SISSEKANNE # 527
Katrin Lust kuu-uuris selle
nädala alguses Karmen Jolleri keissi. Uuris kuidas uuris, aga sae tõmbas käima.
Nimelt on avalik saladus, et Karmen Joller töötab sotsiaalministrina ja hoiab
samal ajal töös oma perearstinimistut, kus on 1765 patsienti hetke seisuga.
Seadus ütleb, et perearst peab aasta jooksul teisele tööle siirdununa loobuma
oma nimistust. Asendusarste lubab seadus kasutada kahe aasta jooksul, kui
perearst on tööga seotud täienduskoolitusel. Ent antud juhul on Joller juba
aasta ja seitse kuud olnud tipp-poliitik, sotsiaalministri ametis. Ehk siis on
ta seitse kuud seadust rikkunud.
Seaduse järgi peab
praktiseeriv perearst oma nimistuga töötama vähemalt 50 % tööajast, kuid
saatest selgus, et patsiendid pole arsti näinud aastaid. Joller tegutseb
kõikjal mujal, st on seltsides juht, motivatsioonikõneleja jne, kuid
perearstikeskuses teda näha ei ole. Kusjuures tema patsientidega tegelevad kõik
külakorda, perearstikeskuse enda kinnitusel on kõik nende patsiendid ühteviisi
hoitud ja hooldatud.
Aga see juba iseenesest on
suur probleem. Kui ma tahan murega perearsti poole pöörduda, siis võtab mind
vastu juhuslik arst, kel parasjagu on aega. Järgmisel korral võtab vastu taas
juhuslik arst, kel siis juhtub olema vaba aega enda patsientide kõrvalt. Noh,
kui on mingi gripp, siis ehk saab nii hakkama, aga kui on tõsisemad mured,
näiteks vaja uuringutele saata, kes siis otsustab ja vastutab? Lisaks veel see
alandus, et iga kord pead oma haiguslugu igale uuele arstile uuesti jutustama,
et tal tekiks mingigi ettekujutus. Sügavamat sidet, n-ö. usaldust patsiendi ja
perearsti vahel, nagunii tekkima sel viisil ei saa.
Postimees pühendasJollerile isegi juhtkirja. Jälle on kits kärneriks.
„Et Joller ise nimistust ei
loobunud, oleks tervisekassa pidanud temalt tähtaja ületamisel nimistu ära
võtma, aga ometi ei teinud seda – võimalik, et seetõttu, et Joller ise on
tervisekassa nõukogu esimees.
Tegemist ei ole mingi
formaalsusega. Jolleri nimistu eest on tema perearstikeskus saanud
tervisekassast sadu tuhandeid eurosid, mis oleksid jäänud saamata, kui ta oleks
nimistu vabastanud ja see oleks läinud avalikule konkursile, nagu seadus ette
näeb. Näib, et meie uurimisorganite huvi ja agarus on võrdlemisi valikulised,
kui meenutada näiteks küllaltki tühiste summadega seotud kriminaalmenetlusi.
Aga vähe sellest. Jolleri
ministriks oleku ajal valmis tema juhitavas ministeeriumis seaduseelnõu, mille
järgi võiks edaspidi perearst, kes töötab riigi või kohaliku omavalitsuse
ametiülesannetes, hoida oma nimistut kuni ametiaja lõppemiseni.“
Postimees sedastab, et reformierakondlasest
sotsiaalministri Karmen Jolleri perearsti nimistu juhtum näitab sügavat kaksikmoraali
meie poliitilises ladvikus. Demokraatlikus õigusriigis on see täiesti
lubamatu.
Arstide liidu eestseisus leiab, et sotsiaalminister Karmen Joller (Reformierakond) on kaotanud usalduse
ja ei sobi ministriametisse. Avalduses seisab:
„Karmen Joller pidas
sotsiaalministrina töötades perearsti nimistut lubatust kauem ja algatas
sellest loobumise alles siis, kui seaduserikkumine avalikuks tuli. Veidi varem
viis ta Riigikogusse seadusemuudatuse eelnõu, mille järgi saaks ministriametis
lasta end perearstina asendada kuni volituste lõpuni. Isegi kui niisuguses
menetluses osalemine pole otseselt ebaseaduslik, on selles kindlasti huvide
konflikt.
Sotsiaalminister vastutab
oma valdkonnas seaduste täitmise eest ja teeb järelevalvet valitsusasutuste
tegevuse üle. Tervisekassa nõukogu esimehena peab minister jälgima, et
Tervisekassa tegevus vastaks õigusaktidele.
Kuigi seaduse järgi võtab
Tervisekassa perearstilt nimistu ära, kui asendamine on kestnud üle aasta,
teatas Tervisekassa, et pole ka ühelgi teisel juhul pikaajalise asendamise
korral nimistu äravõtmist algatanud ja halduspraktikat selle normi täitmisel ei
ole. Seadus aga ei anna valikuvõimalust, kas nimistu ära võtta või mitte. Seega
rikub Tervisekassa seadust küsimuses, mis otseselt puudutab sotsiaalministrit,
kes peab jälgima, et Tervisekassa täidaks seadust.
Arusaamatu on, et Eesti
Vabariigi minister ei pea seaduse täitmist vajalikuks ja õigustab selle
rikkumist.“
Joller tunnistas Kuku raadio saates „Sihik“, et ta oleks ministrina pidanud oma perearstinimistust
juba varem loobuma, kuid samas toonitas, et ta ei ole rikkunud seadust ega
teeninud mingisugust kasu.
Näis, kuidas asi edasi
läheb. Aga mõni tubli filmistuudio võiks nüüd teha järje filmile „Näitleja
Joller“ (Eesti Telefilm, 1960), mis oli
esimene omataoline film ja esimene telefilm terves Nõukogude Liidus. Selles
filmis säras teatrikorüfee Voldemar Panso, kes kehastas andekat, kuid veidi
äratõusnud ja reaalse eluga sideme kaotanud näitlejat Toomas Jollerit. Tasub
üle vaadata. Kannab küll ajastu stampe, aga on heade näitlejatöödega film. Toomas
Jollerile lõi kuulsus pähe, ta sai kolleegidelt kriitikat, minetas
seltsimehelikkuse ja suure solvumise ajel, n-ö. žestide mehena, siirdus maale
ümber kasvama, eetilist ja moraalset paleust uuendama. Ta kaevas uudismaal
kraavi, vennastus lihtsama rahvaga ning kuulas vana kolleegi (Ruts Bauman) õpetussõnu.
Uues filmis, „Doktor Joller“,
võiks arstitööst irdunud ja poliitikasse siirdunud peategelane konstruktiivse
kriitika ajal minna taas maale velskriks, aidata ääremaa inimestel tervist
turgutada ja seejärel ka ennast leida. Usun, et saaks toreda ja samas õpetliku
filmi.






