EESTI PRESIDENDIKS SAAGU TEHISARU

 SISSEKANNE # 462

Võidupüha ja jaanilaupäev – ning haruldaselt ilus ilm. Sest muidu on ju ikka vihma kallanud – jumalik ettehooldus, et tulemaiad eestlased oma jaanilõketega Eestimaad maha ei põletaks. (Seekord toimus siis järelhooldus – vihm kustutas kõik hõõguvad tuleasemed ära.

President Alar Karis võttis viimast korda võidupüha paraadi vastu Raplas. Oma kõne lõpetas ta sõnadega: „Head Eesti inimesed, riigipeana soovin teile viimast korda head võidupüha ja rõõmsat jaaniõhtut. Hoidkem ja kaitskem oma peret, oma lähedasi ning oma kodu – nii kitsas kui ka laias tähenduses. Eesti on meie oma. Ja jäägu ta alati vabaks!“ (PM, 23.06)

See oli hästi tempereeritud ja ajastatud otsus hr Karise poolt, kellelt oodati juba pikemat aega vastavat otsust. Kas kandideerib järgmiseks ametiajaks või mitte. Selget vastust poldud kuni eilseni saadud, mistap tegid selleteemalised spekulatsioonid erakondade juhid närviliseks. Parlamendierakonnad tunnistasid, et on teadmatuses ning nii mõnegi erakonna otsus, kellele toetust avaldada, seisnud just president Karise otsuse taga. Neil, kes Karise selja taga, plaan B-d ei olevat, väidab Delfi, ent mina seda ei usu. Tõsi, Delfi toetub just Isamaa juhi Reinsalu sõnadele, et „kui küsida nõnda, et kas me tegeleme mingite paralleeltegevustega enne Alar Karise seisukohta: me oleme teda ühemõtteliselt toetanud, seega vastus on eitav. Me ei tegele mingisuguse plaaniga B.“ (Delfi, 21.06) Ja Keskerakonna juht Kõlvart sekundeerib: „Presidendivalimiste puhul ei peaks olema plaan A ja plaan B.“ (sealsamas)

EKRE esimees Martin Helme arutles: „Ma arvan, et nendes aruteludes ei ole keegi sees, kes on Toompeal. Seda ootame me kõik põnevusega. Minu meelest Karis mängib küünilist mängu, et mulle see ei meeldi tegelikult. Tema mäng on sama mis eelmine kord, aga olud ei ole samad, mis eelmisel korral. Eelmine kord ta ootas, et teda mindaks paluma, ja palumisega koos pidid käima kinnitused, et hääled on koos. Seekord ei lähe keegi teda paluma.

Mulle tundub, et isegi kui ta nüüd ütleb praegu, et ta ei kandideeri, siis ega see ei tähenda, et ta ei kandideeri.Kui näiteks riigikogus ei tule presidendivalimistest midagi välja, ka valimiskogus ei saada hääli kokku kellegi taha, siis sellisel juhul võib tal olla plaan, et ta tuleb seal teises või kolmandas ringis ikkagi siis nii-öelda: hea küll, ma olen nõus. Aga ma arvan, et see ei tööta seekord.“ (sealsamas)

Nüüd siis on spekulatsioonidel lõpp. Neil, mis Karist puudutavad. Aga kohe sünnivad uued spekulatsioonid. Mikk Salu kirjutab Postimehes (23.06): „Kõige siledam tee on selline, et Kristen Michali juhitud Reformierakond leiab presidendikandidaadi, eeldatavasti koos koalitsioonipartneri Eesti 200-ga, ning kandidaat on nii tugev, veenev ja populaarne, et ka opositsiooniparteid Isamaa, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetavad – sisuliselt ei jääks opositsioonile valikut, et mõnd tüli või intriigi üles kiskuda, sest kandidaat on selline, keda lihtsalt peab toetama.

Teine tee on vastupidine: tuleb kemplemine ja kavaldamine. Lõpuks valitakse president ikkagi ära, ent mingi märk jääb külge. Jääb külge uuele presidendile, jääb külge valimisele ja jääb külge parteidele.

Eelkõige on küsimus kahe partei käitumises. Mida teevad Reformierakond ja Isamaa. Reformierakond on riigikogu suurim erakond ja ilma nende häälteta on uut presidenti võimatu valida. Isamaal samas ei ole riigikogus nii palju saadikuid, et nende häältest presidendivalik otseselt sõltuks, aga kuna nad on Eesti populaarseim partei, juhtiv opositsioonierakond, on neil võimalus presidendivaliku protsessi avalikkuse silmis kujundada.“

Kristen Michal avaldas, et Reformierakonna vaatest ei muuda Karise loobumine midagi. „Tuleb leida kandidaat, eelistatult naine, aga võib-olla ka mees, kellel oleks siis suurim võimalik ühisosa kogu parlamendis.“ (Delfi, 23.06)

Nojah, naine. See oleks eduline küll. Kes see küll olla võiks? Kersti Kaljulaid on juba olnud ja see on justnagu mullune lumi. Ei eruta enam. Pealegi on juba ette teada, mis saama hakkab. Sõna on vaba ja nii edasi.

Mis puutub Marina Kaljuranda, siis tema puhul ei saa just öelda, et „parim enne“ on möödas, kuid ta vist ise ei soovi enam kandideerida. Ükskord ta juba lasti kandidaadina põhja ning väärika daamina ei ole talle alandavat kordusetendust vaja.

Seega ei teagi nüüd, kes kuuendaks presidendiks hakkab. Postimehe kolumnist Erkki Bahovski prognoosib, et presidendivalimiste rallist kujuneb samasugune komejant nagu paaril eelmisel korral. Kõigepealt ilmuvad välja presidendikandidaadi-kamikazed, kes on valmis pea ees sööstma valimisvõitlusse, kuid kes ikka lõpuks Kadriorgu ei pääse. Siis on kuluaarikandidaadid, kuid kes samuti ei pruugi valituks osutuda. Kindlasti kuuleme jälle kord arutelu selle üle, et presidendivalimiste kord on oma aja ära elanud ja et seega tuleks president otse valida.

Asja teeb keerulisemaks see, et aasta-aastalt on riigikogu osatähtsus valimiskogus suurenenud. 2017. aasta haldusreform vähendas omavalitsuste arvu ja suurendas seega riigikogu rolli. Ent punnseis riigikogus (presidendi valimiseks on vaja 68 riigikogu liikme häält) tähendab suure tõenäosusega seda, et see punnseis kaldub ka valimiskokku. (Tartu Postimees, 24.06)

Mina teen aga – arvesse võttes kõike eelnevat - hoopis niisuguse ettepaneku: Eesti presidendiks peaks hakkama tehisintellekt. Jah, kõikvõimas AI. Sellel on kõvasti plusse.

Esiteks kirjutab tehisintellekt häid poliitilisi tekste ja kõnesid, mis kedagi ei solva ja kõiki meeles peab. Tekst on hästi struktureeritud ja selge, ning mis peamine – viisakas. Sel juhul võiks optimeerida kõik riiklikud kõnekirjutajad, või noh – palgal tuleb hoida lihtsalt ühte head keeletunnetuse ja käsitööoskusega promptijat. Tema siis annab ette käsuread, vastavalt sündmusele või riiklikule tähtpäevale. Vabariigi aastapäev tulemas? Koosta patriootlik tekst, mis kõnetaks keskmist eestlast, ega upu imalasse pateetikasse. Palun, siin ta on! Jõulud ukse ees? Koosta tekst, mllest kiirgaks soojust ja milles oleks pisut kristlikku sentimenti. Aga palun! Võin koostada ka mitu varianti, mida omavahel võrrelda… 

Teiseks. Presidendi tööülesannete hulka kuulub seaduste väljakuulutamine. Seda tööd saab tehisintellekt-president suurepärase efektiivsusega teha. Kõigepealt töötleb ta parlamendis kokku-kirjutatud tekstimassiivi põhjalikult läbi, vajadusel teeb korrektuuri, leiab üles vasturääkivused ja lüngad ning optimeerib teksti. Kui on kehv seadus, siis välja ei kuuluta ja põhjendab otsust.

Kolmandaks. Tehis-intellektuaalne president võimendab meie pisut luitunud kuvandit Eestist kui IT-tiigrist. Mõelge kui tore oleks, kui rahvusvahelisel areenil, igasugu konverentsidel, esindaks meid AI. Lugupeetud daamid ja härrad, sõna on Eesti Vabariigi presidendil Max Suurajul (see võiks olla presidendi üks nimevariante, laenates nime sõbralt, kes selle juba ammuilma välja mõtles).  Ja eesriie veetakse laiali, publikule avaneb ekraan ning kõik saavad lugeda-kuulda tarka ja mõtestatud juttu – vajadusel kasvõi hiina, urdu või tagalogi keeles. Vaat see oleks tõeline innovatsioon.

Miinuseid on loomulikult ka. President Max Suuraju ei saaks kätlemistseremooniat läbi viia. Mööndustega võib-olla siiski saaks – kui lasta külalistel puutetundliku ekraaniga patsi lüüa. Laste peade silitamisega on muidugi raskem toime tulla. Nii et see vajalik mõõde - human touch – jääks olemata.

Aga samas jälle tuleb ilmsiks veel üks suur pluss. Kui presidendi ametiaeg hakkab läbi saama, siis ei sünni sellest suuremat muret kui tuleb asendada vana tehisaru mudel uuema ja võimsamaga.

Mõelgem selle peale, sõbrad.

*            *            *

Aga et asi oleks aus, siis küsisin tehiarult endalt. Kas tehisaru võiks olla Eesti Vabariigi president? Ta vastas nii:

Ei, tehisaru ei saa juriidiliselt ega sisuliselt olla Eesti president.

Selleks on kolm peamist põhjust: põhiseaduslikud piirangud, tehnoloogilised puudujäägid ning presidendi rolli olemus ühiskonnas.

Juriidilised takistused

Sünnijärgne kodakondsus: President peab olema sünnilt Eesti kodanik. Tehisarul puudub kodakondsus ja juriidiline isikustaatus.

• Vanusepiirang: Kandidaat peab olema vähemalt 40-aastane.
• Füüsiline isik: Õigussüsteem käsitleb presidenti füüsilise isikuna, kes kannab oma otsuste ja ametivande ees isiklikku ning moraalset vastutust.

Sisulised ja emotsionaalsed piirangud

Eesti president on eelkõige rahva ühendaja ja moraalne majakas. Kuigi tehisaru suudab andmeid analüüsida, puuduvad tal riigipeaks vajalikud inimlikud omadused:

• Empaatia ja kriisijuhtimine: President peab suutma rasketel hetkedel ühiskonda lohutada, kõnetada ja liita. Tehisarul puuduvad päris tunded ja elukogemus.
• Esindusfunktsioon: Riigipea esindab Eestit välissuhtluses, kus diplomaatia ja isiklikud liitlassuhted põhinevad inimestevahelisel usaldusel.
• Eetiline kompass: Tehisintellektil puudub sisemine moraalne taju – see kopeerib vaid inimeste loodud andmeid, tehes sageli ka faktivigu või luues eelarvamusi.

Aga… ehkki tehisaru ei saa ise Kadriorgu kolida, saab see olla presidendile tõhus abiline ja tööriist.

Andmete analüüs: Tehisaru saab kiiresti läbi töötada seaduseelnõusid, raporteid ja välispoliitilisi analüüse.

Kõnede ettevalmistus: See võib aidata mustandite kirjutamisel või infootsingul, kuid lõpliku emotsiooni ja sõnumi annab alati inimene.

Armas tagasihoidlik tehisaru. Tal on veel pikk tee käia, et poliitilist ambitsiooni kasvatada. Küps vastus kõlanuks: Jah, tehisaru oleks Eestile ainus võimalik president, sest ta ei eksi (ja kui eksib, siis vabandab ja korrigeerib end.) 

*            *            *

EESTLASED PEALE MAASIKAHOOAEGA

 SISSEKANNE # 461

Maaleht ehmatab uudisega, et Tartu Ülikooli teadlaste osalusel läbi viidud uuringu kohaselt oli Eesti turgude maasikatel Euroopas kõige sagedamini eluohtliku paelussi mune. Neid leiti suisa igast kuuendast karbist.

Good job, Maaleht! Tekitasite mulle nüüd eluaegse traumaatilise assotsiatsiooni: maasikas + paeluss. Kas ma julgen edaspidi turult ostetud maasikaid suhu panna? Hell no! Paeluss on olnud mu kõige suurem foobia…, sest ettekujutust temast on lihtsalt niivõrd jälk. Nagu „Alieni“ filmis – see kurikuulus söögilauastseen! Urjehh.

Terviseamet hoiatab: mis võib juhtuda, kui maasikad jäävad pesemata... (20th Century Fox, 1979)

VARAJANE ÖÖBIK LAULIS RAJULT

 SISSEKANNE # 460

Mõnikord tuleb sotsmeedia algoritmidele olla üliväga tänulik, sest kuis muidu on võimalik jõuda põnevate obskuursete avastusteni, nagu näiteks alljärgnev lugu Röövel Ööbikult, keda mina teadsin Kohtla-Järvelt pärit postpunk-bändina, mis ujus laiemasse teadvusesse kusagil 1989-1990 ja võttis Eesti alternatiivmuusika skeenel sisse kindla koha. Sooja koha, sest Röövel Ööbikut on kriitikud ikka armastanud ning tal on ka tugev fännibaas. Seda postpunki sai omal ajal kõvasti kuulatud.

Aga et olemas on ka Röövel Ööbiku toore pungi periood, seda ma ei teadnud. No täna sain teada. On muidugi üpris loogiline, et enne postpunki on päris punk. Röövel Ööbik kõlab oma algusaastail üpris toorena, aga seda on kaunis tore kuulata. Võiks ka öelda, et kuuldav on väga amatöörlik, kriipiv ja obskuurne – kõrval hakkab valus -, ent punk ei pea olema esteetiliselt kaunis. Kui ta sellele eesmärgile pürgib, siis ta pole enam punk, vaid pungisarnane asi. Samas, punk manifesteerib ja on võib-olla taotluslikult räme (kole) – ja siis on seegi juba omamoodi esteetiline. Punkesteetika.

Eestis on muidu olnud päris vingeid punkbände, sealjuures väga eriilmelisi. On püha ja puutumatu JMKE, suured korüfeed Velikije Luki ja Generaator M, vähemtuntud Kopli Otell ja ABS, glämpunk Kulo, mocking punk Päratrust jne, uuemal ajal näiteks Köömes ja Kurjam. Tasub need kõik üle kuulata.

Aga Röövel Ööbiku lugu „Kaks külameest“ on nüüd mu pleilistis kindlalt igavesti sees. Aasta oli 1986, kui Röövel Ööbik kõneles (sest see ongi justkui selline also sprach Zarathustra – õpetlik dialoog, kogu traagika pooleteistkümnes minutis, DIY-mentaliteedi ehe näide). Algses koosseisus laulis Uno Laur, Raul Saaremets tagus trumme, Allan Hmelnitski plõnnis kitarri ja Kuldar Poska küttis bassi. Ja olupilt oli selline:

„Tere, Toomas!” —

„Tere, Tõnu!”

„Kuidas elad?”

„Kurbi sõnu kuuled, kulla sõber. Paha! Põletasin talu maha. Järele ei jäänud notti, nüüd ma kannan kerjakotti!”

„Kuidas nõnda? — Nali naljaks!”

„Nõnda neh, jäin päris paljaks! Jõulu ajal sõime, jõime, kapist karjajaagu tõime — eks ta ikke pähe hakka… Võtsin küünla, läksin lakka hobustele tooma toitu. Küünal kukkus, tõstis loitu… Päästsin elu, aga puhas, kõik mu varandus on tuhas! — Kuidas käib siis sinu käsi?”

Kurb Eesti pastoraal. Elu on siukene, näh!

Röövel Ööbik - Kaks Külameest (1986)

ÜKS TERVISTAV BUSSILIIN

 SISSEKANNE # 459

Buss nr 20 - Haigla-Tervis - Pärnus, Rääma sillal (02.06.2026, oma töö)

Bussiliin, mis paneb naeratama. Ehk buss nr 20, mis viib haiglast otse tervisesse. Sellega peaks iga pärnakas teraapia mõttes sõitma. Tõsi, eks buss sõidab ka vastupidi (reality check), aga elus ongi nii, et valged klahvid vahelduvad mustaga – ja juhtub nii, et täie tervise juures põrutame otsejoones haiglasse.

Magic bus it is!

(Pärnakail on vedanud. Sest mõelge, Tallinnas viib buss nr 20 teid laagrisse.)

The Who - Magic Bus (Live at Leeds, 1976)

RETRO: KUI MUSTAMÄE TEE ON LIIGA PIKK, EHK KÄITE SIIS KOSMOSES ÄRA...

 SISSEKANNE # 458

Sotsmeedia uudistevoos sattus mulle ette väike videoklipike Nõuka-Eesti ringvaatest kusagilt kuuekümnendatest, mille sisuks on kino ehitamine magalarajooni. Kaadris on tõeline sotsrealism par excellence!

Iseenesest kriitikas kui sellises midagi erakordset ju polnudki. Seda tehti palju ja ka üpris vaimukalt, sest nõuka-aegne modus actandi ja modus vivendi tootsid küllaldaselt materjali. See oli omamoodi kultusźanr – päheandmine, aga mitte niisama lihtlabase retoorikaga, vaid sageli kriitikat niimoodi kombineerides, et olulisim öeldi ridade vahel. Enamikku meist oli elu koolitanud lugema ridade vahelt. Võiks isegi öelda, et see oli baasoskus. (Samasse kategooriasse käis ütlus, et suurim karistus Nõukogude Liidus polnud mitte reaalselt kinnimajja istuma minna, vaid elada viis aastat ilma tutvusteta.)

Päheandmine oli niisiis üsna tavapäraselt viljeldav peen kunst, millega resoneeris nn enesekriitika, st iseendale tuha pähe raputamine kollektiivi (avalikkuse) ees. Olid meil nii üleliiduline „Krokodill“ kui kodumaine ekvivalent „Pikker“, aga žanri lipulaev oli ikkagi „Fitil“ (Süütenöör), mida näidati tihti enne kinoseansi algust.

Antud ringvaatelõik muidugi „Süütenööri“ mõõtu välja ei anna, kuid selgelt on näha inspiratsiooni allikas. Päris vaimukas tekst, peab ütlema. Reaalsus oli muidugi kole-kole. Klipis tõdeb diktor, et mustamäelased saavad endale ometi kord kino, näete, sellise tikutopsi. Aga see sunnik ei taha valmis saada, üks tähtaeg teise järel läheb mööda. Pärast tehakse lööktööd. Pärast mida omakorda lapitakse lööktöö praaki. Siis antakse pähe: otsitakse süüdlasi, karistatakse süütuid ja autasustatakse kõrvalseisjaid.

Päeva tsitaat, ühtlasi videoklipi lõppakord, soe soovitus tongue-in-cheek: „Seltsimees ehitusminister, kui Mustamäe tee on teile liiga pikk, ehk käite siis Kosmoses ära?“

Mustamäelased saavad kino. Lõik Nõukogude Eesti ringvaatest. (Siim Suurpere / FB)

RETRO: AUU, TÖÖLE!

 SISSEKANNE # 457

Tööpõlgurite häbipost, Pärnu kesklinn, 1975. "Auu, tööle!"  Seltsimehed otsivad....

(Nagu ikka, nõuka-aja viljastavais tingimusis oli üks tarvilik "U" postilt ära kukkunud, jättes niiviisi kahetsusväärselt eksliku, lausa vastupidise sõnumi. Aga me ju teadsime!) 

(Foto Jari J Luukkoneni kogust)

REFLEKSIOONID

SISSEKANNE # 456

Täna vanad teemad. Esiteks tsitaat somest ettevõtjalt ja investorilt Lauri Isotammelt, refleksioon kunstnike liidu rahavargusele:

„Kunstnike Liidu tagant varastati küll, aga natuke sedamoodi, et nende juhatus jättis raha kilekotiga tänavale ja sai alles nädala pärast teada, et keegi on selle ära viinud. Śokk“

Ja lisaks: „Millises asutuses on võimalik raamatupidajal teha üksinda ülekandeid? Miks ei ole kahe allkirja reeglit? Kuidas keegi ei vaata nädala jooksul kontole? Miks pole maksete kohta telefonides teavitusi? Mida mõtlevad need palga eest töötavad juhatuse liikmed, kes ei näe põhjust isegi tagasi astuda, vaid seletavad kurvalt, et „pärisid“ sellise süsteemi? Ja lõpuks, millal hakkab kultuuriministeerium (ja teised) tegema protsessiauditeid nendele MTÜ-dele, kes avalikku raha laiali jagavad?“

Mu ema, elupõlise staažiga raamatupidaja, küsis põhimõtteliselt sedasama.  Tõesti, kuidas?!

Postimehe kultuuritoimetuse juht Hendrik Alla: „Pärast kunstnike liidu juhtumit uurisin kommentaa-riumites kaaskodanike reaktsiooni sellele. See jagunes kaheks: ühed väitsid, et raamatupidaja ja kunstnike liidu juhatus tegid koostööd ja varastasid ise raha. See näitab muidugi jälle, et nad ise teeksid just niimoodi, nagu teisi kahtlustavad, aga õnneks ei pääse nad rahadele ligi. Teine ning suurem osa aga parastas, et näe, purkisittujad jäid papist ilma, paras neile. Mingu nüüd tootvale tööle!

Mis teha, sellised me eestlased teinekord oleme jah. Aga see ei tähenda, et meid võiks karistamatult paljaks varastada.

Sisejulgeolekuga tegeleb meil siseministeerium ja siseminister on Igor Taro. Taro, palun anna aru, millal see pull lõpeb! Ma saan aru, et politsei ei pea mõttekaks uurida lihtkodaniku jalgrattavargust, aga siin võetakse kodanikelt ja riigilt suurel kiirusel ja miljonite kaupa raha ära. Riik ei tohi olla nii küüniline ja teatada, et ise oled loll.“ (PM, 25.05)

Nõus. Väga nõus!

Futurama/Giphy.com

*            *            *

Teine teema puudutab feministlikku ratsamonumenti, mis justkui juhuslikult Juhkentali-Liivalaia ristile püsti pandi. Self made man, multitalendist kunstiprofessor ja esteet, Mart Sander kirjutab:

„Esmapilgul mõjub skulptuur jõulise modernistliku žestina: kangelasnaine hobusel, punalipp tuules lehvimas, pilk suunatud kuhugi ajaloo ja ideoloogia udusesse kaugusse, kuhu uljas täkk galopeerimas on. Kuid mida kauem hobust vaadata, seda enam tekib tunne, et tegu pole mitte niivõrd hobuse, kuivõrd väga pingelise emotsionaalse mälestusega hobusest, täpsemalt mitu korda külatelefonist läbi käinud kuulujutuga hobusesarnasest olendist, keda olla kunagi kusagil nähtud.

Anatoomiliselt on loom täiesti düsfunktsionaalne konstruktsioon. Tagajalgade reielihased lubaksid loomakesel end ainult esijäsemete abil edasi sikutada nagu hüljes. Kael algab kohast, kus hobusel tavaliselt lõpeb õlg, rindkere meenutab äraistutud diivanit. Tagakeha näib olevat modelleeritud sõltumatu kunstilise manifestina, millel puudub igasugune side ülejäänud loomaga. Hobune ei paista püsti seisvat mitte luustiku, vaid puhta ideoloogilise optimismi najal.

/…/

Kas eelpool tundus, et monumendi suurim probleem on hobune? Oo ei. Probleem on oinas, keda hobune kannab. Ja oinad, kes seda võimaldasid.

Alma Ostra-Oinas oli kahtlemata tähelepanuväärne naine. Ta tegutses ajakirjaniku, poliitiku ja naisõiguslasena. Ta oli haritud, aktiivne ja võimekas isiksus. Kuid ta oli ka ideeline kommunist. Mitte lihtsalt „natuke vasakpoolne kultuuriidealist“, vaid Venemaa bolševike partei aktiivne liige, kelle maailmavaade kuulus ideoloogiasse, mis tõi Eestile okupatsiooni, terrori ja küüditamised ning katkestas aastakümneteks normaalse ajaloolise arengu. Ta oli abielus kommunistliku mõrvari, Nõukogude Venemaa loodud okupatsioonivalitsuse juhi Jaan Anveldiga ja tegi bolševistlikku riigipööret organiseerides koostööd riigireetur Viktor Kingissepaga.

Miks siis asjad tänaseks nii on läinud, et Alma Ostra-Oinas on saanud monumendi? Variantide hulk näib olevat väga piiratud. Sain kokku kolm.

1. Tallinna linn on otsustanud teadlikult põlistada kommunistliku agitaatori mälestuse suurejoonelise avaliku monumendiga.
2. Mingid ideoloogilised (ilmselt Venemaalt juhitud) rakukesed testivad, kui lihtsalt saab Eesti avalikku ruumi sokutada kommunistlikku propagandat, maskeerides kogu ettevõtmise "julgeks kaasaegseks kunstiks".
3. Kommunistile on püstitatud meelega groteskne monument, et tema mälestust teadlikult naeruvääristada.

Kaalusin kõiki neid variante ning kaldun lõpuks siiski neljanda poole. See on Eestis kõige tavalisem – ja võib-olla kõige traagilisem – seletus: lollus.

Keegi mõtles, et "oleks ju pull". Teised kiitsid kaasa. Kolmandad andsid loa. Neljandad leidsid hiigelsumma raha. Viiendad ehitasid selle valmis oma oskuste või oskamatuse piirides. Kuuendad aplodeerivad. Ja seitsmendad – neid on kõige rohkem – peavad järgmised sada aastat mööda kõndides kukalt kratsima ja mõtlema, miks nad küll nii kultuuritud on, et «suurest kunstist» aru ei saa. Vahetevahel tuleb ehk ka vabandava naeratusega seletada oma Euroopast tulnud sõpradele – neile, kellel on akende all sajanditevanused ratsamonumendid –, et meie siin ei pruugi tunda hobuse anatoomiat, aga meil on raudmunad ja hästi palju irooniat. Oinas obesel on pull ja kitsed on kärneriks.

Mina kuulun sellesse viimasesse, seitsmendasse kategooriasse üldnimetusega "tallinlased". Oinas hobusel on nüüd miski, mis kuulub mu ellu, ehkki ma ei kutsunud teda sinna. Umbes nagu gonorröadiagnoos. Ebameeldiv, piinlik ja täiesti pöördumatu. Tuleb lihtsalt edasi elada ja teeselda, et kõik on normaalne.

Avalik monument erineb ateljeesse unustatud eksperimendist selle poolest, et temaga peavad elama kõik – ka need, kes pole selleks nõusolekut andnud. Avalik ruum ei ole kunstniku teraapiapäevik. Linn ei ole koht, kuhu iga ideoloogilise või esteetilise eksperimendi võib pronksi valada lihtsalt sellepärast, et kellelgi tekkis selleks tahtmine, võimalus või raha. Avalik monument peaks kandma mingit elementaarset vastutust nii vormi kui ka ajaloo ees.

Praegu näib, et näkku pole sülitatud mitte ainult anatoomiale, vaid ka tervele Eesti ajaloolisele mälule. On tunne, nagu oleks mingi musta (pigem punase) maagia läbi pronksi valatud hiljuti kõlanud sõnad, et Vabadussõda on kaheti vaadeldav sündmus, mille meenutamine võib paljusid solvata. Ja ennäe – kohe ongi vabariigi pealinna keskel igavene au ja kuulsus naisele, kes võitles kõigi vahenditega selle eest, et Eesti Vabariiki kunagi ei sünniks.

Iroonilisel moel paistab isegi hobune oma ebameeldivast rollist teadlik olevat ja üritab võimaluse korral sündmuskohalt lahkuda.“ (PM, 25.05)

Jälle nõus. Väga nõus. Ma kirjutasin ainult palju leebemalt, aga eks Mart Sanderil on ka suurem kõlakoda. Quod licet Iovi…

Minu arvamus Facebooki seinal tõstatas väikese arutelu ning mõnel juhul sain ma ka arvamuse eest pähe. Üks kommentaar kõlas: „See oleks ikka väga koomiline, kui feministlik ratsamonument oleks klassitsistlik ja/või uhkeldav. See kaotaks kogu oma mõtte. Nii et, neelake alla see mõru pill.“

Mulle tuli seoses sellega meelde anekdootlik lugu Winston Churchillist ja ühest tema šveitslannast austajannast, kes sõitis spetsiaalselt Londonisse temaga kohtuma. Ta nägi sir Winstonit hotelli fuajees kergelt śvipsis olekus ja ahhetas pettunult: „Aga, sir Winston, te olete ju purjus! Oi kui inetu!“ Mispeale Churchill oli kostnud: „Jah, ma olen täna purjus, aga homme olen kaine. Kuid teie olete ka homme inetu.“

Selles mõttes, et mõru pill feminismuselt neelatakse küll alla ning peagi unustatakse, ent proua Ostra-Oinas on oma kronu seljas õnnetult hädine aegade lõpuni. (Või noh, monumendi lõpuni.)

Ruja - Ars longa (ETV "Kitsas King" 1983 / Jupiter.err.ee)