"KESKPÄEVANE TANKER" ehk OLUKORD HORMUZIL

 SISSEKANNE # 418

Trump nõuab oma NATO liitlastelt ja Aasia riikidelt, kes sõltuvad Hormuzi väina läbivast naftast, panustamist USA-Iisraeli ühisoperatsiooni, mis muidu on kulgenud väga suurepäraselt ja filigraanselt – nagu presidendi TruthSociali konto kuulutab. Et asi ei näeks välja abipalumisena – mida MAGA machoeetika ei luba -, sõnastas Trump selle nõudmise vormis – ja  mitte sellepärast, et ameeriklastel oleks nii väga abi vaja, vaid lihtsalt tõestamaks liitlaste lojaalsust. Teisisõnu, truudust tuleb vahel tegudega kinnitada. Nagu ikka see maffias käib – capo di tutti capi ja tema lojaalsed caporegime’d, the boss of all bosses and underbosses.  „We helped you for 40 Years, now help US."

CNN-News18, 17.03.2026

Muidugi tekib küsimus, kes üldse on see bosside boss selles suures mängus tegelikult. Ma arvan, et ta ei istu Valges Majas, vaid kuskil Lähis-Idas ning tõmbab oskuslikult niite. Kõrvaldab Iraani kurjameid one by one. Näiteks likvideeriti Iraani julgeolekuülem Ali Larijani (kes enne sõjaväelase karjääri olla olnud muide filosoof, kantiaan). Samuti kõrvaldati Iraani luureminister Esmail Khatab. Aga las Trump arvab pealegi, et tema on bosside boss. Iisraeli seisukohast ei oma see, millist tiitlit keegi näiliselt kannab, erilist tähtsust. Oluline on lõppeesmärk, milles Iisraeli riik kehtestaks end piirkondliku dominandina Lähis-Ida regioonis nii majanduslikus kui sõjalises mõttes, ilma et keegi seda staatust julgeks küsimärgi alla seada. Trumpi administratsioon on tekitanud ideaalse võimaluste akna korraga mängida auti Iraan, Hezbollah, Hamas ja muud prussakad.  Trump on justkui enforcer, ning Iisraeli õnneks ülimast edevusest kannustatud emotional hothead. Meil oli selliste kohta vanasõna: kiida lolli, loll hüppab. Või siis, et jumal hoidku meid aktiivse lolli eest.

J.W. Goethe laskis oma „Faustis“ läbi Mefistofelese kõlada järgmisel:

• „Ma olen osa jõust kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb kuid korda saadab head.“

Euroopa NATO liitlased ei ole olnud ülemäära entusiastlikud, pareerides Trumpi nõuet tulla appi Hormuzi väina lahti hoidma argumendiga, et see battlefield jääb NATO tegevusraadiusest välja. Jaapan on öelnud, et nende laevastiku kasutamist muuks otstarbeks kui otsesest sõjalisest ohust tingitud riigikaitse eesmärgil piirab riigi põhiseadus.

Väike Eesti püüab tuult nuusutades olla ikka võitjate poolel. Tõtt-öelda on see meile eksistentsiaalselt oluline, laveerides oskuslikult eri hoovuste vahel, nagu parvepoiss, ning jäädes diplomaatiliseks. Vajadusel tuleb teha rehepappi. Kui Trump pakub „partners in crime“ tehingut, siis ehk ongi kõige arukam vastus, mida välisminister Margus Tsahkna võib anda, et Eesti valmis USA-ga arutama oma vägede saatmist Hormuzi väina. Ning Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (RE) rõhutas, et kuna Lähis-Idas toimuv on seotud ka Ukraina sõjaga, siis on oluline veenda liitlasi Ühendriikidele appi minema. Meie arch enemy on Putini Venemaa ja kes iganes selle savijalgadel kolossi sambaid murendab, on meie praktiline sõber. Nagu Ukraina. Ergo, see on meie Realpolitik.

