KUIDAS VÕIDETI IRAAN / KUIDAS VÕIDETI LÄÄS

 SISSEKANNE # 430

Kui veel teisipäeval paukus Donald Trump oma sotsmeedia platvormil tuld ja tõrva, ähvardades terve tsivilisatsiooni maa pealt pühkida, täpsemalt nii: „Üks terve tsivilisatsioon sureb täna õhtul, et saada mitte kunagi enam tagasi toodud. Ma ei taha, et see juhtuks, aga ilmselt see juhtub. Me saame täna õhtul teada, mis on üks tähtsamaid hetki Maailma pikas ja keerulises ajaloos. 47 aastat väljapressimist, korruptsiooni ja surma saab viimaks lõpu. Jumal õnnista Iraani Suurepärast Rahvast!“, siis tänaste uudiste valguses võib öelda, et MAGA gets his TACOs. Nii Trump kui Iraani („uus ja mitte nii radikaalne“) juhtkond teatasid võidukalt relvarahuni jõudmisest, üks suurepärase 15 punkti alusel ning teine 10 punkti alusel, ja ehkki mõlemad pooled väidavad vastaste rahutingimustele viidates, et need polevat üldse need, milles tegelikult kokku lepiti ja et kompromisse tehti mõlemalt poolt, kuigi vaenlane alistati täielikult ja kõigis punktides ning lõppude lõpuks kehtib vaherahu kaks nädalat ja siis vaadatakse õunte pealt, kuidas edasi.

Trumpi administratsiooni 15 nõudmist olla olnud sellised:

1. Demonteerida kõik suuremad tuumarajatised.
2. Lõpetada uraani rikastamine Iraani pinnal.
3. Viia rikastatud uraani varud Iraanist välja.
4. Nõustuda rahvusvaheliste inspektsioonidega kõikjal.
5. Loobuda jäädavalt igasugustest tuumarelvadest.
6. Peatada ballistiliste rakettide arendamine.
7. Lõpetada pikamaarakettide tootmine.
8. Lõpetada droonide üleandmine ja sõjalise varustuse eksport volitatud isikutele.
9. Lõpetada toetus Hezbollahile.
10. Lõpetada toetus Hamasile.
11. Lõpetada toetus Iraagi šiiitide sõjaväestatud rühmitustele.
12. Lõpetada huthide relvastamine.
13. Avada täielikult Hormuzi väin ja kindlustada selle avatus.
14. Lõpetada piirkondliku laevanduse ja Pärsia lahe riikide ähvardamine.
15. Nõustuda laiema piirkondliku de-eskalatsiooniraamistikuga, sealhulgas piirangutega sõjalisele eskalatsioonile Iisraeliga.

 Iraani kümme punkti olnud aga järgmised:

1. Siduv garantii, et USA ja liitlased ei ründa Iraani uuesti.
2. Vaenutegevuse jäädav lõpetamine, püsiv relvarahu ajutise asemel.
3. Iisraeli rünnakute lõpetamine Hezbollah' vastu Liibanonis.
4. USA sanktsioonide täielik tühistamine.
5. Iraani piirkondlike käsilaste ja liitlasvägede kaitsmine.
6. Hormuzi väina taasavamine Iraani tingimustel.
7. Transiiditasu umbes 2 miljonit dollarit laeva kohta, mida jagatakse Omaaniga
8. Iraani siseste sõjakahjude hüvitamine või taastamistoetus.
9. Iraani piirkondlike julgeolekuhuvide tunnustamine.
10. Laiem raamistik pikaajalisteks läbirääkimisteks ilma peamiste strateegiliste võimete kohese loovutamiseta.

Postimees teatas hommikul juba optimistlikult relvarahu mõjudest: börsid tõusevad, tankerid liiguvad, nafta odavneb. Elu läheb helgemaks. Aga kütuseekspert AllanVaht ütles samas, et me pole veel kõrgeid hindu näinudki – need alles tulevad. Eesti kütusehinnad on Iraani sõja algusest saadik olnud maailmaturu hindadest allpool.

„Emotsioon tõi täna öösel ja hommikul kütuse hinna alla, aga väljavaade tulevikuks on paraku üpris kehv. Kütuse impordisõltuvusest tulenevalt võib Euroopat suure tõenäosusega tabada kütuse puudujääk juba aprillikuus, kindlasti maikuus. Ehk me ei ole veel kõrgeid hindu näinud," lausus Vaht, lisades, et praegune kütuse hind ei võta veel arvesse kütuseturu tegelikku täbarat seisu. "Sest taristu on saanud kannatada, toru on saanud tühjaks, ühtegi uut laeva ei ole tulnud ja seega kahjuks pean ma olema dramaatiline ja kahe jalaga tulema maa peale." (ERR, 08.04)

Oeh, see meenutab mulle kunagist Meelejahutaja sketši, kus Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu üritasid teineteisele puskariaparaadi/tolmuimeja parandamise üksikasju selgeks teha. Ja vaidluse käigus jõuti tõdemuseni, et olgu nii või teisiti, „aga mis vahet sellel on, me petame sind igal juhul“.

Ja samas teatas Postimees õhtul, et vaherahu on juba ohus: Iraan peatas taas liikluse Hormuzi väinas ja ründas Pärsia lahe riike. Iisrael aga teatas, et Iraani enam ei pommitata, kuid Liibanoni kohta see ei käi. Tüürose linna elanikud said juba eelhoiatuse. Liibanon, vaeseke, saab topelt, Iraanile mõeldud pommid kah endale. Ja erinevalt Iraanist, kellel oli tugev jõuõlg Hormuzi väina näol, ei ole Liibanonil midagi, millega kaubelda. Trumpi jaoks on see lihtsalt üks failed state. Huvi – null.

*

New York Times kirjutas 07.04.2026 huvitavalt detailse sissevaate, kuidas Trump viis USA sõtta Iraani vastu – Iisraeli kavalal nügimisel. Alljärgnev kirjeldus põhineb peagi ilmuva raamatu „Regime Change: Inside the Imperial Presidency of Donald Trump” tarbeks tehtud ajakirjanduslikul uurimistööl ja näitab, mil viisil administratsioonisisesed arutelud tõid esile presidendi instinktid, tema lähiringi lõhed ja Valge Maja juhtimise loogika. Rõhuasetus on Trumpi modus cogitandi lahtimõtestamisel, näitamaks, kui tihedalt see jõuline, sõjalise surve poole kalduv mõtteviis haakus Benjamin Netanyahu omaga paljude kuude vältel – enamgi kui mõned presidendi võtmenõunikud ise mõistsid. Ja lõpuks saame teada, kuidas isegi Trumpi sõjakabineti skeptilisemad liikmed, selge erandiga Vance, kes oli Valges Majas kõige enam täiemahulise sõja vastu, allusid presidendi instinktidele, sealhulgas tema suurele enesekindlusele, et sõda tuleb kiire ja otsustav. (Kasutan siinkohal tõlget tõlkija loal.)

*

11. veebruaril Situation Room’is esitas Netanyahu jõulise veenmiskõne, väites, et Iraan on režiimivahetuseks küps ning et USA ja Iisraeli ühine operatsioon võiks islami vabariigile viimaks lõpu teha.

Ühel hetkel näitasid iisraellased Trumpile lühikest videot, mis sisaldas montaaži võimalikest uutest liidritest, kes võiksid riigi üle võtta, kui kõva käega valitsus kukuks. Nende seas oli ka Reza Pahlavi, Iraani viimase šahhi eksiilis elav poeg, praegune Washingtonis tegutsev dissident, kes oli püüdnud end näidata ilmaliku juhina, kes võiks Iraani juhtida teokraatiajärgsesse aega.

Netanyahu ja tema meeskond tõid välja tingimused, mida nad esitlesid peaaegu kindla võidu eeldustena: Iraani ballistiliste rakettide programmi oleks võimalik hävitada mõne nädalaga. Režiim nõrgeneks nii palju, et ei suudaks Hormuzi väina sulgeda, ning tõenäosus, et Iraan suudaks naaberriikides USA huve tõsiselt kahjustada, hinnati minimaalseks.

Pealegi viitas Mossadi luure sellele, et Iraani tänavaprotestid võiksid taas puhkeda ning et intensiivne pommitamiskampaania koos Iisraeli luureteenistuse õhutatud rahutuste ja mässuga võiks luua tingimused, mille abil Iraani opositsioon režiimi kukutab. Iisraellased tõstatasid ka võimaluse, et Iraani kurdi võitlejad ületavad Iraagist piiri ja avavad loodeosas maaväerinde, venitades sellega režiimi vägesid veelgi õhemaks ja kiirendades selle kokkuvarisemist.

Netanyahu esitas oma ettekande enesekindlal, monotoonsel toonil. Näis, et see mõjus hästi ruumi kõige tähtsamale inimesele, Ameerika presidendile.

„Mulle kõlab hästi,” ütles Trump peaministrile. Netanyahu jaoks tähendas see tõenäolist rohelist tuld USA–Iisraeli ühisele operatsioonile.

Netanyahu polnud ainus, kes lahkus kohtumiselt muljega, et Trump oli oma otsuse peaaegu juba teinud. Presidendi nõunikud nägid, et talle oli sügavat muljet avaldanud see, milleks Netanyahu sõjavägi ja luureteenistused tema hinnangul võimelised olid, täpselt nagu ka siis, kui kaks meest olid rääkinud enne juunis toimunud 12-päevast sõda Iraaniga.

Oma 11. veebruari Valge Maja visiidi käigus oli Netanyahu püüdnud kabinetiruumis kogunenud ameeriklaste tähelepanu koondada eksistentsiaalsele ohule, mida kujutab Iraani 86-aastane kõrgeim juht ajatolla Ali Khamenei.

Kui teised ruumis viibijad küsisid peaministrilt operatsiooni võimalike riskide kohta, tunnistas Netanyahu neid, kuid rõhutas üht keskset mõtet: tema hinnangul olid tegevusetuse riskid suuremad kui tegutsemise omad. Ta väitis, et tegutsemise hind kasvab üksnes siis, kui löök edasi lükata ja anda Iraanile rohkem aega raketitootmise kiirendamiseks ning oma tuumaprogrammi ümber puutumatuse kilbi loomiseks.

Kõik ruumis viibinud mõistsid, et Iraanil on võimekus kasvatada oma raketi- ja droonivarusid märksa odavamalt ja palju kiiremini, kui Ameerika Ühendriigid suudavad toota ja tarnida tunduvalt kallimaid tõrjerakette, et kaitsta USA huve ja liitlasi piirkonnas.

Netanyahu ettekanded ja Trumpi positiivne vastus neile lõid USA luurekogukonnale kiireloomulise ülesande. Öö jooksul töötasid analüütikud selle nimel, et hinnata, kui elujõuline oli see, mida Iisraeli meeskond presidendile oli rääkinud.

*

USA luureanalüüsi tulemusi jagati järgmisel päeval, 12. veebruaril Situation Room’is toimunud teisel kohtumisel, kus osalesid ainult Ameerika ametnikud. Enne Trumpi saabumist andsid kaks vanemluureametnikku presidendi lähiringile ülevaate.

Neil luureametnikel oli sügav asjatundmine USA sõjalistest võimetest ning nad tundsid Iraani süsteemi ja selle võtmeisikuid läbi ja lõhki. Nad olid jaganud Netanyahu ettekande neljaks osaks. Esimene oli juhtkonna kõrvaldamine – ajatolla tapmine. Teine oli Iraani võimekuse halvamine oma mõjujõu projitseerimiseks ja naabrite ähvardamiseks. Kolmas oli rahvaülestõus Iraani sees. Neljas oli režiimivahetus, mille järel seataks riiki juhtima ilmalik liider.

USA ametnike hinnangul olid esimesed kaks eesmärki Ameerika luure- ja sõjalise jõuga saavutatavad. Netanyahu kava kolmandat ja neljandat osa, sealhulgas võimalust, et kurdid alustavad Iraani vastu maaväerünnakut, pidasid nad tegelikkusest irdunuks.

Kui Trump kohtumisega liitus, andis Ratcliffe talle hinnangu kohta ülevaate. CIA direktor kasutas Iisraeli peaministri režiimivahetuse stsenaariumide kirjeldamiseks üht sõna: „farsilik”.

Siis sekkus Rubio. „Teisisõnu, see on jama,” ütles ta.

Ratcliffe lisas, et arvestades sündmuste ettearvamatust igas konfliktis, võib režiimivahetus küll juhtuda, kuid seda ei tohiks pidada saavutatavaks eesmärgiks.

Mitmed teisedki sekkusid, nende seas Vance, kes oli äsja Aserbaidžaanist tagasi jõudnud ja väljendas samuti tugevat skepsist režiimivahetuse väljavaate suhtes.

Seejärel pöördus president kindral Caine’i poole. „Kindral, mida teie arvate?”

Kindral Caine vastas: „Härra president, minu kogemuse järgi on see iisraellaste tavapärane tegutsemisviis. Nad müüvad asja üle ja nende plaanid pole tihtipeale kuigi hästi läbi töötatud. Nad teavad, et vajavad meid, ja sellepärast nad nii agressiivselt survestavad.”

Trump kaalus hinnangut kiiresti. Režiimivahetus, ütles ta, oleks „nende probleem”. Ebaselgeks jäi, kas ta pidas silmas iisraellasi või Iraani rahvast. Kuid peamine oli see, et tema otsus selle kohta, kas minna Iraani vastu sõtta, ei sõltuks sellest, kas Netanyahu ettekande kolmas ja neljas osa on saavutatavad.

Trump näis jätkuvalt väga huvitatud esimese ja teise osa elluviimisest: ajatolla ja Iraani tippliidrite tapmisest ning Iraani sõjalise võimekuse purustamisest.

