Siim Kallas on lahkunud. Ta on nii suur mees, ühtlasi
ka nii ambivalentne, et ta ei mahu väga raamidesse ja temast on sestap ka raske
järelehüüet kirjutada.
Ühest ammusest Raadio 7 saatest olen üles kirjutanud mõtte Siim
Kallaselt: "Õnn peitub tasakaalupunkti leidmises."
Aga Siim Kallase alter ego, Blufoonia vabariigi aus
töömees, treial, ütleb küll kuldaväärt mõtteid. Lõik Ivar Wigla soust, 1989
(ERR/Jupiter):
"Meie eesmärgiks on sõltumatu enamuse sõltumatu diktatuur."
"Parlamendis muudkui arutavad, arutavad, aga on
vaja tegutseda, on vaja vänta keerata. Vänta."
35 aastat tagasi, taasiseseisvuspäeva eelõhtul,
sõitsin mina bussiga Räämalt kesklinna, et ära tuua helisalvestusärist kassett
uusima Kraftwerki albumiga "The Mix", mis oli just paar kuud enne
ilmunud. Mäletan, et ootasin südame põksudes, et millal ma saan
Kraftwerki kuulata... aga ühtlasi mõlgutasin ärevaid mõtteid: kas viimaks ei
ole see viimane Lääne muusika plaat, mida ma üldse kuulata saan??
Siis ei olnud veel midagi
kindlat, tundsin ainult irratsionaalset hirmu.
Aga allolevad fotod on tehtud 1991. a. augusti
viimasel päeval, kui mul õnnestus hea sõbra Aivariga käia Soomes, Turkus,
Haapsalu ja ühe Helsinki kooli vahel mingeid sõprussidemeid loomas. Mul oli
tollal popp teksatagi seljas ja mulleti-laadne soeng. Siis me olime juba iseseisva Eesti Vabariigi
saadikud, uhked ja eneseteadlikud.
Fotol on ka meie delegatsiooni juht, õpetaja Tiiu
Laidre, kellega oli väga lõbus ja tore.
Interneeduses
tehakse nalja ja visatakse õhku mõte, mis oleks kui… paneksime hr Mart Juurele
pr Ülle Madise juuksed. Tulemus on ju hämmastav. Nagu kaks tilka vett. Tõesõna!
Aga
see on täitsa tõsine asi tegelikult. Me oleme leidnud by chance pea
sajaprotsendiliselt autentse teisiku tulevasele – nüüd võib seda vast juba
kindla peale väita, sest Isamaa erakond asus pr Madise selja taha – presidendile.
Teisikut on väga vaja. Sest kui tulevane president siirdub visiidile mõnda
mässulisse maakonda, kus rahvas tahab ilmtingimata rahulolematuse ilminguna teda
tooreste munadega pilduda – eriti kurjad on Võrumaa inimesed, teab
ekspääminister Kaja Kallas nentida -, siis ei tea rahvas kunagi täpselt, kas
sihtmärk oli proua president või hoopis rahvakoomik Mart Juur.
Aga
õhtul – hoidke siis piip ja prillid – tuleb eetrisse Rahva Oma Kaitse… Oh aeg!
Kumb on kumb? Paras pähkel. (Naljasahtel FB / Valtrik Pihl)
Nüüd
on nad kohal – kauaoodatud Rootsi vangid. Tartu Postimees raporteerib tuntava
erutusega, mis ja kuidas: „Täna kella 12.30 paiku Ämari lennubaasi lennuk,
millega toodi Eestisse esimesed Rootsi vangid, kes jätkavad oma karistuse
kandmist Tartu vanglas. Sinna jõudsid nad kella poole nelja ajal.“
TP:
„Eesti elanikud on teadnud, et esimesi Rootsi kinnipeetavaid on Tartu vanglasse
oodata augusti keskpaigas. Teada on olnud seegi, et Eesti ja Rootsi vahel
sõlmitud leping näeb ette, et ajapikku kinnipeetavaid lisandub ja neile on
Emajõelinnas valmis pandud ligi 600 kohta.
Eesti
vanglateenistus keeldus enne teatamast, millal täpselt esimesed Rootsi
kinnipeetavad Eestisse jõuavad. Tartu Postimehe andmetel juhtus see teisipäeva
pärastlõunal Ämaris. Edasi toimetatakse vange mööda maad.
Kui
Tartu lennujaama teisipäevases lennukite maandumiste ja väljumiste infos
muutusi polnud, siis lennujälgimise rakendusest Flightradar24 oli näha lennukit
numbriga FRO201 Saab 2000, mis väljub Ämarist kell 14.20 ja suundub Stockholmi.
Samas polnud infot kust ja millal sama lennumasin Eestisse tuleb.
Veidi
enne keskpäeva ilmus sama lennuk kaardile lennunumbriga FRO200. Väljumiskohaks
oli Rootsi linn Linköping ning salastatud oli just selle maandumispaik. Samas
oli näha, et lennuk võttis suuna Eesti poole ning peagi jõudis see Ämarisse.
Pole
päris kindel, kuid siiski tõenäoline, et esimesed kinnipeetavad tulid Eestisse
Östergötlandi Skänninge vanglast, mis jääb lennuki õhkutõusmise kohast
mõnekümne kilomeetri kaugusele.
Praegu
pole veel teada, kui palju vange Eestisse saabus, kuid Saab 2000 on pigem väike
lennuk, mis mahutab kuni 50 reisijat. Kuid arvestada tuleb et pardale peavad
mahtuma ka meeskonnaliikmed ning turvapersonal.
Paar
tundi pärast lennuki maandumist polnud Ämari ümbruses vanglateenistuse busse
näha. Ühtlasi oli rahulik ka Tartus vangla sissesõidutee juures, kus ootasid
ajaloolist hetke nii Postimehe, ERRi, Delfi kui ka Õhtulehe fotograafid ning
ajakirjanikud.
Vanglateenituse
buss jõudis Tartu vanglasse kell 15.27. Mõni minut hiljem laekunud pressiteate
põhjal oli selles neli Rootsi kinnipeetavat.
Kokku
saabub Eestisse aasta jooksul kuni 600 kinnipeetavat, kellest paarsada tuuakse
Tartu vanglasse selle aasta sees. Nende ülalpidamise kulud kannab Rootsi riik,
makstes Eestile aastas olenevalt vangide hulgast 31 kuni 61 miljonit eurot
aastas.“ (TP, 18.08)
Papp
tuleb, see on hea. Rootsi maksab hästi ja eeskujulikult, st maksed laekuvad
õigel ajal, tõrgeteta. On jälle, mida kulutada. Aga mina pärnakana olen pisut
pettunud, sest lootsin Con Air 2 väärilist süžeed. Et Ämaris toimub
piloodivahetus ja juhtkangi võtab üle tore hülgevuntsidega elurõõmus pätt, kes juhib
lennuki Kuldse Trio/Erasure’i igihalja „Pärnu suvi!“ helide saatel (mis
mõjub nagu „Sweet Home Alabama“, eksju!) otse Pärnu kuldsetele liivadele, otse
Düüni biitś kluppi, siresäärsete neidude ja mohhiitode keskele. Meil siin
hakkab rannahooaeg tasakesi lõppema, vaja oleks volüümi juurde keerata, kärtsu
ja mürtsu…
Lugesin uuesti läbi Vladimir Voinovitśi „Karvamütsi“ (1987, e.k. 2002, EKSA) – väga tabav nõukogude argielu absurdseid tahke lahkav romaan. Kirjanik Jefim Semjonovitś Rahlin ja tema kompromissitu võitlus karvamütsi pärast. Karvamütse jaotatakse
Kirjanike Liidu liikmetele hierarhilistel alustel: silmapaistvaimatele
kirjanikele põdravasikanahast, tuntud kirjanikele piisamrotinahast, tunnustatud
kirjanikele koopaoravanahast, reakirjanikele küülikunahast. Jefim Rahlin on
toimekas juudi vanamees, kes on kaheksateist aastat olnud Kirjanike Liidu liige
ja kirjutanud üksteist raamatut, mis, tõsi küll, on pikad ja igavad, kuid
see-eest ühesõnaliste pealkirjadega, et neid saaks lükkida ristsõnadesse – mis
omakorda on jälle nagu maast leitud reklaam.
Rahlin kirjutab ainult headest inimestest
ning püüab ka ise olla väga hea inimene. Kes on Rahlini arvates hea inimene?
Otse loomulikult see, kes seab ühiskondlikud huvid isiklikest kõrgemale. Uurimislaeva
kapten, maaki ammutav kaevur, maavarasid otsiv geoloog, raskusi trotsiv arst.
Ning kasulikku lugemisvara tootev rahvakirjanik. Nagu ta ise.
Ja tal on juba olemas ilus hundinahast
müts. Ühel päeval kuuleb Rahlin, et kirjanikele eraldatakse karvamütse ja
olgugi et tagasihoidliku inimesena ei pea ta seda üldse tähtsaks, ootab ta
siiski tunnustatud ja produktiivse nõukogude kirjanikuna üht soliidset mütsi.
Paraku antakse talle vaid keskmise karvkattega kassi nahast müts, mille peale
Rahlin tõeliselt solvub. Talle, kel juba on hundinahast müts! Pealegi on
kolleeg Kostja Baranov, kes on kirjutanud vaid ühe raamatu, kuid
enamjaolt laaberdab ringi, saanud küülikunahast mütsi ning säärane ebaõiglus
krutib Rahlini sassi. Ja kuigi neid mütse saab osta turult iga suvalise
hangeldaja käest, on nüüd asi on põhimõttes. Algab tragikoomiline mütsiodüsseia,
mis päädib õnneliku lõpuga: Rahlin saab oma ihaldatud karvamütsi – tõsi küll,
surivoodil. Nii et väga tore sissevaade breźnevistlikku ühiskonda, mille
totrusest sündis ometigi nii palju anekdoote. Soovitan soojalt. 10/10.
Vaatasin
jälle ühe Eesti filmi ära. Õieti on see küll vist rohkem Läti film, sest filmi
tegijad on enamasti lätlased ja ka film ise on Lätis üles filmitud. See on siis
„Svingerid 2“, järg filmile aastast 2017 (mida ma näinud ei ole).
Noh,
mis ma öelda oskan. Kui ootused ei ole väga suured, siis võib juhtuda, et film
ootused isegi pisut ületab. Kriitikud ütlesid, et film on ajaraisk, anti vist
üksmeelselt üks tärn. Nagu nimigi laseb eeldada, on tegu üsna kerglase filmiga,
mille positiivseks jooneks on, et ta pole päris külajant. Filmil oli täitsa oma
point, oli satiiri, veits draamat, musta huumorit. Aga see kogu kontseptsioon –
suhte- ja seksikomöödia – mõjub kuidagi halenaljakalt Eesti filmi kontekstis. No
kui jutuks tulevad eesti näitlejad – Jan Uuspõld, Ago Anderson, Margus
Jaanovitś, Elina Reinold -, siis nad on mu jaoks ikka way too much asexual.
Okei, Jekaterina Linnamäe (Novosjolova) oli küll seksikas, aga ta on ka vene
rahvusest – neil on see kuidagi loomulik. Elina Pähklimägi oli ka suhtkoht okei.
Ma ei oskagi seda filmi hinnata. Kohati oli
veits piinlik. Võib-olla peaks ka esimese osa ära vaatama, et tekiks võrdlusmoment.
Ütleks siis lihtsalt niipalju, et kinno raha eest vaatama minnes olnuks see
ajaraisk, rip-off, aga tasuta videolaenutusest korra ära vaadata oli okei.
