MILLAL SAAKS RONGIGA EUROOPASSE? ehk ÄRGE KÜSIGE KOGU AEG VALESTI!

 SISSEKANNE # 490

RAIL BALTIC ESTONIA unelm: nagu Navitrolla maal!

Pärnu eksmeer Kristel Voltenberg on kirjutanud peaministrile avaliku kirja seoses Rail Balticu projekti edasilükkamisega nii umbes nelja aasta võrra – sest siis olevat võimalik uuest rahastusepaketist uut raha peale saada ja Eesti riigirahakotist ei peaks nii palju pappi luhvtitama. Eks määramatu osa selle sisust kulub kaitsekuludele (ja kelmuste kinnitampimisele – mis see 70 milli siis ära pole, eks).

Asi, mis pidi 2030. aastaks valmis saama, ei saa teps mitte. Noh, me teame, lätlased on süüdi. Nemad rääkisid juba ammu, et ei jõua ega taha. Kui üldse, siis teevad valmis ainult selle jupi, mis Riiast Leedu piirini viib. Et nad on realistid, aga eestlased on idealistid – varem või hiljem saab see ilus muinasjutt Rail Balticu õigeaegsest valmimisest ka siin otsa (loodan, et mitte kogu Rail Balticu lugu!).

Nüüd siis andiski peaminister Michal otsesõnu mõista, et kiire rongiühendus lükkub edasi, sest riigieelarve ei vea välja ja et venitamise (ajatamise) taktika aitab ehk saada raha Euroopa Liidu eelarveperioodil. Me saame niiviisi justkui konsensuslikult Balti riikidega ühte jalga astuda ja presenteerida seda nihutamist ühise otsusena. Ent sisepoliitilise noodiga – nagu Michal rõhutas - , on Eesti pool oma tükid kõik korralikult ära teinud, olles ehitustempolt Baltimaade meister.

See võibki nii olla, sest viimases Kuku raadio keskpäevatunnis ahhetas saatejuht Priit Hõbemägi, et metsade vahel, seal tulevase trassi ääres, käivat tohutu löökehitus – valmivad hiiglaslikud betoonist viaduktid ja ökoduktid, kust siis päevas hakkab paar Passatit vasakult paremale ja vastupidi üle sõitma ning ehk läheb ka paar põtra ja kitse üle. Käib tohutute ressursside betoneerimine, mille võiks üle elada teadmisega, et me saame selle neetud kiirrongi Varssavini, milliseid terve Euroopa on risti-rästi täis sadu ja sadu. Kiire raudteeühendus on nii endastmõistetav asi, et sellele on oodi teinud juba Kraftwerk aastal 1977!! Ammu olnuks aeg üks korralik raudtee Läände ehitada – juba integratsiooni põhimõtte pärast -, aga nüüd jälle nihkub see „helesinine unistus“ otsekui petlik miraaž horisondi taha. Killustikuhunnikud jäävad sinna kus on, masinad pannakse seisma, rajad rohtuvad – neli aastat on pikk aeg. Kipub sinna projekt „EI!“ suunda minema. Sest kui neli aastat mööda saab, on juba teised lood ja laulud: ehitamine on kallim, valitsus on teine jne. Odavamaks ei lähe midagi.

(Mistap mul on tunne, et ühel hetkel saabub aeg, kus meid kõiki kolme Balti riiki hakatakse Brüsselis vaatama parajate kelmidena. No et küsite aga raha, kuid kus rööpad on? Lätlastel juba sai valmis imposantne keskvaksal – klaasfassaadide, reisijate ootealade ja platvormide varikatustega. Kuni rongi-liikluseni saab seda kasutada multifunktsionaalselt.)

Aga meie, pärnakad, oleme jälle vasta püksa saanud. Häda nende ühendustega! Kui 2018. aastal meilt Tallinna rong ära võeti, lubati meile peatset Rail Balticut – muide, juba 2026. aastaks! - ning toonane taristu- ja majandusminister Kadri Simson veel uhket lennujaama pealekauba, kust Boeingud lendama hakkavad. No ei hakanud. Ses mõttes on eksmeeri Voltenbergi avalik kiri põhjendatud ja loogiline.

Ta kirjutab:

„Pärnule ei ole see pelgalt tehniline ajakava muudatus.

See puudutab otseselt meie linna arengut ja usaldust Eesti riigi vastu.

Pärnu linn, Pärnumaa elanikud ja siinsed ettevõtjad on riigi antud lubadustega arvestanud. Rail Baltic on olnud osa linna pikaajalistest arenguplaanidest. Selle ümber on kavandatud taristut, reisiterminali ja kogu linnaruumi. Ettevõtjad on teinud investeerimisotsuseid teadmisega, et Pärnu ühenduvus paraneb.

Paar näidet. Vaid ühest Pärnule olulisest sektorist, turismist. Pärnusse kerkib hotell-konverentsikeskus, mille valmimist ootame 2027. aastal. Planeerimisel on veel vähemalt kolm hotelliarendust, mille puhul on arvestatud Pärnu parema ühenduvusega. Need otsused ei sünni tühjale kohale, nende taga on usk riigi pikaajalistesse arenguplaanidesse.

Seetõttu tuleb küsida: milline on riigi vastutus siis, kui riik ise muudab neid eeldusi, millele inimesed, ettevõtjad ja kohalik omavalitsus on oma otsuseid rajades tuginenud?

Mõistan argumenti, et Rail Balticu ehituse pikema aja peale jaotamine võimaldaks kasutada rohkem Euroopa Liidu raha ja vähendada Eesti omaosalust lähiaastatel. Euroopa raha maksimaalne kasutamine on kahtlemata mõistlik eesmärk. Kuid üksnes sellest ei piisa, et pidada projekti edasilükkamist Eestile kasulikuks.

Euroopa raha ei ole tasuta, kui selle ootamine lükkab edasi raudtee majandusliku kasu, suurendab ehituse kogumaksumuse riske ja jätab strateegilise ühenduse veel aastateks rajamata. Praegu ei ole avalikkusele esitatud terviklikku arvutust, mis näitaks, milline on 2034. aastaks valmiva Rail Balticu tegelik kogumõju võrreldes 2030. aastaks valmiva ühendusega.

Me ei tea, kui palju maksavad neli täiendavat aastat ehitushindade kasvu, saamata jäänud majanduslikku kasu ja edasi lükatud investeeringuid. Samuti ei ole järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus lõplikult kokku lepitud. Seetõttu tuleb küsida, kas on põhjendatud aeglustada ehitust kindlama praeguse rahastuse asemel lootusega, et vajalik raha on tulevikus olemas.

Rail Baltic ei ole tavaline riigieelarve kulu. See on pikaajaline investeering Eesti majandusse, ühenduvusse ja julgeolekusse. Selle mõju ei alga alles päeval, mil esimene rong üle piiri sõidab. Kindel ajakava mõjutab juba täna ettevõtjate investeerimisotsuseid, logistikat, turismi, tööjõu liikumist ja piirkondade arengut. Pärnu arengut mõjutab see kõik aga eriti olulisel määral.

Samuti on Rail Baltic üks Eesti sõjalise mobiilsuse ja Euroopa ühenduvuse projekte. Kui peame vajalikuks tugevdada Eesti julgeolekut ja sidemeid Euroopaga, tuleb hinnata ka seda, mida tähendab strateegilise taristu valmimise edasilükkamine.

Eesti ei saa Rail Balticut loomulikult ehitada üksi. Läti ja Leedu edenemine on oluline ning kogu raudtee toimimine eeldab Balti riikide koostööd. Kuid naabrite võimalik mahajäämus ei peaks tähendama seda, et Eesti enda ehitustempot tuleb vähendada.

Eriti ei tohiks selle tõttu jääda ootama Pärnu.

Kui Tallinna–Pärnu lõiku on võimalik varem kasutusele võtta, tuleb seda teha nii kiiresti kui võimalik.

Pärnu ei vaja kiiret ühendust Tallinnaga ainult mugavuse pärast. Me vajame seda ettevõtluseks, tööjõu liikumiseks, hariduseks, turismiks ja kogu piirkonna arenguks. Pärnu on Eesti suurima pindalaga linn ning Pärnu hea ühenduvus mõjutab kogu Pärnumaa ja Lääne-Eesti arenguvõimalusi.

Pärnu konkureerib samal ajal Tallinna ja Tartuga riiklikult tähtsa objekti staatuses multihalli nimel, mille üks keskseid mõtteid on samuti hea ühenduvus Tallinnaga, Tallinna kaudu Helsingiga ning lõuna suunas Riia ja sealt edasi Euroopaga.

Sellises olukorras ei saa riik ühelt poolt rääkida Pärnu arengupotentsiaalist ja investeeringutest, teiselt poolt muuta selle arengu ühe olulisema eelduse – kiire ühenduvuse – tähtaega ebamääraseks.

Seetõttu on minu küsimused Teile konkreetsed.

Kas Eesti valitsus kinnitab, et Tallinna–Pärnu kiire raudteeühendus valmib enne kogu Rail Balticu põhikoridori lõplikku valmimist?

Milline on konkreetne tähtaeg, millal saab Pärnu inimene reaalselt sõita kiire rongiga Tallinna?

Millal saab Pärnust kiire rongiga Lätti ja sealt edasi Euroopasse?

Millise arvutuse põhjal on valitsus jõudnud järeldusele, et aeglasem ehitustempo ja võimalik valmimine 2034. aastal tuleb Eesti maksumaksjale kokkuvõttes soodsam kui 2030. aasta eesmärgi hoidmine?

Milline on valitsuse plaan juhul, kui järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus ei kujune loodetud mahus?

Ei mina ega me, pärnakad, nõua erikohtlemist ega seda, et Pärnu ühendus ehitataks teiste arvelt. Me nõuame, et Eesti riik peaks kinni oma lubadustest. Pärnu ei vaja enam uusi üldsõnalisi lubadusi. Pärnu vajab konkreetseid tähtaegu, toimivaid ühendusi ja selget vastutust.

Rail Balticu puhul ei ole küsimus ainult raudtees. Küsimus on selles, kas Eesti riigi antud lubadused on midagi, millele inimesed ja ettevõtjad saavad oma tulevikku kavandades päriselt toetuda.” (Pärnu Postimees, 23.09.)

Mis te, kas te, kus te!! Mina ei ole teil mingi wonder woman ega superman ega Karlsson, vaid peaminister vähemusvalitsuses – pareeriks kindlasti Michal ja delegeeriks küsimused allapoole. Minister Leis on liiga laialt kõike luband, tema saab kinga! Aga muus osas on nagu on. Nagu vanas Eino Baskini ja Priit Aimla sketšis:

„Aga varsti te kukute jälle kuskil vale inimese käest valel ajal küsima, kuidas saaks Tapale sõita? Ja vastatakse teile ilmtingimata valesti: Tapa bussiga! Kui soovite sõita, siis sõitke, kui tahate midagi küsida, siis küsige. Mida on asjamehed omalt poolt teinud teravate olukordade vältimiseks? Ja asjamehed vastavad: meie omalt poolt oleme teinud teile kumerad bussid.“

*            *            *

Kraftwerk - Trans Europa Express / Metall auf Metall (KlingKlang/3-D The Catalogue)

35 AASTAT TAGASI

 SISSEKANNE # 476

35 aastat tagasi, taasiseseisvuspäeva eelõhtul, sõitsin mina bussiga Räämalt kesklinna, et ära tuua helisalvestusärist kassett uusima Kraftwerki albumiga "The Mix", mis oli just paar kuud enne ilmunud. Mäletan, et ootasin südame põksudes, et millal ma saan Kraftwerki kuulata... aga ühtlasi mõlgutasin ärevaid mõtteid: kas viimaks ei ole see viimane Lääne muusika plaat, mida ma üldse kuulata saan??

