Repliik # 37. TÄPPISKUSEMINE... AGA MIKS MITTE?!

SISSEKANNE # 396

Usaldusväärsest allikast jäi mulle silma, et üks Briti olümpiasportlane "joonistas" lumme USA riigikorda solvava sõnumi. Äsja alanud taliolümpia valguses võiks selline täpsuskusemine saadagi uueks alaks, sest kuigi vanad eestlased ütlevad, et häh, see on lihtne nagu lumme kusta, siis.... no katsuge ise neid elegantseid kaari ja sirgjooni "lõuendile" kanda. Tuleb pause teha, sihtida, ajastada - ja et poleks vastutuult. Big effort!

Loen just Linnar Priimägi head esteetikateatmikku. Ta kirjutab, et esteetiliseks loetakse puhtkunstilist elamust, mis abstraheerub teose sisust ja kujutab endast pelka vormirõõmu (Hamann). Nõnda moodustub kunstiteose ja vaataja vaheline esteetiline tinglikkuse kaitsekiht, mis lubab teose vormist rõõmu tunda ka traagilisest või sündsusetust sisust hoolimata. (L. Priimägi. Esteetika. Kirjastus Ilmamaa, 2025: 30)

Nii et täpsuskusemise alal saaks mõõta nii kiirust kui täpsust, aga samuti hinnata tehnika filigraansust ning lõpptulemuse esteetikat.

Loe juurde: https://sport.postimees.ee/8411605/briti-olumpiasportlane-joonistas-lumme-usa-riigikorda-solvava-sonumi.

Instagram: Gus Kenworthy (kuvatõmmis: Postimees)

"SEE FILM LÄHEB SUL NÄSSU!" - LINNAR PRIIMÄE KOSMOS

 SISSEKANNE # 154

TV3 näitas Manfred Vainokivi dokumentaali Linnar Priimäest, tabavalt pealkirjastatud kui „Mephistopheles“. See oli päris hea portree ühest vastuolulisemast isikust, kelle puhul ei tea ju kunagi, et milleni jõutakse. Või siis: where’s the next turn? Koloriidi poolest ma kõrvutaksin selle filmi Vainokivi varasema portreega Leonhard Lapinist („Elagu skandaalid ja kollased sandaalid“), kes on samuti keeruline karakter, paras pujään. Ent Priimägi on kõvasti plahvatusohtlikum materjal käitlemiseks. Kohati piirid hägustuvad: ei saagi aru, kas portreteeritav näitleb või lavastab, kas ta on ärritunud päriselt või sellepärast, et stseen nõuab – ja see omakorda nõuab selle puhast väljamängu. Võib olla kindel, et kõige autentsemana mõjub permanentselt valgesse mähkunud (mis ehk peaks sümboliseerima absoluutset puhtust ja taotluslikku elitaarsust) suur goetheaan ja erudiit omaenda koduses köögis lauanõude ja muu argise atribuutika taustal konjakipokaali ees. Samas olen kindel, et Priimägi vaidleks mulle siin kirglikult vastu, nentides põlgusega, et ma ei ole millestki aru saanud, ei ole tabanud essentsi. Ja miks? Sest ma olen poolharitlane, kes suudab oma piiratuse tõttu talletada vaid  murdosa sellest, mis on tõeliselt tähtis – ning selle kübekesegi suudaksin ma representeerida täiesti vales kontekstis, valede rõhuasetustega.

See on edev film. Edevusel on keskne koht, mis astub lavale juba avakaadrites, kus Tambet Tuisu koolitatud hääl loeb sisse Priimäe rolle. Alfabeetiliselt, teatraalselt. Võimas sissemarss filmi, mõjub stiilselt. Aga mitte glamuurselt.

See on śokeeriv film, sest Priimägi on tõepoolest loose cannon: juhitamatu teistele, aga iseenda poolt peensusteni juhitud karakter. Imagoloog, kes on taotluslikult võtnud Mephistophelese riukaliku rolli. Nii ei ole kunagi teada, millise repliigi Priimägi järgmises kaadris öelda võib. Et kui tubli keskklassi perekond on asunud televiisori ette filmi vaatama, siis ... mis hetkel klõpsata teisele kanalile, mis hetkel köhatada ja punastada, kas lapsed on oma tuppa saadetud?  Ei mingit mugavustsooni, pult peab olema käeulatuses, sõrm nupul kiirreageerimise valmiduses – sest Priimäe belletristlik jutuvada võib ootamatult sisaldada obstsöönsusi. Teate ju küll märkust śokolaadipakendil: võib sisaldada allergeene... Priimäe tarvitamine võib teadmatule lõppeda allergeenilise śokiga. Parem olla valvas. Nõeltel. Millegipärast arvan, et Priimäele see meeleseisund meeldib. Vaataja ei pea end mitte oma kodusel diivanil lodevaks laskma, sest lodevas kehas hulgub suure tõenäosusega nõder vaim.

Üks kõrvaltegelane on filmis alkohol. Ta on prevaleerivalt kaadris. Kui see ära kaotada, oleks sündinud poolik film. Ent ta ei mõju kordagi banaalselt. Ta lihtsalt asetub oma kohale – loomuldasa, nagu Priimäe riietus või tema mefistolik irve.  

Teine kõrvaltegelane on  inimene, kes oleks alla sadanud justkui paralleeluniversumist – kah lihast ja luust inimene, au naturel, filtrita. Otsekohene, veidi räsitud filosoofihing Edvard Oja teeb kriitikat ning on kõige selle kehastus, mis Priimäele vastukarva käib. Klassikaline kõrge versus madal vastandus, ainult et kohati hägustuvad sellevahelised piirid ja vahetuvad positsioonid. See on Vainokivilt hea leid, mis muudab filmi multidimensionaalseks. Mõtled küll, et miks Oja peab seal filmis olema – aga ta peab, sest ilma temata see film mõjuks jälle poolikuna. Ta võimendab Priimäe mefistolikku karakterit, etendades lihtsa inimese häält vastukaaluks grotesksetele karjatustele.

Mulle meeldis see film. Ta mõjus ausana, intrigeeris. Ühtlasi saab sealt välja noppida mitmeid tsitaate, ütelusi – muidugi on jälle oht asetada need omaenese küündimatuse tõttu valesse konteksti. Samas – kelle asi see on? Kui viited on paigas – so what? Priimägi nõustuks minuga, ma arvan. 

 

 

PÖFFi treiler

LINNAR, KURI VIIRUS JA WELTSCHMERZ. Fenomenaalne följeton.

SISSEKANNE # 106

Raadio 2-s andis rokkiva intervjuu Linnar Priimägi, mis äraspidisel moel läheb kahtlemata Eesti meediaajalukku, Mul polnud au seda laivis kuulda, ent keegi oli selle targu juutuubi järelkuulamiseks üles riputanud – sest R2 oli selle enda portaalist muidugi kohe eemaldanud.

Aga millest siis lugupeetud kultuuripsühholoog ja esteet rääkis. Koroonast ja muust ka – nagu saatejuht välja hõikas. Saatejuht küsib, kas demagoogia on hea või halb. Linnar: „Ega rahvast saagi teisiti juhtida kui valega. Kui te kogu aeg räägite rahvale tõtt, siis teid visatakse kividega surnuks. Kui te tahate, et nad midagi teeksid, siis rääkige nendega seda keelt, mis neile on arusaadav.“

Saatejuht tahab teada, kuidas Jüri Ratas on kriisi juhtimisega hakkama saanud. Linnar: „Halvasti. Ta elab kuidagi nagu omas maailmas. Minusuguste lihtsate (sic!) inimeste maailmas ta ei ela. Ta ütleb, et kõik peavad, kurat, maski kandma. aga see hirmutab ju lapsi. Kui sa paned maski pähe ja lähed sellega avalikku kohta, lapsed hakkavad nutma. Ei-ei-ei, niimoodi see ei käi, niimoodi välismaad jäljendada! Me oleme suutnud 90ndate algusest peale, kui me kirjutasime oma põhiseaduse maha teiste riikide põhi-seadustest ja meil endal mitte ühtegi heledat mõtet pähe ei tulnud, ja nüüd me jäljendame oma reaktsioonides teist maailma, mõnda riiki rohkem, mõnda vähem. See jäljendamistaktika ei ole mulle iialgi meeldinud. Kus on meie president? Miks ta vaikib? Mis ta teeb seal Kadriorus? Sööb kullast taldriku pealt… Kus ta on? Miks ta ei räägi?! Mis tal pealegi ütelda on – ta on ju lollakas naine ja peas ei ole tal ühtegi mõtet. Hea küll, ta peaks vähemalt mõne allkirja andma või panema – nii nagu mina andsin. Selleks et siia stuudiosse pääseda, pidin kah allkirja andma. Kus ta on! Mis eest ta palka saab, küsin ma.“

Saatejuht püüab juttu juhtida ja Jüri Ratasele tagasi viia, sedastades, et arvamus, nagu ta ei saaks lihtsa inimese kõnetamisega hakkama, on talle valus pauk. Mispeale Linnar lõikab järsult: „Ta on baptist!“ Saatejuht edasi, et kas ta läbi selliste lihtsate sõnade nagu „see kuri viirus“ ja „halb aeg“ ei kõneta lihtsaid inimesi. Linnar: „Ei! Sellepärast, et see ei ole viirus. See on nohu ja köha. Jah, me võime nimetada seda nohu- ja köhahoogu, mis meile peale tuleb (nüüd Linnar imiteerib köhimist), kuidas tahes.“

Saatejuht: „Nii et selles leeris olete pigem Mart Helme hanerasva meeskonnas?“ Linnar; „No mina seda hane ei ole näinud ja tema rasva mina ei ole saanud, aga see praegune viirus, nagu teda nimetatakse pidulikult, see on psüühiline nähtus. See ei ole ju füüsiline nähtus. Poed pannakse kinni, lõbustusasutused suletakse, tänavalkäimine keelatakse, valitsuse eeskirjaga tohib keppida ainult kahe inimesega korraga ja siis ka veel kahe meetri kauguselt! No kust ma neid neegreid võtan, kui nad piirid kinni panid?! Kust ma võtan neid neegreid, kellel on kahe meetri pikkune riist?  Ühesõnaga, see kõik on absurd! See on nagu Kafka! (Linnar kõneleb eksalteeritult) Ma tunnen saksa kirjandust, ma tean, milline see kafkalik maailm on ja praegu kõik nad lavastavad mulle Kafkat, isegi kui nad on nii andetud nagu Jüri Ratas!“

Saatejuht: „Kui me vaatame meie uudistemeediat – meil on Eesti Päevaleht ja Postimees, meil on Aktuaalne Kaamera, Seitsmesed Uudised TV3-s, Reporter Kanal 2-s - , kas…“  Linnar vahele (jõuliselt): „Sitta! Nad oskavad ainult tuju rikkuda!“  Saatejuht: „Aga kas nemad ei oska demagoogiat?“  Linnar (veendunult): „Nad oskavad ainult tuju rikkuda! Nad on nii käpardid kui üldse olla saab – need ajakirjanikud! Juhan Peegli ajal ülikoolis õpetati ajakirjanikke veel, aga pärast võttis see Lauristini-eit asja üle. Absoluutne ebaprofessionaal! Lauristin on ebaprofessionaalne! Jah. Ta vaatas ajakirjanduse põldu oma Lauristini silmadega ja ütles siis, et see kollendab nagu rakvere raibe. No kes kurat selle raipe tegi! Sina tegid!“

Saatejuht: „Nii et peale Peegli ajastut ei ole suutnud Eesti kvaliteetseid ajakirjanikke toota?“  Linnar (resigneerunult): „Peeglil oli vähemalt ausust. Peamine, mida ta nõudis oma ajakirjanike käest, oli see, et olge ometi ausad.“

Saatejuht: „Kas meil on aususest vähe?“ Linnar (ohkega): „Ausus on see, kui sa tead, mis sa ütled ja ütlemata jätad.“

Siis, mõned hetked edasi kütab Linnar end jälle üles: „See on psüühiline sõda. See ei ole sõda mingisuguste batsillide vastu või misasja, kurat, kalavõrguga püüa herneid, kui sa paned endale selle maski pähe! – ja nüüd siis kästakse… Ratas, see idioot, ütleb, täna ma lugesin seda, et kõik peavad maski kandma ja kui sa ei kanna, siis pannakse sind vangi. Ma olen võib-olla unistanud sellest, et ma oma elu viimased aastad veedan vangimajas – seal saab süüa ja saab keppi.“

