HORMUZI VÄIN KUI SCHRÖDINGERI KASS (Andrei Hvostov)

SISSEKANNE # 439

Andrei Hvostov kirjutab tänases Eesti Ekspressis (22.04), et Hormuzi väin on muutunud Schrödingeri väinaks. Keegi ei saa enam aru, kas see on lahti või kinni. Schrödingeri kass on teadupärast mõtteline eksperiment, kus teatud objekt saab korraga olla teineteist välistavas olekus. Praegu on taolises olekus Hormuzi väin.

Jagan täielikult Andrei Hvostovi arvamust sündmuste käigust.

AH: Kvantfüüsika paradoksid on jõudnud geopoliitikasse. Hormuzi väin on muutunud Schrödingeri väinaks. Keegi ei saa enam aru, kas Pärsia lahe suudmes asuv väin on lahti või kinni. Ameerika Ühendriikide president ei tea seda samuti. Tema sotsiaalmeedia küljel loeme iga päev mingeid väiteid, mille Teherani võimud kohe ümber lükkavad. Schrödingeri seisundis pole mitte ainult väin, vaid ka USA-Iraani vahelised läbirääkimised. Värskeim poliitiline nali väidab, et Trump peab läbirääkimisi iseendaga. Läbirääkimised pole kuigi edukad, sest pooltel puudub selge positsioon.

Tunnistagem, et jälgime USA lahkumist maailma areenilt. Huvitav on lahkumise pilt ise. Mitte vaikse visina ega märkamatu hääbumisena. Lahkumine käib jõuliselt. Musklite mänguga, mis teeks iga kulturisti kadedaks. Möirates ja prõmmides uksega, nii et rahvusvaheliste suhete struktuuris jooksevad praod katusest vundamendini.

Juba tõmmatakse paralleele praeguse Iraani sõja ning 1956. aasta Suessi kriisi vahel. Tollal oli valupunktiks Suessi kanal, mille Egiptus natsionaliseeris. Selle kanali kaudu sai Suurbritannia kogu oma nafta. Britid alustasid koos prantslaste ning iisraellastega sõjategevust Egiptuse vastu, aga Egiptust hakkasid toetama korraga nii USA kui N Liit (erandlik üksmeel). Tolle sõjaga läks nagu läks. Suessi kanal jäigi Egiptuse valdusse; sõja tulemusena vormistati lõplikult Briti impeeriumi hääbumine ning mis veel olulisem – Briti nael kui rahvusvaheline arveldusühik saadeti ajaloo prügikasti.

Kui USA ja Iisrael alustasid 28. veebruaril rünnakut Iraani vastu, ei arvestatud vähemalt Valges Majas võimalusega, et Iraani režiim jääb püsima ning veelgi hullem – suudab blokeerida kogu maailma majandusele otsustava tähtsusega Hormuzi väina. Teatud mõttes on Teheranil olemas nüüd ülirelv. Milleks neile tuumapomm, kui nad suudavad iga kell Hormuzi väina kinni panna? Varem oli see puhtteoreetiline võimalus, nüüd aga praktikas teostunud käitumismuster. Relv, mida saab aktiveerida igal ajal.

Sellal, kui USA lahkub wrestling-maadleja dramaatilise musklimängu saatel maailma areenilt, on idakaarest tõusmas Hiina Rahvavabariik rahvusvahelise korra hoidja ning tagajana. Hiina ilmub areenile nagu sujuvalt liikuv taiji meister. Samas teame, et taiji pole lihtsalt hingamis- ja tasakaaluharjutuste süsteem, vaid ikkagi tõhus võitluskunst.

Hormuzi väinas ei panda kahtluse alla mitte ainult USA globaalne ülivõim, vaid ka dollar kui naftatehingute ainus valuuta. Iraan püüab dollari asendada Hiina vääringuga, mille ametlik nimi on renminbi. Iraan tahab vallandada sama protsessi, mis juhtus pärast 1956. aasta Suessi kriisi Briti naelaga. Iraani enda tahtest (Venemaal näikse olevat sama soov) ei piisa, otsustama peab ikkagi Hiina RV keskpank, kes seni pole tahtnud muuta Hiina vääringut rahvusvaheliseks valuutaks. Aga see hetk läheneb.

Vankuvas seisundis olevasse maailma on nüüd lisandunud üllatus tehisaruvaldkonnast. Ränioru arvutigurud firmast Antropic on arendanud tehisaru mudeli nimega Claude Mythos Preview. Sellele anti aprilli alguses ülesandeks tungida läbi kõikidest maailma tulemüüridest ja leida kõik maailma turvaaugud. Mythos tegi seda samasuguse eduga nagu vedelast metallist robot filmis „Terminaator 2“, kelle jaoks tõkkeid põhimõtteliselt ei eksisteerinud. Erinevalt õnnetust Schrödingeri kassist, kes ei saa teraskastist iseseisvalt välja tulla, suudab Mythos inimeste poolt pandud piirid ületada.

Mida see inimkonna tulevikule tähendab, pole veel selge.

KESSU ON LÄINUD. In memoriam Ester Pajusoo

 SISSEKANNE # 438

Kessu on surnud. See tähendab, näitleja Ester Pajusoo on lahkunud. 1934-2026. Aga ta elas ikkagi pika ja viljaka elu. Tal oli selline huvitav noore tüdruku hääl, mistap ta mängis telelavastuses lapsi - mis mõjus veidrana, kuid oli arusaadav. Näiteks Kessut mängides oli ta juba 46 aastane. „Nõiakivis“ (ETV, 1979) mängis ta jänkutütart Maaret, kusjuures tema vanaema Sabiinet mängis temast  kümnend noorem Katrin Karisma. „Kessu“ ja „Nõiakivi“ on mõlemad minu jaoks kultuslavastused. „Kessut“ olen ma kogu aeg armastanud, kuid „Nõiakivi“ sügav allegooria on mulle kohale jõudnud aastaid hiljem ja ma olen õppinud seda armastama. Kahju, et taolisi lastelavastusi enam ei tehta.

„Kessus“ meeldis mulle ikka Tripp, Kessu sidekick ja partner-in-crime. Tripi põhiline trikk oli tuttmütsi sirgeksajamine, mis oli selline kahemõtteline tegevus. Varateismelisena meeldis mulle ikka laulda Kessu ja Tripi (Kessu ja tema Tripper) tunnuslaulu, oma sõnadega:

Ma olen Kessu, ma Kessu – aga mina olen Tripp,
meil varuks on ikka väike nipp, väike stripp.

Mu lemmikstseen oli see, kui Tripp käis Onu Sämi juures (seal muidugi tuntud Võlurina, kellega neil oli kiire otseühendus, kiirem kui valguskaabliga nett) nuiamas, et kas saaks köögikombaini Supramag (supp, praad, magustoit). Muidugi ta sai. Aga kvaliteet oli Hiina oma, nagu näha… Juba siis tulid asjad Hiinast… ja ei töötanud.

Kõik "Kessu" neli osa on vaadatavad Jupiteris. 

Kessu ja Tripp: söögiautomaat (ETV, 1980 /Jupiter ERR)

JÜRI TOOMEPUU ON JÜRI TOOMEPUU

 SISSEKANNE # 437

Jüri Toomepuu - one and only! (foto: Irina Mägi/Postimees)

Veteranpoliitik Jüri Toomepuu on aeg-ajalt ikka kirjutanud Postimehesse arvamuslugusid, peamiselt Ameerikast, kus ta vanaduspõlvi veedab, ning Vene-Ukraina sõjast. Vahedalt kirjutab, kuigi juba 95 aastat turjal – ma ausalt öeldes imetlen vanahärra pikaealisust ja vitaalsust, aga no samas veedab ta oma päevi päikeselises Floridas, kus väga millegi üle muretsema (enam) ei pea.

Nüüd kirjutab Jüri Toomepuu, et esineb kahtlusi, nagu oleks keegi tema identiteedi kaaperdanud ning ta selgitab, kuidas asi tegelikult on.

„Ega ma ei kurda. Mu elu Floridas, kauni Hillsborough jõe kaldal on ilus. Sõpradele ütlen alati, et elu on nii ilus, et ei jõua ära kiita, kui nad küsivad, kuidas läheb.

Nüüd, kus ma olen kõrgesse ikka jõudnud, tuksub mu rinnas ikka veel Eesti, mu armsa sünnimaa süda. See on mu peamine ajend võtta sõna Eesti ajakirjanduses – kriitikute sõnul üleliia palju – peamiselt Eestit puudutavatel teemadel.

Saan aru, et paljud (või õigemini: vähesed, sest minuealisi pole enam palju) ei tooda artikleid, nagu Vändra toodab saelaudu.

