NAGU KAKS TILKA VETT

SISSEKANNE # 475

Interneeduses tehakse nalja ja visatakse õhku mõte, mis oleks kui… paneksime hr Mart Juurele pr Ülle Madise juuksed. Tulemus on ju hämmastav. Nagu kaks tilka vett. Tõesõna!

Aga see on täitsa tõsine asi tegelikult. Me oleme leidnud by chance pea sajaprotsendiliselt autentse teisiku tulevasele – nüüd võib seda vast juba kindla peale väita, sest Isamaa erakond asus pr Madise selja taha – presidendile. Teisikut on väga vaja. Sest kui tulevane president siirdub visiidile mõnda mässulisse maakonda, kus rahvas tahab ilmtingimata rahulolematuse ilminguna teda tooreste munadega pilduda – eriti kurjad on Võrumaa inimesed, teab ekspääminister Kaja Kallas nentida -, siis ei tea rahvas kunagi täpselt, kas sihtmärk oli proua president või hoopis rahvakoomik Mart Juur.

Aga õhtul – hoidke siis piip ja prillid – tuleb eetrisse Rahva Oma Kaitse… Oh aeg!

Kumb on kumb? Paras pähkel. (Naljasahtel FB / Valtrik Pihl)

VANGLAEKSPRESS # 2. ROOTSI VANGID JA PÄRNU SUVI

SISSEKANNE # 474

Vunts särama! Ees ootab Eesti! (Con Air, Touchstone/Buena Vista 1996)

Nüüd on nad kohal – kauaoodatud Rootsi vangid. Tartu Postimees raporteerib tuntava erutusega, mis ja kuidas: „Täna kella 12.30 paiku Ämari lennubaasi lennuk, millega toodi Eestisse esimesed Rootsi vangid, kes jätkavad oma karistuse kandmist Tartu vanglas. Sinna jõudsid nad kella poole nelja ajal.“

TP: „Eesti elanikud on teadnud, et esimesi Rootsi kinnipeetavaid on Tartu vanglasse oodata augusti keskpaigas. Teada on olnud seegi, et Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud leping näeb ette, et ajapikku kinnipeetavaid lisandub ja neile on Emajõelinnas valmis pandud ligi 600 kohta.

Eesti vanglateenistus keeldus enne teatamast, millal täpselt esimesed Rootsi kinnipeetavad Eestisse jõuavad. Tartu Postimehe andmetel juhtus see teisipäeva pärastlõunal Ämaris. Edasi toimetatakse vange mööda maad.

Kui Tartu lennujaama teisipäevases lennukite maandumiste ja väljumiste infos muutusi polnud, siis lennujälgimise rakendusest Flightradar24 oli näha lennukit numbriga FRO201 Saab 2000, mis väljub Ämarist kell 14.20 ja suundub Stockholmi. Samas polnud infot kust ja millal sama lennumasin Eestisse tuleb.

Veidi enne keskpäeva ilmus sama lennuk kaardile lennunumbriga FRO200. Väljumiskohaks oli Rootsi linn Linköping ning salastatud oli just selle maandumispaik. Samas oli näha, et lennuk võttis suuna Eesti poole ning peagi jõudis see Ämarisse.

Pole päris kindel, kuid siiski tõenäoline, et esimesed kinnipeetavad tulid Eestisse Östergötlandi Skänninge vanglast, mis jääb lennuki õhkutõusmise kohast mõnekümne kilomeetri kaugusele.

Praegu pole veel teada, kui palju vange Eestisse saabus, kuid Saab 2000 on pigem väike lennuk, mis mahutab kuni 50 reisijat. Kuid arvestada tuleb et pardale peavad mahtuma ka meeskonnaliikmed ning turvapersonal.

Paar tundi pärast lennuki maandumist polnud Ämari ümbruses vanglateenistuse busse näha. Ühtlasi oli rahulik ka Tartus vangla sissesõidutee juures, kus ootasid ajaloolist hetke nii Postimehe, ERRi, Delfi kui ka Õhtulehe fotograafid ning ajakirjanikud.

