VENE MAAILMAREVOLUTSIOON: IDEE JA PRAKTIKA, VIII: Nõukogude Liidu sekkumised maailmaareenil; Kuuba jt. (J.ANT & TÜ, 1998)

 SISSEKANNE # 324

 

Kominform sulandus oma viimastel päevadel ÜK(b)P-sse, mis oli tihedalt läbi pôimunud  sôjalise kompleksiga. Arvukalt tehti katseid maailma eri paigus kommuniste vôimule upitada, kuid seda ei suutnud ei Kominform ega nôupidamised. Kôige kaugemale mindi tegudes Kuuba  puhul.  Arvestades Kuuba kaugust NSV Liidust ja lähedust USA-le ning tôsiasja, et Kominternis oli Ladina-Ameerikal olnud ikkagi tagahoovi positsioon (=> vene maailmarevolutsiooni teoreetikute arvates kujutas piirkond endast koloniaalsôltuvusest vabanenud anomaaliat), on see môneti üllatav. Ronald Reagani arvates oli Ladina-Ameerika ühiskond vaesuse, sotsiaalse ebavôrdsuse ja inimôiguste rikkumise tôttu väga vastuvôtlik igasugustele riigipööretele. Teisest küljest oli Kuuba geograafiline asend läänepoolkeral USA külje all lausa ideaalne, kui seda rakendada militaarse platsdarmina viimase vastu.

Kuuba oli Hispaania koloniaalvôimu alt vabanenud 20. mail 1902, kuid sattus USA läheduse tôttu (ainult 90 miili Floridast) viimase môjusfääri. Oli tüüpiline monokultuurimaa, peamiseks ekspordiartikliks oli suhkur (=> 1918-1919 oli Kuuba päritolu pool maailma suhkrutoodangust). 14. jaanuaril 1934 asetleidnud nn. seersantide mässu käigus kerkis esile Fulgencio Batista, kes 1940-1944 oli Kuuba president. 1940. aastal vôeti USA eeskujul vastu väga demokraatlik pôhiseadus. 1952. aastal tuli Batista uuesti vôimule, kuid seekord esines ta stereotüüpilise ladinaameerikaliku diktaatorina, kes rajas politseiriigi. 1956. aastal saabusid Mehhikost Kuubale Fidel Castro Ruz koos aatekaaslastega (Che Guevara jt) ning alustasid rahva toetusel partisanivôitlust Batista rezhiimi vastu. Tegemist oli patriootilise vabadusvôitlusega ja algselt polnud nad kindlasti mitte marksistid-kommunistid. Oktoobris 1958 alustasid Castro partisanid Sierra Madera mägedest retke Havanna peale ja 1. jaanuaril 1959 kukutati Batista diktatuur.   Kogu vôimutäius läks Castrole, ainsaks parteiks sai Kuuba Sotsialistlik Rahvapartei, kel oli teatud sidemeid NLKP-ga.  Veel 1958. a. oktoobris oli Hrustsov Kuuba partisanide edu suhtes pessimistlik, olles veendumusel, et USA lähedus ei jäta neile erilisi vôiduśansse.

Castro vôimuletuleku järel sai populaarseks loosung: "Ameerika-vaba territoorium". Ühiskond elas välja oma ameerika-vastased emotsioonid, kuna USA oli soosinud Batista politseiriiki. Kôik ameeriklaste varad konfiskeeriti, 1961. aastal katkestati vastastikku ka diplomaatilised suhted.

NSV Liidu jaoks oli Batista kukutamine ônnistus omaette, Kuuba kirjutati kindlalt oma välispoliitilistesse plaanidesse. Geograafiline faktor sai kaalukama tähelepanu osaliseks pärast seda, kui NSV Liidu ôhuruumis lasti alla ameeriklaste luurelennuk U2  (1. mail 1960). Moskvat pani muretsema seik, et hoolimata kaugusest, suudab USA NSV Liidu järel luurata.

Castro ja Hrustsov kohtusid esimest korda 1960. a. septembris New Yorgis ÜRO istungjärgul - ning olevat teineteisele kohe sümpatiseerinud. Juulis 1960 kinnitas Hrustsov Castrole, et NSVL armee suudab Kuubat sissetungi korral kaitsta. Sellal oli Castro rezhiim tôepoolest üsna ebakindel => 1961. aastal sooritasid kuuba emigrandid USA kaasabil ebaônnestunud, kuid tôsise invasioonikatse Sigade Lahte (Playa Giron). Hiina kritiseeris seejärel väga teravalt NSV Liidu tegevusetust. Vôib-olla mundriau kaitsmiseks, vôib-olla praktilistel kaalutlustel tekkis Hrustsovil idee paigutada Kuubale tuumarelvad. F. Burlatski meenutuste järgi tekkinud Hrustsovil idee Varnas kindr. Malinovskiga jalutades - kui too oli öelnud, et ameeriklaste raketid vôivad tabada paljusid Venemaa ja Ukraina linnu, mispeale Hrustsov oli küsinud, miks NSVL ei vôiks USA jaoks midagi sarnast teha.  1962. aastal idee realiseeriti, puhkes nn. Kuuba raketikriis.

 

 

Järgnevalt seisis maailm vaid mône sammukese III maailmasôja lävelt eemal. 16. aprillil 1962 deklareeris Kuuba Revolutsiooniline Ühtsuspartei, et Kuuba revolutsioonil on sotsialistlik iseloom. Juulis 1962 avastas Waśington, et NSV Liit transportis Kuubale maa-maa tüüpi keskmaarakette. 14. oktoobril kandis sôjaväeluure president Kennedyle ette, et Nôukogude rakette pannakse juba stardivalmis. 22. oktoobril 1962 tegi Kennedy avalduse, milles teavitas olukorrast Ameerika ja maailma üldsust. Ühtlasi teatas ta, et Kuuba ümber seatakse sisse karantiinitsoon, takistamaks relvade edasist vedu Kuubale. USA väed viidi kôrgendatud lahinguvalmidusse, sama tegid ka VLO riigid. USA oli oma julgeoleku pärast tôsiselt mures, kuna tuumarakettide laskeulatus kattis umbes 2/3 USA territooriumist.

Viimasel hetkel jôuti kompromissile - 28. oktoobril  1962  teatas Moskva rakettide mahavôtmisest, ent USA ei tohtinud enam kiusata Castro rezhiimi Kuubal.  Avalikkuse ees vôis Hrustsov hôisata NSV Liidu suurest diplomaatilisest saavutusest, ka Pekingi ees sai nüüd tähtsat nägu teha. Sisimas vaadati kompromissile üsnagi hapu näoga, samas saadi suurepäraselt aru, et rakettide käikulaskmine vôrdub enesetapuga.

USA endine riigisekretär Dean Rusk meenutas oma memuaarides "As I Saw It" (New York, 1990), kuidas Anastass Mikojan oli talle öelnud, et Kuuba tähendab neile väga palju, sest seal toimus esimene revolutsioon ilma Punaarmee abita, ja et paljud vanad revolutsionäärid nagu tema isegi tundsid ennast taas noorte poistena.

USA ei leppinud sugugi Kuuba staatusega, vaid sulges riigi tugevasse sôjalis-majanduslikku blokaadi. Samas tôukas USA selline reageering Kuuba veelgi kindlamasse NSV Liidu rüppe, kuna too muutus nüüd täielikult NSV Liidust ja Ida-Euroopast sôltuvaks. Ainsa anomaaliana Kariibi mere piirkonnas, isegi kogu läänepoolkeral, oli Kuuba täiesti üksi. Iga gallon bensiini tuli praktiliselt Euroopast sisse vedada. Peale selle toetas NSV Liit Kuubat veel liha ja viljaga, kusjuures vilja importis NSVL ise suurtes kogustes Pôhja-Ameerikast sisse. Ameeriklased olid küll vilja ümberkantimise pärast vihased, ent rahvusvahelise ôiguse järgi oli kôik korras. Relvastust importis Kuuba Tśehhoslovakkiast. Vastutasuks andis Kuuba suhkrut ja puuvilju, rummi ja likööre.

Sôltuvus NSV Liidust oli nii suur, et Kuuba välispoliitilised avaldused käisid Moskvast ettekirjutet rada pidi. NSV Liit vôis igal momendil lakata Kuubat varustamast ja seda, et sel juhul suudab "vabadusesaar" vastu vastu pidada vaid môned päevad, teadsid väga hästi nii Moskva kui Havanna. Castro sai sôltuvuśaaret tunda 1968. a. Praha sündmuste aegu, mil ta ei tahtnud kuidagi soostuda Nôukogude ja VLO tankidega Praha tänavatel. Kohe pärast Castro "iseteadlikke" avaldusi hakkasid ilmnema varustusprobleemid, mille juurest juhuslikkuse printsiipi otsida ei maksnud. Üsna peatselt tegi Castro oma hinnangutes pôhjalikke korrektuure ja teatas, et militaarsel sekkumisel oli alus, kuna sotsialism oli Prahas ohtu sattunud.

Muidugi pidi Castro & co. tôdema, et jälle on muututud ühe suurriigi ripatsiks. Tekkis môte, et Kuuba vôiks muutuda Ladina-Ameerika (ja ehk ka Aafrika) revolutsiooniliseks platsdarmiks ja rôhutama maailmarevolutsiooni teostamise vajalikkust, et suruda USA-d nurka. Kuuba politoloogid unistasid, et pisike Kuuba muutuks siis arvestavaks keskuseks, ja lohutasid end môttega, et ka NSV Liit oli oma algusaegadel kokkuvarisemise äärel.

Moskva oli meelitatud, kuid jäi vaoshoituks.  Moskval polnud mingit tahtmist Kuubat sellises ulatuses ülal pidada. Pealegi ei klappinud Kuuba revolutsioonis paljugi asju marksistliku-leninistliku ôpetusega. Töölisklassi, millele revolutsioon pidi tuginema, Kuubas praktiliselt ei eksisteerinud, ka tôelisi marksiste oli vähe. Oli vaid Castro ja ta kaaskond (kokku 4 inimest), kes tuli, nägi ja vôitis. Mida teha? Kas seada kogu teooria kahtluse alla, vaikida Castro vôit maha vôi kohandada teooriat Kuuba jaoks?

Havanna näitas end tegutsemisaltina Boliivia sündmuste aegu => 1964. aastal  tuli seal riigipöörde abil vôimule sôjaväehunta. Üks Castro lähimaid kaasvôitlejaid, Ernesto Che Guevara, pani ministriameti maha ja siirdus Boliiviasse revolutsiooni tegema - samadel alustel, nagu see oli toimunud Kuubas. Ent partisaniliikumine jäi Boliivias vinduma, 1967. aastal peilisid valitsusväed CIA kaasabil Che Guevara asukoha välja ning saatsid ta taevariiki. Che Guevara'st sai aga kogu maailma vasakpoolse noorsoo jaoks märter.  Aga kui ta veel missiooni täitis, oli Castro uhkust täis ja tegi avaldusi, et imperialismist vabastamise vôtmed asuvat hoopis Havannas, mitte Moskvas. 1966. a. NLKP XXIII kongressil Moskvas kritiseeris ta teravalt NSV Liidu juhtkonda, et nood ei abista piisavalt Vietnami. Lisaks teatas Castro, et Kuuba näikse ennem kommunismi jôudvat kui NSV Liit. (jultumuse tipp!! arvasid nôukogude parteifunktsionäärid)

Kuuba iseseisvust ei suutnud Moskva vähimalgi määral taluda, olnuks liig, kui Moskva-Belgrad-Pekingi vastuoluliste suhete kôrval ajab oma rida Havanna, keda kogu sotsleer niigi ülal peab.

Ühtlasi otsiti vastust küsimusele, miks Boliivias tabas revolutsiooniliikumist krahh. Ladina-Ameerika oludes pidasid Moskva teoreetikud partisanisôda kui vahendit isegi reaalseks. Kuid sellegipoolest tuli arvestada marksistliku-leninliku teooria eeldusi. 

Che Guevara hukkumine oli Castrole suureks löögiks, kuid peagi sai ta endale uue ladina-ameeriklasest sôbra -  Salvador Allende -, kes valiti 1970. a. Tśiili presidendiks. Ta oli esimene kommunist, kes sai vôimulde demokraatlikul teel - ja Moskva jaoks oli Allende triumf poliitilisel teel isegi olulisem kui Castro vôit relva abil. Moskva oli ju partei XX kongressil 1956. a. deklareerinud, et kommunismi vôit on vôimalik ka parlamentaarsel teel - ja nüüd oli sellest olemas esimene näide.

Samas jäi Moskva toetus Tśiilile suhteliselt tagasihoidlikuks ja suhtumine külmaks. Miks? Tôenäoliselt kardeti, et Tśiilist saab järjekordne ülalpeetav, kes sôltub Moskva armust ja almusest. Oluliseks takistuseks oli taaskord kauguse faktor. Ka ei soovinud Moskva konflikti minna piirkonna mittekommunistlike riikidega (Argentina, Brasiilia, Uruguai, Boliivia), kellega NSV Liidul olid ulatuslikud kaubandussuhted. Ettevaatlikuks jäädi USA reageeringut silmas pidades. Et mida saab NSVL ette vôtta juhul, kui USA otsustab Allende valitsuse kukutada; mitte midagi ta ei saa! Ja siis kannatab NSV Liidu kui maailmariigi prestiizh, kes ei suuda sots.maade julgeolekut garanteerida. Seetôttu kôlasid Allende abipalved Moskva kurtidele kôrvadele. Ajavahemikus 1970-1973 toimus vaid 1 NSV Liidu-poolne parteiline visiit, detsembris 1972 jôudis Allende ära käia Moskvas. Tśiili vaevles raskete majandusprobleemide küüsis, Allendele oli vaenulik ka osa armeest. 1973. a. saabus krahh - kindral Augusto Pinochet teostas riigipöörde, mille käigus Allende saladuslikel asjaoludel hukkus (ajal, mil armee ründas valitsuśoonet).

Moskva analüüsis juhtunut môned kuud hiljem, leides, et riigipöörde tegid vôimalikuks liigne pehmus sôjaväe suhtes, samas hoiduti kriitikast USA aadressil. Allendest sai jälle üks sotsialistliku vôitluse märter. Tśiili KP peasekretär Luis Corvalan olevat aga KGB poolt transporditud Buenos Aires'esse, kus kogemustega ilukirurg oli ta näole teinud plastilise operatsiooni. Corvalanil vahetati identiteet, anti uus pass ja ta saabus tagasi Tśiilisse kui külalisprofessor Kolumbiast.

