Kuvatud on postitused sildiga kontsert. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kontsert. Kuva kõik postitused

pühapäev, 4. oktoober 2026

"KUI SA TULED, ÄRA TÜÜTA!"

 SISSEKANNE # 493


Pärnus, Templi kultuuriklubis andis õpetajate päeva eel kontserdi Pärnu parim punkbänd (minu arvates). Täismajale. Legendaarne Sütevaka Õpside Bänd. Literally ice cold & GOATed! 

Solistiks on koolidirektor ja psühholoogilist tasakaalu ning pinget hoiab koolipsühholoog ning tulemus on... nagu The Tiger Lillies ja The Cure steroididel. 

Oh, ma oleks tahtnud seal olla... (but they sold out!) ja sestap piirdun siis alloleva videoga. Usun, et lugu esitati korda kümme.  

"Kui sa tuled, ära tüüta!" (Hando Runnel / Sütevaka Õpside Bänd)



esmaspäev, 24. november 2025

TIGER LILLIES TALLINNAS. SOLD OUT!

SISSEKANNE # 373

Tiger Lillies Paavli kultuurivabrikus, 21.11.2025 (foto: RR)


Tallinnas andis sel reedel kontserdi Inglise trio The Tiger Lillies, kelle loomingulised juured peituvad kabaree, vodevilli, music halli’i ning pungi traditsioonis ning õigupoolest ollakse häbitu sulam neist kõigest. Keskset asutajaliiget Martyn Jacques’i on nimetatud kõrge falsetto tõttu kriminaalseks kastraadiks, helipilti loovad akordion ja kontrabass, mis pole just kõige seksikamad instrumendid popansambli jaoks. Aga Tiger Lillies’i sobivad nagu rusikas silmaauku.

Minu teadvusesse jõudis Tiger Lillies kusagil 2004. aasta paiku, kui ma käisin teatris vaatamas VAT teatri etendust „Kolumats“, mille muusika pärines Eriti Kurva Muusika Ansambli töötluses Tiger Lillies’i repertuaarist: 1998 ilmus neil Heinrich Hoffmanni lugudel põhinev album „Shockheaded Peter“ (Struwwelpeter, 1845), mis saatis samanimelist muusikali. VAT Teatri etendus jättis sügava mulje, kuivõrd etenduses, mille eesmärk on olla moralitee üleannetutele jõmpsikatele, kes ei vasta ühiskondlikele ootustele, saavad nad kõik viimseni surma eriti võikal moel. Lapsena mul oli see raamat eestikeelses tõlkes olemas, kusjuures selle 1982. a. kujundus vastas üksühele Saksamaal 1917. a. välja antud raamatule. Siis tundusid need lood mulle niisama õudsed kui vendade Grimmide tumesünged lood Hansust ja Gretest või Charles Perrault’ muinasjutud sarimõrtsukast rüütlist Sinihabemest.

Eestikeelne väljaanne 1982 oli identne (foto: Wikipedia)

Kui ma „Kolumatsi“ etendust käisin vaatamas, olin ma lapsepõlve traumast üle saanud ning Tiger Lillies’i looming vastas täielikult mu tollasele maailmapildile. Mul oli ka üks sõber, kes juba oli Tiger Lillies’i austaja, niisamuti nagu talle meeldis ka Tom Waits, kes ei seisa Tiger Lillies’ist sugugi kaugel. Nii hakkasin kuulama Tiger Lillies’t ühes Tom Waitsiga, aga kui armastus viimase suhtes on aastatega pisut jahenenud, siis side Tiger Lillies’iga on seda suurem. Teisalt võib öelda, et nende loominguline pärand, nende produktiivsus on sedavõrd kõrge – 42 plaati 36 tegevusaasta jooksul (1989-2025) -, et armastuse leek ei saa kustuda – kogu aeg visatakse kütet alla. Ma olen nende andunud fänn olnud nullindate algusest saadik ja ma olen kuulanud kõiki stuudioplaate, need on mul olemas häbematult ripituna digitaalsel kujul („Ära uhkusta, tead! Mul on külgkorviga Jawa!“, ütleks seepeale vist üks Kreisiraadio tegelane, Jürarrac Park,  Hannes Võrno kehastuses).

Samas, see loominguline küllusesarv võib mõjuda ka veidi häirivalt ning desorienteerida isegi hardcore-fänni, sest kui ta läheb kontserdile, et kuulata hitte, siis milliseid?? Kraftwerkiga on asi selge: tal on umbes paarkümmend hitti, milliseid kõiki saab eelduste kohaselt kuulda. Aga Tiger Lillies’i puhul on tegemist enamasti kontseptuaalsete albumitega, mis pääsevad esile just tervikesituses. Näiteks Covid-19 teemal on  kolm plaati. Nendega ainuüksi võib terve kontserdi ära täita. Ühte kolmest saab vaadata siit. Klassikalises mõistes hitte ongi Tiger Lillies’i puhul keeruline välja tuua, kergem on reastada personaalseid eelistusi. Sest Tiger Lillies pole kunagi olnud edetabelibänd, kuhu lai fännibaas ja muusikatööstuse promo loovad üheskoos vastava asetuse, mis on siis justkui bändi populaarsuse mõõdik. Tiger Lillies on selle kõige vastand, tal on iga austajaga omaette privaatne ja intiimne suhe.

