AMEERIKA, LAS MA VÄRVIN SU SINISEKS...

 SISSEKANNE # 515

Kuvatõmmis New Yorkerist, 04.11; 23:00 EET

Parafraseerides Mahavoki omaaegse menulaulu sõnu, siis… Donald Trumpile oleks meeldinud ikka originaal. Vahevalimised Ameerikamaal on läbi ja sinine laine on sellest üle käinud. Või nagu Jonatan Vseviov märkis – tsunami. Vabariiklased kaotasid nii Esindajatekoja kui Senati. Mida oligi arvata.

Aga seejuures kaotada ka Texas ja Kansas?! Not my fault, jõudis Trump oma some seinal juba deklareerida. „Kui Texase kuberner Greg Abbott poleks oma poliitilise karjääri viimase kuue kuu jooksul muutunud „RINO-ks“ (vabariiklaseks, kes käitub nagu demokraat), poleks ta kaotanud. Ta pöördus tagasi oma algse valemi juurde – ja see polnud ilus vaatepilt!“

Ka lubab Trump, et temast saab „poliitikaanalüütik [Political Pundit] – nii heas kui ka halvas mõttes –, kes lahkab põhjuseid, miks need kandidaadid võitsid või kaotasid!“ MAGA-müts rändab kohvrisse, sest uus müts on juba varnast võtta – kah otsekohese sõnumiga.

truthsocial.com/@realDonaldTrump

Sealjuures jõudis Trump sekundi murdosa jooksul kiita demokraate, et nood tegid head tööd, ja leidis oma leksikast üles sellise rariteetsõna nagu KOOSTÖÖ, mida lubas võib-olla teha (promises, promises / sweet little lies), kui tal vetostamisest peaks isu täis saama. Mida ei juhtu, sest VETO on niisama kallis ja ilusakõlaline sõna nagu TARIFF.

MAGA uus müts, presented by Donald J Trump (truthsocial.com/@realDonaldTrump)

Nii et need kolm sõna… TARIFF, MAGA, VETO! Nende najal saab Ameerikamaad juhtida küll, tõsiusklikele piisab. Meenub Ellotśka Ilfi ja Petrovi „Kaheteistkümnest toolist“, kes purjetas edukalt läbi elu ainult kolmekümne sõna ja fraasi toel, millest üks kõlas näiteks nii: „Ära õpeta mind elama!“ – vastus igasugusele kriitikale ja mistahes abikaasa märkusele.  Trump on ju alles poole peal – ja ehkki nii Esindajatekoda kui Senat on lännu, siis Valge Maja on ikka „meie“! Demokaadid saavad jonniva presidendi ja śõu läheb edasi. Nagu oraakel noorem-Helme ütles, ei karda Trump nüüd midagi ega kedagi. Politoloog Karmo Tüür hoiatab, et kuna Trump ei saa nüüd sisepoliitika väga soleerida, siis võib ta fookuse pöörata rohkem välispoliitika poole, mis aga Euroopa vaatest ei pruugi hea olla. Koostöö küll, aga Hiina ja Venemaaga. Vseviov sekundeerib: „See tähendab meile seda, et lõpuks Ameerika Ühendriikide välistegevus on raskemini ennustatav ja selles välistegevuses võib olla vähem stabiilsust kui seni. See kinnitab minu varasemat mõtet: kui Euroopa tahab Euroopa asju ajada, siis ta peab ajama neid ise, lootmata sellele, et keegi teine meie eest meie asjad ära ajab. Mulle tundub, et see on täna pärast neid valimistulemusi veel selgem, kui oli eile õhtul.“ (ERR, 04.11)

Olgu kuidas on, aga keegi on süüdi. Kui Trump ei ole (me usume!), siis… siis on keegi teine. Demokraadid nagunii, nemad on alati. Aga JD Vance tunnistas, et vahevalimiste kaotuse tingis Iraani sõda. „Meie kaotuse põhjuseks oli sõda. President ütles seda eile õhtul ka ise,“ ütles Vance oma esimestes avalikes kommentaarides pärast vabariiklaste lüüasaamist vahevalimistel. „Kui keegi tahab väita, et see oli seda väärt, et see oli väärt senati kaotamist järgmiseks kuueks aastaks, siis tehke seda,“ jätkas ta. „Aga kõik teavad, miks me kaotasime,“ kirjutas Vance ja lisas, et vabariiklased peavad parteile parima tuleviku sillutamiseks olema ausad Iraani sõja mõju suhtes oma kampaaniale.

Heakene küll, kes kõige kõvemini tagus sõjatrumme? Eks ikka sõjaminister Pete Hegseth. Ongi perfektne patuoinas käes. CBS News teataski mitmele asjaga kursisolevale allikale viidates, et Donald Trump vaeb pärast vabariiklaste ränka kaotust kongressi vahevalimistel kaitseminister Pete Hegsethi vallandamist.

Vau! Kui see peaks tõeks osutuma, siis on Iraan või sees! Võiks isegi möönda, et USA vahevalimiste suurim võitja oli paradoksaalsel moel Iraani islamivabariik. Trump kaotas oma jõuõla ning – guess what – kirsiks tordile teatas otsusest lõpetada  Iisraelile iga-aastase sõjalise toetuse andmine, mille suurusjärk jääb 3,8 miljardi kanti. „Nad on ise piisavalt jõukad, et end kaitsta,“ põhjendas Trump oma otsust ja lisas, et Netanyahuga on kokku lepitud ja too oli nõus. Aga kas seetõttu kaotas Trump Ameerika juudikogukonna hääli, kes teab.

Laul (patuoinale). Beck - Loser (1994)

SOTSIDE UUS IMERELV

 SISSEKANNE # 514

Vanasti ikka öeldi, et noorest peast võib inimene sots olla, aga vanemaks saades läheb ta ikka konservatiiviks kätte. Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov astuski sotsdemokraatide ridadesse, aga ega ta väga vana veel polegi. Ülinoor ka mitte. Selline keskmine. Seega peaks olema teadlik otsus, läbimõeldud ja kaalutletud, mitte kireimpulsi ajal sündinud.

Vana toriseja Urmas Reinsalu juba jõudis märkuse teha, et Vseviov nüüd küll siiralt sots ei ole, vaid pigem on see ikka hoolikas poliitiline kalkulatsioon. Ei tea, kas temast hakatakse peaministri kandidaati vormima, materjali nagu oleks. Aga ta tundub olevat siiski ühe-kahe teema mees, st välispoliitika ja riigikaitse aspektide tundmises on ta kindlasti tugev, kuid sotsiaalvaldkonnas ja muus pehmes segmendis – kahtlen. Tal on ka pisut liiga kõrge enesehinnang, või noh – tundub veidi kõrk. Pealegi on ta juut – ja see rahvus ei tee midagi siiralt ja omakasupüüdmatult (mitte et eestlane sedasama ei teeks, aga ta on ses osas kindlasti tahumatum ja juhmim).  Ju talle midagi lubati sotside poolt. Sest liigub ka kuuldus – meediast loetuna - , nagu oleks Vseviov solvunud, et refid pakkusid kaitseministri kohta erukindral Heremile, mitte talle.

Delfi tõdeb, et poliitikasse astunud Vseviov jõudis juba oma esimesel pressikonverentsil tõestada tõsiasja: suured sõnad on tal sama selged kui diplomaadil korrektne käepigistus.

Ja selle tõdemuse ajel kutsuti ellu jälle SUUR KORREKTSETE VASTUSTE GENERAATOR, tänu millele saab Jonatanilt küsida mida iganes. Jah, mida iganes!  Sest vastused on nagunii poliitiliselt korrektsed, hoolikalt kaalutud ja samas väheütlevad, et… parem ära küsi. Meenutab kunagist Jüri Ratase ÜMMARGUSTE VASTUSTE GENERAATORIT.  See on siis mudel # 2.

Ma küsisin ka – lihtsaid küsimusi omast arust. Võib-olla oleks pidanud küsima midagi talle tuttavamast ampluaast. Näiteks.. um… kes moodustab uue Iisraeli valitsuse - kas Netanyahu või Eisenkot?

STUBB JA STøRE HELISTASID HELSINGIST PUTINILE

SISSEKANNE # 513

Lugesin uudislugu, et Soome president Alexander Stubb ja Norra peaminister Jonas Gahr Støre helistasid Helsingist Kremli vanamehele. Kas just täpselt nii, aga enam-vähem nii võis see olla.

Norra peaminister nimelt tuli Soome presidendile külla. Sõivad-jõivad, püüdsid kala. Norra peaminister jutustas õhinal, kuidas ta oli äsja Ameerika onult kurjasti võtta saanud, et ta Noobeli preemia oli hoopis hoopis ühele toredale Aafrika tädile andnud. 

„Onu sai väga kurjaks ja lubas mu päranduse nimekirjast maha tõmmata,“ kurtis Jonas, aga tasameelne Alexander lohutas, et  eks vanad onklid ongi peast soojad ja et see läheb tal üle. „Vaata, ta homme ei mäletagi… Mäletad, Mettega ta ju kah paukus.“

„Küllap vist,“ ohkas Jonas. Püüdsid siis edasi. No ei võtnud. Igav hakkas.

„A kuule, helistame sellele Kremli onule. Teeme pulli. See on täitsa sooda ju, vaata mis teeb,“ pakkus Alexander.

„Eee… ei tea… kas maksab?“ kõhkles Jonas, kellel mõlkus meeles ikka see Ameerika onu pahameel. Seda oli päris ropp kuulda.

„Helistame telefoniputkast… Mul on number. Ega ta aru ei saa, kes helistab…“

Poisid lähevad taksofoni juurde ja valivad…

"Алло? Что надо?" kärgib teiselt poolt kole ja kärisev hääl, pärast pikka ootamist. Torus undab, viliseb ja ragiseb.

Poisid kohmetuvad hetkeks. Siis koguvad end ja vuristavad torru: „Vene russ, kapsa uss…“

„Чего-чего? Ёбаный…“ Käre hääl tulistab nüüd sisisevaid ja susisevaid sõnu nagu maximi kuulipritsist, aga poisid viskavad toru hargile.  Uhh, ebameeldiv ja kõhe, aga pisut nagu põnev ka. Veidi nagu partners in crime. Aga need onud on ikka mõlemad peast imelikud, teavad poisid ja longivad kodu poole.  On niisugune tore ühteka-tunne.

PELDIKRIIK NORRA JA NICKI MINAJ'I PEPU. TRUMP PEEGLITAGUSEL MAAL.

 SISSEKANNE # 512

Ma tean, härra Oranźist on juba kopp ees. Aga me oleme alles poolel teel loojangu poole. Pingutage rihmasid, sest Trumpi lunapargi Ameerika mäed on kurvilised ja ettearvamatud: teevad südame alt õõnsaks, ajavad kõhu lahti ning panevad okse lippama.

Taaskord Nobeli (öäh, typo - ikka Noble, Trumpi standardite järgi) preemiast ilma jäetud Donald Trump näitas üles tõelist solvumise meistriklassi, nimetades Norrat "sitamaja" riigiks (shithouse country) ehk peldikuks. Sest 2025. aastal anti preemia Venezuela opositsioonijuhile Maria Corina Machadole ning sel aastal Lõuna-Aafrika Vabariigi juristile Navi Pillay'le panuse eest rahu ja rahvusvahelise õiguse edendamisse.

"Aga mina? Kas neid auhindu antakse välja kaks? Ega ma Norrast suures vaimustuses ei ole. Ausalt öeldes Norra sakib. Õigupoolest on Norrast saanud üks sitamaja riik," teatas Trump 25. oktoobril Michigani osariigis Port Huronis valimiskampaanial esinedes. Rahvas turtsus naerda ja plaksutas.

Samas Taani on jälle kośśer. Sest Trump asus Taanit kiitma: "Me teeme koostööd Taaniga. Hea riik, tore ja hea riik. Kui keegi tahab Taanist meie riiki tulla, siis olen täiesti poolt. Aga pean ütlema, et Somaaliast... mul on neist kõrini. Eelistan iga kell Taanit. Taani - nemad me võtame vastu. Rootsi, Norra... ei usu, sest ma ei saanud Nobeli preemiat, kuigi ma tegin sellele [sõjale] lõpu. Seega ei taha ma kedagi Norrast. Ma ei taha Norraga mingit tegemist teha." (ERR/Politico, 26.10)

Ei teagi nüüd! Alles see oli, kui Trump sarjas Taanit, et too ei oska Gröönimaaga miskit peale hakata, jääkapp seisab tühja ega too sisse, pealegi olevat see julgeolekurisk Ameerikale - nii et andku parem ära. Mis puutub kummalisse hüppesse Somaaliasse, kui teemaks olid Põhjala riigid, siis on tõenäoline, et Trump pidas silmas Soomet... Mis võib-olla ärritas stabiilset geeniust, sest, noh, Soome / Somalia on ju stabiilselt õnnelik! Konkurents stabiilsusele? You bet!

Sealsamas poodiumil jõudis ta kiita ka Nicki Minaj'i kena tagumikku. Minaj, kes peab end pikaaegseks Trumpi toetajaks, astus presidendi kõrvale kõnepulti ja pidas kaheminutilise sütitava kõne, mille järgi on Trump "andnud meile tuleviku, mida oodata. Meil on tõesti vaja, et kõik need suurepärased inimesed valituks osutuksid, sest meie riigi jaoks on käes tähtis pöördepunkt. Me armastame Trumpi!"

Trump võlgu ei jäänud. "Ta pole kunagi varem nii kaunis välja näinud. Ta saab asjale pihta. Ta on tark." Ja ta kiitis räppari tagumikku: "Muide, ma vaatasin just ühte pagana ilusat tagumikku. Nicki Minaj. Seda on raske mitte märgata."

Indeed! Ma vaatasin seepeale esimest korda elus ka ühe Nicki Minaj'i video ära. Ei noh, ASSets that can move MASSes!!

Tõtt-öelda jõudsin ma just lõpule huvitava psühhoanalüüsiga Donald Trumpist, tema õukonnast ja toetajatest (a la Minaj). See on äsja eesti keelde tõlgitud Manfred F.R. Kets de Vries'i esseistlik raamat "Trump peeglitagusel maal. Süvamõtisklusi" (Trump in Mirror Land: Subterranean Reflections, 2025, e.k. Äripäeva Kirjastus, 2026). Autor on tunnustatud juhtimisalase mõtteteooria ja praktika ekspert, organisatsiooniteoreetik ja kliiniline professor, mistap kannab antud teos ka psühhoanalüütilist pitserit. See tähendab, et vähem poliitilist garnituuri ja rohkem sisekaemuslikke mõtisklusi, mis ikka ja jälle algavad ja lõppevad küsimustega, et kuidas me küll jälle siiani jõudsime?? Seda enam, et meil oli juba veidravõitu Trump 1.0 kogemus all olemas, aga ei - me vajasime veel absurdsemat ja hardcore'i versiooni, Trump 2.0, ja seal me nüüd kõik oleme: Norra on sitamaja, kuid see-eest on Nicki Minaj'i tagumik vapustav! Rahvas, või nagu Kets de Vries tabavalt määratleb - sheeple (sheep+people, eestikeeses tõlkes lamblus) - määgib kaasa. 

Kets de Vries on oma hinnangutes kaunikesti subjektiivne. Nagu me kõik oleksime, kui lahkaksime Trumpi kaasust ja üritaksime ta juuksepahmaka ja oranźi kesta alla pilku heita. Tema oleks Trumpi kategoorias see "heiter", "keskpärane luuser", keda häirib geniaalsuse võidukäik. See "narr" - midagi taolist nagu Robert De Niro või Jimmy Kimmel. Neil pole ju midagi... Isegi mitte Nicki Minaj'i võrratut tagumikku.

Aga ta kirjutab hästi. Sest ta kirjutab lihtsalt. Lihtsus on alati mõjus. Tegelikult analüüsib Kets de Vries Trumpi tema enda instrumendiga, aga ta rakendab selle - lihtsuse - mõtlemise ja loogika teenistusse, lisades juurde irooniat ja sarkasmi. See on ka ainuke pisike miinus antud teose juures, et see on nii ootuspärane, etteaimatav komponent, ja pealegi - nii kergesti kohandatav. Trump on imeline inimmaterjal vastupropagandaks, satiiriks ja süsimustaks huumoriks, ta on meemimeistrite kullaauk! Näiteid Trumpi jaburustest ei pea sügavalt kaevama, piisab vaid otsingumootorisse sisestada tema nimi - ja hakkab tulema! Ma isegi ratsutan häbematu otsekohesusega siinse blogiga Trumpi seljas, mis seal salata!

Muuhulgas kirjutab Kets de Vries: 

"Trump, kes jääb alati enesele kindlaks, kasutab kõige primitiivsemat kaitsemehhanismi, teisisõnu killustamist. Meie nende vastu. Head (meie) vs. pahad (nemad). Tariifid toidavad seda narratiivi kenasti: "Nemad petavad, meie rakendame vastumeetmeid." Ei mingeid nüansse, varjundeid. Üksnes pelk rahuldustpakkuv nupulevajutus.

Ja seal ongi too psühholoogiline valupunkt. Lihtsus. Trumpi maailmavaade on värviraamat. Ülemaailmne kaubandus on nagu IKEA mööbli kinnisilmi kokkupanemine. Ja ometi on tariife üpris lihtne mõista, olgugi et nende mõju on märksa keerulisem rägastik. Poliitikutele need meeldivad, sest neist saab fantastilisi lööklauseid.

Sestap on vaesele väiksele Lesothole tariifid peale lajatada kas avangardistlik majandusteater või kontrolli alt väljunud improetüüd. Majanduslike sanktsioonide määramine riikidele, kus elavad ainult pingviinid, saab olla kas geniaalne mõte või vaikne appikarje. Mis iganes see on, paratamatult tekib mõte, et Trumpi Whartoni [rahandusele orienteeritud ärikoolide Olümpose mägi - Kets de Vries] kooliõpikud olid trükitud tagurpidi.

Spengler võib siin musta huumorit pakkuda. Tema uskus, et manduvad tsivilisatsioonid ei tooda üksnes kokkuvarisevaid mälestusmärke ja abstraktset kunsti, vaid tüüpe. Arhetüüpe. Tegelaskujusid, kes kehastavad oma ajastu olemust. Ja selles mõttes on Trump ju viimase etapi impeeriumi elav ja hingav kehastus: kirev, kaootiline, pealtnäha enesekindel ja veidralt oranź.

Kui vaadata poliitikat üleilmselt - Orbani, Modi, Putinit või Xid - ei näe me üksikuid hunte. Kui uskuda Spengleri teooriat, näeme hilissügisesse jõudnud tsivilisatsiooni loomulikke Caesareid. Rammumehed ei ole anomaaliad, vaid kriisistaadiumis ühiskonna sümptomid." (Kets de Vries 2026: 24-25)

Lõpetuseks veel paar rida autorilt selle raamatu eessõnas, selle raamatu õigustuseks:

"Need esseed ei ole pelgalt kriitika. See kogumik on minu panus. Aus, puudulik ja kirglik. Need on mõeldud üleskutsena neile, kes endiselt usuvad, et demokraatia väärib kaitsmist mitte relvaga, vaid sõnade, hääletamise ja kõnelemisega. Kirjutasin need tasastele mässulistele - õpetajatele, kunstnikele, mõtlejatele, aktivistidele ja harilikele kodanikele, kes on valmis seisma, kui istuda oleks mugavam. Neile, kes räägivad mitte selleks, et neid kuuldaks, vaid et vaikus on liiga valus hind, mida maksta." (Kets de Vries 2026: 10-11)

"Norway has become a shithouse country." (CTV News)

"By the way, I looked at the hell of a beautiful ass before. Nicki Minaj." Quod licet Iovi... (NDTV)

Aga vaata ise ka! Nicki Minaj - Starships (Explicit) (2012)

KURTNAS SAAB VARSTI OODATA...

 SISSEKANNE # 511

Kuvatõmmis: ERR

... kas siis rongi, sõpra või müstilist Godot'd, kes pidi millalgi tulema, aga ei tulnud teps mitte. 

ERR teatas nimelt, et Saku valda Kurtnasse rajatakse esimene kohalik Rail Balticu ooteplatvorm, ehitatakse perroon ja varjualune. Mitte ainult.

"Platvorm tuleb 115 meetrit pikk. Meil on ka 210 meetrit pikkasid platvorme, et vastu võtta nii rahvusvahelist reisirongi kui ka kohalikku Elroni rongi," ütleb Rail Baltic Estonia juhatuse liige Lauri Ulm. "Siin näeme lahendust, kus reisijad saavad üle raudtee minna liftidega kõrgemale ja ülepääsuga." 

Nii et lift tuleb ka ja puha. Vinge värk. 

Aga RONG ise tuleb kuue aasta pärast. Kõige varem ja kõige optimistlikuma prognoosi kohaselt. Võib-olla. Tähendab - siis, kui raha juurde antakse. Don't get me WRONG, aga miljon nurjatut väikest probleemi võib vahele tulla, enne kui Kurtna platvormi saab sihipäraselt kasutama hakata. Ja kui siis see rong lõpuks tuleb - ja ikka see, mis meid Euroopasse viib, mitte moderniseeritud Tallinn-Pärnu "suss" -, siis on aeg see platvorm kapremonti saata, sest ta on juba run down, amortiseerunud, graffitit täis, lift ka ei tööta. 

Seniks head ootamist. 

Flash and The Pan - Waiting For A Train (1983)

Stseen lavastusest "Oodates Godot'd" (2001, Dublin Gate Theatre: Barry McGovern (Vladimir) & Johnny Murphy (Estragon)

HUMANIST PUTIN - MIS IMELOOM SEE ON?

 SISSEKANNE # 510

Ennekuulmata imeasju võib kuulda USA erisaadiku Steve Witkoffi suust, kes on praegu Piiteris erikõnelusi pidamas. Ikka selle sõja asjus. See venib ja venib, juba tiksus 1700 päeva täis. Pidi kolm päeva kestma. Aga on justkui lõputu küünlapäev. Või nagu Turkmeenia igipõlev gaasiauk.

Witkoff ütles seltsimees Putinile, et: “You talk so much about my president, President Trump, being a humanitarian. You are a humanitarian also, sir, and I salute that, I commend you, and I thank you again,” (Politico, 21.10)

ERR tõlkis tsitaadi maakeelde: „Räägite palju sellest, et minu president, president [Donald] Trump, on humanist. Ka teie, härra, olete humanist ning ma tunnustan seda, kiidan teid ja tänan teid veel kord.“

Humanist?? Humanitaar… no võib-olla. Kas mitte Putin isiklikult ei tutkinud Ukraina ajalugu, kirjutas sealt välja hulga fakte ja tegi korralikku mash-up’i, millest järeldas, et on igati loogiline väed Ukrainasse sisse viia. Otsus tugines ajaloolisel õigusel, faktidel, made up by me. Selle ajaloo-pamfleti esitas ta mäletavasti mõned päevad enne sissetungi.

Aga nüüd et kohe humanist?? Minu teada on see inimene, kelle maailmavaade seab kesksele kohale inimese, tema mõistuse, väärikuse, vabaduse ja arengupotentsiaali. Tavakeeles nimetatakse humanistiks sageli lihtsalt inimest, kes ilmutab suurt inimsõbralikkust, austab teiste inimväärikust ning seisab ühiskondliku õigluse, võrdsuse ja inimõiguste eest – seda lugesin Sirbist.

No seltsimees Putinile ma võin külge kleepida igasugu epiteete, üks värvikam kui teine, aga et humanist… See viib mind jälle kuhugi orwelliliku doublethinki maailma, kus sõda on rahu, vabadus on orjus ja teadmatus on jõud.

Härra Witkoffi diplomaatia meistriklass on sedavõrd hiilgav, et võtab Putini hääst meelest kohe vuntsi keerutama. Tal neid ei ole … veel..., aga noh, te saate ju aru, mida ma mõtlen.

Anton Gerashchenko (X)

MIS, KURAT, TOIMUB PRANTSUSMAAGA!?

 SISSEKANNE # 509

 

Sous le ciel de Paris, marchent des amoureux / Leur bonheur se construit sur un air fait pour eux (Edith Piaf) (video: Nastia Varkovets, FB, muusika: Plastic Bertrand - Ca plane pour moi)

Mis, kurat, toimub Prantsusmaaga?! (Nõndanimetatud) kooliõpilaste ja tudengite protestid pöördusid nädalavahetusel selgeks vägivallaks riigiinstitutsioonide ja ühiskondlike normide vastu. Aktsiooni astusid mingid kapuutsides ja dressides ebamäärased inimesesarnased olevused, kes lõhkusid, laamendasid, sodisid ja põletasid, kähmlesid politseiga ja marodööritsesid kauplustes ja butiikides. Stseenid meenutasid pronksiöö aegset Tallinna kesklinna, kuigi kümneid kordi intensiivsemal skaalal. Mässati Pariisis ja üle kogu Prantsusmaa. Näiteks Limoges’is põletati maha linna ajalooline raekoda, aga Lyonis turismiinfokeskus. Rääkimata kümnetest, sadadest mälestusmärkidest ja monumentidest, mis poliitilisi rõlgusi täis kritseldati. Väikepoed ja butiigid tassiti kaubast tühjaks jne, jne. Apokalüpsis!

Ja me nägime kaadreid, kus protestijate seas voogasid Palestiina lipud, aga mitte ühtegi Prantsusmaa lippu. You gave Palestine a bad name!!!  Palestiina lippu seostatakse nüüd tahes-tahtmata ultrareligioosse märatsemisega, kaose ja hävinguga. Sest kuidas Palestiina lipu lehvitamine aitab kaasa elukalliduse ohjamisele või koolide olukorra paranemisele? Ei kuidagi. See on lihtsalt lagunemine.

Ükskõik kui õilsad olid algpõhjused, siis neid varjutab jäädavalt see irratsionaalne kaos, kuhu vajuti. Politsei justkui oli jõuetu seda kõike ohjama (reeglid!) – ja kui kasutati jõudu, siis tabas neid kriitika (nad on ju lapsed!!). Selliseid olukordi kasutatakse alati ära, nii eri poliitiliste jõudude, religioossete huvigruppide kui ka meedia poolt. Ja selle kõige taustal on veel tehisintellekti faktor: vaadake, kui palju on sotsiaal- ja tavameedias kõrvuti pealtnägijate reaalselt filmitud klippe ja AI poolt genereeritud materjali, millel on kindel eesmärk – toetada millegi/kellegi narratiivi, kallutada avalikku arvamust ühes või teises suunas, tekitada lihtsalt viha. Need klipid on meediavoos sageli kõrvuti ja näiliselt toetavad teineteist, kuid ohtlik on see, et üks peegeldab olukorda, aga teine nügib avalikku arvamust teadmata kellele kasulikus suunas. Näiteks levib sotsmeedias klipp, kus protestijate meres on näha Palestiina lippe, mille seas prominentselt ka üks Eesti trikoloor. Mida teeb Eesti trikoloor mingis suva Prantsuse linnas taolises olukorras? Me ei tea…tekib kahtlus… ebameeldiv sisetunne, et võibolla siiski? Ehkki me tajume, et see on manipulatsioon, tõenäoliselt sihilikult meediasse poetatud klipp,  mis teenib kellegi huve. Näiteks Vene eriteenistuste huve.

Protestid ja mäsu levisid ka mujale Lääne-Euroopasse, näiteks märatseti Milanos (nojah, anname moekeigarite luksusbutiikidele säru!), Belgias ja Hispaanias, aga ka nii kaugel kolkas nagu Albaania. Minu jaoks demonstreerib see inimese põhiolemust – tsivilisatsioon kestab ainult nii kaua, kui on seatud ranged piirid. Lääne-Euroopas on mindud piiride lõdvendamise ja hägustamise teed. Riigipiire pole, ja niisama hägused on ka identiteedi piirid. Aga see ei saa lõpmatuseni nii kesta, see viib murdepunktini.

Mis puutub Prantsusmaasse, siis tuleb mulle taas meelde Michel Houllebecqi pessimistlik ja samas alistuv nägemus raamatus „Alistumine“. Sisu on selline: aastal 2022 on Prantsusmaa poliitilistest pingetest ülilaetud, toimumas on murrangulise tähtsusega valimised, kus vastakuti seisavad Marine Le Peni Rahvusrinne ja Mohammed Ben Abbesi (fiktiivne karakter vist) Islamipartei. Selle taustal tegutseb keskeakriisi põdev kirjandusprofessor (Houellebecq'i alter ego?), kes püüab ühiskonnas asetleidvaid mullistusi lahti mõtestada ja end konteksti asetada. Paralleelselt toimub kaks kriisi: peategelase enda sisemine  ja väline, ühiskondlik kriis. Valimiste järgselt puhkevad riigis rahutused, mis triivivad kodusõja poole: võimu võtab üle islamipartei, naised mässitakse burkasse ja pannakse mitmekaupa mehele, Euroopa Liit laieneb Põhja-Aafrikasse. Katoliiklus satub põlu alla, haridust hakkavad reguleerima śaria seadused. Juudid pagendatakse (pagevad) riigist. Ehk siis tõeline antiutoopia. Päevakajaline ja õpetlik. Peategelane tunneb hirmu, ängi, masendust, kannatab resignatsiooni all. Kuni lõpuks – et järjele saada – teeb seda, mida kogu prantsuse ühiskond: kohaneb. See tähendab: alistub. Sest nii on lihtsam, kasulikum. Ja eks ole islamil ka meeltega tajutavaid voorusi. Milleks siis põtkida paratamatuse ees?

Mina olen kõrvalseisja. Vaatan telerit, uurin uut meediat. Ilmselt ei suuda kõigist manipulatiivsetest lõksudest hoiduda. Aga ma olen sügavalt häiritud mida ma näen. Siis ühest hetkest alates ei tahagi enam näha. Irdun kookonisse. Vaatan Monty Pythonit ja kõiki neid 80ndate sitcome, mida ei tootnud AI… ja olengi tegelikult alistunud.