Mõistan ka, miks paljud arvavad, nagu nad internetis on väitnud, et neid artikleid ei kirjuta 95-aastane (varsti 96-aastane) Jüri Toomepuu. Kahtlustatakse, et keegi on mu Facebooki lehe kaaperdanud või et kõikide mu ideede ja kirjutiste autor on hoopis mingi kurjaloomuline tehisaru.

See on arusaadav. See Toomepuu, kes oli alguses Trumpi suur pooldaja ja EKRE Uute Uudiste kaastööline, on drastiliselt muutunud. Muutsin meelt, kui hakkas paistma, et Trump on Eesti kõige kurjema vaenlase – Vene diktaatori Vladimir Putini – semu, kes ei taha enam Ukraina vabadusvõitlust toetada. Kardan, et kui Ukraina peaks langema, on mu sünnimaa järgmine. Eesti on minu jaoks alati olnud, on nüüd ja saab alati olema kõige tähtsam.

Mu suhtumist EKREsse kirjeldab kõige paremini mu hiljutine vastus Orbáni imetlejale Martin Helmele. Arvan, et tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas peab iga mõtleva inimese mõtlemismall muutuma koos tema ühiskonna ja huvisfääriga.

Neile, kes kahtlustavad, et kõigi mu kirjutiste autor on mingi kurjaloomuline tehisaru, tahan kinnitada: mu ideed tulevad ikka veel mu vananevast ajust ja autor olen mina ise. Loomulikult kasutan ma tänapäeva tehnoloogia tippsaavutusi – nii andmete ja teadmiste kogumiseks kui ka inglise keelest emakeelde tõlkimiseks ning üldiseks abiks. Arvan koguni, et kui mõni vaimse töö tegija tänapäeval tehisaru abi ei kasuta, on ta lootusetult ajast maha jäänud. Sellist kohanemisvõime puudust tasub kahetseda.

/…/

Mulle teeb igal juhul rõõmu, et mu kirjutisi loetakse. Millest muust veel minu eas saaks rõõmu tunda? Ma ei pane isegi pahaks, kui mõned kahtlustavad, et minuealine enam päriselt ei funktsioneeri. Ei pane pahaks ka seda, et mõned tublid parteisulased mind siunavad, sest olin ju ka ise kunagi ustav parteisulane.

Kui aga loen neid sõnumeid, mis mulle tunnustust avaldavad, leevendavad need mu siunajate sõnade valusaid kõrvetusi. Need annavad mulle jõudu jätkata – tuletavad meelde, et kuigi keha on vana ja jõud raugenud, põleb minus ikka veel tuli, mis süttis, kui sündisin Taari talu saunas, väikese Emajõe kaldal – tuli armastusest Eesti vastu. See tuli ei kustu kunagi. See on viimane kingitus, mida ma oma sünnimaale anda saan: ausad sõnad, tulnud südamest, mis on kogu elu löönud Eesti rütmis. Kui need sõnad leiavad lugejaid, kes neist hoolivad, siis tean – mu elu pole olnud asjata.“ (PM, 18.04)

Viimased lõigud on eriti inspireerivad. Rõõm, et loetakse, ning siiras tänulikkus. Ja kirjutamine hoiab meeled värskena, annab ajule tööd, hoiab Alzheimerit eemal. Eks minagi pean oma päevaraamatut selleks, et hoida oma aju tegevuses, ning blogi pean lootuses, et äkki keegi loeb ja tunneb sellest rõõmu, rahuldust. Kirjutamine on ju omamoodi teraapia, nii nagu ka oma mõtete jagamine. See ravib depressiooni. Vähemalt minu puhul on nii.

Müts maha vana erukindrali ees. Isegi vana sepp Ivan Orav kummardaks maani.

KINNI-LAHTI, KINNI-LAHTI...

 SISSEKANNE # 436

Ei jõua sündmustega järge pidada, saati neist aru saada. Trump teatas, et Hormuzi väin on nüüd avatud ja kehtib ka relvarahu Iisraeli ja Liibanoni vahel. Iraan andis ka teada, et on nõustunud väina avamisega, aga siis tulid jälle teated, et USA on kokkuleppeid rikkunud ning Iraan on väina taas kinni pannud, koguni ühe tankeri pihta tule avanud, rohkem hoiatuseks, et too keelu kiuste läbi väina ei pressiks. Mõlemad pooled süüdistavad loomulikult teineteist, miks väin ikka kinni on. Ning Iisrael pommitab hoolimata relvarahust Lõuna-Liibanoni edasi.

