PUTIN JA IGAVENE RAHU

 SISSEKANNE # 522

Putin vaatab, kaugel rahu on. Mitte ei paista. (foto: Aleksei Nikolski/Sputnik/EPA)

Kremlis toimus Venemaa isevalitseja Vladimir Putini kohtumine USA presidendi Donald Trumpi eriesindaja Steve Witkoffi ja väimehe Jared Kushneriga. Seda vahendas meile Delfi oraakel. 

Tsaar näitas meretaguste külaliste suhtes üles ootamatut külalislahkust: „Kallid härrad Witkoff ja Kushner, suur rõõm teid näha!“

Seejärel palus Putin Witkoffil ja Kushneril anda Trumpile edasi tema tänu Venemaa ja Ukraina kontaktide korraldamise eest.

„Tahan teid tänada, eelkõige anda edasi tänusõnad härra Trumpile Venemaa ja Ukraina ühiste kontaktide organiseerimise eest,“ jätkas Putin mesimagusasti ja ütles, et tahab kuulda Abu Dhabi läbirääkimistest.

„Loomulikult on väga tähtis kuulata teie hinnangut sellele, mis toimus nüüd Abu Dhabis, teie hinnangut nende Vene Föderatsiooni ja Ukraina vaheliste läbirääkimiste iseloomule ja meie perspektiividele. Ma tean, et te olete kontaktis ühinenud Euroopa esindajatega. Ja loomulikult on teie hinnangutel, hinnangutel probleemile sellelt poolelt, Euroopa nurgast, nagu ütlevad diplomaadid, samuti meie jaoks suur tähtsus.“

 Putini sõnul on läbirääkimistel saavutatud edu vähemalt humanitaarvaldkonnas, pidades silmas vangide vahetuses kokkuleppimist.

„Samuti tahaksin paluda teil edastada tänusõnad proua Trumpile, USA esileedile tema aktiivse osalemise eest Oleškõ linna humanitaarküsimuse lahendamises Hersoni oblastis,“ kudrutas Putin. „Me mõistame suurepäraselt, et ilma president Trumpi kogu meeskonna, sealhulgas välisministeeriumi, kaitseministeeriumi, nagu teil nüüd nimetatakse, sõjaministeeriumi toetuseta, teiste ametkondade ja teie osaluseta, ei oleks see võimalik olnud.“

Witkoff ütles, et Trump peab tähtsaks lõpetada konflikt Venemaa ja Ukraina vahel võimalikult kiiresti ja Ameerika teeb selleks kõik vajaliku.

Putin ütles, et tahaks, et rahu Ukrainas oleks igavene: „See rahu peab olema pikaajaline. Ma ei kinnita ainult seda, ma tahaksin, et see oleks igavene.“

Putin kuulutas, et Venemaa jaoks on territooriumide küsimuses kõige tähtsamad inimesed ja nende õigus elada oma väärtuste järgi.

„Me teame, et pooled mõistavad territooriumide küsimusi erinevalt. Meie jaoks on tähtsamad inimesed, kes seal elavad, nende traditsioonid, kultuur, õigus elada oma reeglite järgi, oma traditsiooniliste väärtuste järgi.“

No mis ma ütlesin, mõtles Witkoff õnnelikult, ikkagi humanist-humanitaar, kak raz!

Hea inimene, mõtles Kushner, aus ja õiglane, ja silmad on nii lahked-lahked…

Aga siis pööras Putin jutu nõndanimetatud hallide tsoonide peale, mida pakub tema sõnul Ukraina.

„See hakkab alati olema, nagu ma ütlesin, tüliõun. Meie jaoks on ainult üks piirijoon – riigipiiri joon. Sest siis on selge: siin oleme meie ja siin teie. Niipea, kui laseme end tõmmata hallide tsoonide arutamisse ja neid mõistetakse erinevalt, algavad kohe vaidlused ja igasuguste kokkulepete ebakindlus. Ja mingit pikaajalist rahu ei tule,“ filosofeeris Putin-humanitaar.

Ka ei ole Putin, tähendab, Venemaa kunagi vastustanud dialoogi Euroopaga – eurooplased ise on dialoogi katkestanud. Ning välisvägede kohalolek on Moskvale vastuvõetamatu ja oht Venemaa riiklikule julgeolekule.

„Eurooplased teavad seda. Mida me neilt kuuleme? Et pärast rahu sõlmimist viivad nad kohe väed Ukraina territooriumile. Mida see tähendab? Me oleme seda juba öelnud, meie jaoks on see seaduslik sihtmärk, tähendab sõda algab kohe uuesti,“ teatas Putin-rahuvõitleja. Eks ta ole, si vis pacem, para bellum! Juba vanad roomlased teadsid.

„Me tahaksime väga, et teie, lugupeetud härrad ja Ameerika administratsioon tervikuna, teeksite oma Euroopa liitlastega tööd, et nad otsustaksid lõppude lõpuks ära küsimuse, mida nad tahavad – rahu või sõda Ukrainas,“ ütles Putin lõpetuseks Witkoffile ja Kushnerile.

Tore bütsantslik audients oli. Witkoff ja Kushner seda vaevalt mõistsid. Mis aga puutub igavesse rahusse, millist Kremli isand nii väga soovis…

Meenub vana habemega anekdoot. Armeenia raadiolt küsiti: „Kas puhkeb kolmas maailmasõda?“ Armeenia raadio vastas: „Ei. Kuid võitlus rahu eest muutub peagi nii ägedaks, et kivi ei jää kivi peale.“

Putin tahab igavest rahu Ukrainale. Selle nimel peab sõdima, nii et kivi ei jää kivi peale (Armeenia raadio /Al-Arabiya) 

VÄIKESE VERA VÄIKE SEOS EESTIGA

 SISSEKANNE # 521

Väike Vera ja tema T-särk. Eesti progebändi särk mõjus stagnaudu lõpuaegadel kui sõõm värsket õhku ja sobis rebel grrli selga nagu valatult (kuvatõmmis Retrodisc Shop FB leht/Osta.ee)

Oli kunagi selline film nagu "Väike Vera" (Маленькая Вера, 1988), mis lõi laineid paari julge seksistseeni ja terava ühiskonnakriitika pärast - tänapäeval nimetatakse seda źanrit tüdinult sotsiaalpornoks. Filmi peategelane oli mässumeelne hilisteismeline Vera, kes lõhkus tolleaegseid sotsiaalseid norme, teisisõnu - käitus asotsiaalselt. Filmi tegevus leidis aset kõledas ja hallis tööstuslinnas Primorskis (Peterburi lähistel), Vera isa oli alkoholilembeline autojuht ja ema allaheitlik lihttööline, kes elasid nagu oskasid, kuid emotsionaalset sidet tütrega luua ei suutnud. Tüdruk läks n-ö. käest ära ning kogu film räägibki tegelikult eneseotsingutest, vaimsest surutisest ja vägivallast (vaimsel ja emotsionaalsel tasandil). 

Kui see film 1988. aastal välja tuli, oli see muidugi sensatsioon - kinosaalid olid välja müüdud ja alla 16 keeld oli peal. Mina kinno ei pääsenud, küll aga nägin filmi televisioonis üheksakümnendate algul, 1990-1991. Sai suure erutusega vaadatud, sai Natalja Negodasse ka ära armutud.

Tänaste standardite järgi on see üsna süütu film, ehkki see õhustik - hall, tolmune, perspektiivitu, lagunev nõukaühiskond - mõjub rusuvana siiani. Selliseid X-linnasid, kus elasid sarnased katkised pered, oli üle laia N. Liidu tuhandeid.  Seda aega tagasi ei sooviks. Polnud Tallinnaski palju värve siis, kuid me olime siiski isegi oma kehvematel aegadel paremas olukorras, kui need inimesed, kes elasid taolistes Primorskites, Magnitogorskites, Kemerovodes.

Film filmiks, kuid huvitav fun fact on välja kaevatud Facebookis  Retrodisc Record Shop poolt, kes oma seinal jagas tähelepanekut, et mitmes stseenis kannab peategelane Vera RUJA valget t-särki. Kui arvestada, et Primorsk asub Eestile päris lähedal, teispool Piiterit Soome lahe ääres, siis on see loogiline: ju (mustal) turul fännikaupa ikka liikus. Piiteri turg oli ju eestlastele teada-tuntud.

