POSTIMEHE SÜNGE UUDIS

 SISSEKANNE # 402

Postimehe kultuuritoimetus šokeerib meid mitte just väga optimistliku pealkirjaga, mis kõlab nagu teade uuest vältimatust maksutõusust. Eesti saadab Eurovisioonile kõige halvema laulu võimalikest. No kuidas see siis juhtus? Vox populi vox dei?  Inimesed on niigi maksutsirroosi ääre peal.  

Kui nii halvasti läks Postimehe arvates, siis muidugi tasub otsus ümber vaadata, et ometigi päevad helgemaks saaks. Ega see eurolugu pole ballistiline rakett, mille koordinaate muuta – või parem veel, tagasi kutsuda – ei saa. Võtke sealt järgmine ja korras, ehkki minu meelest võiksid kenad daamid seal ära käia küll. Sweet retro läheb alati peale, vaadake kui hästi läheb Elmari tantsuõhtutel. 

Sellest lähtuvalt mina oleksin Eurovisioonile palunud ikka Anne Veski ja selle unustustebändi. See olnuks veel kindlam valik. Jah, võib-olla me poleks väga skoorinud neid punkte, aga mis see loeb! Vanameistreid ei olegi viisakas hinnata. Kas te Arvo Pärdile paneks hindeid? Ei pane ju. Nii kõrget hinnet poleks olemaski.

Seega, mina mõtlen, las need Ninjad käivad ära, olgem aga rõõmsad, ja Postimees, Teie ärge siin agiteerige, igatahes!

• https://kultuur.postimees.ee/8416451/eesti-laul-2026-eesti-saadab-eurovisioonile-koige-halvema-laulu-voimalikest

Aga seekord läks meil siiski paremini, kui tookord, mil Eesti saatis Eurovisioonile kõige parema laulu võimalikest.

Kreisiraadio - Leto svet!

RUBIO MÜNCHENIS

 SISSEKANNE # 401

Müncheni julgeolekukonverentsil esines käremeelse Vance’i asemel seekord vähe viisakama maneeriga välisminister Marco Rubio, kes, tõsi küll, ei puudutanud oma kõnes sõnagagi Ukraina ja Venemaa teemat, küll aga rahustas eurooplaste meeli jutuga, et USA näeb meiega ühist tulevikku, rõhutades, et ameeriklaste kodumaa on Ameerikas, aga juured Euroopas. Meil olevat ühised väärtused, kuid eurooplased on muutunud liiga mugavateks ja alalhoidlikeks, vastustades progressi ning takerdudes kliima- ja rohepöörde psühhooside ning migratsioonihoogude lõksu.

Mulle jättis Rubio esinemine aga mulje, nagu täiskasvanud poeg noomiks oma karmi, kuid põduraks jäänud isa. Muidugi, eks isa (vana Euroopa) on ju need väärtused kas hea vöi kurjaga talle pähe peksnud. Võib-olla anti kunagi isegi rihma. (Ärgem unustagem, et britid on korra isegi Valge Maja ühes Kapitooliumiga maha põletanud.)

Nüüd nõuab vana isa ülalpidamist, sooja tuba ja turvatunnet, aga pojal kulub raha endalegi marjaks ära – uus auto on vaja soetada, krüptosse vaja investeerida ning siis on veel tuhat muud jookvat kulu. Ela oma säästudest, on sõnum – ja kui pole viitsinud korjata, siis … enda mure.

Rubio deklareeris: „Meil Ameerikas pole mingit huvi olla lääne juhitud allakäigu viisakad ja korralikud hooldajad. Me ei püüa eralduda, vaid taaselustada vana sõprust ja uuendada inimkonna ajaloo suurimat tsivilisatsiooni. Me tahame taaselustatud liitu, mis tunnistab, et meie ühiskondi pole vaevanud mitte ainult halb poliitika, vaid lootusetuse ja enesega rahulolu poolt põhjustatud halb enesetunne.“ (ERR, 14.02)

Fair enough.

Hea, et seekord saabus epistlit lugema see teine, leebem poeg. Retirement home Alt Europa  hingas kergendatult.

Burning down the house! Capitol Hill ja Valge Maja pärast britte, 1814 (allikas: George Munger / Wikipedia)

"MINA EI OLE MINA!"

 SISSEKANNE # 400

Vaatasin Marii Karelli autorisaadet „Laser“, mis oli luubi alla võtnud Silvia Ilvese uue peika – selle, kes oli kasiinomiljonäriks saanud, kuid kelle miljoneid hoidvat pank kinni, kuivõrd ei ole selge raha päritolu. Õieti olidki fookuses tema rahaasjad ning ärimehekarjäär – sootuks teise nurga alt, kui seda härra Nõmmikut presenteeris „Kuuuurija“ Katrin Lust. Seal istus ta Katrini pihitoolis peaaegu nagu rahvuskangelane, kelle õnne ruineerib pahatahtlik pank. „Laseris“ muidugi selgus üht-teist huvitavat mehe minevikust ning tahtmata kuidagi minevikutegusid võimendada, tuleb ikkagi möönda, et tegemist on paraja Ostap Benderiga. Ehk siis aferistiga.

