PUHKUS PÄRNUS... SADA AASTAT TAGASI

 SISSEKANNE # 481

Suvi hakkab otsa saama. Suvepealinna tiitel ei anna ekstra krediiti - otsa saab ta siingi. Muidugi küsitakse sel puhul ikka, et kuidas suvi siis oli ka? Et kuidas sai see suvi veedetud, kas oli ka tore? 

Üldiselt on vastus ikka "meh!". Ei olnud rannailmasid. Sadas kogu aeg. Ideaalne suveilm oli ainult siis, kui ma pidin põllul kõplama, või töölaua taga oma tagumikutunde täis istuma. Silma jäid ainult joped, aga bikiine nägi harva. Ja nii edasi. 

Kuidas möödus aga Tallinna neiu Liidia suvi Pärnus puhates aastal 1927? Noh, ei olnud need suvitamise olud sada aastat (olgem täpsed - 99) aastat tagasi paremad ühtigi. Neiu Liidia suvitas Karusselli tänavas ja igavles mis kole. Vana aja Pärnu FB grupist sattus ette postkaart Liidialt:

"Terwitusi Pärnust, sest igawast linnast, kuhu wõib surema sõita. Mehi on leida tiku tulega.  Arder on neil päewil siia möirama ilmund. Usun, et tuleval nädalal putku pistan. Piirita on Pärnu kõrwal lihtsalt paradiis. Veel kord: igav, igav ja igav. Karusselli tn 28, Pärnus." 

(Posti pandud 30.VII.1927. NB! Kas panete tähele, kui kiiresti käis siis post: Tallinna tempel juba 31.VII.27 ja Kopli oma 1.VIII.27)

Igav, igav ja igav! Sõnum jõudis kiiresti adressaadini (kuvatõmmis: FB Vana aja Pärnu/Olavi Soomägi)

Neiu Liidia päeva päästis ilmselt noil päevil sarmikas ja popp laulja Aleksander Arder (1894-1966), kes küll neiu hinnangul "möirama" oli tulnud. Ta oli bariton, õppinud Milanos, Roomas ja Stockholmis ning oli aastail 1923-1931 Estonia teatri solist. Hiljem oli tunnustatud laulupedagoog.

Aga küllap ta repertuaaris oli ka selliseid laule, mis neidude südamed põksuma panevad. Üks niisugune oli kindlasti alljärgnev "Katsu aga redelita!", mis on ju pesueht sebimise laul.

 

Aleksander Arder - Katsu aga redelita (1931)

1991: YOU'VE COME A LONG WAY, BABY!

 SISSEKANNE # 478

1992. aastal ilmus Mihkel Muti sulest satiiriline romaan „Pingviin ja raisakass“, mis kirjeldab ühte päeva Tallinnas pöördelisel 1991. aastal, mil kõik „vana“ oli möödanikuks saamas, kuid „uus“ polnud veel kohale jõudnud. See on  selline omamoodi ajakapsel, fotosuurendus, milles iga pisemgi detail, olgu see tähtsusetu või ebamugavustunnet tekitav kui tahes, tuuakse päevavalguse kätte – hinnangut andmata. Kogu foon on neutraalne – see jääb täiesti lugeja enda südamele, kas ta näeb seda positiivses või negatiivses võtmes, tragikoomilisena või nostalgilisena, kas see mõjub masendavalt või hoopis ajatu satiirina. On väga tore, et Teleteater võttis vaevaks teha sellest kohe ka kaheosalise telelavastuse, mis pooldokumentaalses laadis järgib peategelase kulgemist, justkui töövarjuna (ehkki iroonia seisab selles, et ta on töötu ja kulgeb Tallinna tänavatel näiliselt sihitult, sattudes suvalistesse kohtadesse ja kohtudes seal „juhuslikult“ tuttavatega, kes kõik sehkendavad millegagi ja millegi nimel). Lavastuse pealkiri on tabavalt lakooniline – „1991“. (Vaata Jupiterist)

Päeva kangelane on kolmekümnendates eluaastates kõrgharidusega, aga sel hetkel töötu mees Eff (kellest võiks aimduda kirjaniku enda kirjanduslikku alter ego Fabiani). Teda kehastab võluva mitteosavõtlikkusega Madis Kalmet, kelle Eff on parasjagu amorfne, ei liha ega kala. Ta astub hommikul kodust välja, mis asub kusagil Tallinna kõdurajoonis (Kalamajas, nagu nähtub), astub justkui pooljuhuslikult, vastutahtsi, ent siiski kohusetundest kantuna, läbi oma endisest töökohast majavalitsusest, mis on niisama väsinud ja ilmetu kui sealtöötavad inimesed, ja läheb siis linna peale jõlkuma. Tee viib vanalinna, bussijaama ja keskturu kanti, sadamasse ja lennujaama ning muidugi Toompeale. Eff astub sisse hämaravõitu keldribaaridesse ja püstijalaõllekaisse, aga tal õnnestub ka tipus ära käia (sissepõige Gloriasse). Seejuures püsib ta lõpuni rollis, jäädes ühtviisi leigeks ja osavõtmatuks vaatlejaks. Mis on tegelikult ka loogiline, sest ühe päeva jooksul ei suuda ükski inimene ju sisuliselt muutuda.

Üldiselt on Tallinn neil päevil hall, porine, vaene ja ohtlik, nukker ja pidetu postsovetlik lagulinn. Nagu kõik Eestimaa linnad. Ainult et Tallinnas oli see kordi mastaapsem. Autod tossavad, teed on auklikud, fassaadid on murenenud, inimesed on mornid ja ilmetud. Aga selle kõige kõrval on tunda muutuste tuuli (nagu laulis selle ajastu hümni „Wind of Change“ loonud Saksa bänd Scorpions). Et siin me nüüd oleme, see on kole ja trööstitu – aga stardipositsioon on peaaegu võrdne kõigil: ole ainult mees ja kasuta juhust, sõlmi tutvusi, ole nahaalne, võta riske… ning saa rikkaks… või käi alla. Eff kohtub kireva seltskonnaga, kuulab nende saatusi ning kaalub eri võimalusi, kuidas haljale oksale jõuda, aga ei suuda otsustada, milline viis on kõige kiirem, kõige lollikindlam. Astuda ehk parteisse? God only knows…

Mulle see telelavastus kohutavalt meeldib. Ka raamat on tore, ent lavastus pakub hindamatut visuaali. Üks kaader räägib rohkem kui lehekülg olukirjeldust. See on tõepoolest ühe päeva ajakapsel. Seda tasub vaadata nüüd kui head võrdlusmaterjali, et meil on läinud päris kenasti. See peaks olema lausa kohustuslik vaatamine. Kas me sellist Eesti vabariiki tahtsimegi?? Jah, üldjoontes küll. Nobody’s perfect. Aga praegu on siiski rohi rohelisem ja taevas sinisem.

Et mitte siinkohal lõpetada kurikuulsa vuntsinäo parafraasiga 17. novembrist 1935 – „Жить стало лучше, товарищи. Жить стало веселее“ (oops, I did it already!) – siis ütleks lihtsalt nii:

*            *            *

Proto-REF: "Keda need sinu vaated huvitavad! Sehkendama peab, sehkendama!"

Proto-SDE: "Aga meie delegatsioon käis juba europarlamendis, keskkonnakaitsekomitees... ja varsti tulevad siia ÜRO vaatlejad,"

Proto-Isamaa: "Me tahame nende kuradi limukatele näidata, nad müüvad Eestimaa maha! Muud ei ole kui lakuvad Moskva perset, üks kompromiss teise otsa!" 

Proto-EKRE: "Siin sees ongi Eesti küsimus. Ma viin ta praegu rahvusvahelisele areenile." - "Kas teda seal veel ei olegi?" - "Ei. Eelmine kord ma ei saanud teda üle viia. Vene toll ei lubanud."

Proto-Keskerakond: "Ma ostsin endale mikrouuni. Me paneme Eesti omariikluse sinna sisse küpsema. Küll siis Eesti asi saab hoogsama arengu."

*            *            *

The Scorpions - Wind of Change (1991)

35 AASTAT TAGASI

 SISSEKANNE # 476

35 aastat tagasi, taasiseseisvuspäeva eelõhtul, sõitsin mina bussiga Räämalt kesklinna, et ära tuua helisalvestusärist kassett uusima Kraftwerki albumiga "The Mix", mis oli just paar kuud enne ilmunud. Mäletan, et ootasin südame põksudes, et millal ma saan Kraftwerki kuulata... aga ühtlasi mõlgutasin ärevaid mõtteid: kas viimaks ei ole see viimane Lääne muusika plaat, mida ma üldse kuulata saan??

