28 PÄEVA HILJEM: "HEY TRUMP, YOU'RE FIRED!"

 SISSEKANNE # 424

Volodõmõr Zelenskõi teatas kolmapäeval, et USA pakub omapoolseid julgeolekugarantiisid Ukrainale tingimusel, et Ukraina viiks oma väed Donbassist välja. Ka ütles Ukraina president otse välja, et USA on valinud Ukrainale surve avaldamise Venemaale surve avaldamise asemel. Zelenskõi hinnangul soovib Venemaa oma läbirääkimiste taktikaga saavutada USA presidendi loobumist või lahkumist Ukraina rahuläbirääkimistelt. Patrioti õhutõrje süsteemi rakettide tarneid ei olevat siiski peatatud, kuigi Trump on end mässinud Lähis-Ida konflikti, mistõttu on kartus, et Ukrainale mõeldud raketid suunatakse hoopis sinna. Trump näikse olevat ka lihtsalt tüdinenud Ukraina teemaga tegelemisest. See on aga otse Venemaa huvides – Iraani vastasseis USA-ga peab kestma võimalikult kaua (Rainer Saks, Postimees, 26.03).

Trump on jah parajas plindris, mida näitab pidev tuututamine avalikkuse ees, kuidas Iraan on põhimõtteliselt purustatud, kuid nad lihtsalt jonnivad. Nad tahavad hullupööra diili teha, ütleb Trump, aga nad ei julge, sest kardavad kättemaksu omadelt. Nad tapetakse kas omade või siis meie poolt, kuulutas Trump. (Väga julgustav valik, peab möönma.) Iraan väidab, et sisulisi kõnelusi pole peetud, on üksnes vahetatud noote Pakistani vahendusel. Iraani Revolutsioonilise Kaardiväe (IRGC) kõneisik Ebrahim Zolfaghari ütles, et ameeriklased peavad läbirääkimisi iseendaga ning koguni pilkas Trumpi tema enda fraasiga: You're fired!  

Pilkamise diplomaatia: "You're fired!"

On andmeid, et Iraan valmistub suurte jõududega kaitsma Khargi saart Pärsia lahes, kus asub pea kogu Iraani naftatöötlemise võimekus. Trump on ähvardanud selle kas vallutada oma mariinidega või rakettidega maa pealt pühkida. „Ma vallandan põrgu, kui Iraan kohe ei alistu,“ kärkis Trump kurjalt, kuid samas kuulutas välja kümnepäevase pausi rünnakutele Iraani energiataristu pihtsa. Saad sa siis aru! Lõhnab kaardilaua blufi järgi, kuigi Valge Maja kõnetädi Karoline Leavitt ütles, et president seekord ei blufi.

Trump kui riskikapitalist vaatleb kogu situatsiooni muidugi turuloogika järgi. Kõigi eelduste kohaselt peaks Iraan ammu olema alla andnud. Outnumbered and obliterated! Ainult et Iraan tegutseb jälle turutõrke olukorras.  Sõda Iraaniga ei ole tariifisõda Euroopa Liidu ja Kanadaga. Välisminister Abbas Araghchi ütles, et USA ei saa aru peamisest: süsteem ei põhine ühel inimesel või inimeste grupil, vaid teokraatlikul ideel. Siinkohal meenub Vietnami vanake Ho Chi Minh, kes lausus prantsuse kolonistidele 1954. aastal hoiatavad sõnad: „Sa võid tappa kümme minu meest iga ühe eest, keda mina sinu omadest tapan. Kuid isegi selliste võimalustega kaotad sina ja võidan mina.“ Ehk siis teisisõnu: lõpuks olete ikkagi teie need, kes sellest väsivad.

Nii juhtus Vietnamis, Iraagis, Afganistanis.

*

Neil päevil on paslik kuulata jälle legendaarset laulu külma sõja päevilt. Kuigi USA ja Venemaa geniaalsed ja stabiilsed liidrid on tegemas diili, hõõguvad söed ikka pinna all. Everything is just proxy now!

Frankie Goes To Hollywood - Two Tribes (1984)

"PETE, SINA JU TAHTSID SEDA..."

 SISSEKANNE # 423

Trump annab Iraani sõja kohta järjest kummalisemaid ja veidramaid signaale. Alles see oli, kui ta ähvardas Iraani energiataristu puruks pommitada, kui Iraan ei ava Hormuzi väina 48 tunni jooksul. Seepeale lubas Iraan vastukäiguna hävitada regiooni veemagestamise taristud, mis on laheriikide jaoks eluliselt vajalik, et majandus, terve ühiskond saaks toimida. Trump tõmbus tagasi ja andis viiepäevase ajapikenduse. Ühtlasi ütleb ta, et Hormuzi väin pole tegelikult kinni, samas viibutab ta sõrme NATO liitlaste poole, et need on laisad ja argpüksid ega taha väinade avamiseks lillegi liigutada. Siis räägib Trump kindlast võidust, kuulutades, et ollakse juba võitnud ning Iraan soovib nii väga läbirääkimisi pidada (they want it so badly!), kuid USA teeb seda omadel tingimustel. Siis kuulutab Trump, et pole kellegagi läbi rääkida, tõtt-öeldes ta ei teagi, kes on kõige tähtsam juht seal vastaspoolel. Siis jälle, et läbirääkimised käivad kõrgel tasemel, aga mitte kõige kõrgema juhiga. Vahepeal kinnitab Trump, et saadab Pärsia lahe piirkonda 3000 mariini. Siis jälle tuleb teade, et Ameerika sõdurid maismaaoperatsioone tegema ei hakka. Siis teatab Trump, et sõda toimub Iraani tuumavõimekuse hävitamiseks ja režiimi vahetamise eesmärgil. Aga siis tuleb jälle Trumpi sõnum, et režiim on tegelikult juba vahetunud ja et Iraan soostus viimases hädas tegema maailmale suure kingituse ja mitte omama kunagi tuumarelva. Maailm võlgneb Trumpile tuhat tänu, kuid loomulikult unustatakse tänada.

Kõige paremini on Trumpi kommunikatsiooni kokku võtnud keegi Tiberius oma FB seinal:

Trumpi "rapid fire" ja suurepärane kommunikatsioon (@Tiberius, FB)

Sõjaasjanduse ekspert Rainer Saks möönab Postimehes: „Ei ole põhjust kahelda, et Iraan ja USA on vahendajate kaudu kontaktis. Iraanil oleks kindlasti läbirääkimisi väga vaja, kasvõi aja võitmiseks. Kindlasti soovib Iraan ka vältida USA (ja Iisraeli) rünnakuid riigi energeetikataristule. Aga Iraanile ei sobi avalikud läbirääkimised. USA president võttis protsessi avalikuks tegemisega kindlasti arvestatava riski. Iraanil ja tema toetajatel on nüüd motivatsioon saavutada USA presidendi avalduse avalik tühistamine. Lähipäevad näitavad, kas USA suudab korraldada läbirääkimised jõupositsioonilt.“ (PM, 24.03)

Iraan on tänu Trumpi edevale eneseupitamisele leidnud tõsise jõuõla Trumpi pilkamiseks, öeldes, et mingeid läbirääkimisi pole peetud ja kui Trump neid ongi pidanud, siis ilmselt ainult iseendaga, peegli ees.

Trump on aga oma peamist pistrikku, mr. Joshua’d (st Pete Hegsethi), juba valmis bussi alla viskama, samuti kindral Caine’i. Memphises ütles ta Hegsethi kõrval seistes:

„Helistasin Pete'ile, helistasin kindral Caine'ile, helistasin paljudele meie suurepärastele inimestele ... ja ütlesin: „Räägime. Meil ​​on Lähis-Idas probleem. Meil ​​on riik ..., mis on 47 aastat olnud terrori levitaja. Ja nad on tuumarelva omamisele väga lähedal. Me võime jätkata ja tõsta selle 50 000 55 ja 60 peale, lõppu pole. Või võiksime teha peatuse ja teha väikese teekonna Lähis-Itta ning kõrvaldada suure probleemi.“

„Pete, ma arvan, et sina olid esimene, kes sõna võttis,“ jätkas Trump. „Ja sa ütlesid: „Teeme ära.“ Sest sa ei saa lubada neil tuumarelva omada.“

Pete, sina ju tahtsid seda, eks… Mis muidugi tähendab seda, et Hegseth ollakse valmis ohverdama, kui narratiiv seda ette näeb. Hegseth ja Caine ei ole õnnelikud, kui Iraanis asjad laabuvad, andis Trump mõista. Et siis nüüd on teada patuoinad. Ja küllap tuleb siis aeg, kui Trump Hegsethi ametist vabastab, remargiga, et „he’s not doing great any more, he’s weak and it’s good to have him gone.“

Eks see ole palgasõdurite saatus. Hollywoodi märulites saavad nad ikka lõpuks hirmsal moel otsa.

(Diario AS/YT)

Iraani poole pealt, muuseas, tegin enda jaoks avastuse. Nimelt on praegusel Iraani välisministril Abbas Araghchil, kes ühtlasi on ka hetkel kõige rohkem pildis olnud iraanlane, aastatetagune lähikokkupuude olnud ka Eestiga. Nimelt teenis Araghchi Iraani Islamivabariiki 1999-2003 suursaadikuna Soomes ja Eestis, andis volikirjad üle Lennart Merile isiklikult ning küllap käis ka vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril, siin presidendi vastuvõtul. Resideerudes küll Helsingis, käis ta mitmel korral ka üle lahe asju ajamas. Näiteks kirjutas Delfi Ärileht 6. septembril 2001, s.o. viis päeva enne maailma hulluksminemist, kuidas Araghchi käis äriseminaril kahepoolseid majandussuhteid elavdamas.  Maailm on väike.  

Aga... ma kardan ameeriklasi. Sest nende sõnumid on segased.

David Bowie - I'm Afraid Of Americans (1997)

HORMUZI MALE: USA LIPUKÄIK JA IRAANI RATSUKÄIK

 SISSEKANNE # 422

Trump on Hormuzi väinaga hädas nagu lits lapsega. Iraan hoiab väina kinni, ähvardades rünnata mittesõbralike riikide laevu – ülejäänud pääsevat läbi. Ometigi sellest ei piisa, et kütusehinnad üle maailma ei kerkiks. Nüüd ongi Trumpil paradoksaalsel kombel vesi ahjus – ehkki president paiskab oma TruthSociali lehel pidevalt avalikkusele võidukaid sõjasõnumeid, kuidas Iraani raketilaod on peaaegu hävitatud ning laevastik põhja lastud, siis ikkagi majandus liigub persekursil ja sõjakulud muudkui kasvavad. Püüa sa siis Texase redneckile selgeks teha, miks kütus tanklas kallineb. Lisaks veel etteheited, nagu oleks Trump Benjamin Netanyahu käpiknukk ja ameeriklased on naiivselt sõtta kistud. Netanyahu ütlespressikal, et tema pole ameeriklasi sõtta tõmmanud ja et Iisraelil on konkreetsed ja selged, lausa eksistentsiaalsed põhjused selle sõja pidamiseks. Kõrgete kütusehindade pärast ta aga ei muretse – see on tühi-tähi suurte eesmärkide kõrval. Nojah, Jeruusalemmast Tel Avivi võib ka eesli seljas ratsutada – või siis jalgsigi äärmise häda korral, ent katsu sa sessinatses Texases autota hakkama saada.

Mulle meeldib seostada käesolevat kampaaniat malemänguga, kus USA/Iisrael annavad pidevalt lipuga tuld – lipu tegevusraadius on malelaual teadagi kõige ulatuslikum ja nn tulejõud kõige hävitavam. Iraanil on varuks ratsukäigud, mis targasti kombineerituna on kõige ohtlikumad. Ratsuga tavaliselt võetakse kahvlisse. Kui veab, tehakse ka matt, kuid kahju sünnib igal juhul – sestap on ratsu kõige salakavalam vigur males.

USAl ja Iisraelil on selge ülekaal, kuid näib, et puudub tark strateegia. Sõjakulud iga päev on kaks miljardit. Retoorika järgi on Iraan „bunch of wuzzies“, keda USA pommitab veel ainult „just for fun“. Aga siis tuleb välja 48 tunni ultimaatium: kui te kohe Hormuzi väina ei vabasta, siis me pommitame te elektrijaamad pilbasteks, alustades kõige suuremast. See oleks jõuline tulelöök lipuga. Millepeale Iraan lubas sihikule võtta piirkonna veemagestamisejaamad, millest sõltuvad eluliselt Araabia naftaśeigid. Pidage-pidage, see on kuritegu humaansuse vastu! Ei tea… see on kõigest ratsukäik.

On selge, et Iraani režiim ei vasta mingilgi moel Läänes aktsepteeritud standarditele. Repressiivne, misogüünne patriarhide võim – kinnitavad eurooplased siinses väärtusruumis. You know, they won’t sell Bic Macs there, and that’s a pity, everybody agree on that – sõnastaks demokraatia tuuma Donald Trump. Asi pole abstraktses inimõiguses, asi on käegakatsutavas hamburgeris. You can make it, sell it, eat it. Aga naiste õigused? Well, you can’t grab ’em by pussy.. unless asked nicely, though.

On kuidas on.  Võib-olla on pikem plaan ja hea strateegia, millest lihtsurelikud ei tea. Ent siiski… Mängud lähevad üle piiride ja tuli läheb käest. Nagu kevadise kulupõletamisega tihti juhtub. Tikku on muide väga lihtne tõmmata, see tühi ei maksa ka midagi. Sõja alustamine on ka lihtne, lõpetamine on aga paras clusterfuck. Meie näeme sõja mõju numbrijadana lähima bensiinijaama hinnaposti otsas – ja edasi poekassas või kommunaale tasudes. Ja siis mõtled: milleks, no milleks seda kõike vaja oli? Asi ei saa ju olla inimõiguste juurutamise soovist, pigem ikka nii, et:

Oil for us, burgers for them.

Raamatuke neile, kes tahavad peletada igavust käepäraste vahenditega (Play, but stay safe!)

Peter Gabriel (ja Kate Bush) valutavad südant - Games Without Frontiers (1980)

MIDA MA TEAN CHUCK NORRISEST?

 SISSEKANNE # 421 

Oh boy, I heard the news today. Chuck Norris läks surmavalda … ja mul on tunne, et kellelgi tuleb välja kolida. Hei, vennas, ma hakkan ise maavalla printsiks. Räägitakse, et Chuck Norrisel oli ammu aeg täis, aga Surmal ei olnud julgust talle seda öelda. Chuck Norris läks ise kohale.

Mida ma Chuck Norrisest tean? No esiteks ehitas ta ise selle maja, kus ta sündis. Olen kuulnud ka, et kui ta sündis, sõidutas ta ise oma ema sünnitusmajast koju. Mine võtan’d kinni, kumb lugu tõele vastab, aga üks neist kindlasti. Igatahes pandi Chuck Norris ühel korral valedetektori ette – detektor tunnistas kõik oma valed üles.

Kui ta oli väike poiss, ehitas ta liivakastis – mida miskipärast Saharaks kutsutakse - liivalosse - mida meie Giza püramiidideks kutsume, tagasihoidlikult autorile viitamata.

Olen kuulnud, et maakera ei pöörle, vaid Chuck Norris kõndis ümber selle. Ükskord sai ta kobra käest salvata – pärast mida kobra kolm päeva hiljem hinge heitis. Farmi Gabriel ütles et on maganud 2500 naisega, Chuck Norrise jaoks on see vaikne teisipäev. Muide, ta olla olnud esimene, kes suutis loendada nullist lõpmatuseni - ta tegi seda kaks korda järjest. 

Aga ükskord juhtus nii, et Chuck Norris vaatas külmkappi. „Ära värise, sült! Ma tulin piima võtma.“

Igavene mälestus!

