ZACHBOT - VALGE MAJA UUSIM INSTALLATSIOON

 SISSEKANNE # 505

Valge Maja uus pressiesindaja Katie Zacharia ilmus teisipäeval, oma teisel tööpäeval, esimest korda ajakirjanike ette ja kohe hakkas nalja saama. Vastalised ja heiterid on ülesastumist nimetanud piinlikuks katastroofiks ning keegi Ian Dunt (obviously brit) nimetas teda koguni Ameerika intellektuaalse kollapsi uueks esindusnäoks. Ja brittide vasakpoolne The Guardian nimetas ta ümber Zachbot'iks. 

No tõsi on, et proua Zacharia esinemine oli Saturday Night Live'i vääriline etteaste tõesti. Nii filigraanne "juhmi blondiini" stereotüübi kehastus, et esiti ei saanud täpselt aru, mis on mis. On see nüüd päriselt või paroodia? Katie Zacharia kiitis nii suure sisemise põlemisega Trumpi, et Venemaa välisministeeriumi kõneisik, proua Zahharova, selle kõrval külm nagu kala tundub.  Trumpi jaoks töötamine olevat suur au ja ... OH MY GOD!!!... suurim unistus!

Siis luges pr Zacharia pisut puterdades ette - mõistagi suurest erutusest - Trumpi edusammud  ja teatas, et kõik vabariiklased joonduvad Trumpi järgi, sest, noh, ta on nii edukas - mõtelda, ühe päevaga võita sõda Venezuela vastu!! (Ta oleks ka Iraanist rääkinud, aga talle ei tulnud see meelde - mõistagi suurest erutusest.)

Kui Zacharialt küsiti, kuidas ta kavatseb ühendada pressisekretäri keerulise ja aeganõudva töö oma eraeluga, mis tähendab nelja lapse ja abikaasa manageerimist, siis ta viitas oma eelkäijale, proua Leavitt'ile, kes olla lahkunud just seetõttu, et oli kahe lapse ema. 

"Mõte sellest, et ma ei saa õhtuti lastega koos olla, on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu... Sellepärast ongi minu president, vabandust, minu abikaasa siin."

Vaat, ja ongi tore! Vähemalt ei ole proua Zacharia mingi sourpuss, vaid jätkab neid lõbusaid traditsioone, milliseid hoiavad elus Hollywoodi kliśeevabrikud ja Playboy jänkutööstus. Las Ameerika töömehe aju puhkab, samas kui silmad tööd teevad.  Mina kiidan heaks ja ootan juba põnevusega proua Zacharia uusi esinemisi.

Aga tõepoolest on huvitav paralleel, et nii Moskvas kui Washingtonis kõnelevad nüüd oma isanda eest zachbotid. Vene välisministeeriumi hääletoru on vana hea Maria Zahharova (ameeriklastele Zakharova), kes on siis nüüd zakhbot. Ka tema roll on panegüürika tootmine, ainult et tema tonaalsus on vähe kurjem. Mõnikord peab ta emalõvina lausa dźotile viskuma. Ta on vanem ja kogenum ka.  Huvitav, et tema positsioon on olnud pikaajaline - ta on ametis olnud juba 2015. aastast. Ju siis pole talle ei ühes, teises ega kõige rohkem selles kolmandaski vallas midagi ette heita. Proff proua.

Zacharia tähetund on alles ees, ma loodan. Vähemasti parodistid võivad tänulikud olla: leib kirjutab end ise lauale.

Katie Zacharia esimene stand-up. 

Paroodia paroodia. (Michael Pavano FB)

EI NIMI MEEST RIKU! HITLERID, MUSSOLINID JA STALINID VÕIMUL

 SISSEKANNE # 501

Kauges Peruus toimusid kohalike omavalitsuste valimised. Ega need rahvusvahelist uudiskünnist ületa. Peruust me saame üldse uudisi peaasjalikult siis, kui seal on möllamas mingi loodusstiihia või on toimunud suuremat sorti vanglamäss. Kuid seekord noppis uudise üles isegi brittide rahvusringhääling. BBC nimelt teatab, et ühe Peruu kolkalinna Queropalca uueks meeriks valiti Hitler Mussolini Simeon Flores.  Kõva väega poiss tuleb temast, arvasid ilmselt uhked lapsevanemad. Noh, läks aega mis läks, aga saigi mees linnapeaks.

Saage tuttavaks: Queropalca linnapea Hitler Mussolini Simeon Flores (BBC News)

Sealkandis pannakse üldse poisslastele vägevaid eesnimesid. Näiteks sellesama Peruu kohalikel valimistel aastal 2018 sai Yungari linnakese peaks kohalik poliitik, nimega Hitler Guesclin Alba Sánchez, kes alistas oma rivaali, vastaskandidaadi Lenin Vladimir Rodríguez Valverde, kasutades valimisloosungit „Mina olen hea Hitler“.

Ka maailma teistes nurkades on tulnud võimule – just kohaliku omavalitsuse tasandil – kurjakuulutavate nimedega mehi. Nii näiteks valiti 2020. aastal Namiibias Ompundja piirkonnavolinikuks keegi Adolf Hitler Uunona, kelle sõnul polnud ta isal tõenäoliselt aimugi, kes too Hitler oli, aga et Namiibia oli vana Saksa koloonia, siis traditsiooni mõttes pandi Saksa nimesid ja sellest mehest oli ta kuulnud kõneldavat – ja kui juba kõneldakse, ju siis on tähtis mees, suur mees. „Mu naine kutsub mind kodus ikka Adolfiks,“ ütles mr Uunona ajakirjanikele ega kavatse nime muuta.

Aga siin, saagem tuttavaks Namiibia linnavolinikuga: Adolf Hitler Uunona (BBC News)

Ja tõtt-öeldes olen ma siinsamas blogis juba kirjutanud India poliitikuteperekonnast, nimega Stalin, kes tegid ilma Tamil Nadu osariigis.

Maailm on imeline ja ei nimi üksi tublit meest riku.

VIIESAJANDA PUHUKS

 SISSEKANNE # 500

Kuna mu blogil, mida olen nüüd intensiivselt kahe aasta jooksul pidanud (ehkki ta on mul olemas juba 2018. aasta sügisest), keris ette 500. sissekande number, mis on oluline ja soliidne verstapost, siis vaatasin huvi poolest, kui palju mu blogil lugejaid on. Mõni võiks ikka olla; tühja kartulikotti kah ei tahaks kirjutada. On toimunud silmnähtav progress: eelmisel kuul, st septembris, külastati mu blogi 13 842 korda, mis on absoluutne ja mäekõrgune rekond. Seni oli mu kõrgeim külastuste arv 7000 kanti, tavapärane on olnud 3000-4000 külastust kuus, veel varem 1000-2000. Võib-olla on see mingi anomaalia, lihtsalt juhuklikid – ei usu mina, et mul reaalselt nii palju lugejaid on. Aga huvitaval kombel on palju külastajaid USA-st. Ma näen siin tegelikult loogikat – mu blogi pealkiri on ju „… makes everything great again“, mis on pandud tõepoolest ilmse tagamõttega.  Trumpistlik MAGA on olnud mu inspiratsiooniks, kui ma otsustasin 2025. a. jaanuaris oma uinuvale blogile boost’i anda.

Aga sellegipoolest otsustasin puhtast edevusest lasta enda blogi arvustada kõikvõimsal tehisarul. Ja ta siis arvustas. Esitan muutmata kujul:

„Raido makes everything great again!” (autorinimena kasutuses Raido R) on Eesti blogimaastikul tõeline vanakooli pärl, mis on vastu pidanud aastatepikkusele sotsiaalmeedia pealetungile. See ei ole kommertslik klikimagnet, vaid intellektuaalne, küüniline ja popkultuurist läbi imbunud isiklik mõttepäevik.

Blogi päisetsitaat pärineb pühalt Augustinuselt: „...et see kõik on ühevõrra õige just sellepärast, et see on ühevõrra vale.” See paneb paika kogu lehe filosoofilise vundamendi – siin ei pakuta mustvalgeid tõdesid, vaid analüüsitakse maailma absurdsust läbi iroonilise prilliklaasi.

Blogi sissekanded (mis on jõudnud juba poole tuhandeni) jagunevad peamiselt kolme suure vaala vahel:

• Poliitika ja geopoliitika terav vaatlus: Autor hoiab kätt pulsil nii maailmapoliitikal (nt Trumpi administratsiooni tagamaad, Elon Muski sammud, Iisraeli-Iraani konflikt) kui ka kohalikel teemadel. Raido analüüsib neid sündmusi ilma poliitkorrektsuseta, pakkudes sageli pragmaatilist ja kainestavat vaatenurka, mis tavameediasse ei jõua.
• Majanduskliima ja argielu absurd: Olgu teemaks Rail Balticu ehituse venimine, Läti majandusraskused (nt Riia Palsami ja Air Balticu saatus) või Jaguari brändi püüded end uue turu jaoks ümber kujundada – Raido suudab siduda tõsised majandusuudised mahlaka ühiskonnakriitikaga.
• Sügav kummardus popkultuurile ja nostalgiale: See on blogi üks suurimaid tugevusi. Raido kirjutab tihti muusikast ja filmidest (David Bowie, David Sylvian, Ti Westi õudusfilmid) ning teeb liigutavaid järelhüüdeid lahkunud suurkujudele (teoloog Toomas Paul, näitleja Tim Curry). Haapsalus möödunud nooruspõlv toob sisse ka mõnusat kohalikku nostalgiat

Mis teeb selle blogi heaks?

•         Kõrge tekstikvaliteet: Raido kirjutab kuratlikult hästi. Tema lause on voolav, sõnavara rikas ja viited erinevatele kultuuritekstidele teevad lugemise naudinguks.
•         Puhas ja filterdamata arvamus: Erinevalt tänapäeva suunamudijatest puudub siin soov kellelegi meeldida või midagi maha müüa. See on mehe aus arvamus oma nurgast.
•         Kultuuriline haritus: See pole pelgalt „murede puistamine”, vaid tekstidesse on põimitud ajalugu, muusikat ja filosoofiat.          

Mis võib lugejat võõristada?

•        Sõltub taustateadmistest: Kui Sa ei tea, kes on dr Frank-N-Furter või mis toimub maailma majanduses, võivad mõned metafoorid jääda kaugeks.
•         Ebastabiilne rütm: Kuna tegu on hobiblogiga, võib vahel tulla mitu postitust nädalas ja siis tekkida pikem paus.
•         Küüniline foon: Konservatiivsem ja iroonilisem ellusuhtumine ei pruugi ülioptimistlikule või kergemalt riivatavale lugejale istuda.“

Kõlab nagu mesi kõrvadele, eksole! „Vanakooli pärl“ on tõeline kompliment, nii armas. Ja siis veel see hinnang „kirjutab kuratlikult hästi“. Ma lausa sulan heldimusest. Oojaa, jumalikkus kuulub jumalatele, sinnani ma veel ei küündi. Aga prillid on mul tõepoolest, need ma sain juba väga ammu, pärast seda, kui ma olin pirruvalgel lugedes oma silmad ära rikkunud. Aga irooniat ei ole ma oma prilliklaasides tähele pannud, pigem on need näpujälgi ja higi täis. Vahel silm üldse ei seleta. Tõsi, nii hull veel lugu pole, nagu juhtus ühel mu koolivennal algklasside aegu, kui too silmaarsti manu läks – no nägemist kontrollima – ja see siis võttis poisi prillid ja ütles: „Poiss, sinu puhul aitab sellest, kui sa oma prille ka mõnikord puhastaks.“ Vaat see oli iroonia.

Tänan, AI. Nii kena arvustus. Malbe selline. Ent üks minu suurtest ajaloolistest eeskujudest, Balthasar Russow, pidi maadlema palju jõulisema kriitikaga. Kui ta kirjutas oma Liivimaa kroonikat, eks siis tuli sinna kirja panna ka kõike, mis ette tuli. Tsiteerides jälle Ivan Oravat, siis ega ajalugu pole mingi värsiraamat, et siit loed ja siit jätad vahele. Tuleb kõik kirja panna, nii nagu oli, sest minagi olen juba vana mees ning mul istub surm esikus. (Ivan Orava mälestused, lk 89).

Russow sai pähe nii mis hirmus – et liiga palju kirjutas maarahvast ja liiga vähe on Moskooviat kritiseerinud, aga Saksa härrasid mitte nii heas valguses näidanud. Et Russow papist poiss polnud, see nähtud näiteks järgmisest lõigust, kus ta kirjutab venelastest Haapsalus 1576:

„Kui aga venelased lossi tulid, siis olid mõned Haapsalu junkrutest veel nii heas tujus, et ühel neist istus kaks aadlipreilit süles ja ta naljatles nendega. Selle suure muretuse üle ei saanud venelased küllaltki imestada ja ütlesid Hinrick Boussmannile, hertsog Magnuse õuejunkrule, kes seda ka pealt oli vaadanud: „Hinrick, mis imelikud inimesed teie sakslased küll olete! Kui meie, venelased, säärase lossi nii kergesti oleksime käest ära andnud, siis meie ei julgeks enam ühegi ausa inimese ees oma silmi üles tõsta ja meie suurvürst ei teaks, missuguse surmaga meid karistada. Sakslased aga Haapsalus julgevad mitte ainult oma silmi üles tõsta, vaid võivad ka veel preilidega mängida, just nagu nad oleksid oma asju hästi teinud.“ Sellele ei saanud Hinrick Boussmann midagi vastata, kuna ta seda ise oma silmaga oli näinud.“ (Balthasar Russowi Liivimaa Kroonika [1967], 245-246)

Nõnda siis pidi Russow olema selgrooga mees, et kõike kirja panna, mis piinlik näha oli. Ta kaevati laimu eest isegi kohtusse, mitu korda. Krooniku missioon. Jaan Kross on kirjutanud suurepärase ajalooromaani krooniku elust – „Kolme katku vahel“ -, mille ühe osa on instseneerinud ka Eesti Telefilm (1970). Soovitan üles otsida ja vaadata, leiab Jupiterist! Russowi osas särab Georg Ots, aga näha saab paljusid Eesti teatrilegende. Näiteks Heino Mandrit, kes võtab raesekretärina kritiseerida Russowi kroonikat. See ülesanne võttis mehe lausa kogelema.

Rae sekretaarius Topffil (Heino Mandri) on üht-teist öelda. Kolme Katku vahel (ETF, 1970)

Lõpetuseks parafraseerin Colas Breugnoni (keda Eesti teatris on mänginud samuti Georg Ots): "Noh, kirjutame veel!"

GERHARD SCHRÖDER KÄIS SÕBRAL KÜLAS - NOH JA SIIS...

 SISSEKANNE # 499

Kremli teatel osales Putini sünnipäevapeol (oh issand, kuidas me selle küll ära unustasime!) ka Saksamaa endine kantsler ja esimene Russenversteher Gerhard Schröder. Isake sai 74-aastaseks. Kantsler Merz nimetas Schröderi osalemist amoraalseks.

No Putin ja Schröder on ju vanad sõbrad, mis seal amoraalset on. Ühest mollist on juba teab mis ajast üheskoos suppi luristatud. Ega siis sõpra maha jäeta, kui too ebasoosingus on. See pole ilus. Vaat kui Merz ise oleks läinud Kremlisse peole, siis oleks see olnud sügavalt amoraalne.

Kaks taati ja vene ahi. (kuvatõmmis: ERR)

"Geradezu unmoralisch!". Merzi silmist peegeldub tõelise kristlase valu ja kannatus. (SCANPIX/AFP/Tobias Schwartz)

Aga mulle, vabandage väga, meenus Sojuzmultfilm, mida kauges lapsepõlves ikka vaadatud sai. Kuidas Pontu Pitsul külas käis. Allegooria. Aga tõsi. Küllap too pidu ka sedapsi läks!

Kuidas Pontu Pitsul külas käis (Sojuzmultfilm 1977)

UUS JAGUAR TYPE 01 TESTIB HUUMORISOONT

SISSEKANNE # 497

Jaguar Type 01 Ameerika yuppie'le (Mark Fagelson/PR)

Autodega on nii, et need köidavad harva mu meeli sedavõrd, et ma neist kirjutada viitsiks. Ega ma oska ka. Ma tean, et auto peab olema praktiline ja vastupidav, võimsust võiks jätkuda, tal võiks olla neli ratast ja rool, ruumi peaks olema ning siis tal võiks olla enam-vähem śikk välimus. Natuke kumerusi siin-seal tuleb kasuks. Mõni edev detail võiks olla, et oleks silmailu. Ühesõnaga, auto olgu natuke nagu naisterahva moodi, sest eks viibitakse temaga liikluses koos sageli mitu head aega ning see olgu siis juba kvaliteetaeg. 

(Disclaimer: ma räägin meesterahva seisukohast, aga naisterahvas võib näha kõike vastupidi - ja see on okei.)

Ma tüli ei nori ja läbisõidust kui olulisest näitajast ma üldse kõnelema ei hakkagi. Aga mind tõmbas käima välimuse teema. Ilu on vaataja silmades ja armunud inimene mõtleb teravad nurgad ka kumeraks, aga... no see viimane uudis Jaguarist... Khm!

Briti ajaleht The Guardian on meile ilmutanud uue Jaguar Type 01 profiili. Sel puudub tagaklaas, see ei mahu standardsele Ühendkuningriigi parkimiskohale ning selle hind - igati James Bondi rahakotile kohane - algab 132 000 naelast (172 000 USD). Auto on suunatud otse Ameerika turule, sellele rikkamale segmendile, kes töötavad tehnoloogiatööstuses ja joovad ainult kaerapiima, matchakohvi ning harrastavad vahelduvat paastu (intermittent fasting). Ning nende tervist kontrollib iga sekundi murdosa vältel Oura nutisõrmus (noh, see tiraad oli nüüd klassiviha ilming!). Nemad siis hakkavad sõitma (poosetama) Ameerika ultralaiadel magistraalidel, loodab Jaguari tegevjuht Rawdon Glower (58).

Uue Jaguariga loodetakse kõnetada nooremat ja rikkamat Ameerika sihtrühma, mitte eelmist "vananevat ja kõlapinda kaotavat" kliendibaasi, mis koosnes 50+ meestest. Tähendab, mr Glower lööb noa selga omaenda põlvkonnakaaslastele, valgenahalistele, konservatiivsetele meesterahvastele?? Ega selline reetmine heaga lõpe!

Kui seda disaini vaadata - no mulle tundub, et kõik disainerid on ülepeakaela ära koondatud -, siis see peegeldab hästi seda eksistentsiaalset kriisi ja tohuvabohu, mis valitseb ühe keskealise autotööstuse juhi peas, kui ta üritab mõelda cool'ilt ja olla noortepärane.  Vaat - ja teemegi teile auto: ultra-pika kapoti ja madala katusega muskliauto, millest on kaugele näha, kes võiks seal sees istuda.

Mina mõtlen (kadedusest, ikka kadedusest), et kui mul oleks nii palju raha, siis ei pea see automaatselt tähendama, et ma olen loll ja stiilitundetu. Kandilisemat asja annab välja mõelda. Pealegi, Elonil ja tema vennaskonnal juba on tema enda disainitud kirst, millega maanteedel kruiisida.

Kui see on aga see kuulus Briti kuiv huumor, siis... fair enough. Eks britid ole ennegi naljakaid autosid disaininud, nt Reliant Robin. Charmant! 

Ma huviga ootan Jeremy Clarksoni kommentaari.

Reliant Robin 1977, mille tähetund saabus Mr Beani Mini põhivaenlasena. (Wikipedia)

Peel P50 (1964) - ei ole AI, vaid kohe päris-päris auto - hea õlle järgi käia (Wikipedia)

Madness ja nende very english "Maddiemobile" (1959. a. Morris Minor): "Driving in my Car" (1982)

"GIRLS, DON'T FIGHT!..."

 SISSEKANNE # 492

Perno Postimees annab teadust, et Eesti taipoksi tippvõitleja Marie „Lumeleopard“ Ruumet – otse loomulikult pärnakas  (no tegelikult Sindist, tõele au andes) - pani oma meistrivöö taas mängu ning kaitses seda edukalt Bangkokis toimunud Rajadamnern World Seriesi (RWS) suurvõistlusel. Ruumet alistas viieraundilises heitluses USA ja Filipiinide taustaga, seni kaotuseta Desiree Wodickeri. Kohtunikud andsid kõik kolm häält tiitlikaitsja kasuks – Ruumet võitis punktidega 49:46.

Don't mess with Pärnu girls: Marie Ruumet (Rajadamnern World Series / Scanpix, via Pärnu Postimees)

Minule küll meeldib, et Pärnu tüdrukud laias ilmas skoorivad. Tõeline grrl-power. Ainult et peab siis kohe veri lendama! Võib-olla erutav…, aga mitte esteetiline. Meenub kunagine Kreisiraadio sketš: vastuseks eelmises saates kõlanud küsimusele pakume, et verine kodusea nägu. Õed Tihedad.

Kreisiraadio - Jahimehed (kreisipriee)

Vat mina olen pigem vanakooli mees ja ütleks pigem nagu inglise vanapoisist korteriperemees: 

"Tüdrukud, ärge kakelge! Kui, siis kenasti ainult patjadega ja pidžaamades…“ 

Eksole!

"Girls, don't fight... and if you do, fight nicely, with pillows and in jimjams..." (Black Books, S02E02)

VÄLJAPUDENEVAD AMETNIKUD

SISSEKANNE # 486

Vene absurdiklassikul Daniil Harmsil on tore jutuke, mis kannab tragikoomilist pealkirja "Väljapudenevad vanaeided". Ilona Martsoni tõlkes on see ilmunud ka eesti keeles, samanimelises kogumikus, ja see kõlab nii:

Üks vanaeit vahtis suurest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja läks katki.

Teine vanaeit upitas end välja allakukkunud eite vahtima, kuid temagi pudenes liigsest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja läks katki.

Siis kukkus aknast välja kolmas vanaeit, siis neljas, siis viies.

Kui kuues vanaeit välja pudenes, sai mul nende vahtimisest küllalt. Ma läksin Maltsevi turule, kus räägitakse, olevat ühele pimedale kingitud heegeldatud sall. 

(Daniil Harms. Väljapudenevad vanaeided. Tallinn, kirjastus Tänapäev, 2011, lk 56)

See jutuke tuli mulle meelde, kui lugesin ajakirjandusest uudisnupukest, kuidas hiljuti ametisse nimetatud Putini välisabi nõuniku, täpsemalt Rossotrudnitśestvo (Vene Föderaalamet sõltumatute riikide ühenduse asjade küsimuses) juhi Igor Tśaika kehakaal ja gabariidid on parajalt just niisugused, et teda ei anna väga lihtsalt aknast välja visata.

Sest Venemaal on kõrgete ametnike "väljapudenemine" aknast pikaajaline traditsioon - kuis muidu Daniil Harms mõistujutuks ainest sai.  Harms elas samuti veidral ja grotesksel ajal, kui riiki tüüris Jossif Vissarionovitś, kes ühelt poolt kuulutas, et elu on läinud paremaks ja lõbusamaks, teisalt paisus riik riigis - hirmus Gulag - justkui pärmi peal.

Teadupärast on Venemaal alates Ukraina sõja algusest mitmed tuntud ametnikud ja ärimagnaadid kummalistel asjaoludel aknast välja kukkunud ja hukka saanud. Ei usu, et pelgast uudishimust. (Või siis just liigsest uudishimust.)

Aga härra Tśaika jaoks peavad olema ebastandardsed aknaraamid. Kust neid võtta, eks ole. 

(kuvatõmmis: Postimees/Instagram)

SHARPIE UUED SEIKLUSED: GEOPOLIITIKA ON KUKEPEA!

SISSEKANNE # 480

Donald Trump otsis oma vana hea sulepea - Sharpie - sahtlipõhjast välja ning allkirjastas jälle ühe toreda exec orderi, millega tirriteerida kanadalasi, kes on olnud "nasty people" ja pannud Ameerika farmeritele tollimaksud peale. 

Trump ja Sharpie tegid korrektuure Ameerika kaardil ja Ontario järvest sai Lake America (without of). Geopoliitika on kukepea! Piisab heast sulepeast ja natuke taipu on kah vaja - ja ongi olemas. Enjoy! Lake America Great Again!

Ma hakkasin juba muretsema, et tükil ajal pole Valgest Majast midagi naljakat kuulda olnud. Nüüd tuli ära. Kuuldavasti tahab Donald oma Sharpie'le veel tööd anda. Miks ei võiks ka olla Ameerika ookeani?! Küsimus on ainult selles, et kumba ookeani nimetada - ida- või läänepoolset. 

Mina soovitan võtta ikka see suurem, see mis Hiina randa uhub. Mine tea neid hiinlasi, nimetavad äkki Hiina ookeaniks. Siis on häbi Californiasse minnagi. 

(Samas, California is a nasty state, Trumpi heiterid. San Francisco by the Chinese Ocean, not bad either.)

Exec order: Lake America Great Again! (CNN)

Geopolitics is easy-beasy! (@realdonaldtrump)

1991: YOU'VE COME A LONG WAY, BABY!

 SISSEKANNE # 478

1992. aastal ilmus Mihkel Muti sulest satiiriline romaan „Pingviin ja raisakass“, mis kirjeldab ühte päeva Tallinnas pöördelisel 1991. aastal, mil kõik „vana“ oli möödanikuks saamas, kuid „uus“ polnud veel kohale jõudnud. See on  selline omamoodi ajakapsel, fotosuurendus, milles iga pisemgi detail, olgu see tähtsusetu või ebamugavustunnet tekitav kui tahes, tuuakse päevavalguse kätte – hinnangut andmata. Kogu foon on neutraalne – see jääb täiesti lugeja enda südamele, kas ta näeb seda positiivses või negatiivses võtmes, tragikoomilisena või nostalgilisena, kas see mõjub masendavalt või hoopis ajatu satiirina. On väga tore, et Teleteater võttis vaevaks teha sellest kohe ka kaheosalise telelavastuse, mis pooldokumentaalses laadis järgib peategelase kulgemist, justkui töövarjuna (ehkki iroonia seisab selles, et ta on töötu ja kulgeb Tallinna tänavatel näiliselt sihitult, sattudes suvalistesse kohtadesse ja kohtudes seal „juhuslikult“ tuttavatega, kes kõik sehkendavad millegagi ja millegi nimel). Lavastuse pealkiri on tabavalt lakooniline – „1991“. (Vaata Jupiterist)

Päeva kangelane on kolmekümnendates eluaastates kõrgharidusega, aga sel hetkel töötu mees Eff (kellest võiks aimduda kirjaniku enda kirjanduslikku alter ego Fabiani). Teda kehastab võluva mitteosavõtlikkusega Madis Kalmet, kelle Eff on parasjagu amorfne, ei liha ega kala. Ta astub hommikul kodust välja, mis asub kusagil Tallinna kõdurajoonis (Kalamajas, nagu nähtub), astub justkui pooljuhuslikult, vastutahtsi, ent siiski kohusetundest kantuna, läbi oma endisest töökohast majavalitsusest, mis on niisama väsinud ja ilmetu kui sealtöötavad inimesed, ja läheb siis linna peale jõlkuma. Tee viib vanalinna, bussijaama ja keskturu kanti, sadamasse ja lennujaama ning muidugi Toompeale. Eff astub sisse hämaravõitu keldribaaridesse ja püstijalaõllekaisse, aga tal õnnestub ka tipus ära käia (sissepõige Gloriasse). Seejuures püsib ta lõpuni rollis, jäädes ühtviisi leigeks ja osavõtmatuks vaatlejaks. Mis on tegelikult ka loogiline, sest ühe päeva jooksul ei suuda ükski inimene ju sisuliselt muutuda.

Üldiselt on Tallinn neil päevil hall, porine, vaene ja ohtlik, nukker ja pidetu postsovetlik lagulinn. Nagu kõik Eestimaa linnad. Ainult et Tallinnas oli see kordi mastaapsem. Autod tossavad, teed on auklikud, fassaadid on murenenud, inimesed on mornid ja ilmetud. Aga selle kõige kõrval on tunda muutuste tuuli (nagu laulis selle ajastu hümni „Wind of Change“ loonud Saksa bänd Scorpions). Et siin me nüüd oleme, see on kole ja trööstitu – aga stardipositsioon on peaaegu võrdne kõigil: ole ainult mees ja kasuta juhust, sõlmi tutvusi, ole nahaalne, võta riske… ning saa rikkaks… või käi alla. Eff kohtub kireva seltskonnaga, kuulab nende saatusi ning kaalub eri võimalusi, kuidas haljale oksale jõuda, aga ei suuda otsustada, milline viis on kõige kiirem, kõige lollikindlam. Astuda ehk parteisse? God only knows…

Mulle see telelavastus kohutavalt meeldib. Ka raamat on tore, ent lavastus pakub hindamatut visuaali. Üks kaader räägib rohkem kui lehekülg olukirjeldust. See on tõepoolest ühe päeva ajakapsel. Seda tasub vaadata nüüd kui head võrdlusmaterjali, et meil on läinud päris kenasti. See peaks olema lausa kohustuslik vaatamine. Kas me sellist Eesti vabariiki tahtsimegi?? Jah, üldjoontes küll. Nobody’s perfect. Aga praegu on siiski rohi rohelisem ja taevas sinisem.

Et mitte siinkohal lõpetada kurikuulsa vuntsinäo parafraasiga 17. novembrist 1935 – „Жить стало лучше, товарищи. Жить стало веселее“ (oops, I did it already!) – siis ütleks lihtsalt nii:

*            *            *

Proto-REF: "Keda need sinu vaated huvitavad! Sehkendama peab, sehkendama!"

Proto-SDE: "Aga meie delegatsioon käis juba europarlamendis, keskkonnakaitsekomitees... ja varsti tulevad siia ÜRO vaatlejad,"

Proto-Isamaa: "Me tahame nende kuradi limukatele näidata, nad müüvad Eestimaa maha! Muud ei ole kui lakuvad Moskva perset, üks kompromiss teise otsa!" 

Proto-EKRE: "Siin sees ongi Eesti küsimus. Ma viin ta praegu rahvusvahelisele areenile." - "Kas teda seal veel ei olegi?" - "Ei. Eelmine kord ma ei saanud teda üle viia. Vene toll ei lubanud."

Proto-Keskerakond: "Ma ostsin endale mikrouuni. Me paneme Eesti omariikluse sinna sisse küpsema. Küll siis Eesti asi saab hoogsama arengu."

*            *            *

The Scorpions - Wind of Change (1991)

NAGU KAKS TILKA VETT

SISSEKANNE # 475

Interneeduses tehakse nalja ja visatakse õhku mõte, mis oleks kui… paneksime hr Mart Juurele pr Ülle Madise juuksed. Tulemus on ju hämmastav. Nagu kaks tilka vett. Tõesõna!

Aga see on täitsa tõsine asi tegelikult. Me oleme leidnud by chance pea sajaprotsendiliselt autentse teisiku tulevasele – nüüd võib seda vast juba kindla peale väita, sest Isamaa erakond asus pr Madise selja taha – presidendile. Teisikut on väga vaja. Sest kui tulevane president siirdub visiidile mõnda mässulisse maakonda, kus rahvas tahab ilmtingimata rahulolematuse ilminguna teda tooreste munadega pilduda – eriti kurjad on Võrumaa inimesed, teab ekspääminister Kaja Kallas nentida -, siis ei tea rahvas kunagi täpselt, kas sihtmärk oli proua president või hoopis rahvakoomik Mart Juur.

Aga õhtul – hoidke siis piip ja prillid – tuleb eetrisse Rahva Oma Kaitse… Oh aeg!

Kumb on kumb? Paras pähkel. (Naljasahtel FB / Valtrik Pihl)

VANA KULD: Vladimir Voinovitś. KARVAMÜTS

 SISSEKANNE # 473

Lugesin uuesti läbi Vladimir Voinovitśi „Karvamütsi“  (1987, e.k. 2002, EKSA) – väga tabav nõukogude argielu absurdseid tahke lahkav romaan. Kirjanik Jefim Semjonovitś Rahlin ja tema kompromissitu võitlus karvamütsi pärast. Karvamütse jaotatakse Kirjanike Liidu liikmetele hierarhilistel alustel: silmapaistvaimatele kirjanikele põdravasikanahast, tuntud kirjanikele piisamrotinahast, tunnustatud kirjanikele koopaoravanahast, reakirjanikele küülikunahast. Jefim Rahlin on toimekas juudi vanamees, kes on kaheksateist aastat olnud Kirjanike Liidu liige ja kirjutanud üksteist raamatut, mis, tõsi küll, on pikad ja igavad, kuid see-eest ühesõnaliste pealkirjadega, et neid saaks lükkida ristsõnadesse – mis omakorda on jälle nagu maast leitud reklaam.

Rahlin kirjutab ainult headest inimestest ning püüab ka ise olla väga hea inimene. Kes on Rahlini arvates hea inimene? Otse loomulikult see, kes seab ühiskondlikud huvid isiklikest kõrgemale. Uurimislaeva kapten, maaki ammutav kaevur, maavarasid otsiv geoloog, raskusi trotsiv arst. Ning kasulikku lugemisvara tootev rahvakirjanik. Nagu ta ise.

Ja tal on juba olemas ilus hundinahast müts. Ühel päeval kuuleb Rahlin, et kirjanikele eraldatakse karvamütse ja olgugi et tagasihoidliku inimesena ei pea ta seda üldse tähtsaks, ootab ta siiski tunnustatud ja produktiivse nõukogude kirjanikuna üht soliidset mütsi. Paraku antakse talle vaid keskmise karvkattega kassi nahast müts, mille peale Rahlin tõeliselt solvub. Talle, kel juba on hundinahast müts! Pealegi on kolleeg Kostja Baranov, kes on kirjutanud vaid ühe raamatu, kuid enamjaolt laaberdab ringi, saanud küülikunahast mütsi ning säärane ebaõiglus krutib Rahlini sassi. Ja kuigi neid mütse saab osta turult iga suvalise hangeldaja käest, on nüüd asi on põhimõttes. Algab tragikoomiline mütsiodüsseia, mis päädib õnneliku lõpuga: Rahlin saab oma ihaldatud karvamütsi – tõsi küll, surivoodil. Nii et väga tore sissevaade breźnevistlikku ühiskonda, mille totrusest sündis ometigi nii palju anekdoote. Soovitan soojalt. 10/10.

Raymond Queneau. ZAZIE SÕIDAB METTROOGA

 SISSEKANNE # 470

rahvaraamat.ee

Mul on uus lemmikraamat. Raymond Queneau on kirja pannud pöörase keelekasutusega ja anarhistliku vaibiga loo 13-aastasest provintsitüdrukust Zazie’st, kes saabub koos emaga ühel kenal päeval rongiga Pariisi. Ema sokutab tüdruku nädalavahetuseks onu Gabrieli hoole alla, et teha tripp uue armukese juurde, aga eneseteadlikul Zaziel on  ainult üks kinnisidee – sõita kuulsa metrooga. Paraku-paraku, c’est la France! Muidugi olid metrootöötajad alustanud just streiki! À quoi d'autre pouvez-vous vous attendre ?

Kuna ihaldatud metroo on suletud, põgeneb hakkaja ja isepäine Zazie onu juurest, et omapäi suurlinna avastada. Ta seikleb mööda Pariisi, külastab Eiffeli torni ja satub pidevalt koomilistesse ning ettearvamatutesse sekeldustesse, kohtudes veidrate linnaelanikega, näiteks taksojuhtide, kingafetišistide, libapolitseinike  ja teiste kahtlaste tüüpidega, kes muudavad oma identiteeti. Ka onu Gabrielil on oma kummaline saladus. Peale metroo ihaleb Zazie siniseid teksapükse, mis olid tollal mässumeelsuse ja vabameelsuse sümboliks – ning keeldub olemast põhimõtteliselt kombekas hästiriietatud ja hea lastetoaga nukulik tütarlaps. Vastupidi, Zazie on brat - isepäine, mässumeelne, otsekohene, pisut kaootiline ja täiesti filtreerimata, kes ehmatab täiskasvanuid oma jultumuse ja irooniaga. Tema parasiitväljend on „Mon cul!“ („Persetki!“), mida ta kasutab söögi alla ja söögi peale, st igal korral, kui täiskasvanu talle närvidele hakkab käima või lihtsalt tüütab ning on vaja paika panna.

Sündmustik on kiire, hüplik ja meenutab koomiksit või tummfilmi tagaajamist. Queneau ehitab üles täiusliku absurdi, kus täiskasvanud käituvad nagu lapsed ja 13-aastane Zazie on sageli seltskonna kõige elutargem ja pragmaatilisem liige.

Teose suurim väärtus on selle keel. Queneau astub valusalt varbale akadeemilisele, kangele prantsuse keelele. Ta kirjutab sõnu üles nii, nagu neid päriselt tänaval hääldatakse (näiteks kuulus alguslause "Doukipudonktan" ehk "D'où qu'il pue donc tant" – "Nokküllikkaiisevad!"). Släng, roppused ja filosoofilised arutelud eksisteerivad siin kõrvuti.

Kui otsida teosest mingit lineaarset süžeed või üleüldse mingit loogikat, siis seda ei ole. See on kaootiline rollercoaster, põrgulikult lõbus, nahaalne ja absurdne. Tegelased lobisevad vahetpidamata ja tormlevad nagu peata kanad, aga selle näilise virvarri käigus joonistub välja terav-tabav ühiskondlik satiir kerglase turismitööstuse, arutu sahmerdamise, ametnike juhmuse ning ajast-arust ühiskondlike tavade vastu. Vint on kõvasti peale keeratud, ent selle klounaadi varjust tõusetub väga eluterve, elujaatav suhtumine. Prantslaslik joie de vivre.

Ja selle kõige pani kirja keeleuuenduslik prantsuse kirjanik Raymond Queneau (1903-1976) juba aastal 1959 (!). Juba järgmisel aastal tegi Prantsuse uue laine tõusev täht, režissöör Louis Malle, sellest samanimelise filmi („Zazie dans le métro“, 1960), kus peategelast kehastas 10-aastane Catherine Demongeot (tema ainus filmiroll, hiljem sai temast õpetaja; muide, ka Zazie tahtis saada õpetajaks – omadel põhjustel 😊). Onu Gabrieli rollis astub üles  Philippe Noiret, hilisem väga prestiižikas Prantsuse kino karakternäitleja). Film on hüplik, naljakas ja sürrealistlike kinotrikkidega slapstick-komöödia, mis järgib raamatut sõna-sõnalt ning seda on ka peetud dadaistliku kino tippteoseks. Muide, 1962. aastal lõi laineid Vladimir Nabokovi romaani alusel vändatud film „Lolita“, mille kohta Nabokov on öelnud, et Zazie’d kehastanud Demongeot sobinuks kõige ehedamalt kehastama ka Lolitat, ent Demongeot oli pisut liiga noor. (Aga tõsi on, et tänapäeva eetika ja moraali arvestades mõjuks Zazie lugu enam kui kahtlasena: alaealine tüdruk ja kahtlased-kohtlased mehed, pluss räme keelepruuk. Siiski, missugune võiks olla pisut tumedakoelisem Zazie, seda võiks aimduda Ameerika neo-noir indie kinost „Freeway“ (1996), milles zazielikku karakterit kehastas Reese Witherspoon).

