Volodõmõr
Zelenskõi teatas kolmapäeval, et USA pakub omapoolseid julgeolekugarantiisid Ukrainale
tingimusel, et Ukraina viiks oma väed Donbassist välja. Ka ütles Ukraina
president otse välja, et USA on valinud Ukrainale surve avaldamise Venemaale
surve avaldamise asemel. Zelenskõi hinnangul soovib Venemaa oma
läbirääkimiste taktikaga saavutada USA presidendi loobumist või lahkumist
Ukraina rahuläbirääkimistelt. Patrioti õhutõrje süsteemi rakettide tarneid ei
olevat siiski peatatud, kuigi Trump on end mässinud Lähis-Ida konflikti,
mistõttu on kartus, et Ukrainale mõeldud raketid suunatakse hoopis sinna. Trump
näikse olevat ka lihtsalt tüdinenud Ukraina teemaga tegelemisest. See on aga
otse Venemaa huvides – Iraani vastasseis USA-ga peab kestma võimalikult kaua
(Rainer Saks, Postimees, 26.03).
Trump
on jah parajas plindris, mida näitab pidev tuututamine avalikkuse ees, kuidas
Iraan on põhimõtteliselt purustatud, kuid nad lihtsalt jonnivad. Nad tahavad
hullupööra diili teha, ütleb Trump, aga nad ei julge, sest kardavad kättemaksu
omadelt. Nad tapetakse kas omade või siis meie poolt, kuulutas Trump. (Väga
julgustav valik, peab möönma.) Iraan väidab, et sisulisi kõnelusi pole peetud, on
üksnes vahetatud noote Pakistani vahendusel. Iraani Revolutsioonilise Kaardiväe (IRGC) kõneisik Ebrahim Zolfaghari ütles, et ameeriklased peavad läbirääkimisi
iseendaga ning koguni pilkas Trumpi tema enda fraasiga: You're fired!
On
andmeid, et Iraan valmistub suurte jõududega kaitsma Khargi saart Pärsia lahes,
kus asub pea kogu Iraani naftatöötlemise võimekus. Trump on ähvardanud selle
kas vallutada oma mariinidega või rakettidega maa pealt pühkida. „Ma vallandan põrgu, kui Iraan kohe ei alistu,“ kärkis Trump kurjalt, kuid samas kuulutas
välja kümnepäevase pausi rünnakutele Iraani energiataristu pihtsa. Saad sa siis
aru! Lõhnab kaardilaua blufi järgi, kuigi Valge Maja kõnetädi Karoline Leavitt ütles, et
president seekord ei blufi.
Trump
kui riskikapitalist vaatleb kogu situatsiooni muidugi turuloogika järgi. Kõigi
eelduste kohaselt peaks Iraan ammu olema alla andnud. Outnumbered and
obliterated! Ainult et Iraan tegutseb jälle turutõrke olukorras. Sõda Iraaniga ei ole tariifisõda Euroopa Liidu
ja Kanadaga. Välisminister Abbas Araghchi ütles, et USA ei saa aru peamisest: süsteem
ei põhine ühel inimesel või inimeste grupil, vaid teokraatlikul ideel. Siinkohal
meenub Vietnami vanake Ho Chi Minh, kes lausus prantsuse kolonistidele 1954.
aastal hoiatavad sõnad: „Sa võid tappa kümme minu meest iga ühe eest, keda
mina sinu omadest tapan. Kuid isegi selliste võimalustega kaotad sina ja võidan
mina.“ Ehk siis teisisõnu: lõpuks olete ikkagi teie need, kes sellest
väsivad.
Nii
juhtus Vietnamis, Iraagis, Afganistanis.
*
Neil päevil on paslik kuulata jälle legendaarset laulu külma sõja päevilt. Kuigi USA ja Venemaa geniaalsed ja stabiilsed liidrid on tegemas diili, hõõguvad söed ikka pinna all. Everything is just proxy now!