Vanglateenituse buss jõudis Tartu vanglasse kell 15.27. Mõni minut hiljem laekunud pressiteate põhjal oli selles neli Rootsi kinnipeetavat.

Kokku saabub Eestisse aasta jooksul kuni 600 kinnipeetavat, kellest paarsada tuuakse Tartu vanglasse selle aasta sees. Nende ülalpidamise kulud kannab Rootsi riik, makstes Eestile aastas olenevalt vangide hulgast 31 kuni 61 miljonit eurot aastas.“ (TP, 18.08)

Papp tuleb, see on hea. Rootsi maksab hästi ja eeskujulikult, st maksed laekuvad õigel ajal, tõrgeteta. On jälle, mida kulutada. Aga mina pärnakana olen pisut pettunud, sest lootsin Con Air 2 väärilist süžeed. Et Ämaris toimub piloodivahetus ja juhtkangi võtab üle tore hülgevuntsidega elurõõmus pätt, kes juhib lennuki Kuldse Trio/Erasure’i igihalja „Pärnu suvi!“ helide saatel (mis mõjub nagu „Sweet Home Alabama“, eksju!) otse Pärnu kuldsetele liivadele, otse Düüni biitś kluppi, siresäärsete neidude ja mohhiitode keskele. Meil siin hakkab rannahooaeg tasakesi lõppema, vaja oleks volüümi juurde keerata, kärtsu ja mürtsu…

Kuldne Trio - Pärnu suvi! (1993, ERR/Jupiter)

Lynyrd Skynyrd - Sweet Home Alabama (1974 / Con Air tunnusmuusika)

VANA KULD: Vladimir Voinovitś. KARVAMÜTS

 SISSEKANNE # 473

Lugesin uuesti läbi Vladimir Voinovitśi „Karvamütsi“  (1987, e.k. 2002, EKSA) – väga tabav nõukogude argielu absurdseid tahke lahkav romaan. Kirjanik Jefim Semjonovitś Rahlin ja tema kompromissitu võitlus karvamütsi pärast. Karvamütse jaotatakse Kirjanike Liidu liikmetele hierarhilistel alustel: silmapaistvaimatele kirjanikele põdravasikanahast, tuntud kirjanikele piisamrotinahast, tunnustatud kirjanikele koopaoravanahast, reakirjanikele küülikunahast. Jefim Rahlin on toimekas juudi vanamees, kes on kaheksateist aastat olnud Kirjanike Liidu liige ja kirjutanud üksteist raamatut, mis, tõsi küll, on pikad ja igavad, kuid see-eest ühesõnaliste pealkirjadega, et neid saaks lükkida ristsõnadesse – mis omakorda on jälle nagu maast leitud reklaam.

Rahlin kirjutab ainult headest inimestest ning püüab ka ise olla väga hea inimene. Kes on Rahlini arvates hea inimene? Otse loomulikult see, kes seab ühiskondlikud huvid isiklikest kõrgemale. Uurimislaeva kapten, maaki ammutav kaevur, maavarasid otsiv geoloog, raskusi trotsiv arst. Ning kasulikku lugemisvara tootev rahvakirjanik. Nagu ta ise.

Ja tal on juba olemas ilus hundinahast müts. Ühel päeval kuuleb Rahlin, et kirjanikele eraldatakse karvamütse ja olgugi et tagasihoidliku inimesena ei pea ta seda üldse tähtsaks, ootab ta siiski tunnustatud ja produktiivse nõukogude kirjanikuna üht soliidset mütsi. Paraku antakse talle vaid keskmise karvkattega kassi nahast müts, mille peale Rahlin tõeliselt solvub. Talle, kel juba on hundinahast müts! Pealegi on kolleeg Kostja Baranov, kes on kirjutanud vaid ühe raamatu, kuid enamjaolt laaberdab ringi, saanud küülikunahast mütsi ning säärane ebaõiglus krutib Rahlini sassi. Ja kuigi neid mütse saab osta turult iga suvalise hangeldaja käest, on nüüd asi on põhimõttes. Algab tragikoomiline mütsiodüsseia, mis päädib õnneliku lõpuga: Rahlin saab oma ihaldatud karvamütsi – tõsi küll, surivoodil. Nii et väga tore sissevaade breźnevistlikku ühiskonda, mille totrusest sündis ometigi nii palju anekdoote. Soovitan soojalt. 10/10.

SVINGIVAD EESTLASED LÄTI PAKENDIS

 SISSEKANNE # 472

Vaatasin jälle ühe Eesti filmi ära. Õieti on see küll vist rohkem Läti film, sest filmi tegijad on enamasti lätlased ja ka film ise on Lätis üles filmitud. See on siis „Svingerid 2“, järg filmile aastast 2017 (mida ma näinud ei ole). 

Noh, mis ma öelda oskan. Kui ootused ei ole väga suured, siis võib juhtuda, et film ootused isegi pisut ületab. Kriitikud ütlesid, et film on ajaraisk, anti vist üksmeelselt üks tärn. Nagu nimigi laseb eeldada, on tegu üsna kerglase filmiga, mille positiivseks jooneks on, et ta pole päris külajant. Filmil oli täitsa oma point, oli satiiri, veits draamat, musta huumorit. Aga see kogu kontseptsioon – suhte- ja seksikomöödia – mõjub kuidagi halenaljakalt Eesti filmi kontekstis. No kui jutuks tulevad eesti näitlejad – Jan Uuspõld, Ago Anderson, Margus Jaanovitś, Elina Reinold -, siis nad on mu jaoks ikka way too much asexual. Okei, Jekaterina Linnamäe (Novosjolova) oli küll seksikas, aga ta on ka vene rahvusest – neil on see kuidagi loomulik. Elina Pähklimägi oli ka suhtkoht okei.  

Ma ei oskagi seda filmi hinnata. Kohati oli veits piinlik. Võib-olla peaks ka esimese osa ära vaatama, et tekiks võrdlusmoment. Ütleks siis lihtsalt niipalju, et kinno raha eest vaatama minnes olnuks see ajaraisk, rip-off, aga tasuta videolaenutusest korra ära vaadata oli okei. Vähemasti pole see sünge või liiga diip film, vaid selline kerge meelelahutus, mis toimib nagu mäkis käik.

Apollo Film Productions 2026

TÄHELEPANEKUID ÕHTUSELT JALUTUSKÄIGULT

 SISSEKANNE # 471

Mulle meeldib kodulinnas Pärnus jalutada - ikka üle uusima silla jõe paremkaldale ja siis vana kesklinna silla kaudu tagasi jõe vasakkaldale. Vahel istun siin ja seal, naudin vaadet. Eile õhtulgi tegin seda ringi ning tegin mõned fotod ja mõtlesin omi mõtteid sinna juurde. Ega ma mingi tippfotograaf ole. Tavaline klõpsutaja olen. Mul on telefon pilte täis, aga tõtt-öelda igaühes on killuke ehedat emotsiooni, mälestust.

Siin on mõned.

*

Paremkaldalt näeb lootsitorni, mis on mu meelest üks ikooniline objekt, mida pildistada - sest ta on armas ja sestap ka fotogeeniline. Nagu ilus tüdruk - pildista kust otsast tahes, ikka on kena. Aga õhtuti käib selle akendes päike ja muudab lootsitorni majakaks. Siis on ta veel ägedam. 

*

Jõe ääres, nii vasak- kui paremkaldal on palju idüllilisi nurgakesi, kus saab aja maha võtta ja hinge kosutada. Näiteks allolev pink ja puu. Istu ja naudi vaadet. Üle jõe veiklevad õhtuti neoontuled, siis on nagu big city lights. Ma tean, et Haapsalus saab üle Viigi vaadata vanalinna torne, uhket lossi vahitorni.  Meil napib vertikaali. Et justkui ei sobiks. Omal ajal troonis vaadet imposantne Nikolai kiriku torn (neetud sõda!!!), Elisabeti kiriku torn jääb kuidagi varju.  Aga hea, et seegi alles on.  Pärnu kesklinn on nagu ta on. Port Artur on dominant, seal kõrval olev kontserdimaja päästab päeva. Öeldakse, et on kole cityscape. Noh, New York pidada ka päeval olema kole kui öö, aga öösiti neoontuledes kaunis ja võrgutav - teadis Voldemar Panso kõnelda aastakümnete eest.  Seda, kas see Pärnu kohta käib,  saab vaadelda selliselt pingilt jõe kaldal.

