KOGUJA LAHKUMINE. In memoriam: OLAF ESNA.

 SISSEKANNE # 517

Olaf Esna omas elemendis, oma aegruumis (foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees)

Bibliofiil, endine teatridirektor ja antikvaar, Pärnu linna aukodanik Olaf Esna  on lahkunud. 1934-2026.  Elas pika ja huvitava elu. Sümpaatne vanaraamatute koguja, kes pidas pärast pensionile jäämist mitmes kohas Pärnus antikvariaati ning kirjutas palju artikleid Pärnu ajaloost. Pärnu ajakirjanduse korüfee Kalev Vilgats, kes on ka juba lahkunud, kirjutas temast portreeloo. Sealt sai lugeda, et tema antikvariaat oli maast laeni raamatuid täis ja ise istus ta nende keskel, hallikastuhmi suitsuvine sees – see vaatepilt võis näidas kaootilise korratusena, aga ometi süsteemne, sest Olaf Esna leidis kiiresti üles ka väiksema postkaardi. Mõtlen, et sellised mäluga inimesed on mistahes linnale hindamatu kingitus, sest nad hoiavad tallel ühist teadmust. Saame selle väärtusest aru tihtilugu alles siis, kui koht on tühjaks jäänud.

Õnneks on režissöör Mati Põldre – kes paraku on samuti lahkunud - Olaf Esnast teinud sümpaatse portreefilmi „Koguja“ (2014). Oli üks Pärnu fenomene tõepoolest.

Isikliku mälestuskilluna tuleb mulle meelde, kuidas aastal 2008, kui Pärnu Maa-arhiivi hakati masu survel ja mitmel otsitud ettekäändel likvideerima, asus Olaf Esna talle omase erudeerituse ja vaoshoitusega, ent jõulise ja selge sõnumiedastajana toetama Pärnu Maa-arhiivi säilitamist. Ühena väheste hulgas, muide! (Linnapea ärkas alles 25. tunnil – kui rong oli juba pöördumatult läinud.) Mäletan, et Esna kirjutas vähemalt kaks avalikku kirja arhiivi päästmiseks – kuid exceli-ökonoomika tegi halastamatult oma tööd, kärpekäärid muudkui lõgisesid. Olaf Esna valutas siiralt südant, erandina teistest variseridest. Ja mäletan, kuidas see tollasele maa-arhivaarile, kes samuti üritas donkihhotlikult Tartu ja Tallinna tuuleveskitega võidelda, hinge läks. Pean silmas Olafi siirast tahet aidata. 

"Koguja" treiler (2014, Filmivabrik)

KNOCKIN' ON HEAVEN'S DOOR (ALMOST) - BOB MEETS POPE

 SISSEKANNE # 516

Bob meets Pope. Vatikan, 04.11.26 (Vatican Pool/Getty)

Mõned päevad tagasi juhtus, et Bob Dylan kohtus Vatikanis paavst Leo XIV-ga. Kuna paavst on siin maises ja patuses maailmas kõrgeim vahemees taevaste väljade peremehe, Jumala endaga, siis noh... see on kõige otsesem tee temani jõudmiseks. Paavsti audients - stop-over Vatikanis - on juba peaaegu nagu taevaväravale koputamine. Sellest on poeet Dylan ka laulu kirjutanud. Ja et see päris hästi välja tuli, küllap siis need väravad lahti tehakse.

Bob Dylan ilmus paavsti audientsile ekstravagantselt mustas. Üleni mustas. Kindad käes, kapuuts peas. Kapuuts jäigi pähe. Peab ütlema, et tänu sellele tehti minu meelest aasta stiilseim foto, mille kohta ajakirjanik Kaupo Meiel oma some seinal targu tähendas, et see oli nagu uudis malemaailmast - mustade kuningas ja valgete kuningas sõlmivad vaherahu. 

Mulle tuletas aga Dylan meelde Ingmar Bergmani aegumatu klassika "Seitsmes pitser" (1957). Teate ju küll seda stseeni, kus rüütel mängib rannal Surmaga malet. Veidi kõhe, aga väga sügavamõtteline. 

Ja kui meenutada filmi "Viimane märulikangelane" (Last Action Hero, 1993) - see film, kus Arnold Schwarzenegger parodeeris terve filmi iseennast ja kukkus läbi, sest igaüks jäägu oma liistude juurde  -, siis selles filmis tegi Ian McKellen lühikese, kuid mõjusa rolli Surmana (mis omakorda oli kopeeritud Bergmani pealt).

Noh, igal juhul on Bob Dylan märgi maha jätnud. See on juba Bowie' laadne perfomance, kui too andis mõni päev enne surma välja parima plaadi üle mitme kümnendi. 

Bob Dylan - Knockin' On Heaven's Door (MTV Unplugged, 1995)

Malemäng Surmaga ("Seitsmes pitser", 1957, Max von Sydow & Bengt Ekerot)

Death revisited (Ian McKellen Surmana filmis "Viimane märulikangelane", 1993)

AMEERIKA, LAS MA VÄRVIN SU SINISEKS...

 SISSEKANNE # 515

Kuvatõmmis New Yorkerist, 04.11; 23:00 EET

Parafraseerides Mahavoki omaaegse menulaulu sõnu, siis… Donald Trumpile oleks meeldinud ikka originaal. Vahevalimised Ameerikamaal on läbi ja sinine laine on sellest üle käinud. Või nagu Jonatan Vseviov märkis – tsunami. Vabariiklased kaotasid nii Esindajatekoja kui Senati. Mida oligi arvata.

Aga seejuures kaotada ka Texas ja Kansas?! Not my fault, jõudis Trump oma some seinal juba deklareerida. „Kui Texase kuberner Greg Abbott poleks oma poliitilise karjääri viimase kuue kuu jooksul muutunud „RINO-ks“ (vabariiklaseks, kes käitub nagu demokraat), poleks ta kaotanud. Ta pöördus tagasi oma algse valemi juurde – ja see polnud ilus vaatepilt!“

Ka lubab Trump, et temast saab „poliitikaanalüütik [Political Pundit] – nii heas kui ka halvas mõttes –, kes lahkab põhjuseid, miks need kandidaadid võitsid või kaotasid!“ MAGA-müts rändab kohvrisse, sest uus müts on juba varnast võtta – kah otsekohese sõnumiga.

truthsocial.com/@realDonaldTrump

Sealjuures jõudis Trump sekundi murdosa jooksul kiita demokraate, et nood tegid head tööd, ja leidis oma leksikast üles sellise rariteetsõna nagu KOOSTÖÖ, mida lubas võib-olla teha (promises, promises / sweet little lies), kui tal vetostamisest peaks isu täis saama. Mida ei juhtu, sest VETO on niisama kallis ja ilusakõlaline sõna nagu TARIFF.

MAGA uus müts, presented by Donald J Trump (truthsocial.com/@realDonaldTrump)

Nii et need kolm sõna… TARIFF, MAGA, VETO! Nende najal saab Ameerikamaad juhtida küll, tõsiusklikele piisab. Meenub Ellotśka Ilfi ja Petrovi „Kaheteistkümnest toolist“, kes purjetas edukalt läbi elu ainult kolmekümne sõna ja fraasi toel, millest üks kõlas näiteks nii: „Ära õpeta mind elama!“ – vastus igasugusele kriitikale ja mistahes abikaasa märkusele.  Trump on ju alles poole peal – ja ehkki nii Esindajatekoda kui Senat on lännu, siis Valge Maja on ikka „meie“! Demokaadid saavad jonniva presidendi ja śõu läheb edasi. Nagu oraakel noorem-Helme ütles, ei karda Trump nüüd midagi ega kedagi. Politoloog Karmo Tüür hoiatab, et kuna Trump ei saa nüüd sisepoliitika väga soleerida, siis võib ta fookuse pöörata rohkem välispoliitika poole, mis aga Euroopa vaatest ei pruugi hea olla. Koostöö küll, aga Hiina ja Venemaaga. Vseviov sekundeerib: „See tähendab meile seda, et lõpuks Ameerika Ühendriikide välistegevus on raskemini ennustatav ja selles välistegevuses võib olla vähem stabiilsust kui seni. See kinnitab minu varasemat mõtet: kui Euroopa tahab Euroopa asju ajada, siis ta peab ajama neid ise, lootmata sellele, et keegi teine meie eest meie asjad ära ajab. Mulle tundub, et see on täna pärast neid valimistulemusi veel selgem, kui oli eile õhtul.“ (ERR, 04.11)

Olgu kuidas on, aga keegi on süüdi. Kui Trump ei ole (me usume!), siis… siis on keegi teine. Demokraadid nagunii, nemad on alati. Aga JD Vance tunnistas, et vahevalimiste kaotuse tingis Iraani sõda. „Meie kaotuse põhjuseks oli sõda. President ütles seda eile õhtul ka ise,“ ütles Vance oma esimestes avalikes kommentaarides pärast vabariiklaste lüüasaamist vahevalimistel. „Kui keegi tahab väita, et see oli seda väärt, et see oli väärt senati kaotamist järgmiseks kuueks aastaks, siis tehke seda,“ jätkas ta. „Aga kõik teavad, miks me kaotasime,“ kirjutas Vance ja lisas, et vabariiklased peavad parteile parima tuleviku sillutamiseks olema ausad Iraani sõja mõju suhtes oma kampaaniale.

Heakene küll, kes kõige kõvemini tagus sõjatrumme? Eks ikka sõjaminister Pete Hegseth. Ongi perfektne patuoinas käes. CBS News teataski mitmele asjaga kursisolevale allikale viidates, et Donald Trump vaeb pärast vabariiklaste ränka kaotust kongressi vahevalimistel kaitseminister Pete Hegsethi vallandamist.

Vau! Kui see peaks tõeks osutuma, siis on Iraan või sees! Võiks isegi möönda, et USA vahevalimiste suurim võitja oli paradoksaalsel moel Iraani islamivabariik. Trump kaotas oma jõuõla ning – guess what – kirsiks tordile teatas otsusest lõpetada  Iisraelile iga-aastase sõjalise toetuse andmine, mille suurusjärk jääb 3,8 miljardi kanti. „Nad on ise piisavalt jõukad, et end kaitsta,“ põhjendas Trump oma otsust ja lisas, et Netanyahuga on kokku lepitud ja too oli nõus. Aga kas seetõttu kaotas Trump Ameerika juudikogukonna hääli, kes teab.

Laul (patuoinale). Beck - Loser (1994)

SOTSIDE UUS IMERELV

 SISSEKANNE # 514

Vanasti ikka öeldi, et noorest peast võib inimene sots olla, aga vanemaks saades läheb ta ikka konservatiiviks kätte. Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov astuski sotsdemokraatide ridadesse, aga ega ta väga vana veel polegi. Ülinoor ka mitte. Selline keskmine. Seega peaks olema teadlik otsus, läbimõeldud ja kaalutletud, mitte kireimpulsi ajal sündinud.

Vana toriseja Urmas Reinsalu juba jõudis märkuse teha, et Vseviov nüüd küll siiralt sots ei ole, vaid pigem on see ikka hoolikas poliitiline kalkulatsioon. Ei tea, kas temast hakatakse peaministri kandidaati vormima, materjali nagu oleks. Aga ta tundub olevat siiski ühe-kahe teema mees, st välispoliitika ja riigikaitse aspektide tundmises on ta kindlasti tugev, kuid sotsiaalvaldkonnas ja muus pehmes segmendis – kahtlen. Tal on ka pisut liiga kõrge enesehinnang, või noh – tundub veidi kõrk. Pealegi on ta juut – ja see rahvus ei tee midagi siiralt ja omakasupüüdmatult (mitte et eestlane sedasama ei teeks, aga ta on ses osas kindlasti tahumatum ja juhmim).  Ju talle midagi lubati sotside poolt. Sest liigub ka kuuldus – meediast loetuna - , nagu oleks Vseviov solvunud, et refid pakkusid kaitseministri kohta erukindral Heremile, mitte talle.

