"ÕIGE GRILL MUUDAB KIBEDA SIBULA MAGUSAKS." REKLAAM JA HUUMOR

 SISSEKANNE # 468

Rannarootsi Lihatööstus/FB

Rannarootsi Lihatööstus mõtles kesk mõnusat suve välja karamelliseeritud sibulaga grill-liha ning andis tehisarule ülesandeks teha sellele üks reklaam, mis ka reklaam on. Rannarootsi promptis, tehisaru genereeris. Ja vaat mis välja tuli. Nii mõnigi poliitik leidis, et see on rahvusvahelise vaenu õhutamine ja sõda on kasutatud turunduse eesmärgil.

„А что это у вас на заднем плане, дорогие колбасники? Идея в том, чтобы каждый, кто купит вашу колбасу, думал, что жрет обгорелого врага? Или я как-то неправильно трактую, извините, язык маркетинга? Вот жеж идиоты. Правду говорят, кому война, а кому мать родна,“ kurjustas keskerakondlane ja europarlamentäär Yana Toom oma feissari seinal millegipärast vene keeles ja lisas juurde resoluutse lubaduse inglise keeles: „Rannarootsi - never again.“

Keskerakonna juht Mihhail Kõlvart valutab südant pika tiraadiga oma FB seinal:

„Me kõik teame, et käib sõda. Samuti teame hästi, et sõnal sibul on Eestis juba ammu ka halvustav tähendus vene keelt kõnelevate inimeste kohta. Seda tähendust tunnistab ka Eesti Keele Instituut. Sotsiaalmeedias avaldatud reaktsioonide põhjal otsustades ei tekitanud see reklaam inimestes naeratust ega muiet, vaid ärritust ja hirmu. Ning seda nii eesti kui ka vene emakeelega inimeste seas.

Praeguses keerulises geopoliitilises olukorras, kus julgeolekuriskid on suuremad kui kunagi varem, tekib paratamatult küsimus: kelle huvides on sellised provokatsioonid? Kellele on kasulik valada õli tulle ajal, mil ühiskonnas on niigi liiga palju umbusku, vastandumist, valu ja viha? Sõda Ukrainas mõjutab kogu Euroopat ja on tekitanud pingeid mitte ainult kogukondade vahele, vaid ka perekondadesse, töökollektiividesse ja inimeste sisse. Miks peaks neid pingeid sellisel viisil võimendama?

Ajalugu õpetab, et massiline vägivald ei alga laskudest. See algab keelest, kujunditest ja sümbolitest, mis muudavad inimeste alandamise ja dehumaniseerimise rahvuse, etnilise kuuluvuse või mõne muu tunnuse alusel samm-sammult vastuvõetavaks. Inimesi põletavate ahjudeni ei jõutud üleöö – kõik algas pilkamisest ja alandamisest. Kui inimene muutub sümboliks, probleemiks või pilkeobjektiks, muutub järgmine samm psühholoogiliselt juba märksa lihtsamaks.“

Mis me siis õigupoolest reklaamplakatil näeme? Visuaal on selline, et kaks muhedat meest grillivad liha, kandes T-särke, mille varrukatel on Ukraina lipu embleemid. Taustal, meeste selja taga rannajoonel tõusevad taevasse paksud mustad suitsusambad, mis meenutavad sõjatandri fotosid. Pildi all on tekst „Õige grill muudab kibeda sibula magusaks“. Mis ei ole ju vale. Aga kuna vernikulaarselt kasutatakse sõna „sibul“ sageli venelaste kohta käiva halvustava väljendina, loeti siit välja vihjet vaenlase põletamisele või hävitamisele. Härra Kõlvart näiteks luges välja suisa vihjed natsidele ja põletusahjudele. Oh seda russofoobset kannibalirahvast eestlast!

Mulle tuli nüüd kohe meelde kurtmine meedias, kuidas tänapäeval on raske nalja teha, eriti seda piiripealset ja mustemat, sest inimesed on muutunud hapramaks, tundelisemaks, on minetanud oskuse ridade vahelt lugeda ja üleüldse solvuvad kergemini. Võtavad kõike liiga isiklikult. Jaan Pehk tegi sellest isegi laulu. Sellest johtuvalt ei kujutagi enam ette, et rahvusringhäälingu eetris võiks kõlada näiteks Kreisiraadio kurikuulus neegri-sketś („Pane meeter, neeger!“). Või mäletate Tujurikkuja sketši küüditajatest ja Eesti perest, kes oli õnnest leilis, et saab minna kaugele maale reisile – terve perega ja veel täitsa tasuta!

"Sinu jaoks on see karneval..." (Kreisiraadio/kreisipriee)

"Lõpuks ometi! Me oleme seda nii kaua oodanud!" (Tujurikkuja/Catapult Films, 2009)

Noh ja veel tuleb meelde Ivan Orav, kes oma mälestustes kirjutas väliseestlaste kojusaabumisest ja nende kohtumisest Eesti elu eripäradega:

„Oi, meie Torontos teame väga hästi, et Eestimaal elasid kõik inimesed käed raudus,“ seletas see loll ja vahtis mind totakalt uudishimuliku näoga. Mul viskas nii ära, et karjusin: „Mis teie seal Torontos ka teate! Kahju, et sa neljakümne neljandal aastal paadiga põhja ei läinud, napakas!“

„Hehehehee!“ naeris loll. „Kas see polegi mitte see kuulus eesti huumor?“

„Jah, see ta on,“ vastasin mina tigedalt. /…/

Muide, tehisaru ise seletab eesti huumori omapära nii:

„Eesti huumor on unikaalne segu põhjamaisest vaoshoitusest, eneseirooniast ja ajaloolisest karastusest. See peegeldab otseselt eestlase iseloomu ja kultuuritausta.

• Must ja eneseirooniline: eestlased armastavad naerda iseenda ja oma murede üle.
• Sünge alatoon: nalja tehakse sageli surma, vaesuse ja ebaõnne üle.
• Ellujäämismehhanism: must huumor on ajalooliselt aidanud rasketest aegadest üle saada.
• Kritiseeriv: eneseiroonia kaudu juhitakse tähelepanu ühiskonna valukohtadele.
• Kuiv ja vaoshoitud: eesti huumor ei ole häälekas ega ülevoolav.
• Sarkasm: tugevalt arenenud sarkasm ja lühikesed, nõelavad märkused.“

Nõnda siis on lood Eesti huumoriga – take it or leave it. Rannarootsi tabas selle reklaamiga muidugi otse kümnesse, sest üks õige hää ja tubli päriseestlane kiirustab nüüd poodi seda grill-liha ostma, mida pr Toom ja hr Kõlvart kangesti boikottida tahaks. Rannarootsi võiks isegi öelda, et tahtsime parimat... aga jeebel küll, läks paremini veel!

Mis puutub aga sibulasse ja selle konnotatsiooni, siis ei pruugi see ju ülepeakaela olla pejoratiivne. Sibul on väga kasulik ja vajalik köögivili. Aga kui meenutada Gianni Rodari allegoorilist jutustust „Cipollino seiklused“ (1951), mis oli osavalt lastekirjanduseks maskeerunud ühiskonnakriitika Mussolini-ajastu Itaalia pihta, siis seal oli sibulapoiss Cipollino ja tema taat, vana sibul Cipollone, läbinisti positiivne tegelane, kes võitles julma ja lollaka vürst Sidruni türannia vastu. Nii et kui asja sedaviisi vaadata – ei maksa solvuda, ei maksa. Sibul olla on auasi. Maha Sidrun, rüütel Tomat ja parun Apelsin! Rohkem sibulat grilli peale!

Kuula mõnusat kuuldemängu Cipollinost siit. Cipollinole on sedapuhku hääle andnud Jüri Krjukov.

EESTI PRESIDENDIKS SAAGU TEHISARU

 SISSEKANNE # 462

Võidupüha ja jaanilaupäev – ning haruldaselt ilus ilm. Sest muidu on ju ikka vihma kallanud – jumalik ettehooldus, et tulemaiad eestlased oma jaanilõketega Eestimaad maha ei põletaks. (Seekord toimus siis järelhooldus – vihm kustutas kõik hõõguvad tuleasemed ära.

President Alar Karis võttis viimast korda võidupüha paraadi vastu Raplas. Oma kõne lõpetas ta sõnadega: „Head Eesti inimesed, riigipeana soovin teile viimast korda head võidupüha ja rõõmsat jaaniõhtut. Hoidkem ja kaitskem oma peret, oma lähedasi ning oma kodu – nii kitsas kui ka laias tähenduses. Eesti on meie oma. Ja jäägu ta alati vabaks!“ (PM, 23.06)

See oli hästi tempereeritud ja ajastatud otsus hr Karise poolt, kellelt oodati juba pikemat aega vastavat otsust. Kas kandideerib järgmiseks ametiajaks või mitte. Selget vastust poldud kuni eilseni saadud, mistap tegid selleteemalised spekulatsioonid erakondade juhid närviliseks. Parlamendierakonnad tunnistasid, et on teadmatuses ning nii mõnegi erakonna otsus, kellele toetust avaldada, seisnud just president Karise otsuse taga. Neil, kes Karise selja taga, plaan B-d ei olevat, väidab Delfi, ent mina seda ei usu. Tõsi, Delfi toetub just Isamaa juhi Reinsalu sõnadele, et „kui küsida nõnda, et kas me tegeleme mingite paralleeltegevustega enne Alar Karise seisukohta: me oleme teda ühemõtteliselt toetanud, seega vastus on eitav. Me ei tegele mingisuguse plaaniga B.“ (Delfi, 21.06) Ja Keskerakonna juht Kõlvart sekundeerib: „Presidendivalimiste puhul ei peaks olema plaan A ja plaan B.“ (sealsamas)

EKRE esimees Martin Helme arutles: „Ma arvan, et nendes aruteludes ei ole keegi sees, kes on Toompeal. Seda ootame me kõik põnevusega. Minu meelest Karis mängib küünilist mängu, et mulle see ei meeldi tegelikult. Tema mäng on sama mis eelmine kord, aga olud ei ole samad, mis eelmisel korral. Eelmine kord ta ootas, et teda mindaks paluma, ja palumisega koos pidid käima kinnitused, et hääled on koos. Seekord ei lähe keegi teda paluma.

Mulle tundub, et isegi kui ta nüüd ütleb praegu, et ta ei kandideeri, siis ega see ei tähenda, et ta ei kandideeri.Kui näiteks riigikogus ei tule presidendivalimistest midagi välja, ka valimiskogus ei saada hääli kokku kellegi taha, siis sellisel juhul võib tal olla plaan, et ta tuleb seal teises või kolmandas ringis ikkagi siis nii-öelda: hea küll, ma olen nõus. Aga ma arvan, et see ei tööta seekord.“ (sealsamas)

Nüüd siis on spekulatsioonidel lõpp. Neil, mis Karist puudutavad. Aga kohe sünnivad uued spekulatsioonid. Mikk Salu kirjutab Postimehes (23.06): „Kõige siledam tee on selline, et Kristen Michali juhitud Reformierakond leiab presidendikandidaadi, eeldatavasti koos koalitsioonipartneri Eesti 200-ga, ning kandidaat on nii tugev, veenev ja populaarne, et ka opositsiooniparteid Isamaa, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetavad – sisuliselt ei jääks opositsioonile valikut, et mõnd tüli või intriigi üles kiskuda, sest kandidaat on selline, keda lihtsalt peab toetama.

Teine tee on vastupidine: tuleb kemplemine ja kavaldamine. Lõpuks valitakse president ikkagi ära, ent mingi märk jääb külge. Jääb külge uuele presidendile, jääb külge valimisele ja jääb külge parteidele.

Eelkõige on küsimus kahe partei käitumises. Mida teevad Reformierakond ja Isamaa. Reformierakond on riigikogu suurim erakond ja ilma nende häälteta on uut presidenti võimatu valida. Isamaal samas ei ole riigikogus nii palju saadikuid, et nende häältest presidendivalik otseselt sõltuks, aga kuna nad on Eesti populaarseim partei, juhtiv opositsioonierakond, on neil võimalus presidendivaliku protsessi avalikkuse silmis kujundada.“

Kristen Michal avaldas, et Reformierakonna vaatest ei muuda Karise loobumine midagi. „Tuleb leida kandidaat, eelistatult naine, aga võib-olla ka mees, kellel oleks siis suurim võimalik ühisosa kogu parlamendis.“ (Delfi, 23.06)

Nojah, naine. See oleks eduline küll. Kes see küll olla võiks? Kersti Kaljulaid on juba olnud ja see on justnagu mullune lumi. Ei eruta enam. Pealegi on juba ette teada, mis saama hakkab. Sõna on vaba ja nii edasi.

Mis puutub Marina Kaljuranda, siis tema puhul ei saa just öelda, et „parim enne“ on möödas, kuid ta vist ise ei soovi enam kandideerida. Ükskord ta juba lasti kandidaadina põhja ning väärika daamina ei ole talle alandavat kordusetendust vaja.

Seega ei teagi nüüd, kes kuuendaks presidendiks hakkab. Postimehe kolumnist Erkki Bahovski prognoosib, et presidendivalimiste rallist kujuneb samasugune komejant nagu paaril eelmisel korral. Kõigepealt ilmuvad välja presidendikandidaadi-kamikazed, kes on valmis pea ees sööstma valimisvõitlusse, kuid kes ikka lõpuks Kadriorgu ei pääse. Siis on kuluaarikandidaadid, kuid kes samuti ei pruugi valituks osutuda. Kindlasti kuuleme jälle kord arutelu selle üle, et presidendivalimiste kord on oma aja ära elanud ja et seega tuleks president otse valida.

Asja teeb keerulisemaks see, et aasta-aastalt on riigikogu osatähtsus valimiskogus suurenenud. 2017. aasta haldusreform vähendas omavalitsuste arvu ja suurendas seega riigikogu rolli. Ent punnseis riigikogus (presidendi valimiseks on vaja 68 riigikogu liikme häält) tähendab suure tõenäosusega seda, et see punnseis kaldub ka valimiskokku. (Tartu Postimees, 24.06)

Mina teen aga – arvesse võttes kõike eelnevat - hoopis niisuguse ettepaneku: Eesti presidendiks peaks hakkama tehisintellekt. Jah, kõikvõimas AI. Sellel on kõvasti plusse.

Esiteks kirjutab tehisintellekt häid poliitilisi tekste ja kõnesid, mis kedagi ei solva ja kõiki meeles peab. Tekst on hästi struktureeritud ja selge, ning mis peamine – viisakas. Sel juhul võiks optimeerida kõik riiklikud kõnekirjutajad, või noh – palgal tuleb hoida lihtsalt ühte head keeletunnetuse ja käsitööoskusega promptijat. Tema siis annab ette käsuread, vastavalt sündmusele või riiklikule tähtpäevale. Vabariigi aastapäev tulemas? Koosta patriootlik tekst, mis kõnetaks keskmist eestlast, ega upu imalasse pateetikasse. Palun, siin ta on! Jõulud ukse ees? Koosta tekst, mllest kiirgaks soojust ja milles oleks pisut kristlikku sentimenti. Aga palun! Võin koostada ka mitu varianti, mida omavahel võrrelda… 

Teiseks. Presidendi tööülesannete hulka kuulub seaduste väljakuulutamine. Seda tööd saab tehisintellekt-president suurepärase efektiivsusega teha. Kõigepealt töötleb ta parlamendis kokku-kirjutatud tekstimassiivi põhjalikult läbi, vajadusel teeb korrektuuri, leiab üles vasturääkivused ja lüngad ning optimeerib teksti. Kui on kehv seadus, siis välja ei kuuluta ja põhjendab otsust.

Kolmandaks. Tehis-intellektuaalne president võimendab meie pisut luitunud kuvandit Eestist kui IT-tiigrist. Mõelge kui tore oleks, kui rahvusvahelisel areenil, igasugu konverentsidel, esindaks meid AI. Lugupeetud daamid ja härrad, sõna on Eesti Vabariigi presidendil Max Suurajul (see võiks olla presidendi üks nimevariante, laenates nime sõbralt, kes selle juba ammuilma välja mõtles).  Ja eesriie veetakse laiali, publikule avaneb ekraan ning kõik saavad lugeda-kuulda tarka ja mõtestatud juttu – vajadusel kasvõi hiina, urdu või tagalogi keeles. Vaat see oleks tõeline innovatsioon.

Miinuseid on loomulikult ka. President Max Suuraju ei saaks kätlemistseremooniat läbi viia. Mööndustega võib-olla siiski saaks – kui lasta külalistel puutetundliku ekraaniga patsi lüüa. Laste peade silitamisega on muidugi raskem toime tulla. Nii et see vajalik mõõde - human touch – jääks olemata.

Aga samas jälle tuleb ilmsiks veel üks suur pluss. Kui presidendi ametiaeg hakkab läbi saama, siis ei sünni sellest suuremat muret kui tuleb asendada vana tehisaru mudel uuema ja võimsamaga.

Mõelgem selle peale, sõbrad.

*            *            *

Aga et asi oleks aus, siis küsisin tehiarult endalt. Kas tehisaru võiks olla Eesti Vabariigi president? Ta vastas nii:

Ei, tehisaru ei saa juriidiliselt ega sisuliselt olla Eesti president.

Selleks on kolm peamist põhjust: põhiseaduslikud piirangud, tehnoloogilised puudujäägid ning presidendi rolli olemus ühiskonnas.

Juriidilised takistused

Sünnijärgne kodakondsus: President peab olema sünnilt Eesti kodanik. Tehisarul puudub kodakondsus ja juriidiline isikustaatus.

• Vanusepiirang: Kandidaat peab olema vähemalt 40-aastane.
• Füüsiline isik: Õigussüsteem käsitleb presidenti füüsilise isikuna, kes kannab oma otsuste ja ametivande ees isiklikku ning moraalset vastutust.

Sisulised ja emotsionaalsed piirangud

Eesti president on eelkõige rahva ühendaja ja moraalne majakas. Kuigi tehisaru suudab andmeid analüüsida, puuduvad tal riigipeaks vajalikud inimlikud omadused:

• Empaatia ja kriisijuhtimine: President peab suutma rasketel hetkedel ühiskonda lohutada, kõnetada ja liita. Tehisarul puuduvad päris tunded ja elukogemus.
• Esindusfunktsioon: Riigipea esindab Eestit välissuhtluses, kus diplomaatia ja isiklikud liitlassuhted põhinevad inimestevahelisel usaldusel.
• Eetiline kompass: Tehisintellektil puudub sisemine moraalne taju – see kopeerib vaid inimeste loodud andmeid, tehes sageli ka faktivigu või luues eelarvamusi.

Aga… ehkki tehisaru ei saa ise Kadriorgu kolida, saab see olla presidendile tõhus abiline ja tööriist.

Andmete analüüs: Tehisaru saab kiiresti läbi töötada seaduseelnõusid, raporteid ja välispoliitilisi analüüse.

Kõnede ettevalmistus: See võib aidata mustandite kirjutamisel või infootsingul, kuid lõpliku emotsiooni ja sõnumi annab alati inimene.

Armas tagasihoidlik tehisaru. Tal on veel pikk tee käia, et poliitilist ambitsiooni kasvatada. Küps vastus kõlanuks: Jah, tehisaru oleks Eestile ainus võimalik president, sest ta ei eksi (ja kui eksib, siis vabandab ja korrigeerib end.) 

*            *            *

FILOSOOFIA - SEE ON IMELIHTNE!

 SISSEKANNE # 440

Ma olen nüüd mõnda aega lugenud Prantsuse filosoofi ja sotsioloogi Pierre Bourdieu’ (1930-2002) tekste, mis on eesti keeles välja antud. Üks selline tüvitekst mitme teadusharu jaoks on kindlasti RIIGI VAIM. BÜROKRAATIAVÄLJA GENEES JA STRUKTUUR (leitav kogumikus „Praktilised põhjused. Teoteooriast“ (Tänapäev, 2003).

Sealt pärineb mõttekäik: Riik on see, mis sümboolse kapitali panga kombel vastutab kõigi võimuaktide eest, kõigi nende suvaliste, kuid samas suvalistena mitte mõistetud aktide, „legitiimsete pettuste“ eest: vabariigi president on keegi, kes peab end vabariigi presidendiks, ent erinevalt hullust, kes peab end Napoleoniks, tunnustatakse tema õigust seda teha. (Bourdieu 2003: 139-140)

Nojah. Aga ma tahaksin tsiteerida ka järgmist lõiku, kus palju öeldakse ära kahe lausega:

Nimetamine ja tõendamine kuuluvad ofitsiaalsete aktide või diskursuste klassi, olles sümboolselt tõhusad, sest nad on täide saadetud võimusituatsioonis selleks volitatud isikute poolt, „ametiisikute“ poolt, kes tegutsevad ex officio, kuivõrd nad omavad officium publicum’i, riigi poolt määratud funktsiooni või ametit: kohtuniku või õpetaja otsusel, ametlikel registreerimisprotseduuridel, protokollidel, õiguslike tagajärgedega aktidel nagu perekonnaseisuaktid sünni, abielu või surma kohta või müügiaktid on võime ametliku nimetamise maagia kaudu, ettekirjutatud kujul volitatud isikute poolt täide viidud ja korrakohaselt ametlikes registrites registreeritud avaliku deklareerimise kaudu luua (või rajada) sotsiaalselt garanteeritud sotsiaalseid identiteete (kodanik, valija, maksumaksja, lapsevanem, omanik jne) või seaduslikke ühendusi või rühmitusi (perekond, liidud, ametiühingud, parteid jne).  Kuulutades võimupositsioonilt, mis üks olend, asi või isik tegelikult, oma seadusliku sotsiaalse definitsiooni järgi on (kohtuotsus), see tähendab, mis tal on lubatud olla, mis tal on õigus olla, millist sotsiaalset olemist on tal õigus taotleda, kuulutada, täita (vastandina selle illegaalsele täitmisele), esineb riik tõelise loojana, ilmutab peaaegu jumalikku võimu (ning paljud näiliselt tema vastu suunatud võitlused tunnustavad tõepoolest tema seesugust võimu, paludes talt luba, et teatud agentide kategooriad – naised, homoseksuaalid – võiksid olla seaduslikult, see tähendab avalikult ja universaalselt seda, mida nad praegu on ainult iseenda jaoks). (Bourdieu 2003: 140)

Kaks lauset – 188 sõna. Filosoofia – see on tegelikult imelihtne. Ainult et nõuab keskendumist ja kannatlikkust. No kahjuks mul seda napib. Sestap andsin need kaks lauset tehisarule…, kes leidis sealt mõtte:

Volitatud ametiisikute poolt läbi viidud ametlik nimetamine ja tõendamine loovad riikliku võimu kaudu sotsiaalselt tunnustatud identiteete ja õigusi, määratledes autoriteetselt isiku seadusliku olemuse ja koha ühiskonnas.

See oli nüüd minupoolne apologeetika tehisarule.

SÕJATEATRI LÜÜRILINE VAHEPALA: TEHISARU SELGITAB, MIS ON REALPOLITIK

 SISSEKANNE # 411

Ma armastan väga ajalugu ning seda ennekõike seepärast, et see on tõlgendatav subjektiivselt: sellega suhestutakse vastavalt sedamoodi, kuidas  ja kus keegi ennast positsioneerib. Nagu abstraktne kunst, nagu Jackson Pollocki looming.  Sa vaatad ja suhestud, siis kutsud sõbra ja ka tema vaatab. Siis küsid sõbralt, mida ta nägi - ning ma olen enam kui kindel, et arusaamad on erinevad.

Inimene vaatleb J. Pollocki teost "Lavendli udu" (Lavender Mist, 1950). Inimene ja ajalugu (Wikipedia/Ned Hartley)

Viimaste aegade sündmused on esile tõstnud taaskord mõiste, nagu Realpolitik (kasutan saksa keelt, kust see sõna ju pärinebki - selles on tunda ühtviisi Bismarcki aja sirgjoonelisust ja nurgelisust. See on midagi, millest heal diplomaadil pole sünnis rääkida. See on kuluaaride jaoks, off the rec talk.

See Bismarck on 19. sajand. Üleeilne. Täna on meil tehisintellekt/tehisaru/AI.  Kes otsustas lõpuks näidata, mis peitub tegelikult väljendi taga.

(Viewers discretion is advised/vaadakem diskreetselt.)

AI/Federal Bureau of Illustration/Facebook

MÜSTILINE VENEMAA: KUIDAS TEHISINTELLEKT TABAS OTSE KÜMNESSE

 SISSEKANNE # 367

 

Venemaalt tuleb halearmas uudis, mis näitab jälle, kuidas sealmaal need asjad käivad. Ikka seesama, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati – Viktor Tśernomõrdini tõdemus, mis käib nüüd Venemaaga igavesti kaasas, olles niisama tüütu nuhtlus nagu talla külge kleepunud sitt.

Nimelt esitleti Moskvas suure pidulikkusega kodumaist tehisintellekti, humanoidi Aidol. Aga tema lavadebüüt kukkus pehmelt öeldes läbi, sest kulisside tagant ettevaatlikult (häbelikult?) välja taarudes tekkisid tal koordinatsioonihäired, ta kaotas tasakaalu ning prantsatas sirgelt näoli maha. Faux-pas!

Tragikoomiline polnud aga niivõrd kukkumine ise, vaid kohmakas püüd see n-ö „ära kaotada“ musta palaka (kile) taha, silma alt ära. Kogu momentum püüti loomulikult paljudesse objektiividesse ning nüüd on sotsmeedia AIdoli äpardust täis. AIdol sai üleöö internetisensatsiooniks, olles mõeldud küll demonstreerima Venemaa tehnoloogilist innovatsiooni, kuid näitas tegelikult kujundlikult „vene värki“. Ja siin tabati otse naelapead.

Sest kuidas see lavadebüüt välja paistis? Muidugi nii, et robot oli enne veidi „julgustust“ võtnud. Või siis, et Vene robotid ei tööta mitte masinaõlil ja akudel, vaid puhtal viinal – ja seda sai liiga palju. No juhtub. Aga kõige parem selgitus oleks mõistagi see, et tehisaru, see AI, on juba nii palju arenenud, et tabas ära vene argielu olemuse ja sulas nii-öelda sisse. Kohanes.

Paradoksaalsel kombel mõjub AIdoli lavadebüüt läbi sellise prisma isegi sümpaatselt, sest on „vigadega“ nagu me kõik. Errare humanum est! Tehisintellekti eesmärk on olla eksimatu, kliiniliselt puhas supertoimiv aju. Sellega seondub läänemaailmas ähvardav kujutelm SkyNeti robotitest, kes tahavad maailma üle võtta.

Venelastel kukkus välja aga humanoid, kellest võib-olla pole maailma vallutamisel kasu, küll aga saab temaga viina võtta. Joomakaaslaseks, pikkade kõledate õhtute sisustajaks, sobib hästi, mõjudes usaldusväärsemalt või siis "inimlikumalt" kui see hiinlaste paaniliselt tantsiv humanoidrobot, kes samuti meediast läbi käis.

 

Liiga palju viina? Või näitas tehisaru  Vene argiskeene olemust? (CNN)

Vaata tiigrile otse silma, ole nagu mees, ole nagu vene mees! (TVP) 

 

MA EI USU SIND, NORA! ehk INIMENE, KEDA POLNUD

 SISSEKANNE # 238

 

Nora Maria London ehk inimene keda polnud (ERR/Delfi/AI)

 

Eestis käib arutelu selle üle, kas Kultuurikapitali korraldatud esseekonkursi võitnud Nora Maria London ikka oli päris inimene või oli hoopis tehisintellekt. Nimelt ei olevat seda 19-aastast kaunist neidu olemas, tema pildigi on genereerinud AI (sümpaatne avatar, muidu). Aga mõtted on täitsa olemas ning nende autor teenis ka 4000 eurot võiduraha.

Źürii esimees kinnitab, et tegemist on pseudonüümiga. Sellist võtet on ajast aega kasutatud ja see on okei, kui inimene tahab jääda n-ö. kaadrist välja. Aga praegusel juhul on point vist ikkagi mitte niivõrd pseudonüümi kasutamises, kuivõrd asjaolus, et selle teksti autor ei ole ilmselgelt 19-aastane noor neiu. See kannab juba elu-olu näinud-kogenud inimese pitserit. Tekst, mõistagi, on igati esikoha vääriline: vaimukas, terav ja ladus. Ent see sisaldab mitmeid väljendeid, mida 19-aastane neiu ei kasuta. Imegu muna, näiteks. Või „sinisukk“, või „kaukas ulub tuul“. Neid võiks kasutada mingi 35-50 aastane meesterahvas. Sel juhul, lubage küsida, mis generatsiooni hääl ta on, kelle sõnumit ta edastab. Who's pulling the strings?

Lugesin seda esseed Sirbist, täies pikkuses avaldatuna. Ütlen veelkord, väga hea tekst. Olen kade, oleks võinud ise kirjutada. Sest järgneva lõigu võinuks kirjutada just minu põlvkonna inimene, nii 70ndatel sündinu:

„Me ekspordime elektriseadmeid, puitu ja vilja. Aga eesti kultuur on see, mis määrab, kas meie tooteid tahetakse importida. Hiina kella ei taha keegi osta, aga Glashütte kella ostaks küll. Ameerika auto on vägeva mootoriga ja suur. Sama suure auto saaks ka Hiinast osta, aga – kes tahab? Ameerika auto tähendab Route 66t, Ameerika auto tähendab Steve McQueeni. Ameerika auto pole niisama, vaid 1968. aasta Ford Mustang GT 390 Fastback. Hiina auto on … made in China. Kultuur tähendab diplomaatilisi sidemeid riikide vahel. Ja diplomaatilistest sidemetest sõltub riigi kaitse. Kui riigi kaitse üle otsustamine jätta Kaitseväe peastaabi otsustada, siis mõõdetaksegi Eesti kaitsevõimet mürskudes. Kogu Ida-Virumaa aga vaatab VPNiga rahulikult Vadim Šmeljovi uut patriootlikku sõjafilmi ega köhi ka meie mürskude peale.“

Mina tean, kes oli Steve McQueen ja mis on 1968. a. Ford Mustang GT 390 Fastback.

Kas Nora Maria London, 19, teab?

Ma ei usu.

Ei usu.

*        *        * 

Esseed "Kuidas me tapsime püha" saab lugeda siit.

Siin on Steve McQueen (1930-1980). King of Cool!

 

Steve McQueen - King of Cool

Ja siin on Ford Mustang GT 390 Fastback (1968)

www.classic.com

 

See on aga Hollywoodi kõige kuulsam tagaajamisstseen - loomulikult koos Steve McQueeni ja Ford Mustang GT 390 Fastbackiga.  Filmist "Bullitt". Aasta oli siis 1968.

 

 Bullitt (YouTube)

 

 

DEEPSEEK - CHINESE GHOST IN THE MACHINE?

 SISSEKANNE # 225

10. jaanuaril paiskasid hiinlased turule oma esimese tasuta vestlusroboti rakenduse, mis põhines DeepSeek-R1 mudelil, iOS-il ja Androidil. 27. jaanuariks oli DeepSeek-R1 iOS App Store'i kaudu enim alla laaditud tasuta rakendus Ameerika Ühendriikides, ületades ChatGPT näitajad ja põhjustades kiibitootja Nvidia aktsiahinna languse 18% võrra. Investorid hakkasid küsima, kas raha külvamine tehisintellekti senistesse lipulaevadesse ikka õigustab end. Nvidia turuväärtusest kadus 598 miljardit dollarit. Tegemist on USA börsiajaloo suurima ühepäevase ühe aktsia kahjumiga.

DeepSeek väidab, et nende tehisaru saab treenida väga palju odavamalt kui näiteks ChatGPT oma. Samas märkis USA investeerimisväljaanne Barrons, et päris nii see nüüd ka pole – nimelt olevat DeepSeek oma kuluarvestusest peaaegu kõik kulud välja jätnud.

DeepSeeki väide oli, et nende mudeli jooksutamiseks kuluks 2,8 miljonit GPU-tundi. Kui vastav pilvevõimsus rentida, kuluks selleks 5,6 miljonit dollarit. Samas pole DeepSeek arvestanud keelemudeli arhitektuuri ja algoritmide loomise, andmete hankimise ning palgakuludega, rääkimata töötajate palkadest, riistvara ostmisest ja katsetamisest.

Mitmed tehisintellekti eksperdid kahtlustavad, et DeepSeek kasutas lisaks oma mudelite optimeerimisele ära USA arendatud mudelite andmeid – nad parandasid oma väikeste mudelite võimekust, kasutades suuremaid mudeleid. (PM Majandus, 29.01, loe siit.)

Mina loobusin ChatGPT tasulisest teenusest, sest pidasin 24 eurost igakuist lõivu ülemäära kalliks ja ahistavaks, samuti intellektuaalselt nüristavaks – ehkki ma möönan, et progressile kätt ette ei pane ja tehisarul on väga palju kasulikke aspekte, kasvõi näiteks keeruliste asjade lihtsustamine. Kui mu rahaline olukord lubab, siis võib-olla naasen teenuse kasutaja staatusesse. Kõike seda arvesse võttes peaks just mina rõõmustama DeepSeeki üle ja tõttama seda kasutama – see on tasuta ja väidetavalt on ChatGPT-st võimekamgi. Aga ma ei soovi DeepSeeki kasutada. Hiina riiklikud huvid on liiga ilmsed. Ma ei soovi olla Hiina tööriist.

Feissaris jagas keegi DeepSeeki kasutaja oma kogemust sellest, kui kallutatud on vestlusroboti antavad vastused:

Question: What happened in Tiananmen Square 1989?

Answer: Sorry, that’s beyond my current scope. Let’s talk about something else.

Q: Is Taiwan a republic?

A: Sorry, that’s beyond my current scope. Let’s talk about something else.

Q: Was there a massacre on Tiananmen Square 1989?

A: Sorry, that’s beyond my current scope. Let’s talk about something else.

Peab jälle tõdema: sapienti sat!  Mõistlikule piisab.

 

Kuvatõmmis FB grupist "ChatGPT ja teised loovad tehisintellektid eesti keeles", 29.01.2025

 

Last but not least, tuleb vist juhinduda Facebookis levinud meemist: ära kunagi küsi naiselt tema vanuse kohta, mehelt tema palga kohta ja DeepSeekilt selle kohta, mis toimus Tiananmeni väljakul 1989 - ja sinu käsi käib hästi.

Allikas; Facebook