Kindral Caine, mees, keda Trumpile meeldis kutsuda „Razin’ Caine’iks”, oli presidendile aastaid varem muljet avaldanud, öeldes talle, et Islamiriiki on võimalik lüüa palju kiiremini, kui teised olid ennustanud. Trump tasus selle enesekindluse eest sellega, et tõstis hävituslendurina teeninud kindrali oma kõrgeimaks sõjaliseks nõunikuks. Kindral Caine ei olnud poliitiline lojaalist ning tal olid tõsised kõhklused Iraaniga sõtta mineku suhtes. Kuid oma seisukohti presidendile esitades oli ta väga ettevaatlik.

Järgmistel päevadel, kui väike plaanidesse kaasatud nõunike ring edasi arutas, jagas kindral Caine Trumpi ja teistega murettekitavat sõjalist hinnangut, et ulatuslik kampaania Iraani vastu kurnaks järsult Ameerika relvavarusid, sealhulgas raketitõrjevarusid, mille seis oli juba pingestunud pärast aastaid kestnud toetust Ukrainale ja Iisraelile. Kindral Caine ei näinud selget teed nende varude kiireks taastamiseks.

Ta juhtis tähelepanu ka Hormuzi väina kindlustamise tohutule keerukusele ning riskidele, kui Iraan selle sulgeks. Trump oli selle võimaluse kõrvale heitnud, eeldades, et režiim kapituleerub enne, kui asi sinnamaani jõuab. President näis arvavat, et tegemist oleks väga kiire sõjaga – mulje, mida oli tugevdanud leige reaktsioon USA juunikuisele pommitamisele Iraani tuumarajatiste vastu.

Kindral Caine’i roll sõjale eelnenud perioodil peegeldas klassikalist pinget sõjalise nõu ja presidendi otsustamise vahel. Ühendstaabi esimees oli niivõrd järjekindel mitte seisukohta võtma, korrates, et tema ülesanne pole presidendile öelda, mida teha, vaid esitada valikuid koos võimalike riskide ning teise ja kolmanda järgu tagajärgedega, et mõnele kuulajale võis tunduda, nagu argumenteeriks ta korraga kõigi vaatenurkade poolt.

Ta küsis pidevalt: „Ja siis mis saab?” Kuid Trump näis sageli kuulvat ainult seda, mida ta kuulda tahtis.

Kindral Caine erines peaaegu kõiges eelmisest ühendstaabi esimehest kindral Mark A. Milleyst, kes Trumpiga tema esimeses administratsioonis ägedalt vaidles ning nägi oma rolli presidendi pidurdamises ohtlike või hoolimatute sammude eest.

Üks nende suhtlust tundev inimene märkis, et Trumpil oli komme ajada segi kindral Caine’i taktikaline nõu strateegilise hinnanguga. Praktikas tähendas see seda, et kindral võis ühes hingetõmbes hoiatada operatsiooni ühe aspekti raskuste eest ning järgmises märkida, et Ameerika Ühendriikidel on sisuliselt piiramatu varu odavaid täppisjuhitavaid pomme ja et õhuülemvõimu saavutamise järel võiks Iraani nädalate kaupa pommitada.

Ühendstaabi esimehe jaoks olid need eraldi tähelepanekud. Trump näis aga arvavat, et teine neist tühistab suure tõenäosusega esimese.

Mitte ühelgi hetkel arutelude jooksul ei öelnud ühendstaabi esimees presidendile otsesõnu, et sõda Iraaniga on kohutav mõte, ehkki mõned kindral Caine’i kolleegid uskusid, et just nii ta tegelikult arvas.

*

Nii umbusaldusväärseks kui Netanyahu paljude presidendi nõunike silmis ka ei peetud, oli peaministri arusaam olukorrast Trumpi omale märksa lähemal, kui Trumpi meeskonna või laiema „America First” liikumise sekkumisvastased liikmed tunnistada tahtsid. See oli nii olnud juba aastaid.

Kõigist välispoliitilistest väljakutsetest, millega Trump kahe presidendiaja jooksul silmitsi oli seisnud, eristus Iraan. Ta pidas seda erakordselt ohtlikuks vastaseks ja oli valmis võtma väga suuri riske, et takistada režiimi sõjapidamisvõimet või tuumarelva hankimist. Veelgi enam, Netanyahu ettekanne haakus Trumpi sooviga lammutada Iraani teokraatia, mis haaras võimu 1979. aastal, kui Trump oli 32-aastane. Sellest ajast saadik oli see olnud Ameerika Ühendriikidele pinnuks silmas.

Nüüd võis just temast saada esimene president pärast vaimuliku juhtkonna võimuletulekut 47 aastat tagasi, kes viib Iraanis läbi režiimivahetuse. Tavaliselt välja ütlemata, kuid alati taustal, oli ka lisamotiiv: Iraan oli kavandanud Trumpi tapmist kättemaksuks 2020. aasta jaanuaris toimunud kindral Qassim Suleimani tapmise eest, keda Ameerika Ühendriikides peeti Iraani rahvusvahelise terrorismikampaania üheks peamiseks veduriks.

Tagasi ametis teiseks ametiajaks, oli Trumpi enesekindlus USA sõjaväe võimekuse suhtes veelgi kasvanud. Eriti julgustas teda 3. jaanuaril toimunud vapustav kommandoreid Venezuela liidri Nicolás Maduro kinnivõtmiseks tema residentsist. Operatsioonis ei kaotatud ühtegi Ameerika elu, mis oli presidendi silmis järjekordne tõend USA vägede võrratust võimekusest.

Kabinetis oli Hegseth kõige innukam Iraani-vastase sõjalise kampaania pooldaja.

Rubio andis kolleegidele mõista, et on märksa kõhklevam. Ta ei uskunud, et iraanlased nõustuvad läbiräägitud kokkuleppega, kuid eelistas jätkata maksimaalse surve kampaaniat, mitte alustada täiemahulist sõda. Rubio siiski ei püüdnud Trumpi operatsioonist ümber veenda ning pärast sõja algust esitas ta administratsiooni õigustuse täieliku veendumusega.

Wiles’il olid omad mured selle pärast, mida uus konflikt välismaal võib kaasa tuua, kuid suurematel kohtumistel ei kippunud ta sõjalistes küsimustes tugevalt sekkuma. Pigem julgustas ta nõunikke sellistes olukordades oma vaateid ja muresid presidendiga jagama. Wiles avaldas mõju paljudes teistes küsimustes, kuid ruumis koos Trumpi ja kindralitega hoidis ta tagaplaanil. Talle lähedaste inimeste sõnul ei pidanud ta oma rolliks väljendada sõjalise otsuse asjus presidendile teiste ees oma muresid. Ta uskus, et selliste nõunike nagu kindral Caine’i, Ratcliffe’i ja Rubio asjatundlikkus oli presidendi jaoks olulisem kuulda.

Ometi oli Wiles kolleegidele öelnud, et kardab, et Ameerika Ühendriigid võidakse taas Lähis-Ida sõtta kaasa tõmmata. Rünnak Iraani vastu kätkes endas võimalust, et kütusehinnad tõusevad hüppeliselt vaid mõni kuu enne vahevalimisi, mis võivad otsustada, kas Trumpi teise ametiaja kaks viimast aastat kujunevad saavutuste või Esindajatekoja demokraatide kohtukutsete ajaks. Kuid lõpuks toetas ka Wiles operatsiooni.

*

Mitte keegi Trumpi lähiringis ei olnud Iraaniga sõja väljavaate pärast rohkem mures ega teinud selle peatamiseks rohkem kui asepresident.

Vance oli oma poliitilise karjääri üles ehitanud just sellise sõjalise avantürismi vastustamisele, mida nüüd tõsiselt kaaluti. Ta oli kirjeldanud sõda Iraaniga kui „tohutut ressursside raiskamist” ja „äärmiselt kallist”.

Samas ei olnud ta kõiges läbivalt sõjavastane. Jaanuaris, kui Trump hoiatas avalikult Iraani protestijate tapmise lõpetamise eest ja lubas, et abi on teel, oli Vance eraviisiliselt julgustanud presidenti oma punast joont jõustama. Kuid see, mida asepresident pooldas, oli piiratud karistuslöök, midagi lähemat Trumpi 2017. aasta raketirünnakule Süüria vastu seoses keemiarelvade kasutamisega tsiviilelanike vastu.

Asepresidendi arvates oleks režiimivahetussõda Iraaniga katastroof. Tema eelistus oli, et lööke ei tuleks üldse. Kuid teades, et Trump sekkub suure tõenäosusega mingil moel niikuinii, püüdis ta suunata presidenti piiratumale tegevusele. Hiljem, kui näis kindel, et president on otsustanud ulatusliku kampaania kasuks, väitis Vance, et seda tuleks teha ülekaaluka jõuga, lootuses eesmärgid kiiresti saavutada.

Kolleegide ees hoiatas Vance Trumpi, et sõda Iraani vastu võib põhjustada piirkondlikku kaost ja teadmata hulga ohvreid. See võib lõhkuda ka Trumpi poliitilise koalitsiooni ning paljude valijate silmis näida reetmisena, sest nood olid uskunud lubadust, et uusi sõdu ei tule.

Vance tõstatas ka muid muresid. Asepresidendina oli ta teadlik Ameerika laskemoona- ja relvavarude probleemide ulatusest. Sõda režiimiga, millel on tohutu ellujäämistahe, võiks jätta Ameerika Ühendriigid aastateks märksa kehvemasse seisu teiste konfliktide pidamiseks.

Asepresident ütles oma lähikondsetele, et ükski sõjaline analüüs ei suuda tegelikult mõõta, mida Iraan teeb vastuseks olukorras, kus kaalul on režiimi ellujäämine. Sõda võib kergesti võtta ettearvamatuid pöördeid. Veelgi enam, tema hinnangul oli rahumeelse Iraani ülesehitamise võimalus pärast seda väga väike.

Kõige selle kõrval oli võib-olla suurim risk üldse see, et Hormuzi väina osas oli eelis Iraani käes. Kui see kitsas veetee, mille kaudu liiguvad tohutud nafta- ja maagaasikogused, suletaks, oleksid tagajärjed USA siseolukorrale rängad, alustades kõrgematest bensiinihindadest.

Kommentaator Tucker Carlson, kellest oli kujunenud parempoolsete seas üks silmapaistvamaid sekkumisvastaseid skeptikuid, oli eelnenud aasta jooksul mitu korda ovaalkabinetis Trumpi hoiatamas käinud, et sõda Iraaniga hävitaks tema presidendiaja. Mõni nädal enne sõja algust püüdis Trump, kes Carlsoni oli aastaid tundnud, teda telefoni teel rahustada. „Ma tean, et sa muretsed selle pärast, aga kõik saab korda,” ütles president. Carlson küsis, kuidas ta seda teab. „Sest alati saab,” vastas Trump.

Veebruari viimastel päevadel arutasid ameeriklased ja iisraellased uut luureandmestikku, mis kiirendas nende ajakava märkimisväärselt. Ajatolla pidi kohtuma maapinnal, päevavalges ja õhurünnakuks avatud olukorras teiste režiimi tippametnikega. See oli kaduv võimalus anda löök Iraani juhtkonna südamesse, sedalaadi sihtmärk, mis ei pruukinud enam korduda.

Trump andis Iraanile veel ühe võimaluse sõlmida kokkulepe, mis sulgeks tema tee tuumarelvani. Diplomaatia andis Ameerika Ühendriikidele ka lisaaega sõjaliste vahendite Lähis-Itta ümber paigutamiseks.

Mitu presidendi nõunikku ütlesid, et Trump oli oma otsuse sisuliselt juba nädalaid varem langetanud. Ta polnud aga veel otsustanud täpselt, millal. Nüüd survestas Netanyahu teda kiiresti liikuma.

Samal nädalal helistasid Kushner ja Witkoff Genfist pärast viimaseid kõnelusi Iraani ametnikega. Kolme läbirääkimisvooru jooksul Omaanis ja Šveitsis olid nad testinud Iraani valmisolekut kokkuleppeks. Ühel hetkel pakkusid nad iraanlastele kogu nende programmi elueaks tasuta tuumakütust, et selgitada välja, kas Teherani nõudmine uraani rikastamise õigusele on tõesti seotud tsiviilenergiaga või hoopis pommi valmistamise võime säilitamisega.

Iraanlased lükkasid pakkumise tagasi, nimetades seda rünnakuks nende väärikuse vastu.

Kushner ja Witkoff kirjeldasid presidendile olukorda. Midagi oleks ilmselt võimalik läbi rääkida, ütlesid nad, kuid see võtaks kuid.

*

Neljapäeval, 26. veebruaril, umbes kell 17 algas viimane Situation Room’i kohtumine. Selleks ajaks olid kõigi ruumis viibijate seisukohad selged. Kõik oli varasematel kohtumistel läbi arutatud, kõik teadsid kõigi teiste positsiooni. Arutelu kestis umbes poolteist tundi.

Trump istus oma tavapärasel kohal laua otsas. Tema paremal käel istus asepresident, Vance’i kõrval Wiles, seejärel Ratcliffe, siis Valge Maja õigusnõunik David Warrington ja Valge Maja kommunikatsioonidirektor Steven Cheung. Cheungi vastas istus Valge Maja pressiesindaja Karoline Leavitt, temast paremal kindral Caine, seejärel Hegseth ja Rubio.

Sõjaplaneerimisrühm oli hoitud nii kitsana, et kõrvale jäeti kaks võtmeametnikku, kes oleksid pidanud haldama maailma naftaturu ajaloo suurimat tarnehäiret, rahandusminister Scott Bessent ja energiaminister Chris Wright, samuti riikliku luure direktor Tulsi Gabbard.

