PETE HEGSETH JA PIIBEL

 SISSEKANNE # 435

USA kaitseminister Pete Hegseth (või nagu ta end ise kutsub – sõjaminister) pidas Pentagonis sõduritele kõne ja tsiteeris tubli kristlasena piiblit, kuid see osutus väljamõeldiseks, mis pärineb Quentin Tarantino varasalvest, täpsemalt filmist „Pulp Fiction“ (1994). Hegseth viitas Vana Testamendi Hesekieli raamatu kirjakohale 25:17, millist palgamõrvar Jules Winnfield (Samuel L. Jackson) pateetiliselt tsiteeris, enne kui ohvrile kuuli pähe lasi. Stiilselt.

Pete Hegseth ütles: „Allakukkunud lenduri teed kimbutavad igast küljest isekate pahed ja kurjade meeste türannia. Õnnistatud on see, kes kamraadluse ja kohustuse nimel karjatab kadunuid läbi pimeduse oru, sest ta on tõeliselt oma venna hoidja ja kadunud laste leidja. Ja ma löön su peale suure kättemaksu ja raevuka vihaga need, kes üritavad mu venda kinni võtta ja hävitada. Ja sa tead, et minu kutsung on Sandy 1, kui ma oma kättemaksu sulle määran, ja aamen.“

(“The path of the downed aviator is beset on all sides by the iniquities of the selfish and the tyranny of evil men. Blessed is he who, in the name of camaraderie and duty, shepherd the lost through the valley of darkness, for he is truly his brother’s keeper and the finder of lost children. And I will strike down upon thee with great vengeance and furious anger those who attempt to capture and destroy my brother. And you will know my call sign is Sandy 1 when I lay my vengeance upon thee, and amen.”)

Hegsethi kolmapäeval lausutud sõnad pärinesid tema sõnul nn palvest CSAR 2517 (lahinguotsingud ja -pääste, Combat Search and Rescue), mis loeti ette meeskondadele, kes päästsid Iraani mägedest allatulistatud piloodi.

Piiblikoha täpne tsitaat kõlab nii: „Ma teostan nende kallal suure kättemaksu vihaste nuhtlustega. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma neile kätte maksan.” (“And I will execute great vengeance upon them with furious rebukes; and they shall know that I am the Lord, when I shall lay my vengeance upon them.”)

Pete Hegseth / Jules Winnfield (Pulp Addiction) (FB/MeidasTouch)

Kogu Trumpi administratsioon on üks paras loodusõnnetus. Omavahel segatakse ära poliitika ja religioon, tõed ja pooltõed, faktid ja väljamõeldised. Kui mõned aastad tagasi sai ühest raamatust ja filmist tuntuks elustiili moto „Söö, palveta ja armasta!“ (Eat, pray, love!), siis nüüd kultiveerib Trump 2.0 meile uut jõulist stiili, motoga „Löö, palveta ja vihka!“ (Beat, pray, hate!).

Ja tagatipuks heidab JD Vance paavstile kinda, tõstatades küsimuse, kas too on üldse Piiblit lugenud, ning ärgitab seda rohkem tegema. Eks ta ole, paavst on ise samuti ameeriklane – kes teab, võib-olla on temagi teadmised pärit mõnest Ameerika kinofilmist või mõnest koomiksist, a la „Jesus Christ Superstar“ või „God Strikes Back“…

JD Vance: Paavst peaks olema ettevaatlik, kui ta räägib teoloogiast. (CTV News/YT)

COLLATERAL ATTENTION: MEIE MEES KAADRIS

 SISSEKANNE # 286

 

Eile maeti paavsti. Huvitava seigana sattus meie president Karis kõrvuti seisma Ameerika presidendipaariga, st Donaldi ja Melaniaga, täpsemalt Melania kõrvale. Trumpi teisel käel oli jälle Soome president Alexander Stubb. Kui sellest muud kasulikku ei sündinud, siis vähemalt kõvasti meediakajastust. Kaamerad otsisid nagunii Trumpi ja eks siis mahtus kaadrisse ka Alar Karis.  

Collateral attention, kõrvaline tähelepanu, on ka tähelepanu, mis meile kõvasti sisse toob. Miljonid silmapaarid, kes paavsti matuseid vaatavad, näevad prillidega onklit ja hakkavad uurima, kes see mees on. Ja Eesti saabki kaasuvat tähelepamu. Karis olla küsinud, kuidas rahuprotsessiga edeneb ja teinud ettepaneku Eestit külastada. Small talk, good talk.

Trump kohtus Vatikanis ka Źelenskõiga ning seekord läksid asjad paremini. Igatahes pärast seda kohtumist tegi Trump vihase postituse Truth Socialis just Putini aadressil, märkides, et Putinil polnud viimastel päevadel mingit põhjust lasta rakette tsiviilaladele, linnadesse ja asulatesse. „See paneb mind mõtlema, et võib-olla ta ei tahagi sõda lõpetada, ta lihtsalt mängib minuga, ja temaga tuleb tegeleda teisiti, läbi „panganduse“ või „teiseste sanktsioonide“?“ kirjutas ta.  

WSJ oli just mõned päevad varem kirjutanud, et siin-seal olla justkui märke, nagu hakkaksid Trumpil Putini suhtes silmad lahti minema. Samas, kui Trump nüüd järsku avastas, et ka Putin on mängur, kelle arsenalis on bluff ja valekaardid, siis mis eriline avastus see ikka on. Kaks mängurit kaardilaua taga, see on ammu selge. Küsimus on ainult selles, kes kelle üle mängib. Kellel on paremad kaardid? Kes on õnneliku käega? Kes on kavalam? Kes on nahaalsem?  Who’s gonna win?

 

NON HABEMUS PAPAM!

 SISSEKANNE # 283

 

Paavsti viimane käeviibe. Püha Peetruse basiilika rõdul, 20.04.2025 (Tiziana Fabi / AFP / Scanpix)

 

Paavst Franciscus, kodanikunimega Jorge Mario Bergoglio, on surnud. 1936-2025. Eile veel veeretati põdura tervisega paavst ratastooliga Püha Peetruse basiilika rõdule, kus ta rahvale viipas ja häid paasapühi soovis. Täna hommikul ta suri oma Vatikani residentsis Casa Santa Martas.

Paavsti surm on loomulikult globaalne sündmus, kuivõrd ta on kõigi katoliiklaste pea ning neid jagub igasse maailma nurka. Näiteks Filipiinidel on väga tugev katoliiklaste kogukond. Arvestades seda, et paavst oli pärit Argentiinast (sündinud Buenos Aireses itaalia immigrantide peres), siis seda laiem mõju on tal väljaspool Euroopat. Aga temagi on surelik ja nõder, antud juhul torkas see eriti silma. Meenub kohe Innocentius III traktaat „Inimolu viletsusest“, millest olen kirjutanud siin.

Postimehes on hea ülevaade neist traditsioonilistest riitustest, mis võetakse ette paavsti surma korral. Refereerin, sest võib-olla on kasulik teada.

Niisiis algab paavsti surma järel katoliku kirikus sede vacante (tühja tooli) periood, mille käigus kiriku tegevuse igapäevase juhtimise võtab kuni uue paavsti valimiseni üle mõni kõrgem kardinal ehk camerlengo – kelleks seekord on veebruaris 2019 selle ülesande peale määratud Iiri-Ameerika kardinal Kevin Farrell. Tema on ainus katoliku kiriku hierarhia tippametnik, kes jääb oma ametisse. Kõik ülejäänud peavad pärast paavsti surma tagasi astuma.

Traditsiooniliselt on camerlengo tähtsaim ülesanne kinnitada paavsti surm, milleks kunagi koputati hõbehaamriga kolm korda kirikupea laubale ja hüüti tema sünnijärgne nimi.

Camerlengo ülesanne on hävitada ka nn kaluri sõrmus, igale uuele paavstile valmistatav kuldne pitsersõrmus, mida vanasti kasutati dokumentide pitseerimiseks. Minevikus oli pitsersõrmuse hävitamise eesmärk vältida võltsinguid, praegu sümboliseerib see surnud paavsti võimu ajalõppu.

Paavsti surma järel kogunevad maailma kardinalid kongregatsioonidele, kus otsustatakse matuste aeg ja korraldatakse üheksapäevane lein ehk novemdiales. Paavst tuleb matta neli kuni kuus päeva pärast tema surma.

Franciscuse eelkäijad maeti Vatikani Püha Peetri basiilikasse, kuid tema palus matta end Rooma Santa Maria Maggiore basiilikasse. Franciscuse surnukeha asetatakse samuti traditsiooni rikkudes lihtsasse puidust ja tsingist kirstu. Varasemate paavstide matmisel kasutati kolme üksteise sisse asetatud küpressist, tinast ja jalakapuust kirstu. Ent Bergoglio valis oma paavstinime just vaeste eest seisnud, kerjusmunkluse rajaja Assisi Franciscuse järgi.

Franciscuse lahtine sark asetatakse Püha Peetri basiilikasse, kus usklikud saavad kirikupeale austust avaldada. Varasema traditsiooni kohaselt pandi paavsti surnukeha vaatamiseks välja platvormile patjade vahele.

Üle maailma toimuvatel kardinalide kongregatsioonidel tehakse esmane valik ka uue paavsti valimiseks ning määratakse kindlaks konklaavi ehk uue kirikupea valimise aeg. Konklaav tuleb kokku kutsuda kõige varem 15 ja hiljemalt 20 päeva pärast paavsti surma. 13. sajandil alanud traditsiooni kohaselt kogunevad konklaavile alla 80-aastased kardinalid, kes valivad enda seast uue paavsti.

Praegu on nn valijakardinale 135, kellest 108 nimetas ametisse Franciscus. Valijakardinalidest 53 on Euroopast, 20 Põhja-Ameerikast, 18 Aafrikast, 23 Aasiast, 4 Okeaaniast ja 17 Lõuna-Ameerikast.

Konklaavi sõnasõnaline tõlge on „võtmega“, mis tähendab, et konklaav kestab, kuni uus paavst on leitud. Alates 19. sajandi lõpust on kõik konklaavid toimunud Sixtuse kabelis. Kardinalid peavad vanduma paavsti valimise ajaks täielikku salastatust, vande rikkumisel ähvardab neid kirikust väljaheitmine.

Iga päeva hommikul toimub kaks ja õhtul samuti kaks hääletusvooru, kuni üks kandidaat kogub kaks kolmandikku häältest. Iga hääletusvooru lõpus põletatakse valimissedelid ja apostliku palee kohale kerkib edutu hääletusvooru järel must ning paavsti valimise korral valge suits.

Valitud paavst viiakse Sixtuse kabeli kõrval asuvasse käärkambrisse, mida nimetatakse sala delle lacrime​'ks ehk pisarate toaks, kus ta saab oma tuleviku üle mõtiskleda.

Kardinalide kolleegiumi juht, kelleks praegu on kardinal Giovanni Battista Re, küsib valitud paavstilt, kas ta nõustub enda valimisega ja millise nime ta endale võtab. Ühtlasi saab valitud paavst kohe ka Rooma piiskopiks.

Pärast seda ilmub uus paavst Püha Peetri basiilika rõdule ja üks kardinalidest, praegusel juhul Renato Raffaele Martino, ütleb kuulsad sõnad „Habemus Papam!“ (Meil on paavst!)

Aga sinnamaani... non habemus Papam!

*        *        *

Täna, kuus aastat tagasi, lahkus igavikku ka vaimulik ja literaat Vello Salo (1925- 21.04.2019). Ta pidi küll Jumala silmis õige mees olema, sest kutsuti ära kristliku maailma jaoks nii olulisel päeval – ülestõusmispühade esimesel pühal. Sümboolne lahkumine igatahes.  Suurmees, kelle vaimsus oli tohutu tõmbejõuga. Hea, et meil on temast suurepärane dokfilm ja ringhäälingu arhiivis mitu ööülikooli loengut.

5. novembril 2025 saame tähistada tema sajandat sünnipäeva.

 

Foto: Estonian World.Review