SAATUSLIK ÜHEKSA - 9 KRAUTROCKI PLAATI, MIS AVALDASID MÕJU (Ravi kestab siiani.)

 SISSEKANNE # 508

my9albums.com

Kuna sotsmeedias levib trend, st on loodud vastav platvorm, mis lubab välja tuua üheksa muusikaalbumit, millel on olnud su kujunemisloos silmapaistev osa (my9albums.com), siis läksin minagi vooluga kaasa ja proovisin kätt. Eks asjade reastamine ja edetabelisse panemine on ikka olnud moodsate aegade meeldiv harrastus… või asendustegevus, millega välja vabandada seda, et ma ei viitsi praegu oluliste asjadega tegeleda. Näete ju, ma panen asju ritta – see on aeganõudev mõttetöö. Tõsi, edetabelid aitavad meelelahutustööstusel atra seada, neil on mingid mõõdikud ja need selgitavad välja, mis on popp ja mis mitte. Aga see siin on subjektiivne ja personaalne ning ei tugine mitte ühelgi mõõdikul,  vaid üksnes isiklikul memorabiilial. See pole edetabel, vaid lihtsalt valim üheksast märgilisest muusikaalbumist, mis on mind mõjutanud – ja mida ma julgen teistelegi kuulamiseks soovitada.

Et asi väga kirjuks ei lähe, siis ma valisin välja üheksa krautrocki ja selle allźanrite albumit. Krautrock juba iseenesest on laialivalguv ja raskesti defineeritav katusmõiste, aga üks on kindel: tegemist on Saksa kultuuriruumi kuuluva nähtusega (Lääne-Saksamaa, Sveits, Austria) ning üldiselt kuulub see 60ndatesse ja eriti 70ndatesse, 80ndail lahustus see kas AOR-popmuusikasse või suisa elektroonilisse tehnomuusikasse. Palju krautrocki bände on siiani üsna obskuursed, kuna neil oli piiratud tegutsemisraadius ja kuulajaskond, paljud saavutasid kuulsuse postuumselt – ammuilma pärast laialiminekut. Oli väga palju kuulsaid nimesid, kelle loomingut suurtes tiraažides välja ei antudki või siis segaste autoriõiguste tõttu ei jõudnud kordustrükini (ega nt CD peale) enne 2000. aastaid. Krautrocki taastulemine leidis aset 1990. aastate keskpaiku, kui briti muusikaajakirjanik ja muusik Julian Cope ilmutas oma „Krautrocksampleri“, milles propageeris Saksa veidrat rockmuusikat. Termin ju isegi pärineb inglastelt, kes kutsusid sakslasi pilkamisi „sauerkrautideks“ ja eks olnud siis nende rockmuusikagi „krautrock“. Seda viljelesid Saksa bändid, kes tahtsid teha samasugust muusikat kui Ühendkuningriigis ja USAs, kuid tõlkes läks alati midagi kaduma ja nii kopeeritigi oma eeskujusid üsna omapärase originaalsusega. See viis ka innovatsioonini. Näiteks Jaki Liebezeiti ja Klaus Dingeri motorik-trummistiili sünnini. Kindlasti mõjutas kõlapilti ka Saksa oma kultuur, selle teatud normatiivsus ja nurgelisus, samuti turbulentne ajalugu, kus häbitunne oli segatud uhkusega. Cani juhtfiguur Irmin Schmidt on meenutanud, et  1960ndate lõpus õpetasid Saksa ülikoolides  noori needsamad professorid, kes olid karjääri teinud Kolmanda Reichi õitsengu ajal ja ehkki nad oli denatsifitseeritud, rääkisid nad sisseharjutatud loomulikkusega endiselt rasside ebavõrdsusest ja kandsid edasi üleolevat hoiakut. Näide illustreerib seda skeenet, millest võrsusid näiteks Rote Armee Fraktion ja Baader-Meinhof grupp, aga ka CAN, Faust, Floh De Cologne jt.

Aga nüüd siis need üheksa „saatuslikku“ albumit. My fateful nine.

 *        *        *

ESIMENE

NEU! – NEU! (1972): See plaat on minu muusikamaitse kujunemisloos ääretult oluline. Ta oli kaua aega obskuurne, sest Düsseldorfi duo Michael Rother ja Klaus Dinger olla vaielnud tuliselt autoriõiguste üle ning läinud kapitaalselt tülligi, sest Dinger andis Rotheri nõusolekuta välja NEU! 4 plaadi (mida viimane ei tunnistanud) ning oli ka piraatväljaannete taga. Nimelt oli NEU! looming aastaid saadaval üksnes Luksemburgis tegutsenud Germanofoni labeli all, mis tootis plaate üsna kahtlaste litsentside alusel. Samuti müüs Dinger Rotheri teadmata õigused Jaapani plaadifirmale Captain Trip! Records. Alles 2001. aastal jõudsid Rother ja Dinger kokkuleppele ning kogu NEU! diskograafia – kolm plaati – said ilmuda legaalselt Grönland/Astralwerksi labeli all. Mina, kes ma olin usin Record Collectori lugeja, otsin need omale juba selsamal 2001. aastal.

Neu! ja "Hallogallo" (1972, debüütplaadilt "Neu!")

Ma olin pikka aega NEU! mõju all, sest kuna see oli nii obskuurne ja ometi nii mõjukas (need mõjutasid otseselt mu iidoleid Bowie’t ja Eno’t), siis oli see lausa erakordselt hõrk. Ja oma aja kohta üliprogressiivne. NEU! ilmus 1972, mil maailmas võimutses glämmrokk ja isegi Kraftwerk tegi veel flöödi ja kitarriga psühhedeelset hipimuusikat. Kuid NEU! tõi tuleviku, kui kuulata näiteks kas või avalugu „Hallogallo!“ Klaus Dinger kasutas nn motorik-trummistiili, mida viljeles ka teine ja oluliselt tuntum krautrocki superstaar, CAN’i trummar Jaki Liebezeit.  Lugu on ühest küljest monotoonne ja transsi viiv – ning ilmselt suundanäitav ka Kraftwerkile, kes loobus oma hipisaundist ja liikus elektroonsemale kõlaväljale. Esimeseks pääsukeseks oli „Tanzmusik“ – NEU! mõjud on siin ilmsed. Ja see on ka loogiline, sest Klaus Dinger osales Kraftwerki debüütplaadil.

Rotheri põhiinstrumendiks oli kitarr ja ta oli duo lüürilisem pool, ka pedantsem, samas kui Klaus Dinger oli proto-punkar – temalt pärineb NEU! kiirem ja toorem, neurootilisem saund.  Mis viibki mind teise plaadi juurde.

 TEINE

NEU! 75 – See oli kolmas ja viimane, vahest kõige viimistletum plaat. Siin on näha ka kahe mehe erinev tonaalsus – plaadi esimene pool kuulub Dingerile, kelle panuseks on proto-punk laulud „Hero“ ja „E-Musik“, samas kui Rotheri puudutus on äratuntav lugudel „Seeland“ ja „Isi“ (Easy), aga ka uneleval palal „Leb’ wohl“. See on absoluutne must-have. Sellel on ka väga lööv minimaalne plaadidisain, justnagu kahel eelmisel. Hoolimatult üle plaadi ilutsev NEU! – ja tegelikult polegi rohkem vaja!  

Michael Rotheri mõtlik Neu! - "Seeland" (1975)

Klaus Dingeri proto-punk: "Hero" (1975)

Aga NEU! polnud asi iseeneses, vaid selle kõrval tegutses veel obskuurseid suunanäitajaid, kellest üks oli CLUSTER. Ja siit tuleb kolmas plaat.

 

KOLMAS

CLUSTER – ZUCKERZEIT (1974). Cluster on Lääne-Berliini duo, koosseisus Dieter Moebius ja Hans-Joachim Roedelius. Kui ma algul neid nimesid nägin, siis mõtlesin, et need on pseudonüümid. Aga ei olnud. Roedelius oli juba selleks ajaks 40-aastane ja nooruses mänginud ühes UFA stuudio propagandafilmis Hitlerjunge't. See ei puutu asjasse tegelikult. Nagu ka see, et ta pere kolis sõja jalust Ida-Preisimaale (ehk vihma käest räästa alla), hiljem elati Ida-Berliinis ja müüri rajamise ajal õnnestus ta perel kolida Lääne poolele. Aga Dieter Moebius oli kümme aastat noorem mees ja sündinud stressivabas Sveitsis.  Nad olid erinevad kasvult ja natuurilt, aga tegid koos valmis ühed krautrocki (või selle all-źanri - kosmilise muusika) dünaamilisemad-harmoonilisemad plaadid. „Zuckerzeit“ oli mõnes mõttes erand, sest oli märksa elektroonilisem muust loomingust ja ka tempokam ning popim. Suhkrusem. Ja jällegi lõi Roedelius pastoraalsemaid helimaastikke, samas kui Moebius rõhus tempole. Hiljem tegigi Moebius palju sooloplaate, mis olid peaaegu juba techno ja trance, kuid Roedelius jäi truuks klaverile ja ambient-stiilile.

Teedrajav Zuckerzeiti helinäide: "Hollywood" (H-J. Roedelius)

Täiuslik CLUSTERi harmoonia avaldub järgmisel plaadil, nimega „Sowiesoso“ (1976).

 

NELJAS

SOWIESOSO (1976) on briljantne plaat, kus mängivad pastoraalsed ja väga meloodilised helimaastikud ning millelt puuduvad trummid / biit. See on harmooniline voogamine, aga ta ei ole new age’i tapeet. Kaugel sellest.  Pigem on ta niisugune plaat, mis võiks kõlada taevaväravate ees, ootesaalis  – no et kohe tuleb Peetrus ja möllib sind paradiisi sisse. Aga enne vaadatakse su eluraamatuke läbi – ja võib juhtuda, et sa satud hoopis põrgusse igavesti Dead Kennedy’t kuulama. Aga vähemasti oled sa enne kuulanud Clusteri „Sowiesoso’t“

Intelligentne Cluster - "Sowiesoso" (1976)

Mis viib mind järgmise magnus opus’eni.

 

VIIES

HARMONIA  DELUXE (1975): Ja vaat, nii ongi! Seda te saategi! Deluxe!  See on Clusteri duo teine stuudioprojekt, mis kõlab päris popilt. Harmonia deluxe – täiuseni viimistletud helimaastik. Muide, Brian Enole avaldas see nii suurt mõju, et ta palus end kampa võtta. Hiljem valmiski neil koostöös lausa kolm plaati: Harmonia nime all ”Tracks & Traces” (1976), Clusteriga ”Cluster & Eno” (1977) ja ”After The Heat” (1978). Need on kõik kaunid plaadid, kuid crème de la crème on ikkagi Harmonia Deluxe. (Minu arvates). Ja seal on esindatud ka Kraftwerk, eriti selle lüürilisem pool, mis väljendub lugudes ”Deluxe (immer wieder)” ja ”Monza (rauf und runter)". Meenutab ju ”Autobahni”? Ja küllap see nii mõeldud ongi. Et nende helide saatel Saksamaa kiirteedel kruiisida.

Vastastikused mõjud: harmooniliselt Autobahnil ehk Deluxe (immer wieder), 1975.

Ja nüüd ma jõuan Kraftwerkini.

 KUUES

RADIO-AKTIVITÄT (1975) on minu lemmik album tervikuna, sest see on kontseptsiooniga plaat – ning see kontseptsioon avaldub juba plaadiümbrisel, millel on kujutatud Kolmanda Reichi aegset rahvaraadiovastuvõtjat, nn Volksempfänger DKE mudelit nr 38, mis on niisama ikooniline nagu rahvaauto Volkswageni Põrnikas. See on kõlalt tumedam ja eksperimentaalsem kui järgmised klassikud ”Trans-Europa Express” (1977) ja ”Mensch Machine” (1978), kuid on ehe ja aus nonkommerz. Seal on esmakordselt Kraftwerk esindatud oma klassikalise line-upiga: Ralf Hütter, Florian Schneider-Esleben, Wolfgang Flür ja Karl Bartos. Ja see on kohati nii plekine ja lõikav, et kõrvadel hakkab valus, samas ka harmooniliselt nii pehme, et kerge on sisse sulada. Valus ja ilus. Sellelt pärineb mu lemmiklugu, Kraftwerki minor hit ”Antenna”: I’m the antenna, catching vibrations / You’re the transmitter, give information.

Kraftwerk - "Antenna" (1975)

Okei. Kraftwerkist ma liigun nüüd tagasi hipipsühhedeeliani, aga… bändini, kes raius Krautrocki oma plaadile raevuka instrumentaalloona. Selleks bändiks on muidugi FAUST ja albumiks…

 

SEITSMES

FAUST IV (1973). Alustuseks ütlen et tegemist on ühe kõige igavama plaadiümbrisega üldse, sest see on noodivihiku leht. Bland.  Noote seal pole, sest Faust oli hipianarhistide punt, kes ei osanud või ei tahtnudki noodist mängida. Mis on mõistagi legend. Tegelikult nad ikka oskasid ka. Kuid anarhistid olid nad küll, elasid väikeses Hamburgi ja Lüneburgi vahel asuva Wümme alevi koolimajas, jämmisid ja ajasid hipiasju. Mingi muusikaprodutsent oli neil ka, sest nad olid ikkagi bänd by name (see ei tulene mitte Goethe tegelasest, vaid puhtast saksa keelest – rusikas). Produtsent Uwe Nettelbeck utsitas neid vähem logelema ja rohkem tööd tegema, et oleskelu päädiks ikka loominguga. Aga ei nad võtnud vedu. Siis nõudis vaene produtsent demolinti, või muidu pannakse pood kinni. Siis võtsid mehed vaevaks minna Hamburgi ja lindistada tänavaproteste (aktuaalne teema 60ndate lõpus-70ndate algul, ikka see Sozialsicherheit und Ungleichheit). Sellele lugesid nad peale asjalikku teksti pesumasina kasutusjuhendilt ning saatsid produtsendile demolindi. No võta siis oma demo!  Eks siis tuli pahandus. Küll aga ilmus see demolugu pealkirja all ”Lieber Herr Deutschland” ja on leitav Fausti kollaaźide kogumikult 71 Minutes.

Seda kummalisem on, et pärast kõike seda, kui Polydor oli Faustile kinga andnud (too weird and zero sales), korjas Fausti üles Virgini plaadifirma asutaja uuendusmeelne ja auahne Richard Branson, kes viis mehed Londonisse ja kus õigupoolest sündiski nimetatud neljas album ”Faust IV”. Aga sellele eelnes geniaalne turundustrikk: Nettelbeck andis Virginile tasuta üle bändi erasalvestised. Kuna inglise publik ei teadnud Faustist midagi, otsustas Branson teha hulljulge katse: ta pani kokku kollaažalbumi "The Faust Tapes" ja lasi selle müüki 49 penni eest – mis oli tollal tavalise 7-tollise singli hind. Bänd soovis esialgu plaati jagada lausa täiesti tasuta, kuid Branson jäi 49 penni juurde. Ja trikk töötas suurepäraselt: inimesed ostsid plaadi puhtalt odava hinna pärast. Seda müüdi üle 60 000 – 100 000 eksemplari ja see jõudis müügitabeli tippu (kuigi tabeli koostajad diskvalifitseerisid selle hiljem liiga madala hinna tõttu). Üleöö oli radikaalne Saksa bänd tuhandetes Briti kodudes.

”FAUST IV” on ühtviisi raju – nagu rusikahoop makku – ja samas üllatavalt meloodiline (”Jennifer”). Aga ta on ka igatepidi hüpnootiline. Koostöö Bransoniga oli aga turbulentne,  sest ega Faust polnud paipoiste grupp, vaid näitas üles ülimat saksa eneseteadvust, sõimates Inglise kööki kõige hullemaks maailmas ja sööki söödamatuks. Ja arvata võib, et Branson, kes siis polnud veel multimiljonär, hoidis peast kinni, kui pidi meeste arveid kinni maksma.  Kusjuures üks neist oli veel Prantsuse hipi (Jean-Hervé Peron), kes oli veelgi suurem frukt. 1975. aastal, kui bänd läks salaja Münchenisse uut albumit salvestama ja jättis Virginile tasumiseks hiiglasliku stuudio- ja hotelliarve, Branson lõpuks vihastas ja keeldus seda maksmast, Virgin lõpetas nendega lepingu ning bänd läks seepeale peaaegu kahekümneks aastaks laiali

Aga see album sündis siiski Bransoni luksuslikus The Manor stuudios Oxfordshire’is ja samal ajal tegi seal oma ”Tubular Bells” plaati imelaps Mike Oldfield.  Õieti salvestas Faust öösel, viibides stuudios sageli alasti ja kanepiuimas, aga Oldfield pidi siis salvestama päeval – koos stuudios magavate anarhistlike-nihilistlike Fausti tüüpidega. (Kes teab, võib-olla see kooslus andis mõlemale plaadile kordumatu vaibi ja kullaläike.) Ja fakt on ka see, et Faust ja Oldfield olid Virgini esimesed ametlikud lepingupartnerid.

 

Jennifer, your red hair's burning, yellow juice comes out of your mind...

KAHEKSAS

Nüüd ma olen jõudnud ühe teise hipikommuunist sündinud suure krautrocki bändini, mil nimeks AMON DÜÜL II. Jah, nad olidki suur bänd Münchenist, sest tegelikult oli neil väga palju erinäolisi liikmeid. Nad olid hipid, aga mitte nii hullud kui Faust. Nad pooldusid kaheks – samaaegselt esinesid nii psühhedeelsem pool Amon Düül ja selle kuulsam pool Amon Düül II, mille diskograafia on muljetavaldav ja karjäär kestis kaheksakümnendateni välja. Lõpuks manduti popansambliks, kuid esimesed albumid olid siiski krautrocki vaieldamatu meistriklass (”Phallus Dei, 1969 ja ”Yeti”, 1970)

Aga mulle kõige südamelähedasem on ”TANZ DER LEMMINGE" (1971). See on üsna veatu kontseptuaalalbum, väga pikkade ja meloodiliste kompositsioonidega. Soovitan kuulata, see on parem kui Pink Floyd ja Yes. Ausalt.

 

Amon Düül II kompositsioon: Syntelman's March of the Roaring Seventies (1971)

Ja nüüd kõige viimane mõjukas plaat minu elus – selles źanris, siinses valikus. See saab olla ainult…

 

ÜHEKSAS

TAGO MAGO (1971) – Väga trippy ja crazy. Võtke alustuseks kasvõi plaadi kujundus. Inimene ja tema aju. Ning mõttemull, mida on tõlgendatud ka teadvuse vooluna.  CAN on tõeline supergrupp: Irmin Schmidt, Michael Karoli, Holger Czukay ja Jaki Liebezeit.  IQ-tase on neil ilmselt kosmoses. Ning viies mees, väga tähtis komponent, nimelt solist Damo Suzuki (kes oli jaapanlane ja seikles vaba hipina Euroopas, sattudes juhuslikult kokku CANi meestega, kes olid jäänud ilma oma algupärasest solistist, mustanahalisest ameeriklasest Malcolm Mooney’st – teda võib kuulata debüütalbumil Monster Movie laulmas tribalistlikku hümni ”Yoo Doo Right”). Damo Suzuki oskas õnneks ka laulda, kuid ta läks Mooney’ist psühhedeelias terake kaugemale – mida demonstreerib ilmekalt Tago Mago album (transsi-viija ”Halleluhwah”, veider ja absurdne ”Peking O”, scary as hell ”Aumgn” – mida pole soovitav pimedas toas üksi kuulata.)

"Aumgn" - 17 minutit helihorrorit edasijõudnutele ja julgetele (1971)

Salvestatud on see muide samuti lossis, Neile anti tasuta kasutada idülliline Nörvenichi loss Kölni lähedal. Lossi kajavad ruumid andsid plaadile sellele omase kummitusliku, ruumilise ja salapärase kõla. Album sai nime Ibiza ranniku lähedal asuva kaljusaare Isla de Tagomago järgi, mis oli tuntud oma seotuse poolest musta maagia ja Aleister Crowley legendidega – see süngus ja müstika peegeldub tugevalt ka muusikas.

Damo Suzuki oli bändis aastail 1970-1973, pärast mida sai temast … Jehoova tunnistaja. Aga ühele teisele Briti ekstsentrikule, The Falli frontmanile Mark E. Smithile, avaldas ta sedavõrd mõju, et ta kirjutas laulu ”I am Damo Suzuki” (kuulatav nende LP-l ”This Nation’s Saving Grace”, 1985)

Damo Suzuki ja CAN - Halleluhwah (1971)

*          *          *

Need olid siis minu üheksa krautrocki (ja selle all-źanrite) plaati, mida kuulata soovitan. Rahulikult ja mitu korda. Võib-olla kunagi kirjutan teisest üheksast Krautrocki plaadist, sest neid on küll ja veel. Puistan mõne nime: POPOL VUH, XHOL CARAVAN, KALACAKRA ja …. EJWUUSL WESSAHQQAN – no proovige hääldada! 😊

Kust ma infot juurde sain?

• David Stubbs (2014). Future days: Krautrock and the building of Modern Germany.
• Jan Reetze (2020). Times & Sounds. Germany's Journey from Pop and Jazz to Krautrock and beyond. 
• Faust (2000). The Wümme Years box. Booklet.