Vähemasti pole see sünge või liiga diip film, vaid selline kerge meelelahutus,
mis toimib nagu mäkis käik.
Mulle meeldib kodulinnas Pärnus jalutada - ikka üle uusima silla jõe paremkaldale ja siis vana kesklinna silla kaudu tagasi jõe vasakkaldale. Vahel istun siin ja seal, naudin vaadet. Eile õhtulgi tegin seda ringi ning tegin mõned fotod ja mõtlesin omi mõtteid sinna juurde. Ega ma mingi tippfotograaf ole. Tavaline klõpsutaja olen. Mul on telefon pilte täis, aga tõtt-öelda igaühes on killuke ehedat emotsiooni, mälestust.
Siin on mõned.
*
Paremkaldalt näeb lootsitorni, mis on mu meelest üks ikooniline objekt, mida pildistada - sest ta on armas ja sestap ka fotogeeniline. Nagu ilus tüdruk - pildista kust otsast tahes, ikka on kena. Aga õhtuti käib selle akendes päike ja muudab lootsitorni majakaks. Siis on ta veel ägedam.
*
Jõe ääres, nii vasak- kui paremkaldal on palju idüllilisi nurgakesi, kus saab aja maha võtta ja hinge kosutada. Näiteks allolev pink ja puu. Istu ja naudi vaadet. Üle jõe veiklevad õhtuti neoontuled, siis on nagu big city lights. Ma tean, et Haapsalus saab üle Viigi vaadata vanalinna torne, uhket lossi vahitorni. Meil napib vertikaali. Et justkui ei sobiks. Omal ajal troonis vaadet imposantne Nikolai kiriku torn (neetud sõda!!!), Elisabeti kiriku torn jääb kuidagi varju. Aga hea, et seegi alles on. Pärnu kesklinn on nagu ta on. Port Artur on dominant, seal kõrval olev kontserdimaja päästab päeva. Öeldakse, et on kole cityscape. Noh, New York pidada ka päeval olema kole kui öö, aga öösiti neoontuledes kaunis ja võrgutav - teadis Voldemar Panso kõnelda aastakümnete eest. Seda, kas see Pärnu kohta käib, saab vaadelda selliselt pingilt jõe kaldal.
*
On äärmiselt meeldiv näha, et Pärnu linna lipud on linnapildis prominentselt esindatud. Sümmeetria ruulib. Lipp on ilus, õhuline, ei mõju agressiivsena. Kui üle silla linna poole sõidad, hakkavad kohe silma. Ka Soome külalistel on kuidagi kodusem tunne. Eks ma pisut arvangi, et sellepärast meeldibki soomlastel Pärnus käia. Tuttav ristilipp. Mis sest, et sinine ja valge vahetuses on.
*
Vasakkalda vastrenoveeritud promenaad. Suveõhtuti on seal tore. Saab vaadata paremkalda villasid, mis kunagise Rääma tööstusrajooni kohale on kerkinud. Kus enne oli masinatehas (Seileri käitis) ja lihakombinaat (linna tapamajad), mis jõkke saasta lasksid voolata ja õhku sõnnikuhaisuga rammutasid, seal on nüüd justkui legoklotsidest kokku pandud villad. Ela või ise.
*
Last but not least - meil on siiski ilus uus sild. Eriti õhtuses hämarikus. Ja jõgi ka, üle mille ta käib. Eks ju! Me küll ei saanud seda kolme kaarega "luike", kuid see teenib ka hästi. Pealegi, tahtmine on taevariik, saamine iseasi, ütleb targutaja minus. Vean kihla, et kui me jäänuks selle "luige" juurde, ei oleks meil olnud siiani kolmandat silda, vaid ainult lõputud vaidlused, kuidas raha ei ole ega tule - ja et räägime kümne aasta pärast uuesti. Pragmaatilisest küljest on ülepeakaela veider rääkida mingist tehnorajatisest kolmkümmend aastat (sest just niikaua need arutelud selle üle, kust kuhu ja kuidas ehitada, ju käisid).
