STUBB JA STøRE HELISTASID HELSINGIST PUTINILE

SISSEKANNE # 513

Lugesin uudislugu, et Soome president Alexander Stubb ja Norra peaminister Jonas Gahr Støre helistasid Helsingist Kremli vanamehele. Kas just täpselt nii, aga enam-vähem nii võis see olla.

Norra peaminister nimelt tuli Soome presidendile külla. Sõivad-jõivad, püüdsid kala. Norra peaminister jutustas õhinal, kuidas ta oli äsja Ameerika onult kurjasti võtta saanud, et ta Noobeli preemia oli hoopis hoopis ühele toredale Aafrika tädile andnud. 

„Onu sai väga kurjaks ja lubas mu päranduse nimekirjast maha tõmmata,“ kurtis Jonas, aga tasameelne Alexander lohutas, et  eks vanad onklid ongi peast soojad ja et see läheb tal üle. „Vaata, ta homme ei mäletagi… Mäletad, Mettega ta ju kah paukus.“

„Küllap vist,“ ohkas Jonas. Püüdsid siis edasi. No ei võtnud. Igav hakkas.

„A kuule, helistame sellele Kremli onule. Teeme pulli. See on täitsa sooda ju, vaata mis teeb,“ pakkus Alexander.

„Eee… ei tea… kas maksab?“ kõhkles Jonas, kellel mõlkus meeles ikka see Ameerika onu pahameel. Seda oli päris ropp kuulda.

„Helistame telefoniputkast… Mul on number. Ega ta aru ei saa, kes helistab…“

Poisid lähevad taksofoni juurde ja valivad…

"Алло? Что надо?" kärgib teiselt poolt kole ja kärisev hääl, pärast pikka ootamist. Torus undab, viliseb ja ragiseb.

Poisid kohmetuvad hetkeks. Siis koguvad end ja vuristavad torru: „Vene russ, kapsa uss…“

„Чего-чего? Ёбаный…“ Käre hääl tulistab nüüd sisisevaid ja susisevaid sõnu nagu maximi kuulipritsist, aga poisid viskavad toru hargile.  Uhh, ebameeldiv ja kõhe, aga pisut nagu põnev ka. Veidi nagu partners in crime. Aga need onud on ikka mõlemad peast imelikud, teavad poisid ja longivad kodu poole.  On niisugune tore ühteka-tunne.

PELDIKRIIK NORRA JA NICKI MINAJ'I PEPU. TRUMP PEEGLITAGUSEL MAAL.

 SISSEKANNE # 512

Ma tean, härra Oranźist on juba kopp ees. Aga me oleme alles poolel teel loojangu poole. Pingutage rihmasid, sest Trumpi lunapargi Ameerika mäed on kurvilised ja ettearvamatud: teevad südame alt õõnsaks, ajavad kõhu lahti ning panevad okse lippama.

Taaskord Nobeli (öäh, typo - ikka Noble, Trumpi standardite järgi) preemiast ilma jäetud Donald Trump näitas üles tõelist solvumise meistriklassi, nimetades Norrat "sitamaja" riigiks (shithouse country) ehk peldikuks. Sest 2025. aastal anti preemia Venezuela opositsioonijuhile Maria Corina Machadole ning sel aastal Lõuna-Aafrika Vabariigi juristile Navi Pillay'le panuse eest rahu ja rahvusvahelise õiguse edendamisse.

"Aga mina? Kas neid auhindu antakse välja kaks? Ega ma Norrast suures vaimustuses ei ole. Ausalt öeldes Norra sakib. Õigupoolest on Norrast saanud üks sitamaja riik," teatas Trump 25. oktoobril Michigani osariigis Port Huronis valimiskampaanial esinedes. Rahvas turtsus naerda ja plaksutas.

Samas Taani on jälle kośśer. Sest Trump asus Taanit kiitma: "Me teeme koostööd Taaniga. Hea riik, tore ja hea riik. Kui keegi tahab Taanist meie riiki tulla, siis olen täiesti poolt. Aga pean ütlema, et Somaaliast... mul on neist kõrini. Eelistan iga kell Taanit. Taani - nemad me võtame vastu. Rootsi, Norra... ei usu, sest ma ei saanud Nobeli preemiat, kuigi ma tegin sellele [sõjale] lõpu. Seega ei taha ma kedagi Norrast. Ma ei taha Norraga mingit tegemist teha." (ERR/Politico, 26.10)

Ei teagi nüüd! Alles see oli, kui Trump sarjas Taanit, et too ei oska Gröönimaaga miskit peale hakata, jääkapp seisab tühja ega too sisse, pealegi olevat see julgeolekurisk Ameerikale - nii et andku parem ära. Mis puutub kummalisse hüppesse Somaaliasse, kui teemaks olid Põhjala riigid, siis on tõenäoline, et Trump pidas silmas Soomet... Mis võib-olla ärritas stabiilset geeniust, sest, noh, Soome / Somalia on ju stabiilselt õnnelik! Konkurents stabiilsusele? You bet!

Sealsamas poodiumil jõudis ta kiita ka Nicki Minaj'i kena tagumikku. Minaj, kes peab end pikaaegseks Trumpi toetajaks, astus presidendi kõrvale kõnepulti ja pidas kaheminutilise sütitava kõne, mille järgi on Trump "andnud meile tuleviku, mida oodata. Meil on tõesti vaja, et kõik need suurepärased inimesed valituks osutuksid, sest meie riigi jaoks on käes tähtis pöördepunkt. Me armastame Trumpi!"

Trump võlgu ei jäänud. "Ta pole kunagi varem nii kaunis välja näinud. Ta saab asjale pihta. Ta on tark." Ja ta kiitis räppari tagumikku: "Muide, ma vaatasin just ühte pagana ilusat tagumikku. Nicki Minaj. Seda on raske mitte märgata."

