ÜHEST JA TEISEST, AGA KÕIGE ROHKEM SELLEST KOLMANDAST

SISSEKANNE # 376

Olen enesele puuslaki külge saanud. Enesetunne on aina sitemaks läinud. Köha ei lase olla – selline tunne, et köhi kasvõi kopsud tagurpidi. Ilmad on tatised, mis sa teed ära!  Kuulasin ERR arhiivist miskit iidvana  vana-aastaõhtu programmi, kus kaks sõpra (Jüri Järvet ja Voldemar Panso) eksisid pimedas korteriuksega, sattusid hoopis raamatukokku, kuhu nad kogemata kombel sisse lukustati, nii et sooja vanni, kuumade vorstide, õlle ja sigarettide asemel pidid nad uusaastaöö raamatute seltsis ära veetma.  See oli igati mõnus retro. Sõbrad hakkasid üksteisele raamatuid ette lugema ja lugusid vestma. Ühes sellises meenutas Jüri Järvet meest, kes oli orava nahka pistnud – pärast kõditanud orava kohev saba nagu pudelihari veel tükk aega mehel kurgus ja valmistanud kõvasti meelehärmi. Noh, mul on praegu umbes samamoodi, et oravasaba kriibib kurgus.

Ja siis tuli mulle meelde miskisugune TikToki postitus, kus blondiin kurdab oma kallimale, et tal kurk valutab. „Kallis, kas sa külmetasid end ära?“ küsib mees kaastundlikult. „Ei, ära hõõrusin!“

Olen niisiis üpris tubane ja vigane. Suurt peale köhimise polegi teinud. Raisatud nädal, ühesõnaga. Mis koduvabariigis ja laias ilmas sündinud on, seda pole jõudnud jälgidagi. Aga selge see, et asju muudkui juhtub ilmas – ei jää see minu köha tõttu seisma.

Trump ja Witkoff suruvad endiselt Zelenskõile rahuplaani peale, mis Moskva poole kõvasti kreenis on.  Zelenskõi puikleb, ei taha alla kirjutada. Ütleb, et tal polevat sellisele paktile allakirjutamiseks rahvalt mandaati ning rõhub väärtustele, väärtusruumile. Ent räägi nüüd paadunud merkantilistile, kelle jaoks ainus kasutoov diplomaatia on dollaridiplomaatia, abstraktsest väärtusruumist! Kas tuleb pakt või ei?! Kõik siin ilmas on tehingupõhine ja kaubeldav. Kui ei, siis meie siis edasi ei mängi. „Oleme rääkinud president Vladimir Putiniga ja oleme rääkinud Ukraina liidritega, kelle hulgas Zelenskõiga. President Zelenskõiga. Pean ütlema, et olen veidi pettunud, et president Zelenskõi pole ettepanekut veel lugenud ja seda vähemalt mõne tunni taguse seisuga,“ kurtis Trump ajakirjanikele Kennedy Keskuse autasustamistseremoonia punasel vaibal küsimustele vastates (Postimees, 08.12).

Tallinnas, Pärnus ja Rakveres – võib-olla mujalgi – said uued linnapead ametisse. Peeter Raudsepp juhib Tallinna (saab korraldused ilmselt otse Reinsalult) ning Kristel Voltenberg on nüüd ajaloo annaalidesse esimese Pärnu naislinnapeana sisse kirjutatud, see on sündinud fakt. Kellelt tema korraldusi saab, seda ei tea ütelda. Koalitsioonileppe järgi on tal küll suhteliselt lühike ametiaeg ees terendamas, kuna EKRE kandidaat Veste ootab juba oma järge, harjutab peegli ees kõnepidamise kunsti. See on nagu teatevõistlus, kus teatepulk tuleb järgmisele üle anda – kollektiivne sooritus ikkagi -, ja iga võistleja individuaalne panus on toimetada see edasi võimalikult kiirelt. Saab siis näha, kas tuleb ka tegus vahetus. Ma väga loodan, et tuleb. Naised on üldiselt paremad enesejuhtijad ja multi-taskijad ning haaravad härjal kohe sarvist. Samal ajal kui mees alles oma sokke otsib ja lipsusõlmega pusserdab, on naisel juba sadakümme asja tehtud. Kui mees on koha linnapea toolil sisse võtnud ja juba nii-öelda rolli sisse elanud, et võiks midagi suurt linna heaks ära teha – head mõtted on ju korjunud ning tahavad teostamist -, siis on uued valimised juba ukse ees ning muuks kui kampaaniaks aega üle ei jäägi.

Väga huviga olen jälginud Tartu kemplemisi, kus ühel pool on tasane ontlik õpetajahärra Tõnis Lukas ja teisel pool must lammas, aga arvestava poliitilise krediidiga Kris Kärner (ca 1600 häält). Tundub selline koolikiusamise juhtum olevat, reversed.

Tartu Postimees annab teada, et nii Lukas kui Kärner pääsesid Tartu volikokku Isamaa valimisnimekirjas ning neist peaks saama fraktsioonikaaslased. Samas on nende vahel juba üle kuu olnud tõsised pinged, sest Kärner on sotsiaalmeedias Lukast teravalt kritiseerinud ning solvanud. Muu hulgas on Kärner Lukase kohta kasutanud väljendeid „värdjas“, „selgrootu töllmokk“ ja „vana kärss“.

Lukas on seejuures korduvalt andnud mõista, et ta ei kavatse Kärneriga samasse fraktsiooni kuuluda, kuni lahkhelid pole lahendatud ning usutav koostöövaim loodud. Sel kolmapäeval ütles ta Tartu Postimehele, et ootab Kärnerilt avalikku vabandust. „Mina taotlen [Kris Kärnerilt] avalikku vabandamist selle laimukampaania eest, mis minu suunal on käima pandud, ja enne seda ma kindlasti ei saa fraktsiooniga liituda,“ sõnas ta.

Kris Kärner vabandamiseks põhjust ei näe ning kirjutab oma pikemas seletuskirjas, et „ütlesin talle halvasti lähtuvalt oma põhimõtetest ja sellest, mis ma tõsimeeli tol hetkel tundsin ja nägin. Ma ei näe vajadust selle eest vabandada. Sest minu meelest oligi tema see, kes andis Tartu linnapea koha ära. Sest minu meelest oligi tema see, kelle pärast Tartus muutust ei tulnud. Nii ongi.

Ma olen alati nõus vabandama, kui ma näen, et ma tegin midagi üleliia või liiga palju või midagi, mis ilmselgelt käib vastu mingisugustele ühiskonna normidele. Ma olen alati nõus vabandama ja seda ma olen ka teinud. Ma olen seda tegelikult teinud kaks korda. Esimene kord oli siis, kui oli see « … sotsid pumppüssiga maha lasta … ». Mina pean seda siiani naljaks, minu meelest oli see naljakas nali, väga hea, väga hästi sihitud nali. Aga samal ajal, kuna seda võib võtta kui üleskutset füüsilisele vägivallale, siis ma selle pärast ka vabandasin. Aga siiski, ma siiamaani leian, et see oli hea nali.

/…/

Täna ma tõsimeeli ei näe põhjust. Tema eesmärk on päästa enda poliitilist kuvandit ja ainus viis, kuidas ta seda saab teha, ongi see, kui ta pinnib minult mingisuguse vabanduse välja. Aga minu isiklik seisukoht on see, et kui ma täna vabandan, siis ma näitan, et ma ei seisa oma valijate huvide eest.