Üksteist punkti kümnest tahaks anda tõlkijale Heli Allikule, kelle jaoks teose eestindamine võis olla Heraklese mõõtu vägitegu. Raymond Queneau, kes juhtis OULIPO-nimelist uuendusmeelset kirjandusrühmitust, mille sihiks oli mässata akadeemilise Prantsuse kirjanduse ja keelereeglite vastu. Zazie räägib tänavakeelt, sulandades slängi ja keelemurdeid, neelates alla tähti ja sulatades kokku sõnu, markeerides nii kiiret kõnepruuki, mida prantslased argielus kasutavad. Näiteks väljend „Skeutadittaleur“ kirjutataks  prantsuse keeles korrektsena „Ce que tu as dit tout à l'heure“ („See, mis sa just praegu ütlesid“). Või „Chsuis Zazie“ – korrektselt „Je suis Zazie“ („Mina olen Zazie“).  Või „Kouavouar?“ – Prantsuse keeles „Quoi voir?“ („Mida vaadata?“). Vaata ka siit.

Üks katkend peaks ikka kah olema. Olgu see siis Zazie’ vestlus onu Gabrieli ja tolle sõbratari Marceline’iga elukutsevaliku teemal.

 

„Mina,“ teatas Zazie, „tahan koolis käia, kuni olen kuuskend viis.“

„Kuuskend viis?“ kordas Gabriel tsipa üllatunult.

„Jaa,“ ütles Zazie, „ma tahan õpetajaks saada.“

„See pole halb amet,“ ütles õrnalt Marceline. „Saab pinssi.“

Viimase lause ta lisas automaatselt, sest tundis hästi prantsuse keelt.

„Persetki!“ ütles Zazie. „Ega ma pinsi pärast itaha õpetajaks saada!“

„Muidugi mitte,“ ütles Gabriel, „seda mei arvanudki.“

„Millepärast siis?“ küsis Zazie.

„Sa võiks meile rääkida.“

„Sest sa isei mõtle välja, jah?“

„Noored pole tänapäeval suu peale kukkunud!“ ütles Gabriel Marceline’ile.

Ja Zaziele:

„No aga räägi, miksa siis tahad õpetajaks saada?“

„Sest ma tahan lapsi kiusata!“ vastas Zazie. „Neid, kes on minuvanused kümne aasta pärast, kahekönne aasta pärast, viiekönne aasta pärast, saja aasta pärast, tuhande aasta pärast, ma tahaks, et mul oleks alati põnne, kelle elu põrguks teha!“

„Ahaa,“ ütles Gabriel.

„Ma käitun nendega nagu viimane nõid. Ma panen nad parketti lakkuma. Ma sunnin nad tafflilappi sööma. Ma torkan neile sirklid tagumikku. Ma annan neile saapaga perse. Sest ma hakkan saapaid kandma. Talvel. Nii kõrgeid (śest). Suurte kannustega, et neil persenahka nülgida.“

„Aga tead,“ jäi Gabriel rahulikuks, „kui ajalehti uskuda, siis ei liigu tänapäävane haridus just selles suunas. Vibisegi vastupidi öelda – püieldakse õrnuse, mõistmise, lahkuse poole. Eks ole, Marceline, nii ju lehes kirjutab?“

„Jah,“ vastas õrnalt Marceline. „Aga sina, Zazie, kas sulle on koolis liiga tehtud?“

„See veel puudus!“

„Ja pealegi,“ ütles Gabriel, „kahekönne aasta pärast polegi enam õpetajaid: nad on asendatud kino, televiisori, elektroonika, selliste asjadega. Sellest rääkis ka ükspäev ajales. Kas ei rääkinud, Marceline?“

„Jah,“ vastas õrnalt Marceline.

Zazie vaatas korraks enda ees avanevasse tulevikku.

„Siis ma hakkan astronaadiks,“ teatas ta.

„Õige jutt,“ vastas Gabriel tunnustavalt. „Õige jutt, ajaga tuleb kaasas käia!“

„Jaa,“ jätkas Zazie, „ma hakkan astronaadiks. Ma hakkan marsslasi piinama!“

Gabriel lõi vaimustusest käega vastu kintsu:

„On sel plikal alles palju ideid!“

(Queneau 1959 [2026]: 21-23)

"Zazie metroos" (1960, Criterion)

Kas tõsielu või unenägu?

"Noh, kassa lõbutsesid hästi?" - "Nii ja naa." - "Kas sa mettrood nägid?" - "Ei." - "Mis sa siis tegid?" - "Ma jäin vanemaks."

"ÕIGE GRILL MUUDAB KIBEDA SIBULA MAGUSAKS." REKLAAM JA HUUMOR

 SISSEKANNE # 468

Rannarootsi Lihatööstus/FB

Rannarootsi Lihatööstus mõtles kesk mõnusat suve välja karamelliseeritud sibulaga grill-liha ning andis tehisarule ülesandeks teha sellele üks reklaam, mis ka reklaam on. Rannarootsi promptis, tehisaru genereeris. Ja vaat mis välja tuli. Nii mõnigi poliitik leidis, et see on rahvusvahelise vaenu õhutamine ja sõda on kasutatud turunduse eesmärgil.

„А что это у вас на заднем плане, дорогие колбасники? Идея в том, чтобы каждый, кто купит вашу колбасу, думал, что жрет обгорелого врага? Или я как-то неправильно трактую, извините, язык маркетинга? Вот жеж идиоты. Правду говорят, кому война, а кому мать родна,“ kurjustas keskerakondlane ja europarlamentäär Yana Toom oma feissari seinal millegipärast vene keeles ja lisas juurde resoluutse lubaduse inglise keeles: „Rannarootsi - never again.“

Keskerakonna juht Mihhail Kõlvart valutab südant pika tiraadiga oma FB seinal:

„Me kõik teame, et käib sõda. Samuti teame hästi, et sõnal sibul on Eestis juba ammu ka halvustav tähendus vene keelt kõnelevate inimeste kohta. Seda tähendust tunnistab ka Eesti Keele Instituut. Sotsiaalmeedias avaldatud reaktsioonide põhjal otsustades ei tekitanud see reklaam inimestes naeratust ega muiet, vaid ärritust ja hirmu. Ning seda nii eesti kui ka vene emakeelega inimeste seas.

Praeguses keerulises geopoliitilises olukorras, kus julgeolekuriskid on suuremad kui kunagi varem, tekib paratamatult küsimus: kelle huvides on sellised provokatsioonid? Kellele on kasulik valada õli tulle ajal, mil ühiskonnas on niigi liiga palju umbusku, vastandumist, valu ja viha? Sõda Ukrainas mõjutab kogu Euroopat ja on tekitanud pingeid mitte ainult kogukondade vahele, vaid ka perekondadesse, töökollektiividesse ja inimeste sisse. Miks peaks neid pingeid sellisel viisil võimendama?

Ajalugu õpetab, et massiline vägivald ei alga laskudest. See algab keelest, kujunditest ja sümbolitest, mis muudavad inimeste alandamise ja dehumaniseerimise rahvuse, etnilise kuuluvuse või mõne muu tunnuse alusel samm-sammult vastuvõetavaks. Inimesi põletavate ahjudeni ei jõutud üleöö – kõik algas pilkamisest ja alandamisest. Kui inimene muutub sümboliks, probleemiks või pilkeobjektiks, muutub järgmine samm psühholoogiliselt juba märksa lihtsamaks.“

Mis me siis õigupoolest reklaamplakatil näeme? Visuaal on selline, et kaks muhedat meest grillivad liha, kandes T-särke, mille varrukatel on Ukraina lipu embleemid. Taustal, meeste selja taga rannajoonel tõusevad taevasse paksud mustad suitsusambad, mis meenutavad sõjatandri fotosid. Pildi all on tekst „Õige grill muudab kibeda sibula magusaks“. Mis ei ole ju vale. Aga kuna vernikulaarselt kasutatakse sõna „sibul“ sageli venelaste kohta käiva halvustava väljendina, loeti siit välja vihjet vaenlase põletamisele või hävitamisele. Härra Kõlvart näiteks luges välja suisa vihjed natsidele ja põletusahjudele. Oh seda russofoobset kannibalirahvast eestlast!

Mulle tuli nüüd kohe meelde kurtmine meedias, kuidas tänapäeval on raske nalja teha, eriti seda piiripealset ja mustemat, sest inimesed on muutunud hapramaks, tundelisemaks, on minetanud oskuse ridade vahelt lugeda ja üleüldse solvuvad kergemini. Võtavad kõike liiga isiklikult. Jaan Pehk tegi sellest isegi laulu. Sellest johtuvalt ei kujutagi enam ette, et rahvusringhäälingu eetris võiks kõlada näiteks Kreisiraadio kurikuulus neegri-sketś („Pane meeter, neeger!“). Või mäletate Tujurikkuja sketši küüditajatest ja Eesti perest, kes oli õnnest leilis, et saab minna kaugele maale reisile – terve perega ja veel täitsa tasuta!

"Sinu jaoks on see karneval..." (Kreisiraadio/kreisipriee)

"Lõpuks ometi! Me oleme seda nii kaua oodanud!" (Tujurikkuja/Catapult Films, 2009)

Noh ja veel tuleb meelde Ivan Orav, kes oma mälestustes kirjutas väliseestlaste kojusaabumisest ja nende kohtumisest Eesti elu eripäradega:

„Oi, meie Torontos teame väga hästi, et Eestimaal elasid kõik inimesed käed raudus,“ seletas see loll ja vahtis mind totakalt uudishimuliku näoga. Mul viskas nii ära, et karjusin: „Mis teie seal Torontos ka teate! Kahju, et sa neljakümne neljandal aastal paadiga põhja ei läinud, napakas!“

„Hehehehee!“ naeris loll. „Kas see polegi mitte see kuulus eesti huumor?“

„Jah, see ta on,“ vastasin mina tigedalt. /…/

Muide, tehisaru ise seletab eesti huumori omapära nii:

„Eesti huumor on unikaalne segu põhjamaisest vaoshoitusest, eneseirooniast ja ajaloolisest karastusest. See peegeldab otseselt eestlase iseloomu ja kultuuritausta.

• Must ja eneseirooniline: eestlased armastavad naerda iseenda ja oma murede üle.
• Sünge alatoon: nalja tehakse sageli surma, vaesuse ja ebaõnne üle.
• Ellujäämismehhanism: must huumor on ajalooliselt aidanud rasketest aegadest üle saada.
• Kritiseeriv: eneseiroonia kaudu juhitakse tähelepanu ühiskonna valukohtadele.
• Kuiv ja vaoshoitud: eesti huumor ei ole häälekas ega ülevoolav.
• Sarkasm: tugevalt arenenud sarkasm ja lühikesed, nõelavad märkused.“

Nõnda siis on lood Eesti huumoriga – take it or leave it. Rannarootsi tabas selle reklaamiga muidugi otse kümnesse, sest üks õige hää ja tubli päriseestlane kiirustab nüüd poodi seda grill-liha ostma, mida pr Toom ja hr Kõlvart kangesti boikottida tahaks. Rannarootsi võiks isegi öelda, et tahtsime parimat... aga jeebel küll, läks paremini veel!

Mis puutub aga sibulasse ja selle konnotatsiooni, siis ei pruugi see ju ülepeakaela olla pejoratiivne. Sibul on väga kasulik ja vajalik köögivili. Aga kui meenutada Gianni Rodari allegoorilist jutustust „Cipollino seiklused“ (1951), mis oli osavalt lastekirjanduseks maskeerunud ühiskonnakriitika Mussolini-ajastu Itaalia pihta, siis seal oli sibulapoiss Cipollino ja tema taat, vana sibul Cipollone, läbinisti positiivne tegelane, kes võitles julma ja lollaka vürst Sidruni türannia vastu. Nii et kui asja sedaviisi vaadata – ei maksa solvuda, ei maksa. Sibul olla on auasi. Maha Sidrun, rüütel Tomat ja parun Apelsin! Rohkem sibulat grilli peale!

Kuula mõnusat kuuldemängu Cipollinost siit. Cipollinole on sedapuhku hääle andnud Jüri Krjukov.

RETRO: KUI MUSTAMÄE TEE ON LIIGA PIKK, EHK KÄITE SIIS KOSMOSES ÄRA...

 SISSEKANNE # 458

Sotsmeedia uudistevoos sattus mulle ette väike videoklipike Nõuka-Eesti ringvaatest kusagilt kuuekümnendatest, mille sisuks on kino ehitamine magalarajooni. Kaadris on tõeline sotsrealism par excellence!

Iseenesest kriitikas kui sellises midagi erakordset ju polnudki. Seda tehti palju ja ka üpris vaimukalt, sest nõuka-aegne modus actandi ja modus vivendi tootsid küllaldaselt materjali. See oli omamoodi kultusźanr – päheandmine, aga mitte niisama lihtlabase retoorikaga, vaid sageli kriitikat niimoodi kombineerides, et olulisim öeldi ridade vahel. Enamikku meist oli elu koolitanud lugema ridade vahelt. Võiks isegi öelda, et see oli baasoskus. (Samasse kategooriasse käis ütlus, et suurim karistus Nõukogude Liidus polnud mitte reaalselt kinnimajja istuma minna, vaid elada viis aastat ilma tutvusteta.)

Päheandmine oli niisiis üsna tavapäraselt viljeldav peen kunst, millega resoneeris nn enesekriitika, st iseendale tuha pähe raputamine kollektiivi (avalikkuse) ees. Olid meil nii üleliiduline „Krokodill“ kui kodumaine ekvivalent „Pikker“, aga žanri lipulaev oli ikkagi „Fitil“ (Süütenöör), mida näidati tihti enne kinoseansi algust.

Antud ringvaatelõik muidugi „Süütenööri“ mõõtu välja ei anna, kuid selgelt on näha inspiratsiooni allikas. Päris vaimukas tekst, peab ütlema. Reaalsus oli muidugi kole-kole. Klipis tõdeb diktor, et mustamäelased saavad endale ometi kord kino, näete, sellise tikutopsi. Aga see sunnik ei taha valmis saada, üks tähtaeg teise järel läheb mööda. Pärast tehakse lööktööd. Pärast mida omakorda lapitakse lööktöö praaki. Siis antakse pähe: otsitakse süüdlasi, karistatakse süütuid ja autasustatakse kõrvalseisjaid.

Päeva tsitaat, ühtlasi videoklipi lõppakord, soe soovitus tongue-in-cheek: „Seltsimees ehitusminister, kui Mustamäe tee on teile liiga pikk, ehk käite siis Kosmoses ära?“

Mustamäelased saavad kino. Lõik Nõukogude Eesti ringvaatest. (Siim Suurpere / FB)

RETRO: AUU, TÖÖLE!

 SISSEKANNE # 457

Tööpõlgurite häbipost, Pärnu kesklinn, 1975. "Auu, tööle!"  Seltsimehed otsivad....

(Nagu ikka, nõuka-aja viljastavais tingimusis oli üks tarvilik "U" postilt ära kukkunud, jättes niiviisi kahetsusväärselt eksliku, lausa vastupidise sõnumi. Aga me ju teadsime!) 

(Foto Jari J Luukkoneni kogust)

SCAM, SCAM, SCAM, WONDERFUL SCAM...! (EI PEA JU OMA PINNI KUHU IGANES TOPPIMA!)

 SISSEKANNE # 452

Monty Pythoni Lendaval Tsirkusel oli legendaarne sketš spämmist, mille kohviku ettekandja (Terry Jones) loeb ette menüü, kus absoluutselt iga roog sisaldab rämpsliha SPAM. Toidud muutuvad järjest absurdsemaks: "muna ja späm", "muna, peekon ja späm", "späm, späm, späm, muna ja späm" kuni roogadeni, mis koosnevadki peaaegu ainult spämmist. Kohviku nurgas istub rühm viikingeid, kes hakkavad iga kord, kui sõna "späm" mainitakse, valjusti laulma ja janditama: "Spam, Spam, Spam, Spam... Lovely Spam! Wonderful Spam!". See laul muutub nii valjuks, et matab enda alla kogu abielupaari ja ettekandja vahelise vestluse.

Sketš pilkas Teise maailmasõja järgset Briti argireaalsust, kus konserveeritud sealiha SPAM (Spiced Ham, USA ettevõtte Hormel Foods toode) oli kõikjal – seda eksporditi massiliselt just Suurbritanniasse ja oli normeeritud värske sealiha asemel väheseid kättesaadavaid lihatooteid - , ning muutis selle absurdseks metafooriks infomürale, mis lämmatab igasuguse sisulise suhtluse. 1970. aastaks, mil sketš eetrisse läks, oli brittidel sellest odavast konservist kõrini. See sümboliseeris igavat, monotoonset ja pealesurutud toiduratsiooni, millest oli võimatu pääseda.

Sketśi järgi sai nime tänapäevane rämpspost. 1980. aastatel, kui sündisid esimesed interneti-eelsed arvutivõrgud (nagu Usenet ja varajased jututoad), hakkasid kasutajad Monty Pythoni sketši eeskujul üksteist lollitama. Kui keegi tahtis vestlust saboteerida või kedagi foorumist välja süüa, hakkas ta tekstiaknasse lõputult trükkima sõna "SPAM SPAM SPAM", kopeerides viikingite käitumist. See kuvas kogu ülejäänud kasuliku teksti ekraanilt välja ja muutis suhtluse võimatuks. Sellise käitumise ja Pythoni sketši otsese seose tõttu hakati kõiki soovimatuid, massiliselt saadetud ja sisutühje e-kirju ning reklaame nimetama rämpspostiks ehk spämmiks.

Monty Pythoni kuulus "Spämmi" sketś (BBC/Monty Python Flying Circus, 1970)

See sõna paaritub väga hästi teise kurikuulsa terminiga SCAM ehk skämm, mis olemuselt ei ole lihtsalt vargus, vaid usalduse kuritarvitamine. Pettuse anatoomia põhineb psühholoogilisel manipuleerimisel, kus ohvrile luuakse illusioon millestki kasulikust:

• kasvupinnas: petturid mängivad inimlike omaduste peale, nagu heausksus, naiivsus, hirm või kasuahnus.
• pakkumine: ohvrile lubatakse midagi erakordset (nt kiiret tulu, odavat toodet või romantilist suhet).
• konks: tehingu realiseerimiseks peab ohver tegema ettemakse, jagama isikuandmeid või pangapoole paroole. Nagu kirjeldab ERR portaal Novaator, on skämmi puhul reeglina kõik esitatud faktid valed ja erinevalt tavapärasest äriskist ei ole see tehing kunagi mõlemale osapoolele kasulik.

Spämmi ja skämmi seos on ilmne, kuid spämm üksi on vaid tüütu infomüra, kuid skämm on selle laastav kaksikvend, mis on võtnud epideemilised mõõtmed. Ma olen korra tähelepanu juhtinud, et peab olema väga valvas – endalgi oli tegemist kummaliste telefonikõnedega Leedust ja Slovakkiast, Portugalist ja Ühendkuningriigist, mis käisid lainetena: paar päeva järjest tuli kümneid kõnesid, siis oli nädal-paar vahet ja jälle kordus sama.

Seevastu spämmi on tulnud kogu aeg, seda ma isegi ei märka enam, kuid vahetevahel tuleb huvitavaid õngitsuskirju, kus rõõmsalt jagatakse oma õnnestumisi pärandiga või lotovõiduga või laenuvõtmisega (mõelge, inimene on õnnelik, et sai LAENU, ja kiidab selle eest isegi issandat – nagu juhtus Rumeenia kodaniku Cristian Davidiga (usume!), kes ärgitas kõiki sarnast kogemust saama).

Keegi Cristian David jagab oma õnne laenuvõtmisel ja soovitab teistelegi sarnast kogemust (kuvatõmmis siinse blogi kommentaariumist)

Aga, inimesed, olge valvsad! Täna tuli avalikuks, et Eesti Kunstnike Liit on skämmerite käest kõvasti pügada saanud. Koguni 700 000 eurot olevat tuuri pandud. Politsei sõnul räägitakse sellest kui hoiatavast juhtumist, aga seda raha enam tagasi tõenäoliselt ei saa, sest see on kantud välismaale nelja tuule poole.

Juhtumis on kaks kannatanut ehk lisaks kunstnike liidule on kannatanuks ka raamatupidaja, kes andis kelmidele ära ka isikliku pangakaardi, ning tema kaotatud summa on mitmekümne tuhande euro suurune. Jah, raamatupidaja… muidu usaldusväärne inimene, aga hirmus kohusetundlik, uskus, et teeb politseiga koostööd, aitab paljastada petturite võrku, teeb ühiskondlikku head. Tassis pangakaardigi „heade inimeste“ kätte. Appi! Ikka veel, pärast kõiki neid eelmisi juhtumeid,  millest on räägitud „Pealtnägijas“ ja „Kuuuurijas“ söögi alla ja peale. Tundub, et vähe on räägitud. Tundub, et on olnud spämm, spämm, spämm… Või on petturid niivõrd andekad Viplalad, et suudavad ära tinistada kelle iganes.

Antud juhtumi puhul on muidugi lihtne elukaugete kunstnike üle ilkuda, kes elavad pea pilvedes ega märka maiseid muresid, kuid ära on tinistatud ka soliidseid ärimehi, finantskirjaoskusega inimesi ja isegi politseiametnikke ennastki. Sest nagu on märkinud üks politseiuurija, on igaühe jaoks olemas temale vastav petuskeem, mis ootab vaid lansseerimist – meie asi on see õigel ajal ära tunda.  Tuleb tõdeda, et kõigi petuskeemide ema on ahnus – seda nii ühelt kui teiselt poolt. Tahe investeerida, tahe kasu saada. Seda ei tule pahaks panna, see on ettevõtlikkuse alus. Tasub lihtsalt juhinduda kunagise sotsiaalministri Toomas Vilosiuse elutervest soovitusest mitte toppida oma tilli igale poole. Mis laiemalt tähendab ju ka seda, et oma PIN-koode ei tohi iga ettejuhtuva käsu peale kuhugi sisse toksida. Safety first!

"ME SÕIDAME BU-BU-BULGAARIASSE!"

 SISSEKANNE # 450

Ivan Orav (Alberto Moravia) vaatab mõtlikult resultaati. "Mingisugune Bulgaaria! See pole riik, vaid kirbutsirkus!" (foto: European Union/EP)

Eks minagi vaatasin poole silma ja kõrvaga Eurovisiooni, kus ilma tegid Iisrael ja Austraalia – toredad Euroopa riigid mõlemad – ning Soome, kes oli favoriit, ei võitnud jälle. Ja kihlveokontorites läksid panused vett vedama, sest Soome pidi võitma, aga kes panustas Iisraelile, oleks peaaegu jackpoti saanud. Siin oleks pidanud Mossad veel pisut pingutama.

Aga et Bulgaaria? No teate!! Minusse kargas Ivan Orava ärgas ja kompromissitu vaim.

„Oh, teie, koerad!“ needsin valjusti ja häbenemata.

„Ära sõima!“ vastasid mu kunagised sõbrad. „Elu tahab elamist, mis mõtet on vastu tuult süljata. Näe, saame sõita Bulgaariasse!“

„Mida te teete seal Bulgaarias!“ ei jätnud ma nende hinge rahule. „Mingisugune Bulgaaria! See pole riik, vaid kirbutsirkus!“

„Seal tehakse häid kompotte ja persikumahla,“ leelotasid juudased.

„Mis loom see persik on?“ küsisin mina. „Eestlane ütleb ikka virsik!“

„Ei, persik!“ vaidlesid kameeleonid. „Kui me hääle andsime, võeti meilt tõotus, et me ütleme edaspidi virsiku asemel persik. Siis saame Bulgaariasse!“

„Koerad!“ alustasin ma reipalt uut sõnavõttu, aga kes mind kuulas – keksiti ringiratast ja lauldi: „Me sõidame Bu-bu-bulgaariasse! Bul-bul-bulgaariasse! Ja ostame pee-ee-eersiku!“

No täitsa persik!!

"Me sõidame Bu-bu-bulgaariasse! Bul-bul-gaariasse!" (foto/kuvatõmmis: kroonika.delfi.ee)

Darina Nikolaeva Yotova kuulutati 70. Eurovisiooni võitjaks (foto: Tobias Schwarz/AFP)

*        *        *

Loe lisaks: A.Kivirähk. (2001) Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed.  Tallinn, Kirjastus Varrak, lk 92-93.