EI NIMI MEEST RIKU! HITLERID, MUSSOLINID JA STALINID VÕIMUL

 SISSEKANNE # 501

Kauges Peruus toimusid kohalike omavalitsuste valimised. Ega need rahvusvahelist uudiskünnist ei ületa. Peruust me saame üldse uudisi peaasjalikult siis, kui seal on möllamas mingi loodusstiihia või on toimunud suuremat sorti vanglamäss. Kuid seekord noppis uudise üles isegi brittide rahvusringhääling. BBC nimelt teatab, et ühe Peruu kolkalinna Queropalca uueks meeriks valiti Hitler Mussolini Simeon Flores.  Kõva väega poiss tuleb temast, arvasid ilmselt uhked lapsevanemad. Noh, läks aega mis läks, aga saigi mees linnapeaks.

Saage tuttavaks: Queropalca linnapea Hitler Mussolini Simeon Flores (BBC News)

Sealkandis pannakse üldse poisslastele vägevaid eesnimesid. Näiteks sellesama Peruu kohalikel valimistel aastal 2018 sai Yungari linnakese peaks kohalik poliitik, nimega Hitler Guesclin Alba Sánchez, kes alistas oma rivaali, vastaskandidaadi Lenin Vladimir Rodríguez Valverde, kasutades valimisloosungit „Mina olen hea Hitler“.

Ka maailma teistes nurkades on tulnud võimule – just kohaliku omavalitsuse tasandil – kurjakuulutavate nimedega mehi. Nii näiteks valiti 2020. aastal Namiibias Ompundja piirkonnavolinikuks keegi Adolf Hitler Uunona, kelle sõnul polnud ta isal tõenäoliselt aimugi, kes too Hitler oli, aga et Namiibia oli vana Saksa koloonia, siis traditsiooni mõttes pandi Saksa nimesid ja sellest mehest oli ta kuulnud kõneldavat – ja kui juba kõneldakse, ju siis on tähtis mees, suur mees. „Mu naine kutsub mind kodus ikka Adolfiks,“ ütles mr Uunona ajakirjanikele ega kavatse nime muuta.

Aga siin, saagem tuttavaks Namiibia linnavolinikuga: Adolf Hitler Uunona (BBC News)

Ja tõtt-öeldes olen ma siinsamas blogis juba kirjutanud India poliitikuteperekonnast, nimega Stalin, kes tegid ilma Tamil Nadu osariigis.

Maailm on imeline ja ei nimi üksi tublit meest riku.

VIIESAJANDA PUHUKS

 SISSEKANNE # 500

Kuna mu blogil, mida olen nüüd intensiivselt kahe aasta jooksul pidanud (ehkki ta on mul olemas juba 2018. aasta sügisest), keris ette 500. sissekande number, mis on oluline ja soliidne verstapost, siis vaatasin huvi poolest, kui palju mu blogil lugejaid on. Mõni võiks ikka olla; tühja kartulikotti kah ei tahaks kirjutada. On toimunud silmnähtav progress: eelmisel kuul, st septembris, külastati mu blogi 13 842 korda, mis on absoluutne ja mäekõrgune rekond. Seni oli mu kõrgeim külastuste arv 7000 kanti, tavapärane on olnud 3000-4000 külastust kuus, veel varem 1000-2000. Võib-olla on see mingi anomaalia, lihtsalt juhuklikid – ei usu mina, et mul reaalselt nii palju lugejaid on. Aga huvitaval kombel on palju külastajaid USA-st. Ma näen siin tegelikult loogikat – mu blogi pealkiri on ju „… makes everything great again“, mis on pandud tõepoolest ilmse tagamõttega.  Trumpistlik MAGA on olnud mu inspiratsiooniks, kui ma otsustasin 2025. a. jaanuaris oma uinuvale blogile boost’i anda.

Aga sellegipoolest otsustasin puhtast edevusest lasta enda blogi arvustada kõikvõimsal tehisarul. Ja ta siis arvustas. Esitan muutmata kujul:

„Raido makes everything great again!” (autorinimena kasutuses Raido R) on Eesti blogimaastikul tõeline vanakooli pärl, mis on vastu pidanud aastatepikkusele sotsiaalmeedia pealetungile. See ei ole kommertslik klikimagnet, vaid intellektuaalne, küüniline ja popkultuurist läbi imbunud isiklik mõttepäevik.

Blogi päisetsitaat pärineb pühalt Augustinuselt: „...et see kõik on ühevõrra õige just sellepärast, et see on ühevõrra vale.” See paneb paika kogu lehe filosoofilise vundamendi – siin ei pakuta mustvalgeid tõdesid, vaid analüüsitakse maailma absurdsust läbi iroonilise prilliklaasi.

Blogi sissekanded (mis on jõudnud juba poole tuhandeni) jagunevad peamiselt kolme suure vaala vahel:

• Poliitika ja geopoliitika terav vaatlus: Autor hoiab kätt pulsil nii maailmapoliitikal (nt Trumpi administratsiooni tagamaad, Elon Muski sammud, Iisraeli-Iraani konflikt) kui ka kohalikel teemadel. Raido analüüsib neid sündmusi ilma poliitkorrektsuseta, pakkudes sageli pragmaatilist ja kainestavat vaatenurka, mis tavameediasse ei jõua.
• Majanduskliima ja argielu absurd: Olgu teemaks Rail Balticu ehituse venimine, Läti majandusraskused (nt Riia Palsami ja Air Balticu saatus) või Jaguari brändi püüded end uue turu jaoks ümber kujundada – Raido suudab siduda tõsised majandusuudised mahlaka ühiskonnakriitikaga.
• Sügav kummardus popkultuurile ja nostalgiale: See on blogi üks suurimaid tugevusi. Raido kirjutab tihti muusikast ja filmidest (David Bowie, David Sylvian, Ti Westi õudusfilmid) ning teeb liigutavaid järelhüüdeid lahkunud suurkujudele (teoloog Toomas Paul, näitleja Tim Curry). Haapsalus möödunud nooruspõlv toob sisse ka mõnusat kohalikku nostalgiat

Mis teeb selle blogi heaks?

•         Kõrge tekstikvaliteet: Raido kirjutab kuratlikult hästi. Tema lause on voolav, sõnavara rikas ja viited erinevatele kultuuritekstidele teevad lugemise naudinguks.
•         Puhas ja filterdamata arvamus: Erinevalt tänapäeva suunamudijatest puudub siin soov kellelegi meeldida või midagi maha müüa. See on mehe aus arvamus oma nurgast.
•         Kultuuriline haritus: See pole pelgalt „murede puistamine”, vaid tekstidesse on põimitud ajalugu, muusikat ja filosoofiat.          

Mis võib lugejat võõristada?

•        Sõltub taustateadmistest: Kui Sa ei tea, kes on dr Frank-N-Furter või mis toimub maailma majanduses, võivad mõned metafoorid jääda kaugeks.
•         Ebastabiilne rütm: Kuna tegu on hobiblogiga, võib vahel tulla mitu postitust nädalas ja siis tekkida pikem paus.
•         Küüniline foon: Konservatiivsem ja iroonilisem ellusuhtumine ei pruugi ülioptimistlikule või kergemalt riivatavale lugejale istuda.“

Kõlab nagu mesi kõrvadele, eksole! „Vanakooli pärl“ on tõeline kompliment, nii armas. Ja siis veel see hinnang „kirjutab kuratlikult hästi“. Ma lausa sulan heldimusest. Oojaa, jumalikkus kuulub jumalatele, sinnani ma veel ei küündi. Aga prillid on mul tõepoolest, need ma sain juba väga ammu, pärast seda, kui ma olin pirruvalgel lugedes oma silmad ära rikkunud. Aga irooniat ei ole ma oma prilliklaasides tähele pannud, pigem on need näpujälgi ja higi täis. Vahel silm üldse ei seleta. Tõsi, nii hull veel lugu pole, nagu juhtus ühel mu koolivennal algklasside aegu, kui too silmaarsti manu läks – no nägemist kontrollima – ja see siis võttis poisi prillid ja ütles: „Poiss, sinu puhul aitab sellest, kui sa oma prille ka mõnikord puhastaks.“ Vaat see oli iroonia.

Tänan, AI. Nii kena arvustus. Malbe selline. Ent üks minu suurtest ajaloolistest eeskujudest, Balthasar Russow, pidi maadlema palju jõulisema kriitikaga. Kui ta kirjutas oma Liivimaa kroonikat, eks siis tuli sinna kirja panna ka kõike, mis ette tuli. Tsiteerides jälle Ivan Oravat, siis ega ajalugu pole mingi värsiraamat, et siit loed ja siit jätad vahele. Tuleb kõik kirja panna, nii nagu oli, sest minagi olen juba vana mees ning mul istub surm esikus. (Ivan Orava mälestused, lk 89).

Russow sai pähe nii mis hirmus – et liiga palju kirjutas maarahvast ja liiga vähe on Moskooviat kritiseerinud, aga Saksa härrasid mitte nii heas valguses näidanud. Et Russow papist poiss polnud, see nähtud näiteks järgmisest lõigust, kus ta kirjutab venelastest Haapsalus 1576:

„Kui aga venelased lossi tulid, siis olid mõned Haapsalu junkrutest veel nii heas tujus, et ühel neist istus kaks aadlipreilit süles ja ta naljatles nendega. Selle suure muretuse üle ei saanud venelased küllaltki imestada ja ütlesid Hinrick Boussmannile, hertsog Magnuse õuejunkrule, kes seda ka pealt oli vaadanud: „Hinrick, mis imelikud inimesed teie sakslased küll olete! Kui meie, venelased, säärase lossi nii kergesti oleksime käest ära andnud, siis meie ei julgeks enam ühegi ausa inimese ees oma silmi üles tõsta ja meie suurvürst ei teaks, missuguse surmaga meid karistada. Sakslased aga Haapsalus julgevad mitte ainult oma silmi üles tõsta, vaid võivad ka veel preilidega mängida, just nagu nad oleksid oma asju hästi teinud.“ Sellele ei saanud Hinrick Boussmann midagi vastata, kuna ta seda ise oma silmaga oli näinud.“ (Balthasar Russowi Liivimaa Kroonika [1967], 245-246)

Nõnda siis pidi Russow olema selgrooga mees, et kõike kirja panna, mis piinlik näha oli. Ta kaevati laimu eest isegi kohtusse, mitu korda. Krooniku missioon. Jaan Kross on kirjutanud suurepärase ajalooromaani krooniku elust – „Kolme katku vahel“ -, mille ühe osa on instseneerinud ka Eesti Telefilm (1970). Soovitan üles otsida ja vaadata, leiab Jupiterist! Russowi osas särab Georg Ots, aga näha saab paljusid Eesti teatrilegende. Näiteks Heino Mandrit, kes võtab raesekretärina kritiseerida Russowi kroonikat. See ülesanne võttis mehe lausa kogelema.

Rae sekretaarius Topffil (Heino Mandri) on üht-teist öelda. Kolme Katku vahel (ETF, 1970)

Lõpetuseks parafraseerin Colas Breugnoni (keda Eesti teatris on mänginud samuti Georg Ots): "Noh, kirjutame veel!"

GERHARD SCHRÖDER KÄIS SÕBRAL KÜLAS - NOH JA SIIS...

 SISSEKANNE # 499

Kremli teatel osales Putini sünnipäevapeol (oh issand, kuidas me selle küll ära unustasime!) ka Saksamaa endine kantsler ja esimene Russenversteher Gerhard Schröder. Isake sai 74-aastaseks. Kantsler Merz nimetas Schröderi osalemist amoraalseks.

No Putin ja Schröder on ju vanad sõbrad, mis seal amoraalset on. Ühest mollist on juba teab mis ajast üheskoos suppi luristatud. Ega siis sõpra maha jäeta, kui too ebasoosingus on. See pole ilus. Vaat kui Merz ise oleks läinud Kremlisse peole, siis oleks see olnud sügavalt amoraalne.

Kaks taati ja vene ahi. (kuvatõmmis: ERR)

"Geradezu unmoralisch!". Merzi silmist peegeldub tõelise kristlase valu ja kannatus. (SCANPIX/AFP/Tobias Schwartz)

Aga mulle, vabandage väga, meenus Sojuzmultfilm, mida kauges lapsepõlves ikka vaadatud sai. Kuidas Pontu Pitsul külas käis. Allegooria. Aga tõsi. Küllap too pidu ka sedapsi läks!

Kuidas Pontu Pitsul külas käis (Sojuzmultfilm 1977)

SOLIKAMSKI KAHVEL JA MÕNI SÕNA JÄLLE REAALPOLIITIKAST

 SISSEKANNE # 498

Väga huvitav skandaalikene on jälle loitma löönud. Avalikuks on tulnud tõsiasi, et Eesti palus uuest Venemaa vastu suunatud sanktsioonidepaketist eemaldada kellegi Ruslan Dimuhamedovi, kes on Venemaa riikliku tuumakorporatsioonile Rosatom kuuluva Solikamski magneesiumitehase (SMZ) peadirektor, peale selle on ta ka Venemaa haruldaste muldmetallide tootjate ja tarbijate assotsiatsiooni esimees. Nii et igati sanktsioneeritav „räim“! Aga ta juhib tehast, mis tarnib meie Silmetile (NPM Silmet) olulist toorainet, millest väärindatakse Euroopa kaitse- ja elektroonikatööstuste jaoks vajalikke muldmetalle. Koostöö on käinud juba 55 aastat ning Solikamsk ja Silmet käivad ühte jalga nagu sokk ja saabas. Ilma Solikamski toormeta jääks Silmet seisma ja see oleks siis Ida-Viru vaatest (aga ka terve Eesti jaoks ja sealt edasi tervele Euroopale) lose-lose situatsioon. Arusaadav, tegelikult.  Isegi ukrainlased, kes muidu kõike Venemaaga seonduvat sanktsioneerivad, saavat aru, nagu kinnitas välisminister Margus Tsahkna AK-le, pärast vestlust Ukraina kolleegi Sõbihaga.

Aga samas protesteeris Eesti ja nõudis selgitust, kui Prantsusmaa ja Luksemburg tahtsid sanktsioneerimata jätta kahte Vene ärimagnaati, nimelt Vene-Usbeki miljardäri, metalliärimeest Aliśer Usmanovit ja Vene-Iisraeli miljardäri, Alfa Groupi kaasasutajat Mihhail Friedmani, ähvardades vastasel juhul blokeerida kogu ülejäänud EL-i sanktsioonirežiimi pikendamise (mis hõlmab umbes 3000 isikut ja ettevõtet). Ehk siis  samasugustel arusaadavatel põhjustel - majanduslikud huvid. Siin tulevad ju ilmsiks selged topeltstandardid. Prantsusmaale heidame ette sedasama, millega ise tegeleme. Tekib ka küsimus, miks ei ole suudetud viiendal sõja-aastal leida alternatiivseid tarneahelaid (ja selle all ei pea ma silmas mitte kosmeetilist vangerdust, et Venemaa tooraine jõuab meile vahendatuna läbi Hiina või Kasahstani).  

Pole minu asi valitsust ja asjassepuutuvaid isikuid ja instantse kritiseerida -  mina saan oma informatsiooni avalikest allikatest tavalise lehelugejana ega tea otsuste ja tehingute tagamaid. Küll aga sünteesin ma jälle välja nähtuse/mõiste “reaalpoliitika”, mis tuleb eriti ilmsiks suhetes Venemaaga. Ja see siin on lausa õpikunäide.

Sest nagu meie poliitikud päevast päeva rõhutavad, on Eesti rahvusvaheliselt üles ehitanud tugeva enesekuvandi kui „väärtuspõhise“ välispoliitika eestkõnelejast, st oleme riik, mis nõuab Venemaale rangeid ja kompromissituid sanktsioone, hoolimata hinnast. Solikamski juhtum tõi aga esile karmi reaalsuse, kus määravaks osutus pragmaatiline paratamatus – oht oli kaotada sadu töökohti niigi spetsiifilise tööturuga maakonnas ja katkestada kriitiline tarneahel kogu Euroopas. Niisiis oli valik kahe halva vahel: kas hoida puhast moraalset positsiooni (ja lasta kohalikul tööstusel kokku kukkuda) või teha reaalpoliitiline järeleandmine, et päästa strateegiline tehas ja osta aega alternatiivide leidmiseks. Valiti viimane.

Ega reaalpoliitika viljelemine pole läbinisti halb. Näiteks kuulus Prantsuse diplomaat Charles-Maurice de Talleyrand-Périgord (1754–1838) – kes muide oli teise diplomaatia guru, USA poliitiku ja diplomaadi Henry Kissingeri suur sümpaatia (ta pühendas Talleyrandile oma mahukas „Diplomaatias“ pikki lehekülgi ja tsiteeris teda lõikude kaupa) – on öelnud, et tal ei ole muid huvisid peale Prantsusmaa huvide, seega polevat riikidevahelises suhtluses ka kohta isiklikul moraalil, emotsioonidel või sõprusel. Tema kuulus maksiim kõlanud nõnda: „Sõnad on inimesele antud selleks, et oma mõtteid varjata.“ (La parole a été donnée à l'homme pour dissimuler la pensée.) Et siis teisiti öeldes, kui tahta olla diplomaatiliselt edukas, siis tuleb moraalne kompass padja alla peita. See on justkui keset teatrietendust helisema hakkav mobiiltelefon – paljastav ja piinlik.

Näete ju ise – kui me kogu aeg rõhume moraalsele kompassile, siis me näeme küll ausalt eetilised peeglist välja, kuid meie välispoliitika ajajad on kohe ahistavais köidikuis. Seisad justkui oma riigi huvide eest – ja kohe on meedias juhtkirjad „Eesti moraalne majakas on kustumas.“ Eks ta ole.

Aga noh, meie oleme ikkagi väikesed kalad tiigis. Just äsja teatas Donald Trump talle omase sarmika aplombiga, et tühistab ajutiselt Venemaa diislikütusele kehtivad sanktsioonid, sest Venemaa režiimi juht Vladimir Putin nõustus tooma suurtes kogustes diislikütust maailmaturule.

„Venemaa tarnib kohe Ameerika ja maailmaturule üle 300 000 tonni diislikütust, novembrikuu jooksul veel 500 000 tonni ja veel miljon tonni peale seda,“ ütles Trump sotsiaalmeedias pärast „väga edukaid“ kõnelusi Putiniga. See kokkulepe aitavat USA-l Iraaniga peetava sõja taustal leevendada hüppeliselt kasvavaid energiahindu, ühtlasi vihjas Trump, et USA võiks olla diislikütuse ostja. USA rahandusministeerium väljastas koguni ajutise litsentsi, mis võimaldab Venemaa diislikütuse tarnimist maailmaturule kuni 2027. aasta aprillini, teatab Postimees (09.10).

Kas sa mis!! oleks hurjutanud minu kunagine austet klassijuhataja. Võib ka lihtsalt Bart Simpsoni kombel hüüatada "„¡Ay, caramba!“

Diil on taskus... (foto: Aaron Schwartz-Pool via CNP/Postimees)

... ja somes on tõde rahva ette toodud. (@realDonaldTrump/TruthSocial)

UUS JAGUAR TYPE 01 TESTIB HUUMORISOONT

SISSEKANNE # 497

Jaguar Type 01 Ameerika yuppie'le (Mark Fagelson/PR)

Autodega on nii, et need köidavad harva mu meeli sedavõrd, et ma neist kirjutada viitsiks. Ega ma oska ka. Ma tean, et auto peab olema praktiline ja vastupidav, võimsust võiks jätkuda, tal võiks olla neli ratast ja rool, ruumi peaks olema ning siis tal võiks olla enam-vähem śikk välimus. Natuke kumerusi siin-seal tuleb kasuks. Mõni edev detail võiks olla, et oleks silmailu. Ühesõnaga, auto olgu natuke nagu naisterahva moodi, sest eks viibitakse temaga liikluses koos sageli mitu head aega ning see olgu siis juba kvaliteetaeg. 

(Disclaimer: ma räägin meesterahva seisukohast, aga naisterahvas võib näha kõike vastupidi - ja see on okei.)

Ma tüli ei nori ja läbisõidust kui olulisest näitajast ma üldse kõnelema ei hakkagi. Aga mind tõmbas käima välimuse teema. Ilu on vaataja silmades ja armunud inimene mõtleb teravad nurgad ka kumeraks, aga... no see viimane uudis Jaguarist... Khm!

Briti ajaleht The Guardian on meile ilmutanud uue Jaguar Type 01 profiili. Sel puudub tagaklaas, see ei mahu standardsele Ühendkuningriigi parkimiskohale ning selle hind - igati James Bondi rahakotile kohane - algab 132 000 naelast (172 000 USD). Auto on suunatud otse Ameerika turule, sellele rikkamale segmendile, kes töötavad tehnoloogiatööstuses ja joovad ainult kaerapiima, matchakohvi ning harrastavad vahelduvat paastu (intermittent fasting). Ning nende tervist kontrollib iga sekundi murdosa vältel Oura nutisõrmus (noh, see tiraad oli nüüd klassiviha ilming!). Nemad siis hakkavad sõitma (poosetama) Ameerika ultralaiadel magistraalidel, loodab Jaguari tegevjuht Rawdon Glower (58).

Uue Jaguariga loodetakse kõnetada nooremat ja rikkamat Ameerika sihtrühma, mitte eelmist "vananevat ja kõlapinda kaotavat" kliendibaasi, mis koosnes 50+ meestest. Tähendab, mr Glower lööb noa selga omaenda põlvkonnakaaslastele, valgenahalistele, konservatiivsetele meesterahvastele?? Ega selline reetmine heaga lõpe!

Kui seda disaini vaadata - no mulle tundub, et kõik disainerid on ülepeakaela ära koondatud -, siis see peegeldab hästi seda eksistentsiaalset kriisi ja tohuvabohu, mis valitseb ühe keskealise autotööstuse juhi peas, kui ta üritab mõelda cool'ilt ja olla noortepärane.  Vaat - ja teemegi teile auto: ultra-pika kapoti ja madala katusega muskliauto, millest on kaugele näha, kes võiks seal sees istuda.

Mina mõtlen (kadedusest, ikka kadedusest), et kui mul oleks nii palju raha, siis ei pea see automaatselt tähendama, et ma olen loll ja stiilitundetu. Kandilisemat asja annab välja mõelda. Pealegi, Elonil ja tema vennaskonnal juba on tema enda disainitud kirst, millega maanteedel kruiisida.

Kui see on aga see kuulus Briti kuiv huumor, siis... fair enough. Eks britid ole ennegi naljakaid autosid disaininud, nt Reliant Robin. Charmant! 

Ma huviga ootan Jeremy Clarksoni kommentaari.

Reliant Robin 1977, mille tähetund saabus Mr Beani Mini põhivaenlasena. (Wikipedia)

Peel P50 (1964) - ei ole AI, vaid kohe päris-päris auto - hea õlle järgi käia (Wikipedia)

Madness ja nende very english "Maddiemobile" (1959. a. Morris Minor): "Driving in my Car" (1982)

EIGHTIES TO THE MAXXX! - "MaXXXine"

SISSEKANNE # 496

Videolevist jõudsin ära vaadata veel ühe põneva filmi – Ti Westi „MaXXXine’i“ (2024) – ja seda mitte pealkirjas sisalduva kolme iksi pärast. (Tegelikult, keda ma petan – eeskätt just NENDE pärast, sest me kõik teame, mis selle taga seisab! Igatahes mitte pelk kolmkümmend.)

Nojah, MaXXXine… See on tegelikult triloogia kolmas ja viimane film, eelnevat kahte („X“ ja „Pearl“) ei ole ma kahjuks näinud. Neid kõiki seob ühiseks tervikuks näitlejanna Mia Goth. Arvustajad pole olnud väga leebed, sest ootused olid kõrgeks krutitud: kolmandalt filmilt oodati finaaliväärilist pauku, aga pauer olla juba üsna ruttu süžeest välja visisenud ning tulemuseks saime, ühe kriitiku sõnul, keskpärase B-filmi A-filmi idee ja tegijatega. Mina olen märksa leebem, sest mul puudub võrdlusmoment, mul polnud ka eelhoiakut, st mitte mingeid ootusi, ja mulle meeldis selle kõige juures vorm rohkem kui sisu. Mu meelest oligi tore, et resultaat oli B-klassi film A-klassi ambitsioonidega, mis võib-olla just taotluslikult jäid (jäeti) täitmata.

Filmi süžee on lühidalt järgmine: on kaheksakümnendate keskpaik, tegevuskoht on Hollywood, L.A. ning täiskasvanute filmitööstuses ilma tegev XXX-täheke Maxine Minx (Mia Goth) tahab saada pärisfilmitööstuse staariks. Selleks pürgib ta peaosatäitjaks feministliku ilmavaatega ekstsentrilise naisreźissööri Elizabeth Benderi (Elizabeth Debicki)  õudusfilmi „Puritaan II“, millest peaks saama B-film A-filmi ideega. See tähendab, et kuigi tehakse pealtnäha odavat ja verist žanrifilmi (slasherit), on sellel sügavam kunstiline visioon, tugevad rollisooritused ja ambitsioonikad teemad. Ja kui Maxine seda rolli tõepoolest tahab, siis tuleb piltlikult öeldes minna üle laipade, teha rollist omale kinnisidee ja sellest lõpuni kinni hoida – sest muidu imeb Hollywood su enda mahladest tühjaks ja sülitab välja tühja, läbipõlenud kesta. Mulle tundub, et Benderi tüpaaźis on näha päris palju Hollywoodi prototüüpe, nt Mary Lambert, kes lavastas õudusfilmi „Lemmikloomade surnuaed“ (Pet Sematary, 1989), ja Kathryn Bigelow, kelle käe all valmis minu jaoks absoluutselt kultuslik vampiiriõudukas „Near Dark“ (1987).

Aga see kõik toimub selles aegruumis, kus möllab ka sarimõrtsukas Öine Jälitaja (Night Stalker), kes hoiab Inglite Linna pideva hirmu all, saates võikal moel teise ilma nooremaid naisterahvaid. Filmis hakkavad oma otsa leidma Maxine’i sõbrannad XXX-filmitööstusest. Klassika ja klišee ühteaegu. Sekkuvad muidugi detektiivid, kellega Maxine väga koostööd teha ei taha, ja salapärane eradetektiiv Louisianast, mister Labat (Kevin Bacon), kellega Maxine’il kogu aeg teed ristuvad. Mängu tulevad veel äärmuslik usuhullus ja sektantlus, messiaanlus ning lapsepõlvetraumad. Seda kõike saadab kaheksakümnendate muusika ja neoon-esteetika ning tulemuseks ongi kompott nimega „MaXXXine“, mis kriitikutele väga ei meeldi, aga mulle küll.

Sest mulle tuli eredalt meelde, kuidas ma Haapsalu kinos „Oktoober“ vaatasin kõvalt puidust klapptoolilt just neidsamu kaheksakümnendate slashereid, mille aurat „MaXXXine“ taaselustada püüab. Kuskil 1990-1991 jooksid kinos filmid „Ingel“ (1984, Angel)  ja „Ingel maksab kätte“ (1985, Avenging Angel), milles seikles hilisteismeline prostituut Molly "Angel" Stewart  (Donna Wilkes ja Betsy Russell), kes maadles samuti sarimõrtsukaga ja otsis samal ajal oma kohta elus. Need olid üsna värvilised ja helged, ehkki kaunis verised madala eelarvega filmid, kus oli näpuotsaga ka erootikat. Ja neis mängis reeglina ka mõni Hollywoodi kuldaja staar, nt Rory Calhoun. Millegipärast istuvad need filmid mul siiani mälupangas – ju siis oli neis miskit kütkestavat. Peaosatäitjad näiteks.

Sellelt pinnalt ma hindaksin „MaXXXine’i“ üle keskmise filmiks. Annan julgelt 8 punkti kümnest, sest alati saab veel paremini.

Ahjaa, filmil on ka moto, mis pärineb Hollywoodi kuldaja diivalt Bette Daviselt: “In this business, until you're known as a monster, you're not a star.” See seletab paljut.

*            *            *

"MaXXXine" (2024, A24)

"Angel" (1984, New World Pictures)

"Avenging Angel" (1985, New World Pictures)

Kim Carnes - Bette Davis Eyes (1981)

KA SINA, RIIA PALSAM!?

 SISSEKANNE # 495

Postimehe majandusrubriik annab teada, et lätlasi tabas kohukeste ja lennufirma järel juba uus hoop. Teatavasti pidi lätlaste au ja uhkus Air Baltic pankrotikaitset paluma ja vastu võtma röövellikel tingimustel laenu (minu arvates küll üksnes agoonia pikendamiseks), kuid Läti üks tuntuim kaubamärk, Karumsi kohukeste oma, läks eestlaste omandusse (oh seda alandust!).

Aga nüüd peab ka pikalt majandusraskuste käes vaevelnud alkoholitootja Amber Latvijas balzams paluma pankrotikaitset, sest ainult nii saavat ettevõte tegevust jätkata. Osa tootmisest on juba üle viidud Leetu.

Meie võime siin lätlaste õnnetuse üle küll kahjurõõmsat naeru pugistada, ent seda ei tasuks siiski teha, sest ega meiegi majanduskliima parem ole. Oleme ju ikkagi ühises supipotis. Läheb lätlastel kehvasti, jääb meie leemeke kah lahjemaks.

Riia musta palsami ajaloost (2001)