Indeed! Ma vaatasin seepeale esimest korda elus ka ühe Nicki Minaj'i video ära. Ei noh, ASSets that can move MASSes!!

Tõtt-öelda jõudsin ma just lõpule huvitava psühhoanalüüsiga Donald Trumpist, tema õukonnast ja toetajatest (a la Minaj). See on äsja eesti keelde tõlgitud Manfred F.R. Kets de Vries'i esseistlik raamat "Trump peeglitagusel maal. Süvamõtisklusi" (Trump in Mirror Land: Subterranean Reflections, 2025, e.k. Äripäeva Kirjastus, 2026). Autor on tunnustatud juhtimisalase mõtteteooria ja praktika ekspert, organisatsiooniteoreetik ja kliiniline professor, mistap kannab antud teos ka psühhoanalüütilist pitserit. See tähendab, et vähem poliitilist garnituuri ja rohkem sisekaemuslikke mõtisklusi, mis ikka ja jälle algavad ja lõppevad küsimustega, et kuidas me küll jälle siiani jõudsime?? Seda enam, et meil oli juba veidravõitu Trump 1.0 kogemus all olemas, aga ei - me vajasime veel absurdsemat ja hardcore'i versiooni, Trump 2.0, ja seal me nüüd kõik oleme: Norra on sitamaja, kuid see-eest on Nicki Minaj'i tagumik vapustav! Rahvas, või nagu Kets de Vries tabavalt määratleb - sheeple (sheep+people, eestikeeses tõlkes lamblus) - määgib kaasa. 

Kets de Vries on oma hinnangutes kaunikesti subjektiivne. Nagu me kõik oleksime, kui lahkaksime Trumpi kaasust ja üritaksime ta juuksepahmaka ja oranźi kesta alla pilku heita. Tema oleks Trumpi kategoorias see "heiter", "keskpärane luuser", keda häirib geniaalsuse võidukäik. See "narr" - midagi taolist nagu Robert De Niro või Jimmy Kimmel. Neil pole ju midagi... Isegi mitte Nicki Minaj'i võrratut tagumikku.

Aga ta kirjutab hästi. Sest ta kirjutab lihtsalt. Lihtsus on alati mõjus. Tegelikult analüüsib Kets de Vries Trumpi tema enda instrumendiga, aga ta rakendab selle - lihtsuse - mõtlemise ja loogika teenistusse, lisades juurde irooniat ja sarkasmi. See on ka ainuke pisike miinus antud teose juures, et see on nii ootuspärane, etteaimatav komponent, ja pealegi - nii kergesti kohandatav. Trump on imeline inimmaterjal vastupropagandaks, satiiriks ja süsimustaks huumoriks, ta on meemimeistrite kullaauk! Näiteid Trumpi jaburustest ei pea sügavalt kaevama, piisab vaid otsingumootorisse sisestada tema nimi - ja hakkab tulema! Ma isegi ratsutan häbematu otsekohesusega siinse blogiga Trumpi seljas, mis seal salata!

Muuhulgas kirjutab Kets de Vries: 

"Trump, kes jääb alati enesele kindlaks, kasutab kõige primitiivsemat kaitsemehhanismi, teisisõnu killustamist. Meie nende vastu. Head (meie) vs. pahad (nemad). Tariifid toidavad seda narratiivi kenasti: "Nemad petavad, meie rakendame vastumeetmeid." Ei mingeid nüansse, varjundeid. Üksnes pelk rahuldustpakkuv nupulevajutus.

Ja seal ongi too psühholoogiline valupunkt. Lihtsus. Trumpi maailmavaade on värviraamat. Ülemaailmne kaubandus on nagu IKEA mööbli kinnisilmi kokkupanemine. Ja ometi on tariife üpris lihtne mõista, olgugi et nende mõju on märksa keerulisem rägastik. Poliitikutele need meeldivad, sest neist saab fantastilisi lööklauseid.

Sestap on vaesele väiksele Lesothole tariifid peale lajatada kas avangardistlik majandusteater või kontrolli alt väljunud improetüüd. Majanduslike sanktsioonide määramine riikidele, kus elavad ainult pingviinid, saab olla kas geniaalne mõte või vaikne appikarje. Mis iganes see on, paratamatult tekib mõte, et Trumpi Whartoni [rahandusele orienteeritud ärikoolide Olümpose mägi - Kets de Vries] kooliõpikud olid trükitud tagurpidi.

Spengler võib siin musta huumorit pakkuda. Tema uskus, et manduvad tsivilisatsioonid ei tooda üksnes kokkuvarisevaid mälestusmärke ja abstraktset kunsti, vaid tüüpe. Arhetüüpe. Tegelaskujusid, kes kehastavad oma ajastu olemust. Ja selles mõttes on Trump ju viimase etapi impeeriumi elav ja hingav kehastus: kirev, kaootiline, pealtnäha enesekindel ja veidralt oranź.

Kui vaadata poliitikat üleilmselt - Orbani, Modi, Putinit või Xid - ei näe me üksikuid hunte. Kui uskuda Spengleri teooriat, näeme hilissügisesse jõudnud tsivilisatsiooni loomulikke Caesareid. Rammumehed ei ole anomaaliad, vaid kriisistaadiumis ühiskonna sümptomid." (Kets de Vries 2026: 24-25)

Lõpetuseks veel paar rida autorilt selle raamatu eessõnas, selle raamatu õigustuseks:

"Need esseed ei ole pelgalt kriitika. See kogumik on minu panus. Aus, puudulik ja kirglik. Need on mõeldud üleskutsena neile, kes endiselt usuvad, et demokraatia väärib kaitsmist mitte relvaga, vaid sõnade, hääletamise ja kõnelemisega. Kirjutasin need tasastele mässulistele - õpetajatele, kunstnikele, mõtlejatele, aktivistidele ja harilikele kodanikele, kes on valmis seisma, kui istuda oleks mugavam. Neile, kes räägivad mitte selleks, et neid kuuldaks, vaid et vaikus on liiga valus hind, mida maksta." (Kets de Vries 2026: 10-11)

"Norway has become a shithouse country." (CTV News)

"By the way, I looked at the hell of a beautiful ass before. Nicki Minaj." Quod licet Iovi... (NDTV)

Aga vaata ise ka! Nicki Minaj - Starships (Explicit) (2012)

KURTNAS SAAB VARSTI OODATA...

 SISSEKANNE # 511

Kuvatõmmis: ERR

... kas siis rongi, sõpra või müstilist Godot'd, kes pidi millalgi tulema, aga ei tulnud teps mitte. 

ERR teatas nimelt, et Saku valda Kurtnasse rajatakse esimene kohalik Rail Balticu ooteplatvorm, ehitatakse perroon ja varjualune. Mitte ainult.

"Platvorm tuleb 115 meetrit pikk. Meil on ka 210 meetrit pikkasid platvorme, et vastu võtta nii rahvusvahelist reisirongi kui ka kohalikku Elroni rongi," ütleb Rail Baltic Estonia juhatuse liige Lauri Ulm. "Siin näeme lahendust, kus reisijad saavad üle raudtee minna liftidega kõrgemale ja ülepääsuga." 

Nii et lift tuleb ka ja puha. Vinge värk. 

Aga RONG ise tuleb kuue aasta pärast. Kõige varem ja kõige optimistlikuma prognoosi kohaselt. Võib-olla. Tähendab - siis, kui raha juurde antakse. Don't get me WRONG, aga miljon nurjatut väikest probleemi võib vahele tulla, enne kui Kurtna platvormi saab sihipäraselt kasutama hakata. Ja kui siis see rong lõpuks tuleb - ja ikka see, mis meid Euroopasse viib, mitte moderniseeritud Tallinn-Pärnu "suss" -, siis on aeg see platvorm kapremonti saata, sest ta on juba run down, amortiseerunud, graffitit täis, lift ka ei tööta. 

Seniks head ootamist. 

Flash and The Pan - Waiting For A Train (1983)

Stseen lavastusest "Oodates Godot'd" (2001, Dublin Gate Theatre: Barry McGovern (Vladimir) & Johnny Murphy (Estragon)

HUMANIST PUTIN - MIS IMELOOM SEE ON?

 SISSEKANNE # 510

Ennekuulmata imeasju võib kuulda USA erisaadiku Steve Witkoffi suust, kes on praegu Piiteris erikõnelusi pidamas. Ikka selle sõja asjus. See venib ja venib, juba tiksus 1700 päeva täis. Pidi kolm päeva kestma. Aga on justkui lõputu küünlapäev. Või nagu Turkmeenia igipõlev gaasiauk.

Witkoff ütles seltsimees Putinile, et: “You talk so much about my president, President Trump, being a humanitarian. You are a humanitarian also, sir, and I salute that, I commend you, and I thank you again,” (Politico, 21.10)

ERR tõlkis tsitaadi maakeelde: „Räägite palju sellest, et minu president, president [Donald] Trump, on humanist. Ka teie, härra, olete humanist ning ma tunnustan seda, kiidan teid ja tänan teid veel kord.“

Humanist?? Humanitaar… no võib-olla. Kas mitte Putin isiklikult ei tutkinud Ukraina ajalugu, kirjutas sealt välja hulga fakte ja tegi korralikku mash-up’i, millest järeldas, et on igati loogiline väed Ukrainasse sisse viia. Otsus tugines ajaloolisel õigusel, faktidel, made up by me. Selle ajaloo-pamfleti esitas ta mäletavasti mõned päevad enne sissetungi.

Aga nüüd et kohe humanist?? Minu teada on see inimene, kelle maailmavaade seab kesksele kohale inimese, tema mõistuse, väärikuse, vabaduse ja arengupotentsiaali. Tavakeeles nimetatakse humanistiks sageli lihtsalt inimest, kes ilmutab suurt inimsõbralikkust, austab teiste inimväärikust ning seisab ühiskondliku õigluse, võrdsuse ja inimõiguste eest – seda lugesin Sirbist.

No seltsimees Putinile ma võin külge kleepida igasugu epiteete, üks värvikam kui teine, aga et humanist… See viib mind jälle kuhugi orwelliliku doublethinki maailma, kus sõda on rahu, vabadus on orjus ja teadmatus on jõud.

Härra Witkoffi diplomaatia meistriklass on sedavõrd hiilgav, et võtab Putini hääst meelest kohe vuntsi keerutama. Tal neid ei ole … veel..., aga noh, te saate ju aru, mida ma mõtlen.

Anton Gerashchenko (X)

MIS, KURAT, TOIMUB PRANTSUSMAAGA!?

 SISSEKANNE # 509

 

Sous le ciel de Paris, marchent des amoureux / Leur bonheur se construit sur un air fait pour eux (Edith Piaf) (video: Nastia Varkovets, FB, muusika: Plastic Bertrand - Ca plane pour moi)

Mis, kurat, toimub Prantsusmaaga?! (Nõndanimetatud) kooliõpilaste ja tudengite protestid pöördusid nädalavahetusel selgeks vägivallaks riigiinstitutsioonide ja ühiskondlike normide vastu. Aktsiooni astusid mingid kapuutsides ja dressides ebamäärased inimesesarnased olevused, kes lõhkusid, laamendasid, sodisid ja põletasid, kähmlesid politseiga ja marodööritsesid kauplustes ja butiikides. Stseenid meenutasid pronksiöö aegset Tallinna kesklinna, kuigi kümneid kordi intensiivsemal skaalal. Mässati Pariisis ja üle kogu Prantsusmaa. Näiteks Limoges’is põletati maha linna ajalooline raekoda, aga Lyonis turismiinfokeskus. Rääkimata kümnetest, sadadest mälestusmärkidest ja monumentidest, mis poliitilisi rõlgusi täis kritseldati. Väikepoed ja butiigid tassiti kaubast tühjaks jne, jne. Apokalüpsis!

Ja me nägime kaadreid, kus protestijate seas voogasid Palestiina lipud, aga mitte ühtegi Prantsusmaa lippu. You gave Palestine a bad name!!!  Palestiina lippu seostatakse nüüd tahes-tahtmata ultrareligioosse märatsemisega, kaose ja hävinguga. Sest kuidas Palestiina lipu lehvitamine aitab kaasa elukalliduse ohjamisele või koolide olukorra paranemisele? Ei kuidagi. See on lihtsalt lagunemine.

Ükskõik kui õilsad olid algpõhjused, siis neid varjutab jäädavalt see irratsionaalne kaos, kuhu vajuti. Politsei justkui oli jõuetu seda kõike ohjama (reeglid!) – ja kui kasutati jõudu, siis tabas neid kriitika (nad on ju lapsed!!). Selliseid olukordi kasutatakse alati ära, nii eri poliitiliste jõudude, religioossete huvigruppide kui ka meedia poolt. Ja selle kõige taustal on veel tehisintellekti faktor: vaadake, kui palju on sotsiaal- ja tavameedias kõrvuti pealtnägijate reaalselt filmitud klippe ja AI poolt genereeritud materjali, millel on kindel eesmärk – toetada millegi/kellegi narratiivi, kallutada avalikku arvamust ühes või teises suunas, tekitada lihtsalt viha. Need klipid on meediavoos sageli kõrvuti ja näiliselt toetavad teineteist, kuid ohtlik on see, et üks peegeldab olukorda, aga teine nügib avalikku arvamust teadmata kellele kasulikus suunas. Näiteks levib sotsmeedias klipp, kus protestijate meres on näha Palestiina lippe, mille seas prominentselt ka üks Eesti trikoloor. Mida teeb Eesti trikoloor mingis suva Prantsuse linnas taolises olukorras? Me ei tea…tekib kahtlus… ebameeldiv sisetunne, et võibolla siiski? Ehkki me tajume, et see on manipulatsioon, tõenäoliselt sihilikult meediasse poetatud klipp,  mis teenib kellegi huve. Näiteks Vene eriteenistuste huve.

Protestid ja mäsu levisid ka mujale Lääne-Euroopasse, näiteks märatseti Milanos (nojah, anname moekeigarite luksusbutiikidele säru!), Belgias ja Hispaanias, aga ka nii kaugel kolkas nagu Albaania. Minu jaoks demonstreerib see inimese põhiolemust – tsivilisatsioon kestab ainult nii kaua, kui on seatud ranged piirid. Lääne-Euroopas on mindud piiride lõdvendamise ja hägustamise teed. Riigipiire pole, ja niisama hägused on ka identiteedi piirid. Aga see ei saa lõpmatuseni nii kesta, see viib murdepunktini.

Mis puutub Prantsusmaasse, siis tuleb mulle taas meelde Michel Houllebecqi pessimistlik ja samas alistuv nägemus raamatus „Alistumine“. Sisu on selline: aastal 2022 on Prantsusmaa poliitilistest pingetest ülilaetud, toimumas on murrangulise tähtsusega valimised, kus vastakuti seisavad Marine Le Peni Rahvusrinne ja Mohammed Ben Abbesi (fiktiivne karakter vist) Islamipartei. Selle taustal tegutseb keskeakriisi põdev kirjandusprofessor (Houellebecq'i alter ego?), kes püüab ühiskonnas asetleidvaid mullistusi lahti mõtestada ja end konteksti asetada. Paralleelselt toimub kaks kriisi: peategelase enda sisemine  ja väline, ühiskondlik kriis. Valimiste järgselt puhkevad riigis rahutused, mis triivivad kodusõja poole: võimu võtab üle islamipartei, naised mässitakse burkasse ja pannakse mitmekaupa mehele, Euroopa Liit laieneb Põhja-Aafrikasse. Katoliiklus satub põlu alla, haridust hakkavad reguleerima śaria seadused. Juudid pagendatakse (pagevad) riigist. Ehk siis tõeline antiutoopia. Päevakajaline ja õpetlik. Peategelane tunneb hirmu, ängi, masendust, kannatab resignatsiooni all. Kuni lõpuks – et järjele saada – teeb seda, mida kogu prantsuse ühiskond: kohaneb. See tähendab: alistub. Sest nii on lihtsam, kasulikum. Ja eks ole islamil ka meeltega tajutavaid voorusi. Milleks siis põtkida paratamatuse ees?

Mina olen kõrvalseisja. Vaatan telerit, uurin uut meediat. Ilmselt ei suuda kõigist manipulatiivsetest lõksudest hoiduda. Aga ma olen sügavalt häiritud mida ma näen. Siis ühest hetkest alates ei tahagi enam näha. Irdun kookonisse. Vaatan Monty Pythonit ja kõiki neid 80ndate sitcome, mida ei tootnud AI… ja olengi tegelikult alistunud.  

SAATUSLIK ÜHEKSA - 9 KRAUTROCKI PLAATI, MIS AVALDASID MÕJU (Ravi kestab siiani.)

 SISSEKANNE # 508

my9albums.com

Kuna sotsmeedias levib trend, st on loodud vastav platvorm, mis lubab välja tuua üheksa muusikaalbumit, millel on olnud su kujunemisloos silmapaistev osa (my9albums.com), siis läksin minagi vooluga kaasa ja proovisin kätt. Eks asjade reastamine ja edetabelisse panemine on ikka olnud moodsate aegade meeldiv harrastus… või asendustegevus, millega välja vabandada seda, et ma ei viitsi praegu oluliste asjadega tegeleda. Näete ju, ma panen asju ritta – see on aeganõudev mõttetöö. Tõsi, edetabelid aitavad meelelahutustööstusel atra seada, neil on mingid mõõdikud ja need selgitavad välja, mis on popp ja mis mitte. Aga see siin on subjektiivne ja personaalne ning ei tugine mitte ühelgi mõõdikul,  vaid üksnes isiklikul memorabiilial. See pole edetabel, vaid lihtsalt valim üheksast märgilisest muusikaalbumist, mis on mind mõjutanud – ja mida ma julgen teistelegi kuulamiseks soovitada.

Et asi väga kirjuks ei lähe, siis ma valisin välja üheksa krautrocki ja selle allźanrite albumit. Krautrock juba iseenesest on laialivalguv ja raskesti defineeritav katusmõiste, aga üks on kindel: tegemist on Saksa kultuuriruumi kuuluva nähtusega (Lääne-Saksamaa, Sveits, Austria) ning üldiselt kuulub see 60ndatesse ja eriti 70ndatesse, 80ndail lahustus see kas AOR-popmuusikasse või suisa elektroonilisse tehnomuusikasse. Palju krautrocki bände on siiani üsna obskuursed, kuna neil oli piiratud tegutsemisraadius ja kuulajaskond, paljud saavutasid kuulsuse postuumselt – ammuilma pärast laialiminekut. Oli väga palju kuulsaid nimesid, kelle loomingut suurtes tiraažides välja ei antudki või siis segaste autoriõiguste tõttu ei jõudnud kordustrükini (ega nt CD peale) enne 2000. aastaid. Krautrocki taastulemine leidis aset 1990. aastate keskpaiku, kui briti muusikaajakirjanik ja muusik Julian Cope ilmutas oma „Krautrocksampleri“, milles propageeris Saksa veidrat rockmuusikat. Termin ju isegi pärineb inglastelt, kes kutsusid sakslasi pilkamisi „sauerkrautideks“ ja eks olnud siis nende rockmuusikagi „krautrock“. Seda viljelesid Saksa bändid, kes tahtsid teha samasugust muusikat kui Ühendkuningriigis ja USAs, kuid tõlkes läks alati midagi kaduma ja nii kopeeritigi oma eeskujusid üsna omapärase originaalsusega. See viis ka innovatsioonini. Näiteks Jaki Liebezeiti ja Klaus Dingeri motorik-trummistiili sünnini. Kindlasti mõjutas kõlapilti ka Saksa oma kultuur, selle teatud normatiivsus ja nurgelisus, samuti turbulentne ajalugu, kus häbitunne oli segatud uhkusega. Cani juhtfiguur Irmin Schmidt on meenutanud, et  1960ndate lõpus õpetasid Saksa ülikoolides  noori needsamad professorid, kes olid karjääri teinud Kolmanda Reichi õitsengu ajal ja ehkki nad oli denatsifitseeritud, rääkisid nad sisseharjutatud loomulikkusega endiselt rasside ebavõrdsusest ja kandsid edasi üleolevat hoiakut. Näide illustreerib seda skeenet, millest võrsusid näiteks Rote Armee Fraktion ja Baader-Meinhof grupp, aga ka CAN, Faust, Floh De Cologne jt.

Aga nüüd siis need üheksa „saatuslikku“ albumit. My fateful nine.

 *        *        *

ESIMENE

NEU! – NEU! (1972): See plaat on minu muusikamaitse kujunemisloos ääretult oluline. Ta oli kaua aega obskuurne, sest Düsseldorfi duo Michael Rother ja Klaus Dinger olla vaielnud tuliselt autoriõiguste üle ning läinud kapitaalselt tülligi, sest Dinger andis Rotheri nõusolekuta välja NEU! 4 plaadi (mida viimane ei tunnistanud) ning oli ka piraatväljaannete taga. Nimelt oli NEU! looming aastaid saadaval üksnes Luksemburgis tegutsenud Germanofoni labeli all, mis tootis plaate üsna kahtlaste litsentside alusel. Samuti müüs Dinger Rotheri teadmata õigused Jaapani plaadifirmale Captain Trip! Records. Alles 2001. aastal jõudsid Rother ja Dinger kokkuleppele ning kogu NEU! diskograafia – kolm plaati – said ilmuda legaalselt Grönland/Astralwerksi labeli all. Mina, kes ma olin usin Record Collectori lugeja, otsin need omale juba selsamal 2001. aastal.

Neu! ja "Hallogallo" (1972, debüütplaadilt "Neu!")

Ma olin pikka aega NEU! mõju all, sest kuna see oli nii obskuurne ja ometi nii mõjukas (need mõjutasid otseselt mu iidoleid Bowie’t ja Eno’t), siis oli see lausa erakordselt hõrk. Ja oma aja kohta üliprogressiivne. NEU! ilmus 1972, mil maailmas võimutses glämmrokk ja isegi Kraftwerk tegi veel flöödi ja kitarriga psühhedeelset hipimuusikat. Kuid NEU! tõi tuleviku, kui kuulata näiteks kas või avalugu „Hallogallo!“ Klaus Dinger kasutas nn motorik-trummistiili, mida viljeles ka teine ja oluliselt tuntum krautrocki superstaar, CAN’i trummar Jaki Liebezeit.  Lugu on ühest küljest monotoonne ja transsi viiv – ning ilmselt suundanäitav ka Kraftwerkile, kes loobus oma hipisaundist ja liikus elektroonsemale kõlaväljale. Esimeseks pääsukeseks oli „Tanzmusik“ – NEU! mõjud on siin ilmsed. Ja see on ka loogiline, sest Klaus Dinger osales Kraftwerki debüütplaadil.

Rotheri põhiinstrumendiks oli kitarr ja ta oli duo lüürilisem pool, ka pedantsem, samas kui Klaus Dinger oli proto-punkar – temalt pärineb NEU! kiirem ja toorem, neurootilisem saund.  Mis viibki mind teise plaadi juurde.

 TEINE

NEU! 75 – See oli kolmas ja viimane, vahest kõige viimistletum plaat. Siin on näha ka kahe mehe erinev tonaalsus – plaadi esimene pool kuulub Dingerile, kelle panuseks on proto-punk laulud „Hero“ ja „E-Musik“, samas kui Rotheri puudutus on äratuntav lugudel „Seeland“ ja „Isi“ (Easy), aga ka uneleval palal „Leb’ wohl“. See on absoluutne must-have. Sellel on ka väga lööv minimaalne plaadidisain, justnagu kahel eelmisel. Hoolimatult üle plaadi ilutsev NEU! – ja tegelikult polegi rohkem vaja!  

Michael Rotheri mõtlik Neu! - "Seeland" (1975)

Klaus Dingeri proto-punk: "Hero" (1975)

Aga NEU! polnud asi iseeneses, vaid selle kõrval tegutses veel obskuurseid suunanäitajaid, kellest üks oli CLUSTER. Ja siit tuleb kolmas plaat.

 

KOLMAS

CLUSTER – ZUCKERZEIT (1974). Cluster on Lääne-Berliini duo, koosseisus Dieter Moebius ja Hans-Joachim Roedelius. Kui ma algul neid nimesid nägin, siis mõtlesin, et need on pseudonüümid. Aga ei olnud. Roedelius oli juba selleks ajaks 40-aastane ja nooruses mänginud ühes UFA stuudio propagandafilmis Hitlerjunge't. See ei puutu asjasse tegelikult. Nagu ka see, et ta pere kolis sõja jalust Ida-Preisimaale (ehk vihma käest räästa alla), hiljem elati Ida-Berliinis ja müüri rajamise ajal õnnestus ta perel kolida Lääne poolele. Aga Dieter Moebius oli kümme aastat noorem mees ja sündinud stressivabas Sveitsis.  Nad olid erinevad kasvult ja natuurilt, aga tegid koos valmis ühed krautrocki (või selle all-źanri - kosmilise muusika) dünaamilisemad-harmoonilisemad plaadid. „Zuckerzeit“ oli mõnes mõttes erand, sest oli märksa elektroonilisem muust loomingust ja ka tempokam ning popim. Suhkrusem. Ja jällegi lõi Roedelius pastoraalsemaid helimaastikke, samas kui Moebius rõhus tempole. Hiljem tegigi Moebius palju sooloplaate, mis olid peaaegu juba techno ja trance, kuid Roedelius jäi truuks klaverile ja ambient-stiilile.

Teedrajav Zuckerzeiti helinäide: "Hollywood" (H-J. Roedelius)

Täiuslik CLUSTERi harmoonia avaldub järgmisel plaadil, nimega „Sowiesoso“ (1976).

 

NELJAS

SOWIESOSO (1976) on briljantne plaat, kus mängivad pastoraalsed ja väga meloodilised helimaastikud ning millelt puuduvad trummid / biit. See on harmooniline voogamine, aga ta ei ole new age’i tapeet. Kaugel sellest.  Pigem on ta niisugune plaat, mis võiks kõlada taevaväravate ees, ootesaalis  – no et kohe tuleb Peetrus ja möllib sind paradiisi sisse. Aga enne vaadatakse su eluraamatuke läbi – ja võib juhtuda, et sa satud hoopis põrgusse igavesti Dead Kennedy’t kuulama. Aga vähemasti oled sa enne kuulanud Clusteri „Sowiesoso’t“

Intelligentne Cluster - "Sowiesoso" (1976)

Mis viib mind järgmise magnus opus’eni.

 

VIIES

HARMONIA  DELUXE (1975): Ja vaat, nii ongi! Seda te saategi! Deluxe!  See on Clusteri duo teine stuudioprojekt, mis kõlab päris popilt. Harmonia deluxe – täiuseni viimistletud helimaastik. Muide, Brian Enole avaldas see nii suurt mõju, et ta palus end kampa võtta. Hiljem valmiski neil koostöös lausa kolm plaati: Harmonia nime all ”Tracks & Traces” (1976), Clusteriga ”Cluster & Eno” (1977) ja ”After The Heat” (1978). Need on kõik kaunid plaadid, kuid crème de la crème on ikkagi Harmonia Deluxe. (Minu arvates). Ja seal on esindatud ka Kraftwerk, eriti selle lüürilisem pool, mis väljendub lugudes ”Deluxe (immer wieder)” ja ”Monza (rauf und runter)". Meenutab ju ”Autobahni”? Ja küllap see nii mõeldud ongi. Et nende helide saatel Saksamaa kiirteedel kruiisida.

Vastastikused mõjud: harmooniliselt Autobahnil ehk Deluxe (immer wieder), 1975.

Ja nüüd ma jõuan Kraftwerkini.