President avas kohtumise küsimusega: „Olgu, mis meil siis on?”

Hegseth ja Caine käisid läbi rünnakute järjestuse. Seejärel ütles Trump, et tahab laua ümber ringi minna ja kõigi arvamust kuulda.

Vance, kelle erimeelsus kogu selle eeldusega oli hästi teada, pöördus presidendi poole: „Te teate, et ma arvan, et see on halb mõte, aga kui te tahate seda teha, siis toetan teid.”

Wiles ütles Trumpile, et kui ta tunneb, et Ameerika riikliku julgeoleku nimel tuleb edasi minna, siis tulekski seda teha.

Ratcliffe ei avaldanud arvamust selle kohta, kas edasi minna või mitte, kuid rääkis jahmatavast uuest luureinfost, mille järgi Iraani juhtkond koguneb peagi ajatolla residentsis Teheranis. CIA direktor ütles presidendile, et režiimivahetus on võimalik sõltuvalt sellest, kuidas seda mõistet määratleda. „Kui me peame selle all silmas lihtsalt kõrgeima juhi tapmist, siis tõenäoliselt suudame seda teha,” sõnas ta.

Kui Warringtonilt arvamust küsiti, ütles Valge Maja õigusnõunik, et see on juriidiliselt lubatav variant, arvestades, kuidas USA ametnikud olid plaani kavandanud ja presidendile esitanud. Ta ei avaldanud isiklikku arvamust, kuid kui president teda selleks survestas, ütles ta, et merejalaväe veteranina oli ta tundnud USA teenistujat, kelle Iraan aastaid varem tappis. See küsimus oli talle sügavalt isiklik. Ta ütles presidendile, et kui Iisrael kavatseb niikuinii edasi minna, peaks ka Ameerika Ühendriigid seda tegema.

Cheung kirjeldas tõenäolist avalike suhete tagasilööki: Trump oli kandideerinud ametisse täiendavate sõdade vastu. Inimesed ei olnud hääletanud välismaise konflikti poolt. Plaanid läksid vastuollu ka kõige sellega, mida administratsioon oli rääkinud pärast juunikuist pommitamiskampaaniat Iraani vastu. Kuidas nad selgitaksid ära kaheksa kuud kestnud väiteid, et Iraani tuumarajatised olid täielikult hävitatud? Cheung ei öelnud ei jah ega ei, kuid märkis, et ükskõik millise otsuse Trump teeb, see on õige otsus.

Leavitt ütles presidendile, et see on tema otsus ning pressimeeskond haldab seda nii hästi kui võimalik.

Hegseth võttis kitsalt praktilise seisukoha: iraanlastega tuleb niikuinii ühel hetkel tegelda, seega võib seda teha juba praegu. Ta pakkus tehnilisi hinnanguid: kampaaniat oleks võimalik läbi viia teatud aja jooksul ja kindla jõutasemega.

Kindral Caine jäi kainelt asjalikuks, tuues välja riskid ja selle, mida kampaania tähendaks laskemoona ning relvavarude kahanemisele. Ta ei avaldanud arvamust. Tema seisukoht oli, et kui Trump operatsiooni käsib, siis sõjavägi viib selle ellu. Mõlemad presidendi kõrgeimad sõjalised juhid visandasid, kuidas kampaania kulgeks ja milline on USA võimekus Iraani sõjalist jõudu nõrgestada.

Kui Rubio kord rääkida tuli, väljendas ta end selgemalt, öeldes presidendile: „Kui meie eesmärk on režiimivahetus või ülestõus, siis me ei peaks seda tegema. Aga kui eesmärk on hävitada Iraani raketiprogramm, siis see on eesmärk, mille suudame saavutada.”

Kõik allusid presidendi instinktidele. Nad olid näinud, kuidas ta teeb julgeid otsuseid, võtab kujuteldamatuid riske ja tuleb kuidagi ikka võitjana välja. Nüüd ei hakanud keegi teda takistama.

„Ma arvan, et me peame seda tegema,” ütles president ruumile. Ta lisas, et nad peavad tagama, et Iraan ei saaks tuumarelva ning et Iraan ei saaks lihtsalt Iisraeli või kogu piirkonda rakettidega tulistada.

Kindral Caine ütles Trumpile, et tal on veel aega. Lõplikku luba polnud vaja anda enne järgmise päeva kella 16.

Järgmisel pärastlõunal Air Force One’i pardal, 22 minutit enne kindral Caine’i seatud tähtaega, saatis Trump järgmise käsu: „Operation Epic Fury is approved. No aborts. Good luck.”

*            *            *

The Human League - Lebanon (1984)

KUNINGA HULLUS: DONALD TRUMP JA IDI AMIN DADA

 SISSEKANNE # 429

Bruce Springsteen - Streets Of Minneapolis (2026)

Donald Trump vihastas rokilegendi Bruce Springsteeni peale, kes astus välja USA immigratsioonipoliitika ja ICE kahtlase tegevuse vastu ning kirjutas laulu „Streets of Minneapolis“, kus nimetas viimast kuningas Trumpi eraarmeeks. Supersolvuja Trump soovitas oma jüngritel Springsteeni kontserteid boikottida, sest tegemist olevat kõige igavama, tüütuma ja ülehinnatuma Ameerika lauljaga, kes „imeb“ täiega. Luuser, ühesõnaga.

"Halval ja väga igaval lauljal Bruce Springsteenil, kes näeb välja nagu kuivanud ploom ja on väga halva plastikakirurgi töö tõttu palju kannatanud, on pikka aega olnud kohutav ja ravimatu Trumpi tõrke sündroom [Trump Derangement Syndrom],“ lajatas Trump Truth Socialis.

DJT versus The Boss (Newsweek/FB)

No Trump ikka oskab! Selline eelpuberteedi koolikiusamise stiil. Riigimehelikkust ja väärikust ei ole kopka eestki. Ümmargune null. Aga ma ütlen, et ükskord saab ta omaenda vitstega peksa. Iraan juba trollib Trumpi tema enda stiiliga, mis ilmselt ainsana töötab Trumpi puhul. Kui sa räägid temaga viisakalt ja taktitundeliselt, st diplomaatiliselt, siis tuleb sealt vastu ainult filtrita mõnitamine ja möla – ning kümneid postitusi sotsmeedia seinal. Selles mõttes ta on tõepoolest stabiilne geenius.

The Boss, Bruce Springsteen, elab Trumpi plärtsumise muidugi üle. Kuid justiitsminister Pam Bondi mitte. Nimelt vallandas Trump kolmapäeval, 01.04,  ühe oma tulihingelisema poolehoidja, kes korduvalt tema eest n-ö. ambrasuurile viskus, ent samas lubas avaldada suures mahus Epsteini toimikuid, mis mõjuvad Trumpile ja MAGA hardliner’itele punase rätikuna.

ERR kirjutab, et Bondi olevat pälvinud Trumpi viha ka suutmatuse pärast piisavalt vastutusele võtta Trumpi vastaseid, kelle seas endine FBI direktor James Comey ja New Yorgi peaprokurör Letitia James. Aga avalikult hoidus Trump  siiski Bondi’t sõimamast – harukordne vaoshoitus temalt, ilmselt on see siis n-ö. kuldse käepigistuse eest – vankumatu lojaalsuse eest paar head sõna teele kaasa.

„Pam Bondi on suur Ameerika patrioot ja truu sõber, kes teenis viimase aasta jooksul ustavalt minu justiitsministrina," kirjutas Trump Truth Socialis. „Pam tegi tohutut tööd, juhtides massilist kuritegevusevastast võitlust kogu meie riigis.“ Ta siirdub väga vajalikule ja olulisele uuele töökohale erasektoris, millest teatatakse lähitulevikus, ütles Trump lõpetuseks.

Aga kaitseminister Hegseth vallandas pikema jututa USA maavägede staabiülema Randy George'i, kelle kohta märgitakse, et nii kõrgel kohal oleva neljatärnikindrali vallandamine sõja ajal on peaaegu pretsedenditu. (Reuters/ERR, 02.04)

Mis sellest järeldada? Ju siis Iraani sõda ei ole kulgenud päris plaanikohaselt. Kuigi Trump teatas juba mitu nädalat tagasi, et sõda on peaaegu lõppenud ja loomulikult ülekaaluka võiduga ning jäänud on vaid mõned formaalsused (näiteks tingimusteta rahuleping, millele nad,kurat, ei taha alla kirjutada!), siis ometi viib Iraan läbi häirivaid droonirünnakuid ning Hormuzi väin on ikka kinni.

President on vihane. Aga kas sellest järeldub siis, et presidendil on käes kehvad kaardid?

Trumpi süütenöör jääb järjest lühemaks. Pühademeeleolu ei olnud tal kah mitte mingisugust. Truth Socialis räuskas ta südametäiega, mis on ilmselt uus verbaalne nadiir. F-word tuli ära, kuid aususe eest kümme punkti. Selles mõttes, et näitab ära, et sõja kulg ei vasta ootustele. Trumpi sotsmeedia postitused indikeerivad olukorda täpsemalt kui Pete Hegsethi pressikonverentsid, kus ta kultiveerib mingit obskuurset sõjasektantlust. Mulle näib, et Trumpi Truth Social etendab Ameerika poliitika analüütikutele umbes samasugust funktsiooni kui kremloloogidele üle ilma Lenini mausoleumi vaatlemine Oktoobrirevolutsiooni piduistustel, kui vanakeste paiknemise järgi mausoleumi tribüünil prognoositi Nõukogude Liidu välispoliitikat, analüüsiti mõjuvõimu ja impeeriumi vaimset tervist.

Trump ähvardas: Avage see kuradi väin, te hullud värdjad, või te hakkate elama põrgus.“ Kui 48 tunni jooksul see avatud pole, siis tuleb teisipäeval elektrijaamade ja sillapäev. Kõik pommitame puruks! Tagasi kiviaega, kuhu te kuulute!

(Mis on tegelikult veider ähvardus, sest Iraanis ehk Pärsias kirjutati sellal, kui Ameerika preeriates odadega piisoneid taga aeti ja elati vähenõudlikku küttide-korilaste elu, juba seadusi.)

Ja uus tase on muidugi ühispalvused ja jutlused, milles Trumpi tegemisi võrreldakse Jeesuse endaga. Trump kannatas niisamuti nagu jumalapoegki, kes pidi muudkui võitlema igasugu heiterite ja valesüüdistustega, olgugi et ta saatis korda suuri asju.

Valge Maja pastor Paula White on andunud jünger: Jeesus kannatas niisama palju kui Trump. (Diario AS/YT)

Ma mõtlen neid arenguid vaadates, et kas meil on nüüd jälle võimalus tunnistada kuninga hulluksminekut. Võimu pähehakkamise drastilist ilmingut. Viimane hull kuningas, kes mulle meelde tuleb, oli Uganda liider Idi Amin Dada (1928-2003), kelle käitumine oli täiesti ettearvamatu, ta oli tujukas nagu väike laps. Ühel hetkel paistis ta olevat joviaalne naljamees, järgmisel aga julm timukas. Ta võis teha naeruväärset klounaadi, kohelda inimesi ülisõbralikult, hetk hiljem aga jämedalt solvata või tappa. Ta armastas korraldada pompöösseid etendusi ja ennast ülistada. Tal oli kombeks välismaa riigijuhte labaselt solvata. Inimesed pidasid teda hulluks. Ta paistis küll vaimselt ebastabiilne, kuid oli samas kaval ja kaalutlev ning tema impulsiivsena mõjunud etendused olid tihti kainelt planeeritud. Amini kontrollimatut käitumist seostati mitme haigusega. Üks teda ravinud arste on väitnud, et Amin sai muu hulgas hüpomaania, skisofreenia ja tertsiaarse süüfilise ravi. Tema käitumisest leiti ka bipolaarse häire sümptomeid.

Amini valitsusaja alguses maalis välisriikide meedia temast ekstsentrilise naljamehe pildi. Teda armastati parodeerida. On väidetud, et Amin lõi meelega endast veiderdaja mulje, et tähelepanu oma tegevuselt kõrvale juhtida. Ta tavatses oma palees pidusid pidada, mängis ise akordioni ja hirmust kangestunud külalised püüdsid selle saatel tantsida. Tema pidudel osalenud on rääkinud, et neile näidati Amini tapetud vaenlaste päid, mida diktaator külmkapis hoidis.

Amin kuulutas, et Hitler tegi hästi, et tappis kuus miljonit juuti. Tansaania presidenti Julius Nyereret nimetas ta argpüksiks, vanamutiks ja prostituudiks. Tollast Sambia presidenti Kenneth Kaundat nimetas ta imperialistide käpiknukuks ja tallalakkujaks, Henry Kissingeri mõrtsukaks ja spiooniks. Kuninganna Elizabeth II troonijuubeli tähistamise ajal teatas Amin, et ootab sel puhul kingituseks kuninganna 25 aastat kantud aluspükse.

Ka kuulutas Amin ennast Šotimaa kuningaks ja lubas Šotimaa Suurbritanniast lahku lüüa.  Aastal 1975 ilmus ta Saudi Araabia printsi matustele kildis

Pärast seda, kui Suurbritannia katkestas Ugandaga diplomaatilised suhted, nimetas Amin enda Briti impeeriumi alistajaks ja hakkas kasutama tiitlit CBE (Conqueror of the British Empire). 1970. aastate keskel hankis Amin endale Makerere ülikoolist õigusteaduse doktori kraadi.

Idi Amini enda suust kõlas tema täielik tiitel nii: Tema kõrgeausus eluaegne president feldmarssal hadži doktor Idi Amin Dada, VC, DSO, MC, kõigi Maa peal elavate elajate ja meredes elavate kalade isand ning Briti impeeriumi alistaja Aafrikas, eriti Ugandas.

Nagu näha, on Trumpil veel Idi Amini tasemele jõudmiseks natuke astuda. Ilmselt ei hoia ta oma Valge Maja külmikus ka poliitiliste konkurentide ja vaenlaste, eriti demokraatide päid. Ent Trumpil on muidugi üks tähelepanuväärne eelis Aminiga võrreldas – ta on tuumariigi president ja tal on maailma kardetum armee, külluses Tomahawke ja muidugi Truth Sociali konto, millest Amin ei osanud isegi unistada mitte.

Aga… hea uudis on see, et kui asjad hapuks lähevad ja Trump ikkagi saab oma impeachment’i mingil moel, siis on ehk temalgi võimalus leida mõni turvaline rahusadam, nagu Aminil, kes suri pärast võimult tagandamist üsna rahulikult Saudi Araabias pagenduses, kuldses puuris, Dzidda häärberis 2003. aastal, olles viimasel ajal pidanud ranget apelsinidieeti. Oma tegude eest kohtus vastust andma ei pidanud ta kunagi.

Muide, 1974. aastal filmis Prantsuse režissöör Barbet Schroeder temast dokumentaali „Idi Amin Dada: autoportree“ (Général Idi Amin Dada: Autoportrait), millele nõusoleku saamiseks mängis režissöör diktaatori loomuomasele edevusele. Nii pääses Schroeder Aminile tavatult lähedale. Loomulikult pidi see film Amini vaimusilmas ülistama Amini geniaalsust ja esile tooma voorusi ning Amin soovis filmi isiklikult ka üle vaadata. Kavala käiguna näitas Schroeder Aminile lühendatud versiooni, kuhu olid kokku lõigatud Amini ennastülistavad lõigud, ja see meeldis edevale diktaatorile väga kuid maailma filmifestivalidel linastus dokfilm kogu täiendava kontekstiga. Kui info sellest jõudis Amini kõrvu, siis kuulutas ta prantslasele kohe kiiret surma, ent õnneks polnud Uganda luure jõuõlg Mossadiga võrreldav.

Jah, võib-olla on Trumpi alandav võrrelda Idi Aminiga, üks on ikkagi USA president ja teine võsaneeger. Kuid ilmsed paralleelid on olemas. Ja aidaku meid Jumal. Jah, ka meid. Eriti meid!

Muidugi on veel ka võimalus, et demokraatlik ühiskond ravib ennast ise. Ajakiri Newsweek kirjutabki juba, et presidendi śansid saada tagandatud põhiseaduse 25. paranduse alusel, mis võimaldab presidenti ametist kõrvaldada, kui too ei ole suuteline oma kohuseid täitma, suurenevad päevast päeva.

Katkend filmist "Idi Amin Dada: autoportree" (Général Idi Amin Dada: Autoportrait, 1974) Õpetlik sissevaade nartsissismi.

EUROPEANA. Patrik Ouředníki kahekümnenda sajandi lühiajalugu

 SISSEKANNE # 428

vanaraamat.ee

Mulle sattus kätte Tśehhi kirjaniku Patrik Ouředníki teos ”Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu” (2001, eesti keeles 2018, tlk Küllike Tohver), mis kujutab endast 20. sajandi ajalugu lühiformaadis ning on kokku põimitud sadadest mõttekildudest, unistustest, kuulujuttudest, mälestustest, faktidest, eelarvamustest ja tõlgendustest, neist ühtki selgelt eelistamata, mis kõik on üle valatud hea tśehhi huumoriga Haśeki ja Capeki vaimus.  Ka ei ole see lineaarne sündmuste kroonika, vaid hektiline kogum kõigest 20. sajandil juhtunust, mis on ühest küljest ääretult oluline ja teisest küljest samavõrra ebaoluline, et ajab lausa naerma. Ent kokkuvõttes moodustub sellest väga omapärane ja äge tervik, mis teritab lugeja iroonilist huumorimeelt. Selles ajalookäsitluses ei ole mitte ühtegi allikaviidet – mis ausalt öeldes olnukski tarbetu ballast – ega ole toodud ka ülemäära nimesid. Kuid ometi on kõik selge ja klaar. Kui otsida mingeid kirjanduslikke paralleele või analooge, siis tuleb mulle meelde ainult serblase Bora Cosici ”Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni”, mis oli samuti üks minu aasta lugemiselamusi – eeskätt just stiili ja huumori pärast. Sarnaselt Ourednikule oli ka tema teos, mis esitas olulisi sündmusi  läbi filtrita,  lapsesuu ja  lõikav ühiskondlik satiir.

Ma pean vajalikuks Ouředníkit lõikude kaupa siin taasesitada, kuna see mõjub antibiootikumina tänaste sündmuste virvarris, kus maailma dikteerivad inimesed, kelle koht oleks mingis kinnipidamisasutuses, selmet püünel lollusi välja paisata. Nagu Ouředník relvitustava lihtsusega selgeks teeb, on ajaloo kulgemisel oma seaduspärad ja mustrid, millest võiks õppida, kuid seda ei viitsi keegi teha, peale mõne visionäärist mõtleja ja torssis ajaloolase ja ebakonventsionaalse vandenõuteoreetiku, sest inimene elab siin maailmas keskeltläbi 70+ aastat, aga maailm ise on viis miljardit aastat vana, kui mitte rohkem, ja selle taustal on inimene nagu tolmukübe ning sellest hoolimata otsib ta ainulaadset kogemust ja uusi horisonte, mille käigus ta kordab kõiki vanu vigu ning hiljem kirjutab nende põhjal hermeneutilist ajalugu.

Niisiis: 

*

Ameeriklased, kes aastal 1944 Normandias langesid, olid suurt kasvu poisid ja ja nende keskmine pikkus oli 173 cm ja kui nad oleksid üksteise järele ritta laotud, jalatallad vastu järgmise mehe pealage, siis oleks see rida saanud 38 kilomeetrit pikk. Ka sakslased olid suurt kasvu, aga kõige hiiglaslikumad olid Senegali kütid Esimeses maailmasõjas, nemad olid 176 cm pikad ja nad saadeti alati esiritta, et sakslased pelgaksid. Esimese maailmasõja kohta öeldi, et inimesi varises seal nagu seemneid, ja Vene kommunistid arvutasid pärast välja, kui palju väetist saab ühest kilomeetrist laipadest ja kui palju annaks välismaise väetise pealt kokku hoida, kui kasutada väetamiseks reeturite ja kurjategijate laipu. Ja inglased mõtlesid välja tanki ja sakslased gaasi, mida kutsuti ipriidiks, sest esimest korda kasutasid nad seda Ypres’i linna all, aga see polevat tõsi, ja veel kutsuti seda sinepigaasiks, sest gaas kargas ninna nagu Dijoni sinep, ja see olevat tõsi, sest paljud sõjamehed, kes pärast sõda koju naasid, ei tahtnud enam kunagi süüa Dijoni sinepit. Esimese maailmasõja kohta tavatseti öelda, et see oli imperialistlik sõda, sest sakslastele tundus, et teised maad on nende vastu ega taha lubada Saksamaal saada suurriigiks, mis viiks ellu mingisugust ajaloolist missiooni. Ja enamik inimesi Euroopas, nii Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Serbias kui ka Bulgaarias, pidas seda sõda hädavajalikuks ja õiglaseks ja uskus, et see kehtestab maailmas rahu. Ja paljud inimesed arvasid, et sõda äratab inimestes voorused, mille moodne tööstusmaailm oli tagaplaanile surunud, nagu isamaa-armastuse ja vapruse ja ohvrimeelsuse. Ja vaesed inimesed rõõmustasid, et nad saavad hakata rongiga sõitma, ja külarahvas rõõmustas, et nad näevad suurlinnu ja siis nad helistavad maakonna postkontorisse ja saadavad oma naisele telegrammi MINUL LÄHEB HÄSTI, LOODAN, ET SINUL LÄHEB KA HÄSTI. Kindralid unistasid, et neist kirjutatakse ajalehes, ja rahvusvähemuste esindajad rõõmustasid, et jagavad sõda inimestega, kes räägivad riigikeelt ilma aktsendita, ja nad saavad koos laulda marsilaule ja lõbusaid lorilaule. Ja kõik mõtlesid, et saavad koju viinamarjakoristuse ajaks või hiljemalt jõuluks.

Mõned ajaloolased ütlesid hiljem, et kahekümnes sajand algaski alles aastal 1914, sest see oli ajaloos esimene sõda, milles osales nii palju riike ja nii palju inimesi sai surma ja lendasid õhulaevad ja aeroplaanid ja pommitati tagalat ja linnu ja tsiviilelanikke ja allveelaevad uputasid laevu ja suurtükid tulistasid suure kaarega kümne või kaheteist kilomeetri kaugusele. Ja sakslased leiutasid gaasi ja inglased tanki ja teadlased leiutasid isotoobid ja relatiivsusteooria, mille järgi mitte miski polnud metafüüsiline, vaid kõik oli relatiivne. Ja kui Senegali kütid esimest korda lennukit nägid, siis nad arvasid, et see on mõni kodustatud lind, ja üks Senegali sõdur lõikus surnud hobuste küljest lihatükke ja loopis neid endast võimalikult kaugele, et lennukeid eemale meelitada. Ja sõdurid kandsid rohelisi maskeerimisülikondi, sest nad ei tahtnud, et vaenlane neid märkaks, ja see oli toona uuenduslik, sest eelnevates sõdades olid sõdurid kandnud hästi värvilisi mundreid, et neid juba kaugelt näha oleks. Ja taevas lendasid õhulaevad ja aeroplaanid ja hobused kartsid neid hirmsasti. Ja kirjanikud ja luuletajad otsisid viisi, kuidas seda kõike väljendada, ja leiutasid aastal 1916 dadaismi, sest see kõik tundus neile ogar. Ja Venemaal mõeldi välja revolutsioon. Ja sõdurid kandsid kaelas või randmel tunnusplaati oma nime ja polgu numbriga, et teataks, kes on kes ja kuhu saata kaastundetelegramm, aga kui plahvatus neil pea või käe otsast rebis ja tunnusplaat kaduma läks, teatas sõjastaap, et nad on tundmatud sõdurid, ja enamikus pealinnades rajati nende auks igavene tuli, et neid ei unustataks, sest tuli hoiab elus ammuseid mälestusi. Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm. Ja terves maailmas kokku oli langenud sõjamehi 15 508 km. /…/

Aga mõned ajaloolased ütlesid, et kahekümnes sajand algas tegelikult varem ja sellele pani alguse tööstusrevolutsioon, mis hävitas traditsioonilise maailma, ja kõiges on süüdi lokomotiivid ja aurikud. Ja teised jälle ütlesid, et kahekümnes sajand algas siis, kui avastati, et inimesed põlvnevad ahvist, aga mõned inimesed ütlesid, et nemad põlvnevad ahvist vähem kui teised, sest nemad on arenenud kiiremini. Siis hakkasid inimesed võrdlema keeli ja vaagima, kes on tsiviliseerumisprotsessis kõige kaugemale jõudnud. Enamasti arvati, et prantslased, sest Prantsusmaal toimus huvitavaid asju ja prantslaste konversatsioon oli oskuslik ja nad kasutasid subjunktiivi imperfekti ja konditsionaali perfekti ja naeratasid naistele võrgutavalt ja naised tantsisid kankaani ja kunstnikud puistasid impressioone. Sakslased omakorda ütlesid, et tõeline tsivilisatsioon peab olema lihtne ja rahvalähedane ja nemad leiutasid romantismi, ja paljud saksa luuletajad kirjutasid armastusest ja orgudes voogasid udulaamad. Sakslased ütlesid, et Euroopa tsivilisatsiooni tõelised kandjad on nemad, sest nemad oskavad sõdida ja äri ajada, aga ka seltskondlikult meelt lahutada. Ja prantslased on upsakad ja inglased on ennast täis ja slaavlastel pole korralikku keelt ja keel on rahva hing ja slaavlastel pole ei rahvust ega riiki vaja, sest see ajaks neil vaid pea segamini. Ja slaavlased jällegi ütlesid, et see pole nii ja tegelikult on neil keel, mis on vanem kui ükski teine ja seda on lihtne tõestada. Ja sakslased nimetasid prantslasi KONNAÕGIJATEKS ja prantslased nimetasid sakslasi KAPSAPEADEKS. Ja venelased ütlesid, et kogu Euroopa käib alla ja katoliiklased ja protestandid on Euroopa hukka ajanud, ja panid ette, et ajavad türklased Konstantinoopolist välja ja liidavad seejärel Euroopa Venemaaga, et usk oleks kaitstud.

*

Esimest maailmasõda kutsuti ka kaevikusõjaks, sest pärast paari esimest kuud jäi rinne seisma ja sõdurid varjusid mudastesse kaevikutesse ja öösiti või koidikul tõusid sealt rünnakule, et üritada vallutada kahekümne või kolmekümne või viiekümne meetri jagu vaenlase maad. Ja nad kandsid rohelisi mundreid ja maskeerimisülikondi ja pommitasid ja tulistasid üksteist. Sakslastel olid miinipildujad ja prantslastel mortiirid ja nõnda said nad üksteist kaarega tulistada. Kui üksus tormas rünnakule, pidid sõdurid hüppama üle kaevikute ja lõikama end läbi okastraattõkete ja hoiduma miinile astumast ja vaenlane tulistas neid kuulipildujast. Ja neis kaevikuis veetsid sõdurid kuid ja aastaid ja neil oli igav ja nad kartsid ja mängisid kaarte ja panid oma kaevikutele ja käikudele igasuguseid nimesid. Prantslased mõtlesid välja nimed TIGU, OOPERIVÄLJAK, JAMA, DESERTÖÖR, KÄTTEMAKS, PARAS PÄHKEL, sakslased omakorda GRETCHEN, BRUNHILDA, PAKS BERTA ja VERIVORST. Sakslased ütlesid, et prantslased on upsakad, ja prantslased ütlesid, et sakslased on matsid. Ja enam nad ei arvanud, et saavad jõuluks koju, ja tundsid end üksildaste ja hüljatutena. Armeede staabid teatasid, et sõda läheneb lõpule ja ei tohi meelt heita ega lasta võitlusvaimul langeda, vaid tuleb olla kannatlik ja positiivne, ja aastal 1917 kirjutas üks sõdur oma õele TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEVPÄEVALT POSITIIVSEM. Arstiteadusele jäi suureks mõistatuseks, kuidas neis kaevikuis ei puhkenud katk, sest seal elasid ka rotid ja õgisid laipu ja hammustasid sõdureid sõrmest ja ninast. Armeede staapides kardeti, et puhkeb katk ja vastane saab võimaluse kaitsepositsioonid vallutada, ja nii kuulutati välja preemia iga tapetud roti eest, ja sõdurid tulistasid rotte ja lõikasid neil saba otsast, et saada asitõend, ja õhtul andsid nad need rotisabade erivolinikule, kes sabad üle luges ja ütles, kes kui palju teeninud oli, aga raha ei jõudnud kunagi kohale, sest vastavaid vahendeid polnud eraldatud. Ja sõduritega koos elasid ka täid. Kui sõdurid öösiti vaenlasi varitsesid, kuulsid nad vahel, kuidas mõni vaenulik sõdur end kratsis, ja taipasid selle peale, kus vastane täpselt peitus, ja tulistasid siis tema suunas ja heitsid granaate. Täisid sellest vähemaks ei jäänud ja vaenlasi ka mitte. (Ouředník, 2018:5-9)

*

Kahekümnenda sajandi lõpua ei teatud täpselt, kas uue aastatuhande algust peaks tähistama aastal 2000 või alles aastal 2001. Maailmalõppu ootavatele inimestele oli see oluline, aga suurem osa inimestest maailmalõppu ei uskunud ja neile oli see täiesti kama. Mõned küll ootasid maailmalõppu, aga arvasid, et see saabub täiesti suvalisel päeval. Ja mõned kristlased ütlesid, et nagunii on juba käes aasta 2004, sest Jeesus sündis neli aastat varem, kui on kombeks arvata. Ja juudi kalendri järgi oli juba käes aasta 5760 ja muhameedlaste kalendri järgi oli alles aasta 1419 ja ka Juliuse kalendri järgi oli vähem kui Gregoriuse kalendri järgi ja sellepärast puhkeski Oktoobrirevolutsioon alles novembris. Ja budistidele oli ka see täiesti kama, sest Buddha kalendri järgi oli aasta 2542 ja budiste huvitas pigem see, kelleks nad järgmises elus saavad, kas kärnkonnaks või rohepärdikuks vmt. Budismile ja taoismile sigines kahekümnenda sajandi Euroopas palju poolehoidjaid, kes tagusid gongi ja hingasid viirukit ja rääkisid yinist ja yangist ja kirjutasid müstikaraamatuid ja ütlesid, et maailm on täis mõistatusi, ent ainult näiliselt, sest tegelikult on kõik harmooniline. Ja kui keegi elas läbi midagi mõistatuslikku, siis kirjutas ta sellest raamatu, sest saabunud oli meediaajastu ja kõik tahtsid kirjutada mingigi raamatu. Inimesed kartsid ka maailmalõppu, aga hoopis enam terroristlikke rünnakuid ja elektrooniliste süsteemide rikkeid, mis ajaksid rivist välja televiisorid ja videod ja mikrolaineahjud ja sularahaautomaadid ja lennujaamad ja kiirteede teadetetahvlid ja linnade valgusfoorid ja uusehitiste liftid. Atentaatite hulk kasvas kahekümnendal sajandil meeletult, sest nõnda sai kuulutada, et keegi pole millegagi sugugi nõus, ja kõige kuulsamaks sai aastal 1914 Sarajevos Austria troonipärijale korraldatud atentaat, mis vallandas Esimese maailmasõja ja koos sellega ka kahekümnenda sajandi. Elektrooniliste süsteemide riket, mille eest spetsialistid kodanikke hoiatasid, kutsuti MILLENNIUM BUG ja see oleks pdanud juhtuma 31.12.99 keskööl, kui aastaarvuks tuli 01.01.00, sest enamik infotehnoloogilisi rakendusi kasutas kahekohalist aastaarvu ja meid ähvardas oht, et elektroonilised süsteemid identifitseerivad aastarvu 2000 hoopis arvuna 1900, justkui kahekümnendat sajandit ja atentaati Austria troonipärijale poleks iial olnudki. (Ouředník, 2018: 12-13)

*

Ja sakslased ütlesid, et prantslased õgivad konni ja venelased väikseid lapsi, ja prantslased ütlesid, et sakslased söövad väikseid lapsi ja rupskeid. Naised saatsid rindele pakke ja kirju tundmatutele sõduritele ja sõdurid vastasid neile ja pärisid, kui vana kirjasaatja on. Vahel juhtus, et sõdur langes enne kui kiri kohale jõudis, ja sel juhul otsis komandör oma meeskonnast mõne võitleja, kellele keegi ei kirjutanud ja kellel oli sama ristinimi. Naised saatsid kirju ja töötasid relvatehastes ja valmistasid pomme ja lahingugaasi. Inglismaa relvatehastes töötas miljon naist ja iga päev jäi keskmiselt 18 neist pimedaks ja teised surid aegamisi gaasimürgitusse. Relvatehastes töötavate naiste juuksed olid oranźid ja näod kollased ja inimesed kutsusid neid kanaarilindudeks. Ja arstid uskusid, et pärast sõda on kaks kolmandikku neist viljatud.  (Ouředník, 2018: 14)

*

Esimesel sõja-aastal või esimesel pooleteisel aastal pärast sõja algust juhtus vahel, et sõdurid lõpetasid üksteise pihta tulistamise ja mõneks tunniks võttis maad väljakuulutamata vaherahu ja sõdurid käitusid siis nii, nagu sõda polekski. Vauquois’ all oli Saksa sõduritel üks väljaõpetatud koer, kes jooksis sakslaste ja inglaste liinide vahel ja vedas leiba ja sigarette ja śokolaadi ja konjakit. Sakslastel oli sigarette ja śokolaadi, aga neil polnud leiba ega konjakit, samal ajal kui inglastel oli külluses leiba ja konjakit, aga vähe sigarette. Ja Predazzo all saatsid austerlased itaallastele kõutsi kaardiga, millele oli kirjutatud SAADAME TEILE MEIE KÕUTSI KOOS SIGARIGA. Sigar oli nöörijupiga kõutsile selga seotud. Ja itaallased pahvisid sigarit, aga kõutsi lõid nad maha ja sõid ära. Ja Carency all aastal 1914 laulsid Saksa ja Prantsuse sõdurid üheskoos jõululaule ja hüüdsid vastastikku tooste ja viskasid nalja. Sakslased hüüdsid prantslastele, kas vastab tõele, et te õgite konni, ja prantslased küsisid sakslastelt, kas vastab tõele, et õlu paneb vuntsid kasvama. Armeede staabid talusid seda väljakuulutamata vaherahu, sest see lubas sõduritel puhata ja hoidis kokku puhkuseraha. Ja hiljem otsustas Saksamaa kõrgem väejuhatus, et oleks ilmne raiskamine, kui neid väljakuulutamata vaherahusid ei kasutataks õiglase propaganda tegemiseks ja vaenlase teavitamiseks, ja hakkasid trükkima lendlehti ja postkaarte, mida Saksa sõdurid siis ühes sigarettidega läbi miiniväljade saatsid. Lendlehtedel seisis, et inglased ainult teesklevad prantslaste aitamist või et idarindel on läbi murtud ja Vene armee on Uuralite taha kupatatud. Ja postkaartidel olid sakslaste kätte vangi langenud Prantsuse sõdurid ja neil kõigil oli päevitunud nägu ja puhas munder. (Ouředník, 2018: 16-17)

WWI ja Paul McCartney - Pipes of Peace (1983)

*

Oli ka inimesi, kes ootasid kahekümne esimest sajandit ja ütlesid, et see on inimkonna uus võimalus ja me peame õppima mineviku vigadest ja looma uue inimese, kes vastab paremini uue aja nõudmistele. Ja kui inimene õpib mineviku vigadest, siis ei tule enam ei sõdu ega haigusi ega üleujutusi ega maavärinaid ega näljahäda ega totalitaarseid reźiime, sest uus inimene on dünaamiline ja tolerantne ja positiivne. Kahekümnenda sajandi kohta öeldi, et see oli inimkonna ajaloo kõige mõrvarlikum sajand, ja need, kes ootasid kahekümne esimest sajandit, ütlesid, et nii või teisiti enam hullemaks minna ei saa, aga teised ütlesid jälle, et hullemaks saab alati minna või siis vähemalt jääda sama hulluks. Mõned piiblit lugenud inimesed ütlesid, et inimkonda ei saa õpetada ja piiblis on küll anagrammide, küll permutatsioonide kujul kõik kirjas, seal on näiteks kirjutatud, kellele, millal ja kes sooritab atentaadi ja kus ja millal kukub valitsus ja puhkeb sõda ja kes kus presidendiks saab, ja seal on kirjas ka näiteks POOL MILJONIT LANGENUT VERDUNI ALL ja ZYKLON B ja AIDS ja KOMMUNISMI HUKK VENEMAAL ja kõik andmed ja üksikasjad, ühesõnaga kõik, mis on juhtunud ja juhtub, aga meie ei oska seda ennustada, sest meie lihtsalt ei tea, mida tegelikult otsime, aga kui me teaksime, mida otsime, siis leiaksime sealt kõik õigeaegselt, ent siis ei saakski midagi juhtuda ega saaks seal midagi ka kirjas olla. Nad ütlesid, et see võib kõlada kummaliselt, kuna keegi ei saa sellest aru, aga nemad on saanud nägijaks. Ja mõned ütlesid, et maailmalõpp saabub õige pea, ja teised ütlesid, et alles mõne aja pärast. Ja antropoloogid ütlesid, et maailmalõpp on üksikindiviidi ja kogukonna jaoks oluline tegur, sest aitab pagendada hirmu ja agressiivsust ja leppida omaenese surmaga. Ja psühholoogid ütlesid, et indiviidi jaoks on oluline agressiivsus välja elada ja parim vahend selleks on võitlussport, sest seal saavad kõik oma agressiivsuse välja elada ja surma saab palju vähem kui sõjas.

Aastatel 1944 ja 1945 võitles Saksa armees pool miljonit naist ja osa neist  töötas spetsiaalsetes demineerimisüksustes, et Saksa sõduritele oleks tagatud taandumistee, ja teised tulistasid alla lennukeid, mis tulid Saksa linnu pommitama. Ja neli miljonit naist oli ametis tsiviilkaitses ja nemad kaevasid puruks pommitatud majadest välja laipu ja vedasid neid ühishaudadesse, et ei puhkeks katk. Aga mõnes linnas korraldati naistele erilisi laibapõletamise kursusi. Kursused kestsid neli päeva ja igal neil osales viisteist kuni kakskümmend õppurit. Nad õppisid, kuidas kasutada kondipurustajat ja kuidas siluda auku, kuhu surnukehi laoti, ja kuidas sõeluda augule mulda, et hiljem saaks sellele puid istutada. Puud olid linnades väga olulised, sest nad tagasid hapniku taastootmise, ja laibatuhka sai kasutada puu- ja juurviljaaedades väetise asemel, sest orgaanilist väetist Saksamaal tollal nappis. Laibad majavaremetes olid kas kägaras või hoidsid kahe-kolme kaupa üksteisel käest või isegi embasid üksteist ja neid tuli siis üksteise küljest lahti saagida, et nad varemetest kätte saada. Ja üks naine ei tahtnud laipu saagida ja puhastussalga komandör tahtis ta sabotaaźi eest maha lasta, aga sõdurid, kes pidanuks naise maha laskma, olid vahepeal deserteerunud. (Ouředník, 2018: 17-19)