Igati sümpaatne faktikene. Pealegi, eestlastel läheb ikka südame alt soojaks, kui kuskil avaldub kas või õhkõrn seos Eestiga. Make ESTONIA Great Again! :)

Ruja - Rujaline roostevaba maailm (1982, saatest "Ring ümber Ruja", ETV)

Lõik filmist "Väike Vera" - ettevaatust, pisut alastust enne Ruja särki

VIINAKÜSIMUS

 SISSEKANNE # 520

Järgmine jutt on kõik elust enesest. Juhtiva ajakirjanduse reportaaź Eesti poliitikaelu Olümposelt, dramöödia kahes vaatuses:

I PILT. KUS MU VIIN ON?

Postimees avaldas nimelt, et reedel kell 12 algama pidanud ja kella 13ni edasi lükatud riigikogu rahanduskomisjoni erakorraline istung, millel komisjon pidi läbi vaatama riigieelarvele esitatud muudatusettepanekuid, jäi ära, kuna Andrei Korobeinik (KE) taganes lubadusest kohale jõuda.

„Just maabusin lennukiga. Ma kella 12ks täpselt ei jõua, aga kui istung toimub, siis liitun sellega kohe, kui jõuan,“  ütles Korobeinik Postimehele reedel kella 11.45 paiku.

Ta ütles, et komisjoni esimees Annely Akkermann (RE) ei võimaldanud osaleda istungil veebi teel, mida ta muidu oleks teinud, ja seetõttu kiirustabki ta lennujaamast otse Toompeale.

Akkermann ütles seejärel, et istungit saab pidada, kui kvoorum on koos, see tähendab, et kohal peab olema üle poole komisjoni liikmetest.

„Koalitsioonist on liikmeid viis, opositsioonist ja niinimetatud aknaaluseid samuti viis, kui ainult koalitsioonisaadikud kohale tulevad, jääb istung ära,“ seletas Akkermann.

Ta oli enda sõnutsi vestelnud neljapäeval Korobeinikuga, kes oli tallegi kinnitanud, et tuleb kohale. „Väga hea, et kuulsin teilt, et Korobeinik on saabumas, ootame ta ära, saan niikauaks vaheaja võtta, kui ta jõuab,“ sõnas Akkermann.

Kell 12.15 helistas Akkermann tagasi ja täiendas, et oli just telefonis vestelnud Korobeinikuga. „Ta ütles, et tuleb majja, aga ei öelnud, mis kell,“ ütles Akkermann. „Kella 12ks plaanitud istungi jätsime seetõttu ära ja kutsusin istungi kokku kella 13ks.“

Akkermann avaldas lootust, et Korobeinik jõuab kella 13ks kohale, hoolimata 16-tunnisest lennukis loksumisest ja sellest tulenevast väsinud olemisest.

„Otsustasin, et ma rahanduskomisjoni istungile siiski ei lähe, riigikokku küll lähen,“ ütles Korobeinik aga Postimehele kella 12.20 paiku. „Opositsioonile ei antud siiski piisavalt võimalust muudatusettepanekuid tutvustada. Koalitsioon rakendab oma teerullipoliitikat ja surub enda tahtmise läbi, aga miks ma peaksin neid selles aitama? Korraline rahanduskomisjoni istung tuleb esmaspäeval, sellega on kõik arvestanud.“

„Korobeinik käis läbi kell 12.52,“ ütles Akkermann kell 13. „Kuna ma lubasin talle sünnipäevaks kinkida Laua viina, siis ta küsis „Kus mu viin on?“. Kuna ma pean oma lubadusi, siis võtsin kapist viina ja andsin talle. Korobeinik võttis viina ja ilmselt läks fraktsiooni seda maitsma. Kuna kedagi teist opositsioonist ei tulnud, jääb istung ära.“

"Kus mu viin on?" mõtleb rahvasaadik Korobeinik sügavmõtteliselt enesesse süüvinuna (foto: Mailiis Ollino / PP)

II PILT. KES ON MU VIINA ÄRA JOONUD?

Samal ajal süüdistas riigikogu liige Peeter Ernits (Keskerakond) ametikaaslast Juku-Kalle Raidi (Eesti 200) Keskerakonna fraktsiooni ruumidesse tungimises ja seal tema viina joomises. Raid näeb olukorda aga vastupidiselt. Eesti ajakirjanduse emalaev Delfi võtab seda põletavat teemat vahendada.

„14. oktoobri öösel avastasin üllatusega Keskerakonna fraktsiooni toast kolleeg Juku-Kalle Raidi, kes parasjagu ahnelt minu viina jõi,“ kirjutas Ernits reedel sotsiaalmeedias. Ta lisas postituse juurde ka pildi, kus on näha Raidi seismas laua kõrval, millel asetseb viinapudel.

Ernitsa arvates oli Akkermanni jutustatud lugu spinn, mis alla neelati. Ta rõhutas korduvalt, et keskerakondlasi viinajoojatena ette kujutada ei tasu ja rõhutas, et Korobeinik joob tema teada hoopis alatasa vett. Samas meenutas juhtunu talle oktoobri keskpaigas riigikogus aset leidnud seika.

„Aasta eest tõin oma sünnipäeval parlamenti viinapudeli. Ja pool sellest on tänase päevani külmkapis. Välja arvatud see osa, mille Juku-Kalle ära jõi,“ kirjeldas Ernits. „Kui mulle saalis öeldi, et Juku-Kalle on tulnud meie fraktsiooni ruumidesse ja joob minu viina, läksin üles ja vaatasin, et joobki. Tegin sellest isegi paar pilti,“ märkis ta, lisades, et oli vahepeal külmkapis seisnud viinapudeli olemasolu sootuks unustanud.

Raidil on aga tol ööl juhtunust sootuks teine versioon. Ta lükkas Delfile saadetud vastuses tagasi Ernitsa väite, nagu oleks ta Keskerakonna fraktsiooni ruumidesse omavoliliselt tunginud.

„Keskerakonna fraktsiooni kutsusid mind fraktsiooni liikmed. Kolleegidega suhtlemine on täiesti normaalne nähtus, sellest võiks isegi Peeter Ernits aru saada. Omavoliliselt ei tunginud ma mitte kuhugi,“ selgitas Raid.

Tema sõnul käis ta fraktsiooni ruumides hoopis Andrei Korobeinikuga juttu ajamas. Delfi uuris Raidilt ka seda, kas ta oli tol õhtul kaine. „Ei olnud purjus!“ vastas Raid. Seda, kas ta Ernitsa viina jõi, Raid otsesõnu ei kinnitanud ega eitanud.

„Aga Peeter Ernitsa kohta niipalju, et ma kardan, et tal on sügelised,“ märkis ta.

Seejärel otsustas Raid omakorda fototõendid letti lüüa. Ta saatis Delfile kaks pilti, millest ühel on näha Ernitsat pisikesest klaasist joomas. „Ernits joob samal õhtul Keski fraktsioonis sedasama viina,“ märkis Raid.

Kas Ernitsa klaasis oli tõepoolest seesama viin, jääb fotolt siiski selgusetuks, tõdeb lõpetuseks Delfi uuriva ajakirjanduse toimkond range asjalikkusega.

Millest ma järeldan, et Eesti poliitika tähtsaim aruteluküsimus hetkel on viin ja selle ümber tõstatunud uurimisküsimused: KUS MU VIIN ON? ja KES ON MU VIINA ÄRA JOONUD? Ma ütleksin, et need on igati elulised küsimused ja relevantsed ajast aega. Aegumatu probleem, millega maadles kindlasti juba Ivan Julm, enne kui ta bojaaridelt seitse nahka laskis nülgida. In vino veritas!

Rahvasaadikud Ernits ja Raid murravad pead, kes viina ära jõi. Vastus peitub ilmselt järgmises pudelis, mis on soovitav ära juua üheskoos. (fotod: Delfi Meedia)

Ikka viin, viin, viin... PS Troika - Põdrakasvataja laul (1987)

IMRE ARAKASE VABADUSVÕITLUS (dramatization)

 SISSEKANNE # 519

Tough guy (peaaegu nagu Statham, a bit rogue but all for Estonia) (foto: Liis Treimann/PM) 

Postimehest lugesin ennekuulmata uudist, et Riigikohus tunnistas Imre Arakase 1970. aastate lõpus toime pandud teod võitluseks okupatsioonivõimu vastu ja rehabiliteeris ta.

Riigikohus rahuldas vandeadvokaat Sven Sillari taotluse ja tühistas osaliselt Eesti NSV ülemkohtu 26. oktoobri 1979. aasta otsuse, millega tunnistati Imre Arakas süüdi hulgas kuritegudes, ning lõpetas nende tegude asjus kriminaalmenetluse kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Riigikohus leidis, et Imre Arakase aastatel 1977–1979 toime pandud mootorpaadi ja paadimootorite vargused, miilitsaautosse sissemurdmine ja sealt esemete kaasavõtmine, spordiklubi Dünamo vibustaadioni majast vibu ja muude esemete varastamine, mootorpaadiga välismaale sõitmise katse, Eesti Televisiooni hoonesse tungimine ja valvurilt relva väljaandmise nõudmine ning püstolite ja padrunite röövimine Dünamo lasketiirust olid osa võitlusest Eesti iseseisvuse eest. (PM, 07.11)

Et Imre Arakas ja … vabadusvõitleja? Oportunist ja nõukaaja mittesallija, seda muidugi. Aga et kohe vabadusvõitleja? Kujutan ette, kuidas vanahärra (praegu on ta 67-aastane) maandub kuskil Elu24 elustiiliblogi sametisel diivanil ja hakkab noorte neidude ees rääkima, kuidas ta Eestile vabadust välja võitles. Või siis vähe tõsisemas formaadis Ringvaate diivanil Marko Reikopile pihtimas:

Noh, mul oli plaan korraldada nõukogude-vastane ülestõus, vabade mõtete interventsioon välismaalt. Aga selleks tuli mul esiteks välismaale põgeneda. Selleks ma varastasin, st võtsin pikaajaliselt laenuks koos kambajõmmiga, st kaasvõitlejaga, vetelpäästeühingu Tallinna vetelpäästejaama kaatrite ellingust kummist mootoraerupaadi. Aga ega paat niisama sõida. Seepärast varastasin, st võtsin laenuks, st rentisin koos kaasvõitlejaga Dünamo spordikombinaadi süstabaasist paadimootori Vihr.

Otsustasime sõita koos kaasvõitlejaga ilma passi ja vastava võimuorgani loata välismaale. No kesse tibladelt luba küsib, eksole? Põgenemiskatse jäi lõpule viimata paadimootori rikke ning tuule ja lainete tõttu, mis tõid paadi hommikul randa tagasi. Noh, usalda siis veel seda vene värki, need mootorid ju ei kõlba kassi saba allagi, vat oleks meil mingi japside oma olnud…

Edasi murdsime sisse – tiblad hoidsid ju uksi lukus, eksole – koos austet kaasvõitlejatega Tallinna konservatooriumi ruumidesse ning laenasime kaks stereomagnetofoni koos kõlaritega. Seejärel tõime samas majas asunud Tallinna muusikakooli ruumidest ära ka stereomagnetofoni koos kõlaritega. Üks tee, kaks asja, mõistate? Mõtlesime väga optimaalselt. Neid oli meil vaja antikommunistlike manifestide tegemiseks, saate ju aru.

Siis, mõned nädalad edasi murdsime sisse ja tõime ära – ega need tiblade lukud eesti meest ei pea! - Tallinna 46. keskkooli ruumidest kaks magnetofoni, mikrofone, magnetofonilinte, sõnaraamatuid ja diapositiivide raame. Kõik ikka vaba Eesti hüvanguks. Need olid ju kommunikatsioonivahendid, sõnaraamatute abil õppisime välismaa keelt ja kirja.

Siis oli meil tagasilööke; miilits võttis kinni ja viis vangimajja.. aga no kesse ikka tiblade miilitsat kardab? Vat ja põgenesimegi ning võtsime püha ürituse tarbeks autoinspektsiooni autost kaasa nahkse vormijope, kümme indikaatortoru ja teedekaardid. Ja hiljem käisime läbi lukustatud uste Dünamo vibustaadioni majas ja hankisime nooletupe, rinnakaitsme, vibu ja Dünamo lipu. Ega selle tühjaga midagi teha polnud, ega tollest trikoloori ju ei tee, mõistate… A noh, mõtlesime, äkki kulub ära, nooruse uljus.

Siis me käisime Eesti Televisiooni majas, aga valvuritädi ei lasknud sisse. Me tahtsime kõigest Mati Talviku jutule pääseda, aga kus sa siis saad – nagu Kerberos oli põiki ees. Eks ma siis pisut relvataolise esemega natuke ähvardasin, ega meelitused siin ei aita. Vahel tuleb nõudlikku häält teha, vahel tuleb.

Aga siis vist oligi kulminatsioon, kui me koos kaasvõitlejatega käisime Tallinnas Dünamo lasketiiru ruumides, kus meil tekkis väike intsident laohoidjaga – mille tulemusel saime laost 13 püstolit ja 1248 padrunit. Tähendab, ikka ülestõusu jaoks. Surm okupantidele!

A noh, kahjuks oli nõukavõim veel liiga tugev. Ei vedand välja seekord.“

Et seda juttu päriselt kuulda, selleks läheb veel aega, sest hr Arakas kannab praegu kümneaastast vanglakaristust, mille Leedu kohus talle mullu jaanuaris palgamõrva eest mõistis

Enne seda kandis Arakas Iirimaal kuueaastast vanglakaristust kohalikus kuritegelikus maailmas tuntud James Gately mõrva kavandamise eest. Uurimisandmetel palkasid Gately rivaalid Arakase teda tapma, pakkudes tasuks viiekohalise summa eurodes.

Põnev elu, siit võiks sündida ju filmgi.

PÄRNU "MUST HÄRRA" NÕUAB TURUNDAMIST

SISSEKANNE # 518

Halloween on selleks korraks möödas, aga mis siis! Selline lugu on rääkida.

Imelise Pärnu fotogrupis, kuhu postitatakse tuhandeid pilte - uhkemaid ja ka argisemaid, ent igal juhul imelisi - jäi ühele fotole ka midagi väga huvitavat. Esiplaanil domineerivat valgusinstallatsiooni ma ei pannud tähelegi, vaid silma hakkas mööda koolimaja seina luuriv must kuju - veidi kõhe, aga... põnev.

Eks ta ole seal juba kaua olnud, aga nüüd kaamerasilm tabas. Ehkki tõenäoliselt täiesti puhtjuhuslikult.

Mina arvan küll, et nüüd tuleb leida üks turundaja-visionäär, kes kummituslikule kujule elu sisse puhuks. Natuke taustauuringut ja fantaasiat ning voilà! - ongi meil, pärnakatel, oma MUST HÄRRA Kuninga tänava koolimaja seinal. Kui Haapsalu uhkeldab oma Valge Daamiga, kes ilmub augustikuu kuuvalguses lossikiriku käärkambri aknale (näidates üles vahel ka daamilikku pirtsakust, jättes end ilmutamata), siis meie MUST HÄRRA ilmub sinna igal ööl. 

Nojah, ma muidugi tean, et ilma Paul Kerese abita ta sinna ei ilmu... aga sellegipoolest! Olgu ta siis PAUL KERESE VAIM oma vana koolimaja külastamas.

PS. Ma tänan fotograafi Mall Palmi, kes on selle imelise foto autor, ja kogu seda Imelise Pärnu fotogruppi, kes jäädvustavad imelisi pilte.

MUST HÄRRA: Paul Kerese vaim oma koolimaja külastamas (foto: Mall Palm, Imelise Pärnu fotogrupp FB, 06.11.26)

Haapsalu Valge daam lossikiriku aknal (foto: Puhkus Eestis)

KOGUJA LAHKUMINE. In memoriam: OLAF ESNA.

 SISSEKANNE # 517

Olaf Esna omas elemendis, oma aegruumis (foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees)

Bibliofiil, endine teatridirektor ja antikvaar, Pärnu linna aukodanik Olaf Esna  on lahkunud. 1934-2026.  Elas pika ja huvitava elu. Sümpaatne vanaraamatute koguja, kes pidas pärast pensionile jäämist mitmes kohas Pärnus antikvariaati ning kirjutas palju artikleid Pärnu ajaloost. Pärnu ajakirjanduse korüfee Kalev Vilgats, kes on ka juba lahkunud, kirjutas temast portreeloo. Sealt sai lugeda, et tema antikvariaat oli maast laeni raamatuid täis ja ise istus ta nende keskel, hallikastuhmi suitsuvine sees – see vaatepilt võis näidas kaootilise korratusena, aga ometi süsteemne, sest Olaf Esna leidis kiiresti üles ka väiksema postkaardi. Mõtlen, et sellised mäluga inimesed on mistahes linnale hindamatu kingitus, sest nad hoiavad tallel ühist teadmust. Saame selle väärtusest aru tihtilugu alles siis, kui koht on tühjaks jäänud.

Õnneks on režissöör Mati Põldre – kes paraku on samuti lahkunud - Olaf Esnast teinud sümpaatse portreefilmi „Koguja“ (2014). Oli üks Pärnu fenomene tõepoolest.

Isikliku mälestuskilluna tuleb mulle meelde, kuidas aastal 2008, kui Pärnu Maa-arhiivi hakati masu survel ja mitmel otsitud ettekäändel likvideerima, asus Olaf Esna talle omase erudeerituse ja vaoshoitusega, ent jõulise ja selge sõnumiedastajana toetama Pärnu Maa-arhiivi säilitamist. Ühena väheste hulgas, muide! (Linnapea ärkas alles 25. tunnil – kui rong oli juba pöördumatult läinud.) Mäletan, et Esna kirjutas vähemalt kaks avalikku kirja arhiivi päästmiseks – kuid exceli-ökonoomika tegi halastamatult oma tööd, kärpekäärid muudkui lõgisesid. Olaf Esna valutas siiralt südant, erandina teistest variseridest. Ja mäletan, kuidas see tollasele maa-arhivaarile, kes samuti üritas donkihhotlikult Tartu ja Tallinna tuuleveskitega võidelda, hinge läks. Pean silmas Olafi siirast tahet aidata. 

"Koguja" treiler (2014, Filmivabrik)

KNOCKIN' ON HEAVEN'S DOOR (ALMOST) - BOB MEETS POPE

 SISSEKANNE # 516

Bob meets Pope. Vatikan, 04.11.26 (Vatican Pool/Getty)

Mõned päevad tagasi juhtus, et Bob Dylan kohtus Vatikanis paavst Leo XIV-ga. Kuna paavst on siin maises ja patuses maailmas kõrgeim vahemees taevaste väljade peremehe, Jumala endaga, siis noh... see on kõige otsesem tee temani jõudmiseks. Paavsti audients - stop-over Vatikanis - on juba peaaegu nagu taevaväravale koputamine. Sellest on poeet Dylan ka laulu kirjutanud. Ja et see päris hästi välja tuli, küllap siis need väravad lahti tehakse.

Bob Dylan ilmus paavsti audientsile ekstravagantselt mustas. Üleni mustas. Kindad käes, kapuuts peas. Kapuuts jäigi pähe. Peab ütlema, et tänu sellele tehti minu meelest aasta stiilseim foto, mille kohta ajakirjanik Kaupo Meiel oma some seinal targu tähendas, et see oli nagu uudis malemaailmast - mustade kuningas ja valgete kuningas sõlmivad vaherahu. 

Mulle tuletas aga Dylan meelde Ingmar Bergmani aegumatu klassika "Seitsmes pitser" (1957). Teate ju küll seda stseeni, kus rüütel mängib rannal Surmaga malet. Veidi kõhe, aga väga sügavamõtteline. 

Ja kui meenutada filmi "Viimane märulikangelane" (Last Action Hero, 1993) - see film, kus Arnold Schwarzenegger parodeeris terve filmi iseennast ja kukkus läbi, sest igaüks jäägu oma liistude juurde  -, siis selles filmis tegi Ian McKellen lühikese, kuid mõjusa rolli Surmana (mis omakorda oli kopeeritud Bergmani pealt).

Noh, igal juhul on Bob Dylan märgi maha jätnud. See on juba Bowie' laadne perfomance, kui too andis mõni päev enne surma välja parima plaadi üle mitme kümnendi. 

Bob Dylan - Knockin' On Heaven's Door (MTV Unplugged, 1995)

Malemäng Surmaga ("Seitsmes pitser", 1957, Max von Sydow & Bengt Ekerot)

Death revisited (Ian McKellen Surmana filmis "Viimane märulikangelane", 1993)