Siis ei olnud veel midagi kindlat, tundsin ainult irratsionaalset hirmu.

Aga allolevad fotod on tehtud 1991. a. augusti viimasel päeval, kui mul õnnestus hea sõbra Aivariga käia Soomes, Turkus, Haapsalu ja ühe Helsinki kooli vahel mingeid sõprussidemeid loomas. Mul oli tollal popp teksatagi seljas ja mulleti-laadne soeng. Siis me olime juba iseseisva Eesti Vabariigi saadikud, uhked ja eneseteadlikud.

Fotol on ka meie delegatsiooni juht, õpetaja Tiiu Laidre, kellega oli väga lõbus ja tore. 

Kraftwerk - The Robots (1991 versioon, The Mix)

VANGLAEKSPRESS # 2. ROOTSI VANGID JA PÄRNU SUVI

SISSEKANNE # 474

Vunts särama! Ees ootab Eesti! (Con Air, Touchstone/Buena Vista 1996)

Nüüd on nad kohal – kauaoodatud Rootsi vangid. Tartu Postimees raporteerib tuntava erutusega, mis ja kuidas: „Täna kella 12.30 paiku Ämari lennubaasi lennuk, millega toodi Eestisse esimesed Rootsi vangid, kes jätkavad oma karistuse kandmist Tartu vanglas. Sinna jõudsid nad kella poole nelja ajal.“

TP: „Eesti elanikud on teadnud, et esimesi Rootsi kinnipeetavaid on Tartu vanglasse oodata augusti keskpaigas. Teada on olnud seegi, et Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud leping näeb ette, et ajapikku kinnipeetavaid lisandub ja neile on Emajõelinnas valmis pandud ligi 600 kohta.

Eesti vanglateenistus keeldus enne teatamast, millal täpselt esimesed Rootsi kinnipeetavad Eestisse jõuavad. Tartu Postimehe andmetel juhtus see teisipäeva pärastlõunal Ämaris. Edasi toimetatakse vange mööda maad.

Kui Tartu lennujaama teisipäevases lennukite maandumiste ja väljumiste infos muutusi polnud, siis lennujälgimise rakendusest Flightradar24 oli näha lennukit numbriga FRO201 Saab 2000, mis väljub Ämarist kell 14.20 ja suundub Stockholmi. Samas polnud infot kust ja millal sama lennumasin Eestisse tuleb.

Veidi enne keskpäeva ilmus sama lennuk kaardile lennunumbriga FRO200. Väljumiskohaks oli Rootsi linn Linköping ning salastatud oli just selle maandumispaik. Samas oli näha, et lennuk võttis suuna Eesti poole ning peagi jõudis see Ämarisse.

Pole päris kindel, kuid siiski tõenäoline, et esimesed kinnipeetavad tulid Eestisse Östergötlandi Skänninge vanglast, mis jääb lennuki õhkutõusmise kohast mõnekümne kilomeetri kaugusele.

Praegu pole veel teada, kui palju vange Eestisse saabus, kuid Saab 2000 on pigem väike lennuk, mis mahutab kuni 50 reisijat. Kuid arvestada tuleb et pardale peavad mahtuma ka meeskonnaliikmed ning turvapersonal.

Paar tundi pärast lennuki maandumist polnud Ämari ümbruses vanglateenistuse busse näha. Ühtlasi oli rahulik ka Tartus vangla sissesõidutee juures, kus ootasid ajaloolist hetke nii Postimehe, ERRi, Delfi kui ka Õhtulehe fotograafid ning ajakirjanikud.

Vanglateenituse buss jõudis Tartu vanglasse kell 15.27. Mõni minut hiljem laekunud pressiteate põhjal oli selles neli Rootsi kinnipeetavat.

Kokku saabub Eestisse aasta jooksul kuni 600 kinnipeetavat, kellest paarsada tuuakse Tartu vanglasse selle aasta sees. Nende ülalpidamise kulud kannab Rootsi riik, makstes Eestile aastas olenevalt vangide hulgast 31 kuni 61 miljonit eurot aastas.“ (TP, 18.08)

Papp tuleb, see on hea. Rootsi maksab hästi ja eeskujulikult, st maksed laekuvad õigel ajal, tõrgeteta. On jälle, mida kulutada. Aga mina pärnakana olen pisut pettunud, sest lootsin Con Air 2 väärilist süžeed. Et Ämaris toimub piloodivahetus ja juhtkangi võtab üle tore hülgevuntsidega elurõõmus pätt, kes juhib lennuki Kuldse Trio/Erasure’i igihalja „Pärnu suvi!“ helide saatel (mis mõjub nagu „Sweet Home Alabama“, eksju!) otse Pärnu kuldsetele liivadele, otse Düüni biitś kluppi, siresäärsete neidude ja mohhiitode keskele. Meil siin hakkab rannahooaeg tasakesi lõppema, vaja oleks volüümi juurde keerata, kärtsu ja mürtsu…

Kuldne Trio - Pärnu suvi! (1993, ERR/Jupiter)

Lynyrd Skynyrd - Sweet Home Alabama (1974 / Con Air tunnusmuusika)

Repliik # 40. PRESIDENT ÜHTEGI KÕLAB HÄSTI

SISSEKANNE  463

Kuna Alar Karis ütles võidupäeval selge sõnaga selge „ei“ presidendiametis jätkamisele, siis on käivitunud reality show „Eesti otsib presidenti“. Kaitseliidu endine ülem kindralmajor Riho Ühtegi kinnitas Postimehele, et on valmis kandideerima Eesti Vabariigi presidendiks.

Presidendi kandidaadiks pakkusid Riho Ühtegi ühisavalduses Sven Grünberg, Hugo Osula, Kris Taska, Hendrik Toompere ja Raivo Vare, kelle hinnangul vajab Eesti rahvast ühendavat ja innustavat presidenti. (Postimees, 03.07)

Mina isiklikult toetaksin president Ühtegi't juba ainuüksi sellepärast, et siis hakkab sündima toredat nimenalja ja kalambuuri, mis olemise aneemilises Eestis kindlasti lõbusamaks teeks.

Kujutan juba ette, kuidas president Ühtegi sõjaväelase resoluutsusega Riigikogu konformistidele teatab: MITTE ÜHTEGI seadust ei kuuluta ma välja, enne kui..."

2018. a. juulis andis toonane Eesti kaitseväe erioperatsioonide ülem, kolonel Riho Ühtegi väljaandele „Politico“ enesekindlusest pakatava intervjuu. Et mis juhtub, kui venelased tulevad (meie sügavas alateadvuses pesitsev hirmu-unenägu, eks).

No mis juhtub – Ühtegi ütleb: „Venelased jõuavad Tallinna kahe päevaga. /…/ Aga nad ei saa kogu Eestit kahe päevaga. Nad jõuavad Tallinna ja nende taga me lõikame läbi nende kommunikatsiooniliinid ja varustusliinid ja kõik muu. Nad jõuavad Tallinna kahe päevaga. Aga nad surevad Tallinnas. Ja nad teavad seda… Neile antakse tuld igast nurgast, igal sammul.“

Mees väärib oma nime ja auastet – ei ühtegi sammu tagasi, tuld kuni viimase meheni!

Kaitseliidu ülema vahetustseremoonia. Riho Ühtegi annab Kaitseliidu juhtimise üle kindralmajor Ilmar Tammele. Nüüd on Ühtegi sõnul käes järgmine etapp oma riigi teenimises. (Foto: Tairo Lutter / Postimees)

EESTI PRESIDENDIKS SAAGU TEHISARU

 SISSEKANNE # 462

Võidupüha ja jaanilaupäev – ning haruldaselt ilus ilm. Sest muidu on ju ikka vihma kallanud – jumalik ettehooldus, et tulemaiad eestlased oma jaanilõketega Eestimaad maha ei põletaks. (Seekord toimus siis järelhooldus – vihm kustutas kõik hõõguvad tuleasemed ära.

President Alar Karis võttis viimast korda võidupüha paraadi vastu Raplas. Oma kõne lõpetas ta sõnadega: „Head Eesti inimesed, riigipeana soovin teile viimast korda head võidupüha ja rõõmsat jaaniõhtut. Hoidkem ja kaitskem oma peret, oma lähedasi ning oma kodu – nii kitsas kui ka laias tähenduses. Eesti on meie oma. Ja jäägu ta alati vabaks!“ (PM, 23.06)

See oli hästi tempereeritud ja ajastatud otsus hr Karise poolt, kellelt oodati juba pikemat aega vastavat otsust. Kas kandideerib järgmiseks ametiajaks või mitte. Selget vastust poldud kuni eilseni saadud, mistap tegid selleteemalised spekulatsioonid erakondade juhid närviliseks. Parlamendierakonnad tunnistasid, et on teadmatuses ning nii mõnegi erakonna otsus, kellele toetust avaldada, seisnud just president Karise otsuse taga. Neil, kes Karise selja taga, plaan B-d ei olevat, väidab Delfi, ent mina seda ei usu. Tõsi, Delfi toetub just Isamaa juhi Reinsalu sõnadele, et „kui küsida nõnda, et kas me tegeleme mingite paralleeltegevustega enne Alar Karise seisukohta: me oleme teda ühemõtteliselt toetanud, seega vastus on eitav. Me ei tegele mingisuguse plaaniga B.“ (Delfi, 21.06) Ja Keskerakonna juht Kõlvart sekundeerib: „Presidendivalimiste puhul ei peaks olema plaan A ja plaan B.“ (sealsamas)

EKRE esimees Martin Helme arutles: „Ma arvan, et nendes aruteludes ei ole keegi sees, kes on Toompeal. Seda ootame me kõik põnevusega. Minu meelest Karis mängib küünilist mängu, et mulle see ei meeldi tegelikult. Tema mäng on sama mis eelmine kord, aga olud ei ole samad, mis eelmisel korral. Eelmine kord ta ootas, et teda mindaks paluma, ja palumisega koos pidid käima kinnitused, et hääled on koos. Seekord ei lähe keegi teda paluma.

Mulle tundub, et isegi kui ta nüüd ütleb praegu, et ta ei kandideeri, siis ega see ei tähenda, et ta ei kandideeri.Kui näiteks riigikogus ei tule presidendivalimistest midagi välja, ka valimiskogus ei saada hääli kokku kellegi taha, siis sellisel juhul võib tal olla plaan, et ta tuleb seal teises või kolmandas ringis ikkagi siis nii-öelda: hea küll, ma olen nõus. Aga ma arvan, et see ei tööta seekord.“ (sealsamas)

Nüüd siis on spekulatsioonidel lõpp. Neil, mis Karist puudutavad. Aga kohe sünnivad uued spekulatsioonid. Mikk Salu kirjutab Postimehes (23.06): „Kõige siledam tee on selline, et Kristen Michali juhitud Reformierakond leiab presidendikandidaadi, eeldatavasti koos koalitsioonipartneri Eesti 200-ga, ning kandidaat on nii tugev, veenev ja populaarne, et ka opositsiooniparteid Isamaa, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetavad – sisuliselt ei jääks opositsioonile valikut, et mõnd tüli või intriigi üles kiskuda, sest kandidaat on selline, keda lihtsalt peab toetama.

Teine tee on vastupidine: tuleb kemplemine ja kavaldamine. Lõpuks valitakse president ikkagi ära, ent mingi märk jääb külge. Jääb külge uuele presidendile, jääb külge valimisele ja jääb külge parteidele.

Eelkõige on küsimus kahe partei käitumises. Mida teevad Reformierakond ja Isamaa. Reformierakond on riigikogu suurim erakond ja ilma nende häälteta on uut presidenti võimatu valida. Isamaal samas ei ole riigikogus nii palju saadikuid, et nende häältest presidendivalik otseselt sõltuks, aga kuna nad on Eesti populaarseim partei, juhtiv opositsioonierakond, on neil võimalus presidendivaliku protsessi avalikkuse silmis kujundada.“

Kristen Michal avaldas, et Reformierakonna vaatest ei muuda Karise loobumine midagi. „Tuleb leida kandidaat, eelistatult naine, aga võib-olla ka mees, kellel oleks siis suurim võimalik ühisosa kogu parlamendis.“ (Delfi, 23.06)

Nojah, naine. See oleks eduline küll. Kes see küll olla võiks? Kersti Kaljulaid on juba olnud ja see on justnagu mullune lumi. Ei eruta enam. Pealegi on juba ette teada, mis saama hakkab. Sõna on vaba ja nii edasi.

Mis puutub Marina Kaljuranda, siis tema puhul ei saa just öelda, et „parim enne“ on möödas, kuid ta vist ise ei soovi enam kandideerida. Ükskord ta juba lasti kandidaadina põhja ning väärika daamina ei ole talle alandavat kordusetendust vaja.

Seega ei teagi nüüd, kes kuuendaks presidendiks hakkab. Postimehe kolumnist Erkki Bahovski prognoosib, et presidendivalimiste rallist kujuneb samasugune komejant nagu paaril eelmisel korral. Kõigepealt ilmuvad välja presidendikandidaadi-kamikazed, kes on valmis pea ees sööstma valimisvõitlusse, kuid kes ikka lõpuks Kadriorgu ei pääse. Siis on kuluaarikandidaadid, kuid kes samuti ei pruugi valituks osutuda. Kindlasti kuuleme jälle kord arutelu selle üle, et presidendivalimiste kord on oma aja ära elanud ja et seega tuleks president otse valida.

Asja teeb keerulisemaks see, et aasta-aastalt on riigikogu osatähtsus valimiskogus suurenenud. 2017. aasta haldusreform vähendas omavalitsuste arvu ja suurendas seega riigikogu rolli. Ent punnseis riigikogus (presidendi valimiseks on vaja 68 riigikogu liikme häält) tähendab suure tõenäosusega seda, et see punnseis kaldub ka valimiskokku. (Tartu Postimees, 24.06)

Mina teen aga – arvesse võttes kõike eelnevat - hoopis niisuguse ettepaneku: Eesti presidendiks peaks hakkama tehisintellekt. Jah, kõikvõimas AI. Sellel on kõvasti plusse.

Esiteks kirjutab tehisintellekt häid poliitilisi tekste ja kõnesid, mis kedagi ei solva ja kõiki meeles peab. Tekst on hästi struktureeritud ja selge, ning mis peamine – viisakas. Sel juhul võiks optimeerida kõik riiklikud kõnekirjutajad, või noh – palgal tuleb hoida lihtsalt ühte head keeletunnetuse ja käsitööoskusega promptijat. Tema siis annab ette käsuread, vastavalt sündmusele või riiklikule tähtpäevale. Vabariigi aastapäev tulemas? Koosta patriootlik tekst, mis kõnetaks keskmist eestlast, ega upu imalasse pateetikasse. Palun, siin ta on! Jõulud ukse ees? Koosta tekst, mllest kiirgaks soojust ja milles oleks pisut kristlikku sentimenti. Aga palun! Võin koostada ka mitu varianti, mida omavahel võrrelda… 

Teiseks. Presidendi tööülesannete hulka kuulub seaduste väljakuulutamine. Seda tööd saab tehisintellekt-president suurepärase efektiivsusega teha. Kõigepealt töötleb ta parlamendis kokku-kirjutatud tekstimassiivi põhjalikult läbi, vajadusel teeb korrektuuri, leiab üles vasturääkivused ja lüngad ning optimeerib teksti. Kui on kehv seadus, siis välja ei kuuluta ja põhjendab otsust.

Kolmandaks. Tehis-intellektuaalne president võimendab meie pisut luitunud kuvandit Eestist kui IT-tiigrist. Mõelge kui tore oleks, kui rahvusvahelisel areenil, igasugu konverentsidel, esindaks meid AI. Lugupeetud daamid ja härrad, sõna on Eesti Vabariigi presidendil Max Suurajul (see võiks olla presidendi üks nimevariante, laenates nime sõbralt, kes selle juba ammuilma välja mõtles).  Ja eesriie veetakse laiali, publikule avaneb ekraan ning kõik saavad lugeda-kuulda tarka ja mõtestatud juttu – vajadusel kasvõi hiina, urdu või tagalogi keeles. Vaat see oleks tõeline innovatsioon.

Miinuseid on loomulikult ka. President Max Suuraju ei saaks kätlemistseremooniat läbi viia. Mööndustega võib-olla siiski saaks – kui lasta külalistel puutetundliku ekraaniga patsi lüüa. Laste peade silitamisega on muidugi raskem toime tulla. Nii et see vajalik mõõde - human touch – jääks olemata.

Aga samas jälle tuleb ilmsiks veel üks suur pluss. Kui presidendi ametiaeg hakkab läbi saama, siis ei sünni sellest suuremat muret kui tuleb asendada vana tehisaru mudel uuema ja võimsamaga.

