SISSEKANNE # 414
Iraani riigipea valimiskogu liikmed teatasid täna, et
uus riigijuht on pärast ajatolla Ali Khamenei tapmist valitud. Õhtul teatas
riigimeedia, et valituks osutus eelmise ajatolla poeg Mojtaba Khamenei,
kes võitis suure hääleenamusega. Donald Trump ütles enne seda, et ametisse
valitud Iraani kõrgem juht vajab ka USA heakskiitu. „Kui tal meie heakskiitu
pole, ei pea ta kaua vastu,“ ütles Trump. „Ma ei taha, et viie aasta
pärast peaksid inimesed tulema ja uuesti sama tegema [Iraani pommitama]
või veel hullem, laseksid neil tuumarelvani jõuda.“
Nii et ikkagi – USA armust (loe: Iisraeli plaanidest)
sõltub kõik. Nii otsest juttu pole ammu aetud.
Aga sekkumine teise riigi siseasjusse on korduv
muster. Sealjuures on irooniline rääkida demokraatia eksportimisest, kui on
teada, et oldi just ise demokraatlikult valitud Iraani peaministri – Mohammed Mossadegh’i
kukutamise taga. CIA-le oli see operatsioon
Ajax – 1953; briti MI6-le operatsioon Saabas (Boot). Ja see läks ilusasti korda – installeeriti monarhia
šahhi Reza Pahlavi täidesaatvas isikus.
Mossadegh’i süü oli selles, et ta oli püüdnud
auditeerida Briti suurkorporatsiooni Anglo-Iranian Oil Company (AIOC, nüüdseks
osa BP-st) dokumente, et kontrollida, kas AIOC maksab Iraanile lepingujärgseid
litsentsitasusid, ja piirata nende kontrolli Iraani naftavarude üle. Pärast
seda, kui AIOC keeldus Iraani valitsusega koostööd tegemast, hääletas parlament
(Majlis) Iraani naftatööstuse natsionaliseerimise ja välismaiste
ettevõtete esindajate riigist väljasaatmise poolt.
Seepeale algatas Suurbritannia Iraani nafta
ülemaailmse boikoti, et avaldada Iraanile majanduslikku survet. Algselt
mobiliseeris Suurbritannia oma sõjaväe, et haarata kontroll Briti ehitatud
Abadani naftatöötlemistehase üle, mis oli tollal maailma suurim, kuid
peaminister Clement Attlee otsustas selle asemel majanduslikku boikotti veelgi karmistada,
kasutades samal ajal Mossadegh’i valitsuse õõnestamiseks agente. Leides, et
Mossadegh ei alistu piisavalt kiiresti survele ning kartes kommunistide
kasvavat mõjuvõimu, otsustas Suurbritannia peaminister Winston Churchill 1953.
aasta alguses paluda Eisenhoweri administratsioonil Iraani valitsus kukutada.
Eelnev Trumani administratsioon oli muuseas riigipöördekatse vastu, kuna
kardeti ohtlikku pretsedenti, mida taoline sekkumine võinuks tuua – 1952.
aastal kaalusid ameeriklased ka Mossadegh’i valitsuse toetamist ilma
Suurbritannia heakskiiduta. Winston
Churchill kallutas ameeriklased siiski enda poole – ja ülejäänu on ajalugu,
mida meenutada (et me teaks, mida tulevikult oodata). Loe siit ja siit ja siit.
 |
| Iraani peaminister Mohammad Mossadegh (Keystone/Getty Images) |
Kokkuvõttes võiks irooniliselt tõdeda, et nii nagu
kaugel 1953. aastal, olid ameeriklased kaikameesteks, kes asja läbi viisid, samas
kui mastermind oli Suurbritannia, siis nüüd on Trumpi eepiline raev
orkestreeritud taas kellegi teise poolt. Pete-I-speak-only-American-Hegseth on
lihtne löömamees, hitman / enforcer, tõeline kasusaaja on… keegi teine.
Only time will tell.
Memm kinkis mulle karabiini
ja taat, see neli padrunit.
Ja õeke, see tõi meremiini
ja veli neli pagunit.
Mul karmanis on parabellum
ja karmanis ka aatompomm.
Ma sekkun igaühe ellu,
ehk küll ei sekkund onu Tom.
Ju päike kuldab kevadteesi,
lind laulab sinitaeva all.
On riigimeestel pikad teesid,
neist pooled musta mantli all.
Et neeger viksima peab kingi
ja ajalehti hõikama.
Siis mingem tapma Martin Kingi
ja mingem rukkist lõikama.
