IGAPÄEVAST TRUMPI ANNA MEILE TÄNAPÄEV...

 SISSEKANNE # 445

You better watch out
You better not cry
You better not pout
I'm telling you why
Donald Trump is comin' to Iran

He's making a list
He's checking it twice
He's gonna find out
Who's naughty or nice
Donald Trump is comin' to Iran

@realDonaldTrump

SCHRÖDINGERI VÄIN (Andrei Hvostov)

SISSEKANNE # 439

Andrei Hvostov kirjutab tänases Eesti Ekspressis (22.04), et Hormuzi väin on muutunud Schrödingeri väinaks. Keegi ei saa enam aru, kas see on lahti või kinni. Schrödingeri kass on teadupärast mõtteline eksperiment, kus teatud objekt saab korraga olla teineteist välistavas olekus. Praegu on taolises olekus Hormuzi väin.

Jagan täielikult Andrei Hvostovi arvamust sündmuste käigust.

AH: Kvantfüüsika paradoksid on jõudnud geopoliitikasse. Hormuzi väin on muutunud Schrödingeri väinaks. Keegi ei saa enam aru, kas Pärsia lahe suudmes asuv väin on lahti või kinni. Ameerika Ühendriikide president ei tea seda samuti. Tema sotsiaalmeedia küljel loeme iga päev mingeid väiteid, mille Teherani võimud kohe ümber lükkavad. Schrödingeri seisundis pole mitte ainult väin, vaid ka USA-Iraani vahelised läbirääkimised. Värskeim poliitiline nali väidab, et Trump peab läbirääkimisi iseendaga. Läbirääkimised pole kuigi edukad, sest pooltel puudub selge positsioon.

Tunnistagem, et jälgime USA lahkumist maailma areenilt. Huvitav on lahkumise pilt ise. Mitte vaikse visina ega märkamatu hääbumisena. Lahkumine käib jõuliselt. Musklite mänguga, mis teeks iga kulturisti kadedaks. Möirates ja prõmmides uksega, nii et rahvusvaheliste suhete struktuuris jooksevad praod katusest vundamendini.

Juba tõmmatakse paralleele praeguse Iraani sõja ning 1956. aasta Suessi kriisi vahel. Tollal oli valupunktiks Suessi kanal, mille Egiptus natsionaliseeris. Selle kanali kaudu sai Suurbritannia kogu oma nafta. Britid alustasid koos prantslaste ning iisraellastega sõjategevust Egiptuse vastu, aga Egiptust hakkasid toetama korraga nii USA kui N Liit (erandlik üksmeel). Tolle sõjaga läks nagu läks. Suessi kanal jäigi Egiptuse valdusse; sõja tulemusena vormistati lõplikult Briti impeeriumi hääbumine ning mis veel olulisem – Briti nael kui rahvusvaheline arveldusühik saadeti ajaloo prügikasti.

Kui USA ja Iisrael alustasid 28. veebruaril rünnakut Iraani vastu, ei arvestatud vähemalt Valges Majas võimalusega, et Iraani režiim jääb püsima ning veelgi hullem – suudab blokeerida kogu maailma majandusele otsustava tähtsusega Hormuzi väina. Teatud mõttes on Teheranil olemas nüüd ülirelv. Milleks neile tuumapomm, kui nad suudavad iga kell Hormuzi väina kinni panna? Varem oli see puhtteoreetiline võimalus, nüüd aga praktikas teostunud käitumismuster. Relv, mida saab aktiveerida igal ajal.

Sellal, kui USA lahkub wrestling-maadleja dramaatilise musklimängu saatel maailma areenilt, on idakaarest tõusmas Hiina Rahvavabariik rahvusvahelise korra hoidja ning tagajana. Hiina ilmub areenile nagu sujuvalt liikuv taiji meister. Samas teame, et taiji pole lihtsalt hingamis- ja tasakaaluharjutuste süsteem, vaid ikkagi tõhus võitluskunst.

Hormuzi väinas ei panda kahtluse alla mitte ainult USA globaalne ülivõim, vaid ka dollar kui naftatehingute ainus valuuta. Iraan püüab dollari asendada Hiina vääringuga, mille ametlik nimi on renminbi. Iraan tahab vallandada sama protsessi, mis juhtus pärast 1956. aasta Suessi kriisi Briti naelaga. Iraani enda tahtest (Venemaal näikse olevat sama soov) ei piisa, otsustama peab ikkagi Hiina RV keskpank, kes seni pole tahtnud muuta Hiina vääringut rahvusvaheliseks valuutaks. Aga see hetk läheneb.

Vankuvas seisundis olevasse maailma on nüüd lisandunud üllatus tehisaruvaldkonnast. Ränioru arvutigurud firmast Antropic on arendanud tehisaru mudeli nimega Claude Mythos Preview. Sellele anti aprilli alguses ülesandeks tungida läbi kõikidest maailma tulemüüridest ja leida kõik maailma turvaaugud. Mythos tegi seda samasuguse eduga nagu vedelast metallist robot filmis „Terminaator 2“, kelle jaoks tõkkeid põhimõtteliselt ei eksisteerinud. Erinevalt õnnetust Schrödingeri kassist, kes ei saa teraskastist iseseisvalt välja tulla, suudab Mythos inimeste poolt pandud piirid ületada.

Mida see inimkonna tulevikule tähendab, pole veel selge.

TRUMP, HORMUZ JA HIINA

 SISSEKANNE # 433

Donald Trump lubas Hormuzi väina blokaadile vastata Hormuzi väina blokaadiga, mis on tegelikult ju vana modus actandi – Peeltsebuli tuleb ikka välja ajada Peeltsebuli endaga. Trump lubas kõik Iraani laevad, mis kontrolljoont ületavad, põhja lasta. Terve Iraani laevastik olla juba merepõhjas, nüüd need väiksemad laevad ka! Ja ei ole niisikest asja, et Iraan väina sulgemise pealt ennekuulmata tulu teenib! See on justkui Trumpi taskust varastamine. Igatahes!

Paneme kinni! (FB)

Samas on Trump mõista andnud, et tal Hiinaga mingi värk susiseb. Hiinale teeb suletud Hormuz eriti haiget, mistap siis on arusaadav ka Hiina huvi elavnemine. Võib-olla võib Xi Jinpingi sfinksinäos näha ka vaevumärgatavaid murekurdusid. Trump on joviaalselt teatanud, et Hiina on „väga õnnelik“ USA otsuse üle taasavada jäädavalt Hormuzi väin oma laevadele – lisades, et president Xi Jinping annab talle blokaadi lõpetamise eest „suure kallistuse“.

„Teen seda ka nende ja kogu maailma heaks. Selline olukord ei kordu enam kunagi. Nad on nõustunud Iraani relvi mitte saatma,“ teatas Trump, viidates südamlikule kirjale Pekingist, kus taoline lubadus olla mustvalgel kirjas olnud. Kas siit on tekkimas uus bromance?

China My China, You see, from a pagoda, the world is so tidy.

Maailm hoiab hinge kinni.

New bromance, eh?

Brian Eno - China My China (1974)

KUIDAS VÕIDETI IRAAN / KUIDAS VÕIDETI LÄÄS

 SISSEKANNE # 430

Kui veel teisipäeval paukus Donald Trump oma sotsmeedia platvormil tuld ja tõrva, ähvardades terve tsivilisatsiooni maa pealt pühkida, täpsemalt nii: „Üks terve tsivilisatsioon sureb täna õhtul, et saada mitte kunagi enam tagasi toodud. Ma ei taha, et see juhtuks, aga ilmselt see juhtub. Me saame täna õhtul teada, mis on üks tähtsamaid hetki Maailma pikas ja keerulises ajaloos. 47 aastat väljapressimist, korruptsiooni ja surma saab viimaks lõpu. Jumal õnnista Iraani Suurepärast Rahvast!“, siis tänaste uudiste valguses võib öelda, et MAGA gets his TACOs. Nii Trump kui Iraani („uus ja mitte nii radikaalne“) juhtkond teatasid võidukalt relvarahuni jõudmisest, üks suurepärase 15 punkti alusel ning teine 10 punkti alusel, ja ehkki mõlemad pooled väidavad vastaste rahutingimustele viidates, et need polevat üldse need, milles tegelikult kokku lepiti ja et kompromisse tehti mõlemalt poolt, kuigi vaenlane alistati täielikult ja kõigis punktides ning lõppude lõpuks kehtib vaherahu kaks nädalat ja siis vaadatakse õunte pealt, kuidas edasi.

Trumpi administratsiooni 15 nõudmist olla olnud sellised:

1. Demonteerida kõik suuremad tuumarajatised.
2. Lõpetada uraani rikastamine Iraani pinnal.
3. Viia rikastatud uraani varud Iraanist välja.
4. Nõustuda rahvusvaheliste inspektsioonidega kõikjal.
5. Loobuda jäädavalt igasugustest tuumarelvadest.
6. Peatada ballistiliste rakettide arendamine.
7. Lõpetada pikamaarakettide tootmine.
8. Lõpetada droonide üleandmine ja sõjalise varustuse eksport volitatud isikutele.
9. Lõpetada toetus Hezbollahile.
10. Lõpetada toetus Hamasile.
11. Lõpetada toetus Iraagi šiiitide sõjaväestatud rühmitustele.
12. Lõpetada huthide relvastamine.
13. Avada täielikult Hormuzi väin ja kindlustada selle avatus.
14. Lõpetada piirkondliku laevanduse ja Pärsia lahe riikide ähvardamine.
15. Nõustuda laiema piirkondliku de-eskalatsiooniraamistikuga, sealhulgas piirangutega sõjalisele eskalatsioonile Iisraeliga.

 Iraani kümme punkti olnud aga järgmised:

1. Siduv garantii, et USA ja liitlased ei ründa Iraani uuesti.
2. Vaenutegevuse jäädav lõpetamine, püsiv relvarahu ajutise asemel.
3. Iisraeli rünnakute lõpetamine Hezbollah' vastu Liibanonis.
4. USA sanktsioonide täielik tühistamine.
5. Iraani piirkondlike käsilaste ja liitlasvägede kaitsmine.
6. Hormuzi väina taasavamine Iraani tingimustel.
7. Transiiditasu umbes 2 miljonit dollarit laeva kohta, mida jagatakse Omaaniga
8. Iraani siseste sõjakahjude hüvitamine või taastamistoetus.
9. Iraani piirkondlike julgeolekuhuvide tunnustamine.
10. Laiem raamistik pikaajalisteks läbirääkimisteks ilma peamiste strateegiliste võimete kohese loovutamiseta.

Postimees teatas hommikul juba optimistlikult relvarahu mõjudest: börsid tõusevad, tankerid liiguvad, nafta odavneb. Elu läheb helgemaks. Aga kütuseekspert AllanVaht ütles samas, et me pole veel kõrgeid hindu näinudki – need alles tulevad. Eesti kütusehinnad on Iraani sõja algusest saadik olnud maailmaturu hindadest allpool.

„Emotsioon tõi täna öösel ja hommikul kütuse hinna alla, aga väljavaade tulevikuks on paraku üpris kehv. Kütuse impordisõltuvusest tulenevalt võib Euroopat suure tõenäosusega tabada kütuse puudujääk juba aprillikuus, kindlasti maikuus. Ehk me ei ole veel kõrgeid hindu näinud," lausus Vaht, lisades, et praegune kütuse hind ei võta veel arvesse kütuseturu tegelikku täbarat seisu. "Sest taristu on saanud kannatada, toru on saanud tühjaks, ühtegi uut laeva ei ole tulnud ja seega kahjuks pean ma olema dramaatiline ja kahe jalaga tulema maa peale." (ERR, 08.04)

Oeh, see meenutab mulle kunagist Meelejahutaja sketši, kus Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu üritasid teineteisele puskariaparaadi/tolmuimeja parandamise üksikasju selgeks teha. Ja vaidluse käigus jõuti tõdemuseni, et olgu nii või teisiti, „aga mis vahet sellel on, me petame sind igal juhul“.

Ja samas teatas Postimees õhtul, et vaherahu on juba ohus: Iraan peatas taas liikluse Hormuzi väinas ja ründas Pärsia lahe riike. Iisrael aga teatas, et Iraani enam ei pommitata, kuid Liibanoni kohta see ei käi. Tüürose linna elanikud said juba eelhoiatuse. Liibanon, vaeseke, saab topelt, Iraanile mõeldud pommid kah endale. Ja erinevalt Iraanist, kellel oli tugev jõuõlg Hormuzi väina näol, ei ole Liibanonil midagi, millega kaubelda. Trumpi jaoks on see lihtsalt üks failed state. Huvi – null.

*

New York Times kirjutas 07.04.2026 huvitavalt detailse sissevaate, kuidas Trump viis USA sõtta Iraani vastu – Iisraeli kavalal nügimisel. Alljärgnev kirjeldus põhineb peagi ilmuva raamatu „Regime Change: Inside the Imperial Presidency of Donald Trump” tarbeks tehtud ajakirjanduslikul uurimistööl ja näitab, mil viisil administratsioonisisesed arutelud tõid esile presidendi instinktid, tema lähiringi lõhed ja Valge Maja juhtimise loogika. Rõhuasetus on Trumpi modus cogitandi lahtimõtestamisel, näitamaks, kui tihedalt see jõuline, sõjalise surve poole kalduv mõtteviis haakus Benjamin Netanyahu omaga paljude kuude vältel – enamgi kui mõned presidendi võtmenõunikud ise mõistsid. Ja lõpuks saame teada, kuidas isegi Trumpi sõjakabineti skeptilisemad liikmed, selge erandiga Vance, kes oli Valges Majas kõige enam täiemahulise sõja vastu, allusid presidendi instinktidele, sealhulgas tema suurele enesekindlusele, et sõda tuleb kiire ja otsustav. (Kasutan siinkohal tõlget tõlkija loal.)

*

11. veebruaril Situation Room’is esitas Netanyahu jõulise veenmiskõne, väites, et Iraan on režiimivahetuseks küps ning et USA ja Iisraeli ühine operatsioon võiks islami vabariigile viimaks lõpu teha.

Ühel hetkel näitasid iisraellased Trumpile lühikest videot, mis sisaldas montaaži võimalikest uutest liidritest, kes võiksid riigi üle võtta, kui kõva käega valitsus kukuks. Nende seas oli ka Reza Pahlavi, Iraani viimase šahhi eksiilis elav poeg, praegune Washingtonis tegutsev dissident, kes oli püüdnud end näidata ilmaliku juhina, kes võiks Iraani juhtida teokraatiajärgsesse aega.

Netanyahu ja tema meeskond tõid välja tingimused, mida nad esitlesid peaaegu kindla võidu eeldustena: Iraani ballistiliste rakettide programmi oleks võimalik hävitada mõne nädalaga. Režiim nõrgeneks nii palju, et ei suudaks Hormuzi väina sulgeda, ning tõenäosus, et Iraan suudaks naaberriikides USA huve tõsiselt kahjustada, hinnati minimaalseks.

Pealegi viitas Mossadi luure sellele, et Iraani tänavaprotestid võiksid taas puhkeda ning et intensiivne pommitamiskampaania koos Iisraeli luureteenistuse õhutatud rahutuste ja mässuga võiks luua tingimused, mille abil Iraani opositsioon režiimi kukutab. Iisraellased tõstatasid ka võimaluse, et Iraani kurdi võitlejad ületavad Iraagist piiri ja avavad loodeosas maaväerinde, venitades sellega režiimi vägesid veelgi õhemaks ja kiirendades selle kokkuvarisemist.

Netanyahu esitas oma ettekande enesekindlal, monotoonsel toonil. Näis, et see mõjus hästi ruumi kõige tähtsamale inimesele, Ameerika presidendile.

„Mulle kõlab hästi,” ütles Trump peaministrile. Netanyahu jaoks tähendas see tõenäolist rohelist tuld USA–Iisraeli ühisele operatsioonile.

Netanyahu polnud ainus, kes lahkus kohtumiselt muljega, et Trump oli oma otsuse peaaegu juba teinud. Presidendi nõunikud nägid, et talle oli sügavat muljet avaldanud see, milleks Netanyahu sõjavägi ja luureteenistused tema hinnangul võimelised olid, täpselt nagu ka siis, kui kaks meest olid rääkinud enne juunis toimunud 12-päevast sõda Iraaniga.

Oma 11. veebruari Valge Maja visiidi käigus oli Netanyahu püüdnud kabinetiruumis kogunenud ameeriklaste tähelepanu koondada eksistentsiaalsele ohule, mida kujutab Iraani 86-aastane kõrgeim juht ajatolla Ali Khamenei.

Kui teised ruumis viibijad küsisid peaministrilt operatsiooni võimalike riskide kohta, tunnistas Netanyahu neid, kuid rõhutas üht keskset mõtet: tema hinnangul olid tegevusetuse riskid suuremad kui tegutsemise omad. Ta väitis, et tegutsemise hind kasvab üksnes siis, kui löök edasi lükata ja anda Iraanile rohkem aega raketitootmise kiirendamiseks ning oma tuumaprogrammi ümber puutumatuse kilbi loomiseks.

Kõik ruumis viibinud mõistsid, et Iraanil on võimekus kasvatada oma raketi- ja droonivarusid märksa odavamalt ja palju kiiremini, kui Ameerika Ühendriigid suudavad toota ja tarnida tunduvalt kallimaid tõrjerakette, et kaitsta USA huve ja liitlasi piirkonnas.

Netanyahu ettekanded ja Trumpi positiivne vastus neile lõid USA luurekogukonnale kiireloomulise ülesande. Öö jooksul töötasid analüütikud selle nimel, et hinnata, kui elujõuline oli see, mida Iisraeli meeskond presidendile oli rääkinud.

*

USA luureanalüüsi tulemusi jagati järgmisel päeval, 12. veebruaril Situation Room’is toimunud teisel kohtumisel, kus osalesid ainult Ameerika ametnikud. Enne Trumpi saabumist andsid kaks vanemluureametnikku presidendi lähiringile ülevaate.

Neil luureametnikel oli sügav asjatundmine USA sõjalistest võimetest ning nad tundsid Iraani süsteemi ja selle võtmeisikuid läbi ja lõhki. Nad olid jaganud Netanyahu ettekande neljaks osaks. Esimene oli juhtkonna kõrvaldamine – ajatolla tapmine. Teine oli Iraani võimekuse halvamine oma mõjujõu projitseerimiseks ja naabrite ähvardamiseks. Kolmas oli rahvaülestõus Iraani sees. Neljas oli režiimivahetus, mille järel seataks riiki juhtima ilmalik liider.

USA ametnike hinnangul olid esimesed kaks eesmärki Ameerika luure- ja sõjalise jõuga saavutatavad. Netanyahu kava kolmandat ja neljandat osa, sealhulgas võimalust, et kurdid alustavad Iraani vastu maaväerünnakut, pidasid nad tegelikkusest irdunuks.

Kui Trump kohtumisega liitus, andis Ratcliffe talle hinnangu kohta ülevaate. CIA direktor kasutas Iisraeli peaministri režiimivahetuse stsenaariumide kirjeldamiseks üht sõna: „farsilik”.

Siis sekkus Rubio. „Teisisõnu, see on jama,” ütles ta.

Ratcliffe lisas, et arvestades sündmuste ettearvamatust igas konfliktis, võib režiimivahetus küll juhtuda, kuid seda ei tohiks pidada saavutatavaks eesmärgiks.

Mitmed teisedki sekkusid, nende seas Vance, kes oli äsja Aserbaidžaanist tagasi jõudnud ja väljendas samuti tugevat skepsist režiimivahetuse väljavaate suhtes.

Seejärel pöördus president kindral Caine’i poole. „Kindral, mida teie arvate?”

Kindral Caine vastas: „Härra president, minu kogemuse järgi on see iisraellaste tavapärane tegutsemisviis. Nad müüvad asja üle ja nende plaanid pole tihtipeale kuigi hästi läbi töötatud. Nad teavad, et vajavad meid, ja sellepärast nad nii agressiivselt survestavad.”

Trump kaalus hinnangut kiiresti. Režiimivahetus, ütles ta, oleks „nende probleem”. Ebaselgeks jäi, kas ta pidas silmas iisraellasi või Iraani rahvast. Kuid peamine oli see, et tema otsus selle kohta, kas minna Iraani vastu sõtta, ei sõltuks sellest, kas Netanyahu ettekande kolmas ja neljas osa on saavutatavad.

Trump näis jätkuvalt väga huvitatud esimese ja teise osa elluviimisest: ajatolla ja Iraani tippliidrite tapmisest ning Iraani sõjalise võimekuse purustamisest.

Kindral Caine, mees, keda Trumpile meeldis kutsuda „Razin’ Caine’iks”, oli presidendile aastaid varem muljet avaldanud, öeldes talle, et Islamiriiki on võimalik lüüa palju kiiremini, kui teised olid ennustanud. Trump tasus selle enesekindluse eest sellega, et tõstis hävituslendurina teeninud kindrali oma kõrgeimaks sõjaliseks nõunikuks. Kindral Caine ei olnud poliitiline lojaalist ning tal olid tõsised kõhklused Iraaniga sõtta mineku suhtes. Kuid oma seisukohti presidendile esitades oli ta väga ettevaatlik.

Järgmistel päevadel, kui väike plaanidesse kaasatud nõunike ring edasi arutas, jagas kindral Caine Trumpi ja teistega murettekitavat sõjalist hinnangut, et ulatuslik kampaania Iraani vastu kurnaks järsult Ameerika relvavarusid, sealhulgas raketitõrjevarusid, mille seis oli juba pingestunud pärast aastaid kestnud toetust Ukrainale ja Iisraelile. Kindral Caine ei näinud selget teed nende varude kiireks taastamiseks.

Ta juhtis tähelepanu ka Hormuzi väina kindlustamise tohutule keerukusele ning riskidele, kui Iraan selle sulgeks. Trump oli selle võimaluse kõrvale heitnud, eeldades, et režiim kapituleerub enne, kui asi sinnamaani jõuab. President näis arvavat, et tegemist oleks väga kiire sõjaga – mulje, mida oli tugevdanud leige reaktsioon USA juunikuisele pommitamisele Iraani tuumarajatiste vastu.

Kindral Caine’i roll sõjale eelnenud perioodil peegeldas klassikalist pinget sõjalise nõu ja presidendi otsustamise vahel. Ühendstaabi esimees oli niivõrd järjekindel mitte seisukohta võtma, korrates, et tema ülesanne pole presidendile öelda, mida teha, vaid esitada valikuid koos võimalike riskide ning teise ja kolmanda järgu tagajärgedega, et mõnele kuulajale võis tunduda, nagu argumenteeriks ta korraga kõigi vaatenurkade poolt.

Ta küsis pidevalt: „Ja siis mis saab?” Kuid Trump näis sageli kuulvat ainult seda, mida ta kuulda tahtis.

Kindral Caine erines peaaegu kõiges eelmisest ühendstaabi esimehest kindral Mark A. Milleyst, kes Trumpiga tema esimeses administratsioonis ägedalt vaidles ning nägi oma rolli presidendi pidurdamises ohtlike või hoolimatute sammude eest.

Üks nende suhtlust tundev inimene märkis, et Trumpil oli komme ajada segi kindral Caine’i taktikaline nõu strateegilise hinnanguga. Praktikas tähendas see seda, et kindral võis ühes hingetõmbes hoiatada operatsiooni ühe aspekti raskuste eest ning järgmises märkida, et Ameerika Ühendriikidel on sisuliselt piiramatu varu odavaid täppisjuhitavaid pomme ja et õhuülemvõimu saavutamise järel võiks Iraani nädalate kaupa pommitada.

Ühendstaabi esimehe jaoks olid need eraldi tähelepanekud. Trump näis aga arvavat, et teine neist tühistab suure tõenäosusega esimese.

Mitte ühelgi hetkel arutelude jooksul ei öelnud ühendstaabi esimees presidendile otsesõnu, et sõda Iraaniga on kohutav mõte, ehkki mõned kindral Caine’i kolleegid uskusid, et just nii ta tegelikult arvas.

*

Nii umbusaldusväärseks kui Netanyahu paljude presidendi nõunike silmis ka ei peetud, oli peaministri arusaam olukorrast Trumpi omale märksa lähemal, kui Trumpi meeskonna või laiema „America First” liikumise sekkumisvastased liikmed tunnistada tahtsid. See oli nii olnud juba aastaid.

Kõigist välispoliitilistest väljakutsetest, millega Trump kahe presidendiaja jooksul silmitsi oli seisnud, eristus Iraan. Ta pidas seda erakordselt ohtlikuks vastaseks ja oli valmis võtma väga suuri riske, et takistada režiimi sõjapidamisvõimet või tuumarelva hankimist. Veelgi enam, Netanyahu ettekanne haakus Trumpi sooviga lammutada Iraani teokraatia, mis haaras võimu 1979. aastal, kui Trump oli 32-aastane. Sellest ajast saadik oli see olnud Ameerika Ühendriikidele pinnuks silmas.

Nüüd võis just temast saada esimene president pärast vaimuliku juhtkonna võimuletulekut 47 aastat tagasi, kes viib Iraanis läbi režiimivahetuse. Tavaliselt välja ütlemata, kuid alati taustal, oli ka lisamotiiv: Iraan oli kavandanud Trumpi tapmist kättemaksuks 2020. aasta jaanuaris toimunud kindral Qassim Suleimani tapmise eest, keda Ameerika Ühendriikides peeti Iraani rahvusvahelise terrorismikampaania üheks peamiseks veduriks.

Tagasi ametis teiseks ametiajaks, oli Trumpi enesekindlus USA sõjaväe võimekuse suhtes veelgi kasvanud. Eriti julgustas teda 3. jaanuaril toimunud vapustav kommandoreid Venezuela liidri Nicolás Maduro kinnivõtmiseks tema residentsist. Operatsioonis ei kaotatud ühtegi Ameerika elu, mis oli presidendi silmis järjekordne tõend USA vägede võrratust võimekusest.

Kabinetis oli Hegseth kõige innukam Iraani-vastase sõjalise kampaania pooldaja.

Rubio andis kolleegidele mõista, et on märksa kõhklevam. Ta ei uskunud, et iraanlased nõustuvad läbiräägitud kokkuleppega, kuid eelistas jätkata maksimaalse surve kampaaniat, mitte alustada täiemahulist sõda. Rubio siiski ei püüdnud Trumpi operatsioonist ümber veenda ning pärast sõja algust esitas ta administratsiooni õigustuse täieliku veendumusega.

Wiles’il olid omad mured selle pärast, mida uus konflikt välismaal võib kaasa tuua, kuid suurematel kohtumistel ei kippunud ta sõjalistes küsimustes tugevalt sekkuma. Pigem julgustas ta nõunikke sellistes olukordades oma vaateid ja muresid presidendiga jagama. Wiles avaldas mõju paljudes teistes küsimustes, kuid ruumis koos Trumpi ja kindralitega hoidis ta tagaplaanil. Talle lähedaste inimeste sõnul ei pidanud ta oma rolliks väljendada sõjalise otsuse asjus presidendile teiste ees oma muresid. Ta uskus, et selliste nõunike nagu kindral Caine’i, Ratcliffe’i ja Rubio asjatundlikkus oli presidendi jaoks olulisem kuulda.

Ometi oli Wiles kolleegidele öelnud, et kardab, et Ameerika Ühendriigid võidakse taas Lähis-Ida sõtta kaasa tõmmata. Rünnak Iraani vastu kätkes endas võimalust, et kütusehinnad tõusevad hüppeliselt vaid mõni kuu enne vahevalimisi, mis võivad otsustada, kas Trumpi teise ametiaja kaks viimast aastat kujunevad saavutuste või Esindajatekoja demokraatide kohtukutsete ajaks. Kuid lõpuks toetas ka Wiles operatsiooni.

*

Mitte keegi Trumpi lähiringis ei olnud Iraaniga sõja väljavaate pärast rohkem mures ega teinud selle peatamiseks rohkem kui asepresident.

Vance oli oma poliitilise karjääri üles ehitanud just sellise sõjalise avantürismi vastustamisele, mida nüüd tõsiselt kaaluti. Ta oli kirjeldanud sõda Iraaniga kui „tohutut ressursside raiskamist” ja „äärmiselt kallist”.

Samas ei olnud ta kõiges läbivalt sõjavastane. Jaanuaris, kui Trump hoiatas avalikult Iraani protestijate tapmise lõpetamise eest ja lubas, et abi on teel, oli Vance eraviisiliselt julgustanud presidenti oma punast joont jõustama. Kuid see, mida asepresident pooldas, oli piiratud karistuslöök, midagi lähemat Trumpi 2017. aasta raketirünnakule Süüria vastu seoses keemiarelvade kasutamisega tsiviilelanike vastu.

Asepresidendi arvates oleks režiimivahetussõda Iraaniga katastroof. Tema eelistus oli, et lööke ei tuleks üldse. Kuid teades, et Trump sekkub suure tõenäosusega mingil moel niikuinii, püüdis ta suunata presidenti piiratumale tegevusele. Hiljem, kui näis kindel, et president on otsustanud ulatusliku kampaania kasuks, väitis Vance, et seda tuleks teha ülekaaluka jõuga, lootuses eesmärgid kiiresti saavutada.

Kolleegide ees hoiatas Vance Trumpi, et sõda Iraani vastu võib põhjustada piirkondlikku kaost ja teadmata hulga ohvreid. See võib lõhkuda ka Trumpi poliitilise koalitsiooni ning paljude valijate silmis näida reetmisena, sest nood olid uskunud lubadust, et uusi sõdu ei tule.

Vance tõstatas ka muid muresid. Asepresidendina oli ta teadlik Ameerika laskemoona- ja relvavarude probleemide ulatusest. Sõda režiimiga, millel on tohutu ellujäämistahe, võiks jätta Ameerika Ühendriigid aastateks märksa kehvemasse seisu teiste konfliktide pidamiseks.

Asepresident ütles oma lähikondsetele, et ükski sõjaline analüüs ei suuda tegelikult mõõta, mida Iraan teeb vastuseks olukorras, kus kaalul on režiimi ellujäämine. Sõda võib kergesti võtta ettearvamatuid pöördeid. Veelgi enam, tema hinnangul oli rahumeelse Iraani ülesehitamise võimalus pärast seda väga väike.

Kõige selle kõrval oli võib-olla suurim risk üldse see, et Hormuzi väina osas oli eelis Iraani käes. Kui see kitsas veetee, mille kaudu liiguvad tohutud nafta- ja maagaasikogused, suletaks, oleksid tagajärjed USA siseolukorrale rängad, alustades kõrgematest bensiinihindadest.

Kommentaator Tucker Carlson, kellest oli kujunenud parempoolsete seas üks silmapaistvamaid sekkumisvastaseid skeptikuid, oli eelnenud aasta jooksul mitu korda ovaalkabinetis Trumpi hoiatamas käinud, et sõda Iraaniga hävitaks tema presidendiaja. Mõni nädal enne sõja algust püüdis Trump, kes Carlsoni oli aastaid tundnud, teda telefoni teel rahustada. „Ma tean, et sa muretsed selle pärast, aga kõik saab korda,” ütles president. Carlson küsis, kuidas ta seda teab. „Sest alati saab,” vastas Trump.

Veebruari viimastel päevadel arutasid ameeriklased ja iisraellased uut luureandmestikku, mis kiirendas nende ajakava märkimisväärselt. Ajatolla pidi kohtuma maapinnal, päevavalges ja õhurünnakuks avatud olukorras teiste režiimi tippametnikega. See oli kaduv võimalus anda löök Iraani juhtkonna südamesse, sedalaadi sihtmärk, mis ei pruukinud enam korduda.

Trump andis Iraanile veel ühe võimaluse sõlmida kokkulepe, mis sulgeks tema tee tuumarelvani. Diplomaatia andis Ameerika Ühendriikidele ka lisaaega sõjaliste vahendite Lähis-Itta ümber paigutamiseks.

Mitu presidendi nõunikku ütlesid, et Trump oli oma otsuse sisuliselt juba nädalaid varem langetanud. Ta polnud aga veel otsustanud täpselt, millal. Nüüd survestas Netanyahu teda kiiresti liikuma.

Samal nädalal helistasid Kushner ja Witkoff Genfist pärast viimaseid kõnelusi Iraani ametnikega. Kolme läbirääkimisvooru jooksul Omaanis ja Šveitsis olid nad testinud Iraani valmisolekut kokkuleppeks. Ühel hetkel pakkusid nad iraanlastele kogu nende programmi elueaks tasuta tuumakütust, et selgitada välja, kas Teherani nõudmine uraani rikastamise õigusele on tõesti seotud tsiviilenergiaga või hoopis pommi valmistamise võime säilitamisega.

Iraanlased lükkasid pakkumise tagasi, nimetades seda rünnakuks nende väärikuse vastu.

Kushner ja Witkoff kirjeldasid presidendile olukorda. Midagi oleks ilmselt võimalik läbi rääkida, ütlesid nad, kuid see võtaks kuid.

*

Neljapäeval, 26. veebruaril, umbes kell 17 algas viimane Situation Room’i kohtumine. Selleks ajaks olid kõigi ruumis viibijate seisukohad selged. Kõik oli varasematel kohtumistel läbi arutatud, kõik teadsid kõigi teiste positsiooni. Arutelu kestis umbes poolteist tundi.

Trump istus oma tavapärasel kohal laua otsas. Tema paremal käel istus asepresident, Vance’i kõrval Wiles, seejärel Ratcliffe, siis Valge Maja õigusnõunik David Warrington ja Valge Maja kommunikatsioonidirektor Steven Cheung. Cheungi vastas istus Valge Maja pressiesindaja Karoline Leavitt, temast paremal kindral Caine, seejärel Hegseth ja Rubio.

Sõjaplaneerimisrühm oli hoitud nii kitsana, et kõrvale jäeti kaks võtmeametnikku, kes oleksid pidanud haldama maailma naftaturu ajaloo suurimat tarnehäiret, rahandusminister Scott Bessent ja energiaminister Chris Wright, samuti riikliku luure direktor Tulsi Gabbard.

President avas kohtumise küsimusega: „Olgu, mis meil siis on?”

Hegseth ja Caine käisid läbi rünnakute järjestuse. Seejärel ütles Trump, et tahab laua ümber ringi minna ja kõigi arvamust kuulda.

Vance, kelle erimeelsus kogu selle eeldusega oli hästi teada, pöördus presidendi poole: „Te teate, et ma arvan, et see on halb mõte, aga kui te tahate seda teha, siis toetan teid.”

Wiles ütles Trumpile, et kui ta tunneb, et Ameerika riikliku julgeoleku nimel tuleb edasi minna, siis tulekski seda teha.

Ratcliffe ei avaldanud arvamust selle kohta, kas edasi minna või mitte, kuid rääkis jahmatavast uuest luureinfost, mille järgi Iraani juhtkond koguneb peagi ajatolla residentsis Teheranis. CIA direktor ütles presidendile, et režiimivahetus on võimalik sõltuvalt sellest, kuidas seda mõistet määratleda. „Kui me peame selle all silmas lihtsalt kõrgeima juhi tapmist, siis tõenäoliselt suudame seda teha,” sõnas ta.

Kui Warringtonilt arvamust küsiti, ütles Valge Maja õigusnõunik, et see on juriidiliselt lubatav variant, arvestades, kuidas USA ametnikud olid plaani kavandanud ja presidendile esitanud. Ta ei avaldanud isiklikku arvamust, kuid kui president teda selleks survestas, ütles ta, et merejalaväe veteranina oli ta tundnud USA teenistujat, kelle Iraan aastaid varem tappis. See küsimus oli talle sügavalt isiklik. Ta ütles presidendile, et kui Iisrael kavatseb niikuinii edasi minna, peaks ka Ameerika Ühendriigid seda tegema.

Cheung kirjeldas tõenäolist avalike suhete tagasilööki: Trump oli kandideerinud ametisse täiendavate sõdade vastu. Inimesed ei olnud hääletanud välismaise konflikti poolt. Plaanid läksid vastuollu ka kõige sellega, mida administratsioon oli rääkinud pärast juunikuist pommitamiskampaaniat Iraani vastu. Kuidas nad selgitaksid ära kaheksa kuud kestnud väiteid, et Iraani tuumarajatised olid täielikult hävitatud? Cheung ei öelnud ei jah ega ei, kuid märkis, et ükskõik millise otsuse Trump teeb, see on õige otsus.

Leavitt ütles presidendile, et see on tema otsus ning pressimeeskond haldab seda nii hästi kui võimalik.

Hegseth võttis kitsalt praktilise seisukoha: iraanlastega tuleb niikuinii ühel hetkel tegelda, seega võib seda teha juba praegu. Ta pakkus tehnilisi hinnanguid: kampaaniat oleks võimalik läbi viia teatud aja jooksul ja kindla jõutasemega.

Kindral Caine jäi kainelt asjalikuks, tuues välja riskid ja selle, mida kampaania tähendaks laskemoona ning relvavarude kahanemisele. Ta ei avaldanud arvamust. Tema seisukoht oli, et kui Trump operatsiooni käsib, siis sõjavägi viib selle ellu. Mõlemad presidendi kõrgeimad sõjalised juhid visandasid, kuidas kampaania kulgeks ja milline on USA võimekus Iraani sõjalist jõudu nõrgestada.

Kui Rubio kord rääkida tuli, väljendas ta end selgemalt, öeldes presidendile: „Kui meie eesmärk on režiimivahetus või ülestõus, siis me ei peaks seda tegema. Aga kui eesmärk on hävitada Iraani raketiprogramm, siis see on eesmärk, mille suudame saavutada.”

Kõik allusid presidendi instinktidele. Nad olid näinud, kuidas ta teeb julgeid otsuseid, võtab kujuteldamatuid riske ja tuleb kuidagi ikka võitjana välja. Nüüd ei hakanud keegi teda takistama.

„Ma arvan, et me peame seda tegema,” ütles president ruumile. Ta lisas, et nad peavad tagama, et Iraan ei saaks tuumarelva ning et Iraan ei saaks lihtsalt Iisraeli või kogu piirkonda rakettidega tulistada.

Kindral Caine ütles Trumpile, et tal on veel aega. Lõplikku luba polnud vaja anda enne järgmise päeva kella 16.

Järgmisel pärastlõunal Air Force One’i pardal, 22 minutit enne kindral Caine’i seatud tähtaega, saatis Trump järgmise käsu: „Operation Epic Fury is approved. No aborts. Good luck.”

*            *            *

The Human League - Lebanon (1984)

KUNINGA HULLUS: DONALD TRUMP JA IDI AMIN DADA

 SISSEKANNE # 429

Bruce Springsteen - Streets Of Minneapolis (2026)

Donald Trump vihastas rokilegendi Bruce Springsteeni peale, kes astus välja USA immigratsioonipoliitika ja ICE kahtlase tegevuse vastu ning kirjutas laulu „Streets of Minneapolis“, kus nimetas viimast kuningas Trumpi eraarmeeks. Supersolvuja Trump soovitas oma jüngritel Springsteeni kontserteid boikottida, sest tegemist olevat kõige igavama, tüütuma ja ülehinnatuma Ameerika lauljaga, kes „imeb“ täiega. Luuser, ühesõnaga.

"Halval ja väga igaval lauljal Bruce Springsteenil, kes näeb välja nagu kuivanud ploom ja on väga halva plastikakirurgi töö tõttu palju kannatanud, on pikka aega olnud kohutav ja ravimatu Trumpi tõrke sündroom [Trump Derangement Syndrom],“ lajatas Trump Truth Socialis.

DJT versus The Boss (Newsweek/FB)

No Trump ikka oskab! Selline eelpuberteedi koolikiusamise stiil. Riigimehelikkust ja väärikust ei ole kopka eestki. Ümmargune null. Aga ma ütlen, et ükskord saab ta omaenda vitstega peksa. Iraan juba trollib Trumpi tema enda stiiliga, mis ilmselt ainsana töötab Trumpi puhul. Kui sa räägid temaga viisakalt ja taktitundeliselt, st diplomaatiliselt, siis tuleb sealt vastu ainult filtrita mõnitamine ja möla – ning kümneid postitusi sotsmeedia seinal. Selles mõttes ta on tõepoolest stabiilne geenius.

The Boss, Bruce Springsteen, elab Trumpi plärtsumise muidugi üle. Kuid justiitsminister Pam Bondi mitte. Nimelt vallandas Trump kolmapäeval, 01.04,  ühe oma tulihingelisema poolehoidja, kes korduvalt tema eest n-ö. ambrasuurile viskus, ent samas lubas avaldada suures mahus Epsteini toimikuid, mis mõjuvad Trumpile ja MAGA hardliner’itele punase rätikuna.

ERR kirjutab, et Bondi olevat pälvinud Trumpi viha ka suutmatuse pärast piisavalt vastutusele võtta Trumpi vastaseid, kelle seas endine FBI direktor James Comey ja New Yorgi peaprokurör Letitia James. Aga avalikult hoidus Trump  siiski Bondi’t sõimamast – harukordne vaoshoitus temalt, ilmselt on see siis n-ö. kuldse käepigistuse eest – vankumatu lojaalsuse eest paar head sõna teele kaasa.

„Pam Bondi on suur Ameerika patrioot ja truu sõber, kes teenis viimase aasta jooksul ustavalt minu justiitsministrina," kirjutas Trump Truth Socialis. „Pam tegi tohutut tööd, juhtides massilist kuritegevusevastast võitlust kogu meie riigis.“ Ta siirdub väga vajalikule ja olulisele uuele töökohale erasektoris, millest teatatakse lähitulevikus, ütles Trump lõpetuseks.

Aga kaitseminister Hegseth vallandas pikema jututa USA maavägede staabiülema Randy George'i, kelle kohta märgitakse, et nii kõrgel kohal oleva neljatärnikindrali vallandamine sõja ajal on peaaegu pretsedenditu. (Reuters/ERR, 02.04)

Mis sellest järeldada? Ju siis Iraani sõda ei ole kulgenud päris plaanikohaselt. Kuigi Trump teatas juba mitu nädalat tagasi, et sõda on peaaegu lõppenud ja loomulikult ülekaaluka võiduga ning jäänud on vaid mõned formaalsused (näiteks tingimusteta rahuleping, millele nad,kurat, ei taha alla kirjutada!), siis ometi viib Iraan läbi häirivaid droonirünnakuid ning Hormuzi väin on ikka kinni.

President on vihane. Aga kas sellest järeldub siis, et presidendil on käes kehvad kaardid?

Trumpi süütenöör jääb järjest lühemaks. Pühademeeleolu ei olnud tal kah mitte mingisugust. Truth Socialis räuskas ta südametäiega, mis on ilmselt uus verbaalne nadiir. F-word tuli ära, kuid aususe eest kümme punkti. Selles mõttes, et näitab ära, et sõja kulg ei vasta ootustele. Trumpi sotsmeedia postitused indikeerivad olukorda täpsemalt kui Pete Hegsethi pressikonverentsid, kus ta kultiveerib mingit obskuurset sõjasektantlust. Mulle näib, et Trumpi Truth Social etendab Ameerika poliitika analüütikutele umbes samasugust funktsiooni kui kremloloogidele üle ilma Lenini mausoleumi vaatlemine Oktoobrirevolutsiooni piduistustel, kui vanakeste paiknemise järgi mausoleumi tribüünil prognoositi Nõukogude Liidu välispoliitikat, analüüsiti mõjuvõimu ja impeeriumi vaimset tervist.

Trump ähvardas: Avage see kuradi väin, te hullud värdjad, või te hakkate elama põrgus.“ Kui 48 tunni jooksul see avatud pole, siis tuleb teisipäeval elektrijaamade ja sillapäev. Kõik pommitame puruks! Tagasi kiviaega, kuhu te kuulute!

(Mis on tegelikult veider ähvardus, sest Iraanis ehk Pärsias kirjutati sellal, kui Ameerika preeriates odadega piisoneid taga aeti ja elati vähenõudlikku küttide-korilaste elu, juba seadusi.)

Ja uus tase on muidugi ühispalvused ja jutlused, milles Trumpi tegemisi võrreldakse Jeesuse endaga. Trump kannatas niisamuti nagu jumalapoegki, kes pidi muudkui võitlema igasugu heiterite ja valesüüdistustega, olgugi et ta saatis korda suuri asju.

Valge Maja pastor Paula White on andunud jünger: Jeesus kannatas niisama palju kui Trump. (Diario AS/YT)

Ma mõtlen neid arenguid vaadates, et kas meil on nüüd jälle võimalus tunnistada kuninga hulluksminekut. Võimu pähehakkamise drastilist ilmingut. Viimane hull kuningas, kes mulle meelde tuleb, oli Uganda liider Idi Amin Dada (1928-2003), kelle käitumine oli täiesti ettearvamatu, ta oli tujukas nagu väike laps. Ühel hetkel paistis ta olevat joviaalne naljamees, järgmisel aga julm timukas. Ta võis teha naeruväärset klounaadi, kohelda inimesi ülisõbralikult, hetk hiljem aga jämedalt solvata või tappa. Ta armastas korraldada pompöösseid etendusi ja ennast ülistada. Tal oli kombeks välismaa riigijuhte labaselt solvata. Inimesed pidasid teda hulluks. Ta paistis küll vaimselt ebastabiilne, kuid oli samas kaval ja kaalutlev ning tema impulsiivsena mõjunud etendused olid tihti kainelt planeeritud. Amini kontrollimatut käitumist seostati mitme haigusega. Üks teda ravinud arste on väitnud, et Amin sai muu hulgas hüpomaania, skisofreenia ja tertsiaarse süüfilise ravi. Tema käitumisest leiti ka bipolaarse häire sümptomeid.

Amini valitsusaja alguses maalis välisriikide meedia temast ekstsentrilise naljamehe pildi. Teda armastati parodeerida. On väidetud, et Amin lõi meelega endast veiderdaja mulje, et tähelepanu oma tegevuselt kõrvale juhtida. Ta tavatses oma palees pidusid pidada, mängis ise akordioni ja hirmust kangestunud külalised püüdsid selle saatel tantsida. Tema pidudel osalenud on rääkinud, et neile näidati Amini tapetud vaenlaste päid, mida diktaator külmkapis hoidis.

Amin kuulutas, et Hitler tegi hästi, et tappis kuus miljonit juuti. Tansaania presidenti Julius Nyereret nimetas ta argpüksiks, vanamutiks ja prostituudiks. Tollast Sambia presidenti Kenneth Kaundat nimetas ta imperialistide käpiknukuks ja tallalakkujaks, Henry Kissingeri mõrtsukaks ja spiooniks. Kuninganna Elizabeth II troonijuubeli tähistamise ajal teatas Amin, et ootab sel puhul kingituseks kuninganna 25 aastat kantud aluspükse.

Ka kuulutas Amin ennast Šotimaa kuningaks ja lubas Šotimaa Suurbritanniast lahku lüüa.  Aastal 1975 ilmus ta Saudi Araabia printsi matustele kildis

Pärast seda, kui Suurbritannia katkestas Ugandaga diplomaatilised suhted, nimetas Amin enda Briti impeeriumi alistajaks ja hakkas kasutama tiitlit CBE (Conqueror of the British Empire). 1970. aastate keskel hankis Amin endale Makerere ülikoolist õigusteaduse doktori kraadi.

Idi Amini enda suust kõlas tema täielik tiitel nii: Tema kõrgeausus eluaegne president feldmarssal hadži doktor Idi Amin Dada, VC, DSO, MC, kõigi Maa peal elavate elajate ja meredes elavate kalade isand ning Briti impeeriumi alistaja Aafrikas, eriti Ugandas.

Nagu näha, on Trumpil veel Idi Amini tasemele jõudmiseks natuke astuda. Ilmselt ei hoia ta oma Valge Maja külmikus ka poliitiliste konkurentide ja vaenlaste, eriti demokraatide päid. Ent Trumpil on muidugi üks tähelepanuväärne eelis Aminiga võrreldas – ta on tuumariigi president ja tal on maailma kardetum armee, külluses Tomahawke ja muidugi Truth Sociali konto, millest Amin ei osanud isegi unistada mitte.

Aga… hea uudis on see, et kui asjad hapuks lähevad ja Trump ikkagi saab oma impeachment’i mingil moel, siis on ehk temalgi võimalus leida mõni turvaline rahusadam, nagu Aminil, kes suri pärast võimult tagandamist üsna rahulikult Saudi Araabias pagenduses, kuldses puuris, Dzidda häärberis 2003. aastal, olles viimasel ajal pidanud ranget apelsinidieeti. Oma tegude eest kohtus vastust andma ei pidanud ta kunagi.

Muide, 1974. aastal filmis Prantsuse režissöör Barbet Schroeder temast dokumentaali „Idi Amin Dada: autoportree“ (Général Idi Amin Dada: Autoportrait), millele nõusoleku saamiseks mängis režissöör diktaatori loomuomasele edevusele. Nii pääses Schroeder Aminile tavatult lähedale. Loomulikult pidi see film Amini vaimusilmas ülistama Amini geniaalsust ja esile tooma voorusi ning Amin soovis filmi isiklikult ka üle vaadata. Kavala käiguna näitas Schroeder Aminile lühendatud versiooni, kuhu olid kokku lõigatud Amini ennastülistavad lõigud, ja see meeldis edevale diktaatorile väga kuid maailma filmifestivalidel linastus dokfilm kogu täiendava kontekstiga. Kui info sellest jõudis Amini kõrvu, siis kuulutas ta prantslasele kohe kiiret surma, ent õnneks polnud Uganda luure jõuõlg Mossadiga võrreldav.

Jah, võib-olla on Trumpi alandav võrrelda Idi Aminiga, üks on ikkagi USA president ja teine võsaneeger. Kuid ilmsed paralleelid on olemas. Ja aidaku meid Jumal. Jah, ka meid. Eriti meid!

Muidugi on veel ka võimalus, et demokraatlik ühiskond ravib ennast ise. Ajakiri Newsweek kirjutabki juba, et presidendi śansid saada tagandatud põhiseaduse 25. paranduse alusel, mis võimaldab presidenti ametist kõrvaldada, kui too ei ole suuteline oma kohuseid täitma, suurenevad päevast päeva.

Katkend filmist "Idi Amin Dada: autoportree" (Général Idi Amin Dada: Autoportrait, 1974) Õpetlik sissevaade nartsissismi.

VIISKÜMMEND ORANŹI VARJUNDIT # 1

SISSEKANNE # 425

ESIMENE: "Please, mr President, we are winning too much..."

@ Denmark (FB)

TEINE: President ja tema "Sharpie"

@ C-SPAN (FB)

KOLMAS:  Trump ja "800 poomist"

@ The National

NELJAS: "They have to open up strait of Trump...."

@ FoxNews

VIIES: "They'll be killed by their own people /.../ or by us"

@ EuroNews

KUUES: Trump ja lollid küsimused:

@DRMNewsInternational

SEITSMES: "Cuba?" (Hubba-bubba...) 

@ Mirror US

KAHEKSAS: "Raise your hand, if you want to lead Iran! Dead silence..."

@ livenowfox

ÜHEKSAS: Trump ja tööpakkumine Iraanist:

@ HT-Videos

KÜMNES: "Not perfect, but it's France."

@ Forbes Breaking News

28 PÄEVA HILJEM: "HEY TRUMP, YOU'RE FIRED!"

 SISSEKANNE # 424

Volodõmõr Zelenskõi teatas kolmapäeval, et USA pakub omapoolseid julgeolekugarantiisid Ukrainale tingimusel, et Ukraina viiks oma väed Donbassist välja. Ka ütles Ukraina president otse välja, et USA on valinud Ukrainale surve avaldamise Venemaale surve avaldamise asemel. Zelenskõi hinnangul soovib Venemaa oma läbirääkimiste taktikaga saavutada USA presidendi loobumist või lahkumist Ukraina rahuläbirääkimistelt. Patrioti õhutõrje süsteemi rakettide tarneid ei olevat siiski peatatud, kuigi Trump on end mässinud Lähis-Ida konflikti, mistõttu on kartus, et Ukrainale mõeldud raketid suunatakse hoopis sinna. Trump näikse olevat ka lihtsalt tüdinenud Ukraina teemaga tegelemisest. See on aga otse Venemaa huvides – Iraani vastasseis USA-ga peab kestma võimalikult kaua (Rainer Saks, Postimees, 26.03).

Trump on jah parajas plindris, mida näitab pidev tuututamine avalikkuse ees, kuidas Iraan on põhimõtteliselt purustatud, kuid nad lihtsalt jonnivad. Nad tahavad hullupööra diili teha, ütleb Trump, aga nad ei julge, sest kardavad kättemaksu omadelt. Nad tapetakse kas omade või siis meie poolt, kuulutas Trump. (Väga julgustav valik, peab möönma.) Iraan väidab, et sisulisi kõnelusi pole peetud, on üksnes vahetatud noote Pakistani vahendusel. Iraani Revolutsioonilise Kaardiväe (IRGC) kõneisik Ebrahim Zolfaghari ütles, et ameeriklased peavad läbirääkimisi iseendaga ning koguni pilkas Trumpi tema enda fraasiga: You're fired!  

Pilkamise diplomaatia: "You're fired!"

On andmeid, et Iraan valmistub suurte jõududega kaitsma Khargi saart Pärsia lahes, kus asub pea kogu Iraani naftatöötlemise võimekus. Trump on ähvardanud selle kas vallutada oma mariinidega või rakettidega maa pealt pühkida. „Ma vallandan põrgu, kui Iraan kohe ei alistu,“ kärkis Trump kurjalt, kuid samas kuulutas välja kümnepäevase pausi rünnakutele Iraani energiataristu pihtsa. Saad sa siis aru! Lõhnab kaardilaua blufi järgi, kuigi Valge Maja kõnetädi Karoline Leavitt ütles, et president seekord ei blufi.

Trump kui riskikapitalist vaatleb kogu situatsiooni muidugi turuloogika järgi. Kõigi eelduste kohaselt peaks Iraan ammu olema alla andnud. Outnumbered and obliterated! Ainult et Iraan tegutseb jälle turutõrke olukorras.  Sõda Iraaniga ei ole tariifisõda Euroopa Liidu ja Kanadaga. Välisminister Abbas Araghchi ütles, et USA ei saa aru peamisest: süsteem ei põhine ühel inimesel või inimeste grupil, vaid teokraatlikul ideel. Siinkohal meenub Vietnami vanake Ho Chi Minh, kes lausus prantsuse kolonistidele 1954. aastal hoiatavad sõnad: „Sa võid tappa kümme minu meest iga ühe eest, keda mina sinu omadest tapan. Kuid isegi selliste võimalustega kaotad sina ja võidan mina.“ Ehk siis teisisõnu: lõpuks olete ikkagi teie need, kes sellest väsivad.

Nii juhtus Vietnamis, Iraagis, Afganistanis.

*

Neil päevil on paslik kuulata jälle legendaarset laulu külma sõja päevilt. Kuigi USA ja Venemaa geniaalsed ja stabiilsed liidrid on tegemas diili, hõõguvad söed ikka pinna all. Everything is just proxy now!

Frankie Goes To Hollywood - Two Tribes (1984)

"PETE, SINA JU TAHTSID SEDA..."

 SISSEKANNE # 423

Trump annab Iraani sõja kohta järjest kummalisemaid ja veidramaid signaale. Alles see oli, kui ta ähvardas Iraani energiataristu puruks pommitada, kui Iraan ei ava Hormuzi väina 48 tunni jooksul. Seepeale lubas Iraan vastukäiguna hävitada regiooni veemagestamise taristud, mis on laheriikide jaoks eluliselt vajalik, et majandus, terve ühiskond saaks toimida. Trump tõmbus tagasi ja andis viiepäevase ajapikenduse. Ühtlasi ütleb ta, et Hormuzi väin pole tegelikult kinni, samas viibutab ta sõrme NATO liitlaste poole, et need on laisad ja argpüksid ega taha väinade avamiseks lillegi liigutada. Siis räägib Trump kindlast võidust, kuulutades, et ollakse juba võitnud ning Iraan soovib nii väga läbirääkimisi pidada (they want it so badly!), kuid USA teeb seda omadel tingimustel. Siis kuulutab Trump, et pole kellegagi läbi rääkida, tõtt-öeldes ta ei teagi, kes on kõige tähtsam juht seal vastaspoolel. Siis jälle, et läbirääkimised käivad kõrgel tasemel, aga mitte kõige kõrgema juhiga. Vahepeal kinnitab Trump, et saadab Pärsia lahe piirkonda 3000 mariini. Siis jälle tuleb teade, et Ameerika sõdurid maismaaoperatsioone tegema ei hakka. Siis teatab Trump, et sõda toimub Iraani tuumavõimekuse hävitamiseks ja režiimi vahetamise eesmärgil. Aga siis tuleb jälle Trumpi sõnum, et režiim on tegelikult juba vahetunud ja et Iraan soostus viimases hädas tegema maailmale suure kingituse ja mitte omama kunagi tuumarelva. Maailm võlgneb Trumpile tuhat tänu, kuid loomulikult unustatakse tänada.

Kõige paremini on Trumpi kommunikatsiooni kokku võtnud keegi Tiberius oma FB seinal:

Trumpi "rapid fire" ja suurepärane kommunikatsioon (@Tiberius, FB)

Sõjaasjanduse ekspert Rainer Saks möönab Postimehes: „Ei ole põhjust kahelda, et Iraan ja USA on vahendajate kaudu kontaktis. Iraanil oleks kindlasti läbirääkimisi väga vaja, kasvõi aja võitmiseks. Kindlasti soovib Iraan ka vältida USA (ja Iisraeli) rünnakuid riigi energeetikataristule. Aga Iraanile ei sobi avalikud läbirääkimised. USA president võttis protsessi avalikuks tegemisega kindlasti arvestatava riski. Iraanil ja tema toetajatel on nüüd motivatsioon saavutada USA presidendi avalduse avalik tühistamine. Lähipäevad näitavad, kas USA suudab korraldada läbirääkimised jõupositsioonilt.“ (PM, 24.03)

Iraan on tänu Trumpi edevale eneseupitamisele leidnud tõsise jõuõla Trumpi pilkamiseks, öeldes, et mingeid läbirääkimisi pole peetud ja kui Trump neid ongi pidanud, siis ilmselt ainult iseendaga, peegli ees.

Trump on aga oma peamist pistrikku, mr. Joshua’d (st Pete Hegsethi), juba valmis bussi alla viskama, samuti kindral Caine’i. Memphises ütles ta Hegsethi kõrval seistes:

„Helistasin Pete'ile, helistasin kindral Caine'ile, helistasin paljudele meie suurepärastele inimestele ... ja ütlesin: „Räägime. Meil ​​on Lähis-Idas probleem. Meil ​​on riik ..., mis on 47 aastat olnud terrori levitaja. Ja nad on tuumarelva omamisele väga lähedal. Me võime jätkata ja tõsta selle 50 000 55 ja 60 peale, lõppu pole. Või võiksime teha peatuse ja teha väikese teekonna Lähis-Itta ning kõrvaldada suure probleemi.“

„Pete, ma arvan, et sina olid esimene, kes sõna võttis,“ jätkas Trump. „Ja sa ütlesid: „Teeme ära.“ Sest sa ei saa lubada neil tuumarelva omada.“

Pete, sina ju tahtsid seda, eks… Mis muidugi tähendab seda, et Hegseth ollakse valmis ohverdama, kui narratiiv seda ette näeb. Hegseth ja Caine ei ole õnnelikud, kui Iraanis asjad laabuvad, andis Trump mõista. Et siis nüüd on teada patuoinad. Ja küllap tuleb siis aeg, kui Trump Hegsethi ametist vabastab, remargiga, et „he’s not doing great any more, he’s weak and it’s good to have him gone.“

Eks see ole palgasõdurite saatus. Hollywoodi märulites saavad nad ikka lõpuks hirmsal moel otsa.

(Diario AS/YT)

Iraani poole pealt, muuseas, tegin enda jaoks avastuse. Nimelt on praegusel Iraani välisministril Abbas Araghchil, kes ühtlasi on ka hetkel kõige rohkem pildis olnud iraanlane, aastatetagune lähikokkupuude olnud ka Eestiga. Nimelt teenis Araghchi Iraani Islamivabariiki 1999-2003 suursaadikuna Soomes ja Eestis, andis volikirjad üle Lennart Merile isiklikult ning küllap käis ka vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril, siin presidendi vastuvõtul. Resideerudes küll Helsingis, käis ta mitmel korral ka üle lahe asju ajamas. Näiteks kirjutas Delfi Ärileht 6. septembril 2001, s.o. viis päeva enne maailma hulluksminemist, kuidas Araghchi käis äriseminaril kahepoolseid majandussuhteid elavdamas.  Maailm on väike.  

Aga... ma kardan ameeriklasi. Sest nende sõnumid on segased.

David Bowie - I'm Afraid Of Americans (1997)

HORMUZI MALE: USA LIPUKÄIK JA IRAANI RATSUKÄIK

 SISSEKANNE # 422

Trump on Hormuzi väinaga hädas nagu lits lapsega. Iraan hoiab väina kinni, ähvardades rünnata mittesõbralike riikide laevu – ülejäänud pääsevat läbi. Ometigi sellest ei piisa, et kütusehinnad üle maailma ei kerkiks. Nüüd ongi Trumpil paradoksaalsel kombel vesi ahjus – ehkki president paiskab oma TruthSociali lehel pidevalt avalikkusele võidukaid sõjasõnumeid, kuidas Iraani raketilaod on peaaegu hävitatud ning laevastik põhja lastud, siis ikkagi majandus liigub persekursil ja sõjakulud muudkui kasvavad. Püüa sa siis Texase redneckile selgeks teha, miks kütus tanklas kallineb. Lisaks veel etteheited, nagu oleks Trump Benjamin Netanyahu käpiknukk ja ameeriklased on naiivselt sõtta kistud. Netanyahu ütlespressikal, et tema pole ameeriklasi sõtta tõmmanud ja et Iisraelil on konkreetsed ja selged, lausa eksistentsiaalsed põhjused selle sõja pidamiseks. Kõrgete kütusehindade pärast ta aga ei muretse – see on tühi-tähi suurte eesmärkide kõrval. Nojah, Jeruusalemmast Tel Avivi võib ka eesli seljas ratsutada – või siis jalgsigi äärmise häda korral, ent katsu sa sessinatses Texases autota hakkama saada.

Mulle meeldib seostada käesolevat kampaaniat malemänguga, kus USA/Iisrael annavad pidevalt lipuga tuld – lipu tegevusraadius on malelaual teadagi kõige ulatuslikum ja nn tulejõud kõige hävitavam. Iraanil on varuks ratsukäigud, mis targasti kombineerituna on kõige ohtlikumad. Ratsuga tavaliselt võetakse kahvlisse. Kui veab, tehakse ka matt, kuid kahju sünnib igal juhul – sestap on ratsu kõige salakavalam vigur males.

USAl ja Iisraelil on selge ülekaal, kuid näib, et puudub tark strateegia. Sõjakulud iga päev on kaks miljardit. Retoorika järgi on Iraan „bunch of wuzzies“, keda USA pommitab veel ainult „just for fun“. Aga siis tuleb välja 48 tunni ultimaatium: kui te kohe Hormuzi väina ei vabasta, siis me pommitame te elektrijaamad pilbasteks, alustades kõige suuremast. See oleks jõuline tulelöök lipuga. Millepeale Iraan lubas sihikule võtta piirkonna veemagestamisejaamad, millest sõltuvad eluliselt Araabia naftaśeigid. Pidage-pidage, see on kuritegu humaansuse vastu! Ei tea… see on kõigest ratsukäik.

On selge, et Iraani režiim ei vasta mingilgi moel Läänes aktsepteeritud standarditele. Repressiivne, misogüünne patriarhide võim – kinnitavad eurooplased siinses väärtusruumis. You know, they won’t sell Bic Macs there, and that’s a pity, everybody agree on that – sõnastaks demokraatia tuuma Donald Trump. Asi pole abstraktses inimõiguses, asi on käegakatsutavas hamburgeris. You can make it, sell it, eat it. Aga naiste õigused? Well, you can’t grab ’em by pussy.. unless asked nicely, though.

On kuidas on.  Võib-olla on pikem plaan ja hea strateegia, millest lihtsurelikud ei tea. Ent siiski… Mängud lähevad üle piiride ja tuli läheb käest. Nagu kevadise kulupõletamisega tihti juhtub. Tikku on muide väga lihtne tõmmata, see tühi ei maksa ka midagi. Sõja alustamine on ka lihtne, lõpetamine on aga paras clusterfuck. Meie näeme sõja mõju numbrijadana lähima bensiinijaama hinnaposti otsas – ja edasi poekassas või kommunaale tasudes. Ja siis mõtled: milleks, no milleks seda kõike vaja oli? Asi ei saa ju olla inimõiguste juurutamise soovist, pigem ikka nii, et:

Oil for us, burgers for them.

Raamatuke neile, kes tahavad peletada igavust käepäraste vahenditega (Play, but stay safe!)

Peter Gabriel (ja Kate Bush) valutavad südant - Games Without Frontiers (1980)