SISSEKANNE # 447
Kui asume riigi üle järele mõtlema, ähvardab meid oht
üle võtta riiklik mõtteviis, rakendada riigile toodetud ja tagatud
mõtlemiskategooriaid ja jätta seega kahe silma vahele kõige fundamentaalsem
tõde riigi kohta.
Tsitaat Thomas Bernhardi Vanadest meistritest: “Kool
on riigi kool, kus noortest inimestest tehakse riigialamad, see tähendab ei
rohkem ega vähem kui riigi käsilased. Kui ma astusin
kooli, astusin ma riiki ja kuna riik hävitab inimese, astusin ma inimese
hävitamise asutusse… Riik sundis mind, nagu muide kõiki teisigi, väevõimuga
endasse astuma ja muutis mu endale, riigile, kuulekaks, tegi minust
riigiinimese, reglementeeritud ja registreeritud, dresseeritud ja
diplomeeritud, väärastatud ja muserdatud inimese nagu kõik teisedki. Kui me
näeme inimesi, siis näeme vaid riigiinimesi, riigiteenreid, kes teenivad terve
oma elu riiki, ja seega teenivad terve oma elu loomuvastast.”
Thomas Bernhardi iseloomulik
retoorika, liialduste ja hüperboolse needmise retoorika, sobib hästi kokku minu
kavatsusega läheneda riigile ja riiklikule mõtlemisele omamoodi hüperboolse
kahtlusega. Ükski kahtlus pole liiast, kui jutt käib riigist. (Bourdieu
2003: 113-114)
RADIKAALNE KAHTLUS
Eriti tuntav on riigi mõjuvõim
just sümboolse tootmise vallas: avalikud ametiasutused ja nende esindajad on
”sotsiaalsete probleemide” suurtootjad, mida sotsiaalteadus sageli üksnes
ratifitseerib, võttes nad üle sotsioloogiliste probleemidena. (Tõestuseks
piisaks, kui mõõdaksime, milline osa uurimistööst – kindlasti maade ja aja
lõikes varieeruv – tegeleb rohkemal või vähemal määral teaduslikkusega
rüütatult riigi küsimustega.)
Ent parim tunnistus selle kohta, et funktsionäärist
mõtleja mõte on otsast otsani läbi imbunud ametlikkuse ametlikust kujutlusest,
on kahtlemata ahvatlev mõju, mida avaldavad riigi käsitlused, mis nagu Hegelil
teevad bürokraatiast „universaalsae grupi“, mis tajub üldist huvi ja tahab seda
väljendada, või nagu Durkheimil, kes ometi on antud küsimuses ettevaatlik, „reflektiivse
organi“ ja ratsionaalse instrumendi, mille ülesandeks on üldsuse huvi
realiseerimine.
Riigi küsimuse spetsiifiline keerukus tuleneb
asjaolust, et suurem osa selleteemalisi töid, iseäranis ülesehitamis- ja
konsolideerumisfaasis, näiliselt küll arutlevad teema üle, ent tegelikult
löövad rohkem või vähem efektiivselt ja otsesemal või kaudsemal moel kaasa tema
ülesehitamises, seega tema eksistentsis.
Sotsiaalteadus ise kuulub juba algusest peale
lahutamatult kokku püüdlusega konstrueerida ettekujutust riigist, mis on
ühtlasi osa reaalsusest. Kõik probleemid, mis bürokraatia osas üles kerkivad,
nagu küsimus tema neutraalsusest ja erapooletusest, kerkivad üles ka neid
küsimusi esitava sotsioloogia puhul; aga juba kõrgemal keerukusastmel, sest
sotsioloogia puhul võib esitada küsimuse tema autonoomiast riigi suhtes.
Seepärast nõutaksegi sotsiaalteaduste
sotsiaalajaloolt, et ta tooks päevavalgele kõik probleemid, teooriad, meetodid, mõisted jne, kõik, milles
sotsiaalteadused on teadvustamatult seotud sotsiaalse maailmaga, võlgnedes
selle seotuse ajaloole, mille tulemuseks nad on. Sel moel avastame, et
sotsiaalteadus tänapäevases tähenduses ei ole sugugi mitte sotsiaalsete võitluste
otsene väljendaja, nagu väitsid need, kes, selleks et talle varju heita,
samastasid sotsioloogia sotsialismiga; pigem on ta vastus probleemidele, mida need
liikumised ja nende teoreetilised edasiarendused formuleerisid, nagu ka neile
probleemidele, mille nad ise oma olemasoluga esile kutsuvad: tema esimesteks
eestkostjateks saavad filantroobid ja reformaatorid, valitsejate omamoodi valgustatud
avangard, kes ootab „sotsiaalökonoomialt“ (mis on poliitteaduse abiteadus)
lahendust „sotsiaalsetele probleemidele“ ja iseäranis neile probleemidele, mis
esinevad „probleemsete“ indiviidide ja probleemgruppide näol.
Sotsiaalteaduste arengu võrdlev vaatlus lubab väita,
et mudel, mille eesmärgiks on selgitada nende teadusharude erinevat seisu
erinevatel maadel ja ajajärkudel, peaks arvesse võtma kaht põhifaktorit: ühest
küljest seda, millise kuju omandab sotsiaalne nõudlus sotsiaalse maailma
tundmise järele sõltuvalt põhiliselt riigibürokraatias valitsevast filosoofiast
(liberalism ja keynesianism), kuivõrd tugev riiklik nõudlus võib tagada soodsad
tingimused sotsiaalteaduse arengule, mis on suhteliselt sõltumatu majanduslikest
jõududest, ent suuresti sõltuv riiklikust problemaatikast; teisest küljest
tuleb arvesse võtta koolisüsteemi ja teadusvälja sõltumatuse astet
valitsevatest majanduslikest ja poliitilistest jõududest, autonoomiat, mis
eeldab kahtlemata nii ühiskondlike liikumiste ja võimu sotsiaalse kriitika
jõudsat arengut ja teadlaste suurt sõltumatust neist liikumistest. (Bourdieu
2003: 117-120)
KAPTALI KONTSENTRATSIOON
Bourdieu sõnastab ümber Max Weberi kuulsa
formuleeringu, mille kohaselt riik on inimühendus, mis nõuab endale edukalt
monopoli füüsilise vägivalla seadusliku kasutamise üle teatud territooriumil,
öeldes, et riik on (määratletav) X, mis nõuab endale edukalt monopoli
füüsilise ja sümboolse vägivalla seadusliku kasutamise üle teatud
territooriumil ja kogu vastavale elanikkonnale. Kui riik on suuteline
tarvitama sümboolset vägivalda, siis seetõttu, et ta kehastub objektiivsuses
spetsiifiliste struktuuride ja mehhanismide kujul ja samuti „subjektiivsuses“
või, kui soovite, peades, mentaalsete struktuuride, taju- ja mõtlemisskeemide
kujul. Kuivõrd institutsioon on selle protsessi lõpptulemus, mis kehtestab ta
ühtaegu nii sotsiaalsetes struktuurides kui nende järgi kohanenud mentaalsetes
struktuurides, paneb ta sel moel kehtestatuna unustama, et ta on pärit tervest
reast kehtestamisaktidest ja esitab end näiliselt loomulikkuse pähe.
