Kuvatud on postitused sildiga ühistransport. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ühistransport. Kuva kõik postitused

neljapäev, 24. september 2026

MILLAL SAAKS RONGIGA EUROOPASSE? ehk ÄRGE KÜSIGE KOGU AEG VALESTI!

 SISSEKANNE # 490

RAIL BALTIC ESTONIA unelm: nagu Navitrolla maal!

Pärnu eksmeer Kristel Voltenberg on kirjutanud peaministrile avaliku kirja seoses Rail Balticu projekti edasilükkamisega nii umbes nelja aasta võrra – sest siis olevat võimalik uuest rahastusepaketist uut raha peale saada ja Eesti riigirahakotist ei peaks nii palju pappi luhvtitama. Eks määramatu osa selle sisust kulub kaitsekuludele (ja kelmuste kinnitampimisele – mis see 70 milli siis ära pole, eks).

Asi, mis pidi 2030. aastaks valmis saama, ei saa teps mitte. Noh, me teame, lätlased on süüdi. Nemad rääkisid juba ammu, et ei jõua ega taha. Kui üldse, siis teevad valmis ainult selle jupi, mis Riiast Leedu piirini viib. Et nad on realistid, aga eestlased on idealistid – varem või hiljem saab see ilus muinasjutt Rail Balticu õigeaegsest valmimisest ka siin otsa (loodan, et mitte kogu Rail Balticu lugu!).

Nüüd siis andiski peaminister Michal otsesõnu mõista, et kiire rongiühendus lükkub edasi, sest riigieelarve ei vea välja ja et venitamise (ajatamise) taktika aitab ehk saada raha Euroopa Liidu eelarveperioodil. Me saame niiviisi justkui konsensuslikult Balti riikidega ühte jalga astuda ja presenteerida seda nihutamist ühise otsusena. Ent sisepoliitilise noodiga – nagu Michal rõhutas - , on Eesti pool oma tükid kõik korralikult ära teinud, olles ehitustempolt Baltimaade meister.

See võibki nii olla, sest viimases Kuku raadio keskpäevatunnis ahhetas saatejuht Priit Hõbemägi, et metsade vahel, seal tulevase trassi ääres, käivat tohutu löökehitus – valmivad hiiglaslikud betoonist viaduktid ja ökoduktid, kust siis päevas hakkab paar Passatit vasakult paremale ja vastupidi üle sõitma ning ehk läheb ka paar põtra ja kitse üle. Käib tohutute ressursside betoneerimine, mille võiks üle elada teadmisega, et me saame selle neetud kiirrongi Varssavini, milliseid terve Euroopa on risti-rästi täis sadu ja sadu. Kiire raudteeühendus on nii endastmõistetav asi, et sellele on oodi teinud juba Kraftwerk aastal 1977!! Ammu olnuks aeg üks korralik raudtee Läände ehitada – juba integratsiooni põhimõtte pärast -, aga nüüd jälle nihkub see „helesinine unistus“ otsekui petlik miraaž horisondi taha. Killustikuhunnikud jäävad sinna kus on, masinad pannakse seisma, rajad rohtuvad – neli aastat on pikk aeg. Kipub sinna projekt „EI!“ suunda minema. Sest kui neli aastat mööda saab, on juba teised lood ja laulud: ehitamine on kallim, valitsus on teine jne. Odavamaks ei lähe midagi.

(Mistap mul on tunne, et ühel hetkel saabub aeg, kus meid kõiki kolme Balti riiki hakatakse Brüsselis vaatama parajate kelmidena. No et küsite aga raha, kuid kus rööpad on? Lätlastel juba sai valmis imposantne keskvaksal – klaasfassaadide, reisijate ootealade ja platvormide varikatustega. Kuni rongi-liikluseni saab seda kasutada multifunktsionaalselt.)

Aga meie, pärnakad, oleme jälle vasta püksa saanud. Häda nende ühendustega! Kui 2018. aastal meilt Tallinna rong ära võeti, lubati meile peatset Rail Balticut – muide, juba 2026. aastaks! - ning toonane taristu- ja majandusminister Kadri Simson veel uhket lennujaama pealekauba, kust Boeingud lendama hakkavad. No ei hakanud. Ses mõttes on eksmeeri Voltenbergi avalik kiri põhjendatud ja loogiline.

Ta kirjutab:

„Pärnule ei ole see pelgalt tehniline ajakava muudatus.

See puudutab otseselt meie linna arengut ja usaldust Eesti riigi vastu.

Pärnu linn, Pärnumaa elanikud ja siinsed ettevõtjad on riigi antud lubadustega arvestanud. Rail Baltic on olnud osa linna pikaajalistest arenguplaanidest. Selle ümber on kavandatud taristut, reisiterminali ja kogu linnaruumi. Ettevõtjad on teinud investeerimisotsuseid teadmisega, et Pärnu ühenduvus paraneb.

Paar näidet. Vaid ühest Pärnule olulisest sektorist, turismist. Pärnusse kerkib hotell-konverentsikeskus, mille valmimist ootame 2027. aastal. Planeerimisel on veel vähemalt kolm hotelliarendust, mille puhul on arvestatud Pärnu parema ühenduvusega. Need otsused ei sünni tühjale kohale, nende taga on usk riigi pikaajalistesse arenguplaanidesse.

Seetõttu tuleb küsida: milline on riigi vastutus siis, kui riik ise muudab neid eeldusi, millele inimesed, ettevõtjad ja kohalik omavalitsus on oma otsuseid rajades tuginenud?

Mõistan argumenti, et Rail Balticu ehituse pikema aja peale jaotamine võimaldaks kasutada rohkem Euroopa Liidu raha ja vähendada Eesti omaosalust lähiaastatel. Euroopa raha maksimaalne kasutamine on kahtlemata mõistlik eesmärk. Kuid üksnes sellest ei piisa, et pidada projekti edasilükkamist Eestile kasulikuks.

Euroopa raha ei ole tasuta, kui selle ootamine lükkab edasi raudtee majandusliku kasu, suurendab ehituse kogumaksumuse riske ja jätab strateegilise ühenduse veel aastateks rajamata. Praegu ei ole avalikkusele esitatud terviklikku arvutust, mis näitaks, milline on 2034. aastaks valmiva Rail Balticu tegelik kogumõju võrreldes 2030. aastaks valmiva ühendusega.

Me ei tea, kui palju maksavad neli täiendavat aastat ehitushindade kasvu, saamata jäänud majanduslikku kasu ja edasi lükatud investeeringuid. Samuti ei ole järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus lõplikult kokku lepitud. Seetõttu tuleb küsida, kas on põhjendatud aeglustada ehitust kindlama praeguse rahastuse asemel lootusega, et vajalik raha on tulevikus olemas.

Rail Baltic ei ole tavaline riigieelarve kulu. See on pikaajaline investeering Eesti majandusse, ühenduvusse ja julgeolekusse. Selle mõju ei alga alles päeval, mil esimene rong üle piiri sõidab. Kindel ajakava mõjutab juba täna ettevõtjate investeerimisotsuseid, logistikat, turismi, tööjõu liikumist ja piirkondade arengut. Pärnu arengut mõjutab see kõik aga eriti olulisel määral.

Samuti on Rail Baltic üks Eesti sõjalise mobiilsuse ja Euroopa ühenduvuse projekte. Kui peame vajalikuks tugevdada Eesti julgeolekut ja sidemeid Euroopaga, tuleb hinnata ka seda, mida tähendab strateegilise taristu valmimise edasilükkamine.

Eesti ei saa Rail Balticut loomulikult ehitada üksi. Läti ja Leedu edenemine on oluline ning kogu raudtee toimimine eeldab Balti riikide koostööd. Kuid naabrite võimalik mahajäämus ei peaks tähendama seda, et Eesti enda ehitustempot tuleb vähendada.

Eriti ei tohiks selle tõttu jääda ootama Pärnu.

Kui Tallinna–Pärnu lõiku on võimalik varem kasutusele võtta, tuleb seda teha nii kiiresti kui võimalik.

Pärnu ei vaja kiiret ühendust Tallinnaga ainult mugavuse pärast. Me vajame seda ettevõtluseks, tööjõu liikumiseks, hariduseks, turismiks ja kogu piirkonna arenguks. Pärnu on Eesti suurima pindalaga linn ning Pärnu hea ühenduvus mõjutab kogu Pärnumaa ja Lääne-Eesti arenguvõimalusi.

Pärnu konkureerib samal ajal Tallinna ja Tartuga riiklikult tähtsa objekti staatuses multihalli nimel, mille üks keskseid mõtteid on samuti hea ühenduvus Tallinnaga, Tallinna kaudu Helsingiga ning lõuna suunas Riia ja sealt edasi Euroopaga.

Sellises olukorras ei saa riik ühelt poolt rääkida Pärnu arengupotentsiaalist ja investeeringutest, teiselt poolt muuta selle arengu ühe olulisema eelduse – kiire ühenduvuse – tähtaega ebamääraseks.

Seetõttu on minu küsimused Teile konkreetsed.

Kas Eesti valitsus kinnitab, et Tallinna–Pärnu kiire raudteeühendus valmib enne kogu Rail Balticu põhikoridori lõplikku valmimist?

Milline on konkreetne tähtaeg, millal saab Pärnu inimene reaalselt sõita kiire rongiga Tallinna?

Millal saab Pärnust kiire rongiga Lätti ja sealt edasi Euroopasse?

Millise arvutuse põhjal on valitsus jõudnud järeldusele, et aeglasem ehitustempo ja võimalik valmimine 2034. aastal tuleb Eesti maksumaksjale kokkuvõttes soodsam kui 2030. aasta eesmärgi hoidmine?

Milline on valitsuse plaan juhul, kui järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus ei kujune loodetud mahus?

Ei mina ega me, pärnakad, nõua erikohtlemist ega seda, et Pärnu ühendus ehitataks teiste arvelt. Me nõuame, et Eesti riik peaks kinni oma lubadustest. Pärnu ei vaja enam uusi üldsõnalisi lubadusi. Pärnu vajab konkreetseid tähtaegu, toimivaid ühendusi ja selget vastutust.

Rail Balticu puhul ei ole küsimus ainult raudtees. Küsimus on selles, kas Eesti riigi antud lubadused on midagi, millele inimesed ja ettevõtjad saavad oma tulevikku kavandades päriselt toetuda.” (Pärnu Postimees, 23.09.)

Mis te, kas te, kus te!! Mina ei ole teil mingi wonder woman ega superman ega Karlsson, vaid peaminister vähemusvalitsuses – pareeriks kindlasti Michal ja delegeeriks küsimused allapoole. Minister Leis on liiga laialt kõike luband, tema saab kinga! Aga muus osas on nagu on. Nagu vanas Eino Baskini ja Priit Aimla sketšis:

„Aga varsti te kukute jälle kuskil vale inimese käest valel ajal küsima, kuidas saaks Tapale sõita? Ja vastatakse teile ilmtingimata valesti: Tapa bussiga! Kui soovite sõita, siis sõitke, kui tahate midagi küsida, siis küsige. Mida on asjamehed omalt poolt teinud teravate olukordade vältimiseks? Ja asjamehed vastavad: meie omalt poolt oleme teinud teile kumerad bussid.“

*            *            *


Kraftwerk - Trans Europa Express / Metall auf Metall (KlingKlang/3-D The Catalogue)

teisipäev, 2. juuni 2026

ÜKS TERVISTAV BUSSILIIN

 SISSEKANNE # 459


Buss nr 20 - Haigla-Tervis - Pärnus, Rääma sillal (02.06.2026, oma töö)

Bussiliin, mis paneb naeratama. Ehk buss nr 20, mis viib haiglast otse tervisesse. Sellega peaks iga pärnakas teraapia mõttes sõitma. Tõsi, eks buss sõidab ka vastupidi (reality check), aga elus ongi nii, et valged klahvid vahelduvad mustaga – ja juhtub nii, et täie tervise juures põrutame otsejoones haiglasse.

Magic bus it is!

(Pärnakail on vedanud. Sest mõelge, Tallinnas viib buss nr 20 teid laagrisse.)





laupäev, 8. november 2025

Repliik # 29. BUSSIÜHENDUSTE TEEMA LÕPETUSEKS

 SISSEKANNE # 362

  

Kuvatõmmis Neeme Sihvi blogist (https://eestimaablogi.blogspot.com)

Bussiühenduste teema lõpetuseks – ühendused on tähtsad, sest need toovad linna inimesi, inimesed omakorda raha. Aga mis õpetaja Maurus ütles: Kui raha tahate tuua, siis on härra Mauruse uks alati lahti. Tulge kasvõi öösel, koputage tasakesi, niimoodi kõpp-kõpp-kõpp, härra Maurus teeb alati ukse lahti, kui raha tuuakse. 

Turismilinnal peab alati uks lahti olema, tuldagu või öösel. Nii Haapsalus kui Pärnus. 

No Pärnus õnneks ühendusi jätkub, sest geograafiline asend Via Baltica ääres soosib. Siit saab Reevalisse ja Riiga, koguni Vaasasse ja Forssasse ning Varssavisse ja Prahasse. Aga suur on mu imestus teada saades, et Pärnust käib iga päev buss ka Piiterisse, väljumisega kell 10:15 ning kohalejõudmisega kell 20:00. Sõitjaid siis ilmselt jätkub...

Ainult et reis Piiterisse toimub bussivahetusega. Kuni Narva piiripunktini on reis Presto OÜ bussiga, liin nr 935. Reisijad ületavad piiri jalgsi koos pagasiga ja jätkavad seejärel reisi ООО “СКСавто” bussiga liin 842. Ning punaselt, teadmiseks:

Eesti ja Venemaa vahelise reisimise tingimused leiad: https://www.kriis.ee/.

No ma ei tea, mis kriis see on, kui buss käib. Sealt saidilt peaks leidma hoopis Haapsalu bussiühenduste tingimused [No offence!]

 


reede, 7. november 2025

SAAKS KUIDAGI PÄRNUST HAAPSALLU... HAAPSALU BUSSIÜHENDUSTEST

 SISSEKANNE # 361

 

 

Mõnikord ma loen kohalikke ajalehti. Silmaringi laiendamise mõttes. Üheks selliseks on Lääne Elu, kuna mõned head aastad minu elust on mööda saadetud just Läänemaa pealinnas. Kena linnake, mis on tekitanud emotsionaalse side.

Aga sinna pääsemine ei ole kerge... kui sa just Tallinnast ei tule või hiidlane pole. Oled näiteks pärnakas, või mulk – või Tartu tagant. Ja kui sul pole isiklikku vankrit või automobiili. Siis tuleb minna läbi Tallinna. Sest muid ühendusi Haapsalul väga ei olegi. Bussiliiklus muu Eestiga on pea olematu. Tallinnasse ja Tallinnast saab, üsna tihti koguni, aga paradoksaalsel kombel näitab see ka provintslikkust – Haapsalu-Tallinna tee (liin) on see nabanöör, mida mööda tassitakse läänlasi tööle ja õhtul koju tagasi – ja hea, et niigi on.

Lugesin just kohalikust seitungist, et Haapsalust kaob bussipiletikassa ja pakiveoterminal. Sõnaga on öeldud: „Bussijaama puudumise ja klientide vähesuse tõttu lõpeb Haapsalus uuest aastast bussipiletite müük ja Cargobusi teenus senisel kujul. Bussipiletite eelmüük tõenäoliselt Haapsalus siiski ära ei lõpe, sest selle töö tahab enda õlule võtta jaamas tegutsev raudtee- ja sidemuuseum.“ (LE, 06.11). No kuulge, Haapsalu (pool)patrioodina küsiks linnavalitsuselt või kelleltki pädevalt, et kas seier ei lähe punasesse, kui väärikas maakonnalinnas peab bussipileteid ostma hakkama muuseumist!?  Esiteks – see on alandav, teiseks – kas Haapsalu ei lõpetagi sel kombel vabaõhumuuseumina, kus on tore aega veeta.... kui sinna kohale jõuab üldse.

Lääne Elu juhtkiri sedastab:  Haapsalu bussipiletite kassa ja Cargobusi terminali sulgemine oli sündmus, mille tulemist võis ette näha. Üha enam inimesi ostab bussipileti internetist ja need, kes ei seda teha ei saa või ei jõua, ostavad juhi käest. Sama lugu on pakiveoteenusega Cargobus, mis oli omal ajal üpris revolutsiooniline, aga on nüüd kaotanud turgu pakiautomaatidele. Nii on täiesti mõistetav kasu taotleva ettevõtte T Grupp otsus Haapsalu kassa sulgeda. Miks peakski ta sellele peale maksma.

Küll aga juhib T Grupp tähelepanu huvitavale asjaolule: Haapsalus pole bussijaama. Tõepoolest – linnas on rongijaam, aga pole rongiliiklust, pole bussijaama, aga on bussiliiklus. See peaks olema üks teema, millega linnavalitsus võiks tegeleda. Seda enam, et rongiliiklust praeguse valitsuse ajal silmanähtavalt tulemas pole.

Arvestades, kui palju busse Haapsalus peatub – lisaks siit lähtuvaile ka Hiiumaalt tulevad ja sinna sõitvad bussid –, vajaks linn küll bussijaama. Seal võiks lisaks ootesaalile, sõiduplaanile ja piletimüügile olla ka pakihoid ning einelaud.

