VARAJANE ÖÖBIK LAULIS RAJULT

 SISSEKANNE # 460

Mõnikord tuleb sotsmeedia algoritmidele olla üliväga tänulik, sest kuis muidu on võimalik jõuda põnevate obskuursete avastusteni, nagu näiteks alljärgnev lugu Röövel Ööbikult, keda mina teadsin Kohtla-Järvelt pärit postpunk-bändina, mis ujus laiemasse teadvusesse kusagil 1989-1990 ja võttis Eesti alternatiivmuusika skeenel sisse kindla koha. Sooja koha, sest Röövel Ööbikut on kriitikud ikka armastanud ning tal on ka tugev fännibaas. Seda postpunki sai omal ajal kõvasti kuulatud.

Aga et olemas on ka Röövel Ööbiku toore pungi periood, seda ma ei teadnud. No täna sain teada. On muidugi üpris loogiline, et enne postpunki on päris punk. Röövel Ööbik kõlab oma algusaastail üpris toorena, aga seda on kaunis tore kuulata. Võiks ka öelda, et kuuldav on väga amatöörlik, kriipiv ja obskuurne – kõrval hakkab valus -, ent punk ei pea olema esteetiliselt kaunis. Kui ta sellele eesmärgile pürgib, siis ta pole enam punk, vaid pungisarnane asi. Samas, punk manifesteerib ja on võib-olla taotluslikult räme (kole) – ja siis on seegi juba omamoodi esteetiline. Punkesteetika.

Eestis on muidu olnud päris vingeid punkbände, sealjuures väga eriilmelisi. On püha ja puutumatu JMKE, suured korüfeed Velikije Luki ja Generaator M, vähemtuntud Kopli Otell ja ABS, glämpunk Kulo, mocking punk Päratrust jne, uuemal ajal näiteks Köömes ja Kurjam. Tasub need kõik üle kuulata.

Aga Röövel Ööbiku lugu „Kaks külameest“ on nüüd mu pleilistis kindlalt igavesti sees. Aasta oli 1986, kui Röövel Ööbik kõneles (sest see ongi justkui selline also sprach Zarathustra – õpetlik dialoog, kogu traagika pooleteistkümnes minutis, DIY-mentaliteedi ehe näide). Algses koosseisus laulis Uno Laur, Raul Saaremets tagus trumme, Allan Hmelnitski plõnnis kitarri ja Kuldar Poska küttis bassi. Ja olupilt oli selline:

„Tere, Toomas!” —

„Tere, Tõnu!”

„Kuidas elad?”

„Kurbi sõnu kuuled, kulla sõber. Paha! Põletasin talu maha. Järele ei jäänud notti, nüüd ma kannan kerjakotti!”

„Kuidas nõnda? — Nali naljaks!”

„Nõnda neh, jäin päris paljaks! Jõulu ajal sõime, jõime, kapist karjajaagu tõime — eks ta ikke pähe hakka… Võtsin küünla, läksin lakka hobustele tooma toitu. Küünal kukkus, tõstis loitu… Päästsin elu, aga puhas, kõik mu varandus on tuhas! — Kuidas käib siis sinu käsi?”

Kurb Eesti pastoraal. Elu on siukene, näh!

Röövel Ööbik - Kaks Külameest (1986)

KÜMME AASTAT ILMA... DAVID BOWIE (08.01.1947 - 10.01.2016)

 SISSEKANNE # 384

Don't let me hear you say

Life's taking you nowhere, angel

...

Look at that sky, life's begun

Nights are warm and the days are young

Juba kümme aastat ilma...

Aga siiski... Golden years - well spent years...

Mälestades David Bowiet (08.01.1947-10.01.2016), kuulan tema plaate. Esimene Bowie plaat, mida tervikuna kuulasin, oli „Hunky Dory“ – tõsi küll, piraatsalvestusena kasseti pealt. Esimesed kaks teadlikult ja ausal teel soetatud Bowie CD-plaati olid „Heroes“ ja „Scary Monsters“. Minu kümme Bowie lemmikalbumit läbi aegade on:

Station To Station (1976, RCA) – võimas teos, minu meelest kõige bowielikum plaat üldse; lavale astus uus karakter – Kõhn Valge Hertsog (Thin White Duke), pealt külm ja arrogantne, seest habras ja soe. Krautrocki mõjud. Eno viljakas koostöö Bowiega sai alguse pärast seda plaati.