Delfi tõdeb, et poliitikasse astunud Vseviov jõudis juba oma esimesel pressikonverentsil tõestada tõsiasja: suured sõnad on tal sama selged kui diplomaadil korrektne käepigistus.

Ja selle tõdemuse ajel kutsuti ellu jälle SUUR KORREKTSETE VASTUSTE GENERAATOR, tänu millele saab Jonatanilt küsida mida iganes. Jah, mida iganes!  Sest vastused on nagunii poliitiliselt korrektsed, hoolikalt kaalutud ja samas väheütlevad, et… parem ära küsi. Meenutab kunagist Jüri Ratase ÜMMARGUSTE VASTUSTE GENERAATORIT.  See on siis mudel # 2.

Ma küsisin ka – lihtsaid küsimusi omast arust. Võib-olla oleks pidanud küsima midagi talle tuttavamast ampluaast. Näiteks.. um… kes moodustab uue Iisraeli valitsuse - kas Netanyahu või Eisenkot?

STUBB JA STøRE HELISTASID HELSINGIST PUTINILE

SISSEKANNE # 513

Lugesin uudislugu, et Soome president Alexander Stubb ja Norra peaminister Jonas Gahr Støre helistasid Helsingist Kremli vanamehele. Kas just täpselt nii, aga enam-vähem nii võis see olla.

Norra peaminister nimelt tuli Soome presidendile külla. Sõivad-jõivad, püüdsid kala. Norra peaminister jutustas õhinal, kuidas ta oli äsja Ameerika onult kurjasti võtta saanud, et ta Noobeli preemia oli hoopis hoopis ühele toredale Aafrika tädile andnud. 

„Onu sai väga kurjaks ja lubas mu päranduse nimekirjast maha tõmmata,“ kurtis Jonas, aga tasameelne Alexander lohutas, et  eks vanad onklid ongi peast soojad ja et see läheb tal üle. „Vaata, ta homme ei mäletagi… Mäletad, Mettega ta ju kah paukus.“

„Küllap vist,“ ohkas Jonas. Püüdsid siis edasi. No ei võtnud. Igav hakkas.

„A kuule, helistame sellele Kremli onule. Teeme pulli. See on täitsa sooda ju, vaata mis teeb,“ pakkus Alexander.

„Eee… ei tea… kas maksab?“ kõhkles Jonas, kellel mõlkus meeles ikka see Ameerika onu pahameel. Seda oli päris ropp kuulda.

„Helistame telefoniputkast… Mul on number. Ega ta aru ei saa, kes helistab…“

Poisid lähevad taksofoni juurde ja valivad…

"Алло? Что надо?" kärgib teiselt poolt kole ja kärisev hääl, pärast pikka ootamist. Torus undab, viliseb ja ragiseb.

Poisid kohmetuvad hetkeks. Siis koguvad end ja vuristavad torru: „Vene russ, kapsa uss…“

„Чего-чего? Ёбаный…“ Käre hääl tulistab nüüd sisisevaid ja susisevaid sõnu nagu maximi kuulipritsist, aga poisid viskavad toru hargile.  Uhh, ebameeldiv ja kõhe, aga pisut nagu põnev ka. Veidi nagu partners in crime. Aga need onud on ikka mõlemad peast imelikud, teavad poisid ja longivad kodu poole.  On niisugune tore ühteka-tunne.

PELDIKRIIK NORRA JA NICKI MINAJ'I PEPU. TRUMP PEEGLITAGUSEL MAAL.

 SISSEKANNE # 512

Ma tean, härra Oranźist on juba kopp ees. Aga me oleme alles poolel teel loojangu poole. Pingutage rihmasid, sest Trumpi lunapargi Ameerika mäed on kurvilised ja ettearvamatud: teevad südame alt õõnsaks, ajavad kõhu lahti ning panevad okse lippama.

Taaskord Nobeli (öäh, typo - ikka Noble, Trumpi standardite järgi) preemiast ilma jäetud Donald Trump näitas üles tõelist solvumise meistriklassi, nimetades Norrat "sitamaja" riigiks (shithouse country) ehk peldikuks. Sest 2025. aastal anti preemia Venezuela opositsioonijuhile Maria Corina Machadole ning sel aastal Lõuna-Aafrika Vabariigi juristile Navi Pillay'le panuse eest rahu ja rahvusvahelise õiguse edendamisse.

"Aga mina? Kas neid auhindu antakse välja kaks? Ega ma Norrast suures vaimustuses ei ole. Ausalt öeldes Norra sakib. Õigupoolest on Norrast saanud üks sitamaja riik," teatas Trump 25. oktoobril Michigani osariigis Port Huronis valimiskampaanial esinedes. Rahvas turtsus naerda ja plaksutas.

Samas Taani on jälle kośśer. Sest Trump asus Taanit kiitma: "Me teeme koostööd Taaniga. Hea riik, tore ja hea riik. Kui keegi tahab Taanist meie riiki tulla, siis olen täiesti poolt. Aga pean ütlema, et Somaaliast... mul on neist kõrini. Eelistan iga kell Taanit. Taani - nemad me võtame vastu. Rootsi, Norra... ei usu, sest ma ei saanud Nobeli preemiat, kuigi ma tegin sellele [sõjale] lõpu. Seega ei taha ma kedagi Norrast. Ma ei taha Norraga mingit tegemist teha." (ERR/Politico, 26.10)

Ei teagi nüüd! Alles see oli, kui Trump sarjas Taanit, et too ei oska Gröönimaaga miskit peale hakata, jääkapp seisab tühja ega too sisse, pealegi olevat see julgeolekurisk Ameerikale - nii et andku parem ära. Mis puutub kummalisse hüppesse Somaaliasse, kui teemaks olid Põhjala riigid, siis on tõenäoline, et Trump pidas silmas Soomet... Mis võib-olla ärritas stabiilset geeniust, sest, noh, Soome / Somalia on ju stabiilselt õnnelik! Konkurents stabiilsusele? You bet!

Sealsamas poodiumil jõudis ta kiita ka Nicki Minaj'i kena tagumikku. Minaj, kes peab end pikaaegseks Trumpi toetajaks, astus presidendi kõrvale kõnepulti ja pidas kaheminutilise sütitava kõne, mille järgi on Trump "andnud meile tuleviku, mida oodata. Meil on tõesti vaja, et kõik need suurepärased inimesed valituks osutuksid, sest meie riigi jaoks on käes tähtis pöördepunkt. Me armastame Trumpi!"

Trump võlgu ei jäänud. "Ta pole kunagi varem nii kaunis välja näinud. Ta saab asjale pihta. Ta on tark." Ja ta kiitis räppari tagumikku: "Muide, ma vaatasin just ühte pagana ilusat tagumikku. Nicki Minaj. Seda on raske mitte märgata."

Indeed! Ma vaatasin seepeale esimest korda elus ka ühe Nicki Minaj'i video ära. Ei noh, ASSets that can move MASSes!!

