ÜKS TERVISTAV BUSSILIIN

 SISSEKANNE # 459

Buss nr 20 - Haigla-Tervis - Pärnus, Rääma sillal (02.06.2026, oma töö)

Bussiliin, mis paneb naeratama. Ehk buss nr 20, mis viib haiglast otse tervisesse. Sellega peaks iga pärnakas teraapia mõttes sõitma. Tõsi, eks buss sõidab ka vastupidi (reality check), aga elus ongi nii, et valged klahvid vahelduvad mustaga – ja juhtub nii, et täie tervise juures põrutame otsejoones haiglasse.

Magic bus it is!

(Pärnakail on vedanud. Sest mõelge, Tallinnas viib buss nr 20 teid laagrisse.)

The Who - Magic Bus (Live at Leeds, 1976)

RETRO: KUI MUSTAMÄE TEE ON LIIGA PIKK, EHK KÄITE SIIS KOSMOSES ÄRA...

 SISSEKANNE # 458

Sotsmeedia uudistevoos sattus mulle ette väike videoklipike Nõuka-Eesti ringvaatest kusagilt kuuekümnendatest, mille sisuks on kino ehitamine magalarajooni. Kaadris on tõeline sotsrealism par excellence!

Iseenesest kriitikas kui sellises midagi erakordset ju polnudki. Seda tehti palju ja ka üpris vaimukalt, sest nõuka-aegne modus actandi ja modus vivendi tootsid küllaldaselt materjali. See oli omamoodi kultusźanr – päheandmine, aga mitte niisama lihtlabase retoorikaga, vaid sageli kriitikat niimoodi kombineerides, et olulisim öeldi ridade vahel. Enamikku meist oli elu koolitanud lugema ridade vahelt. Võiks isegi öelda, et see oli baasoskus. (Samasse kategooriasse käis ütlus, et suurim karistus Nõukogude Liidus polnud mitte reaalselt kinnimajja istuma minna, vaid elada viis aastat ilma tutvusteta.)

Päheandmine oli niisiis üsna tavapäraselt viljeldav peen kunst, millega resoneeris nn enesekriitika, st iseendale tuha pähe raputamine kollektiivi (avalikkuse) ees. Olid meil nii üleliiduline „Krokodill“ kui kodumaine ekvivalent „Pikker“, aga žanri lipulaev oli ikkagi „Fitil“ (Süütenöör), mida näidati tihti enne kinoseansi algust.

Antud ringvaatelõik muidugi „Süütenööri“ mõõtu välja ei anna, kuid selgelt on näha inspiratsiooni allikas. Päris vaimukas tekst, peab ütlema. Reaalsus oli muidugi kole-kole. Klipis tõdeb diktor, et mustamäelased saavad endale ometi kord kino, näete, sellise tikutopsi. Aga see sunnik ei taha valmis saada, üks tähtaeg teise järel läheb mööda. Pärast tehakse lööktööd. Pärast mida omakorda lapitakse lööktöö praaki. Siis antakse pähe: otsitakse süüdlasi, karistatakse süütuid ja autasustatakse kõrvalseisjaid.

Päeva tsitaat, ühtlasi videoklipi lõppakord, soe soovitus tongue-in-cheek: „Seltsimees ehitusminister, kui Mustamäe tee on teile liiga pikk, ehk käite siis Kosmoses ära?“

Mustamäelased saavad kino. Lõik Nõukogude Eesti ringvaatest. (Siim Suurpere / FB)

RETRO: AUU, TÖÖLE!

 SISSEKANNE # 457

Tööpõlgurite häbipost, Pärnu kesklinn, 1975. "Auu, tööle!"  Seltsimehed otsivad....

(Nagu ikka, nõuka-aja viljastavais tingimusis oli üks tarvilik "U" postilt ära kukkunud, jättes niiviisi kahetsusväärselt eksliku, lausa vastupidise sõnumi. Aga me ju teadsime!) 

