MAAILMAKORD ON MUUTUMAS: CARNEY DAVOSIS

 SISSEKANNE # 389

"Maailmakord on muutumas...". Mark Carney Davosis, 20.01.2026

Sveitsi kuurortlinnas Davosis toimus majandusfoorum, kuhu oli kogunenud maailma eliit. The powerful and the rich.  Kõik olid kohal. Nii kuningad kui vasallid. Kanada peaminister Mark Carney pidas kõne maailmakorra muutumisest – fakt, millega tuleb nüüd arvestada. Seda kõnet on hakatud pidama juba ajalooliseks – aga eks aeg näitab, kas tulevikus õpivad koolinoored ajalooõpikutest Carney kõnet justnagu Winston Churchilli kõnet Fultonis (Missouri) 5. märtsil 1946, millest nopiti üles raudse eesriide kujund.  

Sir Winston ütles toona: „Stettinist Läänemerel kuni Triesteni Aadria mere ääres on mandrile laskunud raudne eesriie. Selle joone taga asuvad kõik Kesk- ja Ida-Euroopa iidsete riikide pealinnad. Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia – kõik need kuulsad linnad ja nende ümbruse elanikud asuvad selles, mida ma pean nimetama Nõukogude sfääriks, ning kõik nad on ühel või teisel kujul allutatud mitte ainult Nõukogude mõjule, vaid ka Moskva väga suurele ja paljudel juhtudel üha suurenevale kontrollile.“ 

Carney kõne peamised punktid olid:

• vana kord on lõppenud, st maailmakord, mida tundsime,  on muutunud (muutumas) ja tagasiteed endisesse pole, mistap tuleb lõpetada endale valetamine ja olukorraga kohaneda;
• Lääs on nõrk, alandlik ega ole tunnistanud probleeme;
• uueks eesmärgiks ja normiks peab saama strateegiline valdkonnaülene iseseisvus ja selle võimestamine;
• pragmaatilise lähenemise vajalikkus.

Mark Carney’t on üldiselt peetud vähese karismaga tehnokraadiks, aga Davosi kõnega ta kindlasti jättis olulise jälje – eriti kui seda kõrvutada Trumpi kõnega, mis oli … noh, ütleme, kõigi Trumpi standardite järgi „suurepärane ja väga arukas“.

Carney kõneles:

Mul on hea meel – ja see on ka minu kohus – olla koos teiega selles pöördepunktis Kanada ja kogu maailma jaoks.

Täna räägin ma maailmakorra murrangust, ilusa loo lõpust ja jõhkra tegelikkuse algusest, kus suurriikidevaheline geopoliitika ei allu mingitele piirangutele.

Kuid ma väidan ka, et teised riigid, eriti keskmise suurusega riigid, nagu Kanada, ei ole jõuetud. Neil on suutlikkust luua uus kord, mis kannab meie väärtusi, nagu inimõiguste austamine, kestlik areng, solidaarsus, suveräänsus ja riikide territoriaalne terviklikkus.

Vähem tugevate jõud algab aususest.

Iga päev tuletatakse meile meelde, et elame suurriikide võimuvõitluse ajastul. Et reeglitel põhinev kord on hääbumas. Et tugevad teevad, mida suudavad, ja nõrgad taluvad, mida peavad.

Seda Thukydidese aforismi esitatakse kui vältimatut – kui rahvusvaheliste suhete loomulikku loogikat, mis ennast uuesti kinnitab. Ja selle loogikaga vastakuti seistes on riikidel tugev kiusatus vooluga kaasa minna. Kohaneda. Vältida sekeldusi. Loota, et kuulekusega saab osta turvalisust… Ei saa.

Aga missugused on siis meie valikuvõimalused?

1978. aastal kirjutas Tšehhi teisitimõtleja Václav Havel essee «Võimutute võim». Ta esitas lihtsa küsimuse: kuidas suutis kommunistlik süsteem ennast säilitada?

Tema vastus algas aedviljamüüjaga. Igal hommikul paneb see poepidaja oma aknale sildi: «Kõige maade proletaarlased, ühinege!» Ta ei usu sellesse. Keegi ei usu. Aga ta paneb sildi ikkagi välja – et vältida pahandusi, näidata kuulekust, et kõik sujuks. Ja kuna iga poepidaja igal tänaval teeb sedasama, siis süsteem püsibki.

Havel nimetas seda «vales elamiseks». Süsteemi jõud ei tulene tema tõest, vaid kõigi valmisolekust käituda nii, nagu see oleks tõsi. Ja selle haprus tuleb samast allikast: kui üksainuski inimene lõpetab etenduse – kui aedviljamüüja võtab oma sildi maha –, hakkab illusioon murenema.

On aeg, et ettevõtted ja riigid oma sildid maha võtaksid.

Aastakümneid õitsesid niisugused riigid nagu Kanada selles, mida me nimetasime reeglitel põhinevaks rahvusvaheliseks korraks. Me liitusime selle institutsioonidega, ülistasime selle põhimõtteid ja saime kasu selle etteaimatavusest. Selle kaitse all saime ajada väärtuspõhist välispoliitikat.

Me teadsime, et jutt rahvusvahelisest reeglitel põhinevast korrast on osaliselt vale. Et kõige tugevamad teevad endale erandi, kui see neile kasulik on. Et kaubandusreegleid jõustatakse asümmeetriliselt. Ning et rahvusvahelist õigust kohaldatakse erineva rangusega sõltuvalt sellest, kes on süüdistatav või ohver.

See pettekujutlus oli kasulik ja just Ameerika hegemoonia aitas tagada üldisi hüvesid: avatud mereteid, stabiilset rahandussüsteemi, kollektiivset julgeolekut ning toetust vaidluste lahendamiseks loodud raamistikele.

Seega, me panime sildi aknale. Osalesime rituaalides. Ja enamjaolt vältisime tähelepanu juhtimist lõhedele retoorika ja tegelikkuse vahel. See kokkulepe enam ei toimi.

Lubage mul olla otsekohene: me oleme keset rebenemist, mitte keset üleminekuperioodi.

Viimase kahe aastakümne jooksul on hulk finants-, tervise-, energia- ja geopoliitilisi kriise paljastanud äärmusliku üleilmse lõimumisega kaasnevad riskid.

Hiljuti on suurriigid hakanud majanduslikku lõimumist kasutama relvana. Tollimakse hoovana. Finantstaristut sunnivahendina. Tarneahelaid haavatavusena, mida saab ära kasutada.

Ei saa «elada vales» lõimumisest saadavast vastastikusest kasust, kui lõimumisest endast saab sinu allutamise allikas.

Mitmepooluselised institutsioonid, millele keskmise suurusega riigid toetuvad – WTO, ÜRO, COP, kogu kollektiivsete probleemide lahendamise arhitektuur –, on kõvasti nõrgenenud.

Tulemus on see, et paljud riigid jõuavad samale järeldusele. Nad peavad suurendama oma strateegilist autonoomiat: energia, toidu, kriitiliste maavarade, rahanduse ja tarneahelate alal. See ajend on mõistetav. Riigil, mis ei suuda ise end toita, kütusega varustada ega kaitsta, on vähe valikuid. Kui reeglid sind enam ei kaitse, pead end ise kaitsma.

Aga peame selgelt nägema, kuhu see välja viib. Kindlustest koosnev maailm on vaesem, hapram ja vähem kestlik.

Ja on veel üks tõde: kui suurriigid loobuvad isegi reegleid ja väärtusi teesklemast, et takistamatult oma võimu ja huvisid taga ajada, siis muutub «tehingupõhisest» käitumisest saadava kasu kordamine järjest raskemaks. Hegemoonid ei saa lõputult oma suhteid rahaks teha.

Liitlased hakkavad mitmekesistama, et ennast ebakindluse vastu kindlustada. Ostavad kindlustuse. Suurendavad valikuvõimalusi. Nii taastatakse suveräänsust – suveräänsust, mis varem põhines reeglitel, kuid hakkab üha enam tuginema suutlikkusele survele vastu pidada.

Nagu ma juba ütlesin, on sellisel klassikalisel riskijuhtimisel oma hind, kuid seda strateegilise autonoomia ja suveräänsuse kulu saab ka jagada. Ühised investeeringud vastupidavusse on odavamad kui see, et igaüks ehitab endale kindluse. Jagatud standardid vähendavad killustumist. Täiendavus toob kasu kõigile.

Kanada-suguste keskmise suurusega riikide jaoks ei ole küsimus selles, kas uue reaalsusega kohaneda. Me peame seda tegema. Küsimus on selles, kas me kohaneme lihtsalt kõrgemaid müüre ehitades või suudame teha midagi ambitsioonikamat.

Kanada oli üks esimesi, kes kuulis äratuskella, mis sundis meid oma strateegilist hoiakut põhjalikult muutma.

Kanadalased teavad, et meie vana ja mugav eeldus – justkui tagaksid geograafia ja liitudesse kuulumine meile automaatselt heaolu ja julgeoleku – ei kehti enam.

Meie uus lähenemine tugineb sellele, mida Alexander Stubb on nimetanud «väärtuspõhiseks realismiks», ehk teisisõnu, meie eesmärk on olla põhimõttekindel ja pragmaatiline.

