Kui Iraan sai paika oma uue ajatolla, eelpool mainit
Mojtaba Khamenei, siis ütles Donald Trump, et siin peab ka temal sõnaõigus olema, kuna muidu ei pruugi uus juht kaua elus püsida. Et siis Trumpil on piiramatu
voli tappa. Igatahes on ta meile puust ja punaselt selgeks teinud, et USA on
maailma juhtivaim demokraatia: esmalt valivad ameeriklased presidendi - kes
siis omakorda valib kõik ülejäänud ...
Ühtlasi kirjutas meedia, et Donald Trump olevat Iisraeli rünnakute pärast pahameelt väljendanud: nimelt tabasid Iisraeli
raketid Teheranis naftatöötlemistehast ja ladusid, mistap kohalikud pidid
maadlema apokalüptiliste suitsusammaste ja leekidega, mis õhku mürgitasid. Investoritele
see ei meeldi, ajab paanikasse ning naftahinnad turul tõusevad.
„Hell no, Bibi! Not the oil plants! Take the school!“Kogu mäng käib ju nafta pärast!
Tütarlastekooli kukutatud Tomahawk, mis viis Allahi
rüppe 170 tütarlast, on muidugi tühine casual damage suure püha ürituse kõrval.
Pealegi, asja uuritakse. Jah, see oli meie toode, aga mitte meie välja lastud. Meie
pole monstrumid, lepime kokku. Küllap Iraani inimvaenulik režiim ise, nemad
seal on naiste õigusi pool sajandit jalge alla tallunud. It had to be Iran.
Probably.
Ei ühtki vabandust. No remorse whatsoever.
Ameerika teleshow Saturday Night Live õnneks suudab
veel teha teravat satiiri, mis mõjub rahustavalt, et ehk pole veel päris düstoopia
kätte jõudnud ja on lootust, et midagi muutub.
Meelde jäi Pete Hegsethi paroodia:
Mis toimub?
Me ei tea. Selles ongi kogu asja mõte, et et me ei
tea. Kui meie ei tea, mida me teeme, siis Iraan ei tea kohe kindlasti, mida me
teeme.
Iraani riigipea valimiskogu liikmed teatasid täna, et
uus riigijuht on pärast ajatolla Ali Khamenei tapmist valitud. Õhtul teatas
riigimeedia, et valituks osutus eelmise ajatolla poeg Mojtaba Khamenei,
kes võitis suure hääleenamusega.Donald Trump ütles enne seda, et ametisse
valitud Iraani kõrgem juht vajab ka USA heakskiitu. „Kui tal meie heakskiitu
pole, ei pea ta kaua vastu,“ ütles Trump. „Ma ei taha, et viie aasta
pärast peaksid inimesed tulema ja uuesti sama tegema [Iraani pommitama]
või veel hullem, laseksid neil tuumarelvani jõuda.“
Nii et ikkagi – USA armust (loe: Iisraeli plaanidest)
sõltub kõik. Nii otsest juttu pole ammu aetud.
Aga sekkumine teise riigi siseasjusse on korduv
muster. Sealjuures on irooniline rääkida demokraatia eksportimisest, kui on
teada, et oldi just ise demokraatlikult valitud Iraani peaministri – Mohammed Mossadegh’i
kukutamise taga. CIA-le oli see operatsioon
Ajax – 1953; briti MI6-le operatsioon Saabas (Boot).Ja see läks ilusasti korda – installeeriti monarhia
šahhi Reza Pahlavi täidesaatvas isikus.
Mossadegh’i süü oli selles, et ta oli püüdnud
auditeerida Briti suurkorporatsiooni Anglo-Iranian Oil Company (AIOC, nüüdseks
osa BP-st) dokumente, et kontrollida, kas AIOC maksab Iraanile lepingujärgseid
litsentsitasusid, ja piirata nende kontrolli Iraani naftavarude üle. Pärast
seda, kui AIOC keeldus Iraani valitsusega koostööd tegemast, hääletas parlament
(Majlis) Iraani naftatööstuse natsionaliseerimise ja välismaiste
ettevõtete esindajate riigist väljasaatmise poolt.
Seepeale algatas Suurbritannia Iraani nafta
ülemaailmse boikoti, et avaldada Iraanile majanduslikku survet. Algselt
mobiliseeris Suurbritannia oma sõjaväe, et haarata kontroll Briti ehitatud
Abadani naftatöötlemistehase üle, mis oli tollal maailma suurim, kuid
peaminister Clement Attlee otsustas selle asemel majanduslikku boikotti veelgi karmistada,
kasutades samal ajal Mossadegh’i valitsuse õõnestamiseks agente. Leides, et
Mossadegh ei alistu piisavalt kiiresti survele ning kartes kommunistide
kasvavat mõjuvõimu, otsustas Suurbritannia peaminister Winston Churchill 1953.
aasta alguses paluda Eisenhoweri administratsioonil Iraani valitsus kukutada.
Eelnev Trumani administratsioon oli muuseas riigipöördekatse vastu, kuna
kardeti ohtlikku pretsedenti, mida taoline sekkumine võinuks tuua – 1952.
aastal kaalusid ameeriklased ka Mossadegh’i valitsuse toetamist ilma
Suurbritannia heakskiiduta. Winston
Churchill kallutas ameeriklased siiski enda poole – ja ülejäänu on ajalugu,
mida meenutada (et me teaks, mida tulevikult oodata). Loe siit ja siit ja siit.
Iraani peaminister Mohammad Mossadegh (Keystone/Getty Images)
Kokkuvõttes võiks irooniliselt tõdeda, et nii nagu
kaugel 1953. aastal, olid ameeriklased kaikameesteks, kes asja läbi viisid, samas
kui mastermind oli Suurbritannia, siis nüüd on Trumpi eepiline raev
orkestreeritud taas kellegi teise poolt. Pete-I-speak-only-American-Hegseth on
lihtne löömamees, hitman / enforcer, tõeline kasusaaja on… keegi teine.
Only time will tell.
1971. aastal sisse lauldud Ruja "Rukkilõikus" (Rein Rannap/Juhan Viiding), mis on üks tuntumaid tugeva irooniaga laetud poliitilisi laule, kõlab üllatavalt ajakohasena ka täna.
Memm kinkis mulle karabiini
ja taat, see neli padrunit.
Ja õeke, see tõi meremiini
ja veli neli pagunit.
Mul karmanis on parabellum
ja karmanis ka aatompomm.
Ma sekkun igaühe ellu,
ehk küll ei sekkund onu Tom.
Ju päike kuldab kevadteesi,
lind laulab sinitaeva all.
On riigimeestel pikad teesid,
neist pooled musta mantli all.
Et neeger viksima peab kingi
ja ajalehti hõikama.
Siis mingem tapma Martin Kingi
ja mingem rukkist lõikama.
Lähis-Ida
eestlased jõudsid kolme lennukiga koju. Ka kaitseminister Pevkur jõudis koju –
ei pidanudki kaameliga tulema. Eesti riigist on see kahtlemata kena, sest arenenud
riigi üheks tunnuseks ongi see, et omasid hätta ei jäeta. Küll aga hakkab mulle
vastu välisminister Tsahkna pidev klähvimine, kuidas see sõda aitab vähendada kurjuse
telge regioonis ja kogu maailmas, ning toimuva õigustamine. Samas, eks meie suurim julgeoleku oht ja
vaenlane on Putini Venemaa, mistap kõikide välispoliitiliste avalduste ja
seisukohavõttude algus- ning lõpp-punkt ongi seal. „Putini kõik sõbrad on,
kas juba taevariigis või põrgus, arvatavasti põrgus, või istuvad vanglas. Mõni
on jäänud. Põhja-Korea on jäänud, ütleme Hiina, ehk mõni veel. Aga üldiselt,
mis on selle jutu mõte, ilma igasuguse naljata, Putini autoriteet kukub,"lausus Tsahkna valitsuse neljapäevasel pressikonverentsil.
Ma
ei tea, siin on tegemist vist minu üleüldise antipaatiaga Reformierakonna ja
tema puudli, Eesti200, suhtes. Tsahkna ongi puudel, ja Eesti on puudel laiemas
kontekstis. Ausalt öeldes on kogu Lääs Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli avantürismi
pantvangis ning täidab klähviva puudli rolli. Isegi Saksamaa, eesotsas kantsler
Merziga, brittidest ja Starmerist rääkimata. Trumpi loogika on niivõrd
lihtsakoeline bullying, kui ta räägib Ameerika nõudmistest, ja kui jutuks tulevad
Iraani liidrite tapmine one by one, siis pole seal empaatiast õhkagi. Või veel,
vähe on veel tapetud! Nagu Trump endalikult sedastas, siis kaks ringi Iraani
juhte on maha löödud, ja nüüd nad panevad ametisse kolmandat, aga ega needki
kaua ela. Kui, siis ainult meie armust. See on sõge jutt, hull suurustlemine
ning teeb paradoksaalsel kombel sümpaatsemaks just Iraani poole. Sealne välisminister
Abbas Aragchi nentis telekanalile al-Jazeera mõrult, et ‘Israel First’ always means ‘America Last.’ Kui telekanal NBC saatejuht
nõudis Araghchilt aru, miks Iraan ründab Laheriike, kes pole asjaga seotud,
siis vastas ta, et seal on ameeriklaste baasid, kust meid rünnatakse, ja nagu
igal riigil, on ka Iraanil õigus ja kohustus end kaitsta by all means. Väide,
millele on raske vastu vaielda.
NBC News,
Trumpi
uus sõda – mis polegi tegelikult sõda, vaid rahutagamise missioon ja
erioperatsioon (hear, hear, Putin: nii käib üks kiire eriopp ja režiimi vahetus!)
– on läbimõtlematu, pealiskaudne ja ebaseaduslik pealegi, sest Kongressist on
üldse mööda mindud. Trump aga ajab oma some kontol säherdust soga, mida ilmselt
ei teeks enam ka viienda klassi koolipoiss. Õudne on aga see, et kui viienda
klassi poiss saab hindeks mitterahuldava ja tal kästakse asjad ringi teha, siis
Ameerika Ühendriikide presidendil – olgu ta siis nii psühho kui tahes – on oma
positsioonist lähtuvalt justkui piiramatu õigus möliseda, solvata, mõnitada,
suurustleda, hävingut külvata ja tappa.
Ma armastan väga ajalugu ning seda ennekõike seepärast, et see on tõlgendatav subjektiivselt: sellega suhestutakse vastavalt sedamoodi, kuidas ja kus keegi ennast positsioneerib. Nagu abstraktne kunst, nagu Jackson Pollocki looming. Sa vaatad ja suhestud, siis kutsud sõbra ja ka tema vaatab. Siis küsid sõbralt, mida ta nägi - ning ma olen enam kui kindel, et arusaamad on erinevad.
Inimene vaatleb J. Pollocki teost "Lavendli udu" (Lavender Mist, 1950). Inimene ja ajalugu (Wikipedia/Ned Hartley)
Viimaste aegade sündmused on esile tõstnud taaskord mõiste, nagu Realpolitik (kasutan saksa keelt, kust see sõna ju pärinebki - selles on tunda ühtviisi Bismarcki aja sirgjoonelisust ja nurgelisust. See on midagi, millest heal diplomaadil pole sünnis rääkida. See on kuluaaride jaoks, off the rec talk.
See Bismarck on 19. sajand. Üleeilne. Täna on meil tehisintellekt/tehisaru/AI. Kes otsustas lõpuks näidata, mis peitub tegelikult väljendi taga.
(Viewers discretion is advised/vaadakem diskreetselt.)
Donald
Trumpi jaoks ei ole vist midagi ihaldusväärsemat, kui saada kätte Nobeli
rahupreemia. Vähemalt nii mulle näib. Ja mitte mõne teise laureaadi – näiteks Venezuela
inimõiguste aktivisti ja opositsiooniliider Maria Corina Machado - poolt
halastuseks (või alandava žestina) edasi kingitud Nobel, vaid pälvida oma
isiklik artefakt. Eks siis selle nimel, julgen arvata, toimubki aktiivne rahutagamise
poliitika siin- ja sealpool maailmas. Peace through strength – nagu Donald
Trump ise armastab rõhutada.
Ma
ei tea arvata, kas tema soov ka kunagi täitub. Norrakad on põikpäised ja
kiuslikud – according to Trump, või siis väärtuspõhised – according to the
rest. Nad ei anna seda mulle nagunii, on ka Trump ise trotslikult möönnud ja
andnud mõista, et ta ei vajagi seda (ehkki halvasti varjatult kumab läbi just
vastupidine!)
Aga
ühes ma olen küll veendunud: kindlapeale saaks Donald Trump endale kõigutamatu
koha Guinnessi rekordite raamatus kui enim meemistatud persoon (loodan, et
niisugune kategooria on olemas või luuakse). Sotsmeedia upub Trumpi meemidest.
Neid on pro ja contra Trump, on stiilseid, vaimukaid ja ka äärmiselt maitselagedaid
– aga eks ole ka selge, et any publicity is good publicity.
Trump
on ka ise kõva meemimeister (loe: MAGA meeskond). TruthSociali kontolt võib
leida arvukalt meeme, kus Trump kehastub tuntud persoonideks. Kes kõik ta pole
olnud: messias Trump, tasuja Trump, gladiaator Trump, Indiana Trump, paavst
Trump, superman Trump, leitnant „Bill Kilgore“ Trump. Need on positiivse või
jõulise iseloomuga karakterid, kellega Trump tahab end samastada.
Teistlaadi
meemid, mis Trumpile ilmselgelt meele järele ei ole, tulevad vastasleeri some
voost. Seal arusaadavalt on Trump pure Devil himself… või kui mitte nii
suureliselt määratleda, siis idioot ja kloun kahtlemata.
Mulle
on Facebooki algorütmika ette visanud igasuguseid Trumpi meeme – kohe nii
suures mahus, et kõhe hakkab. Tihtilugu on naljakas ka. Ilmselt olen ma liiga sageli
kahtlastel saitidel käinud, et ma nende meemide sihtmärk olen. Ma noppisin
omast arust välja meeldejäävamad.
Antud
teemal põhjaliku analüüsi otsijaile soovitan lugeda Marijana Grbeśa esseed „Trump
the Avenger: Pop Cultural and Superhero References in Donald Trump’s Social
Media Persona“, mis on loetav siin.
Tähesõdade Trump: Donald the Skywaker (https://truthsocial.com/@realDonaldTrump)
How’s
war goin’, dude?– I have ordered the United States Development Finance Corporation to
provide, at a very reasonable price, political risk insurance and guarantees
for the Financial Security of ALL Maritime Trade, especially Energy, traveling
through the Gulf. This will be available to all Shipping Lines. If necessary,
the United States Navy will begin escorting tankers through the Strait of
Hormuz, as soon as possible. No matter what, the United States will ensure the
FREE FLOW of ENERGY to the WORLD. The United States’ ECONOMIC and MILITARY
MIGHT is the GREATEST ON EARTH. More actions to come. Thank you for your
attention to this matter! (https://truthsocial.com/@realDonaldTrump, 03.03.2026)
But
what about UK and sir Keir Starmer? - I’m not happy with the UK.That
island. He made a lease of the island. Somebody came and took it away from him.
This is not the age of Churchill. The UK has been very unhelpful, with that
stupid island of theirs … what is that all about? They have ruined
relationships – its a shame.” (news.com.au, 03.03.2026)
Selle
peale ütleks, et ega Trump ka ise väga Roosevelti mõõtu välja ei anna. Roosevelt
ja Churchill olid pikema visiooni ja laiema horisondiga riigimehed, Trump on aga ad hoc ärimees ja riskikapitalist, kes
näikse mängivat va banque – mis tähendab, et kui asi õnnestub, siis on käsi
kullas (Nobel, Nobel, I still haven’t got what i’m looking for!). Aga kui ei
õnnestu, siis … we’ll buy Cuba, they are poor and I have the mony!
Härra
Keir Starmer on tõepoolest kahvlis. Sõda läheb suurepäraselt, on suur vend
lombi tagant kuulutanud, terve Iraani laevastik hävitatud ning 49 Iraani tähtsat
liidrit on ajatollaga hauda kaasa pandud – nagu Egiptuse vaaraodel kombeks, et
surma korral läks kogu lähikond, et vaaraol teispool lõbusam oleks ja ta ka
seal aujärjel püsiks. Aga Starmer ei taha sekkuda, kuigi põhjust oleks. Aga
nagu ühes kunagises sketšis öeldi brittide kaalutletud hoiaku iseloomustuseks: tahaks
küll, aga Oxfordi haridus ei luba. First we’ll drink a cup of tea and have a
nice chat… about the weather and horse racing.
Kuid
vend lombi tagant muudkui kisub ja kisub sõtta, tirib kas või näoga vastu asfalti.
On
ka kolmas mängur, kes on üsna vait ja vagur – olles samamoodi kahvlis. Kremli
isand nimelt. Iraanile, vanale kambajõmmile, anti korralikult säru, aga nüüd on
Putinil probleem – ei tea, kellele vastu lõugu anda. Kogu gäng – Assad, Maduro,
ajatolla Khamenei – on laiali pekstud. Tuleks anda! Muidu teised blatnoid ei
austa. Kuid Trump on kah vana sõps. Kuidas sa nüüd siis oled või mis teed!
Kahvel! Tõsi küll, pisut kurjemat häält Ameerika aadressil küll tehti, kuid… see
oli nii suusoojaks.
Aga
üks vana tark raamat algas kord niiviisi: suur aeg nõuab suuri inimesi…
