Vaatasin
Marii Karelli autorisaadet „Laser“, mis oli luubi alla võtnud Silvia Ilvese uue
peika – selle, kes oli kasiinomiljonäriks saanud, kuid kelle miljoneid hoidvat pank kinni, kuivõrd ei ole selge raha päritolu. Õieti olidki fookuses tema rahaasjad
ning ärimehekarjäär – sootuks teise nurga alt, kui seda härra Nõmmikut
presenteeris „Kuuuurija“ Katrin Lust. Seal istus ta Katrini pihitoolis peaaegu
nagu rahvuskangelane, kelle õnne ruineerib pahatahtlik pank. „Laseris“ muidugi
selgus üht-teist huvitavat mehe minevikust ning tahtmata kuidagi
minevikutegusid võimendada, tuleb ikkagi möönda, et tegemist on paraja Ostap Benderiga.
Ehk siis aferistiga.
„Laserile“
oli politsei poolt antud materjal Marek Nõmmiku liikluskäitumise kohta, mis on juba
iseenesest sketši väärt. See oligi justkui „Tujurikkuja“ sketš. Nõmmik ületas
punasega ristmikku ega allunud politsei peatumismärguandele. Lõpuks ta saadi
pidama ja siis hargneski see sketš tragikoomilises võtmes lahti, sest härra
polnud sugugi koostööaldis Ta uuris, milline leping üldse lubab teda peatada. „Mina
pole isik,“ teatas ta. „Mina pole mina.“Siis, kui politseinikud ta autost välja olid tirinud, protestis ta
häälekalt, et politsei paneb toime inimröövi ning rahvusvahelist kuritegu. Tema
on puutumatu, sest veab posti, diplomaatilist posti. Ja tõepoolest, that part was
true: autost astus välja hiinlane paari kohvriga.
Mulle
tuli meelde stseen filmist „Hukkunud Alpinisti hotell”, kus härra Hinckus
maadles umbes samasuguse identiteediprobleemiga. „Saate aru, mina ise tulin iseendale
peale.“
Tabasin
end ka mõttelt, et kui Marek Nõmmik ei ole „isik“, ei ole „tema“, siis ongi ju
panga mure põhjendatud. Kuidas välja maksta miljoneid kellelegi, kes väidab, et
ta ei ole isik. „Mina ei ole mina!“
Võib juurde lugeda ka artiklit Lusti ja Karelli telesõjast - nagu Kroonika hoogsalt tituleerib - , mille keskmesse vaene Ostap jäi. Ja millegipärast meenub
mulle siinkohal laulujupike filmist „Teisikud“ Jaak Joala võluvas esituses:
Kui neid on kolm – kaks naist ja üks mees -,
võiks kolmas nainegi ehk olla veel.
Kaks leiaks kolmandas kõik inimsoo vead
ja sellepärast mees ei vaevagi pead.
PM:
Kas oled kunagi tundnud, et pargis silmitseb tuvi sind kuidagi liiga
tähelepanelikult? Üks kummastav stseen kuskilt ulmefilmist on nüüd saanud
Venemaa laboris reaalsuseks. Piir elusolendi ja roboti vahel on ähmaseks
muutunud viisil, mis paneb küsima: kas oleme tõesti valmis tulevikuks, kus
loodus ise on sisse lülitatud ja juhtme otsas ning võib meie järgi kasvõi
nuhkida?
Ettevõte
ise näeb neil rakendusi seires, päästes ja logistikas, aga teadlased hoiatavad
tõsiste eetiliste ja poliitiliste riskide eest.
Mul
koputas tihane hommikul aknale. Ta pilk oli nii etteheitev, et mul hakkas valus
ja ma. tõmbasin ruloo ette. Ei kannatanud välja.
