Mein
Gott! Himmelherrgott, Kruzifix und Sakra. Chuck Norris läks surmavalda … ja mul
on tunne, et kellelgi tuleb välja kolida. Hei, vennas, ma hakkan ise maavalla
printsiks. Räägitakse, et Chuck Norrisel oli ammu aeg täis, aga Surmal ei olnud
julgust talle seda öelda. Chuck Norris läks ise kohale.
Mida
ma Chuck Norrisest tean? No esiteks ehitas ta ise selle maja, kus ta sündis. Olen
kuulnud ka, et kui ta sündis, sõidutas ta ise oma ema sünnitusmajast koju. Mine
võtan’d kinni, kumb lugu tõele vastab, aga üks neist kindlasti. Igatahes pandi
Chuck Norris ühel korral valedetektori ette – detektor tunnistas kõik oma valed
üles.
Kui
ta oli väike poiss, ehitas ta liivakastis – mida miskipärast Saharaks
kutsutakse - liivalosse - mida meie Giza püramiidideks kutsume, tagasihoidlikult
autorile viitamata.
Olen
kuulnud, et maakera ei pöörle, vaid Chuck Norris kõndis ümber selle. Ükskord
sai ta kobra käest salvata – pärast mida kobra kolm päeva hiljem hinge heitis. Farmi
Gabriel ütles et on maganud 2500 naisega, Chuck Norrise jaoks on see vaikne
teisipäev.
Aga
ükskord juhtus nii, et Chuck Norris vaatas külmkappi. „Ära värise, sült! Ma
tulin piima võtma.“
Igavene
mälestus!
Chuck Norris oma lapsepõlve liivakastis (internet)
1980.
aastal kirjutas David Byrne ja esitas koos Talking Headsiga suurepärase ühiskonnakriitilise
laulu „Once In A Lifetime“, mida saatis meeldejääv video. Igaüks, kes vähegi
MTV-d on vaadanud 80-ndatel, on seda kindlasti näinud. Byrne parodeerib seal
oskuslikult Ameerika televangeliste, kes mõjutasid ameeriklaste mõttemaailma ja
käitumist, laiemalt kogu Ameerika kultuuri. Ta laulab, õigemini küll jutlustab:
And you may find yourself living in
a shotgun shack
And you may find yourself in another part of the world
And you may find yourself behind the wheel of a large automobiile
And you may find yourself in a beautiful house, with a beautiful wife
And you may ask yourself, "Well, how did I get here?"
Pärast
Trumpi esmakordset võimulesaamist leiti see laul uuesti üles ja kohandati Trump
1.0 paroodiaks – mis minu meelest on üks õnnestunumaid omas vallas üldse ning on
asjakohane ka praegusel üle võlli läinud Trump 2.0 „kuldsel ajastul“. Sest eks
küsi me kõik omal kombel – alates külapoe-esisest maailmaparandajast Vollist
kuni kõrgelt makstud analüütikuteni-kolumnistideni, et
„Kuramus,
no kuidas me küll selleni siin jõudsime??!“
Ja
kukalt sügades tõdeme, et:
„See
polnud see plaan, milles sai kokku lepitud. Kurat, kohe üldse pole.“
And
you may ask yourself, "How do I work this?"
And you may ask yourself, "Where is that large automobile?
And you may tell yourself, "This is not my beautiful house"
And you may tell yourself, "This is not my beautiful wife"
Ja
siis, pärast meeletut hinnatõusu ja aktsiate langust ning keset globaalmajanduslikku
virvarri, me haarame peast ja kisendame: „Aah, mis toimub!!!“My God,
what have WE done??!!
Pärast
mida me tõdeme, resigneerunult: ah, nii nagu alati; same as it ever was…
Ja
maailmaparandaja Volli korgib lahti uue lauaviina, mille ta külapoe müüjalt,
kunagiselt kallimalt, raamatu peale sai (sest vana arm ei roosteta). Ning
kõrgestimakstud analüütik-kolumnist kirjutab uue kolumni, kuidas nüüd edasi
hakkab minema (sest rida teeb raha ja toob leiva).
Iraan
ründas vastukäiguna USA ja Iisraeli raketirünnakutele omakorda Katari
maagaasivälja, mis on teadlik strateegia, sest teeb kõige rohkem haiget maailma
majandusele. Katar on nimelt üks maailma suurimaid LNG-gaasi tootjariike. Seega
läksid energiahinnad maailmaturul otsekohe tõusule, aktsiad aga langusesse.
Trump ähvardab nüüd Iraani maagaasitöötlemise taristu nii segi pommitada, et
kivi ei jää kivi peale. Samuti ütles Trump, et USA ei teadnud midagi Iisraeli
plaanist Lõuna-Parsi gaasivälja rünnata.
Saudi
Araabia teatas, et jätab endale õiguse sõjategevuseks Iraani vastu ning Katar
saatis välja Iraani sõjaväeatašee ja julgeolekuatašee.
Sõda
käib kahekümnendat päeva ja lõppu ei paista. Kuidas see lõpp peakski välja
nägema, kui mingit plaani ei paista olevat – peale selle, et pommitame kõik segi
ja tapame kõik Iraani kõrged juhid ära. Euroopa keeldub sõtta sekkumast, andes
mitmeti mõista, et see ei ole meie sõda. Trump lubas seda meeles pidada. The
grudge.
Trumpile
on söakalt vastu seisnud üksnes Hispaania peaminister Pedro Sanchez, kes on
sõda Iraani vastu nimetanud rahvusvahelise õiguse jämedaks rikkumiseks ja
rünnakuid illegaalseks. Teised Euroopa juhid on olnud hinnangutes ettevaatlikud,
tahtmata ilmselt otseselt Trumpi viha alla sattuda – eks selles peitub ka kibe
tõde, kuivõrd käest ära on lastud oma riiklik julgeolek, st kui suurel määral
sõltutakse julgeolekuküsimustes USA-st. Päris piinlik tegelikult. Ja nüüd
ollakse suuresti kahvlis. See sunnib laveerima ja raskelt ohkama, nagu papa
Jannsen omal ajal:
„Kui
mönni mees teaks, kuida mönni mees mönnes asjas munnade peal peab käima, siis
saaks mönni mees mönda meest mönni kord wähhem maenitsema.“ (Kirjawastused, Perno
Postimees, vkj 26. september 1862)
*
Mõned
päevad tagasi kirjutas politoloog Eiki Berg ERRi portaalis meie
välispoliitilistest väljakutsetest praegustel keerulistel aegadel, mis nõuab
justkui poole valimist ega tolereeri neutraalsuse limbos kõikumist:
Meie
välispoliitika põhitees peaks olema väärtuspõhisus. Just sellele võlgneb Eesti
oma iseseisvuse.
Olen nõus Marko Mihkelsoniga, et selline lähenemine positsioneerib meid selle
osa maailmaga, kus austatakse suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust.
Kus "vabadus olla ise" ei ole eelisseisund üksnes vähestele
valitutele ega vahetusraha suurriikide huvide maksmapanekul. Samuti ei tohiks
jõud anda õigust sekkuda kellegi tahte vastaselt või eirata üldtunnustatud
rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.
Kui
aga päriselu räägib muud keelt, siis mis saab meie väärtuspõhisusest? Kas oleme
valmis nägema sarnasusi Venemaa sõjas Ukrainaga ja Iisraeli sõjas
palestiinlastega? Kas Vladimir Putini ja Donald Trumpi
"erioperatsioonid" on need juhtumid, kus Eesti välispoliitiline
seisukohavõtt peaks selgelt eristuma? Vastused – nii ühes kui teises suunas –
tähendaksid otsustamist ühe või teise narratiivi kasuks.
Siit
joonistuvad aga välja ilmsed küsitavused. Väärtuspõhisus ei tähenda väärtuste
valikulist tõlgendamist ega nende kasuks oportunistlikku orienteerumist.
