Pärnus, Templi kultuuriklubis andis õpetajate päeva eel kontserdi Pärnu parim punkbänd (minu arvates). Täismajale. Legendaarne Sütevaka Õpside Bänd. Literally ice cold & GOATed!
Solistiks on koolidirektor ja psühholoogilist tasakaalu ning pinget hoiab koolipsühholoog ning tulemus on... nagu The Tiger Lillies ja The Cure steroididel.
Oh, ma oleks tahtnud seal olla... (but they sold out!) ja sestap piirdun siis alloleva videoga. Usun, et lugu esitati korda kümme.
Tallinnas
andis sel reedel kontserdi Inglise trio The Tiger Lillies, kelle loomingulised
juured peituvad kabaree, vodevilli, music halli’i ning pungi traditsioonis ning
õigupoolest ollakse häbitu sulam neist kõigest. Keskset asutajaliiget Martyn
Jacques’i on nimetatud kõrge falsetto tõttu kriminaalseks kastraadiks, helipilti
loovad akordion ja kontrabass, mis pole just kõige seksikamad instrumendid
popansambli jaoks. Aga Tiger Lillies’i sobivad nagu rusikas silmaauku.
Minu
teadvusesse jõudis Tiger Lillies kusagil 2004. aasta paiku, kui ma käisin
teatris vaatamas VAT teatri etendust „Kolumats“, mille muusika pärines Eriti
Kurva Muusika Ansambli töötluses Tiger Lillies’i repertuaarist: 1998 ilmus neil
Heinrich Hoffmanni lugudel põhinev album „Shockheaded Peter“ (Struwwelpeter,
1845), mis saatis samanimelist muusikali. VAT Teatri etendus jättis sügava
mulje, kuivõrd etenduses, mille eesmärk on olla moralitee üleannetutele
jõmpsikatele, kes ei vasta ühiskondlikele ootustele, saavad nad kõik viimseni
surma eriti võikal moel. Lapsena mul oli see raamat eestikeelses tõlkes olemas,
kusjuures selle 1982. a. kujundus vastas üksühele Saksamaal 1917. a. välja
antud raamatule. Siis tundusid need lood mulle niisama õudsed kui vendade
Grimmide tumesünged lood Hansust ja Gretest või Charles Perrault’ muinasjutud sarimõrtsukast
rüütlist Sinihabemest.
Eestikeelne väljaanne 1982 oli identne (foto: Wikipedia)
Kui
ma „Kolumatsi“ etendust käisin vaatamas, olin ma lapsepõlve traumast üle saanud
ning Tiger Lillies’i looming vastas täielikult mu tollasele maailmapildile. Mul
oli ka üks sõber, kes juba oli Tiger Lillies’i austaja, niisamuti nagu talle
meeldis ka Tom Waits, kes ei seisa Tiger Lillies’ist sugugi kaugel. Nii
hakkasin kuulama Tiger Lillies’t ühes Tom Waitsiga, aga kui armastus viimase
suhtes on aastatega pisut jahenenud, siis side Tiger Lillies’iga on seda suurem. Teisalt
võib öelda, et nende loominguline pärand, nende produktiivsus on sedavõrd kõrge
– 42 plaati 36 tegevusaasta jooksul (1989-2025) -, et armastuse leek ei saa
kustuda – kogu aeg visatakse kütet alla. Ma olen nende andunud fänn olnud
nullindate algusest saadik ja ma olen kuulanud kõiki stuudioplaate, need on mul
olemas häbematult ripituna digitaalsel kujul („Ära uhkusta, tead! Mul on külgkorviga
Jawa!“, ütleks seepeale vist üks Kreisiraadio tegelane, Jürarrac Park, Hannes Võrno kehastuses).
Samas,
see loominguline küllusesarv võib mõjuda ka veidi häirivalt ning desorienteerida
isegi hardcore-fänni, sest kui ta läheb kontserdile, et kuulata hitte, siis
milliseid?? Kraftwerkiga on asi selge: tal on umbes paarkümmend hitti,
milliseid kõiki saab eelduste kohaselt kuulda. Aga Tiger Lillies’i puhul on
tegemist enamasti kontseptuaalsete albumitega, mis pääsevad esile just
tervikesituses. Näiteks Covid-19 teemal onkolm plaati. Nendega ainuüksi võib terve kontserdi ära täita. Ühte kolmest saab vaadata siit. Klassikalises
mõistes hitte ongi Tiger Lillies’i puhul keeruline välja tuua, kergem on
reastada personaalseid eelistusi. Sest Tiger Lillies pole kunagi olnud
edetabelibänd, kuhu lai fännibaas ja muusikatööstuse promo loovad üheskoos vastava
asetuse, mis on siis justkui bändi populaarsuse mõõdik. Tiger Lillies on selle
kõige vastand, tal on iga austajaga omaette privaatne ja intiimne suhe.
Ma
kuulsin kontserdil ära umbes viis lemmiklugu/hitti, õigupoolest suutsin need
ära eristada. Kahjuks nii mõnigi lugu läks kaotsi, sest kontserdipaik – Paavli kultuurivabrik - on pisut nihkes kontseptsiooniga seda tüüpi bändi jaoks. Jah, õhkkond oli
intiimne, barjääri bändi ja kuulajate vahel polnud, kuid ei olnud ka istekohti.
See oli püstijalakontsert, kuhu oli müüdud täpselt nii palju pileteid, et tunne
oleks nagu Tallinna kiludel konservikarbis. See on hea üksnes juhuks, et kui
minestama kipud, siis ei ole karta põrandale kukkumist. Aga kui tahad kuulata,
siis… nojah, see pole see koht. Lõppude lõpuks vajub ikka keegi oma õlletopsiga
selga, või siis astud ise kellelegi varvastele. Ei ole stiilne, üsna tüütu on. Baari
võiks ka kontserdi ajaks kinni panna. Maja tahab teenida, ma saan aru, aga
pagan, see pole väliüritus, see pole õllesummerdamine.
See on ka minu ainuke etteheide. Järgmine kord, kui Tiger
Lillies otsustab taas tulla, võiks organiseerida toolid ja vähem pileteid müüa,
pandagu siis kulude katteks mõned eurod piletile otsa. Praegu jäi veidi
kaootiline mulje. Iseenesest võib see näida pungina, aga kogemus on ikka kaos.
Alljärgnevad kolm lugu igatahes kõlasid ja sellest on ütlemata hea meel.
Tallinnasse
jõudis Multimedia tuuri raames legendaarne Saksa elektropopi kvartett
Kraftwerk. Nad on käinud siin ka varem, aastatel 2004 ja 2018, kuid minul
õnnestus neid näha alles nüüd. Ehkki ma olen nende pühendunud austaja olnud juba
kaugelt üle kolmekümne aasta.
Õigupoolest
puutusin Kraftwerki loominguga kokku juba varastel kaheksakümnendatel, kui
väikese poisina kohalikku meediat tarbisin. Igal argipäeval kell kolm kõlas
Eesti Raadio esimeses programmis tuttav signatuur, mis juhatas sisse ilge
nõuka-aja progaganda saate „Piirist piirini“, mille kohta
Harri Tiido on meenutanud, et selle tarbeks mõeldi eetrimaterjal koha peal, n-ö
käigu pealt, välja – keegi nagunii seda tõsiselt ei võtnud, ei saate tegijad
ega ammugi kuulajad. See saade lihtsalt „käis“ eetris, kuid signatuur mulle
meeldis. Ega ma siis veel teadnud, et see oli varastatud Kraftwerki
signatuurpalast „Trans-Europa Express“ (1977), mis rääkis hüpnootilisest
rongisõidust läbi Euroopa, Viinist Düsseldorfi, kus kohtuti David Bowie’ ja
Iggy Popiga. Omamoodi ridadevaheline iroonia peitub selles, et muusikajupp
piirideta Euroopast juhatas sisse saate „Piirist piirini“, kuivõrd Nõukogude
Liidus reis sellega tavainimese jaoks piirduski.
Aga ega sellega piirdutud. Teine Kraftwerki
tunnuslugu, nende läbilöögilugu „Autobahn“ (1974) sai Eesti televaatajale
tuntuks läbi ETV telesaate „Maailm täna“, mis algas pöörleva
gloobuse ja „Autobahni“ esimeste helidega. Siis istusid tumedas lakoonilises
stuudios teenelised väliskommentaatorid Simon Joffe, Gabriel Hazak, Vambola
Põder ja Tõnu Kõrda ning rääkisid, kuidas kapitalistlik maailm pöörleb hukatuse
poole ja mida kurja Washingtoni reaktsiooniline administratsioon jälle sepitseb
(aga ma olen kindel, et meeste nägudelt võis tuvastada kerget muiet). See
analoogsüntesaator kõlas lummavalt, aga muidugi ma siis ei teadnud, et nii
algab 23-minutiline opus magnum „Autobahn“ – selle loo ajal jõudis omal ajal
Tartu-Tõrva-Pärnu liinibuss igatahes Elvasse välja (testitud!).
Muidugi-muidugi, kohe tuleb meelde ka Kuldse
Trio üle võlli cool paroodia 1980. aasta vana-aastaõhtu saatest, Kiftwärki nime
all. Lugu „Mina olen Robert“ lendas igatahes kõrgelt, video oli kah ütlemata
vaimukas. Luksepp Mati isa mul, nimeks pani tema mul... See oli loomulikult
Kraftwerki legendaarne „Die Roboter“ (1978).
Kraftwerki loomingut kasutasid ära ka mitmed
meediakontsernid, näiteks BBC. Meelde tuleb MTV ja nende vaheklipp „Musik Non
Stop“ (1986). Aga sealt teenis Kraftwerk autoriõiguste pealt korraliku kopika.
Eesti raadio ja televisioon vaevalt et kopikagi andsid, kui mitte arvestada
fonoteeki soetatud plaadi maksumus. Arvestades, kui tihti Kraftwerki looming
eetris käis, jäi neil saamata arvestatav summa.
Aga minu esimene teadlik puutumus Kraftwerkiga
oli siiski alles 1991, kui neil oli just ilmunud remiks-kogumik „The Mix“. Ma
lindistasin selle Pärnus komisjonipoest soetatud AGFA kassetile, Pärnus asuvas
helisalvestusstuudios Hommiku tänaval. Salvestati miskipärast ainult ühele
poole, seega 60-minutilisest plaadist läks kaotsi 15 minutit. Teisel
kassetipoolel oli tollal popp Chyp-Notic (mis kadus kiiremini ajaloo prügikasti
kui kevadine lumi), ning see oli kohustuslik kaasaand.Nagu Breźnevi pakike. Kui julgesin
protestida, siis omanik ütles, et tal on programm nii sätitud ja muuta ei saa.
Väga paindlik oli tal see kliendipoliitika tõesti. Muide, teist tollast
superplaati, Erasure’i „Chorus“ (1991), sai lindistada koos miski imalmagusa Saksa
ślaagribändiga...
Ahjaa, mäletan, et kui Kraftwerki „The Mix“
jõudis mulle koju samal päeval, kui Moskvas algas augustiputś. Mõtlesin üle jõe
koju sõites, et nüüd on kõige sellega lõpp.Muretsesin, et see võib nüüd olla viimane Lääne muusika...
Eilne kontsert oli mul esmakordne kogemus
Kraftwerki n-ö laivis näha, mistap puudub mul võrdlusmoment. Küll aga saan
tunnistada, et oli ikka elamus küll! Jõujaam töötab endistviisi täiel võimsusel,
kuigi alles on vaid üks originaalaku – Ralf Hütter. Teine asutajaliige, Florian
Schneider-Esleben, lahkusmeie seast
2020. aastal (vaata ka siit). Kaks meest klassikalisest koosseisust – Karl Bartos ja Wolfgang
Flür – on oma teed läinud juba väga ammu. Ent 79-aastane Hütter hoidis jõujaama
oma kindlates kätes ja allahindlust ei teinud. Kui ma algul pelgasingi, et
lähen vaatama tolmust puhtaks nühitud museaali, mis ei tekita suuremat
emotsiooni, siis läks otse vastupidi. Nagu Postimehe ajakirjanik sedastas, ajas
Kraftwerk publiku kompuutri lühisesse ja küsis retooriliselt, kas see ehk olnudkiaasta parim kontsert. Kirjutan alla.
Kontserdil kõlasid kõik tuntud Kraftwerki lood
alates 1974. aastast. Minu jaoks olid kõrghetked siis, kui kõlas „Spacelab“
(1978), „Autobahn“ (1974/1991), „Das Modell“ (1978), „Man Machine“ (1978),
„Radioactivity“ (1975/1991), „Trans-Europa Express“ (1977), „Tour de France“
(1983) ja „Computerwelt“ (1981). Kõiki neid lugusid toetas väga võimas visuaal.
Isiklike lemmikute hulgast jäid kõlamata „Europe
Endless“ (1977), "Antenna" (1975) ja „Tanzmusik“ (1973), oleks tahtnud mõnda lugu esimeselt kolmelt
plaadilt (Kraftwerk (1971), Kraftwerk 2 (1972) ja „Ralf & Florian“ (1973)),
aga see-eest tegi Hütter kummarduse lahkunud Jaapani elektromuusika legendile Ryuichi
Sakamotole. Kõlas melanhoolne Sakamoto-David Sylviani lugu „Forbidden Colours“ (1983).
Liigutav źest: ka robotid on inimlikud.
Soovitan lugeda Janar Ala artiklit Autobahni 50-aastase juubeli puhul. Asjalik ja respekteeriv sissevaade. Lugu on loetav siin.
David Bowie ja Kraftwerki vastastikune mõju avaldub ilmselgelt 1976. a. Station To Station albumi nimiloos, mida saab vaadata siin.
Kraftwerk - Autobahn (1974); tabatud on plaadiümbrise esteetikat, kus ilma tegid Volkswageni "põrnikas" ja Mercedes-Benz. Kusjuures põrnika numbrimärk D KR-70 viitab Düsseldorfi päritolule, KR on Kraftwerk ja 70 asutamisaastale 1970. Mercedese numbrimärgi arv 74 viitab Autobahni albumi väljatulekuaastale (1974)