Minu valijate huvi oli mis? Et noored tuuakse esile. Seda ei tehtud, sest koalitsioonikõnelustele mind noorte eest rääkima ei kutsutud. Mind valiti koos Isamaaga, et toimuks muutus, mida on oodatud 28 aastat – sest Reformierakond on juhtinud Tartut 28 aastat. Seda ka ei tulnud. Mind valiti, et tuleks uus linnapea – vahet ei ole, kas see olen siis mina või Tõnis Lukas –, aga seda ka ei tulnud, sest ta andis koha ära. Ma ei näe vajadust.

Tema läks meediasse ja hakkas mind personaalselt solvama. Et mina olen rumal ja mina ei tohi veel poliitikas olla ja et ma pean kõigepealt minema ja saama endale kõrghariduse. Noh, saad sa aru!

Enne seda ta ründas mind veel personaalselt, enne kui ma ka sellele vastasin. Ta tegi mitu rünnakut korraga. Mäletan siiani – see oli õhtul –, kui järsku tulid uudised ja ta läks laivi ning ütles, et Kärner ei kuulu fraktsiooni. See oli tema isiklik, mitte erakondlik, see ei olnud juhatusega läbi räägitud. See ei olnud juhatuse otsus. See kõik oli tema isiklik arvamus ja isiklik väljaütlemine ja selle taga ei olnud mingit sisulist arutelu /---/ erakonna sees. Puhas isiklik vendetta. Ma ei saa lasta sellel minna.”

Muidugi, teatud määral on Kris Kärneri jutus tõde sees. Mõtlen seda poliitmängu, kuidas Lukaselt linnapea tool niuhti alt ära tõmmati, kuna Urmas Klaasile oli see nii armsaks muutunud, et tal on sellega emotsionaalne side tekkinud – selle peal on mõnus edasi sükutada. Lukase allaheitlikkus võib noortel vihastel meestel harja punaseks ajada küll. Minagi mõtlesin, et mida hekki. Aga Kärner kanaliseeris oma viha tasase Lukase vastu, selmet sisse sõita libekeelsele Klaasile. Või vähemalt mõlemale võrdselt. Aga praegu jäi “vanaks kärsaks” üksnes Lukas, kellelt võeti nii tool kui väärikus.

Noh, ja millega see kõik päädis? Seesama Tartu Postimees sedastab: Tõnis Lukas ei liitunud Isamaa fraktsiooniga, kuid Kris Kärner on kambas. Nagu mingi nullsummamäng.

See ei tohiks ometi nii jääda.  Saan aru, et volikogus istub nüüd edaspidi Kris Kärner dr Jekyllina, aga see on väike lohutus teadmisele, et hilistel õhtutundidel möllab interneeduses tema alter ego Istoprocent mr Hyde'ina, saates eetrisse verbaalseid nurjatusi. What’s up, Isamaa?

Tartu koalitsioonikõneluste kuum hetk. Kellele jääb linnapea tool? "Selle tooliga on mul emotsionaalne side, kuidas sa aru ei saa! Andrus Ansip pärandas selle mulle!!!" (Papsid, Elisa TV H06 O01)

UUS REIBAS MAKSUIDEE

 SISSEKANNE # 345

 

Üks tubli sots tegi kõvasti mõttetööd, formuleeris oma mõtted kirjatükiks jaavaldas selle EPL Delfis. Nimelt leiab endine sotsist linnavolikoguliige Siim Tuisk (parteiline kuuluvus pole siin vähetähtis nüanss), et terves Tallinnas tuleb kehtestada ummikumaks – kõigilt linnapiiri ületajatelt euro!

Mitte keegi ei taha rääkida maksudest, ent just ummikumaks oleks üks viis, kuidas tegelikult Tallinna koos kuldse ringiga planeerida.

Miks see vajalik on, küsib Siim Tuisk arukalt. Ning vastab:

„Sest transpordi- ja koolisüsteem peaks kogu pealinnaregioonis olema ühtne ning koos korraldatud. Ilma selleta tekivad jaburused nagu Laagris, kus tänava ühe külje lapsed on teise külje lastest administratiivselt eraldatud ja käivad eri koolides, kuigi lähim on mõlemale ühine.

Pole mõtet ka pead liiva alla peita ses osas, et kesklinna koolide paljud õpilased tegelikult ei ole tallinlased, vaid alustavad hommikut kuldsest ringist. Transpordikorraldus peaksnii neile kui ka nende vanematele mõeldes olema ühine, et ühistransport pakuks võimalikult paljudele inimestele nii kiiret ja otsest teed, kui tänavaruum võimaldab.

Ja see on üks kohti, kus tuleb päriselt vahe sisse nende poliitikute vahel, kes ummikuid ja autoliikluse kasvu soodustavad, nagu Keskerakond ja Isamaa, ning nende, nagu sotsid, kes mõistavad, et ainus tegelik viis asju parandada on ühistranspordi, trammide ja jalgrattateede kaudu.“

Novat ja selleks siis, täpsemalt 2027. aastast „peab riigikogu võimaldama kohaliku maksuna ummikumaksu, mille Tallinn kehtestaks linnapiiril – seda linna sisse sõitvatele mitteregistreeritud elanikele. Tallinlastele võiks kehtida nii neli tasuta sissesõitu kuus, et fiktiivsed sissekirjutused ei omaks rolli ning näiteks vanavanemate või raba külastus ei tähendaks lisatasu.

Kuidas?

• Automaatsed numbrituvastuskaamerad ja igakuine email.
• Summa 1 euro iga sõiduauto sisenemise eest, rohkem kaubikutele ja veoautodele.

Kasutus koolikohtade ja linnapiiri ületava transpordi korralduseks, nii ühistranspordi kui pargi ja reisi jne parklate rajamiseks. Kristjan autojuhte-kiusatakse Järvan ja Mihhail auto-on-staatuse-sümbol Kõlvart lähevad nüüd muidugi õhku täis nagu pulmahoos konnad, ent kõik kesklinna elanikud teavad ammu, et rohkem me tänavatele autosid lihtsalt ei mahu. Punkt. Mõnel kellaajal pole mõtet akent isegi lahti teha, väljas on lihtsalt nii vali ja reostunud õhk.

Kui me ehitame kesklinna tihedamaks, kui Tallinnasse ja Tallinna lähedale kolib inimesi aina juurde, siis on võimatu tagasi pöörduda 90-ndatesse, kus autosid oli nii mitu korda vähem, et pea kõigil oli oma parkimiskoht. Asemele kiired trammid ja rattarajad

Lahendus on kiire tramm, sest see on ainus muu variant, mida seni autot kasutanud kaaluksid. Lahendus on eraldatud rattarajad, et me lapsed ei vajaks liikumiseks vanemat logistikuna. Ja lahendus on ühine planeerimine, et vajadus sunnitud liikumiseks oleks võimalikult väike.“

Lõpuks tõdeb hr Tuisk: Ummikumaks ei ole karistus, vaid võimalus – võimalus investeerida kiirematesse trammidesse, parematesse rattateedesse, „pargi ja reisi“ süsteemidesse ning lõpuks ka sellesse, et ka linnaäärsetes piirkondades oleks võimalik elada ilma sundusliku autokasutuseta.“

Noh, julge mõtlemine on alati tee tähtede poole... või siis hullumajja. Tallinnas ju käib sinna tihe ühistranspordiliiklus ka. Muide, esimene trollibussiliin tehti Tallinnas 1965. aastal just targu marsruudil Kaubamaja – Hipodroom, aga et ühes otsas asus ka Teaduste Akadeemia ja teises otsas teadagi Seewald, siis rahvasuu kutsus seda otseliiniks akadeemiast hullumajja. (Mis on muidugi out of context siin, just sayin’.)

Ummikumaks ei ole iseenesest midagi uut. Londonis kehtib see kesklinna tsoonis juba mõnda aega. Aga Londonis elab ka kümme miljonit inimest. Muidugi võib Tallinnas selle kehtestada – Järvel või Tartu maanteel tiksuda pole kuigi meeldiv tõesti. Sellega ei vaidle keegi. Küll aga vaidleks idee vastu, justkui saaks kõiki probleeme lahendada täiendava maksustamise abil. Voila, uus maks kübarast – aga kuidas te seda haldate?

Et linnapiirile numbrituvastuskaamerad? Jälle üks samm jälgimisühiskonna poole, niigi ülereguleeritud ühiskonna suunas. Pärast imestame, kuidas me taaskord  hulk vabadusi käest ära oleme andnud.

Üks euro iga sõiduauto sisenemise eest, rohkem kaubikutele ja veoautodele – neilt võiks kohe viieka kasseerida – täidab kenasti linnakassat, selge see. Iga kuu potsatab kirjakasti e-kiri maksunõudega, mille suurus oleneb su enda aktiivsusest. See pole mingi fikseeritud  automaks, see on maksusürpriis, mis annab võimaluse naabrimehega sisukaid finantsteemalisi vestlusi arendada, kui mitu korda keegi Tallinnas käis. Ütleme, et linnalähedane pendelrändaja käib 20 x 6, kui lapsed õhtul trenni või ise kinno-kluppi-teatrisse, siis 40 x 6. Nooh, kõva kopikas kukub. Jätkub linnaametnike palkade tõstmiseks, jääb ülegi.

No ja võtame Omniva kaubikud, mis muud ei teegi kui linna ja maa vahel pendeldavad. Küll neilt saab alles pappi.

Aga ega siis miskid südameta puraskid kah olda. Tallinlased saavad „nii neli tasuta sissesõitu kuus, et fiktiivsed sissekirjutused ei omaks rolli ning näiteks vanavanemate või raba külastus ei tähendaks lisatasu“. Fair enough!

Siit edasi mõeldes – just eriti regionaalpoliitilises võtmes asja kaedes – võiks tallinlastele kehtestada ka vastupidise, nii-öelda väljamurdmise maksu, soodustusega neli prii väljasõitu kuus – et saaks vanaema juurde maale, Pärnusse armukese manu, seenemetsa ja jõhvikarappa.  Kuidas see reibas hüüe kõlaski: Me oleme Tallinnast, me maksame!

Las nemad siis maksavad.

Tahaks kohe tsiteerida selle toreda ja huvitava idee peale seltsimees Kasarit ühest Eesti kultustelelavastusest (vähemalt siinkirjutaja meelest):

„On tore taibata, et ümber sünnib iga päev midagi groteskset. Imelik, et seda ise ei oska märgatagi.“

PS. Muide, Tallinnas lubati miskite kohalike valimiste eel õhutramm käima panna. Kuhu see ilmaime- idee kadus? Ilmselt haihtus õhku.

Püha Susanna ehk Meistrite Kool (ETV/ERR/Jupiter 1983)

RAHA ON SITAKS!

 SISSEKANNE # 337

Haridus- ja teadusministri Kristina Kallase, kes juhtumisi juhib ka Eesti 200 erakonda,  esimene reaktsioon eile avaldatud majandusprognoosi kohta: „Me oleme kaks aastat teinud ebapopulaarseid otsuseid. Nüüd tunnen esimest korda, et meil on raha ka populaarsete otsuste tegemiseks. Meil on raha sitaks!“

Hmm, kust see teadmine nüüd järsku tuli? Alles oli meil prevaleeriv narratiiv, et me elame sisuliselt vaestemajas ning riigil raha ei ole, kohe üldse mitte ei ole. Sestap võtke vastu automaks ning neelake alla käibemaksu tõus.

Ent nüüd möönab Kallas, et tõsi, raha ei ole meil kuhjades, aga „esimest korda minu valitsuses oldud aja jooksul on meil eelarveprognoos positiivne – nominaalne defitsiit on vähenenud ja struktuurne positsioon on ülejäägis. /…/  Me oleme sügavast eelarveaugust väljumas ja riigieelarve on korda tehtud. Järgmise aasta kaitsekulude suurendamine viib eelarve uuesti miinusesse, kuid see on igati õigustatud ja ka inimesed on nõus laenu võtma kaitsekulude katteks. /…/ Riigi püsikulud on kontrolli all. See annab võimaluse hakata uuesti tegema investeeringuid. /…/ Meil on raha, lõpuks ometi, millega turgutada majandust ja inimeste ostujõudu.“  (ERR, 26.08)

Peaminister kinnitas Eesti raadios esinedes samuti ühtäkki (ja mulle üllatuslikult), et selle aasta eelarve on üle 800 miljoni paremas seisus kui planeeritud. Michali sõnul pingutab valitsus, et jätta ära tulumaksu tõus. Väga kriitiliselt suhtus ta ka automaksu.

"Eelarve defitsiit, mille me riigikokku saatsime, on selle lubatud miinus kolme raamides, ehk miinus kolm protsenti. Ja praeguse prognoosi alusel see siis on aasta lõpuks miinus üks. See vahe on kaks protsenti. Ehk 800 miljonit oleme paremini hakkama saanud. See tähendab seda, et kulud on kontrollitud, investeeringuid oleme ajatanud, veidi majanduskulusid koomale tõmmanud ja rõhutades ka, et palgakasv on toonud laekumiste poolel kasvu, seal on nii ettevõtte tulumaksu kui ka füüsiliste isikute tulumaksu," pajatas Michal. „Eesti majandusel ja eelarvel on läinud oodatust paremini. Ühest küljest on kulude kasvu saanud kontrolli alla. Ja kuna palgad on kiiresti kasvanud, siis ka maksulaekumine on olnud oodatust parem. Eesti inimesed ja majandus on olnud tublimad kui kriitikute arvates see on.“ (ERR, 26.08)

"Eelarve korda tegemisega oleme me paremini hakkama saanud kui keegi oleks võinud arvata," ütles Michal veel enese kiituseks.

Saatejuhid küsisid, kas laua peal on ka mootorsõidukimaksu täielik tühistamine.

"Praegu, nagu te ütlesite kantseliitlikult, laua peal ei ole, aga minu meelest ei ole see teab-mis õnnestunud maks ka. Ma olen seda alati öelnud." (ibid.)

 *

Pakendikeskusel on targu valitsusele ka hüva nõu välja pakkuda: kui raha nii palju, et ajab üle ääre ja enam tuppa ära ei mahu, siis pressi lihtsalt muu pahn kokku ja tee rahale ruumi juurde, sest prognoosid näitavad, et ega rahavoog ei peatu ja varsti voolab raha nii uksest kui aknast. Odav lõbu see press muidugi pole, aga kui supled rahas, siis see 17 tonni on lihtsalt kommiraha. 

 

Allikas: FB/Pakendikeskus

 

 Jah, mööngem: valitsusel on 800 miljonit üle. See ei ole teil 3,50!  Raha on raha, ütleb Kert Ämmapets.