Reeglitest kinnipidamine ei ole suhtelisel skaalal mõõdetav. Viitamine
"erijuhtumitele", mis õigustaksid "erikohtlemist", ei pea
vastu mõtteselguse, järjekindluse ega usaldusväärsuse nõuetele. Just nii, nagu
neid sõna-sõnalt mõistetakse.
Paraku
on lõhe soovmõtlemise ja deklaratiivsete avalduste vahel sedavõrd suur, et
välispoliitikast rääkijatest jääb ebaveenev mulje. Mul oleks raske usutavalt
kaitsta Eesti väärtuspõhist välispoliitikat, mis nimetab Butša veresauna
genotsiidiks, ent samal ajal vaikib inimsusevastastest kuritegudest Gazas.
Väljendid nagu "me ei nuta taga Madurot ega Khameneid" legitimeerivad
ebaseaduslikku jõu kasutamist just selles võtmes, milles me ei suudaks ette
kujutada selle kohaldamist iseendale. Sellist väärtuspõhisust on tõepoolest
raske leida.
Kui
nii, siis tuleb appi realism ehk siis täpsemalt "väärtuspõhine
realism". Mitte kõikide sõda kõikide vastu, vaid "heade" ja
"samaväärsete" sõda "halbade" ja "väärtusetute"
vastu. Eeldusel, et kõik tõlgendavad ühtmoodi narratiivi "kurjuse
teljest" ning vägivalla õigustatusest printsiibil "eesmärk pühitseb
abinõu". (ERR,16.03)
Trump
nõuab oma NATO liitlastelt ja Aasia riikidelt, kes sõltuvad Hormuzi väina
läbivast naftast, panustamist USA-Iisraeli ühisoperatsiooni, mis muidu on
kulgenud väga suurepäraselt ja filigraanselt – nagu presidendi TruthSociali
konto kuulutab. Et asi ei näeks välja abipalumisena – mida MAGA machoeetika ei
luba -, sõnastas Trump selle nõudmise vormis – ja mitte sellepärast, et ameeriklastel oleks nii
väga abi vaja, vaid lihtsalt tõestamaks liitlaste lojaalsust. Teisisõnu,
truudust tuleb vahel tegudega kinnitada. Nagu ikka see maffias käib – capo di
tutti capi ja tema lojaalsed caporegime’d, the boss of all bosses and
underbosses. „We helped you for 40
Years, now help US."
Muidugi
tekib küsimus, kes üldse on see bosside boss selles suures mängus tegelikult. Ma
arvan, et ta ei istu Valges Majas, vaid kuskil Lähis-Idas ning tõmbab
oskuslikult niite. Kõrvaldab Iraani kurjameid one by one. Näiteks likvideeriti Iraani julgeolekuülem Ali Larijani (kes enne sõjaväelase karjääri olla olnud muide filosoof,
kantiaan). Samuti kõrvaldati Iraani luureminister Esmail Khatab. Aga las Trump
arvab pealegi, et tema on bosside boss. Iisraeli seisukohast ei oma see,
millist tiitlit keegi näiliselt kannab, erilist tähtsust. Oluline on lõppeesmärk,
milles Iisraeli riik kehtestaks end piirkondliku dominandina Lähis-Ida
regioonis nii majanduslikus kui sõjalises mõttes, ilma et keegi seda staatust
julgeks küsimärgi alla seada. Trumpi administratsioon on tekitanud ideaalse
võimaluste akna korraga mängida auti Iraan, Hezbollah, Hamas ja muud prussakad.
Trump on justkui enforcer, ning Iisraeli
õnneks ülimast edevusest kannustatud emotional hothead. Meil oli selliste
kohta vanasõna: kiida lolli, loll hüppab. Või siis, et jumal hoidku meid
aktiivse lolli eest.
J.W.
Goethe laskis oma „Faustis“ läbi Mefistofelese kõlada järgmisel:
„Ma
olen osa jõust kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb kuid korda saadab head.“
Euroopa
NATO liitlased ei ole olnud ülemäära entusiastlikud, pareerides Trumpi nõuet
tulla appi Hormuzi väina lahti hoidma argumendiga, et see battlefield jääb NATO
tegevusraadiusest välja. Jaapan on öelnud, et nende laevastiku kasutamist muuks
otstarbeks kui otsesest sõjalisest ohust tingitud riigikaitse eesmärgil piirab
riigi põhiseadus.
Väike
Eesti püüab tuult nuusutades olla ikka võitjate poolel. Tõtt-öelda on see meile
eksistentsiaalselt oluline, laveerides oskuslikult eri hoovuste vahel, nagu
parvepoiss, ning jäädes diplomaatiliseks. Vajadusel tuleb teha rehepappi. Kui
Trump pakub „partners in crime“ tehingut, siis ehk ongi kõige arukam
vastus, mida välisminister Margus Tsahkna võib anda, et Eesti valmis USA-ga
arutama oma vägede saatmist Hormuzi väina. Ning Riigikogu väliskomisjoni
esimees Marko Mihkelson (RE) rõhutas, et kuna Lähis-Idas toimuv on seotud ka
Ukraina sõjaga, siis on oluline veenda liitlasi Ühendriikidele appi minema. Meie
arch enemy on Putini Venemaa ja kes iganes selle savijalgadel kolossi sambaid
murendab, on meie praktiline sõber. Nagu Ukraina. Ergo, see on meie Realpolitik.
Seoses
praeguse olukorraga tuleb mulle meelde meie oma kinoklassika. Mis Hollywoodis tehtaks ümber järgmiselt, seega stseen tulevasest blockbusterist „Keskpäevane
tanker: läbimurre Hormuzil“ (TBA):
Kapten
Ameerika: Kuulata! Mingit ohtu ei ole! Tuli likvideeritakse! Vööris
säilitada rahu!
Euroopa
en corpore: Kui ohtu ei ole, mis sa karjud seal siis!
Pete
Hegseth ütles pressikonverentsil, et Iraani uus juht, ilmselt siis Mojtaba
Khamenei, on rünnaku tagajärjel haavatud ning ka välimuselt moonutatud (disfigured).
God, I hate Hegseth! See mees on psühho. Ameerika psühho, ainult et
mitte nagu Christian Bale’i kehastatud haritud, kuid ülbe yuppie, vaid mingi
fucked up ex vet, nagu Gary Busey roll „Surmarelva“ esimeses filmis.
USA
tühistas ajutiselt sanktsioonid Venemaa naftale. Vastukäik Iraani ähvardusele
sulgeda Hormuzi väin igasugusele laevaliiklusele. Kütusekriis koputab uksele,
sest 20 % kogu maailma naftast käib läbi selle väina. Ameeriklastel polegi
otsest häda, kuna nad suudavad ka ise end varustada, aga Aasial on jama majas.
Ja kuna kõik on globaalmajanduslikus mõttes üksteisega seotud, siis tõstavad
katkenud tarneahelad hindu kõikjal maailmas. Venemaa teenib tänu Iraani sõjale
iga päev 150 miljonit dollarit lisatulu, möönab Eesti Ekspressi sõjapäevik (13.03).
Teadupärast
pakkus Volodõmõr Zelenskõi mõnda aega tagasi, et Ukraina võib ameeriklasi ja
Lähis-Ida riike abistada droonitõrje vallas, sest neil on pikk ja unikaalne
kogemus. Natuke oli selles ka üleolevat nooti, mille muidu juhm Trump ära
tabas. Ta ütles telefonikõnes Fox Newsile, et USA sõjaväel on droonide
valdkonnas piisavalt kogemusi ning nad ei vaja Ukraina abi.
„Ütlen
teile Ukraina kohta üht. Nad peavad kõige eest maksma ja maksavadki läbi NATO.
Kui nad ostavad meilt rakette või mida iganes, ei lähe need neile, vaid arved
tasub NATO. Kas nad aga aitavad meil kaitsta end [Iraani] droonide eest? Ei, me
ei vaja nende abi droonide vastu võitlemisel. Me teame droonidest rohkem kui
keegi teine. Meil on tegelikult maailma parimad droonid.“
Küsimusele,
kas Vladimir Putin aitab Iraani sõjas USAga, vastas Trump: „Ma arvan, et ta
võib neid aidata, natukene ilmselt küll. Ja ta ilmselt arvab, et meie aitame
Ukrainat. /.../ Ja me aitamegi neid (Ukrainat). Tõele au andes, meie teeme seda
ja nemad teevad seda.“ (EE, 13.03)
Trumpil on siiski hea lahendus. Works for me, works for everyone, big beautiful plan:
"See, its easy-beasy!" (FB)
Back
to Hegseth. He’s hexed up! Pühapäeval, 8. märtsil CBS Newsile antud intervjuus
ütles kaitseminister Pete Hegseth, et Iraan ei tohiks kahelda USA
otsusekindluses, sest seda toetab kõrgem jõud.
„Meie
võimed on paremad. Meie tahe on parem. Meie väed on paremad. Meie kõikvõimsa
Jumala ettehooldus kaitseb neid vägesid ja me oleme sellele missioonile
pühendunud,“ ütles ta.
CBS-i
reporter major Garrett küsis, kas Hegseth vaatab sõda religioossest
kontekstist.
„Ma
arvan, et ilmselgelt me võitleme religioossete fanaatikutega, kes otsivad
tuumavõimekust, et korraldada mingi religioosne Harmagedoon.“ Hiljem lisas ta,
et väed „vajavad nendel hetkedel ühendust oma kõikvõimsa Jumalaga.“
Paar
päeva hiljem tsiteeris Hegseth Pentagoni pressikonverentsil psalmi 144:
„Kiidetud olgu Issand, mu kalju, kes õpetab mu käsi sõjaks ja mu sõrmi
lahinguks.“
„Ameerika
asutati kristliku rahvana,“ ütles ta hiljutisel riiklikul palvehommikusöögil.
„See jääb kristlikuks rahvaks meie DNA-s, kui me suudame seda säilitada,“lisas ta, lisades religiooni kuulsale Benjamin Franklini naljale selle kohta, kas USA
on vabariik või monarhia.
„Me
ei ole mitte ainult vabaduse arsenaliga relvastatud sõdalased, vaid
lõppkokkuvõttes ka usu arsenaliga relvastatud,“ütles ta, kohandades Franklin
D. Roosevelti ideed, et USA peaks olema demokraatia arsenal, omaenda
religioosse maailmavaatega.
Hegsethi enda sõnul on taoma religioosse tätoveeringu
pärast – tema rinnal on ristisõdadega seostatud Jeruusalemma rist - ka
kannatanud: teda olevat tembeldatud äärmuslaseks ega kutsutud oma üksuse
koosseisus 2021. aastal president Joe Bideni ametisseastumise tseremooniale. Teine
tätoveering Hegsethi kehal ütleb „Deus Vult“ ehk „Jumal tahab“. Oma 2020. aastal
ilmunud raamatus „Ameerika ristisõda“ (American Crusade) kirjeldab ta seda terminit „kristlike
rüütlite üleskutsena Jeruusalemma poole marssides“.
If
that so… that Jesus loves America, I don’t love neither (The Shamen, 198)
See them infiltrate, indoctrinate
Inflict their lunacy
Intolerance and ignorance
Upon humanity
May the hand of god
Please cut me down
Should I sing untrue to thee
But creationist lies and dollar signs
are just fascist fallacies
they offer to you salvation by donation
Keep that money coming folks
Make heaven your destination.
Ameeriklased
jätkavad koos Iisraeliga Iraani pommitamist. Trumpi retoorika on võidukas: the war is very complete! Naftahinnad, mis korraks kukkusid, on taas tõusnud üle saja
dollari barrelist. Iraani uus liider Mojtaba Khamenei ütles oma esimeses
pöördumises, et naftamajanduse pudelikael, Hormuzi väin, jääb suletuks ja
tankerid võetakse sihikule. Ja nii jääbki, kuni ameeriklased – ja eurooplased
seda enam – tunnetama hakkavad, et miskit on nagu pekkis. Oluline indikaator on
ka ropprikaste laheriikide edasine käekäik. Et kuidas läheb Dubail, Kataril,
Bahreinil. „Our asses and assets are on fire!“
Iraani
välisminister Abbas Araghchi andis mõista, et loomulikult ei jõua mitte ükski nende
rakett ealeski Ühendriikide pinnale kahju tegema, ent palju rohkem piina saab
valmistada praktiliselt koduõue taga. Kõik rikkad laheriigid asuvad käe-jala
juures. Neid tuleb torkida, et vähegi kompenseerida allajäämist
konventsionaalses sõjas. See tähendab, et kasutada tuleb rohkem proxy war
taktikat ja n-ö terroriseerida naabreid
sellisel määral, et neil oleks valus, või vähemalt ebamugav. Odavad ja tüütud
droonid hüperkallite raketisüsteemide vastu. Mõneti meenutab toimuv justkui lähisuhtevägivalla
juhtumit. Politsei, antud juhul USA, tuleb kohale, teeb protokolli, „käib
kiiresti sisse ja välja“ ning karistab, kuid suures pildis jääb lugu endiseks.
Sest sügavuti probleemi lahendamiseks pole kas piisavalt jõudu ehk ka tahtmist.
Iraan sai endale noorema ajatolla, kes soodsate asjaolude kokkulangemisel –
juhul kui ei sekku jälle tappev X-faktor – võib valitseda hea paar aastakümmet
veel. Kahtlemata elades üle näiteks Trumpi enda, kes peab hiljemalt 2029 nagunii
ametist loobuma.
Iraan
ei ole tasane kõrberiik Iraak ega sõjapealike Süüria. Kardan, et see on
Ameerika-Iisraeli teljele liiga suur tükk – eriti veel, kui see tahetakse ära
seedida loetud nädalate jooksul. Sellessinatses Iraagis läks kui kaua aega? Ja Afganistan ei olnud teps mitte
hollywoodiliku „happy end“-iga epic movie. See oli tragikoomiline fiasko, mida
heitis kõikvõimalikel juhtudel bravuurikalt Bideni administratsioonile ette
Trump isegi. Vietnami sõja tulemist pole mõtet rääkidagi – peale asjaolu, et
selle põlvkonna posttraumaatilised kogemused sünnitasid hiljem terve plejaadi kinofilme
ja telesarju, alates „A-rühmast“ ja „Rambost“ kuni filmideni „Apokalüpsis täna“
(Apocalypse Now, 1979) ja „Rühm“ (Platoon, 1986).
Trump
on nüüd ka öelnud, et ta võib Iraani sõja iga kell ise lõpetada, kui eesmärgid
on saavutatud piisavas ulatuses. Või kui huvi kaob. Või kui testosteroon
alaneb. Trumpi retoorika tundub üldse olevat ad hoc – täna nii, homme naa. Aga
see vaevalt kellelegi enam uudis on. Pigem oleks breaking news see, et
Trumpil, Hegsethil ja Rubiol on pikem plaan.
Mis
puutub kõrgetesse naftahindadesse, siis… USA energiaminister Chris Wright ütles
globaalmajanduse väljavaateid kommenteerides, et lühiajalisele valule järgneb
pikaldane kasu, st „short-term pain is long-term gain“. Siinkohal
meenub (olen sedavõrd rikutud, mis teha!) kurikuulus Putini fraas Ukraina aadressil:
„Kannata ära, kaunitar!“ Kohe-kohe hakkab hea.
Jälle
tuletab end meelde see Realpolitik, kus määravad huvid, huvid ja veelkord
huvid, siis tugevama õigus ja riikide poliitiline testosterooni tase ning
lõpuks kavaluse aste. Kes on suurem trikster ja kes tõmbab nööre. SkyNews on spekuleerinud,
et suurim võidumees istub hoopis Kremlis. Uhh, peaaegu oli kõik tuksi minemas –
nagu tookord, kui tankid olid Moskva all, ja sakslased olevat binokliga näinud
juba kiiskavaid Kremli kupleid -, aga siis tuli kuningas Pakane. Nüüd vallandus
nagu mõnes Vene imemuinasjutus viimasel hetkel Iraani sõda. Ennäe, hinnad
kerivad üles ning Putin näeb juba võimaluste akent paotumas. Ameeriklased kipuvad ka sanktsioone leevendama.
Selle
vastandiks on mõistagi Idealpolitik, mis pärineb sealtsamast Saksa
kultuuriruumist ning rõhutab poliitikakujundamises ennekõike ideaalide, moraali
ja põhimõtete rolli. Euroopa Liit püüab viljeleda midagi taolist, aga et
Euroopa Liit on ise olemuslikult midagi enneolematut, n-ö sui generis, siis on
seda ka ideaalpoliitika. Rarely seen, rarely heard – if at all.
Aga
mis meil sellest, nagu mu üks sõber armastab sellistel puhkudel öelda.
Härrased, popkorni juurde – ja valage välja! 😊
REAALPOLIITILINE TESTOSTEROON JA SÕNUM: Fear - Let's Have A War (filmist "The Decline of Western Civilization", 1981)
IDEAALPOLIITILINE SULNIDUS JA SÕNUM: Yello - I Love You (1983); PS. Nicolas Maduro ei ole laulnud kunagi nimetet ansamblis, vaid on keeranud Caracases ausalt bussirooli.)
Kui Iraan sai paika oma uue ajatolla, eelpool mainit
Mojtaba Khamenei, siis ütles Donald Trump, et siin peab ka temal sõnaõigus olema, kuna muidu ei pruugi uus juht kaua elus püsida. Et siis Trumpil on piiramatu
voli tappa. Igatahes on ta meile puust ja punaselt selgeks teinud, et USA on
maailma juhtivaim demokraatia: esmalt valivad ameeriklased presidendi - kes
siis omakorda valib kõik ülejäänud ...
Ühtlasi kirjutas meedia, et Donald Trump olevat Iisraeli rünnakute pärast pahameelt väljendanud: nimelt tabasid Iisraeli
raketid Teheranis naftatöötlemistehast ja ladusid, mistap kohalikud pidid
maadlema apokalüptiliste suitsusammaste ja leekidega, mis õhku mürgitasid. Investoritele
see ei meeldi, ajab paanikasse ning naftahinnad turul tõusevad.
„Hell no, Bibi! Not the oil plants! Take the school!“Kogu mäng käib ju nafta pärast!
Tütarlastekooli kukutatud Tomahawk, mis viis Allahi
rüppe 170 tütarlast, on muidugi tühine casual damage suure püha ürituse kõrval.
Pealegi, asja uuritakse. Jah, see oli meie toode, aga mitte meie välja lastud. Meie
pole monstrumid, lepime kokku. Küllap Iraani inimvaenulik režiim ise, nemad
seal on naiste õigusi pool sajandit jalge alla tallunud. It had to be Iran.
Probably.
Ei ühtki vabandust. No remorse whatsoever.
Ameerika teleshow Saturday Night Live õnneks suudab
veel teha teravat satiiri, mis mõjub rahustavalt, et ehk pole veel päris düstoopia
kätte jõudnud ja on lootust, et midagi muutub.
Meelde jäi Pete Hegsethi paroodia:
Mis toimub?
Me ei tea. Selles ongi kogu asja mõte, et et me ei
tea. Kui meie ei tea, mida me teeme, siis Iraan ei tea kohe kindlasti, mida me
teeme.
