JAAN JÜRISONI ÜMBERILMAREIS. Eesti algupärasest reisikirjeldusest.

 SISSEKANNE # 393

Leidsin Pärnu raamatukogu väljapanekust huvitava reisikirja, mis on ilmunud tagasihoidlikus formaadis Loomingu Raamatukogus juba aastal 1975. Reisikiri ise on aga kirja pandud Eesti Postimehe lugejate jaoks ning ilmus selle veergudel järjejutuna 1867-1869. Nii et poolteist sajandit tagasi. Ent lugejail ei tasu peljata: tegemist on siiski äärmiselt toreda lugemismaterjaliga, eriti praegustel häirivatel, närvilistel aegadel. Mõjub teine muheda piibujutuna. Kujutage ette: istute mõnusasti kamina ees tugitoolis, puud praksuvad, päev on õhtusse tüürinud ja akna taga on pime. Siis teete pitsi konjakit ning loete jutte maa ja mere tagant, mis erksama vaimuga lugeja jaoks võivad muutuda elavateks piltideks, justkui kõneleks vana habetunud merekaru nüüdsama just teile. Kui see reisikirjeldus tundubki pisut koomilisena, siis üksnes selle murdumisest läbi ajaprisma.

Nagu Juhan Peegel eessõnas sedastab, on Jaan Jürisoni reisikiri ”Eestimehe teekond ümber maailma ”Askoldi” laeva peal” üks esimesi omataolisi algupäraseid reisikirju, mis kirja pandud eestlase poolt, kuna baltisaksa reisikirjade traditsioon selleks ajaks juba pikka aega eluõigust nautinud oli. Tuleb kohe meelde näiteks Otto von Kotzebue reisikiri ümbermaailmareisist luubi ”Predprijatije” pardal.  Nende reisikirjade sihtgrupp oli hoopis teine, stiil akadeemilisem ja peenekoelisem.  Jaan Jürison kirjutas aga just nimelt eestlastele, kes juba seisid ärkamisaja koidikul ega olnud enam tühm maarahvas, keda õpetatud härrad Karl Ernst von Baer või Nikolai Pirogov oma raamatutes pilkasid.   Jaan Jürison oli ise ärksa meelega mees, kel oli olnud kontakte Carl Robert Jakobsoni ja Lydia Koidulaga – neisse suhtus ta suure lugupidamisega.

Jürisoni kõrval tuleb ühe varajasema reisisellina meelde kirjanik Eduard Bornhöhe, kes kirjutas oma teekonnast Öhtu-Euroopasse 1882 juba vägagi ladusas ja meisterlikus stiilis. Tema alustas oma reisikirja nii: ”Eestlaste reisikirjeldus ei ole veel suur ja see, mis temas algupärane on, mahub pähklikoore sisse ära. Eestlaste vana ja jäädav patt, nende vaesus, on ka reisikirjelduse puuduse põhi. Meie reisijatel on vähe aega, vähe raha ja vahel ka vähe teadlikku tundmist. Mõni mees ei näe terve reisi peal muud kui raudteevagunite ja võõrastemaja-tubade nelja seina. Aga kui seesamane mees koju jõuab, siis teab ta vahel nii palju jutustada, et kuulajate kõrvad huugavad ja lugejate silmad kirjuks lähevad. Mees on kõikide mägede kõrgust, tornide pikkust ja jõgede laiust mõõtnud, iga linna rahvahulka lugenud ja iga rahva ajalugu uurinud. ”Oi-oi, Jütsike,” ütleb külavader lugedes pojale, ”millal sina nii targaks saad?” Aga Jüts ei ole rumal, võtab mõne raamatu käsile ja näitab, et raamatute kirjutajad meie reisija terve tarkuse – ei tea, missuguse nõiduse läbi – juba ammu enne reisi ettevõtmist ära näpsanud on. /…/ Lord Byron, inglaste kuulus luuletaja tõendab, et tema ühestki maakohast ei tahta sõna kirjutada, mis ta ise oma silmaga ep olla näinud. Mina ei ole küll mitte Byroni sarnane, aga tema sõna tahan ma endale juhiks võtta.” (Bornhöhe, Jutud ja reisikirjad, 1963:91-92).  Ja eks Eduard Vildegi reisis ning muljetas palju – tema reisikirjad Pariisist, Krimmist ja Ameerikast kuuluvad kindlasti eesti reisikirjelduste klassikasse.

Jüri Jürison nii kõrgelt selles źanris küll ei lennanud ja vajus unustusehõlma, kuid seda põnevam on teda avastada praegu. Tal on ajastule omane mahlakas stiil, ta tunneb oma lugejat – eesti maarahvast –, valdab päris meisterlikult sõna ning püüab mõnusalt, dotseeriva üleolekuta, viimase maailmapilti avardada, olles üpriski avatud meele ja n-ö. demokraatliku hoiakuga.

Jüri Jürison (1832-1899) oli mereväelane, õppis insenermehaanikute korpuses ja teenis masinaohvitseina mitmete laevade peal, sealhulgas ka kurva saatusega soomuslaeval ”Russalka”. 1865. aastal Kroonlinnast (Kronstadt) alanud pikk merereis purjede ja auru jõul liikuval korvetil ”Askold”, mille meeskonnas oli 339 meest, oli Jürisonil esimene; kodusadamasse naasnuna sai ta ohvitseriastme ja ordeni. ”Askoldi” teekond viis aga tõepoolest maailma teise otsa ja tagasi, kaugeimaks punktiks jäi Jaapan ja Vene Kaug-Ida sadam Vladivostok. Tee aga viis läbi Kopenhaageni, Cherbourgi, Lissaboni, üle Atlandi Rio de Janeirosse, sealt taas üle Atlandi Kaplinna, India ookeani kaudu Hollandi Indiasse (Indoneesia), Singapuri, Hongkongi, Shanghaisse, Mandźuuriasse ja Jaapanisse.

Aga laskem kõneleda Jaan Jürisonil endal. Teda huvitasid küll kaugete maade linnad ja looduse eripärad, ent enim tundis ta huvi siiski inimese vastu.

Kopenhaagenist. Rahvas näitas ka kaunis lahke olevat, mis iseäranis kaupmeestest võin öelda, kellega meil, võõrastel inimestel, tegemist oli, need näitasid väga õiglase mooduga olevat. Aga uulitsapoistest, keda siia väga rohkesti oli siginud, ei olnud meil sugugi pidu. Juhtusid need kedagi meest kroonumundris uulitsa peal nägema, siis olid karjakaupa taga ja ajasid raha peale, nagu oleksid nemad mustlase koolis seda õppinud; vahel hakkasid üsna sabast kinni ja kui seegi ei aidanud, siis näitasid keelt. Meie ei saanud sagedasti neist muidu mitte lahti, kui astusime tõlda ja sõitsime eest ära. Siis pidid küll maha jääma, aga näitasid keelt ehk veel muud hullemat, mis ei sünni rääkida. (Jürison, 1867-69 [1975]:8)

*

Cherbourgist. Siin seisid ka sel korral kaks Ameerika sõjalaeva. Niipea, kui nende meestega kokku saime, oli joonelt sõprus lahti, nagu oleksime vanast tuttavad olnud. Ja tegime tihti vastastikku võõruspidu (seesama lugu juhtus pärastki, kus iial Ameerika laevadega kokku saime); aga prantsustega, kelle juures ometi mõlemad praegu võõraks olime, ei saanud meie kumbki nii südamliku järje peale – tere ja jumalaga, mosjöö, muud ei midagi. (Jürison, 1867-69 [1975]:10-11)

