Repliik # 40. NAINE HOBUSE SELJAS ... JA MEES HOBUSE SELJAS

 SISSEKANNE # 454

Andke andeks, aga mulle ei anna ikka rahu. Kogu austuse ja heatahtlikkusega naisõigusluse suhtes ei saa ma ikkagi aru, miks on naine pandud mingi masaja kronu selga, mis liipadi-loopadi kuskile tuterdab (ja veel Keldrimäe paneelmajade tagahoovis, justkui juhuslikult sinna ära eksinuna), ent kindral Laidoner istub väärikalt ja sirgselgselt ilusa täku seljas (tõsi, postament on madal, õieti seda polegi).

Kui tahetakse feminismi ja tublisid naisi esile tõsta, siis võiks seda ikka kuidagi väärikamalt teha. Vaatlen seda lihtsalt esteetika seisukohalt ja ka tähendusruumi silmas pidades. Seda enam, et skulptuuri autor on naine. Et kas nii on vaja. Et mida see ütleb.

Ilu on vaataja silmades, mõistagi, aga mulle tundub, et miski on siin vildak. Alustagem juba koha vaimust (vaibist)...

Ars on, ma ütleksin, üpris longa (Fotod: Tarmo Erik / Juhkentali Selts.)

Aga mis nüüd mina, kunstikauge võhik, tean ütelda. Laskem kõneleda kunstikriitikul. Apoteoose!

Kunstikriitik võtab sõna (disclaimer: may not relate!) "Harilik kontsert" (ERR 1981, Jupiter)

*            *            *

SOTSIAALDEMOKRAAT RAHATEMPLI EES

 SISSEKANNE # 453

Hommikul, kui virtuaalse seitungi lahti lõin, sain üllatusena teada, et Tallinna linna püstitatakse (see tähendab – on juba püsti pandud) ratsamonument. Sellel postamendi otsas kappaval hobusel ei istu sedapuhku mitte kindral Laidoner, vaid hoopis proua Oinas, Alma Ostra. Monument asub Juhkentalis, täpsemalt Liivalaia-Juhkentali ristmiku haljasalal, Arteri keskuse ees. Ma olen ka ise juhkentaallane ja mu tee viib sealt sageli mööda – nii et on, mida imetleda.

Kohe valmiv ratsamonument: Alma Ostra-Oinas kappab võitlusesse kapitalistlike rahaveskite vastu, aga dominant on ilmne. (Foto: Juhkentali selts / FB)

Aga Juhkentali selts on tõstnud hädakisa, et kas nii ikka passib. Nemad on tahtnud ikka monumenti Härjapea jõe kadunud vesiveskile, aga nüüd on skulptor Flo Kasearu sinna teinud hoopis ratsamonumendi võitlevale feminismile. Sest proua Alma Ostra-Oinas oligi üks esimesi feministe – meie oma Aleksandra Kollontai. Neid mõlemaid võiks kummardada praegune LGBTQ+ kogukond kui teerajajat, sest näiteks Kollontai (1872-1952) oli omal ajal tõeline nais- ja võrdõiguslikkuse etalon, käilakuju, Nõukogude Liidu diplomaat, kes käis ringi nahkses mantlis, elas värvikat seltskonna- ja eraelu, propageeris vabaarmastust ning tundis end poliitiliste intriigide tõmbetuultes otsekui kala vees. Lisaks oli ta ellujääja, teda ei võtnud ükski repressioon. Teda on kehastanud veenvalt, võluvalt ja kompromissitult muide Hilja Varem – Mati Undi lavastuses „Kollontai“ (1980, vaata siit).