Ma kuulsin kontserdil ära umbes viis lemmiklugu/hitti, õigupoolest suutsin need ära eristada. Kahjuks nii mõnigi lugu läks kaotsi, sest kontserdipaik – Paavli kultuurivabrik - on pisut nihkes kontseptsiooniga seda tüüpi bändi jaoks. Jah, õhkkond oli intiimne, barjääri bändi ja kuulajate vahel polnud, kuid ei olnud ka istekohti. See oli püstijalakontsert, kuhu oli müüdud täpselt nii palju pileteid, et tunne oleks nagu Tallinna kiludel konservikarbis. See on hea üksnes juhuks, et kui minestama kipud, siis ei ole karta põrandale kukkumist. Aga kui tahad kuulata, siis… nojah, see pole see koht. Lõppude lõpuks vajub ikka keegi oma õlletopsiga selga, või siis astud ise kellelegi varvastele. Ei ole stiilne, üsna tüütu on. Baari võiks ka kontserdi ajaks kinni panna. Maja tahab teenida, ma saan aru, aga pagan, see pole väliüritus, see pole õllesummerdamine.

See on ka minu ainuke etteheide. Järgmine kord, kui Tiger Lillies otsustab taas tulla, võiks organiseerida toolid ja vähem pileteid müüa, pandagu siis kulude katteks mõned eurod piletile otsa. Praegu jäi veidi kaootiline mulje. Iseenesest võib see näida pungina, aga kogemus on ikka kaos.

Alljärgnevad kolm lugu igatahes kõlasid ja sellest on ütlemata hea meel.


Tiger Lillies - Heroin (2017)


Tiger Lillies - Banging in the Nails (13 Jesuses)


Tiger Lillies - Stupid Life (2025)

kolmapäev, 19. november 2025

JÕUJAAM KÜTTIS SAALI KUUMAKS. KRAFTWERK TALLINNAS... JA MUUD ASSOTSIATSIOONID

SISSEKANNE # 371

 

Tallinnasse jõudis Multimedia tuuri raames legendaarne Saksa elektropopi kvartett Kraftwerk. Nad on käinud siin ka varem, aastatel 2004 ja 2018, kuid minul õnnestus neid näha alles nüüd. Ehkki ma olen nende pühendunud austaja olnud juba kaugelt üle kolmekümne aasta.

Õigupoolest puutusin Kraftwerki loominguga kokku juba varastel kaheksakümnendatel, kui väikese poisina kohalikku meediat tarbisin. Igal argipäeval kell kolm kõlas Eesti Raadio esimeses programmis tuttav signatuur, mis juhatas sisse ilge nõuka-aja progaganda saate „Piirist piirini“, mille kohta Harri Tiido on meenutanud, et selle tarbeks mõeldi eetrimaterjal koha peal, n-ö käigu pealt, välja – keegi nagunii seda tõsiselt ei võtnud, ei saate tegijad ega ammugi kuulajad. See saade lihtsalt „käis“ eetris, kuid signatuur mulle meeldis. Ega ma siis veel teadnud, et see oli varastatud Kraftwerki signatuurpalast „Trans-Europa Express“ (1977), mis rääkis hüpnootilisest rongisõidust läbi Euroopa, Viinist Düsseldorfi, kus kohtuti David Bowie’ ja Iggy Popiga. Omamoodi ridadevaheline iroonia peitub selles, et muusikajupp piirideta Euroopast juhatas sisse saate „Piirist piirini“, kuivõrd Nõukogude Liidus reis sellega tavainimese jaoks piirduski.

Aga ega sellega piirdutud. Teine Kraftwerki tunnuslugu, nende läbilöögilugu „Autobahn“ (1974) sai Eesti televaatajale tuntuks läbi ETV telesaate „Maailm täna“, mis algas pöörleva gloobuse ja „Autobahni“ esimeste helidega. Siis istusid tumedas lakoonilises stuudios teenelised väliskommentaatorid Simon Joffe, Gabriel Hazak, Vambola Põder ja Tõnu Kõrda ning rääkisid, kuidas kapitalistlik maailm pöörleb hukatuse poole ja mida kurja Washingtoni reaktsiooniline administratsioon jälle sepitseb (aga ma olen kindel, et meeste nägudelt võis tuvastada kerget muiet). See analoogsüntesaator kõlas lummavalt, aga muidugi ma siis ei teadnud, et nii algab 23-minutiline opus magnum „Autobahn“ – selle loo ajal jõudis omal ajal Tartu-Tõrva-Pärnu liinibuss igatahes Elvasse välja (testitud!).

Muidugi-muidugi, kohe tuleb meelde ka Kuldse Trio üle võlli cool paroodia 1980. aasta vana-aastaõhtu saatest, Kiftwärki nime all. Lugu „Mina olen Robert“ lendas igatahes kõrgelt, video oli kah ütlemata vaimukas. Luksepp Mati isa mul, nimeks pani tema mul... See oli loomulikult Kraftwerki legendaarne „Die Roboter“ (1978).

 


Kuldne Trio aka Kiftwärk - Mina olen Robert (1980) 

 

Kraftwerki loomingut kasutasid ära ka mitmed meediakontsernid, näiteks BBC. Meelde tuleb MTV ja nende vaheklipp „Musik Non Stop“ (1986). Aga sealt teenis Kraftwerk autoriõiguste pealt korraliku kopika. Eesti raadio ja televisioon vaevalt et kopikagi andsid, kui mitte arvestada fonoteeki soetatud plaadi maksumus. Arvestades, kui tihti Kraftwerki looming eetris käis, jäi neil saamata arvestatav summa.

Aga minu esimene teadlik puutumus Kraftwerkiga oli siiski alles 1991, kui neil oli just ilmunud remiks-kogumik „The Mix“. Ma lindistasin selle Pärnus komisjonipoest soetatud AGFA kassetile, Pärnus asuvas helisalvestusstuudios Hommiku tänaval. Salvestati miskipärast ainult ühele poole, seega 60-minutilisest plaadist läks kaotsi 15 minutit. Teisel kassetipoolel oli tollal popp Chyp-Notic (mis kadus kiiremini ajaloo prügikasti kui kevadine lumi), ning see oli kohustuslik kaasaand.  Nagu Breźnevi pakike. Kui julgesin protestida, siis omanik ütles, et tal on programm nii sätitud ja muuta ei saa. Väga paindlik oli tal see kliendipoliitika tõesti. Muide, teist tollast superplaati, Erasure’i „Chorus“ (1991), sai lindistada koos miski imalmagusa Saksa ślaagribändiga...

Ahjaa, mäletan, et kui Kraftwerki „The Mix“ jõudis mulle koju samal päeval, kui Moskvas algas augustiputś. Mõtlesin üle jõe koju sõites, et nüüd on kõige sellega lõpp.  Muretsesin, et see võib nüüd olla viimane Lääne muusika...

Eilne kontsert oli mul esmakordne kogemus Kraftwerki n-ö laivis näha, mistap puudub mul võrdlusmoment. Küll aga saan tunnistada, et oli ikka elamus küll! Jõujaam töötab endistviisi täiel võimsusel, kuigi alles on vaid üks originaalaku – Ralf Hütter. Teine asutajaliige, Florian Schneider-Esleben, lahkus  meie seast 2020. aastal (vaata ka siit). Kaks meest klassikalisest koosseisust – Karl Bartos ja Wolfgang Flür – on oma teed läinud juba väga ammu. Ent 79-aastane Hütter hoidis jõujaama oma kindlates kätes ja allahindlust ei teinud. Kui ma algul pelgasingi, et lähen vaatama tolmust puhtaks nühitud museaali, mis ei tekita suuremat emotsiooni, siis läks otse vastupidi. Nagu Postimehe ajakirjanik sedastas, ajas Kraftwerk publiku kompuutri lühisesse ja küsis retooriliselt, kas see ehk olnudkiaasta parim kontsert. Kirjutan alla.

Kontserdil kõlasid kõik tuntud Kraftwerki lood alates 1974. aastast. Minu jaoks olid kõrghetked siis, kui kõlas „Spacelab“ (1978), „Autobahn“ (1974/1991), „Das Modell“ (1978), „Man Machine“ (1978), „Radioactivity“ (1975/1991), „Trans-Europa Express“ (1977), „Tour de France“ (1983) ja „Computerwelt“ (1981). Kõiki neid lugusid toetas väga võimas visuaal.

Isiklike lemmikute hulgast jäid kõlamata „Europe Endless“ (1977),  "Antenna" (1975) ja „Tanzmusik“ (1973), oleks tahtnud mõnda lugu esimeselt kolmelt plaadilt (Kraftwerk (1971), Kraftwerk 2 (1972) ja „Ralf & Florian“ (1973)), aga see-eest tegi Hütter kummarduse lahkunud Jaapani elektromuusika legendile Ryuichi Sakamotole. Kõlas melanhoolne Sakamoto-David Sylviani lugu „Forbidden Colours“ (1983). Liigutav źest: ka robotid on inimlikud.

Soovitan lugeda Janar Ala artiklit Autobahni 50-aastase juubeli puhul. Asjalik ja respekteeriv sissevaade. Lugu on loetav siin.  

David Bowie ja Kraftwerki vastastikune mõju avaldub ilmselgelt 1976. a. Station To Station albumi nimiloos, mida saab vaadata siin.

 


 Kraftwerk - Spacelab (1978). Kosmoselaev lendab üle Eesti, alates 01:30. 

 


 Kraftwerk - Autobahn (1974); tabatud on plaadiümbrise esteetikat, kus ilma tegid Volkswageni "põrnikas" ja Mercedes-Benz. Kusjuures põrnika numbrimärk D KR-70 viitab Düsseldorfi päritolule, KR on Kraftwerk ja 70 asutamisaastale 1970. Mercedese numbrimärgi arv 74 viitab Autobahni albumi väljatulekuaastale (1974)