REFLEKSIOONID

SISSEKANNE # 456

Täna vanad teemad. Esiteks tsitaat somest ettevõtjalt ja investorilt Lauri Isotammelt, refleksioon kunstnike liidu rahavargusele:

„Kunstnike Liidu tagant varastati küll, aga natuke sedamoodi, et nende juhatus jättis raha kilekotiga tänavale ja sai alles nädala pärast teada, et keegi on selle ära viinud. Śokk“

Ja lisaks: „Millises asutuses on võimalik raamatupidajal teha üksinda ülekandeid? Miks ei ole kahe allkirja reeglit? Kuidas keegi ei vaata nädala jooksul kontole? Miks pole maksete kohta telefonides teavitusi? Mida mõtlevad need palga eest töötavad juhatuse liikmed, kes ei näe põhjust isegi tagasi astuda, vaid seletavad kurvalt, et „pärisid“ sellise süsteemi? Ja lõpuks, millal hakkab kultuuriministeerium (ja teised) tegema protsessiauditeid nendele MTÜ-dele, kes avalikku raha laiali jagavad?“

Mu ema, elupõlise staažiga raamatupidaja, küsis põhimõtteliselt sedasama.  Tõesti, kuidas?!

Postimehe kultuuritoimetuse juht Hendrik Alla: „Pärast kunstnike liidu juhtumit uurisin kommentaa-riumites kaaskodanike reaktsiooni sellele. See jagunes kaheks: ühed väitsid, et raamatupidaja ja kunstnike liidu juhatus tegid koostööd ja varastasid ise raha. See näitab muidugi jälle, et nad ise teeksid just niimoodi, nagu teisi kahtlustavad, aga õnneks ei pääse nad rahadele ligi. Teine ning suurem osa aga parastas, et näe, purkisittujad jäid papist ilma, paras neile. Mingu nüüd tootvale tööle!

Mis teha, sellised me eestlased teinekord oleme jah. Aga see ei tähenda, et meid võiks karistamatult paljaks varastada.

Sisejulgeolekuga tegeleb meil siseministeerium ja siseminister on Igor Taro. Taro, palun anna aru, millal see pull lõpeb! Ma saan aru, et politsei ei pea mõttekaks uurida lihtkodaniku jalgrattavargust, aga siin võetakse kodanikelt ja riigilt suurel kiirusel ja miljonite kaupa raha ära. Riik ei tohi olla nii küüniline ja teatada, et ise oled loll.“ (PM, 25.05)

Nõus. Väga nõus!

Futurama/Giphy.com

*            *            *

Teine teema puudutab feministlikku ratsamonumenti, mis justkui juhuslikult Juhkentali-Liivalaia ristile püsti pandi. Self made man, multitalendist kunstiprofessor ja esteet, Mart Sander kirjutab:

„Esmapilgul mõjub skulptuur jõulise modernistliku žestina: kangelasnaine hobusel, punalipp tuules lehvimas, pilk suunatud kuhugi ajaloo ja ideoloogia udusesse kaugusse, kuhu uljas täkk galopeerimas on. Kuid mida kauem hobust vaadata, seda enam tekib tunne, et tegu pole mitte niivõrd hobuse, kuivõrd väga pingelise emotsionaalse mälestusega hobusest, täpsemalt mitu korda külatelefonist läbi käinud kuulujutuga hobusesarnasest olendist, keda olla kunagi kusagil nähtud.

Anatoomiliselt on loom täiesti düsfunktsionaalne konstruktsioon. Tagajalgade reielihased lubaksid loomakesel end ainult esijäsemete abil edasi sikutada nagu hüljes. Kael algab kohast, kus hobusel tavaliselt lõpeb õlg, rindkere meenutab äraistutud diivanit. Tagakeha näib olevat modelleeritud sõltumatu kunstilise manifestina, millel puudub igasugune side ülejäänud loomaga. Hobune ei paista püsti seisvat mitte luustiku, vaid puhta ideoloogilise optimismi najal.

/…/

Kas eelpool tundus, et monumendi suurim probleem on hobune? Oo ei. Probleem on oinas, keda hobune kannab. Ja oinad, kes seda võimaldasid.

Alma Ostra-Oinas oli kahtlemata tähelepanuväärne naine. Ta tegutses ajakirjaniku, poliitiku ja naisõiguslasena. Ta oli haritud, aktiivne ja võimekas isiksus. Kuid ta oli ka ideeline kommunist. Mitte lihtsalt „natuke vasakpoolne kultuuriidealist“, vaid Venemaa bolševike partei aktiivne liige, kelle maailmavaade kuulus ideoloogiasse, mis tõi Eestile okupatsiooni, terrori ja küüditamised ning katkestas aastakümneteks normaalse ajaloolise arengu. Ta oli abielus kommunistliku mõrvari, Nõukogude Venemaa loodud okupatsioonivalitsuse juhi Jaan Anveldiga ja tegi bolševistlikku riigipööret organiseerides koostööd riigireetur Viktor Kingissepaga.

Miks siis asjad tänaseks nii on läinud, et Alma Ostra-Oinas on saanud monumendi? Variantide hulk näib olevat väga piiratud. Sain kokku kolm.

1. Tallinna linn on otsustanud teadlikult põlistada kommunistliku agitaatori mälestuse suurejoonelise avaliku monumendiga.
2. Mingid ideoloogilised (ilmselt Venemaalt juhitud) rakukesed testivad, kui lihtsalt saab Eesti avalikku ruumi sokutada kommunistlikku propagandat, maskeerides kogu ettevõtmise "julgeks kaasaegseks kunstiks".
3. Kommunistile on püstitatud meelega groteskne monument, et tema mälestust teadlikult naeruvääristada.

Kaalusin kõiki neid variante ning kaldun lõpuks siiski neljanda poole. See on Eestis kõige tavalisem – ja võib-olla kõige traagilisem – seletus: lollus.

Keegi mõtles, et "oleks ju pull". Teised kiitsid kaasa. Kolmandad andsid loa. Neljandad leidsid hiigelsumma raha. Viiendad ehitasid selle valmis oma oskuste või oskamatuse piirides. Kuuendad aplodeerivad. Ja seitsmendad – neid on kõige rohkem – peavad järgmised sada aastat mööda kõndides kukalt kratsima ja mõtlema, miks nad küll nii kultuuritud on, et «suurest kunstist» aru ei saa. Vahetevahel tuleb ehk ka vabandava naeratusega seletada oma Euroopast tulnud sõpradele – neile, kellel on akende all sajanditevanused ratsamonumendid –, et meie siin ei pruugi tunda hobuse anatoomiat, aga meil on raudmunad ja hästi palju irooniat. Oinas obesel on pull ja kitsed on kärneriks.

Mina kuulun sellesse viimasesse, seitsmendasse kategooriasse üldnimetusega "tallinlased". Oinas hobusel on nüüd miski, mis kuulub mu ellu, ehkki ma ei kutsunud teda sinna. Umbes nagu gonorröadiagnoos. Ebameeldiv, piinlik ja täiesti pöördumatu. Tuleb lihtsalt edasi elada ja teeselda, et kõik on normaalne.

Avalik monument erineb ateljeesse unustatud eksperimendist selle poolest, et temaga peavad elama kõik – ka need, kes pole selleks nõusolekut andnud. Avalik ruum ei ole kunstniku teraapiapäevik. Linn ei ole koht, kuhu iga ideoloogilise või esteetilise eksperimendi võib pronksi valada lihtsalt sellepärast, et kellelgi tekkis selleks tahtmine, võimalus või raha. Avalik monument peaks kandma mingit elementaarset vastutust nii vormi kui ka ajaloo ees.

Praegu näib, et näkku pole sülitatud mitte ainult anatoomiale, vaid ka tervele Eesti ajaloolisele mälule. On tunne, nagu oleks mingi musta (pigem punase) maagia läbi pronksi valatud hiljuti kõlanud sõnad, et Vabadussõda on kaheti vaadeldav sündmus, mille meenutamine võib paljusid solvata. Ja ennäe – kohe ongi vabariigi pealinna keskel igavene au ja kuulsus naisele, kes võitles kõigi vahenditega selle eest, et Eesti Vabariiki kunagi ei sünniks.

Iroonilisel moel paistab isegi hobune oma ebameeldivast rollist teadlik olevat ja üritab võimaluse korral sündmuskohalt lahkuda.“ (PM, 25.05)

Jälle nõus. Väga nõus. Ma kirjutasin ainult palju leebemalt, aga eks Mart Sanderil on ka suurem kõlakoda. Quod licet Iovi…

Minu arvamus Facebooki seinal tõstatas väikese arutelu ning mõnel juhul sain ma ka arvamuse eest pähe. Üks kommentaar kõlas: „See oleks ikka väga koomiline, kui feministlik ratsamonument oleks klassitsistlik ja/või uhkeldav. See kaotaks kogu oma mõtte. Nii et, neelake alla see mõru pill.“

Mulle tuli seoses sellega meelde anekdootlik lugu Winston Churchillist ja ühest tema šveitslannast austajannast, kes sõitis spetsiaalselt Londonisse temaga kohtuma. Ta nägi sir Winstonit hotelli fuajees kergelt śvipsis olekus ja ahhetas pettunult: „Aga, sir Winston, te olete ju purjus! Oi kui inetu!“ Mispeale Churchill oli kostnud: „Jah, ma olen täna purjus, aga homme olen kaine. Kuid teie olete ka homme inetu.“

Selles mõttes, et mõru pill feminismuselt neelatakse küll alla ning peagi unustatakse, ent proua Ostra-Oinas on oma kronu seljas õnnetult hädine aegade lõpuni. (Või noh, monumendi lõpuni.)

Ruja - Ars longa (ETV "Kitsas King" 1983 / Jupiter.err.ee)

RUKKILÕIKUS

SISSEKANNE # 414 

Iraani riigipea valimiskogu liikmed teatasid täna, et uus riigijuht on pärast ajatolla Ali Khamenei tapmist valitud. Õhtul teatas riigimeedia, et valituks osutus eelmise ajatolla poeg Mojtaba Khamenei, kes võitis suure hääleenamusega. Donald Trump ütles enne seda, et ametisse valitud Iraani kõrgem juht vajab ka USA heakskiitu. „Kui tal meie heakskiitu pole, ei pea ta kaua vastu,“ ütles Trump. „Ma ei taha, et viie aasta pärast peaksid inimesed tulema ja uuesti sama tegema [Iraani pommitama] või veel hullem, laseksid neil tuumarelvani jõuda.“

Nii et ikkagi – USA armust (loe: Iisraeli plaanidest) sõltub kõik. Nii otsest juttu pole ammu aetud.

Aga sekkumine teise riigi siseasjusse on korduv muster. Sealjuures on irooniline rääkida demokraatia eksportimisest, kui on teada, et oldi just ise demokraatlikult valitud Iraani peaministri – Mohammed Mossadegh’i  kukutamise taga. CIA-le oli see operatsioon Ajax – 1953; briti MI6-le operatsioon Saabas (Boot).  Ja see läks ilusasti korda – installeeriti monarhia šahhi Reza Pahlavi täidesaatvas isikus.

Mossadegh’i süü oli selles, et ta oli püüdnud auditeerida Briti suurkorporatsiooni Anglo-Iranian Oil Company (AIOC, nüüdseks osa BP-st) dokumente, et kontrollida, kas AIOC maksab Iraanile lepingujärgseid litsentsitasusid, ja piirata nende kontrolli Iraani naftavarude üle. Pärast seda, kui AIOC keeldus Iraani valitsusega koostööd tegemast, hääletas parlament (Majlis) Iraani naftatööstuse natsionaliseerimise ja välismaiste ettevõtete esindajate riigist väljasaatmise poolt.

Seepeale algatas Suurbritannia Iraani nafta ülemaailmse boikoti, et avaldada Iraanile majanduslikku survet. Algselt mobiliseeris Suurbritannia oma sõjaväe, et haarata kontroll Briti ehitatud Abadani naftatöötlemistehase üle, mis oli tollal maailma suurim, kuid peaminister Clement Attlee otsustas selle asemel majanduslikku boikotti veelgi karmistada, kasutades samal ajal Mossadegh’i valitsuse õõnestamiseks agente.  Leides, et Mossadegh ei alistu piisavalt kiiresti survele ning kartes kommunistide kasvavat mõjuvõimu, otsustas Suurbritannia peaminister Winston Churchill 1953. aasta alguses paluda Eisenhoweri administratsioonil Iraani valitsus kukutada. Eelnev Trumani administratsioon oli muuseas riigipöördekatse vastu, kuna kardeti ohtlikku pretsedenti, mida taoline sekkumine võinuks tuua – 1952. aastal kaalusid ameeriklased ka Mossadegh’i valitsuse toetamist ilma Suurbritannia heakskiiduta.  Winston Churchill kallutas ameeriklased siiski enda poole – ja ülejäänu on ajalugu, mida meenutada (et me teaks, mida tulevikult oodata). Loe siit ja siit ja siit.

Iraani peaminister Mohammad Mossadegh (Keystone/Getty Images)

Kokkuvõttes võiks irooniliselt tõdeda, et nii nagu kaugel 1953. aastal, olid ameeriklased kaikameesteks, kes asja läbi viisid, samas kui mastermind oli Suurbritannia, siis nüüd on Trumpi eepiline raev orkestreeritud taas kellegi teise poolt. Pete-I-speak-only-American-Hegseth on lihtne löömamees, hitman / enforcer, tõeline kasusaaja on… keegi teine.

Only time will tell.

1971. aastal sisse lauldud Ruja "Rukkilõikus" (Rein Rannap/Juhan Viiding), mis on üks tuntumaid tugeva irooniaga laetud poliitilisi laule, kõlab üllatavalt ajakohasena ka täna.

Memm kinkis mulle karabiini
ja taat, see neli padrunit.
Ja õeke, see tõi meremiini
ja veli neli pagunit.

Mul karmanis on parabellum
ja karmanis ka aatompomm.
Ma sekkun igaühe ellu,
ehk küll ei sekkund onu Tom.

Ju päike kuldab kevadteesi,
lind laulab sinitaeva all.
On riigimeestel pikad teesid,
neist pooled musta mantli all.

Et neeger viksima peab kingi
ja ajalehti hõikama.
Siis mingem tapma Martin Kingi
ja mingem rukkist lõikama.

Ruja - Rukkilõikus (1971)

SUUR AEG NÕUAB SUURI INIMESI...

 SISSEKANNE # 409

How’s war goin’, dude? – I have ordered the United States Development Finance Corporation to provide, at a very reasonable price, political risk insurance and guarantees for the Financial Security of ALL Maritime Trade, especially Energy, traveling through the Gulf. This will be available to all Shipping Lines. If necessary, the United States Navy will begin escorting tankers through the Strait of Hormuz, as soon as possible. No matter what, the United States will ensure the FREE FLOW of ENERGY to the WORLD. The United States’ ECONOMIC and MILITARY MIGHT is the GREATEST ON EARTH. More actions to come. Thank you for your attention to this matter! (https://truthsocial.com/@realDonaldTrump, 03.03.2026)

But what about UK and sir Keir Starmer? - I’m not happy with the UK. That island. He made a lease of the island. Somebody came and took it away from him. This is not the age of Churchill. The UK has been very unhelpful, with that stupid island of theirs … what is that all about? They have ruined relationships – its a shame.” (news.com.au, 03.03.2026)

@manchestereveningnews

Selle peale ütleks, et ega Trump ka ise väga Roosevelti mõõtu välja ei anna. Roosevelt ja Churchill olid pikema visiooni ja laiema horisondiga riigimehed, Trump on aga ad hoc ärimees ja riskikapitalist, kes näikse mängivat va banque – mis tähendab, et kui asi õnnestub, siis on käsi kullas (Nobel, Nobel, I still haven’t got what i’m looking for!). Aga kui ei õnnestu, siis … we’ll buy Cuba, they are poor and I have the mony!

Härra Keir Starmer on tõepoolest kahvlis. Sõda läheb suurepäraselt, on suur vend lombi tagant kuulutanud, terve Iraani laevastik hävitatud ning 49 Iraani tähtsat liidrit on ajatollaga hauda kaasa pandud – nagu Egiptuse vaaraodel kombeks, et surma korral läks kogu lähikond, et vaaraol teispool lõbusam oleks ja ta ka seal aujärjel püsiks. Aga Starmer ei taha sekkuda, kuigi põhjust oleks. Aga nagu ühes kunagises sketšis öeldi brittide kaalutletud hoiaku iseloomustuseks: tahaks küll, aga Oxfordi haridus ei luba. First we’ll drink a cup of tea and have a nice chat… about the weather and horse racing.

Kuid vend lombi tagant muudkui kisub ja kisub sõtta, tirib kas või näoga vastu asfalti.

On ka kolmas mängur, kes on üsna vait ja vagur – olles samamoodi kahvlis. Kremli isand nimelt. Iraanile, vanale kambajõmmile, anti korralikult säru, aga nüüd on Putinil probleem – ei tea, kellele vastu lõugu anda. Kogu gäng – Assad, Maduro, ajatolla Khamenei – on laiali pekstud. Tuleks anda! Muidu teised blatnoid ei austa. Kuid Trump on kah vana sõps. Kuidas sa nüüd siis oled või mis teed! Kahvel! Tõsi küll, pisut kurjemat häält Ameerika aadressil küll tehti, kuid… see oli nii suusoojaks.

Aga üks vana tark raamat algas kord niiviisi: suur aeg nõuab suuri inimesi…

Kust neid võtta? We still haven't found...

U2 - I Still Haven't Found What I'm Looking For (1987)

MAAILMAKORD ON MUUTUMAS: CARNEY DAVOSIS

 SISSEKANNE # 389

"Maailmakord on muutumas...". Mark Carney Davosis, 20.01.2026

Sveitsi kuurortlinnas Davosis toimus majandusfoorum, kuhu oli kogunenud maailma eliit. The powerful and the rich.  Kõik olid kohal. Nii kuningad kui vasallid. Kanada peaminister Mark Carney pidas kõne maailmakorra muutumisest – fakt, millega tuleb nüüd arvestada. Seda kõnet on hakatud pidama juba ajalooliseks – aga eks aeg näitab, kas tulevikus õpivad koolinoored ajalooõpikutest Carney kõnet justnagu Winston Churchilli kõnet Fultonis (Missouri) 5. märtsil 1946, millest nopiti üles raudse eesriide kujund.  

Sir Winston ütles toona: „Stettinist Läänemerel kuni Triesteni Aadria mere ääres on mandrile laskunud raudne eesriie. Selle joone taga asuvad kõik Kesk- ja Ida-Euroopa iidsete riikide pealinnad. Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia – kõik need kuulsad linnad ja nende ümbruse elanikud asuvad selles, mida ma pean nimetama Nõukogude sfääriks, ning kõik nad on ühel või teisel kujul allutatud mitte ainult Nõukogude mõjule, vaid ka Moskva väga suurele ja paljudel juhtudel üha suurenevale kontrollile.“ 

Carney kõne peamised punktid olid:

• vana kord on lõppenud, st maailmakord, mida tundsime,  on muutunud (muutumas) ja tagasiteed endisesse pole, mistap tuleb lõpetada endale valetamine ja olukorraga kohaneda;
• Lääs on nõrk, alandlik ega ole tunnistanud probleeme;
• uueks eesmärgiks ja normiks peab saama strateegiline valdkonnaülene iseseisvus ja selle võimestamine;
• pragmaatilise lähenemise vajalikkus.

Mark Carney’t on üldiselt peetud vähese karismaga tehnokraadiks, aga Davosi kõnega ta kindlasti jättis olulise jälje – eriti kui seda kõrvutada Trumpi kõnega, mis oli … noh, ütleme, kõigi Trumpi standardite järgi „suurepärane ja väga arukas“.

Carney kõneles:

Mul on hea meel – ja see on ka minu kohus – olla koos teiega selles pöördepunktis Kanada ja kogu maailma jaoks.

Täna räägin ma maailmakorra murrangust, ilusa loo lõpust ja jõhkra tegelikkuse algusest, kus suurriikidevaheline geopoliitika ei allu mingitele piirangutele.

Kuid ma väidan ka, et teised riigid, eriti keskmise suurusega riigid, nagu Kanada, ei ole jõuetud. Neil on suutlikkust luua uus kord, mis kannab meie väärtusi, nagu inimõiguste austamine, kestlik areng, solidaarsus, suveräänsus ja riikide territoriaalne terviklikkus.

Vähem tugevate jõud algab aususest.

Iga päev tuletatakse meile meelde, et elame suurriikide võimuvõitluse ajastul. Et reeglitel põhinev kord on hääbumas. Et tugevad teevad, mida suudavad, ja nõrgad taluvad, mida peavad.

Seda Thukydidese aforismi esitatakse kui vältimatut – kui rahvusvaheliste suhete loomulikku loogikat, mis ennast uuesti kinnitab. Ja selle loogikaga vastakuti seistes on riikidel tugev kiusatus vooluga kaasa minna. Kohaneda. Vältida sekeldusi. Loota, et kuulekusega saab osta turvalisust… Ei saa.

Aga missugused on siis meie valikuvõimalused?

1978. aastal kirjutas Tšehhi teisitimõtleja Václav Havel essee «Võimutute võim». Ta esitas lihtsa küsimuse: kuidas suutis kommunistlik süsteem ennast säilitada?

Tema vastus algas aedviljamüüjaga. Igal hommikul paneb see poepidaja oma aknale sildi: «Kõige maade proletaarlased, ühinege!» Ta ei usu sellesse. Keegi ei usu. Aga ta paneb sildi ikkagi välja – et vältida pahandusi, näidata kuulekust, et kõik sujuks. Ja kuna iga poepidaja igal tänaval teeb sedasama, siis süsteem püsibki.

Havel nimetas seda «vales elamiseks». Süsteemi jõud ei tulene tema tõest, vaid kõigi valmisolekust käituda nii, nagu see oleks tõsi. Ja selle haprus tuleb samast allikast: kui üksainuski inimene lõpetab etenduse – kui aedviljamüüja võtab oma sildi maha –, hakkab illusioon murenema.

On aeg, et ettevõtted ja riigid oma sildid maha võtaksid.

Aastakümneid õitsesid niisugused riigid nagu Kanada selles, mida me nimetasime reeglitel põhinevaks rahvusvaheliseks korraks. Me liitusime selle institutsioonidega, ülistasime selle põhimõtteid ja saime kasu selle etteaimatavusest. Selle kaitse all saime ajada väärtuspõhist välispoliitikat.

Me teadsime, et jutt rahvusvahelisest reeglitel põhinevast korrast on osaliselt vale. Et kõige tugevamad teevad endale erandi, kui see neile kasulik on. Et kaubandusreegleid jõustatakse asümmeetriliselt. Ning et rahvusvahelist õigust kohaldatakse erineva rangusega sõltuvalt sellest, kes on süüdistatav või ohver.

See pettekujutlus oli kasulik ja just Ameerika hegemoonia aitas tagada üldisi hüvesid: avatud mereteid, stabiilset rahandussüsteemi, kollektiivset julgeolekut ning toetust vaidluste lahendamiseks loodud raamistikele.

Seega, me panime sildi aknale. Osalesime rituaalides. Ja enamjaolt vältisime tähelepanu juhtimist lõhedele retoorika ja tegelikkuse vahel. See kokkulepe enam ei toimi.

Lubage mul olla otsekohene: me oleme keset rebenemist, mitte keset üleminekuperioodi.

Viimase kahe aastakümne jooksul on hulk finants-, tervise-, energia- ja geopoliitilisi kriise paljastanud äärmusliku üleilmse lõimumisega kaasnevad riskid.

Hiljuti on suurriigid hakanud majanduslikku lõimumist kasutama relvana. Tollimakse hoovana. Finantstaristut sunnivahendina. Tarneahelaid haavatavusena, mida saab ära kasutada.

Ei saa «elada vales» lõimumisest saadavast vastastikusest kasust, kui lõimumisest endast saab sinu allutamise allikas.

Mitmepooluselised institutsioonid, millele keskmise suurusega riigid toetuvad – WTO, ÜRO, COP, kogu kollektiivsete probleemide lahendamise arhitektuur –, on kõvasti nõrgenenud.

Tulemus on see, et paljud riigid jõuavad samale järeldusele. Nad peavad suurendama oma strateegilist autonoomiat: energia, toidu, kriitiliste maavarade, rahanduse ja tarneahelate alal. See ajend on mõistetav. Riigil, mis ei suuda ise end toita, kütusega varustada ega kaitsta, on vähe valikuid. Kui reeglid sind enam ei kaitse, pead end ise kaitsma.

Aga peame selgelt nägema, kuhu see välja viib. Kindlustest koosnev maailm on vaesem, hapram ja vähem kestlik.

Ja on veel üks tõde: kui suurriigid loobuvad isegi reegleid ja väärtusi teesklemast, et takistamatult oma võimu ja huvisid taga ajada, siis muutub «tehingupõhisest» käitumisest saadava kasu kordamine järjest raskemaks. Hegemoonid ei saa lõputult oma suhteid rahaks teha.

Liitlased hakkavad mitmekesistama, et ennast ebakindluse vastu kindlustada. Ostavad kindlustuse. Suurendavad valikuvõimalusi. Nii taastatakse suveräänsust – suveräänsust, mis varem põhines reeglitel, kuid hakkab üha enam tuginema suutlikkusele survele vastu pidada.

Nagu ma juba ütlesin, on sellisel klassikalisel riskijuhtimisel oma hind, kuid seda strateegilise autonoomia ja suveräänsuse kulu saab ka jagada. Ühised investeeringud vastupidavusse on odavamad kui see, et igaüks ehitab endale kindluse. Jagatud standardid vähendavad killustumist. Täiendavus toob kasu kõigile.

Kanada-suguste keskmise suurusega riikide jaoks ei ole küsimus selles, kas uue reaalsusega kohaneda. Me peame seda tegema. Küsimus on selles, kas me kohaneme lihtsalt kõrgemaid müüre ehitades või suudame teha midagi ambitsioonikamat.

Kanada oli üks esimesi, kes kuulis äratuskella, mis sundis meid oma strateegilist hoiakut põhjalikult muutma.

Kanadalased teavad, et meie vana ja mugav eeldus – justkui tagaksid geograafia ja liitudesse kuulumine meile automaatselt heaolu ja julgeoleku – ei kehti enam.

Meie uus lähenemine tugineb sellele, mida Alexander Stubb on nimetanud «väärtuspõhiseks realismiks», ehk teisisõnu, meie eesmärk on olla põhimõttekindel ja pragmaatiline.

