SOTSIAALDEMOKRAAT RAHATEMPLI EES

 SISSEKANNE # 453

Hommikul, kui virtuaalse seitungi lahti lõin, sain üllatusena teada, et Tallinna linna püstitatakse (see tähendab – on juba püsti pandud) ratsamonument. Sellel postamendi otsas kappaval hobusel ei istu sedapuhku mitte kindral Laidoner, vaid hoopis proua Oinas, Alma Ostra. Monument asub Juhkentalis, täpsemalt Liivalaia-Juhkentali ristmiku haljasalal, Arteri keskuse ees. Ma olen ka ise juhkentaallane ja mu tee viib sealt sageli mööda – nii et on, mida imetleda.

Kohe valmiv ratsamonument: Alma Ostra-Oinas kappab võitlusesse kapitalistlike rahaveskite vastu, aga dominant on ilmne. (Foto: Juhkentali selts / FB)

Aga Juhkentali selts on tõstnud hädakisa, et kas nii ikka passib. Nemad on tahtnud ikka monumenti Härjapea jõe kadunud vesiveskile, aga nüüd on skulptor Flo Kasearu sinna teinud hoopis ratsamonumendi võitlevale feminismile. Sest proua Alma Ostra-Oinas oligi üks esimesi feministe – meie oma Aleksandra Kollontai. Neid mõlemaid võiks kummardada praegune LGBTQ+ kogukond kui teerajajat, sest näiteks Kollontai (1872-1952) oli omal ajal tõeline nais- ja võrdõiguslikkuse etalon, käilakuju, Nõukogude Liidu diplomaat, kes käis ringi nahkses mantlis, elas värvikat seltskonna- ja eraelu, propageeris vabaarmastust ning tundis end poliitiliste intriigide tõmbetuultes otsekui kala vees. Lisaks oli ta ellujääja, teda ei võtnud ükski repressioon. Teda on kehastanud veenvalt, võluvalt ja kompromissitult muide Hilja Varem – Mati Undi lavastuses „Kollontai“ (1980, vaata siit).

Alma Ostra-Oinas (1886-1960) oli sarnase kaliibriga naine, kes elas fassaadabielu Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise juhtivtegelase Aleksander Oinasega, kuid eks ta oli  isepäisem kui ajastu normid ette nägid. Koos abikaasaga oli ta rahuläbirääkimiste eesmärgil kontaktis põrandaaluse Eesti kommunistide juhti Viktor Kingissepaga. Aga enne Oinast oli ta abielus VSDTP aktivisti ja hilisema kommunistide juhi Jaan Anvelti endaga. Nõnda siis oli proua Ostra-Oinasel korralik register all ning Eesti Vabariigi jaoks oli ta kahtlemata kõva pähkel hallata. Poliitiline politsei hoidis silma peal, sest Ostra-Oinas oli kahtlane kahte moodi – esiteks sotsiaaldemokraat, pluss kontaktid kommunistlike tegelinskitega, ja teiseks feministlikud vaated. Ei teagi, kumb oli suurem patt – kas flirt kommunismiga või avalik feminism -, aga mõlemad „ismid“ olid rahvuskonservatiivsele Eenpalu-Pätsi-Laidoneri Vabariigile küllalt ebamugavad. Alma Ostra-Oinasest on Vikerraadios pajatanud ka üks "Eesti loo" sarja saade (kuula siit).

Kaunis ja mässuline Alma Ostra-Oinas (1886-1960) (foto: Vikipeedia)

Selline lugu siis. Monument kui niisugune on üks asi, aga ma ei saa pihta väga selle ratsamonumendi loogikale. Miks peab Ostra-Oinas hobusel istuma? Mis seos sel on? Väejuht ta polnud. Aga sümboolses mõttes ühiskondlik avangard ehk ometigi? Et võitles ja ajas õigust taga, lüües kiilu patriarhaadi kohorti? Aga kas ta istub täku või mära seljas? Seegi on oluline, kuivõrd ühel feministil ei sobi kindlasti täku selga ronida. See tekitaks liigseid.. eee… ütleme … allusioone.

Teine küsimus on muidugi ka see asukoht. Foto illustreerib suurepäraselt probleemi. Kommunist (okei, sotsiaaldemokraat) kapitalistliku pühamu, rahatempli – Swedbank -, ees, mis pealegi kõrgub üle tema. Kus see siis passib! See demonstreerib ju ehedalt, mis kapital domineerib. Pistke oma sotsiaaldemokraatlikud ja feministlikud väärtused sinnasamusesse… Lootusetu donkihhotlus kapitalistlike rahaveskite vastu.

Teisalt on monumendi asukoht ikkagi parem, kui Võllamägi, mis jääb sealt mõne sammu kaugusele.