ERR vahendab Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni arvamust, et Hispaania käitumine lõhub liitlassuhet: on takistatud USA baaside kasutamist, ei oldud nõus koos NATO-ga oma kaitsekulutusi suurendama, tihendatakse suhteid Hiinaga, toetatakse Kuubat ja ostetakse suures mahus Venemaalt fossiilkütuseid.

Kriitikaga Hispaania aadressil võib suures osas nõustuda, kuid üks punkt käib mulle küll vastukarva.  Mihkelson ütleb: „Hispaania praegune vasakpoolne valitsus on olnud üks suurimaid Kuuba terroristliku režiimi toetajaid.“ (ERR, 17.04)

Kas tõesti on Kuuba meie välispoliitilises perspektiivis terroristlik režiim? Minu meelest on asjad ikka vastupidi: just USA terroriseerib Kuubat juba aastakümneid jõupositsioonilt, blokeerides kütuse ja elutähtsate kaupade sisse- ja väljavedu, pluss kogu see vastik bully talk, kuidas Kuuba on nii vaene ja äpardunud riik, et põhimõtteliselt piisab vaid sõrmenipsust, et nad Ameerika rüppe tagasi tuua. See , et Kuuba omal ajal vastu hakkas, et mitte olla edasi USA banaanivabariik – üks levinud riigiformaat Ladina-Ameerikas -, ja oli sunnitud panustama N. Liidule - sest muud võimalust ellujäämiseks polnud, on omaette peatükk, mis väärib isegi lugupidamist. Mihkelsoni MAGA jutt, Ameerika jutupunktide püüdlik esitamine, on küll kohatu.

Kui jutt juba Ameerika peale veeres, siis Trump räuskas eile jälle NATO suunas tuld ja tõrva, nimetades seda täiesti kasutuks organisatsiooniks. 

„Sain NATO-lt kõne, kus küsiti, kas me sooviksime abi. Suur aitäh, NATO,“ ütles Trump reede õhtul Turning Point USA üritusel. „Ja ma ütlesin neile: „Oleksin teie abi kaks kuud tagasi soovinud, aga nüüd ma tõesti ei taha teie abi enam.“ Sest nad olid täiesti kasutud, kui me neid vajasime,“ lisas ta. „Aga tegelikult me ​​ei vajanud neid kunagi. Nemad vajasid meid. Nemad vajavad meid. Nad vajavad meid nii väga.“ kuulutas Trump talle omase lennukusega.

 (Iseasi on muidugi, kuidas me seda väina lahtiolekut defineerime.)

"Thank You very much, NATO!" (@TheNationalDesk)

*

Vaatasin videost filmi „Greenland 2: Migration“ (2026), mis valmistas kerge pettumuse. See ei olnud nii suursugune spektaakel ja inimsuhete draama nagu esimene film, mis mõjus eepilisena, kuid mitte imalana. Uus film mõjub just imalana, nn. sureva kangelasisa filmina (filmi lõpus Moosesega sarnanev pereisa Gerald Butler sureb – pere, kes on päästetud, hoiab viimast hingetõmmet tegeval isal kätt; ta sureb õnnepisarad silmis, sest missioon on täidetud). 

Loodusefektid ja postapokalüptiline maastik (nt tühjaks voolanud, elutuks jäätmaaks muutunud La Manche) on loomulikult võimsad vaadata, ehkki kuklas tiksub kogu aeg teadmine, et see kõik on arvutiga valmis nikerdatud. Ja kuigi film lõpeb n-ö. õnnelikult, st filmi noored, poiss ja tüdruk, jõuavad tõotatud maale – kraatrisse, kus tingimused maaharimiseks on sobivad – ning hakkavad uut elu looma, siis ometi mõjub kogu film lohutu ja rusuvana. Võib-olla seetõttu, et filmist joonistus välja tõsiasi, et kriisiolukordades inimene on inimesele hunt, sõdib üksteisega nappide ressursside pärast ja on egotsentriline. Huvitav on seegi, et kui esimene film tuli välja koroona düstoopia foonil, siis nüüdne film linastus ajal, mil maailmas möllab Trump 2.0 düstoopia, Vene-Ukraina igikestev sõda ning Iisraeli-Iraani-Liibanoni-Gaza konflikt.  „Greenlandi“ mõlemad filmid on seega tabanud ajastu biiti.  

PS. Aga see on ikkagi suure ekraani film. Nagu üldjuhul kõik postapokalütilised filmid.

Lionsgate Movies (2026)

PETE HEGSETH JA PIIBEL

 SISSEKANNE # 435

USA kaitseminister Pete Hegseth (või nagu ta end ise kutsub – sõjaminister) pidas Pentagonis sõduritele kõne ja tsiteeris tubli kristlasena piiblit, kuid see osutus väljamõeldiseks, mis pärineb Quentin Tarantino varasalvest, täpsemalt filmist „Pulp Fiction“ (1994). Hegseth viitas Vana Testamendi Hesekieli raamatu kirjakohale 25:17, millist palgamõrvar Jules Winnfield (Samuel L. Jackson) pateetiliselt tsiteeris, enne kui ohvrile kuuli pähe lasi. Stiilselt.

Pete Hegseth ütles: „Allakukkunud lenduri teed kimbutavad igast küljest isekate pahed ja kurjade meeste türannia. Õnnistatud on see, kes kamraadluse ja kohustuse nimel karjatab kadunuid läbi pimeduse oru, sest ta on tõeliselt oma venna hoidja ja kadunud laste leidja. Ja ma löön su peale suure kättemaksu ja raevuka vihaga need, kes üritavad mu venda kinni võtta ja hävitada. Ja sa tead, et minu kutsung on Sandy 1, kui ma oma kättemaksu sulle määran, ja aamen.“

(“The path of the downed aviator is beset on all sides by the iniquities of the selfish and the tyranny of evil men. Blessed is he who, in the name of camaraderie and duty, shepherd the lost through the valley of darkness, for he is truly his brother’s keeper and the finder of lost children. And I will strike down upon thee with great vengeance and furious anger those who attempt to capture and destroy my brother. And you will know my call sign is Sandy 1 when I lay my vengeance upon thee, and amen.”)

Hegsethi kolmapäeval lausutud sõnad pärinesid tema sõnul nn palvest CSAR 2517 (lahinguotsingud ja -pääste, Combat Search and Rescue), mis loeti ette meeskondadele, kes päästsid Iraani mägedest allatulistatud piloodi.

Piiblikoha täpne tsitaat kõlab nii: „Ma teostan nende kallal suure kättemaksu vihaste nuhtlustega. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma neile kätte maksan.” (“And I will execute great vengeance upon them with furious rebukes; and they shall know that I am the Lord, when I shall lay my vengeance upon them.”)

Pete Hegseth / Jules Winnfield (Pulp Addiction) (FB/MeidasTouch)

Kogu Trumpi administratsioon on üks paras loodusõnnetus. Omavahel segatakse ära poliitika ja religioon, tõed ja pooltõed, faktid ja väljamõeldised. Kui mõned aastad tagasi sai ühest raamatust ja filmist tuntuks elustiili moto „Söö, palveta ja armasta!“ (Eat, pray, love!), siis nüüd kultiveerib Trump 2.0 meile uut jõulist stiili, motoga „Löö, palveta ja vihka!“ (Beat, pray, hate!).

Ja tagatipuks heidab JD Vance paavstile kinda, tõstatades küsimuse, kas too on üldse Piiblit lugenud, ning ärgitab seda rohkem tegema. Eks ta ole, paavst on ise samuti ameeriklane – kes teab, võib-olla on temagi teadmised pärit mõnest Ameerika kinofilmist või mõnest koomiksist, a la „Jesus Christ Superstar“ või „God Strikes Back“…

JD Vance: Paavst peaks olema ettevaatlik, kui ta räägib teoloogiast. (CTV News/YT)

ÜKS JAHIMEHEJUTT LÄÄNE-VIRU MEHEST JA KARUST

 SISSEKANNE # 434

Läinud reedel luges terve Eesti meediast, kuidas Lääne-Virumaal Väike-Maarja kandis ründas karu meest, kes sõitis rattaga Triigi küla poole. „Ta tuli poest ja liikus rattaga koju. Karu tuli talle ligi ja hakkas teda jälitama. Mees proovis küll kiiremini sõita, aga see ei aidanud. Karu tõmbas ta ratta pealt maha,“ vahendas Rakvere jahindusklubi tegevjuht Jaan Villak ohvri hilisemat juttu.

Rattur üritas kaasas oleva kotiga end vähegi kaitsta ja karule äsada, aga olukord kiskus juba äärmiselt ohtlikuks. Õnneks tuli üks sõiduk, mille juht andis kõvasti signaali. Selle peale karu põgenes.