Ühtlasi
hakkas mu aju lolle mõtteid genereerima. Et peki küsimine oli tihasel lihtsalt
ettekääne, tegelikult tegi maksuameti korraldusel luuret, uuris, ega mul sissekirjutamata
üürilisi pole. Aastaid on räägitud, kuidas maksuametil napib inimressurssi, et
kodanike maksukäitumist kontrollida. Ja et amet võib kasutada kõiki
infokanaleid, küsitleda naabreid ja mida kõike veel, et aga maksud õiglaselt
välja nõuda.
No
miks ei võiks tuvid, tihased ja varblased olla maksuameti silmad?
Mis aga puutub Venemaa reaktsiooni, siis ma kujutan ette, et Kremli kõneisiku Dmitri Peskovi suust kõlaks see umbes säärasena: "See on alatu laim. Meie oleme teele saatnud üksnes rahutuvisid."
Kunagi
ammustel aegadel ketras MTV sellist 80ndate glämm-sünt-pop-bändi nagu A Flock
Of Seagulls. Ja see meeldis mulle väga. Meloodia oli meeldejääv, imago veel
enam – järelmaitse oli nagu Pingviini jäätisel, mida on lakkunud kena blond
neidis sealt Harry Egipti siivutust reklaamist – milliseid enam ei tehta, sest
feministid söövad sind pärast seda ühes naha ja karvadega.
Aga
peamiselt meeldis mulle A Flock Of Seagulls sellepärast, et neil olid lennukad
soengud. See tulenes omakorda sellest, et bändi laulja oli ühtlasi väljaõppinud
juuksur.Ja bänd ise oli muidugi
külluslik nagu Duran Duran – mitte nagu kahemehe säästubänd Pet Shop Boys või
Soft Cell või Erasure või Blancmange, kus üks laulis ja teine näpitses
süntesaatorit.
Ei,
A Flock Of Seagulls oli aus nelja mehe bänd Liverpoolist, mis on sealne
standard, kuivõrd biitleid on ka neli tükki (ehkki räägitakse ka viiendast
biitlist, mis on aga sama müstiline nagu umami).
Aga
mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Nägin nimelt allolevat meemi ning mind
tabas äratundmine – ah et sellest rääkiski see laul. Iraanist, mis on üks kauge
maa. Ja Mike Score soeng viitab tõesti tulevikuaegadele, kus ilma teevad Donald
Trump ja Boris Johnson. Võtan’d kinni, kumba rohkem meenutab.
Now: Iran - So Far Away! (FB: I Love 80's Music)
Then: I Ran - So Far Away! (1982)
Veel
teinegi Seagullsi laul viitab tänastele aegadele. Mõeldes failidele…Wishing (If
I Had A Dossier On You). Hämmastav, lihtsalt hämmastav.
A Flock of Seagulls - Wishing (If I Had A Photograph Of You) (1982)
Ühest
TikToki postitusest (@Siim Suurperele tänud) kaevus välja üks tõeline Eesti kahe
minuti märul, mis pärineb aastast 1959 ning Hollywoodis kannaks auga välja
remarki, et „based on a true story“. Muidugimõista pärineb see lõik Nõukogude Eesti
ringvaatest, aga iseenesest on see ju täiesti vaadeldav eraldiseisva
põnevusfilmina. Kahe minuti jooksul näidatakse meile draamat, märulit ja lõpplahendust:
verine
raharööv Kohtla-Järve lähedal maanteel – pätid Pobeda ja mootorrattaga, valeidentiteet;
uurijad
tegutsevad, hallid ajurakud töötavad täistuuridel;
pätid,
kes on korraldanud joominguid ja raha maha prassinud, saadakse kätte
kohtupäev:
no mercy – surmanuhtlus ja viisteist aastat.
Kahe
minutiga terve stoori, kurikaelad saavad õiglase karistuse. Tõsi, nokki ei löö
neid küll Arnold Schwarzenegger või Steven Seagal, vaid Nõukogude Eesti
kohtusüsteem.
Ühtlasi
on see eeskujulik näide, kuidas vaataja aega ei monopoliseerita. Kahe minutiga
sai kõik öeldud. See võikski olla tänapäeva filmidele eeskujulik formaat. Siinkohal
ma kiidan ka Tallinna Ülikooli juurutatud ühe minuti loengu formaati, mis
täidab tänapäeva kiires maailma homo properans’i jaoks eesmärki, et aega tuleb
kasutada efektiivselt – no time to waste!
Mõelge, kui palju inimene jõuab tunni aja jooksul, kui ta vaatab ära
kahe minuti märuli ja ühe minuti akadeemilise loengu. Siis jääb tal aega
tervelt 57 minutit aega üle, et raha, st ühiskonda, teenida.
Usaldusväärsest allikast jäi mulle silma, et üks Briti olümpiasportlane "joonistas" lumme USA riigikorda solvava sõnumi. Äsja alanud taliolümpia valguses võiks selline täpsuskusemine saadagi uueks alaks, sest kuigi vanad eestlased ütlevad, et häh, see on lihtne nagu lumme kusta, siis.... no katsuge ise neid elegantseid kaari ja sirgjooni "lõuendile" kanda. Tuleb pause teha, sihtida, ajastada - ja et poleks vastutuult. Big effort!
Loen just Linnar Priimägi head esteetikateatmikku. Ta kirjutab, et esteetiliseks loetakse puhtkunstilist elamust, mis abstraheerub teose sisust ja kujutab endast pelka vormirõõmu (Hamann). Nõnda moodustub kunstiteose ja vaataja vaheline esteetiline tinglikkuse kaitsekiht, mis lubab teose vormist rõõmu tunda ka traagilisest või sündsusetust sisust hoolimata. (L. Priimägi. Esteetika. Kirjastus Ilmamaa, 2025: 30)
Nii et täpsuskusemise alal saaks mõõta nii kiirust kui täpsust, aga samuti hinnata tehnika filigraansust ning lõpptulemuse esteetikat.
Vaatasin düstoopilist ängifilmi „Kõndides elu eest“ (The Long Walk, 2025), mis on tehtud
õõvameistri Stephen Kingi jutustuse põhjal. Tegevus leiab aset fiktiivses/alternatiivses lähiajaloos, seitsmekümnendate Ühendriikides, mida on räsinud pikk kodusõda ja mida
juhib repressiivne natsivalitsus. Lokkab vaesus ja varanduslik segregatsioon. Rahvustunde
motiveerimiseks ja tööeetika ülespiitsutamiseks korraldatakse nn „Pikk kõnd“,
milles sada noorukit kõnnivad läbi riigi põhimõttel „last man standing“. Võitja
võtab kõik, ent äraaetud hobused (inimesed) lastakse maha – kohapeal, pärast
kolmandat hoiatust, ilma tseremooniata. Kõnnitakse finišijooneta, viis
kilomeetrit tunnis, kuni viimase meheni. Ongi kogu idee. See on ka minu meelest
filmi – üldse selliste filmide – nõrk koht. Et milleks? Ma saan aru, et orwellilik
riik vajab entusiastlikke, kuulekaid töörügajaid, kes ei esita liigseid
küsimusi ega mõtle ülearu, vaid panustavad eeskätt füüsiliselt. Selline riik
vajab alati noori. Aga mispärast neid siis tapetakse? Mulle jäi see
arusaamatuks. Kõnni või sure. Milleks? Mis efekti see annab? Hiina või India
puhul oleks see seletatav rahvastiku kasvu reguleerimise vajadusega
meelelahutuslikus vormis kahanevate ressursside tingimustes, kuid Ameerikas ei
ole ju kõrge iive probleem number 1.
Seega,
iseenesest võttes oli film emotsionaalne ja kõhedalt nauditav – noorte näitlejate rollid olid head,
pingelised ja siirad. Kuid filmi sügavam mõte jäi mulle kättesaamatuks.
Veelkord, ma lihtsalt ei saa aru, miks on vaja noori – just noori, rõhutan –
tappa asja eest teist taga, meelelahutuslikul eesmärgil. See idee oleks
töötanud mu jaoks ehk siis, kui elu eest kõndijad olnuks vanurid, kes nagunii
ühiskonda enam ei panusta, vaid võtavad ressursse välja pensionite ja muude
sotstoetuste vormis. Las nad siis kõnnivad, okei. See sobib mis iganes düstoopiasse.
Aga noored??? Just düstoopiline ühiskond vajab neid kõige rohkem. Niisiis panen
idee eest nulli, aga filmi teostuse (ängifaktori eest) 9/10.
Filmi pahalast - või kas ta selles düstoopias ongi just pahalane, pigem norm - kehastab päikeseprillide taha varjunud Major, keda mängib vanaks jäänud Luke Skywalker - Mark Hamill.
Ja alljärgnevas klipis demonstreerib JoJo Rabbit, mis juhtub, kui sa seisma jääd.
Jeffrey
Epstein on ammu teises ilmas tegusid tegemas (või kui ta budist oli, siis
reinkarneerunud mõneks sitikaks või pudulojuseks, kuna selle pagasiga vaevalt
miskit kõrgemat välja oleks andnud), aga tema mustmiljon faili toimetavad
siinilmas edasi ning tekitavad post mortem suurt segadust ja furoori. Eriti
Ameerikas, aga ka Euroopas. Ja huvitaval kombel, khm-khm, mitte Venemaal. Hakka
või arvama, et tegemist on mingi Kremlist orkestreeritud infooperatsiooniga –
seda nad üldjuhul oskavad ja kui Ukraina sõjateatrit saadab luhtumise varjund,
siis peab seda fopaad ju korvama millegi grandioossemaga. Epsteini failid en
masse on Kremli vaatest täppislask Lääne moraalse paleuse pihta – kuivõrd kõiki
ju huvitab vähemal ehk rohkemal määral, kes kellega magas ja suguliselt läbi
käis; ja kui viia kokku rikkad ja ilusad (I can buy ev’rything and be with
ev’rywan! – mulle meenub kohe Võsapetsi saatest tuntuks saanud Siberi Rahaboss)
ning noored tüdrukud – see saatanlik lihaturg -, siis ongi korralik
infotuumapomm valmis, mida sobival ajahetkel lõhata.
R2 Rahva Omakaitse saates tõmmati omamoodi paralleel Kulka toetuste nimekirjaga,
mille puhul ajavad kunstiinimesed, ärevus hinges tuksumas, näpuga järge, kas nimi on ikka sees ja kui palju toetust
saab, ent Epsteini failide puhul kontrollitakse südame pekseldes CTRL+F-ga, ega
ometi minu nime sees pole.
Sünge
iroonia peitub tõsiasjas, et peamiselt asjaosaliselt endalt ei saa enam midagi
kommentaariks küsida ning kõik need failid on muutunud vajaduspõhise tõlgendamise,
manipulatsiooni ja šantaaži tööriistaks, millega saab kergesti poliitilisi,
ärilisi või ka lihtsalt eraelulisi konkurente mustata ning aujärjelt alandada. Kollasele
ajakirjandusele ja muule klikimeediale on see põhjatu varasalv, pilgeni täis
kaev, aga luureinstitutsioonidele hädatarvilik kompra vahend, millega hoida
mõjuisikuid sobivalt lühikese lõa otsas.
Eks
ühte-teist huvitavat ole ju välja paisatud. Nii näiteks saime teada, et IT-mogul Bill Gates sai Epsteiniga seotud vene naistelt suguhaiguse, mida üritas oma
toonase abikaasa Melinda French Gatesi eest varjata. Epsteini e-kirjast selgub,
et Gates palus tema käest ravimeid, et „tegeleda Vene tüdrukutega seksimise
tagajärgedega“. Nunuh, kõlab paheliselt
nagu bondiaana „From Russia with love“. Bill Gates võib ennast hulluks
vabandada ja kasvõi Canossas ära käia, kuid tiirase vanamehe kuvand kleepub
ikka ihu külge.
Avaldatud
dokumentides seisab ka, et Epstein ähvardas väidetavalt paljastada Gatesi
väidetava afääri Vene bridžimängija Mila Antonovaga 2017. aastal. Varasemate
teadete järgi ähvardas Epstein Gatesi pärast seda, kui Gates keeldus osalemast
Epsteini algatatud heategevusfondis (Uh-oh, sweet blackmailing, here we
come!)
Või
võtame Norra kroonprintsessi Mette-Mariti, kelle kohta avaldatifoto,
millel on näha teda suhtlemas bikiine kandva noore neiuga. Norra riikliku
ringhäälingu NRK teatel külastanud Mette-Marit aastate eest mitte ainult Epsteini
villat, kuhu ta olla suundunud otse perepuhkuselt, vaid Epstein ise väisanud ka
Oslot. Ja nüüd me teame häirivalt pahelisse konteksti asetatuna, kuidas2012.
aastal ütles Mette-Marit Epsteinile, et ta on väga veetlev, ja uuris, kas emal
on sobimatu soovitada 15aastasele pojale tapeeti, millel on alasti naised koos
surfilaudadega.
Ja
inglise poliitik ja lobistaja, parlamendisaadiku ja diplomaadi Peter Mandelsoni pikk ja sügav sõprus Epsteiniga on samuti tänu nendele failidele välja tulnud
ning pannud Keir Starmeri valitsusele plahvatusohtliku miini alla. Mandelson, kes teenis suursaadikuna Ühendriikides
Ühendkuningriigi huve, sai oma kohalt juba septembris lahti. Poor Peter!
Aga
kõige suurem tegija Epsteini failide universumis on siiski Tema Ise, president
Donald Trump, kelle kohta väidab feissari lehekülg Occupy Democrats (mis,
olgu tõe huvides mainitud, on end avalikult määratlenud antitrumpistliku ruuporina),
et ta olla neis mainimist leidnud rohkem kui 38 000 korda. Nimekirjas järgmised
– Reid Hoffman, Bill Gates, Elon Musk, Peter Thiel, Richard Branson, Howard
Lutnick – ei pääse ligilähedalegi. Ja tagatipuks ütleb Occupy Democrats’i
meem, et väidetavalt esineb Trumpi nimi Epsteini failides rohkemal määral kui Jeesus
Kristust on mainitud Piiblis.
Kuvatõmmis Occupy Democrats FB lehelt
I’m
that big, just deal with it!
kostaks Trump vististi ise, they put my name in it, cause I’m that big, no other
president ever could do that, they don’t like me, cause I’m doing great things, ending wars,
killing bad people, could you believe that!
Vaatame,
mis edasi saab. Küllap saab veel paljugi juhtuma. Aga miks ka mitte,
tõejärgsesse ühiskonda sobivad Epsteini failid nagu rusikas silmaauku. Kui
palju seal tõde on ja kui palju valet ette söödetakse, ei tea keegi, sest
milliste mõõdikute alusel seda ikka hinnatakse, eks. Mission impossible.
Küll aga toimivad need efektselt nagu sõnniku loopimine ventilaatorisse –
pritsmeid lendab mis hirmus!
* * *
1981.
aastal avaldas brittide avant-garde sündipopibänd Landscape toreda loo „Einstein
A Go Go“ ja sai kuulsaks. Sõnad sobituvad muide üpris hästi tänasesse
konteksti, lihtsalt Einstein tuleb asendada Epsteiniga ja GO!
You better watch out you better
beware
Albert said that E equals M C squared
Einstein a go go
Einstein a go go
Einstein a go go
Bible says we must pay
I am the judge for the judgement day
There'll be no warning no alarm
I'll be the one who's saved
Einstein a go go
Einstein a go go
Einstein a go go
I've got facts I know the truth
You're all corrupt you're all depraved
A few devices around the place
I'll blow you all away
God does not play dice with the world
But things aren't right in the outside world
But still there's vice in the world
I'll put things right
