SISSEKANNE # 387
Iraan pulbitseb juba paar nädalat, aga me teame
sellest, mis täpselt toimub, üsna vähe. Vaataksime justkui varjusid koopa
seinal ning nende järgi anname hinnanguid. Trump igatahes viskab hagu alla ja
kuulutab ajatollade režiimile peatset kadu. Natuke veel ja siis tuleb USA appi
(„Help is on the way!“). Seniks aga jätkaku rahvas proteste.
Iraan on internetiühenduse katkestanud ega anna
välismaailmale infot välja. Arvatakse, et rahutustes üle kogu riigi on surma saanud
2500+ protestijat, ent üldiselt soovitatakse seda arvu julgelt seitsmega
korrutada. Sotsmeedias levivad kaadrid ka põlevatest mošeedest, kuid tehisintellekti
vohamise tingimustes suhtuksin niisugustesse videotesse ettevaatusega. Mina ei
tea, kas need on päriskaadrid või AI illustratsioon, küll aga tean, et ei taha
mingilgi moel olla tehisaru manipulatsiooni subjekt.
Mina olen Iraanist, st vanast iidse kultuuriga
Pärsiast, alati vaikimisi lugu pidanud. See ei ole siiski mingi naftaga ratsa
rikkaks saanud kaameliajajate kõrberiik, selle kuningas Xerxes võitles juba
spartalastega. Loomulikult vajab see riik väärikamat valitsust kui ajatolladest
habemike võim. Ent praegu on Iraan suuresti tasalülitatud, kus siseriiklik
konsolideeritud opositsioon puudub – või vähemalt pole sellest eriti midagi
kuulda. Välis-iraanlaste diasporaa käilakujuks on tõusnud kukutatud šahhi Reza Pahlavi poeg, aga temast ainuüksi ei piisa. Peab olema tugev liider, kes kõnetaks masse
riigis sees. Siis tekib ka lootus, et kui ajatolla Khamenei peaks võimult
kukkuma, leidub jõud, kes võimuvaakumi täidab ega lase tekkida uuel Liibüa ja
Süüria taolisel kaosel.
Ja põhimõtteliselt ma Trumpi ei usaldaks. Tõsi, ta
võib otsustavalt ja kiiresti tegutseda, korraldada pommirünnaku vajalikku kohta,
kuid tema mõtted liiguvad siia-sinna. Täna öeldu ei pruugi kehtida homme. Nagu
Kanada laulev poeet kord sedastas, first we take Manhattan, then we’ll take
Berlin… ehk siinses kontekstis: täna Venezuela, homme Gröönimaa ja siis
Iraan. Ent terve mõistus tõrguks niisugust sündmuste käiku aktsepteerimist. No,
you can’t have Greenland! (or Iran!). You haven’t even finished your Venezuela yet! nagu torkas tabavalt üks internetist leitud meem.
Leonard Cohen - First We Take Manhattan (1988)
Teisalt saan ma Donaldi rapsimisest aru. Varsti tulevad kongressi vahevalimised ning siis paratamatult ka uued presidendivalimised, aga enne seda on tarvis kõik joonde ajada. Praegune olukord maailmas vastab hästi Baumgartneri ja Jonesi katkestatud tasakaalude teooriale (punctuated equilibrium theory), millele omakorda sekundeerib Kingdoni kuulus võimaluste akende teooria (policy window theory). Selle kohaselt valitseb enamasti avalikus poliitikas periood, mis on enam-vähem tasakaalus, kuid aeg-ajalt toimuvad järsud ja suured muutused, mis tekivad jõuliste ja oluliste väliste sündmuste ja/või poliitiliste nihete tulemusena. Nende muutuste taustal tekivad lühikesed võimaluste aknad, mille ajal saab jõuliselt läbi suruda mingeid uusi poliitikaid ja kehtestada uusi narratiive. Seega on Gröönimaa surumine praeguses ajaaknas ilmselt kõige tõhusam – saab viidata julgeolekuohtudele (Venemaa ja Hiina poolt) ning Euroopa nõrkusele, kinnistamaks enda majanduslikke, sõjalisi ja poliitilisi huvisid. America first, eksole. Praegu saab seda teha lihtsalt… because we can!
Kui see võimaluste aken mööda lastakse, siis ilmselt ei teki uute territooriumide hõimamise võimalust mistahes viisil enam niipea. Vähemalt lähimas tulevikus mitte. Gröönimaa eest kuuma konflikti ei minda – eurooplaste nahahoidmise tunnistajaiks Ukraina sõjaga seoses oleme ju nelja aasta jooksul kõik olnud. Aga kui USA lipp juba Nuukis lehvib, siis Trump võib olla küll Washingtonist kadunud, kuid kättevõidetud territooriumi loovutamisest ja endise status quo taastamis vaevalt ükski demokraat oma poliitilises agendas ette näeb. Mis meie, see meie. Ja seda hakkab kaitsma Trumpi modifikatsioonidega Monroe doktriin. Sest küsi üdini Putini-kriitiliselt vene emigrandilt, mis ta arvab Krimmi loovutamisest, siis jõuab ta ikka ajaloolise õiguseni seda omada – Venemaa piir on püha ja puutumatu. No eks ole ka Washingtonis nii, et Trumpi võidakse maapõhja kiruda, aga kui teemaks tulevad territooriumid…
Oht on muidugi, et süües kasvab isu. Gröönimaast
jupp maad edasi asuvad Teravmäed – väga suurte kivisöevarudega. Venemaa on
sealsamas all, norrakad vaevalt Teravmägesid kaitsta suudavad. Aga kui Longyearbyenis
lehviks USA tähelipp, siis venelane ei julgeks Murmanskist välja sõita. Ja ameeriklastel
oleks Põhja-Jäämere mereteel, loodeväila ääres, tugev kontrollpost. Hetkel pole
Trumpi binokkel Teravmägesid veel silmanud, aga pea see ei juhtu ja siis on
juba hilja. Tagumine aeg oleks Norral Teravmäed ennetavalt ära militariseerida.
John W. Kingdoni avaliku poliitikateaduse klassika - Agendas, Alternatives, and Public Policies. 2nd Ed., 2014 - on loetav vabavarana siin.
Katkestatud tasakaaludest räägib Paul Cairney poliitikaõpiku 9. peatükk, mis on kättesaadav siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar