Suvi hakkab otsa saama. Suvepealinna tiitel ei anna ekstra krediiti - otsa saab ta siingi. Muidugi küsitakse sel puhul ikka, et kuidas suvi siis oli ka? Et kuidas sai see suvi veedetud, kas oli ka tore?
Üldiselt on vastus ikka "meh!". Ei olnud rannailmasid. Sadas kogu aeg. Ideaalne suveilm oli ainult siis, kui ma pidin põllul kõplama, või töölaua taga oma tagumikutunde täis istuma. Silma jäid ainult joped, aga bikiine nägi harva. Ja nii edasi.
Kuidas möödus aga Tallinna neiu Liidia suvi Pärnus puhates aastal 1927? Noh, ei olnud need suvitamise olud sada aastat (olgem täpsed - 99) aastat tagasi paremad ühtigi. Neiu Liidia suvitas Karusselli tänavas ja igavles mis kole. Vana aja Pärnu FB grupist sattus ette postkaart Liidialt:
"Terwitusi Pärnust, sest igawast linnast, kuhu wõib surema sõita. Mehi on leida tiku tulega. Arder on neil päewil siia möirama ilmund. Usun, et tuleval nädalal putku pistan. Piirita on Pärnu kõrwal lihtsalt paradiis. Veel kord: igav, igav ja igav. Karusselli tn 28, Pärnus."
(Posti pandud 30.VII.1927. NB! Kas panete tähele, kui kiiresti käis siis post: Tallinna tempel juba 31.VII.27 ja Kopli oma 1.VIII.27)
Neiu Liidia päeva päästis ilmselt noil päevil sarmikas ja popp laulja Aleksander Arder (1894-1966), kes küll neiu hinnangul "möirama" oli tulnud. Ta oli bariton, õppinud Milanos, Roomas ja Stockholmis ning oli aastail 1923-1931 Estonia teatri solist. Hiljem oli tunnustatud laulupedagoog.
Aga küllap ta repertuaaris oli ka selliseid laule, mis neidude südamed põksuma panevad. Üks niisugune oli kindlasti alljärgnev "Katsu aga redelita!", mis on ju pesueht sebimise laul.
Donald Trump otsis oma vana hea sulepea - Sharpie - sahtlipõhjast välja ning allkirjastas jälle ühe toreda exec orderi, millega tirriteerida kanadalasi, kes on olnud "nasty people" ja pannud Ameerika farmeritele tollimaksud peale.
Trump ja Sharpie tegid korrektuure Ameerika kaardil ja Ontario järvest sai Lake America (without of). Geopoliitika on kukepea! Piisab heast sulepeast ja natuke taipu on kah vaja - ja ongi olemas. Enjoy! Lake America Great Again!
Ma hakkasin juba muretsema, et tükil ajal pole Valgest Majast midagi naljakat kuulda olnud. Nüüd tuli ära. Kuuldavasti tahab Donald oma Sharpie'le veel tööd anda. Miks ei võiks ka olla Ameerika ookeani?! Küsimus on ainult selles, et kumba ookeani nimetada - ida- või läänepoolset.
Mina soovitan võtta ikka see suurem, see mis Hiina randa uhub. Mine tea neid hiinlasi, nimetavad äkki Hiina ookeaniks. Siis on häbi Californiasse minnagi.
(Samas, California is a nasty state, Trumpi heiterid. San Francisco by the Chinese Ocean, not bad either.)
1992.
aastal ilmus Mihkel Muti sulest satiiriline romaan „Pingviin ja raisakass“, mis
kirjeldab ühte päeva Tallinnas pöördelisel 1991. aastal, mil kõik „vana“ oli
möödanikuks saamas, kuid „uus“ polnud veel kohale jõudnud. See onselline omamoodi ajakapsel, fotosuurendus, milles
iga pisemgi detail, olgu see tähtsusetu või ebamugavustunnet tekitav kui tahes,
tuuakse päevavalguse kätte – hinnangut andmata. Kogu foon on neutraalne – see jääb
täiesti lugeja enda südamele, kas ta näeb seda positiivses või negatiivses
võtmes, tragikoomilisena või nostalgilisena, kas see mõjub masendavalt või
hoopis ajatu satiirina. On väga tore, et Teleteater võttis vaevaks teha sellest
kohe ka kaheosalise telelavastuse, mis pooldokumentaalses laadis järgib
peategelase kulgemist, justkui töövarjuna (ehkki iroonia seisab selles, et ta
on töötu ja kulgeb Tallinna tänavatel näiliselt sihitult, sattudes suvalistesse
kohtadesse ja kohtudes seal „juhuslikult“ tuttavatega, kes kõik sehkendavad millegagi
ja millegi nimel). Lavastuse pealkiri on tabavalt lakooniline – „1991“. (Vaata Jupiterist)
Päeva
kangelane on kolmekümnendates eluaastates kõrgharidusega, aga sel hetkel töötu
mees Eff (kellest võiks aimduda kirjaniku enda kirjanduslikku alter ego
Fabiani). Teda kehastab võluva mitteosavõtlikkusega Madis Kalmet, kelle Eff on
parasjagu amorfne, ei liha ega kala. Ta astub hommikul kodust välja, mis asub
kusagil Tallinna kõdurajoonis (Kalamajas, nagu nähtub), astub justkui pooljuhuslikult,
vastutahtsi, ent siiski kohusetundest kantuna, läbi oma endisest töökohast
majavalitsusest, mis on niisama väsinud ja ilmetu kui sealtöötavad inimesed, ja
läheb siis linna peale jõlkuma. Tee viib vanalinna, bussijaama ja keskturu kanti,
sadamasse ja lennujaama ning muidugi Toompeale. Eff astub sisse hämaravõitu
keldribaaridesse ja püstijalaõllekaisse, aga tal õnnestub ka tipus ära käia
(sissepõige Gloriasse). Seejuures püsib ta lõpuni rollis, jäädes ühtviisi
leigeks ja osavõtmatuks vaatlejaks. Mis on tegelikult ka loogiline, sest ühe
päeva jooksul ei suuda ükski inimene ju sisuliselt muutuda.
Üldiselt
on Tallinn neil päevil hall, porine, vaene ja ohtlik, nukker ja pidetu postsovetlik
lagulinn. Nagu kõik Eestimaa linnad. Ainult et Tallinnas oli see kordi
mastaapsem. Autod tossavad, teed on auklikud, fassaadid on murenenud, inimesed
on mornid ja ilmetud. Aga selle kõige kõrval on tunda muutuste tuuli (nagu
laulis selle ajastu hümni „Wind of Change“ loonud Saksa bänd
Scorpions). Et siin me nüüd oleme, see on kole ja trööstitu – aga stardipositsioon
on peaaegu võrdne kõigil: ole ainult mees ja kasuta juhust, sõlmi tutvusi, ole nahaalne,
võta riske… ning saa rikkaks… või käi alla. Eff kohtub kireva seltskonnaga,
kuulab nende saatusi ning kaalub eri võimalusi, kuidas haljale oksale jõuda,
aga ei suuda otsustada, milline viis on kõige kiirem, kõige lollikindlam.
Astuda ehk parteisse? God only knows…
Mulle
see telelavastus kohutavalt meeldib. Ka raamat on tore, ent lavastus pakub hindamatut
visuaali. Üks kaader räägib rohkem kui lehekülg olukirjeldust. See on
tõepoolest ühe päeva ajakapsel. Seda tasub vaadata nüüd kui head
võrdlusmaterjali, et meil on läinud päris kenasti. See peaks olema lausa
kohustuslik vaatamine. Kas me sellist Eesti vabariiki tahtsimegi?? Jah,
üldjoontes küll. Nobody’s perfect. Aga praegu on siiski rohi rohelisem
ja taevas sinisem.
Et
mitte siinkohal lõpetada kurikuulsa vuntsinäo parafraasiga 17. novembrist 1935 –
„Жить стало лучше, товарищи. Жить стало веселее“ (oops, I did it
already!) – siis ütleks lihtsalt nii:
* * *
Proto-REF: "Keda need sinu vaated huvitavad! Sehkendama peab, sehkendama!"
Proto-SDE: "Aga meie delegatsioon käis juba europarlamendis, keskkonnakaitsekomitees... ja varsti tulevad siia ÜRO vaatlejad,"
Proto-Isamaa: "Me tahame nende kuradi limukatele näidata, nad müüvad Eestimaa maha! Muud ei ole kui lakuvad Moskva perset, üks kompromiss teise otsa!"
Proto-EKRE: "Siin sees ongi Eesti küsimus. Ma viin ta praegu rahvusvahelisele areenile." - "Kas teda seal veel ei olegi?" - "Ei. Eelmine kord ma ei saanud teda üle viia. Vene toll ei lubanud."
Proto-Keskerakond: "Ma ostsin endale mikrouuni. Me paneme Eesti omariikluse sinna sisse küpsema. Küll siis Eesti asi saab hoogsama arengu."
Siim Kallas on lahkunud. Ta on nii suur mees, ühtlasi
ka nii ambivalentne, et ta ei mahu väga raamidesse ja temast on sestap ka raske
järelehüüet kirjutada.
Ühest ammusest Raadio 7 saatest olen üles kirjutanud mõtte Siim
Kallaselt: "Õnn peitub tasakaalupunkti leidmises."
Aga Siim Kallase alter ego, Blufoonia vabariigi aus
töömees, treial, ütleb küll kuldaväärt mõtteid. Lõik Ivar Wigla soust, 1989
(ERR/Jupiter):
"Meie eesmärgiks on sõltumatu enamuse sõltumatu diktatuur."
"Parlamendis muudkui arutavad, arutavad, aga on
vaja tegutseda, on vaja vänta keerata. Vänta."
35 aastat tagasi, taasiseseisvuspäeva eelõhtul,
sõitsin mina bussiga Räämalt kesklinna, et ära tuua helisalvestusärist kassett
uusima Kraftwerki albumiga "The Mix", mis oli just paar kuud enne
ilmunud. Mäletan, et ootasin südame põksudes, et millal ma saan
Kraftwerki kuulata... aga ühtlasi mõlgutasin ärevaid mõtteid: kas viimaks ei
ole see viimane Lääne muusika plaat, mida ma üldse kuulata saan??
Siis ei olnud veel midagi
kindlat, tundsin ainult irratsionaalset hirmu.
Aga allolevad fotod on tehtud 1991. a. augusti
viimasel päeval, kui mul õnnestus hea sõbra Aivariga käia Soomes, Turkus,
Haapsalu ja ühe Helsinki kooli vahel mingeid sõprussidemeid loomas. Mul oli
tollal popp teksatagi seljas ja mulleti-laadne soeng. Siis me olime juba iseseisva Eesti Vabariigi
saadikud, uhked ja eneseteadlikud.
Fotol on ka meie delegatsiooni juht, õpetaja Tiiu
Laidre, kellega oli väga lõbus ja tore.
Interneeduses
tehakse nalja ja visatakse õhku mõte, mis oleks kui… paneksime hr Mart Juurele
pr Ülle Madise juuksed. Tulemus on ju hämmastav. Nagu kaks tilka vett. Tõesõna!
Aga
see on täitsa tõsine asi tegelikult. Me oleme leidnud by chance pea
sajaprotsendiliselt autentse teisiku tulevasele – nüüd võib seda vast juba
kindla peale väita, sest Isamaa erakond asus pr Madise selja taha – presidendile.
Teisikut on väga vaja. Sest kui tulevane president siirdub visiidile mõnda
mässulisse maakonda, kus rahvas tahab ilmtingimata rahulolematuse ilminguna teda
tooreste munadega pilduda – eriti kurjad on Võrumaa inimesed, teab
ekspääminister Kaja Kallas nentida -, siis ei tea rahvas kunagi täpselt, kas
sihtmärk oli proua president või hoopis rahvakoomik Mart Juur.
Aga
õhtul – hoidke siis piip ja prillid – tuleb eetrisse Rahva Oma Kaitse… Oh aeg!
Kumb on kumb? Paras pähkel. (Naljasahtel FB / Valtrik Pihl)
