SISSEKANNE # 482
Vaatasin
pooljuhuslikult videolaenutusest (tellisin kogemata tasuta laenutuse pähe, sest
ajasin päeva sassi) märulifilmi „Normal“ (2026, Kanada-USA). Tegelikult mul
oligi plaan see ära vaadata, ainult et pisut hiljem. Sest see on uus Bob
Odenkirki film, kes on ses mõttes huvitav märulistaar, et ta on kuuekümnendates
nn Average Joe, tavaline keskklassi vunts, mitte steroide täispumbatud kukk
nagu Stallone või Lundgren vms. Teine pluss on see, et tema filmides on action küll
paduverine, ent mitte kunagi liialt tõsine. Mingi veider kiiks on alati sees
(nt „Nobody“ frantsiis). Sündmustik leiab aset kuskil kolkalinnas, kus saavad
kokku veidrad linnaelanikud, juhmid ametnikud, väga kurjad pätid ning kummaline
juhuslikkus. Selles virvarris siis Odenkirki tegelaskuju ka toimetab.
Selles
filmis mängib ta isiklikel põhjustel eksiili läinud, Minnesota päramisse kolkasse,
nimega Normal, maabunud korrakaitsjat,
kes võtab täita unise linnakese abiśerifi ülesande. Linn, kus kõik tunnevad
kõiki ja kus näiliselt midagi ei toimu, peale naabrite omavaheliste
pisinääkluste – sedagi igavuse peletamise eesmärgil. Ent siis toimub linnakese
pangas juhuslik pangarööv, pärast mida selgub, et Normal on kaugel
normaalsusest. Nimelt hoitakse sealse panga seifis kardetud Jaapani yakuza-bossi
hiigelvarandust. Kui bossi kõrvu jõuab sõnum pangaröövist ja kui ta linnakesega
ühendust ei saa, läheb lühikese süütenööriga boss olukorda kohapeale
kontrollima.
Oli
päris nauditav märul, rohke vere ja huumoriga. Pead ja jäsemed lendasid tempoka
muusika saatel. Puänt oli kah täitsa hea. See ei mõjunud siiski lihtlabase carnage’ina,
vaid pigem vaimuka satiirina. See polnud õnneks ka selline slapstick overkill nagu Rodrigueze "Machete" filmid. Üle keskmise film, ma arvan. Seda eeldusel, et me
ei võta nähtut just liiga tõsiselt.