*

On äärmiselt meeldiv näha, et Pärnu linna lipud on linnapildis prominentselt esindatud. Sümmeetria ruulib. Lipp on ilus, õhuline, ei mõju agressiivsena. Kui üle silla linna poole sõidad, hakkavad kohe silma. Ka Soome külalistel on kuidagi kodusem tunne. Eks ma pisut arvangi, et sellepärast meeldibki soomlastel Pärnus käia. Tuttav ristilipp. Mis sest, et sinine ja valge vahetuses on.

*

Vasakkalda vastrenoveeritud promenaad. Suveõhtuti on seal tore. Saab vaadata paremkalda villasid, mis kunagise Rääma tööstusrajooni kohale on kerkinud. Kus enne oli masinatehas (Seileri käitis) ja lihakombinaat (linna tapamajad), mis jõkke saasta lasksid voolata ja õhku sõnnikuhaisuga rammutasid, seal on nüüd justkui legoklotsidest kokku pandud villad.  Ela või ise.

 *

Last but not least - meil on siiski ilus uus sild. Eriti õhtuses hämarikus. Ja jõgi ka,  üle mille ta käib. Eks ju! Me küll ei saanud seda kolme kaarega "luike", kuid see teenib ka hästi. Pealegi, tahtmine on taevariik, saamine iseasi, ütleb targutaja minus. Vean kihla, et kui me jäänuks selle "luige" juurde, ei oleks meil olnud siiani kolmandat silda, vaid ainult lõputud vaidlused, kuidas raha ei ole ega tule - ja et räägime kümne aasta pärast uuesti. Pragmaatilisest küljest on ülepeakaela veider rääkida mingist tehnorajatisest kolmkümmend aastat (sest just niikaua need arutelud selle üle, kust kuhu ja kuidas ehitada, ju käisid).

 

*            *            *

Raymond Queneau. ZAZIE SÕIDAB METTROOGA

 SISSEKANNE # 470

rahvaraamat.ee

Mul on uus lemmikraamat. Raymond Queneau on kirja pannud pöörase keelekasutusega ja anarhistliku vaibiga loo 13-aastasest provintsitüdrukust Zazie’st, kes saabub koos emaga ühel kenal päeval rongiga Pariisi. Ema sokutab tüdruku nädalavahetuseks onu Gabrieli hoole alla, et teha tripp uue armukese juurde, aga eneseteadlikul Zaziel on  ainult üks kinnisidee – sõita kuulsa metrooga. Paraku-paraku, c’est la France! Muidugi olid metrootöötajad alustanud just streiki! À quoi d'autre pouvez-vous vous attendre ?

Kuna ihaldatud metroo on suletud, põgeneb hakkaja ja isepäine Zazie onu juurest, et omapäi suurlinna avastada. Ta seikleb mööda Pariisi, külastab Eiffeli torni ja satub pidevalt koomilistesse ning ettearvamatutesse sekeldustesse, kohtudes veidrate linnaelanikega, näiteks taksojuhtide, kingafetišistide, libapolitseinike  ja teiste kahtlaste tüüpidega, kes muudavad oma identiteeti. Ka onu Gabrielil on oma kummaline saladus. Peale metroo ihaleb Zazie siniseid teksapükse, mis olid tollal mässumeelsuse ja vabameelsuse sümboliks – ning keeldub olemast põhimõtteliselt kombekas hästiriietatud ja hea lastetoaga nukulik tütarlaps. Vastupidi, Zazie on brat - isepäine, mässumeelne, otsekohene, pisut kaootiline ja täiesti filtreerimata, kes ehmatab täiskasvanuid oma jultumuse ja irooniaga. Tema parasiitväljend on „Mon cul!“ („Persetki!“), mida ta kasutab söögi alla ja söögi peale, st igal korral, kui täiskasvanu talle närvidele hakkab käima või lihtsalt tüütab ning on vaja paika panna.

