Repliik # 37. TÄPPISKUSEMINE... AGA MIKS MITTE?!

SISSEKANNE # 396

Usaldusväärsest allikast jäi mulle silma, et üks Briti olümpiasportlane "joonistas" lumme USA riigikorda solvava sõnumi. Äsja alanud taliolümpia valguses võiks selline täpsuskusemine saadagi uueks alaks, sest kuigi vanad eestlased ütlevad, et häh, see on lihtne nagu lumme kusta, siis.... no katsuge ise neid elegantseid kaari ja sirgjooni "lõuendile" kanda. Tuleb pause teha, sihtida, ajastada - ja et poleks vastutuult. Big effort!

Loen just Linnar Priimägi head esteetikateatmikku. Ta kirjutab, et esteetiliseks loetakse puhtkunstilist elamust, mis abstraheerub teose sisust ja kujutab endast pelka vormirõõmu (Hamann). Nõnda moodustub kunstiteose ja vaataja vaheline esteetiline tinglikkuse kaitsekiht, mis lubab teose vormist rõõmu tunda ka traagilisest või sündsusetust sisust hoolimata. (L. Priimägi. Esteetika. Kirjastus Ilmamaa, 2025: 30)

Nii et täpsuskusemise alal saaks mõõta nii kiirust kui täpsust, aga samuti hinnata tehnika filigraansust ning lõpptulemuse esteetikat.

Loe juurde: https://sport.postimees.ee/8411605/briti-olumpiasportlane-joonistas-lumme-usa-riigikorda-solvava-sonumi.

Instagram: Gus Kenworthy (kuvatõmmis: Postimees)

PIKK KÕND ELU EEST... AGA MILLEKS?

 SISSEKANNE # 395

Vaatasin  düstoopilist ängifilmi „Kõndides elu eest“ (The Long Walk, 2025), mis on tehtud õõvameistri Stephen Kingi jutustuse põhjal. Tegevus leiab aset fiktiivses/alternatiivses lähiajaloos, seitsmekümnendate Ühendriikides, mida on räsinud pikk kodusõda ja mida juhib repressiivne natsivalitsus. Lokkab vaesus ja varanduslik segregatsioon. Rahvustunde motiveerimiseks ja tööeetika ülespiitsutamiseks korraldatakse nn „Pikk kõnd“, milles sada noorukit kõnnivad läbi riigi põhimõttel „last man standing“. Võitja võtab kõik, ent äraaetud hobused (inimesed) lastakse maha – kohapeal, pärast kolmandat hoiatust, ilma tseremooniata. Kõnnitakse finišijooneta, viis kilomeetrit tunnis, kuni viimase meheni. Ongi kogu idee. See on ka minu meelest filmi – üldse selliste filmide – nõrk koht. Et milleks? Ma saan aru, et orwellilik riik vajab entusiastlikke, kuulekaid töörügajaid, kes ei esita liigseid küsimusi ega mõtle ülearu, vaid panustavad eeskätt füüsiliselt. Selline riik vajab alati noori. Aga mispärast neid siis tapetakse? Mulle jäi see arusaamatuks. Kõnni või sure. Milleks? Mis efekti see annab? Hiina või India puhul oleks see seletatav rahvastiku kasvu reguleerimise vajadusega meelelahutuslikus vormis kahanevate ressursside tingimustes, kuid Ameerikas ei ole ju kõrge iive probleem number 1.

Seega, iseenesest võttes oli film emotsionaalne ja kõhedalt nauditav – noorte näitlejate rollid olid head, pingelised ja siirad. Kuid filmi sügavam mõte jäi mulle kättesaamatuks. Veelkord, ma lihtsalt ei saa aru, miks on vaja noori – just noori, rõhutan – tappa asja eest teist taga, meelelahutuslikul eesmärgil. See idee oleks töötanud mu jaoks ehk siis, kui elu eest kõndijad olnuks vanurid, kes nagunii ühiskonda enam ei panusta, vaid võtavad ressursse välja pensionite ja muude sotstoetuste vormis. Las nad siis kõnnivad, okei. See sobib mis iganes düstoopiasse. Aga noored??? Just düstoopiline ühiskond vajab neid kõige rohkem. Niisiis panen idee eest nulli, aga filmi teostuse (ängifaktori eest) 9/10.

Filmi pahalast - või kas ta selles düstoopias ongi just pahalane, pigem norm - kehastab päikeseprillide taha varjunud Major, keda mängib vanaks jäänud Luke Skywalker - Mark Hamill.  

Ja alljärgnevas klipis demonstreerib JoJo Rabbit, mis juhtub, kui sa seisma jääd. 

The Long Walk (2025, Lionsgate)

EPSTEIN-A-GO-GO!

 SISSEKANNE # 394

Jeffrey Epstein on ammu teises ilmas tegusid tegemas (või kui ta budist oli, siis reinkarneerunud mõneks sitikaks või pudulojuseks, kuna selle pagasiga vaevalt miskit kõrgemat välja oleks andnud), aga tema mustmiljon faili toimetavad siinilmas edasi ning tekitavad post mortem suurt segadust ja furoori. Eriti Ameerikas, aga ka Euroopas. Ja huvitaval kombel, khm-khm, mitte Venemaal. Hakka või arvama, et tegemist on mingi Kremlist orkestreeritud infooperatsiooniga – seda nad üldjuhul oskavad ja kui Ukraina sõjateatrit saadab luhtumise varjund, siis peab seda fopaad ju korvama millegi grandioossemaga. Epsteini failid en masse on Kremli vaatest täppislask Lääne moraalse paleuse pihta – kuivõrd kõiki ju huvitab vähemal ehk rohkemal määral, kes kellega magas ja suguliselt läbi käis; ja kui viia kokku rikkad ja ilusad (I can buy ev’rything and be with ev’rywan! – mulle meenub kohe Võsapetsi saatest tuntuks saanud Siberi Rahaboss) ning noored tüdrukud – see saatanlik lihaturg -, siis ongi korralik infotuumapomm valmis, mida sobival ajahetkel lõhata.  

R2 Rahva Omakaitse saates tõmmati omamoodi paralleel Kulka toetuste nimekirjaga, mille puhul ajavad kunstiinimesed, ärevus hinges tuksumas,  näpuga järge,  kas nimi on ikka sees ja kui palju toetust saab, ent Epsteini failide puhul kontrollitakse südame pekseldes CTRL+F-ga, ega ometi minu nime sees pole.

Sünge iroonia peitub tõsiasjas, et peamiselt asjaosaliselt endalt ei saa enam midagi kommentaariks küsida ning kõik need failid on muutunud vajaduspõhise tõlgendamise, manipulatsiooni ja šantaaži tööriistaks, millega saab kergesti poliitilisi, ärilisi või ka lihtsalt eraelulisi konkurente mustata ning aujärjelt alandada. Kollasele ajakirjandusele ja muule klikimeediale on see põhjatu varasalv, pilgeni täis kaev, aga luureinstitutsioonidele hädatarvilik kompra vahend, millega hoida mõjuisikuid sobivalt lühikese lõa otsas.

Eks ühte-teist huvitavat ole ju välja paisatud. Nii näiteks saime teada, et IT-mogul Bill Gates sai Epsteiniga seotud vene naistelt suguhaiguse, mida üritas oma toonase abikaasa Melinda French Gatesi eest varjata. Epsteini e-kirjast selgub, et Gates palus tema käest ravimeid, et „tegeleda Vene tüdrukutega seksimise tagajärgedega“.  Nunuh, kõlab paheliselt nagu bondiaana „From Russia with love“. Bill Gates võib ennast hulluks vabandada ja kasvõi Canossas ära käia, kuid tiirase vanamehe kuvand kleepub ikka ihu külge.

Avaldatud dokumentides seisab ka, et Epstein ähvardas väidetavalt paljastada Gatesi väidetava afääri Vene bridžimängija Mila Antonovaga 2017. aastal. Varasemate teadete järgi ähvardas Epstein Gatesi pärast seda, kui Gates keeldus osalemast Epsteini algatatud heategevusfondis (Uh-oh, sweet blackmailing, here we come!)

Või võtame Norra kroonprintsessi Mette-Mariti, kelle kohta avaldati foto, millel on näha teda suhtlemas bikiine kandva noore neiuga. Norra riikliku ringhäälingu NRK teatel külastanud Mette-Marit aastate eest mitte ainult Epsteini villat, kuhu ta olla suundunud otse perepuhkuselt, vaid Epstein ise väisanud ka Oslot. Ja nüüd me teame häirivalt pahelisse konteksti asetatuna, kuidas 2012. aastal ütles Mette-Marit Epsteinile, et ta on väga veetlev, ja uuris, kas emal on sobimatu soovitada 15aastasele pojale tapeeti, millel on alasti naised koos surfilaudadega.

Ja inglise poliitik ja lobistaja, parlamendisaadiku ja diplomaadi Peter Mandelsoni pikk ja sügav sõprus Epsteiniga on samuti tänu nendele failidele välja tulnud ning pannud Keir Starmeri valitsusele plahvatusohtliku miini alla.  Mandelson, kes teenis suursaadikuna Ühendriikides Ühendkuningriigi huve, sai oma kohalt juba septembris lahti. Poor Peter!

Siis astus Epsteini failidega seotult tagasi Slovakkia peaministri Fico nõunik rahvusliku julgeoleku alal, Miroslav Lajčák, et mitte heita varju valitsuskabinetile ja üldiselt säästa kogu riiki, samas eitades, et ta oleks korda saatnud moraalituid tegusid. Epsteini vari on nii pikk.

Aga kõige suurem tegija Epsteini failide universumis on siiski Tema Ise, president Donald Trump, kelle kohta väidab feissari lehekülg Occupy Democrats (mis, olgu tõe huvides mainitud, on end avalikult määratlenud antitrumpistliku ruuporina), et ta olla neis mainimist leidnud rohkem kui 38 000 korda. Nimekirjas järgmised – Reid Hoffman, Bill Gates, Elon Musk, Peter Thiel, Richard Branson, Howard Lutnick – ei pääse ligilähedalegi. Ja tagatipuks ütleb Occupy Democrats’i meem, et väidetavalt esineb Trumpi nimi Epsteini failides rohkemal määral kui Jeesus Kristust on mainitud Piiblis.

Kuvatõmmis Occupy Democrats FB lehelt

I’m that big, just deal with it! kostaks Trump vististi ise, they put my name in it, cause I’m that big, no other president ever could do that, they don’t like me,  cause I’m doing great things, ending wars, killing bad people, could you believe that!

Vaatame, mis edasi saab. Küllap saab veel paljugi juhtuma. Aga miks ka mitte, tõejärgsesse ühiskonda sobivad Epsteini failid nagu rusikas silmaauku. Kui palju seal tõde on ja kui palju valet ette söödetakse, ei tea keegi, sest milliste mõõdikute alusel seda ikka hinnatakse, eks. Mission impossible. Küll aga toimivad need efektselt nagu sõnniku loopimine ventilaatorisse – pritsmeid lendab mis hirmus!

*        *        *

1981. aastal avaldas brittide avant-garde sündipopibänd Landscape toreda loo „Einstein A Go Go“ ja sai kuulsaks. Sõnad sobituvad muide üpris hästi tänasesse konteksti, lihtsalt Einstein tuleb asendada Epsteiniga ja GO!

You better watch out you better beware
Albert said that E equals M C squared

Einstein a go go
Einstein a go go
Einstein a go go

Bible says we must pay
I am the judge for the judgement day
There'll be no warning no alarm
I'll be the one who's saved

Einstein a go go
Einstein a go go
Einstein a go go

I've got facts I know the truth
You're all corrupt you're all depraved
A few devices around the place
I'll blow you all away

God does not play dice with the world
But things aren't right in the outside world
But still there's vice in the world
I'll put things right

Einstein a go go
Einstein a go go

Landscape - Einstein A Go Go (live: DiscoRing 81)

JAAN JÜRISONI ÜMBERILMAREIS. Eesti algupärasest reisikirjeldusest.

 SISSEKANNE # 393

Leidsin Pärnu raamatukogu väljapanekust huvitava reisikirja, mis on ilmunud tagasihoidlikus formaadis Loomingu Raamatukogus juba aastal 1975. Reisikiri ise on aga kirja pandud Eesti Postimehe lugejate jaoks ning ilmus selle veergudel järjejutuna 1867-1869. Nii et poolteist sajandit tagasi. Ent lugejail ei tasu peljata: tegemist on siiski äärmiselt toreda lugemismaterjaliga, eriti praegustel häirivatel, närvilistel aegadel. Mõjub teine muheda piibujutuna. Kujutage ette: istute mõnusasti kamina ees tugitoolis, puud praksuvad, päev on õhtusse tüürinud ja akna taga on pime. Siis teete pitsi konjakit ning loete jutte maa ja mere tagant, mis erksama vaimuga lugeja jaoks võivad muutuda elavateks piltideks, justkui kõneleks vana habetunud merekaru nüüdsama just teile. Kui see reisikirjeldus tundubki pisut koomilisena, siis üksnes selle murdumisest läbi ajaprisma.

Nagu Juhan Peegel eessõnas sedastab, on Jaan Jürisoni reisikiri ”Eestimehe teekond ümber maailma ”Askoldi” laeva peal” üks esimesi omataolisi algupäraseid reisikirju, mis kirja pandud eestlase poolt, kuna baltisaksa reisikirjade traditsioon selleks ajaks juba pikka aega eluõigust nautinud oli. Tuleb kohe meelde näiteks Otto von Kotzebue reisikiri ümbermaailmareisist luubi ”Predprijatije” pardal.  Nende reisikirjade sihtgrupp oli hoopis teine, stiil akadeemilisem ja peenekoelisem.  Jaan Jürison kirjutas aga just nimelt eestlastele, kes juba seisid ärkamisaja koidikul ega olnud enam tühm maarahvas, keda õpetatud härrad Karl Ernst von Baer või Nikolai Pirogov oma raamatutes pilkasid.   Jaan Jürison oli ise ärksa meelega mees, kel oli olnud kontakte Carl Robert Jakobsoni ja Lydia Koidulaga – neisse suhtus ta suure lugupidamisega.

Jürisoni kõrval tuleb ühe varajasema reisisellina meelde kirjanik Eduard Bornhöhe, kes kirjutas oma teekonnast Öhtu-Euroopasse 1882 juba vägagi ladusas ja meisterlikus stiilis. Tema alustas oma reisikirja nii: ”Eestlaste reisikirjeldus ei ole veel suur ja see, mis temas algupärane on, mahub pähklikoore sisse ära. Eestlaste vana ja jäädav patt, nende vaesus, on ka reisikirjelduse puuduse põhi. Meie reisijatel on vähe aega, vähe raha ja vahel ka vähe teadlikku tundmist. Mõni mees ei näe terve reisi peal muud kui raudteevagunite ja võõrastemaja-tubade nelja seina. Aga kui seesamane mees koju jõuab, siis teab ta vahel nii palju jutustada, et kuulajate kõrvad huugavad ja lugejate silmad kirjuks lähevad. Mees on kõikide mägede kõrgust, tornide pikkust ja jõgede laiust mõõtnud, iga linna rahvahulka lugenud ja iga rahva ajalugu uurinud. ”Oi-oi, Jütsike,” ütleb külavader lugedes pojale, ”millal sina nii targaks saad?” Aga Jüts ei ole rumal, võtab mõne raamatu käsile ja näitab, et raamatute kirjutajad meie reisija terve tarkuse – ei tea, missuguse nõiduse läbi – juba ammu enne reisi ettevõtmist ära näpsanud on. /…/ Lord Byron, inglaste kuulus luuletaja tõendab, et tema ühestki maakohast ei tahta sõna kirjutada, mis ta ise oma silmaga ep olla näinud. Mina ei ole küll mitte Byroni sarnane, aga tema sõna tahan ma endale juhiks võtta.” (Bornhöhe, Jutud ja reisikirjad, 1963:91-92).  Ja eks Eduard Vildegi reisis ning muljetas palju – tema reisikirjad Pariisist, Krimmist ja Ameerikast kuuluvad kindlasti eesti reisikirjelduste klassikasse.

Jüri Jürison nii kõrgelt selles źanris küll ei lennanud ja vajus unustusehõlma, kuid seda põnevam on teda avastada praegu. Tal on ajastule omane mahlakas stiil, ta tunneb oma lugejat – eesti maarahvast –, valdab päris meisterlikult sõna ning püüab mõnusalt, dotseeriva üleolekuta, viimase maailmapilti avardada, olles üpriski avatud meele ja n-ö. demokraatliku hoiakuga.

Jüri Jürison (1832-1899) oli mereväelane, õppis insenermehaanikute korpuses ja teenis masinaohvitseina mitmete laevade peal, sealhulgas ka kurva saatusega soomuslaeval ”Russalka”. 1865. aastal Kroonlinnast (Kronstadt) alanud pikk merereis purjede ja auru jõul liikuval korvetil ”Askold”, mille meeskonnas oli 339 meest, oli Jürisonil esimene; kodusadamasse naasnuna sai ta ohvitseriastme ja ordeni. ”Askoldi” teekond viis aga tõepoolest maailma teise otsa ja tagasi, kaugeimaks punktiks jäi Jaapan ja Vene Kaug-Ida sadam Vladivostok. Tee aga viis läbi Kopenhaageni, Cherbourgi, Lissaboni, üle Atlandi Rio de Janeirosse, sealt taas üle Atlandi Kaplinna, India ookeani kaudu Hollandi Indiasse (Indoneesia), Singapuri, Hongkongi, Shanghaisse, Mandźuuriasse ja Jaapanisse.

Aga laskem kõneleda Jaan Jürisonil endal. Teda huvitasid küll kaugete maade linnad ja looduse eripärad, ent enim tundis ta huvi siiski inimese vastu.

Kopenhaagenist. Rahvas näitas ka kaunis lahke olevat, mis iseäranis kaupmeestest võin öelda, kellega meil, võõrastel inimestel, tegemist oli, need näitasid väga õiglase mooduga olevat. Aga uulitsapoistest, keda siia väga rohkesti oli siginud, ei olnud meil sugugi pidu. Juhtusid need kedagi meest kroonumundris uulitsa peal nägema, siis olid karjakaupa taga ja ajasid raha peale, nagu oleksid nemad mustlase koolis seda õppinud; vahel hakkasid üsna sabast kinni ja kui seegi ei aidanud, siis näitasid keelt. Meie ei saanud sagedasti neist muidu mitte lahti, kui astusime tõlda ja sõitsime eest ära. Siis pidid küll maha jääma, aga näitasid keelt ehk veel muud hullemat, mis ei sünni rääkida. (Jürison, 1867-69 [1975]:8)

*

Cherbourgist. Siin seisid ka sel korral kaks Ameerika sõjalaeva. Niipea, kui nende meestega kokku saime, oli joonelt sõprus lahti, nagu oleksime vanast tuttavad olnud. Ja tegime tihti vastastikku võõruspidu (seesama lugu juhtus pärastki, kus iial Ameerika laevadega kokku saime); aga prantsustega, kelle juures ometi mõlemad praegu võõraks olime, ei saanud meie kumbki nii südamliku järje peale – tere ja jumalaga, mosjöö, muud ei midagi. (Jürison, 1867-69 [1975]:10-11)

*

Portugali rahva elujärjest. Aga, kuida öeldud, oma elu-olemises on rahvas väga ropp, lohakas ja koristamata. /…/ Ma nimetan ühtainust asja märgiks. Kord tuuris mu kivisöe vastuvütmine ühel õhtul ligi hommikuni ning pidin hilise aja pärast söe väljaandja juure ööseks jääma. Läksime tema korterisse, aga see näitas nagu narukaupmehe pood välja. Kõik ilusamad ja inetumad asjad lohakil ja koristamata mööda tuba, siin ja seal kimbud ja pakid maas, kui oleksid nemad praegu ülepeakaela sisse kolinud. Üle tubade käisid nöörid ja nende peal rippusid must pesu, riidetükid, nartsud ja kõik, mis rippuda võis. Naine seisis särgiväel sängis maas ja nuusutas potti sängi ees, ilma et ta võõrast inimest oleks häbenenud ja ennast kinni katnud. Mulle pandi teise voodi peale õlekott alla ja peenike puhas lina nende peale – maga ehk valva! Ma palusin vett, et end söetahmast puhtaks pesta, aga lubati hommiku anda ja seepärast heitsime mõlemad tahmaselt magama. Hommikul viidi mind alla tuppa, mis uulitsa poolt pärani lahti ja hirmus must ja kole oli. Siin kauples mu vastuvõtja emand ise viina ja valmisroogadega. Laua taga istusid söekandjad eilse tahma sees ja jumal teab, mis nad seal sõid. Siis anti mulle silmavett ja pruukostiks veidi südamekinnitust. Viinatirtsu võtsin küll vastu, aga rooga ei usaldanud katsuda, sest toored loomasisikonnad, mis jälgil viisil igaühe ees seisid, ajasid mu söömaisu täiesti ära. Nõnda oli lugu jõuka mehe juures, nüüd võime arvata, kuida asjad saavad olema vaeste hurtsikutes! (Jürison, 1867-69 [1975]:12-13)

*

Passaattuultest. Lissaboni alt välja minnes saime varsti hea tuule kätte, mis meid passaattuule sisse viis. /…/ ”Aga mis on passaattuul?” küsib mõni. – Tuultest, nende loomuse seadusest ja puhumisest võiksime raamatud täis kirjutada, mis aga õppimata inimesel ometi segaks jääks, kui selle poolest laiemalt juhatust ep pole saanud. Seepärast ütleme lühidalt nõnda: passaattuulteks hüütakse neid tuuli, mis mõlema maailmapooli [pooluse] poolt kesk lõuna alla ehk maavöö (ekvaatori) peale kokku puhuvad. Kust ja kuidaviisi see kõik sünnib, pole siin ruumi ära seletada. Kui seda geograafia raamatud ei ulata selgeks tegema, siis küsige oma kihelkonnakoolmeistri käest, ma loodan, et tema saab seda teadma ja teile ära seletama – meie peame edasi minema. (Jürison, 1867-69 [1975]:13-14)

*

Brasiilia tüdrukutest .. ja elukorrast. Õige ime oli mõne süsimusta ja käharpea neegripreili peale vaadates, kui edev-veidrasti nad hilpusid olid ümber pannud, mis iseenesest midagi väärt ei olnud. Ja edevad on neegrid seal naerma. Vaata sa kord neegri peale, siis naerab ta sulle kõigest südamest vastu. Mustadest tüdrukutest ei pääse sa iial mööda, kui nad sind suure häälega magusasti takkajärele ei naera. Õnnelik rahvas oma õnnetuses! Naerdes tunnevad vähem oma orjapõlve raskust. Aga mul tuli selle ilmaasjata naeru peale mõnikord ka süda täis. ”Madis võtku teid oma naeruga!” mõtlesin mina ja läksin edasi.

Majades on ka elu pärdik küll. Musti roomajaid ja väikesi sisalikke võid uulitsa peal ja igas majas näha põrmandu ja seinte peal ronivat, niihästi suure herra toas kui sandi hurtsikus, otsekui vanad sõbrad, ja kellelgi ei tule meele neid hurjutada. Ei tea, mis eesti külaeided sest arvaksid, kui neid oma sängi peatsist leiaksid? (Jürison, 1867-69 [1975]:19)

*

Kapimaa põlisrahvast. Muidugi teada, et siin Kapimaal ja igal pool, kuhu inglaste valitsus ulatab, neegrid priiuses elavad. Juhtub mõni orjalaev mere peal inglaste kätte, siis asutatakse päästetud neegrid siia elama. Esmalt jaotatakse nad nagu lapsed teiste käe alla kasvatada, pärast lastakse oma meelevalla peale elama. Neid kiidetakse väga head teenrid ja töötegijad olevad. Hotentotid aga, kellest suuremat kasu ei ole, kihutatakse nende poolt aeg-ajalt maast välja kaugemale. Hotentotid olla Kapimaale muidu ilmaasjata taevasuitsetajad ja aegamööda maapinnalt kadumas. Nemad on väikese kasvu, kidura kehaga ja väga laisad, tuimad ja elajaviisi ropud oma elus. Neid on küll hatsutud harida, aga ei ole midagi aidanud. Üht sugu rohutirtsudele anda nemad jumalikku au, aga nende suurem Jumal on – viin, mis eest nad kõik ära annavad ja on valmis tegema, mis iial tahetakse. Et nad viina tunnevad ja seeläbi seda enam hukka lähevad, selle eest võivad ka eurooplasi tänada. (Jürison, 1867-69 [1975]:26)

*

Jaavalaste eluolust. Nii õitsev ja haljendav kui maapind siin on, nõnda kidur ja vilets näitab tema pärisperemees jaavalane välja. Kuivanud ja vilets keha poolt, kehv ja pime vaimu poolt, ägab ta Hollandi valitsuse kanna all, kes teda kõigest väest vanades pimeduseohjades püüab pidada, et kergem oleks tema seljas oma kasu taga ajada. Seepärast räägib siin hollandlane jaavalasega tema keelt, aga mitte ühte jaavalast ei leidnud ma, kes oleks tunnistanud end hollandi keelt mõistvat, ennemine tönkisid mõnd sõna inglise keelt. Jaavalane ei tohi ilmaski euroopa inimese ees unustada, et ta jaavalane on, see on inimene, kes ”alanduse ja madaluse sisse sündinud”, iial kõrgemaks tema ees ei tohi tõusta kui tema teenriks. Eurooplane peab end niisuguse ees palju täielikumaks, kõrgemaks loomaks, kelle juures ”tuima” jaavalase silm mingisugust viga ega puudust ei pea nägema. Juhtub nüüd, et mõni niisugune paremast puust nikerdatud eurooplane oma puud ära unustades ka nuhtluse alla sündivat lugu teeb – ja seda peab vahetevahel ikka ka leitama -, siis, noh, siis saadetakse teda koguni saare pealt ära oma palka seal saama, kus jaavalase silm seda häbi pole nägemas. Hollandlasel ei tule mitte uneski meele, et jaavalasel kaugeltki seda mõtet tohiks tulla, kui oleks tema inimene, kes sedasama õigust ja inimeseseisust võiks pärida kui tema! Tuul ja päike on jaavalasel priid ja hollandlane on niisuguse tuima rahva kohta veel enese arvates õige hea ja helde peremees, aga peremeheks tahab ta alati jääda! /…/ 

Aga, armas Eesti vend! Sa võiksid sest loost ka õpetust võtta, kuida mõni tark pea hulga jõudu murrab. Tahad lahtistel jalgadel kõndida, siis korja pähe tarkust, - ja vaimuliku tarkuse kõrvas õige palju ilmlikku tarkust, mis nüüd tänu jumalale enam ju keelatud ega kättesaamata ei ole, ütelgu ja kisendagu ka kadedus ja kartus niipalju kui tahes selle üle! Kadedus ja kartus ei ole ju iial meie sõbrad. (Jürison, 1867-69 [1975]: 35-36)

*

Siinkohal, selle elutarga mõttega, olekski paslik punkt panna. Jürison ärgitab vaimupimedusele mitte alla vanduma ja tarkust otsima, sest eestlase supervõime on ikka olnud tark pea. Seda nii ärkamisaegsel kui 21. sajandi veidi tüdinud palgega Eestimaal.

Repliik # 36. ICE, ICE, BABY!

 SISSEKANNE # 392

Mõeldes Trumpi gestaapole... tuli miskipärast meelde see laul. Sõnum seina peal. Valge räppar. Ausalt öeldes tekitas ICE ICE BABY vastakaid tundeid juba siis. No et misasi see on? Jääb muidugi loota, et ICE on sarnaselt Vanilla Ice'iga ühe-hiti-ime. Veidi kannatust ja piina, aga kõik läheb mööda.

Aga sõnum on selge, nagu Trumpi enda suust:

Collaborate and listen
ICE is back with my brand new invention
Something grabs a hold of me tightly
Flow like a harpoon daily and nightly
Will it ever stop? Yo, I don't know
Turn off the lights, and I'll glow...

# this song is Pretti Good, isn't it?

Vanilla Ice - Ice Ice Baby! (1990)

BOHEEMLASE RAPSOODIA

 SISSEKANNE # 391

Ajakiri Kroonika on välja raalinud, et tšellist Silvia Ilves tasub miljonärist kihlatu toiduarveid ja küsib ehmatusega, et kas raha tõesti juba otsas on. Alles see oli, kui ta kihlatu võitis netikasiinos üksteist miljonit eurot, millest viis miljonit, tõsi küll,  pangaarvel kinni istus. Tśellist kummutab muuseas kurjad kuulujutud, nagu oleks ta oma kallimaga koos tema miljonite tõttu. Kallim „nägi ammu ära, et ma ei ole temaga koos raha pärast,“  ütles tśellist ja lisas, et nad on koos tulnud läbi tulest ja veest ning nende armastus on kindel kui kalju.

„Mulle tohutult meeldib, et ta saab ka maatöödega hakkama. Ei ole nii, et ainult peened restoranid, Marek pole mingi siidinäpp. Ta on mees, kes on elus kõike näinud. Nii eluterve ja lihtne. Me mõlemad oleme hingelt lihtsad inimesed,“ kiidab Silvia meest, kes nende suhte algusest saati on teda otsekui Seeba kuningannat kohelnud ja teeb seda siiani. Praegu, kui Mareki elus on keeruline aeg, kuna võidetud miljonitest viis on endiselt pangas kinni ja sissetulek on järjepidevalt suunatud investeeringutesse, on tšellist enda sõnul oma kallimale eriliselt toeks. Näiteks tasus Silvia mõni aeg tagasi toidupoe arve ise, sest Marekil ei olevat sel hetkel piisavat summat arvel olnud, kirjutab Kroonika.

„Tegelikult teen seda meeleldi. Mulle isegi meeldib, kui vahepeal on selline seis, kus saan ise maksta. Olen harjunud ise perepea olema. Mul on olnud mehi, keda olen ise ülal pidanud. Mulle tegelikult meeldiks, kui oleksin see perepea, kes hoolitseb ja otsustab,“ mõtiskleb Silvia.

See on meile kõik arusaadav. Eriti neile, kes on kuulanud Kukerpillide laulu armastusest ja iseseisvast naisest, ehk sellest, kes on peres see tugisammas ja kalju. Sest:

kui naine armastab meest
kõik teeb tööd ära ta eest
ta tassib puid, peseb nõud,
remondib autot, lapsi koju toob
ta kuningriigiks on köök ja siis kui laual on söök
ta hüüab hei hei tulge, muidu jahtub te söök

meeste päevad täis on askeldust
lõuna sõbraga, pits kohvikus
hulk pabereid jääb lauale
tolm katab neid vist kaua veel…

Kukerpillid - Kui naine armastab meest (SulgurFilm/YT)

Vaat sedasi. Aga Kroonika on murelik. Raha, mis kergelt tuleb, läheb ka ruttu. Uus auto, korter vanalinnas, kihlasõrmus, sada muud pisemat asja. Ühtäkki vaatad … nagu põlegi teist enam. Mis see miljon või paar siis tänapäeval kah on – meie käibe juures.

Sellest kiirest kaduvusest ja glamuurist kõneleb ka Queeni legendaarne laul:

Is this the real life? Is this just fantasy?
Caught in a landslide, no escape from reality
Open your eyes, look up to the skies and see
I'm just a poor boy, I need no sympathy
Because I'm easy come, easy go
Little high, little low
Any way the wind blows doesn't really matter to me, to me

Elan kaasa. Hoian pöialt. Tśellistile ja tema kaasale ning viiele miljonile, mis kinni istub. Freedom to € 5,000,000! Raha tahab ringlusesse!

Queen - Bohemian Rhapsody (1975)

SAYONARA, VOVKA!

 SISSEKANNE # 390

Vladimir Fetśin jaanuaris 2001 (Foto: Urmas Luik, Pärnu Postimees)

Pärnu postimees annab teada, et 76-aastaselt on lahkunud Pärnu legend – Vladimir Fetśin ehk Pudeli-Vovka -, kes õigupoolest oli sintlane. Ent tööpõld oli ikka Pärnus, peamiselt kesklinnas. Oi kui palju kilomeetreid asfalti Vovka saapatallad on siledaks nühkinud! See oli ikka täiskohaga töö niimoodi iga päev aastaid ja aastaid Sindist Pärnusse tööl käia ning väärib lugupidamist. Kohalik tänavakunstnik Kryptik on teda Pärnu tänavapilti ka mitmel pool jäädvustanud. Mitu põlvkonda siitkandi inimesi ja paljud Pärnu külalisedki teavad fraasi järgi ”Sjenti on?” Kui mööduja mehele mõne sendi andis, oli Fetšin rõõmus. Kui ei andnud, ei pannud ta seda pahaks.

2011. aastal kirjutas kohalik ajaleht temast ka sümpaatse portreeloo ning ajakirjanik käis temaga ringil töövarjuna kaasas. Ega tal kerge võinud olla, sest Vovka samm oli üsna kiire. Rahvasuu teadis temast ühte-teist jahvatada, midagi tema kohta – aga kunagi mitte midagi täpselt – teadis vast iga pärnakas. Samamoodi nagu Pudeli-Vovka, olid legendid Flaksi Mati, bussikontroll Maarika, Kuuli-Raul, Polgu-Olga, kokott Zenta. Nad kõik on läinud (või peaaegu). Nüüd ka Pudeli-Vovka, kes erinevalt eelmainituist on ka linnapilti jäädvustunud kunstilise graffitina. Sellest on hea meel.

Aga rahvas teadis rääkida, et

• Senti hakkas küsima krooni kehtestamise järel. Enne seda küsis pudeleid.
• Küsib raha ainult tööajal, kui tööriided seljas.
• Ta oleks rikas nagu nui, aga ema ja õde võtavad talt kogu raha ära.
• Ei joo tilkagi alkoholi.
• Pole eales midagi varastanud.
• Tõmbab ainult Marlboro sigarette.
• Päeval lõhub puid ja on kiirem ja vastupidavam kui puulõhkumismasinad.
• Kogu raha annab õele, kes on teda terve elu hooldanud.
• On end aastatega miljonäriks sobranud.
• Pole päevagi koolis käinud.
• Imelikuks jäi pärast kolmandas klassis põetud meningiiti.
• Tal oli pudelite eest autoraha kokku aetud, aga see varastati ära.
• Tema pangaarvele on kogunenud üüratu summa, kuid ta ise ei tea sellest.

Nagu näha, on rahva kollektiivne teadmine Vovkast vastuoksusi täis. Mis omakorda näitab, et Vovka ongi legend. Legendidega on ju sageli nii, et isiklikult me neid ei tunne, kuid kaude suhestume me nendega kõik moel või teisel. Nad on justkui meie kõigi omad. On siis ülepea tähtsust sellel mõistmisel, kus lõpeb tõde ja algab folkloor? Ma olen  üpris veendunud, et legendide kohta me ei soovigi teada täit tõde, isegi kui see meile kandikul ette kantakse, sest midagi peab jääma ka ettekujutuse viljaks. Vastasel juhul legend muutub liialt ratsionaalseks ning kaotab oma auraatilise mõju.

Vladimir Fetśin Pärnu linnapildis (enda foto/Mailiis Ollino (PP))

Juurdelugemist:

• https://parnu.postimees.ee/8403514/meie-seast-lahkus-legendaarne-sintlane
• https://parnu.postimees.ee/366499/tartlastel-on-vaim-tallinlastel-vanake-aga-meil-parnus-vovka