*

Portugali rahva elujärjest. Aga, kuida öeldud, oma elu-olemises on rahvas väga ropp, lohakas ja koristamata. /…/ Ma nimetan ühtainust asja märgiks. Kord tuuris mu kivisöe vastuvütmine ühel õhtul ligi hommikuni ning pidin hilise aja pärast söe väljaandja juure ööseks jääma. Läksime tema korterisse, aga see näitas nagu narukaupmehe pood välja. Kõik ilusamad ja inetumad asjad lohakil ja koristamata mööda tuba, siin ja seal kimbud ja pakid maas, kui oleksid nemad praegu ülepeakaela sisse kolinud. Üle tubade käisid nöörid ja nende peal rippusid must pesu, riidetükid, nartsud ja kõik, mis rippuda võis. Naine seisis särgiväel sängis maas ja nuusutas potti sängi ees, ilma et ta võõrast inimest oleks häbenenud ja ennast kinni katnud. Mulle pandi teise voodi peale õlekott alla ja peenike puhas lina nende peale – maga ehk valva! Ma palusin vett, et end söetahmast puhtaks pesta, aga lubati hommiku anda ja seepärast heitsime mõlemad tahmaselt magama. Hommikul viidi mind alla tuppa, mis uulitsa poolt pärani lahti ja hirmus must ja kole oli. Siin kauples mu vastuvõtja emand ise viina ja valmisroogadega. Laua taga istusid söekandjad eilse tahma sees ja jumal teab, mis nad seal sõid. Siis anti mulle silmavett ja pruukostiks veidi südamekinnitust. Viinatirtsu võtsin küll vastu, aga rooga ei usaldanud katsuda, sest toored loomasisikonnad, mis jälgil viisil igaühe ees seisid, ajasid mu söömaisu täiesti ära. Nõnda oli lugu jõuka mehe juures, nüüd võime arvata, kuida asjad saavad olema vaeste hurtsikutes! (Jürison, 1867-69 [1975]:12-13)

*

Passaattuultest. Lissaboni alt välja minnes saime varsti hea tuule kätte, mis meid passaattuule sisse viis. /…/ ”Aga mis on passaattuul?” küsib mõni. – Tuultest, nende loomuse seadusest ja puhumisest võiksime raamatud täis kirjutada, mis aga õppimata inimesel ometi segaks jääks, kui selle poolest laiemalt juhatust ep pole saanud. Seepärast ütleme lühidalt nõnda: passaattuulteks hüütakse neid tuuli, mis mõlema maailmapooli [pooluse] poolt kesk lõuna alla ehk maavöö (ekvaatori) peale kokku puhuvad. Kust ja kuidaviisi see kõik sünnib, pole siin ruumi ära seletada. Kui seda geograafia raamatud ei ulata selgeks tegema, siis küsige oma kihelkonnakoolmeistri käest, ma loodan, et tema saab seda teadma ja teile ära seletama – meie peame edasi minema. (Jürison, 1867-69 [1975]:13-14)

*

Brasiilia tüdrukutest .. ja elukorrast. Õige ime oli mõne süsimusta ja käharpea neegripreili peale vaadates, kui edev-veidrasti nad hilpusid olid ümber pannud, mis iseenesest midagi väärt ei olnud. Ja edevad on neegrid seal naerma. Vaata sa kord neegri peale, siis naerab ta sulle kõigest südamest vastu. Mustadest tüdrukutest ei pääse sa iial mööda, kui nad sind suure häälega magusasti takkajärele ei naera. Õnnelik rahvas oma õnnetuses! Naerdes tunnevad vähem oma orjapõlve raskust. Aga mul tuli selle ilmaasjata naeru peale mõnikord ka süda täis. ”Madis võtku teid oma naeruga!” mõtlesin mina ja läksin edasi.

Majades on ka elu pärdik küll. Musti roomajaid ja väikesi sisalikke võid uulitsa peal ja igas majas näha põrmandu ja seinte peal ronivat, niihästi suure herra toas kui sandi hurtsikus, otsekui vanad sõbrad, ja kellelgi ei tule meele neid hurjutada. Ei tea, mis eesti külaeided sest arvaksid, kui neid oma sängi peatsist leiaksid? (Jürison, 1867-69 [1975]:19)

*

Kapimaa põlisrahvast. Muidugi teada, et siin Kapimaal ja igal pool, kuhu inglaste valitsus ulatab, neegrid priiuses elavad. Juhtub mõni orjalaev mere peal inglaste kätte, siis asutatakse päästetud neegrid siia elama. Esmalt jaotatakse nad nagu lapsed teiste käe alla kasvatada, pärast lastakse oma meelevalla peale elama. Neid kiidetakse väga head teenrid ja töötegijad olevad. Hotentotid aga, kellest suuremat kasu ei ole, kihutatakse nende poolt aeg-ajalt maast välja kaugemale. Hotentotid olla Kapimaale muidu ilmaasjata taevasuitsetajad ja aegamööda maapinnalt kadumas. Nemad on väikese kasvu, kidura kehaga ja väga laisad, tuimad ja elajaviisi ropud oma elus. Neid on küll hatsutud harida, aga ei ole midagi aidanud. Üht sugu rohutirtsudele anda nemad jumalikku au, aga nende suurem Jumal on – viin, mis eest nad kõik ära annavad ja on valmis tegema, mis iial tahetakse. Et nad viina tunnevad ja seeläbi seda enam hukka lähevad, selle eest võivad ka eurooplasi tänada. (Jürison, 1867-69 [1975]:26)

*

Jaavalaste eluolust. Nii õitsev ja haljendav kui maapind siin on, nõnda kidur ja vilets näitab tema pärisperemees jaavalane välja. Kuivanud ja vilets keha poolt, kehv ja pime vaimu poolt, ägab ta Hollandi valitsuse kanna all, kes teda kõigest väest vanades pimeduseohjades püüab pidada, et kergem oleks tema seljas oma kasu taga ajada. Seepärast räägib siin hollandlane jaavalasega tema keelt, aga mitte ühte jaavalast ei leidnud ma, kes oleks tunnistanud end hollandi keelt mõistvat, ennemine tönkisid mõnd sõna inglise keelt. Jaavalane ei tohi ilmaski euroopa inimese ees unustada, et ta jaavalane on, see on inimene, kes ”alanduse ja madaluse sisse sündinud”, iial kõrgemaks tema ees ei tohi tõusta kui tema teenriks. Eurooplane peab end niisuguse ees palju täielikumaks, kõrgemaks loomaks, kelle juures ”tuima” jaavalase silm mingisugust viga ega puudust ei pea nägema. Juhtub nüüd, et mõni niisugune paremast puust nikerdatud eurooplane oma puud ära unustades ka nuhtluse alla sündivat lugu teeb – ja seda peab vahetevahel ikka ka leitama -, siis, noh, siis saadetakse teda koguni saare pealt ära oma palka seal saama, kus jaavalase silm seda häbi pole nägemas. Hollandlasel ei tule mitte uneski meele, et jaavalasel kaugeltki seda mõtet tohiks tulla, kui oleks tema inimene, kes sedasama õigust ja inimeseseisust võiks pärida kui tema! Tuul ja päike on jaavalasel priid ja hollandlane on niisuguse tuima rahva kohta veel enese arvates õige hea ja helde peremees, aga peremeheks tahab ta alati jääda! /…/ 

Aga, armas Eesti vend! Sa võiksid sest loost ka õpetust võtta, kuida mõni tark pea hulga jõudu murrab. Tahad lahtistel jalgadel kõndida, siis korja pähe tarkust, - ja vaimuliku tarkuse kõrvas õige palju ilmlikku tarkust, mis nüüd tänu jumalale enam ju keelatud ega kättesaamata ei ole, ütelgu ja kisendagu ka kadedus ja kartus niipalju kui tahes selle üle! Kadedus ja kartus ei ole ju iial meie sõbrad. (Jürison, 1867-69 [1975]: 35-36)

*

Siinkohal, selle elutarga mõttega, olekski paslik punkt panna. Jürison ärgitab vaimupimedusele mitte alla vanduma ja tarkust otsima, sest eestlase supervõime on ikka olnud tark pea. Seda nii ärkamisaegsel kui 21. sajandi veidi tüdinud palgega Eestimaal.

