SISSEKANNE # 489
Filmivaatamise
järg jõudis teaduspõhise ulmefilmini „Ave Maria“ (Project Hail Mary, USA 2026).
Ulme kui žanr mulle üldiselt meeldib, kuna see lubab kombata piire ja lasta
mõttel lennata, st mõelda kastist välja. See on nii ehk naa muinasjutt, mis on
küll vahel toestatud teaduslike argumentidega, aga on siiski fiktsioon –
science fiction. Ja kuna me laias laastus teame üsna vähe, mis on päriselt
beyond ehk n-ö. maailmade taga, siis on see lisaks kõigele teaduslikkusele ka
romantika pärusmaa. Pikad lõputud kosmosereisid on ju romantilised, sest nad on
teekond tundmatusse – võimalusega mitte enam algpunkti naasta. Astronaut on
nagu maadeavastaja Kolumbuse-eelsel ajal, kui ta läks ookeaniavarustele otsima
seda „miskit“ – olgu need siis Vürtsisaared või uus kontinent läänes või kaugel
lõunas. Kuna see on terra incognita,
siis on avastamise rõõm ja põnevus alati segatud hirmu ja ärevusega – kus siis
mujal kui justnimelt kaardistamata aladel elavad müütilised meremaod ja ebardid
ning varitsevad hukutavad ohud nagu maelstromi keeris.
Sellepärast
on ka ulmefilmide üks paradoks see, et need maalivad meile maailma – asub see
muidugi paljude valgusaastate kaugusel -, mis on täis ohte ja õõva. Või siis on
täis kosmilises mõõtmes klaustrofoobiat. Kosmoselaev ongi nagu üks suletud lift,
millest näeb küll välja, aga ega sealt kuhugi minna ei ole. See on juba üks
fundamentaalne hirm. Ja kui lisandub mingi muu väline faktor – from outside! -,
siis on kõikide hirmude summa – the sum of all fears - käes. Meenutagem näiteks
„Alieni“ filmisaagat – kuskil universumi äärealadel uitav kosmoselaev „saastub“
vaenuliku sissetungijaga, kes muutub kiiresti eksistentsiaalseks probleemiks.
Aga
nüüd see nähtud „Ave Maria“ film on kõike eelnevat silmas pidades üllatav just
seetõttu, et ta pole hirmufaktorile rõhuv lugu, vaid pigem keskendutakse teaduslikule
lahendusele nii-öelda nurjatule probleemile, kuidas päästa päikest hääbumast,
et ka meil siin maailmas pikem pidu oleks (nurjatu probleem on ta seetõttu, et
me juba teaduslikult teame, et varem või hiljem paisub ka päike hiiglaslikuks
gaasikeraks, see on lihtsalt asjade loomulik käik, sest ka kosmiliselt on kõik
ikkagi ajalik). Siin aga on tuumprobleemiks nn astrofaagid – tähesööjad:
kosmiline mikroorganism, mis ammutab Päikeselt energiat, põhjustades selle
hääbumist, mistap Maad ähvardab uus jääaeg. Astrofaagid paljunevad
plahvatuslikult, neelates päikesevalgust. Teaduslik probleem on mõista mikroobi
elutsüklit ja leida viis paljunemise peatamiseks.
Kõiki
tähesüsteeme ähvardab sama saatus, peale ühe. Kauge täht Tau Ceti (mis on täiesti
olemas ja astroloogiliselt kaardistatud 12 valgusaasta kaugusel) näib olevat mikroobide suhtes immuunne ning
kosmoselaev Hail Mary saadetakse mõistatust uurima. Selle pardal on ka filmi
peategelane, astroloogiaprofessor Ryland Grace (Ryan Gosling), kelle ärkamine pärast
pikka koomat (vajalik seisund, et üle elada pikk teekond) keset kosmilist
avarust käivitab filmi sündmustiku. Ta on mäluta, segaduses ja teadmatuses, kus
ta viibib ja milleks ning tal tuleb hakata pusletükke kokku panema – eeskätt
välja selgitamaks missiooni olemus ja siis leida lahendus. Selgub ka, et
tegemist on üheotsapiletiga – pärast maailmapäästmise missiooni õnnestumist
tuleb leppida ebaõnnestumisega individuaaltasandil, sest kütust tagasiteeks ei
jätku.