YouTube/Kreisiraadio/Rait Indermitte

 

 

HÄDAOLUKORRA SEADUSE MUUTMINE FOOKUSSÜNDMUSE TAUSTAL

 SISSEKANNE # 215

Sissejuhatus

Viimaste aastakümnete sündmused on selgelt rõhutanud avaliku halduse ja poliitilise regulatsiooni tähtsust suurte kriiside lahendamisel.  Kolm aastat kestnud Covid-19 pandeemia tõi  esile erakordseid väljakutseid riikidele üle maailma, sundides valitsusi ümber mõtestama ja tihti ka kiiresti muutma oma seadusandlikke raamistikke, et tõhusamalt reageerida rahvatervise ohule. Kriisides peitub alati oht, aga samas tekitab see ka võimalusi – paradoksile on viidanud John F. Kennedy,  mõtestades mandariinikeelset kriisi tähistavat hieroglüüfi, mis koosneb kahest mõistest – oht ja võimalus. Kriis ajendab  ka tegutsema, mis on just täpselt Winston Churchill kuulsa ütluse „Arge kunagi raisake head kriisi“ üheselt mõistetav tähendus.

Kriisireguleerimise mõiste võeti Eesti õigusruumis esimest korda kasutusele 2001. aastal jõustunud hädaolukorraks valmisoleku seaduses. Enne 2001. aastat reguleeriti õiguslikult vaid eriolukorda. Alates 2017. aasta juunist, kui võeti vastu hädaolukorra seadus (HoS), määratletakse hädaolukorda seaduse tähenduses kui sündmust, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist, põhjustab suure varalise kahju, suure keskkonnakahju või tõsiseid häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses (Kriisipoliitika ülevaade 2021: 8).

Üsna varsti sai selgeks, et hädaolukorra seadus vajab muutmist. Kõigepealt juhtis kriisijuhtimise kitsaskohtadele  tähelepanu juba Riigikontroll oma 2018. a. valminud auditiga, mis tõi esile valdkondliku killustatuse ja dubleerimise ning  rõhutas süsteemsema lähenemise vajadust sisejulgeolekut ohustavateks hädaolukordadeks valmisoleku tagamisel, soovitades protsesside ühtlustamist ja kriisivalmiduse suurendamist läbi parema koordinatsiooni ja ressursside efektiivsema kasutamise. Võib siis öelda, et audit andis algtõuke seaduse muutmiseks, ent sellest üksi ei piisanud  tunnetatud vajaduse tekkimiseks tugevdada riigi valmisolekut ja reageerimisvõimet erinevatele kriisiolukordadele. Kuid nagu nendib Viola Murd (2021), senist HoS-i muutmisplaani põhjendades,et „ kehtivat hädaolukorra seadust oleme seni peamiselt rakendanud valmistumise vaates, reaalsete kriiside lahendamise vajadus on enne Covid-19 epideemiat olnud väike. Üleilmse Covid-19 viiruse tõttu esile kerkinud kitsaskohad seaduses vajaksid lahendamist.“

Niisiis mängib  Covid-19 kriis - justkui deus ex machina -  olulist rolli poliitilises protsessis, mis päädib hädaolukorra seaduse muutmise seaduse vastuvõtmisega Riigikogus 2. juunil 2021  ja jõustumisega 1. juulil 2021. 

Käesolevas ainetöös püüan analüüsida  kõnealuse seaduse vastuvõtmise asjaolusid, kasutades fookussündmuse, teisisõnu keskse sündmuse teooria raamistikku. Teooria väidab, et suured katastroofid või kriisid võivad luua ainulaadseid võimalusi poliitilisteks muudatusteks, eriti kui need kriisid juhivad avalikku tähelepanu konkreetsetele probleemidele, mis nõuavad kiiret poliitilist sekkumist.

Fookussündmus antud kontekstis on Covid-19 pandeemia, üleilmne tervisekriis ning minu ülesanne siinkohal on näidata, kuidas see sündmus aitas kujundada seadusandlikku vastust, mis omakorda päädis hädaolukorra seaduse muutmisega. Tahan analüüsida erinevate aruannete põhjal, kuidas fookussündmuse taustal tõuseb seaduse muutmise kavatsus päevakorda. Sealjuures ei pööra ma tähelepanu mitte niivõrd selle seaduse sisule, milleni jõuti (SE 350), vaid püüan kogu protsessi vaadata läbi fookussündmuse kui käivitava-mõjutava faktori prisma.

 

Mis on fookussündmus?

USA poliitikateadlane  Thomas A. Birkland defineerib oma kuulsas 1998. a. artiklis fookussündmust (focusing event) kui ootamatut, suhteliselt haruldast sündmust, mis on üldiselt kahjulik või toob esile võimalikud tulevased ohud. See mõjutab teatud spetsiifilist geograafilist piirkonda või huvigruppi ning on peaaegu samaaegselt teada nii poliitikakujundajatele kui ka avalikkusele. Fookussündmused võivad kiiresti tõmmata tähelepanu teatud probleemidele ja põhjustada poliitiliste muudatuste kiirendamist, kuna need annavad poliitikutele ja huvigruppidele võimaluse esile tõsta teatud teemasid või nõudmisi, mis muidu võiksid jääda tähelepanuta. Fookussündmused nagu loodusõnnetused, õnnetused tööstuses või muud suured kriisid toovad sageli kaasa uute regulatsioonide kehtestamise või olemasolevate poliitikate muutmise (Birkland 1998).

See tähendab, et Birkland lähtub defineerimisel neljast kriteeriumist:

1)      ootamatu ja haruldane – et see tõmbaks tähelepanu;

2)      kahjulik või potentsiaalselt kahjulik – et mobiliseerida poliitilist ja avalikku reaktsiooni;

3)      geograafiline või huvipõhiselt piiritletud – et see resoneeruks piirkondlikult või grupisiseselt;

4)      teadaolev poliitikakujundajatele ja avalikkusele peaaegu samaaegselt – et tagada ühine teadlikkus ja reaktsioon. (Birkland 1998; DeLeo jt 2021)

Õigupoolest on Birkland edasi arendanud John Kingdoni poliitikavoolude teooriat (multiple stream framework; 1984, 2013), mille kohaselt kujunevad poliitikamuudatused kolme voo – probleemide (problem stream), lahendusteede (policy sream) ja poliitkonkurentsi (politics stream) - kokkulangevusel, kui avaneb nn poliitikaaken (policy window). See on metafoor, mis kirjeldab ajahetke, mil on suurenenud võimalused mõjutada poliitikat või viia ellu teatud ettepanekuid. See võib avaneda regulaarsete sündmuste, nagu seaduseelnõude uuendamine, või ootamatute sündmuste, nagu kriisid või skandaalid, tulemusena. Kui aken avaneb, on poliitika kujundajatel ja ettepanekute toetajatel võimalus oma ideid aktiivselt edendada. Päevakorda jõuavad teemad siis, kui juba olemasolevad lahendused saab siduda tunnetuslike probleemidega. Aga kokkupõimimist ei saa eriti mõjutada strateegilise käitumisega, see on juhuslik. Poliitikaakna avanedes aga peavad poliitikaettevõtjad kasutama võimalust oskuslikult, et poliitika suruda institutsionaalsesse ja otsustuspäevakorda – sest poliitikaaken on lühike ja juhuslik (Kalev jt 2021:94-95; Kingdon 2014:165-166).   