 KUUES

RADIO-AKTIVITÄT (1975) on minu lemmik album tervikuna, sest see on kontseptsiooniga plaat – ning see kontseptsioon avaldub juba plaadiümbrisel, millel on kujutatud Kolmanda Reichi aegset rahvaraadiovastuvõtjat, nn Volksempfänger DKE mudelit nr 38, mis on niisama ikooniline nagu rahvaauto Volkswageni Põrnikas. See on kõlalt tumedam ja eksperimentaalsem kui järgmised klassikud ”Trans-Europa Express” (1977) ja ”Mensch Machine” (1978), kuid on ehe ja aus nonkommerz. Seal on esmakordselt Kraftwerk esindatud oma klassikalise line-upiga: Ralf Hütter, Florian Schneider-Esleben, Wolfgang Flür ja Karl Bartos. Ja see on kohati nii plekine ja lõikav, et kõrvadel hakkab valus, samas ka harmooniliselt nii pehme, et kerge on sisse sulada. Valus ja ilus. Sellelt pärineb mu lemmiklugu, Kraftwerki minor hit ”Antenna”: I’m the antenna, catching vibrations / You’re the transmitter, give information.

Kraftwerk - "Antenna" (1975)

Okei. Kraftwerkist ma liigun nüüd tagasi hipipsühhedeeliani, aga… bändini, kes raius Krautrocki oma plaadile raevuka instrumentaalloona. Selleks bändiks on muidugi FAUST ja albumiks…

 

SEITSMES

FAUST IV (1973). Alustuseks ütlen et tegemist on ühe kõige igavama plaadiümbrisega üldse, sest see on noodivihiku leht. Bland.  Noote seal pole, sest Faust oli hipianarhistide punt, kes ei osanud või ei tahtnudki noodist mängida. Mis on mõistagi legend. Tegelikult nad ikka oskasid ka. Kuid anarhistid olid nad küll, elasid väikeses Hamburgi ja Lüneburgi vahel asuva Wümme alevi koolimajas, jämmisid ja ajasid hipiasju. Mingi muusikaprodutsent oli neil ka, sest nad olid ikkagi bänd by name (see ei tulene mitte Goethe tegelasest, vaid puhtast saksa keelest – rusikas). Produtsent Uwe Nettelbeck utsitas neid vähem logelema ja rohkem tööd tegema, et oleskelu päädiks ikka loominguga. Aga ei nad võtnud vedu. Siis nõudis vaene produtsent demolinti, või muidu pannakse pood kinni. Siis võtsid mehed vaevaks minna Hamburgi ja lindistada tänavaproteste (aktuaalne teema 60ndate lõpus-70ndate algul, ikka see Sozialsicherheit und Ungleichheit). Sellele lugesid nad peale asjalikku teksti pesumasina kasutusjuhendilt ning saatsid produtsendile demolindi. No võta siis oma demo!  Eks siis tuli pahandus. Küll aga ilmus see demolugu pealkirja all ”Lieber Herr Deutschland” ja on leitav Fausti kollaaźide kogumikult 71 Minutes.

Seda kummalisem on, et pärast kõike seda, kui Polydor oli Faustile kinga andnud (too weird and zero sales), korjas Fausti üles Virgini plaadifirma asutaja uuendusmeelne ja auahne Richard Branson, kes viis mehed Londonisse ja kus õigupoolest sündiski nimetatud neljas album ”Faust IV”. Aga sellele eelnes geniaalne turundustrikk: Nettelbeck andis Virginile tasuta üle bändi erasalvestised. Kuna inglise publik ei teadnud Faustist midagi, otsustas Branson teha hulljulge katse: ta pani kokku kollaažalbumi "The Faust Tapes" ja lasi selle müüki 49 penni eest – mis oli tollal tavalise 7-tollise singli hind. Bänd soovis esialgu plaati jagada lausa täiesti tasuta, kuid Branson jäi 49 penni juurde. Ja trikk töötas suurepäraselt: inimesed ostsid plaadi puhtalt odava hinna pärast. Seda müüdi üle 60 000 – 100 000 eksemplari ja see jõudis müügitabeli tippu (kuigi tabeli koostajad diskvalifitseerisid selle hiljem liiga madala hinna tõttu). Üleöö oli radikaalne Saksa bänd tuhandetes Briti kodudes.

”FAUST IV” on ühtviisi raju – nagu rusikahoop makku – ja samas üllatavalt meloodiline (”Jennifer”). Aga ta on ka igatepidi hüpnootiline. Koostöö Bransoniga oli aga turbulentne,  sest ega Faust polnud paipoiste grupp, vaid näitas üles ülimat saksa eneseteadvust, sõimates Inglise kööki kõige hullemaks maailmas ja sööki söödamatuks. Ja arvata võib, et Branson, kes siis polnud veel multimiljonär, hoidis peast kinni, kui pidi meeste arveid kinni maksma.  Kusjuures üks neist oli veel Prantsuse hipi (Jean-Hervé Peron), kes oli veelgi suurem frukt. 1975. aastal, kui bänd läks salaja Münchenisse uut albumit salvestama ja jättis Virginile tasumiseks hiiglasliku stuudio- ja hotelliarve, Branson lõpuks vihastas ja keeldus seda maksmast, Virgin lõpetas nendega lepingu ning bänd läks seepeale peaaegu kahekümneks aastaks laiali

Aga see album sündis siiski Bransoni luksuslikus The Manor stuudios Oxfordshire’is ja samal ajal tegi seal oma ”Tubular Bells” plaati imelaps Mike Oldfield.  Õieti salvestas Faust öösel, viibides stuudios sageli alasti ja kanepiuimas, aga Oldfield pidi siis salvestama päeval – koos stuudios magavate anarhistlike-nihilistlike Fausti tüüpidega. (Kes teab, võib-olla see kooslus andis mõlemale plaadile kordumatu vaibi ja kullaläike.) Ja fakt on ka see, et Faust ja Oldfield olid Virgini esimesed ametlikud lepingupartnerid.

 

Jennifer, your red hair's burning, yellow juice comes out of your mind...

KAHEKSAS

Nüüd ma olen jõudnud ühe teise hipikommuunist sündinud suure krautrocki bändini, mil nimeks AMON DÜÜL II. Jah, nad olidki suur bänd Münchenist, sest tegelikult oli neil väga palju erinäolisi liikmeid. Nad olid hipid, aga mitte nii hullud kui Faust. Nad pooldusid kaheks – samaaegselt esinesid nii psühhedeelsem pool Amon Düül ja selle kuulsam pool Amon Düül II, mille diskograafia on muljetavaldav ja karjäär kestis kaheksakümnendateni välja. Lõpuks manduti popansambliks, kuid esimesed albumid olid siiski krautrocki vaieldamatu meistriklass (”Phallus Dei, 1969 ja ”Yeti”, 1970)

Aga mulle kõige südamelähedasem on ”TANZ DER LEMMINGE" (1971). See on üsna veatu kontseptuaalalbum, väga pikkade ja meloodiliste kompositsioonidega. Soovitan kuulata, see on parem kui Pink Floyd ja Yes. Ausalt.

 

Amon Düül II kompositsioon: Syntelman's March of the Roaring Seventies (1971)

Ja nüüd kõige viimane mõjukas plaat minu elus – selles źanris, siinses valikus. See saab olla ainult…

 

ÜHEKSAS

TAGO MAGO (1971) – Väga trippy ja crazy. Võtke alustuseks kasvõi plaadi kujundus. Inimene ja tema aju. Ning mõttemull, mida on tõlgendatud ka teadvuse vooluna.  CAN on tõeline supergrupp: Irmin Schmidt, Michael Karoli, Holger Czukay ja Jaki Liebezeit.  IQ-tase on neil ilmselt kosmoses. Ning viies mees, väga tähtis komponent, nimelt solist Damo Suzuki (kes oli jaapanlane ja seikles vaba hipina Euroopas, sattudes juhuslikult kokku CANi meestega, kes olid jäänud ilma oma algupärasest solistist, mustanahalisest ameeriklasest Malcolm Mooney’st – teda võib kuulata debüütalbumil Monster Movie laulmas tribalistlikku hümni ”Yoo Doo Right”). Damo Suzuki oskas õnneks ka laulda, kuid ta läks Mooney’ist psühhedeelias terake kaugemale – mida demonstreerib ilmekalt Tago Mago album (transsi-viija ”Halleluhwah”, veider ja absurdne ”Peking O”, scary as hell ”Aumgn” – mida pole soovitav pimedas toas üksi kuulata.)

"Aumgn" - 17 minutit helihorrorit edasijõudnutele ja julgetele (1971)

Salvestatud on see muide samuti lossis, Neile anti tasuta kasutada idülliline Nörvenichi loss Kölni lähedal. Lossi kajavad ruumid andsid plaadile sellele omase kummitusliku, ruumilise ja salapärase kõla. Album sai nime Ibiza ranniku lähedal asuva kaljusaare Isla de Tagomago järgi, mis oli tuntud oma seotuse poolest musta maagia ja Aleister Crowley legendidega – see süngus ja müstika peegeldub tugevalt ka muusikas.

Damo Suzuki oli bändis aastail 1970-1973, pärast mida sai temast … Jehoova tunnistaja. Aga ühele teisele Briti ekstsentrikule, The Falli frontmanile Mark E. Smithile, avaldas ta sedavõrd mõju, et ta kirjutas laulu ”I am Damo Suzuki” (kuulatav nende LP-l ”This Nation’s Saving Grace”, 1985)

Damo Suzuki ja CAN - Halleluhwah (1971)

*          *          *

Need olid siis minu üheksa krautrocki (ja selle all-źanrite) plaati, mida kuulata soovitan. Rahulikult ja mitu korda. Võib-olla kunagi kirjutan teisest üheksast Krautrocki plaadist, sest neid on küll ja veel. Puistan mõne nime: POPOL VUH, XHOL CARAVAN, KALACAKRA ja …. EJWUUSL WESSAHQQAN – no proovige hääldada! 😊

Kust ma infot juurde sain?

• David Stubbs (2014). Future days: Krautrock and the building of Modern Germany.
• Jan Reetze (2020). Times & Sounds. Germany's Journey from Pop and Jazz to Krautrock and beyond. 
• Faust (2000). The Wümme Years box. Booklet. 

TÄHTI ÜHEKS ÕHTUKS...

 SISSEKANNE # 507

... meist kergelt tulla võib.

Ja homme juba kustume 

kui poleks olnud olemaski meid.

Nii laulis kunagi Ivo Linna & Rock-Hotel. Ilus oli, aga otsa sai. Katie Zacharia karjäär Valge Maja pressisekretärina jõudis kesta viis päeva. Nii kahju. Tegelikult ka. Just hakkas nalja saama. Okei, proua Zacharia pakkus meile autentse ja kordumatu "blondiini hetke" - ja inspireeris lugematu hulga paroodiaid -, aga vähemasti oli lõbus. Pealegi sobis ta otsekui valatult Trumpi kõrvale, esindamaks seda kadunud vaibi, mis jõudis meieni läbi ZZ Topi videoklippide. 

Tähendab, kui asi on juba väga jabur, siis tasub alati peale keerata veel viimane vint, et asi muutuks camp'iks. Aga camp on teatavasti cool. 

Katie Zacharia oligi see viimane vint. Cheers to that!

Famous fifteen minutes. First & last briefing. (CBS News)

Ivo Linna & Rock Hotel - Tähti üheks õhtuks (Kitsas king, 1986)

ZZ Topi esteetika: Gimme All Your Lovin' (1983)