RUKKILÕIKUS

SISSEKANNE # 414 

Iraani riigipea valimiskogu liikmed teatasid täna, et uus riigijuht on pärast ajatolla Ali Khamenei tapmist valitud. Õhtul teatas riigimeedia, et valituks osutus eelmise ajatolla poeg Mojtaba Khamenei, kes võitis suure hääleenamusega. Donald Trump ütles enne seda, et ametisse valitud Iraani kõrgem juht vajab ka USA heakskiitu. „Kui tal meie heakskiitu pole, ei pea ta kaua vastu,“ ütles Trump. „Ma ei taha, et viie aasta pärast peaksid inimesed tulema ja uuesti sama tegema [Iraani pommitama] või veel hullem, laseksid neil tuumarelvani jõuda.“

Nii et ikkagi – USA armust (loe: Iisraeli plaanidest) sõltub kõik. Nii otsest juttu pole ammu aetud.

Aga sekkumine teise riigi siseasjusse on korduv muster. Sealjuures on irooniline rääkida demokraatia eksportimisest, kui on teada, et oldi just ise demokraatlikult valitud Iraani peaministri – Mohammed Mossadegh’i  kukutamise taga. CIA-le oli see operatsioon Ajax – 1953; briti MI6-le operatsioon Saabas (Boot).  Ja see läks ilusasti korda – installeeriti monarhia šahhi Reza Pahlavi täidesaatvas isikus.

Mossadegh’i süü oli selles, et ta oli püüdnud auditeerida Briti suurkorporatsiooni Anglo-Iranian Oil Company (AIOC, nüüdseks osa BP-st) dokumente, et kontrollida, kas AIOC maksab Iraanile lepingujärgseid litsentsitasusid, ja piirata nende kontrolli Iraani naftavarude üle. Pärast seda, kui AIOC keeldus Iraani valitsusega koostööd tegemast, hääletas parlament (Majlis) Iraani naftatööstuse natsionaliseerimise ja välismaiste ettevõtete esindajate riigist väljasaatmise poolt.

Seepeale algatas Suurbritannia Iraani nafta ülemaailmse boikoti, et avaldada Iraanile majanduslikku survet. Algselt mobiliseeris Suurbritannia oma sõjaväe, et haarata kontroll Briti ehitatud Abadani naftatöötlemistehase üle, mis oli tollal maailma suurim, kuid peaminister Clement Attlee otsustas selle asemel majanduslikku boikotti veelgi karmistada, kasutades samal ajal Mossadegh’i valitsuse õõnestamiseks agente.  Leides, et Mossadegh ei alistu piisavalt kiiresti survele ning kartes kommunistide kasvavat mõjuvõimu, otsustas Suurbritannia peaminister Winston Churchill 1953. aasta alguses paluda Eisenhoweri administratsioonil Iraani valitsus kukutada. Eelnev Trumani administratsioon oli muuseas riigipöördekatse vastu, kuna kardeti ohtlikku pretsedenti, mida taoline sekkumine võinuks tuua – 1952. aastal kaalusid ameeriklased ka Mossadegh’i valitsuse toetamist ilma Suurbritannia heakskiiduta.  Winston Churchill kallutas ameeriklased siiski enda poole – ja ülejäänu on ajalugu, mida meenutada (et me teaks, mida tulevikult oodata). Loe siit ja siit ja siit.

Iraani peaminister Mohammad Mossadegh (Keystone/Getty Images)

Kokkuvõttes võiks irooniliselt tõdeda, et nii nagu kaugel 1953. aastal, olid ameeriklased kaikameesteks, kes asja läbi viisid, samas kui mastermind oli Suurbritannia, siis nüüd on Trumpi eepiline raev orkestreeritud taas kellegi teise poolt. Pete-I-speak-only-American-Hegseth on lihtne löömamees, hitman / enforcer, tõeline kasusaaja on… keegi teine.

Only time will tell.

1971. aastal sisse lauldud Ruja "Rukkilõikus" (Rein Rannap/Juhan Viiding), mis on üks tuntumaid tugeva irooniaga laetud poliitilisi laule, kõlab üllatavalt ajakohasena ka täna.

Memm kinkis mulle karabiini
ja taat, see neli padrunit.
Ja õeke, see tõi meremiini
ja veli neli pagunit.

Mul karmanis on parabellum
ja karmanis ka aatompomm.
Ma sekkun igaühe ellu,
ehk küll ei sekkund onu Tom.

Ju päike kuldab kevadteesi,
lind laulab sinitaeva all.
On riigimeestel pikad teesid,
neist pooled musta mantli all.

Et neeger viksima peab kingi
ja ajalehti hõikama.
Siis mingem tapma Martin Kingi
ja mingem rukkist lõikama.

Ruja - Rukkilõikus (1971)

EPSTEIN-A-GO-GO!