Alma Ostra-Oinas (1886-1960) oli sarnase kaliibriga naine, kes elas fassaadabielu Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise juhtivtegelase Aleksander Oinasega, kuid eks ta oli  isepäisem kui ajastu normid ette nägid. Koos abikaasaga oli ta rahuläbirääkimiste eesmärgil kontaktis põrandaaluse Eesti kommunistide juhti Viktor Kingissepaga. Aga enne Oinast oli ta abielus VSDTP aktivisti ja hilisema kommunistide juhi Jaan Anvelti endaga. Nõnda siis oli proua Ostra-Oinasel korralik register all ning Eesti Vabariigi jaoks oli ta kahtlemata kõva pähkel hallata. Poliitiline politsei hoidis silma peal, sest Ostra-Oinas oli kahtlane kahte moodi – esiteks sotsiaaldemokraat, pluss kontaktid kommunistlike tegelinskitega, ja teiseks feministlikud vaated. Ei teagi, kumb oli suurem patt – kas flirt kommunismiga või avalik feminism -, aga mõlemad „ismid“ olid rahvuskonservatiivsele Eenpalu-Pätsi-Laidoneri Vabariigile küllalt ebamugavad. Alma Ostra-Oinasest on Vikerraadios pajatanud ka üks "Eesti loo" sarja saade (kuula siit).

Kaunis ja mässuline Alma Ostra-Oinas (1886-1960) (foto: Vikipeedia)

Selline lugu siis. Monument kui niisugune on üks asi, aga ma ei saa pihta väga selle ratsamonumendi loogikale. Miks peab Ostra-Oinas hobusel istuma? Mis seos sel on? Väejuht ta polnud. Aga sümboolses mõttes ühiskondlik avangard ehk ometigi? Et võitles ja ajas õigust taga, lüües kiilu patriarhaadi kohorti? Aga kas ta istub täku või mära seljas? Seegi on oluline, kuivõrd ühel feministil ei sobi kindlasti täku selga ronida. See tekitaks liigseid.. eee… ütleme … allusioone.

Teine küsimus on muidugi ka see asukoht. Foto illustreerib suurepäraselt probleemi. Kommunist (okei, sotsiaaldemokraat) kapitalistliku pühamu, rahatempli – Swedbank -, ees, mis pealegi kõrgub üle tema. Kus see siis passib! See demonstreerib ju ehedalt, mis kapital domineerib. Pistke oma sotsiaaldemokraatlikud ja feministlikud väärtused sinnasamusesse… Lootusetu donkihhotlus kapitalistlike rahaveskite vastu.

Teisalt on monumendi asukoht ikkagi parem, kui Võllamägi, mis jääb sealt mõne sammu kaugusele.

SCAM, SCAM, SCAM, WONDERFUL SCAM...! (EI PEA JU OMA PINNI KUHU IGANES TOPPIMA!)

 SISSEKANNE # 452

Monty Pythoni Lendaval Tsirkusel oli legendaarne sketš spämmist, mille kohviku ettekandja (Terry Jones) loeb ette menüü, kus absoluutselt iga roog sisaldab rämpsliha SPAM. Toidud muutuvad järjest absurdsemaks: "muna ja späm", "muna, peekon ja späm", "späm, späm, späm, muna ja späm" kuni roogadeni, mis koosnevadki peaaegu ainult spämmist. Kohviku nurgas istub rühm viikingeid, kes hakkavad iga kord, kui sõna "späm" mainitakse, valjusti laulma ja janditama: "Spam, Spam, Spam, Spam... Lovely Spam! Wonderful Spam!". See laul muutub nii valjuks, et matab enda alla kogu abielupaari ja ettekandja vahelise vestluse.

Sketš pilkas Teise maailmasõja järgset Briti argireaalsust, kus konserveeritud sealiha SPAM (Spiced Ham, USA ettevõtte Hormel Foods toode) oli kõikjal – seda eksporditi massiliselt just Suurbritanniasse ja oli normeeritud värske sealiha asemel väheseid kättesaadavaid lihatooteid - , ning muutis selle absurdseks metafooriks infomürale, mis lämmatab igasuguse sisulise suhtluse. 1970. aastaks, mil sketš eetrisse läks, oli brittidel sellest odavast konservist kõrini. See sümboliseeris igavat, monotoonset ja pealesurutud toiduratsiooni, millest oli võimatu pääseda.

Sketśi järgi sai nime tänapäevane rämpspost. 1980. aastatel, kui sündisid esimesed interneti-eelsed arvutivõrgud (nagu Usenet ja varajased jututoad), hakkasid kasutajad Monty Pythoni sketši eeskujul üksteist lollitama. Kui keegi tahtis vestlust saboteerida või kedagi foorumist välja süüa, hakkas ta tekstiaknasse lõputult trükkima sõna "SPAM SPAM SPAM", kopeerides viikingite käitumist. See kuvas kogu ülejäänud kasuliku teksti ekraanilt välja ja muutis suhtluse võimatuks. Sellise käitumise ja Pythoni sketši otsese seose tõttu hakati kõiki soovimatuid, massiliselt saadetud ja sisutühje e-kirju ning reklaame nimetama rämpspostiks ehk spämmiks.

Monty Pythoni kuulus "Spämmi" sketś (BBC/Monty Python Flying Circus, 1970)

See sõna paaritub väga hästi teise kurikuulsa terminiga SCAM ehk skämm, mis olemuselt ei ole lihtsalt vargus, vaid usalduse kuritarvitamine. Pettuse anatoomia põhineb psühholoogilisel manipuleerimisel, kus ohvrile luuakse illusioon millestki kasulikust:

• kasvupinnas: petturid mängivad inimlike omaduste peale, nagu heausksus, naiivsus, hirm või kasuahnus.
• pakkumine: ohvrile lubatakse midagi erakordset (nt kiiret tulu, odavat toodet või romantilist suhet).
• konks: tehingu realiseerimiseks peab ohver tegema ettemakse, jagama isikuandmeid või pangapoole paroole. Nagu kirjeldab ERR portaal Novaator, on skämmi puhul reeglina kõik esitatud faktid valed ja erinevalt tavapärasest äriskist ei ole see tehing kunagi mõlemale osapoolele kasulik.

Spämmi ja skämmi seos on ilmne, kuid spämm üksi on vaid tüütu infomüra, kuid skämm on selle laastav kaksikvend, mis on võtnud epideemilised mõõtmed. Ma olen korra tähelepanu juhtinud, et peab olema väga valvas – endalgi oli tegemist kummaliste telefonikõnedega Leedust ja Slovakkiast, Portugalist ja Ühendkuningriigist, mis käisid lainetena: paar päeva järjest tuli kümneid kõnesid, siis oli nädal-paar vahet ja jälle kordus sama.

Seevastu spämmi on tulnud kogu aeg, seda ma isegi ei märka enam, kuid vahetevahel tuleb huvitavaid õngitsuskirju, kus rõõmsalt jagatakse oma õnnestumisi pärandiga või lotovõiduga või laenuvõtmisega (mõelge, inimene on õnnelik, et sai LAENU, ja kiidab selle eest isegi issandat – nagu juhtus Rumeenia kodaniku Cristian Davidiga (usume!), kes ärgitas kõiki sarnast kogemust saama).

Keegi Cristian David jagab oma õnne laenuvõtmisel ja soovitab teistelegi sarnast kogemust (kuvatõmmis siinse blogi kommentaariumist)

Aga, inimesed, olge valvsad! Täna tuli avalikuks, et Eesti Kunstnike Liit on skämmerite käest kõvasti pügada saanud. Koguni 700 000 eurot olevat tuuri pandud. Politsei sõnul räägitakse sellest kui hoiatavast juhtumist, aga seda raha enam tagasi tõenäoliselt ei saa, sest see on kantud välismaale nelja tuule poole.

Juhtumis on kaks kannatanut ehk lisaks kunstnike liidule on kannatanuks ka raamatupidaja, kes andis kelmidele ära ka isikliku pangakaardi, ning tema kaotatud summa on mitmekümne tuhande euro suurune. Jah, raamatupidaja… muidu usaldusväärne inimene, aga hirmus kohusetundlik, uskus, et teeb politseiga koostööd, aitab paljastada petturite võrku, teeb ühiskondlikku head. Tassis pangakaardigi „heade inimeste“ kätte. Appi! Ikka veel, pärast kõiki neid eelmisi juhtumeid,  millest on räägitud „Pealtnägijas“ ja „Kuuuurijas“ söögi alla ja peale. Tundub, et vähe on räägitud. Tundub, et on olnud spämm, spämm, spämm… Või on petturid niivõrd andekad Viplalad, et suudavad ära tinistada kelle iganes.

Antud juhtumi puhul on muidugi lihtne elukaugete kunstnike üle ilkuda, kes elavad pea pilvedes ega märka maiseid muresid, kuid ära on tinistatud ka soliidseid ärimehi, finantskirjaoskusega inimesi ja isegi politseiametnikke ennastki. Sest nagu on märkinud üks politseiuurija, on igaühe jaoks olemas temale vastav petuskeem, mis ootab vaid lansseerimist – meie asi on see õigel ajal ära tunda.  Tuleb tõdeda, et kõigi petuskeemide ema on ahnus – seda nii ühelt kui teiselt poolt. Tahe investeerida, tahe kasu saada. Seda ei tule pahaks panna, see on ettevõtlikkuse alus. Tasub lihtsalt juhinduda kunagise sotsiaalministri Toomas Vilosiuse elutervest soovitusest mitte toppida oma tilli igale poole. Mis laiemalt tähendab ju ka seda, et oma PIN-koode ei tohi iga ettejuhtuva käsu peale kuhugi sisse toksida. Safety first!

REPLIIK # 39. LÜHIKE REMARK EUROVISIOONI TEEMAL

SISSEKANNE # 451

Ma mõtlesin, et ma parodeerin Oravat, aga rahvasaadik ja poliitikamees ja pastorihärra Igor Gräzin on vana sepa sentimendi ise üle võtnud. Igor resoneeris Eurovisiooniga: 

„Bulgaaria laul on puhas jama (et mitte öelda - täielik solk ja ma ei ütle kuna olen leebe inimene). Võidu motiiv on poliitika, sest Bulgaaria on kõige  venemeelsem riik ja hääletajate hulgas domineerivad eurovastalised slaavlased (nt slovakid, sloveenlased) kes vihkavad Ukrainat.“ 

Ma arvan, et Igor võttis ühe pitsi asemel (jälle) neli.

"ME SÕIDAME BU-BU-BULGAARIASSE!"

 SISSEKANNE # 450

Ivan Orav (Alberto Moravia) vaatab mõtlikult resultaati. "Mingisugune Bulgaaria! See pole riik, vaid kirbutsirkus!" (foto: European Union/EP)

Eks minagi vaatasin poole silma ja kõrvaga Eurovisiooni, kus ilma tegid Iisrael ja Austraalia – toredad Euroopa riigid mõlemad – ning Soome, kes oli favoriit, ei võitnud jälle. Ja kihlveokontorites läksid panused vett vedama, sest Soome pidi võitma, aga kes panustas Iisraelile, oleks peaaegu jackpoti saanud. Siin oleks pidanud Mossad veel pisut pingutama.

Aga et Bulgaaria? No teate!! Minusse kargas Ivan Orava ärgas ja kompromissitu vaim.

„Oh, teie, koerad!“ needsin valjusti ja häbenemata.

„Ära sõima!“ vastasid mu kunagised sõbrad. „Elu tahab elamist, mis mõtet on vastu tuult süljata. Näe, saame sõita Bulgaariasse!“

„Mida te teete seal Bulgaarias!“ ei jätnud ma nende hinge rahule. „Mingisugune Bulgaaria! See pole riik, vaid kirbutsirkus!“

„Seal tehakse häid kompotte ja persikumahla,“ leelotasid juudased.

„Mis loom see persik on?“ küsisin mina. „Eestlane ütleb ikka virsik!“

„Ei, persik!“ vaidlesid kameeleonid. „Kui me hääle andsime, võeti meilt tõotus, et me ütleme edaspidi virsiku asemel persik. Siis saame Bulgaariasse!“

„Koerad!“ alustasin ma reipalt uut sõnavõttu, aga kes mind kuulas – keksiti ringiratast ja lauldi: „Me sõidame Bu-bu-bulgaariasse! Bul-bul-bulgaariasse! Ja ostame pee-ee-eersiku!“

No täitsa persik!!

"Me sõidame Bu-bu-bulgaariasse! Bul-bul-gaariasse!" (foto/kuvatõmmis: kroonika.delfi.ee)

Darina Nikolaeva Yotova kuulutati 70. Eurovisiooni võitjaks (foto: Tobias Schwarz/AFP)

*        *        *

Loe lisaks: A.Kivirähk. (2001) Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed.  Tallinn, Kirjastus Varrak, lk 92-93.

ILUS KOIDULA JA TIIRANE KREUTZWALD ehk "SÄÄRANE MULK"

 SISSEKANNE # 449

Aga Koidula (Maria Teresa Kalmet) oli niiii ilus! (foto: Rasmus Rebase/Postimees)

Vaatasin videolaenutusest Ergo Kulla tehtud ja Kris Taska poolt produtseeritud filmi „Säärane mulk“ (2026), mis on järjekordne peatükk nn rahvakomöödiate jadas, kuhu kuuluvad veel „Suvitajad“, „Vigased pruudid“ ja „Kuulsuse narrid“. „Eesti matus“ oli vist ka. Neid tuleb nagu Vändrast saelaudu, kõik ei ole enam meeleski. Nad on nagu nad on – mõni on tsipa parem, aga üldiselt on selline masstoodangu maik man. Kindla peale minek, esindatud on külajandi naljad, kerge armulugu, paar tõsisemat nooti, pilt on helge ja värviline (see on pluss, sest Eesti film üldjuhul on masendavalt hall, eriti need arthouse filmid). Mõnikord mudel töötab, mõnikord jälle absoluutselt mitte. Hea näide minu meelest on „Eesti matus“ – seda ma kinos täiega nautisin -, kuid näiteks „Kuulsuse narrid“ oli pettumus ning „Suvitajad“ totaalne ämber – Sulev Nõmmiku originaal on meistriklass selle kõrval, maestro võib rahulikult hauas puhata, sest piinlikumat/igavamat  re-make’i pole ma näinud.

„Säärane mulk“ päris katastroof ei olnud, aga no samas polnud ka midagi hiilgavat. Koidula liin (keda mängis Maria Teresa Kalmet) oli armas, aga loo mõttes absoluutselt mõttetu – alustades juba sellest, et Lydia Koidula kui Eesti rahva esilaulik väärinuks omaette lugu, mitte kõrvalseisja-vaatleja osa, kelle „highlight“ oli filmis olla Friedrich Reinhold Kreutzwaldi armuobjekt (Raimo Passile sarnasuse eest kümme punkti, ent rollilahenduse eest null punkti). Kreutzwald taandatigi filmis mingiks tiiraseks vanameheks, keda erutas kauni Koidula seksapiil. See oli feil, ebavajalik lisandus. Piinlik oli vaadata. Väkk!!

Pääru Oja isa Peetri osas, kes omaenese tarkuse järgi talitas ja petta sai, oli muidugi õnnestunud leid, ehkki selline ootuspärane typecasting. Mu meelest on Pääru Oja praktiliselt igas filmis üks ja seesama, väikeste nüanssidega – mõnikord tuleb see kahjuks („Suvitajad“), teinekord jälle kasuks („Vari“). Piret Krumm pereema Annena oli ka okei; feministeerium peaks igatahes rahule jääma, kuivõrd ta suutis oma mehe Peetri parajaks tuhvli- ja naerualuseks mängida: filmis oli stseen, kus pereema oli hommikuks voodi tervenisti okupeerinud ja pereisa Peetri seinaprakku litsunud. Eks püksid olnud seal peres pereema jalas, st talitati teadmise järgi, et kui mees on naise pea, siis naine on mehe kael.

Jan Uuspõld Kure-onuna, vallakasakana, oli huvitav karakterroll. Kiidan. Kuid Märt Kolgi Erastu Enn ei olnud päris see, mida ette kujutasin sellest rollist, mille mängis omal ajal „suureks“ ikka Jüri Vlassov Pärnu teatri etenduses.  Võib-olla oli see puhtalt minu viga, et ma ei suutnud Vlassovi rollilahendusest lahti lasta ning mind hakkas kohe see taotluslik jämekoomusk häirima. Kolk mängib ka igas filmis praktiliselt ühte ja sedasama tüüpi, küllap talle loomuomase beebinäo pärast, mis talle need rollid ette kirjutab.

Kokkuvõttes oli liiga palju sellist nalja, mille kohta eeldati, et see peaks nüüd rahva rõkkama panema ja kui see eeldus peab, siis tuleb seda rauda taguda. Nii mindigi üleekspluateerimise teed. Ja enam ei olnudki naljakas, vaid piinlik. Sama asi kehtib ka teiste rahvakomöödiate puhul. Kõige hullem film see polnud – võib vaadata -, aga ta pole ka šedööver. Eks aeg näitab, kas jääb kestma või ununeb. Samas, Nõmmiku komöödiaid peksti ka kriitikute poolt nii et vähe polnud, kuid rahvas armastas. Ja nüüd, läbi aegade sadestuse, on nad muutunud kultuskomöödiateks. Rahvas armastab endiselt, aga nüüd on ka kriitikud leebunud. 

Ma annaks mingi 4/10-st, värvilisuse ja helguse eest, Uuspõllu ja Kalmeti ja Krummi eest. Telekat kinni ei paneks, kui näidatakse.

ACMEFilm Eesti (2026)

KASTIST VÄLJAS ARMUAVALDUS SUURLINNALE: Peedu Saar. "Kastimees"

 SISSEKANNE # 448

Rahva Raamat

Peeter Sauter kirjutab “Sirbi” arvustuses: ”Esmapilgul lihtne „Kastimees“ kubiseb kirjanduslikest allusioonidest, vihjetest, taustadest nii poololematus sündmustikus kui ka keeles, aga veelgi enam tunnetes, autoripositsioonis. Peedu Saar ei ürita olla kultuurne, literatuurne, ei puista tsitaate, aga on ometi niisugune olemuslikult – üksildane kirjandusmunk võõrsil, ilmselt Eestiski. Et üksindus ja üksildus oleksid veel valusamad ja ilusamad, läheb „Kastimehe“ jutustaja Londonisse otsima üksiolemist rahvamassis (lonely crowd).”

Ma olen paar korda Londonis käinud ja mõned paigad on mullegi tuttavad. Shaftesbury Avenue, Oxford Street, Trafalgar Square, Piccadilly Circus, Kensington ja Chelsea, Earl's Court, Camden, Golders Green (igaüks, kes siseneb linna Stanstedi lennujaama poolt, teab, et see on esimene peatus Londonis teel Victoria bussijaama). Siis on mingid universaalsed märksõnad nagu Tower Bridge ja Toweri kindlus, Soho ja Westminster, London Eye, doubledeckerid ja metroo. Sellega pidi sõitma, aga tuli võtta District Line, sest see viis kõikide vaatamisväärsuste juurde, joostes West Endist East Endi, mööda Thamesi vasakkallast. Siis oli veel Circle Line, mis laskis ringiratast. See oli tähelepanuväärne sõit sellepärast, et kusagil Gloucester Roadi ja South Kensingtoni jaama vahel võttis rong hoo maha, hakkas koledasti kõikuma ja mürisema ning elekter vilkuma, et oli karta, et kohe kohe annab veerem otsad. Korraks jäi isegi seisma. Inimesed ei kergitanud kulmugi, vahtisid tülpinult enda ette või telefoniekraani. Arusaadav, brittide impeerium on vana ja väsinud. Kõik on natuke kulunud. Nagu Royal Albert Hall tuhmilt punase interjööri ja  narmendavate vaipadega.

Praktiliselt oli see kõik, mida algajale huvilisele vaja. Esimesel korral saigi hommikust õhtuni mööda vaatamisväärsusi tuuritatud, sest kõik oli vaja korraga sisse ahmida – et pärast tunnistust anda: jaa-jaa, ma käisin seal ka. Niimoodi sai käidud Madame Tussaud’ vahakunstimuuseumis, mis tegelikult on kitśide kitś – ning sisse põigatud Baker Streeti Sherlock  Holmesi muuseumisse, mis püüdis sulle müüa kõrge hinnaga hästi väljatöötatud müüti (ja hästi müüs, sest järjekord oli uksest välja). What a waste, what a rip-off! Ütlen ma nüüd – kuna tookord seisin ma vapralt järjekorras koos hiinlaste ja jaapanlastega, ahhetasin ja ohhetasin.

Teisel korral oli reisi fookus hoopis muul. Turistilõkse püüdsime vältida. Rohkem nagu pubituur. Meelde on jäänud mingi kõrgete lagedega pubi Leicester Square’i lähedal, kuhu astusime sisse liiga vara – punetava näoga tüse kõrtsmik vahtis uudishimulikult, veidi tõredalt uusi nägusid, aga kuna me jäime tiksuma terveks pikaks õhtuks, siis lõpuks olime nõnda seltsinud, et kõrtsmik tegi allahindlust ja nimetas meid ”mate’ideks” (probably aussie!). Õhtu edenedes vajusid sisse lärmakad töölisnoored, kiilakad ja dressides ning tütarlapsed vanuses 20-60+ ning lauad lükati kokku ja õlleklaasid kukkusid ümber ja mõned kukkusid tooliga ümber ja laul võeti üles ja krõpsupakid vedelesid õllest ligasel laual ning mehed kusid potist mööda ja üle saali hõiguti ”one pint” ja ”fucking cunt” ja ”bloody Irish” ja ”cheer-i-o” ning see oli üks toredaim õhtu vihmases ja uduses Londoni kesklinnas. Ausalt.

Järgmisel päeval oma Cromwell Roadi hotellitoas, mis oli remonti näinud 50 aastat tagasi ja kus padi oli vereplekiline ja kus sibas ringi prussakas, valutasime sõbraga pead ja mõtlesime kuskile grüünesse sõita, ent mõte käis lõpuks sama rada nagu Kastimehel:

Ega ma tõtt-öelda eriti ei usu ka, et seal linna taga midagi väga oleks. Mingisugune jälk teenindusala, tanklad ja kaubahoovid, nisupõllud ja jäätmaad, rebased ja śaakalid, paar varemetes lossi ja lõputud töölisasumid – kõik kokku veel kurvem kui see elajalik linn ongi. Jah, kurb on see Inglismaa lugu. (lk 32)

Thamesi kaldapealne on enamasti külm, kõle ja tuuline. Seltskond on ebameeldiv, palju on pätte, hispaanlasi ja turiste, alailma satub mõne kakluse otsa. /…/ Võin käe südamele panna ja kinnitada, et pole midagi ebameeldivamat, kui jalutada sombusel sügispäeval Hampsteadis, kus vähemalt iga teise akna taga istub igavlev inspiratsiooni ootav kirjamees. Ja ega see ei tule, see inspiratsioon! Võib-olla kunagi on tulnudki, aga siis kolitakse Hampsteadi ja siis on kõik. Enam ei tule midagi. Tuhvlites jalgu lohistades käiakse köögi, peldiku ja kirjutuslaua vahet, nokitakse küpsisepuru, seistakse akna alla, ohatakse. Ma olen ise näinud, kuidas nad seal seisavad ja ohkavad ja inspiratsiooni ootavad. Pole midagi ebameeldivamat, kui sellise silma alla sattuda. Seda mustust ei pese enam maha. Tänaval vastu tulles on nad suuremeelsed ja malbed, kõik need kirjamehed, toidavad pargis oravaid pähklitega, pärast aga ronivad tagasi oma ussipessa ja ohkavad. Kõik need kõrgete lagedega uhked Hampsteadi korterid on ussipesad ning pruugib sinna akende alla sombusel sügispäeval pahaaimamatult jalutama minna, ainult läbi jalutada, kui oledki juba sattunud kolme või nelja viletsa romaanikese sisse. Alatult ja igasuguse väärikuseta elatakse Hampsteadis. (lk 38-39)

Ema ütles, et kui ma päris hätta peaksin sattuma, võin ju lõpuks alati saatkonda pöörduda, et peaasi, jätku ma aadress meelde. Ning see aadress – korra küll pisut muutunud, neil päevil 44 Queen’s Gate Terrace – on mul meeles püsinud küll, aga tõeliselt hätta pole ma siis nähtavasti (järelikult!) sattunud, sest ma pole vaevunud mitte majagi üles otsima. Kusagil seal läänes ta on, nooblis ja igavas Kensingtonis. Peale päris algusaegade mõnd juhuslikku eksirännakut pole miski mind sellesse kanti tagasi tõmmanud. Ja kastimehena pole sinna hoopiski asja! Kensington on võib-olla tõesti Londoni linnaosadest veel see kõige hullem. Sinna uitama sattudes ajab lihtsalt nii hullusti haigutama, et see on midagi otse rumalat! (lk 66)

Kastimees on niisiis üksildane uitaja, loitering spirit, rohkem nagu seisund. FM Dostojevski käis Londonis enam kui sada viiskümmend aastat tagasi, sest tahtis aru saada, kus elas ja töötas tema jumaldatud Charles Dickens. Ta käis siin korra ega tulnud  enam kunagi tagasi, sest ta nägi kohutavat vaesust, lokkavat prostitutsiooni ja suurlinna jõhkrust. Nojah, millises muus linnas peale Londoni kasutati väikeseid poisse selleks, et nood läbi korstna roomaks ja lõõrid puhtaks pühiks – et kamin paremini tõmbaks!  London oli kloaak. Rappija Jacki kodu. (Muide, nad on sellegi rahaks teinud; võid käia raske raha eest East Endis, Whitechapelis, rappija jälgedel – aga seal pole enam paheline ja pime ja prostituudid ei lõngu mööda kangialuseid, vaid hoopis hindud ja desi’d.)

Nüüd on London kõrghoonete meri, nagu Manhattan. Suht kaootiline. Cityscape’i dominandiks on teravatipuline The Shard, mis on justkui ora hääbunud kuningriigi perses. Aga pimeduses on ilus vaadata, tuled ja puha. Kastimees otsis munakujulist kõrghoonet… ja ei leidnudki üles. The Shardiga seda muret ei juhtu. Veel.

The Shardi otsast näeb London niisugune. Selleks, et teda ennast mitte näha, tuleb tema otsa ronida. (Foto autor on Kristina, kes viitsis.)

Lugesin Kastimehe melanhoolset reisipäevikut, eneseotsinguid suures linnas, mis on pikitud iroonia ja huumoriga. Võiks arvata, et ta vihkab Londonit, seda ”urruauku”, kuhu sobituks hästi The Shardi koonus. Mulle tundub hoopis, et see on üks omamoodi armuavaldus linnale, kuhu saab end ära kaotada. Nii et see pole mitte eneseotsingu, enese ülesotsimise lugu, vaid eelkõige just enda ärakaotamise lugu. See on linn, kuhu võid end ära kaotada mitmel erineval viisil ja nii kauaks, kui võimalik ja vajalik.

Siia lõppu jääb Londoni vaibi illustreerima Fausti lugu ”The Sad Skinhead” – saksa hipianarhistide pilkav nägemus , mis on leitav nende 1973. aasta plaadilt, mille nad tootsid äsja Virgini plaadifirma asutanud Richard Bransoni jaoks, kes võttis nad pahaaimamatult oma palgale. Tema esimene kontraht oli edukas olnud – imelaps Mike Oldfield oli valmis saanud ”Tubular Bellsi” (sobiv pala ”The Exorcisti” filmile) – ja Faust tõotas sama. Kuid saksa ”sauerkraudid” keerasid Bransoni mõisa pahupidi ja tegid hipiasju (jämmisid ja eksperimenteerisid, peamiselt logelesid ja suitsetasid kanepit) – mis ei toonud pennigi sisse.

Tõele au andes, plaat ”Faust IV” siiski ilmus ja on hiljem end rehabiliteerinud – eriti seetõttu, et just sealt pärineb termin ”Krautrock” (samanimelise loo järgi).

Apart from all the bad times you gave me
I always felt good with you
Going places, smashing faces
What else could we do?

Faust - The Sad Skinhead (1973)