*

Pärast Esimest maailmasõda levisid Euroopas kommunism ja faśism, sest palju inimesi arvas, et vana maailm on mäda ja tuleb otsida uusi teid ja demokraatlik reźiim ei hoidnud ära maailmasõda ja kapitalism provotseeris majanduskriisi. Kommunistid ja faśistid ütlesid, et tuleb välja mõelda uus inimene, kes on uhke ja tugev ja töökas ja aus ja mõistab kõrgemat õiglust ja elu kollektiivis. Kõrgem õiglus tähendas, et kõik inimesed pole päris võrdsed, vastupidiselt sellele, mida kinnitasid demokraatlikud reźiimid, mille põhiseadused tagasid kõikidele kodanikele võrdsed õigused. Kommunistid ja faśistid arvasid, et inimõigused on suitsukate, mille taha on peidetud kodanlaste huvi ekspluateerida töölist. Ja siis öeldi, et maailm tuleb kodanlikust kõdust vabastada ja teha vana maailmaga sotid selgeks ja kehtestada uus. Faśistid ütlesid, et uues maailmas on igaüks tööline, nagu kunagi oli igaüks kristlane, ja kommunistid ütlesid, et uues maailmas valitseb klassideta ühiskond, kus kõik töötavad kõigi hüvanguks. Ja nad ütlesid veel, et kommunism on inimkonna ajaloo seaduspärane ja lõplik etapp. Ja ennelõunal teevad inimesed füüsilist tööd ja pärastlõunal vaimset. Esimene kommunistlik partei tekkis aastal 1918 Venemaal ja esimene faśistlik partei aastal 1919 Itaalias ja Itaaliast levis faśism üle kogu Euroopa, sest rahval oli tunne, et poliitiline võim on korrumpeerunud ja mitmeparteisüsteem maksab väga palju ja sellest pole kellelegi kasu. Kommunistid ja faśistid ütlesid, et mitmeparteisüsteem ja demokraatia põhjustavad ühiskonna degenereerumist ja väärtuste kadu. Ja kui nemad võimule saavad, siis tagavad nad kõigile mugava ja õnneliku elu, välja arvatud muidugi neile, kes seda ei vääri, ja tuleb kindlustada ühiskonna terve tuumiku vaba areng ja vabaneda parasiitidest, kes klammerduvad vana maailma külge, sest nad pole võimelised mõtlema revolutsiooniliselt. Ja Saksamaal sündis natsism, mis propageeris rassilist puhtust, ja see tähendas, et aarjalased ei tohtinud seguneda alaväärtuslike rassidega ega rikkuda oma aarja verd. Aarjalast iseloomustasid valge nahavärv ja heledad juuksed ja nende kolju pikkuse ja laiuse vaheline suhtarv oli väiksem kui 75 ja neile oli antud loov vaim ja kollektiivitaju. Natsid ütlesid, et loodus on julm, aga õiglane. Ja veel ütlesid nad, et kes tahab ellu viia uusi revolutsioonilisi mõtteid ja väärtusi ja kõrgemat õiglust, peab samuti olema karm ja õiglane. Ja ajalugu on igavene võitlus tõe ja vale vahel. Ja nemad on tõde. Ja iga inimene peab valima, kelle poolel ta tahab olla, sest muidu pühib ajaloo orkaan ta oma teelt. (Ouředník, 2018: 21-22)

*

Pärast Esimest maailmasõda hakati langenud sõjameestele mälestussambaid püstitama, et langenuid ei unustataks. Ajaloolased ütlesid, et mälestusmärgid langenud sõjameestele olid olemas juba enne Esimest maailmasõda, aga alles kahekümnendatel aastatel said need Lääne tsivilisatsioonis üldtunnustatud mälestamissümboliks, ja kujurid ja kiviraidurid olid rõõmsad, et neil oli palju tellimusi. Langenute mälestuseks püstitati kõige sagedamini kas steel või obelisk. Ülal oli kukk  või Püha Jüri või kotkas vastavalt sellele, mis rahvusest langenud võitlejad olid, keskel oli rahuliku ja kindlameelse ilmega relvastatud sõdur ja all naised ja lapsed ja antropoloogid ja etnoloogid ütlesid, et see on omane indoeuroopa kultuurile. Langenud sõjameeste nimed seisid enamasti tähestikulises järjekorras. Kõige sagedasemad sõnad mälestusmärkidel olid ISAMAA, KANGELASED, MÄRTRID ja MÄLETA. Vahel oli mälestusmärgil kiri SÕDA OLGU NEETUD ja mõnes linnas püstitati mälestusmärk ka sõjameestele, kelle sõjatribunal oli allumatuse tõttu mõistnud surma või sunnitööle. Aastal 1916 hukati Juvincourt’is sõdur, kes ei kandnud määrustepäraseid pükse ega tahtnud panna jalga surnud kaaslase pükse, sest need olid määrdunud ja verised. Ja aastal 1920 mõtlesid prantslased välja tundmatule sõdurile pühendatud ausamba, millele oli lisatud ka igavene tuli, ja see saavutas suure edu ka Inglismaal ja Belgias ja Itaalias ja uutes riikides, millel veel polnudki ajalugu, nagu Tśehhoslovakkia ja Jugoslaavia jne. Tundmatuks sõduriks võis saada võitleja, kellel plahvatus rebis pea otsast või kelle tunnusplaadi purustas vaenlase kuul või kes jäi varingu alla või vajus sohu. Üks Belgia sõdur vajus Courtrai all põlvist saadik rabamülkasse ja ta neli kaaslast ei jaksanud teda välja sikutada ja kõik hobused olid juba surnud. Ja kui nad neli päeva hiljem sama teed mööda taganesid, oli sõdur ikka veel elus, aga mülkast vaatas välja ainult tema pea ja enam ta ei karjunud.

Ja kui natsid sõja kaotasid, korraldasid võitjariigid rahvusvahelise kohtu ja juristid kaalusid, kuidas nimetada juudiküsimuse lõplikku lahendamist ja erinevaid mustlaste ja slaavlaste hävitamise plaane jmt., ja mõtlesid välja genotsiidi mõiste. Ajaloolased kuulutasid, et kahekümnendal sajandil leidis maailmas aset umbes kuuskümmend genotsiidi, ent mitte kõik  neist ei jõudnud ajaloolisse mällu. Ajaloolased väitsid, et ajalooline mälu pole ajaloo osa ja mälu on nihkunud ajaloolisest sfäärist psühholoogilisse sfääri ja see on kehtestanud uue mäletamise reźiimi, mille keskmes pole enam sündmuse mäletamine, vaid mälestuse mäletamine. Ja mälu psühhologiseerimine äratas inimestes tunde, et nad on minevikule midagi võlgu, aga kellele ja mida nad peaksid tasuma, ei olnud selge. Viimaks hakati juudiküsimuse lõplikku lahendamist kutsuma holokaustiks või shoa’ks, sest juudid ütlesid, et see polnud genotsiid, vaid midagi veelgi hullemat, mida inimene ei suuda mõista, ja nad ütlesid, et see on juutide spetsiifika, ja paljudele inimestele tundus, et juudid on genotsiidi kaaperdanud, ja ütlesid, et mis tahes genotsiidi ohvrid tajuvad oma kogemust millegi niisugusena, mida inimene ei suuda mõista, ja juudid on asendanud ajaloolise tegelikkuse selle representatsiooniga ja nõnda on nad paradoksaalsel kombel osalised selles, et paljudele inimestele kangastub holokaust mingi dramaatilise filmistseenina. Ja mõned rabid ütlesid, et juutide hukkumine koonduslaagrites ei olnud juhus või eksitus, vaid tegu oli nende hingede reinkarnatsiooniga, mis eelmistes eludes olid patustanud, suudab ju ainult mõni üksik hing kogu oma maise elu jooksul jääda jumalakartlikuks ja rikkumatuks. Ja ajaloolased ütlesid, et traditsiooniliselt ajaloo käsitamiselt mälu järjepidevusena on Lääne ühiskond liikunud pigem ajaloo diskontiinumisse projitseeritud mälu käsitamisele. Ja teised rabid väitsid omakorda, et holokausti ajal tõmbus Jumal kõrvale, aga tegemist ei olnud karistuse kui seesugusega, vaid maailma naasmisega oma algstaadiumisse, kui Jumal ei olnud veel loonud korda ja pimedus oli sügavuse peal. Ja üks noor juuditar elas sõja üle tänu sellele, et mängis Struthofi perroonil viiuliga aariaid ”Lõbusast lesest”. Ja ajaloolased ütlesid, et ajalookirjutuse identiteediloomeajastu on lõplikult läbi saanud, sest historiograafia on astunud epistemoloogilisse ajastusse. (Ouředník, 2018: 26-28)

*

Naiste emantsipatsioon ja antibeebipillide ja tampoonide ja ühekordsete mähkmete leiutamine tõid kaasa laste arvu vähenemise Euroopas, aga lisandus mänguasju ja lasteaedu ja liumägesid ja ronimispuid ja koeri ja hamstreid jpm. Sotsioloogid ütlesid, et lapsest on saanud perekonna tähelepanu keskpunkt ja üha enam ka selle kõige mõjukam liige. Ja lapsed tahtsid olla iseseisvad ja oma identiteediga ega tahtnud kanda vanema venna või õe mütsi või saapaid ja tahtsid aina uusi mütse ja saapaid ja värvipliiatseid ja konstruktoreid ja kaisukarusid ja nukke. /…/

Seksuoloogid ütlesid, et Barbie-nukk on esimene vahend, mis aitab väikestel tüdrukutel luua oma feminiinset identiteeti ja nukku saatev edu tõestab, et laste seksuaalsus on olemas. Laste seksuaalsusest räägiti kahekümnendal sajandil väga palju pärast seda, kui tuvastati, et väikesed tüdrukud tahaksid saada last oma isaga ja see laps oleks siis tegelikult peenise aseaine, sest väikesed tüdrukud tahaksid, et ka neil oleks peenis, ja see nukk oleks ühtaegu nii laps oma isalt kui ka peenis. Nukutootjad valmistasid pikka aega ainult tüdruknukke, aga hiljem hakati valmistama ka poissnukke, ja tüdruknukkudel oli jalge vahel väike vagu ja poissnukud olid linnukesega. Ja seitsmekümnendatel aastatel hakati valmistama ka musti ja pruune nukke, kuid neid ostsid enamasti valged vanemad, kes tahtsid sellega mõista anda, et nad ei ole rassistid. Rassism oli üheksateistkümnendast sajandist pärit teooria, mis kuulutas, et rassidel on muutumatu omapära ja nad on erineval arenguastmel ja kõige arenenumad on valged, kellel on kaasasündinud taip ühiskonna organiseerimiseks ja abstraktseks mõtlemiseks ja seltskondlikuks meelelahutuseks, ja rassist oli inimene, kes kartis, et rasside segunemine ohustab valgete omapära ja järab geneetilist potentsiaali, mis on lubanud sammuda valgetel inimkonna esirinnas. Inimesed, kes ei armastanud juute, ei olnud rassistid, vaid antisemiidid, sest erinevalt näiteks mustanahalistest ja indiaanlastest ja mustlastest jt. ei peetud juute sõna otseses mõttes vähemväärtuslikuks, vaid pigem looduse kõrvalekaldeks. Sõna ”antisemiit” tekkis üheksateistkümnenda sajandi lõpus ja tähistas inimest, kes ei tahtnud, et juudid valitseksid maailma, ja kutsusid kaaskodanikke vastupanule. Rassismist sai pärast Teist maailmasõda oluline ühiskondlik probleem, sest Euroopa rikastes riikides seadsid end sisse rohkearvulised rahvusvähemused, keda ühiskond oli sunnitud absorbeerima. Eksisteeris kaks poliitilist rahvusvähemuste absorbeerimise mudelit, integratsioon ja assimilatsioon, ja integratsiooniga tegelesid riigid, kus usuti, et kodanikuühiskonnas võivad koeksisteerida erinevad kultuurimudelid ja on parem mitte üksteises lahustuda, vaid jätta kõigile alles nende omapära, ja assimileerimist surusid läbi riigid, kus usuti universalismi ja arvati, et on olemas kõrgem ühiskondlik huvi, millele alluvad etnilised ja kultuurilised omapärad. Pikka aega tundus, et assimilatsioonimudel on integratsioonimudelist edukam, sest maades, kus seda juurutati, polnud selliseid rassirahutusi nagu Inglismaal või Ameerikas, ent sajandi lõpus, kui hakati rääkima globaliseerumisest ja mondialismist, läks universalism moest ja kõik tahtsid olla oma identiteediga ja uhked oma rassi üle, ent mitte rassilises, vaid tsivilisatsioonilises mõttes, ja elada kooskõlas traditsioonidega ja naasta oma juurte juurde jne.

Seks muutus kahekümnenda sajandi Euroopas väga oluliseks, olulisemaks kui religioon ja peaaegu sama oluliseks kui raha, ja kõik tahtsid ühtida kõikvõimalikes poosides ja mõned mehed määrisid oma sugutit kokaiiniga, et erektsioon kestaks kauem, kuigi kokaiini pruukimkine mis tahes põhjusel oli täiesti keelatud. Ja pärast Teist maailmasõda hakkasid filmidesse ilmuma stseenid, milles kangelased ühtisid, ja seni oli seda peetud kohatuks, sest paljud inimesed uskusid veel taevaisasse ja suguühet märkis ainult kaadrisse ilmunud voodi või kell või taevas ehk siis läks lihtsalt pimedaks. Ja naised tahtsid kogu aeg orgasmi saada ja mehed olid selle pärast närvilised ja neil olid erektsiooniprobleemid ja nad proovisid igasuguseid afrodisiaakumeid ja käisid psühhoanalüüsis, et saada teada probleemi põhjus ja see, ega nad äkki pole lapsepõlves mingit traumat läbi elanud, millest nad teadlikudki pole. Psühhoanalüüsi mõtles aastal 1900 välja üks Viini neuroloog, kes tahtis uurida psüühilisi protsesse ja määrata subjekti teadvustamatuse kaudu, ja järeldas, et neuroos ja hüsteeria jmt. on lapsepõlve seksuaaltraumade sümptomid, ja selle jaoks mõtles ta välja uued meetodid ja mõisted, nagu mõnu korraldamine ja tungide lahknemine ja tsensuur ja Mina ja Ülimina ja libiido ja kompleks, mis võis olla tingitud kastratsioonikompleksist või olla Oidipuse oma. Ja aastal 1938 põgenes ta natside eest Londonisse, aga tema neli õde surid koonduslaagris. Aga kui patsient mõistis, mis on tema ängi ja neuroosi põhjus, oli tal kohe parem olla, sest see oli normaalne. Kommunistid ütlesid, et kommunistlikus ühiskonnas elavad inimesed ei vaja seksi, sest suurimat rõõmu peab inimesele pakkuma hästi tehtud töö, ent kapitalismis ei tundnud inimesed oma tööst rõõmu, sest neid ekspluateeriti, ja sellepärast pöördusid nad igasuguste aseainete poole. Kommunistid ütlesid, et ilma klassiteadlikkuseta ei saa seks rahuldust pakkuda, isegi kui seda korrata lõpmatuseni, ja nad kartsid, et kui inimesed käiksid psühhoanalüüsis ja kalduksid aseainete poole, ohustaks see sotsialismileeri ühtsust. Ja nad ei tahtnud, et inimesed loeksid tagurlikke raamatuid ja kannaksid kriiskavaid riideid ja väljakutsuvaid soenguid ja näriksid nätsu jmt. Närimiskummi mõtles välja üks Ameerika apteeker ja Euroopas hakati seda müüma aastal 1903, aga laiemalt levis see viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel. Nätsu närisid eelkõige noored inimesed, kes väljendasid sellega oma suhtumist ühiskonda ega pidanud muretsema plommide pärast.