„Laserile“ oli politsei poolt antud materjal Marek Nõmmiku liikluskäitumise kohta, mis on juba iseenesest sketši väärt. See oligi justkui „Tujurikkuja“ sketš. Nõmmik ületas punasega ristmikku ega allunud politsei peatumismärguandele. Lõpuks ta saadi pidama ja siis hargneski see sketš tragikoomilises võtmes lahti, sest härra polnud sugugi koostööaldis Ta uuris, milline leping üldse lubab teda peatada. „Mina pole isik,“ teatas ta. „Mina pole mina.“  Siis, kui politseinikud ta autost välja olid tirinud, protestis ta häälekalt, et politsei paneb toime inimröövi ning rahvusvahelist kuritegu. Tema on puutumatu, sest veab posti, diplomaatilist posti. Ja tõepoolest, that part was true: autost astus välja hiinlane paari kohvriga.

Mulle tuli meelde stseen filmist „Hukkunud Alpinisti hotell”, kus härra Hinckus maadles umbes samasuguse identiteediprobleemiga. „Saate aru, mina ise tulin iseendale peale.“

Tabasin end ka mõttelt, et kui Marek Nõmmik ei ole „isik“, ei ole „tema“, siis ongi ju panga mure põhjendatud. Kuidas välja maksta miljoneid kellelegi, kes väidab, et ta ei ole isik.  „Mina ei ole mina!“

No aga mis Marek Nõmmiku miljoneid sa siis tahad? 

Vaata juurde: https://kroonika.delfi.ee/artikkel/120435583/taispikk-video-ma-ei-ole-isik-vaata-kuidas-politsei-kasklusi-eiranud-kasiinomiljonar-marek-nommik-maha-vaanati

Võib juurde lugeda ka artiklit Lusti ja Karelli telesõjast - nagu Kroonika hoogsalt tituleerib - , mille keskmesse vaene Ostap jäi. Ja millegipärast meenub mulle siinkohal laulujupike filmist „Teisikud“ Jaak Joala võluvas esituses:

Kui neid on kolm – kaks naist ja üks mees -,
võiks kolmas nainegi ehk olla veel.
Kaks leiaks kolmandas kõik inimsoo vead
ja sellepärast mees ei vaevagi pead.

Pildikollaaź: Kroonika

 https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/1r1efni/silvia_ilvese_peika_sina_oled_teenistuja_sul_on/

TIHANE KOPUTAS AKNALE...

 SISSEKANNE # 399

Foto: Neiry / Postimees.

Postimehe tehnikaportaal kirjutab, et Vene idufirma Neiry häkib tuvide ajudesse ja teeb neist juhitavad robotid.

PM: Kas oled kunagi tundnud, et pargis silmitseb tuvi sind kuidagi liiga tähelepanelikult? Üks kummastav stseen kuskilt ulmefilmist on nüüd saanud Venemaa laboris reaalsuseks. Piir elusolendi ja roboti vahel on ähmaseks muutunud viisil, mis paneb küsima: kas oleme tõesti valmis tulevikuks, kus loodus ise on sisse lülitatud ja juhtme otsas ning võib meie järgi kasvõi nuhkida?

Ettevõte ise näeb neil rakendusi seires, päästes ja logistikas, aga teadlased hoiatavad tõsiste eetiliste ja poliitiliste riskide eest.

Mul koputas tihane hommikul aknale. Ta pilk oli nii etteheitev, et mul hakkas valus ja ma. tõmbasin ruloo ette. Ei kannatanud välja.

Ühtlasi hakkas mu aju lolle mõtteid genereerima. Et peki küsimine oli tihasel lihtsalt ettekääne, tegelikult tegi maksuameti korraldusel luuret, uuris, ega mul sissekirjutamata üürilisi pole. Aastaid on räägitud, kuidas maksuametil napib inimressurssi, et kodanike maksukäitumist kontrollida. Ja et amet võib kasutada kõiki infokanaleid, küsitleda naabreid ja mida kõike veel, et aga maksud õiglaselt välja nõuda.

No miks ei võiks tuvid, tihased ja varblased olla maksuameti silmad?

Mis aga puutub Venemaa reaktsiooni, siis ma kujutan ette, et Kremli kõneisiku Dmitri Peskovi suust kõlaks see umbes säärasena: "See on alatu laim. Meie oleme teele saatnud üksnes rahutuvisid."

I GOT IT NOW!

SISSEKANNE # 398

Kunagi ammustel aegadel ketras MTV sellist 80ndate glämm-sünt-pop-bändi nagu A Flock Of Seagulls. Ja see meeldis mulle väga. Meloodia oli meeldejääv, imago veel enam – järelmaitse oli nagu Pingviini jäätisel, mida on lakkunud kena blond neidis sealt Harry Egipti siivutust reklaamist – milliseid enam ei tehta, sest feministid söövad sind pärast seda ühes naha ja karvadega.

Harry Egipt ©

Aga peamiselt meeldis mulle A Flock Of Seagulls sellepärast, et neil olid lennukad soengud. See tulenes omakorda sellest, et bändi laulja oli ühtlasi väljaõppinud juuksur.  Ja bänd ise oli muidugi külluslik nagu Duran Duran – mitte nagu kahemehe säästubänd Pet Shop Boys või Soft Cell või Erasure või Blancmange, kus üks laulis ja teine näpitses süntesaatorit.

Ei, A Flock Of Seagulls oli aus nelja mehe bänd Liverpoolist, mis on sealne standard, kuivõrd biitleid on ka neli tükki (ehkki räägitakse ka viiendast biitlist, mis on aga sama müstiline nagu umami).

Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Nägin nimelt allolevat meemi ning mind tabas äratundmine – ah et sellest rääkiski see laul. Iraanist, mis on üks kauge maa. Ja Mike Score soeng viitab tõesti tulevikuaegadele, kus ilma teevad Donald Trump ja Boris Johnson. Võtan’d kinni, kumba rohkem meenutab.

Now: Iran - So Far Away! (FB: I Love 80's Music)

Then: I Ran - So Far Away! (1982)

Veel teinegi Seagullsi laul viitab tänastele aegadele. Mõeldes failidele…Wishing (If I Had A Dossier On You). Hämmastav, lihtsalt hämmastav.

A Flock of Seagulls - Wishing (If I Had A Photograph Of You) (1982)

NEILE, KELLEL ON KIIRE

 SISSEKANNE # 397

Ühest TikToki postitusest (@Siim Suurperele tänud) kaevus välja üks tõeline Eesti kahe minuti märul, mis pärineb aastast 1959 ning Hollywoodis kannaks auga välja remarki, et „based on a true story“.  Muidugimõista pärineb see lõik Nõukogude Eesti ringvaatest, aga iseenesest on see ju täiesti vaadeldav eraldiseisva põnevusfilmina. Kahe minuti jooksul näidatakse meile draamat, märulit ja lõpplahendust:

•          verine raharööv Kohtla-Järve lähedal maanteel – pätid Pobeda ja mootorrattaga, valeidentiteet;
•         kassapidaja tapmine – laip ja põgenemine pidurite kriginal; saak: 500 000 rubla
•         uurijad tegutsevad, hallid ajurakud töötavad täistuuridel;
•         pätid, kes on korraldanud joominguid ja raha maha prassinud, saadakse kätte
•         kohtupäev: no mercy – surmanuhtlus ja viisteist aastat.

Kahe minutiga terve stoori, kurikaelad saavad õiglase karistuse. Tõsi, nokki ei löö neid küll Arnold Schwarzenegger või Steven Seagal, vaid Nõukogude Eesti kohtusüsteem.

Ühtlasi on see eeskujulik näide, kuidas vaataja aega ei monopoliseerita. Kahe minutiga sai kõik öeldud. See võikski olla tänapäeva filmidele eeskujulik formaat. Siinkohal ma kiidan ka Tallinna Ülikooli juurutatud ühe minuti loengu formaati, mis täidab tänapäeva kiires maailma homo properans’i jaoks eesmärki, et aega tuleb kasutada efektiivselt – no time to waste!  

Mõelge, kui palju inimene jõuab tunni aja jooksul, kui ta vaatab ära kahe minuti märuli ja ühe minuti akadeemilise loengu. Siis jääb tal aega tervelt 57 minutit aega üle, et raha, st ühiskonda, teenida.

Või molutamiseks.

Grete Arro: Kas molutamine teeb targaks? (TLÜ ühe minuti loeng, 2020)

Repliik # 37. TÄPPISKUSEMINE... AGA MIKS MITTE?!

SISSEKANNE # 396

Usaldusväärsest allikast jäi mulle silma, et üks Briti olümpiasportlane "joonistas" lumme USA riigikorda solvava sõnumi. Äsja alanud taliolümpia valguses võiks selline täpsuskusemine saadagi uueks alaks, sest kuigi vanad eestlased ütlevad, et häh, see on lihtne nagu lumme kusta, siis.... no katsuge ise neid elegantseid kaari ja sirgjooni "lõuendile" kanda. Tuleb pause teha, sihtida, ajastada - ja et poleks vastutuult. Big effort!

Loen just Linnar Priimägi head esteetikateatmikku. Ta kirjutab, et esteetiliseks loetakse puhtkunstilist elamust, mis abstraheerub teose sisust ja kujutab endast pelka vormirõõmu (Hamann). Nõnda moodustub kunstiteose ja vaataja vaheline esteetiline tinglikkuse kaitsekiht, mis lubab teose vormist rõõmu tunda ka traagilisest või sündsusetust sisust hoolimata. (L. Priimägi. Esteetika. Kirjastus Ilmamaa, 2025: 30)

Nii et täpsuskusemise alal saaks mõõta nii kiirust kui täpsust, aga samuti hinnata tehnika filigraansust ning lõpptulemuse esteetikat.

Loe juurde: https://sport.postimees.ee/8411605/briti-olumpiasportlane-joonistas-lumme-usa-riigikorda-solvava-sonumi.

Instagram: Gus Kenworthy (kuvatõmmis: Postimees)