Haapsalu pole ju sugugi kehvem Kuressaarest, kus on korralik kõigi mugavuste ja vajalike teenustega bussijaam. Nagu saarlaste pealinna kogemus näitab, saab enampakkumisega leida bussijaamale haldaja, kes kõigi nende mugavuste tekitamise eest siis hoolitseks. Teenimiskoht on kindlasti ka bussijaama parkla, kus peatuvate busside eest küsivad teised linnad raha, aga Haapsalu mitte. (LE, 06.11)

Kirjutan kahe käega alla ning viitan siin ka hr Neeme Sihvile, kes on aastaid mantrana korrutanud, et Haapsalu on üks kehvema bussiühendusega linnu Eestis. Praegu räägitakse raudtee taasrajamise vajalikkusest – pärast seda kui rööpadki üles on kistud: et küll siis vagunitäite viisi õnne õuele veereb. Jah, ärgem olgem utopistid, ütleks Alev Ström selle peale mõistlikult. Enne võiks luua korralikud bussiühendused näiteks Pärnu ja Tartugagi, mis ühendaks linnu mõistlikel kellaaegadel ja sõiduajaga. Kui suur buss ei tasu ära, siis võiks proovida väikebussidega – peaasi et oleks ühendus.  Aga ilmselt pole olnud siis piisavalt poliitilist tahet. Kujutan ette pragmaatilist linnaametnikku: Kesse kinni maksab sul? Ainult üks igin! Mul on auto tagumiku all, osta endale kah ning sõida kuhu iganes, kasvõi Võrru või Petseri.

Räägin muidugi pärnaka vaatest. Eks minagi taha suvel Haapsalusse päevakeseks puhkama sõita, seda enam et linnapeakandidaat Janek Mäggi lubas Haapsalu Pärnust ägedamaks kuurordiks teha. No vat, seda imeasja tahaks ju minagi näha... Aga... buss Haapsallu (legendaarne liin 321, läbi Vigala) väljub Pärnust kell 16.00 (!) ning jõuab läbi viiekümne (ausalt, lugemine läks sassi) peatuse kolistades kahe tunni ja veerandi pärast sihtkohta. Kell 18:15 on pärnakas õnnelikult Haapsalu rongijaama platsil... ja kui on suvi, siis näeb muidugi veel ka linna – pikad valged õhtud ju! – aga üldiselt peab vaatama õhtusöögi järele või otsima hotellikohta, ehk minema mõne sõbra juurde vöörusele. Järgmise päeva ennelõnal läheb buss Pärnu tagasi kell 10:45 – noh, kui varakult üles tõusta, jõuab ka lossile pilgu heita ja vanalinnas tiir teha. Sest rohkem otseühendust ei ole. Nii on see olnud aastaid! Kusjuures õige vanasti käis Pärnu-Haapsalu vahel marsruuttakso, mis Pärnust väljus 6:45 ja jõudis kohale 8:20, teine väljumisaeg oli 15:15. Haapsalust väljus marsakas Pärnusse tagasi kell 19:15, sõit käis üle Lihula, kiirelt ja otse. Nüüd on meil lõppemas 21. sajandi esimene veerand ja bussiühendus on olnud regressiivne – vähemasti Pärnu suunal. Ja ega haapsalukatel samuti väga hõisata pole Pärnus käiguga, kuigi nende vaatest kasulikum: nad saavad Pärnus viibida tervelt kolm (!) pikka tundi – paras aeg löunasöögiks ja korra lähedases kaubanduskeskuses ära käia. Aga see ei ole kahe linna vaheline mõistlik ühendus ja see ei ole hea regionaalpoliitika.

Saan aru, et viidatakse nõudluse puudumisele. Sihtkoht on ikka ainult Tallinn. Nõudmine tekitab pakkumist, kui seda pole – no siis ei ole, sotsialismus on minevik. Ent Haapsalu linnavalitsus võiks vaadata avarama pilguga, et kui tahetakse olla turismilinn ja üle-Eesti äge kuurort, siis tuleb panustada ka transpordiühendustesse- kasvõi doteerides. Haapsalu, mis asub suurtest ühenduskoridoridest kõrval ja on mõneti tupik (pääseb edasi Hiiumaale, seda küll), peaks just nimelt hoogtööna korraldama juurde- ja äravedu. Et kui Pärnul pole huvi, siis Haapsalul peaks seda huvi olema topelt. Lõpuks ma küsin uuesti, et miks ma pean võtma kalli ööbimiskoha, kui mul on huvi tulla päevaks Haapsalu võlusid nautima? Jah, tule autoga... Aga kui ma ei taha... või mul polegi.

Lifeline: Haapsalu-Pärnu-Haapsalu (liin 321) - aastaid muutusteta (viimati muudeti 2017). Kuvatõmmis: Lääne Elu.