ESIMENE SEPTEMBER!

 SISSEKANNE # 483

Teadmistejanu on inimlik ja uudishimu pole patt. Mõnikord tuleb ainult pisut rohkem süvitsi minna.

Head teadmistepäeva!

NORMAALNE LINN NORMAL

 SISSEKANNE # 482

Vaatasin pooljuhuslikult videolaenutusest (tellisin kogemata tasuta laenutuse pähe, sest ajasin päeva sassi) märulifilmi „Normal“ (2026, Kanada-USA). Tegelikult mul oligi plaan see ära vaadata, ainult et pisut hiljem. Sest see on uus Bob Odenkirki film, kes on ses mõttes huvitav märulistaar, et ta on kuuekümnendates nn Average Joe, tavaline keskklassi vunts, mitte steroide täispumbatud kukk nagu Stallone või Lundgren vms. Teine pluss on see, et tema filmides on action küll paduverine, ent mitte kunagi liialt tõsine. Mingi veider kiiks on alati sees (nt „Nobody“ frantsiis). Sündmustik leiab aset kuskil kolkalinnas, kus saavad kokku veidrad linnaelanikud, juhmid ametnikud, väga kurjad pätid ning kummaline juhuslikkus. Selles virvarris siis Odenkirki tegelaskuju ka toimetab.

Selles filmis mängib ta isiklikel põhjustel eksiili läinud, Minnesota päramisse kolkasse, nimega Normal,  maabunud korrakaitsjat, kes võtab täita unise linnakese abiśerifi ülesande. Linn, kus kõik tunnevad kõiki ja kus näiliselt midagi ei toimu, peale naabrite omavaheliste pisinääkluste – sedagi igavuse peletamise eesmärgil. Ent siis toimub linnakese pangas juhuslik pangarööv, pärast mida selgub, et Normal on kaugel normaalsusest. Nimelt hoitakse sealse panga seifis kardetud Jaapani yakuza-bossi hiigelvarandust. Kui bossi kõrvu jõuab sõnum pangaröövist ja kui ta linnakesega ühendust ei saa, läheb lühikese süütenööriga boss olukorda kohapeale kontrollima.

Oli päris nauditav märul, rohke vere ja huumoriga. Pead ja jäsemed lendasid tempoka muusika saatel. Puänt oli kah täitsa hea. See ei mõjunud siiski lihtlabase carnage’ina, vaid pigem vaimuka satiirina. See polnud õnneks ka selline slapstick overkill nagu Rodrigueze "Machete" filmid. Üle keskmise film, ma arvan. Seda eeldusel, et me ei võta nähtut just liiga tõsiselt. 

Magnolia Pictures / Magnet Releasing / JoBlo Movie Network

PUHKUS PÄRNUS... SADA AASTAT TAGASI

 SISSEKANNE # 481

Suvi hakkab otsa saama. Suvepealinna tiitel ei anna ekstra krediiti - otsa saab ta siingi. Muidugi küsitakse sel puhul ikka, et kuidas suvi siis oli ka? Et kuidas sai see suvi veedetud, kas oli ka tore? 

Üldiselt on vastus ikka "meh!". Ei olnud rannailmasid. Sadas kogu aeg. Ideaalne suveilm oli ainult siis, kui ma pidin põllul kõplama, või töölaua taga oma tagumikutunde täis istuma. Silma jäid ainult joped, aga bikiine nägi harva. Ja nii edasi. 

Kuidas möödus aga Tallinna neiu Liidia suvi Pärnus puhates aastal 1927? Noh, ei olnud need suvitamise olud sada aastat (olgem täpsed - 99) aastat tagasi paremad ühtigi. Neiu Liidia suvitas Karusselli tänavas ja igavles mis kole. Vana aja Pärnu FB grupist sattus ette postkaart Liidialt:

"Terwitusi Pärnust, sest igawast linnast, kuhu wõib surema sõita. Mehi on leida tiku tulega.  Arder on neil päewil siia möirama ilmund. Usun, et tuleval nädalal putku pistan. Piirita on Pärnu kõrwal lihtsalt paradiis. Veel kord: igav, igav ja igav. Karusselli tn 28, Pärnus." 

(Posti pandud 30.VII.1927. NB! Kas panete tähele, kui kiiresti käis siis post: Tallinna tempel juba 31.VII.27 ja Kopli oma 1.VIII.27)

Igav, igav ja igav! Sõnum jõudis kiiresti adressaadini (kuvatõmmis: FB Vana aja Pärnu/Olavi Soomägi)

Neiu Liidia päeva päästis ilmselt noil päevil sarmikas ja popp laulja Aleksander Arder (1894-1966), kes küll neiu hinnangul "möirama" oli tulnud. Ta oli bariton, õppinud Milanos, Roomas ja Stockholmis ning oli aastail 1923-1931 Estonia teatri solist. Hiljem oli tunnustatud laulupedagoog.

Aga küllap ta repertuaaris oli ka selliseid laule, mis neidude südamed põksuma panevad. Üks niisugune oli kindlasti alljärgnev "Katsu aga redelita!", mis on ju pesueht sebimise laul.

 

Aleksander Arder - Katsu aga redelita (1931)

SHARPIE UUED SEIKLUSED: GEOPOLIITIKA ON KUKEPEA!

SISSEKANNE # 480

Donald Trump otsis oma vana hea sulepea - Sharpie - sahtlipõhjast välja ning allkirjastas jälle ühe toreda exec orderi, millega tirriteerida kanadalasi, kes on olnud "nasty people" ja pannud Ameerika farmeritele tollimaksud peale. 

Trump ja Sharpie tegid korrektuure Ameerika kaardil ja Ontario järvest sai Lake America (without of). Geopoliitika on kukepea! Piisab heast sulepeast ja natuke taipu on kah vaja - ja ongi olemas. Enjoy! Lake America Great Again!

Ma hakkasin juba muretsema, et tükil ajal pole Valgest Majast midagi naljakat kuulda olnud. Nüüd tuli ära. Kuuldavasti tahab Donald oma Sharpie'le veel tööd anda. Miks ei võiks ka olla Ameerika ookeani?! Küsimus on ainult selles, et kumba ookeani nimetada - ida- või läänepoolset. 

Mina soovitan võtta ikka see suurem, see mis Hiina randa uhub. Mine tea neid hiinlasi, nimetavad äkki Hiina ookeaniks. Siis on häbi Californiasse minnagi. 

(Samas, California is a nasty state, Trumpi heiterid. San Francisco by the Chinese Ocean, not bad either.)

Exec order: Lake America Great Again! (CNN)

Geopolitics is easy-beasy! (@realdonaldtrump)

In memoriam: TIM CURRY (1946-2026)

 SISSEKANNE # 479

Oh no! Tim Curry is dead!!!

Minu ilmavaadet ja maitset on kindlasti võngutanud The Rocky Horror Picture Show (1975) ja selle võluvalt paheline anti-kangelane dr Frank-N-Furter!

See on Bowie steroididel.

Tim Curry - Sweet Transvestite (The Rocky Horror Picture Show, 1975)

© 20th Century Fox/Disney

Tongue-in-cheek: Tim Curry - I Do The Rock (1979)

1991: YOU'VE COME A LONG WAY, BABY!

 SISSEKANNE # 478

1992. aastal ilmus Mihkel Muti sulest satiiriline romaan „Pingviin ja raisakass“, mis kirjeldab ühte päeva Tallinnas pöördelisel 1991. aastal, mil kõik „vana“ oli möödanikuks saamas, kuid „uus“ polnud veel kohale jõudnud. See on  selline omamoodi ajakapsel, fotosuurendus, milles iga pisemgi detail, olgu see tähtsusetu või ebamugavustunnet tekitav kui tahes, tuuakse päevavalguse kätte – hinnangut andmata. Kogu foon on neutraalne – see jääb täiesti lugeja enda südamele, kas ta näeb seda positiivses või negatiivses võtmes, tragikoomilisena või nostalgilisena, kas see mõjub masendavalt või hoopis ajatu satiirina. On väga tore, et Teleteater võttis vaevaks teha sellest kohe ka kaheosalise telelavastuse, mis pooldokumentaalses laadis järgib peategelase kulgemist, justkui töövarjuna (ehkki iroonia seisab selles, et ta on töötu ja kulgeb Tallinna tänavatel näiliselt sihitult, sattudes suvalistesse kohtadesse ja kohtudes seal „juhuslikult“ tuttavatega, kes kõik sehkendavad millegagi ja millegi nimel). Lavastuse pealkiri on tabavalt lakooniline – „1991“. (Vaata Jupiterist)