Villaku sõnutsi olid mehel riided ja seljakott katki ning rünnakus sai ta ka kergeid vigastusi. „Haiglasse ta minema ei pidanud. See oli väga õnnelik õnnetus...“ ei taha ta mõelda, mis võinuks saada, kui keegi poleks möödunud.

Rattur ise ei soovi Villaku sõnutsi ajakirjandusega suhelda. „See oli talle nii suur šokk.“ Ohver ei osanud ka tuttavatele täpselt kirjeldada, kui suur karu oli. Kõik käis ka nii kähku. „Aga juba ka kolmeaastased on piisavalt suured,“ viitas Villak, et noored karud on samuti väga ohtlikud.

Nii kirjutas Maaleht teisipäeval ja see tundus peris hirmus lugu olõva’. Aga juba siis seati feissaris sähandne lugu kõvasti kahtluse alla: ei tasu väga uskuda meesterahvast, kes jalgrattaga ajavahemikus 10-22 poest tulevad ja läbi metsa kodu poole veerevad. Ja eks jahimehe jutt ole ka nagu üks kalamehe jutt – ei see alibit anna.

Nimelt kirjutab Maaleht nüüd, et sündmuspaigal olnud perel on karurünnakust teine versioon: nägime vaid kraavipervel lebavat tugevas joobes meest - aga karu ei kusagil.

„Minu abikaasa kõndis veidi võsa suunas, et vaadata, kus karu on, kuid karu ta ei näinud. Plaanisin ka politsei kutsuda, sest minu hinnangul oli mees ebaadekvaatne, tuntavad alkoholilõhnad juures ega olnud suuteline omal jõul püsti tõusma. Lõpuks mu abikaasa aitas ta jalule. Mees toetas vaevaliselt rattale ja hakkas kodu poole kõndima, ratas toetuseks kõrval,“ selgitas toimunut autojuht Kaisa, kes olla kannatanu metsalooma eest päästnud.

Kaisa sõitis koos perega autos mehe taga kuni Eipri küla teeristini ja jälgis veidi aega, kas mees ikka püsib püsti.

„Silmanähtavaid vigastusi rünnakust ei olnud. Prillid olid tal peas, jope oli terve (seljas oli sama jope, millega ta andis ka TV3-le intervjuu). Tema ees oli roheline Helluse keefir, millel oli kork lahti. Mehe jope ning lõug ja rinnak olid keefiriga koos. Ta ise väitis, et karu võttis kotist keefiri,“ märgib Kaisa.

Selline lugu siis. Vanarahvas teadis rääkida, et ükskord läinud mees metsa pissile. Näinud karu vastu tulemas. Mees kakand kah…

Apelsin - Karulaul (1982)

TRUMP, HORMUZ JA HIINA

 SISSEKANNE # 433

Donald Trump lubas Hormuzi väina blokaadile vastata Hormuzi väina blokaadiga, mis on tegelikult ju vana modus actandi – Peeltsebuli tuleb ikka välja ajada Peeltsebuli endaga. Trump lubas kõik Iraani laevad, mis kontrolljoont ületavad, põhja lasta. Terve Iraani laevastik olla juba merepõhjas, nüüd need väiksemad laevad ka! Ja ei ole niisikest asja, et Iraan väina sulgemise pealt ennekuulmata tulu teenib! See on justkui Trumpi taskust varastamine. Igatahes!

Paneme kinni! (FB)

Samas on Trump mõista andnud, et tal Hiinaga mingi värk susiseb. Hiinale teeb suletud Hormuz eriti haiget, mistap siis on arusaadav ka Hiina huvi elavnemine. Võib-olla võib Xi Jinpingi sfinksinäos näha ka vaevumärgatavaid murekurdusid. Trump on joviaalselt teatanud, et Hiina on „väga õnnelik“ USA otsuse üle taasavada jäädavalt Hormuzi väin oma laevadele – lisades, et president Xi Jinping annab talle blokaadi lõpetamise eest „suure kallistuse“.

„Teen seda ka nende ja kogu maailma heaks. Selline olukord ei kordu enam kunagi. Nad on nõustunud Iraani relvi mitte saatma,“ teatas Trump, viidates südamlikule kirjale Pekingist, kus taoline lubadus olla mustvalgel kirjas olnud. Kas siit on tekkimas uus bromance?

China My China, You see, from a pagoda, the world is so tidy.

Maailm hoiab hinge kinni.

New bromance, eh?

Brian Eno - China My China (1974)