LÕPUTU KOSMOS, FÜÜSIKA JA PIIRITU SÕPRUS - "AVE MARIA"

 SISSEKANNE # 489

Filmivaatamise järg jõudis teaduspõhise ulmefilmini „Ave Maria“ (Project Hail Mary, USA 2026). Ulme kui žanr mulle üldiselt meeldib, kuna see lubab kombata piire ja lasta mõttel lennata, st mõelda kastist välja. See on nii ehk naa muinasjutt, mis on küll vahel toestatud teaduslike argumentidega, aga on siiski fiktsioon – science fiction. Ja kuna me laias laastus teame üsna vähe, mis on päriselt beyond ehk n-ö. maailmade taga, siis on see lisaks kõigele teaduslikkusele ka romantika pärusmaa. Pikad lõputud kosmosereisid on ju romantilised, sest nad on teekond tundmatusse – võimalusega mitte enam algpunkti naasta. Astronaut on nagu maadeavastaja Kolumbuse-eelsel ajal, kui ta läks ookeaniavarustele otsima seda „miskit“ – olgu need siis Vürtsisaared või uus kontinent läänes või kaugel lõunas.  Kuna see on terra incognita, siis on avastamise rõõm ja põnevus alati segatud hirmu ja ärevusega – kus siis mujal kui justnimelt kaardistamata aladel elavad müütilised meremaod ja ebardid ning varitsevad hukutavad ohud nagu maelstromi keeris.

Sellepärast on ka ulmefilmide üks paradoks see, et need maalivad meile maailma – asub see muidugi paljude valgusaastate kaugusel -, mis on täis ohte ja õõva. Või siis on täis kosmilises mõõtmes klaustrofoobiat. Kosmoselaev ongi nagu üks suletud lift, millest näeb küll välja, aga ega sealt kuhugi minna ei ole. See on juba üks fundamentaalne hirm. Ja kui lisandub mingi muu väline faktor – from outside! -, siis on kõikide hirmude summa – the sum of all fears - käes. Meenutagem näiteks „Alieni“ filmisaagat – kuskil universumi äärealadel uitav kosmoselaev „saastub“ vaenuliku sissetungijaga, kes muutub kiiresti eksistentsiaalseks probleemiks.

Aga nüüd see nähtud „Ave Maria“ film on kõike eelnevat silmas pidades üllatav just seetõttu, et ta pole hirmufaktorile rõhuv lugu, vaid pigem keskendutakse teaduslikule lahendusele nii-öelda nurjatule probleemile, kuidas päästa päikest hääbumast, et ka meil siin maailmas pikem pidu oleks (nurjatu probleem on ta seetõttu, et me juba teaduslikult teame, et varem või hiljem paisub ka päike hiiglaslikuks gaasikeraks, see on lihtsalt asjade loomulik käik, sest ka kosmiliselt on kõik ikkagi ajalik). Siin aga on tuumprobleemiks nn astrofaagid – tähesööjad: kosmiline mikroorganism, mis ammutab Päikeselt energiat, põhjustades selle hääbumist, mistap Maad ähvardab uus jääaeg. Astrofaagid paljunevad plahvatuslikult, neelates päikesevalgust. Teaduslik probleem on mõista mikroobi elutsüklit ja leida viis paljunemise peatamiseks.

Kõiki tähesüsteeme ähvardab sama saatus, peale ühe. Kauge täht Tau Ceti (mis on täiesti olemas ja astroloogiliselt kaardistatud 12 valgusaasta kaugusel) näib olevat mikroobide suhtes immuunne ning kosmoselaev Hail Mary saadetakse mõistatust uurima. Selle pardal on ka filmi peategelane, astroloogiaprofessor Ryland Grace (Ryan Gosling), kelle ärkamine pärast pikka koomat (vajalik seisund, et üle elada pikk teekond) keset kosmilist avarust käivitab filmi sündmustiku. Ta on mäluta, segaduses ja teadmatuses, kus ta viibib ja milleks ning tal tuleb hakata pusletükke kokku panema – eeskätt välja selgitamaks missiooni olemus ja siis leida lahendus. Selgub ka, et tegemist on üheotsapiletiga – pärast maailmapäästmise missiooni õnnestumist tuleb leppida ebaõnnestumisega individuaaltasandil, sest kütust tagasiteeks ei jätku.

Encyclopedia Britannica selgitab teaduspõhisust „Ave Maria“ loos: astrofaag, mis pärineb ümber Tau Ceti tiirlevalt planeedilt (mille Grace nimetab Adrianiks), sarnaneb hallituse ja vetikatega, on DNA-põhine, sisaldab Maal leiduvate eluvormidega laialdaselt võrreldavat rakustruktuuri ning paljuneb ja levib lähedalasuvatele tähtedele eoste sarnaselt. Astrofaag säilitab oma sisetemperatuuri 96,415 °C juures, olenemata sellest, kui kuum või külm on selle ümbrus. Ta suudab seda temperatuuri hoida isegi Päikese pinna lähedal asudes ja kosmoses reisides tänu oma erivõimele (mida seletatakse keerulise neutriinosid hõlmava väljamõeldud mehhanismiga) neelata tähtedelt liigset energiat ja salvestada seda massina. Seejärel muundab ta selle tagasi energiaks, et end läbi kosmose edasi tõugata. 

Sellise toimemehhanismi mõistmiseks on oluline aru saada füüsik Albert Einsteini kuulsa valemi (E = mc2) tähendusest, millega sätestatakse, et mass (m) ja energia (E) on ühe ja sama füüsikalise objekti kaks vormi ning neid saab ühest teiseks muundada. Fakt, et valguse kiirus vaakumis (c) on valemis ruudus, tähendab, et isegi väikeses massis on talletatud tohutu hulk energiat.

Kuna kosmoselaev Hail Mary reisib valguse kiirusele lähedasel kiirusel, rakendub Einsteini relatiivsusteooria. Filmis avaldub teadusliku korrektsusega tõsiasi, et laeva pardal viibiva Grace’i jaoks kulub aega märgatavalt vähem kui Maa peale jäänud inimeste jaoks (ka Nolani filmis „Interstellar“ käsitleti sarnast tõsiasja, nn aja dilatatsiooni).

Nii et teaduslikkusega on filmis kõik enam-vähem korras, ehkki on ka apse. Siiski on peategelase jaoks põhiline lahendada probleeme pliiatsi ja paberiga (arvutiga) valemeid joonistades ning mõeldes, kui kasutada pumppüssi ja lasereid, et pahasid tulnukaid elimineerida. Seal filmis õieti antikangelasi polegi. Ei ole agressiivseid ksenomorfe (a la Alien või The Thing), ei ole mingeid parasiite, kes su ajju munevad – ainsa sooviga sind ära tappa. On ainult vaenulik keskkond ja ülielusuurune probleem.

Kuid ulmefilmide üks iseomane ja vajalik komponent – võõras organism – on olemas ja prominentselt esindatud. Nimelt puutub Grace olude sunnil kokku planeedilt Erid pärit ämblikulaadse ja kivisarnase kehaga võõrliigiga, kes hämmastab oma intelligentsusega ja kellele Grace annab nimeks Rocky (hääl: James Ortiz). Aga nad ei ürita üksteist tappa, neid vaevab hoopis sama probleem – ka Rocky koduplaneet vaevleb astrofaagide häda käes ning Rocky (kes on pardainsener oma laevas) on sarnasel missioonil. Nad õpivad üksteisega suhtlema, neist saavad sõbrad (kohe, mitte pärast esialgset vihkamist, nagu näiteks 1985. aasta filmis „Enemy Mine“) ning edasi areneb sellest suurim ja südamlikum buddy-film, mis viimasel ajal tehtud on. Mõneti meenutab see E.T. lugu, aga tema oli siiski Maale eksinud tulnukas. See sõpruse aspekt ongi minu jaoks selle filmi suurim püsiväärtus, usun, et film on klassika ka paarikümne aasta pärast.

Filmi suur pluss on ka visuaal. Meenub kohe Stanley Kubricku „2001: kosmoseodüsseia“ (1968), kohati ka juba mainitud „Interstellar“ (2014). Neid kõiki tuleks vaadata suurelt ekraanilt ja hea heliga.

Amazon MGM 2026

HAAPSALU LINNAPEA USKUMATUD SEIKLUSED

 SISSEKANNE # 488

Rahva Raamat

Kuna mu varane noorus möödus olude sunnil suuremjagu Haapsalus, siis loomulikult huvitavad mind Haapsalu asjad siiani. Olen korduvalt öelnud, et mul on selle linnakesega omamoodi love and hate relationship. Paljud teravad nurgad on nüüdseks asendunud küll nostalgiaga – kui ma olen Haapsalus käinud, tunnetan seda eriti. Nostalgiapealinn, isiklikus plaanis.

Seetõttu ma lugesin kohe läbi ka Haapsalu linnapea Urmas Suklese memuaarid, pealkirjaga „Haapsalu linnapea uskumatud seiklused“ (Helios Kirjastus, 2026). Mees nagu orkester. Trikster. Linnapea, kes on oma vunts; selline mulje jäi, et iga linnakodanik võib tänaval härra Suklesel nööbist kinni võtta ja öelda, mis tal linna juhtimise kohta öelda on. Või siis vähemalt omamehelikult teretada. Selline semu, kes seisuslikke barjääre ei pea. Natuke meenutab ta hoiaku mõttes mõnda Ameerika väikelinna śeriffi, kes peab oma linnakest ja seejuures omaenese positsiooni  ilmatuma tähtsaks asjaks. Eriti tõusetub paralleel siis, kui meenutada kuulsat Haapsalu linna lukkupanekut 1994-1995, kui linna kolme sissesõiduteed valvas politsei vahipost. Ei ole vaja igasugust kahtlast elementi linna vahele tuiama! Küllap meenub paljudele stseen filmist „Rambo – First Blood“ (1982), kus unisevõitu linnakesse saabus rahu häirima posttraumaatilise stressiga ex-vet, keda kohustundlik, põhimõttekindel ja jäik śeriff asus linnast välja puksima. „We have little quiet town here…“

Aga Urmas Sukles on loomulikult palju mitmekülgsem. Mõnes mõttes ebatüüpilise tegutsemise ja mõttemustriga on ta ühtaegu olnud linnale nii õnnistus kui õnnetus (kõige kõvem konn konnatiigis). Auga välja teenitud legacy on tal vaieldamatult.

Viimastel valimistel kukutati Sukles troonilt, kus ta oli istunud 1993-2002 ja 2009-2025. Ehk siis Eesti taasiseseisvusperioodi kõige pikema staažiga omavalitsusjuht. Mees, kellel kogu aeg on mitu rauda tules olnud, pensioneerumisele muidugi ei mõtle ja on kirjutanud hoopis rokkivad memuaarid, mis on seetõttu ägedad, et ta on need kirjutanud täie usutavusega ise. Ei mingit variautorit ega palgatud PR-suleseppa, vaid Sukles omaenda rammusas mahlas. See ongi raamatu suurim pluss, mille motona kõlab lõik raamatu kaanelt: „Kui sind saadetakse persse, siis lähed sinna. Mõtled, miks sa seal oled, ja tuled välja nagu poleks midagi olnudki. See aitab elus edasi.“

Ma noppisin välja mõned iseloomulikud seigad Suklese raamatust. Subjektiivselt, loomulikult.

Eüekas: Malevaelu oli paras rock’n’roll, sex ja drugs. Nalja sai iga päev palju, sest olime noored peoloomad. Pärast küllaltki rasket tööpäeva – betooni kühveldades või müüri ladudes – olid õhtud üks trall ja tagaajamine. Sellest ka sex. Joodi ära üüratutes kogustes alkoholi, mida tänapäeval isegi ette ei kujuta. Küll oli meil tollal hea tervis!“ (Sukles 2026: 13)

Erialavalikust: Kõrgkooli minek oli ainumõeldav, sest muidu ootas ees kaks aastat Vene sõjaväge ja seda ei tahtnud keegi. Eriala valikul olid kõne all ehitus TPIs või juura või arst TRÜs. Midagi, mil tulevikku oleks. Ei tõmmanud mind Vene ajal majandust õppima. Ega juristikski – hiljem ilmneski, et väga palju juriste korjas KGB enda juurde tööle ära. Aga arst on igal ajal lugupeetud inimene! Vene ajal ei sõltunud arst palgast. Kui olid hea arst, siis patsiendid toitsid sind ära. (Sukles 2026: 21-22)

Õpingutest ja arstipraksisest: Tõele au andes, isa päästis mind korra ülikoolist välja viskamisest, kui ma ei teinud Võru haiglas suvepraktikat korralikult ära. Seda sellepärast, et olin samaaegselt ka EÜE Lõuna regiooni komandör ja malevaelu neelas peaaegu kogu mu praktikaaja. Ei kahetse. Mu elukäigule vaadates – arsti elukutset oli mul vaja kümmekond aastat, aga poliitikas, äris olen olnud 1993. aastast, nüüdseks juba kolm korda kauem.

Mul on alles tollane praktikapäevik, kuhu siseosakonnast sain sellise iseloomustuse: „Üliõpilane Sukles praktikale hilines, kümnest päevast viibis kohal viis. Teraapia vastu huvi ei tunne. Teoreetilised teadmised kesised.“ Isa tundis hästi tollast Võru haigla peaarsti ning mul lasti praktika lühendatud kujul paari nädalavahetusega järele teha. (Sukles 2026: 22)

Olin arst, kelle kohta öeldi „arst, kes oskab kuulata“. Pärast varahommikuni kestnud külapidu oli vastuvõttu teha natuke raske, sest uni tuli peale ja hingeauru ka ei tohtinud kaugele hingata. Nõjatusin kätele ja vaatasin ainiti patsienti, kes rääkis ja rääkis. Rääkis end tühjaks ja mina ainult noogutasin. Inimesed said rääkimisest kergendust ja abi. (Sukles 2026: 28)

Autodest: Linnavalitsuse auto oli nagu linnapea isiklik auto, sellega tegin kõik oma sõidud. Ei olnud siis vaja mingit sõidupäevikut ega aruandmist. Parim linnavalitsuse auto oli  suur Peugeot 605, millele panin silma peale Tallinna Peugeot’ keskuses. Seal ta kasutatuna, aga väikse läbisõiduga, mind ootas. Läksin salongi ja vormistasin ostu. Polnud vaja ei volikogu kooskõlastust, ei eelarve järgimist. Jah, olid ikka head ajad! /…/

Teet Kallasvee [vahepealne linnapea, 2002-2007 – R.R.] eelistas sõita Audiga. Peugeot 605, mis sest et hea ja suur auto, Kallasveele ei sobinud. Tema rentis oma firmalt Audi ja jäi meile, kes me opositsioonis olime, kohe vahele. See oli kriminaalkuriteole lähedane, kui mitte öelda kuritegelik tegevus. Endalt linnapeana linnavalitsusele auto rentimine oli juba tollal karistatav. Võrumaal said ühed sama teo teinud mehed igatahes karistuse kaela. Aga Haapsalu pole Võru. Siseminister oli Olari Taal, Haapsaluga seotud mees ja Kallasvee parteikaaslane. /…/

Audidest veel nii palju, et mõni aasta pärast Fra Mare avamist ostsime mudamaffiale korraga kolm hõbehalli Audi 6. Sisuliselt tegime oma raha eest endile kingituse. Ja kuigi auto ostis linnapea enda firma teenitud raha eest, võttis Lääne Elu teema üles. Tegelikkus oli see, et ajakirjanikele ei mahtunud meie autod pähe ja nad said leheveergudel jälle ilkuda. Linnakodanikel oli üpris suva. Eesti Päevalehele pidin seletama, et A6 ei ole luksusauto, vaid tarbeese. Audi luksusauto on A8. (Sukles 2026: 66-67)

Parteist väljaviskamisest: 2017. aasta valimisteks valmistudes sain aru, et tugevat Reformierakonna nimekirja ma kokku ei saa. Paljud potentsiaalsed kandidaadid ütlesid lihtsalt ära. Oli käimas ka Haapsalu ühinemine Ridala vallaga. Seda kõike arvestades võtsime vastu otsuse teha valimisliit. Liidu nimeks panime Haapsalu ja Ridala esitähed ehk HARI. Mõeldud-tehtud!

Reformierakonnas on põhimõte, et parteilane tohib kandideerida ainult partei nimekirjas, muidu visatakse ta parteist välja. Uudis, et Sukles teeb valimisliidu, läks liikvele. Mulle helistas tollane erakonna peasekretär Tõnis Kõiv ja tahtis tulla Haapsallu. Aimasin tuleku põhjust ja ütlesin, et mis ta raiskab aega, ma võin ise Tallinna peakontorist läbi astuda.

Läksingi sinna. Peasekretäril on suur kabinet. „Suku, sa oled teinud sammu A – astunud Reformierakonda. Sa oled teinud sammu B – moodustanud valimisliidu. Nüüd pead sa tegema sammu C ja Reformierakonnast välja astuma!“ „OK,“ vastasin. „Ma astun erakonnast välja mulle sobival ajal enne valimisi.“ Läksin minema. Kuu aja pärast Kõiv helistas ja küsis, miks ma olen veel parteis. Vastasin, et ütlesin ju, et lahkun mulle sobival ajal.

Mõni aeg hiljem olime Maretiga [abikaasaga] Istanbuli lennujaamas, kui järsku kerkis nagu pingi alt meie ette Kõiv: „Suku, millal sa parteist välja astud?“ Jälle vastasin, et lahkun mulle sobival ajal ja kindlasti enne valimisi.

Igatahes olid reformaritel närvid nii läbi, et nad ei kannatanud oodata minu minekut ja kohalik parteirakuke viskaski mind Reformierakonnast välja. Seda tehti tagaselja. (Sukles 2026: 214-215)

Presidentidest: Kaljulaidi õrritasin ma aeg-ajalt FBs. Ei usu väga, et ta mu postitusi luges. Aga kui president kutsus koroona ajal inimesi aknale lehvitama, siis ei suutnud ma kuidagi reageerimata jätta. Postitasin Okaspendli sisuka loo pealkirjaga „Lugu“, kus read: Sa lehvitad ja sinu lehvitus on jahe, ja jahe on ka sinu lahkumispilk.

Karise juures meeldib mulle tema professorlikult rahulik tasakaalukus. See ajab aeg-ajalt reformarid nende 200 puudlitega päris pöördesse. (Sukles 2026: 240)

„Ärategemisest“: 2025. aasta valimiste eel sain teistsuguse märguande, mis andis mõista, et mu aeg on otsa saamas. Sõitsin Posti tänaval lahtise villisega ning keegi helistas mulle. Telefon oli mul kõrvalistmel. Võtsin telefoni, vaatasin ekraanilt helistaja nime, ma ei jõudnud telefoni kõrva juurde pannagi, kui tagant kostis „uua-uua“ ja tuled hakkasid vilkuma. Taga oli eraldusmärkideta sõiduk, politseipoiss ja politseitüdruk istusid sees. Poiss tuli minu juurde, oli külmalt asjalik ja keeras mulle 40 eurot trahvi. Ma ei tahtnud temaga vaielda ega tema autosse minna, et videost vaadata, kas ikka oli telefon kõrva ääres või mitte. Pärast mõtlesin, et mulle oleks palju rohkem mõjunud suuline hoiatus: „Härra linnapea, autot juhtides ei tohi telefoniga rääkida!“ Selline trahv aga tekitab trotsi, mitte seaduskuulekust.

Küsisin küll, kas neil on mingi trahvikogumise kohustus. Vastati, et ei ole. Kujutlesin, kuidas politseipoiss läheb koju, võtab padja alt päeviku ja kirjutab: „Kallis päevik, täna oli tore päev! Sain linnapeale trahvi teha!“ (Sukles 2026: 271-272)

Igati tore ja aus raamat, see raamat on pikantseid seiku täis. Näiteks võite teada saada, et Haapsalu oleks peaaegu promenaadi äärde saanud ka palja näkineitsi kuju, modelliks tahtis olla üks Venemaa tuntud pornonäitleja. Miks Venemaa? Aga ikkagi tsaarikuurort!!

Soovitan väga soojalt. Eriti muidugi neile, keda huvitavad kohalike omavalitsuste toimemehhanismid ja suhtedünaamikad.

*            *            *

Väikelinna eripärad: "We don't want guys like you in this town!" (Rambo - First Blood, 1982)

Okaspendel - Lugu (1988)

AN ENGLISHMAN IN THE BALTICS: Anthony Powell. VENUSBERG.

SISSEKANNE # 487

rahvaraamat.ee

Lugesin läbi Anthony Powelli miniromaani „Venusberg“ (1932, e.k. LR 2026). Ei läinud peale. Alguses olid lootused kõrged. Tegevus toimub ühes nimetamata uues äsja iseseisvunud demokraatliku riigi pealinnas, mis asub Läänemere ääres ja evib nii Helsinki kui Tallinna tunnusjooni, rohkem viimast. Peategelane, inglasest ajakirjanik Lushington, lähetatakse uurima sealset elukorda – ja põhimõtteliselt that’s it! Riigi nimi ei püsi Lushingtonil sugugi meeles, sest ta sukeldub kohalikku seltsiellu koos klatši ja kerglaste suheterägastikuga – mis mulle kui lugejale ausalt öeldes niisama tühised näivad kui Elu24 portaali nupukesed.  

Seltsitakse, armutakse, surrakse – aga kõik käib kuidagi pealiskaudselt. Väga palju on dialoogi. Väga kirev on ka tegelaskond – ekstsentrilised aadlikud, vaesunud Vene emigrantidest krahvid, diplomaadid ja salaagendid -, kes siis omavahel risti-rästi suhestuvad. Aga et romaani maht on (stiilselt) ahtake, siis ei jõua need multi-kulti karakterid mitte kuidagi välja areneda ja kinnistuda, vaid jäävad episoodilisteks ning minul kui lugejal läksid need karakterid küll omavahel sassi ja suisa meelest ära. Aga võib-olla see just oligi kirjaniku taotlus – demonstreerida nõndaviisi elu kulgemist enamjaolt mööda tühist voolusängi. Eks siit terendagi too kuulus Briti kuiv huumor. Lushingtoni enda nimigi vihjab ju just nimelt sellele samale tühisusele (lush life – külluslik elu). Või nagu Elu24 portaali slogan kuulutab: nii on nagu elu käib! Lushington ise jääb sageli osavõtmatuks vaatlejaks, kes parimal juhul läheb lihtsalt vooluga kaasa.  Ühesõnaga, talle omane iseloomujoon on leigus. Aga see paneb sarnase pitseri ka tervele raamatule. Kui selle ära tajud, siis hakkab igav. Vähemasti minul hakkas.

Sõltuvalt tujust võib seda raamatut hinnata kas 1/10 või 10/10.  Nagu ütlesin, mulle peale ei läinud – seega antud juhul esimene variant hindamise skaalal. Mis üldse ei välista seda, et kui ma loen selle raamatu kunagi teist korda läbi, siis on relevantne teine variant.

*        *        *

Mulle tundub, et teatavat Lushingtoni vaibi on ka Stingi poolt kuulsaks lauldud loos „An Englishman in New York“ (1987, A&M Records). A gentleman will walk but never run.

Sting - An Englisman in New York (A&M Records, 1987)

VÄLJAPUDENEVAD AMETNIKUD

SISSEKANNE # 486

Vene absurdiklassikul Daniil Harmsil on tore jutuke, mis kannab tragikoomilist pealkirja "Väljapudenevad vanaeided". Ilona Martsoni tõlkes on see ilmunud ka eesti keeles, samanimelises kogumikus, ja see kõlab nii:

Üks vanaeit vahtis suurest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja läks katki.

Teine vanaeit upitas end välja allakukkunud eite vahtima, kuid temagi pudenes liigsest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja läks katki.

Siis kukkus aknast välja kolmas vanaeit, siis neljas, siis viies.

Kui kuues vanaeit välja pudenes, sai mul nende vahtimisest küllalt. Ma läksin Maltsevi turule, kus räägitakse, olevat ühele pimedale kingitud heegeldatud sall. 

(Daniil Harms. Väljapudenevad vanaeided. Tallinn, kirjastus Tänapäev, 2011, lk 56)

See jutuke tuli mulle meelde, kui lugesin ajakirjandusest uudisnupukest, kuidas hiljuti ametisse nimetatud Putini välisabi nõuniku, täpsemalt Rossotrudnitśestvo (Vene Föderaalamet sõltumatute riikide ühenduse asjade küsimuses) juhi Igor Tśaika kehakaal ja gabariidid on parajalt just niisugused, et teda ei anna väga lihtsalt aknast välja visata.

Sest Venemaal on kõrgete ametnike "väljapudenemine" aknast pikaajaline traditsioon - kuis muidu Daniil Harms mõistujutuks ainest sai.  Harms elas samuti veidral ja grotesksel ajal, kui riiki tüüris Jossif Vissarionovitś, kes ühelt poolt kuulutas, et elu on läinud paremaks ja lõbusamaks, teisalt paisus riik riigis - hirmus Gulag - justkui pärmi peal.

Teadupärast on Venemaal alates Ukraina sõja algusest mitmed tuntud ametnikud ja ärimagnaadid kummalistel asjaoludel aknast välja kukkunud ja hukka saanud. Ei usu, et pelgast uudishimust. (Või siis just liigsest uudishimust.)

Aga härra Tśaika jaoks peavad olema ebastandardsed aknaraamid. Kust neid võtta, eks ole. 

(kuvatõmmis: Postimees/Instagram)

TÄNA, 25 AASTAT TAGASI...

 SISSEKANNE # 485

Vabandust, Valdo Pant. Laenasin oma postituse pealkirja Teilt. Tõepoolest, täna, 25 aastat tagasi varisesid New Yorgis kaksiktornid ja algas uus ajastu - ebakindluse ja paranoia-ajastu. George W. Bush lubas kõik pahalased (evil-doers) kasti lüüa. Algas sissetung Afganistani, jaht bin Ladenile, sealt edasi tuli Iraak – no ja lõpuks kogu muu jama Süüriani välja. 

Mäletan seda päeva selgesti. Olin Tartus oma Annelinna korteris ja tegin arvutis mingit esseed ülikooli jaoks. Telekas mängis CNNi kanalil. Järsku tuli „breaking news“, et lennuk põrutas Maailma Kaubanduskeskuse ühte torni. Näidati otsepilti suitsevast tornist, stuudiosse oli kutsutud mingi lennu-ohutuse ekspert, kes kõneles umbes nii, et „accidents will happen“ ja et ka varem on lennuk (tõsi, väikelennuk) õnnetul kombel Manhattani kõrghoonesse põrutanud. Ma siis jäin ka huviga vaatama-kuulama…, kui järsku ilmus tornide juurde veel üks lennuk ja põrutas otse majja. Ma veel mõtlesin, et what the fuck?!  Onu heietas edasi, aga saatejuht katkestas teda pisut ebaleval moel, et näete, midagi kummalist toimus just praegu. 

Siis millalgi tuli ekraanile ärev teade: „America is under attack!“ Jah, nii oli – see oli tõesti väga sürreaalne hetk. CNN näitas hävingut otsepildis, mõned inimesed kõlkusid akendel, olles ülemistele korrustele lõksu jäänud, ning mõned hüppasid alla. Mõistsin kohe, et nüüd hakkab suur jama pihta, et ega seda nii ei jäeta. Siis tuli teade Pentagoni rünnanud lennukist ja veel ühest, mis kukkus metsas alla. Lõpuks kukkusid tornid raginaga kokku – miljonite silma all.

See oli üldse kummaliselt õõvastav september, sest mõned päevad varem oli Pärnus puhkenud metanoolitragöödia, mis viis hauda 68 inimest. Õhtuleht loendas igas lehenumbris surnuid. Lennart Merile pandi pahaks, et ta polnud ohvrite suhtes piisavalt empaatiline, heites neile ette nende elustiili. Rahvas hakkas rääkima sidrunimaitselisest piiritusejoogist  - „Pärnu pimedast“.  Vikerraadios, muide, tegi Taavi Libe oma "Eestimaa toimikute" sarjas sellest sündmusest ka huvitava saate - saab kuulata siit. Aga kui saabus 9/11, siis oli meie oma tragöödia muidugi kohe teisejärguline uudis.

Tõele au andes, neil päevil oli mul tunne, et maailmalõpp on kohe saabumas.

CNN actual footage, TV live 8-10 AM: algul näidati Nokiat...

Presidenti informeeritakse... America is under attack! (ABC News)

*        *        *

TEGUS NÄDAL: UUS PRESIDENT, MÜRSUSKANDAAL JA SAJANDI VIHM

 SISSEKANNE # 484

Riigikogu valis – see tähendab, hääletas – esimeses voorus ära uue presidendi, kelleks saab ootuspäraselt proua Ülle Madise. Ta sai 71 saadiku toetuse (minimaalselt läks vaja 68 toetushäält). Ehkki kõik oli igati korrektne ja seaduspärane, kõiki protseduurireegleid täideti ja proteste hiljem ei esitatud, on siiski veidi kummaline olukord selle meie presidendivalimise protsessiga, kus seati üles üks kandidaat ja vastukandidaat Tiit Land taandas ennast juba eos, sest ei saanud vajalikke hääli kokku, et Riigikogus esitatud saada. Noh, ja tekkiski olukord nagu vanas nõuka-aja sketšis: seltsimehed, me oleme kogunenud hääletusele, kas anda seltsimees Kronśteinile autoostuluba või mitte – kandidaate on meil tükki üks ja lube on ka tükki üks…

Aga muidu… hea valik. Suur pluss juba ainuüksi on see, et ta on naine, mitte mõni vissis vanamees. Ülle Madise oma vaoshoituse ja intelligentsiga sobib kindlasti presidendi ametisse. Eriti neis piirides, mis seadus presidendi institutsioonile ette kirjutanud on: Eesti tseremoniaalne juht ja järelvaataja. Ta räägib hästi, mõõdetud sõnadega, tühja juttu ei aja ega kannata ka teistelt, on viks ja korralik nagu musterõpilane. Ei prokrastineeri. Piinlikkust ta kindlasti oma kaalutleva mõistusega tekitama ei hakka. Ka empaatiat on tal piisavalt. Õiguskantsleri kogemus aitab tal suhestuda ühiskonna erinevate kihtide ja ootustega. Samas on tal piisavalt karakterit, et mitte lasta endale kellelgi pähe istuda, ei kujuta teda ette mõne erakonna käpiknukuna. Ja, last but not least, oleme ära lahendanud ka presidendi teisiku küsimuse – mitte vähetähtis asjaolu praeguste aegade tõmbetuultes.

Muidugi, üks küsimus jääb ikka õhku. Et miks presidendil lapsi ei ole. Iseenesest on see igaühe isiklik asi, ent kuna me siin Eestis asume n-ö. demograafilises vetsupotis (Rein Taagepera määratlus / prognoos aastast 2005), siis… see võib teemapüstitus kujuneda Achilleuse kannaks, kust president on haavatav. Eriti naisena, eriti targa naisena.

Uus president Ille Madize (kes lätlased segadusse ajas - mis on vahva!) (ERR/Ken Mürk)

*

Aga teine teema presidendivalimiste varjus kogus samuti tuure. See on kaitseväe rahaasjad, milles esineva bardaki tõi välja riigikontrolli vastav raport. On ostetud mürske mingilt firmalt, makstud miljoneid ettemaksu ja vastu pole eriti midagi saadud, üksnes ebakvaliteetset kaupa. Nõutakse kaitseministri Pevkuri pead. Kuid nagu ütles peaminister Michal kolmapäeva, 2. septembri õhtul, siis täna valitakse presidenti – ja võib-olla siis homme lennutatakse päid. Pevkuri pea oli igatahes pakul valmis.

Järgmisel hommikul astuski Hanno Pevkur kaitseministri positsioonilt tagasi, andes sellest juba õhtul teada. Ma ei teagi, kas saatuslikuks sai talle rohkem riigikontrolli raport kaitseväe raamatupidamise kohta või nn mürsuskandaal, mis suure mürtsuga avalikkuse ette tuli. 

Eesti Ekspress/Poliitikaradar: "70 miljonit, see ei ole mingi 3,50!"