Seoses praeguse olukorraga tuleb mulle meelde meie oma kinoklassika. Mis Hollywoodis tehtaks ümber järgmiselt, seega stseen tulevasest blockbusterist „Keskpäevane tanker: läbimurre Hormuzil“ (TBA):

• Kapten Ameerika: Kuulata! Mingit ohtu ei ole! Tuli likvideeritakse! Vööris säilitada rahu!
• Euroopa en corpore: Kui ohtu ei ole, mis sa karjud seal siis!
• Väike vapper Eesti: Just hakkas põnevaks minema!

Keskpäevane praam (Tallinnfilm, 1967, reź. Kaljo Kiisk)

*            *            *

Kasutatud tsitaat:  Johann Wolfgang Goethe. Faust. Tlk. August Sang. Tallinn: Eesti Raamat 1972, II tr, lk. 38.

"DEUS VULT!" PETE HEGSETH JA VIIMANE RISTIRETK

 SISSEKANNE # 417

Pete Hegseth ütles pressikonverentsil, et Iraani uus juht, ilmselt siis Mojtaba Khamenei, on rünnaku tagajärjel haavatud ning ka välimuselt moonutatud (disfigured). God, I hate Hegseth! See mees on psühho. Ameerika psühho, ainult et mitte nagu Christian Bale’i kehastatud haritud, kuid ülbe yuppie, vaid mingi fucked up ex vet, nagu Gary Busey roll „Surmarelva“ esimeses filmis.

Mr Joshua (Gary Busey) tõestab lojaalsust. (Lethal Weapon, 1987)

USA tühistas ajutiselt sanktsioonid Venemaa naftale. Vastukäik Iraani ähvardusele sulgeda Hormuzi väin igasugusele laevaliiklusele. Kütusekriis koputab uksele, sest 20 % kogu maailma naftast käib läbi selle väina. Ameeriklastel polegi otsest häda, kuna nad suudavad ka ise end varustada, aga Aasial on jama majas. Ja kuna kõik on globaalmajanduslikus mõttes üksteisega seotud, siis tõstavad katkenud tarneahelad hindu kõikjal maailmas. Venemaa teenib tänu Iraani sõjale iga päev 150 miljonit dollarit lisatulu, möönab Eesti Ekspressi sõjapäevik (13.03).

Teadupärast pakkus Volodõmõr Zelenskõi mõnda aega tagasi, et Ukraina võib ameeriklasi ja Lähis-Ida riike abistada droonitõrje vallas, sest neil on pikk ja unikaalne kogemus. Natuke oli selles ka üleolevat nooti, mille muidu juhm Trump ära tabas. Ta ütles telefonikõnes Fox Newsile, et USA sõjaväel on droonide valdkonnas piisavalt kogemusi ning nad ei vaja Ukraina abi.

„Ütlen teile Ukraina kohta üht. Nad peavad kõige eest maksma ja maksavadki läbi NATO. Kui nad ostavad meilt rakette või mida iganes, ei lähe need neile, vaid arved tasub NATO. Kas nad aga aitavad meil kaitsta end [Iraani] droonide eest? Ei, me ei vaja nende abi droonide vastu võitlemisel. Me teame droonidest rohkem kui keegi teine. Meil on tegelikult maailma parimad droonid.“

Küsimusele, kas Vladimir Putin aitab Iraani sõjas USAga, vastas Trump: „Ma arvan, et ta võib neid aidata, natukene ilmselt küll. Ja ta ilmselt arvab, et meie aitame Ukrainat. /.../ Ja me aitamegi neid (Ukrainat). Tõele au andes, meie teeme seda ja nemad teevad seda.“ (EE, 13.03)

Trumpil on siiski hea lahendus. Works for me, works for everyone, big beautiful plan:

"See, its easy-beasy!" (FB)

Back to Hegseth. He’s hexed up! Pühapäeval, 8. märtsil CBS Newsile antud intervjuus ütles kaitseminister Pete Hegseth, et Iraan ei tohiks kahelda USA otsusekindluses, sest seda toetab kõrgem jõud.

„Meie võimed on paremad. Meie tahe on parem. Meie väed on paremad. Meie kõikvõimsa Jumala ettehooldus kaitseb neid vägesid ja me oleme sellele missioonile pühendunud,“ ütles ta.

CBS-i reporter major Garrett küsis, kas Hegseth vaatab sõda religioossest kontekstist.

„Ma arvan, et ilmselgelt me võitleme religioossete fanaatikutega, kes otsivad tuumavõimekust, et korraldada mingi religioosne Harmagedoon.“ Hiljem lisas ta, et väed „vajavad nendel hetkedel ühendust oma kõikvõimsa Jumalaga.“

Paar päeva hiljem tsiteeris Hegseth Pentagoni pressikonverentsil psalmi 144: „Kiidetud olgu Issand, mu kalju, kes õpetab mu käsi sõjaks ja mu sõrmi lahinguks.“

„Ameerika asutati kristliku rahvana,“ ütles ta hiljutisel riiklikul palvehommikusöögil. „See jääb kristlikuks rahvaks meie DNA-s, kui me suudame seda säilitada,“ lisas ta, lisades religiooni kuulsale Benjamin Franklini naljale selle kohta, kas USA on vabariik või monarhia.

„Me ei ole mitte ainult vabaduse arsenaliga relvastatud sõdalased, vaid lõppkokkuvõttes ka usu arsenaliga relvastatud,“ ütles ta, kohandades Franklin D. Roosevelti ideed, et USA peaks olema demokraatia arsenal, omaenda religioosse maailmavaatega.

Pete Hegseth "60 minutis" (CBS)

Hegsethi enda sõnul on ta  oma religioosse tätoveeringu pärast – tema rinnal on ristisõdadega seostatud Jeruusalemma rist - ka kannatanud: teda olevat tembeldatud äärmuslaseks ega kutsutud oma üksuse koosseisus 2021. aastal president Joe Bideni ametisseastumise tseremooniale. Teine tätoveering Hegsethi kehal ütleb „Deus Vult“ ehk „Jumal tahab“. Oma 2020. aastal ilmunud raamatus „Ameerika ristisõda“ (American Crusade)  kirjeldab ta seda terminit „kristlike rüütlite üleskutsena Jeruusalemma poole marssides“.

If that so… that Jesus loves America, I don’t love neither (The Shamen, 198)

See them infiltrate, indoctrinate
Inflict their lunacy
Intolerance and ignorance
Upon humanity
May the hand of god
Please cut me down
Should I sing untrue to thee
But creationist lies and dollar signs
are just fascist fallacies
they offer to you salvation by donation
Keep that money coming folks
Make heaven your destination.

The Shamen - Jesus Loves Amerika (1989)

Post scriptum:

Stevie Riks/FB

REALPOLITIK VS IDEALPOLITIK

 SISSEKANNE # 416

Ameeriklased jätkavad koos Iisraeliga Iraani pommitamist. Trumpi retoorika on võidukas: the war is very complete! Naftahinnad, mis korraks kukkusid, on taas tõusnud üle saja dollari barrelist. Iraani uus liider Mojtaba Khamenei ütles oma esimeses pöördumises, et naftamajanduse pudelikael, Hormuzi väin, jääb suletuks ja tankerid võetakse sihikule. Ja nii jääbki, kuni ameeriklased – ja eurooplased seda enam – tunnetama hakkavad, et miskit on nagu pekkis. Oluline indikaator on ka ropprikaste laheriikide edasine käekäik. Et kuidas läheb Dubail, Kataril, Bahreinil. „Our asses and assets are on fire!“

Iraani välisminister Abbas Araghchi  andis mõista, et loomulikult ei jõua mitte ükski nende rakett ealeski Ühendriikide pinnale kahju tegema, ent palju rohkem piina saab valmistada praktiliselt koduõue taga. Kõik rikkad laheriigid asuvad käe-jala juures. Neid tuleb torkida, et vähegi kompenseerida allajäämist konventsionaalses sõjas. See tähendab, et kasutada tuleb rohkem proxy war taktikat ja  n-ö terroriseerida naabreid sellisel määral, et neil oleks valus, või vähemalt ebamugav. Odavad ja tüütud droonid hüperkallite raketisüsteemide vastu. Mõneti meenutab toimuv justkui lähisuhtevägivalla juhtumit. Politsei, antud juhul USA, tuleb kohale, teeb protokolli, „käib kiiresti sisse ja välja“ ning karistab, kuid suures pildis jääb lugu endiseks. Sest sügavuti probleemi lahendamiseks pole kas piisavalt jõudu ehk ka tahtmist. Iraan sai endale noorema ajatolla, kes soodsate asjaolude kokkulangemisel – juhul kui ei sekku jälle tappev X-faktor – võib valitseda hea paar aastakümmet veel. Kahtlemata elades üle näiteks Trumpi enda, kes peab hiljemalt 2029 nagunii ametist loobuma.

Iraan ei ole tasane kõrberiik Iraak ega sõjapealike Süüria. Kardan, et see on Ameerika-Iisraeli teljele liiga suur tükk – eriti veel, kui see tahetakse ära seedida loetud nädalate jooksul. Sellessinatses Iraagis läks kui kaua aega?  Ja Afganistan ei olnud teps mitte hollywoodiliku „happy end“-iga epic movie. See oli tragikoomiline fiasko, mida heitis kõikvõimalikel juhtudel bravuurikalt Bideni administratsioonile ette Trump isegi. Vietnami sõja tulemist pole mõtet rääkidagi – peale asjaolu, et selle põlvkonna posttraumaatilised kogemused sünnitasid hiljem terve plejaadi kinofilme ja telesarju, alates „A-rühmast“ ja „Rambost“ kuni filmideni „Apokalüpsis täna“ (Apocalypse Now, 1979) ja „Rühm“ (Platoon, 1986).

Trump on nüüd ka öelnud, et ta võib Iraani sõja iga kell ise lõpetada, kui eesmärgid on saavutatud piisavas ulatuses. Või kui huvi kaob. Või kui testosteroon alaneb. Trumpi retoorika tundub üldse olevat ad hoc – täna nii, homme naa. Aga see vaevalt kellelegi enam uudis on. Pigem oleks breaking news see, et Trumpil, Hegsethil ja Rubiol on pikem plaan.

Mis puutub kõrgetesse naftahindadesse, siis… USA energiaminister Chris Wright ütles globaalmajanduse väljavaateid kommenteerides, et lühiajalisele valule järgneb pikaldane kasu, st „short-term pain is long-term gain“. Siinkohal meenub (olen sedavõrd rikutud, mis teha!) kurikuulus Putini fraas Ukraina aadressil: „Kannata ära, kaunitar!“ Kohe-kohe hakkab hea.

Jälle tuletab end meelde see Realpolitik, kus määravad huvid, huvid ja veelkord huvid, siis tugevama õigus ja riikide poliitiline testosterooni tase ning lõpuks kavaluse aste. Kes on suurem trikster ja kes tõmbab nööre. SkyNews on spekuleerinud, et suurim võidumees istub hoopis Kremlis. Uhh, peaaegu oli kõik tuksi minemas – nagu tookord, kui tankid olid Moskva all, ja sakslased olevat binokliga näinud juba kiiskavaid Kremli kupleid -, aga siis tuli kuningas Pakane. Nüüd vallandus nagu mõnes Vene imemuinasjutus viimasel hetkel Iraani sõda. Ennäe, hinnad kerivad üles ning Putin näeb juba võimaluste akent paotumas. Ameeriklased kipuvad ka sanktsioone leevendama.

Selle vastandiks on mõistagi Idealpolitik, mis pärineb sealtsamast Saksa kultuuriruumist ning rõhutab poliitikakujundamises ennekõike ideaalide, moraali ja põhimõtete rolli. Euroopa Liit püüab viljeleda midagi taolist, aga et Euroopa Liit on ise olemuslikult midagi enneolematut, n-ö sui generis, siis on seda ka ideaalpoliitika. Rarely seen, rarely heard – if at all.

Aga mis meil sellest, nagu mu üks sõber armastab sellistel puhkudel öelda. Härrased, popkorni juurde – ja valage välja! 😊

REAALPOLIITILINE TESTOSTEROON JA SÕNUM: Fear - Let's Have A War (filmist "The Decline of Western Civilization", 1981)

IDEAALPOLIITILINE SULNIDUS JA SÕNUM: Yello - I Love You (1983); PS. Nicolas Maduro ei ole laulnud kunagi nimetet ansamblis, vaid on keeranud Caracases ausalt bussirooli.)

IF WE DON'T KNOW... IRAN DEFINITELY DOESN'T KNOW...

 SISSEKANNE # 415

Kui Iraan sai paika oma uue ajatolla, eelpool mainit Mojtaba Khamenei, siis ütles Donald Trump, et siin peab ka temal sõnaõigus olema, kuna muidu ei pruugi uus juht kaua elus püsida. Et siis Trumpil on piiramatu voli tappa. Igatahes on ta meile puust ja punaselt selgeks teinud, et USA on maailma juhtivaim demokraatia: esmalt valivad ameeriklased presidendi - kes siis omakorda valib kõik ülejäänud ...

Ühtlasi kirjutas meedia, et Donald Trump olevat Iisraeli rünnakute pärast pahameelt väljendanud: nimelt tabasid Iisraeli raketid Teheranis naftatöötlemistehast ja ladusid, mistap kohalikud pidid maadlema apokalüptiliste suitsusammaste ja leekidega, mis õhku mürgitasid. Investoritele see ei meeldi, ajab paanikasse ning naftahinnad turul tõusevad.

„Hell no, Bibi! Not the oil plants! Take the school!“  Kogu mäng käib ju nafta pärast!

Tütarlastekooli kukutatud Tomahawk, mis viis Allahi rüppe 170 tütarlast, on muidugi tühine casual damage suure püha ürituse kõrval. Pealegi, asja uuritakse. Jah, see oli meie toode, aga mitte meie välja lastud. Meie pole monstrumid, lepime kokku. Küllap Iraani inimvaenulik režiim ise, nemad seal on naiste õigusi pool sajandit jalge alla tallunud. It had to be Iran. Probably.

Ei ühtki vabandust. No remorse whatsoever.

Ameerika teleshow Saturday Night Live õnneks suudab veel teha teravat satiiri, mis mõjub rahustavalt, et ehk pole veel päris düstoopia kätte jõudnud ja on lootust, et midagi muutub.

Meelde jäi Pete Hegsethi paroodia:

• Mis toimub?
• Me ei tea. Selles ongi kogu asja mõte, et et me ei tea. Kui meie ei tea, mida me teeme, siis Iraan ei tea kohe kindlasti, mida me teeme.

Yeah, indeed.

Damn.

Saturday Night Live: Pete Hegsethi pressikas

The Stranglers - Something Better Change

RUKKILÕIKUS

SISSEKANNE # 414 

Iraani riigipea valimiskogu liikmed teatasid täna, et uus riigijuht on pärast ajatolla Ali Khamenei tapmist valitud. Õhtul teatas riigimeedia, et valituks osutus eelmise ajatolla poeg Mojtaba Khamenei, kes võitis suure hääleenamusega. Donald Trump ütles enne seda, et ametisse valitud Iraani kõrgem juht vajab ka USA heakskiitu. „Kui tal meie heakskiitu pole, ei pea ta kaua vastu,“ ütles Trump. „Ma ei taha, et viie aasta pärast peaksid inimesed tulema ja uuesti sama tegema [Iraani pommitama] või veel hullem, laseksid neil tuumarelvani jõuda.“

Nii et ikkagi – USA armust (loe: Iisraeli plaanidest) sõltub kõik. Nii otsest juttu pole ammu aetud.

Aga sekkumine teise riigi siseasjusse on korduv muster. Sealjuures on irooniline rääkida demokraatia eksportimisest, kui on teada, et oldi just ise demokraatlikult valitud Iraani peaministri – Mohammed Mossadegh’i  kukutamise taga. CIA-le oli see operatsioon Ajax – 1953; briti MI6-le operatsioon Saabas (Boot).  Ja see läks ilusasti korda – installeeriti monarhia šahhi Reza Pahlavi täidesaatvas isikus.

Mossadegh’i süü oli selles, et ta oli püüdnud auditeerida Briti suurkorporatsiooni Anglo-Iranian Oil Company (AIOC, nüüdseks osa BP-st) dokumente, et kontrollida, kas AIOC maksab Iraanile lepingujärgseid litsentsitasusid, ja piirata nende kontrolli Iraani naftavarude üle. Pärast seda, kui AIOC keeldus Iraani valitsusega koostööd tegemast, hääletas parlament (Majlis) Iraani naftatööstuse natsionaliseerimise ja välismaiste ettevõtete esindajate riigist väljasaatmise poolt.

Seepeale algatas Suurbritannia Iraani nafta ülemaailmse boikoti, et avaldada Iraanile majanduslikku survet. Algselt mobiliseeris Suurbritannia oma sõjaväe, et haarata kontroll Briti ehitatud Abadani naftatöötlemistehase üle, mis oli tollal maailma suurim, kuid peaminister Clement Attlee otsustas selle asemel majanduslikku boikotti veelgi karmistada, kasutades samal ajal Mossadegh’i valitsuse õõnestamiseks agente.  Leides, et Mossadegh ei alistu piisavalt kiiresti survele ning kartes kommunistide kasvavat mõjuvõimu, otsustas Suurbritannia peaminister Winston Churchill 1953. aasta alguses paluda Eisenhoweri administratsioonil Iraani valitsus kukutada. Eelnev Trumani administratsioon oli muuseas riigipöördekatse vastu, kuna kardeti ohtlikku pretsedenti, mida taoline sekkumine võinuks tuua – 1952. aastal kaalusid ameeriklased ka Mossadegh’i valitsuse toetamist ilma Suurbritannia heakskiiduta.  Winston Churchill kallutas ameeriklased siiski enda poole – ja ülejäänu on ajalugu, mida meenutada (et me teaks, mida tulevikult oodata). Loe siit ja siit ja siit.

Iraani peaminister Mohammad Mossadegh (Keystone/Getty Images)

Kokkuvõttes võiks irooniliselt tõdeda, et nii nagu kaugel 1953. aastal, olid ameeriklased kaikameesteks, kes asja läbi viisid, samas kui mastermind oli Suurbritannia, siis nüüd on Trumpi eepiline raev orkestreeritud taas kellegi teise poolt. Pete-I-speak-only-American-Hegseth on lihtne löömamees, hitman / enforcer, tõeline kasusaaja on… keegi teine.

Only time will tell.

1971. aastal sisse lauldud Ruja "Rukkilõikus" (Rein Rannap/Juhan Viiding), mis on üks tuntumaid tugeva irooniaga laetud poliitilisi laule, kõlab üllatavalt ajakohasena ka täna.

Memm kinkis mulle karabiini
ja taat, see neli padrunit.
Ja õeke, see tõi meremiini
ja veli neli pagunit.

Mul karmanis on parabellum
ja karmanis ka aatompomm.
Ma sekkun igaühe ellu,
ehk küll ei sekkund onu Tom.

Ju päike kuldab kevadteesi,
lind laulab sinitaeva all.
On riigimeestel pikad teesid,
neist pooled musta mantli all.

Et neeger viksima peab kingi
ja ajalehti hõikama.
Siis mingem tapma Martin Kingi
ja mingem rukkist lõikama.

Ruja - Rukkilõikus (1971)

IRAANI SÕDA. KAHEKSAS PÄEV

 SISSEKANNE # 413

Lähis-Ida eestlased jõudsid kolme lennukiga koju. Ka kaitseminister Pevkur jõudis koju – ei pidanudki kaameliga tulema. Eesti riigist on see kahtlemata kena, sest arenenud riigi üheks tunnuseks ongi see, et omasid hätta ei jäeta. Küll aga hakkab mulle vastu välisminister Tsahkna pidev klähvimine, kuidas see sõda aitab vähendada kurjuse telge regioonis ja kogu maailmas, ning toimuva õigustamine.  Samas, eks meie suurim julgeoleku oht ja vaenlane on Putini Venemaa, mistap kõikide välispoliitiliste avalduste ja seisukohavõttude algus- ning lõpp-punkt ongi seal. „Putini kõik sõbrad on, kas juba taevariigis või põrgus, arvatavasti põrgus, või istuvad vanglas. Mõni on jäänud. Põhja-Korea on jäänud, ütleme Hiina, ehk mõni veel. Aga üldiselt, mis on selle jutu mõte, ilma igasuguse naljata, Putini autoriteet kukub," lausus Tsahkna valitsuse neljapäevasel pressikonverentsil.

Ma ei tea, siin on tegemist vist minu üleüldise antipaatiaga Reformierakonna ja tema puudli, Eesti200, suhtes. Tsahkna ongi puudel, ja Eesti on puudel laiemas kontekstis. Ausalt öeldes on kogu Lääs Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli avantürismi pantvangis ning täidab klähviva puudli rolli. Isegi Saksamaa, eesotsas kantsler Merziga, brittidest ja Starmerist rääkimata. Trumpi loogika on niivõrd lihtsakoeline bullying, kui ta räägib Ameerika nõudmistest, ja kui jutuks tulevad Iraani liidrite tapmine one by one, siis pole seal empaatiast õhkagi. Või veel, vähe on veel tapetud! Nagu Trump endalikult sedastas, siis kaks ringi Iraani juhte on maha löödud, ja nüüd nad panevad ametisse kolmandat, aga ega needki kaua ela. Kui, siis ainult meie armust. See on sõge jutt, hull suurustlemine ning teeb paradoksaalsel kombel sümpaatsemaks just Iraani poole. Sealne välisminister Abbas Aragchi nentis telekanalile al-Jazeera mõrult, et  ‘Israel First’ always means ‘America Last.’   Kui telekanal NBC saatejuht nõudis Araghchilt aru, miks Iraan ründab Laheriike, kes pole asjaga seotud, siis vastas ta, et seal on ameeriklaste baasid, kust meid rünnatakse, ja nagu igal riigil, on ka Iraanil õigus ja kohustus end kaitsta by all means. Väide, millele on raske vastu vaielda.

NBC News, 

Trumpi uus sõda – mis polegi tegelikult sõda, vaid rahutagamise missioon ja erioperatsioon (hear, hear, Putin: nii käib üks kiire eriopp ja režiimi vahetus!) – on läbimõtlematu, pealiskaudne ja ebaseaduslik pealegi, sest Kongressist on üldse mööda mindud. Trump aga ajab oma some kontol säherdust soga, mida ilmselt ei teeks enam ka viienda klassi koolipoiss. Õudne on aga see, et kui viienda klassi poiss saab hindeks mitterahuldava ja tal kästakse asjad ringi teha, siis Ameerika Ühendriikide presidendil – olgu ta siis nii psühho kui tahes – on oma positsioonist lähtuvalt justkui piiramatu õigus möliseda, solvata, mõnitada, suurustleda, hävingut külvata ja tappa.

https://truthsocial.com/@realDonaldTrump/posts/116187586876366061

Mõnikord ma mõtlen, et ajalugu võib tõesti muuta liblika tiivarips… Sest kui 14. juulil 2024 lennanud kuul oleks mõni millimeeter täpsem olnud…

Saved by earshot - messiaanlik Trump 14.07.2024 (Evan Vucci/AP)

VANA KULD. KUIDAS HR. TRUMP REEVALIS SEHVTI TEGI (Ed. Bornhöhe järgi)

 SISSEKANNE # 412

Donald Trumpi esiisad on ka Reevali linnas bisnist teinud ja armuasju ajanud. Sedapuhku püüab Hermann Trump kosida neiu Agnest:

- Mu vanemad on kaunis jõukad.

Äiapapa osatamisele, kas väimeeskandidaat üldse teab, kui suur ta vanemate varandus on, ütleb noormees, et ta pole selle üle selget otsust pärinud.

- Vaat sulle! Teie ei tea sedagi, palju teie vanematel raha on. Mina aga tean seda väga hästi.

Kes nüüd tahab teada, palju siis raha ka oli, otsib raamaturiiulilt Eduard Bornhöhe jutustuse "Raha narrid" (Tallinna jutud) üles  ning keerab lehte.