Seetõttu on kindlasti võimsaimaks
lahtiütlemisinstrumendiks riigi tekkeloo rekonstrueerimine: tuues taas välja
algusaegade konfliktid ja konfrontatsioonid ja samas ka kõrvaleheidetud
võimalused, reaktualiseerib ta võimaluse, et asi oleks võinud (ja võiks
praegugi veel) kujuneda teistsuguseks, ning seab seesuguse praktilise utoopia
kaudu uuesti kahtluse alla võimaluse, mis ainsana kõigi teiste seast osutus
realiseerituks. (Bourdieu 2003: 120-121)
Bourdieu püüab siinkohal esitada riigi tekkimise
mudeli, mis peaks selgitama süstemaatilisel moel selle protsessi puhtajaloolist
loogikat, mille lõpptulemusena on kujunenud see, mida me riigiks nimetame. See
on keerukas, peaaegu teostamatu ülesanne, sest ta nõuab teoreetilise
konstruktsiooni täpsust ja koherentsust ning samas ajalooalase uurimistöö poolt
kokkukuhjatud peaaegu ammendamatu hulga andmete silmaspidamist.
Bourdieu võtab appi ajaloolase Richard Bonney tsitaadi
piiralade uurimise keerulisusest nii otseses kui kaudses tähenduses:
„Kõige enam unarusse jäetud alad ajaloos on
piirialad. Näiteks piirid eri ainevaldkondade vahel: nii nõuab valitsemise
uurimine, et tuntaks valitsemisteooriat (see tähendab poliitilise mõtte ajalugu),
valitsemispraktikat (seega institutsioonide ajalugu) ja lõpuks ka valitsevaid
isikuid (ehk sotsiaalajalugu); paraku tunnevad vähesed ajaloolased end võrdselt
kodus neis erinevates valdkondades… On teisigi ajaloo piirialasid, mida tuleb
alles uurida, nimetagem näiteks sõjatehnikat moodsa perioodi algusaegadel.
Tundmata piisavalt sõjatehnika küsimusi, on raske hinnangut anda mingi
valitsuse logistilisele tegevusele konkreetses lahingus. Kuid neid tehnilisi
probleeme ei tuleks uurida lihtsalt sõjaajaloo seisukohast selle sõna traditsioonilises
tähenduses; sõjaajaloolane peab olema ka valitsemisajaloolane. Palju on veel
uurida ka rahanduse ja maksunduse ajaloos; ka seal peab uurija olema rohkem kui
kitsalt finantsajaloolane sõna vanas tähenduses; ta peab olema
valitsemisajaloolane ja kas või pisutki majandusteadlane. Ajaloo killustamine
alavaldkondadeks, mis on spetsialistide pärusmaaks, ning tunne, et mõned ajaloo
tahud on rohkem moes kui mõned teised, ei ole asjale paraku kasuks tulnud.“ (Bonney 1987, cit Bourdieu
2003: 121-122)
Riik on erinevat liiki kapitali, füüsilise jõu või
survevahendite kapitali (armee, politsei), majandusliku kapitali, kultuurilise
või õigemini teabekapitali, sümboolse kapitali kontsentreerumisprotsessi
tulemus,
mis kujundab riigi sel moel omamoodi metakapitali valdajaks, mis annab
talle võimu teiste kapitaliliikide ja nende valdajate üle. Erinevat liiki
kapitalide kontsentreerumine (mis kaasneb vastavate erinevate väljade
kontsentreerumisega) viib tõepoolest teatud spetsiifilise puhtriikliku kapitali
tekkimiseni, mis võimaldab riigil omada võimu erinevate väljade üle, ja
iseäranis nendevahelise vahetuskursi üle (ning selle kaudu nende valdajate
jõuvahekordade üle). Sellest järelduvalt käib riigi konstrueerimine
paralleelselt võimuvälja konstrueerimisega mänguruumi tähenduses, mille
piirides (eri liiki) kapitali valdajad võitlevad põhiliselt riigivõimu pärast,
see tähendab riikliku kapitali pärast, mis annab neile võimu erinevate
kapitaliliikide ja nende taastootmise üle (peamiselt haridussüsteemi kaudu).
Ehkki selle kontsentreerumisprotsessi erinevad
aspektid (relvajõud, maksundus, õigus jne) on üksteisest sõltuvad, tuleb neid
esitamise ja uurimise huvides vaadelda ükshaaval.
Enamus riigi tekke mudeleid, alates neist, mida
pakkusid marksistid, kes kippusid käsitlema riiki lihtsalt surveorganina, kuni
Max Weberi ja tema klassikalise definitsioonini või Norbert Eliasest Charles
Tilly’ni, on esiplaanile tõstnud just füüsilise jõu kapitali kontsentreerumist.
Kui väidame, et survejõud (armee ja politsei) kontsentreeruvad, siis väidame
ühtlasi, et sotsiaalset korda tagama volitatud institutsioonid eralduvad
järk-järgult tavalisest sotsiaalsest maailmast; et füüsilist vägivalda võib rakendada
vaid üks spetsialiseerunud, erivolitusega, ühiskonnas selgelt äratuntav,
tsentraliseeritud ja distsiplineeritud rühmitus; et elukutseline sõjavägi tõrjub
vähehaaval välja feodaalide väesalgad, kujutades endast otsest ohtu aadli
seisusejärgsele monopolile sõjaasjades. (Norbert Eliase arvele on sageli ja
eriti just ajaloolaste poolt kirjutatud mitmeid sotsioloogia põhivaramusse kuuluvaid
ideid või teese, küll aga tuleb tema teeneks lugeda seda, et ta tõi välja kõik
Weberi analüüsi implikatsioonid, näidates, et riik ei oleks saanud kindlustada
endale monopoli füüsilise vägivalla üle, kui ta poleks võtnud oma
sisekonkurentidelt füüsilise vägivalla instrumente ja õigust nende kasutamisele,
ning sel moel on Elias kaasa aidanud „tsiviliseerimisprotsessi“ ühe
põhidimensiooni määratlemisele.)