Trump
annab Iraani sõja kohta järjest kummalisemaid ja veidramaid signaale. Alles see
oli, kui ta ähvardas Iraani energiataristu puruks pommitada, kui Iraan ei ava
Hormuzi väina 48 tunni jooksul. Seepeale lubas Iraan vastukäiguna hävitada regiooni
veemagestamise taristud, mis on laheriikide jaoks eluliselt vajalik, et
majandus, terve ühiskond saaks toimida. Trump tõmbus tagasi ja andis
viiepäevase ajapikenduse. Ühtlasi ütleb ta, et Hormuzi väin pole tegelikult
kinni, samas viibutab ta sõrme NATO liitlaste poole, et need on laisad ja
argpüksid ega taha väinade avamiseks lillegi liigutada. Siis räägib Trump
kindlast võidust, kuulutades, et ollakse juba võitnud ning Iraan soovib nii
väga läbirääkimisi pidada (they want it so badly!), kuid USA teeb seda omadel
tingimustel. Siis kuulutab Trump, et pole kellegagi läbi rääkida, tõtt-öeldes
ta ei teagi, kes on kõige tähtsam juht seal vastaspoolel. Siis jälle, et
läbirääkimised käivad kõrgel tasemel, aga mitte kõige kõrgema juhiga. Vahepeal
kinnitab Trump, et saadab Pärsia lahe piirkonda 3000 mariini. Siis jälle tuleb
teade, et Ameerika sõdurid maismaaoperatsioone tegema ei hakka. Siis teatab
Trump, et sõda toimub Iraani tuumavõimekuse hävitamiseks ja režiimi vahetamise
eesmärgil. Aga siis tuleb jälle Trumpi sõnum, et režiim on tegelikult juba
vahetunud ja et Iraan soostus viimases hädas tegema maailmale suure kingituse
ja mitte omama kunagi tuumarelva. Maailm võlgneb Trumpile tuhat tänu, kuid loomulikult
unustatakse tänada.
Kõige paremini on Trumpi kommunikatsiooni kokku võtnud keegi Tiberius oma FB seinal:
Trumpi "rapid fire" ja suurepärane kommunikatsioon (@Tiberius, FB)
Sõjaasjanduse
ekspert Rainer Saks möönab Postimehes: „Ei ole põhjust kahelda, et Iraan ja
USA on vahendajate kaudu kontaktis. Iraanil oleks kindlasti läbirääkimisi väga
vaja, kasvõi aja võitmiseks. Kindlasti soovib Iraan ka vältida USA (ja
Iisraeli) rünnakuid riigi energeetikataristule. Aga Iraanile ei sobi avalikud
läbirääkimised. USA president võttis protsessi avalikuks tegemisega kindlasti
arvestatava riski. Iraanil ja tema toetajatel on nüüd motivatsioon saavutada
USA presidendi avalduse avalik tühistamine. Lähipäevad näitavad, kas USA suudab
korraldada läbirääkimised jõupositsioonilt.“ (PM, 24.03)
Iraan
on tänu Trumpi edevale eneseupitamisele leidnud tõsise jõuõla Trumpi
pilkamiseks, öeldes, et mingeid läbirääkimisi pole peetud ja kui Trump neid
ongi pidanud, siis ilmselt ainult iseendaga, peegli ees.
Trump
on aga oma peamist pistrikku, mr. Joshua’d (st Pete Hegsethi), juba valmis
bussi alla viskama, samuti kindral Caine’i. Memphises ütles ta Hegsethi kõrval seistes:
„Helistasin
Pete'ile, helistasin kindral Caine'ile, helistasin paljudele meie
suurepärastele inimestele ... ja ütlesin: „Räägime. Meil on Lähis-Idas
probleem. Meil on riik ..., mis on 47 aastat olnud terrori levitaja. Ja nad
on tuumarelva omamisele väga lähedal. Me võime jätkata ja tõsta selle 50 000 55
ja 60 peale, lõppu pole. Või võiksime teha peatuse ja teha väikese teekonna
Lähis-Itta ning kõrvaldada suure probleemi.“
„Pete,
ma arvan, et sina olid esimene, kes sõna võttis,“ jätkas Trump. „Ja sa ütlesid:
„Teeme ära.“ Sest sa ei saa lubada neil tuumarelva omada.“
Pete,
sina ju tahtsid seda, eks… Mis muidugi tähendab seda, et Hegseth ollakse valmis
ohverdama, kui narratiiv seda ette näeb. Hegseth ja Caine ei ole õnnelikud, kui
Iraanis asjad laabuvad, andis Trump mõista. Et siis nüüd on teada patuoinad. Ja
küllap tuleb siis aeg, kui Trump Hegsethi ametist vabastab, remargiga, et „he’s
not doing great any more, he’s weak and it’s good to have him gone.“
Eks
see ole palgasõdurite saatus. Hollywoodi märulites saavad nad ikka lõpuks hirmsal
moel otsa.
Iraani
poole pealt, muuseas, tegin enda jaoks avastuse. Nimelt on praegusel Iraani
välisministril Abbas Araghchil, kes ühtlasi on ka hetkel kõige rohkem pildis
olnud iraanlane, aastatetagune lähikokkupuude olnud ka Eestiga. Nimelt teenis
Araghchi Iraani Islamivabariiki 1999-2003 suursaadikuna Soomes ja Eestis, andis
volikirjad üle Lennart Merile isiklikult ning küllap käis ka vabariigi
aastapäeval, 24. veebruaril, siin presidendi vastuvõtul. Resideerudes küll
Helsingis, käis ta mitmel korral ka üle lahe asju ajamas. Näiteks kirjutas Delfi Ärileht 6. septembril 2001, s.o. viis päeva enne maailma hulluksminemist,
kuidas Araghchi käis äriseminaril kahepoolseid majandussuhteid elavdamas. Maailm on väike.
Aga... ma kardan ameeriklasi. Sest nende sõnumid on segased.
Trump
on Hormuzi väinaga hädas nagu lits lapsega. Iraan hoiab väina kinni, ähvardades
rünnata mittesõbralike riikide laevu – ülejäänud pääsevat läbi. Ometigi sellest
ei piisa, et kütusehinnad üle maailma ei kerkiks. Nüüd ongi Trumpil
paradoksaalsel kombel vesi ahjus – ehkki president paiskab oma TruthSociali lehel
pidevalt avalikkusele võidukaid sõjasõnumeid, kuidas Iraani raketilaod on peaaegu
hävitatud ning laevastik põhja lastud, siis ikkagi majandus liigub persekursil
ja sõjakulud muudkui kasvavad. Püüa sa siis Texase redneckile selgeks teha,
miks kütus tanklas kallineb. Lisaks veel etteheited, nagu oleks Trump Benjamin
Netanyahu käpiknukk ja ameeriklased on naiivselt sõtta kistud. Netanyahu ütlespressikal, et tema pole ameeriklasi sõtta tõmmanud ja et Iisraelil on
konkreetsed ja selged, lausa eksistentsiaalsed põhjused selle sõja pidamiseks. Kõrgete
kütusehindade pärast ta aga ei muretse – see on tühi-tähi suurte eesmärkide
kõrval. Nojah, Jeruusalemmast Tel Avivi võib ka eesli seljas ratsutada – või
siis jalgsigi äärmise häda korral, ent katsu sa sessinatses Texases autota
hakkama saada.
Mulle
meeldib seostada käesolevat kampaaniat malemänguga, kus USA/Iisrael annavad
pidevalt lipuga tuld – lipu tegevusraadius on malelaual teadagi kõige
ulatuslikum ja nn tulejõud kõige hävitavam. Iraanil on varuks ratsukäigud, mis
targasti kombineerituna on kõige ohtlikumad. Ratsuga tavaliselt võetakse
kahvlisse. Kui veab, tehakse ka matt, kuid kahju sünnib igal juhul – sestap on
ratsu kõige salakavalam vigur males.