Nagu Eesti Ekspress sedastas, ei saa kaitseministeerium mõistagi arvudega žongleerida ning nimesid nimetada – seadusest lähtuvalt -, küll aga saavat seda ajakirjandus, kes on välja traalinud olulise info, mille kohaselt on Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) mingile India mürsutootmise ettevõttele andnud 70 miljoni euro ulatuses ettemaksu, aga vastu ei saanud suurt midagi. Kui üldse, siis saadi vasta püksa. Ilmsiks on tulnud kurbnaljakas tõik, et nimetet ettevõte – Datasel S.R.L. – ei ole eelnevalt tootnud ja isegi mitte müünud ühtegi mürsku ning ettevõtet tutvustav reklaam oli laenatud tuntud strateegiamängu lehelt. Tegemist olla Itaalias registreeritud ühe töötajaga mikroettevõttega, mille omanikud on India tekstiili- ja luksuskaupade äri taustaga perekonna võsukesed. Kurioosum missugune!

India pool väidab, et kõik on „oolrait“, neil olnud komponendid mürskude tootmiseks peaaegu koos, lihtsalt olevat tekkinud tarneraskused (transport, logistika ja muu force majeure). Kõik pusletükikesed oli just õigele kohale asetumas, aga siis katkestas Eesti pool tehingu ja jättis pool raha kõhkluste ja kahtluste tõttu maksmata. See olnud just see vajalikum pool – no et üldse tootmist alustada. Nüüd kaebasid hindud Eesti riigi kohtusse – mis nad teevad nende komponentidega, kui Eesti alt ära hüppas!

Feels like someone has been scammed – and it’s not the Indians. Tuleb meelde kurikuulus Kreisiraadio sketš „Läbirääkimised“. Ainult et teravik on meie poole. „You give us money, we make bombs, all money, sixty percent – me, and what you?" (pigem küll „f#ck you?“). Tagatipuks tuleb sellistel eepilistel puhkudel alati meelde õnnetu näoga Kert Ämmapets Pärnust Pardi uulitsast: 800 miljonit, ma ei tea, kuhu see sai... Lihtsalt pole enam...

FB/Kreisiraadio 

Big bizness a la Kreisiraadio

*

Pärnut ja selle ümbrust tabas reede hommikul, 04.09, sajandi vihm – mõne tunniga sadas alla eri andmeil 114-122 cm sademeid, mis on Pärnu absoluutne rekord alates 1877. aastast, kui on tehtud vastavaid mõõtmisi. Sellist veemassiivi linna kanalisatsioon vastu võtta ei suutnud ning tulemuseks oli üle linna uputus. Uppusid nii Rannarajoon, Mai, Eeslinn, Kesklinn kui Rääma piirkond, samuti uputas Tammistes, Paikusel ja Sindis.  Autod jäid teedele seisma, veelgi rohkem jäi maha numbrimärke. Suurem häda oli siiski keldritesse ja madalamatesse poeruumidesse valguv vesi. Eriti trööstitu seis valitses Räämal, kust rabast alguse saavad ojad ei mahutanud pidevalt pealetulvavat vett ära, truubid läksid risust umbe ning vesi otsis teed inimeste majapidamistesse, hoovidesse ja keldritesse, kandes laiali puuriidad ja uputades tehnovõrke. Mõnest mööblitükist pole ehk suurt lugu, aga tõsisem mure on keldrites asuvate soojuspumpade ja boileritega – need kahjud on suured, sest nad on eluliselt vajalikud.

See on üsna sarnane olukord sellega, kui Pärnut tabas 2005. a. jaanuaritorm. Siis ujutati üle mere- ja jõeäärsed piirkonnad, kannatada sai peale Rannarajooni  eriti mere ja jõe vahel asetsev Vana-Pärnu linnaosa. Siis oli torm ja ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel – kaudset mõju arvatakse olevat ka 2004. aasta detsembris aset leidnud tohutul tsunamikatastroofil – pressisid tuuled merevee jõkke tagasi, kus säng jäi kitsaks. Aga nüüd tabas see rekordvihm nagu välk selgest taevast – prognoosid näitasid kolm korda väiksemat sadu ja sedagi päeva peale jaotatuna. Sajandi vihm, no mis sa teed ära! – laiutavad kõik käsi. Vat see on tõeline force majeure! Once in a lifetime!

Aga positiivse külje pealt vaadates... eks pärnakatel on nüüd aja möödudes jälle tore jutukera veeretada, et kus mina siis olin ja mis ma kõik ära nägin ja tegin, kui seesinane suur vihm Pärnu ära uputas...

TV3 Uudised: Meil on hädaolukord!

Aftermath: analüütiline mõistus järeldab, et Pärnus liigub Läti turiste ka hooaja väliselt. (FB Märgatud Pärnus, erakogu)

ESIMENE SEPTEMBER!

 SISSEKANNE # 483

Teadmistejanu on inimlik ja uudishimu pole patt. Mõnikord tuleb ainult pisut rohkem süvitsi minna.

Head teadmistepäeva!