*          *          *

1970. aastail, pingelôdvendusôhkkonnas, sumbusid maailmarevolutsiooni ideed. NSV Liidu juhtkond eesotsas L. Brezhneviga rääkis nüüd pidevalt maailma rahust, ja 1920. aastate käremeelsusest polnud enam jälgegi. Kuuba jäi edasi poliitilisse isolatsiooni, aga Moskva kasutas Havannat ära selles môttes, et just seal treeniti vôitlussalku, keda saata kuumadesse piirkondadesse. Kuuba pilgud pöördusid tihti Aafrika poole, üheks vôitlustandriks kujunes Angola.

AAFRIKA oli korduvalt ka NSV Liidu huvisfääris. Seal ei olnud pôhjust karta USA liigset lähedust, samuti ahvatles sealne kirev poliitiline maastik, mistôttu olid kodusôjad kerged puhkema. Huvi aafrika vastu ilmutas eriti Hrustsov, Brezhnevi esimesel vôimukümnendil oli Aafrika suhteliselt tagaplaanil. Uus huvitôus ilmnes 1970. aastate keskel, kuid Nôukogude poliitilised strateegid olid seisukohal, et Aafrika ühiskonnas, kus oma rolli etendab ikka veel tribalism, revolutsiooni hästi teha ei ônnestu.

 

INDONEESIA: Aasia suunal oli Vene impeerium alati laieneda ihalenud, ei unustanud Aasiat ka kommunistid. 17. augustil 1945 oli Indoneesia Hollandi koloniaalvôimu alt vabanenud, vôimule sai  Sukarno (1901-1970), pärit Jaavalt, filosoof, kes kujundas sotsialistliku arenguteooria Indoneesia jaoks, polnud marksist. Indoneesia sise- ja välispoliitiline olukord jäi stabiilseks, välja kujunesid parem- ja vasakpoolsed jôud. 1950. aastate keskel toimus Indoneesia ja NSV Liidu lähenemine.  Sukarno poliitiliseks suunaks oli säilitada vastasjôudude tasakaal.

1957 kuulutas Sukarno välja juhitava demokraatia, rakendama hakati seda 1959, mis pidi asendama parlamentlikku demokraatiat => parlament saadeti laiali, moodustati Rahvusrinne. Hollandi ettevôtted riigistati, teostati agraarreform, kuulutati välja 3-aastane majandusplaan. Alates 1957. aastast kehtis Indoneesias pidev sôjaseisukord; 1963 lasi Sukarno end valida eluaegseks presidendiks. Samal ajal kasvas riigi välisvôlg, laenude eest osteti toitu.

1960. aastate II poolel hakkas tugevat môju avaldama Peking, kes hakkas oma inimesi sokutama Sukarno lähikonda. Sukarno hakkas Indoneesia poliitilisi perspektiive ümber hindama ja arendama suhteid Hiinaga, valmistamaks ette Pekingi - Jakarta telge. NSV Liidust hakati järsult eralduma.

Indoneesia sisevôitlusele oli omane, et see toimus peamiselt isikute, mitte parteide vahel. 1960. a. keskel hakkas kujunema parempoolne vandenôu, mille eesmärgiks oli kukutada vasakjôud. Sukarno ihukaitsjate ja lennuväeohvitseride seas tekkis ka vasakpoolne vandenôu => "30. septembri liikumine". Seda asus toetama ka Indoneesia KP, mis oli rohkearmuline ja vôimas poliitiline jôud 3 mln. liikmega (1965). 1957/1958 sai kohalikel omavalitsusorganite valimistel 8 miljonit häält.

Peking kalkuleeris riski ja otsustas korraldada vasakjôudude väljaastumise. 30. septembri öösel 1965 toimuski väljaastumine, tapeti 6 kindralit, hôivati raadiojaam ja kuulutati välja vôimu üleminek. Ent 1. oktoobri ôhtuks oli mäss maha surutud, järgneva oktoobrikuu jooksul läks käiku asiaatlik terror => tapeti 300 000 kuni 1 000 000 kommunisti, Indoneesia jôgede vesi olevat laipadest paks olnud! Parempoolsete kogu viha kandus kommunistide vastu, 1966. a. keelustati Indoneesia KP üldsegi. Aasta jooksul kôrvaldati Sukarno tegelikust vôimust, sôjavägede juht kindral Suharto valiti 1968 presidendiks ja pöörduti tagasi parlamentliku demokraatia juurde. Maailmarevolutsiooni ideede laineharjal purjetava Pekingi autoriteet sai ülitugeva hoobi. Moskva meelehääks!!

 (Lõpp.) 

 

VENE MAAILMAREVOLUTSIOON: IDEE JA PRAKTIKA, VII: MRP, Kominterni likvideerimine ja modifitseerumine Kominformiks (J.ANT & TÜ, 1998)

 SISSEKANNE # 323

Kominterni instruktsiooni järgi oli sôja puhkedes küsimus rahvaste vabastamises faśismist. 31. oktoobril 1941, kui Kominterni liidrid olid evakueeritud Ufaasse ja Kuiböśevi, tegi Dimitrov ettepaneku muuta Kominterni nägu ja luua näiteks Rahvusvaheliste suhete Uurimise Instituut. Sôja tôttu olid sidemed Kominterni allorganisatsioonide vahel suures osas  katkenud, ent direktiivide vorpimine jätkus.

Mais 1942 asutati parteikool - korjati kominternlased kokku ja püüti midagi ôpetada. Sisuliselt oldi stagneerunud ja resigneerunud. Olukorra vôttis kokku Manuilski kiri mais 1942: (Klement) Gottwald joob, Dolores (Ibarruri) aga vôrdleb end Leniniga. 

Et seesugust Kominterni polnud kellelegi vaja, sai selgeks ka organisatsiooni enda juhtidele. 8. mail 1943 avaldas Dimitrov oma päevikus arvamuse, et Komintern segab komparteide tegevust. Môttest teoni läks seekord üsna vähe aega => 15. mail 1943 saadeti Komintern täitevkomitee määrusega laiali; sellele olid alla kirjutanud Dimitrov, Manuilski, Kuusinen jt.  21. mail 1943 nentis Stalin, et liikumist ühest tsentrist juhtida oli meie viga, hindasime oma jôude üle. 22. mail 1943 avaldas "Pravda" lakoonilise teate, et Kominterniga on ametlikult lôpp. Likvideerimine jôudis täiesti lôpule 5. juunil 1943, mil 41-st Kominterni liikmesparteist olid laialisaatmise poolt 29.

Nüüd tekkis küsimus, mida hakata peale Kominterni tohutu struktuuriga. Hea oli säilitada kogu Kominterni maine vara. Otsustati tegutsemist jätkata modifitseeritud kujul => Moskvasse jäid tegutsema Saksamaa, Austria, Soome, Ungari, Poola, Rumeenia, Bulgaaria, Prantsusmaa, Tśehhi, Hispaania ja Itaalia KP-de välisbürood. (NB! Poola KP oli tolleks ajaks uuesti formeeritud, mäletavasti hävitati n-ö. originaalne KP institutsioon  Stalini terrori aegu)   ÜK(b)P-ga vahendas neid Julgeoleku Rahvakomissariaadi kôrgem ohvitser. ÜK(b)P kontrolli alla läks Kominterni teateteagentuur SUPRESS, hakkas ilmuma uus ajakiri "Marksism ja töölisliikumine".  *** 12. juunil 1943 tegi Stalin ettepaneku luua partei keskkomitee rahvusvaheline informatsiooniosakond.

 

Sellal alustasid tegevust saladuslikud teadusinstituudid; Internatsionaali aparaat muutus arvukaiks instituutideks => kohalike komparteidega suhtles teaduslik instituut nr. 205 jne. Laiali saadetuna tegutses Komintern instituutide näol edasi, ajaloolase Valentina Marjina järgi hävitati vaid (Kominterni)  jäämäe veepealne osa.

 

IV  INTERNATSIONAALI ASUTAMINE.   3. septembril 1938 kogunesid Pariisi lähedal 21 delegaati 15 riigist, rajamaks veel samal päeval IV Intetrnatsionaali. Kongressi tööd juhtis Max Schachtmann, teda assisteeris James Cannon. Delegaatide hulgas oli NSVL esindaja Marks Zborovski (varjunimega Etienne), New Yorgist Silvia Agelof (tôlk, oli armunud delegaati Jacques Mornardi, kes Trotski tapjana on rohkem tuntuks saanud Ramon Mercandez'i nime all). Trotski ise üritusest osa ei vôtnud.  Kongress kestis konspiratsiooni huvides 1 päeva ning kiitis heaks peamiselt need dokumendid, mille kallal Trotski oli töötanud. Pagenduses viibiv Trotski oli juba 1933. aastast tegutsenud uue Kominterni loomise nimel, môistas, et Stalini juhitud NSV Liitu ta tagasi pöörduda ei saa. Pealegi oli III internatsionaal praktiliselt omaenda hale vari, seegi oli Trotski arvates tarvis uut organisatsiooni, mis lähtuks tema revolutsiooniôpetusest.

Peamiseks ideeks oli, et sotsialistlikku revolutsiooni ei saa ühel maal lôpule viia (<= seda aga arvas just Stalin). Kapitalismi tootlikud jôud ei mahu ainult rahvuslikesse raamidesse, millest tulenevad imperialistlikud sôjad, huvide kokkupôrked. Revolutsioon areneb rahvusvahelisel tasapnnal, lôppeb maailma mastaapidega.

1930. aastate algul tekkisid Pôhja- ja Lôuna-Ameerikas parteid ja grupid, kes olid solidaarsed ÜK(b)P vasakpoolse oopositsiooniga. Trotskit häiris siiski tema toetajaskonna üldine vähesus. Trotskism oli 1930. aastail USA-s tôeline moehaigus.

IV Internatsionaali moodustanud trotskistid pidasid oma eesmärgiks vôidelda nii stalinismi kui faśismi vastu, kuid liikumine polnud ühtne. Üheks pôhiteesiks oli suure maailmasôja puhkemise vältimatus. Sôda toovat endaga kaasa  revolutsioonide laine, kusjuures selle peatandriks on arenenud Lääne tööstusriigid. Kapitalistlik maailm ei suuda  üle elada järjekordset suurt sôda. Sôja tulemusel pidi revolutsioon haarama suured linnad ja seejärel tômbama kaasa ka külad, loomult on see puhtproletariaarne. Trotski arendas klassikalise marksismi äärmuseni välja. Ta oli veendunud, et Stalin kardab üle kôige uusi revolutsioonilisi plahvatusi.  Stalinile pani ta süüks, et  see on NSV Liidu praktiliselt hävitanud. 25. aprillil 1940 pöördus Trotski kirjaga  ("Teid petetakse!") NSVL tööliste poole.   

IV Internatsionaalis oli 8000 - 10 000 liiget. Organisatsiooni tabas suur môôn, kui Lev Trotski Mehhikos 20. augustil 1940 môrvati.

*          *          *

Stalin uskus, et kommunism vôidab sôja järel nendes maades, kuhu Punaarmee sisse marsib ("vabastab"). Eriti meeldis Stalinile leiboristide vôit Suurbritannias 1945. aastal, selle tulemusena astus tagasi konservatiivne valitsuskabinet eesotsas  peaminister Churchilliga. Nüüd asus peaministri  kohale Clement Attlee. Leiboristidel oli välja pakkuda üpriski radikaalne tegevusprogramm => riigistada Inglise Pank, söe-, gaasi- ja metallitööstus,  raudtee-, ôhu- ja jôetransport. Lisaks lubati radikaalse loomuga reforme terviśoiu-, haridus-  ja sotsiaalkindlustuse süsteemis. /// Tuleb mainida, et 1944. aastal, kui liitlastel terendas  sôjavôit silme ees, olid NSV Liidu ja Lääneriikide suhted väga soojad.

USA KOMMUNISTIDEST PEALE II MAAILMASÕDA.  USA KP peasekretär Earl Browder tegi ettepaneku reorganiseerida USA kompartei ja moodustada selle asemel hoopis kommunistlik assotsiasioon, millel oleks lihtsam USA poliitilistes struktuurides eksisteerida. Partei kongressil kiideti plaan heaks, ent Moskvas oldi  otsus vaikivalt nôus.  Juba 1945. aastal tehti Moskvas USA KP tegevuse kohta assotsiatsioonina vihast kriitikat ning 1946. aastal taastati ta endises vormis. Browder aeti aga parteist minema. USA-s hakkas tollal maad vôtma kommunismikartus, mis kasvas hiljem üle paaniliseks hirmuks. Arvukad kohtuprotsessid leidsid aset aastail 1947-1956. Suuresti tekitas selle hirmu senaator J. MacCarthy, kes 1950. a. väitis, et USA valitsusasutustesse olevat imbunud kommunistid. Kuigi ta tugines pooltödedele, kontrollimata faktidele ja laimas niisama, kandsid massiteabevahendid tema môtteviisi paljude ameeriklasteni. Ka Kongress astus MacCarthy'ga ühte jalga. Omamoodi nôiajahi ohvriks langesid paljud vasakpoolsed ja liberaalsed intellektuaalid. MacCarthy ründas tervalt ka demokraate, süüdistades neid "20-aastases reetmises". 1954. a. lakkas Kongress aga MacCarthy't toetamast ja môistis tema tegevuse hukka. USA ühiskonda tollal raputanud paranoiat kutsutakse makartismiks.  USA KP poliitilised ôigused taastati 1954. aastal.

*          *          *

Itaalia KP ridades oli 1934. a. 15 000 liiget, kuid 1945. a. lôpul oli sellel 1,7 mln. liiget, 1947. a. 2,2 mln. liiget. Ajavahemikul 1944-1947 olid kommunistid pidevalt Itaalia valitsuses, ühtlasi môjutasid nad ka 1947. a. pôhiseaduse sisu. 1947. aastal suruti kommunistid ja sotsialistid valitsusest välja, mistôttu algas kompartei tugev surve väljaspoolt.  Partei peasekretäril Palmiro Togliattil oli kavatsus Itaalia KP ümber kujundada rahvuslikuks massiparteiks.

Prantsuse KP liikmete arv oli detsembris 1945 775 000 liiget. Oktoobris 1945 toimunud Asutava Kogu valimistel oli saanud 5 mln. häält ehk 1/4 häälte koguarvust. Detsembris 1946 oli liikmeid 804 000. Novembris 1946 said kommunistid Rahvuskogu valimistel 6 mln. häält. Mais 1947 suruti nad aga valitsusest välja. 1948. aastast hakkas partei liikmete arv kahanema. Prantsuse KP juhtkond deklareeris, et teda ei juhita ei Londonist, Moskvast ega Waśingtonist, vaid Pariisist.

Kommunistide maine oli 1945. aastal kôrge just peamisel seetôttu, et kommunistliku liikumise kants NSVL oli sôjas seisnud liitlaste poolel. Aastail 1945-1946 toimunud valimistel hääletas kümnes Euroopa riigis üle 10 % valijatest kommunistide poolt. Nendeks riikideks olid peale Itaalia ja Prantsusmaa veel Island, Soome, Luksemburg, Belgia, Taani, Norra, Holland ja Rootsi. Kommunistid deklareerisid, et nende sihiks on vôidelda uue demokraatia eest, aga kui selgus, et see "demokraatia" vôis olla identne Mooskva poolt Ida-Euroopas vägisi juurutatud nn. rahvademokraatiaga, langes nende populaarsus enamikes Lääne-Euroopa riikides väga kiiresti. Külma sôja tingimustes eemaldati kommunistide esindajad valitsustest sootuks.

 

KÜLM SÖDA:  Nôukogude ajalookirjanduse järgi algas Külm sôda Churchilli kônega, mille ta pidas 5. märtsil 1946 USA-s Fultoni linnas. Selles tôi ta seniste liitlaste kardinaalsed vastuolud avalikkuse ette. Churchill rääkis raudsest eesriidest, mis olevat laskunud Ida-Euroopa ette. Tol ajal oli haripunktis Iraani kriis, mille oli pôhjustanud NSV Liidu soovimatus sealt oma vägesid ära tuua. 1941 olid NSV Liidu ja Briti väed Iraani okupeerinud, nüüd pidas NSV Liit vajalikuks oma vägesid seal kohal hoida. Need soostuti ära viima alles siis, kui ähvardas puhkeda relvakonflikt. 1946. a. abistasid NSV Liidu vahetus môjusfääris olevad Jugoslaavia, Bulgaaria ja Albaania kodusôda alustanud kommunistlikku partisaniliikumist (ELAS) Kreekas, kus britid olid vôimule ennistanud sôjaeelse valitsuse. 1946. aastal avaldas NSV Liit survet Türgile, pakkudes välja ühisrinde Musta mere väinade (Bosporus ja Dardanellid) sulgemiseks kolmandatele riikidele. Üldiselt aga püüdis NSV Liit sellal siiski mitte laskuda sügavasse konflikti liitlastega, peamine oli oma vôimu kindlustamine Ida-Euroopas.

Välispoliitikas ilmnesid tendentslikud protsessid.  Seoses Kreekat ja Türgit ähvardava Nôukogude ekspansiooniohuga tegi USA president Harry S. Truman 12. märtsil 1947 Kongressile ettepaneku osutada neile riikidele sôjalist ja majanduslikku abi 400 mln. USA dollari ulatuses. Truman rôhutas oma avalduses, et juhul kui maailmas rikutakse sôjalise surve ja poliitilise sisseimbumise teel status quo'd, siis ei saa USA sellega leppida. Ta lubas, et edaspidi annab USA analoogilist abi igale vabale rahvale, keda ähvardab selline oht. Nii pandi alus Trumani doktriinile, millest USA juhindus kogu Külma sôja vältel.

Doktriini pôhimôtteid rakendati esimest korda Marshalli plaanis. Selle eesmärgiks oli leevendada rahalise toetuse abil pingeid sôjas laastatud Euroopas, mis vôis seetôttu olla aldis kommunistlikele ideedele ja loosungitele. Oma programmkônes tegi George Marśall, USA riigisekretär aastail 1947-1949, ettepaneku anda Euroopa riikidele toetust 4 aasta jooksul 12,4 miljardi USA dollari ulatuses. 1948. a. kinnitas Kongress selle idee, ametlikult nimetati plaani Euroopa Taastamise Programmiks ja aastail 1948-1952 said 17 Euroopa riiki abi 13 miljardi dollari ulatuses. USA pakkus abi kôigile, kuid tingimuseks oli ettevôtete riigistamise peatamine ja rahvusvahelise kontrolli sisseseadmine abi kasutamise üle.

Stalini esimene reaktsioon Marshalli plaani suhtes oli üsna positiivne, ent ümbermôtlemine oli kiire. 12. juulil 1947, mil Pariisis algas Marshalli plaani arutav konverents, olid  NSVL ja ta Ida-Euroopa satelliidid + Soome abist ära öelnud. Tśehhoslovakkia ja Poola olid plaani algselt heaks kiitnud, ent nüüd keeldusid needki Pariisi minemast.  Ainsa sotsialistliku orientatsiooniga riigina vôttis Marshalli plaani vastu Tito-juhitav isemeelne Jugoslaavia, kes 1948. aastaks oli Moskvaga lôplikult tülli keeranud.

 

Pärast seda, kui Marshalli plaan oli Lääne-Euroopas heaks kiidetud, algas NSV Liidus tohutu USA-vastane kampaania, mida juhtis Andrei Źdanov. 29. detsembril 1945 formeeriti  ÜK(b)P KK välispoliitika osakond, mis kontrollis diplomaatilist kaadrit, välispropagandat, kogu välisministeeriumi kaadrite valikut, infoagentuuri TASS-i,  raadiokomiteed, Üleliidulist Välismaaga Kultuurisidemete Loomise Instituuti. 1946. aastal loodi Välissuhete ettevalmistamise ja kontrolli osakond .+ sektor, mis ôppis tundma komparteide ja teiste parteide liidreid + Kagu-Aasia osakond.

18. septembril 1947 toimus Poola kuurortlinnakeses Skljavska Poremba's Ida-Euroopa komparteide ning Itaalia ja Prantsuse KP juhtide koosviibimine, mille käigus loodi Kommunistlike ja Töölisparteide Informatsioonibüroo = Kominform. (NB! Stenogramme Kominformi istungitelt on publitseeritud 1994. a. Milanos ilmunud dokumentide kogumikus "Cominform: Minutes of Three Conference 1947/1948/1949")  25. septembril 1947 peetud Źdanovi  ettekandest rahvusvahelisest olukorrast sai konverentsi nael:

Maailm on jagunenud 2 laagriks - I)  imperialistlikuks  ja antidemokraatlikuks ning selle eesotsas seisab USA; II) demokraatlikuks ja antiimperialistlikuks eesotsas NSV Liiduga. Esimene laager valmistab ette uut imperialistlikku sôda, et purustada hea laager. Trumani doktriin ja Marshalli plaan garanteerivad USA valitsemise maailmas. Komparteid peavad vôitlema USA hegemoonia vastu ja täitma oma ajaloolist missiooni - s.o. tôusma oma rahva etteotsa rahvusl. sôltumatuse kaitseks. Ettekandes ründas Źdanov teravalt (sôimas!) Itaalia ja Prantsuse KP-d, sest nood pööravat liigselt röhku sôltumatusele ja iseseisva joone ajamisele, selle asemel et tugevdada liitu NSVL-ga. Teiseks olevat nad liiga leebed Marśalli plaani suhtes, kolmandaks ei kasutanud nad ära sôjaaegset tugevat vastupanuliikumist (nt. Prantsuse Resistance). Neljas surmapatt oli liigne mehkeldamine ja suhete parandamine teiste poliitiliste juhtidega, selle asemel et vôimu haarata. Źdanovi kriitikat vôimendasid agaralt Jugoslaavia KP esindajad E. Kardelj  ja Milovan Djilas, kes tollal hiilgasid erilise käremeelsuse ja stalinliku môttemalliga.

Kominformi keskus asus algselt Belgradis, häälekandjaks oli "Kindla rahu ja sotsialismi eest". 23. detsembril 1948 muudeti KK Välispoliitika Osakond  KK Välissuhete Osakonnaks, kelle ülesannete hulka kuulus:

1. juhtide hindamine,
2. suhete hoidmine,
3. NSVL Ametiühinguter Kesknôukogu kontrollimine,  välismaaga kultuurisidemete arendamise üle peetav kontroll, samuti NSVL Punase Risti, NSVL Kirjanike Liidu jt. kontrollimine,
4. töö poliitiliste emigrantidega (=> selle raames paisati piiri taha muinasjutulisi summasid).

14. detsembril 1947 palus Itaalia kommunistide juhtfiguur Pietro Secchia (oli olnud 1946-1947 Itaalia Asut. Kogu saadik ning 1948 oli ka senaator) NSVL-lt 600 000 dollari suurust finantsabi, et kommunistide tegevust Itaalias paremini korraldada. Selle raha ta sai. Abi pakuti ka Palmiro Togliattile, Maurice Thorez'le, Dolores Ibarrurile, kuid kôik nad ütlesid ära. Secchi0a oli veendunud, et revolutsiooni relva abil läbi viia pole otstarbekas, et asja saab ka rahulikul parlamentaarsel teel ajada.

 

JUGOSLAAVIA-NSVL KONFLIKT 1948-1955: Sel ajal tekkis sotsleeris omavahel konflikis olev kolmnurk: Belgrad-Moskva-Peking.  Jugoslaavia KP liidriks oli ambitsioonikas ja kahtlemata vôimekas Josip Broz Tito (1892-1980), kes suutis oma eluajaks liita vastuoludest pulbitseva Balkani ning juhtida seda raudses poliitilises haardes. Ta kuulus KP ridadesse juba 1921. aastate algusest, sai 1937 partei peasekretäriks ja juhtis II maailmasôjas edukalt partisanijôude, pälvides suure populaarsuse. 1942 oli Jugoslaavia partisaniüksustes ca 50 000 inimest, 1945. aastal juba 800 000. Tito juhtimisel vabastati Jugoslaavia sakslaste vôimu alt peaaegu iseseisvalt.  Septembris 1944 tegi Tito visiidi Moskvasse, kus lepiti kokku, et Punaarmee aitab Jugoslaavia lôplikult vabastada. 1946. aastal juurutati seal juba nôukogulikku juhtimissüsteemi, olid moodustatud kolhoosid. Kevadel 1947 mindi täielikult üle nôukogude elustiilile, peeti rangelt kinni Moskva poliitilisest joonest.  11. aprillil  1947 sôlmiti NSVL-Jugoslaavia sôpruse ja  koostöö leping ning kôik paistis korras olevat.  Esimese konflikti tekitas nôukogude sôjaliste spetsialistide käitumine. M. Djilas märkis nôuk. ohvitseride madalat eetilist taset, peale selle said nad 4 korda kôrgemat palka kui jugoslaavia ohvitserid. Hiljem vabandas Djilas Moskvas oma sônade pärast, kuid kuulis vastuseks vaid sôimu Jugoslaavia poliitika aadressil. Stalin heitis ette, et Jugoslaavia pole piisavalt jäik suhetes Läänega ning ajavat mingit pôikpäiset oma joont. 10. veebruaril 1948 sôlmisid Jugoslaavia ja Bulgaaria Moskvast sôltumatult nn. Kesk- ja Kagu-Euroopa Konföderatsiooni, mille peale Moskva eriti marru läks. Seejärel konstateeris Jugoslaavia KP Poliitbüroo, et Jugoslaavia pole mingi ettur malelaual, keda liigutatakse suvaliselt siia-tänna. Kuna Jugoslaavia rahandusministriks oli nôuk. julgeolekuohvitser, kes kandis kôik parteiistungil räägitu Moskvale ette, siis saadeti NSV Liidust välja Jugoslaavia suursaadik.  Novembris 1948 toimus Ungaris Kominformi istung teemal "Jugoslaavia KP môrtsukate ja spioonide vôimuses" => Jugoslaavia juhtkond môisteti hukka kominternlikus stiilis. Kohale saadeti isegi terrorirühmasid. Vastuseks pöördus Jugoslaavia 1951. aastal ÜRO poole ja kurtis, et sots.maad olid Jugoslaavia piire rikkunud 5000 korral.

Olemuselt oli Jugoslaavia KP marksistlik-leninistlik, kuid püüti vältida NSV Liidus rakendatud mudelit. Propageeriti riigisotsialismi. 1952. aastal moodustati Jugoslaavia Kommunistide Liit. Valmistati ette projekt, kus riigivôim lahutati parteist - projektiks asi jäigi. Jugoslaavia KP oli ametlikult Moskvast rippumatu. Poliitiliselt ei soovinud Jugoslaavia siduda ennast ei Lääne ega Idaga, otsiti kolmandat teed. /// 1955. aastal läks Josip Broz Tito suust käibele môiste "Kolmas Maailm", millega eristati neid riike, kes polnud sidunud end Ida ja Lääne blokkidega.

Titost tehti aga kommunistliku liikumise patuoinas. Kohtuprotsessid Tito pooldajate üle kestsid 1952. aastani välja. Lepituskatseid hakkas Moskva tegema pärast Stalini surma, aga jugoslaavlased ei vôtnud vedu Molotovi isiku pärast, keda nad silmaotsaski ei sallinud. 1955. a. sôitis Hrustsov isiklikult Belgradi Titoga suhteid looma ja selgitas, et kôiges oli süüdi Stalin. Jugoslaavia-NSVL suhted leevenesid, kuid Jugoslaavia jäi ikkagi omalaadi paariaks sotsleeris.

Kominformi saatuseks oli aga laiali minna. Esmalt, oktoobris-detsembris 1950 käis jutt Kominformi reorganiseerimisest Kominterniks, kuna niisugusel kujul Kominform talle asetatud lootusi ei täitnud. Jutt tegudeni ei jôudnud. Detsembris 1950 vestles Stalin Togliattiga, 23. detsembriks planeeritud nôupidamine jäi ära, sisulist pôhjust pole teada. Seejärel eksisteeris Kominform praktiliselt varjusurmas. 17. aprillil 1956 saadeti ta laiali.

 

1958 hakkasid Moskva ja Belgradi suhted taas halvenema. Tolleks ajaks mängis n.ö. kolmandat jôudu Hiina, kus kogu vôim oli punaste kätte läinud 1949. aastal. W.S.Churchill oli ennustanud, et Peking on Moskvale truu täpselt niikaua, kuni ta saab relvad, jôu ja enesekindluse. Siis ei allu ta Moskva diktaadile juba sel pôhjusel, et nii suur ja vôimas riik nagu Hiina lihtsalt ei saa olla alluvusseisundis. 16. detsembril 1949 saabus Mao Zedong visiidile Moskvasse, mitte kunagi varem polnud ta Hiinast väljaspool käinud ja polnud ta kunagi olnud ka kominternlane. 14. veebruaril 1950 sôlmiti NSVL-Hiina leping, millel oli 2 sisulist punkti:

1. ühistegevus Jaapani vastu;
2. NSV Liidu krediit Hiinale 300 mln. dollari ulatuses 1 % intressiga. 

Korea sôtta NSVL otseselt ei sekkunud, kuid ta aitas Hiinat, kes püüdis kôike maksmapanevalt teispool 38. paralleeli sotsialismi ehitada. Stalini ja Mao suhted olid suurepärased, seevastu Hrustsovist ei saanud Mao aru. Sest kuidas osutus suur juht ja ôpetaja Stalin nüüd ühtäkki väga pahaks inimeseks, nagu Hrustsov & co. väitis?! Mao oli pahane Hrustsovile ka seetôttu, et too väitis, et asju saab ajada ka parlamentaarsel teel. Mao tunnistas suhtlemisel Läänega ainult revolutsioonilist-vägivaldset jôupoliitikat. Mao arutles, et NSV Liidul pole vaja kapmaade ees lömitada, sest tal on ju ka aatomirelv ja mis siis sellest, kui puhkeb III maailmasôda aatomirelva abil. Sel juhul hukkuks ikkagi Lääs, kuna sealne asustus on tihedam ja kompaktsem kui NSV Liidus, kus môned inimesed elaks tuumasôja üle ja ehitaksid kommunismi üles. Mao arvutas diviise kokku ja leidis, et sotsleer paneks Läänele ses osas pika puuga ära. 1957. aastal, mil suhted kahe maa vahel olid veel enam-vähem normaalsed,  müüs NSV Liit tuumatehnoloogia Hiinale ja  1964 pandi seal esimene pomm plahvatama. Suhted halvenesid aga edasi ja tuumarelvaga Mao ärplemisel oli nüüd rohkem kaalu kui kunagi varem. Pekingist sai Moskva ja Belgradi järel kolmas tugev kommunistlik kants, seejuures kôige agressiivsem. Moskva poliitika kuulutati revisionistlikuks, maoistliku teooria järgi oli kapitalistliku süsteemi hukutamiseks lubatud kôik vôtted - vandenôud, sissisôdade ôhutamine, maade äraostmine (=> briljantne näide siinkohal on Albaania, kes just Hiina finantsabi toel katkestas kôik suhted maailmaga, isegi oma lähinaabritega). Hiina agressiivsus hirmutas ühtviisi nii Waśingtoni kui Moskvat, viimane oli valmis otsima kompromissi. Hrustsovi pillatud fraas ameeriklastele - "Ükskord me hävitame teid nagunii" - oli muidugi muusika Mao kôrvadele.

Karmidest sônadest märksa tôsisem oli Kuuba raketikriis 1962. aastal, mille kohta on öeldud, et neil päeval seisis maailm III maailmasôjale kôige lähemal alates Külma sôja algusest. NSV Liidu juhtide kaine jutt pärast Stalini paranoiat  oli Läänele tohutu kergendus, kuid oleks naiivne arvata, et Hrustsov lükkas maailmarevolutsiooni idee kôrvale. Kominform oli endast järele jätnud tühemiku, mis ootas täitmist - selle asemele püüti luua midagi efektiivsemat. Hrustsovile oli omane śovinistlik môttemall, ta otsis pompöössust, välisilma ees esines ta demokraadina. 1957. aastal, Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäevaks, kutsuti Moskvasse kogu maailma kommunistlik eliit (kohal 64 parteid). Pidutsemise kôrval, kulisside varjus, sondeeris Moskva pida, kas ei oleks vôimalik taas moodustada mingit ühisorganisatsiooni. Paljud delegaadid olid Moskvasse saabunud kartusega, et jälle tehakse Komintern, osa delegaate aga kartsid vastupidiselt, et XX kongressi vôimendatakse (<= seal kôneles Hrustsov Stalini isikukultusest) vôi revideeritakse kommunistlikke dogmasid. Saadikud olid eelhoiakute küüsis ja kuigi konverentsi püüti maailma avalikkusele serveerida kui näidet sotsleeri vankumatust ühtsusest, kubises see suurtest vastuoludest. Vastu vôeti 2 peamist dokumenti: konverentsi deklaratsioon ja rahumanifest.

1960. aastal kogunes Moskvasse 81 parteid (kommunistlikud ja töölisparteid), aga siis lahvatas täie teravusega Pekingi-Moskva konflikt. Nende tüli pôhjused jäid teistele arusaamatuks. Sellegipoolest kôneldi ühtsusest. 1969. a. konverentsil osales 75 parteid, ent tolleks ajaks oli toimunud Praha kevade draama ja hiinlaste vaenlaseks number 1 oli NSVL. Edaspidi loobus Moskva kokku kutsumast suuri konverentse, mis pidid demonstreerima olematut ühtsust, ja 1970.-1980. aastatel korraldati vaid regionaalseid nôupidamisi.

1964. aastal, pärast Palmiro Togliatti surma, avaldati ajalehes "Izvestija" tema poliitiline testament. Togliatti kaitses selles komparteide suveräänseid ôigusi ja käsitles looritatult Vene revolutsiooni kahtlast universaalsust maailma jaoks, hoiatades ühtlasi, et mitte mingil juhul ei tohi enam luua uut Kominterni. Tolleks ajaks oli Läänes ilmunud Milovan Djilas'i raamat "Uus kurss", milles lahati halastamatu otsekohesusega kommunistliku süsteemi anatoomiat. Avameelsusega kommunismi aadressil paistsid silma ka austerlane Ernst Fischer ja prantslane Roger Garaudy (1970). Londonis ilmus 1977 hispaanlase S. Carrillo teos "Eurokommunism ja riik", milles avaldab arvamust, et Ida-Euroopas rakendatud sotsialismimudel ei sobi Lääne-Euroopa ühiskonnale, kus on hoopis teised arusaamad ja traditsioonid. /// Kiriku roll katolikes maades on kahtlemata üks asi, mida ei saa eirata - ent Ida-Euroopa ja NSV Liidu  ühiskonnas propageeriti ateistlikku maailmavaadet.

Peale eurokommunismi polnud enam midagi pakkuda, teooria areng jäi seisma - vôi kuhu olekski kommunistlikul teoorial enam areneda olnud? Läänele ei pakkunud  kommunismiteooria enam pinget.

 

VENE MAAILMAREVOLUTSIOON: IDEE JA PRAKTIKA, VI: MRP, Komintern & maailmarevolutsioon 1939-1941 (J.ANT & TÜ, 1998)

 SISSEKANNE # 322

 

Stalinit huvitasid Kominterni asjad järjest vähem ja vähem. Tema jaoks polnud oluline maailmarevolutsiooni eksportimine, vaid esmane oli oma vôimu kindlustamine ja kartus, et keegi seda vôimu ohustada vôib (<= profülaktiline terror). 1939. aastaks oli  terror Kominterni ridu tublist harvendanud; need, kes ellu olid jäänud, olid täielikult alistunud Stalini diktaadile. Komintern oli laostunud, delegaadid sanktsioneerisid vaidluseta Poola KP hävitamise, represseerimised jne. Terves maailmas langes kommunistide reiting.