Chuck Norris oma lapsepõlve liivakastis (internet)

THINKING HEADS/TALKING HEADS. SAME AS IT EVER WAS

 SISSEKANNE # 420

1980. aastal kirjutas David Byrne ja esitas koos Talking Headsiga suurepärase ühiskonnakriitilise laulu „Once In A Lifetime“, mida saatis meeldejääv video. Igaüks, kes vähegi MTV-d on vaadanud 80-ndatel, on seda kindlasti näinud. Byrne parodeerib seal oskuslikult Ameerika televangeliste, kes mõjutasid ameeriklaste mõttemaailma ja käitumist, laiemalt kogu Ameerika kultuuri. Ta laulab, õigemini küll jutlustab:

And you may find yourself living in a shotgun shack
And you may find yourself in another part of the world
And you may find yourself behind the wheel of a large automobiile
And you may find yourself in a beautiful house, with a beautiful wife
And you may ask yourself, "Well, how did I get here?"

Talking Heads - Once In A Lifetime (1980, Sire)

Pärast Trumpi esmakordset võimulesaamist leiti see laul uuesti üles ja kohandati Trump 1.0 paroodiaks – mis minu meelest on üks õnnestunumaid omas vallas üldse ning on asjakohane ka praegusel üle võlli läinud Trump 2.0 „kuldsel ajastul“. Sest eks küsi me kõik omal kombel – alates külapoe-esisest maailmaparandajast Vollist kuni kõrgelt makstud analüütikuteni-kolumnistideni, et

„Kuramus, no kuidas me küll selleni siin jõudsime??!“

Ja kukalt sügades tõdeme, et:

„See polnud see plaan, milles sai kokku lepitud. Kurat, kohe üldse pole.“

And you may ask yourself, "How do I work this?"
And you may ask yourself, "Where is that large automobile?
And you may tell yourself, "This is not my beautiful house"
And you may tell yourself, "This is not my beautiful wife"

Ja siis, pärast meeletut hinnatõusu ja aktsiate langust ning keset globaalmajanduslikku virvarri, me haarame peast ja kisendame: „Aah, mis toimub!!!“ My God, what have WE done??!!

Pärast mida me tõdeme, resigneerunult: ah, nii nagu alati; same as it ever was…

Ja maailmaparandaja Volli korgib lahti uue lauaviina, mille ta külapoe müüjalt, kunagiselt kallimalt, raamatu peale sai (sest vana arm ei roosteta). Ning kõrgestimakstud analüütik-kolumnist kirjutab uue kolumni, kuidas nüüd edasi hakkab minema (sest rida teeb raha ja toob leiva).

Same as it ever was.

Trump vs Talking Heads (by Swedemason/YT)

"MUNNADE PEAL KÄIMINE" JA VÄÄRTUSPÕHINE VÄLISPOLIITIKA

 SISSEKANNE # 419

Iraan ründas vastukäiguna USA ja Iisraeli raketirünnakutele omakorda Katari maagaasivälja, mis on teadlik strateegia, sest teeb kõige rohkem haiget maailma majandusele. Katar on nimelt üks maailma suurimaid LNG-gaasi tootjariike. Seega läksid energiahinnad maailmaturul otsekohe tõusule, aktsiad aga langusesse. Trump ähvardab nüüd Iraani maagaasitöötlemise taristu nii segi pommitada, et kivi ei jää kivi peale. Samuti ütles Trump, et USA ei teadnud midagi Iisraeli plaanist Lõuna-Parsi gaasivälja rünnata.

Saudi Araabia teatas, et jätab endale õiguse sõjategevuseks Iraani vastu ning Katar saatis välja Iraani sõjaväeatašee ja julgeolekuatašee.

Sõda käib kahekümnendat päeva ja lõppu ei paista. Kuidas see lõpp peakski välja nägema, kui mingit plaani ei paista olevat – peale selle, et pommitame kõik segi ja tapame kõik Iraani kõrged juhid ära. Euroopa keeldub sõtta sekkumast, andes mitmeti mõista, et see ei ole meie sõda. Trump lubas seda meeles pidada. The grudge.

Trumpile on söakalt vastu seisnud üksnes Hispaania peaminister Pedro Sanchez, kes on sõda Iraani vastu nimetanud rahvusvahelise õiguse jämedaks rikkumiseks ja rünnakuid illegaalseks. Teised Euroopa juhid on olnud hinnangutes ettevaatlikud, tahtmata ilmselt otseselt Trumpi viha alla sattuda – eks selles peitub ka kibe tõde, kuivõrd käest ära on lastud oma riiklik julgeolek, st kui suurel määral sõltutakse julgeolekuküsimustes USA-st. Päris piinlik tegelikult. Ja nüüd ollakse suuresti kahvlis. See sunnib laveerima ja raskelt ohkama, nagu papa Jannsen omal ajal:

„Kui mönni mees teaks, kuida mönni mees mönnes asjas munnade peal peab käima, siis saaks mönni mees mönda meest mönni kord wähhem maenitsema.“ (Kirjawastused, Perno Postimees, vkj 26. september 1862)

*

Mõned päevad tagasi kirjutas politoloog Eiki Berg ERRi portaalis meie välispoliitilistest väljakutsetest praegustel keerulistel aegadel, mis nõuab justkui poole valimist ega tolereeri neutraalsuse limbos kõikumist:

Meie välispoliitika põhitees peaks olema väärtuspõhisus. Just sellele võlgneb Eesti oma iseseisvuse. Olen nõus Marko Mihkelsoniga, et selline lähenemine positsioneerib meid selle osa maailmaga, kus austatakse suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Kus "vabadus olla ise" ei ole eelisseisund üksnes vähestele valitutele ega vahetusraha suurriikide huvide maksmapanekul. Samuti ei tohiks jõud anda õigust sekkuda kellegi tahte vastaselt või eirata üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.

Kui aga päriselu räägib muud keelt, siis mis saab meie väärtuspõhisusest? Kas oleme valmis nägema sarnasusi Venemaa sõjas Ukrainaga ja Iisraeli sõjas palestiinlastega? Kas Vladimir Putini ja Donald Trumpi "erioperatsioonid" on need juhtumid, kus Eesti välispoliitiline seisukohavõtt peaks selgelt eristuma? Vastused – nii ühes kui teises suunas – tähendaksid otsustamist ühe või teise narratiivi kasuks.

Siit joonistuvad aga välja ilmsed küsitavused. Väärtuspõhisus ei tähenda väärtuste valikulist tõlgendamist ega nende kasuks oportunistlikku orienteerumist. Reeglitest kinnipidamine ei ole suhtelisel skaalal mõõdetav. Viitamine "erijuhtumitele", mis õigustaksid "erikohtlemist", ei pea vastu mõtteselguse, järjekindluse ega usaldusväärsuse nõuetele. Just nii, nagu neid sõna-sõnalt mõistetakse.

Paraku on lõhe soovmõtlemise ja deklaratiivsete avalduste vahel sedavõrd suur, et välispoliitikast rääkijatest jääb ebaveenev mulje. Mul oleks raske usutavalt kaitsta Eesti väärtuspõhist välispoliitikat, mis nimetab Butša veresauna genotsiidiks, ent samal ajal vaikib inimsusevastastest kuritegudest Gazas. Väljendid nagu "me ei nuta taga Madurot ega Khameneid" legitimeerivad ebaseaduslikku jõu kasutamist just selles võtmes, milles me ei suudaks ette kujutada selle kohaldamist iseendale. Sellist väärtuspõhisust on tõepoolest raske leida.

Kui nii, siis tuleb appi realism ehk siis täpsemalt "väärtuspõhine realism". Mitte kõikide sõda kõikide vastu, vaid "heade" ja "samaväärsete" sõda "halbade" ja "väärtusetute" vastu. Eeldusel, et kõik tõlgendavad ühtmoodi narratiivi "kurjuse teljest" ning vägivalla õigustatusest printsiibil "eesmärk pühitseb abinõu". (ERR,16.03)

Hästi öeldud tegelikult, kirjutan alla.

"KESKPÄEVANE TANKER" ehk OLUKORD HORMUZIL

 SISSEKANNE # 418

Trump nõuab oma NATO liitlastelt ja Aasia riikidelt, kes sõltuvad Hormuzi väina läbivast naftast, panustamist USA-Iisraeli ühisoperatsiooni, mis muidu on kulgenud väga suurepäraselt ja filigraanselt – nagu presidendi TruthSociali konto kuulutab. Et asi ei näeks välja abipalumisena – mida MAGA machoeetika ei luba -, sõnastas Trump selle nõudmise vormis – ja  mitte sellepärast, et ameeriklastel oleks nii väga abi vaja, vaid lihtsalt tõestamaks liitlaste lojaalsust. Teisisõnu, truudust tuleb vahel tegudega kinnitada. Nagu ikka see maffias käib – capo di tutti capi ja tema lojaalsed caporegime’d, the boss of all bosses and underbosses.  „We helped you for 40 Years, now help US."

