Venelased
korraldasid Ukraina linnadele, eeskätt Kiievile, võimsa raketi- ja
droonirünnaku, mis olla olnud viimase aja üks intensiivsemaid. 600 drooni ja 90 ballistilist raketti.Kusjuures
president Źelenskõi hoiatas päev varem, et Putin kavatseb kättemaksuks Vene
strateegiliste nafta- ja gaasirajatiste süstemaatilise hävitamise eest ning
ebaedu tõttu rinnetel kasutada kurikuulsat „Oreśnikut“ – mis Putini
militaarleksikas on omandanud otsekui mingi müütilise kättemaksurelva, Vergeltungswaffe,
oreooli. Ja Venemaa ründaski, mispeale Zelenskõi märkis, et nad on hullunud ja et
Putin käitub nurkaaetud metsloomana. Pihta sai oluline taristu Kiievi kesklinnas,
mitmed kultuuriasutused ja ka välisministeeriumi hoone, muidugi ka elamud üle
linna (nagu ikka, not big news any more). Aga eraldi toodi esile – ja mitte
niisama tagamõtteta -, et kardetud „Oreśnik“ tabas Kiievis garaaźikompleksi. Mille
peale Venemaa Z-blogijad olevat leili läinud – raisata kallis rakett kolme äärelinna
garaaži hävitamiseks! No täitsa vene värk, kak raz!
Sõda nagu ta on - filtrita. (Foto: Stringer/Reuters, via Eesti Ekspress)
Ma
ei tea, kuidas olukord rinnetel päriselt on, kelle kasuks vaekauss tegelikult kaldu
on. Sõjaudu on informatsiooni sedavõrd varjutanud, et allikate selgus ei paista
välja. Aga tundub, et ukrainlastel on olnud nuppu teatud peataolek Putini
leeris enda kasuks pöörata. Psühholoogiline eelis on neil olnud nagunii. Nüüd
on ukrainlased suutnud endapoolset narratiivi (tugev droonitõrje võimekus, droonisõja
jätkusuutlik pidamine, Venemaa majanduse torpedeerimine selle abil – mille kaasuv
nähe on eksinud droonid Baltimaades) läbi suruda ning luua mulje sõjalisest
edust, ameeriklaste hülgamise ja eurooplaste otsustamatuse kiuste. Ja see on
tugev narratiiv – seda illustreerivad põlevad naftaterminalid Läänemerest Musta
mereni ning droonide rünnakud Moskvale. Aga ma siiski kardan, et see pole päris
tõde, mistap igasugune eufooria on enneaegne. Pealegi, venelaste (st Putini)
jaoks on Ukraina küsimus ideoloogiline ja fundamentaalne – selle õiglase
lahendamise nimel ollakse kannatama mida iganes ja kaua iganes. Võit – just
seesugusena, nagu Vene võim seda ise ette kujutab – on ainus võimalik
positiivne tulem, kõik muu on alandus.
Sel nädalal juhtus kaks häbiga seonduvat lugu. Esimene häbilugu oli väga positiivne - selliseid võiks olla kohe hulgim. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ilmus nimelt välja Kupjanskis, õieti selle sissesõiduteel piiritulba juures, ehkki 20.
novembril oli Vene sõjaväejuht Valeri Gerassimov Putinile ette kandnud, et
Kupjansk on vallutatud. 27. novembril kinnitas Putin, et Ukraina grupeeringud
on seal täielikult purustatud. 2. detsembril kutsus Putin välisajakirjanikke
külastama vallutatud Kupjanskit ja Pokrovskit. Aga nüüd, olge lahke, teeb
Zelenskõi Kupjanskist videotervituse! Seda kinnitab DeepState ja ka Vene
Z-patriootidest sõja-vaatlejad ei lükka infot ümber. Ukraina president pole
teinud süvavõltsingut ega kasutanud AI-d. ISW kinnitas samal ajal: „See
Ukraina vasturünnak näitab, et Ukraina väed on jätkuvalt suutelised end kaitsma
ja korraldama vasturünnakuid Venemaa märkimisväärsete rünnakute vastu, olgugi
et Venemaa president Vladimir Putini väitis, nagu oleksid Ukraina liinid kokku
varisemas.“
Zelenskõi Kupjanskis, mis pidi olema "наш". Foto: X/ZELENSKYYUA
Kui
see nüüd ikka täiesti tõsi on, siis on venelastele ikka korralik blamaaž. Ukraina-meelsed
vaatlejad ironiseerivad teravalt Putini järjekordse suurustamise ja fiasko üle.
„Eks neil tuleb nüüd tegeleda Zelenskõi personaalküsimusega, kuidas ta siis
ikkagi tungis sellele alale, mida Vene väed täielikult kontrollivad,“ ütles
Igor Jakovenko Ukraina 24. kanalile antud kommentaaris sarkastiliselt.
Postimees sedastab, et Vene vägede ülemjuhataja Gerassimov on Putinit kogu aeg ninipidi
vedanud, söötes viimasele ette väiksemaid ja suuremaid valesid. Mistap siis
Putinil on valed eeldused sõja pidamiseks, aga ühtlasi on sellest tingitud ka
jäikus rahukõnelustel. Ma näen siin paralleeli Hitleriga, kes istus sõja
lõpupäevil punkris ega teadnud reaalsest olukorrast midagi, kuna hirmunud (või
siis ka blaseerunud, apaatsed kindralid) Füürerile suud ja silmad täis
valetasid.
Putinil
võib-olla pole sellest sooja ega külma kuni selle hetkeni, kui Trump olukorra
Ukrainale soodsamaks hindab, nähes, et Zelenskõi kaardid polegi ehk nii halvad.
Alles siis, kui Trump ära pöördub, on tal vesi asjus. Noh, ootame-vaatame.
*
Teine häbilugu juhtus kaugel Dharamsalas, Tiibeti eksiilpealinnas, ja seda pole nii tore kuulda kui eelmist. Õhtuleht
avaldas - ja Delfi vahendas -, et Riigikogu Tiibeti toetusrühm käis Dharamsalas Dalai Laamat
külastamas, aga osad neist jõid end visiidi eel piinlikku olukorda. Nagu kirjas
on: satuti sisuliselt tsüklisse. :)
Visiidist
võtsid osa toetusrühma esimees Juku-Kalle Raid (Eesti 200) ning liikmed Tiit
Maran (SDE), Anti Poolamets (EKRE), Marek Reinaas (Eesti 200) ja Margit Sutrop
(Reformierakond). Riigikogu pressiteenistuse teatel külastati reisi käigus nii
dalai-laama 90. sünnipäeva tähistamise üritust kui ka Eesti saatkonda New
Delhis.
Õhtulehe
teatel tekitasid visiidil probleeme Reinaasa, Raidi ja siseminister Igor Taro
nõuniku Kadri Napritson-Acuna (Eesti 200) suhted alkoholiga. Alkoholitarbimine
päädinud sellega, et dalai-laamaga kohtumise eel pidasid ka võõrustajad
vajalikuks selle jutuks võtta.
Kohapeal
päädis asi improviseeritud kriisikoosolekuga, kuhu kutsuti ka probleemne trio.
Arutelu lõppenud Raidi lausega: „Ega me siin pioneerilaagris pole!“
Siseministri
nõunik Napritson-Acuna tegi loo ilmumise eel Facebooki postituse, kus märkis,
et Õhtulehes ilmuv „artikkel on pahatahtlik, moonutatud selliseks, et muudab
kogu tänuväärse töö, mis tehtud, olematuks“.
„Fakt
on aga see, et Juku-Kalle on tiibetlaste linnas kangelane ja moonutatud info
ajakirjanikule edastaja saab olla vaid kade, et temast ei saa mitte kunagi, ei
siin ega mujal maailmas, sellist rokkstaari, nagu seda on Juku,“ kirjutas Napritson-Acuna.
Juku-Kalle
Raid pareerib, et mitte keegi ei olnud dalai-laama juures täis nagu tinavile. „See
tüüp, kes sellist juttu on ajanud, on kas vaimuhaige või töötab Hiina
saatkonnas,“ põrutas Raid.
„Palun
vaadake fotosid. Kohtumised toimusid eksiilparlamendi liikmetega, spiikri ja
asespiikri, välisministri ning dalai-laamaga. Ja muuseas – see on riigikogust
juba neljas parlamendiliikmete delegatsioon, mida sinna viisin. Huvitaval
kombel pole kunagi olnud kellelgi piinlik.“
Eestlased Dalai Laama juures. Kõik sirged poisid (ja tüdrukud). Foto: erakogu (Delfi)
Küll
aga tarbiti Raidi sõnul alkoholi muul ajal. „Vabandage väga, meil olid
valitsuse liikmetega ja eksiilivalitsuse spiikritega vaba-aja kohtumised,
kohtumised tiibetlastega, kohtumised muusikutega jne – kus oligi naps. Täiesti
tavaline, nagu meilgi, kui meil on väliskülalised ja viiakse restorani.“ (PM, Elu24, 12.12)
Mulle
tuli meelde, kui kunagi Vikerraadios küsiti rahvalt, milline on nende suhe
alkoholiga. Selline argine sissehelistamise rubriik, mida ka „vinguviiuliks“
kutsutakse. Helistas meesterahvas. Noh, kuidas teil siis on? – küsis saatejuht.
„Minul ei ole alkoholiga mingisuguseid probleeme!... (hõkk)… Aga
narkomaane ja pederaste on kõik kohad täis. Kurat, mis toimub?!“In vino veritas…
Ai ruira-ruira-raa, mis sest, et
häbi on,
mis sest, et häbi on, kuid nii on kombeks meil.