Põhimõttekindlad oma pühendumuses põhiväärtustele: suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus, jõu kasutamise keeld, välja arvatud siis, kui see on kooskõlas ÜRO hartaga, inimõiguste austamine.

Pragmaatilised selles, et me mõistame: edasiminek käib sageli ühe sammu haaval, huvid lahknevad, mitte kõik partnerid ei jaga meie väärtusi. Me tegutseme laiahaardeliselt ja strateegiliselt, lahtiste silmadega. Me tegeleme aktiivselt maailmaga sellisena, nagu see on, mitte ei jää ootama sellist maailma, nagu meile meeldiks, et see oleks.

Kanada kujundab oma suhteid nii, et nende sügavus peegeldaks meie väärtusi. Seame esikohale laiaulatusliku kaasamise, et oma mõju maksimeerida olukorras, kus maailmakord on muutlik, sellega kaasnevad riskid on suured ja kaalul on see, mis saab edasi.

Me ei looda enam ainult oma väärtuste jõule, vaid ka oma jõu väärtusele. Me kasvatame seda jõudu kodus.

Alates minu valitsuse ametisse astumisest oleme alandanud makse tuludelt, kapitalitulult ja ettevõtete investeeringutelt, kõrvaldanud kõik föderaalsed tõkked provintsidevahelisele kaubandusele. Me kiirendame triljoni dollari suurust investeeringut energiasse, tehisarusse, kriitilistesse maavaradesse, uutesse kaubateedesse ja muusse.

Me kahekordistame aastaks 2030 oma kaitsekulutused ning teeme seda nii, et see arendaks meie kodumaist tööstust.

Me mitmekesistame kiiresti oma tegevust välismaal. Oleme Euroopa Liiduga kokku leppinud ulatuslikus strateegilises partnerluses, sealhulgas liitumises SAFEga, Euroopa kaitsehangete programmiga.

Viimase kuue kuu jooksul oleme sõlminud veel kaksteist kaubandus- ja julgeolekulepet neljal mandril.

Paari viimase päevaga oleme sõlminud uued strateegilised partnerlussuhted Hiina ja Katariga.

Peame läbirääkimisi vabakaubanduslepingute sõlmimiseks India, ASEANi, Tai, Filipiinide ja Mercosuriga.

Et aidata üleilmseid probleeme lahendada, püüdleme muutuva geomeetria poole – eri koalitsioonid eri küsimuste jaoks, lähtudes väärtustest ja huvidest.

Ukraina küsimuses oleme tahtekoalitsiooni tuumikliige ja üks suurimaid Ukraina kaitsesse ja julgeolekusse panustajaid elaniku kohta.

Arktika suveräänsuse küsimuses seisame kindlalt Gröönimaa ja Taani kõrval ning toetame täielikult nende ainuõigust Gröönimaa tulevikku määrata. Meie pühendumus NATO artiklile 5 on vankumatu.

Teeme koostööd oma NATO liitlastega (sealhulgas Põhja-Balti kaheksaga), et veelgi alliansi põhja- ja läänetiiba kindlustada, mis sisaldab Kanada enneolematuid investeeringuid horisondi taha ulatuvasse radarisse, allveelaevadesse, lennukitesse ja kohapeal viibivatesse vägedesse. Kanada on kindlalt vastu Gröönimaa pärast kehtestatud tollimaksudele ja kutsub üles sisulistele kõnelustele, et saavutada ühised eesmärgid Arktika julgeoleku ja heaolu tagamiseks.

Mitmepooluselise kaubanduse alal oleme eestvedajaks silla ehitamisel Vaikse ookeani ülese kaubandusleppe ja Euroopa Liidu vahel, mis looks uue, 1,5 miljardit inimest hõlmava kaubandusbloki.

Kriitiliste maavarade alal loome G7‑le toetuvaid ostuliite, et maailm saaks tarneallikaid mitmekesistada ja eemalduda nende koondumisest.

Tehisaru alal teeme koostööd sarnaselt mõtlevate demokraatiatega, et me ei oleks lõpuks sunnitud valima hegemoonide ja hüpereskaleerijate vahel.

See ei ole naiivne multilateralism. Samuti ei tugine see hääbunud institutsioonidele. See tähendab toimivate koalitsioonide loomist, teema haaval, partneritega, kellel on piisavalt ühised arusaamad, et koos tegutseda. Mõnel juhul tähendab see valdavat enamikku riike.

Ja see loob tiheda kaubandus-, investeeringute- ja kultuurisidemete võrgu, millele saame toetuda tuleviku väljakutsetele vastates ja uute võimaluste avanedes.

Keskmise suurusega riigid peavad tegutsema ühiselt, sest kui sa pole laua taga, oled sa menüüs.

Suurriigid võivad endale lubada üksi tegutseda. Neil on piisavalt suur turg, sõjalised võimed ja mõjuvõim, et tingimusi dikteerida. Keskmise suurusega riikidel seda ei ole. Aga kui me peame hegemooniga läbirääkimisi ainult kahepoolselt, siis teeme seda nõrgemalt positsioonilt. Lepime sellega, mida pakutakse. Võistleme omavahel, et olla kõige vastutulelikum. See ei ole suveräänsus. See on suveräänsuse mängimine, ise samal ajal alluvussuhtega leppides.

Suurriikide võimuvõitluse maailmas on vahepealsetel riikidel valida: kas võistelda üksteisega soosingu pärast või ühendada jõud, et luua kolmas tee, millel oleks mõju.

Me ei tohi lasta tõusval kõval jõul ennast pimestada, mitte näha asjaolu, et legitiimsuse, aususe ja reeglite jõud jääb tugevaks – kui me otsustame seda ühiselt kasutada.

Mis toob mind tagasi Haveli juurde.

Mida tähendaks keskmise suurusega riikide jaoks «elada tões»? See tähendab nimetada asju õigete nimedega. Lõpetada «reeglitel põhinevale rahvusvahelisele korrale» viitamine, justkui see ikka veel toimiks, nii nagu seda reklaamitakse. Öelda süsteemi kohta nii, nagu see on: süveneva suurriikidevahelise võimuvõitluse ajajärk, kus kõige võimsamad ajavad taga oma huvisid, kasutades majanduslikku lõimumist survevahendina.

See tähendab tegutseda järjekindlat. Rakendada samu standardeid nii liitlaste kui ka vastaste suhtes. Kui keskmise suurusega riigid kritiseerivad ühest suunast tulevat majanduslikku hirmutamist, aga vaikivad, kui see tuleb teisest suunast, siis hoiame endiselt silti aknal.

See tähendab üles ehitada seda, millesse me väidame end uskuvat. Selle asemel et oodata vana korra taastamist, looge institutsioone ja kokkuleppeid, mis toimivad nii, nagu nende kohta öeldakse.

Ja see tähendab hoobade vähendamist, mis võimaldavad survet avaldada. Tugeva riigisisese majanduse ülesehitamine peab alati olema iga valitsuse prioriteet. Rahvusvaheline mitmekesistamine ei ole pelgalt majanduslik ettevaatusabinõu, vaid ka ausa välispoliitika materiaalne alus. Riigid teenivad õiguse põhimõttekindlateks seisukohtadeks välja sellega, et vähendavad oma haavatavust kättemaksu suhtes.

Kanadal on see, mida maailm tahab. Me oleme energia superriik. Meil on tohutud kriitiliste maavarade varud. Meil on maailma kõige haritum elanikkond. Meie pensionifondid kuuluvad maailma kõige suuremate ja kogenumate investorite sekka. Meil on kapitali ja annet ning valitsus, millel on tohutu eelarveline suutlikkus otsustavalt tegutseda.

Ja meil on väärtused, mille poole paljud teised püüdlevad. Kanada on toimiv pluralistlik ühiskond. Meie avalik ruum on häälekas, mitmekesine ja vaba. Kanadalased on jätkuvalt pühendunud kestlikkusele.

Me oleme stabiilne ja usaldusväärne partner maailmas, mis on kõike muud kui stabiilne ja usaldusväärne – selline partner, kes ehitab ja väärtustab pikaajalisi suhteid.

Kanadal on veel midagi: arusaam sellest, mis toimub, ja otsustavus vastavalt tegutseda. Me mõistame, et see murdehetk nõuab enamat kui kohanemist. See nõuab ausust maailma suhtes sellisena, nagu see on.

Me võtame aknalt sildi maha.

Vana kord ei tule tagasi. Me ei peaks seda taga leinama. Nostalgia ei ole strateegia. Kuid sellest murdumisest saame ehitada midagi paremat, tugevamat ja õiglasemat. See on keskmise suurusega riikide ülesanne, kellel on kõige rohkem kaotada kindluste maailmas ja kõige rohkem võita tõelise koostöö maailmas.

Tugevatel on nende võim. Aga ka meil on midagi – suutlikkus lõpetada teesklemine, nimetada asju õigete nimedega, kasvatada jõudu oma kodus ja tegutseda ühiselt.

See on Kanada tee. Me valime selle avalikult ja enesekindlalt.

Ja see on tee, mis on pärani lahti iga riigi ees, kes soovib koos meiega seda käia.

*        *        *