Siis ei olnud veel midagi kindlat, tundsin ainult irratsionaalset hirmu.

Aga allolevad fotod on tehtud 1991. a. augusti viimasel päeval, kui mul õnnestus hea sõbra Aivariga käia Soomes, Turkus, Haapsalu ja ühe Helsinki kooli vahel mingeid sõprussidemeid loomas. Mul oli tollal popp teksatagi seljas ja mulleti-laadne soeng. Siis me olime juba iseseisva Eesti Vabariigi saadikud, uhked ja eneseteadlikud.

Fotol on ka meie delegatsiooni juht, õpetaja Tiiu Laidre, kellega oli väga lõbus ja tore. 

Kraftwerk - The Robots (1991 versioon, The Mix)

JÕUJAAM KÜTTIS SAALI KUUMAKS. KRAFTWERK TALLINNAS... JA MUUD ASSOTSIATSIOONID

SISSEKANNE # 371

 

Tallinnasse jõudis Multimedia tuuri raames legendaarne Saksa elektropopi kvartett Kraftwerk. Nad on käinud siin ka varem, aastatel 2004 ja 2018, kuid minul õnnestus neid näha alles nüüd. Ehkki ma olen nende pühendunud austaja olnud juba kaugelt üle kolmekümne aasta.

Õigupoolest puutusin Kraftwerki loominguga kokku juba varastel kaheksakümnendatel, kui väikese poisina kohalikku meediat tarbisin. Igal argipäeval kell kolm kõlas Eesti Raadio esimeses programmis tuttav signatuur, mis juhatas sisse ilge nõuka-aja progaganda saate „Piirist piirini“, mille kohta Harri Tiido on meenutanud, et selle tarbeks mõeldi eetrimaterjal koha peal, n-ö käigu pealt, välja – keegi nagunii seda tõsiselt ei võtnud, ei saate tegijad ega ammugi kuulajad. See saade lihtsalt „käis“ eetris, kuid signatuur mulle meeldis. Ega ma siis veel teadnud, et see oli varastatud Kraftwerki signatuurpalast „Trans-Europa Express“ (1977), mis rääkis hüpnootilisest rongisõidust läbi Euroopa, Viinist Düsseldorfi, kus kohtuti David Bowie’ ja Iggy Popiga. Omamoodi ridadevaheline iroonia peitub selles, et muusikajupp piirideta Euroopast juhatas sisse saate „Piirist piirini“, kuivõrd Nõukogude Liidus reis sellega tavainimese jaoks piirduski.

Aga ega sellega piirdutud. Teine Kraftwerki tunnuslugu, nende läbilöögilugu „Autobahn“ (1974) sai Eesti televaatajale tuntuks läbi ETV telesaate „Maailm täna“, mis algas pöörleva gloobuse ja „Autobahni“ esimeste helidega. Siis istusid tumedas lakoonilises stuudios teenelised väliskommentaatorid Simon Joffe, Gabriel Hazak, Vambola Põder ja Tõnu Kõrda ning rääkisid, kuidas kapitalistlik maailm pöörleb hukatuse poole ja mida kurja Washingtoni reaktsiooniline administratsioon jälle sepitseb (aga ma olen kindel, et meeste nägudelt võis tuvastada kerget muiet). See analoogsüntesaator kõlas lummavalt, aga muidugi ma siis ei teadnud, et nii algab 23-minutiline opus magnum „Autobahn“ – selle loo ajal jõudis omal ajal Tartu-Tõrva-Pärnu liinibuss igatahes Elvasse välja (testitud!).

Muidugi-muidugi, kohe tuleb meelde ka Kuldse Trio üle võlli cool paroodia 1980. aasta vana-aastaõhtu saatest, Kiftwärki nime all. Lugu „Mina olen Robert“ lendas igatahes kõrgelt, video oli kah ütlemata vaimukas. Luksepp Mati isa mul, nimeks pani tema mul... See oli loomulikult Kraftwerki legendaarne „Die Roboter“ (1978).

 

Kuldne Trio aka Kiftwärk - Mina olen Robert (1980) 

 

Kraftwerki loomingut kasutasid ära ka mitmed meediakontsernid, näiteks BBC. Meelde tuleb MTV ja nende vaheklipp „Musik Non Stop“ (1986). Aga sealt teenis Kraftwerk autoriõiguste pealt korraliku kopika. Eesti raadio ja televisioon vaevalt et kopikagi andsid, kui mitte arvestada fonoteeki soetatud plaadi maksumus. Arvestades, kui tihti Kraftwerki looming eetris käis, jäi neil saamata arvestatav summa.

Aga minu esimene teadlik puutumus Kraftwerkiga oli siiski alles 1991, kui neil oli just ilmunud remiks-kogumik „The Mix“. Ma lindistasin selle Pärnus komisjonipoest soetatud AGFA kassetile, Pärnus asuvas helisalvestusstuudios Hommiku tänaval. Salvestati miskipärast ainult ühele poole, seega 60-minutilisest plaadist läks kaotsi 15 minutit. Teisel kassetipoolel oli tollal popp Chyp-Notic (mis kadus kiiremini ajaloo prügikasti kui kevadine lumi), ning see oli kohustuslik kaasaand.  Nagu Breźnevi pakike. Kui julgesin protestida, siis omanik ütles, et tal on programm nii sätitud ja muuta ei saa. Väga paindlik oli tal see kliendipoliitika tõesti. Muide, teist tollast superplaati, Erasure’i „Chorus“ (1991), sai lindistada koos miski imalmagusa Saksa ślaagribändiga...

Ahjaa, mäletan, et kui Kraftwerki „The Mix“ jõudis mulle koju samal päeval, kui Moskvas algas augustiputś. Mõtlesin üle jõe koju sõites, et nüüd on kõige sellega lõpp.  Muretsesin, et see võib nüüd olla viimane Lääne muusika...

Eilne kontsert oli mul esmakordne kogemus Kraftwerki n-ö laivis näha, mistap puudub mul võrdlusmoment. Küll aga saan tunnistada, et oli ikka elamus küll! Jõujaam töötab endistviisi täiel võimsusel, kuigi alles on vaid üks originaalaku – Ralf Hütter. Teine asutajaliige, Florian Schneider-Esleben, lahkus  meie seast 2020. aastal (vaata ka siit). Kaks meest klassikalisest koosseisust – Karl Bartos ja Wolfgang Flür – on oma teed läinud juba väga ammu. Ent 79-aastane Hütter hoidis jõujaama oma kindlates kätes ja allahindlust ei teinud. Kui ma algul pelgasingi, et lähen vaatama tolmust puhtaks nühitud museaali, mis ei tekita suuremat emotsiooni, siis läks otse vastupidi. Nagu Postimehe ajakirjanik sedastas, ajas Kraftwerk publiku kompuutri lühisesse ja küsis retooriliselt, kas see ehk olnudkiaasta parim kontsert. Kirjutan alla.

Kontserdil kõlasid kõik tuntud Kraftwerki lood alates 1974. aastast. Minu jaoks olid kõrghetked siis, kui kõlas „Spacelab“ (1978), „Autobahn“ (1974/1991), „Das Modell“ (1978), „Man Machine“ (1978), „Radioactivity“ (1975/1991), „Trans-Europa Express“ (1977), „Tour de France“ (1983) ja „Computerwelt“ (1981). Kõiki neid lugusid toetas väga võimas visuaal.

Isiklike lemmikute hulgast jäid kõlamata „Europe Endless“ (1977),  "Antenna" (1975) ja „Tanzmusik“ (1973), oleks tahtnud mõnda lugu esimeselt kolmelt plaadilt (Kraftwerk (1971), Kraftwerk 2 (1972) ja „Ralf & Florian“ (1973)), aga see-eest tegi Hütter kummarduse lahkunud Jaapani elektromuusika legendile Ryuichi Sakamotole. Kõlas melanhoolne Sakamoto-David Sylviani lugu „Forbidden Colours“ (1983). Liigutav źest: ka robotid on inimlikud.

Soovitan lugeda Janar Ala artiklit Autobahni 50-aastase juubeli puhul. Asjalik ja respekteeriv sissevaade. Lugu on loetav siin.  

David Bowie ja Kraftwerki vastastikune mõju avaldub ilmselgelt 1976. a. Station To Station albumi nimiloos, mida saab vaadata siin.

 

 Kraftwerk - Spacelab (1978). Kosmoselaev lendab üle Eesti, alates 01:30. 

 

 Kraftwerk - Autobahn (1974); tabatud on plaadiümbrise esteetikat, kus ilma tegid Volkswageni "põrnikas" ja Mercedes-Benz. Kusjuures põrnika numbrimärk D KR-70 viitab Düsseldorfi päritolule, KR on Kraftwerk ja 70 asutamisaastale 1970. Mercedese numbrimärgi arv 74 viitab Autobahni albumi väljatulekuaastale (1974)

Kraftwerk - Trans Europa Express (1977)

 

 Ryuichi Sakamoto & David Sylvian - Forbidden Colours (1983, filmist "Häid jõule, mr. Lawrence)

Florian Schneider-Esleben (1947-2020)

SISSEKANNE # 114


Mälestades Florian Schneider-Eslebenit... See videoklipp Prantsuse televisioonist on parim. Melanhoolne Kraftwerk:

Radio-activity (1978) 

Klassikaline Kraftwerk, eriti hõrk - ja ilus: 

Tanzmusik (1973)

NEUROVÕRGUSTIK: LÄÄNE-BERLIIN / DÜSSELDORF & DAVID BOWIE / BRIAN ENO

SISSEKANNE # 95

Ajavahemikul 1977-1979 sündis nn Berliini triloogia ehk kolm järjestikku ilmunud albumit David Bowie'lt (1947-2016), mida peetakse oluliseks verstapostiks popmuusika ajaloos: Low (1977), "Heroes" (1977), Lodger (1979).  Bowie oli pärast Ameerikas ilmunud mõjukat albumit Station To Station (1976) jõudnud vaimse kokkuvarisemise äärele, maadles kokaiinisõltuvusega ja oli kurnatud Los Angelesi dekadentlikust glamuurist. Lääne-Berliin kujutas Bowiele omalaadset turvapaika, kus ta sai segamatult loomingule pühenduda ja nii-öelda inkognito ringi liikuda. Samuti turgutas lõhestunud linna vastuoluline aura, kuid laiemalt kogu Saksamaa valulik ajalugu Bowie loomingulist aktiivsust, pakkudes inspiratsiooni ja väljakutseid.

Bowiet mõjutasid juba varasemalt Saksamaa muusikaskeenel asetleidvad nähtused, näiteks sealse eksperimentaalse roki esiletõus 1970ndate algul. Can, Faust, Amon Düül II, Tangerine Dream, Guru Guru, Popol Vuh, Xhol Caravan, Floh De Cologne, Lokomotive Kreuzberg  jne - kõik need kollektiivid tekkisid Lääne-Saksamaa erinevates piirkondades ja viljelesid progressiivset muusikat dźässi, new age'i, poliitkabaree jms sugemetega. Nagu mujalgi maailmas, eriti Anglo-Ameerika teljel, kerkis tollal esile arvukalt kuulsaid ja vähemkuulsamaid bände, nii toimus ka Saksamaal teatud mõttes muusikaline plahvatus. Sakslased üritasid toimida ameeriklaste ja brittide järgi, kuid nad lisasid muusikale mingi teutooni kõla, mingi saksapärasuse, mida brittide muusikapress hakkas pilkavalt krautrockiks kutsuma (vihje hapukapsale sauerkraut ja pejoratiivsele nimele sakslaste kohta: krauts). Sakslased ise seda terminit ei armastanud, mõistagi - alles aastaid hiljem, kui Julian Cope taasavastas krautrocki oma teoses "Krautrocksampler" ja propageeris seda omaette väärtusliku ja mõjuka stiilina, võtsid ka sakslased termini omaks.

Ühe krautrocki haruna eraldus elektrooniline  suund, mida viljeleti Düsseldorfis, Ruhri piirkonna tööstuslinnas. Kraftwerk ja Neu! on just sealt alguse saanud. Ka Lääne-Berliinis tegutsesid varased elektroonikapioneerid Tangerine Dream ja Cluster. Kölni lähedal omas stuudiot kuulus heliinsener ja produtsent, eksperimentaalvõlur Konrad (Conny) Plank (1940-1987), kelle kaasabil valmisid mitmed väga olulised albumid nii Saksamaal kui Anglo-Ameerika skeenel.

1976. aastal siirdus Bowie Lääne-Berliini, asudes elama Hauptstrassele majja nr 155,  kuhu jäi kuni 1978. aastani. Aastaid hiljem meenutas Bowie:

"For many years Berlin had appealed to me as a sort of sanctuary-like situation. It was one of the few cities where I could move around in virtual anonymity. I was going broke; it was cheap to live. For some reason, Berliners just didn't care. Well, not about an English rock singer, anyway" (http://www.bowiewonderworld.com/features/tvuncut.htm).

Bowie jagas korterit Iggy Popiga ja huvitus Saksamaal tehtavast muusikast, külastades regulaarselt Edgar Froese't, Tangerine Dreami käilakuju. Koos tehti Iggy Popi albumit "The Idiot", millega algas töö kõige varem ja mida on sarnase kõlapildi ja tekkeloo pärast kutsutud Berliini triloogia mitteametlikuks neljandaks osaks.

Bowie ja Brian Eno kohtusid 1976, pärast seda, kui Bowie huvitus Eno eksperimentaalsest ambiendist albumil Discreet Music (1975).

Allpool olen püüdnud luua selle neurovõrgustiku, mis tekkis David Bowie ümber Lääne-Berliinis ja millest sündis "Berliini triloogia".  Mõjud ja seosed, Düsseldorfi-Lääne-Berliini jõujooned.

Isiklik suhe: David Bowie plaadid "Heroes" ja Low muutsid mu arusaama popmuusikast kui hooajalisest nähtusest ning tekitasid soovi n-ö. pildi taha vaadata. Hakkasid tekkima seosed. Bowie juhatas Eno maailma, Eno tutvustas Clusterit. Kraftwerk vihjab loomingus Bowiele ja Iggy Popile, Bowie omakorda Florian Schneiderile - kahju muidugi, et reaalse koostööni ei jõutud. Neu! motoorne heli (nn motorik) mõjutas nii Enot kui Bowiet - ja vastupidi. Kuskil sealsamas hõljus Robert Fripp oma kitarritehnikaga (frippertoonia) ja kõrgintellektuaalne duo Moebius ja Roedelius (Cluster). Ehk see kõik kokku oli lihtsalt suurepärane, geniaalne ja kordumatu fluidum. Tempel mällu igaveseks.

enda töö

Sound & Vision, 1977

 

Heroes, 1977

 

Look Back In Anger, 1979 

Nightclubbing, 1977

Für immer, 1973

Allikad:

http://www.bowiewonderworld.com/features/tvuncut.htm.
https://theculturetrip.com/europe/germany/articles/berlin-through-the-eyes-of-david-bowie/