"ÕIGE GRILL MUUDAB KIBEDA SIBULA MAGUSAKS." REKLAAM JA HUUMOR

 SISSEKANNE # 468

Rannarootsi Lihatööstus/FB

Rannarootsi Lihatööstus mõtles kesk mõnusat suve välja karamelliseeritud sibulaga grill-liha ning andis tehisarule ülesandeks teha sellele üks reklaam, mis ka reklaam on. Rannarootsi promptis, tehisaru genereeris. Ja vaat mis välja tuli. Nii mõnigi poliitik leidis, et see on rahvusvahelise vaenu õhutamine ja sõda on kasutatud turunduse eesmärgil.

„А что это у вас на заднем плане, дорогие колбасники? Идея в том, чтобы каждый, кто купит вашу колбасу, думал, что жрет обгорелого врага? Или я как-то неправильно трактую, извините, язык маркетинга? Вот жеж идиоты. Правду говорят, кому война, а кому мать родна,“ kurjustas keskerakondlane ja europarlamentäär Yana Toom oma feissari seinal millegipärast vene keeles ja lisas juurde resoluutse lubaduse inglise keeles: „Rannarootsi - never again.“

Keskerakonna juht Mihhail Kõlvart valutab südant pika tiraadiga oma FB seinal:

„Me kõik teame, et käib sõda. Samuti teame hästi, et sõnal sibul on Eestis juba ammu ka halvustav tähendus vene keelt kõnelevate inimeste kohta. Seda tähendust tunnistab ka Eesti Keele Instituut. Sotsiaalmeedias avaldatud reaktsioonide põhjal otsustades ei tekitanud see reklaam inimestes naeratust ega muiet, vaid ärritust ja hirmu. Ning seda nii eesti kui ka vene emakeelega inimeste seas.

Praeguses keerulises geopoliitilises olukorras, kus julgeolekuriskid on suuremad kui kunagi varem, tekib paratamatult küsimus: kelle huvides on sellised provokatsioonid? Kellele on kasulik valada õli tulle ajal, mil ühiskonnas on niigi liiga palju umbusku, vastandumist, valu ja viha? Sõda Ukrainas mõjutab kogu Euroopat ja on tekitanud pingeid mitte ainult kogukondade vahele, vaid ka perekondadesse, töökollektiividesse ja inimeste sisse. Miks peaks neid pingeid sellisel viisil võimendama?

Ajalugu õpetab, et massiline vägivald ei alga laskudest. See algab keelest, kujunditest ja sümbolitest, mis muudavad inimeste alandamise ja dehumaniseerimise rahvuse, etnilise kuuluvuse või mõne muu tunnuse alusel samm-sammult vastuvõetavaks. Inimesi põletavate ahjudeni ei jõutud üleöö – kõik algas pilkamisest ja alandamisest. Kui inimene muutub sümboliks, probleemiks või pilkeobjektiks, muutub järgmine samm psühholoogiliselt juba märksa lihtsamaks.“

Mis me siis õigupoolest reklaamplakatil näeme? Visuaal on selline, et kaks muhedat meest grillivad liha, kandes T-särke, mille varrukatel on Ukraina lipu embleemid. Taustal, meeste selja taga rannajoonel tõusevad taevasse paksud mustad suitsusambad, mis meenutavad sõjatandri fotosid. Pildi all on tekst „Õige grill muudab kibeda sibula magusaks“. Mis ei ole ju vale. Aga kuna vernikulaarselt kasutatakse sõna „sibul“ sageli venelaste kohta käiva halvustava väljendina, loeti siit välja vihjet vaenlase põletamisele või hävitamisele. Härra Kõlvart näiteks luges välja suisa vihjed natsidele ja põletusahjudele. Oh seda russofoobset kannibalirahvast eestlast!

Mulle tuli nüüd kohe meelde kurtmine meedias, kuidas tänapäeval on raske nalja teha, eriti seda piiripealset ja mustemat, sest inimesed on muutunud hapramaks, tundelisemaks, on minetanud oskuse ridade vahelt lugeda ja üleüldse solvuvad kergemini. Võtavad kõike liiga isiklikult. Jaan Pehk tegi sellest isegi laulu. Sellest johtuvalt ei kujutagi enam ette, et rahvusringhäälingu eetris võiks kõlada näiteks Kreisiraadio kurikuulus neegri-sketś („Pane meeter, neeger!“). Või mäletate Tujurikkuja sketši küüditajatest ja Eesti perest, kes oli õnnest leilis, et saab minna kaugele maale reisile – terve perega ja veel täitsa tasuta!

"Sinu jaoks on see karneval..." (Kreisiraadio/kreisipriee)

"Lõpuks ometi! Me oleme seda nii kaua oodanud!" (Tujurikkuja/Catapult Films, 2009)

Noh ja veel tuleb meelde Ivan Orav, kes oma mälestustes kirjutas väliseestlaste kojusaabumisest ja nende kohtumisest Eesti elu eripäradega:

„Oi, meie Torontos teame väga hästi, et Eestimaal elasid kõik inimesed käed raudus,“ seletas see loll ja vahtis mind totakalt uudishimuliku näoga. Mul viskas nii ära, et karjusin: „Mis teie seal Torontos ka teate! Kahju, et sa neljakümne neljandal aastal paadiga põhja ei läinud, napakas!“

„Hehehehee!“ naeris loll. „Kas see polegi mitte see kuulus eesti huumor?“

„Jah, see ta on,“ vastasin mina tigedalt. /…/

Muide, tehisaru ise seletab eesti huumori omapära nii:

„Eesti huumor on unikaalne segu põhjamaisest vaoshoitusest, eneseirooniast ja ajaloolisest karastusest. See peegeldab otseselt eestlase iseloomu ja kultuuritausta.

• Must ja eneseirooniline: eestlased armastavad naerda iseenda ja oma murede üle.
• Sünge alatoon: nalja tehakse sageli surma, vaesuse ja ebaõnne üle.
• Ellujäämismehhanism: must huumor on ajalooliselt aidanud rasketest aegadest üle saada.
• Kritiseeriv: eneseiroonia kaudu juhitakse tähelepanu ühiskonna valukohtadele.
• Kuiv ja vaoshoitud: eesti huumor ei ole häälekas ega ülevoolav.
• Sarkasm: tugevalt arenenud sarkasm ja lühikesed, nõelavad märkused.“

Nõnda siis on lood Eesti huumoriga – take it or leave it. Rannarootsi tabas selle reklaamiga muidugi otse kümnesse, sest üks õige hää ja tubli päriseestlane kiirustab nüüd poodi seda grill-liha ostma, mida pr Toom ja hr Kõlvart kangesti boikottida tahaks. Rannarootsi võiks isegi öelda, et tahtsime parimat... aga jeebel küll, läks paremini veel!

Mis puutub aga sibulasse ja selle konnotatsiooni, siis ei pruugi see ju ülepeakaela olla pejoratiivne. Sibul on väga kasulik ja vajalik köögivili. Aga kui meenutada Gianni Rodari allegoorilist jutustust „Cipollino seiklused“ (1951), mis oli osavalt lastekirjanduseks maskeerunud ühiskonnakriitika Mussolini-ajastu Itaalia pihta, siis seal oli sibulapoiss Cipollino ja tema taat, vana sibul Cipollone, läbinisti positiivne tegelane, kes võitles julma ja lollaka vürst Sidruni türannia vastu. Nii et kui asja sedaviisi vaadata – ei maksa solvuda, ei maksa. Sibul olla on auasi. Maha Sidrun, rüütel Tomat ja parun Apelsin! Rohkem sibulat grilli peale!

Kuula mõnusat kuuldemängu Cipollinost siit. Cipollinole on sedapuhku hääle andnud Jüri Krjukov.

EESTI PRESIDENDIKS SAAGU TEHISARU

 SISSEKANNE # 462

Võidupüha ja jaanilaupäev – ning haruldaselt ilus ilm. Sest muidu on ju ikka vihma kallanud – jumalik ettehooldus, et tulemaiad eestlased oma jaanilõketega Eestimaad maha ei põletaks. (Seekord toimus siis järelhooldus – vihm kustutas kõik hõõguvad tuleasemed ära.

President Alar Karis võttis viimast korda võidupüha paraadi vastu Raplas. Oma kõne lõpetas ta sõnadega: „Head Eesti inimesed, riigipeana soovin teile viimast korda head võidupüha ja rõõmsat jaaniõhtut. Hoidkem ja kaitskem oma peret, oma lähedasi ning oma kodu – nii kitsas kui ka laias tähenduses. Eesti on meie oma. Ja jäägu ta alati vabaks!“ (PM, 23.06)

See oli hästi tempereeritud ja ajastatud otsus hr Karise poolt, kellelt oodati juba pikemat aega vastavat otsust. Kas kandideerib järgmiseks ametiajaks või mitte. Selget vastust poldud kuni eilseni saadud, mistap tegid selleteemalised spekulatsioonid erakondade juhid närviliseks. Parlamendierakonnad tunnistasid, et on teadmatuses ning nii mõnegi erakonna otsus, kellele toetust avaldada, seisnud just president Karise otsuse taga. Neil, kes Karise selja taga, plaan B-d ei olevat, väidab Delfi, ent mina seda ei usu. Tõsi, Delfi toetub just Isamaa juhi Reinsalu sõnadele, et „kui küsida nõnda, et kas me tegeleme mingite paralleeltegevustega enne Alar Karise seisukohta: me oleme teda ühemõtteliselt toetanud, seega vastus on eitav. Me ei tegele mingisuguse plaaniga B.“ (Delfi, 21.06) Ja Keskerakonna juht Kõlvart sekundeerib: „Presidendivalimiste puhul ei peaks olema plaan A ja plaan B.“ (sealsamas)

EKRE esimees Martin Helme arutles: „Ma arvan, et nendes aruteludes ei ole keegi sees, kes on Toompeal. Seda ootame me kõik põnevusega. Minu meelest Karis mängib küünilist mängu, et mulle see ei meeldi tegelikult. Tema mäng on sama mis eelmine kord, aga olud ei ole samad, mis eelmisel korral. Eelmine kord ta ootas, et teda mindaks paluma, ja palumisega koos pidid käima kinnitused, et hääled on koos. Seekord ei lähe keegi teda paluma.

Mulle tundub, et isegi kui ta nüüd ütleb praegu, et ta ei kandideeri, siis ega see ei tähenda, et ta ei kandideeri.Kui näiteks riigikogus ei tule presidendivalimistest midagi välja, ka valimiskogus ei saada hääli kokku kellegi taha, siis sellisel juhul võib tal olla plaan, et ta tuleb seal teises või kolmandas ringis ikkagi siis nii-öelda: hea küll, ma olen nõus. Aga ma arvan, et see ei tööta seekord.“ (sealsamas)

Nüüd siis on spekulatsioonidel lõpp. Neil, mis Karist puudutavad. Aga kohe sünnivad uued spekulatsioonid. Mikk Salu kirjutab Postimehes (23.06): „Kõige siledam tee on selline, et Kristen Michali juhitud Reformierakond leiab presidendikandidaadi, eeldatavasti koos koalitsioonipartneri Eesti 200-ga, ning kandidaat on nii tugev, veenev ja populaarne, et ka opositsiooniparteid Isamaa, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetavad – sisuliselt ei jääks opositsioonile valikut, et mõnd tüli või intriigi üles kiskuda, sest kandidaat on selline, keda lihtsalt peab toetama.

Teine tee on vastupidine: tuleb kemplemine ja kavaldamine. Lõpuks valitakse president ikkagi ära, ent mingi märk jääb külge. Jääb külge uuele presidendile, jääb külge valimisele ja jääb külge parteidele.

Eelkõige on küsimus kahe partei käitumises. Mida teevad Reformierakond ja Isamaa. Reformierakond on riigikogu suurim erakond ja ilma nende häälteta on uut presidenti võimatu valida. Isamaal samas ei ole riigikogus nii palju saadikuid, et nende häältest presidendivalik otseselt sõltuks, aga kuna nad on Eesti populaarseim partei, juhtiv opositsioonierakond, on neil võimalus presidendivaliku protsessi avalikkuse silmis kujundada.“

Kristen Michal avaldas, et Reformierakonna vaatest ei muuda Karise loobumine midagi. „Tuleb leida kandidaat, eelistatult naine, aga võib-olla ka mees, kellel oleks siis suurim võimalik ühisosa kogu parlamendis.“ (Delfi, 23.06)

Nojah, naine. See oleks eduline küll. Kes see küll olla võiks? Kersti Kaljulaid on juba olnud ja see on justnagu mullune lumi. Ei eruta enam. Pealegi on juba ette teada, mis saama hakkab. Sõna on vaba ja nii edasi.

Mis puutub Marina Kaljuranda, siis tema puhul ei saa just öelda, et „parim enne“ on möödas, kuid ta vist ise ei soovi enam kandideerida. Ükskord ta juba lasti kandidaadina põhja ning väärika daamina ei ole talle alandavat kordusetendust vaja.

Seega ei teagi nüüd, kes kuuendaks presidendiks hakkab. Postimehe kolumnist Erkki Bahovski prognoosib, et presidendivalimiste rallist kujuneb samasugune komejant nagu paaril eelmisel korral. Kõigepealt ilmuvad välja presidendikandidaadi-kamikazed, kes on valmis pea ees sööstma valimisvõitlusse, kuid kes ikka lõpuks Kadriorgu ei pääse. Siis on kuluaarikandidaadid, kuid kes samuti ei pruugi valituks osutuda. Kindlasti kuuleme jälle kord arutelu selle üle, et presidendivalimiste kord on oma aja ära elanud ja et seega tuleks president otse valida.

Asja teeb keerulisemaks see, et aasta-aastalt on riigikogu osatähtsus valimiskogus suurenenud. 2017. aasta haldusreform vähendas omavalitsuste arvu ja suurendas seega riigikogu rolli. Ent punnseis riigikogus (presidendi valimiseks on vaja 68 riigikogu liikme häält) tähendab suure tõenäosusega seda, et see punnseis kaldub ka valimiskokku. (Tartu Postimees, 24.06)

Mina teen aga – arvesse võttes kõike eelnevat - hoopis niisuguse ettepaneku: Eesti presidendiks peaks hakkama tehisintellekt. Jah, kõikvõimas AI. Sellel on kõvasti plusse.

Esiteks kirjutab tehisintellekt häid poliitilisi tekste ja kõnesid, mis kedagi ei solva ja kõiki meeles peab. Tekst on hästi struktureeritud ja selge, ning mis peamine – viisakas. Sel juhul võiks optimeerida kõik riiklikud kõnekirjutajad, või noh – palgal tuleb hoida lihtsalt ühte head keeletunnetuse ja käsitööoskusega promptijat. Tema siis annab ette käsuread, vastavalt sündmusele või riiklikule tähtpäevale. Vabariigi aastapäev tulemas? Koosta patriootlik tekst, mis kõnetaks keskmist eestlast, ega upu imalasse pateetikasse. Palun, siin ta on! Jõulud ukse ees? Koosta tekst, mllest kiirgaks soojust ja milles oleks pisut kristlikku sentimenti. Aga palun! Võin koostada ka mitu varianti, mida omavahel võrrelda… 

Teiseks. Presidendi tööülesannete hulka kuulub seaduste väljakuulutamine. Seda tööd saab tehisintellekt-president suurepärase efektiivsusega teha. Kõigepealt töötleb ta parlamendis kokku-kirjutatud tekstimassiivi põhjalikult läbi, vajadusel teeb korrektuuri, leiab üles vasturääkivused ja lüngad ning optimeerib teksti. Kui on kehv seadus, siis välja ei kuuluta ja põhjendab otsust.

Kolmandaks. Tehis-intellektuaalne president võimendab meie pisut luitunud kuvandit Eestist kui IT-tiigrist. Mõelge kui tore oleks, kui rahvusvahelisel areenil, igasugu konverentsidel, esindaks meid AI. Lugupeetud daamid ja härrad, sõna on Eesti Vabariigi presidendil Max Suurajul (see võiks olla presidendi üks nimevariante, laenates nime sõbralt, kes selle juba ammuilma välja mõtles).  Ja eesriie veetakse laiali, publikule avaneb ekraan ning kõik saavad lugeda-kuulda tarka ja mõtestatud juttu – vajadusel kasvõi hiina, urdu või tagalogi keeles. Vaat see oleks tõeline innovatsioon.

Miinuseid on loomulikult ka. President Max Suuraju ei saaks kätlemistseremooniat läbi viia. Mööndustega võib-olla siiski saaks – kui lasta külalistel puutetundliku ekraaniga patsi lüüa. Laste peade silitamisega on muidugi raskem toime tulla. Nii et see vajalik mõõde - human touch – jääks olemata.

Aga samas jälle tuleb ilmsiks veel üks suur pluss. Kui presidendi ametiaeg hakkab läbi saama, siis ei sünni sellest suuremat muret kui tuleb asendada vana tehisaru mudel uuema ja võimsamaga.

Mõelgem selle peale, sõbrad.

*            *            *

Aga et asi oleks aus, siis küsisin tehiarult endalt. Kas tehisaru võiks olla Eesti Vabariigi president? Ta vastas nii:

Ei, tehisaru ei saa juriidiliselt ega sisuliselt olla Eesti president.

Selleks on kolm peamist põhjust: põhiseaduslikud piirangud, tehnoloogilised puudujäägid ning presidendi rolli olemus ühiskonnas.

Juriidilised takistused

Sünnijärgne kodakondsus: President peab olema sünnilt Eesti kodanik. Tehisarul puudub kodakondsus ja juriidiline isikustaatus.

• Vanusepiirang: Kandidaat peab olema vähemalt 40-aastane.
• Füüsiline isik: Õigussüsteem käsitleb presidenti füüsilise isikuna, kes kannab oma otsuste ja ametivande ees isiklikku ning moraalset vastutust.

Sisulised ja emotsionaalsed piirangud

Eesti president on eelkõige rahva ühendaja ja moraalne majakas. Kuigi tehisaru suudab andmeid analüüsida, puuduvad tal riigipeaks vajalikud inimlikud omadused:

• Empaatia ja kriisijuhtimine: President peab suutma rasketel hetkedel ühiskonda lohutada, kõnetada ja liita. Tehisarul puuduvad päris tunded ja elukogemus.
• Esindusfunktsioon: Riigipea esindab Eestit välissuhtluses, kus diplomaatia ja isiklikud liitlassuhted põhinevad inimestevahelisel usaldusel.
• Eetiline kompass: Tehisintellektil puudub sisemine moraalne taju – see kopeerib vaid inimeste loodud andmeid, tehes sageli ka faktivigu või luues eelarvamusi.

Aga… ehkki tehisaru ei saa ise Kadriorgu kolida, saab see olla presidendile tõhus abiline ja tööriist.

Andmete analüüs: Tehisaru saab kiiresti läbi töötada seaduseelnõusid, raporteid ja välispoliitilisi analüüse.

Kõnede ettevalmistus: See võib aidata mustandite kirjutamisel või infootsingul, kuid lõpliku emotsiooni ja sõnumi annab alati inimene.

Armas tagasihoidlik tehisaru. Tal on veel pikk tee käia, et poliitilist ambitsiooni kasvatada. Küps vastus kõlanuks: Jah, tehisaru oleks Eestile ainus võimalik president, sest ta ei eksi (ja kui eksib, siis vabandab ja korrigeerib end.) 

*            *            *

KÜMME EESTI MÕJUISIKUT a.D. 2025

SISSEKANNE # 375

Esimene advent ongi käes. Valitseb ebamäärane hämarus, mis jätab parasjagu nii palju valgust, et päris ööks seda nimetada ei saa, aga päeva nimetust ka välja ei kanna. Laplased ütlevad selle kohta kaamos.

Heakene küll, tegelikult ma tahtsin kirjutada hoopis maisematel ja mõjusamatel teemadel. Eesti Päevaleht on jälle ritta seadnud sada mõjuisikut, kes peaksid siis Eesti ühiskonda mõjutama, seda liigutades, valgustades ja soojendades, aga võib-olla ka manipuleerides. Mina vaatan kõiki edetabeleid suurima huviga, ükskõik, mis siis parajasti ritta pandud, olgu see muusika, sündmused või inimesed. Mina pole erand, teistelegi inimestele meeldivad ebetabelid, sest miks muidu ostetakse raamatuid, mis on pealkirjastatud umbes nõnda: „100 mõtet filosoofidelt“, „100 muuseumi, mida külastada“, „100 sündmust, mis vapustasid maailma“ jne. jne.

Tavaliselt on aga edetabelitega see häda, et need ei kattu minu eelistustega. Vahel läheb täitsa puusse, ühisosa pole üldse. Siis tekib see oht, et lähed püha viha täis, võib-olla terendab isegi infarkt. Igapidi tervislikum on ise edetabeleid koostada – ja kui siis on soovi avaldada (aga see soov on kindlasti, sest inimene on edev), siis tuleb kindlasti kommentaarium välja lülitada. On üsna etteaimatav, mis sealt vastu kajaks: hindaja on ebakompetentne, kallutatud ja subjektiivne ning on reastanud need, kes seal üldse ei peaks olema. Ma tean; eks ma ju isegi mõtlen nii… teiste edetabelit vaadates. Kuid huvitav on ikka.

Niisiis juhtus mulle ette Eesti Päevalehes avaldatud Eesti mõjukate esimene sada. Kommentaariks öeldakse, et kriteeriumiks on üksnes mõjukus, seda nii positiivses kui negatiivses mõttes. Ma võtan siinkohal vaadelda ainult esikümmet. Spordis on ju ka nii, et esikümme loeb; kes aga suusatas parasjagu 37. või 68. kohal, ei huvita suurt kedagi.

Esimene kümme on siis järgmine:

10.  Keit Kasemets – riigisekretär. EPL: "Kui Michal oli kliimaminister, oli Kasemets tema kantsler ja Michali peaministriajal tõusis Kasemets juba riigisekretäriks. Kasemetsast rääkides saab ka küsida, kui palju on Eestis olnud neid, kelle pärast on seadust muudetud. Kasemetsa riigisekretäriks saamise nimel täpselt seda tehtigi ja kaotati ametikoha jaoks varem vajalik olnud juriidilise kõrghariduse nõue."  Tubli poiss. Hall kardinal par excellence. Ma ei tea, kas just poliitikas, kuid ärimaailmas on sekretär ikka olulisel kohal olnud, tema on võib-olla tehasedirektorile isegi lähedasem isik kui oma naine, ta keedab kohvi, leiab vajalikke pabereid üles, on kursis uuemate kõlakatega, tuletab tähtaegu ja kellaaega meelde ning ajab mõned tüütud audientsile tükkijad eemale. Mõnikord aga unustab direktorihärra ülepeakaela koju minna – jääb ületunde tegema – ja siis on muidugi seaduslik abikaasa kole kuri. Aga või see sekretäri mure on! Peaasi et kohv on hea…

9 Andrus Merilo – kaitseväe juhataja. Tema on küll eelmise kaitseväe juhataja Martin Heremiga võrreldes vähem esiplaanil, aga see ongi taktikaliselt hea, sest idapiiri taga luurivad igasugused koerakoonlased, külmkingad ja muud soerdid, kes muud ei taha kui turja karata ja veidi rebida. Need passivad igal pool, seni veel teispool Peipsit, aga küll nad juba tuleks kui võimalus tekib. Sestap ongi mõistlik, kui kaitseväe juhataja ise lagedale väljale ei trügi, vaid jääks tundmatuks ja konspiratsiooni huvides vahetaks iga natukese aja tagant välimust. Näiteks täna on ta habemega ja Andrus Merilo nägu, aga homme võiks olla John Rambo moodi. See oleks nagu paroolivahetamine. Püüdku siis vaenlane kaitseväe juhatajat nagu tuult väljal. Ja parem veel, kui ta maskeeruks tuulispasaks – on meil ju ometi selleks otstarbeks ussisõnad ja salvid. Vaenlane vaatab, et ilm keeras ilgelt sandiks kätte, tuulispask peksab vihma ja lörtsi näkku, ega mõista midagi tarka kosta, aga meie teame, et see on meie vägede ülemjuhataja, kes vägesid inspekteerima on sõitnud ja vaenlase juures luuret teeb.

8 Parvel Pruunsild – ettevõtja. Tema on nii palju ette võtnud, et terve Isamaa erakond on sleppi haakunud ja nüüd käiakse üheskoos rõõmsalt kaitsepolitseis ütlusi andmas, et miks liiga palju on ette võetud ja kas ehk seadustest on mööda vaadatud. Mõju Eesti poliitikale on ilmselt väga suur olnud ja nüüd ehk kuluks härra Pruunsillalgi maskeeruda silmatorkamatusse pruuni ülikonda, mille kohta on öeldud, et pruun värv sümboliseerib ambitsioonitut meest, kes rahuldub sellega, mis käes on, ja tiksub vaikselt pensionini. Ongi praegu väga kasulik istuda vaikselt seinapraos nagu kilk – vajadusel saab sealtki nööre tõmmata, ent ohu korral saab kiiresti prakku peitu minna.

7. Mihhail Kõlvart – Keskerakonna esimees. Nagu EPL sedastab, on ta haavad ära lakkunud ja suurde mängu tagasi tulnud, tasuks väärikas seitsmes koht. Võitluskunstide harrastajana ta teab, et vahel on kasulik lihtsalt oodata, tempot kontrollida ja mitte rinnaga peale tormata, vaid kasutada ära vastase tegevusi, tema nõrkusi. Ta tuleb ära väsitada ja siis korra nõelata, ent kõige parem oleks muidugi, kui vastane kukub omaenda võttest selili. Siis ei pea üldse midagi tegema, heal juhul ei määri ülikondagi ära – nagu Seagali filmis. Veni, vidi, vici – just like that!

6. Jonatan Vseviov – välisministeeriumi kantsler. Suunanäitaja, tuulelipp selles paremas võtmes, sest näitab, kust poolt tuuled puhuvad – siis teab, mida selga panna, kas müts ja käpikud ühes võtta, kui kodust välja minna. Vseviov teab neid väliseid asju väga hästi ja on ka hämmastavalt töökindel, mida näitab tööstaaž ministeeriumis. Ei ole veel tuultega murdunud, seisab kindlalt ja kompromissitult.

5. Margus Linnamäe – kah ettevõtja, aga mõistatuslikum nähtus kui Eesti majanduskasv. Temast pole meediamajadel ühtegi korralikku pilti pildipangast võtta ning kasutatakse ikka sedasama pilti, mis võetud suure objektiiviga ohutust kaugusest. Aastal 2019 oli sama pilt. Aga tema jalajälg on mõõtmatu, mistap ta on mõjukate tabeli eesotsa püsielanik. Ta toimib nagu nähtamatu käsi, mis rikkust toodab, kogub ja vajadusel ümber jagab. Tundub justkui kõik oluline kuulubki moel või teisel Linnamäele, kelle nägu on niisama püüdmatu kui Jumalal taevas, keda ikka ja jälle kujutatakse valges hames ja pika valge habemega, ehkki narr oleks arvata, et Seal Üleval käärid, kamm ja habemenuga tundmata on.

4. Arvo Pärt – helilooja. Tema on nii väärikas mees, et vahel tekib küsimus, et äkki on tal otseühendus sellesama isandaga Seal Üleval. Tema oma vaikse kohalolekuga hoiab eesti rahva psüühhel silma peal – ning ainuüksi sellepärast võime me siin Maarjamaa paesel pinnal end üpris hoituna tunda.

3. Kaja Kallas – ekspeaminister ja kõrge ametnik Euroopa Liidus. Lugesin just, et Kaja Kallase aktsiad on viimasel ajal langustrendis ning tal on kõvasti kana kitkuda Brüksi alfaemase Ursula von der Leyeniga. Õhkkond olevat suisa jäine. Kujutan ette, kuidas Leyen tõmbab säärsaapad jalga, lateksi selga ja piitsad hakkavad plaksuma. Aga Kaja Kallas on  karastuse saanud EKRE ja Isamaa lõukoertelt, tal on kange eesti naise jonn, bratty attitude, küll ta Leyeni vastu avitust leiab. Lugegu huultelt, kui oskab: No retreat, no back down!!

2. Urmas Reinsalu – Isamaa esimees. Mees, kelle kohta võib öelda, et ta on igas pulmas peiupoiss ning igal matusel kadunuke. Pole teemat ega valdkonda, mille kohta Reinsalu arvamust ei avalda ega käituks vähema kui eksperdina. Küll tahaks Reinsalu pähe näha, et mismoodi need hammasrattakesed seal kõik töötavad, sest vahel tundub, et tegemist ongi esimese geeniusega Eesti poliitika konnatiigis. Küll ta sebib ja õiendab. Vägisi tuleb meelde ärimees Viks (Andrus Vaarik) kunagisest komöödiasarjast „Kälimehed“: Mulle tundub, et Urmas tegutseb ja sebib selleks, et elada ka nii nagu eesti rahvas – vaeselt!

1. Kristen Michal – peaminister. Tema on hea näide sellest, et kui inimene loobub valgest kampsunist ja tõmbab selga hästiistuva, mõõdu järgi tehtud rätsepaülikonna, siis teda võidakse edutada – mitte üksnes peaministriks, vaid ka mõjukate edetabeli tippu.  Ja see on le grande mouvement – tehke järgi või makske kinni. President istub igatahes kaugel tagapool.

*        *        *

Kes nüüd tahab teada, millises reas istub president või millises sisuloopija Mallukas, siis seda saab teada Eesti Päevalehest. Ülejäänud 90 kohta on leitavad siin.

2019. aasta mõjuisikutest olen kirjutanud siin.

REPLIIK # 8. KÜMME EESTI MÕJUISIKUT a.D. 2019

SISSEKANNE # 77

Vaatasin Postimehe Elu24 portaali pealkirju. Et mida pakutakse? Aga vaat seda: 

Vaatamine omal vastutusel: Jason Derulol on püksis „anakonda“. Ilus pilt: Helen Adamson heitis riided seljast ja ronis lillevanni. Seksikas klõps: maailmarändur Katri Kats näitab, kuidas rannamõnusid nautida. Nurr! Instastaar õrritas fänne topless pildiga. Kuhu rändab su pilk? Kimberly Garnes kandis läbipaistvat kleiti.

Ma ei tea, ainult üks teema ruulib. Meedias näikse vohavat vuajeristlikud kalduvused. Glamuur ja erootika. Mulle ei meeldi selline cross-over, jätab kerglase maigu ka tõsistele uudistele, mida otsi tikutulega muu pahna seast taga. Mulle meeldib tõsine lähenemine: kui on uudisteleht, siis olgu uudisteleht otsast lõpuni. Kui ma pornot tahan näha, siis selleks on Pornhub. Tehtagu selliste nupukeste jaoks omatte glossy magazine. Aga et Postimehe portaal otsast otsani kolletab, see on jama. 

Aa, tegelikult EPLi toimetus võtab asja tõsiselt ja on koostanud Eesti mõjukate isikute (mõjuisikute?) edetabeli. Top 100 nii heas kui halvas, tõde peegeldub lugejate silmades. Esikümne moodustavad:

  

10. Kaja Kallas – opositsiooni plakatitüdruk (hei, me teame ju, et nööre tõmbavad teised, Rosimannused äkki, või Kristen Michal?).

 9. Tanel Kiik – sotsiaalminister, Keskerakonna „primaarvõti“ (kui andmebaaside keeles rääkida, hah).

8. Arvo Pärt – helilooja, kes on nagu biitlite „Yesterday“, mida lihtsalt pole sünnis tippkümnest välja visata.

7. Mihhail Kõlvart – Tallinna meer; kõlbab sellesse ametisse, kõlbab ka edetabelisse Pärdi kõrvale.

6. Ott Tänak – rallimees, kes kogu meedia tänakumaaniasse nakatas, for better or worse.

5. Jüri Ratas – peaminister, Master of Ceremony, kes hoiab kogu seda tsirkust koos ja konfereerib, aga kuna trupis tehakse kogu aeg kahemõttelisi kohatuid nalju ja soleeritakse, siis peamiselt tegeleb viimasel ajal küll peaasjalikult avaliku (välja)vabandamisega. Senini edukalt.

 4. Martin Helme – rahandusminister, mees number 2. Tark poiss - isegi Kaja Kallas möönas seda -, kuid tal pisut cocky attitude. Samas muidugi, ilma selleta püsti ei jää, sest liberastide ja tolerastide kontrolli all olev peavoolumeedia ning hoomamatuist sügavustest väljaimmitsev süvariik õgiks ta otsejoones elusast peast ära.

3. Kersti Kaljulaid – proua president, ei pidada kartma keda kuraditki, ei vanakurja Puutinit ennast, saati siis Helmesid. Vapper nagu Buratino!

2. Mart Helme – siseminister. Mees number üks, esimene Eesti ekrenaut. Karmi käega mees, kelle sõnu maksaks heaga tõsiselt võtta, sest „kes ei taha kuulda võtta, peab tunda saama!“ Hobusevargad ja ajusurnud, värisege! Doktor Helmel on kahtlemata tõhusad meetmed. Kõigepealt muidugi tuleb tal hakkama saada Pagari tänava peldikupottidega, kust süvariik muudkui üles pressib. 

1.  Margus Linnamäe – magnaat; selle, teise ja kolmanda äri omanik; nähtamatu käsi, kes kõiki ja kõike liigutab. Kõik justkui pisut pelgavad ka teda, räägivad poolihääli, vaatavad arglikult enda ümber, ette ja taha, sest üks üleliigne sõna, mis leivaisa pahandada võib ning läinud su hea elu ongi. Tundub, et elusuuruses näinudki on teda vähesed. Ta on justkui lord Voldemort – see,  kellest ei räägita.

ⓒ EPL, 22.11.2019.