Kui NSVL ja Saksamaa teinneteisele lähenesid, muutus Komintern Stalini jaoks tülikaks. 22. augustil 1939, päev enne MRP-d, vôttis Kominterni TK vastu otsuse nôukogudevastasest kampaaniast seoses läbirääkimistega Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Nenditi, et pakt sôlmitakse maailmarahu huvides ja avaldati lootust, et Saksamaa eeskuju järgivad ka SBR ja Prantsuse valitsused. Arvata vôib, et salaprotokollist ei teadnud Komintern midagi. Eriti vaimustatud oli MRP-st USA KP liider Earl Browder, kelle meelest olevat pakt näide, kuidas sundida Hitlerit agressioonist loobuma. Ta arvas muuhulgas, et pakt ei vôimalda Hitleril rùnnata  Poolat, NSV Liitu  ammugi mitte.

5. septembril 1939 kirjutas Dimitrov Źdanovile, et Kominternis tehakse uusi avaldusi seoses puhkenud sôjaga. Kirjas kurdeti erakordsete raskuste pärast, mis Kominternil nüüd lasuvat, ja paluti Stalini vahetut nôuannet. Stalin andiski. => 7. septembril 1939 toimus Stalinil vestlus Molotovi ja Dimitroviga ning siis Stalini poolt väljaöeldud môtted olid aluseks Kominterni järgmistele dokumentidele.

Stalini môttekäik kulges laias laastus nônda: sôda käib kahe grupi kapitalistlike maade -vaeste ja rikaste - vahel maailma valitsemise nimel. See on hea, et nad sôdivad, sest selle läbi nôrgenevad môlemad pooled. Et Saksamaa laostab imperialistlikku Suurbritanniat ja Prantsusmaad, on üksnes tervitatav. Hitler teeb tänuväärset tööd, kuigi ta vôib-olla ise seda ei tajugi. NSV Liidu roll ses konfliktis on manööverdamine kahe poole vahel, mängida üht teise vastu välja, et konflikt oleks vôimalikult pikem ja verisem. Kapitalistlike riikide kommunistid peavad aga kindlalt sôjale ning imperialistlikele valitsustele vastu seisma. Sôja puhkemine muutvat môttetuks kapitalistlike riikide jaotamise faśistlikeks ja demokraatlikeks, on vaid imperialistlikud riigid ning neile tuleb vastu seista. Poola hävitamist pôhjendas Stalin sellega, et kui varem oli Poola rahvusriik, mille suveräniteeti revolutsionäärid kaitsesid, siis nüüd on Poola muutnud faśistlikuks riigiks, mille likvideerimine ongi hea ja teenib maailmarahu huve. Ja pealegi - mis selles siis halba on, et kommunistlik kord ühe faśistliku riigi arvelt lääne poole nihkub?

Dimitrov viis Stalini môtted Kominterni; tehti järeldus, et faśiste ei tohiks sôimata, vaid eeskätt just imperialiste. See tähendas muidugi SBR ja Prantsusmaa materdamist. Kriitika teravik suunati Saksamaa vaenlaste vastu.  25. oktoobril 1939 vestles Stalin Dimitrovi ja Źdanoviga ning nôudis 3 loosungi püstitamist:

1. Maha imperialistlik sôda!;
2. Lôpetada verevalamine!;
3. Tôugata troonilt valitsused, kes on sôja taga! (mitte need, kes on rahu poolt).

Imperialistlike sôjaôhutajate ja -mahhinaatorite rollis nägi Stalin SBR-t ja Prantsusmaad, kes olid Saksamaad provotseerinud.  7. oktoobril 1939 väitis Saksamaa välisminister Joachim v. Ribbentrop ajalehes "Pravda", et Saksamaa on alati olnud rahu poolt ja sôja vastu ning et sôda Poolaga oli Saksamaale peale surutud. Berliin pole Lääne-Euroopale sôda kuulutanud, seda tegid hoopis Londoni ja Pariisi imperialistid. 30. novembril 1939 avaldas "Pravda" Stalini läkituse rahvusvahelisele infoagentuurile HAVAS, milles otsesônu kuulutas, et mitte Saksamaa ei tunginud Prantsusmaale ja SBR-le kallale, vaid oli vastupidi. Seega olid Berliin ja Moskva neil päevil leidnud ühise keele selles, et ohver oli Saksamaa.

Komintern püüdis  aktiivne olla ka Talvesôjas. 31. novembril 1939 kuulutas tundmatu raadiojaam välja Soome DV eesotsas kominternlase Otto Kuusineniga, mida NSV Liit juba 4. detsembril 1939 tunnustas. 11. detsembril vôttis Komintern vastu järgmise otsuse => solidariseeruda rahvavalitsusega, paralüseerida vaenulikud rünnakud uue valitsuse vastu, astuda välja Prantsuse-SBR  sôjaôhutajate kontrrevolutsiooniliste plaanide vastu, populariseerida nôukogude korda. Kôik, millega Komintern hakkama sai, oli eluvööras vihkav ja jôuetu propaganda.  Kui Natsi-Saksamaa ründas Taanit, saatis Komintern sealsele komparteile direktiivid, milles kogu süü okupatsioonis veeretati Londoni ja Pariisi sôjarditele ning Skandinaavia valitsustele, kes tervitavat imperialistlikku sôda. Saksamaa olevat olnud sunnitud kasutama vastumeetmeid. Seega tegi Komintern endale ise antireklaami - sealjuures parimal vôimalikul viisil, milleks mistahes "imperialistlik" propagandamasin poleks suuteline olnud.

13. jaanuaril 1940 tegi Stalin kohtumisel Dimitroviga selgeks, et maailmarevolutsioon kui ühtne akt on jama ning revolutsioon toimuvat eri maades eri ajal, kusjuures Punaarmeel tegevus on maailmarevolutsiooni komponent.

21. veebruaril 1941 toimus Kominterni Saksamaa sektsiooni kinnine koosolek, kus Walter Ulbricht refereeris Stalini juhtimisel toimunud Kominterni Täitevkomitee liidrite nôupidamist, kus pôhiettekande tegi Wilhelm Pieck.  3 vôimalikku stsenaariumi :

1. maailmasôda lôpeb ühe poole kaotusega;
2. sôdivad pooled sôlmivad kompromisslepingu;
3. kui kaob vôidu perspektiiv,  lôpetavad sôja revolutsioonilised massid (algab vennastumine vaenupoolte vahel, mida NSVL ihust ja hingest toetaks).

20. aprillil 1941 toimus Moskvas Tadźiki kultuuripäevade dekaad. Stalin tuli Dimitrovi auks peetud toostis lagedale senisest diametraalselt erineva jutuga:  Rahvuslikud komparteid vôiks muuta täiesti iseseisvaks; Moskvaga ei oleks vaja iga sammu kooskôlastada, isegi partei nimi polevat oluline. Tähtis on vaid see, et parteil oleks marksistlik programm ja et nad suudaksid imbuda oma riigi vôimustruktuuridesse.

22. juuni varahommikul, kui nn. Suur Isamaasôda käis esimesi tunde, oli Stalinil kônelus Dimitroviga ning otsustati, et kohtadel ei tôstatataks enam küsimust sotsialistlikust revolutsioonist, kuna NSVL peab Saksamaaga nüüdsest isamaasôda. // <= s.t. Kominterni internatsionalism seati kalevi alla, päevakorda tôusis rahvusliku patriotismi küsimus