Viiekümnendatel aastatel õhtisid filmikangelased enamasti viljaväljadel, sest viljaväljad olid osa noorusest ja uuest elust, mis noori kangelasi ees ootas, ja tuul sasis viljapäid ja silmapiiril loojus päike ja naiste rinnad kerkisid, aga kuuekümnendatel aastatel ühtisid filmikangelased ookeanirannal tõusulainetes, sest see oli romantiline, ja rannaliiv kleepus nahale ja tagumikud välkusid ja vee kohal hõljus uduloor. Kuuekümnendatel aastatel tehti ka esimesed pornofilmid, milles ühtiti pea vahetpidamata erinevates kohtades. Ja noortele tüdrukutele mõeldud ajakirjades selgitasid elunäinud naistoimetajad, kuidas õigesti fellatsiooni teha jmt. Ja  noormeestele mõeldud ajakirjades selgitasid elunäinud toimetajad, kuidas hoiduda enneaegsest ejakulatsioonist ja kuidas preservatiivi märkamatult peale tõmmata. Ja reklaamiagentuurid mõtlesid välja preservatiivide reklaame ja juurdlesid, kuidas noori vaatajaid asjakohaselt kõnetada, ja üks reklaamiagentuur mõtles välja reklaamiklipid, milles ühtisid erinevad muinasjututegelased: Lumivalgeke ja Tuhkatriinu ja Eeslinahk ja Śeherezade. Ka väärtfilmides ühtiti aina sagedamini, aga kriitikud ütlesid, et siin on suguühe hoopis midagi muud, sest siin pole suguühe kui selline, vaid selle representatsioon. Ja kui mõnes väärtfilmis ühtiti hästi palju, siis öeldi, et antud film väljendab meie entomoloogilist lähenemist armastusele ja see on õige, sest nii saame sügavamalt juurelda suguühte olulisuse üle mitte ainujlt antropoloogilises, kultuurilises või poliitilises kontekstis, vaid ka inimese elus. Seitsmekümnendatel aastatel ühtisid filmikangelased peamiselt autos, sest nii oli originaalne ja elutempo kiirenes pidevalt ja noored vaatajad, kellel autot polnud, võisid siis kujutleda, mis neid elus ees ootab. Ja mehed lamasid üha sagedamini all ja naised istusid peal, sest nad olid vahepeal emantsipeerunud. Ja kaheksakümnendatel aastatel tekkis telefoniseks ja mehed helistasid erinevatele numbritele, kus naised ütlesid neile kuuldetorusse TUNNEN, ET MUL LÄHEB MÄRJAKS või SURU SEE MULLE SÜGAVALE SISSE või KAS SA LASED MUL SEDA MAITSTA? Jmt. (Ouředník, 2018: 35, 38-42)

Seks, autod ja kaheksakümnendad: The Normal - Warm Leatherette (1980, inspireeritud JK Ballardi düstoopiast "Crash", video: kaadrid filmist "Crash" (1996, rez. D. Cronenberg)

*

Kommunistid ja natsid ütlesid, et tuleb kehtestada maailm, mis vastab asjade loomulikule käigule. Ajaloolased ja antropoloogid ütlesid hiljem, et kommunism ja natsism asendasid usu Jumalasse usuga revolutsiooni ja inimesed ühinesid kommunismi ja natsismiga sarnastel ajenditel, millest tugevaim oli tunne, et nad kuuluvad väljavalitute hulka, kelle kätes on inimkonna saatus. Natsid arvasid, et tulevane harmooniline maailm koosneb tugevatest, ohvrimeelsetest ja solidaarsetest indiviididest ja ühised huvid ja vennalikkus püstitavad tammi roiskumise ette, milleni humanistid ja valgustajad olid vana maailma viinud. Kommunistid jällegi arvasid, et uues maailmas on kõik kodanikud vastastikku asendatavad ja rahvas moodustab monoliitse ja jagunematu terviku ja kellelgi pole isiklikke huvisid, sest kõik on ühine, ja just see takistab roiskumist, milleni valitsevate klasside isekad huvid olid vana maailma viinud. Ja nii ühed kui teised kuulutasid, et terror on vajalik, sest ainult nii saab võidelda demokraatiaga, mis uuristab kõike ja viib selleni, et inimestest saavad homoseksuaalid ja anarhistid ja muiduleivasööjad ja skeptikud ja individualistid ja alkohoolikud jne. ja võideldi nii homoseksuaalide, muiduleivasööjate kui ka alkohoolikute vastu ja kommunistlikul Venemaal pidid joodikute lapsed igal pühapäeval kõndima väljakul plakatiga, millele oli kirjutatud ISSI, ÄRA JOO, MA TAHAN LEIDA OMA KOHA UUES MAAILMAS, ja Natsi-Saksamaal pidid joodikud käima väljakul plakatiga MA JÕIN KÕIK MAHA JA PERELE EI JÄÄNUD MIDAGI. Ja kui joodikud end ei parandanud, saadeti nad koonduslaagrisse, et nad töötaksid seal kõigi hüvanguks. Saksa koonduslaagrite värava kohal oli kiri TÖÖ TEEB VABAKS, aga Nõukogude koonduslaagrite värava kohal oli kiri ENNASTSALGAVA TÖÖGA TÄIDAME PLAANI. Ja selle asemel et öelda TERE PÄEVAST, ütlesid kommunistid AU TÖÖLE, sest nad olid veendunud, et töö on tähtis ja kui nad teevad tööd, võidab kommunism kogu maailmas. Ja inimesed, kes selle asemel et öelda AU TÖÖLE, ütlesid TERE PÄEVAST või TEREKEST või JUMAL ÕNNISTAGU, olid kahtlased ja naabrid ütlesid nende kohta, et nad on halvad patrioodid. (Ouředník, 2018: 45-46)

*

Kui inimesed enam Jumalasse ei uskunud, hakkasid nad otsima viisi, kuidas väljendada, et maail, on absurdne, ja mõtlesid välja futurismi ja ekspressionismi ja dadaismi ja sürrealismi ja eksistentsialismi ja absurditeatri. Ja dadaistid tahtsid vabaneda senisest kunstist ja lõid kunsti asjadest, millest seda varem ei loodud, nagu traatidest ja tikkudest ja lööklausetest ja ajalehtede pealkirjadest ja telefoniraamatutest jne., ja ütlesid, et see on uus ja absoluutne kunst. Futuristid kirjutasid värsse, kus oli palju hüüdsõnu, näiteks KARAZUK ZUK ZUK DUM DUMDUM, ja kuulutasid ekspressiivset tüpograafiat, ja ekspressionistid ja dadaistid kirjutasid uutes ja tundmatutes keeltes värsse demonstreerimaks, et kõik keeled on võrdsed, nii arusaadavad kui arusaamatud, näiteks BAMBLA ô FALLI BAMBLA, aga sürrealistid näiteks  kuulutasid automaatset kirjutamist ja leierdamata metafoore, kirjutasid näiteks MU KORGIST VANN ON KUI SU SISALIKUSILM ja seletasid ka, miks, ja et värsi mõte tulvab iseenesest sellest välja ja on üheaegselt nii füüsiline kui ka metafüüsiline. Eksistentsialistid ütlesid, et metafüüsika käib alla ja kõik on subjektiivne, ent objektiivsus eksisteerib siiski, lihtsalt meie läheneme sellele valesti, kuna kõige tähtsam on intersubjektiivsus. Ja kogu asi on selles, et kõik peab olema autentne ja ajalugu ja selle kulg tulenevad filosoofilisest küsimusest, kas inimene suudab autentselt kommunitseeruda, ja kui jah, võiks ajalugu saada märksa sügavmõttelisemaks kui seni, muidugi kui uuendataks transtsendentaalset instantsi. Ja lingvistid ütlesid, et kommunikatsioon on ainult dekonstrueerimisviisi küsimus ja dekonstrueerida saab erineval moel. Eakad inimesed aga ütlesid, et selle kommunikatsiooniasjaga on üks suur jama, sest inimesed ei oska enam teineteisele silma vaadata ja pööravad pilgu kõrvale kohemaid, kui nende pilk kohtub teise omaga, ja tänapäeval vaatavad inimesed silma ainult pimedatele.

Talking Heads kasutas Hugo Balli dadaistlikku luulet ("Gadji beri bimba") oma loos "I Zimbra" (1979 /1983, David Letterman Live)

Esimeses maailmasõjas hukkus üheksa ja pool miljonit meest ja kuussada tuhat naist. Ja kuus miljonit meest ja kakssada tuhat naist jäid paratamatult sandiks. Ja seitse miljonit naist kaotas sõjas abikaasa ja üheksa miljonit last kaotas sõjas isa. Ja riigid olid võlgades ja valitsused trükkisid raha, mille eest ei saanud osta mitte midagi, ja inflatsioon süvenes ja aastal 1923 suurenes inflatsioon Saksamaal 2,3 miljoni protsendini aastas ja üks muna maksis keskmiselt 810 miljardit marka ja kui inimene läks leivapätsi ostma, pidi ta vedama kaasa kärutäie raha. Ja paljud inimesed tahtsid muuta maailma alustalasid ja astusid kommunistlikesse ja faśistlikesse parteidesse. Ja teised jälle meenutasid igatsusega sõjaeelset Euroopat ja aegu, mida hakati kutsuma LA BELLE ÉPOQUE või KULDAJASTU. Kuldajastu oli aeg, mil arenenud tööstusriikides oli küike küllalt ja koloniaalkauplustes müüdi eksootilisi puuvilju ja śokolaadi ja Türgi mett ja inimesed uskusid, et uus sajand kaotab vaesuse ja ränga töö ja kõik hakkavad elama mõnusalt ja hügieeniliselt ja kohustuslik kooliharidus muudab inimese paremaks ja humaansemaks. Kuldajastul käitusid inimesed üksteise suhtes viisakamalt ja isegi kurjategijad olid hoolivamad ega tulistanud politseinikke ja noored suhtusid üksteisesse austusega ja vaoshoitult ega ühtinud enne, kui olid ametlikult paari pandud, ja kui mõni nooruk vägistaski põllul mõne töölt koju ruttava piiga, kes seejärel rasedaks jäi, andis viimane lapse orbudekodusse, kus tema eest riigi rahadega hoolt kanti, ja kui mõni automobilist mõne kana alla ajas, siis astus ta autost välja ja maksis kana kinni. Ja mehed kergitasid kaabut ega puurinud pilguga naisi, keda nad tervitada ei kavatsenud, ja Inglismaal ootasid mehed, kuni poetasid taskurätte, mida mehed siis üles korjasid ja kummarduse saatel naistele tagastasid, ja naised ei suitsetanud, sest see oleks olnud epakas, ja mehed tõmbasid sigareid ja popsutasid piipu ja lutsisid huuletubakat ja silusid vuntse. Ja pühapäeviti käisid inimesed jumalateenistusel ja linnainimesed sõitsid rongiga suvistesse piknikupaikadesse ja daamid kandsid pitskübaraid ja härrad ruudulisi puhvis põlvpükse ja toksisid täispuhutavat palli madalas vees ja lõkerdasid naerda ja sürrealistid ja psühhoanalüütikud rääkisid hiljem, et see täispuhutav pall on tegelikult seksuaalne sümbol. Pärast sõda suurenes abieluväliste laste ja orbudekodude ja hullumajade arv, aga huuletubakat kasutati vähem, sest see oli ebahügieeniline. (Ouředník, 2018: 49-51)