Fookussündmused on probleemi voo oluline element koos indikaatorite ja tagasisidega. Indikaatorid on statistika ja muud mõõdud, mis dokumenteerivad probleemi muutusi. Tagasiside sisaldab informatsiooni, mis saadakse valitsuse olemasolevate programmide analüüsi tulemusena. Kuid need poliitiliste probleemide aspektid on sageli tähelepanu tekitamiseks ebapiisavad. Kingdon väidab, et "probleemid... vajavad natuke tõuget, et pälvida inimeste tähelepanu valitsuses ja selle ümber". Tõuked võivad olla fookussündmuse või "kriisi või katastroofi kujul, mis tõmbab tähelepanu probleemile, võimsa sümboli, mis kinnistub, või poliitikakujundaja isikliku kogemuse näol" (Kingdon 2003:94-95, DeLeo jt 2021:7).

Seega, fookussündmus on justkui katalüsaator, mis tõstab esile mõne probleemi, tehes selle nähtavaks ja aktuaalseks suuremale hulgale poliitikakujundajatele ja avalikkusele, mis omakorda võib kiirendada poliitikamuutusi või uute poliitikate vastuvõtmist. Fookussündmused on eriti tõhusad, kui need puudutavad laiemat avalikkust ja sunnivad valitsust reageerima kiiresti ja tõhusalt.

Birkland on just selle mõiste ümber ehitanud oma teooria, sest pidas Kingdoni fookussündmuste definitsiooni on ebatäpseks, jutustavaks ja induktiivseks. Ta täpsustab kontseptsiooni, et muuta see süstemaatiliseks uurimiseks paremini hallatavaks, kuid samas kitsamaks kui teised teooriad (Birkland 1998; DeLeo jt 2021). Näiteks eestkoste koalitsiooni raamistik viitab, et nn „välised šokid“ hõlmavad mitte ainult katastroofe, vaid ka teisi sündmuste tüüpe, nagu avaliku arvamuse muutused või isegi halvenevad sotsiaalmajanduslikud tingimused (näiteks majanduslangus) (Jones & Jenkins-Smith, 2009; Jenkins-Smith jt, 2017; Nohrstedt, 2009 cit. DeLeo jt 2021). Katkestatud tasakaalu teooria võimaldab üsna laiaulatuslikku fookussündmuste või eksogeensete šokkide kontseptualiseerimist (Baumgartner & Jones, 2009), mis hõlmab katastroofe ning olulisi sotsiaalseid ja poliitilisi arenguid, nagu tähtsad kohtuotsused (Wood, 2006, cit. DeLeo jt 2021).

Birkland kirjutas end kuulsaks naftareostuse juhtumit analüüsides (õnnetus Exxon Valdezi tankeriga Alaska rannikul 1989), mis mobiliseeris laialdased huvigrupid ning päädis uute looduskaitseregulatsioonide jõustamisega (Birkland 1997). Hiljem uuris ta 2001. a. 9/11 terrorirünnaku mõju lennuohutusregulatsioonidele ja orkaani Katrina mõju (2005) ning kõige hilisemalt on kaasanud ka Covid-19 pandeemia (DeLeo jt 2021).

 

Covid 19 kui fookussündmus  - ent mööndustega

2020-2023 kestnud ja WHO andmetel üle 2 miljoni inimelu nõudnud Covid-19 (ametlikult: SARS-Cov-2) pandeemia oli suurim infektsioonhaiguste pandeemia, mida nüüdisaegsed põlvkonnad on kogenud. Enamik eksperte olid arvamusel, et maailm polnud pandeemiaks valmis, ehkki ettevalmistusi selleks tehti. Isegi juhtudel, kui pandeemiaplaanid olid tehtud, ei leidnud need hiljem kasutamist, tõdeb I. Lutsar (2023:7).

Esmapilgul võiks öelda, et Covid-19 oli fookussündmus par excellence selles mõttes, et see tekitas äkki ja ettehoiatuseta  śokilaadse seisundi, mis puudutas peaasjalikult kõiki ühiskonna kihte ning kõigutas arusaamu alates inimõigustest (liikumispiirangud), kohustustest (sundvaktsineerimine) kuni turvatundeni personaalsel ja kollektiivsel tasandil.

Covid-19 pandeemia muutus oluliseks ühiskondlikuks ja poliitiliseks sündmuseks, mis võimendas olemasolevaid probleeme ja suunas tähelepanu erinevatele valdkondadele, nagu tervishoid, haridus, ja julgeolek (RiTo, 2021)

Kuid DeLeo jt (2021; kaasautorite hulgas on ka Birkland ise) leiavad, et kuigi pandeemia on mõjutanud oluliselt nii meedia kui ka valitsuse päevakorda, ei oma see paljusid traditsioonilisele fookussündmusele omaseid elemente. Covid-19 arenes aeglaselt ja kestis kaua, mis eristab seda äkilistest katastroofidest nagu orkaanid või maavärinad. Ühest küljest see on 'fookussündmus', mis ümber kalibreerib avaliku poliitika ja kultuurinormid, kuid samas kollektiivne fokuseerimine ei pruugi piisavalt kiiresti toimuda; teisest küljest, kuigi kriis on avaldanud sügavat mõju seadusandlikule ja meedia päevakorrale, ei vasta see klassikalisele fookussündmuse definitsioonile ning seetõttu avaldab see erinevat mõju päevakorra seadmisele ja poliitiliste lahenduste arengule, mis on tavaliselt iseloomulikud sündmusest ajendatud poliitikale. Peamised erinevused on:

1)      äkilisuse ja ootamatuse kriteeriumis - Covid-19 arenes aeglaselt, esmalt teatud geograafilistes piirkondades enne globaalset levikut;

2)      geograafilise piiratuse kriteeriumis - Covid-19 mõjutas kogu maailma, mitte ainult kindlaid geograafilisi piirkondi; seega on näha eristus traditsioonilistest fookus- sündmustest, mis mõjutavad spetsiifilisi kogukondi või regioone.

3)      teavitamise ja teadlikkuse kriteeriumis – Covid-19 tekkimisest said poliitikakujundajad ja teadusringkonnad teada enne üldsust, mis on vastuolus fookussündmuse tunnusjoonega, kus sündmusest saavad poliitikakujundajad ja avalikkus teada peaaegu samaaegselt.

Kui asetame selle teadmise Eesti konteksti, siis tõepoolest on tegemist hiiliva olukorraga, mis ühel hetkel plahvatab ja kontrolli alt väljub. Mati Raidma: „Pöördehetked algasid juba esimese laine ajal 2020 kevadel, ja see on kinni inimloomuses. Saaremaal oli  kriis, kuid mida tegi Mandri-Eesti? Vaatas põnevusega, mis seal Saaremaal toimub./.../  See võimalus jäeti kasutamata, et mandril hakata väga tõsiselt valmistuma, sest tundus, et  pole vaja ja asi ei lähe nii kaugele. See viga oli korduv ja suvel juhtus täpselt samamoodi. Suvel läks rahulikuks, ehk siis kõik oli läbi. Kõik olid väsinud ja lootus on see, mis igas kriisis elab oma elu. Ja siis tuli teine laine, mille eest kõik hoiatasid.“ (RiTo 2021).

Klassikaline fookussündmus Birklandi mõistes on Pärnu metanoolitragöödia 2001. a. septembris, mille seos Saaremaa koroonasündmustega oli selles, et  nii esimesel kui teisel juhul  improviseeriti võimalikud lahendused samamoodi ad hoc (VTK, 2021:6). Fookussündmusena (ja minikriisina) on tõlgendatav  ka sügistormi põhjustatud ulatuslik elektikatkestus Lõuna-Eestis, Põlva- ja Võrumaal, kus kliendid istusid 72 tundi ilma elektri, kütte ja kanalisatsiooni ning mobiilse sideta, rivist väljas olid ka  tanklad ja ning suur oht piirkonna haiglale (Mõttus 2019).

Need olid kogukondlikud śokid, mille järellainetus jõudis poliitika otsustajateni. Sündmus ise on tegelikult force majeure – sellisel aastaajal ka oodatav -, kuid śoki tekitas kriisi ohjamine, täpsemalt info nappus, kommunikatsiooni probleem, sellest johtuv teadmatus ja peataolek (Mõttus 2019a). Õigupoolest algabki VTK dokument nendinguga, et selles „kirjeldatud probleemid tõid eri asutused välja 2019. aasta oktoobris Kagu-Eestis asetleidnud tormi ja 2020. aasta COVID-19 kriisi kokkuvõtetes, samuti hädaolukorra lahendamise plaanide koostamise ja kriisireguleerimisõppuste järelmitena.“ (VTK, 2021:1)

 

Kriis kui õppelava

Oma teoses „Learning of disasters“ (2006)  viitab Birkland H. Simonile, kes väitis juba 1957, et inimesed ja organisatsioonid on piiratult ratsionaalsed (boundedly rational), püüdes teha mõistuspäraseid otsuseid oma informeerituse ja analüüsivõime piires. Mis ei tähenda, et inimesed ei saaks oma otsuseid parandada, vaid see hõlmab ka orienteeritust probleemide lahendamisele ning võimet teha vigu, parandada ja neist õppida. (Simon via Birkland 2006). Sellele sekundeerib M. Raidma: „Kriiside maailmas tehakse pidevalt vigu ja see on kunst, kuidas vigadest õppida ja pidevalt oma tegemisi korrigeerida.“ (RiTo, 43/2021). See tähendab, et kriisid loovad sotsiaalpoliitilisi õppetunde, mille lõppeesmärk on mõjutada muutusi muutusi mingil käegakatsutaval viisil, kusjuures õigusaktid ja regulatsioonid on kõige käegakatsutavamad tõendid poliitika muutumisest. Ka eeldavad kriisid teatud määral poliitiliste osalejate ja institutsioonide ratsionaalsust. Näiteks võib süsteemi pidada düsfunktsionaalseks, kui see ei suuda reageerida katastroofidele või kriisidele. Samas võib süsteemi käitumine olla täiesti ratsionaalne, kui see baseerub viimase katastroofi kordumise tõenäosusel ja sellega kaasneva võimaliku kahju ulatusel (Birkland, 2006)

Birkland esitab kuus tähelepanekut , mis aitavad mõista, kuidas fookussündmused mõjutavad poliitilisi protsesse ja otsustusprotsesside dünaamikat:

1)      enamik poliitikavaldkonna osalisi soovib siiralt lahendada fookussündmuse poolt esile kerkinud probleeme, kuid lahendused erinevad sõltuvalt osalejate huvidest ja motiividest – selles peegeldub arusaam, et kõik osalejad on eesmärgipärased.

2)      Mõned sündmused saavad rohkem tähelepanu kui teised. Katastroofide ja õnnetuste kahjude ning surmajuhtumite jaotus ei ole statistiliselt tavaline, vaid näitab pikka „saba“, kus suur hulk suhteliselt väikeseid sündmusi saab vähe tähelepanu ja mõned suured sündmused saavad palju tähelepanu.

3)      Grupi mobilisatsioon on ajaliselt seotud kindla fokuseeriva sündmusega. Gruppide või nende esindajate tegevus muutub meedias ja seadusandlikes kuulamistes sündmusega seoses selgemini nähtavaks

4)      Grupi mobilisatsiooniga kaasneb poliitikaideede arutelu suurenemine. See hõlmab teooriaid probleemi põhjuste ja võimalike lahenduste kohta, mis on peamiselt sotsiaalse ja instrumentaalse poliitika õppimise küsimused. Poliitiline õppimine võib samuti esineda, kuid see on vähem märgatav, kuna see toimub enamasti organisatsioonide sees.

5)      On olemas seos ideede ja poliitikamuutuste vahel. Eriti on muutused tõenäolisemad, kui ideed muutuvad sündmuste järel esilekerkivamaks. Poliitikamuutused võivad toimuda ilma ideedeta, kuid selline poliitikamuutus ei ole tavaliselt hoolika arutelu tulemus ja seega ei tulene õppimisest; pigem on see matkimine või kopeerimine ilma õppimiseta.

6)      Õppimine võib aja jooksul hääbuda. Kuigi poliitikamuutus võib tuleneda sündmusest, võib aeg, mis kulgeb ühe fokuseeriva sündmuse ja teise vahel, ja nõudmised, mis sel perioodil poliitikakujundajatele esitatakse, põhjustada olukorra, kus poliitikaprotsessi osalised „unustavad“ õpitud õppetunnid.

Asetades selle HoS muutmise seaduse seaduse konteksti, ja tuginedes VTK aruandele, võib öelda, et Covid-19 tõi esile akuutsed probleemid koos arusaamaga, et  muutused kriisiohjes on hädavajalikud ja senine HoS raamistik jääb ahtaks.  VTK  koostasid Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika nõunikud ja õigusnõunik kui valdkonna eksperdid ning kaasatud olid:

Dokumendis "HOS-i muutmise VTK_EIS-i kooskolastamiseks" mainitakse, et Hädaolukorra seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse (VTK) koostamisse kaasati mitmed asutused ja organisatsioonid. VTK koostamise protsessi olid kaasatud järgmised osapooled:

·         Päästeamet;

·         Politsei ja Piirivalveamet (PPA);

·         Terviseamet;

·         Riigikantselei;

·         Siseministeerium koordineeris VTK koostamise protsessi, kogudes ja analüüsides tagasisidet erinevatelt osapooltelt;

·         Sotsiaalministeerium andes sisendi hädaolukordade sotsiaalsete mõjude ja vajalike sekkumiste osas;

·         Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL) esindas kohalike omavalitsuste huve ja pakkus tagasisidet kohalike omavalitsuste valmisoleku ja vajaduste kohta kriiside lahendamisel. (VTK 2021).

Näeme, et suuresti teevad HoS muutmise sisu teevad suuresti kriisiohjega igapäevaselt tegelevad ametkonnad, kes tajuvad  probleeme enne kui poliitikud, laiem avalikkus, keda piltlikult öeldes kõnetab katkine katus täiel määral alles siis, kui voodi on märg. May (1990, cit. Birkland 2006) tõdeb, et loodusõnnetuste poliitika on "poliitika ilma avalikkuseta", kus regulatsioone valitsevad enamjaolt valitsuse tehnilised eksperdid ja erialased kogukonnad, nagu insenerid ja teadlased. Probleemide kaardistamine on igapäevane tegevus ja lahenduste väljatöötamine on selle loomulik jätk, aga fookussündmus loob poliitikaakna, kus lahendused võivad saada poliitilise jõu – sest foon on õige ja nii poliitikutele kui avalikkusele arusaadav.

 

HoS muutmise seaduse päevakorralisus

Birkland (1997) juhib tähelepanu, et pärast seda kui fookussündmus on n-ö. päästikuna tõstnud teatud küsimused  tähelepanu keskmesse – ametkondlikul, ühiskondlikul, poliitilisel tasandil -, siis järgneb sellele sageli huvigruppide mobiliseerimine, sest fookussündmus rõhutab  olemasoleva poliitika puudujääke või ebaõnnestumisi. Huvigrupid, kes soovivad muutusi, kasutavad sündmust võimendusena, et survestada poliitikakujundajaid ja avalikkust tegelema konkreetsete probleemidega.

HoS muutmise seaduse puhul saab välja lugeda, et see on sündinud tunnetatud vajadusest (viide), et on probleem(id), midagi on vaja ette võtta ning seda teha parimal võimalikul viisil.

VTK tõi välja mitmed kitsaskohad, nagu a) rollide ja vastutuse ebaselgus valitsuse ja institutsioonide eri tasandite vahel  kriisijuhtimises; b) kriisiohje koordinatsiooni-mehhanismide valmisoleku küsitavus; c) ebapiisavad määrused ja regulatsioonid, st osutatakse puudustele regulatsioonides, mis juhendavad kriitilisi funktsioone nagu kriisijuhtimine kogukonna tasandil, asutustevaheline koordinatsioon kriiside ajal ja konkreetsed tegevused (varjumine, ohvritega toimetulek). Samuti nenditi, et olemasolevad  seadused ja juhendid ei kata piisavalt kõiki kriisijuhtimise aspekte, eriti KOV tasandil ja mitte-traditsiooniliste kriiside korral, nagu Covid-pandeemia. Ühiskondlikku valmisolekut ja teadlikkust kriisiolukorras käitumiseks hinnati nõrgaks. VTK sedastas, et konkreetsete stsenaariumide jaoks (nt massiline evakuatsioon) puuduvad detailne planeerimine ja õiguslik tugi. (VTK, 2021)

Sellest lähtuvalt oli seaduse muutmise taga kolm peamist eesmärki:

1)      seadusandlik selgus – et rollid ja vastutus kriisireguleerimises oleks paigas, et  juhtimiskorraldus oleks üheselt mõistetav;

2)      ühtsed nõuded  kõikidele omavalitsustele - et paraneks riigi toimepidevus;

3)      tõhusam teavitustöö ja juhiste andmine elanikele.

Nagu näha, kõnetab iga eesmärk erinevat siht- või huvigruppi:  seadusandlik selgus eeskätt   ametkondi, sealhulgas ministeeriume, erinevaid riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi, teine eesmärk suhtleb otseselt kohaliku omavalitsuse tasandil ning kolmas läheneb individuaalselt igale elanikule, rõhudes ka kodanikuvastutuse aspektile.

Sündmuste järgselt tekivad sageli pinged erinevate huvigruppide vahel, kes püüavad kas probleemi tähtsust suurendada või vähendada, leiab Birkland (1997). Muutusi pooldavad grupid püüavad laiendada arutelu ja kaasata laiemat avalikkust, samas kui status quo'd toetavad grupid püüavad sündmuste mõju ja tähtsust piirata, pakkudes alternatiivseid seletusi või rõhutades olemasolevate poliitikate piisavust.

See tähendab, et huvigruppide mobilisatsiooni indikaatoriks on debatt, mida võidakse pidada grupisiseselt või avalikult, näiteks meedia vahendusel. Tagasiside kui hinnang poliitikakujundamise kavatsusele (nagu VTK seda on), kajastab erinevate osapoolte reaktsioone ning  näitab probleemi tajumist, selle ulatust ja olemust; samuti indikeerib see kaasatuse astet ja huvi.

HOS muutmise vajadus peegeldub tagasisides, mis on loetav näiteks Covid-19 pandeemia kirjeldavas analüüsis (Lutsar & Kantar Emor 2023), mis on Terviseameti-poolne meditsiiniline vaade. Selles sisalduvad kriitilised hinnangud toetavad  ülaltoodud seadusemuudatuse eesmärke. Näiteks  tunnistab Terviseameti esindaja, et „juhtimise seisukohalt oli eriti kriisi alguses asi hägune – kes mida juhib ja kes lõpuks otsustab ning missugused otsused kellega tuleb kooskõlastada.“. (Lutsar & Kantar Emor 2023:127)

Talle sekundeerib Sotsiaalministeeriumi esindaja: „Seal oli palju juhte, kellel kõigil oli võimekus seda kriisi juhtida. Kuidas kõik need juhid struktureeritult oma kohad leiavad – see oli selline kõige suurem selle kevade (2020 – toim.) väljakutse vahepeal.“ (ibid, 128)

„Kõige suurem väljakutse oli seotud sellega, et aru saada, kui suur osa ühiskonnast ja organisatsioonidest on kriisi juhtimisse kaasatud. Oluline on vahet teha olulisel ja mitteolulisel,“ ütles Päästeameti esindaja. (Ibid, 128)

Kõige lõpuks tõdeb teadusnõukoja esindaja: „Meil ei olnud alati päris selge, kes seda kriisi juhib. Kas SoM (Sotsiaalministeerium – toim.) või Terviseamet või teadusnõukoda või siis valitsus või Riigikantselei või PPA?“ (Ibid, 128)

Aruanne sedastab, et kehtivast hädaolukorra seadusest tulenevalt oli justkui iseenesest-mõistetavalt kriisijuhiks Terviseamet, sest kriis tundus esialgu olevat tervishoiukriis. Seega esmane koormus, vastutus ja teiste asutuste ootused langesid Terviseametile, ilma et Terviseamet olnuks valmis sellises mastaabis kriisi juhtimiseks. Üsna ruttu sai aga selgeks, et koroonapandeemia ei ole üksnes tervishoiukriis, vaid valdkonnaülene kriis, mis puudutab kõiki osapooli. Retrospektiivselt hinnati, et kui see arusaam tekkis, oleks pidanud kriisi-juhtimise tooma kõrgemale tasandile – Riigikantseleisse, mitte jätma Terviseametit juhtima kogu ühiskonda puudutavat kriisi, sest „enamasti need kriisid ei ole sellised laboritingimus-tes. Need ei ole ühe ametkonna piirides, nad lähevad ametkonna piiridest välja ja see oli defineerimise küsimus. Nüüd on astutud samme sinnapoole, et Riigikantselei võtaks selle suure laialdase kriisijuhtimise enda peale.“ (Terviseameti kriisistaabi esindaja, Ibid, 128)

Seega ilmnesid tagasisidest tõsiasjad, et kriis on ootamatu ja nõuab paindlikkust, ükski kriis ei arene isolatsioonis, st eeldab laiapõhjalist koostööd,  ning ta vajab juhtimisselgust (Ibid, 131).

Huvigruppide vahelised pinged, mille tekkimisele Birkland viitab – kuivõrd poliitilised muutused on alles päevakorras -, on märgatavad poliitilises debatis, mida peetakse juba Riigikogu tasandil, kui  HoS muutmise seaduseelnõu (SE350) on lugemisel. Erimeelsuste teke  on Birklandi teooria kontekstis tüüpiline, sest osapooled püüavad mõjutada poliitika kujundamist oma huvide ja väärtuste kohaselt. Valitsus nägi vajadust süsteemi tsentraliseerimiseks ja efektiivsuse tõstmiseks, samas kui opositsiooni (EKRE, Isamaa) murekohad olidki seotud tsentraliseerimise, rollide selguse ning põhiseaduslikkusega. Lõppkokkuvõttes opositsioon seaduseelnõud ei toetanudki, aga see võeti koalitsiooni häältega siiski vastu kolmandal lugemisel 02.06.2021. EKRE esindaja Leo Kunnas selgitas, et algfaasis oli opositsiooni toetus täielikult olemas, pidades positiivseks, et a) seadusega luuakse riigi tegevusvaru, mida 30 aasta jooksul ei ole tehtud, ja b) vastutus elanikkonna ulatusliku evakuatsiooni eest läheb PPA-t Päästeametile, mis tegeleb elanikkonna kaitsega ja  regionaalse kriisohjega.  Läbi läks üks muudatusettepanek (16-st esitatust), mis lükkas tagasi esialgse plaani anda Päästeametile  evakuatsiooni korral täispolitseilised volitused, k.a. isikute kinnipidamine, milliseid see institutsioon ei vaja. (Kunnas 2021)

EKRE põhiprobleem oli siiski kriisijuhtimise küsimus. Kriisireguleerimist juhtis HOS järgi siseministeerium, ent see roll anti Riigikantseleile, kellest tehti sisuliselt ministeeriumilaadne struktuur. EKRE põhjendas vastuseisu konservatiivse vaatega, mis vastustab toimiva süsteemi lõhkumiset; siseministeerium sai hakkama, kuid et loodi uus struktuur Riigikantselei alluvuses, see tundus ebaloogiline. Ka Isamaa fraktsioon oli kriitiline Riigikantselei kriisijuhtimise ja -ettevalmistamise võime suhtes võrreldes Siseministeeriumiga, eriti seoses vastutuse ja pädevuse määratlemisega kriisiolukordades. (Ibid.)

Ka nähti probleemi lauses: „Riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamist ja selle elluviimist juhib vabariigi valitsus.“ (SE350) EKRE sõnul ei saavat vabariigi valitsus kui kollektiivne organ kriise juhtida. Seda saab teha peaminister. Nõnda kirjutati vastutuse puudumine  justkui sisse. Kunnas: „Peastaap ei juhi kaitseväge, vaid kaitseväe juhataja ja peastaap on tema tööorgan. Seega, peaminister juhib kriisi või siis peaministri poolt delegeeritud minister, valitsus on tema tööorgan. See ettepanek läbi ei läinud.“ (Ibid.)

Järgmine suur probleem, mida EKRE rõhutas, seisnes võimaluses tavaolukorras saab teatud HoSi sätteid rakendada, kuna eelnõuga laiendati HoS-i ka riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumisel. Nii ei peaks olema, sest meil on selleks eriolukorrad: hädaolukord, eriolukord, erakorraline seisukord ja sõjaseisukord. Need on olukorrad, kus inimeste põhiõigusi ja vabadusi võib piirata. See ei saa aga toimuda rahuajal permanentselt seaduslikul alusel. (Ibid.)

Need näited illustreerivad Birklandi väidet, et arutelu lõpufaasis võivad  status quo'd toetavad grupid hakata rõhutama  olemasolevate poliitikate piisavust.

 

 

Kokkuvõtteks

Käesolevas ainetöös vaatlesin hädaolukorra seaduse muutmise seaduse vastuvõtmise asjaolusid Thomas A. Birklandi fookussündmuste ja päevakorda seadmise analüütilises raamistikus. Peamise fookussündmusena käsitlesin Covid-19 pandeemiat, mis põhjustas üleilmse tervisekriisi. Kuigi rangelt võttes ei vastanud see Birklandi poolt välja pakutud fookussündmuse kriteeriumidele, mida teevad näiteks alati ootamatud inimtekkelised või looduslikud katastroofid,  siis ometi oli see tähelepanu nõudev ja juhtiv sündmus, mille taustal avanes nn poliitikaaken, et korrigeerida probleemseid  ja juurutada uusi lahendusi. See tähendab, et just fookussündmus oma erakordsuses võib kätte näidata või võimendada  probleeme, mobiliseerida gruppe ja ressursse (poliitiline tahe) ning kiirendada poliitika-kujundamise protsessi. 2021. a. hädaolukorra seaduse muutmise seadus on fookussündmuse tuules sündinud kriisiaja „laps“.   

 

*          *          *

 

Allikad:

·         Birkland, T. A. (1998) Focusing Events, Mobilization, and Agenda Setting. Cambridge University Press. DOI: 10.1017/S0143814X98000038 

·         Birkland, T. (2006). Lessons of Disaster ([edition unavailable]). Georgetown University Press. https://www.perlego.com/book/949439

·         Birkland, T. (2019). An Introduction to the Policy Process (5th ed.). Routledge. https://www.perlego.com/book/2193875

·         DeLeo, R.A., Taylor, K.,Crow, D.A. & Birkland, T.A. (2021). During Disaster: Refining the Concept of Focusing Events to Better Explain Long-Duration Crises. International Review of Public Policy [Online], https://doi.org/10.4000/irpp.1868

·         Hindre, M. (2019,  28. okt) . Torm näitas, et riik pole kriisideks veel valmis. ERR. https://www.err.ee/996779/torm-naitas-et-riik-pole-kriisideks-veel-valmis

·         Hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/118062021001

·         Hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 350 SE. https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/83ceef99-af26-46d5-a2cf-90b91032d02e/hadaolukorra-seaduse-muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus

·         Kalev, L. & Sootla, G. (2021). Avalik poliitika II. Avaliku poliitika disain. Tallinn: TLÜ Kirjastus.

·         Kingdon, J.W. (2014). Agendas, Alternatives and Public Policies. Second Edition. Edinburgh: Pearson Education Limited.

·         Kriisireguleerimise poliitika ülevaade 2021. Siseministeerium. https://www.siseministeerium.ee/tegevusvaldkonnad/kindel-sisejulgeolek/kriisivalmidus

·         Kunnas, L. (2021, 02. juuni). Veebisaade „Fookuses“ https://www.facebook.com/watch/?v=759149441428091

·         Lutsar, I & Kantar Emor (2023). Covid-19 pandeemia kirjeldav analüüs ja õppetunnid. Terviseamet.

·         Murd, V. (2021, 12.veebr). Miks vajab hädaolukorra seadus muutmist? Siseministeeriumi siseturvalisuse blogi. https://siseturvalisus.wordpress.com/2021/02/12/viola-murd-miks-vajab-hadaolukorra-seadus-muutmist/2/

·         Mõttus, M. (2019, 03. nov.). "AK. Nädal": millised olid äsjase elektrikriisi õppetunnid?. ERR. https://www.err.ee/999164/ak-nadal-millised-olid-asjase-elektrikriisi-oppetunnid

·         Mõttus, M. (2019, 06. nov.). Ttormist, infost ja info jagamisest.ERR. https://www.err.ee/1000041/mirjam-mottus-tormist-infost-ja-info-jagamisest

·         Riigikogu Toimetised (2021). Koroonakriisi tuhat nägu. Nr. 43. https://rito.riigikogu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2021/06/RiTo-43.pdf

·         Riigikontroll (2018, 19. juuni). Riigi tegevus sisejulgeolekutohustavateks hädaolukordadeks valmistumisel (aruande kokkuvõte).  Kättesaadav: https://www.riigikontroll.ee/DesktopModules/DigiDetail/FileDownloader.aspx?AuditId=2467&FileId=14244

·         Seaduseelnõu SE350  lugemise stenogrammid. https://stenogrammid.riigikogu.ee/202105191400#PKP-627307

·         Siseministeerium (2021, 19.jaanuar). Hädaolukorra seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus. Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main