuks, kui president on teovõimetu.

Trump kuulutas, et tema endised toetajad konservatiivses meedias nagu Carlson ja teised „ei ole MAGA“.

„MAGA tähendab VÕITMIST ja TUGEVUST mitte lubamises Iraanil Tuumarelvi saada,“ kirjutas Trump. „MAGA tähendab AMEERIKA JÄLLE SUUREKS TEGEMIST ja neil inimestel pole aimugi, kuidas seda teha.“ (Delfi, 10.04)

Trump näikse kõike väga isilikult võtvat. Ja muidugi näeb ta end suveräänina, kes kõrgub peajagu üle teiste ning võtab vastu üksnes konstruktiivseid otsuseid. KUNINGAS EI EKSI MITTE KUNAGI, laulis kunagi Eesti räpipunt Def Räädu. Aga Jaan Pehk soovitas jälle ühes oma laulus kõike isiklikult võtta.

Nii et jah – nüüd ma siis tean: TÕSTKEM TAGUMIKULAKKUMINE JÄLLE KÕRGESSE AUSSE!

Jaan Pehk - Võta isiklikult (2017)

Def Räädu & JOC - Kuningas ei eksi (mitte kunagi) (2006, Lejal Genes/YT)

KUIDAS VÕIDETI IRAAN / KUIDAS VÕIDETI LÄÄS

 SISSEKANNE # 430

Kui veel teisipäeval paukus Donald Trump oma sotsmeedia platvormil tuld ja tõrva, ähvardades terve tsivilisatsiooni maa pealt pühkida, täpsemalt nii: „Üks terve tsivilisatsioon sureb täna õhtul, et saada mitte kunagi enam tagasi toodud. Ma ei taha, et see juhtuks, aga ilmselt see juhtub. Me saame täna õhtul teada, mis on üks tähtsamaid hetki Maailma pikas ja keerulises ajaloos. 47 aastat väljapressimist, korruptsiooni ja surma saab viimaks lõpu. Jumal õnnista Iraani Suurepärast Rahvast!“, siis tänaste uudiste valguses võib öelda, et MAGA gets his TACOs. Nii Trump kui Iraani („uus ja mitte nii radikaalne“) juhtkond teatasid võidukalt relvarahuni jõudmisest, üks suurepärase 15 punkti alusel ning teine 10 punkti alusel, ja ehkki mõlemad pooled väidavad vastaste rahutingimustele viidates, et need polevat üldse need, milles tegelikult kokku lepiti ja et kompromisse tehti mõlemalt poolt, kuigi vaenlane alistati täielikult ja kõigis punktides ning lõppude lõpuks kehtib vaherahu kaks nädalat ja siis vaadatakse õunte pealt, kuidas edasi.

Trumpi administratsiooni 15 nõudmist olla olnud sellised:

1. Demonteerida kõik suuremad tuumarajatised.
2. Lõpetada uraani rikastamine Iraani pinnal.
3. Viia rikastatud uraani varud Iraanist välja.
4. Nõustuda rahvusvaheliste inspektsioonidega kõikjal.
5. Loobuda jäädavalt igasugustest tuumarelvadest.
6. Peatada ballistiliste rakettide arendamine.
7. Lõpetada pikamaarakettide tootmine.
8. Lõpetada droonide üleandmine ja sõjalise varustuse eksport volitatud isikutele.
9. Lõpetada toetus Hezbollahile.
10. Lõpetada toetus Hamasile.
11. Lõpetada toetus Iraagi šiiitide sõjaväestatud rühmitustele.
12. Lõpetada huthide relvastamine.
13. Avada täielikult Hormuzi väin ja kindlustada selle avatus.
14. Lõpetada piirkondliku laevanduse ja Pärsia lahe riikide ähvardamine.
15. Nõustuda laiema piirkondliku de-eskalatsiooniraamistikuga, sealhulgas piirangutega sõjalisele eskalatsioonile Iisraeliga.

 Iraani kümme punkti olnud aga järgmised:

1. Siduv garantii, et USA ja liitlased ei ründa Iraani uuesti.
2. Vaenutegevuse jäädav lõpetamine, püsiv relvarahu ajutise asemel.
3. Iisraeli rünnakute lõpetamine Hezbollah' vastu Liibanonis.
4. USA sanktsioonide täielik tühistamine.
5. Iraani piirkondlike käsilaste ja liitlasvägede kaitsmine.
6. Hormuzi väina taasavamine Iraani tingimustel.
7. Transiiditasu umbes 2 miljonit dollarit laeva kohta, mida jagatakse Omaaniga
8. Iraani siseste sõjakahjude hüvitamine või taastamistoetus.
9. Iraani piirkondlike julgeolekuhuvide tunnustamine.
10. Laiem raamistik pikaajalisteks läbirääkimisteks ilma peamiste strateegiliste võimete kohese loovutamiseta.

Postimees teatas hommikul juba optimistlikult relvarahu mõjudest: börsid tõusevad, tankerid liiguvad, nafta odavneb. Elu läheb helgemaks. Aga kütuseekspert AllanVaht ütles samas, et me pole veel kõrgeid hindu näinudki – need alles tulevad. Eesti kütusehinnad on Iraani sõja algusest saadik olnud maailmaturu hindadest allpool.

„Emotsioon tõi täna öösel ja hommikul kütuse hinna alla, aga väljavaade tulevikuks on paraku üpris kehv. Kütuse impordisõltuvusest tulenevalt võib Euroopat suure tõenäosusega tabada kütuse puudujääk juba aprillikuus, kindlasti maikuus. Ehk me ei ole veel kõrgeid hindu näinud," lausus Vaht, lisades, et praegune kütuse hind ei võta veel arvesse kütuseturu tegelikku täbarat seisu. "Sest taristu on saanud kannatada, toru on saanud tühjaks, ühtegi uut laeva ei ole tulnud ja seega kahjuks pean ma olema dramaatiline ja kahe jalaga tulema maa peale." (ERR, 08.04)

Oeh, see meenutab mulle kunagist Meelejahutaja sketši, kus Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu üritasid teineteisele puskariaparaadi/tolmuimeja parandamise üksikasju selgeks teha. Ja vaidluse käigus jõuti tõdemuseni, et olgu nii või teisiti, „aga mis vahet sellel on, me petame sind igal juhul“.

Ja samas teatas Postimees õhtul, et vaherahu on juba ohus: Iraan peatas taas liikluse Hormuzi väinas ja ründas Pärsia lahe riike. Iisrael aga teatas, et Iraani enam ei pommitata, kuid Liibanoni kohta see ei käi. Tüürose linna elanikud said juba eelhoiatuse. Liibanon, vaeseke, saab topelt, Iraanile mõeldud pommid kah endale. Ja erinevalt Iraanist, kellel oli tugev jõuõlg Hormuzi väina näol, ei ole Liibanonil midagi, millega kaubelda. Trumpi jaoks on see lihtsalt üks failed state. Huvi – null.

*

New York Times kirjutas 07.04.2026 huvitavalt detailse sissevaate, kuidas Trump viis USA sõtta Iraani vastu – Iisraeli kavalal nügimisel. Alljärgnev kirjeldus põhineb peagi ilmuva raamatu „Regime Change: Inside the Imperial Presidency of Donald Trump” tarbeks tehtud ajakirjanduslikul uurimistööl ja näitab, mil viisil administratsioonisisesed arutelud tõid esile presidendi instinktid, tema lähiringi lõhed ja Valge Maja juhtimise loogika. Rõhuasetus on Trumpi modus cogitandi lahtimõtestamisel, näitamaks, kui tihedalt see jõuline, sõjalise surve poole kalduv mõtteviis haakus Benjamin Netanyahu omaga paljude kuude vältel – enamgi kui mõned presidendi võtmenõunikud ise mõistsid. Ja lõpuks saame teada, kuidas isegi Trumpi sõjakabineti skeptilisemad liikmed, selge erandiga Vance, kes oli Valges Majas kõige enam täiemahulise sõja vastu, allusid presidendi instinktidele, sealhulgas tema suurele enesekindlusele, et sõda tuleb kiire ja otsustav. (Kasutan siinkohal tõlget tõlkija loal.)

*

11. veebruaril Situation Room’is esitas Netanyahu jõulise veenmiskõne, väites, et Iraan on režiimivahetuseks küps ning et USA ja Iisraeli ühine operatsioon võiks islami vabariigile viimaks lõpu teha.

Ühel hetkel näitasid iisraellased Trumpile lühikest videot, mis sisaldas montaaži võimalikest uutest liidritest, kes võiksid riigi üle võtta, kui kõva käega valitsus kukuks. Nende seas oli ka Reza Pahlavi, Iraani viimase šahhi eksiilis elav poeg, praegune Washingtonis tegutsev dissident, kes oli püüdnud end näidata ilmaliku juhina, kes võiks Iraani juhtida teokraatiajärgsesse aega.

Netanyahu ja tema meeskond tõid välja tingimused, mida nad esitlesid peaaegu kindla võidu eeldustena: Iraani ballistiliste rakettide programmi oleks võimalik hävitada mõne nädalaga. Režiim nõrgeneks nii palju, et ei suudaks Hormuzi väina sulgeda, ning tõenäosus, et Iraan suudaks naaberriikides USA huve tõsiselt kahjustada, hinnati minimaalseks.

Pealegi viitas Mossadi luure sellele, et Iraani tänavaprotestid võiksid taas puhkeda ning et intensiivne pommitamiskampaania koos Iisraeli luureteenistuse õhutatud rahutuste ja mässuga võiks luua tingimused, mille abil Iraani opositsioon režiimi kukutab. Iisraellased tõstatasid ka võimaluse, et Iraani kurdi võitlejad ületavad Iraagist piiri ja avavad loodeosas maaväerinde, venitades sellega režiimi vägesid veelgi õhemaks ja kiirendades selle kokkuvarisemist.

Netanyahu esitas oma ettekande enesekindlal, monotoonsel toonil. Näis, et see mõjus hästi ruumi kõige tähtsamale inimesele, Ameerika presidendile.

„Mulle kõlab hästi,” ütles Trump peaministrile. Netanyahu jaoks tähendas see tõenäolist rohelist tuld USA–Iisraeli ühisele operatsioonile.

Netanyahu polnud ainus, kes lahkus kohtumiselt muljega, et Trump oli oma otsuse peaaegu juba teinud. Presidendi nõunikud nägid, et talle oli sügavat muljet avaldanud see, milleks Netanyahu sõjavägi ja luureteenistused tema hinnangul võimelised olid, täpselt nagu ka siis, kui kaks meest olid rääkinud enne juunis toimunud 12-päevast sõda Iraaniga.

Oma 11. veebruari Valge Maja visiidi käigus oli Netanyahu püüdnud kabinetiruumis kogunenud ameeriklaste tähelepanu koondada eksistentsiaalsele ohule, mida kujutab Iraani 86-aastane kõrgeim juht ajatolla Ali Khamenei.

Kui teised ruumis viibijad küsisid peaministrilt operatsiooni võimalike riskide kohta, tunnistas Netanyahu neid, kuid rõhutas üht keskset mõtet: tema hinnangul olid tegevusetuse riskid suuremad kui tegutsemise omad. Ta väitis, et tegutsemise hind kasvab üksnes siis, kui löök edasi lükata ja anda Iraanile rohkem aega raketitootmise kiirendamiseks ning oma tuumaprogrammi ümber puutumatuse kilbi loomiseks.

Kõik ruumis viibinud mõistsid, et Iraanil on võimekus kasvatada oma raketi- ja droonivarusid märksa odavamalt ja palju kiiremini, kui Ameerika Ühendriigid suudavad toota ja tarnida tunduvalt kallimaid tõrjerakette, et kaitsta USA huve ja liitlasi piirkonnas.

Netanyahu ettekanded ja Trumpi positiivne vastus neile lõid USA luurekogukonnale kiireloomulise ülesande. Öö jooksul töötasid analüütikud selle nimel, et hinnata, kui elujõuline oli see, mida Iisraeli meeskond presidendile oli rääkinud.

*

USA luureanalüüsi tulemusi jagati järgmisel päeval, 12. veebruaril Situation Room’is toimunud teisel kohtumisel, kus osalesid ainult Ameerika ametnikud. Enne Trumpi saabumist andsid kaks vanemluureametnikku presidendi lähiringile ülevaate.

Neil luureametnikel oli sügav asjatundmine USA sõjalistest võimetest ning nad tundsid Iraani süsteemi ja selle võtmeisikuid läbi ja lõhki. Nad olid jaganud Netanyahu ettekande neljaks osaks. Esimene oli juhtkonna kõrvaldamine – ajatolla tapmine. Teine oli Iraani võimekuse halvamine oma mõjujõu projitseerimiseks ja naabrite ähvardamiseks. Kolmas oli rahvaülestõus Iraani sees. Neljas oli režiimivahetus, mille järel seataks riiki juhtima ilmalik liider.

USA ametnike hinnangul olid esimesed kaks eesmärki Ameerika luure- ja sõjalise jõuga saavutatavad. Netanyahu kava kolmandat ja neljandat osa, sealhulgas võimalust, et kurdid alustavad Iraani vastu maaväerünnakut, pidasid nad tegelikkusest irdunuks.

Kui Trump kohtumisega liitus, andis Ratcliffe talle hinnangu kohta ülevaate. CIA direktor kasutas Iisraeli peaministri režiimivahetuse stsenaariumide kirjeldamiseks üht sõna: „farsilik”.

Siis sekkus Rubio. „Teisisõnu, see on jama,” ütles ta.

Ratcliffe lisas, et arvestades sündmuste ettearvamatust igas konfliktis, võib režiimivahetus küll juhtuda, kuid seda ei tohiks pidada saavutatavaks eesmärgiks.

Mitmed teisedki sekkusid, nende seas Vance, kes oli äsja Aserbaidžaanist tagasi jõudnud ja väljendas samuti tugevat skepsist režiimivahetuse väljavaate suhtes.

Seejärel pöördus president kindral Caine’i poole. „Kindral, mida teie arvate?”

Kindral Caine vastas: „Härra president, minu kogemuse järgi on see iisraellaste tavapärane tegutsemisviis. Nad müüvad asja üle ja nende plaanid pole tihtipeale kuigi hästi läbi töötatud. Nad teavad, et vajavad meid, ja sellepärast nad nii agressiivselt survestavad.”

Trump kaalus hinnangut kiiresti. Režiimivahetus, ütles ta, oleks „nende probleem”. Ebaselgeks jäi, kas ta pidas silmas iisraellasi või Iraani rahvast. Kuid peamine oli see, et tema otsus selle kohta, kas minna Iraani vastu sõtta, ei sõltuks sellest, kas Netanyahu ettekande kolmas ja neljas osa on saavutatavad.

Trump näis jätkuvalt väga huvitatud esimese ja teise osa elluviimisest: ajatolla ja Iraani tippliidrite tapmisest ning Iraani sõjalise võimekuse purustamisest.

Kindral Caine, mees, keda Trumpile meeldis kutsuda „Razin’ Caine’iks”, oli presidendile aastaid varem muljet avaldanud, öeldes talle, et Islamiriiki on võimalik lüüa palju kiiremini, kui teised olid ennustanud. Trump tasus selle enesekindluse eest sellega, et tõstis hävituslendurina teeninud kindrali oma kõrgeimaks sõjaliseks nõunikuks. Kindral Caine ei olnud poliitiline lojaalist ning tal olid tõsised kõhklused Iraaniga sõtta mineku suhtes. Kuid oma seisukohti presidendile esitades oli ta väga ettevaatlik.

Järgmistel päevadel, kui väike plaanidesse kaasatud nõunike ring edasi arutas, jagas kindral Caine Trumpi ja teistega murettekitavat sõjalist hinnangut, et ulatuslik kampaania Iraani vastu kurnaks järsult Ameerika relvavarusid, sealhulgas raketitõrjevarusid, mille seis oli juba pingestunud pärast aastaid kestnud toetust Ukrainale ja Iisraelile. Kindral Caine ei näinud selget teed nende varude kiireks taastamiseks.

Ta juhtis tähelepanu ka Hormuzi väina kindlustamise tohutule keerukusele ning riskidele, kui Iraan selle sulgeks. Trump oli selle võimaluse kõrvale heitnud, eeldades, et režiim kapituleerub enne, kui asi sinnamaani jõuab. President näis arvavat, et tegemist oleks väga kiire sõjaga – mulje, mida oli tugevdanud leige reaktsioon USA juunikuisele pommitamisele Iraani tuumarajatiste vastu.

Kindral Caine’i roll sõjale eelnenud perioodil peegeldas klassikalist pinget sõjalise nõu ja presidendi otsustamise vahel. Ühendstaabi esimees oli niivõrd järjekindel mitte seisukohta võtma, korrates, et tema ülesanne pole presidendile öelda, mida teha, vaid esitada valikuid koos võimalike riskide ning teise ja kolmanda järgu tagajärgedega, et mõnele kuulajale võis tunduda, nagu argumenteeriks ta korraga kõigi vaatenurkade poolt.

Ta küsis pidevalt: „Ja siis mis saab?” Kuid Trump näis sageli kuulvat ainult seda, mida ta kuulda tahtis.

Kindral Caine erines peaaegu kõiges eelmisest ühendstaabi esimehest kindral Mark A. Milleyst, kes Trumpiga tema esimeses administratsioonis ägedalt vaidles ning nägi oma rolli presidendi pidurdamises ohtlike või hoolimatute sammude eest.

Üks nende suhtlust tundev inimene märkis, et Trumpil oli komme ajada segi kindral Caine’i taktikaline nõu strateegilise hinnanguga. Praktikas tähendas see seda, et kindral võis ühes hingetõmbes hoiatada operatsiooni ühe aspekti raskuste eest ning järgmises märkida, et Ameerika Ühendriikidel on sisuliselt piiramatu varu odavaid täppisjuhitavaid pomme ja et õhuülemvõimu saavutamise järel võiks Iraani nädalate kaupa pommitada.

Ühendstaabi esimehe jaoks olid need eraldi tähelepanekud. Trump näis aga arvavat, et teine neist tühistab suure tõenäosusega esimese.

Mitte ühelgi hetkel arutelude jooksul ei öelnud ühendstaabi esimees presidendile otsesõnu, et sõda Iraaniga on kohutav mõte, ehkki mõned kindral Caine’i kolleegid uskusid, et just nii ta tegelikult arvas.

*

Nii umbusaldusväärseks kui Netanyahu paljude presidendi nõunike silmis ka ei peetud, oli peaministri arusaam olukorrast Trumpi omale märksa lähemal, kui Trumpi meeskonna või laiema „America First” liikumise sekkumisvastased liikmed tunnistada tahtsid. See oli nii olnud juba aastaid.

Kõigist välispoliitilistest väljakutsetest, millega Trump kahe presidendiaja jooksul silmitsi oli seisnud, eristus Iraan. Ta pidas seda erakordselt ohtlikuks vastaseks ja oli valmis võtma väga suuri riske, et takistada režiimi sõjapidamisvõimet või tuumarelva hankimist. Veelgi enam, Netanyahu ettekanne haakus Trumpi sooviga lammutada Iraani teokraatia, mis haaras võimu 1979. aastal, kui Trump oli 32-aastane. Sellest ajast saadik oli see olnud Ameerika Ühendriikidele pinnuks silmas.

Nüüd võis just temast saada esimene president pärast vaimuliku juhtkonna võimuletulekut 47 aastat tagasi, kes viib Iraanis läbi režiimivahetuse. Tavaliselt välja ütlemata, kuid alati taustal, oli ka lisamotiiv: Iraan oli kavandanud Trumpi tapmist kättemaksuks 2020. aasta jaanuaris toimunud kindral Qassim Suleimani tapmise eest, keda Ameerika Ühendriikides peeti Iraani rahvusvahelise terrorismikampaania üheks peamiseks veduriks.

Tagasi ametis teiseks ametiajaks, oli Trumpi enesekindlus USA sõjaväe võimekuse suhtes veelgi kasvanud. Eriti julgustas teda 3. jaanuaril toimunud vapustav kommandoreid Venezuela liidri Nicolás Maduro kinnivõtmiseks tema residentsist. Operatsioonis ei kaotatud ühtegi Ameerika elu, mis oli presidendi silmis järjekordne tõend USA vägede võrratust võimekusest.

Kabinetis oli Hegseth kõige innukam Iraani-vastase sõjalise kampaania pooldaja.

Rubio andis kolleegidele mõista, et on märksa kõhklevam. Ta ei uskunud, et iraanlased nõustuvad läbiräägitud kokkuleppega, kuid eelistas jätkata maksimaalse surve kampaaniat, mitte alustada täiemahulist sõda. Rubio siiski ei püüdnud Trumpi operatsioonist ümber veenda ning pärast sõja algust esitas ta administratsiooni õigustuse täieliku veendumusega.

Wiles’il olid omad mured selle pärast, mida uus konflikt välismaal võib kaasa tuua, kuid suurematel kohtumistel ei kippunud ta sõjalistes küsimustes tugevalt sekkuma. Pigem julgustas ta nõunikke sellistes olukordades oma vaateid ja muresid presidendiga jagama. Wiles avaldas mõju paljudes teistes küsimustes, kuid ruumis koos Trumpi ja kindralitega hoidis ta tagaplaanil. Talle lähedaste inimeste sõnul ei pidanud ta oma rolliks väljendada sõjalise otsuse asjus presidendile teiste ees oma muresid. Ta uskus, et selliste nõunike nagu kindral Caine’i, Ratcliffe’i ja Rubio asjatundlikkus oli presidendi jaoks olulisem kuulda.

Ometi oli Wiles kolleegidele öelnud, et kardab, et Ameerika Ühendriigid võidakse taas Lähis-Ida sõtta kaasa tõmmata. Rünnak Iraani vastu kätkes endas võimalust, et kütusehinnad tõusevad hüppeliselt vaid mõni kuu enne vahevalimisi, mis võivad otsustada, kas Trumpi teise ametiaja kaks viimast aastat kujunevad saavutuste või Esindajatekoja demokraatide kohtukutsete ajaks. Kuid lõpuks toetas ka Wiles operatsiooni.

*

Mitte keegi Trumpi lähiringis ei olnud Iraaniga sõja väljavaate pärast rohkem mures ega teinud selle peatamiseks rohkem kui asepresident.

Vance oli oma poliitilise karjääri üles ehitanud just sellise sõjalise avantürismi vastustamisele, mida nüüd tõsiselt kaaluti. Ta oli kirjeldanud sõda Iraaniga kui „tohutut ressursside raiskamist” ja „äärmiselt kallist”.

Samas ei olnud ta kõiges läbivalt sõjavastane. Jaanuaris, kui Trump hoiatas avalikult Iraani protestijate tapmise lõpetamise eest ja lubas, et abi on teel, oli Vance eraviisiliselt julgustanud presidenti oma punast joont jõustama. Kuid see, mida asepresident pooldas, oli piiratud karistuslöök, midagi lähemat Trumpi 2017. aasta raketirünnakule Süüria vastu seoses keemiarelvade kasutamisega tsiviilelanike vastu.

Asepresidendi arvates oleks režiimivahetussõda Iraaniga katastroof. Tema eelistus oli, et lööke ei tuleks üldse. Kuid teades, et Trump sekkub suure tõenäosusega mingil moel niikuinii, püüdis ta suunata presidenti piiratumale tegevusele. Hiljem, kui näis kindel, et president on otsustanud ulatusliku kampaania kasuks, väitis Vance, et seda tuleks teha ülekaaluka jõuga, lootuses eesmärgid kiiresti saavutada.

Kolleegide ees hoiatas Vance Trumpi, et sõda Iraani vastu võib põhjustada piirkondlikku kaost ja teadmata hulga ohvreid. See võib lõhkuda ka Trumpi poliitilise koalitsiooni ning paljude valijate silmis näida reetmisena, sest nood olid uskunud lubadust, et uusi sõdu ei tule.

Vance tõstatas ka muid muresid. Asepresidendina oli ta teadlik Ameerika laskemoona- ja relvavarude probleemide ulatusest. Sõda režiimiga, millel on tohutu ellujäämistahe, võiks jätta Ameerika Ühendriigid aastateks märksa kehvemasse seisu teiste konfliktide pidamiseks.

Asepresident ütles oma lähikondsetele, et ükski sõjaline analüüs ei suuda tegelikult mõõta, mida Iraan teeb vastuseks olukorras, kus kaalul on režiimi ellujäämine. Sõda võib kergesti võtta ettearvamatuid pöördeid. Veelgi enam, tema hinnangul oli rahumeelse Iraani ülesehitamise võimalus pärast seda väga väike.

Kõige selle kõrval oli võib-olla suurim risk üldse see, et Hormuzi väina osas oli eelis Iraani käes. Kui see kitsas veetee, mille kaudu liiguvad tohutud nafta- ja maagaasikogused, suletaks, oleksid tagajärjed USA siseolukorrale rängad, alustades kõrgematest bensiinihindadest.

Kommentaator Tucker Carlson, kellest oli kujunenud parempoolsete seas üks silmapaistvamaid sekkumisvastaseid skeptikuid, oli eelnenud aasta jooksul mitu korda ovaalkabinetis Trumpi hoiatamas käinud, et sõda Iraaniga hävitaks tema presidendiaja. Mõni nädal enne sõja algust püüdis Trump, kes Carlsoni oli aastaid tundnud, teda telefoni teel rahustada. „Ma tean, et sa muretsed selle pärast, aga kõik saab korda,” ütles president. Carlson küsis, kuidas ta seda teab. „Sest alati saab,” vastas Trump.

Veebruari viimastel päevadel arutasid ameeriklased ja iisraellased uut luureandmestikku, mis kiirendas nende ajakava märkimisväärselt. Ajatolla pidi kohtuma maapinnal, päevavalges ja õhurünnakuks avatud olukorras teiste režiimi tippametnikega. See oli kaduv võimalus anda löök Iraani juhtkonna südamesse, sedalaadi sihtmärk, mis ei pruukinud enam korduda.

Trump andis Iraanile veel ühe võimaluse sõlmida kokkulepe, mis sulgeks tema tee tuumarelvani. Diplomaatia andis Ameerika Ühendriikidele ka lisaaega sõjaliste vahendite Lähis-Itta ümber paigutamiseks.

Mitu presidendi nõunikku ütlesid, et Trump oli oma otsuse sisuliselt juba nädalaid varem langetanud. Ta polnud aga veel otsustanud täpselt, millal. Nüüd survestas Netanyahu teda kiiresti liikuma.

Samal nädalal helistasid Kushner ja Witkoff Genfist pärast viimaseid kõnelusi Iraani ametnikega. Kolme läbirääkimisvooru jooksul Omaanis ja Šveitsis olid nad testinud Iraani valmisolekut kokkuleppeks. Ühel hetkel pakkusid nad iraanlastele kogu nende programmi elueaks tasuta tuumakütust, et selgitada välja, kas Teherani nõudmine uraani rikastamise õigusele on tõesti seotud tsiviilenergiaga või hoopis pommi valmistamise võime säilitamisega.

Iraanlased lükkasid pakkumise tagasi, nimetades seda rünnakuks nende väärikuse vastu.

Kushner ja Witkoff kirjeldasid presidendile olukorda. Midagi oleks ilmselt võimalik läbi rääkida, ütlesid nad, kuid see võtaks kuid.

*

Neljapäeval, 26. veebruaril, umbes kell 17 algas viimane Situation Room’i kohtumine. Selleks ajaks olid kõigi ruumis viibijate seisukohad selged. Kõik oli varasematel kohtumistel läbi arutatud, kõik teadsid kõigi teiste positsiooni. Arutelu kestis umbes poolteist tundi.

Trump istus oma tavapärasel kohal laua otsas. Tema paremal käel istus asepresident, Vance’i kõrval Wiles, seejärel Ratcliffe, siis Valge Maja õigusnõunik David Warrington ja Valge Maja kommunikatsioonidirektor Steven Cheung. Cheungi vastas istus Valge Maja pressiesindaja Karoline Leavitt, temast paremal kindral Caine, seejärel Hegseth ja Rubio.

Sõjaplaneerimisrühm oli hoitud nii kitsana, et kõrvale jäeti kaks võtmeametnikku, kes oleksid pidanud haldama maailma naftaturu ajaloo suurimat tarnehäiret, rahandusminister Scott Bessent ja energiaminister Chris Wright, samuti riikliku luure direktor Tulsi Gabbard.

President avas kohtumise küsimusega: „Olgu, mis meil siis on?”

Hegseth ja Caine käisid läbi rünnakute järjestuse. Seejärel ütles Trump, et tahab laua ümber ringi minna ja kõigi arvamust kuulda.

Vance, kelle erimeelsus kogu selle eeldusega oli hästi teada, pöördus presidendi poole: „Te teate, et ma arvan, et see on halb mõte, aga kui te tahate seda teha, siis toetan teid.”

Wiles ütles Trumpile, et kui ta tunneb, et Ameerika riikliku julgeoleku nimel tuleb edasi minna, siis tulekski seda teha.

Ratcliffe ei avaldanud arvamust selle kohta, kas edasi minna või mitte, kuid rääkis jahmatavast uuest luureinfost, mille järgi Iraani juhtkond koguneb peagi ajatolla residentsis Teheranis. CIA direktor ütles presidendile, et režiimivahetus on võimalik sõltuvalt sellest, kuidas seda mõistet määratleda. „Kui me peame selle all silmas lihtsalt kõrgeima juhi tapmist, siis tõenäoliselt suudame seda teha,” sõnas ta.

Kui Warringtonilt arvamust küsiti, ütles Valge Maja õigusnõunik, et see on juriidiliselt lubatav variant, arvestades, kuidas USA ametnikud olid plaani kavandanud ja presidendile esitanud. Ta ei avaldanud isiklikku arvamust, kuid kui president teda selleks survestas, ütles ta, et merejalaväe veteranina oli ta tundnud USA teenistujat, kelle Iraan aastaid varem tappis. See küsimus oli talle sügavalt isiklik. Ta ütles presidendile, et kui Iisrael kavatseb niikuinii edasi minna, peaks ka Ameerika Ühendriigid seda tegema.

Cheung kirjeldas tõenäolist avalike suhete tagasilööki: Trump oli kandideerinud ametisse täiendavate sõdade vastu. Inimesed ei olnud hääletanud välismaise konflikti poolt. Plaanid läksid vastuollu ka kõige sellega, mida administratsioon oli rääkinud pärast juunikuist pommitamiskampaaniat Iraani vastu. Kuidas nad selgitaksid ära kaheksa kuud kestnud väiteid, et Iraani tuumarajatised olid täielikult hävitatud? Cheung ei öelnud ei jah ega ei, kuid märkis, et ükskõik millise otsuse Trump teeb, see on õige otsus.

Leavitt ütles presidendile, et see on tema otsus ning pressimeeskond haldab seda nii hästi kui võimalik.

Hegseth võttis kitsalt praktilise seisukoha: iraanlastega tuleb niikuinii ühel hetkel tegelda, seega võib seda teha juba praegu. Ta pakkus tehnilisi hinnanguid: kampaaniat oleks võimalik läbi viia teatud aja jooksul ja kindla jõutasemega.

Kindral Caine jäi kainelt asjalikuks, tuues välja riskid ja selle, mida kampaania tähendaks laskemoona ning relvavarude kahanemisele. Ta ei avaldanud arvamust. Tema seisukoht oli, et kui Trump operatsiooni käsib, siis sõjavägi viib selle ellu. Mõlemad presidendi kõrgeimad sõjalised juhid visandasid, kuidas kampaania kulgeks ja milline on USA võimekus Iraani sõjalist jõudu nõrgestada.

Kui Rubio kord rääkida tuli, väljendas ta end selgemalt, öeldes presidendile: „Kui meie eesmärk on režiimivahetus või ülestõus, siis me ei peaks seda tegema. Aga kui eesmärk on hävitada Iraani raketiprogramm, siis see on eesmärk, mille suudame saavutada.”

Kõik allusid presidendi instinktidele. Nad olid näinud, kuidas ta teeb julgeid otsuseid, võtab kujuteldamatuid riske ja tuleb kuidagi ikka võitjana välja. Nüüd ei hakanud keegi teda takistama.

„Ma arvan, et me peame seda tegema,” ütles president ruumile. Ta lisas, et nad peavad tagama, et Iraan ei saaks tuumarelva ning et Iraan ei saaks lihtsalt Iisraeli või kogu piirkonda rakettidega tulistada.

Kindral Caine ütles Trumpile, et tal on veel aega. Lõplikku luba polnud vaja anda enne järgmise päeva kella 16.

Järgmisel pärastlõunal Air Force One’i pardal, 22 minutit enne kindral Caine’i seatud tähtaega, saatis Trump järgmise käsu: „Operation Epic Fury is approved. No aborts. Good luck.”

*            *            *

The Human League - Lebanon (1984)