Repliik # 36. ICE, ICE, BABY!

 SISSEKANNE # 392

Mõeldes Trumpi gestaapole... tuli miskipärast meelde see laul. Sõnum seina peal. Valge räppar. Ausalt öeldes tekitas ICE ICE BABY vastakaid tundeid juba siis. No et misasi see on? Jääb muidugi loota, et ICE on sarnaselt Vanilla Ice'iga ühe-hiti-ime. Veidi kannatust ja piina, aga kõik läheb mööda.

Aga sõnum on selge, nagu Trumpi enda suust:

Collaborate and listen
ICE is back with my brand new invention
Something grabs a hold of me tightly
Flow like a harpoon daily and nightly
Will it ever stop? Yo, I don't know
Turn off the lights, and I'll glow...

# this song is Pretti Good, isn't it?

Vanilla Ice - Ice Ice Baby! (1990)

BOHEEMLASE RAPSOODIA

 SISSEKANNE # 391

Ajakiri Kroonika on välja raalinud, et tšellist Silvia Ilves tasub miljonärist kihlatu toiduarveid ja küsib ehmatusega, et kas raha tõesti juba otsas on. Alles see oli, kui ta kihlatu võitis netikasiinos üksteist miljonit eurot, millest viis miljonit, tõsi küll,  pangaarvel kinni istus. Tśellist kummutab muuseas kurjad kuulujutud, nagu oleks ta oma kallimaga koos tema miljonite tõttu. Kallim „nägi ammu ära, et ma ei ole temaga koos raha pärast,“  ütles tśellist ja lisas, et nad on koos tulnud läbi tulest ja veest ning nende armastus on kindel kui kalju.

„Mulle tohutult meeldib, et ta saab ka maatöödega hakkama. Ei ole nii, et ainult peened restoranid, Marek pole mingi siidinäpp. Ta on mees, kes on elus kõike näinud. Nii eluterve ja lihtne. Me mõlemad oleme hingelt lihtsad inimesed,“ kiidab Silvia meest, kes nende suhte algusest saati on teda otsekui Seeba kuningannat kohelnud ja teeb seda siiani. Praegu, kui Mareki elus on keeruline aeg, kuna võidetud miljonitest viis on endiselt pangas kinni ja sissetulek on järjepidevalt suunatud investeeringutesse, on tšellist enda sõnul oma kallimale eriliselt toeks. Näiteks tasus Silvia mõni aeg tagasi toidupoe arve ise, sest Marekil ei olevat sel hetkel piisavat summat arvel olnud, kirjutab Kroonika.

„Tegelikult teen seda meeleldi. Mulle isegi meeldib, kui vahepeal on selline seis, kus saan ise maksta. Olen harjunud ise perepea olema. Mul on olnud mehi, keda olen ise ülal pidanud. Mulle tegelikult meeldiks, kui oleksin see perepea, kes hoolitseb ja otsustab,“ mõtiskleb Silvia.

See on meile kõik arusaadav. Eriti neile, kes on kuulanud Kukerpillide laulu armastusest ja iseseisvast naisest, ehk sellest, kes on peres see tugisammas ja kalju. Sest:

kui naine armastab meest
kõik teeb tööd ära ta eest
ta tassib puid, peseb nõud,
remondib autot, lapsi koju toob
ta kuningriigiks on köök ja siis kui laual on söök
ta hüüab hei hei tulge, muidu jahtub te söök

meeste päevad täis on askeldust
lõuna sõbraga, pits kohvikus
hulk pabereid jääb lauale
tolm katab neid vist kaua veel…

Kukerpillid - Kui naine armastab meest (SulgurFilm/YT)

Vaat sedasi. Aga Kroonika on murelik. Raha, mis kergelt tuleb, läheb ka ruttu. Uus auto, korter vanalinnas, kihlasõrmus, sada muud pisemat asja. Ühtäkki vaatad … nagu põlegi teist enam. Mis see miljon või paar siis tänapäeval kah on – meie käibe juures.

Sellest kiirest kaduvusest ja glamuurist kõneleb ka Queeni legendaarne laul:

Is this the real life? Is this just fantasy?
Caught in a landslide, no escape from reality
Open your eyes, look up to the skies and see
I'm just a poor boy, I need no sympathy
Because I'm easy come, easy go
Little high, little low
Any way the wind blows doesn't really matter to me, to me

Elan kaasa. Hoian pöialt. Tśellistile ja tema kaasale ning viiele miljonile, mis kinni istub. Freedom to € 5,000,000! Raha tahab ringlusesse!

Queen - Bohemian Rhapsody (1975)

SAYONARA, VOVKA!

 SISSEKANNE # 390

Vladimir Fetśin jaanuaris 2001 (Foto: Urmas Luik, Pärnu Postimees)

Pärnu postimees annab teada, et 76-aastaselt on lahkunud Pärnu legend – Vladimir Fetśin ehk Pudeli-Vovka -, kes õigupoolest oli sintlane. Ent tööpõld oli ikka Pärnus, peamiselt kesklinnas. Oi kui palju kilomeetreid asfalti Vovka saapatallad on siledaks nühkinud! See oli ikka täiskohaga töö niimoodi iga päev aastaid ja aastaid Sindist Pärnusse tööl käia ning väärib lugupidamist. Kohalik tänavakunstnik Kryptik on teda Pärnu tänavapilti ka mitmel pool jäädvustanud. Mitu põlvkonda siitkandi inimesi ja paljud Pärnu külalisedki teavad fraasi järgi ”Sjenti on?” Kui mööduja mehele mõne sendi andis, oli Fetšin rõõmus. Kui ei andnud, ei pannud ta seda pahaks.

2011. aastal kirjutas kohalik ajaleht temast ka sümpaatse portreeloo ning ajakirjanik käis temaga ringil töövarjuna kaasas. Ega tal kerge võinud olla, sest Vovka samm oli üsna kiire. Rahvasuu teadis temast ühte-teist jahvatada, midagi tema kohta – aga kunagi mitte midagi täpselt – teadis vast iga pärnakas. Samamoodi nagu Pudeli-Vovka, olid legendid Flaksi Mati, bussikontroll Maarika, Kuuli-Raul, Polgu-Olga, kokott Zenta. Nad kõik on läinud (või peaaegu). Nüüd ka Pudeli-Vovka, kes erinevalt eelmainituist on ka linnapilti jäädvustunud kunstilise graffitina. Sellest on hea meel.

