LAHKUMINE. VAHUR AFANASJEVI VALGED ROOSID

 SISSEKANNE # 157

41-aastaselt lahkus kirjanik Vahur Afanasjev. Arvan, see oli valik. Ega ma ei tea tegelikult. Olen lugenud tema reisiraamatut – või ei, pigem kogemuslikku sisekaemust – „Minu Brüssel“, mis erinevalt teistest sama sarja teostest oli väga mitmekihiline. Oli näha, et Brüsselis ametnikuks olemine, ehkki ajutine, käis kirjanikule vastukarva ning asetas ta sundseisu. See selleks. Meenub üks repliik, kus ta kuulas lennuki pardal kõrvaklappidest Joy Divisioni lugu „Atmosphere“ ja repeteeris laulu sõnu Walk away... in silence, don't walk away... in silence – igatsus ja äng. Olen mõelnud, et igaühe, kelle lemmiklugu on see on, peaks saatma ennetavalt psühholoogilisele nõustamisele. Käib ka minu enda kohta.

Nädal tagasi kirjutas Afanasjev Postimehes kolumni, tähendusliku pealkirjaga „Valged roosid“, kus arutles samanimelise laulu fenomeni üle Vikerraadio soovisaates. Et aastad muudkui lähevad, kuid see imalmagus lookene püsib muutumatult soovinimekirjas. Afanasjev kirjutab: „Aga ikkagi, „Valged roosid“. Juhtub see kõigiga? Minugagi? Millal, kas varsti? Võtame näiteks Jaan Kaplinski, ma ei tea, mis muusikat ta kuulab, äkki džässi? Või oleks ta hiljutise juubeli puhul tahtnud pigem kuulata õnnesoovi mõne Tarmo Pihlapi või Mati Nuude palaga? Ei tahaks uskuda, aga mine sa tea. Praegu tahaksin õnnesoovisaates enda sünnipäevaks Lou Reedi või Vennaskonda või Kinod. Ikka pigem Kinod. Aga ma olen veel noor, nelikümmend üks. Mul on aega õnnesoovisaateni. Näis, mis saab. Ega ma kritiseeri inimeste muusikavalikut, vaid mõtlen siiralt sellest, milles asi.“

Tunnistan, et ma isegi olen selle fenomeni üle mõelnud ja arutanud. Miks mitte soovida õnne oma vanale kamraadile vanadekodus 70. sünnipäevaks Sex Pistolsi looga „Pretty Vacant“, näiteks? See oli ju nooruspõlve lugu. Miks me vanast peast imalaks muutume? Oleks huvitav teada.

Afanasjev seletab asja nii: „Tuulevaiksed aastad. Ühel hetkel hakkad igatsema rahu. Kahekümnene naine heljub ja valutab, ootab ja kardab tulevikku, eksib ja eksib veel, kuni lapsed võib-olla stabiilsuse toovad. Neljakümneseks saav mees tormab, nina maas, ja avastab ennast keset enda tekitatud kaost. Inimesed tahavad saavutada ja põlevad läbi. Koroona tekitab lisapingeid. Ses mõttes on väga hea, et on soovisaade. Võib-olla oleks vajalik rahustava muusika kanal, mis kordaks soovisaate soovimustreid?“ Ma arvan, et siit võib paljugi välja lugeda. Keskea kriis, tundlik natuur, pidev rahulolematuse tunne. Kõige suurema manifestina mõjuvad aga mõtted kolumni lõpus, viimase kolumni viimased read: „Elul on etapid. Mina olen keskeas. Järgmisena tuleb vanadus. Tuleb leppida ja olla. Kerge see pole.“

* Lugedes Vahur Afanasjevi viimast kolumni. https://arvamus.postimees.ee/7240286/vahur-afanasjevi-viimane-kolumn-valged-roosid. 

 

Joy Division - Atmoshere (1979)

STAROVEERIDE TÕDE JA ÕIGUS. Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan"

SISSEKANNE # 56

https://www.rahvaraamat.ee

Jõudsin ühele poole Vahur Afanasjevi romaaniga „Serafima ja Bogdan“, mis kõneleb Peipsiveere vanausulistest, staroveeridest, teise ilmasõja lõpust kuni üheksakümnendateni. See on üks isevärki etnograafiline ja saagalik kättemaksulugu, mis läheb hoogsa vurinaga käima, aga hiljem tardub pikkadesse heietustesse. Nagu jutulõnga kerimine aeglases tempos, mis aeg-ajalt läheb sassi ja aeg-ajalt toppab. Mida selles raamatus kõike ei leidu: intsest, joomine, perevägivald, vaga jumalakartus. Serafima ja Bogdani, kaksikute, kõrval astub üles ilmatu hulk tegelasi, kes kõik on omal moel episoodilised. Väljaarvatud miilitsavolinik Raimond Uusküla, kes kogukonda oma hirmu ja armu all hoiab, ent üldiselt siiski molkusena käitub ning mõjub kuidagi eriti tülgastavana. Vagade vanausuliste kõrval on ta justkui antikristus ise. Ta on abiellu astunud Serafimaga, kes sünnitab talle kolm poega ja veel ühe intsestist Bogdaniga. Solvumise ajel korraldab ta varitsuse Serafima isale ja vendadele, kellest ainult Bogdan ellu jääb. Vanglapõgenikuna varjab ta metsas, temast saab teadmamees ja kaasosaline Serafima kätte-maksuplaanides, mis ongi selle teose tuum. Pikki aastaid talub Serafima abielu vihatud Raimondiga ainult mõtte pärast, et kunagi tuleb kättemaks ja see saab olema hirmus, sest just poegi kasvatatakse isatapjaiks. Aga nagu elus ikka, liiguvad asjad üle kivide ja kändude, üks õnnetu juhus ajab teist taga ning kulub palju, väga palju aega, enne kui asjad niikaugele jõuavad. Romaan võtab kohati antiiktragöödia mõõtmed, kus kõigil läheb mingil moel kehvasti. Aga liiga pikk on lugu ja liiga palju on tegelasi ja tegevusliine, nõnda et üks osa jõuab mälus juba ununeda. Mõned tegelased astuvad ainult korraks läbi, nii et mina lugejana ei oska nendega suhestuda. Seega üks suur allakäigu lugu, kus positiivseid, helgeid tegelasi nagu polegi õieti. Serafimale ja Bogdanile, kes võiksid olla need teose protagonistlikud kangelased, ei saa ka täie poolehoiuga kaasa elada, sest neid pimestab ja nüristab kättemaksuiha. Võib-olla siis ainult vanausuliste vanapaar Feofan ja Varvara, kes seisavad pisut kõrval ja tasakaalustavad lugu. 

Algus oli huvitav, aga siis hakkas, nagu juba öeldud, venima ja kinni kiiluma. Eks see ole mõneti seletatav üleüldise stagneerumisega. Vanausulised elasid perifeersel Peipsiveerel justkui jumala selja taga,  ei puudutanud neid The Doors, biitlid, rollingud ja Bowie, aga kui elu hakkas alla käima, siis sealkandis kohe erilise tempoga.

Afanasjevil on seda raamatut kirjutades meeles mõlkunud ilmselt Tammsaare – ja kui nii võtta, eks olegi see omamoodi staroveeride „Tõde ja õigus“. Autor on teosesse tihkelt pikkinud poeetilisi looduspilte, näiteks niisuguse: „Kuigi kella järgi võttes ei ole suve lõpp veel sugugi pime aeg, sest valgust on endiselt rohkem kui pimedust, tundub auguistiöö sügav tumedus pärast heledaid suvepäevi kõikehõlmavana. Vägisi trügib mõtteisse piibli alguslõik maast, mis oli tühi ja paljas, ning pimedusest, mis oli sügavuse peal. Aga augustiöö on elu täis. Veel lõühnavad uimastavalt küpse suve viljad, milles vaid iginukra inimese nna oskab püüda sügise ja lagunemise esimesi noote. Veel Viiuldavad rohutirtsud ülemlaulu Peipsiveere heinamaadele, mis neid toidavad ja katavad. Üle laotuse vilksatavad nahkhiired ning nende kummalised varjud reedavad, et pimedus ei olegi nõnda otsatu – kui on aimata varju, ei ole valgus päriselt kadunud. Ning ega olegi! Suvepäeva üleüldine helendus on kogunud jõudu, võtnud ennast kokku, reastunud pimedasse taevasse teravate täpsete tähepunktidena, mille mustrile inimene üha uusi tähendusi annab, kuid mille korrapära saladust teab tähtedeks muutunud valgus ise kõige paremini. Aeg-ajalt liigahtab mõni täht – tahab ta ehk oma asukohta muuta, olles mõistnud, et on meile teadmatu seaduspära järgi hoopis vales kohas elanud? Liigahtab ja langeb, jättes taevasse valgusjoone, mis hetkega kaob.“ (lk 145). 

Luuleline, eksole. Ent sealsamas on ta pragmaatiline ja täpne: „Rääbis, Peipsi siig, Peipsi tint, haug, angerjas, särg, säga, latikas, koger, turb, luts, ogalik, ahven, koha, jõeforell, kiisk, karbilised ja teod. Merivart, tuttvart ja sõtkas, ujupardid, viupart, aul, jää- ja rohukosklad, kajakad ja kaldapääsukesed. Tähnik- ja harivesilik, mudakonn, rohekärnkonn, kärnkonn, rohukonn, rabakonn, tiigikonn ja veekonn. Vesimutt ja mügri, kobras ja saarmas, ondatra ja harilikud põlluhiired. Kivi- ja arusisalik, must vaskuss, mürgine rästik ja temaga äravahetamiseni sarnane nastik, asjatult tagakiusatud ohutu madu. Põdrad, kitsed, metssead, siilid, jänesed, hundid, karud, nirgid, kährikud, võib-olla isegi ilves. Kõiki elukaid, kes ujuvad Peipsi järves, lendavad vee kohal ja hulguvad kallastel, ei oska lihtsurelik meelde jätta. Kõige paremini jäävad meelde need elukad, kes kõlbavad süüa – kalad ja suuremad rohusööjad – või ähvardavad meid endid nahka panna. Ilves, räägitakse, pidavat oksa pealt kaela langema ja kaasa viima. Järab viimseni nahka, nii et pärast ei leita kontegi. Mõni ütleb küll, et see on jama, pole ilves aastasadu kedagi võtnud, kuid teised jälle vastu – sa küsi nendelt, kes on kaduma jäänud, kuidas ilves neid võttis või ei võtnud.“ (lk 231-232). Loeks nagu Eesti NSV eluslooduse välismäärajat, mälumängurile kasulik teada. 

Saaga nõuab ilmselt ka ajastu kroonikat, et lugeja oskaks sündmustiku üleüldisesse konteksti asetada ega arvaks ekslikult, et see on ajast väljaspool seisev fiktsioon. Autor annab teada, et „1967. aasta alguses avaldab The Doors esimese albumi. Filminäitleja Ronald Reagan saab California kuberneriks. Märtsis ilmub Ühendriikide saatkonda New Dehlis Stalini tütar Svetlana Allilujeva ning palub poliitilist varjupaika. Jätkuvad Vietnami sõda ja üliõpilasrahutused. Õhku tõuseb esimene Boeing 737. Moskvas valmib teletorn. Ilmuvad ka Velvet Undergroundi ja Jimi Hendrixi debüütalbumid. Mai keskel, paar nädalat enne seda, kui The Beatles üllatab maailma albumiga „Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band“, varastatakse Ljudka Oreśkina lehm.“ (lk 380).

Leidub ka filosoofiline vaatenurk, näiteks tõdetakse nukralt, et „varemalt oli igas külas oma tola – inimene kelle teod ja sõnad ajavad argipäeval naerma, kuid kui järele mõelda, annavad maailma asjadele hoopis teistmoodi tähenduse. Kolkjas, Kasepääl ja Voronjas enam korralikku tola ei ole, lolle, hulle ja joodikuid leidub aga küllaga.“ (lk 455).

Mõistagi hõlmab sedavõrd mahukas raamat piisavalt palju seksuaaltoiminguid, aga selmet kirjutada lakooniliselt „maha ja taha“ stiilis, harrastab autor eepilist kõrgpoeesiat: „Kogu maailm on meest täis ja mees on tervenisti maailmas. Maailm õõtsub, paitab, pigistab ja rappub. Maailm hingeldab ja oigab ning tema kaldaid lihvib ürgookeani vesi, millele tõusevad esialgu vaevunähtavad lainesäbrud, mis kasvavad suurte lainete ootuseks ja samal hetkel, kui kuumus purskab tüdruku rüppe, on suured lained kohal, purustavad kõik elava ja mõistliku, tormavad randa ning maailm upub, mattub vabastavatesse laintesse.“ (lk 74). Tõepoolest…süvaerootika vähimagi labasuseta. Nii luuakse uut elu.

Ongi nagu kõik ära öeldud. Last but not least, kõvasti norida tahaks keelekorrektori kallal. Nii palju kirjavigu. Paks raamat pole vabandus. Tundub, et väljaandmisega on kiirustatud. Polnuks vaja – nagunii veereb jutuvärten härgamisi. Kõigele vaatamata julgen raamatut soovitada, kuigi maksimum-punkte see minult ei saa. Tiba rohkem elutervet huumorit kulunuks ka ära.