*

Kuldajastul olid inimesed rassistid, aga nad ise seda veel ei teadnud, ehkki tundsid huvi mustanahaliste ja paapuate jt. vastu, ja suurte linnade loomaaiad organiseerisid etnograafilisi vaatemänge metslastega, kes istusid bambusonni ees, loomanahk ümber puusa, ja tegid erinevaid asju, ja inimesed käisid vaatamas, kuidas elavad paapuad ja aśantid ja suulud, ja loopisid neile komme ja suhkrutükke. Etnograafilisi vaatemänge saatis suur edu, sest inimesed tahtsid teada kuidas mujal maailmas elatakse, ja Pariisi maailmanäitusel aastal 1900 panid arenenud riigid tehniliste edusammude ja uue kunsti ja arhitektuuri kõrval välja ka oma kolooniate pärismaalaste näiteid, nuubialasi ja dahomeesid ja kariibe ja malailasi ja kanakasid. Kanakad istusid näitusel oma hurtsiku ees, loomanahk ümber puusa, ja teritasid ränikilluga kivikirvest, ehkki nad polnud iial enne hoidnud käes ei ränikildu ega kivikirvest, sest tegelikult olid nad kohaliku koloniaalvalitsuse väikeametnikud, kelle Prantsuse valitsus oli riiklikes huvides värvanud. Ja kui maailmanäitus lõppes, saatis koloniaalmuuseum nad turneele mööda Belgiat ja Saksamaad ja Taanit ja kanakad kirjutasid muuseumi direktorile kirju ja küsisid, millal neil lubatakse koju tagasi minna ja oma ametis jätkata; et vastust ei tulnud ega tulnud, lasksid kanakad ühel ilusal päeval jalga vagunist, millega nad mööda Saksamaad reisisid, naasid Prantsusmaale ja pugesid salaja laeva, mille kohta nad olid kuulnud, et see seilab Uus-Kaledooniasse, aga tegelikult oli laev teel hoopis Liibanoni. Ja kui meremehed nad trümmist leidsid ja teada said, et need on maailmanäituse kanakad, olid nad väga uhked, et põgenemiseks oli valitud just nende laev, ja nad tassisid neile süüa ega tahtnud neil lubada tööd teha ja pärisid, kui palju kivikirveid Uus-Kaledoonias aastas valmistatakse.  Pärast Esimest maailmasõda etnograafilised vaatemängud pikkamisi akkasid, sest 1 700 000 suulut jt. võitles sõjas liitlaste poolel ja inimesed harjusid nendega ega olnud enam nii uudishimulikud. (Ouředník, 2018: 54-55)

*

Kommunistid ütlesid, et vanajumalat pole olemas ja eksisteerib ainult mateeria ja tuleb rajada uus maailm, milles valitseb õiglus kõikide jaoks, kes näevad vaeva, ja keegi ei kadesta enam kedagi, sest kellelgi pole midagi sellist, mida poleks kõigil ülejäänutel. Aga enne, kui uus maailm saabub, tuleb vana maailm juurtega välja rebida ja inimesed peavad õppima uut moodi mõtlema, sest ilma uue mõtlemiseta ei sünni ka uut maailma. Ja nad ütlesid veel, et iga inimene peab valima, kas ta tahab olla progressi poolel, sest muidu pühib ajaloo orkaan ta oma teelt. Kommunistid olid seda meelt, et Oktoobrirevolutsiooniga sai ajalugu otsa, sest kommunism kehastab inimkonna arengu ajaloolist eesmärki ja on vaid aja küsimus, mil kommunism kogu maailmas võidab ja ajalool pole enam põhjust jätkuda. Ja nad ütlesid, et kommunism pole poliitiline reźiim, vaid ajalooline kategooria, ja neile, kes seda ei mõistnud ja ikka vanamoodi mõtlesid, reeturitele ja egoistidele ja kadekopsudele ja liiderdajatele ja alkohoolikutele jt., mõtlesid nad välja erilise koha, mida nad nimetasid ajaloo prügikastiks, sest selleks ajaks, kui kommunism kogu maailmas võidule pääseb, tuli teada saada, kellele pole ajaloos kohta. Ajaloolased ütlesid hiljem, et kommunismiga kaasnes uus oht inimtsivilisatsioonile, nimelt ajaloolise mälu kustutamine, ja varasemad diktatuurid olid küll mälu tsenseerinud raamatukogudes ja muuseumites jmt., aga kommunistid laiendasid mälu kustutamise kõikidele avaliku ja ka mitteavaliku elu valdkondadele ja tegid sellest õiguspõhimõtte, ja see oli originaalne. Ja aastal 1917 mõtlesid kommunistid välja revolutsioonilised tribunalid, kes mõistsid kohut reeturite ja tagurlaste üle, ja ühe õhtupoolikuga suutsid nad langetada kolmsada viiskümmend surmaotsust, mida veel vanamoodi arutav kohus poleks saanud kuidagi teha, ja samal ajal võtsid nad tarvitusele uued piinamisviisid, mis võimaldasid reeturitelt ja tagurlastelt tunnistused ja teiste reeturite ja tagurlaste aadressid kätte saada. Kõige tuntumad piinamisviisid olid KÕRVAKE ja PÄÄSUKE ja ÕNGEKORK ja MANIKÜÜR ja ELEVANDIPOEG, mis seisnes selles, et tagurlane seoti tooli või laua külge ja pandi talle pähe gaasimask, aga ilma hapnikuta, ja seejärel hakkasid kommunistid tagurlast kepiga peksma ja tagurlane hingeldas katkendlikult ja minestas kiiremini, aga kommunistid tõmbasid tal siis maski peast ja elustasid teda ja nõudsid ülestunnistust ja aadresse. Originaalne oli seegi, et mingi ajaloosündmuse lihtlabase eitamise asemel jätsid kommunistid selle mõnikord ajalukku alles, aga andsid sellele täiesti teise tähenduse. Ja kui tagurlased ei tahtnud küsimustele vastata, viskasid kommunistid nad eriliselt treenitud koerte ette, keda nad kutsusid NUMBER ÜKS, NUMBER KAKS, NUMBER KOLM jne., sest uues ühiskonnas pidi kõigil olema oma järjenumber. Ja erinevate pidustuste ja kongresside ja muude ajalooliselt oluliste sündmuste fotodelt kõrvaldati jooksvalt kommunistid, kes olid vahepeal süüdi jäänud riigireetmises või vandenõus või kodanlikus ellusuhtumises või ekslikus mõtteviisis, ja fotodele, kus algselt oli näiteks kaheksa kommunisti, jäi neid lõpuks alles kaks või kolm. Fotodele pühendati ajalookomisjonides suurt tähelepanu, sest inimesed lakkasid küll uskumast kirjapandut, ent uskusid veel mõnda aega fotosid, ja kommunistid otsustasid, et fotod peab kohandama ajaloo käigule vastavaks, täpselt nagu lokomotiivid jmt. kohanesid ajaloo käiguga. Ja aastal 1919 mõeldi välja spetsiaalsed psühhiaatrilised raviasutused tagurlastele ja hulludele. Ja tagurlased saadeti koonduslaagrisse ja hullud hullumajja, kus neile määrati eriline ravi, mida kutsuti ajupesuks. Haiged ajud tuli läbi pesta, et sinna ei jääks midagi vana ja saaks istutada uusi mõtteid. (Ouředník, 2018: 62-63)

*

Sajandi lõpus suitsetasid mehed kolmandiku jagu rohkem kui naised ja ka autot juhtisid nad sagedamini ja kõige rohkem autosid inimese kohta oli Ameerikas ja Saksamaal, aga kreeklased jällegi suitsetasid kõige rohkem. Naised elasid kauem kui mehed ja sooritasid vähem enesetappe ja laususid päevas kolm korda rohkem sõnu ja linnainimesed sõitsid jalgrattaga ja tegid sporti ja jooksid hommikuti tänaval, et värskendada kopse. Hommikujooksu mõtlesid välja ameeriklased, kes muretsesid endale jooksmiseks läikivad dressid ja õhkvedrustusega jalanõud, et selgroog ei kõverduks, ja aastal 1985 sai sada kolmkümmend viis ameeriklast joostes infarkti. Inimesed tahtsid sajandi lõpus jääda nooreks ja olla dünaamilised, ent samal ajal olla ka poliitiliselt ja seksuaalselt korrektsed ja see tähendas, et nad ei võrguta naisi ega naerata neile tiiraselt jne. ega räägi nalju juutidest ega sakslastest ega homoseksuaalidest. Ja mõned naised esitasid kaebusi oma ülemuste peale, kelle jutus oli erootilisi konnotatsioone või kes pakkusid, et sõidutavad naise koju, tehes rääkimise ajal ebamoraalseid nägusid, ja üks Ameerika advokaat pidi aastal 1997 maksma neli miljonit dollarit kahjutasu oma sekretärile, sest puistas naise dekolteesse śokolaadinööpe. Ja aastal 1998 tahtsid ameeriklased tagandada oma presidenti, kellel oli olnud ebakorrektne suhe ühe praktikandiga, ja president oli käperdanud praktikandi rindu ja toppinud talle Kuuba sigari vagiinasse ja praktikant oli teinud presidendile fellatsiooni, kui president mõne valitsustegelasega telefoneeris jmt., ja samal ajal pommitasid ameeriklased Iraaki ja iraaklased ütlesid, et seeläbi üritasid ameeriklased tõmmata tähelepanu ära oma presidendi ebakorrektselt seksuaalkäitumiselt. Eurooplasedki tahtsid olla poliitiliselt korrektsed, aga seksuaalselt veidi vähem, sest naiste võrgutamisel olid peamiselt ladina maades pikad kultuuritraditsioonid, samal ajal kui Ameerika oli pigem puritaanlik. Kodanike keskmine eluiga oli demokraatlikes riikides kõrgem kui kommunistlikes riikides, sest demokraatlikes riikides käisid inimesed sagedamini arsti juures ja sõid värsket juurvilja jne., kommunistlike riikide kodanikud jällegi suitsetasid rohkem, sest nad ei saanud väga hästi aru, miks nad peaksid tervislikumalt elama ja püüdlema kõrgema vanuse poole, ja kõige madalam oli keskmine eluiga arengumaades, mida kutsuti ka Kolmanda Maailma riikideks. Arenenud riikides elasid inimesed sajandi lõpus keskmiselt 78-aastaseks ja kõige madalam oli keskmine eluiga Sierra Leones, kus elati keskmiselt 41-aastaseks. Ja sotsioloogid ütlesid, et erinevate kriteeriumite järgi elatakse kõige paremini Kanadas ja Prantsusmaal. Ja Ameerika Ühendriigid olid 18. kohal ja Sierra Leone 187. kohal. Linnainimesed elasid kauem kui maainimesed ja laususid päevas keskmiselt viis korda rohkem sõnu. Ja arstid ütlesid, et õigeid eluviise järgides ja eeldusel, et optimaalne arstiabi on kättesaadav, võiksid inimesed elada 110 kuni 130 aastat, ja müned inimesed arvasid, et ükskord saavad inimesed praktiliselt surematuks ja ideaalne ühiskond tekib siis, kui inimesed surevad ainult ettenägematute õnnetuste  või enesetappude tõttu. Psühholoogid ütlesid, et kui keegi tahab elada kõrge eani, ei tohi ta sorida minevikus ja peab vaatama tulevikku, sest minevikus sorimine on pikaealisuse seisukohast ebaproduktiivne, samas kui tulevik on täis pinget ja erutust ja tundmatuid suurusi ja inimesed võivad kujutleda, kuidas maailm kahekümne või viiekümne aasta pärast küll välja näeb, ja psühhiaatrid ütlesid, et isiklikud mälestused ei vasta nagunii tegelikkusele ja objektiivse tegelikkusega manipuleerimine on inimmõtte kaitsemehhanism ja kui inimesel puuduks võime minevikuga manipuleerida, sureks ta palju varem. (Ouředník, 2018: 66-68)

*

Ajaloolased jagasid kahekümnenda sajandi poliitilised reźiimid hiljem kolmeks: totalitaatsed, autoritaarsed ja demokraatlikud. Totalitaarsed reźiimid olid kommunism ja natsism ja autoritaarsed reźiimid olid faśistlikud ja profaśistlikud diktatuurid, mis tekkisid pärast Esimest maailmasõda Itaalias ja Hispaanias ja Portugalis ja Bulgaarias ja Kreekas ja Poolas ja Rumeenias ja Ungaris ja Eestis ja Lätis jne. Kommunistid ütlesid, et natsism ja faśism olid tegelikult üks ja seesama, aga ajaloolaste enamik sellega ei nõustunud ja ütles, et faśism on oma olemuselt universaalne ja võimeline juurduma kus iganes ja kiiresti kohanema kohalike kultuuriliste ja ajalooliste tingimustega, ent kommunism ja natsism pole olemuselt kohandatavad, sest asjade tegelik seis nendes on täielikult ideoloogiale allutatud. Ja just sellepärast on nad totalitaarsed. Aga faśism on kohanev ja saab olla nii parem- kui vasakpoolne ja on mõeldud nii vanematele kodanikele kui revolutsiooniliselt meelestatud noortele inimestele ja esimestele lubatakse, et taastatakse kord, ja teistele, et kehtestatakse uus maailmakord, kus kõik on igavesti noor. Igavesti noort maailma jagasid faśistidega ka kommunistid, aga neil polnud vähimatki kavatsust taastada eakate kodanike ihaldatavat korda. Ja noored inimesed vaatasid tulevikku ja tuul sasis viljapäid ja silmapiiril tõusis päike. Ja psühhoanalüütikud ütlesid, et kui sakslaste absoluutse enamuse nõustumine natsismi ideoloogiaga väljendas nende seksuaalset frustratsiooni ja tegelikult otsisid sakslased isa, siis kommunism oli pigem infantiilse sadomasohhismi väljendus. (Ouředník, 2018: 83-84)

*

Ja aastal 1989 mõtles üks Ameerika politoloog välja teooria ajaloo lõpust ja selle kohaselt on ajalugu tegelikult juba lõppenud, sest moodne teadus ja uued kommunikatsioonivahendid võimaldavad inimestele heaolu ja üleüldine heaolu on demokraatia tagatis ja mitte vastupidi, nagu olid kunagi arvanud valgustajad ja humanistid. Ja kodanik on tegelikult tarbija ja tarbija on ühtlasi ka kodanik ja ühiskonna kõik vormid arenevad liberaalse demokraatia poole ja liberaalne demokraatia omakorda viib kõigi autokraatsete valitsemisvormide kadumiseni ja poliitilise ja majandusliku vabaduseni ja võrdsuseni ja uue ajastuni inimkonna ajaloos, aga see ajastu polegi enam ajalooline. Ent paljud inimesed polnud sellest teooriast kuulnudki ja lõid ajalugu, nagu poleks midagi juhtunud. (Ouředník, 2018: 96)