HAAPSALU LINNAPEA USKUMATUD SEIKLUSED

 SISSEKANNE # 488

Rahva Raamat

Kuna mu varane noorus möödus olude sunnil suuremjagu Haapsalus, siis loomulikult huvitavad mind Haapsalu asjad siiani. Olen korduvalt öelnud, et mul on selle linnakesega omamoodi love and hate relationship. Paljud teravad nurgad on nüüdseks asendunud küll nostalgiaga – kui ma olen Haapsalus käinud, tunnetan seda eriti. Nostalgiapealinn, isiklikus plaanis.

Seetõttu ma lugesin kohe läbi ka Haapsalu linnapea Urmas Suklese memuaarid, pealkirjaga „Haapsalu linnapea uskumatud seiklused“ (Helios Kirjastus, 2026). Mees nagu orkester. Trikster. Linnapea, kes on oma vunts; selline mulje jäi, et iga linnakodanik võib tänaval härra Suklesel nööbist kinni võtta ja öelda, mis tal linna juhtimise kohta öelda on. Või siis vähemalt omamehelikult teretada. Selline semu, kes seisuslikke barjääre ei pea. Natuke meenutab ta hoiaku mõttes mõnda Ameerika väikelinna śeriffi, kes peab oma linnakest ja seejuures omaenese positsiooni  ilmatuma tähtsaks asjaks. Eriti tõusetub paralleel siis, kui meenutada kuulsat Haapsalu linna lukkupanekut 1994-1995, kui linna kolme sissesõiduteed valvas politsei vahipost. Ei ole vaja igasugust kahtlast elementi linna vahele tuiama! Küllap meenub paljudele stseen filmist „Rambo – First Blood“ (1982), kus unisevõitu linnakesse saabus rahu häirima posttraumaatilise stressiga ex-vet, keda kohustundlik, põhimõttekindel ja jäik śeriff asus linnast välja puksima. „We have little quiet town here…“

Aga Urmas Sukles on loomulikult palju mitmekülgsem. Mõnes mõttes ebatüüpilise tegutsemise ja mõttemustriga on ta ühtaegu olnud linnale nii õnnistus kui õnnetus (kõige kõvem konn konnatiigis). Auga välja teenitud legacy on tal vaieldamatult.

Viimastel valimistel kukutati Sukles troonilt, kus ta oli istunud 1993-2002 ja 2009-2025. Ehk siis Eesti taasiseseisvusperioodi kõige pikema staažiga omavalitsusjuht. Mees, kellel kogu aeg on mitu rauda tules olnud, pensioneerumisele muidugi ei mõtle ja on kirjutanud hoopis rokkivad memuaarid, mis on seetõttu ägedad, et ta on need kirjutanud täie usutavusega ise. Ei mingit variautorit ega palgatud PR-suleseppa, vaid Sukles omaenda rammusas mahlas. See ongi raamatu suurim pluss, mille motona kõlab lõik raamatu kaanelt: „Kui sind saadetakse persse, siis lähed sinna. Mõtled, miks sa seal oled, ja tuled välja nagu poleks midagi olnudki. See aitab elus edasi.“

Ma noppisin välja mõned iseloomulikud seigad Suklese raamatust. Subjektiivselt, loomulikult.

Eüekas: Malevaelu oli paras rock’n’roll, sex ja drugs. Nalja sai iga päev palju, sest olime noored peoloomad. Pärast küllaltki rasket tööpäeva – betooni kühveldades või müüri ladudes – olid õhtud üks trall ja tagaajamine. Sellest ka sex. Joodi ära üüratutes kogustes alkoholi, mida tänapäeval isegi ette ei kujuta. Küll oli meil tollal hea tervis!“ (Sukles 2026: 13)

Erialavalikust: Kõrgkooli minek oli ainumõeldav, sest muidu ootas ees kaks aastat Vene sõjaväge ja seda ei tahtnud keegi. Eriala valikul olid kõne all ehitus TPIs või juura või arst TRÜs. Midagi, mil tulevikku oleks. Ei tõmmanud mind Vene ajal majandust õppima. Ega juristikski – hiljem ilmneski, et väga palju juriste korjas KGB enda juurde tööle ära. Aga arst on igal ajal lugupeetud inimene! Vene ajal ei sõltunud arst palgast. Kui olid hea arst, siis patsiendid toitsid sind ära. (Sukles 2026: 21-22)

Õpingutest ja arstipraksisest: Tõele au andes, isa päästis mind korra ülikoolist välja viskamisest, kui ma ei teinud Võru haiglas suvepraktikat korralikult ära. Seda sellepärast, et olin samaaegselt ka EÜE Lõuna regiooni komandör ja malevaelu neelas peaaegu kogu mu praktikaaja. Ei kahetse. Mu elukäigule vaadates – arsti elukutset oli mul vaja kümmekond aastat, aga poliitikas, äris olen olnud 1993. aastast, nüüdseks juba kolm korda kauem.

Mul on alles tollane praktikapäevik, kuhu siseosakonnast sain sellise iseloomustuse: „Üliõpilane Sukles praktikale hilines, kümnest päevast viibis kohal viis. Teraapia vastu huvi ei tunne. Teoreetilised teadmised kesised.“ Isa tundis hästi tollast Võru haigla peaarsti ning mul lasti praktika lühendatud kujul paari nädalavahetusega järele teha. (Sukles 2026: 22)

Olin arst, kelle kohta öeldi „arst, kes oskab kuulata“. Pärast varahommikuni kestnud külapidu oli vastuvõttu teha natuke raske, sest uni tuli peale ja hingeauru ka ei tohtinud kaugele hingata. Nõjatusin kätele ja vaatasin ainiti patsienti, kes rääkis ja rääkis. Rääkis end tühjaks ja mina ainult noogutasin. Inimesed said rääkimisest kergendust ja abi. (Sukles 2026: 28)

Autodest: Linnavalitsuse auto oli nagu linnapea isiklik auto, sellega tegin kõik oma sõidud. Ei olnud siis vaja mingit sõidupäevikut ega aruandmist. Parim linnavalitsuse auto oli  suur Peugeot 605, millele panin silma peale Tallinna Peugeot’ keskuses. Seal ta kasutatuna, aga väikse läbisõiduga, mind ootas. Läksin salongi ja vormistasin ostu. Polnud vaja ei volikogu kooskõlastust, ei eelarve järgimist. Jah, olid ikka head ajad! /…/

Teet Kallasvee [vahepealne linnapea, 2002-2007 – R.R.] eelistas sõita Audiga. Peugeot 605, mis sest et hea ja suur auto, Kallasveele ei sobinud. Tema rentis oma firmalt Audi ja jäi meile, kes me opositsioonis olime, kohe vahele. See oli kriminaalkuriteole lähedane, kui mitte öelda kuritegelik tegevus. Endalt linnapeana linnavalitsusele auto rentimine oli juba tollal karistatav. Võrumaal said ühed sama teo teinud mehed igatahes karistuse kaela. Aga Haapsalu pole Võru. Siseminister oli Olari Taal, Haapsaluga seotud mees ja Kallasvee parteikaaslane. /…/

Audidest veel nii palju, et mõni aasta pärast Fra Mare avamist ostsime mudamaffiale korraga kolm hõbehalli Audi 6. Sisuliselt tegime oma raha eest endile kingituse. Ja kuigi auto ostis linnapea enda firma teenitud raha eest, võttis Lääne Elu teema üles. Tegelikkus oli see, et ajakirjanikele ei mahtunud meie autod pähe ja nad said leheveergudel jälle ilkuda. Linnakodanikel oli üpris suva. Eesti Päevalehele pidin seletama, et A6 ei ole luksusauto, vaid tarbeese. Audi luksusauto on A8. (Sukles 2026: 66-67)

Parteist väljaviskamisest: 2017. aasta valimisteks valmistudes sain aru, et tugevat Reformierakonna nimekirja ma kokku ei saa. Paljud potentsiaalsed kandidaadid ütlesid lihtsalt ära. Oli käimas ka Haapsalu ühinemine Ridala vallaga. Seda kõike arvestades võtsime vastu otsuse teha valimisliit. Liidu nimeks panime Haapsalu ja Ridala esitähed ehk HARI. Mõeldud-tehtud!

Reformierakonnas on põhimõte, et parteilane tohib kandideerida ainult partei nimekirjas, muidu visatakse ta parteist välja. Uudis, et Sukles teeb valimisliidu, läks liikvele. Mulle helistas tollane erakonna peasekretär Tõnis Kõiv ja tahtis tulla Haapsallu. Aimasin tuleku põhjust ja ütlesin, et mis ta raiskab aega, ma võin ise Tallinna peakontorist läbi astuda.

Läksingi sinna. Peasekretäril on suur kabinet. „Suku, sa oled teinud sammu A – astunud Reformierakonda. Sa oled teinud sammu B – moodustanud valimisliidu. Nüüd pead sa tegema sammu C ja Reformierakonnast välja astuma!“ „OK,“ vastasin. „Ma astun erakonnast välja mulle sobival ajal enne valimisi.“ Läksin minema. Kuu aja pärast Kõiv helistas ja küsis, miks ma olen veel parteis. Vastasin, et ütlesin ju, et lahkun mulle sobival ajal.

Mõni aeg hiljem olime Maretiga [abikaasaga] Istanbuli lennujaamas, kui järsku kerkis nagu pingi alt meie ette Kõiv: „Suku, millal sa parteist välja astud?“ Jälle vastasin, et lahkun mulle sobival ajal ja kindlasti enne valimisi.

Igatahes olid reformaritel närvid nii läbi, et nad ei kannatanud oodata minu minekut ja kohalik parteirakuke viskaski mind Reformierakonnast välja. Seda tehti tagaselja. (Sukles 2026: 214-215)

Presidentidest: Kaljulaidi õrritasin ma aeg-ajalt FBs. Ei usu väga, et ta mu postitusi luges. Aga kui president kutsus koroona ajal inimesi aknale lehvitama, siis ei suutnud ma kuidagi reageerimata jätta. Postitasin Okaspendli sisuka loo pealkirjaga „Lugu“, kus read: Sa lehvitad ja sinu lehvitus on jahe, ja jahe on ka sinu lahkumispilk.

Karise juures meeldib mulle tema professorlikult rahulik tasakaalukus. See ajab aeg-ajalt reformarid nende 200 puudlitega päris pöördesse. (Sukles 2026: 240)

„Ärategemisest“: 2025. aasta valimiste eel sain teistsuguse märguande, mis andis mõista, et mu aeg on otsa saamas. Sõitsin Posti tänaval lahtise villisega ning keegi helistas mulle. Telefon oli mul kõrvalistmel. Võtsin telefoni, vaatasin ekraanilt helistaja nime, ma ei jõudnud telefoni kõrva juurde pannagi, kui tagant kostis „uua-uua“ ja tuled hakkasid vilkuma. Taga oli eraldusmärkideta sõiduk, politseipoiss ja politseitüdruk istusid sees. Poiss tuli minu juurde, oli külmalt asjalik ja keeras mulle 40 eurot trahvi. Ma ei tahtnud temaga vaielda ega tema autosse minna, et videost vaadata, kas ikka oli telefon kõrva ääres või mitte. Pärast mõtlesin, et mulle oleks palju rohkem mõjunud suuline hoiatus: „Härra linnapea, autot juhtides ei tohi telefoniga rääkida!“ Selline trahv aga tekitab trotsi, mitte seaduskuulekust.

Küsisin küll, kas neil on mingi trahvikogumise kohustus. Vastati, et ei ole. Kujutlesin, kuidas politseipoiss läheb koju, võtab padja alt päeviku ja kirjutab: „Kallis päevik, täna oli tore päev! Sain linnapeale trahvi teha!“ (Sukles 2026: 271-272)

Igati tore ja aus raamat, see raamat on pikantseid seiku täis. Näiteks võite teada saada, et Haapsalu oleks peaaegu promenaadi äärde saanud ka palja näkineitsi kuju, modelliks tahtis olla üks Venemaa tuntud pornonäitleja. Miks Venemaa? Aga ikkagi tsaarikuurort!!

Soovitan väga soojalt. Eriti muidugi neile, keda huvitavad kohalike omavalitsuste toimemehhanismid ja suhtedünaamikad.

*            *            *

Väikelinna eripärad: "We don't want guys like you in this town!" (Rambo - First Blood, 1982)

Okaspendel - Lugu (1988)