SISSEKANNE # 496
Videolevist
jõudsin ära vaadata veel ühe põneva filmi – Ti Westi „MaXXXine’i“ (2024) – ja seda
mitte pealkirjas sisalduva kolme iksi pärast. (Tegelikult, keda ma petan – eeskätt
just NENDE pärast, sest me kõik teame, mis selle taga seisab! Igatahes mitte pelk kolmkümmend.)
Nojah,
MaXXXine… See on tegelikult triloogia kolmas ja viimane film, eelnevat kahte („X“
ja „Pearl“) ei ole ma kahjuks näinud. Neid kõiki seob ühiseks tervikuks
näitlejanna Mia Goth. Arvustajad pole olnud väga leebed, sest ootused olid
kõrgeks krutitud: kolmandalt filmilt oodati finaaliväärilist pauku, aga pauer
olla juba üsna ruttu süžeest välja visisenud ning tulemuseks saime, ühe
kriitiku sõnul, keskpärase B-filmi A-filmi idee ja tegijatega. Mina olen märksa
leebem, sest mul puudub võrdlusmoment, mul polnud ka eelhoiakut, st mitte
mingeid ootusi, ja mulle meeldis selle kõige juures vorm rohkem kui sisu. Mu
meelest oligi tore, et resultaat oli B-klassi film A-klassi ambitsioonidega,
mis võib-olla just taotluslikult jäid (jäeti) täitmata.
Filmi
süžee on lühidalt järgmine: on kaheksakümnendate keskpaik, tegevuskoht on Hollywood,
L.A. ning täiskasvanute filmitööstuses ilma tegev XXX-täheke Maxine Minx (Mia Goth) tahab
saada pärisfilmitööstuse staariks. Selleks pürgib ta peaosatäitjaks feministliku
ilmavaatega ekstsentrilise naisreźissööri Elizabeth Benderi (Elizabeth Debicki)
õudusfilmi „Puritaan II“, millest peaks
saama B-film A-filmi ideega. See tähendab, et kuigi tehakse pealtnäha odavat ja
verist žanrifilmi (slasherit), on sellel sügavam kunstiline visioon, tugevad
rollisooritused ja ambitsioonikad teemad. Ja kui Maxine seda rolli tõepoolest
tahab, siis tuleb piltlikult öeldes minna üle laipade, teha rollist omale
kinnisidee ja sellest lõpuni kinni hoida – sest muidu imeb Hollywood su enda mahladest
tühjaks ja sülitab välja tühja, läbipõlenud kesta. Mulle tundub, et Benderi
tüpaaźis on näha päris palju Hollywoodi prototüüpe, nt Mary Lambert, kes lavastas
õudusfilmi „Lemmikloomade surnuaed“ (Pet Sematary, 1989), ja Kathryn Bigelow,
kelle käe all valmis minu jaoks absoluutselt kultuslik vampiiriõudukas „Near Dark“ (1987).
Aga
see kõik toimub selles aegruumis, kus möllab ka sarimõrtsukas Öine Jälitaja
(Night Stalker), kes hoiab Inglite Linna pideva hirmu all, saates võikal moel
teise ilma nooremaid naisterahvaid. Filmis hakkavad oma otsa leidma Maxine’i
sõbrannad XXX-filmitööstusest. Klassika ja klišee ühteaegu. Sekkuvad muidugi
detektiivid, kellega Maxine väga koostööd teha ei taha, ja salapärane
eradetektiiv Louisianast, mister Labat (Kevin Bacon), kellega Maxine’il kogu
aeg teed ristuvad. Mängu tulevad veel äärmuslik usuhullus ja sektantlus, messiaanlus
ning lapsepõlvetraumad. Seda kõike saadab kaheksakümnendate muusika ja neoon-esteetika ning tulemuseks ongi kompott nimega „MaXXXine“, mis kriitikutele väga
ei meeldi, aga mulle küll.
Sest
mulle tuli eredalt meelde, kuidas ma Haapsalu kinos „Oktoober“ vaatasin kõvalt
puidust klapptoolilt just neidsamu kaheksakümnendate slashereid, mille aurat „MaXXXine“
taaselustada püüab. Kuskil 1990-1991 jooksid kinos filmid „Ingel“ (1984, Angel) ja „Ingel maksab kätte“ (1985, Avenging Angel), milles seikles
hilisteismeline prostituut Molly "Angel" Stewart (Donna Wilkes ja Betsy Russell), kes maadles
samuti sarimõrtsukaga ja otsis samal ajal oma kohta elus. Need olid üsna värvilised ja helged, ehkki kaunis
verised madala eelarvega filmid, kus oli näpuotsaga ka erootikat. Ja neis
mängis reeglina ka mõni Hollywoodi kuldaja staar, nt Rory Calhoun. Millegipärast
istuvad need filmid mul siiani mälupangas – ju siis oli neis miskit
kütkestavat. Peaosatäitjad näiteks.
Sellelt
pinnalt ma hindaksin „MaXXXine’i“ üle keskmise filmiks. Annan julgelt 8 punkti
kümnest, sest alati saab veel paremini.
Ahjaa,
filmil on ka moto, mis pärineb Hollywoodi kuldaja diivalt Bette Daviselt: “In
this business, until you're known as a monster, you're not a star.” See
seletab paljut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar