KUNINGA HULLUS: DONALD TRUMP JA IDI AMIN DADA

 SISSEKANNE # 429

Bruce Springsteen - Streets Of Minneapolis (2026)

Donald Trump vihastas rokilegendi Bruce Springsteeni peale, kes astus välja USA immigratsioonipoliitika ja ICE kahtlase tegevuse vastu ning kirjutas laulu „Streets of Minneapolis“, kus nimetas viimast kuningas Trumpi eraarmeeks. Supersolvuja Trump soovitas oma jüngritel Springsteeni kontserteid boikottida, sest tegemist olevat kõige igavama, tüütuma ja ülehinnatuma Ameerika lauljaga, kes „imeb“ täiega. Luuser, ühesõnaga.

"Halval ja väga igaval lauljal Bruce Springsteenil, kes näeb välja nagu kuivanud ploom ja on väga halva plastikakirurgi töö tõttu palju kannatanud, on pikka aega olnud kohutav ja ravimatu Trumpi tõrke sündroom [Trump Derangement Syndrom],“ lajatas Trump Truth Socialis.

DJT versus The Boss (Newsweek/FB)

No Trump ikka oskab! Selline eelpuberteedi koolikiusamise stiil. Riigimehelikkust ja väärikust ei ole kopka eestki. Ümmargune null. Aga ma ütlen, et ükskord saab ta omaenda vitstega peksa. Iraan juba trollib Trumpi tema enda stiiliga, mis ilmselt ainsana töötab Trumpi puhul. Kui sa räägid temaga viisakalt ja taktitundeliselt, st diplomaatiliselt, siis tuleb sealt vastu ainult filtrita mõnitamine ja möla – ning kümneid postitusi sotsmeedia seinal. Selles mõttes ta on tõepoolest stabiilne geenius.

The Boss, Bruce Springsteen, elab Trumpi plärtsumise muidugi üle. Kuid justiitsminister Pam Bondi mitte. Nimelt vallandas Trump kolmapäeval, 01.04,  ühe oma tulihingelisema poolehoidja, kes korduvalt tema eest n-ö. ambrasuurile viskus, ent samas lubas avaldada suures mahus Epsteini toimikuid, mis mõjuvad Trumpile ja MAGA hardliner’itele punase rätikuna.

ERR kirjutab, et Bondi olevat pälvinud Trumpi viha ka suutmatuse pärast piisavalt vastutusele võtta Trumpi vastaseid, kelle seas endine FBI direktor James Comey ja New Yorgi peaprokurör Letitia James. Aga avalikult hoidus Trump  siiski Bondi’t sõimamast – harukordne vaoshoitus temalt, ilmselt on see siis n-ö. kuldse käepigistuse eest – vankumatu lojaalsuse eest paar head sõna teele kaasa.

„Pam Bondi on suur Ameerika patrioot ja truu sõber, kes teenis viimase aasta jooksul ustavalt minu justiitsministrina," kirjutas Trump Truth Socialis. „Pam tegi tohutut tööd, juhtides massilist kuritegevusevastast võitlust kogu meie riigis.“ Ta siirdub väga vajalikule ja olulisele uuele töökohale erasektoris, millest teatatakse lähitulevikus, ütles Trump lõpetuseks.

Aga kaitseminister Hegseth vallandas pikema jututa USA maavägede staabiülema Randy George'i, kelle kohta märgitakse, et nii kõrgel kohal oleva neljatärnikindrali vallandamine sõja ajal on peaaegu pretsedenditu. (Reuters/ERR, 02.04)

Mis sellest järeldada? Ju siis Iraani sõda ei ole kulgenud päris plaanikohaselt. Kuigi Trump teatas juba mitu nädalat tagasi, et sõda on peaaegu lõppenud ja loomulikult ülekaaluka võiduga ning jäänud on vaid mõned formaalsused (näiteks tingimusteta rahuleping, millele nad,kurat, ei taha alla kirjutada!), siis ometi viib Iraan läbi häirivaid droonirünnakuid ning Hormuzi väin on ikka kinni.

President on vihane. Aga kas sellest järeldub siis, et presidendil on käes kehvad kaardid?

Trumpi süütenöör jääb järjest lühemaks. Pühademeeleolu ei olnud tal kah mitte mingisugust. Truth Socialis räuskas ta südametäiega, mis on ilmselt uus verbaalne nadiir. F-word tuli ära, kuid aususe eest kümme punkti. Selles mõttes, et näitab ära, et sõja kulg ei vasta ootustele. Trumpi sotsmeedia postitused indikeerivad olukorda täpsemalt kui Pete Hegsethi pressikonverentsid, kus ta kultiveerib mingit obskuurset sõjasektantlust. Mulle näib, et Trumpi Truth Social etendab Ameerika poliitika analüütikutele umbes samasugust funktsiooni kui kremloloogidele üle ilma Lenini mausoleumi vaatlemine Oktoobrirevolutsiooni piduistustel, kui vanakeste paiknemise järgi mausoleumi tribüünil prognoositi Nõukogude Liidu välispoliitikat, analüüsiti mõjuvõimu ja impeeriumi vaimset tervist.

Trump ähvardas: Avage see kuradi väin, te hullud värdjad, või te hakkate elama põrgus.“ Kui 48 tunni jooksul see avatud pole, siis tuleb teisipäeval elektrijaamade ja sillapäev. Kõik pommitame puruks! Tagasi kiviaega, kuhu te kuulute!

(Mis on tegelikult veider ähvardus, sest Iraanis ehk Pärsias kirjutati sellal, kui Ameerika preeriates odadega piisoneid taga aeti ja elati vähenõudlikku küttide-korilaste elu, juba seadusi.)

Ja uus tase on muidugi ühispalvused ja jutlused, milles Trumpi tegemisi võrreldakse Jeesuse endaga. Trump kannatas niisamuti nagu jumalapoegki, kes pidi muudkui võitlema igasugu heiterite ja valesüüdistustega, olgugi et ta saatis korda suuri asju.

Valge Maja pastor Paula White on andunud jünger: Jeesus kannatas niisama palju kui Trump. (Diario AS/YT)

Ma mõtlen neid arenguid vaadates, et kas meil on nüüd jälle võimalus tunnistada kuninga hulluksminekut. Võimu pähehakkamise drastilist ilmingut. Viimane hull kuningas, kes mulle meelde tuleb, oli Uganda liider Idi Amin Dada (1928-2003), kelle käitumine oli täiesti ettearvamatu, ta oli tujukas nagu väike laps. Ühel hetkel paistis ta olevat joviaalne naljamees, järgmisel aga julm timukas. Ta võis teha naeruväärset klounaadi, kohelda inimesi ülisõbralikult, hetk hiljem aga jämedalt solvata või tappa. Ta armastas korraldada pompöösseid etendusi ja ennast ülistada. Tal oli kombeks välismaa riigijuhte labaselt solvata. Inimesed pidasid teda hulluks. Ta paistis küll vaimselt ebastabiilne, kuid oli samas kaval ja kaalutlev ning tema impulsiivsena mõjunud etendused olid tihti kainelt planeeritud. Amini kontrollimatut käitumist seostati mitme haigusega. Üks teda ravinud arste on väitnud, et Amin sai muu hulgas hüpomaania, skisofreenia ja tertsiaarse süüfilise ravi. Tema käitumisest leiti ka bipolaarse häire sümptomeid.

Amini valitsusaja alguses maalis välisriikide meedia temast ekstsentrilise naljamehe pildi. Teda armastati parodeerida. On väidetud, et Amin lõi meelega endast veiderdaja mulje, et tähelepanu oma tegevuselt kõrvale juhtida. Ta tavatses oma palees pidusid pidada, mängis ise akordioni ja hirmust kangestunud külalised püüdsid selle saatel tantsida. Tema pidudel osalenud on rääkinud, et neile näidati Amini tapetud vaenlaste päid, mida diktaator külmkapis hoidis.

Amin kuulutas, et Hitler tegi hästi, et tappis kuus miljonit juuti. Tansaania presidenti Julius Nyereret nimetas ta argpüksiks, vanamutiks ja prostituudiks. Tollast Sambia presidenti Kenneth Kaundat nimetas ta imperialistide käpiknukuks ja tallalakkujaks, Henry Kissingeri mõrtsukaks ja spiooniks. Kuninganna Elizabeth II troonijuubeli tähistamise ajal teatas Amin, et ootab sel puhul kingituseks kuninganna 25 aastat kantud aluspükse.

Ka kuulutas Amin ennast Šotimaa kuningaks ja lubas Šotimaa Suurbritanniast lahku lüüa.  Aastal 1975 ilmus ta Saudi Araabia printsi matustele kildis

Pärast seda, kui Suurbritannia katkestas Ugandaga diplomaatilised suhted, nimetas Amin enda Briti impeeriumi alistajaks ja hakkas kasutama tiitlit CBE (Conqueror of the British Empire). 1970. aastate keskel hankis Amin endale Makerere ülikoolist õigusteaduse doktori kraadi.

Idi Amini enda suust kõlas tema täielik tiitel nii: Tema kõrgeausus eluaegne president feldmarssal hadži doktor Idi Amin Dada, VC, DSO, MC, kõigi Maa peal elavate elajate ja meredes elavate kalade isand ning Briti impeeriumi alistaja Aafrikas, eriti Ugandas.

Nagu näha, on Trumpil veel Idi Amini tasemele jõudmiseks natuke astuda. Ilmselt ei hoia ta oma Valge Maja külmikus ka poliitiliste konkurentide ja vaenlaste, eriti demokraatide päid. Ent Trumpil on muidugi üks tähelepanuväärne eelis Aminiga võrreldas – ta on tuumariigi president ja tal on maailma kardetum armee, külluses Tomahawke ja muidugi Truth Sociali konto, millest Amin ei osanud isegi unistada mitte.

Aga… hea uudis on see, et kui asjad hapuks lähevad ja Trump ikkagi saab oma impeachment’i mingil moel, siis on ehk temalgi võimalus leida mõni turvaline rahusadam, nagu Aminil, kes suri pärast võimult tagandamist üsna rahulikult Saudi Araabias pagenduses, kuldses puuris, Dzidda häärberis 2003. aastal, olles viimasel ajal pidanud ranget apelsinidieeti. Oma tegude eest kohtus vastust andma ei pidanud ta kunagi.

Muide, 1974. aastal filmis Prantsuse režissöör Barbet Schroeder temast dokumentaali „Idi Amin Dada: autoportree“ (Général Idi Amin Dada: Autoportrait), millele nõusoleku saamiseks mängis režissöör diktaatori loomuomasele edevusele. Nii pääses Schroeder Aminile tavatult lähedale. Loomulikult pidi see film Amini vaimusilmas ülistama Amini geniaalsust ja esile tooma voorusi ning Amin soovis filmi isiklikult ka üle vaadata. Kavala käiguna näitas Schroeder Aminile lühendatud versiooni, kuhu olid kokku lõigatud Amini ennastülistavad lõigud, ja see meeldis edevale diktaatorile väga kuid maailma filmifestivalidel linastus dokfilm kogu täiendava kontekstiga. Kui info sellest jõudis Amini kõrvu, siis kuulutas ta prantslasele kohe kiiret surma, ent õnneks polnud Uganda luure jõuõlg Mossadiga võrreldav.

Jah, võib-olla on Trumpi alandav võrrelda Idi Aminiga, üks on ikkagi USA president ja teine võsaneeger. Kuid ilmsed paralleelid on olemas. Ja aidaku meid Jumal. Jah, ka meid. Eriti meid!

Muidugi on veel ka võimalus, et demokraatlik ühiskond ravib ennast ise. Ajakiri Newsweek kirjutabki juba, et presidendi śansid saada tagandatud põhiseaduse 25. paranduse alusel, mis võimaldab presidenti ametist kõrvaldada, kui too ei ole suuteline oma kohuseid täitma, suurenevad päevast päeva.

Katkend filmist "Idi Amin Dada: autoportree" (Général Idi Amin Dada: Autoportrait, 1974) Õpetlik sissevaade nartsissismi.