MILLAL SAAKS RONGIGA EUROOPASSE? ehk ÄRGE KÜSIGE KOGU AEG VALESTI!

 SISSEKANNE # 490

RAIL BALTIC ESTONIA unelm: nagu Navitrolla maal!

Pärnu eksmeer Kristel Voltenberg on kirjutanud peaministrile avaliku kirja seoses Rail Balticu projekti edasilükkamisega nii umbes nelja aasta võrra – sest siis olevat võimalik uuest rahastusepaketist uut raha peale saada ja Eesti riigirahakotist ei peaks nii palju pappi luhvtitama. Eks määramatu osa selle sisust kulub kaitsekuludele (ja kelmuste kinnitampimisele – mis see 70 milli siis ära pole, eks).

Asi, mis pidi 2030. aastaks valmis saama, ei saa teps mitte. Noh, me teame, lätlased on süüdi. Nemad rääkisid juba ammu, et ei jõua ega taha. Kui üldse, siis teevad valmis ainult selle jupi, mis Riiast Leedu piirini viib. Et nad on realistid, aga eestlased on idealistid – varem või hiljem saab see ilus muinasjutt Rail Balticu õigeaegsest valmimisest ka siin otsa (loodan, et mitte kogu Rail Balticu lugu!).

Nüüd siis andiski peaminister Michal otsesõnu mõista, et kiire rongiühendus lükkub edasi, sest riigieelarve ei vea välja ja et venitamise (ajatamise) taktika aitab ehk saada raha Euroopa Liidu eelarveperioodil. Me saame niiviisi justkui konsensuslikult Balti riikidega ühte jalga astuda ja presenteerida seda nihutamist ühise otsusena. Ent sisepoliitilise noodiga – nagu Michal rõhutas - , on Eesti pool oma tükid kõik korralikult ära teinud, olles ehitustempolt Baltimaade meister.

See võibki nii olla, sest viimases Kuku raadio keskpäevatunnis ahhetas saatejuht Priit Hõbemägi, et metsade vahel, seal tulevase trassi ääres, käivat tohutu löökehitus – valmivad hiiglaslikud betoonist viaduktid ja ökoduktid, kust siis päevas hakkab paar Passatit vasakult paremale ja vastupidi üle sõitma ning ehk läheb ka paar põtra ja kitse üle. Käib tohutute ressursside betoneerimine, mille võiks üle elada teadmisega, et me saame selle neetud kiirrongi Varssavini, milliseid terve Euroopa on risti-rästi täis sadu ja sadu. Kiire raudteeühendus on nii endastmõistetav asi, et sellele on oodi teinud juba Kraftwerk aastal 1977!! Ammu olnuks aeg üks korralik raudtee Läände ehitada – juba integratsiooni põhimõtte pärast -, aga nüüd jälle nihkub see „helesinine unistus“ otsekui petlik miraaž horisondi taha. Killustikuhunnikud jäävad sinna kus on, masinad pannakse seisma, rajad rohtuvad – neli aastat on pikk aeg. Kipub sinna projekt „EI!“ suunda minema. Sest kui neli aastat mööda saab, on juba teised lood ja laulud: ehitamine on kallim, valitsus on teine jne. Odavamaks ei lähe midagi.

(Mistap mul on tunne, et ühel hetkel saabub aeg, kus meid kõiki kolme Balti riiki hakatakse Brüsselis vaatama parajate kelmidena. No et küsite aga raha, kuid kus rööpad on? Lätlastel juba sai valmis imposantne keskvaksal – klaasfassaadide, reisijate ootealade ja platvormide varikatustega. Kuni rongi-liikluseni saab seda kasutada multifunktsionaalselt.)

Aga meie, pärnakad, oleme jälle vasta püksa saanud. Häda nende ühendustega! Kui 2018. aastal meilt Tallinna rong ära võeti, lubati meile peatset Rail Balticut – muide, juba 2026. aastaks! - ning toonane taristu- ja majandusminister Kadri Simson veel uhket lennujaama pealekauba, kust Boeingud lendama hakkavad. No ei hakanud. Ses mõttes on eksmeeri Voltenbergi avalik kiri põhjendatud ja loogiline.

Ta kirjutab:

„Pärnule ei ole see pelgalt tehniline ajakava muudatus.

See puudutab otseselt meie linna arengut ja usaldust Eesti riigi vastu.

Pärnu linn, Pärnumaa elanikud ja siinsed ettevõtjad on riigi antud lubadustega arvestanud. Rail Baltic on olnud osa linna pikaajalistest arenguplaanidest. Selle ümber on kavandatud taristut, reisiterminali ja kogu linnaruumi. Ettevõtjad on teinud investeerimisotsuseid teadmisega, et Pärnu ühenduvus paraneb.

Paar näidet. Vaid ühest Pärnule olulisest sektorist, turismist. Pärnusse kerkib hotell-konverentsikeskus, mille valmimist ootame 2027. aastal. Planeerimisel on veel vähemalt kolm hotelliarendust, mille puhul on arvestatud Pärnu parema ühenduvusega. Need otsused ei sünni tühjale kohale, nende taga on usk riigi pikaajalistesse arenguplaanidesse.

Seetõttu tuleb küsida: milline on riigi vastutus siis, kui riik ise muudab neid eeldusi, millele inimesed, ettevõtjad ja kohalik omavalitsus on oma otsuseid rajades tuginenud?

Mõistan argumenti, et Rail Balticu ehituse pikema aja peale jaotamine võimaldaks kasutada rohkem Euroopa Liidu raha ja vähendada Eesti omaosalust lähiaastatel. Euroopa raha maksimaalne kasutamine on kahtlemata mõistlik eesmärk. Kuid üksnes sellest ei piisa, et pidada projekti edasilükkamist Eestile kasulikuks.

Euroopa raha ei ole tasuta, kui selle ootamine lükkab edasi raudtee majandusliku kasu, suurendab ehituse kogumaksumuse riske ja jätab strateegilise ühenduse veel aastateks rajamata. Praegu ei ole avalikkusele esitatud terviklikku arvutust, mis näitaks, milline on 2034. aastaks valmiva Rail Balticu tegelik kogumõju võrreldes 2030. aastaks valmiva ühendusega.

Me ei tea, kui palju maksavad neli täiendavat aastat ehitushindade kasvu, saamata jäänud majanduslikku kasu ja edasi lükatud investeeringuid. Samuti ei ole järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus lõplikult kokku lepitud. Seetõttu tuleb küsida, kas on põhjendatud aeglustada ehitust kindlama praeguse rahastuse asemel lootusega, et vajalik raha on tulevikus olemas.

Rail Baltic ei ole tavaline riigieelarve kulu. See on pikaajaline investeering Eesti majandusse, ühenduvusse ja julgeolekusse. Selle mõju ei alga alles päeval, mil esimene rong üle piiri sõidab. Kindel ajakava mõjutab juba täna ettevõtjate investeerimisotsuseid, logistikat, turismi, tööjõu liikumist ja piirkondade arengut. Pärnu arengut mõjutab see kõik aga eriti olulisel määral.

Samuti on Rail Baltic üks Eesti sõjalise mobiilsuse ja Euroopa ühenduvuse projekte. Kui peame vajalikuks tugevdada Eesti julgeolekut ja sidemeid Euroopaga, tuleb hinnata ka seda, mida tähendab strateegilise taristu valmimise edasilükkamine.

Eesti ei saa Rail Balticut loomulikult ehitada üksi. Läti ja Leedu edenemine on oluline ning kogu raudtee toimimine eeldab Balti riikide koostööd. Kuid naabrite võimalik mahajäämus ei peaks tähendama seda, et Eesti enda ehitustempot tuleb vähendada.

Eriti ei tohiks selle tõttu jääda ootama Pärnu.

Kui Tallinna–Pärnu lõiku on võimalik varem kasutusele võtta, tuleb seda teha nii kiiresti kui võimalik.

Pärnu ei vaja kiiret ühendust Tallinnaga ainult mugavuse pärast. Me vajame seda ettevõtluseks, tööjõu liikumiseks, hariduseks, turismiks ja kogu piirkonna arenguks. Pärnu on Eesti suurima pindalaga linn ning Pärnu hea ühenduvus mõjutab kogu Pärnumaa ja Lääne-Eesti arenguvõimalusi.

Pärnu konkureerib samal ajal Tallinna ja Tartuga riiklikult tähtsa objekti staatuses multihalli nimel, mille üks keskseid mõtteid on samuti hea ühenduvus Tallinnaga, Tallinna kaudu Helsingiga ning lõuna suunas Riia ja sealt edasi Euroopaga.

Sellises olukorras ei saa riik ühelt poolt rääkida Pärnu arengupotentsiaalist ja investeeringutest, teiselt poolt muuta selle arengu ühe olulisema eelduse – kiire ühenduvuse – tähtaega ebamääraseks.

Seetõttu on minu küsimused Teile konkreetsed.

Kas Eesti valitsus kinnitab, et Tallinna–Pärnu kiire raudteeühendus valmib enne kogu Rail Balticu põhikoridori lõplikku valmimist?

Milline on konkreetne tähtaeg, millal saab Pärnu inimene reaalselt sõita kiire rongiga Tallinna?

Millal saab Pärnust kiire rongiga Lätti ja sealt edasi Euroopasse?

Millise arvutuse põhjal on valitsus jõudnud järeldusele, et aeglasem ehitustempo ja võimalik valmimine 2034. aastal tuleb Eesti maksumaksjale kokkuvõttes soodsam kui 2030. aasta eesmärgi hoidmine?

Milline on valitsuse plaan juhul, kui järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus ei kujune loodetud mahus?

Ei mina ega me, pärnakad, nõua erikohtlemist ega seda, et Pärnu ühendus ehitataks teiste arvelt. Me nõuame, et Eesti riik peaks kinni oma lubadustest. Pärnu ei vaja enam uusi üldsõnalisi lubadusi. Pärnu vajab konkreetseid tähtaegu, toimivaid ühendusi ja selget vastutust.

Rail Balticu puhul ei ole küsimus ainult raudtees. Küsimus on selles, kas Eesti riigi antud lubadused on midagi, millele inimesed ja ettevõtjad saavad oma tulevikku kavandades päriselt toetuda.” (Pärnu Postimees, 23.09.)

Mis te, kas te, kus te!! Mina ei ole teil mingi wonder woman ega superman ega Karlsson, vaid peaminister vähemusvalitsuses – pareeriks kindlasti Michal ja delegeeriks küsimused allapoole. Minister Leis on liiga laialt kõike luband, tema saab kinga! Aga muus osas on nagu on. Nagu vanas Eino Baskini ja Priit Aimla sketšis:

„Aga varsti te kukute jälle kuskil vale inimese käest valel ajal küsima, kuidas saaks Tapale sõita? Ja vastatakse teile ilmtingimata valesti: Tapa bussiga! Kui soovite sõita, siis sõitke, kui tahate midagi küsida, siis küsige. Mida on asjamehed omalt poolt teinud teravate olukordade vältimiseks? Ja asjamehed vastavad: meie omalt poolt oleme teinud teile kumerad bussid.“

*            *            *

Kraftwerk - Trans Europa Express / Metall auf Metall (KlingKlang/3-D The Catalogue)

TÄNA, 25 AASTAT TAGASI...

 SISSEKANNE # 485

Vabandust, Valdo Pant. Laenasin oma postituse pealkirja Teilt. Tõepoolest, täna, 25 aastat tagasi varisesid New Yorgis kaksiktornid ja algas uus ajastu - ebakindluse ja paranoia-ajastu. George W. Bush lubas kõik pahalased (evil-doers) kasti lüüa. Algas sissetung Afganistani, jaht bin Ladenile, sealt edasi tuli Iraak – no ja lõpuks kogu muu jama Süüriani välja. 

Mäletan seda päeva selgesti. Olin Tartus oma Annelinna korteris ja tegin arvutis mingit esseed ülikooli jaoks. Telekas mängis CNNi kanalil. Järsku tuli „breaking news“, et lennuk põrutas Maailma Kaubanduskeskuse ühte torni. Näidati otsepilti suitsevast tornist, stuudiosse oli kutsutud mingi lennu-ohutuse ekspert, kes kõneles umbes nii, et „accidents will happen“ ja et ka varem on lennuk (tõsi, väikelennuk) õnnetul kombel Manhattani kõrghoonesse põrutanud. Ma siis jäin ka huviga vaatama-kuulama…, kui järsku ilmus tornide juurde veel üks lennuk ja põrutas otse majja. Ma veel mõtlesin, et what the fuck?!  Onu heietas edasi, aga saatejuht katkestas teda pisut ebaleval moel, et näete, midagi kummalist toimus just praegu. 

Siis millalgi tuli ekraanile ärev teade: „America is under attack!“ Jah, nii oli – see oli tõesti väga sürreaalne hetk. CNN näitas hävingut otsepildis, mõned inimesed kõlkusid akendel, olles ülemistele korrustele lõksu jäänud, ning mõned hüppasid alla. Mõistsin kohe, et nüüd hakkab suur jama pihta, et ega seda nii ei jäeta. Siis tuli teade Pentagoni rünnanud lennukist ja veel ühest, mis kukkus metsas alla. Lõpuks kukkusid tornid raginaga kokku – miljonite silma all.

See oli üldse kummaliselt õõvastav september, sest mõned päevad varem oli Pärnus puhkenud metanoolitragöödia, mis viis hauda 68 inimest. Õhtuleht loendas igas lehenumbris surnuid. Lennart Merile pandi pahaks, et ta polnud ohvrite suhtes piisavalt empaatiline, heites neile ette nende elustiili. Rahvas hakkas rääkima sidrunimaitselisest piiritusejoogist  - „Pärnu pimedast“.  Vikerraadios, muide, tegi Taavi Libe oma "Eestimaa toimikute" sarjas sellest sündmusest ka huvitava saate - saab kuulata siit. Aga kui saabus 9/11, siis oli meie oma tragöödia muidugi kohe teisejärguline uudis.

Tõele au andes, neil päevil oli mul tunne, et maailmalõpp on kohe saabumas.

CNN actual footage, TV live 8-10 AM: algul näidati Nokiat...