Station To Station (1976 / 1981, Christiane F soundtrack)

Low (1976, RCA) – pisut depressiivne ja melanhoolne - nagu plaadi nimigi ette ütleb -, aga väga ilus, pluss sisaldab laulu „Sound and Vision“, mis kätkeb endas kogu Bowie maailma esteetikat.

Sound & Vision (1977 / live 1990)

Scary Monsters (1980, RCA) – plaat, millega lõppes Bowie kuldaeg – 70ndad -, viimane tugev tervikalbum, meeleolu sätib paika nukker-melanhoolne ja retrospektiivne „Ashes To Ashes“

Ashes To Ashes (1980)

Lodger (1979, RCA) – Berliini triloogia viimane, ühtlasi kõige optimistlikum ja popilikum plaat, veidi nagu new wave. Boys keep swinging: life is a pop of the cherry, when you're a boy

Boys Keep Swinging (1979)

The Rise And Fall Of Ziggy Stardust and the Spiders From Mars (1972, RCA) – sellel on kõik hitid; kui ma seda tippkümnesse poleks pannud, siis ma oleks toime pannud pühaduseteotuse.

Starman (1972, Top of the Pops)

Hunky Dory (1971, RCA) – Bowie hakkas hipiks. Sisaldab laulu „Changes“: Time may change me, but I can’t trace time.

„Heroes“ (1977, RCA) – põhiline sellel albumil on muidugi nimilaul ja ikooniline albumi kaas. Sisaldab muuhulgas Kraftwerkist inspireeritud laulu „V2 Schneider“;

"Heroes" (1977)

Young Americans (1975, RCA) – plastiline valge soul, nn philly-sound, mida on hea kuulata küünlavalgel ja veiniklaas peos. Bowie oli selja taha jätnud glämrokkari karjääri ning Ziggy Stardusti persoona oli lõplikult maha maetud. Algas yuppie-jumala, Thin White Duke’i aeg. Pisut läks veel aega. Aga... Do you remember president Nixon, do you remember the bills you had to pay... or even yesterday?

Young American (1974/1975, Dick Cavett Show)

1.Outside (1995, Arista/BMG/Virgin) – Bowie taastulemine, ambitsioonikas koostööprojekt Brian Enoga. Mõne jaoks ehk liiga eklektiline kontseptalbum, kuid minu jaoks ajaproovile hästi vastu pidanud. Standout track #1 „Strangers When We Meet“, standout track #2 „I Have Not Been To Oxford Town“;

Strangers When We Meet (1995)

Aladdin Sane (1973, RCA) – Glämm-Bowie kõige rafineeritumal kujul: Ziggy Stardusti kõrgpunkt;

Drive In Saturday (1973 / live in Paris 1999)

Blackstar (2016, ISO Columbia) – võimas ja hästi ajastatud luigelaul; plaat ilmus Bowie sünnipäevaks, kaks päeva hiljem lahkus maestro Elüüsiumi väljadele.

I Can't Give Everything Away (2016, post mortem viimane singel)

TIGER LILLIES TALLINNAS. SOLD OUT!

SISSEKANNE # 373

Tiger Lillies Paavli kultuurivabrikus, 21.11.2025 (foto: RR)

Tallinnas andis sel reedel kontserdi Inglise trio The Tiger Lillies, kelle loomingulised juured peituvad kabaree, vodevilli, music halli’i ning pungi traditsioonis ning õigupoolest ollakse häbitu sulam neist kõigest. Keskset asutajaliiget Martyn Jacques’i on nimetatud kõrge falsetto tõttu kriminaalseks kastraadiks, helipilti loovad akordion ja kontrabass, mis pole just kõige seksikamad instrumendid popansambli jaoks. Aga Tiger Lillies’i sobivad nagu rusikas silmaauku.

Minu teadvusesse jõudis Tiger Lillies kusagil 2004. aasta paiku, kui ma käisin teatris vaatamas VAT teatri etendust „Kolumats“, mille muusika pärines Eriti Kurva Muusika Ansambli töötluses Tiger Lillies’i repertuaarist: 1998 ilmus neil Heinrich Hoffmanni lugudel põhinev album „Shockheaded Peter“ (Struwwelpeter, 1845), mis saatis samanimelist muusikali. VAT Teatri etendus jättis sügava mulje, kuivõrd etenduses, mille eesmärk on olla moralitee üleannetutele jõmpsikatele, kes ei vasta ühiskondlikele ootustele, saavad nad kõik viimseni surma eriti võikal moel. Lapsena mul oli see raamat eestikeelses tõlkes olemas, kusjuures selle 1982. a. kujundus vastas üksühele Saksamaal 1917. a. välja antud raamatule. Siis tundusid need lood mulle niisama õudsed kui vendade Grimmide tumesünged lood Hansust ja Gretest või Charles Perrault’ muinasjutud sarimõrtsukast rüütlist Sinihabemest.

Eestikeelne väljaanne 1982 oli identne (foto: Wikipedia)

Kui ma „Kolumatsi“ etendust käisin vaatamas, olin ma lapsepõlve traumast üle saanud ning Tiger Lillies’i looming vastas täielikult mu tollasele maailmapildile. Mul oli ka üks sõber, kes juba oli Tiger Lillies’i austaja, niisamuti nagu talle meeldis ka Tom Waits, kes ei seisa Tiger Lillies’ist sugugi kaugel. Nii hakkasin kuulama Tiger Lillies’t ühes Tom Waitsiga, aga kui armastus viimase suhtes on aastatega pisut jahenenud, siis side Tiger Lillies’iga on seda suurem. Teisalt võib öelda, et nende loominguline pärand, nende produktiivsus on sedavõrd kõrge – 42 plaati 36 tegevusaasta jooksul (1989-2025) -, et armastuse leek ei saa kustuda – kogu aeg visatakse kütet alla. Ma olen nende andunud fänn olnud nullindate algusest saadik ja ma olen kuulanud kõiki stuudioplaate, need on mul olemas häbematult ripituna digitaalsel kujul („Ära uhkusta, tead! Mul on külgkorviga Jawa!“, ütleks seepeale vist üks Kreisiraadio tegelane, Jürarrac Park,  Hannes Võrno kehastuses).

Samas, see loominguline küllusesarv võib mõjuda ka veidi häirivalt ning desorienteerida isegi hardcore-fänni, sest kui ta läheb kontserdile, et kuulata hitte, siis milliseid?? Kraftwerkiga on asi selge: tal on umbes paarkümmend hitti, milliseid kõiki saab eelduste kohaselt kuulda. Aga Tiger Lillies’i puhul on tegemist enamasti kontseptuaalsete albumitega, mis pääsevad esile just tervikesituses. Näiteks Covid-19 teemal on  kolm plaati. Nendega ainuüksi võib terve kontserdi ära täita. Ühte kolmest saab vaadata siit. Klassikalises mõistes hitte ongi Tiger Lillies’i puhul keeruline välja tuua, kergem on reastada personaalseid eelistusi. Sest Tiger Lillies pole kunagi olnud edetabelibänd, kuhu lai fännibaas ja muusikatööstuse promo loovad üheskoos vastava asetuse, mis on siis justkui bändi populaarsuse mõõdik. Tiger Lillies on selle kõige vastand, tal on iga austajaga omaette privaatne ja intiimne suhe.

Ma kuulsin kontserdil ära umbes viis lemmiklugu/hitti, õigupoolest suutsin need ära eristada. Kahjuks nii mõnigi lugu läks kaotsi, sest kontserdipaik – Paavli kultuurivabrik - on pisut nihkes kontseptsiooniga seda tüüpi bändi jaoks. Jah, õhkkond oli intiimne, barjääri bändi ja kuulajate vahel polnud, kuid ei olnud ka istekohti. See oli püstijalakontsert, kuhu oli müüdud täpselt nii palju pileteid, et tunne oleks nagu Tallinna kiludel konservikarbis. See on hea üksnes juhuks, et kui minestama kipud, siis ei ole karta põrandale kukkumist. Aga kui tahad kuulata, siis… nojah, see pole see koht. Lõppude lõpuks vajub ikka keegi oma õlletopsiga selga, või siis astud ise kellelegi varvastele. Ei ole stiilne, üsna tüütu on. Baari võiks ka kontserdi ajaks kinni panna. Maja tahab teenida, ma saan aru, aga pagan, see pole väliüritus, see pole õllesummerdamine.

See on ka minu ainuke etteheide. Järgmine kord, kui Tiger Lillies otsustab taas tulla, võiks organiseerida toolid ja vähem pileteid müüa, pandagu siis kulude katteks mõned eurod piletile otsa. Praegu jäi veidi kaootiline mulje. Iseenesest võib see näida pungina, aga kogemus on ikka kaos.