CNN-News18, 17.03.2026

Muidugi tekib küsimus, kes üldse on see bosside boss selles suures mängus tegelikult. Ma arvan, et ta ei istu Valges Majas, vaid kuskil Lähis-Idas ning tõmbab oskuslikult niite. Kõrvaldab Iraani kurjameid one by one. Näiteks likvideeriti Iraani julgeolekuülem Ali Larijani (kes enne sõjaväelase karjääri olla olnud muide filosoof, kantiaan). Samuti kõrvaldati Iraani luureminister Esmail Khatab. Aga las Trump arvab pealegi, et tema on bosside boss. Iisraeli seisukohast ei oma see, millist tiitlit keegi näiliselt kannab, erilist tähtsust. Oluline on lõppeesmärk, milles Iisraeli riik kehtestaks end piirkondliku dominandina Lähis-Ida regioonis nii majanduslikus kui sõjalises mõttes, ilma et keegi seda staatust julgeks küsimärgi alla seada. Trumpi administratsioon on tekitanud ideaalse võimaluste akna korraga mängida auti Iraan, Hezbollah, Hamas ja muud prussakad.  Trump on justkui enforcer, ning Iisraeli õnneks ülimast edevusest kannustatud emotional hothead. Meil oli selliste kohta vanasõna: kiida lolli, loll hüppab. Või siis, et jumal hoidku meid aktiivse lolli eest.

J.W. Goethe laskis oma „Faustis“ läbi Mefistofelese kõlada järgmisel:

• „Ma olen osa jõust kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb kuid korda saadab head.“

Euroopa NATO liitlased ei ole olnud ülemäära entusiastlikud, pareerides Trumpi nõuet tulla appi Hormuzi väina lahti hoidma argumendiga, et see battlefield jääb NATO tegevusraadiusest välja. Jaapan on öelnud, et nende laevastiku kasutamist muuks otstarbeks kui otsesest sõjalisest ohust tingitud riigikaitse eesmärgil piirab riigi põhiseadus.

Väike Eesti püüab tuult nuusutades olla ikka võitjate poolel. Tõtt-öelda on see meile eksistentsiaalselt oluline, laveerides oskuslikult eri hoovuste vahel, nagu parvepoiss, ning jäädes diplomaatiliseks. Vajadusel tuleb teha rehepappi. Kui Trump pakub „partners in crime“ tehingut, siis ehk ongi kõige arukam vastus, mida välisminister Margus Tsahkna võib anda, et Eesti valmis USA-ga arutama oma vägede saatmist Hormuzi väina. Ning Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (RE) rõhutas, et kuna Lähis-Idas toimuv on seotud ka Ukraina sõjaga, siis on oluline veenda liitlasi Ühendriikidele appi minema. Meie arch enemy on Putini Venemaa ja kes iganes selle savijalgadel kolossi sambaid murendab, on meie praktiline sõber. Nagu Ukraina. Ergo, see on meie Realpolitik.

Seoses praeguse olukorraga tuleb mulle meelde meie oma kinoklassika. Mis Hollywoodis tehtaks ümber järgmiselt, seega stseen tulevasest blockbusterist „Keskpäevane tanker: läbimurre Hormuzil“ (TBA):

• Kapten Ameerika: Kuulata! Mingit ohtu ei ole! Tuli likvideeritakse! Vööris säilitada rahu!
• Euroopa en corpore: Kui ohtu ei ole, mis sa karjud seal siis!
• Väike vapper Eesti: Just hakkas põnevaks minema!

Keskpäevane praam (Tallinnfilm, 1967, reź. Kaljo Kiisk)

*            *            *

Kasutatud tsitaat:  Johann Wolfgang Goethe. Faust. Tlk. August Sang. Tallinn: Eesti Raamat 1972, II tr, lk. 38.