Tõtt-öelda jõudsin ma just lõpule huvitava psühhoanalüüsiga Donald Trumpist, tema õukonnast ja toetajatest (a la Minaj). See on äsja eesti keelde tõlgitud Manfred F.R. Kets de Vries'i esseistlik raamat "Trump peeglitagusel maal. Süvamõtisklusi" (Trump in Mirror Land: Subterranean Reflections, 2025, e.k. Äripäeva Kirjastus, 2026). Autor on tunnustatud juhtimisalase mõtteteooria ja praktika ekspert, organisatsiooniteoreetik ja kliiniline professor, mistap kannab antud teos ka psühhoanalüütilist pitserit. See tähendab, et vähem poliitilist garnituuri ja rohkem sisekaemuslikke mõtisklusi, mis ikka ja jälle algavad ja lõppevad küsimustega, et kuidas me küll jälle siiani jõudsime?? Seda enam, et meil oli juba veidravõitu Trump 1.0 kogemus all olemas, aga ei - me vajasime veel absurdsemat ja hardcore'i versiooni, Trump 2.0, ja seal me nüüd kõik oleme: Norra on sitamaja, kuid see-eest on Nicki Minaj'i tagumik vapustav! Rahvas, või nagu Kets de Vries tabavalt määratleb - sheeple (sheep+people, eestikeeses tõlkes lamblus) - määgib kaasa. 

Kets de Vries on oma hinnangutes kaunikesti subjektiivne. Nagu me kõik oleksime, kui lahkaksime Trumpi kaasust ja üritaksime ta juuksepahmaka ja oranźi kesta alla pilku heita. Tema oleks Trumpi kategoorias see "heiter", "keskpärane luuser", keda häirib geniaalsuse võidukäik. See "narr" - midagi taolist nagu Robert De Niro või Jimmy Kimmel. Neil pole ju midagi... Isegi mitte Nicki Minaj'i võrratut tagumikku.

Aga ta kirjutab hästi. Sest ta kirjutab lihtsalt. Lihtsus on alati mõjus. Tegelikult analüüsib Kets de Vries Trumpi tema enda instrumendiga, aga ta rakendab selle - lihtsuse - mõtlemise ja loogika teenistusse, lisades juurde irooniat ja sarkasmi. See on ka ainuke pisike miinus antud teose juures, et see on nii ootuspärane, etteaimatav komponent, ja pealegi - nii kergesti kohandatav. Trump on imeline inimmaterjal vastupropagandaks, satiiriks ja süsimustaks huumoriks, ta on meemimeistrite kullaauk! Näiteid Trumpi jaburustest ei pea sügavalt kaevama, piisab vaid otsingumootorisse sisestada tema nimi - ja hakkab tulema! Ma isegi ratsutan häbematu otsekohesusega siinse blogiga Trumpi seljas, mis seal salata!

Muuhulgas kirjutab Kets de Vries: 

"Trump, kes jääb alati enesele kindlaks, kasutab kõige primitiivsemat kaitsemehhanismi, teisisõnu killustamist. Meie nende vastu. Head (meie) vs. pahad (nemad). Tariifid toidavad seda narratiivi kenasti: "Nemad petavad, meie rakendame vastumeetmeid." Ei mingeid nüansse, varjundeid. Üksnes pelk rahuldustpakkuv nupulevajutus.

Ja seal ongi too psühholoogiline valupunkt. Lihtsus. Trumpi maailmavaade on värviraamat. Ülemaailmne kaubandus on nagu IKEA mööbli kinnisilmi kokkupanemine. Ja ometi on tariife üpris lihtne mõista, olgugi et nende mõju on märksa keerulisem rägastik. Poliitikutele need meeldivad, sest neist saab fantastilisi lööklauseid.

Sestap on vaesele väiksele Lesothole tariifid peale lajatada kas avangardistlik majandusteater või kontrolli alt väljunud improetüüd. Majanduslike sanktsioonide määramine riikidele, kus elavad ainult pingviinid, saab olla kas geniaalne mõte või vaikne appikarje. Mis iganes see on, paratamatult tekib mõte, et Trumpi Whartoni [rahandusele orienteeritud ärikoolide Olümpose mägi - Kets de Vries] kooliõpikud olid trükitud tagurpidi.

Spengler võib siin musta huumorit pakkuda. Tema uskus, et manduvad tsivilisatsioonid ei tooda üksnes kokkuvarisevaid mälestusmärke ja abstraktset kunsti, vaid tüüpe. Arhetüüpe. Tegelaskujusid, kes kehastavad oma ajastu olemust. Ja selles mõttes on Trump ju viimase etapi impeeriumi elav ja hingav kehastus: kirev, kaootiline, pealtnäha enesekindel ja veidralt oranź.

Kui vaadata poliitikat üleilmselt - Orbani, Modi, Putinit või Xid - ei näe me üksikuid hunte. Kui uskuda Spengleri teooriat, näeme hilissügisesse jõudnud tsivilisatsiooni loomulikke Caesareid. Rammumehed ei ole anomaaliad, vaid kriisistaadiumis ühiskonna sümptomid." (Kets de Vries 2026: 24-25)

Lõpetuseks veel paar rida autorilt selle raamatu eessõnas, selle raamatu õigustuseks:

"Need esseed ei ole pelgalt kriitika. See kogumik on minu panus. Aus, puudulik ja kirglik. Need on mõeldud üleskutsena neile, kes endiselt usuvad, et demokraatia väärib kaitsmist mitte relvaga, vaid sõnade, hääletamise ja kõnelemisega. Kirjutasin need tasastele mässulistele - õpetajatele, kunstnikele, mõtlejatele, aktivistidele ja harilikele kodanikele, kes on valmis seisma, kui istuda oleks mugavam. Neile, kes räägivad mitte selleks, et neid kuuldaks, vaid et vaikus on liiga valus hind, mida maksta." (Kets de Vries 2026: 10-11)

"Norway has become a shithouse country." (CTV News)

"By the way, I looked at the hell of a beautiful ass before. Nicki Minaj." Quod licet Iovi... (NDTV)

Aga vaata ise ka! Nicki Minaj - Starships (Explicit) (2012)

KURTNAS SAAB VARSTI OODATA...

 SISSEKANNE # 511

Kuvatõmmis: ERR

... kas siis rongi, sõpra või müstilist Godot'd, kes pidi millalgi tulema, aga ei tulnud teps mitte. 

ERR teatas nimelt, et Saku valda Kurtnasse rajatakse esimene kohalik Rail Balticu ooteplatvorm, ehitatakse perroon ja varjualune. Mitte ainult.

"Platvorm tuleb 115 meetrit pikk. Meil on ka 210 meetrit pikkasid platvorme, et vastu võtta nii rahvusvahelist reisirongi kui ka kohalikku Elroni rongi," ütleb Rail Baltic Estonia juhatuse liige Lauri Ulm. "Siin näeme lahendust, kus reisijad saavad üle raudtee minna liftidega kõrgemale ja ülepääsuga." 

Nii et lift tuleb ka ja puha. Vinge värk. 

Aga RONG ise tuleb kuue aasta pärast. Kõige varem ja kõige optimistlikuma prognoosi kohaselt. Võib-olla. Tähendab - siis, kui raha juurde antakse. Don't get me WRONG, aga miljon nurjatut väikest probleemi võib vahele tulla, enne kui Kurtna platvormi saab sihipäraselt kasutama hakata. Ja kui siis see rong lõpuks tuleb - ja ikka see, mis meid Euroopasse viib, mitte moderniseeritud Tallinn-Pärnu "suss" -, siis on aeg see platvorm kapremonti saata, sest ta on juba run down, amortiseerunud, graffitit täis, lift ka ei tööta. 

Seniks head ootamist. 

Flash and The Pan - Waiting For A Train (1983)

Stseen lavastusest "Oodates Godot'd" (2001, Dublin Gate Theatre: Barry McGovern (Vladimir) & Johnny Murphy (Estragon)