Sündmustik on kiire, hüplik ja meenutab koomiksit või tummfilmi tagaajamist. Queneau ehitab üles täiusliku absurdi, kus täiskasvanud käituvad nagu lapsed ja 13-aastane Zazie on sageli seltskonna kõige elutargem ja pragmaatilisem liige.

Teose suurim väärtus on selle keel. Queneau astub valusalt varbale akadeemilisele, kangele prantsuse keelele. Ta kirjutab sõnu üles nii, nagu neid päriselt tänaval hääldatakse (näiteks kuulus alguslause "Doukipudonktan" ehk "D'où qu'il pue donc tant" – "Nokküllikkaiisevad!"). Släng, roppused ja filosoofilised arutelud eksisteerivad siin kõrvuti.

Kui otsida teosest mingit lineaarset süžeed või üleüldse mingit loogikat, siis seda ei ole. See on kaootiline rollercoaster, põrgulikult lõbus, nahaalne ja absurdne. Tegelased lobisevad vahetpidamata ja tormlevad nagu peata kanad, aga selle näilise virvarri käigus joonistub välja terav-tabav ühiskondlik satiir kerglase turismitööstuse, arutu sahmerdamise, ametnike juhmuse ning ajast-arust ühiskondlike tavade vastu. Vint on kõvasti peale keeratud, ent selle klounaadi varjust tõusetub väga eluterve, elujaatav suhtumine. Prantslaslik joie de vivre.

Ja selle kõige pani kirja keeleuuenduslik prantsuse kirjanik Raymond Queneau (1903-1976) juba aastal 1959 (!). Juba järgmisel aastal tegi Prantsuse uue laine tõusev täht, režissöör Louis Malle, sellest samanimelise filmi („Zazie dans le métro“, 1960), kus peategelast kehastas 10-aastane Catherine Demongeot (tema ainus filmiroll, hiljem sai temast õpetaja; muide, ka Zazie tahtis saada õpetajaks – omadel põhjustel 😊). Onu Gabrieli rollis astub üles  Philippe Noiret, hilisem väga prestiižikas Prantsuse kino karakternäitleja). Film on hüplik, naljakas ja sürrealistlike kinotrikkidega slapstick-komöödia, mis järgib raamatut sõna-sõnalt ning seda on ka peetud dadaistliku kino tippteoseks. Muide, 1962. aastal lõi laineid Vladimir Nabokovi romaani alusel vändatud film „Lolita“, mille kohta Nabokov on öelnud, et Zazie’d kehastanud Demongeot sobinuks kõige ehedamalt kehastama ka Lolitat, ent Demongeot oli pisut liiga noor. (Aga tõsi on, et tänapäeva eetika ja moraali arvestades mõjuks Zazie lugu enam kui kahtlasena: alaealine tüdruk ja kahtlased-kohtlased mehed, pluss räme keelepruuk. Siiski, missugune võiks olla pisut tumedakoelisem Zazie, seda võiks aimduda Ameerika neo-noir indie kinost „Freeway“ (1996), milles zazielikku karakterit kehastas Reese Witherspoon).

Üksteist punkti kümnest tahaks anda tõlkijale Heli Allikule, kelle jaoks teose eestindamine võis olla Heraklese mõõtu vägitegu. Raymond Queneau, kes juhtis OULIPO-nimelist uuendusmeelset kirjandusrühmitust, mille sihiks oli mässata akadeemilise Prantsuse kirjanduse ja keelereeglite vastu. Zazie räägib tänavakeelt, sulandades slängi ja keelemurdeid, neelates alla tähti ja sulatades kokku sõnu, markeerides nii kiiret kõnepruuki, mida prantslased argielus kasutavad. Näiteks väljend „Skeutadittaleur“ kirjutataks  prantsuse keeles korrektsena „Ce que tu as dit tout à l'heure“ („See, mis sa just praegu ütlesid“). Või „Chsuis Zazie“ – korrektselt „Je suis Zazie“ („Mina olen Zazie“).  Või „Kouavouar?“ – Prantsuse keeles „Quoi voir?“ („Mida vaadata?“). Vaata ka siit.

Üks katkend peaks ikka kah olema. Olgu see siis Zazie’ vestlus onu Gabrieli ja tolle sõbratari Marceline’iga elukutsevaliku teemal.

 

„Mina,“ teatas Zazie, „tahan koolis käia, kuni olen kuuskend viis.“

„Kuuskend viis?“ kordas Gabriel tsipa üllatunult.

„Jaa,“ ütles Zazie, „ma tahan õpetajaks saada.“

„See pole halb amet,“ ütles õrnalt Marceline. „Saab pinssi.“

Viimase lause ta lisas automaatselt, sest tundis hästi prantsuse keelt.

„Persetki!“ ütles Zazie. „Ega ma pinsi pärast itaha õpetajaks saada!“

„Muidugi mitte,“ ütles Gabriel, „seda mei arvanudki.“

„Millepärast siis?“ küsis Zazie.

„Sa võiks meile rääkida.“

„Sest sa isei mõtle välja, jah?“

„Noored pole tänapäeval suu peale kukkunud!“ ütles Gabriel Marceline’ile.

Ja Zaziele:

„No aga räägi, miksa siis tahad õpetajaks saada?“

„Sest ma tahan lapsi kiusata!“ vastas Zazie. „Neid, kes on minuvanused kümne aasta pärast, kahekönne aasta pärast, viiekönne aasta pärast, saja aasta pärast, tuhande aasta pärast, ma tahaks, et mul oleks alati põnne, kelle elu põrguks teha!“

„Ahaa,“ ütles Gabriel.

„Ma käitun nendega nagu viimane nõid. Ma panen nad parketti lakkuma. Ma sunnin nad tafflilappi sööma. Ma torkan neile sirklid tagumikku. Ma annan neile saapaga perse. Sest ma hakkan saapaid kandma. Talvel. Nii kõrgeid (śest). Suurte kannustega, et neil persenahka nülgida.“

„Aga tead,“ jäi Gabriel rahulikuks, „kui ajalehti uskuda, siis ei liigu tänapäävane haridus just selles suunas. Vibisegi vastupidi öelda – püieldakse õrnuse, mõistmise, lahkuse poole. Eks ole, Marceline, nii ju lehes kirjutab?“

„Jah,“ vastas õrnalt Marceline. „Aga sina, Zazie, kas sulle on koolis liiga tehtud?“

„See veel puudus!“

„Ja pealegi,“ ütles Gabriel, „kahekönne aasta pärast polegi enam õpetajaid: nad on asendatud kino, televiisori, elektroonika, selliste asjadega. Sellest rääkis ka ükspäev ajales. Kas ei rääkinud, Marceline?“

„Jah,“ vastas õrnalt Marceline.

Zazie vaatas korraks enda ees avanevasse tulevikku.

„Siis ma hakkan astronaadiks,“ teatas ta.

„Õige jutt,“ vastas Gabriel tunnustavalt. „Õige jutt, ajaga tuleb kaasas käia!“

„Jaa,“ jätkas Zazie, „ma hakkan astronaadiks. Ma hakkan marsslasi piinama!“

Gabriel lõi vaimustusest käega vastu kintsu:

„On sel plikal alles palju ideid!“

(Queneau 1959 [2026]: 21-23)

"Zazie metroos" (1960, Criterion)

Kas tõsielu või unenägu?

"Noh, kassa lõbutsesid hästi?" - "Nii ja naa." - "Kas sa mettrood nägid?" - "Ei." - "Mis sa siis tegid?" - "Ma jäin vanemaks."

KARJALASKEPÄEV

 SISSEKANNE # 469

Eesti rahvakultuuris on karjalaskepäev 1. aprillil, mis tähistas karjatamise hooaja algust – kari lasti esimest korda pärast talve laudast välja karjamaale. Aga eilsete-tänaste sündmuste valguses tundub, et see on nüüd ja praegu. Sest on ette tulnud mitmeid kummalisi juhtumisi, mis näikse ühelt poolt orkestreeritud ja teisalt oleks justnagu lollus põllale lasti lastud.

Esiteks korraldasid Rootsi jalgpallihuligaanid neljapäeval Lilleküla staadionil toimunud FCI Levadia ja IFK Göteborgi mängu järel staadioni tualettruumides korraliku lõhkumisorgia, mis on seda imelikum, et tegelikult ju IFK Göteborg võitis 3:1 Levadiat. Mis veel siis juhtunuks, kui Rootsi klubi oleks kaotanud? Rootslaste võidurõõmu tunnismärkideks olid lõhutud staadionipingid, kaks segipekstud tualettruumi ja graffiti seintel, mis kõneleb sellest, et tegemist on haritud kirjarahvaga. Õnneks polnud kraanikaussidesse roojatud – ega nad mõned mongolid ole.

Võidurõõm! (elu24.postimees.ee)

Teiseks toimus Hispaania Aafrika-enklaavis Ceutas migratsiooniintsident, mille käigus jooksid linnakesele tormi ca 49 000 (!) marokolast. Piiri ületati mitmel viisil, inimesed kõndisid mööda Tarajali piiritammi, ujusid merd mööda üle piiri või ronisid üle rannikul asuvatest tõketest. Nagu lusitaania teetigude invasioon. Sotsiaalmeedias levivatel videolõikudel on näha, et Hispaania piirivalvurid ei suutnud rahvamassi peatada. Seisid teised jõuetult ja vaatasid pealt, kuidas pordid sisse joosti. Eks sama õnnetute nägudega on Eesti aiapidajadki, kes neid kena nimega jälkusi öösel taskulambi valguses ämbrisse korjavad. Üks ämber saab täis ja teine ja kolmas – no ei jõua enam!! Ceutas, muide, elab ca 85 000 elanikku, iga kahe ceutalase kohta tuleb üks migrant, keda sööta, joota ja majutada.

Üks Ceutasse saabunud mees jõudis piirkonda koos naise ja väikese tütrega. Ta ütles ajalehele The Times, et sai hommikul kõne, milles teatati, et Ceuta piir on avatud.

"Ma ei tahtnud, et me sellest võimalusest ilma jääksime. Marokos on palgad väga madalad," ütles mees. Ta avaldas lootust, et olles nüüd Euroopa Liidu pinnal, õnnestub tal koos perega jõuda Hollandisse, kus elab tema vend.

Praegust kriisi peetakse suurimaks pärast 2021. aastat, mil Maroko lasi üle piiri enam kui kaheksa tuhat migranti vastusena Hispaania otsusele võtta ravile Lääne-Sahara iseseisvusliikumise Polisario juht Brahim Ghali. Toona peeti seda Maroko poliitiliseks surveavalduseks Hispaaniale, vahendab ERR (31.07).

Kari tahab välja rohumaale. (CBC News: The National)

Kolmandaks juhtus kummaline intsident Pärnu Rääma sillal, kus pärastlõunal sõitis üks auto sillapiirdesse Rääma-poolses sillaotsas ja siis kõigest silmapilk hiljem teine auto kesklinna-poolses sillaotsas betoonrajatisse, mille sees sõidab lift. Kahju oli korralik. Kui me elaksime Prantsusmaal või Saksamaal, siis võiks kahtlustada isegi terroriakti, seal need autoga rahva sekka rammimised on häirivaks moeasjaks saanud, aga meil on need põhjused on siiski veel ebaseksikad – kõigest alkohol, terviserike ja suvine (harv) päike.

Kurioosum, 31.07.2026: kaks teineteisest sõltumatut avariid ühe silla mõlemas otsas (foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees)