MIS, KURAT, TOIMUB PRANTSUSMAAGA!?

 SISSEKANNE # 509

 

Sous le ciel de Paris, marchent des amoureux / Leur bonheur se construit sur un air fait pour eux (Edith Piaf) (video: Nastia Varkovets, FB, muusika: Plastic Bertrand - Ca plane pour moi)

Mis, kurat, toimub Prantsusmaaga?! (Nõndanimetatud) kooliõpilaste ja tudengite protestid pöördusid nädalavahetusel selgeks vägivallaks riigiinstitutsioonide ja ühiskondlike normide vastu. Aktsiooni astusid mingid kapuutsides ja dressides ebamäärased inimesesarnased olevused, kes lõhkusid, laamendasid, sodisid ja põletasid, kähmlesid politseiga ja marodööritsesid kauplustes ja butiikides. Stseenid meenutasid pronksiöö aegset Tallinna kesklinna, kuigi kümneid kordi intensiivsemal skaalal. Mässati Pariisis ja üle kogu Prantsusmaa. Näiteks Limoges’is põletati maha linna ajalooline raekoda, aga Lyonis turismiinfokeskus. Rääkimata kümnetest, sadadest mälestusmärkidest ja monumentidest, mis poliitilisi rõlgusi täis kritseldati. Väikepoed ja butiigid tassiti kaubast tühjaks jne, jne. Apokalüpsis!

Ja me nägime kaadreid, kus protestijate seas voogasid Palestiina lipud, aga mitte ühtegi Prantsusmaa lippu. You gave Palestine a bad name!!!  Palestiina lippu seostatakse nüüd tahes-tahtmata ultrareligioosse märatsemisega, kaose ja hävinguga. Sest kuidas Palestiina lipu lehvitamine aitab kaasa elukalliduse ohjamisele või koolide olukorra paranemisele? Ei kuidagi. See on lihtsalt lagunemine.

Ükskõik kui õilsad olid algpõhjused, siis neid varjutab jäädavalt see irratsionaalne kaos, kuhu vajuti. Politsei justkui oli jõuetu seda kõike ohjama (reeglid!) – ja kui kasutati jõudu, siis tabas neid kriitika (nad on ju lapsed!!). Selliseid olukordi kasutatakse alati ära, nii eri poliitiliste jõudude, religioossete huvigruppide kui ka meedia poolt. Ja selle kõige taustal on veel tehisintellekti faktor: vaadake, kui palju on sotsiaal- ja tavameedias kõrvuti pealtnägijate reaalselt filmitud klippe ja AI poolt genereeritud materjali, millel on kindel eesmärk – toetada millegi/kellegi narratiivi, kallutada avalikku arvamust ühes või teises suunas, tekitada lihtsalt viha. Need klipid on meediavoos sageli kõrvuti ja näiliselt toetavad teineteist, kuid ohtlik on see, et üks peegeldab olukorda, aga teine nügib avalikku arvamust teadmata kellele kasulikus suunas. Näiteks levib sotsmeedias klipp, kus protestijate meres on näha Palestiina lippe, mille seas prominentselt ka üks Eesti trikoloor. Mida teeb Eesti trikoloor mingis suva Prantsuse linnas taolises olukorras? Me ei tea…tekib kahtlus… ebameeldiv sisetunne, et võibolla siiski? Ehkki me tajume, et see on manipulatsioon, tõenäoliselt sihilikult meediasse poetatud klipp,  mis teenib kellegi huve. Näiteks Vene eriteenistuste huve.

Protestid ja mäsu levisid ka mujale Lääne-Euroopasse, näiteks märatseti Milanos (nojah, anname moekeigarite luksusbutiikidele säru!), Belgias ja Hispaanias, aga ka nii kaugel kolkas nagu Albaania. Minu jaoks demonstreerib see inimese põhiolemust – tsivilisatsioon kestab ainult nii kaua, kui on seatud ranged piirid. Lääne-Euroopas on mindud piiride lõdvendamise ja hägustamise teed. Riigipiire pole, ja niisama hägused on ka identiteedi piirid. Aga see ei saa lõpmatuseni nii kesta, see viib murdepunktini.

Mis puutub Prantsusmaasse, siis tuleb mulle taas meelde Michel Houllebecqi pessimistlik ja samas alistuv nägemus raamatus „Alistumine“. Sisu on selline: aastal 2022 on Prantsusmaa poliitilistest pingetest ülilaetud, toimumas on murrangulise tähtsusega valimised, kus vastakuti seisavad Marine Le Peni Rahvusrinne ja Mohammed Ben Abbesi (fiktiivne karakter vist) Islamipartei. Selle taustal tegutseb keskeakriisi põdev kirjandusprofessor (Houellebecq'i alter ego?), kes püüab ühiskonnas asetleidvaid mullistusi lahti mõtestada ja end konteksti asetada. Paralleelselt toimub kaks kriisi: peategelase enda sisemine  ja väline, ühiskondlik kriis. Valimiste järgselt puhkevad riigis rahutused, mis triivivad kodusõja poole: võimu võtab üle islamipartei, naised mässitakse burkasse ja pannakse mitmekaupa mehele, Euroopa Liit laieneb Põhja-Aafrikasse. Katoliiklus satub põlu alla, haridust hakkavad reguleerima śaria seadused. Juudid pagendatakse (pagevad) riigist. Ehk siis tõeline antiutoopia. Päevakajaline ja õpetlik. Peategelane tunneb hirmu, ängi, masendust, kannatab resignatsiooni all. Kuni lõpuks – et järjele saada – teeb seda, mida kogu prantsuse ühiskond: kohaneb. See tähendab: alistub. Sest nii on lihtsam, kasulikum. Ja eks ole islamil ka meeltega tajutavaid voorusi. Milleks siis põtkida paratamatuse ees?

Mina olen kõrvalseisja. Vaatan telerit, uurin uut meediat. Ilmselt ei suuda kõigist manipulatiivsetest lõksudest hoiduda. Aga ma olen sügavalt häiritud mida ma näen. Siis ühest hetkest alates ei tahagi enam näha. Irdun kookonisse. Vaatan Monty Pythonit ja kõiki neid 80ndate sitcome, mida ei tootnud AI… ja olengi tegelikult alistunud.