SISSEKANNE # 416
Ameeriklased
jätkavad koos Iisraeliga Iraani pommitamist. Trumpi retoorika on võidukas: the war is very complete! Naftahinnad, mis korraks kukkusid, on taas tõusnud üle saja
dollari barrelist. Iraani uus liider Mojtaba Khamenei ütles oma esimeses
pöördumises, et naftamajanduse pudelikael, Hormuzi väin, jääb suletuks ja
tankerid võetakse sihikule. Ja nii jääbki, kuni ameeriklased – ja eurooplased
seda enam – tunnetama hakkavad, et miskit on nagu pekkis. Oluline indikaator on
ka ropprikaste laheriikide edasine käekäik. Et kuidas läheb Dubail, Kataril,
Bahreinil. „Our asses and assets are on fire!“
Iraani välisminister Abbas Araghchi andis mõista, et loomulikult ei jõua mitte ükski nende rakett ealeski Ühendriikide pinnale kahju tegema, ent palju rohkem piina saab valmistada praktiliselt koduõue taga. Kõik rikkad laheriigid asuvad käe-jala juures. Neid tuleb torkida, et vähegi kompenseerida allajäämist konventsionaalses sõjas. See tähendab, et kasutada tuleb rohkem proxy war taktikat ja n-ö terroriseerida naabreid sellisel määral, et neil oleks valus, või vähemalt ebamugav. Odavad ja tüütud droonid hüperkallite raketisüsteemide vastu. Mõneti meenutab toimuv justkui lähisuhtevägivalla juhtumit. Politsei, antud juhul USA, tuleb kohale, teeb protokolli, „käib kiiresti sisse ja välja“ ning karistab, kuid suures pildis jääb lugu endiseks. Sest sügavuti probleemi lahendamiseks pole kas piisavalt jõudu ehk ka tahtmist. Iraan sai endale noorema ajatolla, kes soodsate asjaolude kokkulangemisel – juhul kui ei sekku jälle tappev X-faktor – võib valitseda hea paar aastakümmet veel. Kahtlemata elades üle näiteks Trumpi enda, kes peab hiljemalt 2029 nagunii ametist loobuma.
Iraan
ei ole tasane kõrberiik Iraak ega sõjapealike Süüria. Kardan, et see on
Ameerika-Iisraeli teljele liiga suur tükk – eriti veel, kui see tahetakse ära
seedida loetud nädalate jooksul. Sellessinatses Iraagis läks kui kaua aega? Ja Afganistan ei olnud teps mitte
hollywoodiliku „happy end“-iga epic movie. See oli tragikoomiline fiasko, mida
heitis kõikvõimalikel juhtudel bravuurikalt Bideni administratsioonile ette
Trump isegi. Vietnami sõja tulemist pole mõtet rääkidagi – peale asjaolu, et
selle põlvkonna posttraumaatilised kogemused sünnitasid hiljem terve plejaadi kinofilme
ja telesarju, alates „A-rühmast“ ja „Rambost“ kuni filmideni „Apokalüpsis täna“
(Apocalypse Now, 1979) ja „Rühm“ (Platoon, 1986).
Trump
on nüüd ka öelnud, et ta võib Iraani sõja iga kell ise lõpetada, kui eesmärgid
on saavutatud piisavas ulatuses. Või kui huvi kaob. Või kui testosteroon
alaneb. Trumpi retoorika tundub üldse olevat ad hoc – täna nii, homme naa. Aga
see vaevalt kellelegi enam uudis on. Pigem oleks breaking news see, et
Trumpil, Hegsethil ja Rubiol on pikem plaan.
Mis
puutub kõrgetesse naftahindadesse, siis… USA energiaminister Chris Wright ütles
globaalmajanduse väljavaateid kommenteerides, et lühiajalisele valule järgneb
pikaldane kasu, st „short-term pain is long-term gain“. Siinkohal
meenub (olen sedavõrd rikutud, mis teha!) kurikuulus Putini fraas Ukraina aadressil:
„Kannata ära, kaunitar!“ Kohe-kohe hakkab hea.
Jälle
tuletab end meelde see Realpolitik, kus määravad huvid, huvid ja veelkord
huvid, siis tugevama õigus ja riikide poliitiline testosterooni tase ning
lõpuks kavaluse aste. Kes on suurem trikster ja kes tõmbab nööre. SkyNews on spekuleerinud,
et suurim võidumees istub hoopis Kremlis. Uhh, peaaegu oli kõik tuksi minemas –
nagu tookord, kui tankid olid Moskva all, ja sakslased olevat binokliga näinud
juba kiiskavaid Kremli kupleid -, aga siis tuli kuningas Pakane. Nüüd vallandus
nagu mõnes Vene imemuinasjutus viimasel hetkel Iraani sõda. Ennäe, hinnad
kerivad üles ning Putin näeb juba võimaluste akent paotumas. Ameeriklased kipuvad ka sanktsioone leevendama.
Selle
vastandiks on mõistagi Idealpolitik, mis pärineb sealtsamast Saksa
kultuuriruumist ning rõhutab poliitikakujundamises ennekõike ideaalide, moraali
ja põhimõtete rolli. Euroopa Liit püüab viljeleda midagi taolist, aga et
Euroopa Liit on ise olemuslikult midagi enneolematut, n-ö sui generis, siis on
seda ka ideaalpoliitika. Rarely seen, rarely heard – if at all.
Aga
mis meil sellest, nagu mu üks sõber armastab sellistel puhkudel öelda.
Härrased, popkorni juurde – ja valage välja! 😊
REAALPOLIITILINE TESTOSTEROON JA SÕNUM: Fear - Let's Have A War (filmist "The Decline of Western Civilization", 1981)
IDEAALPOLIITILINE SULNIDUS JA SÕNUM: Yello - I Love You (1983); PS. Nicolas Maduro ei ole laulnud kunagi nimetet ansamblis, vaid on keeranud Caracases ausalt bussirooli.)
