Donald Trump otsis oma vana hea sulepea - Sharpie - sahtlipõhjast välja ning allkirjastas jälle ühe toreda exec orderi, millega tirriteerida kanadalasi, kes on olnud "nasty people" ja pannud Ameerika farmeritele tollimaksud peale.
Nüüd siis tegid Trump ja Sharpie korrektuure Ameerika kaardil ja Ontario järvest sai Lake America (without of). Geopoliitika on kukepea! Piisab heast sulepeast ja natuke taipu on kah vaja - ja ongi olemas. Enjoy! Lake America Great Again!
Ehh! Ma hakkasin juba muretsema, et tükil ajal pole Valgest Majast midagi naljakat kuulda olnud. Nüüd tuli ära. Kuuldavasti tahab Donald oma Sharpie'le veel tööd anda. Miks ei võiks ka olla Ameerika ookeani?! No küsimus on ainult selles, et kumba ookeani nimetada - ida- või läänepoolset.
Mina soovitan võtta ikka see suurem, see mis Hiina randa uhub. Mine tea neid hiinlasi, nimetavad äkki Hiina ookeaniks. Siis on häbi Californiasse minnagi.
(Samas, California is a nasty state, Trumpi heiterid. San Francisco by the Chinese Ocean, not bad either.)
1992.
aastal ilmus Mihkel Muti sulest satiiriline romaan „Pingviin ja raisakass“, mis
kirjeldab ühte päeva Tallinnas pöördelisel 1991. aastal, mil kõik „vana“ oli
möödanikuks saamas, kuid „uus“ polnud veel kohale jõudnud. See onselline omamoodi ajakapsel, fotosuurendus, milles
iga pisemgi detail, olgu see tähtsusetu või ebamugavustunnet tekitav kui tahes,
tuuakse päevavalguse kätte – hinnangut andmata. Kogu foon on neutraalne – see jääb
täiesti lugeja enda südamele, kas ta näeb seda positiivses või negatiivses
võtmes, tragikoomilisena või nostalgilisena, kas see mõjub masendavalt või
hoopis ajatu satiirina. On väga tore, et Teleteater võttis vaevaks teha sellest
kohe ka kaheosalise telelavastuse, mis pooldokumentaalses laadis järgib
peategelase kulgemist, justkui töövarjuna (ehkki iroonia seisab selles, et ta
on töötu ja kulgeb Tallinna tänavatel näiliselt sihitult, sattudes suvalistesse
kohtadesse ja kohtudes seal „juhuslikult“ tuttavatega, kes kõik sehkendavad millegagi
ja millegi nimel). Lavastuse pealkiri on tabavalt lakooniline – „1991“. (Vaata Jupiterist)
Päeva
kangelane on kolmekümnendates eluaastates kõrgharidusega, aga sel hetkel töötu
mees Eff (kellest võiks aimduda kirjaniku enda kirjanduslikku alter ego
Fabiani). Teda kehastab võluva mitteosavõtlikkusega Madis Kalmet, kelle Eff on
parasjagu amorfne, ei liha ega kala. Ta astub hommikul kodust välja, mis asub
kusagil Tallinna kõdurajoonis (Kalamajas, nagu nähtub), astub justkui pooljuhuslikult,
vastutahtsi, ent siiski kohusetundest kantuna, läbi oma endisest töökohast
majavalitsusest, mis on niisama väsinud ja ilmetu kui sealtöötavad inimesed, ja
läheb siis linna peale jõlkuma. Tee viib vanalinna, bussijaama ja keskturu kanti,
sadamasse ja lennujaama ning muidugi Toompeale. Eff astub sisse hämaravõitu
keldribaaridesse ja püstijalaõllekaisse, aga tal õnnestub ka tipus ära käia
(sissepõige Gloriasse). Seejuures püsib ta lõpuni rollis, jäädes ühtviisi
leigeks ja osavõtmatuks vaatlejaks. Mis on tegelikult ka loogiline, sest ühe
päeva jooksul ei suuda ükski inimene ju sisuliselt muutuda.
Üldiselt
on Tallinn neil päevil hall, porine, vaene ja ohtlik, nukker ja pidetu postsovetlik
lagulinn. Nagu kõik Eestimaa linnad. Ainult et Tallinnas oli see kordi
mastaapsem. Autod tossavad, teed on auklikud, fassaadid on murenenud, inimesed
on mornid ja ilmetud. Aga selle kõige kõrval on tunda muutuste tuuli (nagu
laulis selle ajastu hümni „Wind of Change“ loonud Saksa bänd
Scorpions). Et siin me nüüd oleme, see on kole ja trööstitu – aga stardipositsioon
on peaaegu võrdne kõigil: ole ainult mees ja kasuta juhust, sõlmi tutvusi, ole nahaalne,
võta riske… ning saa rikkaks… või käi alla. Eff kohtub kireva seltskonnaga,
kuulab nende saatusi ning kaalub eri võimalusi, kuidas haljale oksale jõuda,
aga ei suuda otsustada, milline viis on kõige kiirem, kõige lollikindlam.
Astuda ehk parteisse? God only knows…
Mulle
see telelavastus kohutavalt meeldib. Ka raamat on tore, ent lavastus pakub hindamatut
visuaali. Üks kaader räägib rohkem kui lehekülg olukirjeldust. See on
tõepoolest ühe päeva ajakapsel. Seda tasub vaadata nüüd kui head
võrdlusmaterjali, et meil on läinud päris kenasti. See peaks olema lausa
kohustuslik vaatamine. Kas me sellist Eesti vabariiki tahtsimegi?? Jah,
üldjoontes küll. Nobody’s perfect. Aga praegu on siiski rohi rohelisem
ja taevas sinisem.
Et
mitte siinkohal lõpetada kurikuulsa vuntsinäo parafraasiga 17. novembrist 1935 –
„Жить стало лучше, товарищи. Жить стало веселее“ (oops, I did it
already!) – siis ütleks lihtsalt nii:
* * *
Proto-REF: "Keda need sinu vaated huvitavad! Sehkendama peab, sehkendama!"
Proto-SDE: "Aga meie delegatsioon käis juba europarlamendis, keskkonnakaitsekomitees... ja varsti tulevad siia ÜRO vaatlejad,"
Proto-Isamaa: "Me tahame nende kuradi limukatele näidata, nad müüvad Eestimaa maha! Muud ei ole kui lakuvad Moskva perset, üks kompromiss teise otsa!"
Proto-EKRE: "Siin sees ongi Eesti küsimus. Ma viin ta praegu rahvusvahelisele areenile." - "Kas teda seal veel ei olegi?" - "Ei. Eelmine kord ma ei saanud teda üle viia. Vene toll ei lubanud."
Proto-Keskerakond: "Ma ostsin endale mikrouuni. Me paneme Eesti omariikluse sinna sisse küpsema. Küll siis Eesti asi saab hoogsama arengu."
Siim Kallas on lahkunud. Ta on nii suur mees, ühtlasi
ka nii ambivalentne, et ta ei mahu väga raamidesse ja temast on sestap ka raske
järelehüüet kirjutada.
Ühest ammusest Raadio 7 saatest olen üles kirjutanud mõtte Siim
Kallaselt: "Õnn peitub tasakaalupunkti leidmises."
Aga Siim Kallase alter ego, Blufoonia vabariigi aus
töömees, treial, ütleb küll kuldaväärt mõtteid. Lõik Ivar Wigla soust, 1989
(ERR/Jupiter):
"Meie eesmärgiks on sõltumatu enamuse sõltumatu diktatuur."
"Parlamendis muudkui arutavad, arutavad, aga on
vaja tegutseda, on vaja vänta keerata. Vänta."
35 aastat tagasi, taasiseseisvuspäeva eelõhtul,
sõitsin mina bussiga Räämalt kesklinna, et ära tuua helisalvestusärist kassett
uusima Kraftwerki albumiga "The Mix", mis oli just paar kuud enne
ilmunud. Mäletan, et ootasin südame põksudes, et millal ma saan
Kraftwerki kuulata... aga ühtlasi mõlgutasin ärevaid mõtteid: kas viimaks ei
ole see viimane Lääne muusika plaat, mida ma üldse kuulata saan??
Siis ei olnud veel midagi
kindlat, tundsin ainult irratsionaalset hirmu.
Aga allolevad fotod on tehtud 1991. a. augusti
viimasel päeval, kui mul õnnestus hea sõbra Aivariga käia Soomes, Turkus,
Haapsalu ja ühe Helsinki kooli vahel mingeid sõprussidemeid loomas. Mul oli
tollal popp teksatagi seljas ja mulleti-laadne soeng. Siis me olime juba iseseisva Eesti Vabariigi
saadikud, uhked ja eneseteadlikud.
Fotol on ka meie delegatsiooni juht, õpetaja Tiiu
Laidre, kellega oli väga lõbus ja tore.
Interneeduses
tehakse nalja ja visatakse õhku mõte, mis oleks kui… paneksime hr Mart Juurele
pr Ülle Madise juuksed. Tulemus on ju hämmastav. Nagu kaks tilka vett. Tõesõna!
Aga
see on täitsa tõsine asi tegelikult. Me oleme leidnud by chance pea
sajaprotsendiliselt autentse teisiku tulevasele – nüüd võib seda vast juba
kindla peale väita, sest Isamaa erakond asus pr Madise selja taha – presidendile.
Teisikut on väga vaja. Sest kui tulevane president siirdub visiidile mõnda
mässulisse maakonda, kus rahvas tahab ilmtingimata rahulolematuse ilminguna teda
tooreste munadega pilduda – eriti kurjad on Võrumaa inimesed, teab
ekspääminister Kaja Kallas nentida -, siis ei tea rahvas kunagi täpselt, kas
sihtmärk oli proua president või hoopis rahvakoomik Mart Juur.
Aga
õhtul – hoidke siis piip ja prillid – tuleb eetrisse Rahva Oma Kaitse… Oh aeg!
Kumb on kumb? Paras pähkel. (Naljasahtel FB / Valtrik Pihl)
Nüüd
on nad kohal – kauaoodatud Rootsi vangid. Tartu Postimees raporteerib tuntava
erutusega, mis ja kuidas: „Täna kella 12.30 paiku Ämari lennubaasi lennuk,
millega toodi Eestisse esimesed Rootsi vangid, kes jätkavad oma karistuse
kandmist Tartu vanglas. Sinna jõudsid nad kella poole nelja ajal.“
TP:
„Eesti elanikud on teadnud, et esimesi Rootsi kinnipeetavaid on Tartu vanglasse
oodata augusti keskpaigas. Teada on olnud seegi, et Eesti ja Rootsi vahel
sõlmitud leping näeb ette, et ajapikku kinnipeetavaid lisandub ja neile on
Emajõelinnas valmis pandud ligi 600 kohta.
Eesti
vanglateenistus keeldus enne teatamast, millal täpselt esimesed Rootsi
kinnipeetavad Eestisse jõuavad. Tartu Postimehe andmetel juhtus see teisipäeva
pärastlõunal Ämaris. Edasi toimetatakse vange mööda maad.
Kui
Tartu lennujaama teisipäevases lennukite maandumiste ja väljumiste infos
muutusi polnud, siis lennujälgimise rakendusest Flightradar24 oli näha lennukit
numbriga FRO201 Saab 2000, mis väljub Ämarist kell 14.20 ja suundub Stockholmi.
Samas polnud infot kust ja millal sama lennumasin Eestisse tuleb.
Veidi
enne keskpäeva ilmus sama lennuk kaardile lennunumbriga FRO200. Väljumiskohaks
oli Rootsi linn Linköping ning salastatud oli just selle maandumispaik. Samas
oli näha, et lennuk võttis suuna Eesti poole ning peagi jõudis see Ämarisse.
Pole
päris kindel, kuid siiski tõenäoline, et esimesed kinnipeetavad tulid Eestisse
Östergötlandi Skänninge vanglast, mis jääb lennuki õhkutõusmise kohast
mõnekümne kilomeetri kaugusele.
Praegu
pole veel teada, kui palju vange Eestisse saabus, kuid Saab 2000 on pigem väike
lennuk, mis mahutab kuni 50 reisijat. Kuid arvestada tuleb et pardale peavad
mahtuma ka meeskonnaliikmed ning turvapersonal.
Paar
tundi pärast lennuki maandumist polnud Ämari ümbruses vanglateenistuse busse
näha. Ühtlasi oli rahulik ka Tartus vangla sissesõidutee juures, kus ootasid
ajaloolist hetke nii Postimehe, ERRi, Delfi kui ka Õhtulehe fotograafid ning
ajakirjanikud.
Vanglateenituse
buss jõudis Tartu vanglasse kell 15.27. Mõni minut hiljem laekunud pressiteate
põhjal oli selles neli Rootsi kinnipeetavat.
Kokku
saabub Eestisse aasta jooksul kuni 600 kinnipeetavat, kellest paarsada tuuakse
Tartu vanglasse selle aasta sees. Nende ülalpidamise kulud kannab Rootsi riik,
makstes Eestile aastas olenevalt vangide hulgast 31 kuni 61 miljonit eurot
aastas.“ (TP, 18.08)
Papp
tuleb, see on hea. Rootsi maksab hästi ja eeskujulikult, st maksed laekuvad
õigel ajal, tõrgeteta. On jälle, mida kulutada. Aga mina pärnakana olen pisut
pettunud, sest lootsin Con Air 2 väärilist süžeed. Et Ämaris toimub
piloodivahetus ja juhtkangi võtab üle tore hülgevuntsidega elurõõmus pätt, kes juhib
lennuki Kuldse Trio/Erasure’i igihalja „Pärnu suvi!“ helide saatel (mis
mõjub nagu „Sweet Home Alabama“, eksju!) otse Pärnu kuldsetele liivadele, otse
Düüni biitś kluppi, siresäärsete neidude ja mohhiitode keskele. Meil siin
hakkab rannahooaeg tasakesi lõppema, vaja oleks volüümi juurde keerata, kärtsu
ja mürtsu…
