SISSEKANNE # 458
Sotsmeedia
uudistevoos sattus mulle ette väike videoklipike Nõuka-Eesti ringvaatest
kusagilt kuuekümnendatest, mille sisuks on kino ehitamine magalarajooni. Kaadris
on tõeline sotsrealism par excellence!
Iseenesest
kriitikas kui sellises midagi erakordset ju polnudki. Seda tehti palju ja ka
üpris vaimukalt, sest nõuka-aegne modus actandi ja modus vivendi tootsid
küllaldaselt materjali. See oli omamoodi kultusźanr – päheandmine, aga mitte
niisama lihtlabase retoorikaga, vaid sageli kriitikat niimoodi kombineerides,
et olulisim öeldi ridade vahel. Enamikku meist oli elu koolitanud lugema ridade
vahelt. Võiks isegi öelda, et see oli baasoskus. (Samasse kategooriasse käis
ütlus, et suurim karistus Nõukogude Liidus polnud mitte reaalselt kinnimajja istuma
minna, vaid elada viis aastat ilma tutvusteta.)
Päheandmine
oli niisiis üsna tavapäraselt viljeldav peen kunst, millega resoneeris nn
enesekriitika, st iseendale tuha pähe raputamine kollektiivi (avalikkuse) ees. Olid
meil nii üleliiduline „Krokodill“ kui kodumaine ekvivalent „Pikker“, aga žanri lipulaev
oli ikkagi „Fitil“ (Süütenöör), mida näidati tihti enne kinoseansi algust.
Antud
ringvaatelõik muidugi „Süütenööri“ mõõtu välja ei anna, kuid selgelt on näha
inspiratsiooni allikas. Päris vaimukas tekst, peab ütlema. Reaalsus oli muidugi
kole-kole. Klipis tõdeb diktor, et mustamäelased saavad endale ometi kord kino,
näete, sellise tikutopsi. Aga see sunnik ei taha valmis saada, üks tähtaeg teise
järel läheb mööda. Pärast tehakse lööktööd. Pärast mida omakorda lapitakse
lööktöö praaki. Siis antakse pähe: otsitakse süüdlasi, karistatakse süütuid ja
autasustatakse kõrvalseisjaid.
Päeva
tsitaat, ühtlasi videoklipi lõppakord, soe soovitus tongue-in-cheek: „Seltsimees
ehitusminister, kui Mustamäe tee on teile liiga pikk, ehk käite siis Kosmoses
ära?“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar