KUULE! KUULE!

 SISSEKANNE # 427

See ei ole aprillinali, vaid täiesti tõsi, et ameeriklased lendavad täna Kuule – pärast 54-aastast pausi. Artemis II pardal, mis Canaverali neemelt stardib, on neli astronauti – kolm meest ja üks naine. Ja tore on! Imelik, et 1972. aastast saadik pole inimese jalg kuul käinud, kuid ajavahemikus 1969-1972 leidis aset tervelt kuus mehitatud missiooni. Ja mis kõik selle poolsajandi jooksul on juhtunud. Digirevolutsioon, AI-revolutsioon jne. Ent Kuul käisid inimesed analoogtehnikaga – ja olid edukad. Tõsi, need missioonid olid väga kallid ja eks teaduslikult ka olulised – kuu ei olnudki tehtud juustust ega katnud tema pinda ka tolm, mis olla nii paks, et kosmoselaev sinna sisse ära võinuks uppuda -, kuid põhiline oli ikka külma sõja kontekstis tehniline võidujooks ning oma vägevuse näitamine: sovjeedid tutvustasid maailmale küll Sputnikut ja tegid popikooniks Juri Gagarini, aga kuu kuulus ikkagi Ameerikale. Oleme ju kõik näinud tähtede ja triipude lippu kuu pinnal – mille kohta on küll samas arvatud, et see Hollywoodi filmitrikk olla, mis lavastatud stuudios Stanley Kubricku poolt, kes just oli valmis saanud võimsa spektaakli „Kosmoseodüsseia 2001“ (1968). Ja kui poleks käidud Kuul, siis poleks tehtud ka kuulsat ülesvõtet „Earthrise“ 1968. aastal, mil kõik said ühtäkki aru, et Maa on unikaalne helesinine planeet – eriti võrreldes tühja ja kivise ja kõleda Kuuga – ning seda tuleb kaitsta, sest muud meil ei ole. See ongi meie ainus kodu. Meie kõigi jaoks, usutunnistusest, rassist, varanduslikust seisust olenemata.

Earthrise (Maatõus) - 1968, Apollo 8, autor William Anders; fotot on nimetatud kõige mõjuvõimsamaks keskkonnakaitse eestkõnelejaks. 

Võib muidugi küsida, miks on vaja taas Kuule minna, kuna midagi vapustavalt uut ja põhjapanevat me teada ei saaks. Küllap ta on sama kivine ja kõle ja tühi ja elutu nagu viiskümmend neli aastat tagasi. Ei ole seal tõenäoliselt ka UFOde maandumispaika ega natside salajast baasi. Nõukogude Liidule pole vaja ka midagi tõestada, sest esiteks on see impeerium ammu põrmu varisenud ja teiseks on tema õigusjärglane Venemaa sedavõrd nõrk, et müttab juba viiendat aastat Donbassi mülkas ega ole võimeline pilku kõrgematesse sfääridesse tõstma. Ei anna nagu konkurendi mõõtu välja. 

Aga võib-olla on vaja uusi fotosid teha, et lamemaalastele ükskord ometi ära seletada, et Kuu pealt paistab maa ümmargusena? Ma kahtlen siiski, et ükski uus foto lamemaalaste jt vandenõuteoreetikute seisukohti ümber suudaks lükata, kuna tehisaruga võib teha ükskõik milliseid ahhetama panevaid ülesvõtteid. Mäletan uudisnupukest aastast 2018 - olen selle isegi üles kirjutanud ilmselt kurioosumina -, et keegi ameeriklane Allan Nielsen väitis tõsimeeli, et NASA on kogu aeg valetanud, kui kaugel on Kuu Maast. Ametlikel andmeil on distants ca 484 400 km. Bullshit. Hr. Nielsen teab, et see on kõigest 2-3 km ja seega võib kuule sõita vähem kui tunni ajaga. Ta pildistas Kuud oma Nikon P900 digikaameraga seejärel pildistas sama kaameraga 2,5 km kaugusel asuvat tuuleveskit – mõlemad suumitud olid ühtviisi detailsed. 

Hr. Nielsen järeldab: „Ma suumisin ja sain pildid, mida on kehtivate teadusfaktide abil raske selgitada. Minu katse näitas, et teadlased ja kosmoloogid valetavad, neid valesid õpetatakse lastele koolis. Seega ei ole Kuu kuskil kaugel avakosmoses, vaid täiesti meie planeedi juures. Ma ei oska öelda täpselt, kui kaugel Kuu on, kuid minu oletuste kohaselt umbes kolme kilomeetri kaugusel.“ Seda vahendab meile Postimees, tõsi küll, rubriigis „Kirev elu“. 

On kuidas on, igal juhul on see nice try. See näitab, et inimene tahab edasi pürgida. Kas või üksnes filosoofilises mõttes. Sama asi on ka nende Marsi-missioonidega. Tähtis on just see edasipürgimise idee. Tahame uusi horisonte. Tahame valikuvõimalust. Sest kui ükskord elu Maal otsa saab – või kui meil lihtsalt siin kitsaks läheb -,  siis oleks meil varuvariant. Mune ei tasu hoida ühes korvis, eks – olgugi et see korv on jumalik.

Mina olen selles küsimuses rohkem pragmaatiline ja esitan küsimuse, et milleks meile kivine eluvaenulik Kuu või Marss, kui me võiksime sama keskkonda kogeda Arizonas ja New Mexicos ja Nevadas ja Sahara kõrbes ja Tiibeti kiltmaal ja Austraalia Punases Südames ja Andide platool. Need on Maa kõledad paigad, kuid kordades ja kordades inimsõbralikumad Kuust ja Marsist. Äkki me kulutaksime neid ressursse siin Maal elukeskkonna parendamiseks ja laiendamiseks, kui kulutame miljardeid Maalt väljapääsemise nimel. Samas – kui inimene ei pürgi, ei ole ka progressi. Kunagi ei tea, millal saabub otsustav läbimurre. Aga tõtt-öeldes on igasugune kosmoseprogramm parem rahakulutus, kui miljardite matmine massihävitusrelvadesse. Sest kui me suurendame hüppeliselt ballistiliste rakettide tootmist, toodame 600 Tomahawki asemel 2000 Tomahawki, siis sünnivad sellest ainult uued pinged ja sõjad ning mõttetud jõudemonstratsioonid ja inimesed saavad surma ja majad kukuvad kokku ja paljud ütlevad, et häbi on olla inimene.

Tõsi, täna startiv lend pole küll laskumisega kuule, aga on siiski lähivisiit Kuu orbiidile, nagu kirjeldab NASA ise. Lähemalt saab lugeda siin.

Inspireeritud Apollo 11 lennust: David Bowie - Space Oddity (1969)

Brian Eno oli samuti inspireeritud: Ascent (An Ending) (1983)

"PETE, SINA JU TAHTSID SEDA..."

 SISSEKANNE # 423

Trump annab Iraani sõja kohta järjest kummalisemaid ja veidramaid signaale. Alles see oli, kui ta ähvardas Iraani energiataristu puruks pommitada, kui Iraan ei ava Hormuzi väina 48 tunni jooksul. Seepeale lubas Iraan vastukäiguna hävitada regiooni veemagestamise taristud, mis on laheriikide jaoks eluliselt vajalik, et majandus, terve ühiskond saaks toimida. Trump tõmbus tagasi ja andis viiepäevase ajapikenduse. Ühtlasi ütleb ta, et Hormuzi väin pole tegelikult kinni, samas viibutab ta sõrme NATO liitlaste poole, et need on laisad ja argpüksid ega taha väinade avamiseks lillegi liigutada. Siis räägib Trump kindlast võidust, kuulutades, et ollakse juba võitnud ning Iraan soovib nii väga läbirääkimisi pidada (they want it so badly!), kuid USA teeb seda omadel tingimustel. Siis kuulutab Trump, et pole kellegagi läbi rääkida, tõtt-öeldes ta ei teagi, kes on kõige tähtsam juht seal vastaspoolel. Siis jälle, et läbirääkimised käivad kõrgel tasemel, aga mitte kõige kõrgema juhiga. Vahepeal kinnitab Trump, et saadab Pärsia lahe piirkonda 3000 mariini. Siis jälle tuleb teade, et Ameerika sõdurid maismaaoperatsioone tegema ei hakka. Siis teatab Trump, et sõda toimub Iraani tuumavõimekuse hävitamiseks ja režiimi vahetamise eesmärgil. Aga siis tuleb jälle Trumpi sõnum, et režiim on tegelikult juba vahetunud ja et Iraan soostus viimases hädas tegema maailmale suure kingituse ja mitte omama kunagi tuumarelva. Maailm võlgneb Trumpile tuhat tänu, kuid loomulikult unustatakse tänada.

Kõige paremini on Trumpi kommunikatsiooni kokku võtnud keegi Tiberius oma FB seinal:

Trumpi "rapid fire" ja suurepärane kommunikatsioon (@Tiberius, FB)

Sõjaasjanduse ekspert Rainer Saks möönab Postimehes: „Ei ole põhjust kahelda, et Iraan ja USA on vahendajate kaudu kontaktis. Iraanil oleks kindlasti läbirääkimisi väga vaja, kasvõi aja võitmiseks. Kindlasti soovib Iraan ka vältida USA (ja Iisraeli) rünnakuid riigi energeetikataristule. Aga Iraanile ei sobi avalikud läbirääkimised. USA president võttis protsessi avalikuks tegemisega kindlasti arvestatava riski. Iraanil ja tema toetajatel on nüüd motivatsioon saavutada USA presidendi avalduse avalik tühistamine. Lähipäevad näitavad, kas USA suudab korraldada läbirääkimised jõupositsioonilt.“ (PM, 24.03)

Iraan on tänu Trumpi edevale eneseupitamisele leidnud tõsise jõuõla Trumpi pilkamiseks, öeldes, et mingeid läbirääkimisi pole peetud ja kui Trump neid ongi pidanud, siis ilmselt ainult iseendaga, peegli ees.

Trump on aga oma peamist pistrikku, mr. Joshua’d (st Pete Hegsethi), juba valmis bussi alla viskama, samuti kindral Caine’i. Memphises ütles ta Hegsethi kõrval seistes:

„Helistasin Pete'ile, helistasin kindral Caine'ile, helistasin paljudele meie suurepärastele inimestele ... ja ütlesin: „Räägime. Meil ​​on Lähis-Idas probleem. Meil ​​on riik ..., mis on 47 aastat olnud terrori levitaja. Ja nad on tuumarelva omamisele väga lähedal. Me võime jätkata ja tõsta selle 50 000 55 ja 60 peale, lõppu pole. Või võiksime teha peatuse ja teha väikese teekonna Lähis-Itta ning kõrvaldada suure probleemi.“

„Pete, ma arvan, et sina olid esimene, kes sõna võttis,“ jätkas Trump. „Ja sa ütlesid: „Teeme ära.“ Sest sa ei saa lubada neil tuumarelva omada.“

Pete, sina ju tahtsid seda, eks… Mis muidugi tähendab seda, et Hegseth ollakse valmis ohverdama, kui narratiiv seda ette näeb. Hegseth ja Caine ei ole õnnelikud, kui Iraanis asjad laabuvad, andis Trump mõista. Et siis nüüd on teada patuoinad. Ja küllap tuleb siis aeg, kui Trump Hegsethi ametist vabastab, remargiga, et „he’s not doing great any more, he’s weak and it’s good to have him gone.“

Eks see ole palgasõdurite saatus. Hollywoodi märulites saavad nad ikka lõpuks hirmsal moel otsa.

(Diario AS/YT)

Iraani poole pealt, muuseas, tegin enda jaoks avastuse. Nimelt on praegusel Iraani välisministril Abbas Araghchil, kes ühtlasi on ka hetkel kõige rohkem pildis olnud iraanlane, aastatetagune lähikokkupuude olnud ka Eestiga. Nimelt teenis Araghchi Iraani Islamivabariiki 1999-2003 suursaadikuna Soomes ja Eestis, andis volikirjad üle Lennart Merile isiklikult ning küllap käis ka vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril, siin presidendi vastuvõtul. Resideerudes küll Helsingis, käis ta mitmel korral ka üle lahe asju ajamas. Näiteks kirjutas Delfi Ärileht 6. septembril 2001, s.o. viis päeva enne maailma hulluksminemist, kuidas Araghchi käis äriseminaril kahepoolseid majandussuhteid elavdamas.  Maailm on väike.  

Aga... ma kardan ameeriklasi. Sest nende sõnumid on segased.

David Bowie - I'm Afraid Of Americans (1997)

KÜMME AASTAT ILMA... DAVID BOWIE (08.01.1947 - 10.01.2016)

 SISSEKANNE # 384

Don't let me hear you say

Life's taking you nowhere, angel

...

Look at that sky, life's begun

Nights are warm and the days are young

Juba kümme aastat ilma...

Aga siiski... Golden years - well spent years...

Mälestades David Bowiet (08.01.1947-10.01.2016), kuulan tema plaate. Esimene Bowie plaat, mida tervikuna kuulasin, oli „Hunky Dory“ – tõsi küll, piraatsalvestusena kasseti pealt. Esimesed kaks teadlikult ja ausal teel soetatud Bowie CD-plaati olid „Heroes“ ja „Scary Monsters“. Minu kümme Bowie lemmikalbumit läbi aegade on:

Station To Station (1976, RCA) – võimas teos, minu meelest kõige bowielikum plaat üldse; lavale astus uus karakter – Kõhn Valge Hertsog (Thin White Duke), pealt külm ja arrogantne, seest habras ja soe. Krautrocki mõjud. Eno viljakas koostöö Bowiega sai alguse pärast seda plaati.

Station To Station (1976 / 1981, Christiane F soundtrack)

Low (1976, RCA) – pisut depressiivne ja melanhoolne - nagu plaadi nimigi ette ütleb -, aga väga ilus, pluss sisaldab laulu „Sound and Vision“, mis kätkeb endas kogu Bowie maailma esteetikat.

Sound & Vision (1977 / live 1990)

Scary Monsters (1980, RCA) – plaat, millega lõppes Bowie kuldaeg – 70ndad -, viimane tugev tervikalbum, meeleolu sätib paika nukker-melanhoolne ja retrospektiivne „Ashes To Ashes“

Ashes To Ashes (1980)

Lodger (1979, RCA) – Berliini triloogia viimane, ühtlasi kõige optimistlikum ja popilikum plaat, veidi nagu new wave. Boys keep swinging: life is a pop of the cherry, when you're a boy

Boys Keep Swinging (1979)

The Rise And Fall Of Ziggy Stardust and the Spiders From Mars (1972, RCA) – sellel on kõik hitid; kui ma seda tippkümnesse poleks pannud, siis ma oleks toime pannud pühaduseteotuse.

Starman (1972, Top of the Pops)

Hunky Dory (1971, RCA) – Bowie hakkas hipiks. Sisaldab laulu „Changes“: Time may change me, but I can’t trace time.

„Heroes“ (1977, RCA) – põhiline sellel albumil on muidugi nimilaul ja ikooniline albumi kaas. Sisaldab muuhulgas Kraftwerkist inspireeritud laulu „V2 Schneider“;

"Heroes" (1977)

Young Americans (1975, RCA) – plastiline valge soul, nn philly-sound, mida on hea kuulata küünlavalgel ja veiniklaas peos. Bowie oli selja taha jätnud glämrokkari karjääri ning Ziggy Stardusti persoona oli lõplikult maha maetud. Algas yuppie-jumala, Thin White Duke’i aeg. Pisut läks veel aega. Aga... Do you remember president Nixon, do you remember the bills you had to pay... or even yesterday?

Young American (1974/1975, Dick Cavett Show)

1.Outside (1995, Arista/BMG/Virgin) – Bowie taastulemine, ambitsioonikas koostööprojekt Brian Enoga. Mõne jaoks ehk liiga eklektiline kontseptalbum, kuid minu jaoks ajaproovile hästi vastu pidanud. Standout track #1 „Strangers When We Meet“, standout track #2 „I Have Not Been To Oxford Town“;

Strangers When We Meet (1995)

Aladdin Sane (1973, RCA) – Glämm-Bowie kõige rafineeritumal kujul: Ziggy Stardusti kõrgpunkt;

Drive In Saturday (1973 / live in Paris 1999)

Blackstar (2016, ISO Columbia) – võimas ja hästi ajastatud luigelaul; plaat ilmus Bowie sünnipäevaks, kaks päeva hiljem lahkus maestro Elüüsiumi väljadele.

I Can't Give Everything Away (2016, post mortem viimane singel)

Édouard Louis. MEETOD: MUUTUDA

 SISSEKANNE # 342

Rahva Raamat

 

Mulle soovitati lugeda uuemat prantsuse kirjandust, seda „kõige moodsamat, mida Prantsusmaal on pakkuda“, nagu  kultuuriloolane Marek Tamm raamatu kaanel sedastab. Autobiograafiline jutustus räägib hingekriipiva loo lapsepõlve ahistavatest oludest ja pääsemisest, milles on suur roll kirjandusel endal. Juhuslikkusel on siin vähe ruumi – kuigi ka see on faktor -, peamine on süsteemne, metodoloogiline töö. See on eneseharimine, kultuuri sisselugemine, mis toimub teadlikult ja eesmärgistatult.

Pean tunnistama, et ma alustasin lugemist võrdlemisi suurte eelarvamustega. Autor on sündinud 1992. aastal Põhja-Prantsusmaa väikeses maakohas töölisperes üsna kehvades ja piiratud oludes: mitte ainult materiaalne olukord polnud kehv, vaid ka vaimselt oldi vähenõudlikud (et mitte öelda küündimatud) – seda iseloomustasid kõige paremini televiisor ja krõpsupakk. Minu eelarvamus oli kantud sellest, et ma arvasin ette teadvat, mida ma lugema hakkan. Ootasin vägivalda, seksuaalseid kuritarvitusi, sotsiaalpornot prantsuse kastmes. Kõike seda oli, muidugi, sest muutumiseks – millest see raamat räägib – on vaja tugevat algtõuget, mis käivitab vajalikud protsessid, pärast mida aga on vaja motivatsiooni – võib-olla veel tugevamatki algtõukest, et sel jätkuks jõudu kesta. Aga see raamat haaras mind täiesti endaga kaasa – nagu tulvavesi. Ma andestan autorile, et ta ruineeris mu stereotüüpse Prantsusmaa, mille olid minu lapsepõlves loonud Louis de Funes’ ja Pierre Richardi filimid ning Alexander Dumas’ raamatud (mille ajel ma õppisin isegi prantsuse keelt), asendades need tumemeelsemate olustikupiltidega, sest ta pakkus midagi asemele: seesama eneseharimine kui lahendus ja väljapääs, teejuhtideks Michel Foucault, Pierre Bourdieu, Frantz Fanon, Gilles Deleuze. Tegutsejad jäid tagaplaanile, mõtlejad tõusid esile.

Tundsin siin äratundmisrõõmu. Ka mina olen saanud tuttavaks nimedega, kellest mul polnud aimugi. Iga kool, iga seltskond harib. Olen samuti püüdnud end n-ö. sisse lugeda – vahel suuremal või vähemal määral õnnestunult, vahel ka läbi kukkunud. Erinevalt autorist puudub minul süsteemsus ja eesmärk on olnud hägune, ujuv. Seega pole ma suutnud ammutatud teadmisi muuta mitte alati praktiliseks väärtuseks, mistap pean end poolharitlaseks. Ent tunne on tuttav – soov muutuda, akumuleerida endas teadmisi ja need enda heaks tööle rakendada. Ma mäletan, et minul käis see esmalt muusika kaudu. Avastasin hilisteismelisena David Bowie loomingu ning see oli nii teistsugune sellest, mida ma siiani kuulanud olin. Ta sai mulle omamoodi mõõdupuuks, standardiks, instrumenduks, mille abil hindasin ümber kogu oma senise muusikaeelistuse. Hakkasin teadlikult oma maitset kujundama. Bowie’le järgnes Brian Eno, siis varajane Kraftwerk, krautrock, Canterbury skeene, USA underground jne jne. Muusikaga oli lihtsam, kirjandusega keerulisem, sest filosoofilised-teoreetilised tekstid nõudsid vahendajat, kes suunaks ja aitaks mõtestada, tekitaks vajalikku resonantsi. Meenutan hea tundega Marek Tamme ja Tõnis Kahu kultuuriloenguid ning Peeter Selja poliitilise teooria loenguid. Ma valetaksin, kui ütlen, et sain kõigest aru, ma ei valeta, kui ütlen, et need jätsid jälje.

Nagu öeldud, peab selleks, et muutuda, olema tahe, motiiv, eeskuju ja eesmärk. Autorile sai väga oluliseks tutvus heast (loe: kultuursest)  perekonnast pärit tüdrukuga, Elenaga, kes romantilise huvi kõrval oli talle teejuhiks kultuuri ja kirjanduse juurde. Autor kirjutab, pöördudes nii tüdruku poole (kelle sarnaseks ta pürgis) kui ka oma isa poole (kellest ta püüdis eristuda):

Kust ma pean alustama? Kõige rohkem erinevust ja häbi tundsin ma söögiaegadel. Kui ma koos Elenaga lõunastasin, võrdlesin ma tema toitu sellega, mida ma ise sõin, ja mulle näis, nagu sümboliseeriks see erinevus meie vahel üldse kõike, mis tema elu minu omast eristas. Mina sõin rasvaseid võileibu, soolaküpsiseid, Elena sõi salateid, puuvilju või saiu ja kooke, mis ta oli ostnud linna pealt mõnest peenest pagariärist. Mõnikord vaatas ta minu toitu vastikusega ja ütles: Sa ei tohi niisugust rämpsu süüa, sa teed sellega oma kehale halba. (Louis 2025: 38)

Tutvus Elenaga pani mind armastama üht hoopis teistsugust eluviisi, ühe hoopis teistsuguse ühiskonnaklassi koode ja üldse kõike, mis selle klassiga seostub, kunsti, kirjandust, filme, sest kõik see lubas mul kätte maksta oma lapsepõlve eest, tõstis mind kõrgemale sinust, vaesusest, Sõimusõnast [pede, lilla, gei – R.R.], ning seda elu matkides pidin ma jõudma maailma, mida sina olid alati aukartusega imetlenud ja vaikimisi paremaks pidanud (kas sa siis ei tundnuyd aukartust alevi arsti või õpetaja haritud kõnepruugi ees?) Ma ei olnud kunagi varem kohanud kedagi meist nii erinevat – kedagi sotsiaalse distantsi mõttes nii kauget - ja võib-olla nimelt seda ma /…/ Elenas tajusingi, nimelt totaalse ja absoluutse ärapääsemise võimalust. (Louis 2025: 40)

Ma tundsin, et omastades tema elu, saavutan ma võidu sinu üle. Kui ma tema poolt väljusin, näpu vahel see brośüür XX sajandi maalikunstist, ma mõtlesin, et sina ei ole iial aimanud niisuguste kunstnike olemasolu ega saagi neist kunagi midagi teada, ning seega kuulub mulle miski, mida sinul ei ole, ja et uus varandus annab mulle üleoleku sinust ja kogu mu perekonnast, lubades mul kätte maksta kõigi nende kordade eest, kui mind oli alandatud (mul  on kahju, et ma niimoodi mõtlesin, aga midagi polnud parata, minevikust vabanemine nõudis ülbust ja vägivalda). (Louis 2025: 40)

Elenast sai aja parameeter: tema juuresolek kiirendas, tema puudumine aeglustas aja kulgu – kas see ei olegi mitte armastuse ja sõpruse definitsioon? /…/ Mina kõndisin, tema rääkis, ja kõik, mis ta ütles, muutis mind. /…/ Ta väljendas vaateid ja seisukohti, milllest ma polnud undki näinud, nagu traditsioonilise abielu kahtluse alla seadmine, arutlused Palestiina konflikti üle – ma ei teadnud varem, et niisuguse nimega koht maailmas üldse olemas on -, pessimistlikud teooriad inimolust ja eksistentsist, mida ta oli ammutanud loetud raamatutest. /…/ Ma ei mäleta enam, kas see vahemaa tema ja minu vahel, vahemaa kõigi teadmiste ja minu teadmatuse vahel mulle ka haiget tegi või andis see mulle hoopis jõudu, sest just nimelt selle vahemaa pidev tajumine kinnitas mulle, et ma olen teel hoopis uude maailma. (Louis 2025: 41)

Ma tahtsin Elenad rääkimas kuulda, veel ja veel, kuulata koos plaate, Glenn Gouldi ja Keith Jarretti, tema lemmikuid, või Brahmsi, keda imetles tema ema. Kõik muu oli muutunud mulle ajaraiskamiseks. (Louis 2025: 38)

Autori teekond viis kodualevist väljamurdmisega suurde linna, Amiens’i, gümnaasiumisse (lütseumi), kavatsusega võtta sealt kõik, mis sellel linnal, koolil, sõpruskonnal anda oli. See kõik tuli raske tööga, higi ja pisaratega. Autor kirjutab:

Ma ei mäleta enam pöördepunkti, seda hetke, kui ma pärast nädalatepikkust pingutust hakkasin loetust aina paremini aru saama, seda hetke, kui kriisid ja nutmised tasapisi ajas kaugemale jäid ja kui raamatust loetud mõtted hakkasid aina rohkem meenutama teisi mõtteid teistes raamatutes. Mu töö ja vaev hakkasid end ära tasuma. Õhtuti oma Amiens’i sõprade, Elena, Julie seltsis aega veetes sain ma jutu sisse põimida uusi teadmisi, asju, mida ma just õppinud olin ja ma tundsin nende poolt midagi imetlusetaolist.

Sain aru, et Teadmine = Võim.

Nad [töökaaslased] nägid mind tulevat päevast päeva aina uus raamat kaenla all, Arendt, Heidegger, Deleuze, ma lugesin töö juures, ma lugesin ka öösiti, ma lugesin ülikooli lõunapausidel, ma lugesin bussis, ikka see üks mõte peas vasardamas: ma pean siit ära saama, ma pean siit ära saama. Ma pean muutuma. (Louis 2025: 130-131)

Meenub Lou Reedi ja John Cale’i lauluread Andy Warholi elust:

It's work, the most important thing is work

Tõepoolest.

Edasi tuli loogiline pürgimus maailmalinna, Pariisi, ja selle elitaarsesse kooli, Kõrgemasse Normaalkooli (École normale supérieure) – kooli, kus olid hariduse saanud pea kõik autori eeskujud, prantsuse eliit. Minu arusaamise järgi ei läinud autor seda teed mitte pelga sooritusakti enda pärast, et haridust kiht kihi järel kasvatada, vaid vaibumatust ihalusest avarama maailma järele – see on mõistetav neile, kes on pärit kingakarbi-taolisest umbsest kasvukeskkonnast. Amiens, mis kunagi oli maailma avardaja oli jäänud kitsaks, nii nagu ka sealsed sõbrad olid jäänud pidama sealsetesse raamidesse. Nii sai pidevast muutumise soovist autori jaoks justkui kahe teraga mõõk, mis ühest küljest tõukas endiselt tagant, sundides edasi liikuma, teisalt aga mõranesid sõprussuhted, toimus eemaldumine, jahenemine, teisenemine (armastusest sai vihkamine, austusest põlgus). Autor kirjutab:

Nägin vaeva, et ta mu teisenemisega kaasa tuleks, et tema samuti teiseneks, minuga koos. Ma rääkisin talle raamatutest, mida ma lugesin, kehutasin tedagi neid lugema, käisin talle peale, et ta võtaks omaks mu uue eluviisi, kutsusin teda brunch’idele, rääkisin, et ta võiks teisiti riides käia, viisil, mis minu meelest oli pariislikum. Just nagu oleksid mu Amiens’i algusaegade pildid tagurpidi pööratud, olin nüüd mina see, kes üritas teda muuta, aga mu üritused kukkusid läbi. Kas ta oli selle tagurpidi keeratud olukorra pärast mu peale alateadlikult vihane, sest nüüd tahtsin ju mina talle uusi asju õpetada? Ma rääkisin talle oma plaanidest, Pariisist, kutsusin teda kaasa elama seal koos minuga; mida rohkem ma aga muutusin, mida rohkem ta nägi mind muutuvat, seda enam ta tardus, klammerdus selle külge, mis oli – tähendab, selle külge, mis mina olin olnud. Me tülitsesime, ta karjus, et ta põlgab pariislasi ja nende snobismi ja et kui ma veel rohkem nende moodi lähen, siis hakkab ta lõpuks ka mind põlgama. Talle oli vastik mu pime ja naiivne kodanlike kommete austamine. Ta karjus meie tülide ajal, et tema tahab lugeda sellepärast, et talle meeldib, mitte endale võimu kogumiseks nagu mina; tema, kes ta oli mulle kinkinud mu elu esimesed raamatud, viinud mind esimest korda elus kinno autorifilmi vaatama, teatas nüüd, et kõik see ajab tal südame pahaks, et kõige vähem tahab ta niisuguseks saada nagu mina. (Louis 2025: 150)

Ma toon veelkord välja autori enda tõdemuse: minevikust vabanemine nõuab ülbust ja vägivalda. Niisamuti nagu vanematekodu, muutus minevikuks ka Amiens ja Elena. Oli vaja vabaneda ka neist köidikuist.

Autor, kes harib ennast Pierre Bourdieu’ lugemisega – loeb end sisse viimase tuntud tüviteksti „Eristus“ (La Distinction: Critique sociale du jugement, 1979 /1984) - on lõppude lõpuks ise habituse teooria elav tõestus. Kõige üldisemalt on habitus mõistuse, meele struktuur, mida iseloomustab teatav omandatud skeemide, tundlikkuse, eelsoodumuste-eelhoiakute ja maitse-eelistuste süsteem. Bourdieu’ järgi on habitus ühtaegu loov-esilekutsuv printsiip ja praktikate klassifitseerimise printsiip inimeste (agentide) kujutluses ning see väljendub nende käitumises. Habitus pole vaba tahte tulemus - ajapikku loob selle kahe asja koosmõju: 1) meelelaadid, kalduvused, mida vormivad nii möödaniku sündmused ja struktuurid kui praegused praktikad ja struktuurid ja 2) nende tajumise tingimused. Ses mõttes luuakse ja reprodutseeritakse habitust alateadlikult, ilma teadliku keskendumiseta. (Bourdieu 1984: 170).

Autor püüab luua habitust teadlikult, keskendunult. Metoodiliselt. Nagu pealkirigi ütleb: „Meetod: muutuda“.

Ja jälle tuleb meelde Lou Reed ja John Cale, kes laulsid väikelinna painest ja igatsusest suurlinna tulede järele. See sobibki siia lõppu. Rõhuasetused on minu poolt – nendest ridadest nähtub igavesti kehtiv, universaalne tõde, ühtviisi arusaadav nii Ameerikas, Prantsusmaal kui Eestis:

When you're growing up in a small town
You say, no one famous ever came from here

When you're growing up in a small town
And you're having a nervous breakdown
And you think that you'll never escape it
Yourself or the place that you live

Where did Picasso come from
There's no Michelangelo coming from Pittsburgh
If art is the tip of the iceberg
I'm the part sinking below

When you're growing up in a small town
Bad skin, bad eyes, gay and fatty
People look at you funny
When you're in a small town

My father worked in construction
It's not something for which I'm suited
Oh, what is something for which you are suited
Getting out of here

I hate being odd in a small town
If they stare let them stare in New York City
As this pink eyed painting albino
How far can my fantasy go

I'm no Dali coming from Pittsburgh
No adorable lisping Capote
My hero, oh, do you think I could meet him
I'd camp out at his front door

There is only one good thing about small town
There is only one good use for a small town
There is only one good thing about small town
You know that you want to get out

When you're growing up in a small town
You know you'll grow down in a small town
There is only one good use for a small town
You hate it and you'll know you have to leave

 

Lou Reed & John Cale - Smalltown (LP "Songs For Drella", Sire 1990)

 Lou Reed & John Cale - Work (LP "Songs For Drella", Sire 1990)

 

David Bowie - Changes (1971 / live 1973)

PS. Soovitan lugeda ka teemakohast postitust Rahva Raamatu raamatublogist.

 

POPKULTUURI TEOORIAD 8. Roland Barthes ja mütoloogiad (© T. Kahu, TLÜ)

 SISSEKANNE # 153

Prantsuse kirjandusteadlane ja semiootik Roland Barthes (1915-1980) koondas oma tuntud esseed, milles analüüsis päevakajalisi nähtusi ja kritiseeris väikekodanliku esteetikat ning arusaamu, teosesse „Mütoloogiad“ (1956, e.k. 2004), mis üllataval kombel kõnetab tänapäevalgi. 

Sissejuhatavalt kirjutab Barthes, et teosel on kaks eesmärki: esiteks püütakse ideoloogiliselt kritiseerida nn massikultuuri keelt, teiseks aga seda keelt emakordselt semioloogiliselt dekonstrueerida. Barthes: „ Lugenud toona Saussure’i, jõudsin veendumusele, et „kollektiivseid representatsioone“ märgisüsteemidena käsitledes on lootust jõuda kaugemale nende pelgast paljastamisest ning anda üksikasjalikult aru müstifikatsioonist, mis muundab väikekodanliku kultuuri universaalseks loomulikkuseks.“ (Barthes, 2004: 7)

Barthes ei analüüsinud iialgi suuri autoreid a la Shakespeare, vaid juurdles autorite üle, kes olid unustatud. Müüt on tihedalt seotud ideoloogia mõistega, Barthes kasutab marksistlikku aparaati analüütilise võttena. Ideoloogiat võib käsitleda inimeste maailma kooshoidva rituaalide kogumina. Marxilt laenas ta arusaama, et ideoloogia on teatud majanduslik-sotsiaalsete huvide tulemus. Müüdid sünnivad nende baasilt.  Claude Levi-Strauss arvas jälle, et müüdi varjus ei ole mingit huvitatust, Barthes’il aga teenivad müüdid kellegi huve. Müüt = ideoloogia, nende loomine on klassisüsteemi tagajärg. 

Keskne idee: ideoloogia apelleerib enesestmõistetavusele, mida nt inglise keeles markeerib sõna „common sense“.  Ideoloogia töötab loomulikkuse põhimõttel. Vrd. homofoobilise ideoloogia aluseks on väide, kuidas homoseksuaalsus on ebaloomulik. Müüt ei esine läbi erakordsuse.

„Kirjutamise nullkraad“: Barthes analüüsib klassikalist kirjutamise vormi Prantsusmaal 17. sajandil – täpne ja selge stiil, loomulik, inimeste ülene. Aga 19. sajandil varises see kokku, kuna õhiskond muutus. Seega polnud ka see stiil n-ö. inimeste ülene. Loomulik stiil osutus konstruktsiooniks, mis hoobi saanuna lakkas töötamast. Barthes järeldab, et ei ole olemas mingit nullkraadi, mis asuks eemal ühiskondlikest suhetest. Kirjutamise juures eksisteerib alati ideoloogiline dimensioon, kirjandus on alati ideoloogiliselt laetud, isegi siis, kui ta teeskleb, et ta ei ole seda. Kirjutamine kui ajaloolise solidaarsuse akt. Barthes analüüsib müütide võtmes nt Greta Garbo näoilmet, wrestlingut (kätśimist), igapäevaelu objekte. Argimütoloogia. Lähtekoht on lihtne – kõik on ideoloogiliselt laetud.  Mõttekoht: keskealised prouad kannavad kassas päkapikumütse – töö peab olema lõbus?

Barthes ja strukturalism, ta toetub siin Sveitsi keeleteadlasele Ferdinand de Saussure’ile. Kaks mõistet: tähistaja ja tähistatu => märk: kass + karvane olend => kass, mida me kõik tunneme. Saussure’i järgi tähistaja ja tähistatu suhe on täiesti juhuslik, sel sõnal ei ole kassilaadseid omadusi, see on neli tähte. Tähendus on kokkuleppeline. Tähenduse loomine: sõnad saavad tähenduse struktuuri sees. Näide: valgusfoori värvid omandavad tähenduse ainult foori struktuuri sees, punane keelab, roheline lubab. Jalgpalli kaardisüsteem võeti üle foori struktuurilt. Leinavärv: Aasias valge, meil must.

Barthes võttis kasutusele kaks mõistet uues kontekstis: denotatsioon kui esimese astme tähendus ja konnotatsioon kui teise astme tähendus.

Denotatsioon on stabiilne, kindel tähendus, aga konnotatsiooni tasand sõltub kontekstist, on hajusam ja vähem fikseeritud. Näide: siga – loom ja mees, madu – roomaja ja naine. Konnotatsiooni tasandil moodustatakse tähendus esimese astme märkidest (sea omadused), mis kantakse üle teisele märgile (mees: räpane nagu siga).  Müüdid pannakse kokku kokku konnotatsiooni tasandil, kasutades selleks denotatsiooni tasandi märke. Müüdid ei sünni tühjusest, nad kasutavad juba aktsepteeritud märke ning on seetõttu väga edukad. Näide: Reformierakond kui oravapartei.

Müüt on kõneakt. Müüt ei ole valmis. Tähtis on seose loomine, märkide ülekandmine ja kasutamine uues kontekstis.  Repliik: Pet Shop Boys’i kalkuleeritus, tantsumuusika ja iroonia.

Barthes’i näited: mustanahaline sõdur andmas au Prantsuse trikoloorile (Paris Matchi kaanepilt) – tähendustest tiine pilt: koloniaalvõimu ülistus konnotatiivses tähenduses – noormees annab au tema kodumaa koloniseerinud võimule. Teiseks, ajalooliselt eksisteerinud isik, pühamees abee Pierre ja kujutluspilt temast, tegemist oli erakordselt hea inimesega, mida rõhutab ka meedia kuvand: lihtne välimus, loomulik habe jne.  Sisemiselt suure hingega inimene, keda iseloomustas tagasihoidlik välimus. Lihtsuse märk kui ideoloogiline kostruktsioon, sümbol. Inimesest saab müüt.  Popkultuuri müüdid: ühel pool üle võlli stiliseeritud Elvis kui müüt ja teisel pool siirad, hingega  muusikud – samuti müüt. Lihtsus ei ole vähem imagoloogiline konstruktsioon kui showmaailma ülepaisutatud sära.  Jaan Tätte kui müüt: maavillane manipulaator? Küsmus ei ole ebasiiruses, vaid müütide loomises ja enda heaks töölepanemises: kitarr, kampsun, lüürilised vahepalad publikuga, välise pretensioonikuse eemalhoidmine. Vrd. ka Taukari müüt, või Leplandi müüt.  Barthes kirjeldab, kuidas müüt on loodud väikekodanlikule prantslasele: te ju ei taha revolutsiooni, kõige eest hoolitseb abee Pierre.

Taaskord on kasutusel sõna „demüstifikatsioon“  antud juhul tähendab see salapärasuse äravõtmist sellelt, mida peetakse loomulikuks. Näidatakse, kuidas loomulikkus on tehtud. Demüstifikatsiooni eesmärk Barthesi järgi on nende müütide nõrgestamine. Tööriistad müütide läbinägemiseks. Vrd Althusseri teadusliku analüüsi meetod. Kas Barthes oli selles edukas? Mitte väga. Müüt loeb igal pool, alates töövestlusest kuni presidendi valimisteni.

Kaks aspekti:  reaalne maailm ütleb meile, millist keelt kasutada; Barthes ütleb, et keel aitab meil reaalsust kokku panna. Nii näiteks kirjeldavad eesti ja vene keel maailma erinevalt.  Me näeme reaalsusest seda, mida keel võimaldab/lubab. Eri rahvaste värvitajugi on erinev.

Oma „Mütoloogiate“ raamatu teises osas – „Müüt tänapäeval“ – võtab Barthes müüdi osadeks lahti  ja selgitab mütoloogiate tekkemehhanismi. Niisiis müüt on kõne, muidugi teatud tingimustel. Eeldada tuleb, et müüt kujutab endast kommunikatsioonisüsteemi, sõnumit. Müüt ei saa olla objekt, mõiste ega idee – ta on tähistamisviis, ta on vorm. Müüti ei tee müüdiks tema sõnumi objekt, vaid objektist kõnelemise viis. Ka on müüdid ajalikud: me võime küll kohata igivanu müüte, aga igavesi müüte pole olemas, sest üksnes inimajalugu muundab reaalsuse kõneks. Mütoloogia saab tugineda ainult ajalool, sest müüt on kõne, mille ajalugu on välja valinud; müüt ei saa iialgi esile kerkida asjade endi „loomusest“ (Barthes, 2004: 227-228)

Popkultuuri jaoks kujunes väga oluliseks võltsingu strateegia: sa oled mitte see, kes sa looduse poolt oled, vaid sa saad selleks, kelleks sa end ise lood. Subkultuuride põhimõte. Loo iseennast. Gary Numan ja numanoidid, Bowie erinevad persoonad. Loeb keel, märgid. Identiteet ei tulene bioloogiast, vaid märkide juhtimise oskusest. Punk-kultuur. DIY-mentaliteet.  Punkrocki üks aspekt oli umbusk valitseva staarimentaliteedi vastu.  Esimene väide: keegi ei ole staar (<- demüstifikatsioon). Teine väide: Igaüks võib olla staar (kes oskab staari keeles rääkida). Olemuslikult ei ole olemas staari, aga me aktsepteerime staari kui keelelist valikut. Põlgus ja tolerants. Punkbändid esinesid samal tasapinnal, mitte publikust kõrgemal laval.

MTV tekkimine 1981, uus videokultuur võimendas seda märkide süsteemi: imago teadlik loomine (Madonna, Michael Jackson, uusromantikud – Visage, Japan.

Muusikatööstuse miljoniküsimus: kuidas lavastada siirust? Suur plaan, näoilme, detailid. Bruce Springsteeni imago kui lihtne töötegija: higi näol kui märk, sümbol; samuti teksariietus, casual look. True expression is fake.

Pet Shop Boys’i iroonia: I’ve got a brain, you have a look – let’s make lots of money.  Jim Morrisoni armastus kui purgatoorium: Break on thru to the other side. Chris Lowe, PSB: „Me oleme eimiski, aga meie ümber on midagi.“

Vabastav kommerts: mingit olemuslikku tõde polegi vaja välja uurida. 

*             *             *

Alljärgnevalt valik popmaailma müüte. Imago teadliku loomise ja ärakasutamise suurmeister oli kahtlemata David Bowie.

David Bowie - Boys Keep Swinging (1979)

 

Gary Webb võttis omale pseudonüümi "Numan" ja lõi endast poolmüütilise lavakuju, kes robotlikult, emotsioonitult edastas düstoopilist sõnumit.

Gary Numan - Cars (1979)
 

Pet Shop Boys dekonstrueeris irooniliselt śõubisnise müüte. Id est: I’ve got a brain, you have a look – let’s make lots of money.

Pet Shop Boys - Opportunities (Let's Make Lots Of Money), 1987

 

Bruce Springsteeni müüt oli olla "hard-working American guy - honest, heartfelt, straight". Higil on sinikraelises ideoloogias tähendusrikas roll kanda, higi on müüdi osa. Kaamera tõi esiplaanile iga viimase higipiisa, kui võimalik. Siin küll otseselt väga näha ei ole, aga selle eest on tunnetatav.

Bruce Springsteen - Born To Run (1975)

Uusromantikud kasutasid teist märgisüsteemi. Higil ei olnud selles müüdis kohta. Küll aga grimmil. Sest true expression is fake, anyway.

 

Visage (Steve Strange / Midge Ure) - Fade To Grey (1981)

Jaan Tätte ajab selga kampsuni, võtab kätte kitarri, paneb küünladki põlema,  ja konstrueerib eriliselt intiimse atmosfääri, mis sihtgrupi südamekesed põksuma ajab. "Karune" olek on müüt, samamoodi nagu Springsteeni sinikrae-esteetika ja Steve Strange'i grimm. 

Jaan Tätte ja Marko Matvere - Sõprade laul nr 1

 

Kasutatud allikas:

Roland Barthes. Mütoloogiad. 2004. Tallinn: Kirjastus Varrak.