Presidenti informeeritakse... America is under attack! (ABC News)

*        *        *

TEGUS NÄDAL: UUS PRESIDENT, MÜRSUSKANDAAL JA SAJANDI VIHM

 SISSEKANNE # 484

Riigikogu valis – see tähendab, hääletas – esimeses voorus ära uue presidendi, kelleks saab ootuspäraselt proua Ülle Madise. Ta sai 71 saadiku toetuse (minimaalselt läks vaja 68 toetushäält). Ehkki kõik oli igati korrektne ja seaduspärane, kõiki protseduurireegleid täideti ja proteste hiljem ei esitatud, on siiski veidi kummaline olukord selle meie presidendivalimise protsessiga, kus seati üles üks kandidaat ja vastukandidaat Tiit Land taandas ennast juba eos, sest ei saanud vajalikke hääli kokku, et Riigikogus esitatud saada. Noh, ja tekkiski olukord nagu vanas nõuka-aja sketšis: seltsimehed, me oleme kogunenud hääletusele, kas anda seltsimees Kronśteinile autoostuluba või mitte – kandidaate on meil tükki üks ja lube on ka tükki üks…

Aga muidu… hea valik. Suur pluss juba ainuüksi on see, et ta on naine, mitte mõni vissis vanamees. Ülle Madise oma vaoshoituse ja intelligentsiga sobib kindlasti presidendi ametisse. Eriti neis piirides, mis seadus presidendi institutsioonile ette kirjutanud on: Eesti tseremoniaalne juht ja järelvaataja. Ta räägib hästi, mõõdetud sõnadega, tühja juttu ei aja ega kannata ka teistelt, on viks ja korralik nagu musterõpilane. Ei prokrastineeri. Piinlikkust ta kindlasti oma kaalutleva mõistusega tekitama ei hakka. Ka empaatiat on tal piisavalt. Õiguskantsleri kogemus aitab tal suhestuda ühiskonna erinevate kihtide ja ootustega. Samas on tal piisavalt karakterit, et mitte lasta endale kellelgi pähe istuda, ei kujuta teda ette mõne erakonna käpiknukuna. Ja, last but not least, oleme ära lahendanud ka presidendi teisiku küsimuse – mitte vähetähtis asjaolu praeguste aegade tõmbetuultes.

Muidugi, üks küsimus jääb ikka õhku. Et miks presidendil lapsi ei ole. Iseenesest on see igaühe isiklik asi, ent kuna me siin Eestis asume n-ö. demograafilises vetsupotis (Rein Taagepera määratlus / prognoos aastast 2005), siis… see võib teemapüstitus kujuneda Achilleuse kannaks, kust president on haavatav. Eriti naisena, eriti targa naisena.

Uus president Ille Madize (kes lätlased segadusse ajas - mis on vahva!) (ERR/Ken Mürk)

*

Aga teine teema presidendivalimiste varjus kogus samuti tuure. See on kaitseväe rahaasjad, milles esineva bardaki tõi välja riigikontrolli vastav raport. On ostetud mürske mingilt firmalt, makstud miljoneid ettemaksu ja vastu pole eriti midagi saadud, üksnes ebakvaliteetset kaupa. Nõutakse kaitseministri Pevkuri pead. Kuid nagu ütles peaminister Michal kolmapäeva, 2. septembri õhtul, siis täna valitakse presidenti – ja võib-olla siis homme lennutatakse päid. Pevkuri pea oli igatahes pakul valmis.

Järgmisel hommikul astuski Hanno Pevkur kaitseministri positsioonilt tagasi, andes sellest juba õhtul teada. Ma ei teagi, kas saatuslikuks sai talle rohkem riigikontrolli raport kaitseväe raamatupidamise kohta või nn mürsuskandaal, mis suure mürtsuga avalikkuse ette tuli. 

Eesti Ekspress/Poliitikaradar: "70 miljonit, see ei ole mingi 3,50!"

Nagu Eesti Ekspress sedastas, ei saa kaitseministeerium mõistagi arvudega žongleerida ning nimesid nimetada – seadusest lähtuvalt -, küll aga saavat seda ajakirjandus, kes on välja traalinud olulise info, mille kohaselt on Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) mingile India mürsutootmise ettevõttele andnud 70 miljoni euro ulatuses ettemaksu, aga vastu ei saanud suurt midagi. Kui üldse, siis saadi vasta püksa. Ilmsiks on tulnud kurbnaljakas tõik, et nimetet ettevõte – Datasel S.R.L. – ei ole eelnevalt tootnud ja isegi mitte müünud ühtegi mürsku ning ettevõtet tutvustav reklaam oli laenatud tuntud strateegiamängu lehelt. Tegemist olla Itaalias registreeritud ühe töötajaga mikroettevõttega, mille omanikud on India tekstiili- ja luksuskaupade äri taustaga perekonna võsukesed. Kurioosum missugune!

India pool väidab, et kõik on „oolrait“, neil olnud komponendid mürskude tootmiseks peaaegu koos, lihtsalt olevat tekkinud tarneraskused (transport, logistika ja muu force majeure). Kõik pusletükikesed oli just õigele kohale asetumas, aga siis katkestas Eesti pool tehingu ja jättis pool raha kõhkluste ja kahtluste tõttu maksmata. See olnud just see vajalikum pool – no et üldse tootmist alustada. Nüüd kaebasid hindud Eesti riigi kohtusse – mis nad teevad nende komponentidega, kui Eesti alt ära hüppas!

Feels like someone has been scammed – and it’s not the Indians. Tuleb meelde kurikuulus Kreisiraadio sketš „Läbirääkimised“. Ainult et teravik on meie poole. „You give us money, we make bombs, all money, sixty percent – me, and what you?" (pigem küll „f#ck you?“). Tagatipuks tuleb sellistel eepilistel puhkudel alati meelde õnnetu näoga Kert Ämmapets Pärnust Pardi uulitsast: 800 miljonit, ma ei tea, kuhu see sai... Lihtsalt pole enam...

FB/Kreisiraadio 

Big bizness a la Kreisiraadio

*

Pärnut ja selle ümbrust tabas reede hommikul, 04.09, sajandi vihm – mõne tunniga sadas alla eri andmeil 114-122 cm sademeid, mis on Pärnu absoluutne rekord alates 1877. aastast, kui on tehtud vastavaid mõõtmisi. Sellist veemassiivi linna kanalisatsioon vastu võtta ei suutnud ning tulemuseks oli üle linna uputus. Uppusid nii Rannarajoon, Mai, Eeslinn, Kesklinn kui Rääma piirkond, samuti uputas Tammistes, Paikusel ja Sindis.  Autod jäid teedele seisma, veelgi rohkem jäi maha numbrimärke. Suurem häda oli siiski keldritesse ja madalamatesse poeruumidesse valguv vesi. Eriti trööstitu seis valitses Räämal, kust rabast alguse saavad ojad ei mahutanud pidevalt pealetulvavat vett ära, truubid läksid risust umbe ning vesi otsis teed inimeste majapidamistesse, hoovidesse ja keldritesse, kandes laiali puuriidad ja uputades tehnovõrke. Mõnest mööblitükist pole ehk suurt lugu, aga tõsisem mure on keldrites asuvate soojuspumpade ja boileritega – need kahjud on suured, sest nad on eluliselt vajalikud.

See on üsna sarnane olukord sellega, kui Pärnut tabas 2005. a. jaanuaritorm. Siis ujutati üle mere- ja jõeäärsed piirkonnad, kannatada sai peale Rannarajooni  eriti mere ja jõe vahel asetsev Vana-Pärnu linnaosa. Siis oli torm ja ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel – kaudset mõju arvatakse olevat ka 2004. aasta detsembris aset leidnud tohutul tsunamikatastroofil – pressisid tuuled merevee jõkke tagasi, kus säng jäi kitsaks. Aga nüüd tabas see rekordvihm nagu välk selgest taevast – prognoosid näitasid kolm korda väiksemat sadu ja sedagi päeva peale jaotatuna. Sajandi vihm, no mis sa teed ära! – laiutavad kõik käsi. Vat see on tõeline force majeure! Once in a lifetime!

Aga positiivse külje pealt vaadates... eks pärnakatel on nüüd aja möödudes jälle tore jutukera veeretada, et kus mina siis olin ja mis ma kõik ära nägin ja tegin, kui seesinane suur vihm Pärnu ära uputas...

TV3 Uudised: Meil on hädaolukord!

Aftermath: analüütiline mõistus järeldab, et Pärnus liigub Läti turiste ka hooaja väliselt. (FB Märgatud Pärnus, erakogu)

PUHKUS PÄRNUS... SADA AASTAT TAGASI

 SISSEKANNE # 481

Suvi hakkab otsa saama. Suvepealinna tiitel ei anna ekstra krediiti - otsa saab ta siingi. Muidugi küsitakse sel puhul ikka, et kuidas suvi siis oli ka? Et kuidas sai see suvi veedetud, kas oli ka tore? 

Üldiselt on vastus ikka "meh!". Ei olnud rannailmasid. Sadas kogu aeg. Ideaalne suveilm oli ainult siis, kui ma pidin põllul kõplama, või töölaua taga oma tagumikutunde täis istuma. Silma jäid ainult joped, aga bikiine nägi harva. Ja nii edasi. 

Kuidas möödus aga Tallinna neiu Liidia suvi Pärnus puhates aastal 1927? Noh, ei olnud need suvitamise olud sada aastat (olgem täpsed - 99) aastat tagasi paremad ühtigi. Neiu Liidia suvitas Karusselli tänavas ja igavles mis kole. Vana aja Pärnu FB grupist sattus ette postkaart Liidialt:

"Terwitusi Pärnust, sest igawast linnast, kuhu wõib surema sõita. Mehi on leida tiku tulega.  Arder on neil päewil siia möirama ilmund. Usun, et tuleval nädalal putku pistan. Piirita on Pärnu kõrwal lihtsalt paradiis. Veel kord: igav, igav ja igav. Karusselli tn 28, Pärnus." 

(Posti pandud 30.VII.1927. NB! Kas panete tähele, kui kiiresti käis siis post: Tallinna tempel juba 31.VII.27 ja Kopli oma 1.VIII.27)

Igav, igav ja igav! Sõnum jõudis kiiresti adressaadini (kuvatõmmis: FB Vana aja Pärnu/Olavi Soomägi)

Neiu Liidia päeva päästis ilmselt noil päevil sarmikas ja popp laulja Aleksander Arder (1894-1966), kes küll neiu hinnangul "möirama" oli tulnud. Ta oli bariton, õppinud Milanos, Roomas ja Stockholmis ning oli aastail 1923-1931 Estonia teatri solist. Hiljem oli tunnustatud laulupedagoog.

Aga küllap ta repertuaaris oli ka selliseid laule, mis neidude südamed põksuma panevad. Üks niisugune oli kindlasti alljärgnev "Katsu aga redelita!", mis on ju pesueht sebimise laul.

 

Aleksander Arder - Katsu aga redelita (1931)

35 AASTAT TAGASI

 SISSEKANNE # 476

35 aastat tagasi, taasiseseisvuspäeva eelõhtul, sõitsin mina bussiga Räämalt kesklinna, et ära tuua helisalvestusärist kassett uusima Kraftwerki albumiga "The Mix", mis oli just paar kuud enne ilmunud. Mäletan, et ootasin südame põksudes, et millal ma saan Kraftwerki kuulata... aga ühtlasi mõlgutasin ärevaid mõtteid: kas viimaks ei ole see viimane Lääne muusika plaat, mida ma üldse kuulata saan??

Siis ei olnud veel midagi kindlat, tundsin ainult irratsionaalset hirmu.

Aga allolevad fotod on tehtud 1991. a. augusti viimasel päeval, kui mul õnnestus hea sõbra Aivariga käia Soomes, Turkus, Haapsalu ja ühe Helsinki kooli vahel mingeid sõprussidemeid loomas. Mul oli tollal popp teksatagi seljas ja mulleti-laadne soeng. Siis me olime juba iseseisva Eesti Vabariigi saadikud, uhked ja eneseteadlikud.

Fotol on ka meie delegatsiooni juht, õpetaja Tiiu Laidre, kellega oli väga lõbus ja tore. 

Kraftwerk - The Robots (1991 versioon, The Mix)

VANGLAEKSPRESS # 2. ROOTSI VANGID JA PÄRNU SUVI

SISSEKANNE # 474

Vunts särama! Ees ootab Eesti! (Con Air, Touchstone/Buena Vista 1996)

Nüüd on nad kohal – kauaoodatud Rootsi vangid. Tartu Postimees raporteerib tuntava erutusega, mis ja kuidas: „Täna kella 12.30 paiku Ämari lennubaasi lennuk, millega toodi Eestisse esimesed Rootsi vangid, kes jätkavad oma karistuse kandmist Tartu vanglas. Sinna jõudsid nad kella poole nelja ajal.“

TP: „Eesti elanikud on teadnud, et esimesi Rootsi kinnipeetavaid on Tartu vanglasse oodata augusti keskpaigas. Teada on olnud seegi, et Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud leping näeb ette, et ajapikku kinnipeetavaid lisandub ja neile on Emajõelinnas valmis pandud ligi 600 kohta.

Eesti vanglateenistus keeldus enne teatamast, millal täpselt esimesed Rootsi kinnipeetavad Eestisse jõuavad. Tartu Postimehe andmetel juhtus see teisipäeva pärastlõunal Ämaris. Edasi toimetatakse vange mööda maad.

Kui Tartu lennujaama teisipäevases lennukite maandumiste ja väljumiste infos muutusi polnud, siis lennujälgimise rakendusest Flightradar24 oli näha lennukit numbriga FRO201 Saab 2000, mis väljub Ämarist kell 14.20 ja suundub Stockholmi. Samas polnud infot kust ja millal sama lennumasin Eestisse tuleb.

Veidi enne keskpäeva ilmus sama lennuk kaardile lennunumbriga FRO200. Väljumiskohaks oli Rootsi linn Linköping ning salastatud oli just selle maandumispaik. Samas oli näha, et lennuk võttis suuna Eesti poole ning peagi jõudis see Ämarisse.

Pole päris kindel, kuid siiski tõenäoline, et esimesed kinnipeetavad tulid Eestisse Östergötlandi Skänninge vanglast, mis jääb lennuki õhkutõusmise kohast mõnekümne kilomeetri kaugusele.

Praegu pole veel teada, kui palju vange Eestisse saabus, kuid Saab 2000 on pigem väike lennuk, mis mahutab kuni 50 reisijat. Kuid arvestada tuleb et pardale peavad mahtuma ka meeskonnaliikmed ning turvapersonal.

Paar tundi pärast lennuki maandumist polnud Ämari ümbruses vanglateenistuse busse näha. Ühtlasi oli rahulik ka Tartus vangla sissesõidutee juures, kus ootasid ajaloolist hetke nii Postimehe, ERRi, Delfi kui ka Õhtulehe fotograafid ning ajakirjanikud.

Vanglateenituse buss jõudis Tartu vanglasse kell 15.27. Mõni minut hiljem laekunud pressiteate põhjal oli selles neli Rootsi kinnipeetavat.

Kokku saabub Eestisse aasta jooksul kuni 600 kinnipeetavat, kellest paarsada tuuakse Tartu vanglasse selle aasta sees. Nende ülalpidamise kulud kannab Rootsi riik, makstes Eestile aastas olenevalt vangide hulgast 31 kuni 61 miljonit eurot aastas.“ (TP, 18.08)

Papp tuleb, see on hea. Rootsi maksab hästi ja eeskujulikult, st maksed laekuvad õigel ajal, tõrgeteta. On jälle, mida kulutada. Aga mina pärnakana olen pisut pettunud, sest lootsin Con Air 2 väärilist süžeed. Et Ämaris toimub piloodivahetus ja juhtkangi võtab üle tore hülgevuntsidega elurõõmus pätt, kes juhib lennuki Kuldse Trio/Erasure’i igihalja „Pärnu suvi!“ helide saatel (mis mõjub nagu „Sweet Home Alabama“, eksju!) otse Pärnu kuldsetele liivadele, otse Düüni biitś kluppi, siresäärsete neidude ja mohhiitode keskele. Meil siin hakkab rannahooaeg tasakesi lõppema, vaja oleks volüümi juurde keerata, kärtsu ja mürtsu…

Kuldne Trio - Pärnu suvi! (1993, ERR/Jupiter)

Lynyrd Skynyrd - Sweet Home Alabama (1974 / Con Air tunnusmuusika)

TÄHELEPANEKUID ÕHTUSELT JALUTUSKÄIGULT

 SISSEKANNE # 471

Mulle meeldib kodulinnas Pärnus jalutada - ikka üle uusima silla jõe paremkaldale ja siis vana kesklinna silla kaudu tagasi jõe vasakkaldale. Vahel istun siin ja seal, naudin vaadet. Eile õhtulgi tegin seda ringi ning tegin mõned fotod ja mõtlesin omi mõtteid sinna juurde. Ega ma mingi tippfotograaf ole. Tavaline klõpsutaja olen. Mul on telefon pilte täis, aga tõtt-öelda igaühes on killuke ehedat emotsiooni, mälestust.

Siin on mõned.

*

Paremkaldalt näeb lootsitorni, mis on mu meelest üks ikooniline objekt, mida pildistada - sest ta on armas ja sestap ka fotogeeniline. Nagu ilus tüdruk - pildista kust otsast tahes, ikka on kena. Aga õhtuti käib selle akendes päike ja muudab lootsitorni majakaks. Siis on ta veel ägedam. 

*

Jõe ääres, nii vasak- kui paremkaldal on palju idüllilisi nurgakesi, kus saab aja maha võtta ja hinge kosutada. Näiteks allolev pink ja puu. Istu ja naudi vaadet. Üle jõe veiklevad õhtuti neoontuled, siis on nagu big city lights. Ma tean, et Haapsalus saab üle Viigi vaadata vanalinna torne, uhket lossi vahitorni.  Meil napib vertikaali. Et justkui ei sobiks. Omal ajal troonis vaadet imposantne Nikolai kiriku torn (neetud sõda!!!), Elisabeti kiriku torn jääb kuidagi varju.  Aga hea, et seegi alles on.  Pärnu kesklinn on nagu ta on. Port Artur on dominant, seal kõrval olev kontserdimaja päästab päeva. Öeldakse, et on kole cityscape. Noh, New York pidada ka päeval olema kole kui öö, aga öösiti neoontuledes kaunis ja võrgutav - teadis Voldemar Panso kõnelda aastakümnete eest.  Seda, kas see Pärnu kohta käib,  saab vaadelda selliselt pingilt jõe kaldal.

*

On äärmiselt meeldiv näha, et Pärnu linna lipud on linnapildis prominentselt esindatud. Sümmeetria ruulib. Lipp on ilus, õhuline, ei mõju agressiivsena. Kui üle silla linna poole sõidad, hakkavad kohe silma. Ka Soome külalistel on kuidagi kodusem tunne. Eks ma pisut arvangi, et sellepärast meeldibki soomlastel Pärnus käia. Tuttav ristilipp. Mis sest, et sinine ja valge vahetuses on.

*

Vasakkalda vastrenoveeritud promenaad. Suveõhtuti on seal tore. Saab vaadata paremkalda villasid, mis kunagise Rääma tööstusrajooni kohale on kerkinud. Kus enne oli masinatehas (Seileri käitis) ja lihakombinaat (linna tapamajad), mis jõkke saasta lasksid voolata ja õhku sõnnikuhaisuga rammutasid, seal on nüüd justkui legoklotsidest kokku pandud villad.  Ela või ise.

 *

Last but not least - meil on siiski ilus uus sild. Eriti õhtuses hämarikus. Ja jõgi ka,  üle mille ta käib. Eks ju! Me küll ei saanud seda kolme kaarega "luike", kuid see teenib ka hästi. Pealegi, tahtmine on taevariik, saamine iseasi, ütleb targutaja minus. Vean kihla, et kui me jäänuks selle "luige" juurde, ei oleks meil olnud siiani kolmandat silda, vaid ainult lõputud vaidlused, kuidas raha ei ole ega tule - ja et räägime kümne aasta pärast uuesti. Pragmaatilisest küljest on ülepeakaela veider rääkida mingist tehnorajatisest kolmkümmend aastat (sest just niikaua need arutelud selle üle, kust kuhu ja kuidas ehitada, ju käisid).

 

*            *            *

KARJALASKEPÄEV

 SISSEKANNE # 469

Eesti rahvakultuuris on karjalaskepäev 1. aprillil, mis tähistas karjatamise hooaja algust – kari lasti esimest korda pärast talve laudast välja karjamaale. Aga eilsete-tänaste sündmuste valguses tundub, et see on nüüd ja praegu. Sest on ette tulnud mitmeid kummalisi juhtumisi, mis näikse ühelt poolt orkestreeritud ja teisalt oleks justnagu lollus põllale lasti lastud.

Esiteks korraldasid Rootsi jalgpallihuligaanid neljapäeval Lilleküla staadionil toimunud FCI Levadia ja IFK Göteborgi mängu järel staadioni tualettruumides korraliku lõhkumisorgia, mis on seda imelikum, et tegelikult ju IFK Göteborg võitis 3:1 Levadiat. Mis veel siis juhtunuks, kui Rootsi klubi oleks kaotanud? Rootslaste võidurõõmu tunnismärkideks olid lõhutud staadionipingid, kaks segipekstud tualettruumi ja graffiti seintel, mis kõneleb sellest, et tegemist on haritud kirjarahvaga. Õnneks polnud kraanikaussidesse roojatud – ega nad mõned mongolid ole.

Võidurõõm! (elu24.postimees.ee)

Teiseks toimus Hispaania Aafrika-enklaavis Ceutas migratsiooniintsident, mille käigus jooksid linnakesele tormi ca 49 000 (!) marokolast. Piiri ületati mitmel viisil, inimesed kõndisid mööda Tarajali piiritammi, ujusid merd mööda üle piiri või ronisid üle rannikul asuvatest tõketest. Nagu lusitaania teetigude invasioon. Sotsiaalmeedias levivatel videolõikudel on näha, et Hispaania piirivalvurid ei suutnud rahvamassi peatada. Seisid teised jõuetult ja vaatasid pealt, kuidas pordid sisse joosti. Eks sama õnnetute nägudega on Eesti aiapidajadki, kes neid kena nimega jälkusi öösel taskulambi valguses ämbrisse korjavad. Üks ämber saab täis ja teine ja kolmas – no ei jõua enam!! Ceutas, muide, elab ca 85 000 elanikku, iga kahe ceutalase kohta tuleb üks migrant, keda sööta, joota ja majutada.

Üks Ceutasse saabunud mees jõudis piirkonda koos naise ja väikese tütrega. Ta ütles ajalehele The Times, et sai hommikul kõne, milles teatati, et Ceuta piir on avatud.

"Ma ei tahtnud, et me sellest võimalusest ilma jääksime. Marokos on palgad väga madalad," ütles mees. Ta avaldas lootust, et olles nüüd Euroopa Liidu pinnal, õnnestub tal koos perega jõuda Hollandisse, kus elab tema vend.

Praegust kriisi peetakse suurimaks pärast 2021. aastat, mil Maroko lasi üle piiri enam kui kaheksa tuhat migranti vastusena Hispaania otsusele võtta ravile Lääne-Sahara iseseisvusliikumise Polisario juht Brahim Ghali. Toona peeti seda Maroko poliitiliseks surveavalduseks Hispaaniale, vahendab ERR (31.07).

Kari tahab välja rohumaale. (CBC News: The National)

Kolmandaks juhtus kummaline intsident Pärnu Rääma sillal, kus pärastlõunal sõitis üks auto sillapiirdesse Rääma-poolses sillaotsas ja siis kõigest silmapilk hiljem teine auto kesklinna-poolses sillaotsas betoonrajatisse, mille sees sõidab lift. Kahju oli korralik. Kui me elaksime Prantsusmaal või Saksamaal, siis võiks kahtlustada isegi terroriakti, seal need autoga rahva sekka rammimised on häirivaks moeasjaks saanud, aga meil on need põhjused on siiski veel ebaseksikad – kõigest alkohol, terviserike ja suvine (harv) päike.

Kurioosum, 31.07.2026: kaks teineteisest sõltumatut avariid ühe silla mõlemas otsas (foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees)

ÜKS TERVISTAV BUSSILIIN

 SISSEKANNE # 459

Buss nr 20 - Haigla-Tervis - Pärnus, Rääma sillal (02.06.2026, oma töö)

Bussiliin, mis paneb naeratama. Ehk buss nr 20, mis viib haiglast otse tervisesse. Sellega peaks iga pärnakas teraapia mõttes sõitma. Tõsi, eks buss sõidab ka vastupidi (reality check), aga elus ongi nii, et valged klahvid vahelduvad mustaga – ja juhtub nii, et täie tervise juures põrutame otsejoones haiglasse.

Magic bus it is!

(Pärnakail on vedanud. Sest mõelge, Tallinnas viib buss nr 20 teid laagrisse.)

The Who - Magic Bus (Live at Leeds, 1976)

RETRO: AUU, TÖÖLE!

 SISSEKANNE # 457

Tööpõlgurite häbipost, Pärnu kesklinn, 1975. "Auu, tööle!"  Seltsimehed otsivad....

(Nagu ikka, nõuka-aja viljastavais tingimusis oli üks tarvilik "U" postilt ära kukkunud, jättes niiviisi kahetsusväärselt eksliku, lausa vastupidise sõnumi. Aga me ju teadsime!) 

(Foto Jari J Luukkoneni kogust)

SAYONARA, VOVKA!

 SISSEKANNE # 390

Vladimir Fetśin jaanuaris 2001 (Foto: Urmas Luik, Pärnu Postimees)

Pärnu postimees annab teada, et 76-aastaselt on lahkunud Pärnu legend – Vladimir Fetśin ehk Pudeli-Vovka -, kes õigupoolest oli sintlane. Ent tööpõld oli ikka Pärnus, peamiselt kesklinnas. Oi kui palju kilomeetreid asfalti Vovka saapatallad on siledaks nühkinud! See oli ikka täiskohaga töö niimoodi iga päev aastaid ja aastaid Sindist Pärnusse tööl käia ning väärib lugupidamist. Kohalik tänavakunstnik Kryptik on teda Pärnu tänavapilti ka mitmel pool jäädvustanud. Mitu põlvkonda siitkandi inimesi ja paljud Pärnu külalisedki teavad fraasi järgi ”Sjenti on?” Kui mööduja mehele mõne sendi andis, oli Fetšin rõõmus. Kui ei andnud, ei pannud ta seda pahaks.

2011. aastal kirjutas kohalik ajaleht temast ka sümpaatse portreeloo ning ajakirjanik käis temaga ringil töövarjuna kaasas. Ega tal kerge võinud olla, sest Vovka samm oli üsna kiire. Rahvasuu teadis temast ühte-teist jahvatada, midagi tema kohta – aga kunagi mitte midagi täpselt – teadis vast iga pärnakas. Samamoodi nagu Pudeli-Vovka, olid legendid Flaksi Mati, bussikontroll Maarika, Kuuli-Raul, Polgu-Olga, kokott Zenta. Nad kõik on läinud (või peaaegu). Nüüd ka Pudeli-Vovka, kes erinevalt eelmainituist on ka linnapilti jäädvustunud kunstilise graffitina. Sellest on hea meel.

Aga rahvas teadis rääkida, et

• Senti hakkas küsima krooni kehtestamise järel. Enne seda küsis pudeleid.
• Küsib raha ainult tööajal, kui tööriided seljas.
• Ta oleks rikas nagu nui, aga ema ja õde võtavad talt kogu raha ära.
• Ei joo tilkagi alkoholi.
• Pole eales midagi varastanud.
• Tõmbab ainult Marlboro sigarette.
• Päeval lõhub puid ja on kiirem ja vastupidavam kui puulõhkumismasinad.
• Kogu raha annab õele, kes on teda terve elu hooldanud.
• On end aastatega miljonäriks sobranud.
• Pole päevagi koolis käinud.
• Imelikuks jäi pärast kolmandas klassis põetud meningiiti.
• Tal oli pudelite eest autoraha kokku aetud, aga see varastati ära.
• Tema pangaarvele on kogunenud üüratu summa, kuid ta ise ei tea sellest.