Encyclopedia Britannica selgitab teaduspõhisust „Ave Maria“ loos: astrofaag, mis pärineb ümber
Tau Ceti tiirlevalt planeedilt (mille Grace nimetab Adrianiks), sarnaneb
hallituse ja vetikatega, on DNA-põhine, sisaldab Maal leiduvate eluvormidega
laialdaselt võrreldavat rakustruktuuri ning paljuneb ja levib lähedalasuvatele
tähtedele eoste sarnaselt. Astrofaag säilitab oma sisetemperatuuri 96,415 °C
juures, olenemata sellest, kui kuum või külm on selle ümbrus. Ta suudab seda
temperatuuri hoida isegi Päikese pinna lähedal asudes ja kosmoses reisides tänu
oma erivõimele (mida seletatakse keerulise neutriinosid hõlmava väljamõeldud
mehhanismiga) neelata tähtedelt liigset energiat ja salvestada seda massina.
Seejärel muundab ta selle tagasi energiaks, et end läbi kosmose edasi
tõugata.
Sellise
toimemehhanismi mõistmiseks on oluline aru saada füüsik Albert Einsteini kuulsa
valemi (E = mc2) tähendusest, millega sätestatakse, et mass (m) ja energia (E)
on ühe ja sama füüsikalise objekti kaks vormi ning neid saab ühest teiseks
muundada. Fakt, et valguse kiirus vaakumis (c) on valemis ruudus, tähendab, et
isegi väikeses massis on talletatud tohutu hulk energiat.
Kuna
kosmoselaev Hail Mary reisib valguse kiirusele lähedasel kiirusel, rakendub
Einsteini relatiivsusteooria. Filmis avaldub teadusliku korrektsusega tõsiasi, et
laeva pardal viibiva Grace’i jaoks kulub aega märgatavalt vähem kui Maa peale
jäänud inimeste jaoks (ka Nolani filmis „Interstellar“ käsitleti sarnast tõsiasja,
nn aja dilatatsiooni).
Nii
et teaduslikkusega on filmis kõik enam-vähem korras, ehkki on ka apse. Siiski
on peategelase jaoks põhiline lahendada probleeme pliiatsi ja paberiga
(arvutiga) valemeid joonistades ning mõeldes, kui kasutada pumppüssi ja
lasereid, et pahasid tulnukaid elimineerida. Seal filmis õieti antikangelasi
polegi. Ei ole agressiivseid ksenomorfe (a la Alien või The Thing), ei ole
mingeid parasiite, kes su ajju munevad – ainsa sooviga sind ära tappa. On
ainult vaenulik keskkond ja ülielusuurune probleem.
Kuid
ulmefilmide üks iseomane ja vajalik komponent – võõras organism – on olemas ja
prominentselt esindatud. Nimelt puutub Grace olude sunnil kokku planeedilt Erid
pärit ämblikulaadse ja kivisarnase kehaga võõrliigiga, kes hämmastab oma
intelligentsusega ja kellele Grace annab nimeks Rocky (hääl: James Ortiz). Aga nad
ei ürita üksteist tappa, neid vaevab hoopis sama probleem – ka Rocky
koduplaneet vaevleb astrofaagide häda käes ning Rocky (kes on pardainsener oma
laevas) on sarnasel missioonil. Nad õpivad üksteisega suhtlema, neist saavad sõbrad
(kohe, mitte pärast esialgset vihkamist, nagu näiteks 1985. aasta filmis
„Enemy Mine“) ning edasi areneb sellest suurim ja südamlikum buddy-film, mis
viimasel ajal tehtud on. Mõneti meenutab see E.T. lugu, aga tema oli siiski
Maale eksinud tulnukas. See sõpruse aspekt ongi minu jaoks selle filmi suurim
püsiväärtus, usun, et film on klassika ka paarikümne aasta pärast.
Filmi
suur pluss on ka visuaal. Meenub kohe Stanley Kubricku „2001: kosmoseodüsseia“
(1968), kohati ka juba mainitud „Interstellar“ (2014). Neid
kõiki tuleks vaadata suurelt ekraanilt ja hea heliga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar