KARJALASKEPÄEV

 SISSEKANNE # 469

Eesti rahvakultuuris on karjalaskepäev 1. aprillil, mis tähistas karjatamise hooaja algust – kari lasti esimest korda pärast talve laudast välja karjamaale. Aga eilsete-tänaste sündmuste valguses tundub, et see on nüüd ja praegu. Sest on ette tulnud mitmeid kummalisi juhtumisi, mis näikse ühelt poolt orkestreeritud ja teisalt oleks justnagu lollus põllale lasti lastud.

Esiteks korraldasid Rootsi jalgpallihuligaanid neljapäeval Lilleküla staadionil toimunud FCI Levadia ja IFK Göteborgi mängu järel staadioni tualettruumides korraliku lõhkumisorgia, mis on seda imelikum, et tegelikult ju IFK Göteborg võitis 3:1 Levadiat. Mis veel siis juhtunuks, kui Rootsi klubi oleks kaotanud? Rootslaste võidurõõmu tunnismärkideks olid lõhutud staadionipingid, kaks segipekstud tualettruumi ja graffiti seintel, mis kõneleb sellest, et tegemist on haritud kirjarahvaga. Õnneks polnud kraanikaussidesse roojatud – ega nad mõned mongolid ole.

Võidurõõm! (elu24.postimees.ee)

Teiseks toimus Hispaania Aafrika-enklaavis Ceutas migratsiooniintsident, mille käigus jooksid linnakesele tormi ca 49 000 (!) marokolast. Piiri ületati mitmel viisil, inimesed kõndisid mööda Tarajali piiritammi, ujusid merd mööda üle piiri või ronisid üle rannikul asuvatest tõketest. Nagu lusitaania teetigude invasioon. Sotsiaalmeedias levivatel videolõikudel on näha, et Hispaania piirivalvurid ei suutnud rahvamassi peatada. Seisid teised jõuetult ja vaatasid pealt, kuidas pordid sisse joosti. Eks sama õnnetute nägudega on Eesti aiapidajadki, kes neid kena nimega jälkusi öösel taskulambi valguses ämbrisse korjavad. Üks ämber saab täis ja teine ja kolmas – no ei jõua enam!! Ceutas, muide, elab ca 85 000 elanikku, iga kahe ceutalase kohta tuleb üks migrant, keda sööta, joota ja majutada.

Üks Ceutasse saabunud mees jõudis piirkonda koos naise ja väikese tütrega. Ta ütles ajalehele The Times, et sai hommikul kõne, milles teatati, et Ceuta piir on avatud.

"Ma ei tahtnud, et me sellest võimalusest ilma jääksime. Marokos on palgad väga madalad," ütles mees. Ta avaldas lootust, et olles nüüd Euroopa Liidu pinnal, õnnestub tal koos perega jõuda Hollandisse, kus elab tema vend.

Praegust kriisi peetakse suurimaks pärast 2021. aastat, mil Maroko lasi üle piiri enam kui kaheksa tuhat migranti vastusena Hispaania otsusele võtta ravile Lääne-Sahara iseseisvusliikumise Polisario juht Brahim Ghali. Toona peeti seda Maroko poliitiliseks surveavalduseks Hispaaniale, vahendab ERR (31.07).

Kari tahab välja rohumaale. (CBC News: The National)

Kolmandaks juhtus kummaline intsident Pärnu Rääma sillal, kus pärastlõunal sõitis üks auto sillapiirdesse Rääma-poolses sillaotsas ja siis kõigest silmapilk hiljem teine auto kesklinna-poolses sillaotsas betoonrajatisse, mille sees sõidab lift. Kahju oli korralik. Kui me elaksime Prantsusmaal või Saksamaal, siis võiks kahtlustada isegi terroriakti, seal need autoga rahva sekka rammimised on häirivaks moeasjaks saanud, aga meil on need põhjused on siiski veel ebaseksikad – kõigest alkohol, terviserike ja suvine (harv) päike.

Kurioosum, 31.07.2026: kaks teineteisest sõltumatut avariid ühe silla mõlemas otsas (foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees)

"ÕIGE GRILL MUUDAB KIBEDA SIBULA MAGUSAKS." REKLAAM JA HUUMOR

 SISSEKANNE # 468

Rannarootsi Lihatööstus/FB

Rannarootsi Lihatööstus mõtles kesk mõnusat suve välja karamelliseeritud sibulaga grill-liha ning andis tehisarule ülesandeks teha sellele üks reklaam, mis ka reklaam on. Rannarootsi promptis, tehisaru genereeris. Ja vaat mis välja tuli. Nii mõnigi poliitik leidis, et see on rahvusvahelise vaenu õhutamine ja sõda on kasutatud turunduse eesmärgil.

„А что это у вас на заднем плане, дорогие колбасники? Идея в том, чтобы каждый, кто купит вашу колбасу, думал, что жрет обгорелого врага? Или я как-то неправильно трактую, извините, язык маркетинга? Вот жеж идиоты. Правду говорят, кому война, а кому мать родна,“ kurjustas keskerakondlane ja europarlamentäär Yana Toom oma feissari seinal millegipärast vene keeles ja lisas juurde resoluutse lubaduse inglise keeles: „Rannarootsi - never again.“

Keskerakonna juht Mihhail Kõlvart valutab südant pika tiraadiga oma FB seinal:

„Me kõik teame, et käib sõda. Samuti teame hästi, et sõnal sibul on Eestis juba ammu ka halvustav tähendus vene keelt kõnelevate inimeste kohta. Seda tähendust tunnistab ka Eesti Keele Instituut. Sotsiaalmeedias avaldatud reaktsioonide põhjal otsustades ei tekitanud see reklaam inimestes naeratust ega muiet, vaid ärritust ja hirmu. Ning seda nii eesti kui ka vene emakeelega inimeste seas.

Praeguses keerulises geopoliitilises olukorras, kus julgeolekuriskid on suuremad kui kunagi varem, tekib paratamatult küsimus: kelle huvides on sellised provokatsioonid? Kellele on kasulik valada õli tulle ajal, mil ühiskonnas on niigi liiga palju umbusku, vastandumist, valu ja viha? Sõda Ukrainas mõjutab kogu Euroopat ja on tekitanud pingeid mitte ainult kogukondade vahele, vaid ka perekondadesse, töökollektiividesse ja inimeste sisse. Miks peaks neid pingeid sellisel viisil võimendama?

Ajalugu õpetab, et massiline vägivald ei alga laskudest. See algab keelest, kujunditest ja sümbolitest, mis muudavad inimeste alandamise ja dehumaniseerimise rahvuse, etnilise kuuluvuse või mõne muu tunnuse alusel samm-sammult vastuvõetavaks. Inimesi põletavate ahjudeni ei jõutud üleöö – kõik algas pilkamisest ja alandamisest. Kui inimene muutub sümboliks, probleemiks või pilkeobjektiks, muutub järgmine samm psühholoogiliselt juba märksa lihtsamaks.“

Mis me siis õigupoolest reklaamplakatil näeme? Visuaal on selline, et kaks muhedat meest grillivad liha, kandes T-särke, mille varrukatel on Ukraina lipu embleemid. Taustal, meeste selja taga rannajoonel tõusevad taevasse paksud mustad suitsusambad, mis meenutavad sõjatandri fotosid. Pildi all on tekst „Õige grill muudab kibeda sibula magusaks“. Mis ei ole ju vale. Aga kuna vernikulaarselt kasutatakse sõna „sibul“ sageli venelaste kohta käiva halvustava väljendina, loeti siit välja vihjet vaenlase põletamisele või hävitamisele. Härra Kõlvart näiteks luges välja suisa vihjed natsidele ja põletusahjudele. Oh seda russofoobset kannibalirahvast eestlast!

Mulle tuli nüüd kohe meelde kurtmine meedias, kuidas tänapäeval on raske nalja teha, eriti seda piiripealset ja mustemat, sest inimesed on muutunud hapramaks, tundelisemaks, on minetanud oskuse ridade vahelt lugeda ja üleüldse solvuvad kergemini. Võtavad kõike liiga isiklikult. Jaan Pehk tegi sellest isegi laulu. Sellest johtuvalt ei kujutagi enam ette, et rahvusringhäälingu eetris võiks kõlada näiteks Kreisiraadio kurikuulus neegri-sketś („Pane meeter, neeger!“). Või mäletate Tujurikkuja sketši küüditajatest ja Eesti perest, kes oli õnnest leilis, et saab minna kaugele maale reisile – terve perega ja veel täitsa tasuta!

"Sinu jaoks on see karneval..." (Kreisiraadio/kreisipriee)

"Lõpuks ometi! Me oleme seda nii kaua oodanud!" (Tujurikkuja/Catapult Films, 2009)

Noh ja veel tuleb meelde Ivan Orav, kes oma mälestustes kirjutas väliseestlaste kojusaabumisest ja nende kohtumisest Eesti elu eripäradega:

„Oi, meie Torontos teame väga hästi, et Eestimaal elasid kõik inimesed käed raudus,“ seletas see loll ja vahtis mind totakalt uudishimuliku näoga. Mul viskas nii ära, et karjusin: „Mis teie seal Torontos ka teate! Kahju, et sa neljakümne neljandal aastal paadiga põhja ei läinud, napakas!“

„Hehehehee!“ naeris loll. „Kas see polegi mitte see kuulus eesti huumor?“

„Jah, see ta on,“ vastasin mina tigedalt. /…/

Muide, tehisaru ise seletab eesti huumori omapära nii:

„Eesti huumor on unikaalne segu põhjamaisest vaoshoitusest, eneseirooniast ja ajaloolisest karastusest. See peegeldab otseselt eestlase iseloomu ja kultuuritausta.

• Must ja eneseirooniline: eestlased armastavad naerda iseenda ja oma murede üle.
• Sünge alatoon: nalja tehakse sageli surma, vaesuse ja ebaõnne üle.
• Ellujäämismehhanism: must huumor on ajalooliselt aidanud rasketest aegadest üle saada.
• Kritiseeriv: eneseiroonia kaudu juhitakse tähelepanu ühiskonna valukohtadele.
• Kuiv ja vaoshoitud: eesti huumor ei ole häälekas ega ülevoolav.
• Sarkasm: tugevalt arenenud sarkasm ja lühikesed, nõelavad märkused.“

Nõnda siis on lood Eesti huumoriga – take it or leave it. Rannarootsi tabas selle reklaamiga muidugi otse kümnesse, sest üks õige hää ja tubli päriseestlane kiirustab nüüd poodi seda grill-liha ostma, mida pr Toom ja hr Kõlvart kangesti boikottida tahaks. Rannarootsi võiks isegi öelda, et tahtsime parimat... aga jeebel küll, läks paremini veel!

Mis puutub aga sibulasse ja selle konnotatsiooni, siis ei pruugi see ju ülepeakaela olla pejoratiivne. Sibul on väga kasulik ja vajalik köögivili. Aga kui meenutada Gianni Rodari allegoorilist jutustust „Cipollino seiklused“ (1951), mis oli osavalt lastekirjanduseks maskeerunud ühiskonnakriitika Mussolini-ajastu Itaalia pihta, siis seal oli sibulapoiss Cipollino ja tema taat, vana sibul Cipollone, läbinisti positiivne tegelane, kes võitles julma ja lollaka vürst Sidruni türannia vastu. Nii et kui asja sedaviisi vaadata – ei maksa solvuda, ei maksa. Sibul olla on auasi. Maha Sidrun, rüütel Tomat ja parun Apelsin! Rohkem sibulat grilli peale!

Kuula mõnusat kuuldemängu Cipollinost siit. Cipollinole on sedapuhku hääle andnud Jüri Krjukov.

Repliik # 41. SAJANDI MATŚ

 SISSEKANNE # 467

Tuleb rääkida Argentiina-Inglismaa poolfinaalist, mis oli minu meelest küll selle MM-i tippmatś. Pisut utreeritult võis see olla isegi sajandi matś, sest tal on nii mitu kihistust.

Neil kahel riigil on omavahel kana kitkuda juba Falklandi sõjast saadik, mis oli tollase Argentiina hunta juhi Leopoldo Galtieri avantüür, kuid õnnetuseks seisis tal vastas Raudne Leedi, Margaret Thatcher. Argentiina kaotas. Kuid revanš saadi 1986. aasta jalka MM-l, kui Diego Maradonale tuli appi „jumala käsi“. Siis võitis Argentiina Inglismaad ja tuli maailmameistriks. 

1998. aasta jalka MM kaheksandikfinaalis sai Inglismaa Argentiinalt jälle 4:3 penaltitega sisse (normaalmäng 2:2). Lõppresultaadile eelnes kõvasti draamat, kui mängu 47. minutil lõi Argentiina kapten Diego Simeone pikali inglaste ründaja David Beckhami, mispeale too sudis emotsioonide ajel maas lamades jalaga Simeonet, mispeale too omakorda maha kukkus (telenovela vääriline näitlejameisterlikkus). Seepeale andis taanlasest peakohtunik Kim Milton Nielsen Beckhamile punase kaatrdi ja inglased olid sunnitud ülepeakaela kümnekesi jätkama. Lisaajal suutis Sol Campbell lüüa peaga argentiinlastele värava, ent kohtunik tühistas selle ja määras hoopis Alan Shearerile vea väravavahi takistamise eest. Noh, ja siis tulid penaltid ning arvata võib, et argentiinlastel oli nende löömise ajaks juba psühholoogiline eelis. Nii ta läks.

Nüüd saadi kolmandat korda inglastest jagu, kusjuures inglased läksid 1:0 juhtima. Mingil arusaamatul taktikalisel põhjusel jäid inglased seepeale, pärast 55. mänguminutil saadud väravat, kaitsesse jobutama ning argentiinlased karistasid ära. 87. minutil lõi viigivärava Fernandez ja 92. lisaminutil lõi Lionel Messi suurepärasest söödust võiduvärava Lautaro Martinez. Epic one! Teenitult saadi see võit, sest inglased jäid oma eduseisu loorberitele puhkama ning kui nad üles ärkasid, oli rong juba läinud. 

Argentiina poolehoidjad ei saanud poliitikast üle ega ümber ja rullisid lahti plakati „Las Malvinas son Argentinas“. Seda ei saa neile pahaks panna, sest Falklandi sõda oli suur hingetrauma tervele põlvkonnale, mis elab edasi järgmiste põlvkondade lihasmälus. Ma arvan sellest lähtuvalt, et Argentiina jaoks oli see sümboolselt isegi olulisem matś kui eesseisev finaal Hispaaniaga, milles võit tooks küll maailmameistri tiitli ja on väga tähtis saavutus, kuid ei evi seesugust emotsionaalselt laetust. Ja 39-aastane Lionel Messi tõestas selle mänguga veenvalt, miks ta on maailma parim jalgpallur.

Aga inglased saavad lohutuseks jälle mõned head punklaulud valmis treida. Nagu allolev The Businessi out-loud-offence "Maradona". :)  We've lost, but we keep the spirit!

Ootan nüüd põnevusega pronksimängu kahe suure vastase vahel, kellel on ajaloo vältel olnud nii mõnedki kanad kitkuda. Inglismaa ja Prantsusmaa. See on vahest huvitavamgi mäng kui latiinode omavaheline mäng.

2026: Inglismaa vs Argentiina (1:2) (FIFA)

1986: Inglismaa vs Argentiina ja jumala käsi (FIFA)

1998: Inglismaa vs Argentiina ja Beckhami punane (FIFA)

Inglise frustratsioon ja huumor: The Business - Maradona (1994, Century Media Records)

In memoriam: TOOMAS PAUL (1939-2026). HAIHTUNUD HINGEDE OTSINGUL

 SISSEKANNE # 466

Täna tuli teade, et lahkunud on teoloog, filosoof ja õpetaja Toomas Paul.

Lugesin hiljuti oma märkmeid, mida võib ka lugemispäevikuks pidada – sellega tegelesin 2012-2018.  Olen väljakirjutusi teinud Toomas Pauli raamatust „Haihtunud hingede aeg“ (Tln, 2013), mis sisaldab tema jutlusi ja mõtisklusi. Mõned mõtted pugesid mulle hinge toona, 2015. aastal, kui seda lugesin, ja kõnetavad mind ka tänasel päeval. Need on hästi formuleeritud mõtted. Toomas Paul kirjutab:

„Üks meelepärasemaid tundeid reklaamijatele on hirm. Head on ka üksindus ja ebakindlus. Samuti võistlus. Et tahta mõttetult palju asju, peab inimene olema rahulolematu iseendaga, oma eluga, oma riigi ja maaga. Üksildane ja masendunud inimene on ideaalne tarbija. Pildid igavesti noortest, kaunitest ja õnnelikest inimestest tekitavad vaatajas armetustunde ja sisendavad talle samas: osta midagi, siis tunned ennast paremini! /.../ (Paul, 2013:25)

„Enesearmastus ei võrdu isekusega, vaid on pigem selle vastand. Isekas inimene ei armasta end liiga palju, vaid liiga vähe. Tegelikult ta põlgab ennast. Paratamatult on selline inimene õnnetu ja mures, kuna mõtleb, kuidas elult saada rahuldust, mille saamise ta ise endale võimatuks teeb. Näib, nagu hooliks ta enesest liiga palju, tegelikult aga teeb vaid edutuid katseid varjata ja kompenseerida seda, et tal ei õnnestu endaga hakkama saada.“ (Paul, 2013:29)

„Inimesed tahaksid olla vabad ja sõltumatud. Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine, et sa pole tegelikult üldse elanud, sind pole iseseisva isiksusena koheldud, sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit. Selline oli muiste orjade elu. /.../

Inimese põrgu pole mitte niivõrd tema kasutamata jäetud võimalused, kuivõrd mõtlemine nendele. Maailm on täis inimesi, kellel küll nimelist orjapidajat ei ole, kuid kes ometi näevad, et neil pole peaaegu mingeid vabadusi. Nende üle valitsevad kontrollimatud, anonüümsed, majanduslikud ja ühiskondlikud jõud. Või nende enda rumalus ja suutmatus.“ (Paul, 2013:36)

Toomas Paul arutleb ühes oma essees (Amneesia ja amnestia, 11.07.2002) ka teemade üle, mida on käsitlenud Hannah Arendt oma Eichmanni protsessi lahkavas teoses „Kurjuse banaalsus“. Toomas Paul mõtiskleb – ja mina olen temaga taaskord väga nõus:

„Enne juunipööret ei olnud Eestis kahtsadatki kommunisti. Need idealistid likvideeriti õige pea. Eestlased ei ole leiutanud ei bolśevismi ega holokausti ega iial neid südames pooldanud. Antisemiitlus ja ideeline kommunism ei ole meie rida. Jah, Vene aja lõpul oli ligi sada tuhat kompartei liiget. Aga tuletage meelde – kas keegi nende hulgast võttis asja tõsiselt? Ei võtnud. Nad nimetasid oma parteipiletit leivakaardiks.

Eestlased ei tunnista ennast süüdi ühegi võõrreźiimi tegudes. Me oleme kogu aeg enda meelest olnud vaid passiivsed käsutäitjad, kes ei vastuta millegi eest. Just see süüdimatus teeb kõhedaks tuleviku ees. Amnestia ja amneesia, süü- ja mälukaotus. /.../

Kurjuse banaalsus kehastub süsteemi mutrikese, mõtlematu funktsionääri isikus, kes ei tee kurja mitte sadismist, ahnusest ega kättemaksuhimust, vaid lihtsalt kohusetundest ja võimetusest hinnata, mida ta teod endaga kaasa toovad. Toetus süsteemile oli võimalik tänu banaalsele kurjusele, mis levib totalitaarse ideoloogia mõjul nagu hallitus, tagades tavaliste, kohusetundlike ja korralike inimeste koostöö ja toetuse mistahes kuritegudele. Kuulekus on tööriistaks radikaalse kurjuse käes.“ (Paul, 2013: 94-95)

Enam täpsemini öelda ei saa.

Toomas Paul oli suurmees. Suur mees.  Mõtlev inimene. Mõtisklev inimene.

Üks lugu. Toomas Paul (jupiter.err.ee)

In memoriam: IIVO NEI (1931-2026)

SISSEKANNE # 465

Eesti male grand old man Iivo Nei on lahkunud Elüüsiumi Väljadele. 1931-2026. Mina kui 80ndate laps mäletan seda soliidset härrat Eesti Televisiooni ekraanilt, kus ta vedas juba aastast 1974 legendaarset „Malekooli“ saadet, mis käis eetris pühapäeviti pärastlõunal ja kus mängiti läbi kuulsaid matśe, tutvustati Sitsiilia avangut ja Caro-Kanni kaitset ning see kõik oli paradoksaalselt ühteviisi igav ja ometi nii lummav. Koolis osalesin maleringis, sest tublimad maletajad lubati kevadel sõprusmängudele Lätti ja Leetu. Aga kuna ma olin kärsitu ega mõelnud kümmet käiku ette, sain ma alati haledalt pähe… ega pääsenud ei Lätti ega Leetu (millest mul on trauma). Ma olin ka halb kaotaja, sest kui mu aju prognoosis peatse kaotusseisu, siis lõin ma malendid alati kummuli … by accident.

Iivo Neil ei ole siin muidugi mingit süüd. Mul polnud erilist malevaistu lihtsalt, kuid malet kui perfektset strateegiamängu olen ikka kuninglikuks, džentelmenide mänguks pidanud. Ja Iivo Nei oskas sellest asjalikult, väljapeetult ja mitte eriti silmatorkava ekstaasiga kõneleda. Ma arvan, et ta oleks sobinud konservatiivse BBC eetrisse nagu valatult ja oleks seal olnud ehk niisama ikooniline.

Aga minu meelest veelgi legendaarsem oli „Malekooli“ saatepea, signatuur, mida teadsin unepealt. See jõudis isegi Kulo „Õllelaulu“ sisse juhatama. „Tere päevast, Malekooli vaatajad!“

Eksole ju tuttav! Lapsepõlv tuleb meelde.

ETV 100 spordihetke - malest (ja ka Iivo Neist) (jupiter.err.ee, 2023)

Kulo - Õllelaul (1988, featuring Iivo Nei)

LOVE WILL TEAR US APART: KAJA KALLAS JA IISRAEL

 SISSEKANNE # 464

Sellest on nüüd mõned nädalad möödas, kui Iisraeli välisminister Gideon Sa’ar katkestas kõik suhted EL välispoliitika juhi Kaja Kallasega, kes oli võrrelnud juudiriiki LAV-i apartheidi-reźiimiga.

„Seetõttu ei jää mulle kui Iisraeli riigi välisministrile muud valikut, kui katkestada igasugune suhtlus proua Kallasega, kuni ta võtab tagasi selle verelaimu, mille ta suunas maailma ainsa juudiriigi vastu, mis on ühtlasi ka ainus demokraatia Lähis-Idas," ütles Sa'ar.

Nojaa, juut kui niisugune on äravalitud rahva esindaja ja oma erilise staatuse tõttu paljukannatanud, nii-öelda ainus ohvrirahvas siin ilmas, ning kriitika tema aadressil on kohatu. Juudi anekdootegi võib rääkida vaid juut ise, ilma et sel oleks mingi kahtlane, naeruvääristav tagamõte.

Vandenõuteooria kõneleb, et Kaja Kallase isa Siim Kallas olevat juudiverd. Et sel juhul on ju ka Kajas mõni tilk juudi verd. Ja sel juhul oleks juudiriigi kritiseerimine igati koššer, kuna see oleks siis inside business: ebamugav, aga mitte antisemiitlik.

Ma otsisin internetist ja kõikvõimsalt tehisarult vastust. On siis või ei ole? AI vastas: Ei, Siim Kallas ei ole juut. Avalike andmete ja elulookirjelduste põhjal on tema vanemad eestlased ning tema suguvõsal on pikaajalised juured Eestis. Väited tema juudi päritolust on pärit internetis ringlevatest vandenõuteooriatest, millel pole faktilist tõestust." 

Selge siis. No further questions. Eks Siim Kallas ole olnud finantsmajanduslikult edukas ja hästi sobitunud igasse aega, ta on tark ja kaval ning osav survivalist. Nagu valge juut. Ja tal on kuskil kümme miljonit ära peidetud – mille ilmselt leiavad kunagi arheoloogid maapõuest. Jäägu see.

Aga oma otsingutega kaasuvalt leidsin internetist paar Andrei Q Liimetsa luuletust, mis avaldatud Vikerkaares (4-5/2021). Need on üsna manifesteerivad. Kui nüüd mõni punkbänd – Psychoterror näiteks - need luuletused ka viisistaks, õieti teeks mõned rajud kolme duuri lood, siis neid laule ma ostaks. Oi! Oi! Oi!

Siim Kallas on sündinud 48. aastal
Urve Tiidus on sündinud 54. aastal
Jürgen Ligi on sündinud 59. aastal
Urmas Kruuse on sündinud 65. aastal
Maris Lauri on sündinud 66. aastal
Marko Mihkelson on sündinud 69. aastal
Kristen Michal on sündinud 75. aastal
Keit Pentus-Rosimannus on sündinud 76. aastal
Hanno Pevkur on sündinud 77. aastal
Kaja Kallas on sündinud 77. aastal
see teeb kokku 666
tehke oma järeldused ise

*

Kaja Kallas ja kompanii
ei ole svingibändi nimi
vaid see bande
kes istub Toompeal
ja saab salaorganisatsioonidelt
salajasi käske
kuidas mõelda

aga kui nüüd mõelda
siis kui nad on lõpetanud
salaorganisatsioonidelt
salajaste käskude saamise
siis Kaja Kallas ja kompanii
oleks tõepoolest suurepärane
svingibändi nimi

*

Kuulsin, et Astangule ehitatakse koonduslaagreid.
Kuulsin, et Paldiskisse ehitatakse koonduslaagreid.
Kuulsin, et Ameerikasse ehitatakse koonduslaagreid.
Kuulsin, et politsei hakkab inimesi kokku ajama.
Kuulsin, et hakatakse sundvaktsineerima.
Kuulsin, et hakatakse salakiibistama.
Kuulsin, et hakatakse avalikult peedistama.
Kuulsin, et taevas on chemtraile täis.
Kuulsin, et maa on lame.
Kuulsin, et Hitler elab põhjapoolusel.
Kuulsin, et sealt kaugemal kukub üle serva.
Kuulsin, et poliitikud on kõige taga.
Kuulsin, et Bilderberg on kõige taga.
Kuulsin, et Soros on kõige taga.
Kuulsin, et Obama on kõige taga.
Kuulsin, et Merkel on kõige taga.
Kuulsin, et Kaljulaid on kõige taga.
Kuulsin, et nemad on kõige taga.
Kuulsin, et nad tulevad su järele.
Kuulsin ja nii on.
Kuulsin ja hirm on.
Uuri ise järgi!

*

Ma küsin lihtsalt küsimusi

et kui ameeriklased kuul käisid
siis miks nad seal rohkem käinud pole?
et kui maa on ümmargune
siis miks kaardid on tasapinnalised?
et kui neeger on sõimusõna
siis miks Arnold Schwarzenegger oma nime ei muuda?
et kui mustanahaliste kultuur on nii elujõuline
siis miks Mozart oli valge?
miks Einstein oli valge?
miks Jeesus oli valge?
ja kas juudid tapsid Jeesuse?
ja kui kaksiktornid ülevalt pihta said
siis miks nad alt kokku vajusid?
ma ei ütle midagi
ma küsin lihtsalt küsimusi
mõelge oma peaga

*

Tänu taevale, et meil on kahekümne esimene sajand. Võib esitada küsimusi ja mõelda oma peaga. Kirikuvande alla ei panda, rattale ei tõmmata, tuleriidale ei saadeta, psühhoneuroloogia kinnisesse ei saadeta. Valitsus on soft, aga Rooma paavst on softim veel.

Ainult et Iisraeli viisat enam ei saa. Ei Kaja Kallas ega Andrei Q Liimets.

Joy Division - Love Will Tear Us Apart (1980)

Psychoterror - Poliitika (2014, albumilt Viva la Revolucion)

Repliik # 40. PRESIDENT ÜHTEGI KÕLAB HÄSTI

SISSEKANNE  463

Kuna Alar Karis ütles võidupäeval selge sõnaga selge „ei“ presidendiametis jätkamisele, siis on käivitunud reality show „Eesti otsib presidenti“. Kaitseliidu endine ülem kindralmajor Riho Ühtegi kinnitas Postimehele, et on valmis kandideerima Eesti Vabariigi presidendiks.

Presidendi kandidaadiks pakkusid Riho Ühtegi ühisavalduses Sven Grünberg, Hugo Osula, Kris Taska, Hendrik Toompere ja Raivo Vare, kelle hinnangul vajab Eesti rahvast ühendavat ja innustavat presidenti. (Postimees, 03.07)

Mina isiklikult toetaksin president Ühtegi't juba ainuüksi sellepärast, et siis hakkab sündima toredat nimenalja ja kalambuuri, mis olemise aneemilises Eestis kindlasti lõbusamaks teeks.

Kujutan juba ette, kuidas president Ühtegi sõjaväelase resoluutsusega Riigikogu konformistidele teatab: MITTE ÜHTEGI seadust ei kuuluta ma välja, enne kui..."

2018. a. juulis andis toonane Eesti kaitseväe erioperatsioonide ülem, kolonel Riho Ühtegi väljaandele „Politico“ enesekindlusest pakatava intervjuu. Et mis juhtub, kui venelased tulevad (meie sügavas alateadvuses pesitsev hirmu-unenägu, eks).

No mis juhtub – Ühtegi ütleb: „Venelased jõuavad Tallinna kahe päevaga. /…/ Aga nad ei saa kogu Eestit kahe päevaga. Nad jõuavad Tallinna ja nende taga me lõikame läbi nende kommunikatsiooniliinid ja varustusliinid ja kõik muu. Nad jõuavad Tallinna kahe päevaga. Aga nad surevad Tallinnas. Ja nad teavad seda… Neile antakse tuld igast nurgast, igal sammul.“

Mees väärib oma nime ja auastet – ei ühtegi sammu tagasi, tuld kuni viimase meheni!

Kaitseliidu ülema vahetustseremoonia. Riho Ühtegi annab Kaitseliidu juhtimise üle kindralmajor Ilmar Tammele. Nüüd on Ühtegi sõnul käes järgmine etapp oma riigi teenimises. (Foto: Tairo Lutter / Postimees)