Mõelgem selle peale, sõbrad.

*            *            *

Aga et asi oleks aus, siis küsisin tehiarult endalt. Kas tehisaru võiks olla Eesti Vabariigi president? Ta vastas nii:

Ei, tehisaru ei saa juriidiliselt ega sisuliselt olla Eesti president.

Selleks on kolm peamist põhjust: põhiseaduslikud piirangud, tehnoloogilised puudujäägid ning presidendi rolli olemus ühiskonnas.

Juriidilised takistused

Sünnijärgne kodakondsus: President peab olema sünnilt Eesti kodanik. Tehisarul puudub kodakondsus ja juriidiline isikustaatus.

• Vanusepiirang: Kandidaat peab olema vähemalt 40-aastane.
• Füüsiline isik: Õigussüsteem käsitleb presidenti füüsilise isikuna, kes kannab oma otsuste ja ametivande ees isiklikku ning moraalset vastutust.

Sisulised ja emotsionaalsed piirangud

Eesti president on eelkõige rahva ühendaja ja moraalne majakas. Kuigi tehisaru suudab andmeid analüüsida, puuduvad tal riigipeaks vajalikud inimlikud omadused:

• Empaatia ja kriisijuhtimine: President peab suutma rasketel hetkedel ühiskonda lohutada, kõnetada ja liita. Tehisarul puuduvad päris tunded ja elukogemus.
• Esindusfunktsioon: Riigipea esindab Eestit välissuhtluses, kus diplomaatia ja isiklikud liitlassuhted põhinevad inimestevahelisel usaldusel.
• Eetiline kompass: Tehisintellektil puudub sisemine moraalne taju – see kopeerib vaid inimeste loodud andmeid, tehes sageli ka faktivigu või luues eelarvamusi.

Aga… ehkki tehisaru ei saa ise Kadriorgu kolida, saab see olla presidendile tõhus abiline ja tööriist.

Andmete analüüs: Tehisaru saab kiiresti läbi töötada seaduseelnõusid, raporteid ja välispoliitilisi analüüse.

Kõnede ettevalmistus: See võib aidata mustandite kirjutamisel või infootsingul, kuid lõpliku emotsiooni ja sõnumi annab alati inimene.

Armas tagasihoidlik tehisaru. Tal on veel pikk tee käia, et poliitilist ambitsiooni kasvatada. Küps vastus kõlanuks: Jah, tehisaru oleks Eestile ainus võimalik president, sest ta ei eksi (ja kui eksib, siis vabandab ja korrigeerib end.) 

*            *            *

REFLEKSIOONID

SISSEKANNE # 456

Täna vanad teemad. Esiteks tsitaat somest ettevõtjalt ja investorilt Lauri Isotammelt, refleksioon kunstnike liidu rahavargusele:

„Kunstnike Liidu tagant varastati küll, aga natuke sedamoodi, et nende juhatus jättis raha kilekotiga tänavale ja sai alles nädala pärast teada, et keegi on selle ära viinud. Śokk“

Ja lisaks: „Millises asutuses on võimalik raamatupidajal teha üksinda ülekandeid? Miks ei ole kahe allkirja reeglit? Kuidas keegi ei vaata nädala jooksul kontole? Miks pole maksete kohta telefonides teavitusi? Mida mõtlevad need palga eest töötavad juhatuse liikmed, kes ei näe põhjust isegi tagasi astuda, vaid seletavad kurvalt, et „pärisid“ sellise süsteemi? Ja lõpuks, millal hakkab kultuuriministeerium (ja teised) tegema protsessiauditeid nendele MTÜ-dele, kes avalikku raha laiali jagavad?“

Mu ema, elupõlise staažiga raamatupidaja, küsis põhimõtteliselt sedasama.  Tõesti, kuidas?!

Postimehe kultuuritoimetuse juht Hendrik Alla: „Pärast kunstnike liidu juhtumit uurisin kommentaa-riumites kaaskodanike reaktsiooni sellele. See jagunes kaheks: ühed väitsid, et raamatupidaja ja kunstnike liidu juhatus tegid koostööd ja varastasid ise raha. See näitab muidugi jälle, et nad ise teeksid just niimoodi, nagu teisi kahtlustavad, aga õnneks ei pääse nad rahadele ligi. Teine ning suurem osa aga parastas, et näe, purkisittujad jäid papist ilma, paras neile. Mingu nüüd tootvale tööle!

Mis teha, sellised me eestlased teinekord oleme jah. Aga see ei tähenda, et meid võiks karistamatult paljaks varastada.

Sisejulgeolekuga tegeleb meil siseministeerium ja siseminister on Igor Taro. Taro, palun anna aru, millal see pull lõpeb! Ma saan aru, et politsei ei pea mõttekaks uurida lihtkodaniku jalgrattavargust, aga siin võetakse kodanikelt ja riigilt suurel kiirusel ja miljonite kaupa raha ära. Riik ei tohi olla nii küüniline ja teatada, et ise oled loll.“ (PM, 25.05)

Nõus. Väga nõus!

Futurama/Giphy.com

*            *            *

Teine teema puudutab feministlikku ratsamonumenti, mis justkui juhuslikult Juhkentali-Liivalaia ristile püsti pandi. Self made man, multitalendist kunstiprofessor ja esteet, Mart Sander kirjutab:

„Esmapilgul mõjub skulptuur jõulise modernistliku žestina: kangelasnaine hobusel, punalipp tuules lehvimas, pilk suunatud kuhugi ajaloo ja ideoloogia udusesse kaugusse, kuhu uljas täkk galopeerimas on. Kuid mida kauem hobust vaadata, seda enam tekib tunne, et tegu pole mitte niivõrd hobuse, kuivõrd väga pingelise emotsionaalse mälestusega hobusest, täpsemalt mitu korda külatelefonist läbi käinud kuulujutuga hobusesarnasest olendist, keda olla kunagi kusagil nähtud.

Anatoomiliselt on loom täiesti düsfunktsionaalne konstruktsioon. Tagajalgade reielihased lubaksid loomakesel end ainult esijäsemete abil edasi sikutada nagu hüljes. Kael algab kohast, kus hobusel tavaliselt lõpeb õlg, rindkere meenutab äraistutud diivanit. Tagakeha näib olevat modelleeritud sõltumatu kunstilise manifestina, millel puudub igasugune side ülejäänud loomaga. Hobune ei paista püsti seisvat mitte luustiku, vaid puhta ideoloogilise optimismi najal.

/…/

Kas eelpool tundus, et monumendi suurim probleem on hobune? Oo ei. Probleem on oinas, keda hobune kannab. Ja oinad, kes seda võimaldasid.

Alma Ostra-Oinas oli kahtlemata tähelepanuväärne naine. Ta tegutses ajakirjaniku, poliitiku ja naisõiguslasena. Ta oli haritud, aktiivne ja võimekas isiksus. Kuid ta oli ka ideeline kommunist. Mitte lihtsalt „natuke vasakpoolne kultuuriidealist“, vaid Venemaa bolševike partei aktiivne liige, kelle maailmavaade kuulus ideoloogiasse, mis tõi Eestile okupatsiooni, terrori ja küüditamised ning katkestas aastakümneteks normaalse ajaloolise arengu. Ta oli abielus kommunistliku mõrvari, Nõukogude Venemaa loodud okupatsioonivalitsuse juhi Jaan Anveldiga ja tegi bolševistlikku riigipööret organiseerides koostööd riigireetur Viktor Kingissepaga.

Miks siis asjad tänaseks nii on läinud, et Alma Ostra-Oinas on saanud monumendi? Variantide hulk näib olevat väga piiratud. Sain kokku kolm.

1. Tallinna linn on otsustanud teadlikult põlistada kommunistliku agitaatori mälestuse suurejoonelise avaliku monumendiga.
2. Mingid ideoloogilised (ilmselt Venemaalt juhitud) rakukesed testivad, kui lihtsalt saab Eesti avalikku ruumi sokutada kommunistlikku propagandat, maskeerides kogu ettevõtmise "julgeks kaasaegseks kunstiks".
3. Kommunistile on püstitatud meelega groteskne monument, et tema mälestust teadlikult naeruvääristada.

Kaalusin kõiki neid variante ning kaldun lõpuks siiski neljanda poole. See on Eestis kõige tavalisem – ja võib-olla kõige traagilisem – seletus: lollus.

Keegi mõtles, et "oleks ju pull". Teised kiitsid kaasa. Kolmandad andsid loa. Neljandad leidsid hiigelsumma raha. Viiendad ehitasid selle valmis oma oskuste või oskamatuse piirides. Kuuendad aplodeerivad. Ja seitsmendad – neid on kõige rohkem – peavad järgmised sada aastat mööda kõndides kukalt kratsima ja mõtlema, miks nad küll nii kultuuritud on, et «suurest kunstist» aru ei saa. Vahetevahel tuleb ehk ka vabandava naeratusega seletada oma Euroopast tulnud sõpradele – neile, kellel on akende all sajanditevanused ratsamonumendid –, et meie siin ei pruugi tunda hobuse anatoomiat, aga meil on raudmunad ja hästi palju irooniat. Oinas obesel on pull ja kitsed on kärneriks.

Mina kuulun sellesse viimasesse, seitsmendasse kategooriasse üldnimetusega "tallinlased". Oinas hobusel on nüüd miski, mis kuulub mu ellu, ehkki ma ei kutsunud teda sinna. Umbes nagu gonorröadiagnoos. Ebameeldiv, piinlik ja täiesti pöördumatu. Tuleb lihtsalt edasi elada ja teeselda, et kõik on normaalne.

Avalik monument erineb ateljeesse unustatud eksperimendist selle poolest, et temaga peavad elama kõik – ka need, kes pole selleks nõusolekut andnud. Avalik ruum ei ole kunstniku teraapiapäevik. Linn ei ole koht, kuhu iga ideoloogilise või esteetilise eksperimendi võib pronksi valada lihtsalt sellepärast, et kellelgi tekkis selleks tahtmine, võimalus või raha. Avalik monument peaks kandma mingit elementaarset vastutust nii vormi kui ka ajaloo ees.

Praegu näib, et näkku pole sülitatud mitte ainult anatoomiale, vaid ka tervele Eesti ajaloolisele mälule. On tunne, nagu oleks mingi musta (pigem punase) maagia läbi pronksi valatud hiljuti kõlanud sõnad, et Vabadussõda on kaheti vaadeldav sündmus, mille meenutamine võib paljusid solvata. Ja ennäe – kohe ongi vabariigi pealinna keskel igavene au ja kuulsus naisele, kes võitles kõigi vahenditega selle eest, et Eesti Vabariiki kunagi ei sünniks.

Iroonilisel moel paistab isegi hobune oma ebameeldivast rollist teadlik olevat ja üritab võimaluse korral sündmuskohalt lahkuda.“ (PM, 25.05)

Jälle nõus. Väga nõus. Ma kirjutasin ainult palju leebemalt, aga eks Mart Sanderil on ka suurem kõlakoda. Quod licet Iovi…

Minu arvamus Facebooki seinal tõstatas väikese arutelu ning mõnel juhul sain ma ka arvamuse eest pähe. Üks kommentaar kõlas: „See oleks ikka väga koomiline, kui feministlik ratsamonument oleks klassitsistlik ja/või uhkeldav. See kaotaks kogu oma mõtte. Nii et, neelake alla see mõru pill.“

Mulle tuli seoses sellega meelde anekdootlik lugu Winston Churchillist ja ühest tema šveitslannast austajannast, kes sõitis spetsiaalselt Londonisse temaga kohtuma. Ta nägi sir Winstonit hotelli fuajees kergelt śvipsis olekus ja ahhetas pettunult: „Aga, sir Winston, te olete ju purjus! Oi kui inetu!“ Mispeale Churchill oli kostnud: „Jah, ma olen täna purjus, aga homme olen kaine. Kuid teie olete ka homme inetu.“

Selles mõttes, et mõru pill feminismuselt neelatakse küll alla ning peagi unustatakse, ent proua Ostra-Oinas on oma kronu seljas õnnetult hädine aegade lõpuni. (Või noh, monumendi lõpuni.)

Ruja - Ars longa (ETV "Kitsas King" 1983 / Jupiter.err.ee)

STEREOTÜÜBID 2: "MINU KÜLA" - EI OLE MAAD NORMAALSETELE

SISSEKANNE # 444

Tüüpe Eesti külast (@Go3)

Sattusin televiisoris vaatama seriaali „Minu küla“ uue hooaja, vist kolmanda, avaosa. Mis ma oskan öelda? Seda reklaamiti rahvaliku komöödiana – ja eks ta üks külajant olegi. Kusjuures hakkama on pandud kõik klišeed. Minu meelest on see üks kõige stereotüüpsem sari üle aegade (kunagise „Naabriplika“ sarja kõrval): vaene-kuid-kohe-kohe-rikastuv-ning-ilus üle küla kaunitar, tüdruk linnast, siis eneseteadlik, kuid  best years gone tüüpi maadam, siis pisut häbelik ja õnnetu halearmas peigmehekandidaat ning kohalik entrepreneur-kõrtsmik, kes on heasüdamlik, aga veidi tuhm, siis manipuleeritav ja lollivõitu kohalik võimuesindaja (vallavanem) ja riukalik kirikuõpetaja (kes on naine, sign o’the times).... ning kohustuslikud parmud bussipeatuses ja poe taga, dressides ja poolikuga, kelle najal kogu stoori koos püsib. Nagu tsirkus.

Ja siis ütleb riik meile, et KOLIGE MAALE, seal on hea!!

Ei ole maad normaalsetele inimestele.

KERSTI, URMAS JA EERIK-NIILES (NING IGOR KAH)

SISSEKANNE # 443

Eesti Olümpiakomitee mässulised võtsid hääletusega maha presidendi Kersti Kaljulaidi. Eerik-Niiles Kross pahandas sotsmeedias nii nendega kui riigi presidendi Karisega:

„Täna oli üsna kole päev. Onu Heinod võtsid maha EOK esimese naispresidendi ja president Karis teatas taas, et Puutiniga peab läbi rääkima.

Täpsemalt muretses Karis küll selle üle, justkui keegi ei mõtleks küsimuse peale, milliseks kujunevad Euroopa suhted Venemaaga päras sõda ja kuidas me küll saaksime selles arutelus sõna sekka öelda.

Võib-olla ei ole kuuldused sellest Kadriorgu jõudnud, aga Euroopa Liit, Euroopa Nõukogu, NB8, NATO, mitmesugused Euroopa-Ukraina koostööformaadid, Euroopa Parlament ja kõik Euroopa riigid arutlevad selle küsimuse ümber juba neli aastat.

Euroopa riigid on loomas Rahvusvahelist Eritribunali Ukrainavastase agresioonisõja süüdlaste vastutusele võtmiseks, arutatakse Venemaa külmutatud varade kasutamist reparatsioonideks Ukrainale, Euroopa Parlament ja ENPA on sõnastanud põhimõtted, millised rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtted peavad olema järgitud, et Venemaaga saaks õiglase rahu sõlmida.

Kui Karis peab silmas mingisugust dialoogi või suhtlust, mis on nendest aruteludest kuidagi sõltumatu või teistsugune, siis tuleb olla murelik. Sest see oleks tõepoolest nii Eesti kui kogu Vaba Maailma selgelt väljendatud huvide ja põhimõtetega vastuolus. Igasugune "dialoog" järgneb, mitte ei eelne ülalloeletule. Igasugune signaal venemaale, et saab ka kuidagi tagantukse kaudu suhted taastada, on kahjulik ja nõrgendab nii meie kui Ukraina positsioone. Annab elumahla Puutini lootusele, et meie väsime kiiremini kui tema.

Aga EOK vanameeste tänases otsuses on ehk ka positiivset. Meil on jäänud vabaks juba presidendiametit pidanud Kersti Kaljulaid, kes sai Kadriorus oluliselt paremini hakkama nii vanameeste kui välispoliitikaga.

Nagu tavaliselt ei ole ma seda ettepanekut kooskõlastanud asjasepuutuvatega, nii et Kaljulaid ja erakond ärgu pahandagu - ent tekkinud on hea võimalus valida Kaljulaid teiseks ametiajaks Eesti presidendiks. Erinevalt Karisest võiksid tal Riigikogus hääled koos olla.“ (FB, 27.04)

Paistab, et Eerik-Niilesel on Kersti suhtes mingi crush. Aga Sõõrumaal jälle on Kerstiga mingi beef. Kuku hommikuprogrammis andis ta selgitust, miks Kersti Kaljulaidi kangutatakse EOK presidendi kohalt. Eerik-Niiles Kross ei tahtnud teda näha mitte ainult EOK presidendina jätkamas, vaid tahab teda näha koguni riigi presidendi ametis. (Aga mida ütleb säherduse innukuse kohta Eerik-Niilese abikaasa?)

https://kuku.pleier.ee/podcast/hommikuraadio/300042 

https://www.facebook.com/eerik.kross

Aga siis võttis sõna ka pastor, ärimees, poliitik ja influencer Igor Gräzin, kes pani i-le rasvase täpi peale ja kirjutas oma sotsmeedia seinal:

Parafraseerides nüüd üht Eesti kultusfilmi: "Ma olen näinud onu Heinot ka teie silmis, härra Igor..."

26. APRILL MEIL JA AMEERIKAS

 SISSEKANNE # 441

President Trump of USA elas üles teise atentaadikatse Valge Maja ajakirjanike õhtusöögil kellegi erakliku Californiast pärit õpetaja Cole Tomas Alleni poolt, kes sai pihta ühe turvatöötaja kuulivestile. Tulistaja olla öelnud, et ta ei tahtnudki niivõrd Trumpi ennast tulistada, vaid üleüldiselt Trumpi administratsiooni töötajaid. See on kahtlemata löök Trumpi ego pihta. Mingi suvaline jorss ja suvaline kuul! Ameerika parim president (peale George Washingtoni) on enamat väärt. Ajud supitirinas? Very bad scenery!!! Oodake, las ma ronin poodiumile ja tõstan üles parema käe – ja mu selja taga lehvivad tähed ja triibud ja õhtupäike kuldab mu palet ja kõik kaamerad surisevad…

Meil Eestis tuli korraks lumi maha. Isegi üks buss sõitis Ida-Virus kraavi. Big news.

Mis nende kahe sündmuse seos on? Aga see, et selle väikese ehmatuse pärast nii seal kui siin ei muutu mitte  midagi, peale selle, et kevad kestab edasi ja ka Trump 2.0 kestab edasi.

Põrandal (Niyi Fote/ZUMAPRESS/Scanpix)

Kraavis (Rene Kundla/ERR)

ÜKS JAHIMEHEJUTT LÄÄNE-VIRU MEHEST JA KARUST

 SISSEKANNE # 434

Läinud reedel luges terve Eesti meediast, kuidas Lääne-Virumaal Väike-Maarja kandis ründas karu meest, kes sõitis rattaga Triigi küla poole. „Ta tuli poest ja liikus rattaga koju. Karu tuli talle ligi ja hakkas teda jälitama. Mees proovis küll kiiremini sõita, aga see ei aidanud. Karu tõmbas ta ratta pealt maha,“ vahendas Rakvere jahindusklubi tegevjuht Jaan Villak ohvri hilisemat juttu.

Rattur üritas kaasas oleva kotiga end vähegi kaitsta ja karule äsada, aga olukord kiskus juba äärmiselt ohtlikuks. Õnneks tuli üks sõiduk, mille juht andis kõvasti signaali. Selle peale karu põgenes.

Villaku sõnutsi olid mehel riided ja seljakott katki ning rünnakus sai ta ka kergeid vigastusi. „Haiglasse ta minema ei pidanud. See oli väga õnnelik õnnetus...“ ei taha ta mõelda, mis võinuks saada, kui keegi poleks möödunud.

Rattur ise ei soovi Villaku sõnutsi ajakirjandusega suhelda. „See oli talle nii suur šokk.“ Ohver ei osanud ka tuttavatele täpselt kirjeldada, kui suur karu oli. Kõik käis ka nii kähku. „Aga juba ka kolmeaastased on piisavalt suured,“ viitas Villak, et noored karud on samuti väga ohtlikud.

Nii kirjutas Maaleht teisipäeval ja see tundus peris hirmus lugu olõva’. Aga juba siis seati feissaris sähandne lugu kõvasti kahtluse alla: ei tasu väga uskuda meesterahvast, kes jalgrattaga ajavahemikus 10-22 poest tulevad ja läbi metsa kodu poole veerevad. Ja eks jahimehe jutt ole ka nagu üks kalamehe jutt – ei see alibit anna.

Nimelt kirjutab Maaleht nüüd, et sündmuspaigal olnud perel on karurünnakust teine versioon: nägime vaid kraavipervel lebavat tugevas joobes meest - aga karu ei kusagil.

„Minu abikaasa kõndis veidi võsa suunas, et vaadata, kus karu on, kuid karu ta ei näinud. Plaanisin ka politsei kutsuda, sest minu hinnangul oli mees ebaadekvaatne, tuntavad alkoholilõhnad juures ega olnud suuteline omal jõul püsti tõusma. Lõpuks mu abikaasa aitas ta jalule. Mees toetas vaevaliselt rattale ja hakkas kodu poole kõndima, ratas toetuseks kõrval,“ selgitas toimunut autojuht Kaisa, kes olla kannatanu metsalooma eest päästnud.

Kaisa sõitis koos perega autos mehe taga kuni Eipri küla teeristini ja jälgis veidi aega, kas mees ikka püsib püsti.

„Silmanähtavaid vigastusi rünnakust ei olnud. Prillid olid tal peas, jope oli terve (seljas oli sama jope, millega ta andis ka TV3-le intervjuu). Tema ees oli roheline Helluse keefir, millel oli kork lahti. Mehe jope ning lõug ja rinnak olid keefiriga koos. Ta ise väitis, et karu võttis kotist keefiri,“ märgib Kaisa.

Selline lugu siis. Vanarahvas teadis rääkida, et ükskord läinud mees metsa pissile. Näinud karu vastu tulemas. Mees kakand kah…

Apelsin - Karulaul (1982)

"MINA EI OLE MINA!"

 SISSEKANNE # 400

Vaatasin Marii Karelli autorisaadet „Laser“, mis oli luubi alla võtnud Silvia Ilvese uue peika – selle, kes oli kasiinomiljonäriks saanud, kuid kelle miljoneid hoidvat pank kinni, kuivõrd ei ole selge raha päritolu. Õieti olidki fookuses tema rahaasjad ning ärimehekarjäär – sootuks teise nurga alt, kui seda härra Nõmmikut presenteeris „Kuuuurija“ Katrin Lust. Seal istus ta Katrini pihitoolis peaaegu nagu rahvuskangelane, kelle õnne ruineerib pahatahtlik pank. „Laseris“ muidugi selgus üht-teist huvitavat mehe minevikust ning tahtmata kuidagi minevikutegusid võimendada, tuleb ikkagi möönda, et tegemist on paraja Ostap Benderiga. Ehk siis aferistiga.

„Laserile“ oli politsei poolt antud materjal Marek Nõmmiku liikluskäitumise kohta, mis on juba iseenesest sketši väärt. See oligi justkui „Tujurikkuja“ sketš. Nõmmik ületas punasega ristmikku ega allunud politsei peatumismärguandele. Lõpuks ta saadi pidama ja siis hargneski see sketš tragikoomilises võtmes lahti, sest härra polnud sugugi koostööaldis Ta uuris, milline leping üldse lubab teda peatada. „Mina pole isik,“ teatas ta. „Mina pole mina.“  Siis, kui politseinikud ta autost välja olid tirinud, protestis ta häälekalt, et politsei paneb toime inimröövi ning rahvusvahelist kuritegu. Tema on puutumatu, sest veab posti, diplomaatilist posti. Ja tõepoolest, that part was true: autost astus välja hiinlane paari kohvriga.

Mulle tuli meelde stseen filmist „Hukkunud Alpinisti hotell”, kus härra Hinckus maadles umbes samasuguse identiteediprobleemiga. „Saate aru, mina ise tulin iseendale peale.“

Tabasin end ka mõttelt, et kui Marek Nõmmik ei ole „isik“, ei ole „tema“, siis ongi ju panga mure põhjendatud. Kuidas välja maksta miljoneid kellelegi, kes väidab, et ta ei ole isik.  „Mina ei ole mina!“

No aga mis Marek Nõmmiku miljoneid sa siis tahad? 

Vaata juurde: https://kroonika.delfi.ee/artikkel/120435583/taispikk-video-ma-ei-ole-isik-vaata-kuidas-politsei-kasklusi-eiranud-kasiinomiljonar-marek-nommik-maha-vaanati

Võib juurde lugeda ka artiklit Lusti ja Karelli telesõjast - nagu Kroonika hoogsalt tituleerib - , mille keskmesse vaene Ostap jäi. Ja millegipärast meenub mulle siinkohal laulujupike filmist „Teisikud“ Jaak Joala võluvas esituses:

Kui neid on kolm – kaks naist ja üks mees -,
võiks kolmas nainegi ehk olla veel.
Kaks leiaks kolmandas kõik inimsoo vead
ja sellepärast mees ei vaevagi pead.

Pildikollaaź: Kroonika

 https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/1r1efni/silvia_ilvese_peika_sina_oled_teenistuja_sul_on/

NEILE, KELLEL ON KIIRE

 SISSEKANNE # 397

Ühest TikToki postitusest (@Siim Suurperele tänud) kaevus välja üks tõeline Eesti kahe minuti märul, mis pärineb aastast 1959 ning Hollywoodis kannaks auga välja remarki, et „based on a true story“.  Muidugimõista pärineb see lõik Nõukogude Eesti ringvaatest, aga iseenesest on see ju täiesti vaadeldav eraldiseisva põnevusfilmina. Kahe minuti jooksul näidatakse meile draamat, märulit ja lõpplahendust:

•          verine raharööv Kohtla-Järve lähedal maanteel – pätid Pobeda ja mootorrattaga, valeidentiteet;
•         kassapidaja tapmine – laip ja põgenemine pidurite kriginal; saak: 500 000 rubla
•         uurijad tegutsevad, hallid ajurakud töötavad täistuuridel;
•         pätid, kes on korraldanud joominguid ja raha maha prassinud, saadakse kätte
•         kohtupäev: no mercy – surmanuhtlus ja viisteist aastat.

Kahe minutiga terve stoori, kurikaelad saavad õiglase karistuse. Tõsi, nokki ei löö neid küll Arnold Schwarzenegger või Steven Seagal, vaid Nõukogude Eesti kohtusüsteem.

Ühtlasi on see eeskujulik näide, kuidas vaataja aega ei monopoliseerita. Kahe minutiga sai kõik öeldud. See võikski olla tänapäeva filmidele eeskujulik formaat. Siinkohal ma kiidan ka Tallinna Ülikooli juurutatud ühe minuti loengu formaati, mis täidab tänapäeva kiires maailma homo properans’i jaoks eesmärki, et aega tuleb kasutada efektiivselt – no time to waste!  

Mõelge, kui palju inimene jõuab tunni aja jooksul, kui ta vaatab ära kahe minuti märuli ja ühe minuti akadeemilise loengu. Siis jääb tal aega tervelt 57 minutit aega üle, et raha, st ühiskonda, teenida.

Või molutamiseks.

Grete Arro: Kas molutamine teeb targaks? (TLÜ ühe minuti loeng, 2020)

BOHEEMLASE RAPSOODIA

 SISSEKANNE # 391

Ajakiri Kroonika on välja raalinud, et tšellist Silvia Ilves tasub miljonärist kihlatu toiduarveid ja küsib ehmatusega, et kas raha tõesti juba otsas on. Alles see oli, kui ta kihlatu võitis netikasiinos üksteist miljonit eurot, millest viis miljonit, tõsi küll,  pangaarvel kinni istus. Tśellist kummutab muuseas kurjad kuulujutud, nagu oleks ta oma kallimaga koos tema miljonite tõttu. Kallim „nägi ammu ära, et ma ei ole temaga koos raha pärast,“  ütles tśellist ja lisas, et nad on koos tulnud läbi tulest ja veest ning nende armastus on kindel kui kalju.

„Mulle tohutult meeldib, et ta saab ka maatöödega hakkama. Ei ole nii, et ainult peened restoranid, Marek pole mingi siidinäpp. Ta on mees, kes on elus kõike näinud. Nii eluterve ja lihtne. Me mõlemad oleme hingelt lihtsad inimesed,“ kiidab Silvia meest, kes nende suhte algusest saati on teda otsekui Seeba kuningannat kohelnud ja teeb seda siiani. Praegu, kui Mareki elus on keeruline aeg, kuna võidetud miljonitest viis on endiselt pangas kinni ja sissetulek on järjepidevalt suunatud investeeringutesse, on tšellist enda sõnul oma kallimale eriliselt toeks. Näiteks tasus Silvia mõni aeg tagasi toidupoe arve ise, sest Marekil ei olevat sel hetkel piisavat summat arvel olnud, kirjutab Kroonika.

„Tegelikult teen seda meeleldi. Mulle isegi meeldib, kui vahepeal on selline seis, kus saan ise maksta. Olen harjunud ise perepea olema. Mul on olnud mehi, keda olen ise ülal pidanud. Mulle tegelikult meeldiks, kui oleksin see perepea, kes hoolitseb ja otsustab,“ mõtiskleb Silvia.

See on meile kõik arusaadav. Eriti neile, kes on kuulanud Kukerpillide laulu armastusest ja iseseisvast naisest, ehk sellest, kes on peres see tugisammas ja kalju. Sest:

kui naine armastab meest
kõik teeb tööd ära ta eest
ta tassib puid, peseb nõud,
remondib autot, lapsi koju toob
ta kuningriigiks on köök ja siis kui laual on söök
ta hüüab hei hei tulge, muidu jahtub te söök

meeste päevad täis on askeldust
lõuna sõbraga, pits kohvikus
hulk pabereid jääb lauale
tolm katab neid vist kaua veel…

Kukerpillid - Kui naine armastab meest (SulgurFilm/YT)

Vaat sedasi. Aga Kroonika on murelik. Raha, mis kergelt tuleb, läheb ka ruttu. Uus auto, korter vanalinnas, kihlasõrmus, sada muud pisemat asja. Ühtäkki vaatad … nagu põlegi teist enam. Mis see miljon või paar siis tänapäeval kah on – meie käibe juures.

Sellest kiirest kaduvusest ja glamuurist kõneleb ka Queeni legendaarne laul:

Is this the real life? Is this just fantasy?
Caught in a landslide, no escape from reality
Open your eyes, look up to the skies and see
I'm just a poor boy, I need no sympathy
Because I'm easy come, easy go
Little high, little low
Any way the wind blows doesn't really matter to me, to me

Elan kaasa. Hoian pöialt. Tśellistile ja tema kaasale ning viiele miljonile, mis kinni istub. Freedom to € 5,000,000! Raha tahab ringlusesse!

Queen - Bohemian Rhapsody (1975)

Repliik # 34. RIIA RONGIGA ARMUKESE JUURDE

 SISSEKANNE # 382

Rõõmustav uudis rongisõpradele on Elroni uus ümberistumise vajaduseta otseliin Tallinnast Tartu kaudu Riiga, mis ju ammust ajast rikas rahalinn ja Liivimaa pealinn on. Eks see ole väga suur pasunakoori ja ministrihärrasid vääriv saavutus, et 21. sajandi teise veerandi künnisel eestimaalased ka Riiga saavad.

Aga graafikut vaadates on see rong ikka lätlaste poole kaldu. Nemad jõuavad Tartusse jõudes kohvikus ja kaubamajas, vahest isegi ERMis ära käia, sest viis tundi on ju täitsa piisav aeg.

Aga kui tartlane kell 17:05 end Riia poole veerevale „porgandile“ asutab, siis jõuab tema kohale hilja õhtul kell 20:46 – mis on just sobiv aeg endale öömaja otsida, et siis jälle hommikul kell 07:38 Tartu-Tallinna rongi peale jõuda.

Noh, Riia kaubamajja, loomaaeda ega kohvikusse tartlane küll ei jõua, kui ta just kaheks ööseks suurde linna ei jää. Aga et hotell kallis on, tuleb targu Riiga armuke valmis vaadata, kes öömaja pakub ning läti keelt ja kultuuri tutvustaks.

Graafik soodustab just nimelt armukeste pidamist Lätimaal. Ööseks Riiga… ja hommikul tagasi.

Hea plaan tegelikult. Nii et Riia rongiga armukese juurde... Psst, aga ära seda kõva häälega kodus kuuluta...

Tallinn-Tartu-Riia "lovers' train" võtab näod naerule. (Foto: Tartu Postimees/Kristjan Teedema)

INIMESED, OLGE VALVSAD!

 SISSEKANNE # 380

Delfi Ärileht kirjutab, et ainuüksi üleeilse päeva jooksul (22.12) kaotasid inimesed petturitele kokku 231 300 eurot. Suurim kahju tekitati 64-aastasele mehele, kes jäi ilma 50 000 eurost.

PPA teatel helistasid kelmid Maardus 64-aastasele mehele näiliselt politsei nimelt ning kelmide juhendamisel andis kannatanu kolmel korral kelmidele üle sularaha, ligi 50 000 eurot.

Niisamuti helistasid kelmid Lasnamäel 78-aastasele naisele, mille tagajärjel andis naine petturitele oma pangakaardi ja sularaha üle tema juurde koju tulnud tundmatule inimesele. Hiljem avastas naine, et tema pangakontolt on välja võetud sularaha. Esialgne tekkinud kahju on ligi 20 300 eurot.

Tabasalus helistasid kelmid 38-aastasele naisele näiliselt kullerfirma, panga ja politsei nimelt. Kannatanu kinnitas kõne käigus oma Smart ID PIN-koodid ning avastas hiljem, et tema ja tema ettevõtte pangakontodelt on välja võetud sularaha. Esialgne tekkinud kahju on ligi 8500 eurot.

Hiiumaal langes eile arvepettuse ohvriks ettevõte. Ettevõtte osanik sai näiliselt Elisa nimelt e-kirja, mis teatas tasumata arvest ning kasutas tehingu tegemiseks kirjas olevat makselinki. Hiljem selgus, et ettevõtte pangakontolt on tehtud ülekanne Leedu pangakontole summas 3200 eurot.

Tahtmata siin kuidagi pettusteohvreid naeruvääristada, paneb mind siiski imestama, kuidas inimesed oma kõige olulisemad paroolid ja pinnid nii lihtsalt edastavad – või kuidas antakse suures koguses sularaha, oma kauaaegsed säästud, mingile võhivõõrale kullerile. Oma naabrile paarikümmet eurot palgapäevani laenata hästi ei taheta – mine tea, äkki ei maksagi tagasi, hakkab keerutama, raisk -, aga tuleb võõras ukse taha, antakse kõik viimseni ära – heas usus.  Kui loll võib inimene olla! tahaks peeterojalikult karjatada. Millises infovaakumis küll elatakse?! Ma saaksin aru, kui langetakse mingi pahatahtliku nurjatuse ohvriks, kus näiteks häkker teeb kontoomaniku teadmata arved tühjaks – selle eest pole tõepoolest keegi lõpuni kaitstud -, aga anda niisama, kelmi manipuleerimise peale ära oma paroolid ja/või sularaha – see on müstika.

Ei tahaks muidugi enesele kurja kaela kutsuda, aga mul oleks lausa sportlik huvi teada saada, millist skeemi minu jaoks kasutatakse. Ootan veits masohhistliku huviga oma esimest petukõne… loomulikult mitte selleks, et petta saada, vaid selleks, et pettur roppude sõnadega läbi sõimata ja perse saata. Seni pole ma ühtki kõnet saanud. Mulle on küll helistatud mündiärist ja tervisetoodete firmast, pakutud meenemünte ja D-vitamiini, aga nad vähemalt pakuvad midagi, mitte ei tee kontot tühjaks. Aga võib-olla on mul lihtsalt õnne olnud.

Olukord on päris hulluks kätte läinud, lausa pandeemiliseks, kui iga jumala päev mitu inimest oma säästudest tühjaks tõstetakse. Neist pettustest peaks kõnelema riigiraadio ja televisioon, Aktuaalne Kaamera ütleks õhtul päev eetrisse kurva statistika, mitut inimest sel päeval peteti ja kui suur summa Eestist välja kanditi. Ja seejärel peaksid kõik relevantsed riigiametnikud lugema epistlit, kuidas pettustest hoiduda, kuidas riigiasutused suhtlevad (ei küsi iial PIN-koode ja paroole) jne.

No ja eks petturid kasutavad ära ka inimeste saamahimu ja, pehmemalt väljendudes, nende investeerimishuvi, mis on tihti ajendatud ka hirmust, mida finantsmaailm ka meisse kultiveerib: seisev raha on aeglaselt surev raha. Kahjulik on oma sääste niisama pangakontol hoida, ajafaktor töötab seisva rahva kahjuks. Tark on investeerida. Aga kuhu? Siin tulevad mängu krüptoraha platvormid ja hoiulaenuühistud, igasugu ERIALid, mille reklaamid parematel päevadel seisid mitmete nimekate ajakirjade lehekülgedel, silmatorkavas suuruses ja asukohas. Mis sest ERIAList sai? Kullaauk omanikele, halb investeering osanikele.

Mis sest ERIAList sai? Vaat mis sai... (kuvatõmmis erial.ee lehelt)

Sattusin just lugema Vene kirurgi, Tartus õpetanud Nikolai Pirogovi (1810-1881) mälestusi, mis kõigiti huvitav lektüür on. Eesti keeles on need osaliselt – peamiselt Moskva ja Tartu ülikooliõpingute aegu puudutav – ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas (2025 / 24-26), pealkirjaga „Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat“. Tõsimeeli tuli karta arsti, eriti kirurgi, juurde sattumist, sest nagu Pirogov mitmel korral möönab, lõppesid protseduurid arstiteaduse jaoks edukalt, st saadi kätte miski kasvaja või sapikivid ning tehti seejuures nii mõnigi uus avastus -, ent patsiendist ei olnud pärast operatsiooni kuulda enam kippu ega kõppu.

Kuid arstiteaduse ja praktiseerimise kõrvalt tegi Pirogov mitmeid huvitavaid tähelepanekuid eestlaste kohta (keda ta mitte just erilise sümpaatiaga vene tava järgi tśuhhonkadeks ja tśuhhoonetsiteks kutsub). Ta kirjutab muuhulgas eesti talupoja rahatarkusest:

Ei tea, kuidas praegu, aga tol ajal [Pirogovi Tartu perioodil, 1828-1833 ja 1836-1841] oli käibel palju jutte eestlaste loomuomasest nürimeelsusest ja piiratusest. Näiteks räägiti väidetavalt tõestisündinud lugu ühest talupojast, kes kuuldes, et raha võib kasvama panna ja sellelt aastatulu saada, olevat matnud endakogutud sada rubla maa sisse terveks aastaks; selle aja möödudes võtnud ettevõtlik eestlane raha jälle välja, lugenud mitu korda üle ja tormanud külakohtuniku juurde, nutnud ja kaevelnud, et olla paljaks riisutud.

„Aga kui palju sinult siis ära võeti?“ küsinud kohtunik.

„Ei mina tea,“ vastab eestlane, „ma tean ainult seda, et ma sada rubla maasse matsin.“

„Aga kui palju sa välja võtsid?“

„Ikka ainult sada.“

„Mille või kelle üle sa siis kaebled?“

„Mulle räägiti, et kõrvalepandud raha tuleb panna kasvama ja seda tuleb juurde, aga miks siis minu raha on aasta otsaseisnud ega pole sugugi kasvanud?“ (Pirogov, 2025:64)

No vat, nii arvas meist Pirogov, kelle platsi peal võib siiani iga Tartu tudeng rahulikult õlut libistada – mis on omamoodi saatuse iroonia, kuna Pirogov ise alkoholi ja tubakat üldse ei kannatanud – juba paar pokaali veini, õllest rääkimata, ajasid tal südame läikima ja tekitasid soolekatarri. Põdur tervis ei lubanud Pirogovil osa võtta üliõpilaselu tormilisemast poolest, korporantide kommersidest, prassingutest, porduelust ja duellidest, mistap tema pärisosaks jäi enamasti töö, töö ja veelkord töö, nagu märgib järelsõnas raamatu tõlkija Ilona Martson.

Tõtt-öelda on arusaamatu, et Pirogovi plats ühes monumendiga veel nõnda suurel aujärjel seisab, kuna Pirogovi jaoks eestlased laias laastus ikka ühed nürimeelsed tśuhhoonetsid olid. See tulenes paljuski tõsiasjast, et noorel haritlasel oli tollal saksakeelses kultuuriruumis elades väga vähe kokkupuudet põlisrahvaga. Pirogovi poolt kirjapandud „tõsilood“ eestlastest on seega pigem linnalegendid, isiklikku kokkupuudet „tśuhhoonetsitega“ tal peaaegu polnudki, sest isegi teenijanna oli tal lätlane. Mistap pole ka imestada, et lätlane eestlasest Pirogovi jaoks kõrgemal järjel seisab. Sealsamas möönab Pirogov mõneti tunnustavalt, et „eestlane, vaatamata oma arengupeetusele, ei ole laisk, vaid visa ja kannatlik; seda võis tunnistada igaüks, kes läks põllule ja jälgis, millise järjekindlusega tuli künda põllukividega üle külvatud pinnast.“ (Pirogov, 2025:65). 

Aga siis jälle: „Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikkond – lätlased – ei ole sugugi tśuhhoonetsite masti. Ega siis asjata ole läti keel üsna lähedane sanskriti [sic!] keelele; lätlane on ka slaavi hõimule palju lähem. Teda ei kutsu keegi idioodiks.“ (Pirogov, 2025:65)

apollo.ee