Sündiv riik peab oma füüsilist jõudu kindlustama kahes
erinevas kontekstis: riigiväliselt, nii olemasolevate kui potentsiaalsete
teiste riikide (rivaalitsevad vürstid) suhtes sõjas territooriumi pärast – mis
sunnib looma võimsat armeed; ja riigisiseselt vastasjõudude (vürstid) ja
vastupanu (valitsetud klassid) suhtes. Relvajõud diferentseeruvad järk-järgult ühelt
poolt militaarjõududeks, mille ülesandeks on riikidevaheline võitlus ja teiselt
poolt politseijõududeks, mille kohustuseks on siseriikliku korra tagamine. (Bourdieu
2003: 122-124)
Füüsilise jõu kapitali kontsentreerumine toimub tõhusa
maksupoliitika kehtestamise kaudu, mis ise käib käsikäes majandusruumi ühtlustamisega (rahvusliku
turu loomine). Dünastiline riik rakendab maksukogumist otseselt kõigile
alamatele – ja mitte nagu feodaalriik, mis maksustab ainult vasalle, kes võivad
omakorda maksustada neile alluvaid allvasalle. Riiklik maks, mis ilmub 12.
sajandi viimasel kümnendil, areneb seoses sõjaliste kulutuste kasvuga. Territooriumik
kaitsmise vajadused, mida algul igal üksikjuhtumil ettekäändeks toodi, muutuvad
vähehaaval alaliseks õigustuseks „kohustuslikule“ ja „regulaarsele“
maksukogumisele „ilma muude ajaliste piirangutega kui need, mis kuningas
regulaarselt neile kehtestab…“ ning mida rakendati otseselt või kaudselt
„kõigile ühiskonnagruppidele“.
Niimoodi kehtestatakse järk-järgult täiesti
spetsiifiline majanduslik loogika, mis põhineb ühepoolsel maksumaksmisel ja
ümberjaotamisel ning toimib (algselt valitseja isiku kätte koondunud) majandusliku
kapitali sümboolseks kapitaliks muutumise printsiibina.
Maksu kehtestamine (maksumaksjate vastuseisu kiuste)
on tsirkulaarkausaalses suhtes relvajõudude arenguga, mis on möödapääsmatu
kontrolli all oleva maa-ala laiendamiseks või kaitsmiseks, seega tribuutide ja
maksude võimalikuks kogumiseks, aga ka selleks, et kehtestada sunniviisiliselt
selle maksu tasumine. Maksu institutsionaliseerumine oli tõelise sisesõja
tulemus, mida riigiametnikel tuli pidada alamate vastuseisu murdmiseks, kes kui
mitte eranditult, siis põhiliselt ometi saidki teadlikuks endast kui riigialamast,
avastades end olevat maksukohuslase, maksumaksja. Kuninglikud määrused näevad
ette neljas astmes karistusi maksuviivituste eest: vara arestimine, füüsilised
meetmed (vangistamine), kollektiivne vastutus, sõjaväe majutamine. Sellest
tulenevalt kerkib vältimatult üles maksu legitiimsuse küsimus. (Norbert
Elias tähendab õigustatult, et päris algusaegadel kujutas maksu
sissenõudmine omamoodi räketit.) Alles ajapikku jõutakse nii kaugele, et
nähakse maksus tribuuti, mis on vajalik kuninga isikust ülema adressaadi tarbeks,
see tähendab selle „fiktiivse keha“ tarbeks, milleks on riik.
Veel tänapäeval kõneleb maksupettus sellest, et
maksude legitiimsus ei olegi nii enesestmõistetav. Teada on, et algusaegadel ei
nähtud relvastatud vastupanus allumatust kuninglikele korraldustele, vaid peeti
seda perekonna õiguste moraalselt legitiimseks kaitsmiseks maksusüsteemi vastu,
milles ei suudetud ära tunda õiglast ja isalikku monarhi. Kuningliku
varakambriga kõigi reeglite kohaselt lepingu sõlminud maksurentnikust viimase
allrentnikuni, kellele langes kohalik maksukoorem, oli terve astmestik
maksurentnikke ja allrentnikke, keda võis kahtlustada maksude omastamises ja
võimu kuritarvitamises, terve rodu väikeseid, tihti madalapalgalisi
maksukogujaid, kel nii nende ohvrite silmis kui kõrgemal positsioonil olevate
ametnike silmis lasus korruptsioonikahtlustus. Seesuguse instantsi, kuningavõimu või riigi
tunnistamine, mis seisab kõrgemal agentidest, kelle ülesandeks on teda
aktualiseerida, ning mis on sel moel kaitstud profaanse kriitika eest, leidis
kahtlemata praktilise õigustuse hoida lahus kuningat ja tema korralduste
ebaõiglaseid ning korrumpeerunud täidesaatjaid, kes petavad samavõrra rahvast
kui teda. (See kuninga või riigi eraldamine võimu konkreetsetest kehastajatest
päädib müüdiga „peidus kuningast“.)
Relvajõudude ja nende ülalpidamiseks tarvilike
rahaliste ressursside kontsentreerumisega kaasneb sümboolse tunnustus- ja
legitiimsuskapitali kontsentreerumine. Oluline on, ütleb Bourdieu Y.-M. Bercé’le
viidates, et agentidegruppi, kelle kohustuseks on maksude sissenõudmine ning
kes on suutelised seda vaheltkasu lõikamata teostama, ning valitsemis- ja
juhtimismeetodeid, mida ta rakendab – raamatupidamine, arhiveerimine,
tüliküsimuste lahendamine, kohtupidamine, haldusaktide kontroll jne – tuntaks
ja tunnustataks legitiimsena, et nad oleksid „hõlpsasti seostatavad võimukandja
ja tema ametiseisusega“, et „kohtuteenrid kannaksid tema livreed, tõestaksid oma
isikut tema embleemiga, täidaksid tema korraldusi tema nimel“; tähtis on, et
lihtsad maksumaksjad oleksid suutelised „ära tundma kaardiväelaste livreesid,
maksukogumispunktide ametlikke silte“ ja eristama „maksurentnikke, vihatud ja
põlatud finantsiste, kuninga ratsaväelastest või ihukaitseväe vibuküttidest,
keda tänu kuninga värvides rüüle peeti võitmatuks“.
Ametliku maksukogumise seaduslikkuse järkjärguline
tunnustamine on seotud omamoodi natsionalismi tekkimisega. Tõenäoliselt aitaski üldine
maksude sissenõudmine kaasa territooriumi ühendamisele, täpsemalt öeldes riigi
konstrueerimisele nii reaalsuses kui kujutluses ühtse territooriumina,
reaalsusena, mida ühendab allumine samadele kohustustele, mida omakorda nõudsid
kaitsevajadused. Samuti on tõenäoline, et see „rahvuslik“ teadvus kujunes
esmalt välja seoses maksuvaidlustega tekkinud esindusinstitutsioonide liikmete
hulgas: teadaolevalt nõustuvad need instantsid seda varmamalt maksudega, mida
enam need näivad olevat motiveeritud mitte valitseja erahuvidega, vaid riigi
huvidega, esmajärjekorras territooriumi kaitsmise vajadustega. Riik määratleb
end järk-järgult ruumis, mis pole veel see rahvuslik ruum, milleks ta hiljem
kujuneb, ent näiteks monopoliga raha vermimise üle kujutab endast juba ülemvõimu
pädevusala (feodaalvürstide nagu ka hiljem Prantsusmaa kuningate ideaaliks
oligi, et nende valitsemise all olevatel territooriumidel kasutataks ainult
nende raha, nõue, mida alles Louis XIV ajal õnnestus ellu viia) ja transtsendentse
sümboolse väärtuse kandjat.
Ühtse maksunduse kehtestamisega seotud majandusliku
kapitali kontsentreerumine käib käsikäes informatsioonilise kapitali
kontsentreerumisega (mille üks dimensioone on kultuuriline kapital), millega
omakorda kaasneb kultuurilise turu ühtsustumine. Nii hangivad võimud juba õige
varakult andmeid ressursside seisu kohta (näiteks toimub juba 1194. aastal
„seersantide hindamine“, sõjavankrite ja relvastatud meeste loendamine, kellega
83 linna ja kuninglikku abtkonda pidid kuningat varustama, kui too oma väed
kokku kutsub; aastal 1221 esineb midagi algelise riigieelarve taolist,
arvepidamine kulude ja tulude üle). Riik koondab enda kätte informatsioonik,
töötleb seda ja jagab laiali. Ja mis peamine, ta viib läbi teoreetilist
ühtsustamist. Asetades end Terviku, st kogu ühiskonna seisukohale, vastutab ta
kõigi summeerimisoperatsioonide eest, peaasjalikult rahvaloenduse ja statistika
või rahvamajanduse üldarvepidamise kaudu; ka on ta vastutav objektiseerimise
eest, kartograafia, ruumi ühtse ja ülevaatliku kujutamise kaudu (näiteks
arhiivid) ja samuti kodifitseerimise kui kognitiivse ühtsustamise eest, mis
kätkeb endast tsentraliseerimist ja monopoliseerimist ametnike või haritlaste
huvides.
Kultuur on unifitseeriv: riik aitab kaasa kultuurituru
unifitseerimisele, ühtsustades kõik koodeksid – seadused, keele, mõõtühikud –
ning teostades kõigi, ent eeskätt bürokraatlike kommunikatsioonivormide (näiteks
formularid, blanketid jne) ühtlustamist. Liigitamissüsteemide abil (iseäranis
vanuse ja soo järgi), mis on sisse kirjutatud seadustesse, bürokraatlikesse
toimingutesse, haridussüsteemi struktuuridessse ja sotsiaalsetesse riitustesse,
mis on eriti silmatorkavad Inglismaa ja Jaapani puhul, kujundab riik
mentaalseid struktuure ja kehtestab ühised käsitus- ja eristusprintsiibid,
mõtlemisvormid – vastandina nn „metsikule mõtlemisele“ -, soodustades niiviisi
rahvusliku identiteedi või rahvusliku iseloomu konstrueerimist. (Üleüldise alghariduse sisseviimisega 19.
sajandil avaldub riigi ühtsustav mõju kultuurile, rahvusriigi konstrueerimise
põhielemendile, eeskätt just kooli kaudu. Rahvusliku ühiskonna loomine käib
käsikäes üleüldise haritavuse tunnistamisega: et kõik indiviidid on seaduse ees
võrdsed, on riigil kohustus teha neist kodanikud, kellele on antud kultuurilised
vahendid oma kodanikuõiguste aktiivseks teostamiseks.)
Kehtestades ja juurutades universaalselt (oma võimuala
piirides) valitsevat kultuuri, mis sel moel kujuneb legitiimseks
rahvuskultuuriks, juurutab koolisüsteem põhiliselt ajaloo ja iseäranis
kirjandusajaloo õpetamise kaudu tõelise „kodanikureligiooni“ aluseid ja
täpsemalt öeldes (rahvusliku) enesepildi põhilisi eeltingimusi.
Kultuurilise ja keelelise unifitseerimisega kaasneb
domineeriva keele ja kultuuri legitimeerimine ja kõigi teiste kuulutamine
väärituks
(puudutab murdeid). Ühe teatud keele või kultuuri pääsemisel üldkehtivaks
tõrjutakse kõik teised iseäralikeks; kuivõrd sel viisil kehtestatud nõudmiste
universaliseerimisega ei kaasne nende saavutamise vahendite
universaliseerimine, soodustab see universaalse monopoliseerimist mõnede
üksikute poolt ja ühtlasi kõigi teiste ilmajätmist, kelle inimsust sellega
mõnes mõttes kärbitakse. (Bourdieu 2003: 125-132)
SÜMBOOLNE KAPITAL
Sümboolne kapital võib olla ükskõik milline
omadus (mis tahes liiki, kas füüsiline, majanduslik, kultuuriline või
sotsiaalne kapital), kui seda tajuvad sotsiaalsed agendid, kelle
tajukategooriad võimaldavad seda ära tunda (märgata) ja tunnustada, omistada
talle väärtust. Üks näide: Vahemere ühiskondade au on sümboolse kapitali
tüüpiline vorm, mis eksisteerib üksnes reputatsiooni, st ettekujutuse kaudu,
mis teistel sellest on, kuivõrd nad jagavad veendumuste kogumit, mis võimaldab
neil tajuda ja hinnata teatud omadusi ja käitumisviise au- ja häbiväärsetena.
Riik, mis käsutab
vahendeid omaenda struktuuridele vastavate püsivate käsitus- ja eristusprintsiipide
kehtestamiseks ja juurutamiseks, on ideaalne paik sümboolse võimu
kontsentreerumiseks ja rakendamiseks.
Juriidilise kapitali, sümboolse kapitali
objektiveeritud ja kodifitseeritud vormi kontsentreerumisprotsess järgib
omaenda loogikat, mis on hoopis midagi muud kui sõjalise ja finantskapitali
kontsentratsioon. 12. ja 13. sajandil eksisteerisid Euroopas samaaegselt kiriklik
jurisdiktsioon, kirikukohtud, ja mitmed ilmalikud jurisdiktsioonid, kuninga,
senjööride, kommuunide (linnade), tsunftide ja kaubanduskohus. Feodaalist
kohtuhärra jurisdiktsioon kehtib ainult tema enda vasallidele ja kõigile, kes
elavad tema maadel (aadliseisuses vasallid, mitteaadlikest vabad mehed ja
pärisorjad alluvad erinevatele reeglitele). Algselt kehtib kuninga
jurisdiktsioon üksnes kuninga domeeni piirides ning kuningas lahendab vaid protsessid
oma otseste vasallide ja omaenda valduste elanike vahel; aga, nagu märgib
ajaloolane Marc Bloch, „hiilib“ kuninglik õigusemõistmine tasapisi tervesse
ühiskonda.
Vähehaaval laieneb kuninglik õigusemõistmine suuremale
jaole kohtuasjadest, mida varem lahendasid senjööride või kirikukohus: „kuninglikud
kohtuasjad“, mis ohustavad kuningavõimu õigusi, on reserveeritud kuninglikele
bailli’dele (majesteedivastased kuriteod: valerahategemine, pitsati võltsimine);
aga eelkõige töötavad juristid välja edasikaebamisteooria, mis allutab kogu
kuningriigi kohtumõistmise kuningale. Kui feodaalkohtud olidki suveräänsed,
mööndakse siiski, et karistatu võib igat feodaalist kohtuhärra otsust kuningale
edasi kaevata, juhul kui see on vastuolus kohalike tavadega: see palveks
nimetatud protseduur muutub ajapikku apellatsiooniks. Erialase ettevalmistuseta
kohtumõistjad kaovad järk-järgult feodaalkohtutest, et anda teed
professionaalsetele juristidele, kohtuametnikele. Apellatsioon järgib
kehtestatud protseduurireeglit: alama astme senjööri vastu esitatakse kaebus
kõrgema astme senjöörile ja hertsogi või krahvi vastu kuningale (ilma et oleks
võimalik mõnd astet vahele jätta ja otse kuninga poole pöörduda).
Toetudes juristide spetsiifilistele huvidele (tüüpiline
näide universaalsuse kasulikkusest), kellel on riigiga ühised huvid ja kes
rajavad mitmesuguseid legitimatsiooniteooriaid, mille järgi kuningas esindab
üldsuse huve ja tagab kõigile kaitse ja õiguse, kitsendab kuningavõim niisiis
feodaalide jurisdiktsiooni võimupiire. Samamoodi toimib ta kirikliku
jurisdiktsiooniga, limiteerides näiteks kiriklikku asüüliõigust.
Õiguskapitali kontsentreerumisprotsessiga kaasneb diferentseerumisprotsess,
mis viib lõpuks autonoomse õigusvälja moodustumiseni. Formeerub juristide
korpus oma hierarhiaga: prévot’dest saavad lihtkohtunikud tavajuhtumite jaoks;
ringirändavad bailli’d ja seneśallid muutuvad paikseks; neil on üha rohkem
asemikke, kellest saavad tagasikutsumatud kohtuametnikud ning kes tõrjuvad
tasapisi kõrvale ametikandjad, bailli’d, kellele jääb vaid auamet. 14. sajandil
tekib prokuratuur, mille ülesandeks on jälgida seadusetäitmist. Nii on kuningal
tituleeritud prokurörid, kes tegutsevad tema nimel ja kellest aegamööda
kujunevad ametnikud.
1670. aasta määrus viis lõpule
kontsentreerumisprotsessi, mis tõrjus tasapisi kõrvale kirikliku ja
feodaaljurisdiktsiooni kuningliku jurisdiktsiooni kasuks. See ratifitseerib
juristide järk-järgult kättevõidetud õigused: reegliks saab kuriteo
toimumispaiga järgse kohtu võimupädevus; määrus kinnitab kuninglike kohtunike
ülemust senjööridest kohtunike üle; ta loetleb kuninglikud kohtuasjad; ta
tühistab vaimulikud ja kommunaalsed privileegid, kuulutades
apellatsioonikohtunikeks alati kuninga kohtunikud. Ühesõnaga, delegeeritud
võimupädevus teatud kindlal alal (territooriumil) asendab inimestele otseselt
rakendatud mõjuvõimu või eelisseisundi.
Õiguskapitali kontsentreerumine on vaid üks, ent
keskne aspekt laiemast erinevate sümboolse kapitali vormide
kontsentreerumisprotsessist, millel põhineb riigivõimu ja iseäranis tema
täiesti müstilise nimetamisvõimu valdaja spetsiifiline autoriteet. Nii näiteks
püüab kuningas kontrollida aunimetuste ringlust, millele aadlikud võisid
pretendeerida: ta püüab saada oma alluvusse suured kiriklikud benefiitsid,
rüütliordud, otsustada sõjaliste ja õukondlike ametite ning viimase ja
olulisemana ka aadlitiitlite jagamise üle. Niimoodi moodustub aegamööda keskne
nomineerimisinstants. (Bourdieu 2003: 132-136)
Laialivalguvalt, üksnes kollektiivsel tunnustusel
põhinevalt sümboolselt kapitalilt jõutakse riigi poolt objektiveeritud,
kodifitseeritud, bürokratiseeritud sümboolse kapitalini. Vägagi täpselt
illustreerivad seda les lois somptuaires, luksuse vastased seadused, mis
üritavad rangelt hierharhiseeritud viisil reglementeerida seisusevahede
sümboolsete (põhiliselt rõivastuslike) avaldumisvormide jaotust aadlike ja
mitteaadlike vahel ja võib-olla veelgi enam aadlike erinevate kihtide vahel. Riik
sätestab kangaste ning kuld-, hõbe- ja siidikaunistuste kasutamise: sel kombel
kaitseb ta aadlit mitteaadli õiguserikkumiste eest, ent laiendab ja kindlustab
samas oma kontrolli aadlisisese hierarhia üle.
Ülikute autonoomse distributsioonivõimu langus
kindlustab kuningale aadeldamismonopoli ning tasudena käsitatud ametite
järkjärguline ümberkujunemine vastutusrikasteks ametikohtadeks, mis nõuavad
kompetentsi ning on osa bürokraatlikku karjääri kujutavast cursus honorumist,
tagab talle nominatsioonimonopoli. Nii kujuneb vähehaaval välja see
ülimalt salapärane võimuvorm, milleks on power of appointing and dismissing
the high officers of state. Riik, mis Blackstone’i kirjeldust mööda on fountain
of honour, of office and privilege, jagab aunimetusi (honours),
nimetab rüütliks ja baronetiks, loob uusi rüütliordusid (knighthood),
annab protokollilisi eesõigusi, nimetab peerid (peers) ja kõik tähtsamad
avalikud ametikandjad.
Nimetamine on kindlasti äärmiselt salapärane toiming, mis
järgib umbes samasugust loogikat, mida Marcel Mauss on kirjeldanud maagia
puhul. Nii nagu nõid mobiliseerib kogu maagilise universumi toimimisel akumuleerunud
usukapitali, mobiliseerib ametissenimetamismäärusele alla kirjutav vabariigi
president või tõendit (haigustõendit või invaliidsustunnistust) välja andev
arst sümboolse kapitali, mis on akumuleerunud bürokraatlikku universumi
moodustavate tunnustussuhete võrgustikus ja selle kaudu. Kes tõendab tõendi
kehtivust? See, kes andis allkirja dokumendile, mis volitab tõendama. Aga kes
tõendab omakorda seda? Oleme sunnitud lõputult tagasi minema, kuni lõpuks
„peame seisma jääma“ ja võime siis teoloogide kombel otsustada, et anname riigi
nime ametlike pühitsemisaktide pika keti viimasele (või esimesele) ahelale. Riik
on see, mis sümboolse kapitali panga kombel vastutab kõigi võimuaktide eest,
kõigi nende suvaliste, kuid samas suvalistena mitte mõistetud aktide,
„legitiimsete pettuste“ eest: vabariigi president on keegi, kes peab end
vabariigi presidendiks, ent erinevalt hullust, kes peab end Napoleoniks,
tunnustatakse tema õigust seda teha.
Nimetamine ja tõendamine kuuluvad ofitsiaalsete aktide
või diskursuste klassi, olles sümboolsed tõhusad, sest nad on täide saadetud
võimusituatsioonis selleks volitatud isikute poolt, „ametiisikute“ poolt, kes
tegutsevad ex officio, kuivõrd nad omavad officium publicum’i,
riigi poolt määratud funktsiooni või ametit: kohtuniku või õpetaja otsusel,
ametlikel registreerimisprotseduuridel, protokollidel, õiguslike tagajärgedega
aktidel nagu perekonnaseisuaktid sünni, abielu või surma kohta või müügiaktid
on võime ametliku nimetamise maagia kaudu, ettekirjutatud kujul volitatud
isikute poolt täide viidud ja korrakohaselt ametlikes registrites registreeritud
avaliku deklareerimise kaudu luua (või rajada) sotsiaalselt garanteeritud sotsiaalseid
identiteete (kodanik, valija, maksumaksja, lapsevanem, omanik jne) või
seaduslikke ühendusi või rühmitusi (perekond, liidud, ametiühingud, parteid
jne). Kuulutades võimupositsioonilt, mis
üks olend, asi või isik tegelikult, oma seadusliku sotsiaalse definitsiooni järgi
on (kohtuotsus), see tähendab, mis tal on lubatud olla, mis tal on õigus olla, millist
sotsiaalset olemist on tal õigus taotleda, kuulutada, täita (vastandina selle
illegaalsele täitmisele), esineb riik tõelise loojana, ilmutab peaaegu
jumalikku võimu (ning paljud näiliselt tema vastu suunatud võitlused
tunnustavad tõepoolest tema seesugust võimu, paludes talt luba, et teatud
agentide kategooriad – naised, homoseksuaalid – võiksid olla seaduslikult, see
tähendab avalikult ja universaalselt seda, mida nad praegu on ainult iseenda
jaoks). Piisab, kui mõtleme sellele, mismoodi ta teatud pühitsusaktide kaudu
nagu mälestusaktused või sissevõtmine koolkonnakaanonisse võib anda surematuse,
ning võimegi Hegelit parafraseerides öelda, et „riigi otsus on viimne
kohtuotsus“. (Kuivõrd avaldamine selle protseduuri tähenduses, mille eesmärgiks
on avalikuks muutmine, kõigile teatavaks tegemine, sisaldab alati võimalust
kuritarvitada legitiimset, ainuviisiliselt riigile kuuluvat sümboolse vägivalla
õigust, püüab riik alati reguleerida kõiki avaldamisvorme, raamatute trükkimist
ja avaldamist, teatrietendusi, avalikke lugemisi, karikatuure jne.) (Bourdieu
2003: 138-141)
VAIMU RIIKLIK KONSTRUEERIMINE
Et päriselt mõista riigi võimu spetsiifikat, see
tähendab tema eripärast sümboolset efektiivsust, tuleb ühendada ühte
seletusmudelisse vaimsed traditsioonid, mida tavaliselt peetakse ühitamatuteks.
Seega tuleb kõigepealt ületada vastandus sotsiaalse maailma füüsikalise käsitamisviisi,
mis mõistab sotsiaalseid suhteid füüsilise jõu suhetena, ja „küberneetilise“ või
semantilise käsitusviisi vahel, mis teeb sotsiaalsetest suhetest sümboolse jõu,
tähenduse ja kommunikatsiooni suhted. Kõige tooremad jõusuhted on samal ajal ka
sümboolsed suhted ja alistumis-, kuuletumisaktid on kognitiivsed aktid, mis
sellistena käivitavad kognitiivseid struktuure, tajuvorme ja -kategooriaid,
käsitus- ja eristusprintsiipe: sotsiaalsed agendid konstrueerivad sotsiaalse
maailma läbi kognitiivsete struktuuride, mida on võimalik rakendada kõigi
asjade kohta maailmas ja iseäranis sotsiaalsete struktuuride kohta.
Need kognitiivsed struktuurid on ajalooliselt
väljakujunenud vormid, ja seega meelevaldsed, kokkuleppelised, ex institutio,
vormid, mille sotsiaalset tekkelugu on võimalik jälgida. Diferentseerunud
ühiskondades on riik võimeline kehtestama ja juurutama universaalsel moel oma
territoriaalse võimkonna piires samaseid või sarnaseid kognitiivseid ja
väärtustamisstruktuure ning et ta paneb sel moel aluse teatud „loogilisele
konformismile“ ja „moraalsele konformismile“ (mõlemad väljendused pärinevad
Durkheimilt), vaikivale, prerefleksiivsele, vahetule kokkuleppele maailma mõtte
osas, millele tugineb maailma kogemine „terve mõistuse maailmana“.
Vähem diferentseerunud ühiskondades kujunevad vaimus
(või kehas) ühised käsitus- ja eristusprintsiibid (mille paradigmaks on
meheliku ja naiseliku vastandus) läbi terve sotsiaalse elu ruumilis-ajalise
korralduse ja iseäranis läbi institueerimisriituste ja lõplike erinevuste nende
vahel, kes on riituse läbi teinud, ja kes seda ei ole. Tänapäeva ühiskonnas on
riigil määrav osa sotsiaalse reaalsuse konstrueerimisvahendite tootmisel ja
taastootmisel. Kujutades endast praktikate organisatsioonilist struktuuri ja
reguleerivat instantsi, avaldab ta nii füüsiliste kui vaimsete sunduste ja
distsipliini kaudu, mida ta kõigile agentidele vahettegematult peale surub,
alatist mõju, mis viib püsivate dispositsioonide väljakujunemiseni. Peale selle
kehtestab ja juurutab ta kõiki põhilisi liigitusprintsiipe – soo, vanuse,
„kompetentsi“ jne järgi – ning tingib kõigi institueerimisriituste sümboolse
efektiivsuse, näiteks nende, millel põhineb perekond, aga ka nende, mis
avalduvad koolisüsteemi toimimise kaudu, selle pühitsuspaiga kaudu, kus
kehtestatakse väljavalitute ja kõrvalejäetute vahel samasugused püsivad, tihti
ka lõplikud erinevused, mis tekkisid aadli rüütlikslöömisel.