Põhimõttekindlad oma pühendumuses põhiväärtustele: suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus, jõu kasutamise keeld, välja arvatud siis, kui see on kooskõlas ÜRO hartaga, inimõiguste austamine.

Pragmaatilised selles, et me mõistame: edasiminek käib sageli ühe sammu haaval, huvid lahknevad, mitte kõik partnerid ei jaga meie väärtusi. Me tegutseme laiahaardeliselt ja strateegiliselt, lahtiste silmadega. Me tegeleme aktiivselt maailmaga sellisena, nagu see on, mitte ei jää ootama sellist maailma, nagu meile meeldiks, et see oleks.

Kanada kujundab oma suhteid nii, et nende sügavus peegeldaks meie väärtusi. Seame esikohale laiaulatusliku kaasamise, et oma mõju maksimeerida olukorras, kus maailmakord on muutlik, sellega kaasnevad riskid on suured ja kaalul on see, mis saab edasi.

Me ei looda enam ainult oma väärtuste jõule, vaid ka oma jõu väärtusele. Me kasvatame seda jõudu kodus.

Alates minu valitsuse ametisse astumisest oleme alandanud makse tuludelt, kapitalitulult ja ettevõtete investeeringutelt, kõrvaldanud kõik föderaalsed tõkked provintsidevahelisele kaubandusele. Me kiirendame triljoni dollari suurust investeeringut energiasse, tehisarusse, kriitilistesse maavaradesse, uutesse kaubateedesse ja muusse.

Me kahekordistame aastaks 2030 oma kaitsekulutused ning teeme seda nii, et see arendaks meie kodumaist tööstust.

Me mitmekesistame kiiresti oma tegevust välismaal. Oleme Euroopa Liiduga kokku leppinud ulatuslikus strateegilises partnerluses, sealhulgas liitumises SAFEga, Euroopa kaitsehangete programmiga.

Viimase kuue kuu jooksul oleme sõlminud veel kaksteist kaubandus- ja julgeolekulepet neljal mandril.

Paari viimase päevaga oleme sõlminud uued strateegilised partnerlussuhted Hiina ja Katariga.

Peame läbirääkimisi vabakaubanduslepingute sõlmimiseks India, ASEANi, Tai, Filipiinide ja Mercosuriga.

Et aidata üleilmseid probleeme lahendada, püüdleme muutuva geomeetria poole – eri koalitsioonid eri küsimuste jaoks, lähtudes väärtustest ja huvidest.

Ukraina küsimuses oleme tahtekoalitsiooni tuumikliige ja üks suurimaid Ukraina kaitsesse ja julgeolekusse panustajaid elaniku kohta.

Arktika suveräänsuse küsimuses seisame kindlalt Gröönimaa ja Taani kõrval ning toetame täielikult nende ainuõigust Gröönimaa tulevikku määrata. Meie pühendumus NATO artiklile 5 on vankumatu.

Teeme koostööd oma NATO liitlastega (sealhulgas Põhja-Balti kaheksaga), et veelgi alliansi põhja- ja läänetiiba kindlustada, mis sisaldab Kanada enneolematuid investeeringuid horisondi taha ulatuvasse radarisse, allveelaevadesse, lennukitesse ja kohapeal viibivatesse vägedesse. Kanada on kindlalt vastu Gröönimaa pärast kehtestatud tollimaksudele ja kutsub üles sisulistele kõnelustele, et saavutada ühised eesmärgid Arktika julgeoleku ja heaolu tagamiseks.

Mitmepooluselise kaubanduse alal oleme eestvedajaks silla ehitamisel Vaikse ookeani ülese kaubandusleppe ja Euroopa Liidu vahel, mis looks uue, 1,5 miljardit inimest hõlmava kaubandusbloki.

Kriitiliste maavarade alal loome G7‑le toetuvaid ostuliite, et maailm saaks tarneallikaid mitmekesistada ja eemalduda nende koondumisest.

Tehisaru alal teeme koostööd sarnaselt mõtlevate demokraatiatega, et me ei oleks lõpuks sunnitud valima hegemoonide ja hüpereskaleerijate vahel.

See ei ole naiivne multilateralism. Samuti ei tugine see hääbunud institutsioonidele. See tähendab toimivate koalitsioonide loomist, teema haaval, partneritega, kellel on piisavalt ühised arusaamad, et koos tegutseda. Mõnel juhul tähendab see valdavat enamikku riike.

Ja see loob tiheda kaubandus-, investeeringute- ja kultuurisidemete võrgu, millele saame toetuda tuleviku väljakutsetele vastates ja uute võimaluste avanedes.

Keskmise suurusega riigid peavad tegutsema ühiselt, sest kui sa pole laua taga, oled sa menüüs.

Suurriigid võivad endale lubada üksi tegutseda. Neil on piisavalt suur turg, sõjalised võimed ja mõjuvõim, et tingimusi dikteerida. Keskmise suurusega riikidel seda ei ole. Aga kui me peame hegemooniga läbirääkimisi ainult kahepoolselt, siis teeme seda nõrgemalt positsioonilt. Lepime sellega, mida pakutakse. Võistleme omavahel, et olla kõige vastutulelikum. See ei ole suveräänsus. See on suveräänsuse mängimine, ise samal ajal alluvussuhtega leppides.

Suurriikide võimuvõitluse maailmas on vahepealsetel riikidel valida: kas võistelda üksteisega soosingu pärast või ühendada jõud, et luua kolmas tee, millel oleks mõju.

Me ei tohi lasta tõusval kõval jõul ennast pimestada, mitte näha asjaolu, et legitiimsuse, aususe ja reeglite jõud jääb tugevaks – kui me otsustame seda ühiselt kasutada.

Mis toob mind tagasi Haveli juurde.

Mida tähendaks keskmise suurusega riikide jaoks «elada tões»? See tähendab nimetada asju õigete nimedega. Lõpetada «reeglitel põhinevale rahvusvahelisele korrale» viitamine, justkui see ikka veel toimiks, nii nagu seda reklaamitakse. Öelda süsteemi kohta nii, nagu see on: süveneva suurriikidevahelise võimuvõitluse ajajärk, kus kõige võimsamad ajavad taga oma huvisid, kasutades majanduslikku lõimumist survevahendina.

See tähendab tegutseda järjekindlat. Rakendada samu standardeid nii liitlaste kui ka vastaste suhtes. Kui keskmise suurusega riigid kritiseerivad ühest suunast tulevat majanduslikku hirmutamist, aga vaikivad, kui see tuleb teisest suunast, siis hoiame endiselt silti aknal.

See tähendab üles ehitada seda, millesse me väidame end uskuvat. Selle asemel et oodata vana korra taastamist, looge institutsioone ja kokkuleppeid, mis toimivad nii, nagu nende kohta öeldakse.

Ja see tähendab hoobade vähendamist, mis võimaldavad survet avaldada. Tugeva riigisisese majanduse ülesehitamine peab alati olema iga valitsuse prioriteet. Rahvusvaheline mitmekesistamine ei ole pelgalt majanduslik ettevaatusabinõu, vaid ka ausa välispoliitika materiaalne alus. Riigid teenivad õiguse põhimõttekindlateks seisukohtadeks välja sellega, et vähendavad oma haavatavust kättemaksu suhtes.

Kanadal on see, mida maailm tahab. Me oleme energia superriik. Meil on tohutud kriitiliste maavarade varud. Meil on maailma kõige haritum elanikkond. Meie pensionifondid kuuluvad maailma kõige suuremate ja kogenumate investorite sekka. Meil on kapitali ja annet ning valitsus, millel on tohutu eelarveline suutlikkus otsustavalt tegutseda.

Ja meil on väärtused, mille poole paljud teised püüdlevad. Kanada on toimiv pluralistlik ühiskond. Meie avalik ruum on häälekas, mitmekesine ja vaba. Kanadalased on jätkuvalt pühendunud kestlikkusele.

Me oleme stabiilne ja usaldusväärne partner maailmas, mis on kõike muud kui stabiilne ja usaldusväärne – selline partner, kes ehitab ja väärtustab pikaajalisi suhteid.

Kanadal on veel midagi: arusaam sellest, mis toimub, ja otsustavus vastavalt tegutseda. Me mõistame, et see murdehetk nõuab enamat kui kohanemist. See nõuab ausust maailma suhtes sellisena, nagu see on.

Me võtame aknalt sildi maha.

Vana kord ei tule tagasi. Me ei peaks seda taga leinama. Nostalgia ei ole strateegia. Kuid sellest murdumisest saame ehitada midagi paremat, tugevamat ja õiglasemat. See on keskmise suurusega riikide ülesanne, kellel on kõige rohkem kaotada kindluste maailmas ja kõige rohkem võita tõelise koostöö maailmas.

Tugevatel on nende võim. Aga ka meil on midagi – suutlikkus lõpetada teesklemine, nimetada asju õigete nimedega, kasvatada jõudu oma kodus ja tegutseda ühiselt.

See on Kanada tee. Me valime selle avalikult ja enesekindlalt.

Ja see on tee, mis on pärani lahti iga riigi ees, kes soovib koos meiega seda käia.

*        *        *