Aga rahvas teadis rääkida, et

• Senti hakkas küsima krooni kehtestamise järel. Enne seda küsis pudeleid.
• Küsib raha ainult tööajal, kui tööriided seljas.
• Ta oleks rikas nagu nui, aga ema ja õde võtavad talt kogu raha ära.
• Ei joo tilkagi alkoholi.
• Pole eales midagi varastanud.
• Tõmbab ainult Marlboro sigarette.
• Päeval lõhub puid ja on kiirem ja vastupidavam kui puulõhkumismasinad.
• Kogu raha annab õele, kes on teda terve elu hooldanud.
• On end aastatega miljonäriks sobranud.
• Pole päevagi koolis käinud.
• Imelikuks jäi pärast kolmandas klassis põetud meningiiti.
• Tal oli pudelite eest autoraha kokku aetud, aga see varastati ära.
• Tema pangaarvele on kogunenud üüratu summa, kuid ta ise ei tea sellest.

Nagu näha, on rahva kollektiivne teadmine Vovkast vastuoksusi täis. Mis omakorda näitab, et Vovka ongi legend. Legendidega on ju sageli nii, et isiklikult me neid ei tunne, kuid kaude suhestume me nendega kõik moel või teisel. Nad on justkui meie kõigi omad. On siis ülepea tähtsust sellel mõistmisel, kus lõpeb tõde ja algab folkloor? Ma olen  üpris veendunud, et legendide kohta me ei soovigi teada täit tõde, isegi kui see meile kandikul ette kantakse, sest midagi peab jääma ka ettekujutuse viljaks. Vastasel juhul legend muutub liialt ratsionaalseks ning kaotab oma auraatilise mõju.

Vladimir Fetśin Pärnu linnapildis (enda foto/Mailiis Ollino (PP))

Juurdelugemist:

• https://parnu.postimees.ee/8403514/meie-seast-lahkus-legendaarne-sintlane
• https://parnu.postimees.ee/366499/tartlastel-on-vaim-tallinlastel-vanake-aga-meil-parnus-vovka

MAAILMAKORD ON MUUTUMAS: CARNEY DAVOSIS

 SISSEKANNE # 389

"Maailmakord on muutumas...". Mark Carney Davosis, 20.01.2026

Sveitsi kuurortlinnas Davosis toimus majandusfoorum, kuhu oli kogunenud maailma eliit. The powerful and the rich.  Kõik olid kohal. Nii kuningad kui vasallid. Kanada peaminister Mark Carney pidas kõne maailmakorra muutumisest – fakt, millega tuleb nüüd arvestada. Seda kõnet on hakatud pidama juba ajalooliseks – aga eks aeg näitab, kas tulevikus õpivad koolinoored ajalooõpikutest Carney kõnet justnagu Winston Churchilli kõnet Fultonis (Missouri) 5. märtsil 1946, millest nopiti üles raudse eesriide kujund.  

Sir Winston ütles toona: „Stettinist Läänemerel kuni Triesteni Aadria mere ääres on mandrile laskunud raudne eesriie. Selle joone taga asuvad kõik Kesk- ja Ida-Euroopa iidsete riikide pealinnad. Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia – kõik need kuulsad linnad ja nende ümbruse elanikud asuvad selles, mida ma pean nimetama Nõukogude sfääriks, ning kõik nad on ühel või teisel kujul allutatud mitte ainult Nõukogude mõjule, vaid ka Moskva väga suurele ja paljudel juhtudel üha suurenevale kontrollile.“ 

Carney kõne peamised punktid olid:

• vana kord on lõppenud, st maailmakord, mida tundsime,  on muutunud (muutumas) ja tagasiteed endisesse pole, mistap tuleb lõpetada endale valetamine ja olukorraga kohaneda;
• Lääs on nõrk, alandlik ega ole tunnistanud probleeme;
• uueks eesmärgiks ja normiks peab saama strateegiline valdkonnaülene iseseisvus ja selle võimestamine;
• pragmaatilise lähenemise vajalikkus.

Mark Carney’t on üldiselt peetud vähese karismaga tehnokraadiks, aga Davosi kõnega ta kindlasti jättis olulise jälje – eriti kui seda kõrvutada Trumpi kõnega, mis oli … noh, ütleme, kõigi Trumpi standardite järgi „suurepärane ja väga arukas“.

Carney kõneles:

Mul on hea meel – ja see on ka minu kohus – olla koos teiega selles pöördepunktis Kanada ja kogu maailma jaoks.

Täna räägin ma maailmakorra murrangust, ilusa loo lõpust ja jõhkra tegelikkuse algusest, kus suurriikidevaheline geopoliitika ei allu mingitele piirangutele.

Kuid ma väidan ka, et teised riigid, eriti keskmise suurusega riigid, nagu Kanada, ei ole jõuetud. Neil on suutlikkust luua uus kord, mis kannab meie väärtusi, nagu inimõiguste austamine, kestlik areng, solidaarsus, suveräänsus ja riikide territoriaalne terviklikkus.

Vähem tugevate jõud algab aususest.

Iga päev tuletatakse meile meelde, et elame suurriikide võimuvõitluse ajastul. Et reeglitel põhinev kord on hääbumas. Et tugevad teevad, mida suudavad, ja nõrgad taluvad, mida peavad.

Seda Thukydidese aforismi esitatakse kui vältimatut – kui rahvusvaheliste suhete loomulikku loogikat, mis ennast uuesti kinnitab. Ja selle loogikaga vastakuti seistes on riikidel tugev kiusatus vooluga kaasa minna. Kohaneda. Vältida sekeldusi. Loota, et kuulekusega saab osta turvalisust… Ei saa.

Aga missugused on siis meie valikuvõimalused?

1978. aastal kirjutas Tšehhi teisitimõtleja Václav Havel essee «Võimutute võim». Ta esitas lihtsa küsimuse: kuidas suutis kommunistlik süsteem ennast säilitada?

Tema vastus algas aedviljamüüjaga. Igal hommikul paneb see poepidaja oma aknale sildi: «Kõige maade proletaarlased, ühinege!» Ta ei usu sellesse. Keegi ei usu. Aga ta paneb sildi ikkagi välja – et vältida pahandusi, näidata kuulekust, et kõik sujuks. Ja kuna iga poepidaja igal tänaval teeb sedasama, siis süsteem püsibki.

Havel nimetas seda «vales elamiseks». Süsteemi jõud ei tulene tema tõest, vaid kõigi valmisolekust käituda nii, nagu see oleks tõsi. Ja selle haprus tuleb samast allikast: kui üksainuski inimene lõpetab etenduse – kui aedviljamüüja võtab oma sildi maha –, hakkab illusioon murenema.

On aeg, et ettevõtted ja riigid oma sildid maha võtaksid.

Aastakümneid õitsesid niisugused riigid nagu Kanada selles, mida me nimetasime reeglitel põhinevaks rahvusvaheliseks korraks. Me liitusime selle institutsioonidega, ülistasime selle põhimõtteid ja saime kasu selle etteaimatavusest. Selle kaitse all saime ajada väärtuspõhist välispoliitikat.

Me teadsime, et jutt rahvusvahelisest reeglitel põhinevast korrast on osaliselt vale. Et kõige tugevamad teevad endale erandi, kui see neile kasulik on. Et kaubandusreegleid jõustatakse asümmeetriliselt. Ning et rahvusvahelist õigust kohaldatakse erineva rangusega sõltuvalt sellest, kes on süüdistatav või ohver.

See pettekujutlus oli kasulik ja just Ameerika hegemoonia aitas tagada üldisi hüvesid: avatud mereteid, stabiilset rahandussüsteemi, kollektiivset julgeolekut ning toetust vaidluste lahendamiseks loodud raamistikele.

Seega, me panime sildi aknale. Osalesime rituaalides. Ja enamjaolt vältisime tähelepanu juhtimist lõhedele retoorika ja tegelikkuse vahel. See kokkulepe enam ei toimi.

Lubage mul olla otsekohene: me oleme keset rebenemist, mitte keset üleminekuperioodi.

Viimase kahe aastakümne jooksul on hulk finants-, tervise-, energia- ja geopoliitilisi kriise paljastanud äärmusliku üleilmse lõimumisega kaasnevad riskid.

Hiljuti on suurriigid hakanud majanduslikku lõimumist kasutama relvana. Tollimakse hoovana. Finantstaristut sunnivahendina. Tarneahelaid haavatavusena, mida saab ära kasutada.

Ei saa «elada vales» lõimumisest saadavast vastastikusest kasust, kui lõimumisest endast saab sinu allutamise allikas.

Mitmepooluselised institutsioonid, millele keskmise suurusega riigid toetuvad – WTO, ÜRO, COP, kogu kollektiivsete probleemide lahendamise arhitektuur –, on kõvasti nõrgenenud.

Tulemus on see, et paljud riigid jõuavad samale järeldusele. Nad peavad suurendama oma strateegilist autonoomiat: energia, toidu, kriitiliste maavarade, rahanduse ja tarneahelate alal. See ajend on mõistetav. Riigil, mis ei suuda ise end toita, kütusega varustada ega kaitsta, on vähe valikuid. Kui reeglid sind enam ei kaitse, pead end ise kaitsma.

Aga peame selgelt nägema, kuhu see välja viib. Kindlustest koosnev maailm on vaesem, hapram ja vähem kestlik.

Ja on veel üks tõde: kui suurriigid loobuvad isegi reegleid ja väärtusi teesklemast, et takistamatult oma võimu ja huvisid taga ajada, siis muutub «tehingupõhisest» käitumisest saadava kasu kordamine järjest raskemaks. Hegemoonid ei saa lõputult oma suhteid rahaks teha.

Liitlased hakkavad mitmekesistama, et ennast ebakindluse vastu kindlustada. Ostavad kindlustuse. Suurendavad valikuvõimalusi. Nii taastatakse suveräänsust – suveräänsust, mis varem põhines reeglitel, kuid hakkab üha enam tuginema suutlikkusele survele vastu pidada.

Nagu ma juba ütlesin, on sellisel klassikalisel riskijuhtimisel oma hind, kuid seda strateegilise autonoomia ja suveräänsuse kulu saab ka jagada. Ühised investeeringud vastupidavusse on odavamad kui see, et igaüks ehitab endale kindluse. Jagatud standardid vähendavad killustumist. Täiendavus toob kasu kõigile.

Kanada-suguste keskmise suurusega riikide jaoks ei ole küsimus selles, kas uue reaalsusega kohaneda. Me peame seda tegema. Küsimus on selles, kas me kohaneme lihtsalt kõrgemaid müüre ehitades või suudame teha midagi ambitsioonikamat.

Kanada oli üks esimesi, kes kuulis äratuskella, mis sundis meid oma strateegilist hoiakut põhjalikult muutma.

Kanadalased teavad, et meie vana ja mugav eeldus – justkui tagaksid geograafia ja liitudesse kuulumine meile automaatselt heaolu ja julgeoleku – ei kehti enam.

Meie uus lähenemine tugineb sellele, mida Alexander Stubb on nimetanud «väärtuspõhiseks realismiks», ehk teisisõnu, meie eesmärk on olla põhimõttekindel ja pragmaatiline.

Põhimõttekindlad oma pühendumuses põhiväärtustele: suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus, jõu kasutamise keeld, välja arvatud siis, kui see on kooskõlas ÜRO hartaga, inimõiguste austamine.

Pragmaatilised selles, et me mõistame: edasiminek käib sageli ühe sammu haaval, huvid lahknevad, mitte kõik partnerid ei jaga meie väärtusi. Me tegutseme laiahaardeliselt ja strateegiliselt, lahtiste silmadega. Me tegeleme aktiivselt maailmaga sellisena, nagu see on, mitte ei jää ootama sellist maailma, nagu meile meeldiks, et see oleks.

Kanada kujundab oma suhteid nii, et nende sügavus peegeldaks meie väärtusi. Seame esikohale laiaulatusliku kaasamise, et oma mõju maksimeerida olukorras, kus maailmakord on muutlik, sellega kaasnevad riskid on suured ja kaalul on see, mis saab edasi.

Me ei looda enam ainult oma väärtuste jõule, vaid ka oma jõu väärtusele. Me kasvatame seda jõudu kodus.

Alates minu valitsuse ametisse astumisest oleme alandanud makse tuludelt, kapitalitulult ja ettevõtete investeeringutelt, kõrvaldanud kõik föderaalsed tõkked provintsidevahelisele kaubandusele. Me kiirendame triljoni dollari suurust investeeringut energiasse, tehisarusse, kriitilistesse maavaradesse, uutesse kaubateedesse ja muusse.

Me kahekordistame aastaks 2030 oma kaitsekulutused ning teeme seda nii, et see arendaks meie kodumaist tööstust.

Me mitmekesistame kiiresti oma tegevust välismaal. Oleme Euroopa Liiduga kokku leppinud ulatuslikus strateegilises partnerluses, sealhulgas liitumises SAFEga, Euroopa kaitsehangete programmiga.

Viimase kuue kuu jooksul oleme sõlminud veel kaksteist kaubandus- ja julgeolekulepet neljal mandril.

Paari viimase päevaga oleme sõlminud uued strateegilised partnerlussuhted Hiina ja Katariga.

Peame läbirääkimisi vabakaubanduslepingute sõlmimiseks India, ASEANi, Tai, Filipiinide ja Mercosuriga.

Et aidata üleilmseid probleeme lahendada, püüdleme muutuva geomeetria poole – eri koalitsioonid eri küsimuste jaoks, lähtudes väärtustest ja huvidest.

Ukraina küsimuses oleme tahtekoalitsiooni tuumikliige ja üks suurimaid Ukraina kaitsesse ja julgeolekusse panustajaid elaniku kohta.

Arktika suveräänsuse küsimuses seisame kindlalt Gröönimaa ja Taani kõrval ning toetame täielikult nende ainuõigust Gröönimaa tulevikku määrata. Meie pühendumus NATO artiklile 5 on vankumatu.

Teeme koostööd oma NATO liitlastega (sealhulgas Põhja-Balti kaheksaga), et veelgi alliansi põhja- ja läänetiiba kindlustada, mis sisaldab Kanada enneolematuid investeeringuid horisondi taha ulatuvasse radarisse, allveelaevadesse, lennukitesse ja kohapeal viibivatesse vägedesse. Kanada on kindlalt vastu Gröönimaa pärast kehtestatud tollimaksudele ja kutsub üles sisulistele kõnelustele, et saavutada ühised eesmärgid Arktika julgeoleku ja heaolu tagamiseks.

Mitmepooluselise kaubanduse alal oleme eestvedajaks silla ehitamisel Vaikse ookeani ülese kaubandusleppe ja Euroopa Liidu vahel, mis looks uue, 1,5 miljardit inimest hõlmava kaubandusbloki.

Kriitiliste maavarade alal loome G7‑le toetuvaid ostuliite, et maailm saaks tarneallikaid mitmekesistada ja eemalduda nende koondumisest.

Tehisaru alal teeme koostööd sarnaselt mõtlevate demokraatiatega, et me ei oleks lõpuks sunnitud valima hegemoonide ja hüpereskaleerijate vahel.

