KA SINA, RIIA PALSAM!?

 SISSEKANNE # 495

Postimehe majandusrubriik annab teada, et lätlasi tabas kohukeste ja lennufirma järel juba uus hoop. Teatavasti pidi lätlaste au ja uhkus Air Baltic pankrotikaitset paluma ja vastu võtma röövellikel tingimustel laenu (minu arvates küll üksnes agoonia pikendamiseks), kuid Läti üks tuntuim kaubamärk, Karumsi kohukeste oma, läks eestlaste omandusse (oh seda alandust!).

Aga nüüd peab ka pikalt majandusraskuste käes vaevelnud alkoholitootja Amber Latvijas balzams paluma pankrotikaitset, sest ainult nii saavat ettevõte tegevust jätkata. Osa tootmisest on juba üle viidud Leetu.

Meie võime siin lätlaste õnnetuse üle küll kahjurõõmsat naeru pugistada, ent seda ei tasuks siiski teha, sest ega meiegi majanduskliima parem ole. Oleme ju ikkagi ühises supipotis. Läheb lätlastel kehvasti, jääb meie leemeke kah lahjemaks.

Riia musta palsami ajaloost (2001)

CROSS-OVER: DAVID SYLVIAN / DAVID BOWIE / TÕNIS MÄGI

SISSEKANNE # 494

On väga tore, kui vanad lemmikud ja legendid üles ärkavad ning loomingulist palangut kogevad, mis päädib ka uue plaadi või isegi kontserttuuriga. Kuuldavasti ilmub peagi, juba 9. oktoobril, Pet Shop Boysi uus plaat (koguni topeltväljaanne) "A Man from the Future", mis on inspiratsiooni ammutanud Alan Turingu isiksusest ja probleemsest elusaatusest ning mille esimene promo-singel annab aimu juurte juurde tagasipöördumisest - vaib tundub minevat kuhugi sinna "Behaviouri" (1990) kanti ja see on mulle üpris meeldiv tõdemus, sest just see plaat oli omal ajal üks minu suuri lemmikuid. Nii et: being not so boring, I hope.

Vana hea PSB. Me veel räägime sellest, eks.

Aga Pitchfork andis äsja teada ka teise meeldiva vanameistri David Sylviani uuest plaadist, mis ilmub pärast 15-aastast loomepausi. Tõsi, sinnani läheb veel aega, sest ilmumiskuupäevaks olevat 27. veebruar 2027. Erinevalt Tennant-Lowe' tandemist ei pöördu Sylvian tagasi vanade aegade ja stiilide manu, vaid talletab oma eksperimendi instrumentaalses vormis, millist ta on varem harrastanud koos nüüdseks lahkunud legendidega Ryuichi Sakamoto (YMO) ja Holger Czukay'ga (CAN).  Ilmselt siis väga suurt muusikauudist ja popsensatsiooni siit oodata ei ole, aga kes teab, see teab. 

David Sylvianist kui mõjuisikust ja ikoonist võiks paljugi rääkida. Ja tema bändist Japan, mis alustas art-punk-bändina ja lõpetas viimase lihvini viimistletud uusromantilise stiili-ikoonina. Pean tõdema, et Japan on üks mu suuri lemmikuid selles źanris siiani, juba albumi nimi "Gentlemen Take Polaroids" (1980) kõlab eriti väärikalt ja stiilitruult. 

Sylviani enda ikoonide ikoon on muidugi äratuntavalt David Bowie - õieti tema kehastatud persoona kuskilt Kõhna Valge Hertsogi ja Let's Dance-aegse schlick'n'glitzi,  päevitunud bisnesmeni aegadest. Sylvian laenas kõik vajaliku ning lisas kamaluga enda isiksuse sarmi ning ... here we are! Laenamine parimatelt ja parimate kavatsustega ei ole muideks üldse häbiasi. David Bowie oli ise laenamiste suurmeister, erinevate mõjutuste suur sulatusahi. Kui ollakse andekas, siis osatakse ka andekalt laenata.

Aga mis puutub siia nüüd Tõnis Mägi? Aga vaat niiviisi, et nad on  küpses eas päris ühte moodi läinud. Ma ei pea silmas ainult välimust, vaid ka sisemist küpsust, sügavust, püüdu omaenda teed käia... Be yourself whatever they say. Teatavas vanuses on see ka ainuõige tee, sest jõuad sa kõigi nende uute trendidega - today hot, tomorrow not - sammu pidada. Naeruväärne ju. Parem lihtsalt teha ära oma "signature tune" - siis nad tulevad sind varem või hiljem nagunii sämplima. Ning räägivad sinna juurde, milline legend sa nende jaoks oled.

 

David Sylvian 2026 ja 1982, Tõnis Mägi ja David Bowie 1976 (fotod: Alamy/Maarja Mägi/samadhisound)

Japan - Visions of China (1981)

"KUI SA TULED, ÄRA TÜÜTA!"

 SISSEKANNE # 493

Pärnus, Templi kultuuriklubis andis õpetajate päeva eel kontserdi Pärnu parim punkbänd (minu arvates). Täismajale. Legendaarne Sütevaka Õpside Bänd. Literally ice cold & GOATed! 

Solistiks on koolidirektor ja psühholoogilist tasakaalu ning pinget hoiab koolipsühholoog ning tulemus on... nagu The Tiger Lillies ja The Cure steroididel. 

Oh, ma oleks tahtnud seal olla... (but they sold out!) ja sestap piirdun siis alloleva videoga. Usun, et lugu esitati korda kümme.  

"Kui sa tuled, ära tüüta!" (Hando Runnel / Sütevaka Õpside Bänd)

"GIRLS, DON'T FIGHT!..."

 SISSEKANNE # 492

Perno Postimees annab teadust, et Eesti taipoksi tippvõitleja Marie „Lumeleopard“ Ruumet – otse loomulikult pärnakas  (no tegelikult Sindist, tõele au andes) - pani oma meistrivöö taas mängu ning kaitses seda edukalt Bangkokis toimunud Rajadamnern World Seriesi (RWS) suurvõistlusel. Ruumet alistas viieraundilises heitluses USA ja Filipiinide taustaga, seni kaotuseta Desiree Wodickeri. Kohtunikud andsid kõik kolm häält tiitlikaitsja kasuks – Ruumet võitis punktidega 49:46.

Don't mess with Pärnu girls: Marie Ruumet (Rajadamnern World Series / Scanpix, via Pärnu Postimees)

Minule küll meeldib, et Pärnu tüdrukud laias ilmas skoorivad. Tõeline grrl-power. Ainult et peab siis kohe veri lendama! Võib-olla erutav…, aga mitte esteetiline. Meenub kunagine Kreisiraadio sketš: vastuseks eelmises saates kõlanud küsimusele pakume, et verine kodusea nägu. Õed Tihedad.

Kreisiraadio - Jahimehed (kreisipriee)

Vat mina olen pigem vanakooli mees ja ütleks pigem nagu inglise vanapoisist korteriperemees: 

"Tüdrukud, ärge kakelge! Kui, siis kenasti ainult patjadega ja pidžaamades…“ 

Eksole!

"Girls, don't fight... and if you do, fight nicely, with pillows and in jimjams..." (Black Books, S02E02)

REPLIIK RAIL BALTICU (TEGELIKULT VIISAKUSE) TEEMAL

 SISSEKANNE # 491

Igor Gräzin on sotsmeedias jälle sõna võtnud. Mis enesestmõista on tore. Aga aru ma ei saa, miks üle keskea meestel hakkab tekstile külge äratuntav üleolekunoot ja arrogants, mida esitletakse justkui eriti peenet huumorisoont. Meie teame ja räägime ullikestele ka. Meie oleme talupojamõistus ja meil on voli öelda, näiteks et: „Kristel Voltenberg (end Pärnu linnapea) nuuksub sellepärast, et Rail Baltic mõne aastakese võrra Pärnusse hilineb. Toda raudteed olevat vaja, kuna Pärnu on Eesti sünnilinn (oh issand..... seda hariduse lünklikkust!) Ta varjab ära, et RB suretab välja kaasaegsed ühendused Haapsalusse ja siis Jõgeval, Tartus, Tabiveres, Võrus, Valgas ja regionaal-elu kogu Kagu-Eestis, kus Pärnusse on viletsam ühendus kui kasvõi Tallinnasse. Pärnu+Tallinn on tal kavatsetud lüpsma ülejäänud Eestit. Kui juba Eesti sünnilinn, siis oleks vaja kiiret raudteed Ümerasse, kus toimus Eesti võidukas lahing orduga.“ (FB, 25.09)

Oh seda sarkasmi ja koha kätte näitamist. Tea, kas see on vanade pässide kutsehaigus. Mõte võib ju olla õige, kuid mingis ühiskondlikus positsioonis, nagu Gräzin seda on, võiks sõnu seada ja olla väärikas. Eriti kui Gräzin, kes on õppejõud, mõnitab oma õpilast. Selline kõiketeadja-kompleks on ka Jürgen Ligil. Ja Gräzin muidugi ise kasutab varjamatult demagoogiat, väites, et RB suretab välja kaasaegsed ühendused. Mein Gott!! Me räägime ühest (!!) neetud raudteest Läände, mis võinuks valmis saada juba kolm kümnendit tagasi!

Ja Pärnu linnapealt, nii endiselt kui praeguselt on igati asjalik oma linna huvide eest seista ja küsida asjameestelt küsimusi. See on üks nende raison d’etré.

Pärnakad peaministrile avalikku kirja kirjutamas. Raudtee asjus. (Ilja Repin/Yorck Project/Wikipedia; NB! foto on illustratiivne.)

MILLAL SAAKS RONGIGA EUROOPASSE? ehk ÄRGE KÜSIGE KOGU AEG VALESTI!

 SISSEKANNE # 490

RAIL BALTIC ESTONIA unelm: nagu Navitrolla maal!

Pärnu eksmeer Kristel Voltenberg on kirjutanud peaministrile avaliku kirja seoses Rail Balticu projekti edasilükkamisega nii umbes nelja aasta võrra – sest siis olevat võimalik uuest rahastusepaketist uut raha peale saada ja Eesti riigirahakotist ei peaks nii palju pappi luhvtitama. Eks määramatu osa selle sisust kulub kaitsekuludele (ja kelmuste kinnitampimisele – mis see 70 milli siis ära pole, eks).

Asi, mis pidi 2030. aastaks valmis saama, ei saa teps mitte. Noh, me teame, lätlased on süüdi. Nemad rääkisid juba ammu, et ei jõua ega taha. Kui üldse, siis teevad valmis ainult selle jupi, mis Riiast Leedu piirini viib. Et nad on realistid, aga eestlased on idealistid – varem või hiljem saab see ilus muinasjutt Rail Balticu õigeaegsest valmimisest ka siin otsa (loodan, et mitte kogu Rail Balticu lugu!).

Nüüd siis andiski peaminister Michal otsesõnu mõista, et kiire rongiühendus lükkub edasi, sest riigieelarve ei vea välja ja et venitamise (ajatamise) taktika aitab ehk saada raha Euroopa Liidu eelarveperioodil. Me saame niiviisi justkui konsensuslikult Balti riikidega ühte jalga astuda ja presenteerida seda nihutamist ühise otsusena. Ent sisepoliitilise noodiga – nagu Michal rõhutas - , on Eesti pool oma tükid kõik korralikult ära teinud, olles ehitustempolt Baltimaade meister.

See võibki nii olla, sest viimases Kuku raadio keskpäevatunnis ahhetas saatejuht Priit Hõbemägi, et metsade vahel, seal tulevase trassi ääres, käivat tohutu löökehitus – valmivad hiiglaslikud betoonist viaduktid ja ökoduktid, kust siis päevas hakkab paar Passatit vasakult paremale ja vastupidi üle sõitma ning ehk läheb ka paar põtra ja kitse üle. Käib tohutute ressursside betoneerimine, mille võiks üle elada teadmisega, et me saame selle neetud kiirrongi Varssavini, milliseid terve Euroopa on risti-rästi täis sadu ja sadu. Kiire raudteeühendus on nii endastmõistetav asi, et sellele on oodi teinud juba Kraftwerk aastal 1977!! Ammu olnuks aeg üks korralik raudtee Läände ehitada – juba integratsiooni põhimõtte pärast -, aga nüüd jälle nihkub see „helesinine unistus“ otsekui petlik miraaž horisondi taha. Killustikuhunnikud jäävad sinna kus on, masinad pannakse seisma, rajad rohtuvad – neli aastat on pikk aeg. Kipub sinna projekt „EI!“ suunda minema. Sest kui neli aastat mööda saab, on juba teised lood ja laulud: ehitamine on kallim, valitsus on teine jne. Odavamaks ei lähe midagi.

(Mistap mul on tunne, et ühel hetkel saabub aeg, kus meid kõiki kolme Balti riiki hakatakse Brüsselis vaatama parajate kelmidena. No et küsite aga raha, kuid kus rööpad on? Lätlastel juba sai valmis imposantne keskvaksal – klaasfassaadide, reisijate ootealade ja platvormide varikatustega. Kuni rongi-liikluseni saab seda kasutada multifunktsionaalselt.)

Aga meie, pärnakad, oleme jälle vasta püksa saanud. Häda nende ühendustega! Kui 2018. aastal meilt Tallinna rong ära võeti, lubati meile peatset Rail Balticut – muide, juba 2026. aastaks! - ning toonane taristu- ja majandusminister Kadri Simson veel uhket lennujaama pealekauba, kust Boeingud lendama hakkavad. No ei hakanud. Ses mõttes on eksmeeri Voltenbergi avalik kiri põhjendatud ja loogiline.

Ta kirjutab:

„Pärnule ei ole see pelgalt tehniline ajakava muudatus.

See puudutab otseselt meie linna arengut ja usaldust Eesti riigi vastu.

Pärnu linn, Pärnumaa elanikud ja siinsed ettevõtjad on riigi antud lubadustega arvestanud. Rail Baltic on olnud osa linna pikaajalistest arenguplaanidest. Selle ümber on kavandatud taristut, reisiterminali ja kogu linnaruumi. Ettevõtjad on teinud investeerimisotsuseid teadmisega, et Pärnu ühenduvus paraneb.

Paar näidet. Vaid ühest Pärnule olulisest sektorist, turismist. Pärnusse kerkib hotell-konverentsikeskus, mille valmimist ootame 2027. aastal. Planeerimisel on veel vähemalt kolm hotelliarendust, mille puhul on arvestatud Pärnu parema ühenduvusega. Need otsused ei sünni tühjale kohale, nende taga on usk riigi pikaajalistesse arenguplaanidesse.

Seetõttu tuleb küsida: milline on riigi vastutus siis, kui riik ise muudab neid eeldusi, millele inimesed, ettevõtjad ja kohalik omavalitsus on oma otsuseid rajades tuginenud?

Mõistan argumenti, et Rail Balticu ehituse pikema aja peale jaotamine võimaldaks kasutada rohkem Euroopa Liidu raha ja vähendada Eesti omaosalust lähiaastatel. Euroopa raha maksimaalne kasutamine on kahtlemata mõistlik eesmärk. Kuid üksnes sellest ei piisa, et pidada projekti edasilükkamist Eestile kasulikuks.

Euroopa raha ei ole tasuta, kui selle ootamine lükkab edasi raudtee majandusliku kasu, suurendab ehituse kogumaksumuse riske ja jätab strateegilise ühenduse veel aastateks rajamata. Praegu ei ole avalikkusele esitatud terviklikku arvutust, mis näitaks, milline on 2034. aastaks valmiva Rail Balticu tegelik kogumõju võrreldes 2030. aastaks valmiva ühendusega.

Me ei tea, kui palju maksavad neli täiendavat aastat ehitushindade kasvu, saamata jäänud majanduslikku kasu ja edasi lükatud investeeringuid. Samuti ei ole järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus lõplikult kokku lepitud. Seetõttu tuleb küsida, kas on põhjendatud aeglustada ehitust kindlama praeguse rahastuse asemel lootusega, et vajalik raha on tulevikus olemas.

Rail Baltic ei ole tavaline riigieelarve kulu. See on pikaajaline investeering Eesti majandusse, ühenduvusse ja julgeolekusse. Selle mõju ei alga alles päeval, mil esimene rong üle piiri sõidab. Kindel ajakava mõjutab juba täna ettevõtjate investeerimisotsuseid, logistikat, turismi, tööjõu liikumist ja piirkondade arengut. Pärnu arengut mõjutab see kõik aga eriti olulisel määral.

Samuti on Rail Baltic üks Eesti sõjalise mobiilsuse ja Euroopa ühenduvuse projekte. Kui peame vajalikuks tugevdada Eesti julgeolekut ja sidemeid Euroopaga, tuleb hinnata ka seda, mida tähendab strateegilise taristu valmimise edasilükkamine.

Eesti ei saa Rail Balticut loomulikult ehitada üksi. Läti ja Leedu edenemine on oluline ning kogu raudtee toimimine eeldab Balti riikide koostööd. Kuid naabrite võimalik mahajäämus ei peaks tähendama seda, et Eesti enda ehitustempot tuleb vähendada.

Eriti ei tohiks selle tõttu jääda ootama Pärnu.

Kui Tallinna–Pärnu lõiku on võimalik varem kasutusele võtta, tuleb seda teha nii kiiresti kui võimalik.

Pärnu ei vaja kiiret ühendust Tallinnaga ainult mugavuse pärast. Me vajame seda ettevõtluseks, tööjõu liikumiseks, hariduseks, turismiks ja kogu piirkonna arenguks. Pärnu on Eesti suurima pindalaga linn ning Pärnu hea ühenduvus mõjutab kogu Pärnumaa ja Lääne-Eesti arenguvõimalusi.

Pärnu konkureerib samal ajal Tallinna ja Tartuga riiklikult tähtsa objekti staatuses multihalli nimel, mille üks keskseid mõtteid on samuti hea ühenduvus Tallinnaga, Tallinna kaudu Helsingiga ning lõuna suunas Riia ja sealt edasi Euroopaga.

Sellises olukorras ei saa riik ühelt poolt rääkida Pärnu arengupotentsiaalist ja investeeringutest, teiselt poolt muuta selle arengu ühe olulisema eelduse – kiire ühenduvuse – tähtaega ebamääraseks.

Seetõttu on minu küsimused Teile konkreetsed.

Kas Eesti valitsus kinnitab, et Tallinna–Pärnu kiire raudteeühendus valmib enne kogu Rail Balticu põhikoridori lõplikku valmimist?

Milline on konkreetne tähtaeg, millal saab Pärnu inimene reaalselt sõita kiire rongiga Tallinna?

Millal saab Pärnust kiire rongiga Lätti ja sealt edasi Euroopasse?

Millise arvutuse põhjal on valitsus jõudnud järeldusele, et aeglasem ehitustempo ja võimalik valmimine 2034. aastal tuleb Eesti maksumaksjale kokkuvõttes soodsam kui 2030. aasta eesmärgi hoidmine?

Milline on valitsuse plaan juhul, kui järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus ei kujune loodetud mahus?

Ei mina ega me, pärnakad, nõua erikohtlemist ega seda, et Pärnu ühendus ehitataks teiste arvelt. Me nõuame, et Eesti riik peaks kinni oma lubadustest. Pärnu ei vaja enam uusi üldsõnalisi lubadusi. Pärnu vajab konkreetseid tähtaegu, toimivaid ühendusi ja selget vastutust.

Rail Balticu puhul ei ole küsimus ainult raudtees. Küsimus on selles, kas Eesti riigi antud lubadused on midagi, millele inimesed ja ettevõtjad saavad oma tulevikku kavandades päriselt toetuda.” (Pärnu Postimees, 23.09.)

Mis te, kas te, kus te!! Mina ei ole teil mingi wonder woman ega superman ega Karlsson, vaid peaminister vähemusvalitsuses – pareeriks kindlasti Michal ja delegeeriks küsimused allapoole. Minister Leis on liiga laialt kõike luband, tema saab kinga! Aga muus osas on nagu on. Nagu vanas Eino Baskini ja Priit Aimla sketšis:

„Aga varsti te kukute jälle kuskil vale inimese käest valel ajal küsima, kuidas saaks Tapale sõita? Ja vastatakse teile ilmtingimata valesti: Tapa bussiga! Kui soovite sõita, siis sõitke, kui tahate midagi küsida, siis küsige. Mida on asjamehed omalt poolt teinud teravate olukordade vältimiseks? Ja asjamehed vastavad: meie omalt poolt oleme teinud teile kumerad bussid.“

*            *            *

Kraftwerk - Trans Europa Express / Metall auf Metall (KlingKlang/3-D The Catalogue)

LÕPUTU KOSMOS, FÜÜSIKA JA PIIRITU SÕPRUS - "AVE MARIA"

 SISSEKANNE # 489

Filmivaatamise järg jõudis teaduspõhise ulmefilmini „Ave Maria“ (Project Hail Mary, USA 2026). Ulme kui žanr mulle üldiselt meeldib, kuna see lubab kombata piire ja lasta mõttel lennata, st mõelda kastist välja. See on nii ehk naa muinasjutt, mis on küll vahel toestatud teaduslike argumentidega, aga on siiski fiktsioon – science fiction. Ja kuna me laias laastus teame üsna vähe, mis on päriselt beyond ehk n-ö. maailmade taga, siis on see lisaks kõigele teaduslikkusele ka romantika pärusmaa. Pikad lõputud kosmosereisid on ju romantilised, sest nad on teekond tundmatusse – võimalusega mitte enam algpunkti naasta. Astronaut on nagu maadeavastaja Kolumbuse-eelsel ajal, kui ta läks ookeaniavarustele otsima seda „miskit“ – olgu need siis Vürtsisaared või uus kontinent läänes või kaugel lõunas.  Kuna see on terra incognita, siis on avastamise rõõm ja põnevus alati segatud hirmu ja ärevusega – kus siis mujal kui justnimelt kaardistamata aladel elavad müütilised meremaod ja ebardid ning varitsevad hukutavad ohud nagu maelstromi keeris.

Sellepärast on ka ulmefilmide üks paradoks see, et need maalivad meile maailma – asub see muidugi paljude valgusaastate kaugusel -, mis on täis ohte ja õõva. Või siis on täis kosmilises mõõtmes klaustrofoobiat. Kosmoselaev ongi nagu üks suletud lift, millest näeb küll välja, aga ega sealt kuhugi minna ei ole. See on juba üks fundamentaalne hirm. Ja kui lisandub mingi muu väline faktor – from outside! -, siis on kõikide hirmude summa – the sum of all fears - käes. Meenutagem näiteks „Alieni“ filmisaagat – kuskil universumi äärealadel uitav kosmoselaev „saastub“ vaenuliku sissetungijaga, kes muutub kiiresti eksistentsiaalseks probleemiks.

Aga nüüd see nähtud „Ave Maria“ film on kõike eelnevat silmas pidades üllatav just seetõttu, et ta pole hirmufaktorile rõhuv lugu, vaid pigem keskendutakse teaduslikule lahendusele nii-öelda nurjatule probleemile, kuidas päästa päikest hääbumast, et ka meil siin maailmas pikem pidu oleks (nurjatu probleem on ta seetõttu, et me juba teaduslikult teame, et varem või hiljem paisub ka päike hiiglaslikuks gaasikeraks, see on lihtsalt asjade loomulik käik, sest ka kosmiliselt on kõik ikkagi ajalik). Siin aga on tuumprobleemiks nn astrofaagid – tähesööjad: kosmiline mikroorganism, mis ammutab Päikeselt energiat, põhjustades selle hääbumist, mistap Maad ähvardab uus jääaeg. Astrofaagid paljunevad plahvatuslikult, neelates päikesevalgust. Teaduslik probleem on mõista mikroobi elutsüklit ja leida viis paljunemise peatamiseks.

Kõiki tähesüsteeme ähvardab sama saatus, peale ühe. Kauge täht Tau Ceti (mis on täiesti olemas ja astroloogiliselt kaardistatud 12 valgusaasta kaugusel) näib olevat mikroobide suhtes immuunne ning kosmoselaev Hail Mary saadetakse mõistatust uurima. Selle pardal on ka filmi peategelane, astroloogiaprofessor Ryland Grace (Ryan Gosling), kelle ärkamine pärast pikka koomat (vajalik seisund, et üle elada pikk teekond) keset kosmilist avarust käivitab filmi sündmustiku. Ta on mäluta, segaduses ja teadmatuses, kus ta viibib ja milleks ning tal tuleb hakata pusletükke kokku panema – eeskätt välja selgitamaks missiooni olemus ja siis leida lahendus. Selgub ka, et tegemist on üheotsapiletiga – pärast maailmapäästmise missiooni õnnestumist tuleb leppida ebaõnnestumisega individuaaltasandil, sest kütust tagasiteeks ei jätku.

Encyclopedia Britannica selgitab teaduspõhisust „Ave Maria“ loos: astrofaag, mis pärineb ümber Tau Ceti tiirlevalt planeedilt (mille Grace nimetab Adrianiks), sarnaneb hallituse ja vetikatega, on DNA-põhine, sisaldab Maal leiduvate eluvormidega laialdaselt võrreldavat rakustruktuuri ning paljuneb ja levib lähedalasuvatele tähtedele eoste sarnaselt. Astrofaag säilitab oma sisetemperatuuri 96,415 °C juures, olenemata sellest, kui kuum või külm on selle ümbrus. Ta suudab seda temperatuuri hoida isegi Päikese pinna lähedal asudes ja kosmoses reisides tänu oma erivõimele (mida seletatakse keerulise neutriinosid hõlmava väljamõeldud mehhanismiga) neelata tähtedelt liigset energiat ja salvestada seda massina. Seejärel muundab ta selle tagasi energiaks, et end läbi kosmose edasi tõugata. 

Sellise toimemehhanismi mõistmiseks on oluline aru saada füüsik Albert Einsteini kuulsa valemi (E = mc2) tähendusest, millega sätestatakse, et mass (m) ja energia (E) on ühe ja sama füüsikalise objekti kaks vormi ning neid saab ühest teiseks muundada. Fakt, et valguse kiirus vaakumis (c) on valemis ruudus, tähendab, et isegi väikeses massis on talletatud tohutu hulk energiat.

Kuna kosmoselaev Hail Mary reisib valguse kiirusele lähedasel kiirusel, rakendub Einsteini relatiivsusteooria. Filmis avaldub teadusliku korrektsusega tõsiasi, et laeva pardal viibiva Grace’i jaoks kulub aega märgatavalt vähem kui Maa peale jäänud inimeste jaoks (ka Nolani filmis „Interstellar“ käsitleti sarnast tõsiasja, nn aja dilatatsiooni).

Nii et teaduslikkusega on filmis kõik enam-vähem korras, ehkki on ka apse. Siiski on peategelase jaoks põhiline lahendada probleeme pliiatsi ja paberiga (arvutiga) valemeid joonistades ning mõeldes, kui kasutada pumppüssi ja lasereid, et pahasid tulnukaid elimineerida. Seal filmis õieti antikangelasi polegi. Ei ole agressiivseid ksenomorfe (a la Alien või The Thing), ei ole mingeid parasiite, kes su ajju munevad – ainsa sooviga sind ära tappa. On ainult vaenulik keskkond ja ülielusuurune probleem.

Kuid ulmefilmide üks iseomane ja vajalik komponent – võõras organism – on olemas ja prominentselt esindatud. Nimelt puutub Grace olude sunnil kokku planeedilt Erid pärit ämblikulaadse ja kivisarnase kehaga võõrliigiga, kes hämmastab oma intelligentsusega ja kellele Grace annab nimeks Rocky (hääl: James Ortiz). Aga nad ei ürita üksteist tappa, neid vaevab hoopis sama probleem – ka Rocky koduplaneet vaevleb astrofaagide häda käes ning Rocky (kes on pardainsener oma laevas) on sarnasel missioonil. Nad õpivad üksteisega suhtlema, neist saavad sõbrad (kohe, mitte pärast esialgset vihkamist, nagu näiteks 1985. aasta filmis „Enemy Mine“) ning edasi areneb sellest suurim ja südamlikum buddy-film, mis viimasel ajal tehtud on. Mõneti meenutab see E.T. lugu, aga tema oli siiski Maale eksinud tulnukas. See sõpruse aspekt ongi minu jaoks selle filmi suurim püsiväärtus, usun, et film on klassika ka paarikümne aasta pärast.

Filmi suur pluss on ka visuaal. Meenub kohe Stanley Kubricku „2001: kosmoseodüsseia“ (1968), kohati ka juba mainitud „Interstellar“ (2014). Neid kõiki tuleks vaadata suurelt ekraanilt ja hea heliga.

Amazon MGM 2026