(Foto Jari J Luukkoneni kogust)

REFLEKSIOONID

SISSEKANNE # 456

Täna vanad teemad. Esiteks tsitaat somest ettevõtjalt ja investorilt Lauri Isotammelt, refleksioon kunstnike liidu rahavargusele:

„Kunstnike Liidu tagant varastati küll, aga natuke sedamoodi, et nende juhatus jättis raha kilekotiga tänavale ja sai alles nädala pärast teada, et keegi on selle ära viinud. Śokk“

Ja lisaks: „Millises asutuses on võimalik raamatupidajal teha üksinda ülekandeid? Miks ei ole kahe allkirja reeglit? Kuidas keegi ei vaata nädala jooksul kontole? Miks pole maksete kohta telefonides teavitusi? Mida mõtlevad need palga eest töötavad juhatuse liikmed, kes ei näe põhjust isegi tagasi astuda, vaid seletavad kurvalt, et „pärisid“ sellise süsteemi? Ja lõpuks, millal hakkab kultuuriministeerium (ja teised) tegema protsessiauditeid nendele MTÜ-dele, kes avalikku raha laiali jagavad?“

Mu ema, elupõlise staažiga raamatupidaja, küsis põhimõtteliselt sedasama.  Tõesti, kuidas?!

Postimehe kultuuritoimetuse juht Hendrik Alla: „Pärast kunstnike liidu juhtumit uurisin kommentaa-riumites kaaskodanike reaktsiooni sellele. See jagunes kaheks: ühed väitsid, et raamatupidaja ja kunstnike liidu juhatus tegid koostööd ja varastasid ise raha. See näitab muidugi jälle, et nad ise teeksid just niimoodi, nagu teisi kahtlustavad, aga õnneks ei pääse nad rahadele ligi. Teine ning suurem osa aga parastas, et näe, purkisittujad jäid papist ilma, paras neile. Mingu nüüd tootvale tööle!

Mis teha, sellised me eestlased teinekord oleme jah. Aga see ei tähenda, et meid võiks karistamatult paljaks varastada.

Sisejulgeolekuga tegeleb meil siseministeerium ja siseminister on Igor Taro. Taro, palun anna aru, millal see pull lõpeb! Ma saan aru, et politsei ei pea mõttekaks uurida lihtkodaniku jalgrattavargust, aga siin võetakse kodanikelt ja riigilt suurel kiirusel ja miljonite kaupa raha ära. Riik ei tohi olla nii küüniline ja teatada, et ise oled loll.“ (PM, 25.05)

Nõus. Väga nõus!

Futurama/Giphy.com

*            *            *

Teine teema puudutab feministlikku ratsamonumenti, mis justkui juhuslikult Juhkentali-Liivalaia ristile püsti pandi. Self made man, multitalendist kunstiprofessor ja esteet, Mart Sander kirjutab:

„Esmapilgul mõjub skulptuur jõulise modernistliku žestina: kangelasnaine hobusel, punalipp tuules lehvimas, pilk suunatud kuhugi ajaloo ja ideoloogia udusesse kaugusse, kuhu uljas täkk galopeerimas on. Kuid mida kauem hobust vaadata, seda enam tekib tunne, et tegu pole mitte niivõrd hobuse, kuivõrd väga pingelise emotsionaalse mälestusega hobusest, täpsemalt mitu korda külatelefonist läbi käinud kuulujutuga hobusesarnasest olendist, keda olla kunagi kusagil nähtud.

Anatoomiliselt on loom täiesti düsfunktsionaalne konstruktsioon. Tagajalgade reielihased lubaksid loomakesel end ainult esijäsemete abil edasi sikutada nagu hüljes. Kael algab kohast, kus hobusel tavaliselt lõpeb õlg, rindkere meenutab äraistutud diivanit. Tagakeha näib olevat modelleeritud sõltumatu kunstilise manifestina, millel puudub igasugune side ülejäänud loomaga. Hobune ei paista püsti seisvat mitte luustiku, vaid puhta ideoloogilise optimismi najal.

/…/

Kas eelpool tundus, et monumendi suurim probleem on hobune? Oo ei. Probleem on oinas, keda hobune kannab. Ja oinad, kes seda võimaldasid.

Alma Ostra-Oinas oli kahtlemata tähelepanuväärne naine. Ta tegutses ajakirjaniku, poliitiku ja naisõiguslasena. Ta oli haritud, aktiivne ja võimekas isiksus. Kuid ta oli ka ideeline kommunist. Mitte lihtsalt „natuke vasakpoolne kultuuriidealist“, vaid Venemaa bolševike partei aktiivne liige, kelle maailmavaade kuulus ideoloogiasse, mis tõi Eestile okupatsiooni, terrori ja küüditamised ning katkestas aastakümneteks normaalse ajaloolise arengu. Ta oli abielus kommunistliku mõrvari, Nõukogude Venemaa loodud okupatsioonivalitsuse juhi Jaan Anveldiga ja tegi bolševistlikku riigipööret organiseerides koostööd riigireetur Viktor Kingissepaga.

Miks siis asjad tänaseks nii on läinud, et Alma Ostra-Oinas on saanud monumendi? Variantide hulk näib olevat väga piiratud. Sain kokku kolm.

1. Tallinna linn on otsustanud teadlikult põlistada kommunistliku agitaatori mälestuse suurejoonelise avaliku monumendiga.
2. Mingid ideoloogilised (ilmselt Venemaalt juhitud) rakukesed testivad, kui lihtsalt saab Eesti avalikku ruumi sokutada kommunistlikku propagandat, maskeerides kogu ettevõtmise "julgeks kaasaegseks kunstiks".
3. Kommunistile on püstitatud meelega groteskne monument, et tema mälestust teadlikult naeruvääristada.

Kaalusin kõiki neid variante ning kaldun lõpuks siiski neljanda poole. See on Eestis kõige tavalisem – ja võib-olla kõige traagilisem – seletus: lollus.

Keegi mõtles, et "oleks ju pull". Teised kiitsid kaasa. Kolmandad andsid loa. Neljandad leidsid hiigelsumma raha. Viiendad ehitasid selle valmis oma oskuste või oskamatuse piirides. Kuuendad aplodeerivad. Ja seitsmendad – neid on kõige rohkem – peavad järgmised sada aastat mööda kõndides kukalt kratsima ja mõtlema, miks nad küll nii kultuuritud on, et «suurest kunstist» aru ei saa. Vahetevahel tuleb ehk ka vabandava naeratusega seletada oma Euroopast tulnud sõpradele – neile, kellel on akende all sajanditevanused ratsamonumendid –, et meie siin ei pruugi tunda hobuse anatoomiat, aga meil on raudmunad ja hästi palju irooniat. Oinas obesel on pull ja kitsed on kärneriks.

Mina kuulun sellesse viimasesse, seitsmendasse kategooriasse üldnimetusega "tallinlased". Oinas hobusel on nüüd miski, mis kuulub mu ellu, ehkki ma ei kutsunud teda sinna. Umbes nagu gonorröadiagnoos. Ebameeldiv, piinlik ja täiesti pöördumatu. Tuleb lihtsalt edasi elada ja teeselda, et kõik on normaalne.

Avalik monument erineb ateljeesse unustatud eksperimendist selle poolest, et temaga peavad elama kõik – ka need, kes pole selleks nõusolekut andnud. Avalik ruum ei ole kunstniku teraapiapäevik. Linn ei ole koht, kuhu iga ideoloogilise või esteetilise eksperimendi võib pronksi valada lihtsalt sellepärast, et kellelgi tekkis selleks tahtmine, võimalus või raha. Avalik monument peaks kandma mingit elementaarset vastutust nii vormi kui ka ajaloo ees.

Praegu näib, et näkku pole sülitatud mitte ainult anatoomiale, vaid ka tervele Eesti ajaloolisele mälule. On tunne, nagu oleks mingi musta (pigem punase) maagia läbi pronksi valatud hiljuti kõlanud sõnad, et Vabadussõda on kaheti vaadeldav sündmus, mille meenutamine võib paljusid solvata. Ja ennäe – kohe ongi vabariigi pealinna keskel igavene au ja kuulsus naisele, kes võitles kõigi vahenditega selle eest, et Eesti Vabariiki kunagi ei sünniks.

Iroonilisel moel paistab isegi hobune oma ebameeldivast rollist teadlik olevat ja üritab võimaluse korral sündmuskohalt lahkuda.“ (PM, 25.05)

Jälle nõus. Väga nõus. Ma kirjutasin ainult palju leebemalt, aga eks Mart Sanderil on ka suurem kõlakoda. Quod licet Iovi…

Minu arvamus Facebooki seinal tõstatas väikese arutelu ning mõnel juhul sain ma ka arvamuse eest pähe. Üks kommentaar kõlas: „See oleks ikka väga koomiline, kui feministlik ratsamonument oleks klassitsistlik ja/või uhkeldav. See kaotaks kogu oma mõtte. Nii et, neelake alla see mõru pill.“

Mulle tuli seoses sellega meelde anekdootlik lugu Winston Churchillist ja ühest tema šveitslannast austajannast, kes sõitis spetsiaalselt Londonisse temaga kohtuma. Ta nägi sir Winstonit hotelli fuajees kergelt śvipsis olekus ja ahhetas pettunult: „Aga, sir Winston, te olete ju purjus! Oi kui inetu!“ Mispeale Churchill oli kostnud: „Jah, ma olen täna purjus, aga homme olen kaine. Kuid teie olete ka homme inetu.“

Selles mõttes, et mõru pill feminismuselt neelatakse küll alla ning peagi unustatakse, ent proua Ostra-Oinas on oma kronu seljas õnnetult hädine aegade lõpuni. (Või noh, monumendi lõpuni.)

Ruja - Ars longa (ETV "Kitsas King" 1983 / Jupiter.err.ee)

MÕNED MÕTTED UKRAINA SÕJA 1552. PÄEVAL

SISSEKANNE # 455

Venelased korraldasid Ukraina linnadele, eeskätt Kiievile, võimsa raketi- ja droonirünnaku, mis olla olnud viimase aja üks intensiivsemaid. 600 drooni ja 90 ballistilist raketti. Kusjuures president Źelenskõi hoiatas päev varem, et Putin kavatseb kättemaksuks Vene strateegiliste nafta- ja gaasirajatiste süstemaatilise hävitamise eest ning ebaedu tõttu rinnetel kasutada kurikuulsat „Oreśnikut“ – mis Putini militaarleksikas on omandanud otsekui mingi müütilise kättemaksurelva, Vergeltungswaffe, oreooli. Ja Venemaa ründaski, mispeale Zelenskõi märkis, et nad on hullunud ja et Putin käitub nurkaaetud metsloomana. Pihta sai oluline taristu Kiievi kesklinnas, mitmed kultuuriasutused ja ka välisministeeriumi hoone, muidugi ka elamud üle linna (nagu ikka, not big news any more). Aga eraldi toodi esile – ja mitte niisama tagamõtteta -, et kardetud „Oreśnik“ tabas Kiievis garaaźikompleksi. Mille peale Venemaa Z-blogijad olevat leili läinud – raisata kallis rakett kolme äärelinna garaaži hävitamiseks! No täitsa vene värk, kak raz!

Sõda nagu ta on - filtrita. (Foto: Stringer/Reuters, via Eesti Ekspress)

Ma ei tea, kuidas olukord rinnetel päriselt on, kelle kasuks vaekauss tegelikult kaldu on. Sõjaudu on informatsiooni sedavõrd varjutanud, et allikate selgus ei paista välja. Aga tundub, et ukrainlastel on olnud nuppu teatud peataolek Putini leeris enda kasuks pöörata. Psühholoogiline eelis on neil olnud nagunii. Nüüd on ukrainlased suutnud endapoolset narratiivi (tugev droonitõrje võimekus, droonisõja jätkusuutlik pidamine, Venemaa majanduse torpedeerimine selle abil – mille kaasuv nähe on eksinud droonid Baltimaades) läbi suruda ning luua mulje sõjalisest edust, ameeriklaste hülgamise ja eurooplaste otsustamatuse kiuste. Ja see on tugev narratiiv – seda illustreerivad põlevad naftaterminalid Läänemerest Musta mereni ning droonide rünnakud Moskvale. Aga ma siiski kardan, et see pole päris tõde, mistap igasugune eufooria on enneaegne. Pealegi, venelaste (st Putini) jaoks on Ukraina küsimus ideoloogiline ja fundamentaalne – selle õiglase lahendamise nimel ollakse kannatama mida iganes ja kaua iganes. Võit – just seesugusena, nagu Vene võim seda ise ette kujutab – on ainus võimalik positiivne tulem, kõik muu on alandus.

Aussie'de ettenägelik vaist ja sünge huumor:  juba 1980. aastal kirjutas bänd Mental As Anything loo "Troops Movements in the Ukraine".

Repliik # 40. NAINE HOBUSE SELJAS ... JA MEES HOBUSE SELJAS

 SISSEKANNE # 454

Andke andeks, aga mulle ei anna ikka rahu. Kogu austuse ja heatahtlikkusega naisõigusluse suhtes ei saa ma ikkagi aru, miks on naine pandud mingi masaja kronu selga, mis liipadi-loopadi kuskile tuterdab (ja veel Keldrimäe paneelmajade tagahoovis, justkui juhuslikult sinna ära eksinuna), ent kindral Laidoner istub väärikalt ja sirgselgselt ilusa täku seljas (tõsi, postament on madal, õieti seda polegi).

Kui tahetakse feminismi ja tublisid naisi esile tõsta, siis võiks seda ikka kuidagi väärikamalt teha. Vaatlen seda lihtsalt esteetika seisukohalt ja ka tähendusruumi silmas pidades. Seda enam, et skulptuuri autor on naine. Et kas nii on vaja. Et mida see ütleb.

Ilu on vaataja silmades, mõistagi, aga mulle tundub, et miski on siin vildak. Alustagem juba koha vaimust (vaibist)...

Ars on, ma ütleksin, üpris longa (Fotod: Tarmo Erik / Juhkentali Selts.)

Aga mis nüüd mina, kunstikauge võhik, tean ütelda. Laskem kõneleda kunstikriitikul. Apoteoose!

Kunstikriitik võtab sõna (disclaimer: may not relate!) "Harilik kontsert" (ERR 1981, Jupiter)

*            *            *

SOTSIAALDEMOKRAAT RAHATEMPLI EES

 SISSEKANNE # 453

Hommikul, kui virtuaalse seitungi lahti lõin, sain üllatusena teada, et Tallinna linna püstitatakse (see tähendab – on juba püsti pandud) ratsamonument. Sellel postamendi otsas kappaval hobusel ei istu sedapuhku mitte kindral Laidoner, vaid hoopis proua Oinas, Alma Ostra. Monument asub Juhkentalis, täpsemalt Liivalaia-Juhkentali ristmiku haljasalal, Arteri keskuse ees. Ma olen ka ise juhkentaallane ja mu tee viib sealt sageli mööda – nii et on, mida imetleda.

Kohe valmiv ratsamonument: Alma Ostra-Oinas kappab võitlusesse kapitalistlike rahaveskite vastu, aga dominant on ilmne. (Foto: Juhkentali selts / FB)

Aga Juhkentali selts on tõstnud hädakisa, et kas nii ikka passib. Nemad on tahtnud ikka monumenti Härjapea jõe kadunud vesiveskile, aga nüüd on skulptor Flo Kasearu sinna teinud hoopis ratsamonumendi võitlevale feminismile. Sest proua Alma Ostra-Oinas oligi üks esimesi feministe – meie oma Aleksandra Kollontai. Neid mõlemaid võiks kummardada praegune LGBTQ+ kogukond kui teerajajat, sest näiteks Kollontai (1872-1952) oli omal ajal tõeline nais- ja võrdõiguslikkuse etalon, käilakuju, Nõukogude Liidu diplomaat, kes käis ringi nahkses mantlis, elas värvikat seltskonna- ja eraelu, propageeris vabaarmastust ning tundis end poliitiliste intriigide tõmbetuultes otsekui kala vees. Lisaks oli ta ellujääja, teda ei võtnud ükski repressioon. Teda on kehastanud veenvalt, võluvalt ja kompromissitult muide Hilja Varem – Mati Undi lavastuses „Kollontai“ (1980, vaata siit).

Alma Ostra-Oinas (1886-1960) oli sarnase kaliibriga naine, kes elas fassaadabielu Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise juhtivtegelase Aleksander Oinasega, kuid eks ta oli  isepäisem kui ajastu normid ette nägid. Koos abikaasaga oli ta rahuläbirääkimiste eesmärgil kontaktis põrandaaluse Eesti kommunistide juhti Viktor Kingissepaga. Aga enne Oinast oli ta abielus VSDTP aktivisti ja hilisema kommunistide juhi Jaan Anvelti endaga. Nõnda siis oli proua Ostra-Oinasel korralik register all ning Eesti Vabariigi jaoks oli ta kahtlemata kõva pähkel hallata. Poliitiline politsei hoidis silma peal, sest Ostra-Oinas oli kahtlane kahte moodi – esiteks sotsiaaldemokraat, pluss kontaktid kommunistlike tegelinskitega, ja teiseks feministlikud vaated. Ei teagi, kumb oli suurem patt – kas flirt kommunismiga või avalik feminism -, aga mõlemad „ismid“ olid rahvuskonservatiivsele Eenpalu-Pätsi-Laidoneri Vabariigile küllalt ebamugavad. Alma Ostra-Oinasest on Vikerraadios pajatanud ka üks "Eesti loo" sarja saade (kuula siit).

Kaunis ja mässuline Alma Ostra-Oinas (1886-1960) (foto: Vikipeedia)

Selline lugu siis. Monument kui niisugune on üks asi, aga ma ei saa pihta väga selle ratsamonumendi loogikale. Miks peab Ostra-Oinas hobusel istuma? Mis seos sel on? Väejuht ta polnud. Aga sümboolses mõttes ühiskondlik avangard ehk ometigi? Et võitles ja ajas õigust taga, lüües kiilu patriarhaadi kohorti? Aga kas ta istub täku või mära seljas? Seegi on oluline, kuivõrd ühel feministil ei sobi kindlasti täku selga ronida. See tekitaks liigseid.. eee… ütleme … allusioone.

Teine küsimus on muidugi ka see asukoht. Foto illustreerib suurepäraselt probleemi. Kommunist (okei, sotsiaaldemokraat) kapitalistliku pühamu, rahatempli – Swedbank -, ees, mis pealegi kõrgub üle tema. Kus see siis passib! See demonstreerib ju ehedalt, mis kapital domineerib. Pistke oma sotsiaaldemokraatlikud ja feministlikud väärtused sinnasamusesse… Lootusetu donkihhotlus kapitalistlike rahaveskite vastu.

Teisalt on monumendi asukoht ikkagi parem, kui Võllamägi, mis jääb sealt mõne sammu kaugusele.