 SISSEKANNE # 394

Jeffrey Epstein on ammu teises ilmas tegusid tegemas (või kui ta budist oli, siis reinkarneerunud mõneks sitikaks või pudulojuseks, kuna selle pagasiga vaevalt miskit kõrgemat välja oleks andnud), aga tema mustmiljon faili toimetavad siinilmas edasi ning tekitavad post mortem suurt segadust ja furoori. Eriti Ameerikas, aga ka Euroopas. Ja huvitaval kombel, khm-khm, mitte Venemaal. Hakka või arvama, et tegemist on mingi Kremlist orkestreeritud infooperatsiooniga – seda nad üldjuhul oskavad ja kui Ukraina sõjateatrit saadab luhtumise varjund, siis peab seda fopaad ju korvama millegi grandioossemaga. Epsteini failid en masse on Kremli vaatest täppislask Lääne moraalse paleuse pihta – kuivõrd kõiki ju huvitab vähemal ehk rohkemal määral, kes kellega magas ja suguliselt läbi käis; ja kui viia kokku rikkad ja ilusad (I can buy ev’rything and be with ev’rywan! – mulle meenub kohe Võsapetsi saatest tuntuks saanud Siberi Rahaboss) ning noored tüdrukud – see saatanlik lihaturg -, siis ongi korralik infotuumapomm valmis, mida sobival ajahetkel lõhata.  

R2 Rahva Omakaitse saates tõmmati omamoodi paralleel Kulka toetuste nimekirjaga, mille puhul ajavad kunstiinimesed, ärevus hinges tuksumas,  näpuga järge,  kas nimi on ikka sees ja kui palju toetust saab, ent Epsteini failide puhul kontrollitakse südame pekseldes CTRL+F-ga, ega ometi minu nime sees pole.

Sünge iroonia peitub tõsiasjas, et peamiselt asjaosaliselt endalt ei saa enam midagi kommentaariks küsida ning kõik need failid on muutunud vajaduspõhise tõlgendamise, manipulatsiooni ja šantaaži tööriistaks, millega saab kergesti poliitilisi, ärilisi või ka lihtsalt eraelulisi konkurente mustata ning aujärjelt alandada. Kollasele ajakirjandusele ja muule klikimeediale on see põhjatu varasalv, pilgeni täis kaev, aga luureinstitutsioonidele hädatarvilik kompra vahend, millega hoida mõjuisikuid sobivalt lühikese lõa otsas.

Eks ühte-teist huvitavat ole ju välja paisatud. Nii näiteks saime teada, et IT-mogul Bill Gates sai Epsteiniga seotud vene naistelt suguhaiguse, mida üritas oma toonase abikaasa Melinda French Gatesi eest varjata. Epsteini e-kirjast selgub, et Gates palus tema käest ravimeid, et „tegeleda Vene tüdrukutega seksimise tagajärgedega“.  Nunuh, kõlab paheliselt nagu bondiaana „From Russia with love“. Bill Gates võib ennast hulluks vabandada ja kasvõi Canossas ära käia, kuid tiirase vanamehe kuvand kleepub ikka ihu külge.

Avaldatud dokumentides seisab ka, et Epstein ähvardas väidetavalt paljastada Gatesi väidetava afääri Vene bridžimängija Mila Antonovaga 2017. aastal. Varasemate teadete järgi ähvardas Epstein Gatesi pärast seda, kui Gates keeldus osalemast Epsteini algatatud heategevusfondis (Uh-oh, sweet blackmailing, here we come!)

Või võtame Norra kroonprintsessi Mette-Mariti, kelle kohta avaldati foto, millel on näha teda suhtlemas bikiine kandva noore neiuga. Norra riikliku ringhäälingu NRK teatel külastanud Mette-Marit aastate eest mitte ainult Epsteini villat, kuhu ta olla suundunud otse perepuhkuselt, vaid Epstein ise väisanud ka Oslot. Ja nüüd me teame häirivalt pahelisse konteksti asetatuna, kuidas 2012. aastal ütles Mette-Marit Epsteinile, et ta on väga veetlev, ja uuris, kas emal on sobimatu soovitada 15aastasele pojale tapeeti, millel on alasti naised koos surfilaudadega.

Ja inglise poliitik ja lobistaja, parlamendisaadiku ja diplomaadi Peter Mandelsoni pikk ja sügav sõprus Epsteiniga on samuti tänu nendele failidele välja tulnud ning pannud Keir Starmeri valitsusele plahvatusohtliku miini alla.  Mandelson, kes teenis suursaadikuna Ühendriikides Ühendkuningriigi huve, sai oma kohalt juba septembris lahti. Poor Peter!

Siis astus Epsteini failidega seotult tagasi Slovakkia peaministri Fico nõunik rahvusliku julgeoleku alal, Miroslav Lajčák, et mitte heita varju valitsuskabinetile ja üldiselt säästa kogu riiki, samas eitades, et ta oleks korda saatnud moraalituid tegusid. Epsteini vari on nii pikk.

Aga kõige suurem tegija Epsteini failide universumis on siiski Tema Ise, president Donald Trump, kelle kohta väidab feissari lehekülg Occupy Democrats (mis, olgu tõe huvides mainitud, on end avalikult määratlenud antitrumpistliku ruuporina), et ta olla neis mainimist leidnud rohkem kui 38 000 korda. Nimekirjas järgmised – Reid Hoffman, Bill Gates, Elon Musk, Peter Thiel, Richard Branson, Howard Lutnick – ei pääse ligilähedalegi. Ja tagatipuks ütleb Occupy Democrats’i meem, et väidetavalt esineb Trumpi nimi Epsteini failides rohkemal määral kui Jeesus Kristust on mainitud Piiblis.

Kuvatõmmis Occupy Democrats FB lehelt

I’m that big, just deal with it! kostaks Trump vististi ise, they put my name in it, cause I’m that big, no other president ever could do that, they don’t like me,  cause I’m doing great things, ending wars, killing bad people, could you believe that!

Vaatame, mis edasi saab. Küllap saab veel paljugi juhtuma. Aga miks ka mitte, tõejärgsesse ühiskonda sobivad Epsteini failid nagu rusikas silmaauku. Kui palju seal tõde on ja kui palju valet ette söödetakse, ei tea keegi, sest milliste mõõdikute alusel seda ikka hinnatakse, eks. Mission impossible. Küll aga toimivad need efektselt nagu sõnniku loopimine ventilaatorisse – pritsmeid lendab mis hirmus!

*        *        *

1981. aastal avaldas brittide avant-garde sündipopibänd Landscape toreda loo „Einstein A Go Go“ ja sai kuulsaks. Sõnad sobituvad muide üpris hästi tänasesse konteksti, lihtsalt Einstein tuleb asendada Epsteiniga ja GO!

You better watch out you better beware
Albert said that E equals M C squared

Einstein a go go
Einstein a go go
Einstein a go go

Bible says we must pay
I am the judge for the judgement day
There'll be no warning no alarm
I'll be the one who's saved

Einstein a go go
Einstein a go go
Einstein a go go

I've got facts I know the truth
You're all corrupt you're all depraved
A few devices around the place
I'll blow you all away

God does not play dice with the world
But things aren't right in the outside world
But still there's vice in the world
I'll put things right

Einstein a go go
Einstein a go go

Landscape - Einstein A Go Go (live: DiscoRing 81)

Repliik # 26: MADE IN THE UK!

 SISSEKANNE # 355

 

Leid postkastist. Made in the UK.

Leidsin postkastist toreda sinise plastikkolmnurga, mille saatja oli kenasti tuvastatav, ent funktsioon esialgu mitte. No tõesti, mis see on? Seljasügaja? Täikamm? Ei seda ega teist. Vist on jääkaabits. Praktiline asi tõesti – eriti talvel… ja kui on auto.

Aga mitte see ei tekitanud minus mõtteid. Tagaküljel nimelt seisab (as proudly as it gets): Made in the UK.  Mitte tavaline Made in China… Vaid see on puhas Euroopa toode. Jääkaabits!! Ilus sinine ja innovatiivne, tehtud ümbertöödeldud plastikust. Madalmaad on kah asjasse segatud. Hiinast seevastu mitte jälgegi.

Aga üleile ostsin kõrvaklapid – made in China (kontseptsioon muidugi USA-st). Eelmisel nädalal ostsin välise kõvaketta – Western Digital, made in China.  Kaks kuud tagasi ostsin uue kuvari – made in China. Toas undab praegu robottolmuimeja Xiaomi – ikka made in China.

Aga jääkaabits on mul EHTNE INGLISE KVALITEET. Hoian seda nüüd hellalt kindalaekas.

Aga see pisike jupstükk näitab mu meelest ilmekalt, kus positsioneerib end Ühendkuningriigi (ja Euroopa) tööstus ning kus asub Hiina: esimene satub harva mu postkasti, teine laiutab igal pool.

Nuta või naera.

 

Retro 1999. aastast: essee/referaat IIRIMAA PROBLEEMIDEST XIX-XX SAJANDI VAHETUSEL

 SISSEKANNE # 325

 

SELGITUSEKS. Seegi referaadi moodi essee (viimasena ma teda omal ajal esitasin) on leitud arhiivist ja on üks mälestuskild minu ajalooõpingutest Tartu ülikoolis. Selle töö kirjutasin loengu “Euroopa sajandivahetusel” raames professor Villu Tamulile. Tollal huvitas mind väga Iirimaa lähiajalugu: ma olin üles kasvanud Rahvusvahelise Panoraami ja Maailm Täna saadetega, kus Vambola Põder, Gabriel Hazak, Tõnu Kõrda jt välispoliitika kommentaatorid  rääkisid muudkui Ulsterist, Sinn Féinist, IRA-st ja Suurbritannia-Iirimaa pingelistest suhetest ning mul oli sageli keeruline aru saada, kes on selles mängus õigel poolel. IRA ja eriti selle arvukad harud olid mõistagi Londoni jaoks terroriorganisatsioon, samas iirlastele ja raudse eesriide taga istuvate eestlaste jaoks oli selles romantilist vabadusvõitluse hõngu – by all means against the oppression. Välispoliitika kommentaarides oli seega tunda selget kallutatust  iirlaste kasuks. Ja tuleb tunnistada, et prillide ja laitmatu ülikonnaga Sinn Féini juht Gerry Adams mõjus ühest küljest intelligentse ja sarmikana,  ontliku ülikooliprofessorina, teisalt aga õhkus temast mingit pahaendelist jahedust – võib-olla see mulje tekkis Die Hardi kurikaela  Hans Gruberi  mõjul, keda stiilse lennukusega kehastas Alan Rickman. Üheksakümnendatel oli Iirimaa-Suurbritannia suhted endiselt haprad, just oli sõlmitud Suure Reede rahuleping Ühendkuningriigi, Iiri Vabariigi ja Põhja-Iiri parteide vahel (10. aprill 1998), ehkki kõigest mõned kuud hiljem  – 15. augustil 1998 – oli toimunud ohvriterohke pommirünnak Põhja-Iirimaa Omagh’ linnas: Tõelise IRA korraldatud autopommi plahvatuses hukkus 29 inimest ja vigastada sai 270. Tõeline proovikivi haprale rahule – kuid Suure Reede lepingud jäid pidama.

Seetõttu on mõistetav, et mul oli Iirimaa lähiajaloo vastu kõrgendatud huvi ja nii ma valisin ka essee teemaks sajandivahetuse Iirimaa poliitika, kus – nagu selgus – oli väga palju probleeme ja pingeid. Paralleel ka Eestiga: meil mõlemal oli võimukas ja patroneeriv idanaaber.

Allolevat esseed/referaati on ka praegu huvitav lugeda. Sündmuste kronoloogias ei muutu, võib-olla üksnes tõlgendused ja rõhud.  Niisiis jagan retro-momenti:

*          *          *

XIX sajandi lõpp oli Suurbritannia koloniaalimpeeriumi hiilgeaeg. Briti lipp lehvis nii ida- kui läänepoolkeral, nii maal kui merel, tuhandete miilide kaugusel Londonist. Liberaalide kauaaegne valitsus ja selle imperialistlik välispoliitika oli brittidele kindlustanud turvalise status quo - impeerium võis tänu oma suurusele eksisteerida rahulikult, suveräänselt ja isoleeritult. Mandril jagelesid mõjuvõimu pärast  üha tugevnev Saksamaa ja revanshistlik, identiteedikriisis vaevlev Prantsusmaa, Austria-Ungari kaksikmonarhia pulbitses sisemistest vastuoludest ja hoidis end lagunemast vaid tohutu bürokraatiamasina abil... Suurbritannia ei piinelnud suurriiklike komplekside  küüsis, siin vaadeldi asju eemalt, juhinduti nii-öelda sellest, mis impeeriumile kasulik näis. Osav diplomaatia tagas sel ajajärgul riigile välispoliitilise edu: Londoniga arvestati ja see oligi tähtis.   Kuid kired lõid lõõmama peaaegu  keskvalitsuse külje all - Iirimaa, riigi vaeseim provints, oli hakanud  taas otsima oma sajandite jooksul tuhmunud identiteeti. Vahelduva eduga olid iirlased üritanud ennast maksma panna varemgi, õieti polnud nad kunagi leppinud võõra ülemvõimuga ja suhtusid inglastesse ilmse  antipaatiaga. Londonis oldi tõenäoliselt juba harjutud tõrksate iirlastega, keda aeg-ajalt tuli käia rahustamas. Pealegi olid nad ju katoliiklased, mistõttu oli nende alatine isepäisus Londonile üsna loogiliselt mõistetav. Ent XIX sajandi lõpul toimus iirlaste rahvuslik ärkamine, mis ei kujutanud endast enam mitte üksikute ärksameelsete vandeseltslikku saboteerimist ülemvõimu vastu, vaid nüüd hakkas rahvas tundma end rahvusena. Tegemist polnud auväärse, kuid allasurutud iiri kõrgseltskonna rahvusromantise mässuga, vaid iirlaste eneseavastamine leidis aset rohujuure tasandilt. Tõsi, samuti rahvusromantika, kadunud ideaalide otsimise ja kultuuri kaudu. Sajandilõpu künnisel haaras see tervet rahvast - isegi kõige vaesem Dublini aguliasunik, omamata vara ja positsiooni ühiskonnaredelil, hakkas teatud määral tunnetama iirluse elegantsi  (kui nii võib üldse öelda). Nagu teada, on laia sotsiaalse baasi olemasolu üheks tähtsamaks eeltingimuseks rahvusriigi sünnile. Iirimaal hakkas see tingimus täituma ning Londoni keskvalitsusel oli mitte ainult vajalik, vaid ka kasulik läänepoolse provintsi asjadesse pühenduda  suurema tähelepanuga kui varem. Ja loomulikult tuli asju vaadelda ka modernsema pilguga, jättes kõrvale sajandite jooksul väljakujunenud kolonistlikud traditsioonid. Kahtlemata kujunes Iiri küsimusest sajandi lõpukümnenditel Briti impeeriumi jaoks olulisim sisepoliitiline probleem. [1]

Kõigepealt alustagem aga väitest, et Iirimaa oli XIX sajandi teisel poolel üsna troostitus olukorras. Maa oli inglise ländlordide käes, iiri talupojad ägasid rendikoorma all, mis oli sageli paika pandud maaomaniku suva järgi. Iirimaal, eriti lääneosas, oli väga palju väikerentnikke, kes suutsid pärast rendi tasumist ots-otsaga pere ära toita. Kui juhtus olema keskmisest halvem saagiaasta, siis seistigi näljaohuga silmitsi. Asja tegi drastiliseks fakt, et   1845.-1847. a. õppetunnist hoolimata oli iiri talupoja peatoidus ikka seesama õnnetu kartul, mis vihmasema suve korral riknema kippus. Ebasoodsad ilmad 1877-1879 ähvardasid peaaegu korrata paarikümneaasta tagust katastroofi. Tõeliseks shokiks peost suhu elavaile talupoegadele oli 1870. aastate lõpus alanud  odava vilja  sissetung Briti turule, mis saabus Atlandi ookeani tagant tänu raudteetranspordi ja aurulaevanduse tormilisele arengule ja lõi viljahinnad järsult alla. Väikerentnikud laostusid ja suutmata tasuda renti, ootas neid ees väljatõstmine. Ainsa väljapääseteena lootusetust situatsioonist nägid paljud neist emigreerumist, millest sündis Iirimaa jaoks suurim rahvuslik katastroof. Peamiselt USA-sse lahkus üle 2 mln. iirlase, mistõttu kahanes saare elanikkond 6,5 miljonilt (1845. a.) 3,5 miljoni  inimesele. (1870. aastate lõpp)[2].  Muidugi võib emigratsioonist leida ka positiivse aspekti: on selge, et Iirimaa  oli ülerahvastatud ning emigratsioon leevendas olulisel määral  põllumajanduslikku olukorda. 

Esimene verstapost Iiri küsimuses seondub protestandist ulsterlase Charles Stewart Parnelli nimega, kes tõstatas Briti parlamendis "tagasihoidliku" Iiri maaküsimuse.  Ta juhindus lihtsast tõest - pole maad, pole peremehetunnet, pole armastust maa vastu. Koos Iirimaalt valitud parlamentääri Joseph Biggari ja teiste mõttekaaslastega püüdis Parnell obstruktsiooni abil hoida saadikute mõtteid Iiri asjadel, koos endise feeni Michael Davittiga juhtis ta viimase poolt oktoobris 1879 asutatud Maaliigat, mille põhiliseks tegevusliiniks oli inglise maaomanike boikoteerimine. Parnell ja Davitt nõudsid rendimäärade alandamist, rendisuhete pärandamisõigust, kohtulike väljatõstmiste lõpetamist ning kaugema eesmärgina maa üleminekut maaomanikult rentnikule.[3]  Parnell tegi populaarseks ka idee Iiri omavalitsusest (home rule) Briti krooni all. Juba  1875. aastal, oma poliitilise karjääri alguses,  lausus ta  Alamkojas ajaloolised sõnad: "Ireland is not a geographical fragment but a nation." [4]  1877. aastal rajas ta Iiri Rahvusliku Partei, mille eesmärgiks oli home rule'i poliitika elluviimine. Iseseisvuse taotlemine tollal tundus liiga ketseliku mõttena.

Iiri küsimusega püüdsid loorbereid lõigata liberaalid, kes moodustasid XIX sajandi viimasel kolmandikul konservatiividega kordamööda valitsusi. Iiri probleemid olid tähelepanu keskmes just nimelt liberaalide võimu ajal 1880-85, 1886 ja 1892-96. Nad püüdsid Inglise-Iiri suhteid revideerida ning traditsioonilist antagonismi leevendada tüüpilise XIX sajandi imperialismiõpetuse  vaimus, mis lähtus printsiibist, et kui varases rahvustunnete ärkamise staadiumis teha mõningaid mööndusi, võib loota rahvuslaste toetusele parlamendivalimistel. 1882. aastal kaitses Gladstone innukalt kuninganna Victoria ees sellise poliitika kasulikkust 1867. a. dominiooniks saanud Kanada näite põhjal. Gladstone oli seisukohal, et Iiri home rule, millega sisepoliitilised asjad jäänuks iirlaste endi kompetentsi, muudaks iirlased Briti ülemvõimu suhtes leplikumaks.   Samas  mõisteti liberaalide leeris isegi, et  Kanada ja Iirimaa  positsioon impeeriumis on olnud liiga erinev, et neid kõrvutada.[5]  Teatavasti pole kunagi eksisteerinud kanada rahvust, vaid on olemas immigrantlik rahvakooslus ühise geograafilise nimega. Neile võis tõepoolest piisata dominioonist, nagu hiljem ka Austraaliale ja Uus-Meremaale. Kuid iirlased kujutasid endast allasurutud rahvust oma ajaloolise keele, kultuuri  ja tavadega, kelle jaoks dominiooni staatus oli kõige minimaalsem lahendus. 

Liberaalid tegid kolm katset Iiri omavalitsuseelnõud parlamendist läbi suruda, neist kaks esimest Gladstone'i valitsuse poolt, ja kõik need osutusid edutuks. 1886. aastal lükati esimene home rule'i bill Alamkojas väikese enamusega tagasi. Teine bill läbis 1894 edukalt Alamkoja kolmanda lugemise, kuid lükati suure häälteenamusega Ülemkojas tagasi. Kolmas bill, mis esitati aprillis 1912 pärast sajandivahetuse poliitilist kirgede-möllu, takerdus Ulsteri probleemi ja et ukse ees oli  maailmasõda,  lükati selle jõustumine edasi rahulikematele aegadele.[6]  Liberaalide poliitika ebaõnnestmise üheks põhjuseks oli tõsiasi, et pärast 1886. aastat ei andnud sisepoliitikas tooni mitte liberaalid ega ka mitte edumeelsed töölisparteid, vaid eelkõige konservatiivid ja unionistid. Ajavahemikul 1886-1920/21 oli neil parlamendis enamus[7]. Teiseks põhjuseks oli vähene toetus Iiri poliitikute hulgas. Iiri rahvusradikaalid kritiseerisid Parnelli, kellele liberaalid toetusid,  liigmõõduka poliitilika pärast[8]. Tema poliitilisele karjäärile tõmbas kriipsu peale armuafäär Katharine O'Shea'ga, mis kulmineerus kõmulise lahutusprotsessiga 1890. aastal. Abielurikkujaks tembeldatud Parnell ei suutnud enam taastada enda reputatsiooni ega kosta home rule'i eest ning suri tõrjutuna järgmisel aastal. Pärast Parnelli surma manitses üks Ulsteri preester oma kogudust hoiduma parnelliitide mõju alla sattumast, sest viimased on abielurikkumise apostlid ja seega patused ega saa omada mingit seost patriotismiga, mis on püha ja õilis armastus kodumaa vastu[9]. Sügavalt religioosse Iirimaa jaoks oli asi üheselt mõistetav: abielurikkujad oma mõrase moraaliga ei saa olla  patrioodid selle sõna tõelises tähenduses.

1893. aastal asutati Gaeli Liiga, mis astus välja Iirimaa anglikaniseerimise vastu. Öigemini toimus  anglikaniseerumine siin iseenesest, sest idanaabri mõju tugevnes ilma repressioonidetagi. Gaeli keelt rääkis igapäevase kõnekeelena vaid tühine kontingent vaesunud lääneranniku talupoegi, kes elasid suletud, omamoodi perspektiivitus ühiskonnas.   Põhja- ja Ida-Iirimaal, millel olid tihedamad sidemed Inglismaaga, kasutati juba ammu üksnes inglise keelt. Gaeli Liiga seadis eesmärgiks, et iga iirlane võiks hakata end taas identifitseerima keele kaudu. Julgustati kandma iiripäraseid rõivaid, ausse tõsteti iiri tantsud, poeesia ja dramaturgia. Iga pisemgi detail, mis rõhutas iirlaste ja inglaste eripära, otsiti välja ning seati iirlastele inspiratsiooniks. Iirlase talupoeglik imago, mida varem oldi häbenetud, vastandati nüüd uhkusega inglase snobismile. Tekkis hulgaliselt rahvusromantilisi liikumisi ja seltse[10].

XX sajandi algul püüdis Briti parlament lahendada Iiri maaküsimust. 1903. a. seadusega (Wyndhami akt) võttis riik endale kohustuse tasuda maaomanikele väljaostusumma, talupojad jäid võlgu riigile. Neilt nõutavat iga-aastast väljaostusummat vähendati. Valitsus lootis, et maaküsimuse lahendamine jätab rahvusküsimuse tahaplaanile - iiri rentnik tahtis maad ja selle ta ka sai, mis siis veel! Maal muutus olukord tõepoolest rahulikumaks, kuid linnades ja eriti Dublinis rahulolematus süvenes[11].

Ajal, mil Gladstone'i liberaalne valitsus flirtis home rule'i küsimusega, tõstis Põhja-Iirimaal (Ulsteri provintsis) pead unionistlik liikumine. Juba enne 1886. aastat tekkis kodusõja puhkemise oht. Gladstone'iga rahulolematud liberaalid eesotsas Joseph Chamberlain'iga moodustasid nn. Lojalistide ja Patriootide Uniooni, mis astus sõjakalt Iirimaale isegi piiratud omavalitsuse andmise vastu. Neid, konservatiividele lähedasi liberaale, hakati nimetama unionistideks, s.t. impeeriumi ühtsuse pooldajaiks. Tänu neile kukkus Gladstone'i valitsus ja poliitilisel areenil domineerisid järgneval paaril aastakümnel konservatiivid. Ajalehtedes hakkasid ilmuma värbamisteated paramilitaar-setesse organisatsioonidesse, paluti relvaabi ja "tööd" professionaalsetele armeeinstruk-toritele. Unionistide patrooniks parlamendis kujunes konservatiiv lord Randolph Churchill, kes kuulutas: "Ulster will fight and Ulster will be right!".[12]  Suvel 1892  kogunes Belfasti botaanikaaias Ulsteri unionistide konvent, kus osales 12 000 delegaati. Kolmandik neist olid renditalupojad, ülejäänud pärinesid kaubandus- ja tööstuskodanluse seast.  Otsustati mitte osaleda Dublini parlamendi valimistel ning deklareeriti, et oma usu ja tavade kaitsel ei põrkuta tagasi ka vägivallast. Konvendi juhataja lord Abercorn esitas kompromissitu loosungi: "We will not have Home Rule!"[13]. Uuesti aktiviseerus juba 1795. aastal rajatud protestantlik ja unionistlik Oranje Ordu, mis oli nime saanud Oranje Willemi (William III) järgi, kes oli võitud katoliikliku kuninga James II  türannia. Ordu korraldas demonstratiivseid marsse läbi katoliiklaste elukvartalite ning rõhutas pidevalt antagonismi religioossel pinnal. Kuid esialgu peeti sõda ainult suu- ja kirjasõna kaudu.

Katse sõlmida Iiri kultuurilist ja sotsiaalset eneseteadvust tegi ajakirjanik Arthur Griffith, kes toimetas populaarset ajalehte "Ühinenud Iirlane" (The United Irishman). Ta esitas skeemi, mille kohaselt iiri parlamendi liikmed ei koguneks pärast valimisi mitte Westminsteris, vaid jääksid Dublinisse ja moodustaksid valitsuse  - tõsi küll, Briti krooni all. Idee polnud uus, sest niisuguse kavaga oli välja tulnud juba nooriirlaste liikumine 1840. aastatel. Griffith toetus kahele analoogile:

1. Ungari rahvuslased eitasid igati Viini parlamenti, kuid jäid siiski Austria-Ungari impeeriumisse;
2. XVIII sajandil olid Iiri "patrioodid" võidelnud välja oma parlamendi ja mõningase sõltumatuse Inglismaast. 

1905. aastal asutas Griffith Sinn Feini partei (Meie Ise), mis deklareeris, et iirlased on omaette rahvus, kuid see nüanss ei pea tähendama veel otsest setsessiooni impeeriumist[14]. Rõhutati, et rahvusriigi loomiseks ei piisa vaid keelest-kultuurist ja feenide romantismist, vaid on vaja luua sõltumatu, korralikult funktsioneeriv majandussüsteem.  Iirlastel peab olema õigus oma kaupa turustada ja konkurentsivõime huvides tehti ettepanek rakendada tollibarjääre. Kuid Griffithi ideed, mis piirdusid peamiselt ainult majandusvabaduse  taotlemisega Iirimaa jaoks, ei leidnud elanikkonnas laiemat kõlapinda ja Sinn Fein  kaotas 1905. a. vahevalimistel. Ulsteri unionistid kartsid sinnfeinide programmi  majanduslikel kaalutlustel - tollibarjäärid teinuks lõpu vabakaubanduspiirkonna staatusele. Ent Ulsteris, eriti selle pealinnas Belfastis, paiknes ca 90 % kogu Iiri mittetoiduainete-tööstusest[15].

Radikaalset suunda poliitilisel maastikul esindas mais 1896 rajatud Iiri Sotsialistlik Vabariiklik Partei (IRSP), mille juhtfiguurid olid James Connolly ja James Larkin. Suur toetuspind oli IRSP-l tööstuslinnades Dublinis ja Corkis, kuid mujal Iirimaal tal poliitilist mõju praktiliselt polnudki[16]. Partei programmis nõuti maa ja tööstus-ettevõtete natsionaliseerimist,  iseseisvust ning Iiri vabariiki. IRSP oli poliitilistelt nõud-mistelt selgelt kõige kaugemale läinud. Vabariigi all mõisteti loomulikult sotsialistliku orientatsiooniga töölisriiki[17]. Marksismi-ideoloogia raamide kohaselt pidi vabariigi väljakuulutamise võimalikuks tegema üldrahvalik relvastatud ülestõus. Ja kuigi Connolly emigreerus  1903. a. USA-sse ja partei lagunes, hakati siiski ülestõusu ette valmistama. Peamiselt James Larkini juhtimisel formeeriti töölistest nn. Iiri Rahvaarmee, millel oli omakaitse funktsioon[18]. 

1905. aastal moodustati Ulsteri Unionistide Nõukogu, mille liidriks sai parlamendi liige Dublini ülikoolist, advokaat sir Edward Carson. Teine aktiivliige selles nõukogus oli viskimiljonär James Craig, kes organiseeris septembris 1911 Carsoni jaoks 50 000 unionisti ja orandzhisti demonstratsiooni oma kodukohas Craigavonis.  Carson kuulutas, et  home rule'i bill on  suurim vandenõu vabade inimeste vastu ning pidas vältimatuks luua unionistide kaitseorganisatsioon. Kohe, kui bill saanuks seaduse jõu, pidid unionistid moodustama protestantliku Ulsteri valitsuse.[19] Unionistide närvilisus oli tingitud seigast, et 1911. aastal olid liberaalid, kes püsisid võimul üksnes iirlaste toel (s.o.  Iiri Rahvusliku Partei saadikud John Redmondi juhtimisel), olid parlamendis läbi surunud nn. Parlamendi akti, mis tühistas Ülemkoja vetoõiguse. See omakorda tähendas, et home rule'i billi jõustumisele on antud roheline tee[20].

Kolmas home rule billi projekt aprillist 1912 polnud iseenesest midagi erilist: seaduse järgi nähti ette kahekojalist Iiri parlamenti, mille Alamkoda pidi valitama rahva poolt ja Senat määratama kuninga poolt. Parlamendi pädevusse jäeti vaid siseasjad,  välispoliitika ja -kaubandus, sõja ja rahu küsimus, maksud, armee, laevastik ja politsei ning maaküsimus jäid edasi Westminsteri kompetentsi. See oli kaugel sellest, mida iirlased olid taotlenud, kuid ometigi tervitati billi läbiminekut Alamkojast jaanuaris 1913 üle kogu Iirimaa kui triumfi.[21]

Ulsteris moodustati neil päevil unionistlik vabatahtlike üksus (Ulster Volunteer Force - UVF), mille ridades oli peagi umbes 100 000 meest. Seda asus juhtima suurte kogemustega sir George Richardson, kes oli endine Briti armee  ülemjuhataja Indias.  28. septembril 1913 sõlmisid unionistid Püha Liidulepingu. Selleks ajaks sai neile selgeks, et Iirimaa võib käest libiseda. Kuid seda enam hakati kinni hoidma Ulsterist, mille kaitsmist iga hinna eest too liiduleping väljendaski. Algul esitas Carson nõudmise, et autonoomia alt jäetaks välja kõik 9 Ulsteri krahvkonda, hiljem andis ta järele ja piirdus 6 krahvkonnaga (Antrim, Armagh, Down, Tyrone, Fermanagh ja Derry). Carson kõneles innukalt kahest erinevast rahvusest, kes on sajandite jooksul käinud erinevat teed mööda ja teineteisest vöördunud. Carsonit toetas konservatiivide juht Arthur Bonar Law, kes avaldas Asquithi liberaalide valitsusele pidevalt survet. Mõlema partei liidrite vahel toimusid salakohtumised ning mida aeg edasi, seda enam kaldus Asquith kompromissile unionistidega ja konservatiividega, mis tähendas iirlaste jaoks 6 krahvkonna ohverdamist. Iiri Rahvusliku Partei positsioon näis nüüd rajanevat vaid liival: liberaalidele polnud iirlaste toetus enam hädavajalik, sest konservatiivid olid nõus pooldama home rule'i kompromissvarianti[22]. Tekkis muidugi küsimus, kas home rule'i andmine Iirimaale ei loo ohtlikku pretsedenti, mil iseseisvust hakkaksid taotlema ka ueilslased ja shotlased. Konservatiivid olid siiski veendunud, et Iiri küsimus on Briti sisepoliitikas üksnes erijuhtum ning ei ueilslased ega shotlased nii kaugele ei lähe[23].

1914. aastaks oli Iirimaa kodusõja lävel. Vastukaaluks UVF-le moodustati Lõuna-Iirimaal katoliiklik vabatahtlike üksus (Ulster Volunteers - UV), selle initsiaatorid pärinesid Iiri Vabariiklikust Vennaskonnast ning olid truud Redmondile ja lootsid home rule'i billi jõustumist ilma piinliku kompromissita. Kuid väljaõppelt ja varustuselt oli UV UVF-ga võrreldes märksa kehvemas olukorras[24]. Mais 1914 võttis Briti parlament home rule'i projekti vastu ning see esitati kuningale allakirjutamiseks. Kaugemale siiski ei jõutud, sest valitsus keskendus välispoliitilistele sündmustele. 

Maailmasõja puhkemine ei suutnud sisepoliitilisi pingeid jahutada. Iirimaa pulbitses vastuoludest, kuid Briti valitsusel oli nii-öelda piisavalt põhjust siinsele "pudrupajale" kaas peale lüüa.  Emotsioonide üleküpsemise ootuspäraseks lõpplahenduseks kujunes dramaatiline lihavõttenädal 1916. aastal. Siiamaani oli sõneldud sõnatsi, nüüd leidsid ammust aega Iirimaale kokkuvoolanud relvad ka tõelist rakendust. Poleks vist vale väita, et Lihavõtte ülestõus - nii traagiline, lühike ja intensiivne nagu ta oli - kujunes sajandivahetuse sündmuste finaaliks, kuid veelgi rohkem mõjutas ta järgnevaid sündmusi, mis viisid Iirimaa vaevaliselt iseseisvuse poole.

 

KASUTATUD KIRJANDUS:

• Thomas Alfred Jackson. Ireland her own.  Berlin, 1976.
• Robert Kee. Ireland. A history. London, 1993.
• Nicholas Mansergh. Das britische Commonwealth. München, 1983.
• Keith Robbins. The eclipse of a great power, 1870-1992. London, N.Y. 1994
• Irland: Gesellschaft und Kultur IV.  Dorothea Siegmund-Schultze (Hg.). Halle, 1985.

---

[1]  Nicholas Mansergh. Das britische Commonwealth. München, 1983. S. 338.

[2]  Robert Kee. Ireland. A history. London, 1993, p. 119.

[3]  Thomas A. Jackson. Ireland her own. Berlin, 1976, p. 322.

[4]  Kee, p. 119.

[5]  Mansergh, S. 339.

[6] Mansergh, S. 339-340

[7] Ibid., p. 340.

[8] Jackson, p. 355-356.

[9]  Kee,  p. 141.

[10] Jackson,  p. 365.

[11]  Kee, p. 145.

[12]  Ibid.,  p. 140.

[13]  Ibid.,  p. 140.

[14]  Kee, p. 142; Jackson, p. 367.

[15]  Keith Robbins. The eclipse of a great power, 1870-1992. London, N.Y. 1994, p. 116.

[16]  Jackson, p. 368.

[17]  Irland: Gesellschaft und Kultur IV. Halle 1985, S. 57.

[18]  Kee, p. 145.

[19]  Kee, p. 146.

[20]  Ibid., p. 147.

[21]  Ibid., p. 146

[22]  Kee, p. 147.

[23]  Robbins, p. 117.

[24]  Kee, p. 147.