Saatejuht: „Aga kuidas me peaksime selles olukorras käituma?“ Linnar: „Nii nagu tavaliselt, mitte välja tegema. Vat psüühiline immuunsus on see, mis on kõige tähtsam, mitte see, et nad töötavad välja mingeid ravimeid. No kurat, see viirus muudab jälle oma kuju ja need ravimid on kõik tühja läinud. Bill Gates tegi oma raha eest seitse haiglat, kus kõik ravimeid välja töötatakse. Noh, hea küll, tööta, ega see pole minu raha. Tööta…, aga poole aasta pärast on mul teine tüvi. Ja nad ennustavad seda, et sügisel tuleb uus puhang ja see on niisugune, mida te ei oska praegu ette arvatagi. Ja kui te surra tahate – no inimene ongi surelik, ega sinna ole midagi teha. Enamik sureb vanadusse ja ma ei tea ühtegi, kes oleks tervena surnud. Üks 13-aastane poiss, ma lugesin uudist, suri täiesti tervena – no kuidas see on võimalik?“

Saatejuht suunab veel korra jutu Ratase kommunikeerimisoskuste juurde tagasi, küsides professorilt, et kas talle võiks soovitada lugeda Macchiavellit või Goebbelsit. Linnar prahvatab: „Miks me teda üldse arutame?! Kes ta niisugune on?!“ Saatejuht: „Ta on kriisiolukorra juht.“ Linnar: „Ei ole!!! /…/ Kui ma oleksin president, siis ma võtaksin olukorra enda kätte, aga praegu, kus seal Kadriorus on tühi koht, ei ole kellegi kätte anda seda olukorda. Tegelikult peaks president juhtima seda olukorda nii, nagu Venemaal juhib Putin, ja võiks midagi õppida sellest, mida tema teeb. Ta ütles: olge aprilli lõpuni kodus ja ma annan teile palka. Ma maksan teile palga välja, sest mul on raha. Ma kogusin raha kõik need aastad, justkui oleksin valmistunud selleks sõjaks ja nendeks sõjakulutusteks. Et vat kus on tark. Ja meil on siin lollid.“

Saatejuht: „Aga meie president ju ei saa muud teha praegu kui lihtsalt…“  Linnar vahele: „Meie president ei saa  mitte midagi teha, käigu siit minema! Jah! Meil pole teda vaja! Milleks ta meil siin on!“

Saatejuht: „Ta on meil esindusorgan.“  Linnar: „Ei ole!! Keda ta raibe esindab?! Mind või rahvast või keda?“

Saatejuht: „Siia, selle intervjuu lõpetuseks võib-olla mõni universaalne mõttetera, millest lähtuvalt on kergem mitte kellegi ninapidivedamise ohvriks langeda. Et kas on selline hõbekuul?“ Linnar: „Jah. See on esimene kategooriline imperatiiv propagandas: ärge iialgi laskuge vaidlusse.“

***

Vaat niimoodi! Vaevalt, et midagi taolist veel kunagi läbi eetri kuulda saab – ja just seepärast tuleb see intervjuu tulevaste põlvede jaoks kohe kindlasti täispikkuses ja kärbeteta audiomaterjalina arhiveerida. Sõna on vaba, nagu president ütles, ja see siin on kinnitus. Fenomenaalne följeton, kurioosum aD 2020, mis muidu tavapäraselt on enesetsensuurist tiine. Tõeline tour de force!

Võiks muidugi ka küsida, mis drooge auväärt professor tarvitab. Mulle isiklikult tundub, et professori pea kohal hõljuv Goethe vaim käis korra ära ja asemele valgus ei tea kust kaurkenderlik nimbus.  Aga kui mõistu öelda, siis ettevaatus on tarkuse ema, aga kes on isa, sellest heas perekonnas ei kõnelda (Sulev Nõmmik). Siin on tegelikult ju näide, mida see koroona vaikelu inimeste kõrgelennulise vaimuga teeb – kui lockdown annab vasaksirge ja ühiskondlik shutdown annab paremsirge, siis ongi knockdown, oledki maoli maas. Ja siis pead vabandama, et poris püherdad. Ja veelkorra vabandama. Ja uuesti. Ja üha uuesti. 

Aga tõepoolest, ma ütlen, et see on üks ehedamaid följetone, mis ma kuulnud olen. 

Audiolink on siin:

Linnar Priimägi ja ERR/R2 

Aga tegelikult on alljärgnevas jutus kamaluga tõde. On tarvis, et keegi ütleks, kuidas on.  Niimoodi otse ja keerutamata - sest pärast on kõigil kergem olla. Oleks justkui puhtam õhk.

Linnar Priimägi & ERR/ETV, 2017