Päeva kangelane on kolmekümnendates eluaastates kõrgharidusega, aga sel hetkel töötu mees Eff (kellest võiks aimduda kirjaniku enda kirjanduslikku alter ego Fabiani). Teda kehastab võluva mitteosavõtlikkusega Madis Kalmet, kelle Eff on parasjagu amorfne, ei liha ega kala. Ta astub hommikul kodust välja, mis asub kusagil Tallinna kõdurajoonis (Kalamajas, nagu nähtub), astub justkui pooljuhuslikult, vastutahtsi, ent siiski kohusetundest kantuna, läbi oma endisest töökohast majavalitsusest, mis on niisama väsinud ja ilmetu kui sealtöötavad inimesed, ja läheb siis linna peale jõlkuma. Tee viib vanalinna, bussijaama ja keskturu kanti, sadamasse ja lennujaama ning muidugi Toompeale. Eff astub sisse hämaravõitu keldribaaridesse ja püstijalaõllekaisse, aga tal õnnestub ka tipus ära käia (sissepõige Gloriasse). Seejuures püsib ta lõpuni rollis, jäädes ühtviisi leigeks ja osavõtmatuks vaatlejaks. Mis on tegelikult ka loogiline, sest ühe päeva jooksul ei suuda ükski inimene ju sisuliselt muutuda.

Üldiselt on Tallinn neil päevil hall, porine, vaene ja ohtlik, nukker ja pidetu postsovetlik lagulinn. Nagu kõik Eestimaa linnad. Ainult et Tallinnas oli see kordi mastaapsem. Autod tossavad, teed on auklikud, fassaadid on murenenud, inimesed on mornid ja ilmetud. Aga selle kõige kõrval on tunda muutuste tuuli (nagu laulis selle ajastu hümni „Wind of Change“ loonud Saksa bänd Scorpions). Et siin me nüüd oleme, see on kole ja trööstitu – aga stardipositsioon on peaaegu võrdne kõigil: ole ainult mees ja kasuta juhust, sõlmi tutvusi, ole nahaalne, võta riske… ning saa rikkaks… või käi alla. Eff kohtub kireva seltskonnaga, kuulab nende saatusi ning kaalub eri võimalusi, kuidas haljale oksale jõuda, aga ei suuda otsustada, milline viis on kõige kiirem, kõige lollikindlam. Astuda ehk parteisse? God only knows…

Mulle see telelavastus kohutavalt meeldib. Ka raamat on tore, ent lavastus pakub hindamatut visuaali. Üks kaader räägib rohkem kui lehekülg olukirjeldust. See on tõepoolest ühe päeva ajakapsel. Seda tasub vaadata nüüd kui head võrdlusmaterjali, et meil on läinud päris kenasti. See peaks olema lausa kohustuslik vaatamine. Kas me sellist Eesti vabariiki tahtsimegi?? Jah, üldjoontes küll. Nobody’s perfect. Aga praegu on siiski rohi rohelisem ja taevas sinisem.

Et mitte siinkohal lõpetada kurikuulsa vuntsinäo parafraasiga 17. novembrist 1935 – „Жить стало лучше, товарищи. Жить стало веселее“ (oops, I did it already!) – siis ütleks lihtsalt nii:

*            *            *

Proto-REF: "Keda need sinu vaated huvitavad! Sehkendama peab, sehkendama!"

Proto-SDE: "Aga meie delegatsioon käis juba europarlamendis, keskkonnakaitsekomitees... ja varsti tulevad siia ÜRO vaatlejad,"

Proto-Isamaa: "Me tahame nende kuradi limukatele näidata, nad müüvad Eestimaa maha! Muud ei ole kui lakuvad Moskva perset, üks kompromiss teise otsa!" 

Proto-EKRE: "Siin sees ongi Eesti küsimus. Ma viin ta praegu rahvusvahelisele areenile." - "Kas teda seal veel ei olegi?" - "Ei. Eelmine kord ma ei saanud teda üle viia. Vene toll ei lubanud."

Proto-Keskerakond: "Ma ostsin endale mikrouuni. Me paneme Eesti omariikluse sinna sisse küpsema. Küll siis Eesti asi saab hoogsama arengu."

*            *            *

The Scorpions - Wind of Change (1991)

In memoriam: SIIM KALLAS (1948-2026)

 SISSEKANNE # 477

Siim Kallas on lahkunud. Ta on nii suur mees, ühtlasi ka nii ambivalentne, et ta ei mahu väga raamidesse ja temast on sestap ka raske järelehüüet kirjutada.

Ühest ammusest Raadio 7 saatest olen üles kirjutanud mõtte Siim Kallaselt: "Õnn peitub tasakaalupunkti leidmises."

Aga Siim Kallase alter ego, Blufoonia vabariigi aus töömees, treial, ütleb küll kuldaväärt mõtteid. Lõik Ivar Wigla soust, 1989 (ERR/Jupiter):

"Meie eesmärgiks on sõltumatu enamuse sõltumatu diktatuur."

"Parlamendis muudkui arutavad, arutavad, aga on vaja tegutseda, on vaja vänta keerata. Vänta."

Head teed!

Wigla sõu, 1989 (ERR/Jupiter.ee)