Riigi konstrueerimisega kaasneb kõigile riigi
„alamatele“ omase ühise ajaloolise transtsendentaali konstrueerimine. Praktikatele kehtestatud
raamide kaudu rajab ja süvendab riik ühiseid taju- ja mõtlemisvorme ja
-kategooriaid, taju, mõistmise või mälu sotsiaalseid raame, mentaalseid
struktuure, klassifikatsiooni riiklikke vorme. Selle kaudu loob ta tingimused habitus’te
vahetuks kooskõlastamiseks, mis ise on aluseks omamoodi konsensusele nende
kõigile ühiste endastmõistetavuste osas, millest koosneb terve mõistus. Näiteks
sotsiaalse kalendri põhirütm, eriti aga koolivaheaegade ajastus, mis määrab kaasaegse
ühiskonna põhilised „hooajalised migratsioonid“, tagab nii ühise objektiivse
koordinaadistiku kui sellele omistatud subjektiivsed jaotusprintsiibid, võimaldades
lisaks vältimatule ajakogemusele „seesmisi ajakogemusi“, mis on piisavalt
kattuvad, et teha sotsiaalne elu võimalikuks.
Selleks aga, et tõeliselt mõista vahetut allumist, mis
riiklikul korral on õnnestunud saavutada, peame loobuma neokantiaanliku
traditsiooni intellektualismist ja panema tähele, et kognitiivsed struktuurid
ei ole teadvuse vormid, vaid keha dispositsioonid, ning et meie kuuletumist
riiklikele ettekirjutustele ei saa mõista ei mehaanilise alistumisena mingile
jõule ega teadliku leppimisena korra või korraldusega. Sotsiaalses maailmas
kohtab igal sammul korralekutsumisi, mis toimivad sellistena üksnes neile, kes
on eelhäälestatud neid tähele panema, ning mis äratavad üles sügavale peidetud
kehalised dispositsioonid, kasutamata seejuures teadvuse ja arvestuse teed. Just
seesugust alluvate doksalikku alistumist sotsiaalse korra struktuuridele, mille
tulemuseks on nende oma mentaalsed struktuurid, keeldub marksism mõistmast,
sest ta sulgeb end teadvusfilosoofia intellektualistlikku traditsiooni:
„väärteadvuse“ mõistes, mida ta sümboolse domineerimise mõju selgitamiseks
kasutab, on „teadvus“ ülearune, ning „ideoloogiast“ rääkimine tähendab, et
miski, mis kuulub uskumuste valda, seega kehaliste dispositsioonide sügavasse
sisemusse, paigutatakse selles intellektuaalses pöördumises, „teadvustamises“
transformeeruvate kujutluste valda. Kehtivale korrale alistumine tuleneb kollektiivse
ajaloo (fülogenees) ja individuaalse ajaloo (ontogenees) poolt kehadesse sisse
kantud kognitiivsete struktuuride vastavusest selle maailma objektiivsetele
struktuuridele, mille kohta neid rakendatakse: riigi ettekirjutused on nii
endastmõistetavalt kehtivad vaid seetõttu, et riik on kehtestanud kognitiivsed
struktuurid, mille abil teda tajutakse. (Peaksime sellest vaatevinklist veel
kord uurima tingimusi, mis teevad võimalikuks ülima ohverduse: pro patria
mori.) (Bourdieu 2003: 141-145)
Sümboolne kord põhineb kõigile agentidele kohustuslike
kognitiivsete struktuuride kehtestamisel, mis osalt võlgnevad oma püsivuse
ja vastupidavuse tõsiasjale, et nad on vähemalt näiliselt koherentsed ja
süstemaatilised ning et nad on objektiivselt omistatud sotsiaalse maailma
objektiivsetele struktuuridele. See vahetu ja vaikiv kokkulepe (mis selgelt
vastandub eksplitsiitsele lepingusuhtele) ongi seer, mis paneb aluse
doksalikule alistumisvahekorrale, mis seob meid kõigi alateadlike sidemete
kaudu kehtiva korraga. Legitiimsuse tunnistamine ei ole, nagu arvab Weber, puhta
teadvuse vaba akt. Tema juured on inkorporeeritud ja alateadlikuks muutunud
struktuuride – näiteks nende, mis korraldavad ajalisi liigendusi (kooli
tunniplaani täiesti meelevaldne jaotus tundideks) – ja objektiivsete
struktuuride vahetus kooskõlas.
See prerefleksiivne kooskõla seletab ka tegelikult
vägagi hämmastavat kergust, millega domineerijad oma domineerimise maksma
panevad: „Kui vaadelda inimlikku elukorraldust filosoofi pilguga, ei ole
miski nii üllatav kui näha, kui lihtne on kõige väiksearvulisematel (the few)
valitseda kõige rohkearvulisemaid (the many), ja jälgida loomupärast
alistumist, mille tõttu inimesed ütlevad lahti omaenda tuinnetest ja kirgedest
oma valitsejate huvides. Kui küsime endalt, milliste vahenditega on see
hämmastav asi tõeks saanud, peame tunnistama, et kuivõrd jõud on alati alluvate
poolel, ei ole valitsejatel toetuda millelegi muule kui arvamusele. Niisiis
tugineb valitsus üksnes arvamusel ning see maksiim kehtib nii kõige
despootlikumate ja militaarsemate kui kõige vabamate ja rahvalikemate
valitsuste kohta.“ (D. Hume, „On the First Principles of Government“,
Essays and Treatises on Several Subjects, 1758)
Hume’i imestus tõstab esile igasuguse poliitilise
filosoofia põhiküsimuse, nimelt legitiimsuse küsimuse. Tegelikult on probleem
selles, et valitsev kord oma põhiolemuses ei tekita probleemi; et väljaspool
kriisiolukorda küsimust riigi ja tema kehtestatud korra legitiimsusest ei tõuse.
Riik ei pea ilmtingimata andma korraldusi ja survet, selleks et luua
korrastatud sotsiaalset maailma: seda senikaua, kuni ta on suuteline tootma
objektiivsetele struktuuridele omistatavaid inkorporeeritud kognitiivseid
struktuure ja kindlustama sel moel usu, millest rääkis Hume, doksaliku
kuuletumise kehtivale korrale.
Sellegipoolest ei tohi unustada, et see poliitiline
alguskumus, see doxa, on ortodoksia, õige, valitsev arusaam,
mis on end kehtima pannud alles pärast võitlust konkureerivate õpetustega;
ning et „loomulik hoiak“, see tähendab algne kogemus terve mõistuse maailmast,
on poliitiliselt konstrueeritud suhe nagu ka seda võimaldavad tajukategooriad. See,
mis tänapäeval tundub endastmõistetav ja seisab väljaspool teadvust ja valikut,
oli varem tihtilugu võitluse küsimus ja jõustus alles pärast lahinguid valitsejate
ja alluvate vahel. Ajaloolise arengu olulisim tulemus on ajaloo tühistamine,
paralleelsete, kõrvalejäetud võimaluste saatmine minevikku, seega
teadvustamatusse. Riigi tekkeloo analüüs tema võimupiirides kehtivate käsitus-
ja eristusprintsiipide aluspõhjana võimaldab mõista ühtaegu nii riigi
kehtestatud korra doksalikku jaatust kui selle näiliselt loomuliku jaatuse
puhtpoliitilist alust. Doxa on teatud eripärane vaateviis, valitsejate
vaateviis, mis eristab end ja paneb end maksma universaalse vaateviisina; see on nende vaateviis, kes
valitsevad, valitsedes riiki, ning kes riiki tehes on teinud oma seisukohast
universaalse seisukoha. (Bourdieu 2003: 146-148)
Et mõista riigi mõju sümboolset dimensiooni ja eriti
nn universaalsuse efekti, tuleb aru saada bürokraatia mikrokosmose
spetsiifilisest funktsioneerimisest; tuleb uurida riigiteenistujate maailma
teket ja struktuuri, eelkõige aga juristide oma, kes on riiki rajades kujunenud
omamoodi riigiaadliks, eriti aga tootes performatiivset diskursust riigi kohta,
mis rääkides küll näiliselt sellest, mis riik on, lõi riigi, öeldes milline ta
peaks olema, st milline peaks olema selle diskursuse tootjate positsioon valitsemistöö
jaotuses. Iseäranis tuleb tähelepanu
pöörata juriidilise välja struktuurile, tuua välja juriidilise kompetentsuse,
selle spetsiifilise juriidilise kapitali, millele on määratud toimida sümboolse
kapitalina, valdajate üldhuvid ning spetsiifilised huvid, mille igaüks neist
sõltuvalt oma positsioonist veel vähe autonoomsemal, st põhiliselt
kuningavõimust sõltuval juriidilisel väljal paratamatult omandab. Nii on
mõistetav, et need agendid olid huvitatud sellest, et anda oma isiklikele
huvidele universaalne kuju, luua avaliku ameti, avaliku korra teooria ja
töötada selle nimel, et muuta riigi kaalutlused sõltumatuks dünastilistest
kaalutlustest, „kuningakojast“, leiutada „Res publica“, seejärel aga
vabariik kui kõigile agentidele – isegi kuningale – transtsendentne instants,
mille ajutiseks kehastajateks nad on: nende spetsiifilise kapitali ning nende
spetsiifiliste huvide toel ja tõttu olid nad sunnitud produtseerima
riigidiskursust, mis, võimaldades neil oma positsiooni õigustada, samas ka
moodustas ja kehtestas riiki, fictio juris’t, mis vähehaaval lakkas
olemast paljas juristide fiktsioon, et muutuda autonoomseks korraks, mis on
suuteline saavutama ulatusliku allumise tema funktsioonidele ja
funktsioneerimisele ning tema printsiipide tunnustamise. (Bourdieu 2003: 149-150)
MONOPOLI MONOPOLISEERIMINE
Füüsilise ja sümboolse vägivalla riikliku monopoli
konstrueerimist ei saa lahutada selle monopoliga seonduvate eeliste monopoli
pärast peetavate võitluste välja konstrueerimisest. Riigi esilekerkimisega keeravad
tagurpidi ametliku pildi, mida bürokraatia endast luua tahaks, ja kirjeldavad
bürokraate universaalsuse anastajatena, kes käituvad avalike ressursside
eravaldajatena, vaatavad mööda ülimalt reaalsest mõjust, mida avaldab
kohustuslik toetumine neutraalsuse ja üldsuse huvide erapooletu teenimise
põhimõtetele, mis saab riigiametnikele seda tungivamalt möödapääsmatuks, mida
kaugemale jõuab ajalugu sümboolse konstrueerimise pikaajalise tööga, mille
lõpuks kujuneb välja ja paneb end maksma ametlik kujutlus riigist kui universaalsuse
ja üldsuse huvide teenimise paigast.
Universaalne monopol saavutatakse
universaliseerimistööga, mis leiab aset põhilikselt sellesama bürokraatiavälja rüpes. Nagu seda näitab näiteks
sellise veidra nimega institutsiooni analüüs, mida nimetatakse komisjoniks – see
on rühm inimesi, kellele on antud üldsuse huvides mingi missioon ning kellelt
oodatakse, et nad ületaksid oma isiklikud huvid, et toota universaalseid
ettepanekuid – ametiisikud peavad lakkamatult töötama selle nimel, et kui mitte
ohverdada oma isiklikku seisukohta ühiskonna seisukohale, siis vähemalt, et
muuta oma seisukoht legitiimseks, st universaalseks seisukohaks ja seda eeskätt
ametlikku retoorikat appi võttes.
Universaalne on universaalse tunnustuse objekt ja
egoistlike (eelkõige majanduslike) huvide ohverdamine on üldiselt tunnistatud
legitiimseks. Universumid, mis – nagu bürokraatia väli – nõuavad tungivalt universaalsele
allumist, on eriti soodsalt meelestatud seesuguse profiidi saavutamise suhtes.
Universaliseerimiskasu on vaieldamatult üks
universaalsuse edukäigu ajaloolisi mootoreid, nimelt sedavõrd, kuivõrd ta
soodustab seesuguse universumi loomist, kus vähemalt sõnades tunnustatakse
universaalseid väärtusi (mõistus, voorus jne) ning kus tekib protsess, mille
juures (vähemalt negatiivsele) kasule orienteeritud universaliseerimisstrateegiad,
mis kaasnevad vastavusega universaalsetele reeglitele, ning nende ametlikult
universaalsusele pühendunud universumite struktuurid üksteist vastastikku
toetavad. Sotsioloogiline vaateviis ei saa eirata lahknevust haldusõiguses kuulutatud
ametliku normi ja administratiivse praktika reaalsuse vahel koos kõigi
eksimustega omakasupüüdmatuse nõude vastu, kõigi „avaliku teenistuse erahuvides
ärakasutamise“ juhtumitega (avalike hüvede või teenuste omastamine,
korruptsioon või äraostetavus jne) või perverssemal viisil, igasuguse hangeldamisega,
administratiivse järeleandlikkusega, seaduse rikkumisega, ametiseisundi
kuritarvitusega, see tähendab seaduse mitterakendamise või sellest üleastumise
ärakasutamisega. Aga samas ei tohi ta sulgeda silmi positiivse mõju ees, mida
omab see norm, mis nõuab agentidelt erahuvide ohverdamist ametiülesannetes
kätketud kohustustele („ametnik võlgneb kõik oma ametile“) või realistlikumalt
öeldes, mõju ees, mida omavad huvitatud omakasupüüdmatuks teenimiseks ja kõik „vaga
silmakirjalikkuse“ vormid, mida bürokraatia välja paradoksaalne loogika võib
soodustada. (Bourdieu 2003: 152-153)
* * *
