VALIMISED ON LÄBI

 SISSEKANNE # 357

 

Tegijad minu kirjutuslaual.

Valimised on läbi. Keegi sai peale ja keegi sai maha, nagu tõdetakse asjalikult Postimehe valimisteblogis. Mina andsin oma e-hääle juba varakult (sest ma olen tegelikult väga laisk inimene ja ka eakas, mistap tark on tähtsad asjad kohe ära teha, kuna muidu läheb meelest ära.) Valiku jätan oma teada, ma ütlen ainult, et jääkaabitsal, „made in the UK“, ja (sellel) pastakal läks hästi. Nüüd ma loodan, et üks kaabib hästi ja teine kirjutab ladusalt, paberit kraapimata.

Mulle sattus ette kaks juhuslikku, aga relevantset mõttevälgatust nonkorformistilt Charles Bukowskilt, kes, ma arvan, võiks – kui ta mingi ime läbi tänasesse Eestisse teleporteeruks ja siin kodanikuks hakkaks – ühise keele leida näiteks rahvuskonservatiividega. Sest ta kirjutas esiteks: Demokraatial ja diktatuuril on see vahe, et demokraatias hääletad kõigepealt ja saad korraldused hiljem, diktatuuri puhul ei tarvitse hääletamisele aega raisata;

ja teiseks, Peeter Sauteri tõlkes, 1968. a. presidendivalimiste aegu: kruvid on tihkelt kinni keeratud: kui on valida Nixoni ja Humphrey vahel, on see sama, kui sul oleks valida, kas sööd sooja sitta või külma sitta. (Bukowski, Vana peeru veerud, lk. 100)

Mina mõtlen, et igal juhul tuleb valida – sest muidu jääb ära nii heameel ligimese võidu üle kui ka kirumise rõõm.Ja valikutel on ikkagi vahe sees.

Mõned  tähelepanekud:

• Reformierakond karistati ära, see tähendab: valimistel näeme, raisk! (vaat, ja saite nüüd maksutõusude, kommunikatsiooniprobleemide, patroneerimise ja poliittsirkuse eest!); Tartus kaotati võim, mis tundus seal püsivat esiisa Aabrahami aegadest peale; 
• EKRE libises Tallinna volikogust välja („Noh, aga me olemegi maarahvapartei…“); 
• E200 tulemus näitas, et puudliks olemine on tänamatu roll; pigem siis juba külakrants, kes julgeb vajadusel ka kannast naksata – ja muidugi ka klähvida (mõnikord on sellest kasu ka – sind kuuldakse); 
• Isamaa tuli lõi heleda leegiga põlema: nüüd tuleb vaid leida uus  kojamees, kes platsi puhtaks lööks; 
• Parempoolsed kehtestasid end ja selle üle saab olla vaid hea meel, kuna parempööre (näiteks kas või liikluses) on alati ohutum kui vasakpööre. 
• Suunamudimine tasub end ära – mida näitab juutuuberi Istoprocent ja tiktokkeri Sandra Lauri pääs Tartu volikokku; 
• Mihhail Kõlvarti edu näitab, et müüdi ehitamine on täitsa võimalik („Meie omi pekstakse, andkem neile!!“).

Üldiselt oli tore päev. Elagu Eesti!

 

TAASKOHTUMINE BUKOWSKIGA. VANA PEERU VEERUD, revisited

SISSEKANNE # 330

Mul üks sõber leidis kuskilt netiavarustest vana Ameerika hipi Charles Bukowski meemi ning jagas seda - see oli tema kohta tavatult alright ja middle-of-the-road. See oli selline:

Ma otsisin seepeale üles Charles Bukowski tähtsa teose  „Vana peeru veerud“ (1969, Notes of a dirty old man), mille on eesti keelde ümber pannud Peeter Sauter. Seda lugedes ma tajusin samasugust pohuistlikku vaibi, nagu Sauteri enda romaanides. Samasugune alguse ja lõputa, justkui vormitu joodikuromaan, mis lihtsalt kulgeb, punktist x punkti y poole, selgitamata, mille jaoks. Ja enamjaolt toimub see mingis hämus ning mitte sugugi sirgjooneliselt. Tegelikult muidugi on Sauteris endas bukowskilikke jooni; ma arvan, et kui nad kusagil Ameerika tatibaaris oleks kokku saanud, siis oleks kindlasti tunde filosofeerinud (ja joonud) – mis asjasse mittesüvenenud kodanikule kõlanuks suvalise lämisemisena.

Nii nagu Sautergi oma kummalisel moel, läppunud halearmsa joodikusarmiga, võlub mind ka Bukowski. Sest eks ta kirjutab ikka omaenda kogemuste ja veendumuste pealt. Kirjutab nagu torust tuleb, ilma formaadi ja žanri piiranguta. See on vana hipi raamat, mis lehkab alkoholi järgi, but who actually gives a fuck…

Ma tsiteerin ühte kohta, mis on väga iseloomulik. Kirjaviis jääb muutmata, kuna see just kannabki edasi seda bukowskilikku vaibi:

mul pole mingit himu olla aktiivne ja pühamehe kombel inimkonna eest võidelda nagu Camus (lugege ainult ta esseid), sest suurem osa inimkonnast ajab mind oksele ja ainus asi, mis inimkonda aidata võiks, oleks uus üldhariv õnnekontseptsioon, uus arusaam tegelikkusest ja selle muutumistest, aga siuke kraam võiks aidata vaid väikesi lapsi, kel alles elu ees, aga olge mureta, nemadki tehakse kähku kutuks ja ma vean kakskümmend viis ühe vastu kihla, et need pervod, kes kontrolli enda käes hoiavad, mingeid uusi õnnekontseptsioone nagunii ei luba. ei kulla mees, ma pole mingi Camus, aga see, kuidas kivipersed inimeste õnnetusest kasumi välja pigistavad, viskab ära küll. (Bukowski, lk 72-73)

Eee... tegelikult ma tsiteerin ühte teist kohta veel:

seks on huvitav asi küll, aga mitte kõige tähtsam. tähendab, seks pole nii oluline (füüsiliselt) kui näiteks sittumine. inimene võib ilma kepita seitsmekümneaastaseks elada, aga sittumata võib surra nädala pärast. (Bukowski, lk. 212).  

Poliitiliste valikute kohta arvas Bukowski nii (ja kuna meil on KOV-valimised otse ukse ees, siis eriliselt rasvane nota bene siia juurde):

kruvid on tihkelt kinni keeratud: kui on valida Nixoni ja Humphrey vahel, on see sama, kui sul oleks valida, kas sööd sooja sitta või külma sitta. (Bukowski, lk. 100)

PS. Raamatukogus oli see märgitud kui Amy Winehouse’i üks lemmikteoseid.

Apollo.ee