Nagu näha, on rahva kollektiivne teadmine Vovkast vastuoksusi täis. Mis omakorda näitab, et Vovka ongi legend. Legendidega on ju sageli nii, et isiklikult me neid ei tunne, kuid kaude suhestume me nendega kõik moel või teisel. Nad on justkui meie kõigi omad. On siis ülepea tähtsust sellel mõistmisel, kus lõpeb tõde ja algab folkloor? Ma olen  üpris veendunud, et legendide kohta me ei soovigi teada täit tõde, isegi kui see meile kandikul ette kantakse, sest midagi peab jääma ka ettekujutuse viljaks. Vastasel juhul legend muutub liialt ratsionaalseks ning kaotab oma auraatilise mõju.

Vladimir Fetśin Pärnu linnapildis (enda foto/Mailiis Ollino (PP))

Juurdelugemist:

• https://parnu.postimees.ee/8403514/meie-seast-lahkus-legendaarne-sintlane
• https://parnu.postimees.ee/366499/tartlastel-on-vaim-tallinlastel-vanake-aga-meil-parnus-vovka

ÜHEST JA TEISEST, AGA KÕIGE ROHKEM SELLEST KOLMANDAST

SISSEKANNE # 376

Olen enesele puuslaki külge saanud. Enesetunne on aina sitemaks läinud. Köha ei lase olla – selline tunne, et köhi kasvõi kopsud tagurpidi. Ilmad on tatised, mis sa teed ära!  Kuulasin ERR arhiivist miskit iidvana  vana-aastaõhtu programmi, kus kaks sõpra (Jüri Järvet ja Voldemar Panso) eksisid pimedas korteriuksega, sattusid hoopis raamatukokku, kuhu nad kogemata kombel sisse lukustati, nii et sooja vanni, kuumade vorstide, õlle ja sigarettide asemel pidid nad uusaastaöö raamatute seltsis ära veetma.  See oli igati mõnus retro. Sõbrad hakkasid üksteisele raamatuid ette lugema ja lugusid vestma. Ühes sellises meenutas Jüri Järvet meest, kes oli orava nahka pistnud – pärast kõditanud orava kohev saba nagu pudelihari veel tükk aega mehel kurgus ja valmistanud kõvasti meelehärmi. Noh, mul on praegu umbes samamoodi, et oravasaba kriibib kurgus.

Ja siis tuli mulle meelde miskisugune TikToki postitus, kus blondiin kurdab oma kallimale, et tal kurk valutab. „Kallis, kas sa külmetasid end ära?“ küsib mees kaastundlikult. „Ei, ära hõõrusin!“

Olen niisiis üpris tubane ja vigane. Suurt peale köhimise polegi teinud. Raisatud nädal, ühesõnaga. Mis koduvabariigis ja laias ilmas sündinud on, seda pole jõudnud jälgidagi. Aga selge see, et asju muudkui juhtub ilmas – ei jää see minu köha tõttu seisma.

Trump ja Witkoff suruvad endiselt Zelenskõile rahuplaani peale, mis Moskva poole kõvasti kreenis on.  Zelenskõi puikleb, ei taha alla kirjutada. Ütleb, et tal polevat sellisele paktile allakirjutamiseks rahvalt mandaati ning rõhub väärtustele, väärtusruumile. Ent räägi nüüd paadunud merkantilistile, kelle jaoks ainus kasutoov diplomaatia on dollaridiplomaatia, abstraktsest väärtusruumist! Kas tuleb pakt või ei?! Kõik siin ilmas on tehingupõhine ja kaubeldav. Kui ei, siis meie siis edasi ei mängi. „Oleme rääkinud president Vladimir Putiniga ja oleme rääkinud Ukraina liidritega, kelle hulgas Zelenskõiga. President Zelenskõiga. Pean ütlema, et olen veidi pettunud, et president Zelenskõi pole ettepanekut veel lugenud ja seda vähemalt mõne tunni taguse seisuga,“ kurtis Trump ajakirjanikele Kennedy Keskuse autasustamistseremoonia punasel vaibal küsimustele vastates (Postimees, 08.12).

Tallinnas, Pärnus ja Rakveres – võib-olla mujalgi – said uued linnapead ametisse. Peeter Raudsepp juhib Tallinna (saab korraldused ilmselt otse Reinsalult) ning Kristel Voltenberg on nüüd ajaloo annaalidesse esimese Pärnu naislinnapeana sisse kirjutatud, see on sündinud fakt. Kellelt tema korraldusi saab, seda ei tea ütelda. Koalitsioonileppe järgi on tal küll suhteliselt lühike ametiaeg ees terendamas, kuna EKRE kandidaat Veste ootab juba oma järge, harjutab peegli ees kõnepidamise kunsti. See on nagu teatevõistlus, kus teatepulk tuleb järgmisele üle anda – kollektiivne sooritus ikkagi -, ja iga võistleja individuaalne panus on toimetada see edasi võimalikult kiirelt. Saab siis näha, kas tuleb ka tegus vahetus. Ma väga loodan, et tuleb. Naised on üldiselt paremad enesejuhtijad ja multi-taskijad ning haaravad härjal kohe sarvist. Samal ajal kui mees alles oma sokke otsib ja lipsusõlmega pusserdab, on naisel juba sadakümme asja tehtud. Kui mees on koha linnapea toolil sisse võtnud ja juba nii-öelda rolli sisse elanud, et võiks midagi suurt linna heaks ära teha – head mõtted on ju korjunud ning tahavad teostamist -, siis on uued valimised juba ukse ees ning muuks kui kampaaniaks aega üle ei jäägi.

Väga huviga olen jälginud Tartu kemplemisi, kus ühel pool on tasane ontlik õpetajahärra Tõnis Lukas ja teisel pool must lammas, aga arvestava poliitilise krediidiga Kris Kärner (ca 1600 häält). Tundub selline koolikiusamise juhtum olevat, reversed.

Tartu Postimees annab teada, et nii Lukas kui Kärner pääsesid Tartu volikokku Isamaa valimisnimekirjas ning neist peaks saama fraktsioonikaaslased. Samas on nende vahel juba üle kuu olnud tõsised pinged, sest Kärner on sotsiaalmeedias Lukast teravalt kritiseerinud ning solvanud. Muu hulgas on Kärner Lukase kohta kasutanud väljendeid „värdjas“, „selgrootu töllmokk“ ja „vana kärss“.

Lukas on seejuures korduvalt andnud mõista, et ta ei kavatse Kärneriga samasse fraktsiooni kuuluda, kuni lahkhelid pole lahendatud ning usutav koostöövaim loodud. Sel kolmapäeval ütles ta Tartu Postimehele, et ootab Kärnerilt avalikku vabandust. „Mina taotlen [Kris Kärnerilt] avalikku vabandamist selle laimukampaania eest, mis minu suunal on käima pandud, ja enne seda ma kindlasti ei saa fraktsiooniga liituda,“ sõnas ta.

Kris Kärner vabandamiseks põhjust ei näe ning kirjutab oma pikemas seletuskirjas, et „ütlesin talle halvasti lähtuvalt oma põhimõtetest ja sellest, mis ma tõsimeeli tol hetkel tundsin ja nägin. Ma ei näe vajadust selle eest vabandada. Sest minu meelest oligi tema see, kes andis Tartu linnapea koha ära. Sest minu meelest oligi tema see, kelle pärast Tartus muutust ei tulnud. Nii ongi.

Ma olen alati nõus vabandama, kui ma näen, et ma tegin midagi üleliia või liiga palju või midagi, mis ilmselgelt käib vastu mingisugustele ühiskonna normidele. Ma olen alati nõus vabandama ja seda ma olen ka teinud. Ma olen seda tegelikult teinud kaks korda. Esimene kord oli siis, kui oli see « … sotsid pumppüssiga maha lasta … ». Mina pean seda siiani naljaks, minu meelest oli see naljakas nali, väga hea, väga hästi sihitud nali. Aga samal ajal, kuna seda võib võtta kui üleskutset füüsilisele vägivallale, siis ma selle pärast ka vabandasin. Aga siiski, ma siiamaani leian, et see oli hea nali.

/…/

Täna ma tõsimeeli ei näe põhjust. Tema eesmärk on päästa enda poliitilist kuvandit ja ainus viis, kuidas ta seda saab teha, ongi see, kui ta pinnib minult mingisuguse vabanduse välja. Aga minu isiklik seisukoht on see, et kui ma täna vabandan, siis ma näitan, et ma ei seisa oma valijate huvide eest.

Minu valijate huvi oli mis? Et noored tuuakse esile. Seda ei tehtud, sest koalitsioonikõnelustele mind noorte eest rääkima ei kutsutud. Mind valiti koos Isamaaga, et toimuks muutus, mida on oodatud 28 aastat – sest Reformierakond on juhtinud Tartut 28 aastat. Seda ka ei tulnud. Mind valiti, et tuleks uus linnapea – vahet ei ole, kas see olen siis mina või Tõnis Lukas –, aga seda ka ei tulnud, sest ta andis koha ära. Ma ei näe vajadust.

Tema läks meediasse ja hakkas mind personaalselt solvama. Et mina olen rumal ja mina ei tohi veel poliitikas olla ja et ma pean kõigepealt minema ja saama endale kõrghariduse. Noh, saad sa aru!

Enne seda ta ründas mind veel personaalselt, enne kui ma ka sellele vastasin. Ta tegi mitu rünnakut korraga. Mäletan siiani – see oli õhtul –, kui järsku tulid uudised ja ta läks laivi ning ütles, et Kärner ei kuulu fraktsiooni. See oli tema isiklik, mitte erakondlik, see ei olnud juhatusega läbi räägitud. See ei olnud juhatuse otsus. See kõik oli tema isiklik arvamus ja isiklik väljaütlemine ja selle taga ei olnud mingit sisulist arutelu /---/ erakonna sees. Puhas isiklik vendetta. Ma ei saa lasta sellel minna.”

Muidugi, teatud määral on Kris Kärneri jutus tõde sees. Mõtlen seda poliitmängu, kuidas Lukaselt linnapea tool niuhti alt ära tõmmati, kuna Urmas Klaasile oli see nii armsaks muutunud, et tal on sellega emotsionaalne side tekkinud – selle peal on mõnus edasi sükutada. Lukase allaheitlikkus võib noortel vihastel meestel harja punaseks ajada küll. Minagi mõtlesin, et mida hekki. Aga Kärner kanaliseeris oma viha tasase Lukase vastu, selmet sisse sõita libekeelsele Klaasile. Või vähemalt mõlemale võrdselt. Aga praegu jäi “vanaks kärsaks” üksnes Lukas, kellelt võeti nii tool kui väärikus.

Noh, ja millega see kõik päädis? Seesama Tartu Postimees sedastab: Tõnis Lukas ei liitunud Isamaa fraktsiooniga, kuid Kris Kärner on kambas. Nagu mingi nullsummamäng.

See ei tohiks ometi nii jääda.  Saan aru, et volikogus istub nüüd edaspidi Kris Kärner dr Jekyllina, aga see on väike lohutus teadmisele, et hilistel õhtutundidel möllab interneeduses tema alter ego Istoprocent mr Hyde'ina, saates eetrisse verbaalseid nurjatusi. What’s up, Isamaa?

Tartu koalitsioonikõneluste kuum hetk. Kellele jääb linnapea tool? "Selle tooliga on mul emotsionaalne side, kuidas sa aru ei saa! Andrus Ansip pärandas selle mulle!!!" (Papsid, Elisa TV H06 O01)

Repliik # 32. VERTIKAALNE PÄRNU? MIKS MITTE!

SISSEKANNE # 370

 

Pärnu Postimees annab teada, et Pärnu südalinna, kolmanda silla juurde, tahetakse püsti panna kõrged majad – nn kaksiktornid. Üldplaneeringus on välja käidud, et Pärnu südalinnas võiksid kõrghooned tulla just Rääma silla lähistele ning osaühing Heven soovibki sinna ehitada kaks maja, millel kõrgust 39 ja 54 meetrit. 

Need pole siis küll päris nii kõrged majad, nagu soovis ehitada „Pisuhännas“ härra Vestmanni konkurent – et oleks viiekümne versta peale näha -, aga nähtav vertikaal muidu nii horisontaalses linnas see ju siiski on. Pärnus, kus meil on ilus lai jõgi, võiks vertikaali olla. Kirikutorne me enam ei ehita, seega saavadki need olla vaid elu- ja büroohooned.

Mina olen igati poolt. Kraanad on märk elusast, arenevast linnast – mida rohkem kraanasid, seda parem. Loomulikult tuleb planeerida ja ehitada läbimõeldult. Mingit arhitektuurilist käkerdist ei ole ka vaja. Aga kui halisetakse, et pole meile Pärnusse kõrgeid maju vaja, et ega me New York ole, siis ütleks, et New York’ki oli algul Nieuw Amsterdam kõigest mõne kirikutorniga.

 

Lai 15b ja Aia 2a krunt Pärnu kesklinnas, kuhu arendaja ehitaks kaks kõrghoonet (foto: Pärnu Postimees)

 

11korruseline hoone (vasakul) on niisama kõrge kui Port Artur 2 katusele plaanitud juurdeehitus. Illustratsioon: 3+1 arhitektid (kuvatõmmis Pärnu Postimehest)

Siinkohal on jälle paslik tõdeda, kuivõrd kahju on sellest, et linnapildis ei domineeri enam suursugust, keskaegset Nikolai kirikut. Selle jättis varemeisse sõda, ent see oleks olnud kõigiti taastatav. Sel juhul ei nuriseks me ilmselt ka Port Arturi ja Pärnu Keskuse hoonestu üle, kuna neid poleks väärika kiriku lähedale kerkinudki. Samas, "oleksid" ja "poleksid" ei maksa suurt midagi hetkeperspektiivis.

 

Hansalinn Pärnu (Pernowe) Anno 1554. Panoraam ülejõelt tundus uhkem. Nikolai kirik asub R tähe all (allikas: Vikipeedia)

 

Nikolai kirik (St Nicolaus Kirche), nagu ta omal ajal oli (foto: ajapaik.ee)

 

New York’ki oli algul Nieuw Amsterdam kõigest mõne kirikutorniga (Anno 1662, foto: Wikipedia)