Alljärgnevad kolm lugu igatahes kõlasid ja sellest on ütlemata hea meel.

Tiger Lillies - Heroin (2017)

Tiger Lillies - Banging in the Nails (13 Jesuses)

Tiger Lillies - Stupid Life (2025)

JÕUJAAM KÜTTIS SAALI KUUMAKS. KRAFTWERK TALLINNAS... JA MUUD ASSOTSIATSIOONID

SISSEKANNE # 371

 

Tallinnasse jõudis Multimedia tuuri raames legendaarne Saksa elektropopi kvartett Kraftwerk. Nad on käinud siin ka varem, aastatel 2004 ja 2018, kuid minul õnnestus neid näha alles nüüd. Ehkki ma olen nende pühendunud austaja olnud juba kaugelt üle kolmekümne aasta.

Õigupoolest puutusin Kraftwerki loominguga kokku juba varastel kaheksakümnendatel, kui väikese poisina kohalikku meediat tarbisin. Igal argipäeval kell kolm kõlas Eesti Raadio esimeses programmis tuttav signatuur, mis juhatas sisse ilge nõuka-aja progaganda saate „Piirist piirini“, mille kohta Harri Tiido on meenutanud, et selle tarbeks mõeldi eetrimaterjal koha peal, n-ö käigu pealt, välja – keegi nagunii seda tõsiselt ei võtnud, ei saate tegijad ega ammugi kuulajad. See saade lihtsalt „käis“ eetris, kuid signatuur mulle meeldis. Ega ma siis veel teadnud, et see oli varastatud Kraftwerki signatuurpalast „Trans-Europa Express“ (1977), mis rääkis hüpnootilisest rongisõidust läbi Euroopa, Viinist Düsseldorfi, kus kohtuti David Bowie’ ja Iggy Popiga. Omamoodi ridadevaheline iroonia peitub selles, et muusikajupp piirideta Euroopast juhatas sisse saate „Piirist piirini“, kuivõrd Nõukogude Liidus reis sellega tavainimese jaoks piirduski.

Aga ega sellega piirdutud. Teine Kraftwerki tunnuslugu, nende läbilöögilugu „Autobahn“ (1974) sai Eesti televaatajale tuntuks läbi ETV telesaate „Maailm täna“, mis algas pöörleva gloobuse ja „Autobahni“ esimeste helidega. Siis istusid tumedas lakoonilises stuudios teenelised väliskommentaatorid Simon Joffe, Gabriel Hazak, Vambola Põder ja Tõnu Kõrda ning rääkisid, kuidas kapitalistlik maailm pöörleb hukatuse poole ja mida kurja Washingtoni reaktsiooniline administratsioon jälle sepitseb (aga ma olen kindel, et meeste nägudelt võis tuvastada kerget muiet). See analoogsüntesaator kõlas lummavalt, aga muidugi ma siis ei teadnud, et nii algab 23-minutiline opus magnum „Autobahn“ – selle loo ajal jõudis omal ajal Tartu-Tõrva-Pärnu liinibuss igatahes Elvasse välja (testitud!).

Muidugi-muidugi, kohe tuleb meelde ka Kuldse Trio üle võlli cool paroodia 1980. aasta vana-aastaõhtu saatest, Kiftwärki nime all. Lugu „Mina olen Robert“ lendas igatahes kõrgelt, video oli kah ütlemata vaimukas. Luksepp Mati isa mul, nimeks pani tema mul... See oli loomulikult Kraftwerki legendaarne „Die Roboter“ (1978).

 

Kuldne Trio aka Kiftwärk - Mina olen Robert (1980) 

 

Kraftwerki loomingut kasutasid ära ka mitmed meediakontsernid, näiteks BBC. Meelde tuleb MTV ja nende vaheklipp „Musik Non Stop“ (1986). Aga sealt teenis Kraftwerk autoriõiguste pealt korraliku kopika. Eesti raadio ja televisioon vaevalt et kopikagi andsid, kui mitte arvestada fonoteeki soetatud plaadi maksumus. Arvestades, kui tihti Kraftwerki looming eetris käis, jäi neil saamata arvestatav summa.

Aga minu esimene teadlik puutumus Kraftwerkiga oli siiski alles 1991, kui neil oli just ilmunud remiks-kogumik „The Mix“. Ma lindistasin selle Pärnus komisjonipoest soetatud AGFA kassetile, Pärnus asuvas helisalvestusstuudios Hommiku tänaval. Salvestati miskipärast ainult ühele poole, seega 60-minutilisest plaadist läks kaotsi 15 minutit. Teisel kassetipoolel oli tollal popp Chyp-Notic (mis kadus kiiremini ajaloo prügikasti kui kevadine lumi), ning see oli kohustuslik kaasaand.  Nagu Breźnevi pakike. Kui julgesin protestida, siis omanik ütles, et tal on programm nii sätitud ja muuta ei saa. Väga paindlik oli tal see kliendipoliitika tõesti. Muide, teist tollast superplaati, Erasure’i „Chorus“ (1991), sai lindistada koos miski imalmagusa Saksa ślaagribändiga...

Ahjaa, mäletan, et kui Kraftwerki „The Mix“ jõudis mulle koju samal päeval, kui Moskvas algas augustiputś. Mõtlesin üle jõe koju sõites, et nüüd on kõige sellega lõpp.  Muretsesin, et see võib nüüd olla viimane Lääne muusika...

Eilne kontsert oli mul esmakordne kogemus Kraftwerki n-ö laivis näha, mistap puudub mul võrdlusmoment. Küll aga saan tunnistada, et oli ikka elamus küll! Jõujaam töötab endistviisi täiel võimsusel, kuigi alles on vaid üks originaalaku – Ralf Hütter. Teine asutajaliige, Florian Schneider-Esleben, lahkus  meie seast 2020. aastal (vaata ka siit). Kaks meest klassikalisest koosseisust – Karl Bartos ja Wolfgang Flür – on oma teed läinud juba väga ammu. Ent 79-aastane Hütter hoidis jõujaama oma kindlates kätes ja allahindlust ei teinud. Kui ma algul pelgasingi, et lähen vaatama tolmust puhtaks nühitud museaali, mis ei tekita suuremat emotsiooni, siis läks otse vastupidi. Nagu Postimehe ajakirjanik sedastas, ajas Kraftwerk publiku kompuutri lühisesse ja küsis retooriliselt, kas see ehk olnudkiaasta parim kontsert. Kirjutan alla.

Kontserdil kõlasid kõik tuntud Kraftwerki lood alates 1974. aastast. Minu jaoks olid kõrghetked siis, kui kõlas „Spacelab“ (1978), „Autobahn“ (1974/1991), „Das Modell“ (1978), „Man Machine“ (1978), „Radioactivity“ (1975/1991), „Trans-Europa Express“ (1977), „Tour de France“ (1983) ja „Computerwelt“ (1981). Kõiki neid lugusid toetas väga võimas visuaal.

Isiklike lemmikute hulgast jäid kõlamata „Europe Endless“ (1977),  "Antenna" (1975) ja „Tanzmusik“ (1973), oleks tahtnud mõnda lugu esimeselt kolmelt plaadilt (Kraftwerk (1971), Kraftwerk 2 (1972) ja „Ralf & Florian“ (1973)), aga see-eest tegi Hütter kummarduse lahkunud Jaapani elektromuusika legendile Ryuichi Sakamotole. Kõlas melanhoolne Sakamoto-David Sylviani lugu „Forbidden Colours“ (1983). Liigutav źest: ka robotid on inimlikud.

Soovitan lugeda Janar Ala artiklit Autobahni 50-aastase juubeli puhul. Asjalik ja respekteeriv sissevaade. Lugu on loetav siin.  

David Bowie ja Kraftwerki vastastikune mõju avaldub ilmselgelt 1976. a. Station To Station albumi nimiloos, mida saab vaadata siin.

 

 Kraftwerk - Spacelab (1978). Kosmoselaev lendab üle Eesti, alates 01:30. 

 

 Kraftwerk - Autobahn (1974); tabatud on plaadiümbrise esteetikat, kus ilma tegid Volkswageni "põrnikas" ja Mercedes-Benz. Kusjuures põrnika numbrimärk D KR-70 viitab Düsseldorfi päritolule, KR on Kraftwerk ja 70 asutamisaastale 1970. Mercedese numbrimärgi arv 74 viitab Autobahni albumi väljatulekuaastale (1974)

Kraftwerk - Trans Europa Express (1977)

 

 Ryuichi Sakamoto & David Sylvian - Forbidden Colours (1983, filmist "Häid jõule, mr. Lawrence)

MÜRAROKKI GUADALAJARAST, MEHHIKOST (MARIACHIS NOT INCLUDED)

 SISSEKANNE # 363

 

Millest räägivad filosoofid omavahel? Mida ütleks Descartes Kantile?  Sellest on kirjutatud paks raamat., mis on internetist hästi kättesaadav. Kes soovib, võib lugeda Archive.org saidilt. 

For your pleasure: https://archive.org/details/modern-philosophy-descartes-to-kant-etienne-gilson-thomas-langan.  

Aga just see on olnud inspiratsiooniallikaks Mehhiko mürarokiansamblile Guadalajarast, Jaliscost. Väga diip, kümme punkti nime eest. Nagu veebist lugeda võib, alustas bänd juba aastal 2001 ning algses koosseisus olid kõik naised. Selles 2023. a. videos, mille kuvas mulle ette YouTube’i algoritm, pärast Tiger Lillies’i kuulamist, esinevad ka mehed, sest bändis olla aset leidnud suur pereheitmine.

Täitsa vinge rokk. Mariachisid ei olegi, aga mis sellest. Slaavi nimega solist Sandrushka Petrova ei kõla ka just mehhikopäraselt, aga mis sellest. Tänud algoritmile, kes loo minu jaoks välja kaevas ja kuulama pani. Mõnikord on hea sattuda suurkorporatsioonide lõa otsa ja sööt alla neelata. Pealegi, vaevalt me ilma MTV-ta teadnuks, kes kurat on Duran Duran, Spandau Ballet või Classix Nouveaux.

 

Descartes a Kant - After Destruction (2023)

ÕRN BRUTALIST

 SISSEKANNE # 343

 

Vaatasin Brady Corbet’ eepilist (fiktiivset) eluloofilmi  „Brutalist“, mis on monumentaalne nii sisu (vaim vs võim) kui kestuse (üle kolme tunni) poolest. Film räägib Ungari juudist, geniaalsest arhitektist Laszlo Toth’ist (Adrien Brody), kes holokaustist napilt pääsenuna emigreerub USA-sse venna Attila (Alessandro Nivola) juurde ning peab alustama nullist. Peagi ristuvad ta teed mõjuvõimsa ja jõuka ärimehe Harry Lee Van Bureniga (Guy Pearce), kes palkab ta ehitama suurt ambitsioonikat kogukonnakeskust – oma ema mälestuseks. Varsti põrkuvadki egod ja visioonid, kontrolliv mõjuvõim ja kompromissitu vaim.

EPLiarvustusest (13.03)  lugesin, et teemalt ja natuurilt on Brody karakter „Brutalistis“ sarnane tema rolliga „Pianistis“, kuid sõgeduse ja mõistlikkuse piiril pendeldav arhitekt on näitleja sõnul mõnevõrra isiklikum – Brody vanavanemad pagesid sõja eest USA-sse umbes samal ajal, kui tema karakter filmis. See seletab ka oskuslikku ungari keele kasutust ja aktsenti, millega näitleja varases lapsepõlves kokku puutus. Sellegipoolest põhjustas keeleteema aasta alguses suurt furoori, kui monteerija Dávid Jancsó tunnistas, et kasutas peaosatäitjate Brody ja Jonesi ungari keele parandamiseks tehisintellekti. See tekitas filmimaailmas tulise arutelu tehnoloogia rolli üle loomingus, olgugi et Corbet’ sõnul näitlejatööd see ei mõjutanud. 

„Brutalisti“ tugev külg on hästi õnnestunud visuaal ja struktuur, mis taotluslikult ja rõhutatult järgib arhitektuuri põhimõtteid. Produktsioonidisainer Judy Becker on loonud tehisliku arhitektuuri, mis peegeldab Tóthi pilku ja tunnetust ruumidest. Kõrgustesse kerkivad hooned, higised džässiklubid ja bauhauslikult autentne lihtsus – kõige selle tabamiseks oli Beckeri jaoks oluline säilitada sõja üle elanud kunstniku trauma. Eksperimentaalsed kaadrid Van Bureni Instituudist ehk suurest brutalistlikust monoliidist, mille Van Buren palub Tóthil oma varalahkunud ema mälestuseks ehitada, on kui vaikiv ood koonduslaagrite ja sõja kõhedusele, mis ilmselgelt Tóthi läbivalt filmi jooksul kummitab. Verbaalselt ta oma tundeid ei väljenda, kuid seda teeb kogu maailm tema ümber. (EPL, 13.03).

Mul on ainult sellest kahju, et ma ei taibanud seda filmi kinno vaatama minna. Mõtlesin, et üle kolme tunni filmi arhitektuurist vaadata on igav. Mida ta ei ole, võin siiralt öelda. Filmil on päris mitu süvitsi minevat kihti, kohandumise ja sulandumise teema – need ei ole üks ja seesama – on kõige nähtavamalt esil. Aga kindlasti on see suure ekraani film, nagu näiteks Nolani filmid „Interstellar“ ja „Oppenheimer“ või Kubricku „2001: kosmoseodüsseia“. Neid võib vaadata teleri ekraanilt, aga märkimisväärne osa fluidumist läheb paratamatult kaotsi. Nimelt kasutatakse selles filmis erilist vana kooli VistaVisioni tehnikat, mis on 1954. aastal loodud haruldane laiekraan-filmiformaat pakkumaks kinopublikule visuaalselt suurejoonelisemat elamust. 70 mm formaat on laiem ja detailsem, mis annab teravama pildi ja võimsama elamuse, kuid selle töötlemine ja projektsiooni seadmed on võrreldes 35 mm või digitaalsete lahendustega tunduvalt kulukamad (ibidem).

Filmi helimaastikul on samuti tähtis roll. See on massiivne ja rõhuv nagu monoliit, mida peategelane ehitab. Ent geniaalne võte oli minu meelest panna filmi lõputiitreid saatma alljärgnev lugu. See seostub mul nüüd alati „Brutalisti“ filmiga, lisades viimasele mänglevat kergust. Tõesti, geniaalne käik. :)

 

La Bionda - One For You, One For Me (1978, live BR3)

 

 

Gianni Rodari. MAHA ÜHEKSA! - Esimese septembri puhuks.

 SISSEKANNE # 338

 

 

Esimene september on teadmiste päev. Sel päeval on ikka alustatud uute horisontide poole püüdlemist.  Ühtlasi tähendab see ka väljumist mugavustsoonist. Lapsed lähevad kooli,  Adolf läks Poola. Uudishimu tõukab tagant, kogemused õpetavad.

Otsisin riiulilt välja Gianni Rodari – kes teadagi on ka Cipollino isa – jutukogu, mis tänaseks on mul üsna kapsaks loetud. Tänase teadmistepäeva puhul sobib järgnev õpetlik jutuke nagu valatult:

Õpilane oli ametis arvutamisega:

„Kolmteist jagada kolmega on neli, üks jääb meelde Kirjutan neli. Kontrollime. Kolm korda neli on kaksteist, üks juurde – kolmteist. Võtan maha üheksa…“

„Mitte mingil tingimusel!“ hüüdis sel hetkel üheksa.

„Kuidas?“ küsis õpilane.

„Miks sa karjusid „maha üheksa“? Mis kurja ma olen sulle teinud? Või olen ma mõni rahvavaenlane?“

„Aga ma…“

„No muidugi, ma arvasin kohe, et sa hakkad ennast vabandama. Ma vilistan selle peale. Karju „maha täringusupp“, „maha śerif“, kas või „maha praetud õhk“, aga miks just „maha üheksa?“

„Andke andeks, ma tõepoolest…“

„Ära sega vahele, see näitab halba kasvatust. Muidugi, ma olen kõigest lihtne number ja mis tahes kahekohaline arv võib minu kallal naaksuda, aga minulgi on oma väärikus ja ma tahan, et minust lugu peetaks. Ja kõigepealt peaksid seda tegema just väikesed poisid, kellel nina veel tatine.Niisiis, minu pärast võid maha võtta omaenda nina või ribikardinad, aga mind jäta rahule!“

Segadusse sattunud ning kohkunud õpilane ei julgenudki üheksat puutuda, arvutas valesti ja sai halva hinde. No näete, mõnikord lihtsalt ei tasu liiga peenetundeline olla.

(Gianni Rodari. Telefonilood. Eesti Raamat, 1980, lk 94.) 

 

Sakslased eemaldamas viimast takistust, et saada elu õppetundi.  Sopot, 01.09.1939. (IWM HU 39732)