USAl
ja Iisraelil on selge ülekaal, kuid näib, et puudub tark strateegia. Sõjakulud
iga päev on kaks miljardit. Retoorika järgi on Iraan „bunch of wuzzies“, keda
USA pommitab veel ainult „just for fun“. Aga siis tuleb välja 48 tunni ultimaatium: kui te kohe Hormuzi väina ei vabasta, siis me pommitame te
elektrijaamad pilbasteks, alustades kõige suuremast. See oleks jõuline tulelöök
lipuga. Millepeale Iraan lubas sihikule võtta piirkonna veemagestamisejaamad,
millest sõltuvad eluliselt Araabia naftaśeigid. Pidage-pidage, see on kuritegu
humaansuse vastu! Ei tea… see on kõigest ratsukäik.
On
selge, et Iraani režiim ei vasta mingilgi moel Läänes aktsepteeritud
standarditele. Repressiivne, misogüünne patriarhide võim – kinnitavad eurooplased
siinses väärtusruumis. You know, they won’t sell Bic Macs there, and that’s
a pity, everybody agree on that – sõnastaks demokraatia tuuma Donald
Trump. Asi pole abstraktses inimõiguses, asi on käegakatsutavas hamburgeris. You
can make it, sell it, eat it. Aga naiste õigused? Well, you can’t grab ’em
by pussy.. unless asked nicely, though.
On
kuidas on. Võib-olla on pikem plaan ja
hea strateegia, millest lihtsurelikud ei tea. Ent siiski… Mängud lähevad üle
piiride ja tuli läheb käest. Nagu kevadise kulupõletamisega tihti juhtub. Tikku
on muide väga lihtne tõmmata, see tühi ei maksa ka midagi. Sõja alustamine on
ka lihtne, lõpetamine on aga paras clusterfuck. Meie näeme sõja mõju numbrijadana
lähima bensiinijaama hinnaposti otsas – ja edasi poekassas või kommunaale
tasudes. Ja siis mõtled: milleks, no milleks seda kõike vaja oli? Asi ei saa ju
olla inimõiguste juurutamise soovist, pigem ikka nii, et:
Oil for us, burgers for
them.
Raamatuke neile, kes tahavad peletada igavust käepäraste vahenditega (Play, but stay safe!)
Oh boy, I heard the news today. Chuck Norris läks surmavalda … ja mul
on tunne, et kellelgi tuleb välja kolida. Hei, vennas, ma hakkan ise maavalla
printsiks. Räägitakse, et Chuck Norrisel oli ammu aeg täis, aga Surmal ei olnud
julgust talle seda öelda. Chuck Norris läks ise kohale.
Mida
ma Chuck Norrisest tean? No esiteks ehitas ta ise selle maja, kus ta sündis. Olen
kuulnud ka, et kui ta sündis, sõidutas ta ise oma ema sünnitusmajast koju. Mine
võtan’d kinni, kumb lugu tõele vastab, aga üks neist kindlasti. Igatahes pandi
Chuck Norris ühel korral valedetektori ette – detektor tunnistas kõik oma valed
üles.
Kui
ta oli väike poiss, ehitas ta liivakastis – mida miskipärast Saharaks
kutsutakse - liivalosse - mida meie Giza püramiidideks kutsume, tagasihoidlikult
autorile viitamata.
Olen
kuulnud, et maakera ei pöörle, vaid Chuck Norris kõndis ümber selle. Ükskord
sai ta kobra käest salvata – pärast mida kobra kolm päeva hiljem hinge heitis. Farmi
Gabriel ütles et on maganud 2500 naisega, Chuck Norrise jaoks on see vaikne
teisipäev. Muide, ta olla olnud esimene, kes suutis loendada nullist lõpmatuseni - ta tegi seda kaks korda järjest.
Aga
ükskord juhtus nii, et Chuck Norris vaatas külmkappi. „Ära värise, sült! Ma
tulin piima võtma.“
Igavene
mälestus!
Chuck Norris oma lapsepõlve liivakastis (internet)
1980.
aastal kirjutas David Byrne ja esitas koos Talking Headsiga suurepärase ühiskonnakriitilise
laulu „Once In A Lifetime“, mida saatis meeldejääv video. Igaüks, kes vähegi
MTV-d on vaadanud 80-ndatel, on seda kindlasti näinud. Byrne parodeerib seal
oskuslikult Ameerika televangeliste, kes mõjutasid ameeriklaste mõttemaailma ja
käitumist, laiemalt kogu Ameerika kultuuri. Ta laulab, õigemini küll jutlustab:
And you may find yourself living in
a shotgun shack
And you may find yourself in another part of the world
And you may find yourself behind the wheel of a large automobiile
And you may find yourself in a beautiful house, with a beautiful wife
And you may ask yourself, "Well, how did I get here?"
Pärast
Trumpi esmakordset võimulesaamist leiti see laul uuesti üles ja kohandati Trump
1.0 paroodiaks – mis minu meelest on üks õnnestunumaid omas vallas üldse ning on
asjakohane ka praegusel üle võlli läinud Trump 2.0 „kuldsel ajastul“. Sest eks
küsi me kõik omal kombel – alates külapoe-esisest maailmaparandajast Vollist
kuni kõrgelt makstud analüütikuteni-kolumnistideni, et
„Kuramus,
no kuidas me küll selleni siin jõudsime??!“
Ja
kukalt sügades tõdeme, et:
„See
polnud see plaan, milles sai kokku lepitud. Kurat, kohe üldse pole.“
And
you may ask yourself, "How do I work this?"
And you may ask yourself, "Where is that large automobile?
And you may tell yourself, "This is not my beautiful house"
And you may tell yourself, "This is not my beautiful wife"
Ja
siis, pärast meeletut hinnatõusu ja aktsiate langust ning keset globaalmajanduslikku
virvarri, me haarame peast ja kisendame: „Aah, mis toimub!!!“My God,
what have WE done??!!
Pärast
mida me tõdeme, resigneerunult: ah, nii nagu alati; same as it ever was…
Ja
maailmaparandaja Volli korgib lahti uue lauaviina, mille ta külapoe müüjalt,
kunagiselt kallimalt, raamatu peale sai (sest vana arm ei roosteta). Ning
kõrgestimakstud analüütik-kolumnist kirjutab uue kolumni, kuidas nüüd edasi
hakkab minema (sest rida teeb raha ja toob leiva).
Iraan
ründas vastukäiguna USA ja Iisraeli raketirünnakutele omakorda Katari
maagaasivälja, mis on teadlik strateegia, sest teeb kõige rohkem haiget maailma
majandusele. Katar on nimelt üks maailma suurimaid LNG-gaasi tootjariike. Seega
läksid energiahinnad maailmaturul otsekohe tõusule, aktsiad aga langusesse.
Trump ähvardab nüüd Iraani maagaasitöötlemise taristu nii segi pommitada, et
kivi ei jää kivi peale. Samuti ütles Trump, et USA ei teadnud midagi Iisraeli
plaanist Lõuna-Parsi gaasivälja rünnata.
Saudi
Araabia teatas, et jätab endale õiguse sõjategevuseks Iraani vastu ning Katar
saatis välja Iraani sõjaväeatašee ja julgeolekuatašee.
Sõda
käib kahekümnendat päeva ja lõppu ei paista. Kuidas see lõpp peakski välja
nägema, kui mingit plaani ei paista olevat – peale selle, et pommitame kõik segi
ja tapame kõik Iraani kõrged juhid ära. Euroopa keeldub sõtta sekkumast, andes
mitmeti mõista, et see ei ole meie sõda. Trump lubas seda meeles pidada. The
grudge.
Trumpile
on söakalt vastu seisnud üksnes Hispaania peaminister Pedro Sanchez, kes on
sõda Iraani vastu nimetanud rahvusvahelise õiguse jämedaks rikkumiseks ja
rünnakuid illegaalseks. Teised Euroopa juhid on olnud hinnangutes ettevaatlikud,
tahtmata ilmselt otseselt Trumpi viha alla sattuda – eks selles peitub ka kibe
tõde, kuivõrd käest ära on lastud oma riiklik julgeolek, st kui suurel määral
sõltutakse julgeolekuküsimustes USA-st. Päris piinlik tegelikult. Ja nüüd
ollakse suuresti kahvlis. See sunnib laveerima ja raskelt ohkama, nagu papa
Jannsen omal ajal:
„Kui
mönni mees teaks, kuida mönni mees mönnes asjas munnade peal peab käima, siis
saaks mönni mees mönda meest mönni kord wähhem maenitsema.“ (Kirjawastused, Perno
Postimees, vkj 26. september 1862)
*
Mõned
päevad tagasi kirjutas politoloog Eiki Berg ERRi portaalis meie
välispoliitilistest väljakutsetest praegustel keerulistel aegadel, mis nõuab
justkui poole valimist ega tolereeri neutraalsuse limbos kõikumist:
Meie
välispoliitika põhitees peaks olema väärtuspõhisus. Just sellele võlgneb Eesti
oma iseseisvuse.
Olen nõus Marko Mihkelsoniga, et selline lähenemine positsioneerib meid selle
osa maailmaga, kus austatakse suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust.
Kus "vabadus olla ise" ei ole eelisseisund üksnes vähestele
valitutele ega vahetusraha suurriikide huvide maksmapanekul. Samuti ei tohiks
jõud anda õigust sekkuda kellegi tahte vastaselt või eirata üldtunnustatud
rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.
Kui
aga päriselu räägib muud keelt, siis mis saab meie väärtuspõhisusest? Kas oleme
valmis nägema sarnasusi Venemaa sõjas Ukrainaga ja Iisraeli sõjas
palestiinlastega? Kas Vladimir Putini ja Donald Trumpi
"erioperatsioonid" on need juhtumid, kus Eesti välispoliitiline
seisukohavõtt peaks selgelt eristuma? Vastused – nii ühes kui teises suunas –
tähendaksid otsustamist ühe või teise narratiivi kasuks.
Siit
joonistuvad aga välja ilmsed küsitavused. Väärtuspõhisus ei tähenda väärtuste
valikulist tõlgendamist ega nende kasuks oportunistlikku orienteerumist.
Reeglitest kinnipidamine ei ole suhtelisel skaalal mõõdetav. Viitamine
"erijuhtumitele", mis õigustaksid "erikohtlemist", ei pea
vastu mõtteselguse, järjekindluse ega usaldusväärsuse nõuetele. Just nii, nagu
neid sõna-sõnalt mõistetakse.
Paraku
on lõhe soovmõtlemise ja deklaratiivsete avalduste vahel sedavõrd suur, et
välispoliitikast rääkijatest jääb ebaveenev mulje. Mul oleks raske usutavalt
kaitsta Eesti väärtuspõhist välispoliitikat, mis nimetab Butša veresauna
genotsiidiks, ent samal ajal vaikib inimsusevastastest kuritegudest Gazas.
Väljendid nagu "me ei nuta taga Madurot ega Khameneid" legitimeerivad
ebaseaduslikku jõu kasutamist just selles võtmes, milles me ei suudaks ette
kujutada selle kohaldamist iseendale. Sellist väärtuspõhisust on tõepoolest
raske leida.
Kui
nii, siis tuleb appi realism ehk siis täpsemalt "väärtuspõhine
realism". Mitte kõikide sõda kõikide vastu, vaid "heade" ja
"samaväärsete" sõda "halbade" ja "väärtusetute"
vastu. Eeldusel, et kõik tõlgendavad ühtmoodi narratiivi "kurjuse
teljest" ning vägivalla õigustatusest printsiibil "eesmärk pühitseb
abinõu". (ERR,16.03)