See ei ole naiivne multilateralism. Samuti ei tugine see hääbunud institutsioonidele. See tähendab toimivate koalitsioonide loomist, teema haaval, partneritega, kellel on piisavalt ühised arusaamad, et koos tegutseda. Mõnel juhul tähendab see valdavat enamikku riike.

Ja see loob tiheda kaubandus-, investeeringute- ja kultuurisidemete võrgu, millele saame toetuda tuleviku väljakutsetele vastates ja uute võimaluste avanedes.

Keskmise suurusega riigid peavad tegutsema ühiselt, sest kui sa pole laua taga, oled sa menüüs.

Suurriigid võivad endale lubada üksi tegutseda. Neil on piisavalt suur turg, sõjalised võimed ja mõjuvõim, et tingimusi dikteerida. Keskmise suurusega riikidel seda ei ole. Aga kui me peame hegemooniga läbirääkimisi ainult kahepoolselt, siis teeme seda nõrgemalt positsioonilt. Lepime sellega, mida pakutakse. Võistleme omavahel, et olla kõige vastutulelikum. See ei ole suveräänsus. See on suveräänsuse mängimine, ise samal ajal alluvussuhtega leppides.

Suurriikide võimuvõitluse maailmas on vahepealsetel riikidel valida: kas võistelda üksteisega soosingu pärast või ühendada jõud, et luua kolmas tee, millel oleks mõju.

Me ei tohi lasta tõusval kõval jõul ennast pimestada, mitte näha asjaolu, et legitiimsuse, aususe ja reeglite jõud jääb tugevaks – kui me otsustame seda ühiselt kasutada.

Mis toob mind tagasi Haveli juurde.

Mida tähendaks keskmise suurusega riikide jaoks «elada tões»? See tähendab nimetada asju õigete nimedega. Lõpetada «reeglitel põhinevale rahvusvahelisele korrale» viitamine, justkui see ikka veel toimiks, nii nagu seda reklaamitakse. Öelda süsteemi kohta nii, nagu see on: süveneva suurriikidevahelise võimuvõitluse ajajärk, kus kõige võimsamad ajavad taga oma huvisid, kasutades majanduslikku lõimumist survevahendina.

See tähendab tegutseda järjekindlat. Rakendada samu standardeid nii liitlaste kui ka vastaste suhtes. Kui keskmise suurusega riigid kritiseerivad ühest suunast tulevat majanduslikku hirmutamist, aga vaikivad, kui see tuleb teisest suunast, siis hoiame endiselt silti aknal.

See tähendab üles ehitada seda, millesse me väidame end uskuvat. Selle asemel et oodata vana korra taastamist, looge institutsioone ja kokkuleppeid, mis toimivad nii, nagu nende kohta öeldakse.

Ja see tähendab hoobade vähendamist, mis võimaldavad survet avaldada. Tugeva riigisisese majanduse ülesehitamine peab alati olema iga valitsuse prioriteet. Rahvusvaheline mitmekesistamine ei ole pelgalt majanduslik ettevaatusabinõu, vaid ka ausa välispoliitika materiaalne alus. Riigid teenivad õiguse põhimõttekindlateks seisukohtadeks välja sellega, et vähendavad oma haavatavust kättemaksu suhtes.

Kanadal on see, mida maailm tahab. Me oleme energia superriik. Meil on tohutud kriitiliste maavarade varud. Meil on maailma kõige haritum elanikkond. Meie pensionifondid kuuluvad maailma kõige suuremate ja kogenumate investorite sekka. Meil on kapitali ja annet ning valitsus, millel on tohutu eelarveline suutlikkus otsustavalt tegutseda.

Ja meil on väärtused, mille poole paljud teised püüdlevad. Kanada on toimiv pluralistlik ühiskond. Meie avalik ruum on häälekas, mitmekesine ja vaba. Kanadalased on jätkuvalt pühendunud kestlikkusele.

Me oleme stabiilne ja usaldusväärne partner maailmas, mis on kõike muud kui stabiilne ja usaldusväärne – selline partner, kes ehitab ja väärtustab pikaajalisi suhteid.

Kanadal on veel midagi: arusaam sellest, mis toimub, ja otsustavus vastavalt tegutseda. Me mõistame, et see murdehetk nõuab enamat kui kohanemist. See nõuab ausust maailma suhtes sellisena, nagu see on.

Me võtame aknalt sildi maha.

Vana kord ei tule tagasi. Me ei peaks seda taga leinama. Nostalgia ei ole strateegia. Kuid sellest murdumisest saame ehitada midagi paremat, tugevamat ja õiglasemat. See on keskmise suurusega riikide ülesanne, kellel on kõige rohkem kaotada kindluste maailmas ja kõige rohkem võita tõelise koostöö maailmas.

Tugevatel on nende võim. Aga ka meil on midagi – suutlikkus lõpetada teesklemine, nimetada asju õigete nimedega, kasvatada jõudu oma kodus ja tegutseda ühiselt.

See on Kanada tee. Me valime selle avalikult ja enesekindlalt.

Ja see on tee, mis on pärani lahti iga riigi ees, kes soovib koos meiega seda käia.

*        *        *

KUNINGA KÕNE. AASTA HILJEM. VOL 2

 SISSEKANNE # 388

KMPH FoxNews26

Donald Trumpil sai ümber esimene aasta presidendina, st oli Trump 2.0 installeerimise esimene aastapäev. Kusagil aasta eest kirjutasin minagi oma blogis, et nüüd tasub rihmad kõvasti kinnitada, sest algab enneolematu atraktsioon, sõit Ameerika mägedel. No ja tõesti, on see alles sõit olnud vedurijuht Donaldi juhtimisel!

Aasta jooksul on ta suutnud maailmakorda, õieti sellest arusaamise paradigmat kõvasti kõigutada. Ameerika ei olegi meie usaldusväärne sõber, ei ole enam kindel linn ja varjupaik, role model, vaid on pesueht trikster, karikatuurne Onu Säm, nn Talking Orange (üks Trumpi heiterite sarkasmist sündinud hüüdnimi). 

Aasta jooksul on Trump mänginud tariifidega, ehitanud sisemisi ja välimisi müüre, teinud ICE „suureks“, viinud alla munade ja bensiini hinnad,  päästnud paljusid elusid, võidelnud võukismi vastu ja nende vastikute demokraatidega… ja üldse teinud muud mustmiljon imetegu, millest aga rääkida ei taheta. Inimesed loevad peavoolumeedia valeuudiseid, on nende mõjusfääris ning saboteerivad Ameerika suurekstegemise püha üritust. „Nad ei täna mind kunagi, aga ma olen sellega harjunud…“

Rahvas ei mõista? Trump tegi harukordse möönduse: „Võib-olla me oleme end halvasti kommunikeerinud?“ Valge Maja pressiśeff Karoline Leavitt istus sealsamas toolil. See oli väike torge tema kapsaaeda.

Trump pidas Valges Majas aastakõne, mis üllatas sellega, et ta millegagi ei üllatanud. Stabiilne geenius, eksole. Kõik Trumpile iseloomulikud manerismid ja elemendid olid kõik prožektorite vihus suurelt esiplaanil. Igaüks sai midagi. Hardcore trumpist saab öelda, et vaat kus ta alles lajatas lurjustele  – talle omaselt. Trumpi kriitikud said lõuatäie naerda. Satiirikud, parodistid ja meemimeistrid said hulgaliselt uut materjali, millega nüüd lähipäevil kogu meedia üle ujutada. Noh, seegi hea. Ausalt öeldes, Bideni going-nowhere-juttu poleks ka viitsinud kuulata. Trump toidab vähemalt naljasoont. Mäletavasti õitses hea huumor ka Breźnevi seisakuaja viljastavais tingimustes. Odessa satiirikud Arkadi Raikin ja Mihhail Zvanetski ehitasid terve karjääri kommunaalhuumorile üles, mis meieni jõudis Eino Baskini vahendusel – see oli kuldaeg. Praegu teevad Trumpi totruste najal ilma koomikud Jimmy Fallon ja Jimmy Kimmel. Nalja kui palju – materjal kirjutab end lausa ise kokku. Aga parafraseerides JD Vance’i: Have you ever thanked once?

Vaatasin Valge Maja stand-up’pi  ja mõned lõigud olid tõesti naljakad ja mõned tragikoomilised. Alguseks demonstreeris Trump nn Saavutuste Raamatut (Book of Accomplishments), mis ju mitte vähem oluline pole kui Apostlite Teod. Mahult oli küll sama mõõtu. Trump siiski näitas üles mõistlikkust ega kukkunud seda ette lugema („Lehekülg lehekülje järel, mida me oleme teinud… Võiksin siin seista ja nädalate kaupa seda ette lugeda ja ei jõuakski lõpule, aga me oleme teinud rohkem kui ükski teine administratsioon.“).

Aga see-eest näitas ta Minnesota mõrtsukate pilte (vicious people, worst of the worst) ja küsis: „Kas te tahate elada koos nende inimestega?“  (HELL NO!!) „Saatsime nad tagasi sinna, kust nad tulid, need riigid austavad meid – nad panid need inimesed vangi. Varem nad meid ei austanud. Biden poleks seda teinud.“ (YOU BET!) „Kõik nad lubati siia avatud piiride poliitikaga, mida ajas Ameerika Ühendriikide ajaloo halvim president, mees, kes ei võitnud valimisi. Kõik teavad seda nüüd.“)

Nii ta kõneles:

• But to me, having an open border for the world to come in, drug dealers and prisoners. Venezuela, as an example, opened their prisons into the United States. That's why one of the reasons I felt so strongly against Venezuela. Now, I'm loving Venezuela. They've been working with us so well. It's been so nice.
• When the woman was shot, and I felt terribly about that. And I understand both sides of it. But when she was shot, there was another woman that was screaming, "Shame. Shame, shame, shame," right? You saw it, so loud. Like a professional opera singer. She was so loud and so professional. She wasn't a woman that was hurt like "Oh, my heart's injured." She was a professional. Shame, shame. She's screaming. Shame. I said, That's not a normal person. That's a professional. These are professional agitators and professional people that want to see our country do badly.
• Why do we allow them in our country? I'm just looking at these charges. It's just pretty incredible. Many murderers. Many, many murderers. People that murdered. So what ICE does, and Border Patrol is incredible too.
• All allowed in here by an open border policy of the worst president in the history of our country. A man that didn't win the election, by the way, got a rigged election. Everybody knows that now.
• Here's the book on accomplishments and this is something... I'm glad my finger wasn't in that sucker. They could have done some damage, but you know what? I wouldn't have shown the pain. I would have gone back. Wait, did you hear that? That was nasty. But I would not have shown the pain. I would have acted like nothing happened as my finger fell off. That was nasty. I think somebody did that. I think it was him. It was my man. How were you? You didn't do it. I know you did. I know you didn't. But here's the book. These are all things we have. … I'm going to read a few of the samples, but look at this. Each line is something that we did. Nobody did that before. And it's big stuff too.
• And by the way, no inflation. So everyone said, "Oh, tariffs will cause inflation." We have no inflation. We have very little inflation. Biden had inflation and he didn't do tariffs. We had a huge problem. We have a 62% reduction in our trade deficit. So, if you had a 1% reduction, a normal president would have a 1%, 2% reduction, everybody would be high-fiving. I had a 62% reduction, next year, we won't have a trade deficit. We secured most favored nations agreements to slash drug prices by as... To me, I think this might be the biggest thing of all, we get zero talk about it. The New York Times had a story way in the back of the paper, a little story about it.
• We signed one big, beautiful bill, I call it the great, big, beautiful bill, delivering the largest tax cuts in history. No tax on tips, no tax on social security, no tax on overtime. We made interest on car loans tax deductible for US-built automobiles only. So, if you buy an automobile built in the United States, we're not doing it for Germany and Canada, and different places,. We're doing it only if it's built here. We want them to be built here. A lot of the Canadian auto plants are closing and they're moving into the United States. Same thing with Mexico, same thing with Germany, and same thing with Japan and other countries, they're moving into the United States because of tariffs, because they don't want to pay the tariffs. It's too much. They can't pay the tariffs, so they're coming here. Nothing different than what other smart countries did, but it works better for us.
• Under my leadership, it's not done properly, but it's done properly. We have, again, more plants being built than at any time in the history of our country, passed the largest spending cuts in American history. And that was true in my first... We had a tremendous first term also. We rebuilt our military. We had one of the best. We had the best economy in the history of our country, but we're blowing it away now.
• We have a lot of mentally insane killers. I mean, you can't even talk to them. It'd be nice if you could have a little reason, but you can't even reason. These are seriously ill people. You have a couple of countries where they were loaded up, their mental institutions and insane asylums were loaded to the gills, they couldn't get... They're empty now, but they're filling up because we're bringing them all back. We know where they came from. And every country accepts them. Under Biden, they wouldn't say... They had so little respect that they'd bring them there and they wouldn't take them. They say, "Get the hell out of here." They would be bringing a plane in to land in a country, and they'd put five planes on the runway so you couldn't land a plane. So, they'd come back with the people that they were bringing back. They don't do that with me. They do that with me they have problems. They don't do it. They accept them back. They're not happy about it, but they accept it back.
• We inherited the worst border in history and turned it into the strongest border in history. /…/ For the first time in 50 years, we are now seeing reverse migration, because we're getting all of these illegal people out. People that came in illegally, in many cases they're criminals, in many, many cases. You remember when they used to say that the people that come into our country as immigrants are very nice people. They're wonderful people. They don't commit crime.
• No, they make our criminals look like babies. They make our Hells Angels look like the sweetest people on earth. The Hells Angels are now considered a nice, high quality person. I like the Hells Angels, they voted for me. They protected me actually, believe it or not. But they make our criminals look like babies. These are some of the most vicious people anywhere in the world. They came from the Congo. The prisons, I know the Congo, because I ended the war with the Congo and Rwanda. Tough group. A very tough group. They came from prisons in the Congo, some of the toughest, meanest people you'll ever meet. Thank you very much, they allowed them to come into America. These are tough people. Before my election, 100% of net job creation was going to foreign migrants. Since my inauguration, 100% of the net jobs created have gone to American-born citizens. That's a big thing.
• So when Somalia, the Somalians, you know what they're good at, that's about the only thing they're good at, is they're good at pirating ships at sea, big ships.
• But they don't have to worry about it, because we hit them the same way we hit the people with the drugs on their boat. They don't know what the hell happened, but all of a sudden there are no pirates at sea. Do you notice, we haven't had a boat taken in a little while. Came out of Somalia, a really corrupt place. It's not a country. They don't have government, they don't have anything. I always hate to see this, Ilhan Omar, she comes from Somalia, a backward country, probably the worst country. They say it's the worst country in the world. If it's a country. I don't even think it's a country. There's no organization. They don't have police. They don't have military. They don't have anything, they just have people running around, killing each other, and trying to pirate ships. But she'll come here, comes, and then she wants to tell us how to run our country, "The Constitution says that I am entitled to this." I can't stand her.
• Designated Antifa as a domestic terrorist organization and many others. It is. America is respected again on the world stage. That's another topic. Obliterated Iran's nuclear enrichment capability. And Operation Midnight Hammer was one of the most successful anyone's ever seen. CNN fake news. I don't know where they are. CNN? Anybody from CNN here? Fake news. Nobody wants to raise their hand anymore. Now if you're with CNN, you don't raise your hand. They said, "Well, maybe it wasn't that successful." Which I really was angry because these pilots took their life in their hands. Two o'clock in the morning with no moon, dead dark, guns shooting at them, they went in with those beautiful B2s and every single bomb went down an airshaft and obliterated it. And CNN came out and said, "Well, maybe it wasn't..." By a scam writer, a scam writer who wrote fake stories, a lot of fake stories on other topics.
• It was like what we did with Venezuela. I mean, nobody's ever seen a military operation like that. Ended eight unendable wars in 10 months. These were unendable wars.
• Armenia and Azerbaijan, President Putin told me, "I cannot believe you settled that war. I've been trying to settle that war for 10 years." Armenia and Azerbaijan, they were fighting it for many, many years. And I ended up getting the heads of the both countries in my office, the beautiful Oval Office, much more beautiful now than it ever was, and one sat on one side and one sat on the other said, "I've been the head of Azerbaijan for 22 years and for 22 years, I've been killing his people."
• Terminated visas of Hamas sympathizers, and deported pro Jihad foreign nationals. Got NATO members to agree to raise defense spending to 5% of GDP from 2%. And they paid the 5% and they didn't pay the 2%. And by the way, I did more for NATO than any other person alive or dead.
• Signed landmark critical minerals deals with Australia, Malaysia, Thailand, Ukraine, Japan, and many others. We're going to have so much rare earth. It's actually not that rare. Getting it processed is rare, but there's a lot of rare earth. There's a lot of earth around, I can tell you. Withdrew from the corrupt World Health Organization where we were paying hundreds of millions of dollars a year. So we were paying $500 million a year, and China was paying $37 million a year. I said, "Why aren't we paying the same as China?" They said, "Well, nobody asked." I said, "China's got 1.4 billion people. We have 350 million probably with all the illegals." China probably knows more accurately. But we have much smaller in terms of the number of people. We have a much more powerful military, but we have much smaller.
• I rebuilt the military during my first term, by the way. And while they gave away a lot to Afghanistan, the Taliban, which was just horrible seeing them. Every year, seeing them do that military down some dirty street is a disgrace. But while Biden gave a lot of it away, it's a tiny fraction compared to what we did. I rebuilt the military and now we're continuing to build it and bigger and better. We needed peace through strength. But we withdrew from the corrupt World Health Organization.
• And it's the same attitude that you have on everything else with these people. They were terrible. The anti-American UN Human Rights Council we ended, the UN Relief and Works Agency we ended, and the fake Paris Climate Accord, which was a rip-off of America, where we had to pay a trillion dollars and they were paying nothing.
• We ended the woke lunacy and restored common sense, abolished all discriminatory diversity, equity and inclusion DEI policies throughout the federal government and the private sector. They're gone, everybody, they're gone. Terrible. Terminated the Green New Scam and ended the insane electric vehicle mandate. I love electric vehicles. That caused me a little problem with a man named Elon. But he understands and he's a good guy. We get along. But I said, "Elon, we can't have all electric cars. We just can't do it." I like the electric cars. I like his car, in particular, I like his car. But we can't do that because some people don't want an electric car by 2030.
• The UN just hasn't been very helpful. I'm a big fan of the UN potential, but it has never lived up to its potential. The UN should have settled every one of the wars that I settled. I never went to them. I never even thought to go to them. They should be able to settle those wars. They don't. I believe you've got to let the UN continue, because the potential is so great.
• I think I get along very well with them [Macron and Starmer]. They always treat me well. They get a little bit rough when I'm not around, but when I'm around, they treat me very nicely, and I like both of them. They're both liberal. They've got to straighten out their countries. London is having a lot of problems. And if you look at Paris, got a lot of problems. They have two problems, immigration and energy. They've got to stop with the windmills, and they've got to go back like... UK has an unbelievable asset called the North Sea. Norway uses it, makes a fortune. They have a better section of it, and they don't do it. They could straighten out their countries and it would be good, but I get along very well with them.
• I believe very strongly that Norway controls the Nobel Prize. But you have to understand, I settled eight wars. I've had every one of those wars, every participant wrote, I didn't ask them to do it, they sent in, they make recommendations for that. But I settled eight wars. No president's probably ever settled one war. I don't know, if you think of it. I did eight. The reason I do it, is because it's easy for me to do. And I didn't do it for a Nobel Prize. I did it because I'm saving a lot of lives. I'm trying to settle the final one. I'm trying to do Russia-Ukraine. And when Russia's ready, Ukraine's not. When Ukraine's ready, Russia's not, but they're losing 25,000 people a month on average. And I'm trying to get that one done, but I feel that Norway has tremendous control over who gets the Nobel Prize, despite what they said.
• So with Iran, they were going to hang 837 people, and we let them know that if that happens, that will be a very bad day for them. And they decided not to do it. They didn't hang the people. I can't tell you what's going to happen in the future, but supposedly they've taken that off the table. But last week they were going to hang, on Thursday or Wednesday. One, they were going to hang, I think, 837 people, and they didn't hang anybody. So we're just going to have to see what happens with Iran. Is the military option off the table? No.
• So I think a lot of people are listening to the fake news a little bit, and I'm not blaming anybody. I blame ourselves. I think we've done a much better job than we're able to promote. We're not promoting. We're doing a great job, and we're letting the promotion take care of itself. One of the reasons I'm doing this news conference, I think it's important. We have taken a mess, and made it really good.
• I think God is very proud of the job I've done. And that includes for religion. We're protecting a lot of people that are being killed, Christians, Jewish people, and lots of people are being protected by me, that wouldn't be protected by another type of president. No, I think a lot of people are very proud of the job we've done. We've had an amazing year. This has been one of the greatest years. Even some people that wouldn't necessarily love me instinctively, they're saying this was an incredible year.
• NATO is so much stronger now. I don't agree with a lot of the things they've done, but that was done before I got there. I think NATO's been good. Sometimes it's overrated, sometimes it's not, but we have a strong NATO. When I came here, we had a weak NATO. We had a NATO at 2%, and they weren't paying. You had a nothing NATO. NATO's, whether you like it or not, it's only as good as we are. If NATO doesn't have us, NATO is not very strong.

Selline kõne ja pressikas siis esimeseks aastapäevaks. Jimmy Fallon ja Jimmy Kimmel, nagu ma ütlesin, saavad siit igaks õhtuks kõvasti materjali. Usun, et Trump on sellega arvestanud – any publicity is good publicity. 

Aga kui nüüd keegi küsiks, et härra president, mis te sellest arvate, vastaks ta umbes sedasi: „Most people want to make fun of me. It's a terrible thing. But they can do it. I could make a much better joke at my own expense, a lot of people have told me that. I could make a fortune doing it because my jokes are better than Jimmy Fallon's, who nobody wants to listen to. I am great impersonator of Trump myself, believe it or not.

 *        *        *

Transkriptsioon: https://www.rev.com/transcripts/donald-trump-white-house-press-briefing-on-1-20-26